Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Pealelend: Anu Tali

    Immo Mihkelson

    Anu Tali, käisid hiljuti vist eneselegi ootamatult London Sinfonietta ja Orchestra of the Age of Enlightenmentiga Ameerikas. Ajalehe New York Timesi kiitva arvustuse juures oli veebis pilt sinust orkestri ees …

    Nägin, selle saatis mulle Heiner Goebbels, kelle teost „Songs Of Wars I Have Seen” ma seal Ameerika esiettekandel juhatasin.  Tema muusikat oli artiklis teenitult kiidetud. Otseselt minust oli seal vaid üks lause, kuigi väga hea lause. Tegemist oli muusikaga, mis erineb romantilisest sümfooniast, kus dirigent „viib asja läbi” nii, et seda on võimalik ka kõrvalt aduda. Goebbelsi loos on jutustus teistsugune ning dirigent ei tohi sellest „märatseva jõuna” üle käia. Kogu selle lühikese kontserdireisi järjekordne  kogemus on see, et mida suuremad professionaalid, seda toredamad on nad inimestena.

    Need asjad käivad käsikäes. Kollektiividena on London Sinfonietta ja Orchestra of the Age of Enlightenment täiesti uskumatud inimkooslused. Tegelikult pidin ma London Sinfoniettat juhatama pisut hiljem, 24. aprillil, kui Queen Elizabeth Hallis  Londonis tuleb Heiner Goebbelsi autoriõhtu. See olnuks mu esimene kohtumine nende kahe kollektiiviga. Valmistusin just minema Londonisse kuulama, kuidas Ameerika reisi dirigent Sian Edwards teeb proovi Heiner Goebbelsi teosega „Songs Of Wars I Have Seen”, kui helistati ja teatati, et Edwards jääb isiklikel põhjustel kõrvale. Nad soovisid mind teda asendama, tegelikult päev enne ärasõitu.  Teel Londonisse võtsin endale kindlalt pähe, et barokkansamblit ma ei juhata. Nad mängivad nii omapäraselt ja vahvalt, nad ongi nemad ise. Leppisime kokku, et nad tekitavad esitusel muusikasse oma kihi, justnagu mingi purske. Seda märkisid hiljem ka arvustajad. Niisuguste muusikutega mängides on tunne, et vaja vaid pista käsi masinasse ja võtta sealt välja just sellised paremad kõlad, mida soovid. Ja mis kõige hämmastavam, et nad tulevad sinuga käsikäes kaasa. Keegi ei ütle: „Meil siin mängitakse teistmoodi.” Tegime enne ärasõitu ühe päevaga üheksa tundi proovi. Seejärel sõitsin mina Kanadasse Edmontoni oma kontserti andma ja kohtusin Sinfoniettaga taas Minneapolises. Mina juhatasin nendega St. Pauli orkestri festivalil ainult Heiner  Goebbelsi teost. Orkester mängis esimeses pooles ilma dirigendita Beethoveni 5. klaverikontserti.

    Pean ütlema, et ainult paaril korral elus olen kogenud nii positiivset kergitatuse tunnet. Me kõik väsime – tööst ja vahel ka kaasinimestest. Nende suurepärasest ja teinekord vähem suurepärasest suhtumisest. Kõige enam väsitab mind, kui inimesed  ei tee oma tööd lustiga. See väsitab mind muusikas, väsitab poes ja hotellides. On hea küsimus, miks nad ei tegele millegi rõõmustavaga. Seda juhtub ka muusikutega: vahel on näha, kuidas inimesed võtavad oma tegevust tüütu tööna ega hinga selle muusika nimel, mida nad esitavad. Just selliste orkestritega nagu London Sinfonietta või Orchestra of the Age of Enlightenment, mis on tegelikult ju maailma  tippkollektiivid, saad aru, et mitte ilmasjata pole nad jõudnud nii kaugele. Nad kuuluvad sinna. Mitte ainult mängutehniliselt, vaid ka suhtumise poolest. Muusikas algabki kõik suhtumisest – sellesse, mida sa teed. Midagi sarnast kogesin ka hiljuti meie Põhjamaade Sümfooniaorkestriga mänginud Sergei Nakarjakovi puhul. Sellised inimesed nakatavad, maailm on tänu nendele  parem elamise koht.

  • Koolide lõpetajad riigivanema vastuvõtul

    Ivi Tomingas

    See foto on aastast 1928 ja riigivanemaks August Rei (keskel kaabu ja prillidega), poseeritakse Kadrioru pargis ning seal paistab koguni vaip laiali laotatud. Tore on see, et häid õppureid on igal aastal päris hulgaliselt, mis on omakorda raskendanud fotograafi tööd, et neid kõiki ühele pildile mahutada. Õieti seetõttu saigi valitud just see foto, et näod on enam-vähem eristatavad.

    Kõige varasem selleteemaline foto filmiarhiivis on aastast 1927, kui riigivanemaks oli Jaan Tõnisson. Ei julge väita, et tema oligi selle ilusa traditsiooni algataja; ehk olulisemgi on tõdeda, et see traditsioon hariduse “tähtsustamise aktsioonina” on üle elanud Nõukogude okupatsiooni ja loodetavasti peetakse häid õppureid jätkuvalt meeles ka edaspidi.

     

  • Eesti keel kõikidele erialadele

    J?Valge, haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna n?k

     

    Vana kirjakeele näiteid: Laurentius Boieruse 41-realine eestikeelne tekst

    (1587 – 1595). A. Saareste arvates on sõnade morfoloogilis-süntaktiline ühendamine tekstis nõnda oskamatu ja saamatu, “et tekib mulje nagu oleks teksti koostamise ajal meie keeles veel täielik võhik eesti sõnu ritta lükkinud kellegi teise, eesti keeles ainult väheselt kodus oleva muulase või jälle võõrkeeli väga puudulikult tundva(te) eestlas(te), kes-teab vastselt avatud tõlkideseminari noor(te) õpilas(te) kaasabil”.

     

     

    Ministeeriumi ja kõrgkoolide koostöö kannab vilja.

     

    Eesti keele elu kõrgkoolis ja kõrgkooli elu eesti keeles on viimasel ajal meeldivalt palju tähelepanu leidnud. Nende tähelepanuosutuste hulka kuulub ka haridus- ja teadusministri poolt 8. augustil rektorite nõukogu esimehele saadetud kiri, mis sisaldab “Eesti keele väljendusõpetuse ainekava” ja soovitust seda kõikides kõrgkoolides kõikidel erialadel kasutada. 

    On loogiline, et võimalik ja igati soovitav põhiseaduse muudatus, mis eesti keele säilitamise ülesande selgelt esile toob, vajab praktiliste sammude astumist. Kõrgharitud spetsialistide korraliku eesti keele oskuse tagamine ei ole nende sammude hulgas kaugeltki viimasel kohal. Üldisemate põhjustena võib veel nimetada, et eesti keele kõrgkooliõppe vajadusest on räägitud ja kirjutatud juba aastakümneid, keelestrateegias püstitatud ülesanded vajavad täitmist ning üleilmastumisega seotud ingliskeelestumine haridus- ja teaduselus vajab vastukaalu.

     

    Kõrgkooli pürgija keeleoskus jätab soovida

     

    Hulk põhjusi on aga seotud ka eestikeelse üldhariduskooliga. Keelestrateegia on selle olukorda kirjeldades diplomaatiliselt tõdenud: “eestikeelse üldhariduskooli lõpetajate kirjakeeleoskus vajab parandamist.” Esmakursuslaste eesti keele taset iseloomustavad mõned näited sel kevadel Tartu ülikoolis enne õigekeelsuskursust  eri osakondade 124 üliõpilasele korraldatud diagnoostööst: 110 veaohtliku kohaga etteütluses tegi parim 7, halvim 59 viga, 11 üliõpilast eksis vähem kui  15 ja 8 rohkem kui 50 korda. Viletsat sõnavaratundmist iseloomustavad ette antud sõnadega põdur, vaagima, küün, meede, käitlema, esildis, möönma moodustatud laused: Õnneks oli eit veel üsna põdur ja sai puude sisse tassimisega ise hakkama. Vagunid tuli kiiresti üksteise küljest lahti vaagida. Pean täna küüned ära lõikama. Selle meede ostsin turult just enne ärasõitu. Vanad tuttavad käitlesid kohtudes sõbralikult. Erkki Noole esildis kümnevõistlusel oli põnev. Esildisel olid suured punased õunad. Ma möönan seda pidu, mis eile toimus. Ta tahab möönda, et me ära läheksime.

    Ei usu, et pilt teistes kõrgkoolides parem on. Loomulikult leidub ka hea eesti keele oskusega üliõpilasi, kuid karta on, et nad ei moodusta enamikku. Lisaks ei puuduta kirjeldatud töö lauseõpetust ja teksti koostamist, millest kirjutise selgus ja arusaadavus otseselt sõltuvad ja milles tehakse ka kõige rohkem vigu. Kavandatav väljendusõpetuse kursus aitab loodetavasti, nagu öeldud, kõrvaldada seniseid keeleoskuse puudujääke.

     

    Eesti keele arendamise strateegia teostub

     

    Kõnealuse soovituse (enamaga minister kõrgkoole otseselt mõjutada ei saa) eellugu on lühidalt järgmine: valitsuse poolt heaks kiidetud “Eesti keele arendamise strateegia (2004 – 2010)” seab muu hulgas eesmärgiks “tagada kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase” ja näeb selle saavutamise vahendina ette “võtta kõikidesse õppekavadesse erialase eesti keele õpe”. Nii selle ülesande kui teiste ülesannete täitmiseks kavandas prorektoritest, keelespetsialistidest ja HTMi ametnikest koosnev töörühm meetmed ning esitas need möödunud aasta lõpul haridus- ja teadusministrile, kes need üldjoontes heaks kiitis. Kirjeldatava ainekava koostamine ja selle ellurakendamine on üks töörühma soovitatud sammudest.

    Ainekava koostamisest võttis osa sama töörühm, kuhu kutsuti ka uusi liikmeid. Lõppversiooni koostasid Mati Erelt ja Reet Kasik (Tartu ülikool), Tiiu Erelt (Eesti Keele Instituut) ja Reili Argus (Tallinna ülikool).

    Väljendusõpetuse kursuse läbimine peab aitama kaasa sellele, et üliõpilased omandaksid eestikeelse magistriõppe lõpuks järgmised oskused: “oskab koostada ülesehituselt loogilisi, stiililt sobivaid ja keelelt korrektseid eriala- ja tarbetekste; tunneb ja oskab kasutada keelehooldeallikaid; valdab terminiloome põhialuseid ja oma eriala terminoloogiat; oskab koostada suulisi ettekandeid ning valdab nende esitamise tehnikat.”

    2-ainepunktisena kavandatud seminarivormis kursus (40 tundi seminare) oleks kohustuslik kõigile tulevastele õpetajatele, teised üliõpilased võivad valida: kas käia seminarides ja lõpetada arvestusega või omandada vajalikud teadmised ise ning sooritada kursuse lõpus eksam. Arvestusel on kaks praktilist ülesannet (vigase ja kohmaka erialateksti parandamine koos paranduste põhjendamisega ja mingi kindla ülesandega teksti koostamine), eksamil tuleb lisaks suuline ettekanne. Kõnealune kursus eeldab koostööd keele- ja erialaõppejõudude vahel nii seminaride läbiviimisel kui ka teadmiste kontrollil. On iseenesestmõistetav, et tegemist on põhiõppekavaga, mille iga kõrgkool võib oma spetsiifikale ja vajadustele vastavaks kohendada. Loomulikult tingimusel, et saavutatakse eespool nimetatud pädevusnõuetele vastav eesti keele oskus.

    Ainekava koosneb kümnest pikema selgitusega punktist, siinkohal on võimalik esitada vaid pealkirjad: tekst ja selle vormilised tunnused, lauseosade grammatiline vormistamine, sõnajärg, lausete ühendamine, tarbetekst ja selle keelelised tunnused, ametikirjad, teadustekst ja selle osad, üld- ja erialakeele vahekord, keelehooldeallikad ja nende kasutamine, suulise väljenduse eripära.

    Nagu näha – ja ainekava täistekstist paistab see veel paremini välja –, ei ole tegemist gümnaasiumis õpetatu üleõpetamisega, vaid uute, elus vajalike keeleteadmiste andmisega. See ei välista loomulikult püüdlusi kõrvaldada seminaride käigus lünki ka varasemates kohustuslikes keeleteadmistes. Ainekavas on toodud ka kohustusliku ja abistava kirjanduse loetelu ning sellel on keelekasutajale lausa omaette väärtus.

     

     

    Spetsialistide keeleoskus toetab üldhariduslikku keeleõpet

     

    Kirjeldatud ainekava puhul on tegemist vähemalt nelja soodustava asjaolu kokkusattumisega:

    • nii kõrgkoolid (6 avalik-õiguslikku kõrgkooli), eesti keele spetsialistid kui ka haridus- ja teadusministeerium tundsid eesti keele kõrgkooliõppe alustamise vajadust ja ajasid koos ühte asja;

    • ainekava ja selle rakendamiseks vajalike õpikute lähestikku valmimine (põhiõpik ilmub tuleva aasta alul, kaks ainet põhjalikumalt käsitlevat lisaõpikut-käsiraamatut, üks lause, teine teksti kohta, valmivad lähiajal);

    • on olemas positiivne kogemus nii õpetusest enesest kui aine staatusest kõrgkoolis (Tartu ülikool kuulutas aine juba enne kõnealuse ainekava valmimist kõikidel erialadel kohustuslikuks);

    • eesti keele väljendusõpetuse seminarid on (loomulikult) kooskõlas teiste sammudega, mida kavatsetakse tulevaste kõrgharitud spetsialistide eesti keele oskuse parandamiseks ette võtta: õiguslikud meetmed, mis stimuleeriksid kõrgharitud spetsialistide head eesti keele oskust; võõrkeelsete teadustööde (bakalaureusetöödest kuni doktoriväitekirjadeni) kohustuslike eestikeelsete kokkuvõtete nõue; 1-ainepunktise terminoloogiakursuse ainekava ja õppematerjalide koostamine ja vastavate seminaridega alustamine. Kaugem seos väljendusõppe kursusega on kavandataval eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmil ja koordineeritud sammudel eestikeelse oskussõnavara arendamiseks.

    Kõigile tulevastele õpetajatele kohustuslik väljendusõpetuse kursus kõrgkoolis võimaldab nei
    l lisaks oma aine õpetamisele jagada õpilastele ka eesti keele alaseid teadmisi (lootust, et eesti keele tundide arv oluliselt suureneb, ilmselt ei ole).

    Lõppude lõpuks pole vahest asjatu seegi lootus, et kõrgkoolide tähelepanu eesti keele oskusele stimuleerib eesti keele riigieksami arendamist, mis omakorda aitab kaasa mitmekesistes keelekasutusolukordades vajaliku eesti keele õppe edendamisele üldhariduskoolis.

  • “Impact 4” Berliinis ja Poznanis

    Vappu Thurlow

    5. – 10. IX toimus Berliinis ja Poznanis neljas rahvusvaheline graafikakonverents “Impact“ (inglise keeles: mõju, efekt) seekordse alapealkirjaga “Kontakt“. Viimane väljendas korraldajate sõnutsi paljundatava graafika populistlikku ja koostööle ergutavat iseloomu, samuti kultuuride ja rahvaste suhtesildu; ka ajaloo ja kaasaja, kunstnike ja patroonide ning kuraatorite kontakte. Konverentsi toimumine kahes linnas ja kahe kultuuri kontekstis lõi stereoskoopse efekti ja andis konverentsi delegaatidele küllaltki unikaalse võimaluse vaadelda paljusid nähtusi erinevate kultuuride taustal, mis andis ka graafikale endale tõepoolest justkui kaks dimensiooni. Kumbki linn pakkus välja oma spetsiifilisi võimalusi koostöö, vaimsete väljakutsete, isiklike ja institutsionaalsete olukordade lahendamiseks; tulemused osutusid siis sümptomaatiliselt erinevaiks. Sellise teatud mõttes eksperimentaalse õhkkonna loomine õigustas end vägagi, kõik kokkutulnud kogesid üllatusi ja etteaimamatuid olukordi; need kogemused ise sõltusid muidugi suuresti ka sellest, kust üks või teine delegaat ise pärines ja missuguste tingimustega ta harjunud oli.

    Konverentsi tohutult arvukad üritused, millest poolegi haaramine oli raske, jagunesid üldjoontes neljaks liigiks: workshop’id graafikatöökodades, näitused, performance’id ja akadeemilised ettekanded. Berliini graafikatöökodades demonstreerisid meistrid oma töövõtteid ja -vahendeid. Tehnikate teostamiseks sobivate sisseseadete rohkuse poolest olid kadestamisväärsed eriti Berliini kunstiülikool ja graafikakeskus Druckwerkstatt Bethania kunstikeskuses, samuti arvukad väiksemad töökojad litograafia, siiditrüki, ofseti, monotüüpia, kõrg- ja sügavtrükitehnikate tegemiseks. Kunstiülikoolis olid väljas suured õpilastööde näitused, Bethania kunstikeskuses nn demograafiaprojekt (mitmete riikide kunstnike eksperimentaalne koostöövorm); konverentsi ürituste hulka oli lülitatud vastuvõtt Käthe Kollowitzi muuseumis, mille vapustav väljapanek oli delegaatidele avatud; samuti  Kulturforumi Kupferstichkabinett jne. Kunstnikud ja üliõpilased esitlesid oma portfoliosid; palju elevust tekitasid kunstnikuraamatute väljapanekud, jaapani puugravüüri teostamise demonstratsioonid ja söödav kunst. Performance’itest jäi kõige eredamalt meelde Ulrike Stolzi interdistsiplinaarne, videot ja muusikat ühendav “Lady Mikaado” kunstiülikoolis.

    Suurele ja võimalusterohkele Berliinile pakkus niisama huvitavat alternatiivi Poznan oma kunstiakadeemia, rahvusmuuseumi, Zameki kultuurikeskuse ja galeriidega, mis asusid kauni vanalinna ümbruses. Delegaatide üheks lemmikuks kujunes siin Thomas Kilpperi 12×22 meetrit suur puulõige “Ära vaata tagasi”, mis oli eksponeeritud kunstiakadeemia fassaadil ja trükitud parkettpõrandasse lõigatud reljeefilt ühes sõjaväebaasis Maini-äärse Frankfurdi lähedal. Huvitavaid ettekandeid oli palju, esiletoodud probleemide seast võiks nimetada uute tehnoloogiate mõju kõrvutamist ajaloolise pärandiga (Ruth Weisberg);  kujundi arengut ja muutumist fotograafia kasutamise tõttu kunstis (Cynthia Kukla); küsimust, kui suurt rolli etendab graafika teostamisel selle tegevuse puhtmeeleline aspekt (Ruth Pelzer-Montada); kas kompuutri kasutamine võimaldab lahendada puhtkunstilisi probleeme (Andrew Atkinson); samuti üles tõstetud probleeme kultuuriidentiteedi, kohaidentiteedi mõjust kunstnike loomingule ja esinemisvõimalustele jpm.

    Eesti delegaadid Loit Jõekalda, Eve Kask, Karin Laansoo ja Vappu Thurlow sõitsid Berliini kavatsusega pakkuda 2007. aastal toimuva järgmise “Impacti“ kohaks Tallinna. Konverentsi viimasel, reedesel päeval anti soovijaile võimalus oma ettepanek ametlikult esitada kõigi eelmiste konverentside korraldajaist koosnevale komisjonile, (prof Steve Hoskins, prof Richard Anderton, prof Kari Laitinen, prof Beauvais Lyons, prof Dominic Thorburn) kes pärast selle ärakuulamist meie poolt pakutuga ka soostus. Oma trumpideks korralduslikust aspektist vaadatuna pidasime graafikatriennaali toimumist 2007. aasta sügisel, mille avatseremoonia ja konverents oleksid ühitatavad “Impacti“ omadega. Samuti meie uut ajakohast kunstimuuseumi, mis tundub triennaali ja ka konverentsi toimumiskohana hästi võimalusterohke.

    Lõpetuseks toogem siinkohal ära järgmise, viienda “Impacti“ kontseptsioon, mis Poznanis kolleegide poolt läbi arutati ja vastu võeti ning mille kui teatud raamistiku ümber siis graafikakongressi paneele, workshop’e, näitusi, performance’eid jm ehitama hakkame.

     

    Slices of Time/Lõigutud aeg

     

    “Intellekt esindab kujunemist kui seisundite seeriat, millest igaüks on omaette homogeenne ja seega sisemiselt ei muutu,” kirjutas Henri Bergson (Evolution Creatrice, lk 163) ja et  “Evolutsioon on materiaalsuse ja intellektuaalsuse progressiivne määratletus kordamööda ühe ja teise järkjärgulise ühinemisega.” (Samas, lk 369.)

    Pärast XX sajandi lõpu poliitilisi, tehnilisi, kultuurilisi jt muutusi on maailm kindlasti teistsugune; muu hulgas on muutunud ka inimesed, nad mõtlevad ja tunnevad teisiti kui veel kümmekond aastat tagasi. Mitte ainult kiiremini, milles on abiks kompuuter ja Internet. Inimesed ei saa vältida ka emotsionaalset reageerimist muutustele. Näide: vabariigi väljakuulutamisele Eestis reageeriti emotsionaalselt enne ja ka pärast  1991. aastat, ja nii väljendus paljude sündmuste tegelik tähendus. Kunstnikud on spontaansete, vaimsete reaktsioonide kõige paremad vahendajad; sageli sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste esimesed avaldajad.

    Ida-Euroopa üks tüüpilisemaid tendentse on juba ammu palavikuline soov lääne kultuurile järele jõuda – sageli sellest endale täpsemalt aru andmata, millele seal tegelikult järele tahetakse jõuda. Aeg enne 1991. aastat on meie poolt praeguseks suurelt osalt unustatud ja seda sellepärast, et me nii väga tahame unustada; samuti inimesi, kes meie meelest seda aega mingil viisil esindavad. Ajajärk enne 1991. aastat on meie mälus justkui kokku surutud, samal ajal kui me oma viimast 14 aastat ikka suurendatult näeme, venitades teda justkui pikemaks, kui see tegelikult on. Ajaloos on muidugi alati olnud perioode, mida maha vaikides vähendatakse, ja teisi, mida liigagi palju meenutatakse. Hetkel tundub selline ajaloo ebaproportsionaalne lõikumine kuidagi eriti sümptomaatiline, peegeldudes ilmekalt kultuuris ja kunstis. Samuti institutsionaalses tegevuses, mis on mõnikord peaaegu niisama meelevaldne kui inimeste fantaasiad.

    Kunsti väljapaistvaimaks institutsiooniks on kujunenud kuraatorlus, mis mõjutab jõuliselt kunsti käekäiku. Julgustades üht ja pidurdades teistsugust loomingut, sekkub kuraatorlus kunstnike tegevusse nagu iga teinegi institutsioon. Sõltuvalt sellest, missugusesse “aja lõiku” keegi kuulub, tema tegevust kas toetatakse või mitte. Mis omakorda sünnitab emotsioone ja reaktsioone.

    Tahaksime neid küsimusi arutada kolleegidega teistest (eriti Ida-Euroopa) maadest, mille aeg on ehk mõnel teisel viisil lõigutud, kuid kahtlemata on ta seda samuti. Mis seal toimis ja missugused on tagajärjed? Millisteks muutusid inimesed, kunstnikud ja nende teosed selle tulemusel?

     

  • Foto- ja filmikunstnik Peeter Toominga originaalfotod Tam Galeriis

    Tam Galerii

    Tam Galeriis avatakse täna, 8. aprillil kell 19.00 Peeter Toominga mälestusnäitus “Siin ma olen/Here I am”. Pärast fotograafi surma 1997. aastal on originaalteosed esmakordselt taas laeima publiku ees.

    Näitus koosneb peamiselt mustvalgetest originaalfotodest, mis on pildistatud ja ilmutatud 1970–1985 kunstniku enda poolt. Tegemist on piltidega, mis on rännanud fotonäitustel üle maailma. Lisaks võib näitusel näha ka muid Peeter Toomingaga seotud esemeid – fotokaameraid, raamatute makette jne.

    Näituse avamisel esineb ajastukohase muusikaga Taavi Peterson.


    Peeter Toominga looming on intrigeeriv ja provotseeriv: dramaatilised must-valged toonid, tavatud rakursid, pulbitsev energia – kõik see äratas maailmas huvi Ida-Euroopa fotokunsti vastu.

    Peeter Tooming võitles kirglikult fotokunsti väärtustamise eest ning oli erakordne fotoelu uurija ja propageerija. Toominga unistuseks oli Eesti Fotomuuseumi loomine, mis õnnestuski Raevangla keldrisse fotogalerii “LEE” rajamisega.

    Peeter Tooming (1939–1997) sündis Virumaal, õppis Rakvere gümnaasiumis ja lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanikuna. Aastatel 1961–1994 töötas ta Tallinnfilmis režissöör-operaatorina. Oma fotoloomingut alustas ta 1964. a fotoklubi “STODOM” asutamisega, lisaks tegeles ta aktiivselt fotokriitika, fotonäituste korraldamise ja fotoajalooga. Fotograafina pani Tooming vaatamiseks välja üle saja isiknäituse ning režissöörina on ta teinud sama palju lühifilme. Tema artiklid ja fotod on ilmunud maailma mainekates fotoajakirjades. Ühena vähestest Eesti fotograafidest on ta pälvinud AFIAP-i (Fédération Internationale de l’Art Photographique) tiitli.

    Näitus jääb Tam Galeriis avatuks mai lõpuni.

  • Apelsinid – kelle huvides?

    Kaarel Tarand

    Kui kaks avalik-õiguslikku institutsiooni otsustavad ette võtta koostöö sellises mahus, nagu seda Sergei Prokofjevi ooperi „Armastus kolme apelsini vastu” puhul tehti, peavad mõlemal asjaosalisel olema ette näidata mõjuvad põhjused. Eelarve järgi on ERR Estoniast neli korda suurem vend ja alatihti kipub niisugustes suhetes korduma Suure ja Väikese Peetri leivakoti lugu. Seepärast vaadakemgi kõigepealt väiksema venna võimalikku kasu.  Idee kõikvõimalike vahenditega ooperikultuuri propageerida peaks igale ooperimaja direktorile olema külge sündinud ja koostöö ringhäälinguga asjade loomulik käik. Et aga Eesti kultuuripoliitika keskseid märksõnu on „omatulud”, peab ooperijuht jälgima, et koostöö televisiooniga ei halvaks piletimüüki. „Apelsinide” piletimüük näitab AS Piletilevi andmetel, et pileteid on saada isegi sama päeva etendusele.

    Eeldagem, et suur osa pileteid osteti ära  mõne kampaania käigus enne, kui esietenduse otseülekandest veel midagi kuulda oli. Otseülekande abiga saadud reklaamikontaktil on mõte alles pärast seda, kui selle ajel ostetakse pilet. Mõni massiivne reklaamikampaania võib tervele elanikkonnale pähe kulunud olla, kuid kuni nad reklaamitud toodet pole ostnud, kvalifitseerub reklaamiks kulutatud ressurss raiskamiseks. Esimene nädal pärast esietendust pole tormijooksu piletitele  vallandanud. Ja tõenäoliselt seda ei juhtugi. Eestis elavad potentsiaalsed ooperihuvilised on kõik ooperi televiisorist/kodukinost ära näinud, milleks minna teatrisse (kus pealegi lava taha ei näe) raha eest kordusetendusele?

    Niisiis, teleülekanne teeb piletimüügile pigem halba kui head – tingimusel, et Estonia turundusplaanis kohalikul elanikul üldse piletiostja roll täita on. Ehk peab ta hoopis töötama tasuta reklaamiagendina, kes oma soome või vene sõpradele etenduse sedavõrd üles kiidab, et jõukas välismaalane ise Estonia piletikassas terveks aastaks puhta töö teeb? Sel juhul ent tekib valvsal maksuraha lugejal varem või hiljem küsimus, kelle piletiostu me siis õieti 800 krooni tükk doteerime. Võimalusena tuleb arvesse, et Estonia on otsustanud anda lahingu kahele mõneski mõttes ebaausat konkurentsi pakkuvale kinomajale, millest üks suurel ekraanil Milano La Scalas,  teine New Yorgi Metropolitanis lavastatud oopereid üle kannab. Tundub väga ebatõenäoline, et kohaliku televisiooni abil võitlust pidades ehk oma niigi ebakindlat finantsilist jalgealust õõnestades suudaks Estonia neis lahingutes edu saavutada.

    Suure Peetri punktisaak nädalatagusest projektist on kahtlemata hoopis korralikum. ETV kahe programmi külge naelutati küllap kõigi aegade arvukaim ooperipublik. Praktiline  kogemus uue ülekandebussi kasutamisest korraga kahele kanalile otseülekande tootmiseks oli kuldaväärt. Konkurentidele, keda konkurentideks ei nimetata, ehk televisiooni erakanalitele näidati midagi, mida teised veel niipea ei suuda. Nüüd on, millega publikule oma erilisust rõhutada. Vaevalt mõjus ülekanne ETV eelarvele sama laastavalt, kui see võib mõjuda Estonia omale. See, et ooperile võidi kasu asemel hoopis  kahju tuua, enesekesksele teleorganisatsioonile pähe ei mahu (Eesti Kontsert on küsimuse kenasti lahendanud nõudmisega, et nende programmi, näiteks uusaastakontserti vahendab mõni teemat valdav inimene, s.t mitte Reikop või Tafitšuk, kes küll lapseliku rõõmuga räägivad kõigest, mida näevad, kuid just seetõttu võiksidki jääda lastesaadete külalisesinejateks).

    Pähe võiks aga mahutada mõtte, et pakkudes üht teemat korraga kahele kanalile,  soositakse just sedasama puldinäppimist ja kanaliklõpsimist, mille vastu „vaataja kanalil hoidmise” idee nimel nii palju pingutatakse ja kulutatakse. Kokku: kahju ooperimajale, kahju telemajale. Kahju!

  • Pidulikult klaverist

    Nele-Eva Steinfeltd, Alo Põldmäe

     

    Klaver on instrument, mis on nii professionaalse kui koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis juba mitu sajandit. Ajast, mil itaalia pillimeister Bartolomeo Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on tänaseks möödas üle 300 aasta. Sestpeale on klavereid üha täiustatud ning Silbermanni, Erardi, Walteri ja Broadwoodi firma klaverimeistrite loodud pinnasele on arenenud  tuhandeid klaveritootjaid. Nimi Steinway & Sons on terves maailmas tippklaveri sünonüümiks. Pillide ajalugu ulatub aastasse 1853, mil saksa perekond Steinweg rajas Ameerikasse klaveritööstuse, mis on klaveriturul domineerinud loomisest peale. Teade Eesti esimese klaverimeistri Johann Friedrich Gräbneri kohta pärineb aastast 1779, seega on klaveriehitus siinse kultuuripildi oluline osa  juba 230 aastat, hõlmates ligi poolsada meistrit ja klaverimarki. Praegu on Eesti ainuke klaveritootja Estonia klaverivabrik, mille rajas 1893. aastal Ernst Hiis. Klaverite valmistamine on kunst, mis nõuab kannatlikkust ja kogemusi.

    Nii Estonia kui Steinway kontsertklaver on valdavalt käsitöö – iga pill kannab endas meistri loomust. Samuti on kunst välja valida sobilik instrument, mis passiks  mängijale ja sobiks ruumi akustikaga. Lisaks vajavad uued klaverid vastutustundlikku sissemängimist, millest sõltub pilli kõla, sest instrument harjub pakkuma seda, mida temalt nõutakse. Hea klaveri tunnuseks on võime väljendada interpreedi kõiki muusikalisi soove. Igale pianistile on tuttav tunne, kui kehvade kõlaomadustega klaver osutab talle vastupanu. Tipptasemel pilliga peaks see mure murtud olema. Paraku näitab elu, et kui lahendad ühe küsimuse, tekib otsemaid mitu uut. On päris kindel, et nii kõrge kvaliteediga klaveritel pole Otsa koolis varem mängitud ning nende pillide olemasolu loob õpilastele parimad võimalused, mida aga tuleb alles kasutama õppida. Selleks on vaja kokkupuudet hea pilliga, mis näitab oma rikkusi sammhaaval ja  sedagi ainult juhul, kui mängija on klaverile vääriline vastane. Ükski pill ei ava oma parimaid võimalusi, kui esitajal puuduvad kõlaline ettekujutus ning suhe muusika ja kunstiga. Neid omadusi ei arenda üksnes klaveri taga istutud tunnid, vaid ka kontsertide, näituste ja teatri külastamine, loetud raamatud, õpitud keeled. Tuleb tunda kultuurielu, millest üks osake on kõrgetasemeline kontsertklaver – selleta  ei helise pill ega kõnele muusika. Uut Steinwayd käisid Hamburgis valimas Kalle Randalu ja Lembit Orgse, vahendas firma IS Music Team, Estonia klaveri andis koolile üle Venno Laul. Uute klaverite esimesel „tööpäeval”, 21. jaanuaril proovisid nende võimalusi Peep Lassmann, Ralf Taal, Mati Mikalai, Lembit Orgse ja Tanel Joamets, samuti väiksemad ja suuremad klaveriõpilased. Publikut oli  muljetavaldavalt: umbest 150 kohaga saalis tuli toolidest puudus ja saali akustikagi muutus nii suure publiku tõttu üsna kuivaks. Tauno Aintsi kontserdiks komponeeritud teos „Vaikselt ja valjusti”, mis põhines klaverirepertuaari kuulsaimatel tsitaatidel ning Evi Arujärve tekstil klaveri ajaloost, oli õhtule meeleolukas lõpetus. Nele-Eva Steinfeld

    Mihkel Ossi tiibklaver Tartus 

    23. jaanuaril esitleti Tartu laulupeomuuseumis kabinet-tiibklaverit „M. A. Oss”, mille sinna deponeeris Eesti teatri- ja muusikamuuseum. Klaverimeister Mihkel Aleksander Oss avas 1894. aastal Tartus klaveritöökoja, mis tegutses 1925. aastani. Tema klaver hakkab laulupeomuuseumis täitma nii museaali kui elava musitseerimise funktsiooni. „F. W. Hasse”, „D. O. Hasse”,  „R. Rathke”, „J. Moritz”, „J. Rässa”, „O. Heine”, „E. Sprenk/Läte”, „J. Hermann”, „M. A. Oss”, „J. Wihm”, „Astron”, „Vanemuine” – need nimed tähistavad XIX sajandi keskpaigast Tartu tuntumaid klavereid, mida leidub Eestimaa kodudes kuni tänase päevani üsna arvukalt. Eesti klaveriehituse 230 aasta jooksul on tegutsenud üle 60 meistri, neist poolesaja ringis Eesti pinnal, ligi paarkümmend on omakorda  töid teostanud Tartus. Seega võib Tartut lugeda väljapaistvaks klaveriehituse linnaks. Tartus on tahvelklaverite alal olnud märkimisväärsemad F. W. Hasse ja D. O. Wenzel, tiibklaverimeistritest J. Moritz ja M. Oss, pianiinovalmistajaist Eesti Vabariigi päevil J. Rässa, H. Jurak, O. Heine ja E. Sprenk/Läte, nõukogude ajal tehti pianiinot „Vanemuine”. 1922. aastal Tartus asutatud osaühingu „Astron”  samanimelised klaverid saavutasid väljapaistva koha ka rahvusvahelises ulatuses. „Astron” tootis 1939. aastani kokku ligi 900 kuue erineva modifikatsiooniga pilli ja nende mudelite väljatöötajaks oli eesti klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (tolleaegse nimega Ihse). Tähtveres 1864 sündinud klaverimeister Mihkel Aleksander Ossist ei ole just palju teada. Tema 1894. aastal asutatud  klaveritöökoda asus aastast 1902 Tartu kesklinnas Rüütli ja Gildi tänava nurgal, kus meister ka ise elas. Oss tootis nii pianiinosid kui kabinet-tiibklavereid. „M. A. Ossi” tiibklaveri esitlusel tegi eesti klaveriehituse ajaloost ettekande allakirjutanu (rõhuasetusega Tartu klaveriehitusel). Muusikalist osa sisustasid Tartu H. Elleri nimelise muusikakooli õppurid Kadri Leivategija, Pille Taniloo  ja Tanel Joametsa klaveriklassist, nende esituses kõlasid J. S. Bachi, Schumanni, Tšaikovski ja Chopini, aga ka Ester Mägi ja Eduard Tubina helitööd.

  • Sarimõrvar kadus kui vits vette

    Kristiina Davidjants

    Kuna Sodiaagi lugu algab kuuekümnendate lõpust ning lõpeb üheksakümnendate algusega, siis on Fincher oma thriller’is pannud suurt rõhku nii võimalikult tõetruule olustikule kui ka enam-vähem kronoloogilisele sündmuste jadale. Kummalisel kombel tekib filmi vaadates kahetine tunne: ühest küljest oleks tegu justkui võimalikult dokumentaalse psühholoogilise põnevikuga, teisest kõpsutab jalg kaasa haaravale seitsmekümnendate funkmuusikale ning kõik need tänases päevas moekad joped ja hästi pügatud soengud tekitavad tunde, nagu viibiksid erakordselt hea stilisti käe alt läbi käinud teemapeol.

    Ilmselt kipuvad mõtted sellistele radadele seetõttu, et kolmetunnise filmi kohta on “Sodiaagis” liiga vähe tahket sisu. Mehed mässavad ja näevad vaeva, mõnele neist, kas või siis filmi aluseks oleva raamatu autorile, tollasele ajalehe San Francisco Chronicle’i karikaturistile Robert Graysmithile (filmis Jake Gyllenhaal), on stsenaristid pühendanud rohkem liikumisruumi kui teistele. Mõni tegelane jällegi – võtkem või Robert Downey jr, kes mängib Graysmithi alkoholiga kimpus krimireporterist kolleegi – teeb rolli isikliku sarmiga nagu mängeldes. Kokkuvõttes aga ei pääse päris lähedale mitte ühelegi karakterile ning film hakkab üsna varsti venima justkui heamaitseline, kuid siiski juba pikemat aega näritud kummi.

    Ilmselt ei tule filmile kasuks ka see, et publik (kes on põnevikke vaadates kasvanud üles kindla teadmisega, et filmi lõpuks saavad nad teada, “kes seda tegi”) ei saa teada eriti midagi. Vaataja ootab poolteadlikult selget lahendust ning kuigi tollaste reaalsete sündmustega kursis inimesed teavad, et mõrvar jäigi tabamata, on selge lahenduse ootus suuremale osale vaatajatest nii sügavale kodeeritud, et filmi lõpp tundub olevat otsekui pettus.

    Oleks “Sodiaagis” peale hea väljanägemisega meesosatäitjate ka sisulisemaid sügavusi, oleks rahulolu filmi lõppedes ilmselt suurem. Vormiliselt on aga nii mõnedki hetked äärmiselt hõrgud. Juba lõik, kus meile näidatakse linnulennult pahaendelist taksosõitu San Francisco öistel tänavatel, väärib vaatamist. Iseasi küll, kas kogu filmi vaatamist? Äkki oleks mõttekam vaadata treilerit ja lugeda reaalse Sodiaagi kohta Wikipediast juurde.

  • Üks roll: Aleksei Karenini elusügavik

    Pille-Riin Purje

     

    Näitleja Aivar Tommingas Aleksei Aleksandrovitš Karenini rollis

    Lev Tolstoi – Mihhail Tšumatšenko “Anna Kareninas”. 2. II etendus Ugala väikses saalis.

    Tunnistan, et pole seni osanud lugeda Lev Tolstoi “Anna Karenina” keskseks tegelaseks Anna abikaasat, toda tüütut ja jäika vanameest. Ants Lauteri Karenini rollist (Vanemuine, 1952) olen kuulnud raadioversiooni, sealt sööbis mällu vastik vinguv hääl.

    Mihhail Tšumatšenko lavastuses on kujutatud Kareninit tõsiselt, lavastaja austab aruka ja mõjuka mehe väärikust, paotab ta inimlikke kannatusi. Üllatuslikult on Aleksei Aleksandrovitš lavastuse kõige sümpaatsem tegelane, ta tundub isegi mitmeplaanilisem kui romaanis.

    Osatäitjaid on kaks: Arvi Mägi ja Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest). Mõlemad mängivad veenvalt, mõlema näitlejateel jääb Karenin oluliseks osatäitmiseks. Sarnane on rollilahenduste delikaatsus, kumbki osatäitja pole loomult soleerija. Siiski peitub Aivar Tommingase kohalolekus põhjatum saladus.

    Ilmselgelt mõjub Ugala trupile soodsalt külalisnäitleja fenomen. Nähtud etendusel olid partnerid Tommingase mõjuväljas tõetundlikumad, ansamblimäng pingestatum kui “omade vahel”. Nii soliidse Karenini kõrval ei saa Anna (Triinu Meriste) mõõdutundetult tujutseda, lapsikut koketeriid harrastada. Anna armuke Vronski (Priit Võigemast) on Karenini kõrval kehkjas poisike, ent seda ise teravamalt tajudes muutub noormees enda vastu ausamaks. Ka groteskses kõrvalrollis, advokaat (Jaanus Kask) ei söanda seda Kareninit kohelda lausjultumusega. Kui mängib Tommingas, taandub kogu lavastuses pealispindsem hinnangulisus.

    Aivar Tommingas on tugeva koomilise sarmiga näitleja. Ometi on ta raadiointervjuus pihtinud, et koomika pole üldse ta pärisosa, et ta on õrnahingeline lüürik, kelle lemmikkirjanikuks Tšehhov. Ent selles laadis rolle tuleb ette harva.

    Tolstoi Karenin ei ole ju tšehhovlik roll?! Aga pastelsus, nukruse ja headuse varjund näitleja lavaelus viitab Tšehhovi-igatsusele. Koomika vaap, mida Tommingase puhul eeldaks, eelkõige välispidiselt, puudub Kareninis täiesti – totra puhevil põskhabeme kiuste. Nappide detailidega näitab näitleja, kuidas üdini väärikas inimene kaotab eneseväärikuse. See ei ole naljakas, vaid valusalt aus.

    Aivar Tommingas mängib maksimaalselt väikse saali mõõtkavas. Kui Anna hoolimatu egoismiga mehele kuulutab, et armastab teist, hoiab Karenin käes õuna, mille ta purustab. (Trafaretne kujund: kohe meenus, kuis Nikita Mihhalkov filmis “Julm romanss” rusikaga õuna lömastab.) Arvi Mägi pihus purunes õun rutem. Tommingase Karenini nimetissõrm krampub vastu õuna. Sõrm tõmbub pingest valgeks. Vaatan ainiti ta sõrme, nagu toimiks teatris kino suur plaan. Stoppkaader vältab kaua. Viimaks puruneb õun nagu kogemata. Nii lihtsalt, ebaefektselt hävineski aastatepikkune abieluõnn, mehe usaldusest naise vastu sai lögane sodi. Nagu virgudes vaatab mees oma kätt, võtab Anna valge taskuräti, pühib sõrmi, viskab rätiku põlglikult maha.

    Ometi püsib lootus. Kui Anna koju tuleb, tervitab mees teda ootamatu pehme õrnusega, kergenduse ja andestusvalmidusega. Aga ta eksis, naine ei kahetse ega säästa abikaasat. Viivuks minetab mees laitmatu enesevalitsuse, virutab portfelli käest: isegi tema amet, ta positsioon ei paku enam kaitset. Siin mängib Tommingas nähtavaks selle, mida Tolstoi kirjeldab romaani esimese jao VIII peatükis: turvaline sild elusügaviku kohal on lammutatud, täpne ja tark eluteoreetik Karenin pole varem kogenud elulist vapustust.

    Kindlasti on headus ja üllus Tommingase Karenini puhul usutavamad kui kättemaks ja tigedus. Kuidagi ei saa uskuda, et see mees vihkab oma poega.

    Ainsa vaatamisega nüansiküllast ja samas nappi osatäitmist kirjeldada ei saa. Lavastuses on viiv, mil Karenin vaatleb kaua sõnatuna Anna portreed. Näitleja ei ole sel hetkel fookuses, aga diskreetne iseendaga üksiolek avab Karenini elatud elu, kodurahu ja õnne, mis kunagi ei taastu. Sama süüvivalt ja põhjalikult kui Karenin vaatab Anna pilti, tahaks vaadelda Aivar Tommingase lavaelu.

     

  • Pärnu Vabadussõjas langenute monument, Amandus Adamsoni kõige armsam töö

    J?Hain

    Kunstnik perekonnaga oma kodus Paldiskis 1928. aastal. Paremalt: Amandus Adamson, tütar Corinna (Kiira), abielus Tampere; tütar Maria Maddalena, abielus Carlsson, poeg Peeter ja abikaasa Eugenie. Repro

     

     

    Amandus Adamsoni sünnist möödub 12. XI 150 aastat. Tähtpäeva eel huvitub kunstniku tütre mälestustest ja elukäigust kunstiteadlane Jüri Hain.

     

    Maria Maddalena Carlsson, oled sündinud 1922. aastal. Missugused on sinu esimesed mälestused isast?

    Sündisin Itaalias Carraras, kus isa tegi marmorgruppi Tartu Pauluse kiriku tarvis. Esimesed mälestused isast on mul päikselised, seotud Itaalia sinitaevaga, loomulikult järgmistelt sealviibimistelt.

    Teades, et Pauluse kiriku marmorskulptuur kujutab Kristust, Maarja Magdaleenat ja pimedat, aimub siit ka seos sinu eesnimega. Amandus Adamson tegi Itaalias ka Vabadussõja monumente, pronksitöid. Esimene Vabadussõja-aineline suurteos, Pärnu oma, valati siiski Eestis, kuid osutus teostuskvaliteedilt kehvaks ja kunstnik otsustas Itaalia kasuks.

    Itaalias – me olime edaspidi põhiliselt Viareggios ja Pistoias – olid suurepärased meistrid, traditsioonidel põhinev töökultuur. Ja isa ei teinud ainult Vabadussõja monumente. Itaalias valmisid ka Villem Reimani mälestussammas Tartu ja Kreutzwaldi oma Võrru. Töötegemine oli Itaalias erakordselt intensiivne, isa tööpäevad väga pikad ja siis jäi pere jaoks vähe aega. Järjekordse töö valmimise järel viibisime me tavaliselt veel natuke aega Itaalias, puhkuseks. Siis veetis ta palju aega lastega. Nii ongi minu varasemaist mälestustest suur osa Itaaliast, kus viibisin lapsepõlves sedavõrd, et mul olid seal sõbrannad ning itaalia keel hakkas nagu iseenesest külge.

    Sinu ema oli sakslanna. Kus ja kunas kohtusid sinu vanemad?

    Jälle tuleb nimetada Itaaliat: nad kohtusid Sorrentos, see oli vist aastal 1909. Minu tulevane ema oli käinud seminaris, tahtnud saada kirjanikuks, kuid pidanud leppima lastekantseldamisega ühes maakolkas. Kohalik arst olnud ta austaja, kuid see vahekord katkes ja õnnetu naine otsustas tavakohase kevadise alpimatka asemel sõita hoopis Sorrentosse. Seal nad siis tutvusid.

    Bernhard Linde on kirjutanud, et 1904. aastal toimunud eesti esimese kunstinäituse päevil “algas vist ka Amandus Adamsoni uuestisünd rootslasest eestlaseks”. Kuidas sina seda kommenteerid?

    Kirjutatakse igasuguseid asju. Näiteks sina oled kirjutanud, et minu vanaisast Israel Adamsonist pole peaaegu midagi teada. Tegelikult niimoodi see pole ja päris rootslane minu vanaisa polnud, seda vähem isa. Niipalju küll, et vanaisa oli pärit Saaremaalt ning sedavõrd kui kunagi oli võimalik kirikuraamatute ja muude dokumentide järgi otsustada, võisid kaugemad esivanemad tulla tõesti Rootsist, kuid seda XVII sajandil. Isa sai Pakri rootslastega väga hästi läbi, kuid ega ta pidanud end nende hulka kuuluvaks.

    Sinu saladuslikult kadunud vanaisaga oli seotud kuuldus võimalikust pärandusest Ameerikas. Isegi veel 1938. aastal võeti see teema ajakirjanduses üles.

    Israel Adamson läks meremehena Ameerikasse ja võttis osa kodusõjast põhjavägede poolel John Thomsoni nime all. Sõjas näidatud vapruse eest olevat ta saanud maavalduse, mille soodsalt müünud. Aastat neli peale kodusõja lõppu jõudis ta tagasi Euroopasse, viimane kiri, kus ta andis teada peatsest kojujõudmisest jõuka mehena, tuli Marseille’ist ja enam temast midagi ei kuuldud. Mis pärandust sa sealt ootad.

    Amandus Adamson sündis Paldiski lähedal, ehitas 1896. aastal Paldiskisse tänaseni säilinud suvemaja ning hiljem veel teise, suurema, mis on hävinud. 1918. aasta augustist elu lõpuni oli siin tema kodu. Ometi on kunstnik maetud Pärnu. Miks nii?

    See oli tema enda soov. Vabadussõjas langenute monument Pärnus oli isale kõige armsam: siin on leinajatena kujutatud minu ema ja õde ning poisike, kes trepil istudes pärga punub, on minu vend. Nende lähedal tahtis ta puhata. Seda soovi kinnitas ehk veelgi asjaolu, et viimane tema eluajal püstitatud monument oli Lydia Koidulale Pärnus, selle avamine toimus vaid pisut üle kahe nädala enne tema surma.

    Pärnu on hiljemgi teie perele olnud oluline ja, kui ma ei eksi, lõpetasid gümnaasiumigi selle linnas. Pealegi tegi Pärnu muuseum 1942. aastal ulatusliku Amandus Adamsoni teoste väljapaneku, mis kopeeris mõneti temast jäänud ateljee olustikku. Kuidas see kõik teoks sai?

    Kui 1939. aastal sõlmiti baaside leping, siis venelased olid kiiresti Paldiskis ning meie söögisaali majutati kolmkümmend sõdurit ja ema magamistuppa veel kolm lendurit. Elu muutus päris väljakannatamatuks, ema läks komandandi juurde õigust nõudma ning need sõjaväelased paigutati mujale, asemele tulid kolm viisakat meremeest. Veel keerulisemaks läks aga siis, kui tsiviilelanikkond viidi Paldiskist välja ja meil oli suurem mure, kuhu isa ateljeest asjad viia. Saime kokkuleppele Pärnu muuseumiga ning sinna läks kaks vagunitäit kunstiteoseid ja esemeid. Muuseumi direktor Elsbet Parek oli vastutulelik ja mõne aja pärast sai muuseumi ühes suuremas saalis kujundatud Amandus Adamsoni näitus-ateljee. Ma tean, et sina ise seda ei mäleta, kuid võin kinnitada, et sa nägid seda näitust.

    1941. aastal sain Pärnus tõesti gümnaasiumi lõputunnistuse ning asusin seal peatselt ka tööle, linna perekonnaseisuametisse. Juba Saksa ajal sai minust aga sekretär linnapea juures. Emale anti korter Supeluse tänaval, Roosi tänava nurgal asuva maja alakorrusele.

    Sina jõudsid ju käia veel Tartu ülikoolis, enne kui elukäik Eestist eemale käändus.

    Ülikooli astusin kohe peale gümnaasiumi lõpetamist, seal käimisega oli asi keerulisem, kuna oli tarvis elatist teenida. Siiski, koos Karin Sellinguga, tänase Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsi tädiga muuseas, hakkasime segaste aegade kiuste õppima midagi jäävat ja elukauget – nimelt kreeka keelt.

    Elsbet Pareki mälestustest teame, et hulk Amandus Adamsoni teoseid hävis Pärnu pommitamisel 1944. aasta septembris, kui kolmekorruselisest muuseumihoonest jäid alles ainult suitsevad müürid. Selleks ajaks olid sinu ema ja õde juba tagasi Paldiskisse läinud, kus elasid elu lõpuni, ning sina Eestist lahkunud. Kuidas sa ära sõitsid?

    Pärnus sekretäriks olles pidin iga nädal ametiasjus Tallinnas käima. Ja siis pakuti mulle pealinnas tõlgi kohta, mille võtsin vastu. Olin tõlgiks ka kaitsepolitsei liinis, mis muidugi oli halb. Minu peamine tegevus oli seotud ainult paberite tõlkimisega, kuid vahel sai ka midagi kasulikku ära teha. Sa vist tead, et suutsime lühendada sinu ema vangistusaega Patarei vanglas. Eestist lahkumine oli ette nähtud minu ametikoha tõttu, kuid see polnud peamine. Ma tahtsin ära, sest mul puudusid illusioonid järgneva suhtes Eestis. Esialgu läks sõit Saaremaale, sealt edasi pidime minema Saksamaale. Valitses juba keskmine segadus, veel anti välja mitmesuguseid ametlikke pabereid, mida ka mina välja kirjutasin, veel kontrolliti neid, kuid asjad ei läinud enam etteplaanitud rada. Olin juba järjekorras Saksamaale suunduvale laevale minekuks, kui laeval puhkes tulekahju ning sajad inimesed pöörati tagasi. Siis kohtusin kooliõega Tallinnast Elga Eliaseriga, kes suure vaevaga Saaremaale oli jõudnud ning teatas, et ei sõida mitte mingil juhul Saksamaale, tuleb minna Rootsi. Kergelt see ei läinud, kuid peatselt me Rootsi jõudsimegi.

    Rootsis jätkasid sa õpinguid kõrgkoolis, astusid Skandinaavia vanimasse Uppsala ülikooli. Selles linnas on su kodu tänini. Mida sa ülikoolis õppisid?

    Minu gümnaasiumi lõputunnistus oli jäänud maha Eestisse, kuid sellest ei tehtud erilist küsimust. Mul tuli lõputunnistuse hinded ise kirja panna ja Ott Villems, teie tänase teaduste akadeemia presidendi onu, andis mulle nõu, et ma liiga häid numbreid kirja ei paneks – see võivat näida kahtlane. Nuputasin siis, et mis ained seal ki
    rjas olid, ning vaatasin, et hinded saaksid keskmised. Rootslased olid väga vastutulelikud, ega neid numbreid eriti ei vaadatud ja tee ülikooli oli vaba. Õppimisel langes minu valik prantsuse keelele.

    Kuid nüüd mulle tundub, et räägime liiga palju minust, pidime ju rohkem isast rääkima.

    Sa nägid isa modelleerimas, nii Itaalias kui Paldiskis, kuid Amandus Adamson on tuntud ka maalijana, peamiselt marinistina, kelle loomingus on oluline koht ka Itaalia rannavaadetel. Nägid sa teda Itaalias mererannas maalimas?

    Itaalias ma teda maalimas ei näinud. Mäletan küll maalimist Paldiskis. Isa võttis maalitarbed kaasa, mina ja meie krantsitõugu koer läksime ühes, mina korjasin lilli ja isa maalis. Üldiselt ei teinud ta seda pikalt ning maalid valmisid ateljees. Ja ilmselt said need sageli nähtu põhjal, muljete järgi lõuendile kantud. Tema suure töötoa kõrval asuvas ruumis olid suured seinamaalid, ühes seinas vahutav laine, mis nagu sööstis tuppa, teisel seinal Napoli laht kuuvalguses. Oled sa näinud kunstnikku maalimas pimedas öös?

    Aastaid tagasi ütlesid, et sinu sünnimaa on Itaalia, isamaa Eesti ja kodumaa Rootsi. Kas arvad nii ka praegu?

    Kuigi ma kunagi vist midagi sellist ütlesin, siis täna tundub see natuke kõrgelennulisena. Olen viimastel aastatel varasemast tihedamini käinud Eestis, peatudes tavaliselt pikemalt Pärnus. Eestis on minu noorpõlvemälestuste maa, vanemate hauad, Paldiski maja, isa looming. Vanemate sõprade ja tuttavate read on aastatega kahjuks hõrenenud, kuid rõõmustavalt on lisandunud uusi, huvitavaid inimesi. Rootsis on minu Uppsala kodu, kolm last ja üheksa lapselast. Seda kõike on palju, vahel sooviksin olla mitmel pool korraga, seda ka Eestis. Isa 150. sünniaastapäeval olen igal juhul isamaal ning kindlasti Pärnus.

     

Sirp