Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Halastamatu ja mitmekülgne Talvik

    ROLF LIIV

    Mahukas valimik sisaldab taastrükituna Heiti Talviku kaks luulekogu: ?Palavik? (1934) ja ?Kohtupäev? (1937). Eriti väärtuslikud on aga kirjandusmuuseumi fondidest pärit ligi paarkümmend esikkogu-eelset luuletust. Samuti leiame kogumikust tosinkond Talviku artiklit, mis ilmunud Üliõpilaslehes, Akadeemias, Loomingus, Eesti Kirjanduses, Tänapäevas ja Kevadikus. Emotsionaalset vürtsi pakuvad Talviku kirjad, teiste hulgas ka Tuglasele ja Betti Alverile.

    Kolmandik raamatust kuulub arvustustele ja käsitlustele Heiti Talviku kohta. Valik on esinduslik: leiame Gustav Suitsu, Ants Orase, Aleksander Aspeli jmt. seisukohavõtte. Siiski: selle asemel et eraldada Aspelile ja Orasele kahe artikli jagu trükiruumi, võinuks kaasa haarata ka näiteks Paul-Eerik Rummo või Ralf Parve kindlasti mitte vähem väärtuslikud Talviku-kirjutised. Kummalisel kombel ei hakanud silma ainsatki kriitilisemat hoiakut Heiti Talviku luule suhtes ? tunnustav toon on äratoodud käsitlusis pea ainuvaldav. Aga võibolla tõesti oli Talvik perfektne nii aristokraatliku seltskonnainimese kui ka lihvitud väljenduslaadiga poeedina? Selle taustal on mul natuke piinlik arvata, et surmamotiiv muutub Talviku luules sageli siiski ülemäära painajalikuks. Muidugi ei vii see lugejat veel psühhoosi, aga empaatilisemail meie seast võib ju visualiseeruda nii mõnigi anatoomilise täpsusega esitatud tülgastav pildike Talviku luulest. Raamatu viimane kolmandik oma memuaarilises osas loob kardinaalselt teistsuguse luuletajakuvandi: mõistev ja kombekas intellektuaal, kelles täielikult puudub see eksalteeritus ja üledramatiseeritus, mis on tema värssidele nii tunnuslik.

    Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus þanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire?iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla-Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks tegi… Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski ei moodusta homogeenset ja harmoonilist poeedikuvandit. Liiga vastuolulised on ta tekstid, kuigi neid on püütud skematiseerida vaimse arenguloo etappideks: masendusest kirgastumiseni, resignatsioonist lohutuse ja lunastuseni. Milline on see ?tõeline? ja autentne Talvik, kas Aspeli või Orase konstrueeritud (mälestused + tekstide interpretatsioon), või ilma kommentaarideta, ainult ta enda värssidest välja kooruv, ähmaselt aimduv? Nõnda ongi meie käsutuses mitu Heiti Talvikut ja ma ei kiirustaks a priori mõnda neist teistele eelistama. Ilmamaa valik on justnimelt ?valik? ? see võinuks ka olla teistsugune. Vaatlusaluse kogumiku mõtteliste lisavihikutena kujutlengi ülejäänud artikleid temast, lisaks nn. akadeemilise kirjandusloo ja Tartu 2000. aasta üheköitelise kirjandusloo ja kooliõpikute Heiti Talvikud ? ka need tuleks kindlasti ühtede kaante vahele koguda.

    Süda põnevusest kloppimas, asusin lugema Talviku arvustust Betti Alveri ?Viletsuse komöödiale?(1935) ? kas ütleb ta ehk mõne halva sõna oma (toona veel) tulevase abikaasa kohta? Kas armastus pimestab kriitilise meele? Aga ei: ?Teoses leidub mõningaid olustikulisi vääratusi,? nendib Heiti Talvik, mööndes siiski: ?kuid need on vabandatavad ?poeemi? kaitsva sildi all? (lk. 146). Talvikule meeldis arvustada oma ringkonnakaaslasi: nii retsenseeris ta näiteks Paul Viidingu ?Traataeda?, Mart Raua ?Kauget ringi?, August Sanga ?Üks noormees otsib õnne?.

    Mahukas on Talviku Puðkini-käsitlus, mis kulmineerub väitega: ?Haarates oma kultuurivalemisse nii euroopa kui põlisvene printsiibid, seisab Puðkin vene kirjandusloos a a d l i k u l t u u r i k õ r g e i m a t i p u n a. ? (originaali sõrendus; lk. 179 ? 180). Tegemist on biograafilis-loomingulise ülevaatega, milles paljus tuginetakse vene kirjandusteadlasele Pavel Sakulinile (1868 ? 1930). Kindlasti vääriks võrdlevat analüüsi Juri Lotmani põhjalik Puðkini-monograafia, krestomaatilised kooliõpikukäsitlused ja Heiti Talviku lühiülevaade. On kurioosne, et algselt kavandas Talvik ?Suurmeeste elulugude? raamatusarjas välja anda Puðkini biograafia, ent millegipärast jäi see kava soiku ja resultaadiks oli vaid artikliseeria ajakirjas Kevadik. Talviku Puðkini-ülevaade on mõneti referatiivse iseloomuga. Sellest on kahju ? oodanuks selgelt sõnastatud Talviku enda hinnanguid vene suurmeistri loomingule.

    Huvitav on jälgida epistolaaria vahendusel Heiti Talviku suhete arengut Friedebert Tuglasega. Aastal 1928 teietab ta veel Tuglast; toon on aupaklik ja väljapeetud. Ent juba aastaks 1938 on mindud sina peale. Ja ometi lahutas neid mehi teineteisest 18aastane vanusevahe! Lisagem, et Tuglas ja Talvik elasid Tartus samas majas.

    Kindlasti vääriks uurimist Heiti Talviku tekstide psühholoogiline toime lugejale. Hüpoteetiliselt väidan, et see on erakordselt depressiivne. Ja ma ei arva, et ülehindaksin siinjuures kirjanduse kõige vahetumat mõju inimpsüühikale! Loetu ju mõjub ? ja kuidas veel!

    Talvik oma hämmastavas mitmekülgsuses on võtnud seisukoha ka nn. päevapoliitilistes küsimustes. 1935. aastal avaldas ta Üliõpilaslehes artikli ?Uuestisünni tähe all?, milles avaldab tunnustust Pätsile: ?Rühmadiktatuur, kuid ilma autoriteetse juhita, ähvardas viimaseil aastail väga hädaohtlikul kujul Eestitki, mille tõttu tol kriitilisel hetkel tüürilolev riigivanem, õigusega arvestades faðismitõvest nakatamata rahvaosade usaldusega, ja tugedes õigusile, mida loovutas talle uus põhiseadus, koondas riigivõimu ajutiseks oma kätesse? (lk. 117). Jõulise ideoloogina näib Talvik järgnevas: ?Kuid mitte riigikantseleides valmivate dekreetide ega sundusliku koraalilaulmisega ei rajata jumala Riiki maa peal, vaid sisemise uuestisünni tähe all? (lk. 120).

    Talvikut võib iseloomustada ka kui vene kultuuri importijat: nimetagem vaid Nikolai Berdjajevit, Leonid Grossmani, Pavel Sakulinit. Talviku kultuurilises haardes on selgesti eristatavad kaks orientatsiooni: vene ja prantsuse.

    Lihtsalt, ent mõjuvalt määratleb heiti Talvik kirjanduskriitika funktsiooni: ?Kriitika ülesandeks on /—/ rajada sildu teose ja lugeja vahele? (lk. 131).

    Ehk pisut ootamatult mõjub Talviku ilmselt 1944. aastal sõnastatud järsk (liberaal?)teoloogiline hinnang Piiblile: ?…isegi pühad raamatud, nagu Piibel, Bhagavad-Gita ja Tao-te-king ei ole puhtal kujul Jumala sõna, liiga palju on neisse inimene oma isekas tarkuses vahele seganud, Jumala loomingut enda loominguks püüdnud teha? (lk. 192). Edaspidi peaks Talviku uurimisse kaasama kindlasti ka teoloogi, kes leiaks ta loomingust palju intrigeerivat ja analüüsimist väärivat.

    Nõustun suuresti Harald Pauksoni hinnanguga välismõjude osakaalule Talviku esikkogus ?Palavik?: ?Võibki öelda, et Talvikule on stiili-eeskujusid kui ka inspiratsiooni ilmsesti andnud sellised ?klassikalised romantikud? nagu Villon ja Baudelaire (mõnel määral ka Poe)

    /—/ Nimetatud mõjud ei ilmne ?Palavikus? mitte epigoonlikkude jäljendustena; nad on sulatatud üsna ehtsaks tervikuks? (lk. 209).

    Pettunult avastasin, et Talviku suhtumine öösse on küllaltki trafaretne: ?alles öö varjus, tähtede süttides avaneb meile võimalus aimu saada maailmakõiksuse tohutust ulatusest?. Sellele järgneb fundamentaalne metafüüsiline ruumikäsitus: ?Veel samm edasi ? ja tähed kustuvad, lõpeb ruum ning algab Nimetu? (lk. 189). Paradoksaalsel kombel kõlavad suured tõed alati natuke kliðeelikult. Ja loomulikult on eeltoodud tsitaat metafüüsika elementaartõdede mitmekordne parafraas.

    Pisut ka puudustest: kogumikus ?Legendaarne? on küll ohtralt trükivigu, kuid see on andestatav. Nähtavasti elas teksti arvutisse sisestaja liigintensiiv
    selt sisse Talviku palavikulisse kõnemaneeri, imiteerides seda siis tahtmatult neurootilise ja pisut lohaka arvutiklõbistamisena. Eelöeldu ei ole mõeldud sarkasmina, vaid heatahtliku andestamisena: parem kiirustades välja antud Talvik kui muuseumiriiuleil tolmuv Talvik! Äärmiselt kahju on ?Palaviku? esitrükki kaunistanud Ott Kangilaski illustratsioonide väljajätmisest vaatlusalusest koondteosest.

    Võib ju tõstatada küsimuse, kas me nüüd lõpuks tunneme Talvikut ja tema retseptsiooni läbi ja lõhki? Ei, veel siiski mitte! Kindlasti jätkuks avaldamisväärt materjale (nii artikleid kui mälestusi) veel vähemalt ühe köite jagu. Ja ma ei kahtle, et missioonitundega kirjastus Ilmamaa eesotsas Hando Runneliga (kellele ju võlgneme Heraklese mõõtu ?Eesti mõtteloo? sarja) leiab nii vaimseid kui ainelisi ressursse selle idee teostamiseks.

    Talviku luule on teatud määral balansist väljas. Tema eksalteeritud surmahuvi ja selle lõpmatu varieerimine tekstides ? kas ei ole see kaugel harmooniast, tasakaalustatud kunstnikukäekirjast, milles elu vastandpoolused, taevane ja põrgulik, ülev ja madal, oleksid välja toodud proportsionaalselt, kaldumata äärmuslikku depressiivsusse?

  • Silvi Väljali juubelinäitus Saaremaa Kunstistuudio Galeriis

    Saaremaa Kunstistuudio

    Olete oodatud Silvi Väljali juubelinäituse “Minu muinasmets ja trollide maa” avamisele kolmapäeval 10. aprillil kell 15.00 Saaremaa Kunstistuudio Galeriis.

    Silvi Väljal on üks eesti tuntumaid lasteraamatute illustraatoreid. Ent oma juubelinäitusel eksponeerib ta õlipastelle muinasmetsast.

    Silvi Väljal näitusest: ” Mets on mulle muinasmaa. Mina olen maainimene, metsavahi lapselaps, olen koos vanaema ja vanaisaga palju metsas käinud, metsahirmu pole ma kunagi tundnud. Seega olen metsainimene, merega mul nii sooje suhteid ei ole. Loodus läbib kogu minu loomingut, olen loodust ikka maalapse silmadega vaadanud, linnaeluga pole ma kunagi lõplikult kohanenud. “Minu muinasmets” on seeria 2012. aastal valminud metsapilte. Mets minu silmade läbi, ühelt poolt sellisena, nagu ta on, samas aga nagu ta on minu fantaasias.”

    Näitus jääb avatuks kuni 9. maini!

    Olete oodatud!

  • Autod ei peaks nii võimsad olema

    Mati Jürimaa

    Kui laia üldsust, muinsus- ja looduskaitse toetajaskonda kaasa tõmmata, oleks mõistlik Euroopa Liidus rakendada seadus, mis paneks sõiduautode omanikud maksma iga üle 50 kW tarbitud kW eest „lisatasu”. See aitaks ka soodsalt kaasa inimeste väärtushinnangute muutumisele. Autokütuse senine hind on ju selle vedeliku turuhind, mis ei ole kaugelt tegelik kahjude  hind, mida looduskeskkonnale seda tootes ja põletades põhjustatakse. Ka liikluskorralduse seisukohalt tooks muudatus kaasa sujuvama liiklemise ja väheneks liiklusavariide arv, nende tagajärgede tõsidus ning kahjude suurusjärk. Huvitav on, et selle lisatasu puhul nagu kaotajaid polegi: lihtinimene võidaks puhtama õhu ja turvalisema liikluskorralduse arvelt, väheneks CO² paiskamine atmosfääri  ja eputajatele annaks ka hoogu juurde, sest ega siis iga mats ikka maasturiga linnatänaval ei sõidaks. Suurema vahemaa läbimiseks on aga sõiduautost märksa otstarbekamad kiirrongid ja lennukid. Laekunud „lisatasust” tuleks moodustada fond, kust saaks taotleda raha muinsus- ja looduskaitsele. Samuti saaksid sealt taotleda raha need autoomanikud, kellel on raskusi oma vana võimsa auto ümbervahetamisel. 

     

  • Tunnustatud heliloojate esmaettekanded – kooliõpilastelt!

    Heili Vaus-Tamm

    Timo Steiner aga haaras sõnast, et klaverimängijatel on vähe repertuaari, mida keelpilliorkestriga mängida, ja kirjutas neile lugudele, mida klaveriosakond esitamiseks pakkus, juurde orkestripartii. Tšaikovski „Lastealbumist” kõlasid uudse tsüklina „Nuku haigus”, „Lõokese laul” ja „Itaalia lauluke”. Valik Šostakovitši klaveriprelüüde oli samuti tsükliks liidetud. Pole varem kuulnudki, et klaveripalad orkestri sissejuhatuse ja üleminekutega niimoodi sarjaks liidetakse. Väga julge, ettevõtlik ja loominguline impulss direktorilt õpilastele! Kuna Tšaikovski „Lastealbumit” mängivad nii  noored pianistid, kes muidu veel soolokontserdiga orkestri ette ei astu, võimaldab selline orkestratsioon neilegi esimese orkestrikogemuse. Hea repertuaarilaiendus! Ega neid saagi lihtsalt arranžeeringuteks nimetada, sedavõrd läbi komponeeritud ja ulatuslike orkestrisoolode tõttu sai pakutust peaaegu uudislooming. Sama kooli vilistlane, noor helilooja Liis Jürgens seadis kontsertõhtu koosseisule ka Kennani flöödiloo „Öine monoloog”. Väike annus huumorit on TMKK kontserdisarja pealkirjas „Kivimäe virtuoosid” (nüüdne oli kolmas kontsert). Aga  muigest olulisem on suhtumine, et kõik, kes orkestriga esinema lähevad, ongi juba noored virtuoosid, mitte õppurid oma kohustuslikku ülesannet täitmas. Ja seda virtuoositunnetust tuli nii lavalt kui saalist. Kõik esinejad võeti vastu tugeva aplausiga, kutsuti tagasi, toodi lilli – noorte esituses, lavalolekus ja kogu õhkkonnas on midagi kordumatult rõõmsat ja värsket. Sellisel kontserdil saab kuulda meie noorte muusikute järelkasvu, n-ö heita pilgu tulevikku, akadeemiliste lavade uutele tegijatele.

    Muusikakeskkool on nii hea tasemega kool ja maailm niivõrd avatud, et veel hiljaaegu koolikontserdil nähtud „virtuoos” on juba paari aasta pärast kontserdiorganisatsioonide ametlikus kavas kui külaline mõnest maailma tuntud kõrgkoolist. Nii on näiteks läinud viiuldajate Triin Ruubeli ja Mari-Liis Uibo ning viiuldajast helilooja Mihkel Keremiga. Tasub aegsasti tulla ja vaadata, enne kui meie noored Lääne-Euroopa saalides esinema hakkavad! Lõpetuseks uurisin korraldajailt TMKK kontserttegevuse põhimõtete kohta. Timo Steiner: Aastas antakse Tallinna saalides sadakond  kontserti: erialaõpetajate klassikontserdid ning suurema avaliku tähelepanuga õhtud suurtes saalides. Viimased on Estonia kontserdisaali galakontserdid, jõuluprojektid solistidele-koorile-orkestrile, mitmesugused koostööprojektid orkestrite, Otsa kooliga jpm. Eelmisel aastal esitasime jõuludeks Alo Mattiiseni „Näärmed”, nüüd valmis Ülo Krigulil sellele justkui jätk. Tahame need ka mingil helikandjal välja anda. Kuna kooli haridus on klassikakeskne, tahan tuua igapäevarepertuaari võimalikult palju uut muusikat, tellida lugusid heliloojatelt.  Kammeransamblid esinesid eelmisel aastal esimest korda ka Eesti muusika päevadel. Tallinna Kammerorkestriga on meil juba ühiskontsertide traditsioon – see annab õpilastele professionaalse orkestri kogemuse. Inspireeriv! Annab noortele tunde, et neid oodatakse Eesti muusikaelus. Konkursid tahame viia rahvusvaheliseks, eriti väikestel erialadel polegi riigisiseselt kellegagi konkureerida. Rahvusvaheline võistlus annab lastele teadmise, et Eesti tasand polegi see, milleks end ette valmistada. Enne iga sümfooniakontserti käime koolides  esinemas – Nõmmel, Inglise kolledžis. Ja muidugi repertuaar. Šostakovitši prelüüdid keelpillidega – see on intriig! Risto Joost: Üks orkestri ülesannetest on omavanusele publikule kaasaegse muusika tutvustamine. Niimoodi noorte esituses jõuab see hoopis teistmoodi kohale kui akadeemiliselt lavalt. Ja teine minule ülioluline aspekt on see, et esineja oskaks esimesest klassist peale pakkuda laval allahindluseta muusikalise elamuse: mitte õpilaslikult ülesande sooritada, vaid edasi anda emotsiooni. 

  • Kuidas vennikesest saab mees?

    Harri J?alu

    Minu teema on mulle keeruline ülesanne. Olen koolist ära 30 aastat. Aeg, millal on muutunud Eesti riiklik ja ühiskondlik korraldus. Sellega ühes ka kool. Teave, mida saab õpetaja ja õpilane praegu ja kasutab õpetades ja õppides, ei ole võrreldav varasemaga. See väljendub kõigepealt arvuti ja Interneti õppetöös kasutamises, mis avardab mõõtmatult teadmisi, annab võimaluse orienteeruda teabes, sellest endal üle olla ja olulist süstematiseerida.

    Et kasvava informatsiooni hulgaga igapäevases töös toime tulla, võtsime 35 aasta eest oma koolis kasutusele perfokaardid. Need olid kui omamoodi teabemälu, võimaldasid kergemini ja kiiremini vajalikku talletada ja leida. Perfokaardi kasutamist koolis loeti oluliseks uuenduseks, mind kutsuti sellest vabariiklikule õpetajate kongressile rääkima. Praegusega võrreldes on tollane kui öö ja päev.

    Teadmiste pagas, millega tulevad praegu õpetajad kooli õpetama ja õpilased õppima, on midagi muud kui aastaid tagasi. Teadmiste maht suureneb uskumatult kiiresti, teadmistest tulenevalt on muutunud ka noorte huvid, omavahelised suhted, lisaks endisest varajasem puberteediiga. See kajastub ka laste- ja noortekirjanduses.

    Räägin oma mälestustest ja kogemustest lähtudes. Pean oluliseks kooli ja õpetaja osa õpilaste kirjandushuvi kujundamises ja selle kaudu ka isiksuse kujunemist. Keskhariduse sain enne sõda Eesti Vabariigi ajal Tallinna Poeglaste Kaubanduskeskkoolis ja Kommertskoolis. Keeleõpe seal nii põhjalik olla ei saanud kui humanitaargümnaasiumis. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaks oli meil Karl Mihkla. Ta mõjus oma autoriteediga: juba noore õpetajana oli õigekeelsuse sõnaraamatu kaasautor (Muuk ja Mihkla), õppisime tema kirjandusõpikust. Pani rõhku kirjanditele ja nende analüüsile, oli üsna terava ütlemisega, ei jätnud kritiseerimata tolleaegseid tuntud autoreid, näiteks Peterson-Särgavat. Oli ettevaatlik, võib öelda, et lausa konservatiivne Juhan Aaviku uudissõnavara suhtes. Pärast sõda oli ta tegev keelekorralduses, Õpetajate Täiendusinstituudi kabinetijuhtaja, Vilde muuseumi direktor, Tammsaare muuseumi töötaja, mitmete õpikute koostaja ka nõukogude ajal. Elas aastail 1901–1980.

    Kaubanduskeskkoolis ja kommertskoolis ilmus aastaid õpilaste väljaandel ajaleht Poiste Hääl, mille toimetamisel olime tegevad koos Holger Puki, Manivald Kesamaa, Árpád Arderi ja teistega. Kooliaegse ajalehe toimetamise kogemus, vajalik keeletase julgustasid edaspidi kirjutama.

    Kahtlemata oli õpetajatel oluline osa Tallinna kaubanduskooli kirjanduslike traditsioonide hoidmisel, omaloomingu võistluste korraldamisel, nii et sellest koolist on peale eelnimetatute tulnud teisigi kirjutajaid: Karl Ristikivi, August Saaremägi, Uno Mereste.

    Kiire arengu, teadmiste kasvu ja tehnika uuenemise juures olen pidanud mõndagi endisest püsiväärseks, mida ei võinud unustada õpetajana koolis ja hiljem noortele kirjutades

     

    Eesti keele hoidmisest

    Õpilaste kõne puhas ja kõlav eesti keel olgu kooli eesmärgiks, samas peaks lastel ja noortel olema võimalus seda eest leida ka raamatuis.

    Niipalju kui võimalik olen enda kirjutatut püüdnud võõrsõnadest puhta hoida. Kahjuks nendega liialdatakse. Võõrsõnad on eesti keele kõnes ning kirjas vajadusel omal kohal, aga mitte enam siis, kui on olemas emakeelne sõna või väljend – see näitaks vaid lugupidamatust emakeele vastu.

    Halb on parasiitsõnadest risustatud eesti keel. Kõneleja ise ei märkagi, kuidas ta üleliigse sõna kordamisega kuulajal kõrvadele astub ja ennast tüütuks teeb. Tuttavad on „noh”, „tead”, „eks-ole”, „nii-ütelda”, „seesamane”, „tähendab”, „et-et” jt. Näiteks „nagu” kasutamisega võib naerualuseks jääda: „ma olen Maiega nagu abielus”, „ma nagu töötan” jt. Sõnavoolu sekka pidevalt korduv „ühesõnaga” on samuti liiast, „kusagil” – „auto maksab kusagil pool miljonit”; „järgi” – „järel” vale kasutamine ja viimasel ajal levinud ja juba normiks saanud „osad” – „osad õpilased ei ole kooli ilmunud”, „osad töötajad tulevad ülesannetega hästi toime”, või „enamused vaatavad pealt”. Häirib, kui kõnes ja kirjas jäetakse sõnu ja nimesid ilma õige käändelõputa, mis mõjuvad hakitult, köndistatult.

    Kirjanduslikku teksti sellist risu vaevalt jõuab, kuid kõnes kuuleb seda tüütuseni ja see ärritab. Kust maalt see kõnesse tuleb ja kelle asi on seda tõrjuda? Kool, eesti keele õpetaja saab sellele õpilaste tähelepanu juhtida.

    Halvasti on asi nimedega: võõrastav on, missuguseid eesnimesid püütakse panna uutele ilmakodanikele – oma lastele. Ise leiutades, või juhuslikult leides, tähendust mitte teades. Kirjutatakse eesti keelele võõraste tähtedega, nii et ei oska hääldada ega välja lugeda. Miks põlatakse ära meie oma vanavanemate aegsed eesti keeles äratuntavad nimed? Puudub varasem nimetraditsioon perekonnas.

    Miks on Eestis asuvatel ettevõtetel võõrkeelsed nimed? Miks mitte esimesel kohal eestikeelne, võõrkeelne selle all või kõrval? Tegu on ilmse lugupidamatusega eesti keele vastu ja seadusandjate või seaduse täitmise eest vastutavate tegelaste minnalaskmisega.

    Selline eesti keelega omavolitsemine Eesti Vabariigis on mõistusevastane, aga see on meie ümber ja süveneb järjest. Meie keele käekäik peaks meid kõiki huvitama, kool ja õpetajad olema maa sool, kes ei lase kaunil eesti keelel rikneda, selle kõigest kunstlikust ja võõrast puhtana hoiab.

     

    Sõna jõust

    Sõna mõjujõudu peaks õpetama arvestama juba lasteaiast peale. Laste kõne olgu puhas vägisõnadest. Sõna võib maailma silmis nii ütleja enda kui selle, kellele öeldakse, maatasa teha. Sageli ei osata arvestada, mis mõju sõnal võib üldse olla. Sõnu on ju häid ja õrnu, aga ka inetuid ja lausa roppe. Sõna annab pildi ütleja olemusest, haridusest ja haritusest, suhtumisest oma kaaslastesse, kõigesse ümbritsevasse. Õpilase sõnavaras kajastub tema kodune keel. Sõnaga ei tohi ükskõikselt ümber käia.

    Sellest, kuidas sõnu välja öeldakse, ehk teisiti öeldes, kuidas räägitakse, oleneb kõnest arusaamine. Rääkimise kultuuriga, kui sel puhul üldse kultuurist juttu saab olla, ei saa kaugeltki rahule jääda. Häirib, kui noorte hariduse saanud inimeste sõnavara on piiratud. Hääldatakse lohakalt kinnise suuga hammaste tagant, kiirustades, sõnalõppe alla neelates ja lauselõppe eesti kõnele võõrapäraselt upitades. Jääb mulje, et eesti kõnekeele ravi on hooletusse jäänud. Kas ei ole aega või ei peeta seda oluliseks.

    Sõna on täies jõus paberile paikapanduna ja trükituna. Arvan, et raamatus kehtivad sellele veelgi rangemad nõuded kui elavale sõnale. On öeldud: „mis sulega kirja pandud, ei raiu kirvega välja”.

    Küsimus siia juurde: kui palju meie õpetajaid üldse kuulub Eesti Keele Kaitse Ühingusse? Kui palju sellest ühingust kuulda on?

    Inimese suhted loodusega on mul olnud kirjutamise algusest valdav teema. Esimene raamat oli valmid. Kirjutades juhtisin tähelepanu sellele, et taimede, loomade-lindude omavahelised suhted ja käitumine on tihti sarnane inimühiskonnas ettetulevale, kui ainult osatakse tähele panna. Loom- või taimtegelaste seas on tänamatuid ja parasiite: käopoeg kasvab põõsalinnu pesas üles, laseb end poputada, üles kasvatada, aga selle asemel, et aitäh! öelda, lubab tuleval aastal ise neile pessa muneda. Lina ja võrm on seemnest saadik koos, aga võrm ei kasvata endale juurigi alla, elab lina mahlast. On teesklejaid ja ninapidivedajaid: nastik, kui kimpu jääb, viskab end selili, on nagu surnud, kui oht möödas, on vilksti läinud. Nugis ajab taga ilusat ümarat oravhiirt, näeb selle valget sabaotsa ja kui hambad sisse lööb, jätabki oravhiir selle tuti nugisele suhu, lippab palja sabarootsuga edasi. On tõusikuid – „ropprikas rott otsib tütrele sobivat peigmeest, ükski kosilane ei sobi rikkale, kuni üks nirk, e
    rk ja virk, nirgi näoga, tunneb roti uru vastu huvi. Oligi sobiv peig, aga pulmalauas tekib kära, kui peigmees sööb pruudi ära!” (Rahvalauluski öeldud: hiire tütar sai mehele, nirgi nooremale pojale…) Samalaadseid lugusid meie oma loodusest on teisigi ja neid annab seletada nagu piiblisalme. Kirjutatud siiski nii, et kellelegi ei poogita külge seda, mida tal tegelikul ei ole.

    Rõhutamist väärib, et oleme ise osake elusloodusest, nii taime- kui loomariigiga üht verd – ühtviisi elus. Aga kohtleme oma kaaslasi üleolevalt, koguni ülekohtuselt, peame end looduse valitsejaks, kõigist targemaks, kõige elava eluõiguse üle otsustajaks. Tihti puudub aukartus elu ees, ei mõelda sellele, et mul endal ja kõigil teistel on vaid üks elu. Unustame ära, et loodus peab meid ülal, oma kostil, toidab ja katab, hellitab lillelõhna ja linnulauluga, kui meil on vaid silmi nägemiseks, nina nuusutamiseks ja kõrvu kuulamiseks.

    Loodusvaradega ei käida kaugeltki säästlikult ümber, tihti tehakse korvamatut kahju. Me kasutame häbenemata enam, kui ise loome. Tahame oma tahtmise järgi ümber kujundada seda, mille loodus ise on arvamata ajast paika pannud. Ei mõtle, millisena jätame oma järglastele Maa, kus pillame ja kõiki varusid viimseni püüame kasutada. „Pärast meid tulgu või veeuputus…” See ja teised Prantsusmaa valitsejaile ja nende armukestele omistatud ütlemised on tänapäeva ühiskonnale omased.

     

    Meie rahva minevikust

    Viimastel aastatel olen kirjutanud nii noortele kui täisealistele. Ajendiks on olnud kogemus, et kipume unustama, kust pärineme, et me ei ole esimesed siin maamunal, vaid et enne meid on olnud põlvkonnad, kes jätnud meile keele, kombed, tööoskused, ühesõnaga kultuuri. Kasvatanud meid nii ihu kui hingega meie karmi Põhjamaa, Eesti külge.

    Oma esivanemate järgi oleme enamasti maalt pärit ja talust tulnud, olgu mandrilt või saartelt, vaarema ja -isa suitsutares sündinud ja üles kasvanud. Pooleteise sajandi eest ostsid nad end pärisorjusest lahti ja rendikohad päriseks, põlistaludeks. Talu jõul anti lastele haridus, sellest sai eesti valgustus- ehk ärkamisaeg alguse, ja maarahvast eesti rahvas, tunnustatuks eesti kultuur. Talud kujundasid Eesti maastiku, mida me võime tõesti kauniks pidada.

    Tänaseks keskeas inimesed ei tea tihti enam, mismoodi elati meie rehielamus. Et seal olid ühe katuse all, vaid sein ja uks vahel, inimesed ja kariloomad, et seal peksti reht, köeti kuumaks keris, elati peeruvalgel. Pole ka midagi imestada – enamasti on rehielamud kadunud või ümber ehitatud: parred, reheahjud välja lõhutud. Peaksime teadma, et rehielamud vastasid meie klimaatilistele tingimustele, olid kohased inimeste elulaadile.

    Ajaloos õpitakse kivi-, pronksi- ja rauaaega. Kui palju on juttu eesti rahva puuajast, mis on kestnud aastatuhandeid ja jõudnud meie isade-emade päevini. Puust on olnud majapidamisnõud, põllutöö-, rehepeksu-, heinatööriistad, mida on mehed ise valmistanud. Näiteks üks lihtne rehepeksuriist, vart – neid oli igas talus mitu, pisut küürus kaigas – on sellest ajast, kui põldu haritud. Seda kasutati veel viimase sõja ajalgi, kui petrooli enam saada ei olnud.

    Kuidas on kasvatatud leivavilja, leiba lauale küpsetatud, riiet selga kootud – peaksime kõike seda oma minevikust teadma. Kõigil tööriistadel ja nende osadel ning töödel on olnud nimed, mis rikastanud meie sõnavara.

    Kirjutasin talumuuseumist raamatu lastele ja teise täiskasvanuile. Muuseumi külastamine tähendab käiku vanavanemate teeradadel, näitab nende eluruume ja järge, igapäevastel talitustel käes olnud riistu. Võib proovida, kui paljudele esemetele me veel oskame nime anda või nende ostarvet määrata.

    Talumuuseum oma loodusliku keskkonnaga võimaldab paljus praktilist tegevust ja on seeläbi õpilastele huvitav, aga mitmeti uudiseks õpetajailegi.

    Elasime üle aja, ümmarguselt 50 aastat, kui meid taheti oma minevikku unustama panna ja alustati põliste, meile juba Läti Henriku ja Taani hindamisraamatust teada külade, asulate nimede maakaardilt ärapühkimisega, ristiti ümber või tehti olematuks nii looduses kui kaardil. Seetõttu ei pruugigi me enam üksteisest aru saada, võime oma kodumaalgi ära eksida.

    Mälestuste kirjutamine on riskantne ettevõte – võib eksida ajaloolise tõe vastu –, mälu ei ole kuigi usaldatav järjehoidja, sündmuste aeg võib olla paigast nihkunud. Ka tagantjärele tarkus on mälestustes liiast. Täiesti sobimatu on teha endast lõpliku tõe väljaütleja või tundja.

    Kui on elatud eelmisest, XX sajandist enam kui kolmveerand, on jäänud nähtud ajast ja sündmustest mälestusi ning meie eelkäijate, vanavanemate kaudu võime veel olla nii-öelda silmsidemes üle-eelmise sajandiga.

    Mälestused on igaühel isiklikud, kuid nende kaudu kajastub ajajärk, sündmused, saab tuttavaks autoriga ja tema kaasaegsetega.

    Mineviku tundmise kohta tuletatakse meelde Juhan Liivi öeldut: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Pealtnäha süütu lause tekitas nõukogude ajal pahandust. Saime koolis parteilise kontrolli käest selle pealiskirja eest koduloonurgas ähvardava märkuse – miks vaadatakse minevikku, miks mitte helgesse tulevikku! Järeldus on vaid üks: kui tahetakse rahvas olematuks teha, tuleb kustutada ta mälust minevik.

    Tõesti, kui tahame oma riigi tulevikus ja rahva püsimises kindlad olla, siis maksab minevikku meeles pidada, minevikust õppust võtta. Mälestusteraamatutel peaks olema koht ka noorte lugemislaual.

    Niipalju sellest, mida kirjutamisel olen silmas pidanud, et lastest, õpilastest, mu oma teekaaslastest, väikestest vennikestest kasvaksid arukad mehed.

     

     

  • Miks mulle meeldivad napakad filmid

    Priit P?la

    Keskmiselt paar korda kuus pean mõnele oma kõrgesti koolitatud tuttavale selgitama, miks hindan napakaid filme: B-kategooria hakkimisõudukaid (näiteks “Jason X”), C-kategooria noortekomöödiaid (“Happy Campers” ehk “Lustilaager”), D-kategooria märuleid (“Universal Soldier: The Return” ehk “Universaalse sõduri tagasitulek”), E-kategooria pornokaid (“Alice nel paese delle pornomeraviglie” ehk “Alice pornoimedemaal”) ja muud säärast, lahterdatagu see mis tahes kategooriatesse.

    Noorte targutajate ehk intellektuaalide kogukonna liikmena tunnen mõnikord sotsiaalset survet selliseid filme silmates pea põlastusega kõrvale pöörata. Tunnen, et peaksin põhimõtteliselt hoiduma säherduses sopas püherdamisest ning vaatama ainult David Lynchi, Akira Kurosawa, Aki Kaurismäe, Jim Jarmuschi, Peter Greenaway ja teiste kultusrežissööride kultuuri koorekihti kuuluvat loomingut. Vaatama isegi siis, kui ei meeldi, hambad ristis ja tikud silmade vahel. Ja teised, need X-, Y- ja Z-kategooria filmid peaksin vaatamata jätma või – kui ikka kuidagi ei saa – vaatama neid salaja ja hiljem salgama.

    Aga mina ei oska ega taha nii. Ei oska tunda valehäbi asjade pärast, mida kõrgelt hindan, ega taha olla kaksikmoraalijünger. Vaatan lollakaid filme avalikult ja kiidan veel takka ka, sest parem olla tark, kes jätab lolli mulje, kui loll, kes püüab kõigest väest tarka mängida. Seda laadi avalik hereesia, kontraelitarism sunnib mind aeg-ajalt nugade peale viskuma ning kõrgkultuuri kummardajate ees oma lollakate filmide lembust kaitsma.

    Pole vahet, kas apoloogia on suuline või kirjalik, olulisim argument on see, et arukuse ilming pole mitte intelligentsete filmide vaatamine, vaid filmide intelligentne vaatamine. Intelligentset filmi võib vaadata nagu idioot, ilma ühegi emotsiooni, allusiooni ja assotsiatsioonita. Samas võib napakas film, kui seda vaadata intelligentselt, kutsuda esile tundeelamuste, mõtteseoste ja huvitavate kontseptsioonide tulva, pakkudes ohtralt arutlusainest ning filmiteoreetilist, -ajaloolist ja -kriitilist materjali. Vaheda mõistuse ja intelligentse uudishimu seisukohast pole oluline, kas film on elitaarne mindfucker või labane mainstream. Palju olulisem on see, mida vaataja oskab selle filmiga peale hakata. Halba tislerit ei päästa isegi head tööriistad, samas kui hea mööbelsepp rakendab edukalt ka halbu vahendeid.

    Eliidikunsti apologeetide Achilleuse kand tundubki olevat ühekülgne kitsarinnalisus – just see takistab neid mõistmast, et ka lollaka kunsti vormides on tallel suur potentsiaal, mille ekspluateerimiseks on vaja eriliselt helget mõistust, sellist, mille omanikeks nad end (sageli ekslikult) juba peavad, aga mis mulle seostub ikkagi laia teadmiste horisondiga, mida avardavad ühtaegu nii Laura Palmer kui ka Bridget Jones, nii Laura Dern kui ka Silvia Saint, nii Federico Fellini kui ka Joel Gallen. Eliidikunstigi oskab paremini hinnata see, kes on kodunenud ka kunstiaguli räpaseimates soppides; teadmine viimastest on mõõdupuu esimese tegelike väärtuste vaagimiseks; viimaste kogemine paneb esimestest rohkem lugu pidama.

    Ehtelitaristidest troostitum seltskond (või oleks õigem öelda – kari õnnetuid troppe) on ebaelitaristid, võltsvaimuinimesed ja kvaasikulturnikud, kelle kõrkus madala kunsti suhtes on vaid teisejärguline butafooria: rumalamate püüe näida targem, nooremate püüe näida vanem, igavamate püüe näida huvitavam ja nõnda edasi. Seejuures ei jaga nad tuhkagi ei kõrg- ega massikultuurist, kuid etendatav sotsiaalne roll sunnib neid tarbima esimest ja jälestama viimast. Sellised häired lähevad küll sageli üle: näiteks mäsleva nooruse idealism ja eliidiiha võib areneda piiratud ehtelitarismiks (halb) või tervemõistuslikuks ja kompleksivabaks kultuurihuviks (hea), kusjuures iga kultuuriuurija – kui ta ei kuulu just Frankfurdi elitaristide koolkonda ega pea õigeks nende piiratud ja aegunud käsitust – teab, et kultuur ei ole ainult Michelangelo Antonioni “Blowup”, vaid ka Dennis Dugani “Beverly Hills Ninja”.

    Tihti on elitaristide probleem selles, et nad ootavad napakatest filmidest sama, mida on harjunud nägema n-ö väärtfilmides. Kitsarinnalisusele lisandub võimetus kohaneda – taas omadus, mis ei viita märkimisväärsele arukusele. Tüüpiliselt nurisetakse lollakate filmide ajuvaba süžee või faabula üle. Kuid on filme, mille süžee ei pea, ei tohigi intelligentne olla. Võtkem porno- või märulifilmid. Nendes on süžee otsekui raudtee, mis viib ühest peatusest teise. Peatused on vastavalt seksi- või kaklusstseenid. Ja pidu ei toimu mitte tee peal, vaid vaksalites. Tee peal tuleb energiat säilitada, et siis igas sihtpunktis peost viimast võtta. Sellisel juhul on süžee kõigest sekundaarne abivahend, mis juhatab kõnealuste žanrite puhul funktsionaalselt oluliste sõlmpunktideni ja täidab seda ülesannet oma ajuvabaduses suurepäraselt.

    Sääraste mehhanismide ja seaduspärasuste, klišeede ja kitši otsimine ja äratundmine on intellektuaalne nauding, mis paneb mind lollakaid filme vaatama ja neis väärtust nägema. Eriti meeldib mulle elitaristliku filmikunsti pihta sihitud iroonia, mida napakates filmides kohtab – mõnikord on see implitsiitne ja juhuslik, teinekord taotluslik ja äratuntav. Kuid mitte ainult see; olulised on ka lihtsad rõõmud, plaisires simples, mida lollakad filmid pakuvad. Möönan, et vahel naudin neid napakaid filme ilma mingisuguste intellektuaalsete ambitsioonideta, lihtsalt lõõgastuseks, sest näiteks nõudlikule briti huumorile vahelduseks meeldivad mulle ka panniga-piki-vahtimist-naljad.

    Mihkel Mutt kirjutas kord: “Õnnelik on inimene, kes armastab niihästi Andy Warholi ja Chaplinit, Bruce Leed ja torupilli, “South Park’i” ja “Matrix’it” kui ka Juhan Liivi ja Thomas Manni, Gaudíd ja Tarkovskit. Õnnelik on inimene, kes simmanile sattudes suudab kaasa minna lihtsate südamlike viisidega ega korda endale iga sekund, et “see pole ju Pärt”.”

    See on sulatõsi ja enam-vähem samadel põhjustel väärtustan ma ka viletsaid kõrtse, rumalaid raamatuid ja lollakaid inimesi. Öelgu Theodor Adorno mida tahes.

     

     

  • Maainemise tiatrijutt

     

    Viimätsel aol om mul tiatriga köüdet läbielämiisi väega veidü olnu. Tiatri ja maainemise jäävä kõgõ ütstõsõlõ võõrambas. Innembi kävevä inemise bussiga liina tiatrihe. A nüüd kõikaig veidemb. Pilet om kallis ja pentsu veidü. Pümmeh nakkas ikäv kah. Olõs sõs, et tiatrirahvas ajanu umma asja vai olnu lihtsäle õnnõlinõ nii, et olõs põnnõv kaia, minka üle nä rõõmsa omma. Inämbüisi tuu niimuudu olõ-i. Tiatri taht nii jället muudu kaejilõ meele perrä olla, et unõhtas är, kiä tä esi om. Mõnikõrd käävä tiatri suvõtuurõ tegemän. Komõjantõ. Tõnõkõrd nakkas peris häbü. Muusikal om nigu sita helütehnikaga tsiatsuskaminõ. Telekas kah ei olõ niipallo sitt.

    Mullõ tuu meelelahutus ei miildü sukugi. Olõ-i ma arvu saanu, miä tuust meelest lahuta. Euroliidu kultuuriprogrammõn om kõikaig sagõhõmpa nätä säändsit sõnnu nigu edutainment, naturetainment, histotainment, culturetainment, foodtainment. Tennä väega, a käügü nä sinnä, kost nä tulli.

    Mullõ miildüse nii haridus, luudus, aolugu ku süük. A tainmendilda. Mullõ miildüs tiatri, minkal om midägi kõnõlda, unista, tandsi vai laulda. Säänest om hõrrõlt, a om. Viimätsel suvõl tull tiatri mullõ kodo kätte. Türnpu tekk Kütioroh “Lemminkäise” pruuvõ. Peräst teivä nä kuusikuh etendüse kah. Väkev oll. Näil oll uma murõ üteh võet ja nä tahtsõva tuuga midägi pääle naada.

    Ku ma mõnikõrd bussiga sadamaliina tiatrihe sõida, sõs lää kas NO tiatrihe vai Von Krahli. Nimä unistasõ minkastki. Tuud om hää tunda.

    Sääne omgina mu tiatriarvustus.

  • Kes oli Erno Koch?

    Anne L?s

     

    ErnŐ Kochi  näitus Ungari Instituudis kuni 9. XII.

     

    Ernő Koch sündis 1898. aastal  Suur-Ungaris, täpsemalt Transilvaanias Szászvárosis, mägises Karpaatide piirkonnas, mis liideti 1918. aastal Rumeeniaga. Ka oma kunstihariduse sai ta Ungaris, Budapesti Kõrgemas Rakenduskunstikoolis, kuid  täiendas end Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias.

    Aastail 1926 – 40 elas Ernő Koch Eestis. Siia tõi ta hõimuliikumisest sütitatud etnograafiahuvi, ent peagi võttis ta osa ka kultuurkapitali aastanäitustest. Tema Eesti perioodi kunstiloomingu olulisema osa moodustavad linnavaated ja tööstusmotiivid. Teada on ka klišeesid nahkehistöödele ning Kochi graveeritud “Eesti ajalooline kaart” oli eelkäijaks Olev Soansi kultuuriloolisele kaardisarjale.

    Linnakujutajana on Koch jäädvustanud klassikalise veduudi traditsiooni vaimus tõetruult ja pitoreskseltki eelkõige ajaloolisi linnasüdamikke (Tallinn, Narva, Kuressaare, Petseri). Kuna mitmed Eesti linnad on kandnud sõjapurustustena olulist kahju, on Ernő Koch 1930. aastate realistliku graafikaga alatiseks säilitanud kadunud maailma tähised (barokne Narva, Tallinna vaekoda ja Niguliste kiriku interjöör jm). 1931. aastal korraldati Tallinnas Ernő Kochi isikunäitus, mida arvustas üks toonaseid juhtkriitikuid Hanno Kompus. Rohke tunnustuse kõrval oli Kompus ka pisut irooniline detailidesse takerdumise suhtes: “Kunstnik peaks õppima õigel ajal järele jätmist” (Päevaleht 7. V 1931).

    Eesti tööstuspiirkonna jäädvustamine hõivas Ernő Kochi 1930. aastate lõpul. Põlevkivitööstus, Eesti majanduslik uhkus, tõusis kahe maailmasõja vahelise kunsti oluliseks teemaks (esimese puugravüüride mapi andis 1935. aastal välja Hando Mugasto). Aastail 1936 – 38. tegi Koch mitmeid oforte ja kuivnõelalehti Kohtla-Järve ja Kiviõli vaadetega, samuti Krulli masinatehase, Tallinna tselluloosi- ja paberivabriku ning puuvillatehase motiive. Kunstnikku inspireeris tööstusrajatiste suuremahulisus, võimsus, mis viitab väikeriigi ootamatulegi potentsiaalile. Tollel ajal ei kerkinud üles Ida-Virumaa looduskaitse aspekt, pealegi oli kodumaise rasketööstuse kunstis kujutamine kaudne (võimalik, et ka otsene) riiklik tellimus. Kochi seotusest kõrgemate valitsusringkondadega annab tunnistust 1939. aastal administratiivhoonesse tellitud president Konstantin Pätsi paraadportree.  

    Ernő Kochi maalid päikeselise Ungari ning Baieri vaadetega avavad hõimurahva kunstniku loomingus range graafikaga võrreldes hoopiski erineva tahu. 1940. aastal läks Koch Eestist Ungarisse ja põgenes sealt 1944. aastal üle rindejoone Baierisse. Pärast  sõja lõppu matkas kunstnik Saksamaal ringi ja maalis sealseid maastikke. Ta piltidel leidub sageli kirikuid ja kloostreid ning see valdkond saigi Kochi uueks kunstialaks. 1949. aastal, kui moodustus aastakümneteks fikseerunud diasporaa, leidis Koch kodu USAs, kus hakkas tegutsema kirikuinterjööride kujundajana. Ernő Kochi monumentaalsete aknamaalidega  pühakodasid leidub Chicagos, San Franciscos, New Yorgis, samuti Mehhikos ja Kanadas. Kochi kavandid levisid nii laialdaselt, et osast ütles ta lahti nende muutmise tõttu. Ernő Koch suri 31. III 1970. aastal USAs Missouri osariigis St. Louisis.

    Peab tunnustama Ernő Kochi tegutsemist eesti graafika suures tõusulaines 1930. aastate keskel. Tema kuivavõitu laad, mis seab esiplaanile korrektsuse, selguse ja konkreetsuse, on seotud graafilise disaini, raamatu- ja kirjakujundusega. Paul Luhtein õppis aastail 1931 – 32 samuti Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias ja sai hiljem Riigi Kunsttööstuskoolis Günther  Reindorffi kõrval juhtivaks graafika õppejõuks. 1970. aastatel täiendas end Leipzigis samas kõrgkoolis, kus kunagi Koch, Ülo Emmus, kelle tööd on kaalukas osa uusdokumentalismi ilmingust eesti sõjajärgses kunstis. Graafika teised arenguliinid (Tartu Pallase poeetiline, tunderikas naisgraafika ja Eduard Wiiralti fantastiline realism) on ehk elamuslikumad, ent ilma Tallinna koolkonnata ei oleks  ka Tartu graafika olnud see, mis ta oli.

    Selle eest, et saame lähemalt tutvuda ungari-eesti kunstniku Ernő Kochi loominguga, peame tänama Stockholmi Eesti Maja. Sinna jõudis Kochi pärand aga Soome diplomaadi Uno Koistineni perekonna kaudu, kes oli säilitanud Kochi teoseid alates 1944. aastast. Alur Reinansi abiga sai kokku pandud väike valiknäitus. Kuna tegemist on suures osas Eesti-ainelise materjaliga, siis saavad ka üsna mitmed Eesti kohamuuseumid sellest kogust osa, millega omandab tunduvalt selgema ilme Ernő Kochi panus meie kunstiajalukku.

  • Tartu Kunstimuuseumis avatakse Mark Raidpere videoinstallatsioon “Majestoso Mystico”

    Reet Pulk-Piatkowska

    Kolmapäeval 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi Kunstikabinetis sarja “Liikuv kunst” raames Mark Raidpere videoinstallatsioon “Majestoso Mystico”.

    Installatsiooni videod on filmitud 24. aprillil 2007 Stockholmi ja Tallinna tänavatel. Rootsi kuningriigi pealinnas kaamera ette jäänu on teose nö “tahtlik” osa – seda mindigi jäädvustama. Kaks tänavamuusikut istuvad poe vaateakna ees ja mängivad Howard Shore’i komponeeritud “Voonakeste vaikimise” (The Silence of the Lambs, 1991) tunnusmuusikat. Kurjakuulutavad noodid ennustavad ohtu ja saabuvat tragöödiat, kuid Björn Svenssoni ja Ivan Shumilovi kontekstist väljarebitud kammerlikus esituses mõjub muusika pigem romantilise unistusena. Neist kõnnivad mööda linnakodanikud ja turistid, kes ei tajugi vaiksetel klompkividega kaetud tänavatel hiilivat õudu.

    Installatsiooni teine osa koosneb pronksiöö uudiskaadritest, kus veelgi väiksema pealinna tänavad on muutunud reaalseks sõjatandriks. Seal etteennustavat muusikat ei mängitud, kuigi oht ja vastasseis olid veelgi käega katsutavamad. See, et mõlemad lindistused langesid samale kuupäevale, oli puhtjuhuslik.

    Kuigi siduvaks teemaks kahe video vahel on pildi asemel heli, kasutab Raidpere oma teistestki teostest tuttavat tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat. Televiisorisse surutud tormilised sündmused imevad meid endasse. Uudistekaamera hüplik ja hetketi fookust kaotav pilt mõjub magnetina – meile on aastate jooksul sissekodeeritud, et taoline kaader ongi vahetu reaalsus. Seetõttu jätame aga tähelepanuta installatsiooni reaalseks alguspunktiks oleva Stockholmi – kuigi see viibib ruumis füüsiliselt suuremana – ning Shore’i kompositsioon kaotab oma keskse siduva rolli ja taandub “vaid” taustamuusikaks. Vaatajate ja reaalsuse endaga manipuleerimine ongi niivõrd lihtne.

    Mark Raidpere (s 1975) on foto- ja videokunstnik, kelle teostest mitmed tegelevad kunstniku enda ja tema perekonnaga. Samas on ta võtnud vaatluse alla ka sotsiaalkriitilisemaid küsimusi, kuid pea alati on kesksel kohal olnud muusika ning kaameraobjektiivi maagiline mõju selle ees seisjale. 2005. aastal esindas ta projektiga “Isolaator” Eestit 51. Veneetsia biennaalil. 1998. aastal võitis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2009. aastal muuhulgas ka “Majestoso Mystico” eest maineka Ars Fennica kunstiauhinna. Kui viimast üle anti, saabus Tallinnasse kohale Soome president Tarja Halonen isiklikult. Eesti poolt võrdväärne esindatus puudus.

    Tartu Kunstimuuseumi sarja “Liikuv kunst” eesmärgiks on tutvustada muuseumi kogudes sisalduvaid teoseid ning videokunsti üldisemalt, mille eksponeerimine on muuseumi ruumikitsikuses komplitseeritud. Sarja avalöögiks oli eelmisel sügisel Flo Kasearu video “Kaido Ole. Monoloog”. Käesoleva näituse puhul on tegemist reedel 12. aprillil Viltuse maja alumisel korrusel avatava väljapaneku “Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele” satelliitprojektiga.

    Näitus jääb avatuks 28. aprillini.

    Olete oodatud!

  • Jätkusõjaks Historikerstreitile

    Maria Mälksoo

    Ehkki Musial lükkab ümber Suvorovi teesi Nõukogude Liidu 1941. aasta suvel algama pidanud kallaletungist Saksamaale, pakkudes varaseimaks võimalikuks rünnakuajaks pigem 1942. aasta kevadet, jagab ta siiski põhijoontes oma eelkäija teooriat Nõukogude agressiooniplaanidest ning Stalini sõjaeesmärkidest. Musial püüabki oma mahukas uurimuses kasvatada Suvorovi visandatud luudele ajalooteaduslikult vintskemat liha, toetudes uusimatele Venemaal ja Valgevenes kättesaadavaks tehtud arhivaalidele. Teema vastuokslikkuse tõttu tänases Euroopas settinud Teise maailmasõja käsitluste taustal võib siiski ennustada, et Musiali monograafia ajaloometodoloogilisest  põhjalikkusest ning Suvorovi stiilist küllalt erinevast kiretust ja faktikesksest materjali esitluslaadist hoolimata, saab ka Kampfplatz Deutschland’ist paratamatult kaasaegsete „mälusõdade” objekt, seejuures ilmsesti eri funktsioonis selle sõja eri rinnetel madistajate käes – ühele ründerelva, teisele kaitsekilbina.       

    Arhetüüpiline Ida-Euroopa „tujurikkuja” 

    Autori tööalane seos Poola Rahvusliku Mälu Instituudiga lisab teda „etnonatsionalistlikes” Teise maailmasõja ajaloo revideerimise katseis süüdistajate hulgas ilmselt ainult õli tulle ning sunnib otsima varjatud poliitilisi eesmärke tema katsete taga õõnestada üldiselt kinnistunud kuvandit Nõukogude Liidu kangelaslikust kaitsesõjast Euroopa päästmiseks Hitleri küüsist. Oma ajaloolasekarjääri jooksul ei ole Musial tegelikult kunagi kohkunud tagasi  vastuoluliste teemade käsitlemisest. Pigem vastupidi: ta on tundnud Teise maailmasõtta puutuvate müütide murdmise vastu erilist huvi, teenides nõnda ühelt oma kritiseeritumalt akadeemiliselt vestluspartnerilt pooltunnustava alatooniga nimetuse „a spoiler with a sharp eye for detail”.1 Oma teemavalikult ning mitteortodoksselt käsitlusviisilt on Musiali näol selgelt tegu arhetüüpilise Ida-Euroopa „tujurikkujaga”, kes keerutab tolmu Venemaa  ja Lääne vahel isekeskis juba kenasti kinni kaanetatud käsitlustelt Teise maailmasõja kulust nn „teises Euroopas”.

    Teise maailmasõja standardrepresentatsiooni, millesse alles hiljaaegu on Ida-Euroopa riikide ja rahvaste vastuolulisi kogemusi sisse kirjutama hakatud, ongi muidugi idaeurooplase vaatenurgast raske mitte vastuolusid tekitada. Nii on Musial oma varasemate töödega näiteks pälvinud ajaloolastest kolleegide  seas teravat kriitikat, kui asus põhjendama poolakate legendaarset juudivastasust Teises maailmasõjas. Ta näitas konkreetse konteksti toel, kuidas poola rahvas pöördus juutide vastu viimaste väidetavalt laialdase toetuse tõttu Nõukogude režiimile ning nende suure osaluse tõttu repressioonide täideviimisel mõningais Poola piirkondades. Õigustamata kuidagi Jedwabne-taolisi massimõrvu, on Musial püüdnud ometi selgitada, et poolakate antisemitism ei olnud mingi atavistlik Ida-Euroopa eripära, vaid konkreetses ajaloolises kontekstis võimendunud nähtus, mida tuli tollases Euroopas laialdaselt ette. Samasuguse efektiga torkeks ajaloolaste herilasepessa oli Musiali detailitäpne kriitika 1999. aastal Hamburgi Ühiskonnauuringute  Instituudi poolt korraldatud näituse pihta Wehrmacht’i kuritegude kohta, mille fotomaterjalide hulgas esines NKVD tapatalgute ohvrite „omistamist” sakslastele, nagu juhtus kohe pärast avalikustamist ju kurikuulsa Katõni veresaunagagi. Musiali seniste tööde  retseptsiooni „puudutatus” peegeldab paraku endiselt Teisest maailmasõja kui nullsumma mängu laialt levinud käsitlust – otsekui tähendaks Nõukogude Liidu käitumise kritiseerimine sõja taustal tingimata taotlust Saksamaad sõjasüüst puhtaks pesta.

    Holokausti nägemine Teise maailmasõja keskse inimtragöödiana on omakorda pärssinud teiste sõjas massilisi kaotusi kandnud rahvaste kannatuste analüüsi. Nõukogude režiimi sõjaaegsete kuritegude  lahkamises juutide vastu suunatud massimõrvaga võrreldavas inimsusevastaste kuritegude raamistikus kiputakse nägema katset natside tegevust relativiseerida ja rehabiliteeridagi. Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga. Ikka veel nõuab teatud teemade käsitlemine, nagu on Musial märkinud ühes oma intervjuus, mitte ainult häid käsitööoskusi ajaloolasena, vaid ka taktikalist ja strateegilist andekust oma käsitluse  põhjendamisel ja avalikkusele esitamisel. 2 Musial astub jõuliselt must-valge ajalookäsitluse vastu, rõhutades, et Nõukogude laiaulatuslikest ettevalmistustest sõjaks Saksamaa suunal hoolimata ei saa kinnitada nn preventiivsõja teesi, mille järgi Hitler olevat Nõukogude Liitu rünnanud ennetamaks viimase kallaletungi (lk 297–301).

    Esiteks polnud Punaarmee 1941. aastal, kui Hitler Nõukogude Liitu ründas, sõjaks valmis, rääkimata Saksa poole tolleaegsest ebaadekvaatsest informeeritusest Nõukogude relvajõudude tegeliku olukorra ja tegevuskava kohta. Selliselt argumenteerides pareerib Musial osavalt ka võimalikku kriitikat, nagu teeks Nõukogude agressiooniplaanide väljatoomine Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule vaikimisi õigustatuks rahvusvahelise õiguse mõttes. Nii see mõistagi ei ole, kinnitab autor, rehitsedes juba ennetavalt  laiali oma pea kohale potentsiaalselt hõõguma kogunenud söed.     

    Põhjalik sotsiaalne ja majandusliku taust

    „Sihikul on Saksamaa” ajalooteadusliku kriitika3 täienduseks võiks sotsiaalteaduste perspektiivist rõhutada kaht aspekti. Esiteks võiks see raamat oma haardelt olla eeskujuks nii mõnelegi rahvusvaheliste suhete distsipliinist võrsuvale analüüsile, mille sotsioloogiline verevaesus (ehk kasin tähelepanu riikide välispoliitilise käitumise sotsiaal-majanduslikele taustateguritele) ei ole sageli proportsioonis  järelduste lennukusega. Musiali raamatu vaieldamatuks tugevuseks on põhjaliku sotsiaalse ja majandusliku tausta loomine bolševistlikule maailmarevolutsiooniideele. Punaarmee radikaalsete reformide, sundkollektiviseerimise ja massirepressioonide analüüsi kõrval esitatakse raamatus kommunistlike sõjaplaanide üksikasjalik genees Nõukogude Liidu ja Saksamaa poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste suhete taustal 1920.-30. aastatel.  Teravdatud tähelepanu all on ka nende suurriikide suhted Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingu kehtimise aegu ehk 1939. aasta 23. augustist kuni 1941. aasta 22. juunini, mil Hitler ründas Nõukogude Liitu. Musial näitab talle nii omase põhjalikkusega, kuidas Nõukogude Liit ja Saksamaa käitusid tegelikult peaaegu kolmandiku jooksul Teise maailmasõja koguvältusest  liitlaste, mitte verivaenlastena.

    See on fakt, mille meeldetuletamine sunnib Venemaal hiljaaegu moodustatud riikliku ajalookomisjoni liikmeid ilmselt haarama „ajaloovõltsijate” taltsutamiseks ette nähtud korraliste meetmete järele. Saksamaal oli Musiali järgi strateegiline roll bolševistliku  maailmarevolutsiooni plaanides: riigi asend Euroopa südames ning sealse tööliskonna potentsiaal pidanuks sellest tegema platvormi (vrd „jäälõhkuja”), millelt kommunistlik revolutsioon kandunuks esiteks ülejäänud Euroopasse ja sealt edasi kogu maailma. Poolat käsitleti seetõttu paratamatu segajana kahe kavandatava maailmarevolutsiooni võtmetegelase, s.o Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. 

    Poolast kui probleemist vabanemine oli sestap vältimatu. Teiseks ja mitte sugugi vähem olulisena, joonistub Musiali käsitlusest detailiküllaselt ja -täpselt välja Nõukogude korra pidev piirseisund – ehk sotsiaalantropoloogilises kõnepruugis permanentne liminaalsus, s.o ebatavaliselt pikale veninud üleminekufaas bolševistliku revolutsiooni järel, mille pinnalt ei jõutud sõja algusekski ühiskonda taas konsolideerida,  rääkimata sõjaseisundi sisulisest edasikestmisest Nõukogude Liidus ka pärast Teise maailmasõja ametlikku lõppu. Kollektiivpsühholoogilisest vaatepunktist pakub Musiali pikaleveninud Nõukogude revolutsiooni analüüs intrige
    erivat mõtteainest ka selle venitatud liminaalkogemuse võimalike mõjude kohta tänasel Venemaal ja Nõukogude Liidu endistes satelliitriikides Ida-Euroopas.       

    Info ületab üldistusjõu

    Stilistiliselt meenutab Musiali kirjutamisviis siiski tema peaaegu nimekaimu Robert Musili loodud „omadusteta meest”: autori esituslaad on valdavalt kuivalt konstateeriv, ilmselt ajaloolase kutseauga kaasaskäiva vastumeelsuse tõttu faktiliselt täpsustamata laiaulatuslike  üldistuste tegemise suhtes. Mündi varjuküljeks on paraku teksti kohatine uppumine infopurusse, nii et sellest üle ulatuv suur narratiiv jääb selgelt esitamata. Eriti raamatu esimeses pooles jääb mulje, nagu peaks kokkukuhjatud faktid otsekui iseenese eest rääkima, kuid jäävad üldistava autoripoolse diskussioonita ometi kuidagi harali. Alles päris raamatu lõpus, kui Musial värvikate tsitaatide najal näitab Stalini visalt püsinud uskmatuse murenema hakkamist  Saksamaa Nõukogude Liidule suunatud rünnakukava suhtes võib teksti lugeda juba mahlaka põnevusloona. Iga uurimuse tugevus väljendub lõpuks tema kriitikute nõrkuses. Musiali eelkäija, eelviidatud Suvorovi üheks nõrgaks argumendiks oli ründe- ja kaitseotstarbeliste relvade ning relvastumisloogika käsitlemine teineteist välistavate vastandpaaridena. Just nagu relvad ja relvastumise loogika võivad olla mõlema  eesmärgi teenistuses, on ka Musiali-taoliste uurijate vastuvõtu puhul oluline teadvustada, missugune kavatsus juhib tema käsitluse heakskiitu või halvakspanu. Vastavalt tuleks olla tähelepanelik Musiali raamatu lugemisvõimaluste suhtes platvormist lähtuvalt – olgu siis Venemaal, Ameerikas, Saksamaal või mujal Euroopas, kitsalt ajaloolaste ringis või laiema ajaloohuvilise publiku seas. Tundub siiski tõenäoline, et ajalooteaduslikult ei ole Musiali  käsitlust pelga õlakehitusega võimalik eirata, selleks on tegu liiga kõva pähkliga. Iseasi muidugi – nagu ajaloo- ja mälupoliitilistes vaidlustes tavaks –, kui raamatuga suhestutakse predoktrinaarsetelt usupositsioonidelt, mis mõistagi välistab juba eos akadeemilise mõttevahetuse.

    1 Vt Jan Gross, Critical Remarks Indeed. Rmt: The Neighbors Respond: The Controversy over the Jedwabne Massacre in Poland. Princeton University Press, Princeton 2004), lk 344–370. 

    2 Bogdan Musiali intervjuu Paweł Paliwodale. We cannot be afraid. – Życie 2. 2001.

    3 Vt Oliver Pageli arvustus Musiali raamatu saksakeelsele originaalile. Ajalooline Ajakiri 2009, nr 1-2 (127-128), lk 303–307.

Sirp