Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Keskööhäire

    Erkki Luuk

    Raske on öelda midagi nii hämara asja kohta, nagu Stuart Samuelsi “Keskööfilmid” (kuus filmi, USA-Kanada, 2005) seda kahtlemata on. Pole mingit põhjust, miks keegi seda vaatama peaks – kui mitte pidada selleks haiglast soovi olla kursis kultuuriajalooga. Tegelikult on idee, et kellelegi tutvustatakse kultuuri vallas toimuvat, haiglane. Miks peaks kedagi huvitama see, mida kultuuri nime all kunagi tehakse või tehti? See ei ütle ju millegi kohta kõige vähematki. Sel pole midagi pistmist reaalsuse ega üleüldse millegagi; seos võib olla ainult kultuuriteo ja selle sooritaja majandusliku vaesumise või rikastumise vahel. Ainult seda laadi kurvastaval seosel kogu see nn keskööfilmide fenomen püsibki. Kui keegi poleks oma igava vaimusünnitisega suutnud pappi kokku lüüa, poleks kellelgi vähimatki huvi seda filmi vaadata ja teha.

    Need kuus filmi olid iseenesest ka väga erinevad. “Elavate surnute ööd”, “The Rocky Horror Picture Show’d”, “Roosat flamingot” ja “Kustutajapead” ühendab ainult “alternatiivsus”, “edu” ja see, et neid öisel ajal kinos näidati. Kas pole haiglane ainult nende kolme tunnuse põhjal mingist keskööfilmide fenomenist rääkida? Alternatiivsus on kunstis alati olemas olnud ja filmikunst pole siin mingi erand. “El Topo”, esimene keskööfilm, nagu seda tutvustati, sisaldas otseseid viiteid 50 aastat varem tehtud “Andaluusia koerale”. Kui me just rahast ei räägi, on edu raskesti defineeritav mõiste ja ei nn keskööfilmina ega ka vist üleüldse pole “Kustutajapea” kunagi majanduslikult edukas olnud (kuigi lavastaja Lynch seda tänu oma hilisematele teostele kahtlemata on). Ja mis öisesse aega ja/või sellesse puutub, et “kogu publik oli pilves”, siis see ei ütle midagi filmide kohta, mida sellistel asjaoludel näidatakse – nii võib ju näidata ükskõik mida (või üldse mitte midagi, kusjuures vaevalt et keegi sellest aru saaks). Võib-olla on häda lihtsalt selles, et ma pole hipi ega oska seetõttu sellist nähtust vääriliselt hinnata. Aga hipi või mitte, keegi pole seletanud, miks midagi sellist üldse hindama peaks. Olgu, nad olid edukad. Olgu, nad on mõjustanud tänapäeva kino, näiteks Tarantinot või “South Parki” või mida tahes. Mis siis? Mis mõjutusi saanutesse puutub, siis (kui “Pulp Fiction” välja arvata) pole nende näol tegu ju mingite filmikunsti šedöövritega. Lynch paigutub jällegi eraldi, kuna Lynchi mõjutustest on (vähemalt filmi vallas) abi olnud ainult Lynchil endal, keegi teine pole samas laadis minu teada millegi võrreldavaga hakkama saanud.

    “Keskööfilmid” oli lahendatud igavate intervjuukatkete, (enese)kiituse ja edulugude pealiskaudses võtmes. Oleksin oodanud rohkem kujundlikku või sisulist analüüsi või pikemaid filmikatkeid, et lisaks roosale promovahule filmidest endist mingitki maitset suhu saada. Praegusel kujul oli “Keskööfilmid” kahjuks üks suure rahaga tehtud professionaalne dokk-käkk ja muud ei midagi.

    Et mitte lõpetada nii süngel noodil, lisaksin paar tähelepanekut ka PÖFFi korraldusliku poole kohta. Nagu teada ja kõikjal juba korduvalt mainitud, on festival üha laienenud ja hoomamatumaks muutunud, see puudutab aga ainult Tallinna, mitte teisi Eesti linnu, kus mul oli kahtlasevõitu au PÖFFi ajal viibida. Õnnetus seisnes põhiliselt selles, et oma 150-kroonise “pressikaardiga” sain ma lõpuks näha ainult kaht filmi, kuna kõik teised mind huvitanud seansid olid välja müüdud. See pole küll ainult korralduslik probleem, sest mida muud oodatagi 100 000 elanikuga tudengitest kubisevas linnas, kus on kaks pisikest kinosaali. Ootuspärane tulemus, aga parema korralduse juures oleks saanud seda vältida.

  • Veneetsia 2005

    Reet Varblane

    Barbara Krugeri tekstiinstallatsioon juhatab sisse Itaalia paviljoni Maria de Corrali kuraatoriprojekti ?Kunstikogemus?. kai herkel

    Veneetsia 51. biennaal Giardinis, Arsenales ja mitmel pool linnas kuni 6. XI.

    Veneetsia biennaal on viimase seitsme aasta jooksul saanud vaat et meie kunstielu orgaaniliseks osaks: välja on kujundatud täiesti toimiv kuraatori ja kunstniku valimise kord, rahastamisskeem, tehniline tööjõud, viis, kuidas ja kelle kaudu saame Veneetsias eksponeerimisruumid, varakult jõuavad Eesti kunstiteabe listidesse ka biennaali uudised. Järgmisest Veneetsia biennaalist teame sageli rohkem ja varem kui ükskõik millisest Eestis või lähipiirkonnas toimuvast kunstiüritusest. Odavad lennupiletid ning ühisbussisõidud on Veneetsia biennaali teinud kättesaadavalt kohustuslikuks rituaaliks vaat et igale kunstitudengile. Meist on saanud Veneetsia biennaali sõltlased. Pole ka midagi imeks- ega halvakspandavat, sest ükskõik kuidas 110aastast biennaali ka ei kirutaks, ei süüdistataks institutsionaliseerimises, korruptsioonis, stagnatsioonis, nii suurt praeguse kunsti kontsentratsiooni kui Veneetsias, ei leia kuskil mujal. Uudsust ja omapära pole Veneetsiast küll mõtet otsida, biennaal esindab vähem või rohkem mainstream?i. Kunstis ning kunstiteoorias tähendust loovad nähtused tekivad kuskil mujal, ilmselt mitmes kohas korraga, nii et professiooni õigustaval kunstiteadlasel peab jätkuma kullassepa kannatlikkust, et panna imetillukestest fragmentidest kokku (oma) tervik. Veneetsias on väljas kvaliteedikontrolli läbinud valmiskaup, mille best before kestab veel aastaid. Veneetsial tuleb silm peal hoida. Seda tabasid meie uudishimulikumad rahvuskaaslased vabas maailmas juba 1960ndatel ja 70ndatel, parim näide on Rootsis elanud Karin Luts, kes ei jätnud ühtegi biennaali vahele. Selleni oleme nüüd ka meie jõudnud: tänavusel Veneetsia biennaali avamisnädalal oli eestlaste kontsentratsioon meie rahvaarvu väiksust arvestades ilmselt itaallaste kõrval küll üks suuremaid.

    Sellele vaatamata ei ole Veneetsia biennaalist lihtsam kirjutada kui kümme-viis aastat tagasi, pigem vastupidi: biennaali eripärase linnaga siduda pole mõtet, sest biennaal ja biennaaliturism elavad oma elu, tõeline Veneetsia, niipalju kui seda turistidest kubiseval suvisel ajal üldse leida võib, toimib kuskil mujal. Giardini ja Arsenale ajalugu ning tähendust pole ka mõtet üle korrata, seda enam, et järjest paisuv biennaal tungib järjest enam linnaruumi. Aga selge on ka see, et Veneetsia biennaalist kõnelda tuleb ning seepärast on mõttekas selgelt eristada publiku-, kunstniku-, kuraatori- ja kunstimaailma tasandid ning keskenduda just sellele, mis antud kontekstis on kõige õigem.

    Kuna Hanno Soans lubas augustis Sirbis käsitleda Veneetsia biennaali kunstimaailma tasandit või täpsemalt teha kokkuvõtte meie televisiooni võttegrupi 8tunnisest materjalist, lühiintervjuudest kunstnike-kuraatorite-biennaaliametnikega ning ka sellest mehhanismist, kuidas jõuda biennaali võtmeisikuteni ? sest Itaalias ning iseäranis riik-riigis eksisteerivas Veneetsias kehtivad rohkem isiklikud kontaktid kui varasemad kokkulepped ?, siis käesolevad Sirbi leheküljed püüavad peatuda mõningatel selle biennaali raskuskeskmetel ning tuua lugejani mõned eelistused, millest võiks ka tulevastel biennaalikülastajatel kasu olla.

     

    Always little further

     

    Veneetsia biennaali kui mainstream?i-ürituse puhul on publikuga arvestamine möödapääsmatu. Veneetsia publik pole küll meie uut meediat pelgav-põlgav vaatajaskond, biennaalipublik tuleb üldjuhtumil heameega pakutud idee ja kuraatorihoiakuga kaasa ega vaja ellujäämiskursust laadis, et video on ajaline kunst ning selleks arusaamiseks on vaja aega ja kannatust. Kuid hiidnäitused, iseäranis sealsed kuraatoriväljapanekud, toimivad ainult siis, kui esitavad emotsionaalselt ja visuaalselt argumenteeritult selget sõnumit.

    Kuigi tänavusel biennaalil on rahvusväljapanekute arv tõusnud seitsmekümneni ning alternatiivnäituste arv kolmekümneni, siis tähelepanu keskmes ? nii paradoksaalne kui see ka pole ? on eelkõige kuraatorinäitus. Kuraatorist ja tema ideest kõneldakse pressikonverentsil ja avamistseremoonial, sellele on pühendatud ka kataloogi suurem osa. Kuraator on kui lavastaja, kes ei pane paika mitte ainult oma kuraatoriprojekti, vaid määrab vaat et hoomamatu terviku misanstseenid.

    Tänavusel biennaalil on koguni kaks kuraatorit, Veneetsia biennaali ajaloos esimest korda naised: Rosa Martinez ja Maria de Corral. Olen nõus Harry Liivrannaga (Eesti Ekspress), et meie oludes pole tõsiasjal, et kuraatorid on naised, uudiseväärtust. Kuid taas? jälle paradoksaalne ?, ilmselt on Lääne kunstimaailm ikka veel nii ?ovinistlik, et hispaanlannadest kuraatorite puhul on nende sugu tähelepanu äratanud. Näib aga, et kuraatorid on ka ise n-ö seksistliku kunstimaailma pealt profiiti lõiganud ning nende ettepanekul sai Barbara Kruger elutöö eest Kuldse Lõvi.

    Mõlemate kuraatoriprojektid ? Martinezi ?Alati pisut kaugemale? Arsenales ning de Corrali ?Kunstikogemus? Giardini Itaalia paviljonis ? on pieteeditundega järginud n-ö Veneetsia biennaali edukuse retsepti. Iseäranis Arsenale oli väga kindlakäeliselt, kuid tõeliselt vastuvõtjasõbralikult kokku pandud. Martinez oli tegutsenud kui ooperilavastaja, kes on endale aru andnud, et ooperil kui klassikalisel ?anril on oma aura, mida on arukas säilitada, kuid samas on sellest filtreerinud sajanditetaguse vahu, lisanud praeguse aja sotsiaalset tundlikkust ning empaatilise psühhoanalüütikuna pannud oma patsiendid ? teosed ? kõnelema. Näitusele võib ette heita vanamoelisust, isegi esteetilisuse lembust, kuigi ise kasutaksin Martinezi väljapaneku puhul epiteeti ?eetiline?, aga midagi pole teha: tervik toimib. Kuigi, tagantjärele töid ja iseäranis nende tähendusi meenutades:  möödunud biennaali Bonami kuraatoriprojekti kataloog andis märksa parema ettekujutuse ning aitas taastada väljapanekus valitsenud õhustiku, tänavused kuraatoriprojekti kataloogid olid kaotanud näituste sensiibli atmosfääri ja jäid lihtsalt steriilseteks.

    Martinez on oma kuraatoriteksti ehitanud üles romantilise, sõltumatu, riskile avatud ränduri metafoorile, kes oma teel ei vastanda läänt idale või põhja lõunale, vaid liigub pigem naabruskonnas, mööda horisontaalselt kulgevat võrgustikku. Martinez alustab väljapanekut Guerilla tüdrukute küll 1980ndate keskpaiga laadis, kuid spetsiaalselt Veneetsia tarvis kujundatud hiiglaslike plakatitega ning jõuab Joana Vasconcelose tampoonlühtri, varalahkunud Leigh Bowery (1961 ? 1994) baroklikult lopsakate mannekeenide-installatsioonide, grand old lady Louise Bourgeois? dünaamiliste objektide kaudu Mariko Mori ulmeliselt steriilse Ufo laevani. Rõhuasetused ja kogu teekond töötab, sest vaataja suunatakse Jennifer Allora ja Guillermo Calzadilla Kuuba nooruki, kes kasutab mootorsõiduvahendina tagurpidi lauda, eksistentsiaalse teekonna juurest Runa Islami  puristlikusse muuseumiinterjööri, lastes tal hinge tõmmata Semiha Berksoy pisut naivistlike, kuid seda otsekohesemate erootilisi suhteid käsitlevate maalide juures, laseb tõmmata paralleeli hispaania ühe suurepärasema fotokunstniku Pilar Albarracini kehakeele sügavust demonstreerivate tähenduslike töödega. Need on lihtsalt mõned, esimesena pähe tulnud Martinezi lavastuse näited, misanstseenid. Seda teekonda võib sootuks teisiti üles ehitada, kuid emotsionaalne haaravus jääb. Kuraatori kangelase Hugo Pratti (nii kangelane kui väljapaneku pealkiri on laenatud hispaania kirjanikult Corto Maltesalt) teekond võib kulgeda ka Samuel Beckettist ajast ja arust kirjutusmasinatel loodud kontseptuaalsete märkideni, aga feministlikest tekstidest Ameerika muuseumide kainete aruandlusteni, võimaldab eri kultuuride tähendusi kõrvutada ja selle kaudu mõistmiseni jõuda.

    Martinezi pakutav teekond on tundeline retk, mis hõlmab talle nii omast hispaania-ladina maai
    lma ? Euroopast Ladina-Ameerikasse, ekskurssidega amerikaniseerunud suurlinnadesse. Siinne üks tundlikum, isegi õrnem, kuid seda valusam näide on Regina Jose Galindo naist, ühiskonda ja naisekeha tähendusi käsitlev video. Vastukaaluks talle nii omasele maailmale on n-ö naabruskonnana esitatud Lähis-Ida piirkond Indiani välja.

    Kui Harald Szeemanni 1999. aasta Kaug-Idale, iseäranis Hiina uuele energiale ülesehitatud kuraatoriprojekti sobis kõige paremini iseloomustama heterotoopia mõiste, siis tänavused kuraatorid ei ole eksponeeritavat kiskunud välja nende oma kontekstist, nad ei riku n-ö bioloogilist kooslust, nad jälgivad ja kõrvutavad ökoteadlastena. 

    Naabruskonna idee on vilja kandnud ka kuraatoriprojektidest väljapoole jäävate rahvuspaviljonide puhul: piirkondlik ühtsus ei tõstnud keskmesse mitte ainult Kesk-Aasia näituse (eks seal mängis kaasa vene mainekas kuraator Viktor Misiano), vaid ka teised endised N Liidu liiduvabariigid: Ukraina, Armeenia, Valgevene. Armeenia on varemgi osalenud, kasutanud ka n-ö varjaagi Thomas McEvilley?t kuraatorina, kuid ühtse mineviku bränd toimib tõhusamalt.

    Maria de Corrali ?Kunstikogemus? on samuti õnnestunud projekt (ja taas just Veneetsia mõttes). Kui Martinezi väljapanek lausa kutsub tõlgendustele ja n-ö oma teekondadele, siis vaatamata Itaalia paviljoni labürintsele ruumijaotusele, eristub kaks selget tasandit: tagasivaade modernismi suurkujudele (Bacon, Dumas, Tapies, Schütte) ja nende krestomaatiliste teoste tõlgendus kas ruumiliste objektide või siis videokommentaaridena. Kuigi videote osakaal on nii suure näituse puhul pisut suur, on valik väga hea: alustades Hollywoody kui filmimegatööstuse kommentaaridest ja lõpetades vaimukate, kuid aega ja piirkonda tabavate sotsiaalsete videotega. Biennaalikülastajatel soovitan aeg maha võtta, kannatust varuda ja videod lõpuni vaadata.

    Mark Raidpere Eesti esindajana oli hea valik, iseäranis taas kuraatoriprojekte silmas pidades. Raidperes on võõristust tekitavat tundlikkust, on teravust. Ta on meie kuraatoriprojektides olnud omamoodi lakmuspaber. Aga sellele vaatamata ei toiminud tema tööd meie ekspositsioonipinna tillukestes ruumides: viimastes videotes jäi pinget ja seetõttu usutavust puudu, omal ajal külmavärinaid tekitanud fotoseeria ?Io? mõjus kunstiajaloona. Olen kindel, et ükskõik kummas kuraatoriprojektis oleks ka see seeria olnud enam kui omal kohal. Ei taha ülekohtune olla, kuid vähemalt meie praegune ekspositsioonipind oleks eeldanud ühtset projekti (nagu John Smith), mitte retrospektiivi. Rosa Martinez kinnitas, et Maltese kangelane Hugo Pratt oli alati valmis riskima ja usun teda. Ehk oleksime ka meie pidanud riskima?

     

  • Tõlketalgud Käsmus

    ILVI LIIVE

    Külalistest osalevad tõlketöötoas Mererid Puw Davies, kõmri keelt kõnelev luuletaja, tõlkija, samuti kirjandus- ja filmikriitik; Sigurdur Pálsson, väga tuntud ja palju tõlgitud islandi poeet, romaani- ja draamakirjanik, tõlkija, professor ning kuulus kinoprodutsent; norralane Jan Erik Vold, juhtivaid norra poeete, tunnustatud tõlkija, kirjanduskriitik ja paljude filoloogia-alaste uurimuste autor, kes oli ka eelmise aasta Põhjamaade luulefestivali üks peaesinejaid; bask Kirmen Uribe, luuletaja, esseist, proosakirjanik, kriitik, stsenarist, õpetaja ja hulga poplaulutekstide autor, kelle meelisala on multimeediaprojektid, kus ühendatud luule, proosa, video ja muusika; Benno Barnard, sündinud hollandlane, kes hakkas paljude aastate eest flaamlaseks, luuletaja, draamakirjanik, esseist ja tõlkija; Cathal Ó Searcaigh, viimase kümnendi silmapaistvamaid iiri poeete, kunstnik, teeb pidevalt kaastööd raadiole ja televisioonile; ?otlane Robert Alan Jamieson, sündinud ja kasvanud tillukesel Shetlandi saarel, praegu elab Edinburgh?is, kolme romaani, kahe luuleraamatu, kahe draamateose ja ühe libreto autor, kirjutab Shetlandi dialektis ehk sjetlinis, ?oti-kõmri ja inglise keeles.

    Seda, mis tõlkides ja omavahelise suhtlemise käigus üles leitud, saab kuulata 12. mail kell 18 Kirjanike Liidu musta laega saalis (Harju t. 1) luuleõhtul, millel pealkirjaks ?Tõlkes üles leitud. Luule tõlkimise töötuba. 8 keelt + 10 luuletajat = 1 ruum?.

  • Kutse Tartu noore kunsti oksjonile

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Olete oodatud Tartu noore kunsti oksjonile ja sellega seotud üritustele!

    9. mail 2013 kell 18 toimub Tartu Loomemajanduskeskuse saalis (Kalevi 17) seitsmes Tartu noore kunsti oksjon. Esindatud on 39 kunstnikku kokku 55 teosega. Palume oksjonil osalemiseks registreeruda hiljemalt 6. maiks e-posti aadressil liina.raus@kunstilaenutus.ee.

    Oksjonitöödega saab tutvuda 5. aprillist – 3. maini Tartu Loomemajanduskeskuses (Kalevi 13) avatud näitusel ning veebilehel http://www.lmk.ee/oksjon_kevad2013. Näituse kujundas Madis Liplap Tartu Kõrgemast Kunstikoolist.

    Oksjonitöid tutvustab kunstiteadlane Indrek Grigor 15. aprill kell 18 (Kalevi 13) ning toimub oksjoni kataloogi esitlus.

    Raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil, kell 18.30 esitavad kirjanikud Maarja Pärtna, Joanna Ellmann, Tõnis Vilu, Kaspar Jassa ja Berk Vaher TÜ raamatukogu kohvikus toimuval Tartu noore kunsti oksjoni ja Prima Vista kirjandusfestivali ühisüritusel oksjonitöödest inspireeritud tekste. Ühtlasi on TÜ raamatukogu kohvikus (Struve 1) kuni 9. maini avatud veebioksjoni enampakkumisele minevate tööde näitus.

    Tartu noore kunsti oksjoni korraldajad on Tartu Loomemajanduskeskus, Kaleidoskoop kunstilaenutus, Tartu Kunstnike Liit ja Tartu Kõrgem Kunstikool.

    www.lmk.ee/oksjonid

  • Raharalli stardipauk

    Kaarel Tarand

    Esimese suurepärase rahanõude postitasid rahvusooper Estonia juhid Peep Lassmann  ja Aivar Mäe juba läinud nädala kolmapäeval, avalik uudis sai Estonia rahapuudusest aga alles pärast seda, kui estoonlaste kirjas olid oma võimalust näinud ka opositsioonipoliitikud. Nende arupärimine kultuuriministrile sai valmis esmaspäeval.

    Estonia rahasoov on tagasihoidlik, ainult 17 miljonit lisa tänavuse eelarve 102,6 miljonile, „et riigi sihtotstarbeline eraldis Rahvusooperile „Estonia” kataks vähemalt palgafondi  ja sellega seotud maksukulud.” Tekib mulje, et mis see 17 miljonit siis ikka ära ei ole. Aga on küll. Teiste sõnadega küsivad estoonlased endale 2008. aasta kärpimata eelarvet, mis oli tänavusest 16% suurem. Eeldusel, et säästupoliitika käigus tõid kõik kultuurivaldkonnad samasuguseid ohvreid (mis ei vasta tõele, näiteks SA Kultuurileht on samal perioodil kaotanud 23% riigieelarvelisest tegevustoetusest, aga on ka Estoniast vähem  kaotanuid) ning kultuur enam-vähem samas mahus teiste avaliku sektori osadega (mis jällegi ei vasta tõele, sest kultuuriraha pügamine on kultuuriministrile tundunud patriootilise kohusena), kõlab rahvusooperi soov nõudena parlamendile: kehtestada 2011. aasta riigieelarve vähemalt 2008. aasta eelarve mahus, Euroopa Liidu toetusraha arvestades isegi palju suuremana. Tänavusteks kuludeks planeerib riik 89,7 miljardit krooni, sh 15,8 miljardit toetusi.  2008. aasta alguses kirjutati kuludeks 93,6 miljardit krooni, sh Euroopa Liidu toetusi tänavustest poole vähem. Kultuuriministeeriumi valitsemisalale (mis jäi 2008. aastal alla keskmisele kasvule) lubati 2008. aasta alguses 2,84 miljardit krooni, tänavuses eelarves seisab 2,31 miljardit krooni. Seega tähendab Estonia väike soov laiendatult tervele valitsemisalale pisut enamat kui poolt miljardit, kogu riigieelarvele aga mitut miljardit krooni. 

    Esimesena küsima ruttamine on igati õige tegu. Halb on aga see, kui poliitilised vastutajad üritavad keerulisest olukorrast väljatulemiseks kasutada tüliõhutamise tehnikat. Nagu eelöeldust järeldada võib, tuleb võistlus raha pärast äge ja kõigile ei pruugi jätkuda. Pealegi on lihtne ütelda igale küsijale, et näidake siis ise, kellelt me ära võtame, et teile anda. Sellise demagoogiaga loodetavasti ükski kultuuriasutus kaasa ei lähe. Tänavu on turvaline olla  rahanõuetes üksmeelne, sest märtsis seisavad ees valimised. Võim võib teha katseid asutusi/ valdkondi omavahel vastandada (õpetajad-sõdurid, päästjad-hoolekandjad, lapsed-vanurid jne), aga kus see kirjas on, et erakondadel või valitsusel on piiramatu õigus publikut narritada ja kõik peavad valitsuse reeglite järgi mängima? Ei pea. Ja kus veel kui mitte kultuuriministeeriumi valitsemisalas võiksid subjektid ladusalt  orkestrina koos töötada?

    Koordineeritud tegevuse esimeses etapis oleks kena, kui kõik valitsemisala asutused nüüd Estonia eeskujul oma kirja ka ministrile ära saadaksid. Suurema avaliku tähelepanu huvides tasub muidugi kiri kohe ka riigikokku kõigi erakondade fraktsioonidele saata. Küllap siis iga puhu jaoks leidub keegi, keda konkreetse loov-, etendus- või mäluasutuse mure liigutab vähemalt samavõrra kui ooper Tiit Kuusmikut ja Lauri Laasit.  Edasi peaks kõik minema nii, nagu mänguteooria järgi Nashi tasakaalu olukorras minema peab. Kui iga kultuuriasutuse strateegia on jääda oma nõudmisele kindlaks (2008. a eelarve tase) ja mitte võtta vastu pakkumisi „teiste arvelt”, siis on kultuuriministri ainus tegelik tee samuti seista oma valitsemisala huvide eest valitsuses lõpuni, tegemata kolleegideministritega tehinguid üle oma asutuste pea, või amet maha panna. Et aga ministril  isegi kiusatust ei tekiks, tasub kõigil asutustel oma vaesusedeklaratsioon märtsi jooksul talle ära saata. Näidiseks sobib Estonia kiri hästi, tuleb ainult nimed ja rahasummad ära vahetada. Suled pihku!

     

     

  • Kammerlaulu pidu Mederi saalis

    Tiiu Levald

    „Vocalissimo”: Taavi Tampuu (bariton) ja Kadri-Ann Sumera 21. II Mederi saalis.

    Ei ole midagi kurvemat oodatava kontserdi ettearvatusest! Ja milline rõõm, kui kuulajale kingitakse lausa sülega positiivseid üllatusi, hoolimata sellest, et repertuaarinimistu on suuremalt jaolt üldtuntud, eriti kammermuusika  armastajatele. 21. veebruari õhtul said soovijad kaasa elada kahe oma kunstnikuteel küpsusele läheneva noore interpreedi, pianist Kadri-Ann Sumera ja bariton Taavi Tampuu süvenenud musitseerimisele. Kena oli Tampuu mõttekäik, millega ta publiku poole pöördus: kolme nii erineval ajastul ja näiliselt nii erineva helilooja nagu Pjotr Tšaikovski, Mart Saare ja Franz Schuberti sidumine ühte kavasse on tegelikult  täidetud inimhingede allhoovustest, kust kumab vastu nende kunstilise kreedo sugulus.

    Eesti Vabariigi juubeliaasta lõppfaas andis fooni laulda kolmes keeles, mis on meie kodupinnal ikka käibel olnud. Esimene üllatus: vägagi mitu laulu – Tšaikovski „Pimpinella”, „Kesk voogavat balli” ja „Akna avasin ma”, Saare „Must lind”, „Latvade kõne”, „Nõel”, „Sa kõige armsam mulle”, Schuberti kaks „Mignoni laulu”, „Muusapoeg”  ning „Silviale” – on ju loodud kas tenorile või siis naishäälele, kuid kõlasid baritonilt erakordselt hästi. Taavi Tampuu soe, tämbriküllane ja mehine bariton täitis „Pimpinellast” peale saali ülemhelide särinaga. Kadri-Ann Sumera klaveripuudutus oli karge ja loo omapärast johtuvalt filigraanne. Meeldis, et noored olid tabanud vene romansi esitusstiili, laskumata kusagil lamedasse sentimentaalsusesse, vaid vastupidi – nokkisid helipildist välja kõik olulise,  kusjuures laulja oli tabanud imekspandavalt heakõlalise vene keelemuusika. „Õnnistan teid, metsad” oli vaba võltspaatosest, vahest kulminatsioonis oleks võinud arvestada rohkem ruumi intiimsusega (väga kõlisevate kõlaomadustega klaver, mis siin kasutusel, nõuab vist bassihelide tasakaalustatumat diferentseerimist). Hästi läbimõelduna mõjus dünaamiline plaan romansis „Kesk voogavat balli” – milline pp! „Vaid see, kes tunneb igatsust” toodi kuulajani parimaid traditsioone järgides ja sealjuures kõigiti oma isikupära säilitades. Olen palju kokku puutunud Mart Saare loominguga ega varja, et tema laulude seekordne esitus haaras mind samasuguse rõõmutundega, nagu mind tabas mõni aeg tagasi samas saalis Helen Lokuta ja Ivo Sillamaa Tubinainterpretatsioon!

    Siinjuures tuleb rõhutada, et kui Sillamaal on lauljatega väga suur koostöökogemus (H. Krumm, M. Voites ja ka allakirjutanu,  samuti repetiitoritöö Estonias), siis nüüd oli tegu alles kahe oma raja alguses seisjaga. Uskumatu harmooniate kõlaselgus ja baritoni häälevärvide kooslus kummutas tõdemuse, et Saare laulud kaotavad oma põhiväärtuse, kui need transponeerida teistesse helistikesse. Kuna Tampuu on oma häälekäsitluses saavutatud veendunud stabiilsuse legato’s ja äärmiselt kvaliteetsed kõrgused ning vabanenud täielikult värelusest toonis, siis „Must lind” tõi  kuulajani kõik selle hingematva loo filosoofilised tagamaad. Hea, et noored julgesid ette kanda ka vähe tuntud „Võõrsil” ja „Ilus” – antud kontekstis omandasid need Anna Haava ja Ado Reinvaldi luuleread erilise kõlapinna.

    Kadri-Ann Sumeral tundub jaguvat fantaasiat kõlavärvide leidmisel. Schuberti „Serenaadi” tahvelklaveri imiteerimine mõjus väga inspireerivalt ka lauljale, tekkis täielik ajastusse mineku illusioon. „Rändur” on interpreetidele  ulatuslikus Lied’i-repertuaaris üks põnevamaid ülesandeid ning siin haaras väga hästi läbi mõeldud dramaturgiline ülesehitus. Goethe „Mignoni laulud” on läbi aegade inspireerinud enam kui kümmet heliloojat ja uskumatu, kuivõrd kargelt suutis mehine bariton neid esmase tunde varjundeid meile esitada. Lisaväärtusena tekkis situatsioon, kus tundus, et pihtija istub klaveri taga! Efekt oli kordumatu. Kui terve kava oli ehitatud kontrastiprintsiibil,  siis väga julge oli finiš: „muusapoeg” lausa kappas rõõmsas innukuses ja „Väsimatu armastuse” autori soov „kiirelt, kirglikult” täideti maksimaalselt, sellele lisati pauseerimata üks Schuberti võluvamaid Shakespeare’i viisistusi hümn „Silviale” ja lõpetati ootamatult malbes saatusega leppimise meeleolus Lied’iga „Loojangupuna”. Sellise kontseptuaalse mõtestatusega läbi viidud kava annab tunnistust, et tegu on kahe väga pühendunud muusikuga. Jällegi tahaks loota, et see kava leiab veel korduvat rakendust meie riigi kontserdipaikades ja ka Eesti Raadio varamusse salvestatuna.

    Siinjuures ei saa maha vaikida tõde, et päris lähitulevikus on meie saalides ette näha sellise kunstiliigi nagu Lied’i-kunst täielik väljasuremine, sest Eesti teatri- ja muusikaakadeemia õppeprogrammides ei eksisteeri järgmisest õppeaastast sellist ainevalikut nagu kammerlaul! Tiiu Levald  

  • K-luuleT

     

     

     

    KUNSTI LÜHILUGU

    Peggy Guggenheimi muuseumi

    palavas aias Veneetsias

    seisab Anish Kapoori skulptuur,

    tumehall graniidist tahukas.

     

    Halli graniidi sisse on raiutud

    kaks nõgusat sõõri,

    mis on lihvitud

    siledaks ja süsimustaks.

     

    Tumepruun mees heledas särgis,

    võimalik, et Kapoori kaasmaalane,

    küsib, kas see on peegel.

    „Maagia. Meister, ma ütlen.”

     

    Mees vaatab end nõgusast sõõrist:

    kaugelt paistab nägu laiem,

    totakas, ja lähedalt pisem.

    Ta hakkab naerma ja torgib veel.

     

    „Näe! Näe.” Ta vangutab pead,

    naerab ja koogutab

    suurte sõõride ees.

    Lõpuks tõsineb ja pöördub.

     

    «See ajab südame pahaks.

    Pea hakkab ringi käima.

    See ajab oksele, boahhh!»

    Ja siis ta läheb.

    •

     

     

    Korraks on toas päikest.

    Ainult korraks oled sina

    kuldses tolmupilves

    nagu too õigeusklike pühak,

    kes palju kannatas.

    Tundub, et sind on rohkem kui üks.

    Tundub, et see kõik on kord juba olnud.

    Täna või homme

    paarikümnemiljoni aasta eest

    sa juba vaatasid mind pilguga,

    mis oli nii karm ja nii kurb

    samal ajal.

    •

     

     

    Joon kuuvalgel ööl oma varjuga veini.

    Vari on pikk ja siksakiline,

    ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,

    voogab ja tõstab koos minuga klaasi.

     

    Telefon heliseb. Võtan vastu: „Nüüd

    kuula mind vahele segamata. Eile oli su hääl

    kalk. See ongi meie erinevus: sina põlgad

    inimesi, sa suhtud nendesse üleolevalt…”

     

    Vari lööb võnkuma. Kostab lühike piiks,

    siis on vaikus, vein voolab klaasi

    nagu Marduki veri, siis kui see mõrtsukas

    ükskord maha on löödud.

     

    Telefon heliseb. Joon oma varjuga veini.

    Vari on pikk ja siksakiline,

    ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,

    voogab ja tõstab koos minuga klaasi.

     

     

    PUNANE TULI, KALLISKIVI

    Ta pidurdab ja taipab

    palavikus, et see see ongi.

    Punane tuli, oo kalliskivi!

     

    Revolutsiooniline veri, mis

    ahvatles tedagi, põleb nüüd siin.

    Punane tuli, oo kalliskivi!

     

    Võrdsus ja vendlus hõõguvad

    lõpuks ülemaailmses rahvarubiinis:

    punane tuli, oo kalliskivi!

     

    Niimoodi luuakse maailma:

    enne on jaa ja siis tuleb ei.

    Punane tuli, oo kalliskivi!

     

    „Kui me kõik koos foori taha

    seisma jääme, näib peaaegu,

    et te armastate mind ja mina teid!”

     

    Küllap on ta jälle purjuspäi roolis,

    maailma värviline artikulatsioon

    ajab nutma, ja ta võtab kohalt.

     

     

    TÄNAPÄEVATEHNIKA

    arvutidki on mänguasjaks muutunud

    ma pean manguma ja meelitama

    et nad vahepeal ka tõsised oleksid

    natuke tööriista moodi

     

    igal pool hüplevad ja plõmpslevad

    mingid värvilised pallikesed

    plõnksavad mingid mullikesed

    kogu aeg mingi isetegevus käib

     

    ma ei jõua isetseva arvuti tagant

    suvandeid kustutada ega ta järelt koristada

    nii palju kui ta läbustada jaksab

    mul on neist kõrinatest kõrini

     

    alati kui mul tuleb tegemist teha

    igasuguste asjatuks muutunud

    uusimate jubinatega ja pluginatega

    haarab mu käsi tuntud hääduses

     

    otstarbekohase kiviaegse kirve järele

    •

     

    Kõik inimesed on rasedad, rääkis Diotima,

    rase on nende keha, ja rase on nende hing,

    oi kuidas nad kõigest väest tahavad sünnitada.

    Ilu on sünnitamine. Sünd ongi ilus.

     

    Nii rääkis Diotima Sokratesele. Sokrates rääkis

    sama juttu Agathoni peol, seda kuulis

    noor Aristodemos, ja rääkis hiljem edasi

    Apollodorosele, kes rääkis oma sõpradele.

     

    Väike Platon mängis õues põrnikatega.

    Kust tulevad kõik need põrnikad, mõtles ta,

    kas äkki ühest hästi suurest põrnikast

    üleval taevas? Keda meie ei näe?

     

    Õhtuks oli emme ta tuppa magama viinud.

    Agathoni juures algas pedede pidu,

    ja et keegi ei jaksand enam juua, hakati arutama:

    räägime täna armastusest. Räägime ilust.

     

     

    MU SISEMINE VEENDUMUS

    mina olen täiesti kindel

    nagu padja sees suled

    ja topise sees saepuru

    on inimese sees karvad

     

    kahtlematta inimene on

    teda täitvaid ja toetavaid

    krussis ja keerdus karvu täis

    kotilaadne moodustis

     

    karvade üle käiva naha

    hellematest kohtadest nagu

    pealagi kaenlaalused jalgevahe

    pungitab alatasa karvaotsi

     

    karvad on lausa käega katsuda

    neid saab alati maha ajada

    naksata kärpida pügada

    seega karvu ei saa eitada

     

    olen ses sügavalt veendunud

     

     

    Meeleheitlikult vältides

    võõra kleepumist

    oma keha külge,

    oma vaimu.

     

    Meeleheitlikult päike,

    meeleheitlikult suvi

    möödub, ritsikad lasevad

    edasi, sõjamehe unistustel

    pistab küljes.

     

    Meeleheitlikult ojake,

    meeleheitlikult sillake

    ta kohal, kohe-kohe lagunev,

    puu väsib, kuivanud puu väsib,

    õunapuu sureb püstijalu.

     

    Meeleheitlikult rõõmus,

    mõnus, tore ja kihvt

    lihtsalt vaadata leppa

    varjamas vaadet,

    kuulata maamesilast

    ähvardamas kardina triipe

    oma suminaga,

    vaikust.

     

     

    HAUGI MÄLU

    kui imelik kui ilmelik

    otsekui läbi une otsekui läbi udu

    nagu midagi meenuks nagu

    mäletaksin midagi

    aga ei mäleta

    ei ikkagi jah mäletan ei ikkagi

    midagi tuleb meelde otsekui läbi une

    otsekui läbi udu ma mäletan mäletan

    kas see mida ma mäletan

    on mu elu

    või midagi muud midagi

    hoopis muud nagu vaataksin

    veest üles õhku sinna kust tuleb valgus

    kas näen või mäletan

    kas mäletan või näen

    tule taevas appi

     

    ma ei mäleta

    ega näe

    nende erinevust

    •

     

     

    Sillal on jahe.

    Lepad

    ja mina

    ja väsinud päike

    katkiste pilvede taga.

    Maailm on topelt.

    Tumedas vees

    lepa leht

    lendas mu näost mööda

    ja maandus mu näole.

    Maailm lõi virvendama.

    Kumb neist kahest?

    •

     

     

    ma panen need sõnad su ette

    nagu punase vaiba

    haavatud härja ette

    nagu kingid ja annid

    ahne lastekarja ette

    nagu kulla, viiruki ja mürri

    tühja peldikusse

    nagu väga puhtad käed

    vee ja seebi ette

    nagu kaelamurdvad trikid

    kaelkirjaku ette

    nagu ülistuslaulud

    egoisti ette

    nagu õrnad puudutused

    kiirrongi ette

    nagu kallistused

    laternaposti ette

     

    võta need sõnad ja hoia neid

    nagu sindki on hoitud

    nagu sitta pilpa peal

     

    ja ära unusta

    et mitte keegi teine

    sinu järelt ei korista

     

     

     

  • Mida toob uus hooaeg? IV

    Margot Visnap

    Sirbi viimases hooajatutvustuses jäävad valgusvihku Eesti Nukuteater, Vene Draamateater, Varius – omanäolised teatrid, eriilmelise repertuaariga. Kõigil on esimesed uuslavastused ka juba publikuni jõudnud.

     

    Nukuteater – Bullerby lastest kolme musketäriniTervelt 11 uuslavastusega oma vaatajaid üllatav Eesti Nukuteater pakub teatrit mudilastest täiskasvanuteni, nagu nuku- ja noorsooteatrile ka kohane. Teatril puudub küll kunstiline juht-pealavastaja, Andres Dvinjaninov tegutseb juba mõnda aega tavalavastajana ja direktori abi loomingulisel alal on Priit Hummel (ehk siis kunstilise juhi kt?), ent eks teater ja selle repertuaar kujunegi pigem meeskonnatöös, mitte ühe juhi peas.  Hooaja avalavastust „Bullerby lapsed”, mis esietendus esimesel koolipäeval, on teatri õuesaalis näinud juba tuhanded vaatajad. Vahur Kelleri lavastusele tuleb aga Astrid Lindgreni 100. sünniaastapäeva tähe all lisa jõuluajal, mil esietendub Andres Dvinjaninovi lavastus „Bullerby jõulud”. Talvekülmadest hoolimata mängitakse seda tükki samuti õuesaalis (teater kütab saali soojaks nii otseses kui ka loodetavasti ülekantud tähenduses). Teatril on nüüd kasutada-hallata üks uus mängupaik, Köismäe torn, mis varem tuntud Tallinna Linnateatri saalina, kus aastalõpul mängitakse teist jõululavastust. Mudilastele mõeldud ühemehelavastusega astub üles nukunäitleja Are Uder, kandes ette rootslase Victor Rydbergi muinasjutu „Härjapõlvlane”. Kui mitmel varasemal aastal on teater oma jõululavastuste linna peale laialilaotamisega end vaat et lõhki rebinud, siis nüüd mahuvad jõulutükid kahe katuse alla (publikusaagi mõttes pigem küll ühe katuse alla, õuesaalis ju 600kohta ja Bullerby jõulutükiga alustatakse juba 22. novembril; Köismäe torn oma 50 vaateplatsiga pakub mudilastele pigem intiimsemat jõulukohtumist). 

    Aprillis oma lavastusega „Väga lihtne lugu” nukuteatris debüteerinud tšerkessi päritolu Jevgeni Ibragimov, mitmete preemiatega pärjatud lavastaja, on selleks hooajaks elama jäänud Eestisse ja toob välja lausa kolm lavastust. Pühapäeval esietendub ovaalsaalis lavastaja kodukandist pärit muinaslugu „Vanamees ja emahunt”. Järgmisel kevadel jõuab aga teatri põhisaalis vaatajani Ibragimovi lavastatud Nikolai Gogoli „Mängurid”,  ovaalsaalis aga Eric-Emmanuel Schmitti „Oscar ja roosa daam”, näidend, mida eesti vaataja tunneb möödunud aastal Rakvere teatris esietendunud lavastuse „Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale” nime all.  Ibragimov on mõlemas lavastuses võtnud käsitleda tõsise teema, mis Gogoli ja Schmitti teostele mõneti ühine – mäng iseenda, oma eluga, – kuigi vaatepunktid neis näidendeis vägagi erinevad. Ibragimovi tööd vormuvad teatrina, kus tegutsevad nukud. See paneb tema lavastusi põnevusega ootama. 

    Uudishimu kruvib kõrgele ka kevadel esietenduv humoorikas estraadilik laulukava-lavastus „Puppet Singers”, kus kuuldavasti ka nukud laval (lav Reeda Toots). Sügisel teatri õuesaali jõudvasse muusikali  „Kolm musketäri”  vaevalt et nukkudel asja on. Aga eks näis.

     

     

    Vene Draamateater – Dovlatov, Võssotski, Ibsen…

    Ka Vene Draamateater on hooaja uuslavastusega sisse juhatanud, septembri esimeses pooles jõudis vaatajaini prantsuse näitekirjaniku J. M. Chevret’ „C’est la vie” („Elu on selline”), teleseriaali vormitud prantsuse sotsiaalse suhtekomöödia. Novembris etendub väikeses saalis Jelena Skulskaja „Suur mees väikeses linnas”, lavalugu vene kirjanikust Sergei Dovlatovist, kes oli enne Ameerikasse emigreerumist (1978) „emigreerunud” Tallinna ja töötas siin aastatel 1973–76 ajakirjanikuna väljaannetes Sovetskaja Estonija, Molodjož Estonii ja Vetšerni Tallin. Dovlatov lootis, et Eestis näeb trükivalgust tema jutukogu, ent viimasel hetkel selle avaldamine keelati ja valmis tiraaž hävitati (Dovlatovi esimene teos ilmuski alles läänes). Skulskaja teatriteksti lavastab Eduard Toman, kes kehastab ise ka lavastuses Dovlatovit.

    Vladimir Võssotski 70. sünniaastapäeva tähistab Vene Draamateatris  jaanuaris esietenduv „Viini vaheaeg” (põhineb Võssotski ja Volodarski samanimelisel filmistsenaariumil, mis paraku filmiks ei saanudki), mille lavastab teatri suurde saali peanäitejuht Mihhail Tšumatšenko. Veebruaris esietendub aga teatri väikeses saalis Henrik Ibseni „Kummitused”, lavastajaks Mihhail Feigin, kes eelmisel hooajal tõi lavale Brian Frieli „Lõikuspeo tantsud”.

    Teatri uuslavastuste nimekiri on pikem, kui Sirbi tutvustusse mahub (Nikolai Gogol, Tom Stoppard, Lewis Carroll jt). Tahaks loota, et teatri majandusraskused ei hakka kärpima loomingulisi ambitsioone, kuigi sügisel avalikuks tulnud Vene Draamateatri päris kopsakas rahaline puudujääk teeb rohkem kui murelikuks. Omaette teema seegi, kas teatri rahaline miinus seostub teatri direktori Marek Demjanovi lahkumisega või on tegu vaid juhusega? Ei tee kergeks teatri olukorda ka asjaolu, et mullu Moskvast Tallinnasse siirdunud üheteistkümnest noorest näitlejast (teatavasti aitasid Eestist pärit noori Moskva teatrikoolis GITISes neli aastat koolitada nii Tallinna kui Moskva linnavalitsus) on Vabaduse väljaku teatritemplisse alles jäänud kuus näitlejat. Loodetavasti rohkem Tallinnast lahkujaid pole. Muidu hakkavad kummitama mõtted, mis aasta tagasi sai siinsamas Sirbi veergudel minevikku sõnutud: „Kui 1948. aastal saabus uue teatri tarbeks Moskvast GITISe värske näitlejalend, professor Belokurovi kursus, siis edaspidi jäi Tallinnasse tulijaid üha vähemaks. Kes tahtnuks ennast matta provintsi, „väikese oblasti” pealinna, kus polnud teenimisvõimalusi, austajate horde ega loomingulisi väljakutseid?”

     

    Varius – 20 aastat koos Eesti ja Põhjamaade kirjanduslooga

    Luuleteatrina alustanud Varius, mis 20 aasta jooksul jõudnud tutvustada nii Eesti kui ka Põhjamaade kirjanike ja kultuurilooliste isikute loomingut, tähistab oma sünnipäeva 29. oktoobril Kirjanike Maja saalis piduliku õhtuga „Mis on meist alles…”. Sama pealkirja kandis ka 20 aastat tagasi Jaan Kaplinski loomingut käsitlev Variuse teatriõhtu, ikka selles samas musta laega saalis. Seekord vaatab Varius 20 aasta jooksul tehtule tagasi: kavas on katkendid lavastustest, filmilõigud, intervjuud. Külalisesinejate hulgas on Maarja Jakobson, Heli Vahing, Raivo Mets, Egon Nuter,Villu Veski, Toomas Tuulse jt. 

    Variuse esimene juubelihooaja esietendus on juba seljataga: „Helisev viis”, lugu Estonia teatri lauljaist-muusikuist saatuslikul aastal 1944, aga ka kodumaalt põgenemisest ja kohanemisest võõrsil. Just neil päevil annab trupp koosseisus Lii Tedre (Endla), Rene Soom (Estonia), Diana Dikson Soom, Raivo Mets ja Peeter Kaljumäe etendusi Kanadas ja Põhja-Ameerikas. 23. oktoobriks valmib aga muusikaline laevareis „Ankur hiivata!”, lavalugu Rootsi trubaduuride loomingust (Bellman, Almquist, Sjöberg, Taube jt). Põhjamaade autoritest on Varius kõige enam tutvustanud just Rootsi kirjanikke, seepärast sobib piduhõnguline laevareis tehtut kokku võtma. Jaanuaris lisandub Vilde ja Tuglase lavastustele, „Tammsaare kui saladus” teatrilugu Anton Hansen Tammsaarest.  Variuse 20 tegutsemisaastat tähistab ka teatrijuhi ja lavastaja  Heidi Sarapuu raamat „Variuse lood”, kus koos teatri sünni- ja arengulugu. Eraldi käsitletakse teatri seost soome, rootsi, taani, norra kirjandusega. Raamatus avaldatud artiklite autorite hulgas on Anu Saluäär, Silvi Teesalu, Elvi Lumet, Maimu Berg, Mati Sirkel, Kalli Klement, Tiiu Valm, Maire Vill, Livia Viitol, Pille-Riin Purje. Lisaks veel lavatekstid „Arbujate aegu” ja „Lahkumine” (eestlaste paadipõgenemisest Rootsi), näidendid Hans Ch. Andersenist, Sigrid Undsetist, Helene Schjerfbeckist ja Eduard Vildest. Väikese teatri suured teod.

     

     

    Uuslavastusi tuleb veelgi

    Loomulikult ei mahtunud Sirbi tutvustustesse kõik hooaja uud
    ised. Nagu juba mitmel korral mainitud, pole nii mõnelgi teatril kõik plaanid päris selged, mis väiksemate teatrite-truppide puhul osalt mõistetavgi. Näiteks Theatrumil on teada, et tulemas on uue koosseisuga Witold Gombrowiczi „Iwona, burgundi printsess” nagu kindlasti ka kevadel Vanalinna Hariduskollegiumi teatriklassi lõputöö. Lisaks senise repertuaari mängimisele korraldab Theatrum kontserdisarja „Laulud Püha Katariina kirikule”. Vana Baskini teatris on 1. novembril aga esietendumas Bengt Ahlforsi tragikomöödia „Viimane sigar”, lavastajaks Lasse Lindeman Soomest (muuseas, sel hooajal on Eestis lavastamas suhteliselt vähe külalislavastajaid). 

    Tore oleks mõelda, et tulevikus saaksid kõik teatrid oma repertuaari juba hooaja alguseks paika, nii et teatrihuvilised teaksid, mida oodata, milliste uuslavastuste vahel valida. Ja neid uusi lavatöid, mis kindlad, võiks teatrite kodulehelt siiski juba tutvustada (isegi kui planeeritud esietenduse kuupäev pole päris kindel). Enamik teatreid on piirdunud paraku vaid lähikuudel esietenduvatest lavastustest teavitamisega. Teatrisõber tahab ju teada, millise uuslavastuse tarvis rahakotis vabu sajalisi hoida. Loodetavasti kultuuriministeeriumi rahajaotamiskomisjon ikka teab, millisele hooajarepertuaarile on ta raha eraldanud.

     

  • VVV: Olgu ta nimi Ruslanova

    Vaapo Vaher

    Hääle tõttu sai ta kunagi endale nime. Ta oli kahekuine sõjajärgne leidlaps, kui toodi näljasesse lastekodusse. Isast-emast polnud kõppugi. Eesnimi pandi talle jooksu pealt. Aga vahmiili valida pole niisama. Tuli kontrollkomisjon, laps pistis võimsalt ja valjult ulguma. “Olgu ta nimi Ruslanova,” lausus asjamees, “ehk pääseb kunagi püüne pääle”. Ametnik pidas silmas toonast ülipopulaarset lauljat Lidia Ruslanovat.

    Sündimispäev kirjutati Ruslanova-sugustele lastekodus mehaaniliselt, püüti panna ühte kanti, veel parem, kui kõigile üks ja sama päev, sai korraga ära õnnitletud. Miskipärast unustati Ruslanova nimekirjast välja. Justkui polnudki sünnipäeva. Tüdruk hakkas nõudma, kuulutas välja streigi, ei läinud köögitoimkonda. Anti talle siis pihku rebitavate lehtedega kalender — vali ise! Plika sirvis ja sattus imelisele pildile, tüdrukutirts isa õlal, punalipud ja õhupallid. Justkui unistus! Valiski selle päeva. Osutus olema 5. detsember, stalinlik konstitutsioonipäev.

    Üks kasvatajatest ütles kord Ninale õelalt: “Sul helekuldsed lokid, küllap oled fritsu tehtud”. Sest päevast sattus ta kaaslaste viha alla, peeti fašisti ihuviljaks, öösiti tõmmati tal tekk üle silmade ja peksti. Viidi siis üle teise lastekodusse. Pärast seitset klassi kupatati kasvandikud tehasesse treipingi taha või kutsekooli. Ruslanova sattus krohvijaks. Sõbrannaga kahe peale oli neil palitu, käisid õhtukoolis kordamööda. Läksid tööl ülemustega raksu, nõudsid alaealistena täisinimese palka. Lasid töölt jalga, ühiselamust visati nad ukse taha. Ühel päeval nägi linna vahel kuulutust, kutsuti näitlejaks õppima, kohaks Harkovi kunstiinstituut, rahvasuus hi-hi-ha-ha-kooliks nimetatu. Saigi sisse. Peagi otsustas aga Moskvasse, Štšukini-nimelisse näitekooli üle minna. Enne kukkus aga võimlemistrennis rööbaspuudelt alla, purustas meniski ja silmnäo. Moskva rongilt astus näitlejaks ihkaja maha kepi najal, sidemeis ja višnevskiga määritud. Öösel magas kuskil poolkeldris, kasside kräunumise saatel. Hommikul kõndis mööda küünilist külma Moskvat, linna ei tundnud, metroos kartis eskalaatorit. Eksamikomisjoni ees luges ukrainakeelset luuletust. Muidugi – praagiti välja. Aga Ruslanova oli lastekodukas, kes oskas enda eest seista, ta asus jälitama koridoris õppejõude, anus ja võlus. Sattus lõpuks Juri Zavadskile, sellele hakkas kirglik plika meeldima ja ta läks rektori juurde tüdruku eest kostma.

    Nina sattus poistekursusele, ent — millisele! Temaga koos õppisid Aleksandr Kaidanovski, Leonid Filatov, Boriss Galkin jt. Teisel kursusel kutsus Kira Muratova ta filmi “Lühikesed kohtumised”. Mängis koos noore Võssotskiga. Ehkki film lükati paarikümneks aastaks riiulinurka, oli algus tehtud. Geenius Muratova käe all on ta tänaseks mänginud viies filmis. Peale selle Aleksei Germani kuulsates töödes. Aga ka rahvalikele režissööridele Eldar Rjazanovile ja Georgi Daneliale on Ruslanova mäng istunud. Ruslanova pärisosa on vabad, tugevad, tujukad, õnnetud, haavatava hingega ja otsatult armastust ihkavad vene naised.

    Teatris aga teda hulk aega ei tunnistatud. Ta oli Vahtangovi-nimelises 15 aastat ja mängis vaid kolm arvestatavat rolli. Oli ka distsipliiniga hädas. Siis lajatas teatriukse tagantkätt kinni ja jäi ula peale. Pidi peaaegu näitlejaameti kuradile saatma. Parem juba krohvida! Siis meelitas Igor Maslennikov ta melodraamasse “Talvised kirsid”, mille kriitika mutta trampis, aga täis kiilutud kinosaalides vesistasid miljonid naised. Nüüdseks on ta mänginud ligi sada filmiosa. Mina mäletan elulõpuni ta neljakümneaastast naisbolševikku filmis “Homme algas sõda”, kirsade, gimnastjorka’ga, pilbaskõhn, pabeross hammaste vahel, varalt vaene ja absoluutselt ebanaiselik, röökiv ja käredalt printsipiaalne, ent leninismist juba väsinud, puritaanlusest puretud, nikotiinist kurnatud, seesmiselt varisev õnnetu olend.

    Muide, läinud esmaspäeval oli Ruslanoval sünnipäev. Sai tinglikult kuuskümmend. President Putin isiklikult õnnitles. Stalinliku konstitutsiooni päeval.

     

  • Galeriid

    REET VARBLANE

    ?oti videokunsti näitus ?Nähtamatud väljad? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. IV. Kuraatorid Sue Grierson ja Sarah Felton.

    Grierson ja Felton on koondanud 13 ?oti video- ja filmimeediumi kasutavat kunstnikku ühtseks väljapanekuks ?Nähtamatud väljad?; rändnäituseks, mis tutvustab nende kunstnike kaudu ?oti videokunsti nii kodumaal kui ka väljaspool ? Eestis, Jaapanis ja ilmselt mujalgi. Nii tööde kui näitusepaikade valik, aga ka kogu organisatoorne töö on olnud kuraatorite kanda. Ja ometi pole väljapanek ainult juhuslik kunstnike kooslus, vaid esindab laiemat nähtust, ?oti videokunsti.

    Miks on vaja ?oti videokunsti näidata Tallinna ühes esindusgaleriis? Tõsiasjast, et meil pole ?oti videokunstinäitust varem olnud, on nagu natuke vähe. Selle küsimuse esitas eelmisel kevadel ka Tallinna Kunstihoone nõukogu ning tutvunud pealiskaudselt väljapaneku materjalidega, otsustas, et ega eriti polegi vaja. Õnneks näitus siiski toimub.

    ?Nähtamatutest väljadest? õhkub kummastavat nihestatud, katkestatud harmooniat, ühtset tunnetust, midagi niisugust, mis lubab teha suurema üldistuse. Asi pole sugugi ainult selles, et kõik osalejad on naised ja kuuluvad enam-vähem ühte põlvkonda või jagavad ühte mentaliteeti, et nende töödele peaks lähenema ?intellektuaalsest perspektiivist?, sest ?nende väljakujunemist on mõjutanud kontseptualism või selle järellaine?, nagu kirjutavad saatetekstis kuraatorid. Feministlikul vaatepunktil, naise identiteedi spetsiifikal pole selle koosluse juures mõtet peatuda, kuigi tugev, läbitunnetatud ja -mõeldud isiklik hoiak on enamikul töödel olemas. Pigem võiks ?Nähtamatute väljade? käsitlemisel lähtuda ?füüsilisusest?, looduse kohalolekust. Galeriis ringi vaadates meenus ?Trainspotting?u? filmist kaader, kus neli peategelast lähevad linnast välja mägedesse, et saada osa ?otlusest, müütilisest rahvuslikust ühisosast, tunnetada oma looduse ülevust ja meenutada väikese rahva kultuurilist suurust, antud juhul maailmakuulsa ?oti poeesia kaudu. Kuidas samm-sammult ind vaibub ning isegi ürituse initsiaatorit tabab masendus: mis on väärt kogu see mütoloogiline suurus, kui nad isegi pole suutnud valida paremaid okupante kui neetud inglased? ?Nähtamatute väljade? naistes puudub küll lõikav eneseiroonia, kuid neis on ?Trainspotting?u? poiste (vähemalt selles kaadris) empaatiat ning samas ka enese kõrvaltjälgimise võimet. Vaataja pannakse pidevalt ambivalentsesse positsiooni: ta on väljastpoolt imetleja, kellel on tugev kultuurimälu, ning samas on ta tahtmatult kaasa haaratud hullumeelsesse liikumisse.

    ?Nähtamatud väljad? ei kujuta ainult maastiku ja inimese suhet, seal on argielu fragmente, reaalse ja irreaalse kompamist, dünaamika ja staatika testimist ja mida kõike veel, kuid sellegipoolest on kange tahtmine kõnelda väljapanekust kui totaalsest loodustunnetusest, kaasaegsest ülevusest kogu oma suuruses ja viletsuses, fragmentaarsuses ja katkendlikkuses. ?oti näitus ei ole maailma videokunsti tipp, aga seda valikut tasub tähele panna.

Sirp