Toeta
Otsi

Igaühe loodushoid

  • Pangad, kriis ja reguleerimine

    Alari Purju

    Kõige lihtsama pangandusmudeli kohaselt on pank omanike asutatud piiratud vastutusega äriühing (omanikud vastutavad äritegevusse paigutatud vara ulatuses, aga mitte oma  muu isikliku varaga). Selline äriühing võtab eraisikutelt ja firmadelt hoiule raha ja laenab hoiustatud raha välja näiteks eraisikutele eluasemelaenuks või firmadele investeeringuteks, pannes samal ajal mingi väikese osa (näiteks 10% reservi). Panga põhiliseks tuluks on sel juhul laenu- ja hoiuseintresside vahelt teenitav tulu ning mitmesugused teenustasud, näiteks maksekorralduste täitmise eest. Selline lihtne ärimudel vastab nn 2+3+4 reeglile, mille kohaselt raha võetakse 2 protsendiga sisse, laenatakse 3 protsendiga välja ning kell neli kohtutakse golfiväljakul. Sellises mudelis peaksid laenud ja hoiused tasakaalus  olema (kusjuures laenud on panga vara, hoiused on kohustus). Lihtsa loo teeb keerulisemaks aga see, et alguses hoiustatud ja seejärel välja laenatud raha naaseb tegelikult uuesti panka. Laenu saaja ostab näiteks korteri ning see raha laekub kinnisvarafirma arvele samas või mõnes teises pangas jooksva hoiusena. Ka selle hoiustatud raha vastu saab pank välja anda uue laenu jne.

    Seda, kui palju raha esialgu hoiustatud ühe krooni vastu tegelikult välja laenatakse, nimetatakse raha multiplikaatoriks. Viimase suurus sõltub reservi arvatava raha osakaalust;  reservid võivad olla loodud näiteks keskpanga nõudel, aga ka äripank ise loob oma reservi ettenägematute kahjude katmiseks. Sellega osalevad ka äripangad rahaloomes. Multiplikaatori suurus väljendub rahaagregaatide, näiteks M1 (baasraha, eelkõige ringluses rahatähed, pluss nõudmiseni hoiused) ja M0 (baasraha) suhtena. See kordaja on turumajandusega riikides enamasti vahemikus 4–7. Üks olulisi pangandusriski põhjusi on see, et tavaliselt on raha hoiustatud lühemaks ajaks, kui on välja antud laenud, mille tagasimaksetest pank ka hoiustajatele hoiused välja maksab.  Selle probleemi tarvis on pankadel omad likviidsuse juhtimise skeemid (likviidsus tähendab üldiselt varade maksevahendiks, eelkõige rahaks muudetavust) ja seda toetab pankadevaheline lühiajaliste laenude turg. Üheks riigipoolseks garantiiks selle riski vastu on hoiusekindlustus. Teine oluline asjaolu on see, et pangad kasutavad vara soetamiseks arvestataval määral laenukapitali, mille eest soetatakse vara. Panga varad kasvavad seetõttu tavaliselt omanikele kuuluva aktsiakapitaliga võrreldes palju suuremaks. Panga vara ja aktsiakapitali1 suhet nimetatakse finantsvõimenduseks (inglise  k leverage).

    Panganduskriisi haripunktis oli see kordaja Economisti andmetel suurte USA pankade mediaankeskmisena 37.2 Mis tähendab, et aktsiakapital moodustab ainult 2-3% varast ja kaotusi pole sellest võimalik katta. Järgmine risk on seotud sellega, et lisaks eespool kirjeldatud jaepankadele, mis võtavad vastu hoiuseid ja annavad nende vastu välja laenusid, on olemas investeerimispangad. Nende pankade ressurss ei tule üldjuhul hoiustest, vaid oma aktsiakapitalist, teenustasudest (näiteks teiste firmade esmaste aktsiaemissioonide korraldamine, firmade ülevõtmise  ja liitmise nõustamine, teenustasu varade haldamiselt) ja laenudest ning nende vara on sageli mitmesugustes väärtpaberites. Pangandusajaloos pole see vahe pankade vahel olnud alati nii selge: hoiustajate raha kasutati väärtpaberitehingutes. USA suure depressiooni ajal kui pankrotti läks sadu pankasid, võeti kongressis vastu algatajate järgi tuntuks saanud GlassSteagalli seadus, mis lahutas jae- ja investeerimispanganduse. See tulemüür püsis mõnda aega, kuid 1980. aastatest peale hakkas see murenema ning viimased piirangud kaotati USAs president  Clintoni ajal 1999. aastal. Edasi, pangandusäri on eriti viimase kahekümne aasta jooksul muutunud globaalseks, aga sektori reguleerimine ning viimase instantsi laenaja funktsioon on jäänud rahvusriigile, sest hättasattunud pankadel on aidanud vee peal püsida ikkagi eelkõige riigi keskpank. Pangandustegevuse rahvusvahelistumine on toonud kaasa ka kontsentreerumise, millega seotud  riski kriisi ajal väljendatakse lausega „liiga suur, et kõrbeda” (too big to fail). Liiga suured pangad toovad kaasa nn süsteemiriski. Pankrotti ei saa lasta minna pangal, mille tegevuse tagajärjel lakkab toimimast kogu süsteem, nii et probleeme ei ole ainult hoiuste tagasisaamisega, vaid kaob võimalus teha näiteks tavalisi ülekandeid, pankade vastastikuste laenukohustuste täitmine satub ohtu ning see tõmbab kriisi kogu pangandussüsteemi. Üldjoontes on nimelt need põhivaldkonnad, millest regulatsioonide kohendamise korral on jutt. Samas, ei maksa unustada, et finantssektori oluline roll  on finantsvahendus ehk säästude muutmine investeeringuteks. Ilma selleta poleks tänapäeva majandust ega elatustaset lihtsalt olemas. 

    Mis siis juhtus? 

    Kasutan järgnevalt Economisti ülevaadet, kus keskendutud eelkõige selle sektori sees toimunud muutustele. Keskseteks peetakse kolme arengusuunda: tuletisväärtpaberite väga ulatuslikku kasvu (kõige üldisemalt asendatakse sel puhul tegelike varadega kauplemine nende kohta käivate ja varade tulevaste hindadega seonduvate kohustustega kauplemisega, näiteks ostetakse aktsiamüügi optsiooniga võimalus müüa tänase hinnaga aktsia aasta pärast sama hinnaga, ükskõik mis selle aktsiahinnaga juhtub, optsiooni müüja paneb oma riski sellise optsiooni hinda), krediidiriski maandamist vastavate tuletisväärtpaberite  ning rafineeritud matemaatilistel meetoditel ja suurtel arvutivõimsustel põhinevate riskijuhtimise skeemidega (nn riskiväärtus, VAR- kontseptsioon). Viimased võimaldasid pankadel välja arvutada, kui suured võivad olla kaotused, kui asjad tõesti halva pöörde võtavad. Need kolm vahendit mõjutasid pangandusäri fundamentaalselt, sai võimalikuks ulatuslik võlakohustuste väärtpaberiteks muutmine ja nende müümine finantsturgudel. Sellega peeti üldiselt võimalikuks riskide jaotamist viisil, et isegi teatud ulatuses ebaõnnestumine on juhitav. Taustaks oli Föderaalreservi odava raha poliitika, mille tõttu USAs ja ka mitmel pool mujal maailmas olid aastatel Pangad, kriis ja reguleerimine Kasu erastati, kahjud langevad ühiskonna õlgadele, pankurid osutusid aga üsna tavalisteks surelikeks. 2002–2005 reaalsed intressimäärad negatiivsed (inflatsioon oli kõrgem kui nominaalne intressimäär, millega pangad raha välja laenasid, hoiuste intressimäärad olid muidugi veelgi väiksemad).

    Järgmine kriisi võimendav  tegur oli eluasemepoliitika, mis soodustas igati oma eluaseme hankimist, kuid võimendas turu üle igasuguste mõistlike piiride. Lõtv rahapoliitika ja madalad intressimäärad soodustasid peaaegu piiramatut pankade finantsvõimendust. Finantstooted olid nii keerulised, et ahelat laenajast lõppinvestorini polnud võimalik jälgida. Näitena tuuakse, et kui keegi oleks tahtnud lõpuni aru saada tagatisega võlakohustusest, mis oli pakitud struktureeritud väärtpaberitesse, oleks ta pidanud läbi lugema 30 000 lehekülge dokumente. Tegelikult  oleks seda pidanud tegema reitinguagentuurid, kelle hinnangud oleksid pidanud olema turul väärtpaberite klassifitseerimisel kõige kindlamaks juhiseks. Kuna reitinguagentuuride teenuseid rahastasid needsamad finantsasutused, jättis see oma jälje ka hindamisele. Eluasemeturu kriisi ilmnemisel üritasid osalised kõigepealt lühiajaliste laenudega toetada pikaajaliste mittelikviidsete vahenditega seotud kohustusi. Pankade kaotuste ilmsikstulek põhjustas paanika ja pankadevaheline turg, millega tavalistes oludes likviidsusprobleeme lahendatakse, lakkas toimimast. 

    Kui valitsused tulid oma likviidsussüstidega süsteemi sisse, kasutasid pangad neid vahendeid eelkõige finantsvõimenduse vähendamiseks ja uut laenuraha tuli turule teiste klientide nagu mittefinantsettevõtted ja elanikud tarbeks väga visalt. Oma osa mängis ka teadmatus: pankadel puudus ülevaade teiste finantsasutuste kaotuste mõju ülekandumise ulatusest. Kui investeerimispank Lehman Brothers läks
    2008. aasta sügisel pankrotti, puhkes turgudel paanika. Pärast tuli ilmsiks, et Lehmaniga seotud lepingute mõju turule oli mõõdukas, kuid pankrotihetkel ei teadnud seda keegi.   

    Reguleeritavad valdkonnad

    Esitan reguleerimisega seotud asjaolude selgitamiseks järgmise näite, poliitilise valiku mudeli. Eluasemelaenu sai kümmekond aastat tagasi kinnisvara tagatisel ja eeldusel, et laenuvõtja omafinantseering on vähemalt 30%. Samuti eeldati sissetuleku  teatud suurust. Turuosa pärast omavahel konkureerivad pangad kaotasid suures osas omafinantseerimise nõude. Eeldada võib samuti, et kõigepealt said laenu maksevõimelt parimad kliendid, kes pidid täitma ka omafinantseerimise nõude. Turumahu kasvades lisandus järjest kehvema maksevõimega kliente, kellelt lõpuks ei nõutud omafinantseeringut ning kelle laenukoormus oli nii kinnisvara (langeva) väärtusega kui sissetulekutega võrreldes suur ja kasvav. Kriisi puhkedes, kui kasvas tööpuudus ja langes tagatisvara väärtus, sattusid löögi alla kõigepealt kõige kehvemad hiljem liitunud laenuvõtjad.  Sellises olukorras regulatsioonide üle arutlevad turuosalised kasutavad järgmisi argumente. Fraktsioon „võtmed kohe kätte” nõuab vastutustundetute pankade karistamist, maksevõime kaotanud laenuvõtjatele võimalust oma võtmed panka saata ning kogu ülejäänud kahju pankadele jätta. Fraktsioon „igaüks on oma õnne sepp” (kelle auliige on Alan Greenspan) väidab, et tõusud ja langused ongi paratamatud ning turg lükkab tegelikult mõne aja jooksul süsteemi jälle paika, eriti kui see uue rahaga üle ujutada. Siis on veel fraktsioon „raha pole oluline”, kellel on hea ülevaade laenuturu jaotumisest erineva  nahavärvi ja seksuaalsete eelistustega osaliste vahel ning kes omasid hätta ei jäta. Seal on veel kinnisvaragurud, kes kinnitavad, et kohe hakkavad kinnisvara hinnad tõusma ning kinnisvara tagatisel võivad need, kellel vaja, juurde laenata, ning astroloog, kes järeldab tähtede seisu põhjal, et eriti väärtuslike laenajate palku peaks hakkama maksma eurodes, kuna nende võlakohustused on laenulepingus fikseeritud kursi tõttu sisuliselt eurodes.

    Pangad väidavad, et kui nad laenuvõimaluste ringi poleks laiendanud, poleks suur hulk inimesi saanudki võimalust oma kinnisvara soetada, tarbijakaitse aga otsib fakte  eksitava reklaami kohta (näiteks, et uutes arvukate võlgnikega elamurajoonides võib olla naftavarusid, millele pangad vihjasid). Need osalised arutlevad siis regulatsioonide üle ja kõigil neil on omajagu õigus?! Pangandussektori reguleerimise paradoks on see, et muu äritegevusega võrreldes on pangandus tegelikult suhteliselt tugevalt reguleeritud. Panga asutamine vajab litsentsi ja paljudes riikides on minimaalse aktsiakapitali nõue panga puhul märgatavalt kõrgem kui muude äriühingute asutamisel. Rahvusvaheliselt on kõige mõjukam Šveitsis Baselis asuva Rahvusvahelise  Arvelduste Panga egiidi all kokku kutsutud pankade järelvalvekomitee, kelle soovituste paketid on nimetatud „Basel II” (praegu käigus) ning „Basel III” (kavandatav). Samuti mõjutab uute regulatsioonide kujundamist suuresti see, mis juhtub USAs. Baseli komisjoni kavas on kuus olulist valdkonda nagu eeldatava kahjumi raamatupidamises arvestamise reeglid, suuremad omakapitali nõuded, uued likviidsuse juhtimise reeglid, uute majandustsükli-vastaste puhvrite kasutuselevõtmine; muu hulgas piiravad need dividendide ja preemiate väljamaksmist pingelises majanduslikus olukorras.

    Uued reeglid,  kui kokkuleppele jõutakse, peaksid jõustuma 2012. aastal. USAs hindas rahandusminister Tim Geithneri juhitud meeskond nelja konkureerivat ettepanekut, milleks on maks finantstehingutelt (nn Tobini maks), maksuvabastuse kaotamine intressituludelt, panga kasumimaks ja lõiv panga kohustustelt. Komisjon jättis kõrvale finantstehingute maksu põhjusel, et seda on raske rakendada ja finantsasutustel on võimalik sellest kõrvale hiilida. Samuti otsustati, et intressimäärade maksuküsimus lahendatakse üldise maksureformi käigus. Rahandusministeeriumi komisjon kaldus otsuse poole maksustada  kindlustamata võlakohustused. Pangad olid maksnud hoiuste kindlustamise eest. Kriisi ajal langes valitsusele aga kohustus kaitsta kõiki pangakohustusi ning selle maksu idee oli panna pangad tagantjärele selle tagatise eest maksma. Rahandusministeerium nägi selles nagu riski maandamise eest tagantjärele tasu, mida ei nõutud enne riski realiseerumist. Turuosalised on pidanud seda meedet aga absurdseks ning võrrelnud sellist maksustamist olukorraga, kus kindlustaja sõlmib kindlustuslepingut ning määrab tasu suuruse alles pärast kindlustatava autoga juhtunud õnnetust. 

    President Obama kutsus soovitusi jagama endise Föderaalreservi esimehe, praegu 82aastase Paul Volckeri. Niinimetatud Volckeri plaani keskseks osaks on mõnevõrra analoogiana Glass-Steagalli seadusele keeld pankadele tegelda omandiõiguse üleminekut tähendava varaga kauplemisele. Näiteks ei tohiks selle idee järgi hoiustamise ja laenamisega tegelevad pangad olla seotud riskikapitalifondidega. Ka need ideed on kaasa toonud hulga vastulauseid, näiteks sellise, et tegelikult on riski mitme tegevuse vahel jaotavad pangad ohutumad kui spetsialiseeritud pangad. Populaarne on pigem idee nõuda sel  juhul kõrgemat kapitalireservi. Rahandusprofessor Avinash Persaud juhib aga tähelepanu reguleerimise võimaluste ülehindamisele. Kõigepealt pole buumi ajal peaaegu kunagi (poliitilist) tahet sisse viia regulatsioone, mis vähendaksid riski buumi pidurdamise hinnaga. Teiseks, risk on kameeleon, mis muutub vastavalt olukorrale. Regulatsiooniga ohutumaks muudetud finantsinstrument võib stimuleerida üleinvesteerimist sellesse, mis omakorda suurendab riski (moraalirisk).3 Ja regulatsioon ei lahenda probleeme, kui turul on pankurid, kes kujutavad ette, et nad saavad teha  kõrgeima reitinguga (AAA ) võlakirju eluasemelaenude põhjal, mis on antud inimestele, kellele see on esimene soetatud eluase, kellel pole kunagi olnud kindlat töökohta ning kes pole kunagi kommunaalteenuste eest tasunud.     

    Kriis ja hoiakud raha suhtes

    Romaanikirjanik John Lanchester meenutab, kuidas tema inglise kirjanduse õpingute esimesel aastal Oxfordi ülikoolis küsis pankurist isa, kuidas ta rahaliselt toime tuleb.4 Filoloogist poeg vastas, et ta ei mõtle kunagi rahale. Seepeale ütles isa: „Sel juhul oled sa rikas!” Siiski sukeldus romaanikirjaniku isa pärast vanaema surma pojale sülle langenud väikese päranduse paigutusvõimaluste uurimiseks üheks hommikupoolikuks Financial Timesi äripoolega oma kabinetti ning tuli välja soovitusega paigutada see raha ühte 1980. aastate alguses emiteeritud USA  valitsuse võlakirja (T-bill). Selle võlakirja intressid aitasid romaanikirjaniku läbi ülikooli. Oma kaasüliõpilaste hulgas oli ta tõenäoliselt ainuke, kes teadis, mis asi on T-bill’i tootlus. Tema perekonnalugu oli lühidalt järgmine. Vanavanaisa jõi ennast surnuks kolmekümnendates eluaastates ja perekond sattus vaesusesse. Tema poeg, romaanikirjaniku vanaisa, päris teadmise, et raha on ainuke julgeoleku tagatis. See teadmine innustas teda jätma nooruses omandatud koolmeistri ameti ja õppima hambaarstiks. Suurema sissetuleku otsingul suundus ta 1930ndatel Hongkongi. Kui Hongkong langes jaapanlaste  kätte, veetis ta neli aastat koonduslaagris. Pärast laagrist pääsemist töötas ta veel mõnda aega hambaarstina ja investeeris teenitud tulu teatud eduga aktsiabörsil. Tema tervis aga ei taastunudki täielikult laagrivintsutustest ning ta suri kuuekümneviieselt. Oma pojale jättis ta päranduseks teadmise, et kasulik on tegelda millegi praktilisega, mis seondub rahaga. Kirjaniku isa oli pangandusega seotud 30 aastat, töötades peamiselt Aasias Hongkongi ja Shanghai pangas (HSBC), aga ei armastanud eriti oma elukutset. Ta lootis sellele, millega paljud inimesed arvestavad, nimelt pingutava tööga kindlustatud õnnelikule  vanaduspõlvele. Ta läks 53 astaselt firma pensionile ja suri 57aastaselt in
    farkti. Lanchesteri romaanide tegelased on seotud raha ja pangandusega. Küsimustele ainese valiku kohta on ta vastanud, et on rahaga nii palju kokku puutunud, et julgeb ja oskab sellest kirjutada, ning kui ta oleks olnud pärit näiteks kalakaupmehe perekonnast, siis tõenäoliselt kirjutaks ta kaladega seonduvast. Viimases raamatus „Hops! Miks kõik on kõigile võlgu ja keegi ei jaksa maksta”5 otsib ta kriisi põhjuseid. Ta kirjeldab rahamaailma psühholoogiat ning üritab jõuda selgusele selle toimemehhanismides. 

    Kuna eriti turgudel kauplemisel tuleb teha tehinguid, kus on kaks poolt, kellest üks müüb ja teine ostab, siis tähendab see sageli, et ühel on õigus ja teine eksib. Kauplemise objektiks oleva vara hind saab minna kas üles või alla, rahategemine tõestab väga selgelt kellegi otsuste õigsust. See on ka põhjus, miks rahamaailmas edukad inimesed on endast nii heal arvamusel. Taustaks on siin üldine arvamus, et rikkus ja nutikus on omavahel seotud. Finantskriis on sellele veendumusele aga kõva hoobi andnud. Lanchesteri arvates pankurid kas kaotasid ülevaate enda loodud finantsinstrumentidest (olid  ebakompetentsed) või olid probleemidest teadlikud, ent jätkasid sellele vaatamata vanaviisi, kuni see viis üsna kohutavate tagajärgedeni (olid ebamoraalsed). Tõenäoliselt peavad paika mõlemad oletused. Kogu selle loo tagajärg on, et kasu erastati, kahjud langevad aga ühiskonna (maksumaksjate) õlgadele. Pankurid ei osutunud aga nutikamaks kui tavalised surelikud. Lanchester võrdleb omavahel kirurgi ja finantsinvestori osavust ning väidab, et tõenäoliselt saab kirurg raha paigutamisega hakkama paremini kui pankur pimesoole opereerimisega. Kriisi tagajärjel peaksid mõned olulised asjad jälle paika loksuma,  aga reguleerimise imerohtu muidugi uskuda ei tasu.

     

    1 Lihtsuse mõttes ei eristata siin aktsiakapitali ja omakapitali.

    2 The Gods Strike Back. A Special Report on Finance. – Economist 13. II 2010.

    3 Avinash Persaud, Boomtime Politicians will never Rein in the Bankers. Financial Times 27. XI 2009

    4 Vt John LanchesterCan Money Set You Free? – Financial Times 30/31. I 2010.

    5 John Lanchester, Whoops! Why Everyone Owes Everyone and No One Can Pay. Allen Lane, 2010.  

  • Kolm pilti Metropolitani juubelihooajast

    Toomas Kuter

    Ooperilegend Plácido Domingo

    Tänavu on käimas maailma esiooperiteatri juubelihooaeg. Ooperikompanii The Metropolitan Opera loodi 1880. aastal. 125 aastat tagasi, 22. oktoobril 1883 avati Charles Gounod’ ooperiga „Faust” ME Ti esimene hooaeg. Lincolni keskuse  majas, kus saali mahub 3800 külastajat, on teater aastast 1966. Üle kolmekümne aasta on teatri kunstiline juht ja muusikadirektor olnud James Levine. Ehkki ME Ti puhul oleks reaetendustest ja tavapärasusest rääkimine nagunii patt, on seal ometigi erakordseid õhtuid ja hetki, mil sünnivad maailmamuusika imed, millest räägitakse veel aastakümneid. On õhtuid ja hetki, mil esinevad need ooperilegendid, kelle nime  ja loomingut teatakse kaugel väljaspool ooperiaustajate ringi. Üks selliseid legende on Plácido Domingo, laulja ja dirigent, kes on praegu Washingtoni Ooperi peadirektor. Domingo alustas oma sädelevat karjääri ME Tis 28. septembril 1968. aastal Mauriziona Francesco Cilea ooperis „Adriana Lecouvreur”, partneriks Renata Tebaldi. Nelikümmend aastat hiljem on legend taas sessamas rollis ME Ti laval, seekord partneriks  võimsa häälega sügavalt musikaalne Maria Gulegina. Domingo laulis Mauriziot ka tänavu 13. veebruaril, mil paljud olid saalis just tema pärast, makstes selle eest päris kallist hinda. Domingo ja Gulegina kõrval astusid Marco Armiliato dirigeeritud etendusel üles veel Peterburi Maria teatri metso Olga Borodina printsess de Bouillonina, itaalia bariton Roberto Frontali Michonnet’na ja teised.  Klassikaliselt konservatiivne, kohati staatiline, kuid selle eest ülimalt ooperlik lavastus (lavastaja Mark Lamos). Uhked ja grandioossed dekoratsioonid (kunstnikud C. M. Cristini ja Camillo Parravicini), müstiline valgus (valguskunstnik Duane Schuler), erootilist vürtsi lisavad tantsud (koreograaf Sergei Gritsai Peterburist). Tulemuseks ooper selle sõna parimas mõttes. Domingo on uskumatult heas vormis: tema ülemise registri toonid on täpsed, fookustatud ning parajal määral kaetud, ta fileerib neid suurepäraselt ja teeb fermaate täpselt nii pikalt kui soovib, säilitades sealjuures alati hea maitse ning erilise, ainult Domingole omase tämbri. Lisaks on Domingo ka füüsiliselt heas vormis, särav ning lavaliselt nauditav. Etendused, kus ta üles astub, olgu laulja või dirigendina, on publikurohked. Suurepäraseks partneriks Domingole oli  Maria Gulegina, Odessas sündinud sopran, kes olnud paljude METi etenduste primadonna juba 1991. aastast. Gulegina oli võimas Adriana, sellise jõuga sopranit ei kuule ka METis iga päev. Lisaks ürgsele jõule on ta suutnud häälde panna erilise varjundirohkuse ja õrnuse: tema piano’d kõlavad pärast võimsaid forte’sid seda mõjuvamalt ning lähevad eriti hinge. Domingo-Gulegina duett andis uue sära ka Cilea muusikale ning palju ei puudunud, et  Adriana I vaatuse aaria „Io son l’umile ancella” oleks sel õhtul kordusele tulnud. Mööda ei saa minna ka Olga Borodinast, kes on aastast 1997 esinenud ME Ti laval peaaegu igal hooajal. Tema kaunikõlaline metso on ümar, ühtlane ning parajal määral paatoslik – mahlakast alumisest registrist kuni suursuguse ülemise tessituurini. Borodina on kirglik ja sensuaalne artist, avatud ning halastamatult ooperlik.  Etenduse lõppedes klõpsuvad sajad fotoaparaadid, kuigi pildistamine on teatrisaalis keelatud. Ilmselt vaadatakse sellele vahel läbi sõrmede – laval on ju Domingo ning rahvusvaheline publik tahab selle oma arhiivi jäädvustada. Publikust on näha, et enamik on turistid, kes on kohale tulnud teksades ja tänavariietuses, õhtust teatririietust kohtab harvemini.   

    Valentinipäev Angela Gheorghiuga

    Kui publiku teemal jätkata, siis Giacomo Puccini ooperi „Pääsuke” 14. veebruari etendusel oli see sootuks teistsugune. Tegu oli valentinipäevaga ning nii mõnigi New Yorgi armastaja oli otsustanud oma armastatu sellel õhtul ooperisse meelitada. Põhiliselt nooremapoolsete inimeste hulgas kohtas punaste roosidega daame, aga ka härrasid. Hulgaliselt  oli pikki kleite ja smokinguid, publikus domineerisid jõukad kohalikud ooperihuvilised. Laval särasid rumeenia sopran Angela Gheorghiu Magdana, ameeriklanna Lisette Oropesa Lisette’ina, rumeenia tenor Marius Brenciu Prunier’na ja itaalia tenor Giuseppe Filianoti Ruggerona. Igaüks neist tõi etendusse oma kordumatuse ning isikupära. Ka sel õhtul oli kompaktse ning ideaalilähedaselt sünkroonselt mängiva orkestri ees itaalia dirigent Marco Armiliato. Prantslase Nicolas Joëli ja Austraaliast pärit Stephen Barlow lavastus on ajastutruu, kuid siiski võrdlemisi tänapäevane. Meie ees avanev lugu kuulub kõigi oma näitajate poolest eelmise sajandi alguse salongikultuuri klassikasse. Ei saa jätta tunnistamata: selles on oma nostalgia, mis mõjub valentinipäeval eriliselt liigutavalt. Angela Gheorghiu lüüriline sopran on pehmekõlaline  ning kaunis, tema piano’d vapustavalt ilusad ning kogu tema laulmismaneer peenetundeline ja väärikusega vaos hoitud. Gheorghiu räägib läbi muusika, säilitades sealjuures kauni muusikalise fraasi ning vokaalse seotuse, laskumata kordagi parlando’sse. Ometi kõlab tema vokaliseerimine lihtsalt nagu inimese kõne ja see teeb Gheorghiu esituslaadi usalduslikult intiimseks. Tugevast ning jõulisest solistide kooslusest  on Gheorghiu tunnetusskaalale kõige lähemal Giuseppe Filianoti, kelle ilus hääl ning karisma on primadonnaga suurepärases kooskõlas. Ja kuigi sellel õhtul pole laval Domingot, on aplausid tugevad, saalitäis rahvast püsti ning nooruslik publik selles hardas tardumuses, mis ME Tis sagedane nähtus.     

     Dmitri Hvorostovski lummus

    Ka 16. veebruarist kujunes ME Ti juubelihooaja suursündmus. Esietendus Giuseppe Verdi ooper „Trubaduur”, mille on lavale seadnud  Šotimaalt pärit David McVikar, kellele oli „Trubaduuri” väljatoomine ühtlasi debüüt ME Tis. Samuti debüteerisid kunstnik Charles Edwars Ühendkuningriigist, kostüümikunstnik Brigitte Reiffenstuel Saksamaalt ja Ameerika koreograaf Leah Hausman. ME Ti esietenduse publik on väärikas ja soliidne, kohal on nimekaid poliitikuid ja kunstiinimesi, saalis võib näha tuntud artiste ja dirigente. „Trubaduuri” dirigeeris mainekas iItaalia  dirigent Gianandrea Noseda, lauljate koosseis oli sädelev: USAst pärit Sondra Radvanovsky (Leonora) ja Dolora Zajick (Azucena), Argentiina tenor Marcelo Álvarez (Manrico) ja üks New Yorgi lemmikuid, Dmitri Hvorostovski (di Luna) Venemaalt. Hvorostovski on ülimalt lummav artist, kes astub igal hooajal üles mitmes ME Ti lavastustes. Sellel, et Hvorostovski ja Zajick kujunesid sel õhtul kõige meeldejäävamateks, võib olla oma psühholoogiline taust, sest kõige mõjusamad ja psühholoogiliselt läbitunnetatumad on ka nende partiid. Álvarezi kvaliteetne tenor on Manrico rolliks ülimalt sobilik, selles on parajal määral passiooni, avarust, sädelust ning lisaks muidugi suurepärased ülemised noodid. Radvanovsky Leonora on kangelaslikult tugev, see väljendub juba solisti hääles, mis on dramaatiline, toob välja võimsad kulminatsioonid ning on parajal  määral paatoslik. Tema Leonoraga oleks ilmselt ka Verdi ise rahule jäänud – partiile lähenemine on stiilne ja üllatavalt ajastutruu. Juubelihooaja suursündmus Need kolm õhtut pakkusid kolm erinevat pilti publiku, solistide ja muusika poole pealt. Neid võrrelda on suhteliselt raske. Ent siiski, vaatamata Domingo suurusele, Gulegina karismale, Gheorghiu armsusele ja sisutihedusele, kujunes kõige võimsamaks Verdi „Trubaduuri”  elamus. Võib-olla mõjus esietenduse aura, või oli põhjus Hvorostovski ja Zajicki tõesti filigraanselt läbi tunnetatud musitseerimises … Ent järeldusele, et „Trubaduuri” esietendus on Metropolitan Opera juubelihooaja suursündmus, tuli oma kirjutistes ka mitu New Yorgi teatrikriitikut. Juubelihooaja lõpuni on veel aega. 15. märtsil antakse ME Tis juubeligala, kus James Levine’i taktikepi all astuvad üles maailma parimad.  Forum Cinema edas
    tab otseülekandes sel kevadel veel Vincenzo Bellini „La Sonnambula” ja Gioachino Rossini „Tuhkatriinu”. Eesti ooperisõbral on, mida kuulata ja vaadata ning millega oma hinge majanduskriisi tingimustes kosutada.

  • Teatri vajalikkusest ja võimalikkusest Kuressaares

    Madli Pesti

    “Kuu aega maal”: Beljajev  – Ott Aardam,

     Rakitin – Tõnis Kipper.  ELEN Pärtel

     

    Ivan Turgenev, “Kuu aega maal”. Lavastaja Alla Zorina (Moskva), kunstnik Kustav-Agu Püüman (Tallinn). Osades Piret Rauk või Garmen Tabor, Ott Aardam, Helen Rekkor, Tõnis Kipper, Aarne Mägi, Andres Lepik, Priit Lõhmus, Kristjan Kruuser, Anneli Sirel ja Urmas Lehtsalu. Esietendus 7. X Kuressaare Linnateatris.

     

    7. oktoobril esietendus Kuressaare Linnateatris Ivan Turgenevi “Kuu aega maal”, mis on neljas lavastus Piret Raugi teatridirektoriks olemise ajal. Lavastaja Alla Zorina on Moskva Harrastusteatrite Liidu esinaine, kaasa teevad eesti teatrite näitlejad, kellest mitmed on Saaremaalt pärit. Laval on ka Saaremaa rahvateatri näitlejad; professionaalide ja harrastajate kaasamisest ühte lavastusse on Kuressaares saanud juba hea ja huvitav traditsioon.

    Turgenevi näidend “Kuu aega maal” räägib ikka armastusest ja inimestevahelistest suhetest. Heas loomingulises vormis on mõisaprouana Piret Rauk (kahjuks pole samas rollis näinud Garmen Taborit). Proua armub noorde koduõpetajasse (Ott Aardam). Viimasel tundub samuti olevat õrnemaid tundeid mõisaproua vastu, kuid nende vahel seisavad lisaks ühiskonnale ka majasõber Rakitin (Tõnis Kipper Saaremaa rahvateatrist) ning mõisaproua noor kasvandik Veera (Helen Rekkor Viljandi kultuuriakadeemiast). Mõisas käivad külas veel arst (Andres Lepik) ja abiellumisnäljas naaber (ilus karakterroll Priit Lõhmuselt rahvateatrist). Lavakujunduse autor Kustav-Agu Püüman Tallinna Linnateatrist on loonud tinglikult realistliku mõisaaia. Kuressaare teatri pöördlaval näeme väikest silda, ajastutruid laudu-toole, kahte natuke üleliigselt mõjuvat sammast-valgustit.

    Hinnangut on esmapilgul raske anda, kuid võtmeks võiks olla kolm erinevat vaatepunkti, mis põhjustavad ka kolm erinevat hinnangut. Esiteks maailma (euroopa) teatri kontekst. Vaataja, kes sellist tausta silmas peab, näeb Kuressaare lavastust pigem vanamoodsa ja igavana. Siin on teater kirjanduse illustreerija ning näitlejad taastavad XIX sajandil elanud tegelaste tundeid. Sellise vaatajaga on siinkirjutajal lihtne samastuda, sest olen näinud ukrainlase Andrei Žoldaki Turgenevi näidendi väga radikaalset lavastust Berliini Volksbühne teatris, kus stseenidest olid saanud sürrealistlikud natüürmordid.

    Teine vaatepunkt: eesti teatri kontekst. Kuressaares etendatud Turgenevi puhul on tegemist kõva keskmisega, eesti teatri peavooluga, hea psühholoogilises võtmes tehtud lavastusega, mis millegi erilisega silma ei paista.

    Kolmas vaatepunkt – (kures)saarlasest vaataja pilk – ütleb, et Kuressaare Linnateatri kontekstis on tegemist tugeva ja õnnestunud lavastusega. Võib-olla see kõlab paradoksaalselt, kuid enda kolmeks erinevaks vaatajaks lahustamisega ei taha ma rõhutada mingi allahindluse tegemist Kuressaare teatrile. Olen seda meelt, et lavastust analüüsides tuleks alati arvestada kontekstiga. Kuulen siin seisukohti, mis ütlevad, et kunstiteost peab vaatlema kõikvõimalikest taustadest eraldi või kõrgemal seisvana, kuid leian, et selle lavastuse puhul aitab kontekst paremini mõista tegijate taotlusi ja ka tulemust.

     

    Millega täita ilus maja?

     

    Kuressaare Linnateatri tegemisi olen alati jälginud teatud hingevärinaga. Et kas nüüd tuleb välja või mitte. Paratamatult on jäänud nukker tunne, et ilus maja tehti enne valmis, kui oli lõplikult selge, millega seda täitma hakatakse. Ma väga loodan, et teatridirektorite vahetamise aeg on läbi ja et Piret Rauk tunneb oma kodusaare teatri eesotsas jõudu sinna ka pikemalt püsima jääda. Ta on intervjuudes rõhutanud, et kärsitus on tema kõige suurem hirm – aega peab andma.

    Teater on tõesti aeglane mehhanism: direktori eesmärgiks ei ole kohe latti väga kõrgele seada, tähtis on moodustada meeskond, tekitada repertuaar. Igati realistlik ja mõistlik tundub plaan tuua aastas välja üks lastetükk, üks vabaõhutükk, üks meelelahutuslik ja üks tõsisem näidend. Oluline on pakkuda teatrivaatajale vaheldust, oluline on teatri kasvatuslik eesmärk – mitte rikkuda vaatajaid vaid labaste komöödiatega.

    Piret Rauk alustas oma direktrissiaega pigem üllatava kui ootuspärase valikuga. Garmen Tabor lavastas kammerliku “Nulltunni”, kus esitati eesti luule- ja proosatekste. Rauk on maininud, et talle oli oluline tähistada eesti teatri aastat, mitte selle lavastusega raha teenida. “Nulltund” oli väga sümpaatselt, tundlikult ja professionaalselt tehtud lavastus, mis kindlasti ei jätnud külmaks ka kohalikku teatrisõpra.

    Kuressaare teatri sisemist toimimist segavaid probleeme ma praegu ei näegi. Tehakse koostööd teiste teatritega (positiivseteks näideteks Saaremaa rahvateater ja VAT-teater) ning ollakse entusiastlikult asja kallal. Selle aasta juulist võeti Aarne Mägi teatrisse tööle turundusjuhiks. Turundusjuhi töö on ülioluline, sest just selle töö tulemusi näevad inimesed väljastpoolt. Praeguseni ei näe ma aga eriti silmapaistvat tulemust.

    Näiteks, miks on “Kuu aega maal” kavaleht niivõrd mittemidagiütlev ja õbluke? Saaremaa teatripublik ei tunne ju kõiki eesti näitlejaid ega ka Moskvast tulnud lavastajat. Miks mitte avada rohkem tausta ja tutvustada tegijaid? See on ju ometi ühe turundusjuhi kompetentsis.

    Samuti on arusaamatu, miks kohalikku ajalehte Meie Maa ei kaasata rohkem teatritegemistesse. Teatri kohta võiks ilmuda palju rohkem artikleid ning kui ma ei eksi, siis etenduse “Kuu aega maal” arvustust pole kohalikus lehes üldse ilmunudki. Kuidas siis veel kui mitte ajalehe kaudu peaksid kohalikud inimesed teada saama, kas tasub seada sammud teatrimajja või mitte. Loodetavasti lahenevad sellised turunduslikud ja reklaami puudutavad probleemid peagi.

     

    Teater kellele?

     

    Meretaguse professionaalse teatri vajalikkust ma kahtluse alla ei seaks. Minule ja loodetavasti ka väga paljudele teistele on see teater vajalik a priori, nii et loobun üldse arutamast küsimuse üle, MIKS see teater. Küsimus kerkib aga, KELLE jaoks. Et üks teater toimiks, peab ta olema vajalik nii vaatajatele kui ka tegijatele. Kui vajalikkus mõlemale on selge, siis tekib iseenesest ka selle teatri võimalikkus ehk eksisteerimise põhjus.

    Vajalikkuse tegijatele sõnastas Piret Rauk väga kenasti ühes intervjuus: “Kui me need inimesed, keda oodatakse külalisetendustele, saame siia Kuressaarde lavastust tegema, siis võib siin tekkida huvitav sünergia ja see paneb toimima hoopis teised asjad. Pealinna näitlejate jaoks on ehk väga rikastav siin olla ja siin teatrit teha. See, mis sünnib siin, ei pruugi sündida Tallinnas.” Teisisõnu: tegijate huvi tekib siis, kui leitakse miski, mis eristab teatritegemist mandril teatritegemisest saarel. Usun, et selline huvi on tekkinud ning teistmoodi meretagune teatritegemine on juba võimalikuks saanud.

    Teatrile elujõu andmise teise poole ehk vaatajatega on aga keerulisemad lood. Just vaatajate teatri vajalikkuses veenmises näen ma praegu suurimat probleemi ning ka teatrijuhtide suurimat ülesannet. Olen korduvalt Kuressaare Linnateatri etendustel käinud, kuid mitte kordagi sada protsenti täis saalis. Võib-olla on see juhus, võib-olla mitte. Aastakümneid pole Kuressaares olnud professionaalset teatrit, harvad külalisetendused pole teatritraditsiooni tühimikku täitnud. Nüüd on väga raske süstida inimestesse teatriskäimise harjumust. Siiski, see ei ole lootusetu.

    Kui teatritegijad ise usuvad oma tegemistesse, küll siis ka rahvas kaasa tuleb. Oluline on just arvestada kohaliku elanikkonnaga, sest teatrit ei tehta läbisõitvatele soomlastele, vaid just inimestele, kes kogu aeg Saaremaal elavad. Ka talvel, kui igasugune kultuuriprogramm mere taga kokku kuivab.

  • Luule: Maarja Kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Kalju Kruusa

     

     

    omnivoorid nagu me oleme

    sööme kõike mis ette satub

    sööme taimi ja loomi

    ja linde ja putukaid

    ökotooteid ja rämpstoitu

    toorest hakitud

    keedetud püreestatud

    ühes tükis grillitud

    üleküpsetatud ja wrapitud

    kõike kasulikku ja mitte

    konservantidega ja ilma

    geneetiliselt muudetud ja mitte

    maitselisanditega ja ilma

    seedeorganite ergutamiseks

    sööme sütt ja

    närime nätsu

    veel millegi pärast

    närime küüsi

    ja üksteise kallal

    neelame unerohtu ja raamatuid

    vahel peame alla neelama 

    oma keele

    sõnad

    ja pisarad

    kui suu on täis

    õgime silmadega

    kõike mis asub me vaateväljas

    eriti naabruses elavaid inimesi

    nende maju ja autosid

    ja riiete alt välja ulatuvaid

    kehakumerusi ja rahakotte

    darwini meelest

    aitab kõigesöömine

    meie liigil püsida

     

     

    *

    Hoian pisaraid tagasi. Ja sõnu

    tuleb ka kui suu krimpsus ja kinni.

    Pimedus tuleb tasakesi, saab

    enne hämaruseks, üheks halliks,

    siis teiseks, järgmiseks, tumedamaks,

    kuni viimaks polegi järel muud

    kui seesama nägu aknaklaasil.

    Tõmban kardina ette. 

     

     

    *

    Olen elanud siiani,

    seinad on mind püsti hoidnud,

    uksed hoidnud minemast.

    Aken vaatamast.

    Elan surmani,

    paremini ei oska.

    Täpsemalt ei oska öelda.

    Ühel ilusal päeval

    päästab mind

    üks mõte.

     

     

    HEI, HÄRRA MOTIKAMEES

     

    motikamees pani masinale hääled sisse, käristas

    ja törtsutas mootorit tänavanurgal kohvikuterrassi ees

    paigal seistes, endal edeva ahvi nägu peas.

    veeretas mootorit tühjalt kannikate all, kohalt edeneda

     

    kavatsematagi. mina olin sealsamas ja vaatasin pealt,

    kohvikulaua ääres olin sunnitud. võtsin üleõla-

    kotist revolvrikese, ei hakanud soojenduseks pikalt

    keerutama, lasin tüübil esikummi sossiks.

     

    tüüp hakkas parajasti paigalt võtma ja pani käna maha.

    hüüdsin talle: kuulge, motikamees, palju kisa,

    vähe villa, võtke oma ratas käekõrvale, tasa

    sõuate, kaugele jõuate, kõnnisklege või kõnnelge jala

     

    koju, seal pange oma kunstlik peerumasin põlema,

    et enam kunagi ei tekiks kiusatust löristama tulla.

     

     

    *

    uni nägi mind

    kui ma magasin

    tekialune alastisoe

    ja nägin ühte teist und

    uni kõhkles hetke

    otsustas mind mitte häirida

    ja läks ära

    siis ma ärkasin

    ega teadnud et ta käis

    mõtlesin ainult

    et pole seda und

    enam ammu näinud

     

     

    *

    kodunt eemal kauges linnas

    kohtab ajapikku palju tuttavi tuupe

    seal on katja ja seal on maarja

    sugisel ikebukuros

    viie tanava ristmiku juures

    kohtusid vilksamisi pilgud

    aastate eest lahkunud vanaemaga

    no kuhu ikka on aastate eest pageda

    aga kuhu ta tuli on sestpeale siis teada

    monel paeval voib korraga naha

    oma sadat tuhandet inimest

    olgu shinjuku jaama mutikaikudes

    massidega kaasa kandudes

    shibuya jaama esisel ristmikul

    peremeest ootava hachikou juures

    risti-rasti rahva vahel teed rajades

    nii et kui siis keegi

    jarsku nimepidi teretab

    ei saa olla muud kui ullatunud

    oma ainsakesega

    ainult ei ole seni kokku saanud

    tema ongi ju ainus

     

     

    *

    Õhus viniseb ja heliseb.

    Te räägite jõmmist.

    Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua

    te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,

    puhta olemise välgatusteni, mida usute

    nägevat külajoodikus

    või hulluks läinud poeedis.

    Kui tema joob, ilmneb saladus.

    Kui mina täis jään, tulen kallale.

    Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.

    Lasen teile oma heitgaasi näkku.

    Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.

    Vihastan sõnade peale. Mölisen.

    Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.

    Praht jääb must maha.

    Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite.

    —Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.

    —Ah, ei, ikka mina.

    —Ei, mina see olen.

    —Ei, mina. Andke andeks.

    Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged

    helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla türukud ja poisid.

     

     

    *

    Arhiiv. Suusarada

     

    Kahemeetrised kuused kasvavad seal,

    kust kunagi läks suusarada.

    Neid suuski

    me praegu ei näe

    ega ka laste ninaverekoralle,

    noore higi vedelat kulda.

    Neid hooletuid kuuski

    ei sunni me maasse noorenema,

    kraav ei paljasta

    võibolla kunagi enam

    oma rõõmutoonud betoonsuud,

    heinad ja lepad võimutsevad ükskõikselt.

    Mõte tohutust nähtamatust arhiivist siinsamas,

    päästab siiski, usume,

    suusatanute, hiilanud kannatanute, meie,

    juveelide elu.

     

     

     

    MÄNNID

    Männid viibutavad näppuKõigile, kes ei oleNii uhked nagu nemad.Nemad juba ei liigutaSõna või vile peale,Ei jookse eest ära,Ei hakka vastu, ei palu armu.Kui neid raiud, kukuvad nad mahaJa tõusevad suitsuna jälle üles,Kõrgemale ja rõõmsamalt kui enne.Hei, kuule, seda näed?Ime seda, hirm!Nad viibutavad näppu, tuulOn ainult pisut abiks.

     

     

    *

    Masinad surisevad.

    Ei kannata nende osavõtmatut häält.

    Närv ka ei liigu neis minu liigutustest.

    Või siiski.

    Keeran nuppu, vaiksemaks, valjemaks.

    Soojemaks, jahedamaks.

    Aastaid olen enda küljest otsinud

    nuppu, millega saaks end mõneks ajaks

    välja lülitada.

     

     

     

    DORIAN GRAY HERILANE 

     

    Hiigelherilane tuli mu tuppa,

    suur nagu lind, hävitaja,

    peopesa pikkune.

    Mul polnud aega teda

    maha lüüa ega välja ajada.

    Panin klaaspärlid kaela,

    jätsin akna irvakile, herilase ründele,

    ja läksin.

    Kolme päeva pärast tulin pärliteta tagasi

    ja herilane lamas kõveras maas.

    Oli jäänud poole lühemaks.

    Magasin temaga ühes toas

    ja järgmisel hommikul

    oli ta krimpsus nagu pisike kärbes.

    Mina polnud temaga

    võitlemagi vaevunud.

    Mina, herilase süüloom.

    Herilane, armas portree, viskan su

    enne muud ära, kaminatuhaga

    prügikasti. Su õed-vennad

    tulevad jälle, ja kes teab,

    mis minust kord saab.

     

     

    LUULETUS

    Mida on mul teile öelda, sõbrad?Ainult ühte – ihaldage mind!Janunege minu sõnade järele,Nõnda nagu mina janunen teie pilkude järele,Nõnda nagu mina janunen teie janunemise järele.Mina olen elujanu –Kes minuga joobEi saa iial küll.Selline on minu and ja tõotus:Iha minu ihast,Eri minu erinevusest,Sest mina olen tee ja kohv ja viin,Sest mina olen tee ja ee ja ee,Sest mina olen tee ja tee veel!Mina olen ülestõus ja melu!Mida on mul teile pakkuda, sõbrad?Ainult ühte – ma ei lõpe äraIsegi kui ma lõpen.Mina olen ülelugemine ja mälu!Ma olen alati siin,Te loete mind praegu –Ja kogu kahtlus lahtubPärast viimast hüüumärkiAlgavasse valgusse:Ülelugemisse!

     

  • Mis iseloomustab kaasaegset maalikunsti?

     

    Jaan Elken:

    See küsimus on isegi Eesti kontekstis kümme aastat hiljaks jäänud. Seega võta või jäta, maali ümber mingitest  väljamõeldud probleemidest tolmu keerutada, ei näe mõtet. Flash Artid on maalikunsti otsast otsani täis, galeriidest rääkimata.

     

    Kaire Nurk:

    Pole veel jõudnud ?Maalimine keelatud!? vaatama. Lähtun pigem teesist, et tegelikult eksisteerib kaasajal n-ö avatud ? ehk siis demokraatlikus? ? (kunsti)maailmas erinevate meediate võrdsus, kus maalil või ükskõik millisel teisel kunstivahendil on tõepoolest tegemist, kui on eesmärk soleerida. Maali käsutuses on muidugi n-ö diktaatorlikke vahendeid (hiidformaat, võimas värv, tugevad kontrastid, absoluutne vabadus valida jutustus ehk teema, materiaalne kohalolek), et allutada keskkond ja vaataja. Selle taustal on vahel lausa lõõgastav ja humoorikas kohata justkui  demonstratiivselt pisikest ja kahvatut ja mittekujutavat maali ? justkui täiesti ambitsioonitut! Näitusedeviis maalimise keelamisest mõjub nõukogulikuna. Millal hakkab eestlane mõtlema loovalt ja positiivselt ja krambivabalt?

     

    Maris Palgi:

    Ühtset stiili pole, kaasaegne maalikunst kasutab kõiki XX sajandi voole, varasemaid stiile millegipärast vähem. Samas tundub maal igatsevat mingi kindla ja ainuõige stiili järele, sest ikka ja jälle on arutlusi vormiteemadel. Suhteliselt tühised arutelud. Ikka ja jälle leiab keegi, et mingi maal oli halb, tehniliselt puudulik, anakronistlik, vanaaegne, halva värvitajuga, ideoloogiliselt problemaatiline, anatoomiliselt valesti teostatud jne. Nagu oleks sellel tänapäeval mingit tähtsust.

    Teemad kalduvad olema sotsiaalkriitilised. Tihtipeale ka naiivsed, esimese klassi kirjandi tasemel, ilma omapoolse tõlgenduseta. Tundubki, et vormiga tegelemisse pannakse rohkem pauerit kui sõnumisse. Kuigi juba tükk aega on selge, et maalikunst arvutiajastul ei kao ära, püüab maal end defineerida ka video ja foto kaudu, kas vastandudes või sarnanedes. Tihtipeale väga õnnestunult, varastades fotolt tema eeliseid ja säilitades omad. Maalikunst praktiliselt ainukese meediumina võib kujutada ükskõik mida (mittemillestki), paljast fantaasiast, nn moodsamad meediumid vajavad alustuseks siiski mingit olemasolevat objekti (kui viimase aja arvutigraafika välja arvata ehk). Pealegi sõltuvad video ja foto liialt edastavast tehnoloogiast. Nii paradoksaalne kui see ka pole, ajastu dokumendina võib maal olla palju asjakohasem ja säilivam. Maalil on endiselt  suurepärane potentsiaal, eriti kui suudetakse lahti saada XIX ja XX sajandi taagast.

    Eestis on muidugi maali positsioon ka 15 aastat pärast nõukaperioodi lõppu üllatavalt tugev. Mõni aeg tagasi olid rangelt eraldi Tallinna, Tartu ja Narva koolkond. Näiteks Tallinnas maaliti lineaarselt, popkunsti ja selle destillaatide (hüperrealism jt) vaimus; Tartus aga väga pehmelt, maaliliselt, vana kooli (Pallas) järgi. Tallinn oli sotsiaalne, poliitiline, Tartu eskapistlik, sürreaalne ja esteetiline. Nüüd on aga vähemalt Tartu ja Tallinna suhtumised segunenud, Tartus on oma lineaarsed ja popkunstnikud koos sotsiaalse suhtumisega, Tallinna omad maalivad pehmelt ja uduselt ning kalduvad sürrealismi. Kui varem olid Tartu maalid väikesed, siis noorem põlvkond on hakanud maalima suuri lõuendeid. Kuigi mulle see ei meeldi.

     

    Anu Allas:

    Püüd olla rohkem kohal ja vähem enesekeskne, võrreldes suure osaga eelmise sajandi maalist. Suhteliselt vaba ümberkäimine tehniliste võtete ja stiilidega, mis pole enam tsiteerimine või mõtestamine, vaid pigem laenamine. Võib-olla on sellel mingi seos sooviga koormavast traditsioonist ja ülimast tähenduslikkusest mööda laveerida. Pildilisus, seriaalsus, jutustamise soov. Foto-, filmi-, videokeele ja -kujundite imiteerimine ja samas neist ?külmutamise? kaudu teatav distantseerumine. Dokumentaalse, autobiograafilise, sotsiaalse, meediarefleksiivse, installatiivse, kontseptuaalse jms seni pigem maalikauge kunstistrateegia kasutamine, püüd leida neile vasteid ja väljundit maali vahendite abil. Liikumatus, tasapinnalisus, tinglikkus, mis võib suure osa ülejäänud kaasaegse kunsti taustal päris ülatavalt mõjuda. Tundub, et maalikunst püüab vaikselt tekitada enesele mingit uut ruumi kahe suure jõu, oma painajalikult pika ajaloo ja kõikvõimalike uute meediumide vahel ning on tugeva surve tõttu mõlemalt poolt vähemalt esialgu üsna vaoshoitud.

     

    Mari Laaniste:

    Aus vastus oleks, et ma ei tea, kuna mul puudub ülevaade. Mulle tundub, et mõtlemine absoluutsetes kategooriates on oma aja ära elanud. Mõiste ?kaasaegne maalikunst? on nii spekulatiivne, et selle alla mahtuvas materjalimassis on minu meelest võimatu hakata tõsimeeli mingeid tendentse esile tooma. Info-ookeanis toimib printsiip, et igaüks otsib ise oma ja üldistavad esiletõsted kaotavad seetõttu mõtte.

    Kitsamalt Eestist rääkides arvan, et põhjus, miks ma olen viimasel ajal saanud oma tõsised näituseelamused just maalidest, võib olla selles, et see vahepealne ületeoretiseerimise lastehaigus paistab lõpuks üle läinud olevat (mitte kõigil muidugi). Kui inimesel ikka on eredat ja spontaanset annet pildilise eneseväljenduse peale, ei peaks talle sisendama arvamust, et ta saab oma tööde huviväärsust või kõnekust tõsta neile tähtsa kõlaga verbaalpudru või tähendusrikkaid märke külge kleepides. Eriti noorem põlvkond (Alice Kask, Merike Estna, Maarit Murka, Tõnis Saadoja jne, kui nimesid vaja) tundub olevat sellisest ?põhjendamissurvest? rikkumata. Staaride kategoorias teeb praegu täpselt sellist maali, mis mulle korda läheb, programmiliselt sõnaaher Kaido Ole.

     

    Harry Liivrand:

    Suures plaanis naasmine pildi ja jutustuse juurde. Aga kas maalikunst peabki üldse tegelema iseenda verbaalse defineerimisega ajastul, mil kõik, mis puudutab konkreetse kunstiliigi identiteeti, on relatiivne ja ambivalentne? Meenub modernistide küsimuseasetus, kas maal peab olema tasapinnaline või kolmemõõtmeline. Küsimus on pigem, kas maalikunst suudab ennast XXI sajandil endiselt tõestada efektse visuaalse kujundi ja kunstilise üldistusvõimega või vajab ta oma sõnumi ja sümboolse tähenduse avamiseks abivahendeid (kontekstuaalseid, ideoloogilisi, tehnoloogilisi jt). Ühest vastust siin pole. Toon ajaloost ühe oma lemmiktöö näiteks: hea maalikunst võiks ühendada esteetilise lahenduse sotsiaalse sõnumiga nii nagu Delacroix? maalil ?Vabadus viib rahva barrikaadidele?. See pilt analüüsib suurepäraselt oma kaasaega kultuuri märkide kaudu. Kuid traditsioonilise käsitluse kõrval on koht ka teistsugusel pro alternatiivsete lahendustega maalil, grafiti kannatab teatud juhtudel samuti välja võrdluse maaliga. Nii et maalikunst pole ammu enam ainult värv lõuendil.

     

    Johannes Saar:

    Maalikunsti probleemid ei erine millegi poolest teiste kunstiliikide probleemidest, aga erinevalt teistest on temal ette näidata kuulsusrikas minevik.  Sellest tulenevalt ka maalikunsti esindajate mõningased ambitsioonid näha ka tänapäeval maalikunsti suuremana kui teisi kunstiliike. Maalikunsti eraldi tähtsustamiseks pole põhjust: pole mõtet rääkida kunstiliikide kuningast, see tekitab hierarhilist privilegeeritust.

     

     

  • Mossita edasi!

    MART SOIDRO

    Ma ei mäleta enam täpselt, milline oli see eelmine laulu- ja tantsupidu. Aga seekordse retke (või oli see siiski rongkäik?) kaadreid vaadates tuleb tunnistada, et kartus eestlaste masohhismi kadumise pärast on tugevasti liialdatud. Ei ole veel kätte jõudnud ajad, kus algatuseks kuulatakse Mahlerit videopildi taustal, siis tuleb lavale kümnetuhandeline koor, kus oleks ainult viis tuhat eestlast, ja lõpetuseks jagatakse rahvale sõnad ja noodid välja ning kõik saavad kõvasti jaurata. Paraku pole laulupeost saanud festivali ega õllesummerit, põhirõhk on endiselt rahvuslikul ideel põhineval ülemaa(ilm)sel kultuuriinimeste kokkutulekul.

    Kolmveerand aastat tagasi möönis laulu- ja tantsupeo vastne juht Aet Maatee Eesti Päevalehes, et peo korraldamisel ollakse ajast maha jäänud. Vaevalt, et ta pidas silmas ettevalmistusaega, küllap ikkagi ajale jalgujäämist, s.t. sihtasutuse kopitanud arusaama, et mitte midagi pole vaja muuta ning kõike tuleb teha ise ja hästi odavalt. Kui uskuda laulupeo kunstilist juhti Alo Ritsingut ühest teleintervjuust, kus ta väitis, et laulupidu hakatakse ette valmistama kogunisti kolm aastat varem, siis tuleb sihtasutuse juhti üksnes ülivõrdes kiita.

    1999. aastal lubas tollane kultuuriminister Signe Kivi, et järgmine laulupidu on rahvale tasuta. Praegune samasse erakonda kuuluv minister seda laulupeo teise kontserdi avakõnes enam ei lubanud. Kuluaarivestlustes olla Paet küll väitnud, et eelkõige olid tasuta peo vastu kooride üldjuhid ise (kartes vist, et muidu lähebki laulupidu Oktoberfest?iks kätte?). Asjatu kartus! Samal nädalavahetusel korraldasid Reet Linna ja Meie Mees muusikaliselt vähenõudlikele põhjanaabritele Kuressaares ?Saaremaa valssi?, meie naisekandjad olid seevastu Sonkajärvil maailmameistrivõistlustel ning maailma- ja Euroopa tasemel oli spordi tippsündmusi teisigi? Ühesõnaga: teatav kontingent eelistab poistekoori ?Ema süda? kuulamisele nii või teisiti veidi karmimaid ettevõtmisi.

    Laulupidu ise oli? armas. Aga nagu ikka, nii palju kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Mina isiklikult küll ei arva, et ETV käitus lubamatult, ?kes kohe, kui sai teada rongkäigu ärajäämisest, praakis selle ka saatekavast välja?. Pigem häiris mind see, et meie suurima (mis sest, et kollase!) lehe esiküljel ei olnud sõnagi laulu- ja tantsupeost. Küll aga sain ma teada, et Kristiina Heinmets pidas särava pulmapeo ja Charlene võitleb koha eest Vanilla Ninjas (viimasest ansamblist olen ma vähemasti kuulnudki).

    Ka ei ole ma televaatajana päris nõus Liivi ?einiga Eesti Päevalehest, kes avaldas laulupeolt kuuldud hinnangu, et Lauri Vahtre vaheklipid häirisid televaatajaid. Minu meelest olid need Peeter Tammearu esitatud 17 vahepala tõeliselt nauditavad. Mitte liiga paatoslikud, mitte üleliia rasked. Andes samal ajal kokkuvõtlikult ja kujundlikult edasi kogu meie ajaloo. Pealegi tuli kõigi tekstide puhul ju arvestada, kes ja kui palju on sel hetkel teel laulukaare alla. Tänu sellele said Margus Saar ja Diana Lorents jääda diskreetselt napisõnaliseks, mis kontserdi kui terviku ülekande seisukohalt tuli kindlasti kasuks. (Usun, et ka Kivisildnik ei solvunud, et tema tekstid laululavalt sedakorda ei kostnud. Autori esituses või kirjalikult mõjuvad need kindlasti ehedamalt ja kohasemalt.)

    Eesti Televisioon oli teinud tõsist eeltööd ning tulemus oli kõigile näha. Kummaline on aga see, et meie erakanalid isegi ei üritanud rahvustelevisioonile konkurentsi pakkuda. Kui TV 3 pidas vähemasti vajalikuks peolistelt küsida: mis tõi teid laulupeole? (kuulsime, et ühe pealtvaataja tõi kohale buss?), siis Kanal 2st saime teada, et laulupeol viibinud Romano Prodi arvates töötab Siim Kallas oma uues ametis hästi ja kui Euroopa Komisjon peaks tõesti võtma ametisse asepresidendi(d), siis ei saa sugugi välistada, et sellele kohale võiks pretendeerida viimasesse laienemisringi kuulunud riigi volinik. Lühidalt: pole võimatu, et Siim Kallasest võib kunagi saada Euroopa Komisjoni asepresident. Nii nagu pole välistatud, et poistekoorid nõudsid laulupeol ?Kikilipsu? laulu kordamist üksnes seetõttu, et Toomas Hendrik Ilves sai viimati valimistel umbes sama palju hääli, kui oli laulupeol pealtvaatajaid?

    Kui nüüd lõpetuseks tõsisemalt rääkida, siis äsja lõppenud laulupidu kinnitas päris hästi meie väärtushinnangut 135-aastasele traditsioonile. Maailm on küll avardunud, kuid laulupeo rahvuslik tähendus pole kuhugi kadunud. Ilmar Moss tulesüütajana mõjus nii anakronismi kui eelmise ajastu mannekeenina. Kelle suu küll laulis, aga süda nii väga ei muretsenudki traditsioonide hääbumise pärast. Pigem tegi jalg kraapsu. Paraku pole võõrvõimude ees koogutamine olnud kunagi üldrahvalik komme. Ka mitte üleüldine moesuund.

    Mossita edasi, Sven Kivisildnik!

  • Peatatud aeg

    Piret Meos

    Esmaspäeval, 15. aprillil kell 17.00 avatakse E.Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis (Roheline aas 3) Šveitsis elava prantsuse kunstniku Anne Peultier’ maalinäitus „ Peatatud aeg. Le temps suspendu“.

    Anne Peultier (s. 1967) on näitustega esinenud alates 2003. aastast nii Pariisis kui ka mujal  Prantsusmaal ja Šveitsis. 2009. aastal pälvis ta St Gregoire’i maaliauhinna ja 2010. aastal esimese maaliauhinna 17. Poitiers’ aastanäitusel. Anne Peultier töötab kunstnikuna plaadifirmas Zig Zag Territoires ning on kujundanud üle 150 klassikalise muusika helipaadi.

    Käesolev näitus koosneb 35 segatehnikas maalitud teosest ja tutvustab kunstniku  viimaste aastate loomingut. Tema unenäolised maalid süüvivad inimhinge olemusse puudutades üksinduse, kannatuse  ja teispoolsusega seonduvaid teemasid. Kunstniku sõnul inspireerib teda kõik, mis kuulub lahutamatult inimeseks olemise juurde : „ Maalimine on minu jaoks kutsumus, see on teekond iseendasse, mis lubab mul avastada üha uusi paiku ja jõuda kaugustesse, kuhu ei vii ükski tavaline tee. See on võimalus kogeda inimeseks olemist nii tema kannatustes, rõõmus kui ka ilus. Sooviksin, et igas minu pildis oleks väike alge, mis ajendaks inimesi avastama iseend ja leidma sisemist rahu ».

    Anne Peultier nendib, et ta on õppinud  palju selliste meistrite nagu  Velasquez, Tizian, Veronese, Zoran Mušič, Pontormo, De Kooning, Manet, Chillida jt loomingust. Teda on tugevasti mõjutanud ka klassikaline kirjandus, eriti Dante Alighieri “Jumalik komöödia”, luule, muusika, iidsed legendid ja vanatestamentlikud lood. Anne Peultier looming on tundlik  dialoog iseenda ja maailmaga, mis  köidab vaatajat isikupärase kujutamislaadi ja koloriidiga  ning on võluv oma isetuses.  “Tänaseks olen aru saanud, et kunstnik on vaid vahendaja, kes iseend täiesti unustades loob vaatajate jaoks aegruumi emotsioonide avaldumiseks ja teekonna jätkamiseks.  Ma lasen maailmal kõnelda enese kaudu. Olen kogenud, kuidas iga algne mõte suubub viimaks tugevamasse hoovusesse, mis hakkab end ise aeglaselt ilmutama. Minul ei jää üle muud, kui seda mõtet järgida ja teistega jagada”.

    Anne Peultier  räägib lähemalt oma kunstnikuteest ja töödest 18. arillil kell 18.00. Vestlusringi avab väike kontsert, kus esinevad noored andekad eesti interpreedid Theodor Sink (tšello) ja Gert-Ott Kuldpärg (saksofon).

    Näituse korraldab ühing Ars Orientalis festivali „Voilà! 2013 Prantsuse kultuurikevad Eestis“ raames. Näitust ja näitusega kaasnevat kultuuriprogrammi toetavad Prantsuse Instituut Eestis, Eesti Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, mitmed eraettevõtted ja sponsorid.

    Väljapaneku kujundaja on Elna Kaasik, graafilised kujundajad on Mati Kiirend ja Inga Heamägi. Näituse meister on Arno Metsna.

    Näitusega kaasneb kunsti- ja luulekogu, milles Anne Peultier’ maalid on loomingulises dialoogis silmapaistva prantsuse kirjaniku Bernard Noëli  (s. 1930) luulega. Kogumik sisaldab 21 eesti- ja prantsuskeelset paralleeltekstidega luuletust Noëli osaliselt avaldamata luuletsüklist „ Tindist tee” (Le Chemin  d’Encre). Luuletuste eestikeelsete tõlgete autor on professor  Jüri Talvet ja toimetaja Laura Talvet. Raamatu on kujundanud Inga Heamägi.

    Väljapanek  Anne Peultier „ Peatatud aeg. Le temps suspendu“ on Kastellaanimaja galeriis  avatud kuni 13. maini 2013.

  • Kellele peaks meeldima eliit?

    Evi Arujärv

    Pole enam saladus, et hoolimata uljast reformistikuvandist on Eesti riik oma sotsiaal- ja majanduspoliitika ning seadusandlusega realiseerinud üsna patriarhaalset, sotsiaalset kihistumist ja hierarhiaid soosivat poliitikat. Ja vastupidi – põhiseadusesse kirjutatud demokraatlik võrdsuse idee on meil vist küll üks halvustatumaid.

    Aga riik ei ole üksnes abstraktne, inimeseülene institutsioon. Hierarhiaeelistustes  peegeldub ka mingi üldisem mentaliteet, mille päritolu ulatub ajalookogemusse ja mille märkideks on suletud kallasrajad, riigi rahastatud eliitkoolid ja kummalised abirahad rikastele emadele. Hierarhialembus avaldub ka üsna ootamatutes mõttekäikudes, nagu näiteks valimiste ajal üles kerkinud idee põlistallinlaste eriõigustest „migrantide” suhtes. See idee ei puudutanud ju üksnes Lasnamäe venelasi. Viimastel aastakümnetel  toimunud külade ja valdade tühjenemine on täiendanud Tallinna ja teiste linnade elanikkonda kokku ehk sadade tuhandete „uusasukatega”. Eestis puudub seisuslik eliit. Suur osa tänasest võimu- ja ärieliidist on pärit üsnagi kesistest oludest ja nii mõnigi praegu heal positsioonil inimene „mäletab” kindlasti ka privileegideta palgatöölise elu ehk vaesust ja viletsust. Paradoksaalselt ei ole see kuidagi  võimendanud sotsiaalset hoolimist. Vastupidi: viimaste kümnendite ajakirjandusest võiks sadade kaupa välja kirjutada võimukandjate negatiivset sotsiaalset märgistust kandvaid väljaütlemisi.

    Tänagi, otseses või kaudses vormis, võib arvamusliidrite retoorikast leida loodusliku valiku ja loomariigi allegooriat. Kindlasti ei ole põhjust pidada võimueliiti üliinimeste seltskonnaks. Mis tahes  eliidi sisemise väärikuse ja tegutsemisjulguse oluliseks garantiiks on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud turvatunne ning aeg ja võimalus rahulikuks eneserefleksiooniks. Võimalus olla oma aja peremees on eliidi olulisim privileeg. Ja vastupidi: põhivajaduste nimel rügav isiksus degradeerub ja lahustub selles rügamises. Loendamatud eksperdid, juhendid ja eneseabiraamatud, mis õpetavad tööandjale meeldima – kas  pole see kõik salakaval, pragmaatika rüüs kaasaegne orjuse ideoloogia ja filosoofia? Sotsiaalselt „päritud” turvatunne annab eneseteostuse julgust, välistades manipuleeritavaks töörobotiks muutumise. Sagedamini pärivad selle omaduse inimesed, kelle suguvõsa on edukas olnud põlvkondi. Rahaeliit kindlasti ei pea kellelegi meeldima. Demokraatlikult valitud võimueliidiga on teisiti. Pole isegi mingit põhjust seostada  eliidi mõiste ja staatusega võimu delegeerimise mehaanilise toimingu kaudu saavutatud ajutist ühiskondlikku seisundit. Ka on tõelise eliidi tunnuseks avar sotsiaalne pilk ja missioonitunne, millega „makstakse kinni” laenatud privileegid. Tsiviliseeritud Euroopa kontekstis üüratute palgavahede, ülemäärase sotsiaalse kihistumise ja elitistlike hoiakute kontekstis näib, et Eesti võimurite liigutavaks jõuks on missioonitunde  asemel pigem hirm sotsiaalse sügaviku ees, mida nad hästi tunnevad. Ka on Eesti eliidi turvatunne läbi aegade olnud seotud mingi välise, „kõrgema” jõu truualamliku teenimisega. Küllap sellest tulenebki kupja ja kirikuõpetaja kõnepruugi ja hoiakute põimumine nende retoorikas.

    Küllap seepärast esindab meid Brüsselis ärapöördunud kommunist ja riigi eesotsas seisab etnograafilist eestlust esitav figuur kõrvuti  endise parteinomenklatuuri töötajaga. Eesti eliit käsitleb ja kasutab esindusdemokraatiat mingi seisusliku ülbuse ja enesestmõistetavusega, tuues meelde aja, mil privilegeeritud positsiooni garanteeris lojaalsus kõrgel ja kaugel asetsevale võimukeskusele. Ilus oleks mõelda, et pikem omariiklus loob võimaluse missioonitundega, väärika ja sõltumatu eliidi tekkeks. Paraku näitab pilt, et eelkõige kindlustab võimu juures tegutsev  seltskond palehigis isiklikke hüvesid ja „jätkusuutlikkust”, nihverdades sel eesmärgil visalt valimisseaduse kallal ja püüdes meeldida uutele kuberneridele – sest oma rahvale meeldimist on ju nii lihtne nimetada populismiks. Või äkki peakski kogu seda tegevust hindama kui rahvuse säilimise nimel toimuvat patriootilist martüüriumi, taustaks pööbli sõim ja üksnes pisukeseks leevenduseks igatsustasud, kuluhüvitised  ning Rootsi pankade ja lääne äriajakirjade rahalised aukirjad?

     

  • Mida teha Wagneriga?

    Leelo Kõlar

    Kontserdisari „Akadeemiline kammermuusika”: klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai 28. II Kadrioru lossis.

    Meie klaveriduode esipaarid Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske ja Kai Ratassepp – Mati Mikalai on oma aktiivse tegevusega andnud head eeskuju noortele pianistidele. Nagu seeni pärast vihma  on kerkinud terve hulk pisiduosid, tulemuseks juba neljandat aastat tuult tiibadesse saanud Valga klaveriduode festival.

    Tänavuse festivali korraldajate sõnul on noorte õppurite hulgas vähevõitu sedavõrd huvitavad isiksusi, et solistiks võrsuda. Küll aga pakub ansamblimäng uusi võimalusi, kindlamat seltskondlikku tuge ja koosmusitseerimise rõõmu. Ka ei ole repertuaaripuudust karta. Kai Ratassepa ja Mati Mikalai kontserdile  kogunenud saalitäis huvilisi sai osa kaunilt koostatud, oskuslikult viimistletud ja musitseerimisküpselt esitatud kavast. Värskelt ja heledalt kõlas avapalana Franz Schuberti 1818. aastal kirjutatud A-duur Rondo (D 957 ), samuti romantikast õhkuv Felix Mendelssohni „Andante und Allegro” op. 92 A-duur. See 1841. aastal loodud teos pärineb Mendelssohni kuulsamate klaveriteoste perioodist, mil helilooja oli eriti viljakas ja ilmavalgust nägid tema  tuntuks saanud „Rondo-capriccioso” ja suurem osa sõnadeta laule. Kuulsime vahelduvaid meeleolusid ja säravat elegantsi. Välditi suhkurdatud liialdusi, millele see muusika sageli kipub ahvatlema. Ilus läbipaistev kõlapalett sobis hästi selle saali miljöösse.

    Tähelepanuta ei saa jätta meisterlikku pedaalikäsitsust. Paul Hindemithi kolmeosaline neljakäesonaat, mis valmis 1938. aastal enne emigreerumist USAsse, esitati selge polüfoonilise koega ja  veenva arengulise joonega, arvestades kõiki akustilisi võimalusi, mida selles olukorras sai kasutada. Ansamblistide silmapaistev teineteisest hoolimine andis hea tulemuse, sonaadi viimases osas ootasin siiski mitmekesisemaid kõlakujundeid. Kava lõpuks saime kuulata Richard Wagneri avamängu ooperile „Tannhäuser”, mis ei lubanud käesolevate ridade kirjutajal toolil rahulikult istuda. Olin selle teose klaveril esitamise  suhtes juba ette skeptiliselt häälestatud, mida muidugi ei tohiks olla. Ehk küll avamängu klaveriseade pärinevat autorilt eneselt, pole päris selge, millise suunitlusega ja kellele see on tehtud. Kuulsa ooperihelilooja klaverilooming (seal on mõned sonaadid ja albumilehed) ei ole kujunenud eriti tuntuks ega mängitavaks. Kui kõnesoleva kontserdi valdavat osa võis tõega nautida, siis Wagnerist peale tekkis ajaviitelise kodumusitseerimise tunne ja meelsasti  oleks haaranud kohvitassi järele. Esinejad on näinud selle ülikeeruka noodimaterjali kallal ausalt päris palju vaeva, aga suhtunud liialt orjalikult nooditeksti. See seade ei ole õnnestunud, see on orkestratsiooni hõre vari. Ega me neid orkestripartituuridest tehtud klaverikoondisi, mis on tegelikult vaid põhimaterjal, ei mängi ju kunagi täpselt noot-noodilt. Antudki juhul tulnuks hea muusika ilu nimel häbenemata seadet korrastada, unustamata,  et Wagner ise orkestreeris Beethoveni tekste. Praegusel juhul viibis parempoolse partii mängija enamasti uhkes üksinduses ja ülemise registri ühekülgsus hakkas pikapeale tüütama. Orkestri brass kõlas liiga ettevaatlikult, basse oli vähe ja kompaktsusest jäi kõvasti puudu. Duot Ratassepp – Mikalai iseloomustab diskreetsus ja delikaatsus. Pidulikkusest ja suursugususest ei jäänud palju järele.

    Samas võib sellisest Wagneri esitusest ka objektiivseid  põhjusi otsida: kui ikka klaveril bassiregister ei kanna ja sellel pole sügavust, siis pole seda ka kusagilt võtta.

  • Loobuge kõige jubedamast plakatiklišeest!

    Margot Visnap

    Tõnu Kaalep: Kolmandal „Draamal” samas žüriis olles pean kibedusega tunnistama, et olulist progressi või taseme tõusu polnud märgata. See on muidugi minu arvamus, aga ikka oli hulk viletsaid, arusaamatuid, arglikke plakateid, siis hulk keskmisel tasemel plakateid ja lõpuks ka väga häid, kuid üllatusi oli ka ses kategoorias vähe. Nii kardangi, et räägin sama juttu, mis alati. Aga miks peaks status quo’ga rahul olema?

     

    Tõstatasite ju arutelu käigus isegi  üles teema: on’s tegu pelgalt kohustuse, turundusnipi või loominguga? Milline aspekt praeguste teatriplakatite puhul on enim esil? Mis peaks olema plakati eesmärk, kas informeerida, ahvatleda, esteetiliselt pilku püüda, huvi tekitada?

    Kohustust on tunda, aga see võiks teatrile olla meeldiv kohustus! Nii nagu ka looming ja turundusnipp. Parem kui kaks viimast korraga. Teatriplakati kui žanri või traditsiooni väljasuremisest pole ju midagi kuulda…

    Ja miks ma ei võiks tahta osta hiilgavat teatriplakatit, raamida ja kodu seinale riputada? Plakat on kunstiteos ja kogumisväärne oma parimais ilminguis. Need plakatid, mida tahaksin endale sealt näituselt, on olemas, aga neid on väga vähe.

     

    Kuivõrd võib teatriplakati turule orienteeritus (kommertslik aspekt) lavastuse olemusest-sõnumist mööda vaadata, vaatajat eksitada? Või pole see sinu meelest probleem? Kui kaugele kommertshuviga plakatit tehes saab minna, kus on piir?

    Turule orienteeritus on probleem halva või igava plakati puhul; ebapädeva turundusjuhi, odava „arvutigraafiku” või liiga ülbe ja graafilist disaini mitte tundva lavastusmeeskonna puhul (lavakujundaja võib, aga ei pruugi trükidisainist suurt jagada). Nende poolte vastuolu on kergelt paratamatu, kuid erineb teatriti. Kusjuures kaks koolkonda, s. o teatri firmastiili ülimuslikkuse tahtjad ja loomingulise kordumatuse plakatikujundusse vedajad, võistlevad eri kaalukategoorias. Enamasti on teised ebaühtlased ja ülikõikuva tasemega, üks õnnestumine 2–4 läbikukkumise kohta. Ja samas, Theatrum ja NO99 – mitte kõige populistlikumad teatrid ju? – on loonud just nimelt hästi töötavaid firmastiile. Plakat ei pruugi olla just ülivõimas müügiabinõu; kuid äratuntav stiil annab igatahes eeliseid.

    Ja, palun, armsad inimesed, loobuge kõige jubedamast plakatiklišeest: lohakalt kokku fotošopitud näitlejate näod ebamäärasel, tihti uduselt pruunikal taustal, kaunistatud koleda, ajast ja arust kirjaga!

    (Ja Ugala ajaloolise logo lõhkumise kuritöö verejäljed on ikka kellegi kätel…)

    Seda, et staari nägu saab olla hea plakati osa, tõestas „Syrrealistide” plakat Mait Malmsteniga.

    Ja ärge kartke päris disainereid! Igapäevases elus kommertslikumaid asju tootvad spetsialistid võivad olla rasked vestluspartnerid, kuid ma ei usu, et nad näiteks raha vähesuse tõttu keelduksid loominguliselt huvitavatest pakkumistest. Neil on raha niigi, nad tahaksid vahel ka midagi rohkem kunstitaolist teha…

     

    Kavalehed – mis suunas liiguvad? Kas sinu meelest domineerib viimasel ajal nn informeeriv (minimalistlikult kuidagi ära tehtud) stiil või kavaleht kui sisuline abimaterjal-lisalugemine vaatajale? Millist suunda ise eelistad?

    Mulle meeldivad mahukad ja huvitavat lugemist pakkuvad kavad, kuigi arutelul väitis näiteks Andres Keil, et ta ei vaata kava iial. Minu arust viga, näiteks Mati Undi kavad olid omaette projektid.

    Üldiselt on kavadega seis isegi parem kui plakatitega, nõrgemad plakatikujundused võivad kavakaane A5 formaati vähendatult täitsa talutavad olla. Muusikalikavad olid muidugi grandioossed, klišeelikud, kallid ja kergelt labased.

     

    Millist žürii valitud parima kavalehe nominenti tahaksid kommenteerida, esile tõsta?

    Kui Vanemuine oleks palganud  lavastuse „Beautiful Bodies’” plakatit ja kava tegema mõne elukutselise naisteajakirja kujundaja Ajakirjade Kirjastusest või Cosmopolitanist näiteks, oleks tagajärg olnud veel võimsam. Aga niigi näitab see komplekt orienteerumist erinevates disainikeeltes, ja seda polegi vähe. Ja Rakvere teatri „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” ümbrikku pakitud kava on kontseptuaalne kunstiteos – lihtne, kuid puudutab.

     

     

Sirp