humanitaarteadused

Igaüks, kes vaatab meediaväljaannete kommentaa-riume, on näinud seal vihaseid ja ärritunud arvamusavaldusi. Siiski on need reageeringud millelegi. Seda tajudes provotseerivad peaaegu kõik väljaanded aeg-ajalt oma lugejaid (ja ka kuulajaid-vaatajaid). On mõned teemad, mille peale leidub garanteeritult palju vihaseid kommijaid. Juutide ja Venemaa kõrval kuuluvad siia ka poliitikute ja firmajuhtide kõrged palgad nagu ka keskmine palk.

Pole läinud mööda ainukestki keskmise palga uudist, kui mõni kirjutaja poleks teatanud: see on vale, mina küll nii palju palka ei saa. Kahju küll, ent keskmine näitabki just keskmist, aga mitte igaüht personaalselt. Võrdluseks võib mõelda, kuidas peaks rääkima rahvast? Ei usu, et oleks arukas üles lugeda kõik Jürid-Marid, ilma rahva mõisteta toime ei tule. Keskmise arvutamise mõte ongi üldpildi kirjeldamine. Keskmine palk võimaldab meil näha arengut tervikuna. Samuti saab igaüks näha oma positsiooni keskmise suhtes. Iseasi, milliseid järeldusi sellest keegi teeb.

Lugu läheb hoopis keeruliseks, kui hakata igasuguseid keskmiste liike välja tooma. Kõige tuntumad on kaalutud aritmeetiline keskmine (võtab arvesse näiteks palga puhul ka erineva tuluga töötajate arvu) ja mediaan (suurima ja väikseima palga keskmine). Ent seda sorti peensused ei ole laia publikut kunagi huvitanud ja võib-olla ka ei pea huvitama. Kindlasti aga pakub põnevust ministrite, riigikogulaste ja firmajuhtide palk. Kahtlemata on kontroll rahva raha kulutamise üle hea. Sageli on see huvi aga kantud lihtlabasest kadedusest. Üks levinumaid mõttekäike: elektri hind oli kõrge Gunnar Oki palga tõttu. Kalkulaatoril saab ühe tehtega selgeks, et juhatuse esimees tähendab Eesti Energia kuludes vaid kärbsemusta komakoha taga.

Samasuguseid väärarvamusi kohtab ka sotsioloogiliste küsitluste puhul. Mõni ei usu 1000 vastajaga uuringut. Teine korraldab konkureeriva uuringu oma sõprade-tuttavate hulgas – ja ei saagi samasugust tulemust! Nii pole ime, et haritud spetsialistid tunnistavad kommentaarilehed peldikuseinaks ega taha seal kirjutatavast midagi teada. Õigem oleks siiski nõustuda Krõlovi mõttega: kui endal lõust viltu, siis ei tasu peeglit kiruda. Kommentaarid peegeldavad inimeste arvamust ja kommenteerimise keelamine ei tee selliseid asjatundmatuid seisukohti olematuks.

Pigem tasuks arutleda, kuidas aidata inimestel õigesti ajaleheinfost aru saada. Üks käibetõeks saanud arutlus infoajastust: Internet toob väga palju teavet hiirekliki kaugusele ja see annab võrdsemad võimalused. Kahjuks on see mõttekäik vigane, kuna informatsioonist tuleb aru saada. Ning pigem annab Internet enim võimalusi organisatsioonidele, kes suudavad kõige tõhusamalt infot töödelda. Napi haridusega üksikule inimesele saab kättesaadavaks palju uusi fakte, aga sellest ei pruugi veel uut teadmist sündida.

Tavapäraselt vaatame sellistele probleemidele põrkudes koolihariduse poole. Tõepoolest, üht-teist õppekavades leidub, kuid nii õppimine kui õpetamine käib üle Eesti väga ebaühtlaselt. Lisaks integraalidele ja kirjandusklassikale kuluks ära ka praktilisi teadmisi: millised õiguslikud tagajärjed on abielul, kas pangaga sõlmitavas lepingus tasub ka peenikeses kirjas teksti lugeda, kuidas käituvad meediaväljaanded. Ühesõnaga, eluga tegelikuks toimetulekuks vajalikud oskused tuleks samuti kooliprogrammis läbi käia. Sellisel juhul oleksime rohkem oma elu peremehed ning vähem manipuleeritavad.

Kirjaoskus ei tähenda enam ammu tähtedest sõnade kokkulugemise oskust. Funktsionaalne kirjaoskus eeldab ka loetust arusaamist. Pikantseks teeb eespool toodud kommentaarinäited aga see, et nii Päevalehe kui ka Postimehe uurimuste järgi on kõige aktiivsemad kommenteerijad just ministeeriumide ja ametite töötajad, aga ka politseinikud. Loodetavasti pole kõige võhiklikumad kommentaarid siiski ametnike klaviatuuridelt pärit.

Maailma asjadest vääriti arusaamine sunnib mõtlema ka demokraatia olemuse peale. Kui suhtumine keskmisesse palka ja metoodiliselt korrektsetesse sotsioloogilistesse uuringutesse moondub kommentaaride asjatundmatuks sõimuks, siis millest lähtuvalt need inimesed valimistel oma otsused teevad? Osa valijatest laseb end mõnesaja krooniga mõnusalt ära osta. Nii muutuvad erakonnad kahekeelseks. Ühelt poolt peab valijatele pakkuma kiiret ja käegakatsutavat tulu. Teiselt poolt aga tuleks ajada ka jätkusuutlikku majanduspoliitikat. Palju räägitud ja manatud võõrandumisele pakub see head kasvupinda.

Ja lõpuks mõtteharjutus neile, kelle arvates saavad ministrid ja riigikogu liikmed liiga suurt palka. Kujutage ette, et nendes ametites ei makstaks üldse palka. Olen kindel, et ka siis ei jääks toolid tühjaks. Tulevad lihtsalt teised inimesed, mõned ongi juba kohal.

Presidendivalimistega kaasnevad arutelud on sagedasti populistliku jumega. On ju tegu ikkagi rohkem emotsionaalseid värinaid tekitava kui Eesti ellu sisulisi muutusi tõotava teemaga, millega loodab rahvasõbralikkusepunkte peale poliitikute koguda ka ajakirjandus. Presidendivalimiste senine kord on Eestit justkui igati hästi teeninud. Ometi on presidendivalimiste protsess võtnud vormiliselt üha farsilikuma ilme. Mida teha, et presidendivalimiste formaalsus ja sisutus ei labastaks rahva seas ühe hinnatuma institutsiooni mainet? Munitsipaalpoliitikas on korduvalt juhtunud, et hääli ostetakse hüvede ja raha eest. Kas presidendivalimiste protsess ei peaks olema korraldatud nii, et tulemuse kujunemist saaks selgemini jälgida ja hinnata? Vastavad JÜRI ADAMS, EIKI NESTOR ja JAAK ALLIK.

Jüri Adams: Eesti riik taastati Euroopa tüüpilise parlamentaarse riigina. Sellise riigi presidendi institutsioon ja roll on kasvanud välja monarhiaviimasest, kõige nõrgemast vormist. Nii on need riigid Euroopas praegu kahes rühmas: kuningriigid ja vabariigid, viimastes toimub perioodiliselt kvaasimonarhi vahetumine vastavalt kokkulepitud reeglitele. Sellises riigipea institutsioonis on nii tipp-poliitiku kui -ametniku staatuse elemente. Olen veendunud, et esimesed on vähemuses ja teised enamuses, seepärast tuleb meie presidendis näha riigi kõrgemat ametnikku, umbes nagu õiguskantsler ja riigikontrolör. Presidendiga seotud küsimuste üle arutamisel ei ole minuarvates õige võtta aluseks mingeid positiivseid hindamise kriteeriume. Parim on lahendus, millega kaasnevad väiksemad ohud.  Demokraatias on alati omad ohud, aga kõige suuremad demokraatliku riigikorralduse ohud on seotud presidendi institutsiooniga. Põhiseaduse assamblee liikmete enamik lähtus kõigepealt nendest põhimõttelistest riigimudeli valikuvõimalustest, mille esitas assamblee töö algul loengus Rein Taagepera (vt koguteos “Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee”, lk. 31 – 37), edasises töös aga arvestati mitte niivõrd teoreetilisi seisukohti, kuivõrd Eesti varasemaid halbu kogemusi ilma riigipeatavabariigina ja Pätsi presidentaalsüsteemis.

Presidendi rahva poolt otse valimiseks ei ole mingit mõistlikku õigustust. Aga riigid ei pea ju tingimata ning alati käituma mõistlikult. On meie omaga sarnaseid riigikorraldusi, kus president valitakse üldrahvalikel valimistel, lähim näide on Soome. On olemas väga selge kriteerium, kas otsevalimisi konkreetsesühiskonnas tohib lasta toimuda või ei. See seisneb selles, milline on kandidaatide eelväljavalimise kvaliteet. Kui nende organisatsioonide ja jõudude, kelle käes on tõsiseltvõetavate kandidaatide ülespanemine, hulgas on tagatud, et iga nende poolt rahvale hääletamiseks esitatav kandidaat esiteks vastab oma professionaalselt ettevalmistuselt eesseisvale tööle ja teiseks on iseloomu- ja isikuomadustelt laitmatu, siis võib leppida otsevalimisega. Niisugust olukorda nägime äsja Soomes, niisugusena on maailmas ehk enim tuntud USA presidendivalimised. Kui see ei ole aga tagatud, siis ei tohi otsevalimisi korraldada. Sest rahvas on küll täiesti võimeline hindama kandidaate mitmesuguste tunnuste alusel, aga rahvas ei ole võimeline kandidaatidele andma hinnanguid nende professionaalsuse ja korralikkuse osas. Hoiatav näide on Leedus rahva poolt presidendiks valitud Romualdas Paksas. Eestis oleks presidendikandidaatide tegelikeks püstitajateks erakonnad, aga nendest enamik ei ole võimeline niisuguseks nõudlikkuseks ja enesekontrolliks. 

Eiki Nestor: Mul jääb üle meie põhiseaduse loojate tarkust tagantjärele ainult kiita. Ükskõik millisele institutsioonile põhiseadusega sätestatav võim peab olema tasakaalus talle need volitused andnud tegelaste hulgaga. USA presidendile antud volitused ei annagi muud võimalust, kui otsevalimiste teel see tegelane leida. Eesti presidendile antud volitused seda ei nõua. Küll on aga teada, et needsamad institutsioonid (parlament, valitsus, president, riigikohus, õiguskantsler) püüavad alati neile antud võimupiire laiendada. Seda on näha ka demokraatlikes riikides, mis vanemad kui meie “õpime demokraatiat ja põhiseadust” riik. Põhiseaduse autorite tarkus seisnes selles, et demokraatiat alles õppivas ühiskonnas oleksid rahva valitud presidendi ja rahva valitud parlamendi ambitsioonid põrkunud palju rohkem, kui me viimase  viieteist aasta jooksul seda näinud oleme. Tulemuseks oleks olnud paigalseis.

Jaak Allik: Tahet presidendi mängumaad Eesti poliitikas suurendada olen märganud omal ajal ainult president Mere juures. Kogu ülejäänud poliitiline establishment tundub olevat harjunud ja rahul sellega, et Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne vabariik. Aeg-ajalt kostab hüüatusi presidendi institutsiooni kaotamiseks (Siim Kallas, Kaarel Tarand), kuid need on jäänud pigem tähelepanu endale tõmbamise katseiks. Ilus on ikkagi omada isakest-riigipead ja on kasulik, kui tal pole muud võimu kui silitada laste ja lammaste päid (nagu kunagi kujukalt väljendus Toomas Hendrik Ilves). Loomulikult saab ta palju vestelda teiste (enamikus samasuguste) tegelastega, kuid egas neil vestlustel midagi olulist ei otsustata (välja arvatud ehk  haruharvadel kohtumistel USA ja Venemaa presidentidega ning seepärast oleks muidugi hea, kui meie riigipea räägiks nii inglise kui ka vene keelt). Tohutult on  (rahva silmis) üle võimendatud presidendi funktsioon anda kellelegi valitsuse moodustamise õigus. Kui ikka parlamendis hääli koos pole, siis läheb presidendi soov kassi saba alla.

Jüri Adams: Presidendi põhiseadusest tulenevad kohustuslikud tööülesanded on esiteks sellised, mida tuleb täita kogu aeg, ja teiseks need, millega tuleb tegelda vastavalt vajadusele seoses riigielu pöörangumomentidega: valimiste määramine, poliitiliste jõududega konsultatsioonide pidamine, peaministrikandidaadi leidmine, mitmete muude kõrgemate riigiametnike kandidaatide leidmine. Aga ka riigivisiitidel käimine või teiste riigipeade vastuvõtmine. Esimesse rühma  kuuluvad tööd on: töö riigikogus vastu võetud seadustega, nende väljakuulutamine või tagasisaatmine, töö armuandmispalvetega, riiklike aumärkide andmise ettevalmistamine, (antakse küll vastavalt meie kombele kord aastas, kuid ettevalmistus käib aasta läbi), kohtunike ametissenimetamine, ohvitseridele auastmete määramine, suhtlemine välisriikide saadikutega, töö kodanike kirjadega, mitmesugused tseremoniaalsed üritused, lindilõikamised jms, kus on vajalik presidendi kohalolu. Kui riigielu pööranguhetkedega seotud ülesandeid on meie kaks senist presidenti täitnud hästi, siis igapäevastest ülesannetest on hästi täidetud vaid osa: aumärkide-töö tulemuseks on olnud ühiskonda lõhestavad skandaalid, armuandmistega, kohtunikukandidaatidega ja ohvitseride auastmete küsimustega mingit sõltumatut sisulist tööd pole tehtud, presidendi allkirja andmine neil puhkudel on vaid sisutu formaalsus. Veelgi hullem, seda tööd ei saagi teha, kuna presidendi kantselei struktuuris ei olegi ette nähtud vastavate valdkondadega tegelevaid inimesi, nii on see meil juba teist presidenti järjest. Nende ametiülesannete täitmise asemel on presidendi ametkonna palgalistest suur hulk ametis mitmesuguse tegevusega, mis ei ole presidendile tingimata kohustuslik.

Eiki Nestor: Presidendivalimiste küsimus on demokraatia ja võimu küsimus ja selgelt on näha kolm suunda, et neid vahekordi muuta. On soov valida president otse ja anda talle ka rohkem võimu. Olen presidentaalse demokraatia põhimõtteline vastane, sest koos otsuste langetamise kiiruse tõusuga kasvab ka valede otsuste hulk. On soov valida president otse ja kehtivaid volitusi seejuures mitte muuta. Olen selle suuna suhtes leebem, kuid näen, et see tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. On soov valida president otse ja seejuures tema volitusi vähendada või viisakalt öeldes täpsustada. Sellega võiks nõus olla, kui seda presid
enti on ikka väga tarvis otse valida. Kuna ühelgi neist suundadest pole põhiseaduse muutmiseks “hääli koos”, jääb ilmselt kõik nii nagu on. Ning sedagi tänu põhiseaduse autorite tarkusele ja selles pole mingit traagikat.

Tegelikult on totalitaarne režiim meie arusaamisi muserdanud rohkem, kui me tunnistada tahame. On valijaid ja erakondi, kes veendunult lähtuvad arusaamast, et viiskümmend aastat nõukogude võimu jättis meie ajud pesemata. On erakond, kes flirdib kõige nõukogudeaegsega. Ja on erakond, kes täiesti küüniliselt selle peale mängibki,  et paljud valijad usuvad Suurt Juhti rohkem kui iseennast. Mul oleks südamest hea meel, kui ma eksiksin, aga leian, et valdavalt on soovis valida president otse ka soov, et sellel presidendil oleks võimu rohkem kui täna. Usutakse, et on võimalik valida juht, kes langetab ainult häid ja kõigile sobivaid otsuseid. Valida “head juhti” on kindlasti jõukohasem kui vahet teha erakondade programmide vahel. Arusaam, et demokraatia tähendabki erinevate huvide tasakaalu leidmist, on paljudele liiga keeruline.

Jaak Allik: Presidendi otsevalimise sätestamise (põhiseaduse muutmise) rahvahääletusele panekuks on vajalik 3/5 parlamendi nõusolek. Nii laia toetust pole sellel ideel sisuliselt kunagi olnud ja seepärast on asi ka tegemata. Erakondadest pooldavad otsevalimist Rahvaliit ja Keskerakond ning ka vahepeal eksisteerinud Res Publica. Ka erakondade sees pole selles asjas kunagi olnud absoluutset üksmeelt. Nii olen mina  olnud kogu aeg presidendi otsevalimise vastu. Soome demokraatia arenes otsevalimiste võimalikkuseni alles kolmveerand sajandiga. Kui meil on valijaskond, kellest iga neljas inimene hääletas viimastel valimistel moodustise poolt, kelle tegudest ja nägudest ta varem polnud kuulnudki ning keda kolm aastat hiljem  pole enam olemas, siis ei saa sama asjaga riskida presidendivalimistel, kuna rahvusvaheline häbi oleks liiga suur (nagu leedulastel  Paksasega). Otsevalimiste puhul oleksid meie presidendid olnud mitte Meri ja Rüütel vaid ehk Toomepuu ja Võrno. Ja eelolevail valimistel elaksime kaasa pingelisele duellile näiteks Peeter Oja ja Farmi-Gabrieli vahel. Muidugi ma utreerin, kuid mille poolest siis hiljutine Carmen Kassi poliitikasse tirimine parem oli. Erakonnad ei otsi ju mitte isikut, kes sobiks presidendiks, vaid isikut, kes presidendivalimistel koguks kõige rohkem  hääli. Otsevalimised oleksid mõeldavad vaid juhul, kui väga kitsalt limiteeritaks kandidaatide ülesseadmise õigus. See võiks kuuluda näiteks vaid kolmandikule või ehk isegi poolele riigikogu koosseisust, kusjuures igal parlamendisaadikul oleks sel juhul õigus toetada ülesseadmisel ka mitut kandidaati.

Jüri Adams: Olukord presidendivalimiste eel on juba teist valimist järjest täiesti ebanormaalne. Nii ajakirjandus kui asjasthuvitatud diskuteerivad kirglikult ainult presidendi niisuguse tegevuse üle, mis ei ole kohustuslik kuigi on võimalik. Erakonnad aga pakuvad avalikkusele võimaliku tulevase presidendina isikuid, kellel puudub igasugune professionaalne ettevalmistus ja kogemus selle ameti täitmiseks. Juba vähemalt kümme aastat avaldavad tohutut survet põhiseaduse muutmiseks ja presidendi otsevalimiste kehtestamiseks massiteabevahendid, reklaami- ja avalike suhete firmad, kes on eluliselt huvitatud n-ö üldrahvaliku kampaaniaga seotud võimalikest sissetulekutest.

Praegu kehtiv presidendivalimise põhimõte on hea (s.t võimalikult vähe ohtlik) ja seda tuleks pidada kehtiva põhiseaduse üheks suuremaks õnnestumiseks. Samas on presidendi valimise konkreetne korraldus põhiseaduses selle ilmselt suurim ebaõnnestumine (see on tingitud assamblees kuni viimase hetkeni käinud meeleheitlikust võitlusest presidentaalsüsteemi eest ja siis ajahädas juhusliku ning läbimõtlemata kiirlahenduse sissehääletamisest teksti), mida tuleks esimesel võimalusel muuta. Kui kõikjal mujal põhiseaduses on läbi viidud printsiip, et igaks riigitööks on üks koht ja instrument, siis siin on kaks (riigikogu, valijameeste kogu) põhimõttel kas/või. Tulemuseks on, et jõud, kes oletavad, et suuremas kogus on nende positsioon parem, nurjavad valikutegemise väiksemaarvulises kogus.  Teine puudus on täiesti ebainimlik tempo, mis ei võimalda mingeid normaalseid nõupidamisi, isegi mitte mõtlemist. Kui tulevikus peaks olema võimalik põhiseadust muuta, siis tuleks jätta vaid üks võimalik valimise koht (eelistatavalt parlament, nagu Lätis) ja kaotada kõik ajalised või voorude arvuga seotud piirangud.

Jaak Allik: Presidendivalimistega seostuv on üsna täpselt sätestatud Vabariigi Presidendi valimise seaduses. Ametlik kandidaatide ülesseadmine ei saagi  alata varem kui  neli päeva enne valimisi. Rääkida mingist kampaaniast 101 riigikoguliikme mõjutamiseks on jabur. 1996. aastal teatas president Meri oma nõusolekust uuesti kandideerida kaks päeva enne valimisi, kui talle vastav ametlik ettepanek tehti, ja ka president Rüütel ei saagi oma nõustumist või mittenõustumist varem väljendada. Kogu praegune nn kampaania lähtub mõne erakonna hirmust, et kui Rüütel uuesti kandideerib, siis ta valitaksegi tagasi ja seepärast käivitati  psühholoogiline survemehhanism  Rüütli suunas, et välistada tema teistkordne kandideerimine. Vaadata televiisorist ja lugeda lehtedest, kuidas tosinkond daami ja härrat teeb nägu, nagu nad sooviksid ja usuksid, et neist võib saada Vabariigi President, on muidugi tunnetuslikult ehk huvitav ning pakub meediale  lõbu laialt, kuid inimlikult on see piinlik ning  presidendi institutsiooni naeruvääristavgi. Me oleme sellegi  unustanud, et 2001. aastal toimus laiaulatuslik meediakampaania siiski alles septembris, s.t enne valimiskogu kokkukutsumist, kui oli tõepoolest, keda mõjutada. Varem käisid vaid erakondadesisesed nn eelvalimised.

Eiki Nestor: Meie põhiseaduse alusel saab valida kõige vastuvõetavama presidendi, kellel puudub õigus ja kohustus langetada ebapopulaarseid otsuseid. Siit ka suur vahe presidendi kui institutsiooni, maine ja tema leidmise teede vahel. Põhiseadus sunnib täiesti teadlikult erakondi tegema presidendi leidmisel rohkem koostööd, kui see neile muidu sünnis näiks. Ka see on reaalne demokraatia kool, mis erakondadel läbida tuleb.  Sinna kooli ei lähe erakonnad heast tahtest, vaid sunniviisiliselt. Olemasoleva süsteemi reformimine oleks suuremate tagajärgedeta, kui president valitaks parlamendis 51 häälega. Kõik muud muudatused tooksid endaga kaasa suuremaid tagajärgi. Ja seda valijate jaoks kahjuks niivõrd ebahuvitavas valdkonnas nagu demokraatia, mis on jätkuvalt arvamusküsitlustes valijate huvide seas ühel viimastest kohtadest.

Presidendi valimine on riigikogule põhiseadusega antud kohustus. Selle kohustuse täitmiseks peavad erakonnad tegema rohkem koostööd, kui tavapärane elu seda nendelt nõuab. Kindlasti ei viiks tulemuseni see, kui parlamendierakondade esimehed saabuksid kaks või neli päeva enne valimisi mingile nõupidamisele igaüks ühe kandidaadiga. Kõik kaitseksid oma, seda õiget, ja kokkuleppele ei jõutaks mitte kuidagi. Samuti ei viiks tulemuseni Priimäe pakutud välistamismeetod. Kõik esitatud saaksid piinliku täpsusega välistatud. Ma ei tea, kas selle aasta ponnistus kannab vilja. Eks elu näitab, aga varem pole ju isegi mitte proovitud.Teiseks ei valita presidenti mitte riigikogule, vaid Eesti Vabariigile. Seega ei saa olla tegu mingite onude viimasel hetkel kabinetis sündinud leppega. Mina valijana tahaksin küll teada, kelle vahel seda valikut siis tehakse. Ma pean ka täiesti loomulikus, et valiku tegemisel arvestavad hääletajad ka gallupite vahendusel selgunud laiemat arusaamist. Oleks muidugi ilus, kui sellest tegemisest saaksid osa võtta kõik parlamendis esindatud erakonnad. Teatavasti ühel puudub veel oma võimaliku kandidaadi nõusolek ja tal seda teha ei sobi. Kahju, aga nii see on. Järgneva puhul palun unustada Arnold Rüütli isiku, sest tege
mist on põhimõttelise küsimusega. Minu meelest peaks võimul president, juhul kui ta kavatseb uuesti kandideerida, kindlasti ka parlamendi voorudes välja käidama. See näitaks elementaarset arusaamist sellest, et Eesti on parlamentaarsele demokraatiale rajatud riik. Ja et võimul olev president sellest ka aru saab.

Jaak Allik: Siiski on hea, kui presidendi valimise protsessi kaasatakse ka kõigi omavalitsuste esindajad. Pealegi peegeldab praegune riigikogu koosseis ju poliitiliste jõudude vahekorda Eestis anno 2003, valitava riigipea volitused kehtivad aga 2011. aastani. Mulle tundub, et põhiseaduse autorid leidsid Eestile väga sobiliku presidendivalimise vormi, mis seni on andnud vaid positiivseid tulemusi – on ju nii Mere kui Rüütli toetus rahva hulgas olnud pidevalt üle 70%. Miks sel aastal halvemini peaks minema?

.

Nii nagu soomlased otsisid Sampot või britid Püha Graali, on eestlased otsinud oma Nokiat. “Kes otsib, see leiab,” tundub olevat selle juba müütilise ristiretke protestantlikult entusiastlik aluspõhimõte. Nokia korporatsiooni tegelikku elulugu jälgides tuleks aga parafraseerida ehk hoopis Loll-Ivani ja teiste vene muinasjuttude poole pöörduda, kus edulood on rajatud vedamisele. Kuid ka selline võrdlus oleks ehk siiski kohatu. Pigem oli loo taga dünaamika, kus oli nii vedamist, taiplikku reaktsiooni, kuid ennekõike targa regulatiivpoliitikaga õnnelikeks juhusteks soodsa ja asjakohast reaktsiooni võimaldava keskkonna loomine.

Põhjala riigid eristusid 60ndate lõpul, ajal, kui mobiilside tehnilised pritsiibid oma USA päriskodus juba lõpliku viimistluse olid leidnud, kogu ülejäänud maailmast selle poolest, et neil oli harjumus üksteisega läbi rääkida ja ühistes asjades kokku leppida. Mobiiliasjanduses sündis maailma esimene rahvusvaheline standard NMT. Standard tõi kaasa ka selle, et tekkis Põhjalas esimene piirideülene mobiilsideteenuste turg. Et see turg vajas riistvara, siis asusid koduturu vajadust rahuldama mõistagi kodumaised tootjad Ericsson ja Nokia. Asjaolu, et oli tekkinud toimiv ja esimene pisut laiemalt jagatud standard, tõi aga loomuliku arenguna kaasa selle, et selle võtsid ükshaaval üle ka paljud teised riigid. Teiste seas ka Eesti, nagu hästi mäletame. Eespool nimetatud mobiilitootjaile, kes valdasid nii kasvavat know-how’d, patente kui ka toimivaid tootmisliine, tõi see aga tasapisi kaasa aina jõudsamalt kasvava turu.

Sellised riikideülesed telekommunikatsiooniteenused hakkasid aga meeldima jõudu koguvale ning toimivast ühisturust unistavale Euroopa Liidule.  Et tehnoloogilise arengudünaamika järgi oli aeg kommunikatsioonivõrkude ja -teenuste digitaliseerimiseks, siis asus EL juhtima uue ühise standardi loomist ning tulemuseks oli ajalugu ehk uus standard GSM, mis viis nii Euroopa operaatorid kui siinsed tehnoloogiatootjad äsja tekkinud üleilmse telekommunikatsioonisektori tippu. NMT najal teenitud õigus istuda GSMi loomisel ninapidi juures ning teha seejuures ka käed mustaks andis Ericssonile, Nokiale ja ennast Euroopa turule õigeks ajaks kohale vedanud Motorolale konkurentide ees tükiks ajaks pika edumaa. Täpsemalt: edu tagas järk-järgult rahvusvahelistuva regulatiivpoliitika tõmbetuultes orienteerumine ning seal edukalt kaasarääkimine.

Euroopa ühtselt reguleeritud ja kasvav turg andis võimaluse ka siinsetele operaatoritele. Teine eeldus oli enamikus Euroopa riikides peaaegu üheaegselt aset leidnud telekommunikatsiooni-sektori dereguleerimine, mis pani aluse konkurentsile avatud  ja piirideülese vaba turu tekkele. Siin on keskseteks edulugudeks Briti sekundaarse operaatori Vodafone’i areng maailma suurimaks mobiilioperaatoriks rea õnnestunud ülevõtmiste tulemusel ning Deutsche Telekomi osav ümberprofileerumine ning uue kaubamärgi (T-Mobile) all sellise strateegia abil teise koha saavutamine.

Kus aga kõigi eelkirjeldatute huvid täna põrkuvad, on nn sisuteenuste turg. Olgu tegu endise tehnoloogiatootja nagu Nokia või sideoperaatori nagu Vodafone’iga, oma kõva plaan kasvavalt sisuteenuste turult oma positsiooni abil matti võtta on kindlasti olemas. Lisaks on sellele turule kibekiiresti end juurde sättimas ka näiteks senised tarkvaragigandid eesotsas Microsoftiga, rääkimata fix-Interneti suurtegijatest nagu Google, Yahoo ja AOL. See tähendab, et endised elektroonika-, telekomi- ja tarkvarahiiud üritavad nüüd ka meediaettevõteteks hakata ning peavad juba praegu selle nimel tuliseid heitlusi. Ülemaailmsele majandusele ja elukorraldusele tähendab see kõik hoopis uusi pidevusi, mis aga varasemaga võrreldes märgatavalt dünaamilisemad – sest lisaks osaliste arvu pidevale kasvule on konstantses muutuses nii nende rollid kui ka omavahelised suhted. Üleilmastuv maailm ei jõua komplekssuse redutseerimiseni veel niipea.

Ent elu tuleb mõistagi siiski kuidagi korraldada. Globaalsel areenil tekib eneseregulatsiooni printsiibil mitmeid ühendusi (Open Mobile Alliance, 3GPP jt), mis püüavad tekkivat uut sektorit kuidagi normeerida kogu selle täiuses, s.t “vanadest” tehnilisest standardiseerimise ja turusuhete korraldamise küsimustest kuni “uute”, näiteks meediaeetika valda kuuluvate probleemideni. Ka Euroopa komisjoni tasandil on juba loomulik, et need küsimused käivad kokku: infoühiskonna- ja meediavoliniku Viviane Redingi kompetentsi kuuluvad täna, nagu ütleb ametikoha nimi, lõimunult küsimused, mis puudutavad nii IKT-sektori korraldamist kui ka näiteks meediasisu regulatsiooni. 

Sellest kõigest järeldub neli peamist asjaolu. esiteks, globaalses majanduses on tekkimas uus sektor, kus lõimuvad mitmed traditsiooniliselt valdkonnad nagu telekommunikatsioon ning kultuuri- ja meediatööstus. Teiseks, kuivõrd antud uus valdkond on loomult ääretult kompleksne ja dünaamiline, siis eeldab see pidevat proaktiivset regulatiivpoliitikat. Kolmandaks, globaliseerunud maailmas eeldab selline regulatiivpoliitika tihedat globaalse ja lokaalse poliitika integreeritust. Ning neljandaks: traditsiooniliselt sõltumatu meedia eneseregulatsiooni lõimumine turu- ja tehnoloogiaregulatsiooniga toob kaasa kogu vastava regulatiivpoliitika suhtelise sõltumatuse riigivõimust.

Eesti kontekstis, s.t üksiku rahvusriigi tasandil, saab neist asjaoludest järeldada seda, et ka meil on aeg luua uus regulatiivne keha, mis koondaks need eelkirjeldatud traditsioonilised valdkonnad ja regulatiivsed tegevused. Avalik organ, millel oleks piisavalt väge ja volitusi proaktiivseks tegevuseks komplekssel turul, mis suudaks pidevalt analüütiliselt jälgida valdkonna üleilmseid arengusuundi ning oleks suhteliselt sõltumatu nii turust kui riigist. Lihtsamaks teeb aga sellise keha asutamine asjaolu, et vastav eeskuju on juba olemas – Ühendkuningriigis kolme aasta eest seadusandja poolt asutatud Ofcom ehk kommunikatsiooniamet, sõltumatu meediaregulaator. Kommunikatsiooniseadus, millega Ofcom ellu kutsuti, tegi maailmas ajalugu sellega, et esmakordselt ei seatud regulaatori esmaülesandeks mitte turusuhete korrastamist ja seal osalevate ettevõtete õiguste ja kohustuste tagamist vaid nn kodanik-tarbija huvide eest seismine. Ofcomi kohuseks on korraga nii lainepikkuste optimaalne väljarentimine, televisiooni-, raadio- ja muude uute elektrooniliste infoteenuste mitmekülgsuse ja kvaliteedi tagamine, auditooriumigruppide kaitsmine sobimatu meediasisu eest ning samuti üksikisikute privaatsuse kindlustamine. Kuid, mis peaasi, kõiki neid laiu küsimusi käsitletakse detailides kompeksselt, üksteisest sõltuvalt.

Kas Eestis oleks selline kompleksne perspektiiv võimalik? Äsja tabas Eestit uudis, et EMT omandas enamusosaluse nn social networking’i portaalis Rate.ee. Sellised võrgukeskkonnad, mille otstarve on just laia kasutajabaasi omavaheline suhtlus ning seeläbi eriilmelise uue meediasisu loomine (näiteks Flickr, YouTube, MySpace, aga ka kõiksugu blogivõrgud), on üleilmsel areenil suhteliselt kuum kaup juba paar aastat ning nõnda polnud EMT sellises käigus midagi ootamatut. Eesti uudismeedia analüütikud nägid selle sammu taga EMT lihtsat soovi tõmmata Rate.ee kasutajad seotud teenuste abil EMT mobiiliklientideks. Tegelikkus on aga pisut keerulisem. Nagu näitavad näiteks Nokia töö oma Lifeblogiga ning mitmete maailma mobiilioperaatorite samalaadsed katsetused, loodetakse just seda laadi meediaformaadist 3G platvormi käimatõmbajat. See tähendab, et EMT ei võida mitte ainult kasvava kliendibaasi tõttu vaid ka võimalusega integreerida mobiilses meedias Rate.ee eksklusiivselt oma Go! portaaliga ning teenida seejärel puhtalt sideteenuse pealt, kui gümnasiastid koolitundides 3G mobiilide abil Rate’is chat’ivad ja üksteise väljanägemisele hindeid panevad.

Kuid nagu me teame, on Rate.ee-l olnud probleeme nii alaealistele sobimatu kui ka rahvustevahelise vaenu õhutava sisu levitamisega. Selle portaali ots
eside kaameratega varustatud telefonidega toob varem või hiljem paratamatult kaasa ka vajaduse uuesti defineerida privaatsfääri piirid ning niipea, kui kasutajad hakkavad selles keskkonnas meediafaile vahetama, tuleb ka eestlastel hakata rinda pistma sel autoriõiguse uhiuuel rindelõigul. Lisaks tekitaks portaalide lõimimine Euroopa regulaatoritele kindlasti küsimusi ka meedia ristpromotsiooni vallast ning tegelikult peaks seda laadi ostutehing saama mitmel pool esmalt regulaatori loa, et vältida meedia liigset koondumist ühe omaniku kätte.

Kokkuvõttes avaneb meile terve teemade võrk, mis karjub kompleksse käsitluse järele. Ometi puudub täna Eestis organ, kompetentsikeskus, mis suudaks kõigi nende küsimustega korraga maadelda. Kuulub ju meil kogu too lõimunud meedia ja telekommunikatsiooni valdkond täna jupiti ligi kümmekonna ametkonna haldusalasse, alates kultuuriministeeriumist ja ringhäälingu nõukogust ning lõpetades majandusministeeriumi ja sideametiga.

Siit ettepanek: on aeg asuda looma Eesti oma Ofcomi, uut regulatiivset struktuuri, mis vastaks muutunud meediakeskkonna uutele nõudmistele. Ühendkuningriigist eeskuju võttes tuleks koondada kõik üht- või teistpidi meediat ja telekommunikatsiooni reguleerivad ametkonnad sideametist kuni ringhäälingunõukoguni üheks meedia-ametiks, mis korraldaks integreeritult kasvavat meedia ja kommunikatsiooni sektorit.

See oleks amet, mis tagaks meediaruumis arvamuste paljususe ning kommunikatsiooniteenuste vallas konkurentsi, kuid teeks seda ennekõike kodaniku-tarbija huvidest lähtuvalt. Võrdväärse partnerina kõigile samalaadsetele regulaatoritele nii Euroopas kui üleilmsel tasandil oleks selle organi üks peaeesmärke kaotada Eesti kommunikatsioonisektori ja muu maailma kõige vastsemate arengute faasinihe. Nagu näitab päris Nokia arengulugu, võib regulatiivne ajakohasus olla ka Eesti oma Nokia leidmise võti.

Üldiselt on arvustus autoritaarne: arvustaja nimetab ja struktureerib ka tunnustades oma tahte ja sõnavara alusel. Ometi ei tohiks too “vägivaldsus” olla argument arvustusežanri mahakandmiseks. Hoopis kitsam on kunsti “pakend” reklaamtekstides. Ei ole ka õige kõnelda kriitika keele suletusest üksnes “vana” akadeemilise kultuuri puhul. Sama võlts ja totter, nagu näib populaarmuusika sõbrale (näiteks) eesti rahvuslikku muusikaklassikat ümbritsev tavaliselt süngemeelne ja pateetilistest ülivõrretest tulvil retoorika, võib klassikalise muusika austajale olla amerikanismidest, slängist ja võõrkeelsetest stiiliterminitest kubisev popmuusika arvustus. Näib, et arvustusest ei olegi midagi head kõnelda – ikka on see vaid kunsti(elamuse) kahvatu või moonutav koopia või kaja. Samas, kultuur ilma peegelduseta on tumm ja “minateadvuseta”.

Võiks arvata, et liberalistlik/demokraatlik(?) situatsioon soosib arvustust ja kultuurinähtuste mitmekesist mõtestamist. Tegelikult on vastupidi. Konkurentsiühiskonnas on avaliku maine küsimus eluliselt tähtis ja õrn asi. Kriitiline arvustus võib ehk mõne rahakraanigi kinni keerata. Kes maksab reklaami eest, ei taha sinna kõrvale kriitikat. Elukutselise kirjutaja sõnavara ja hinnangukriteeriumid ei vasta massimeedia huvile olla arusaadav “keskmisele”, eriteadmisteta, vähima võimaliku kultuurikogemusega publikule.

Tulemuseks on kultuuripeegelduse muutumine infantiilseks ja diletantseks.

Muidugi ei ole kultuuripeegelduse “demokratiseerumine” ainult negatiivne nähtus. Oskus väljendada keerulisi mõtteid lihtsas ja ilmekas vormis ja näha kunstinähtusi tavapärasest erineva nurga alt tuleb kasuks ka arvustajale. Isegi statistiline fiktsioon nimega “keskmine kuulaja/lugeja” jne on hea lähtepunkt, sundides kirjutajat hindama, kuivõrd kunstiteos ja selle vahendus täidab oma kommunikatiivset rolli vahetult, ilma teoreetilise “programmeerimiseta”. Kohe tekib aga ka küsimus, kui “rikkumatu” õieti peaks see kujuteldav “keskmine” olema, kelle järgi peaksid end sättima kunstilooja ja peegeldaja. Ehk on juba lugemisoskus kurjast? Ja kas kunstipeegelduse eesmärgiks peaks olema lihtsustamine või sama mis kunstiski, see on uute seoste ja uute tähenduste tekitamine? Vastus pakub end ise.

Paraku on “demokraatia” põhitrend suurema käibega ja tarbijaskonnaga valdkondade (populaarkultuur) ja persoonide mehaaniline eelistamine ning kõik, mis sellega kaasas käib. Viimasel ajal võib päevalehtedest tõelisi “pärleid” leida. Aga parem mitte tsiteerida…

Arvustusest kui nähtusest ja arvustuskultuurist on põhjust kõnelda, sest pendel on rängalt teises seinas. Üheksakümnendatel alanud kultuuri ja meedia “demokratiseerumine” on viinud olukorrani, kus tervikut haarav muusika(elu) peegeldus puudub ja terved valdkonnad on katmata. Paljudest olulistest sündmustest ei jää jälgegi, rääkimata loominguprotsesside üldistusest. Kus on see konkreetne või ka virtuaalne “koht” avalikus ruumis, kus selline utoopia nagu heliloomingut kui tervikut haarav, köitev ja ka heal erialasel tasemel peegeldus teoks saada võiks, on raske küsimus.