Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • Armas Jürgen!

    Jaakko Hallas

    Foto: Piia Ruber

     

    Mina pole küll õige mees nendele küsimustele vastama, sest mu suhtumine rahasse on risti vastupidine tänapäeva ilmarahva seas valitsevale hoiakule. Mu ainelised vajadused on pisikesed, suisa askeetlikud. Ninaesine ja peavari on olemas. Sellest piisab. Teistele paistab, et ma ei söö, ei maga, ei osta rõivaid (mis kulumata püsivad seljas aastakümneid) ning lõviosa mu teenistusest hajub kirjatähtedega kaetud paberi kokkuostmiseks (raamatud, ajalehed, ajakirjad), natuke jääb ka saunale, suitsule ja joogile. Ööd ja päevad ainult loen, loen, loen… Mitte raha. Vaid sõnu, sõnu, sõnu, mis teiste kirjutatud.

    Rahahäda mind ei paina. Ahastama panevat puudust tunnen hoopis ajast, vähemal määral ka tervisest. Aega ja tervist jääb järjest napimaks ning neid juurde ei osta. Püüan rahale mõelda nii vähe kui võimalik. Juba paljas mõtleminegi teeb haigeks. Raha mõjub allergiliselt, tekitab nõgestõbe ja Quincke ödeemi (oedema angioneuroticum). Raha määrib ja haiseb! Olet! Olet!

    Kuidas kirjastustes rahaasjad käivad, ma ei tea. Ei tea autoriõiguste ega agentide probleeme – ei tegele sellega. Mul vaimuvärgigagi küllalt sehkendamist, ei hakka mina mingi materiaalse jama peale mõtlemisega end kurnama. Ei tea ka, kui palju raha mingi konkreetne autor saab või tahab. Ilmselt on honorarid diferentseeritud, eri väärtuse ja raskusastmega asjade eest tasutakse erinevalt.

    Muidugi olen kuulnud kirjarahva nurinat, et makstakse vähe. ENSV ajal avaldas kirjanik romaani ja võis terveks aastaks jalad seina peale panna – honorar oli kõva, trükiarv suur (kuid nimetusi hoopis vähem kui praegu). Palju oli vabakutselisi. Kirjanik oli rahva ja riigi silmis tähtis tegelane, teda hoiti au sees (ld k honor – au; honorāre – autasustama). Samas oli riikliku kirjastuse trepp kõrge ja uks kitsas, löögile pääsesid vähesed. Teenistusastmete tabelit või ordukraade meenutav süsteem (lihtkirjanik, Noorte Autorite Koondise liige, ENSV Kirjanike Liidu liige, ENSV teeneline, ENSV rahva-, NSVL rahvakirjanik) näitas kätte, kui väärtuslikuks ja tähtsaks konkreetset loomeinimest ametlikult peeti.

    Tänapäeval on kõik demokraatlikult laiapõhjaline. Ühest küljest justkui hea, kuid teisalt tirib see taseme alla. Kirjatöö ligi on pääsenud needki, kes muiste oleksid nurmel sirbiga õsunud, adrakurge peos hoidnud või karjamõisas lehmanisa sõõrutanud. Raamatud on nagu inimesed – kvaliteedilt ja vaimupotentsiaalilt väga erinevad. Mõni mannetu teos lendab kohe ilmumise järel prahihunnikusse, mõni ühiskonnast väljapraagitud inimhing maandub prügikasti kõrvale. Teatavasti on sinna sattunud ka kirjanikke.

    Meid peaks olema vähemalt 8 – 10 miljonit, et väärtkirjanduse kirjastamine kui äri end kuidagiviisi ära tasuks. Selleks et toime tulla, täidavad kirjastused kõige muu kõrval ka tellimustöid või keskenduvad müübivale kõmukirjandusele. Ilma kulka toetuseta jääksid paljud asjad üldse ilmumata, paljud inimesed ei saaks ennast teostada ja määratleda kirjanikuna.

    Ainult vähesed kirjastused suudavad palgal hoida toimetajaid ja koguni korrektoreid. Vaesemad väljaandjad on sunnitud koonerdama ning jäägitult usaldama autorit või tõlkijat. Toimetajat nad ei kasuta, ammugi mitte korrektorit.

    Teised palkavad toimetajaid n-ö projektipõhise lepingu alusel – ühe- või mitmekordseks tarvitamiseks. Samamoodi leitakse ka tõlkijad. Kuna tõlkimis- ja toimetamistööd on palju, pole õigeid inimesi kerge leida. Kaader on väga juhuslik. Paljalt heast keeleoskusest ei piisa. Käsikirju on kõikmõeldavatest valdkondadest, vaja läheb mälumänguri silmaringi ja kahtlevat meelt. Harva on ühes inimeses kokku saanud nii toimetamiseks hädavajalik eruditsioon kui ka trükivigade märkamise kunst.

    Lepingulise suhte puhul makstakse loojale (kirjanikule, tõlkijale) palju rohkem kui koristajale-mustatöötegijale (toimetajale). Vahel rakendatakse kõrgemat tasustamismäära, nn kiirustasu, kuid siis on tavaliselt tulemused armetud. Kiiresti ja ühtlasi korralikult suudavad teha vähesed meistrid. Nii mõnigi “loovisik” viskab oma soperdise ülejala valmis, riisub mandi ja kaob. Tooriku (sellest probleemist kirjutas hiljuti Sirbis Aili Künstler) peab aga enam-vähem talutavasse inimkeelde ümber kirjutama toimetaja, ühtlasi tuleb kontrollida ja parandada faktivead. S…st saia teha on äärmiselt alandav ja kurnav. See röövib rohkem aega, kui hädapätakal endal julga punnitamiseks kulunud. Eriti lohakat, räpast, saamatut manuskripti puhastades ja praavitades jääb toimetajal kindlasti midagi kahe silma vahele. Toimetaja, kojamehe ja koristaja töö iseärasus ongi ju see, et välja paistab üksnes tegemata jäänud töö, tehtud töö silma ei torka. Kriitik, kes tagamaid ei tea, kiidab õnnestunud raamatu puhul ainuisikuliselt autorit (tõlkijat), märkamata jäänud vigade eest saab näägutada toimetaja. Toimetamine on ohvrimeelne, masohhistlik tegevus. Selle tänamatu töö tegija jääb varju, loorberid lõikab looja. Nii mõnigi kord on toimetaja loovisiku kõrgele aujärjele upitanud.

     

     

    Raul Meele ja Kivisildniku kaeblemisi olen lugenud. Meel mõjub oma enesekesksuses eriti halekoomiliselt. Täishabemega taadilt ootaks pigem stoilisust, väärikust. Looming ei tohiks olla äriprojekt. Tõeline loomine käib ikka südame sunnil, surematu kuulsus võib tulla (kui tuleb) postuumselt (Aleksis Kivi, Juhan Liiv, van Gogh jpt). Kui aga leidub sponsoreid, võib teha ka tellimustöid. Suur osa truvääride, trubaduuride ja minnesingerite lüroeepikast ning muistsete meistrite maalidest on valminud tellimusena.

    Maailma ulatuses toob mõni menuk juba tegija eluajal sisse küll (Paulo Coelho teosed, “Da Vinci kood”, “Harry Potter”, Hollywoodi kassahitid jne). Paraku ei kattu suur kuulsus alati suure kunstiga.

    Minu meelest täidab kulka oma funktsiooni korralikult. Paremateks peetavad saavad stipendiume, antakse toetusi, korvatakse (kas või osaliselt) kirjastamise, näituste, väljasõitude, töövahendite ostmise jm kulud, mõned saavad pensionilisa. Vist toimib veel ka “Ela ja sära!”. Muidugi, see raha on määritud, inimlike pahede pealt riisutud (alkohol, tubakas, kasiinod), mistõttu puhtusesse pürgiv hing ei kerja kulkast sentigi. See, et Meelt ja Kivisildnikku pole alati toetuse vääriliseks peetud, on õige otsus: nende loomingus leidub kõlbeliselt sante “taieseid”, mis on haavanud paljusid inimesi.

    Kõrgest ja puhtast kunstist üldiselt ära ei ela. Kes hakkama ei saa, mingu tööle. Ristikivi jõudis luua kõik oma teosed pärast igavat ja nüristavat palgatööd. Vabakutseline Tammsaare vehkis ilukirjanduse loomise kõrvalt tõlkida ja päevakajalisi artikleid kirjutada mis hirmus (tõsi, tema toonane päevakajalisus on pikas perspektiivis osutunud igavikuliseks), sai palju toetusi ka kulkalt, sellegipoolest jättis surres pangaarvele ainult paar krooni.

    Üsna hea mõte tuli hiljuti vist Märt Väljatagalt: luua parimatele mõned sinekuurikohad. Kui riigil raha jätkub, miks mitte. Vanasti oli mõnusaks “sinekuuriks” öövalvuri, katlakütja, postiljoni, kanatalitaja, reoveepuhastusjaama operaatori või kojamehe amet. Leidub praegugi lihtsat tööd, mis ei võta ära täit päeva, garanteerib miinimumpalga ja annab tervisekindlustuse. Tean üht filoloogiharidusega väga head tõlkijat, kes käib reklaami laiali kandmas. Tema’p see risustabki meie postkaste! Parem muidugi, kui elatist teenitakse enam-vähem meelepärase ja erialalähedase tööga. On luuletajaid, kes põhiliselt tõlgivad, kunstnikke, kes teostavad kujundusi jne.

    Häda on selles, et kunstirahvas ihaleb endalegi samasugust elujärge, nagu on kodanlusel või riigivalitsejate seisusel. Vaimseid naudinguid hindava ja loova inimese ootused elule ei peaks olema nii ainelised. Ideaalne oleks kloostrikorralähedane eluviis. Piisab mungakongi moodi ruumikesest, kus on veidi raamatuid (eelkõige teatmeteosed) ja
    Interneti-ühendus, kasinast, kuid seetõttu odavast ja tervislikust toidusedelist. Munkade ja nunnade menüü (soolise diferentsi tõttu need mõnel pool erinevat veidi), mis sisaldab muide ka loomset valku ja tegelikkuses vahel isegi natuke alkoholi (õlu, vein, liköör), on erakordselt tervislik. Paastuaegadel võib söögi pealt veelgi kokku hoida. Kuid vahetevahel tuleb siiski minna ka ilmarahva sekka elusat elu elama. Haiguste ravi: selts, üksindus, prii söökla – kontrollitud! (Ü. Kiple.)

    Paljud renessansiaegsed tarkpead otsisid ainelise kehvuse leevendamiseks abi hermetistlikest teadustest – alkeemiast ja maagiast – ehk, nagu väideti, sõlmisid vanatühjaga lepingu. Nii veider, kui see tänapäeva pragmaatilisele ja ateistlikule inimesele tundubki – mõnikord üpris tulemusrikkalt. Ent igaüks peaks ka mõistma, et kolm tilgakest, see tühine, kähku taastuv kogus elumahla, ei ole ju veel lõplik hind – nii odavalt ei saa midagi! Veri tähistab vaid eellepingut. Alles vanuigi tuleb krati pruukimise eest päriselt maksta, mistõttu eluõhtu võib mööduda kisendavas viletsuses või sünnib muud koledat, kui meenutada näiteks Nettesheimi Agrippa juhtumit Valeri Brjussovi “Tuleinglist”, doktor Faustuse lugu jm. Pole lohutus seegi, et saatus tuleriidast säästab. Loomise, s.t olematuse ilmsiks manamise eest viib kurat hinge nagunii.

     

    Tervitades Jaakko Hallas

    Jüriööl, a. D. MMVI

  • Teater aitab lapsel elus toime tulla

    Christel Hoffmann

    Rääkides Saksamaa teatrist ja koolisüsteemist, tuleks esmalt selgitada, millised on saksa koolid. Saksamaal on 16 föderaalset üksust ja iga üksus vastutab oma kultuuripoliitika eest. Meil on oma kultuuri- ja koolisüsteem. On reaalkoolid ja integreeritud koolid. Viimasesse saadetakse õpilased, kes on nn luuserid, nende laste tulevik on tume, neil on raske leida töökohta. Eelmisel aastal viidi läbi OECD riikides läbi nn Pisa uuring, mille tulemusel selgus, et väga hea tase on Skandinaavia riikides, aga Saksamaa on viimase neljandiku hulgas. Sakslased olid väga üllatunud ja pahased ning nüüd tahetakse saksa haridussüsteemis teostada reforme, mille tulemusel saksa lapsed veedaksid koolis terve päeva nagu näiteks Prantsusmaal. Teatrit õpetatakse lastele ainult gümnaasiumi osas. Riik on ette näinud, et integreeritud koolide õpilased ei pea teatriõpetust saama, sest nad ei pea oskama end väljendada, nad ei pea oskama olla enesekindlad. Gümnaasiumis saavad õpilased 11. klassist alates käia teatriringis ja 12. ja 13. klassis on neil muusika- ja kunstiõpetuse kõrval võimalik valida ka teatrikunst. Õpetajad võivad koolis teatrikunsti õpetada, kui nad on läbinud vastava koolituse ja teinud eksamid. Samal ajal on iga õpetaja, kes hoolitseb oma laste eest, võimeline oma lastele teatrit õpetama ja paljud neist ka teevad seda. Kõige vähem tegeletakse teatriga algklassides.

    Mina olen pärit Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja meie üritasime juba varajasest east peale lastes arendada võimeid, mida pakub teatrikunst. Kui kaks Saksamaad ühinesid, oli esil kaks seisukohta: oli neid, kes arvasid, et teatrit tuleks õpetada ainult kooli viimastes klassides, ja teisel pool olime meie, kes arvasime, et teatriga tuleb alustada kohe. Seepärast on tehtud jõupingutusi viimaks teatriõpetust ka põhikooli, mistarvis saavad õpetajad vastavat koolitust.

    Kuidas on võimalik Saksamaal teatripedagoogiks saada? Tudengid, kes õpivad kasvatusteadusi, saavad käia ka teatriseminarides. Veel on võimalus pärast kõrgkooli lõpetamist õppida kaks aastat teatriteadust. Rakenduslik kõrgkool, kus ma töötan, on juba pikemat aega välja andnud diplomit, kus tudengitele antakse võimalus peale oma eriala lõpetamist veel kaks aastat teatriteadust õppida, lisaks on Berliinis veel üks kõrgkool, kes seda võimalust pakub. Oleme oma koolides sisse viinud ka teatrialase kaugõppe õpetajatele. Kus töötavad õpetajad, kes on meie juures õppinud? Paraku on väga vähesed koolis. Nad töötavad põhiliselt teatrites ja just nn täiskasvanute teatrites. Üks Saksamaa teatriprobleem on vaatajate vananemine, mistõttu kõikides teatrites töötab teatripedagoog, kelle ülesanne on tuua teatrisse ka nooremaid inimesi, organiseerida koolide ja teatrite kontakte jne. Teatripedagoogi töö on muutunud väga tähtsaks, isegi tähtsamaks dramaturgi omast. Teatripedagoogid tegelevad ka laste vaba aja sisustamisega ja sotsiaalsete probleemidega.

    Mis juhtub siis, kui teater tuleb kooli külla? Trupid annavad etendusi harva suurtes saalides, põhiliselt mängitakse ikka klassiruumides, aga siis peab lavastus klassiruumi ka sobima. Näiteks on Saksamaal praegu väga populaarne üks teatritükk ?Klanni sõda?, mille sü?ee on järgmine: nimelt süüdistatakse õpetajat ühe õpilase enesetapus ja nüüd seisab see õpetaja klassi ees ning peab ennast õigustama. Õpilased, pealtvaatajad on tihti segaduses, nad ei saa aru, kas see, kes nende ees seisab, on õpetaja või näitleja.

    Korraldatakse ka mitmesuguseid kohtumisi koolide esindajatega, kus arutletakse erinevate teatrivormide üle. Lavastusi ette valmistades käiakse sageli koolis, suheldakse õpilastega. Toimuvad projektipäevad, millest õpilased saavad aktiivselt osa võtta, neid juhendavad kogenud näitlejad ja teatripedagoogid. Arvan, et peaksime omavahel rohkem siduma kasvatusteadusi ja kultuuri. Peaks pürgima võimaluse poole, et ministeeriumid töötavad koos, seda kõike kunsti nimel. Loodan, et teil õnnestub see paremini, sest Eesti on väiksem riik. Meie oleme Berliinis pööranud suurt tähelepanu algkooliõpetajatele. Teatrid korraldavad õpetajatele väljaõpet ning sellest on kujunenud omaette süsteem: teatrid tunnevad õpetajaid ja ka oma noori vaatajaid ning kui näiteks juhtub, et teater peab oma mänguplaani muutma, siis tänu õpetajatele on neil ikka vaatajaid, õpetajad toovad lapsed teatrisse.

    Kuidas käib kool teatris? Tavaliselt toimuvad etendused koolidele hommikul kell 10, mis tähendab näitlejale kahekordset pingutust. SDV ajal polnud lubatud tundide ajal teatrisse minna, sest teatrietendus pidi olema kultuurisündmus ja mitte osa kasvatustööst. Miks on näitlejail raske? Kui teatrisse tuleb klassi- või koolitäis lapsi, siis seisab näitleja ees ülesanne lõhkuda anonüümne mass, laste grupimentaliteet, klassistruktuur, et igast õpilasest saaks vaataja, kes osaleks etenduses indiviidina. Ka õpetaja on teatris kõigest vaataja.

    Millised on Saksamaa lasteteatrid? On suured professionaalsed laste- ja noorteteatrid, mis asuvad Ida-Saksamaal. Need on veel olemas, aga muutuvad järjest väiksemaks. Lisaks on väiksemad vabakutseliste näitlejate trupid, mis koosnevad 2 ? 5 näitlejast, väga palju on aga ka pisikesi kahe näitlejaga truppe. Siis on veel lasteteatrid, mis kuuluvad linnateatrite juurde. See on üks haru balleti- ja muusikateatrite kõrval, aga seal ei mängita ainult lastele, vaid õhtuti ka täiskasvanuile. On ka nukuteatrid, mis on paremini välja arenenud just Ida-Saksamaal (jällegi SDV pärand).

    Lasteteatreid toetavad Saksamaal nii linnad kui liidumaad. Vabade teatritruppide puhul (neid on üksnes Berliinis umbes 60) on välja töötatud süsteem, mille alusel linn toetab vabatruppide piletite ostmist. On loodud noorte kultuuriteenistus, mis võimaldab sotsiaalselt vähekindlustatud peredest pärit lastel käia vaheajal vaatamas odavama piletiga etendusi. Noorte kultuuriteenistuse juures töötab ekspertide nõukogu, kellele trupid näitavad oma lavastusi ja üritavad nii saada luba odavate piletite süsteemis osalemiseks. Nõukogu vaatab lavastused üle ja otsustab, millistesse teatritesse saavad sotsiaalselt vähekindlustatud lapsed odavamalt etendustele minna.

    Oleme viimasel ajal järjest sagedamini esitanud endale küsimuse: kas lastel on võimalik teatris midagi õppida? Selle küsimusega on ASSITEJ viimasel aastal kõige rohkem tegelenud ja see on meie jaoks väga tähtis. Oleme üritanud vähendada vastuolusid teatri ja laste mänguesteetika vahel. Oleme üritanud sellele küsimusele vastata niimoodi: teatritegemine on inimese igipõline vajadus, mistap tuleb pöörduda tagasi teatri allikate juurde. Teatris õpetame lastele, kuidas näha maailma, arendame laste kujutlusvõimet, et nad suudaksid tänases maailmas hakkama saada. Me viime lasteni pildid, mis aitavad lastel arendada fantaasiat, ning niimoodi on neil võimalik otseste visuaalsete kogemuste kaudu õppida elust aru saama. Teater tähendab märkide tõlgendamist, mis on lastele nende edaspidises elus väga tähtis. Üks Müncheni suurematest teatritest kirjutab oma www-leheküljel, et teater tähendab märkide de?ifreerimise õppimist. See abstraktsus, mida me üritame vahendada, ongi võtmerolliks tänapäevases elus, see aitab lastel tulevikus tänases maailmas hakkama saada. Teater on koht, kus lapsed õpivad. Ja mitte selle alusel, mida neile vahendatakse kas sisuliselt või erinevate rollide kaudu, mida nad peaksid jäljendama. Ei, teater kujutab endas esteetikat, mis ühendab omavahel kunsti ja mängu.

  • Eesti Ajaloomuuseumi hittnäitus VETTPIDAVAD ALLIKAD. KESKAEGNE LEID TALLINNA LAHEST. avatud vaid 3.märtsini 2013

    Reti Meema

    Veel viimaseid päevi on Suurgildi hoones Tallinnas (Pikk 17) võimalik vaadata Eesti Ajaloomuuseumi ja Muinsuskaitseameti näitust „Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest“.

    Näitus kõneleb Tallinna lahe põhjast  2011. aasta augustis leitud salapärasest kastist, mis osutus allveearheoloogilistel uuringutel unikaalseks keskaegseks reisikastiks. 13. sajandi lõpust pärinev kaupmehe reisikast ja selle 273 esemest koosnev leiukogum on esemeliikide mitmekesisuse ning müntide arvukuse poolest suurim ja ainus omalaadne veealune leid Eesti kontekstis. Leitud reisikastist on hästi säilinud hõbe- ja pronksesemed, raudesemetest seevastu on alles vaid nende nahast ja puidust detailid.

    Fragmentaarsele materjalile toetuv uurimislugu on tõeline detektiivitöö, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid ja vastused võivad anda ootamatuid tulemusi. Algselt üksnes kohaliku tähtsusega leid osutus ajalooallikaks, mis jutustab kaubasidemetest kaugete Põhjamere-äärsete kaubalinnadega.

    Näitus „Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest.” toob publiku ette haruldase leiu ning esitab ühe keskaegse kaupmehe loo läbi tänaste uurijate silmade. Olenemata uurijate tõlgendustest jääb endiselt õhku küsimus, mis seal Tallinna lahel ikkagi juhtus?

    Eesti Ajaloomuuseumi 2012. aasta hittnäitus „Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest.“ on kõigile külastajatele avatud 3. märtsini 2013.

  • Antiühishingamine

    Valle-Sten Maiste

    Eesti poliitikas on täna paljude arvates hallide ideaalide ja isikupärata parteibroilerite ajastu. Poliitikaelu keerleb primitiivse nüridusega nõmedate asjade ümber. Eesti on täis inimesi, kel on korralik elamine ja auto, kes  ummistavad ostukeskusi ja kelle jaoks erutavaim teema on ometi majanduse ja tarbimise taas käimatõmbamine. Inimesi, kes on aastaid hääletanud erakondade poolt, kes otsesõnu kinnitavad, et haridusest, solidaarsusest, tervisest ja üldse mis tahes väärtustest olulisem on SKT absoluutkasv, olgugi et oma elustandardiga kuulutakse maailma sellesse ülemisse viiendikku, kelle käsutada on 80% planeedi SKTst. Kusagil on ju veel pool tosinat miljardit  inimest, kelle elatustase peab lähtuma ülejäänud 20% rikkustest. Ent veidi madalama standardiga eluski on omad mured ja rõõmud ja ehk koguni õnn.

    Kui ülemises viiendikus domineerivad isendid, kes kurdavad, et majanduskriisi tingimustes tuleb odavam auto osta ja pakipiima tarbimise harjumus lisatüli tekitava kilepiima tarbimisega asendada, nagu halas Eesti Ekspressile üks seni lõputut tarbimisbuumi eksistentsi enesestmõistetavuseks  pidanud müügiinimeste pere, siis on tunne, et sellise elu ja poliitika sihtides pole küll midagi, millele kaasa elada ja tunda. Nimetatudki sihte püüeldakse aga nii primitiivselt sõgeda usuelu toel, et seda on nüri jälgida. Majandusteadlane Andres Arrak kurdab pidevalt, et parlamenti on meil juba laulvast revolutsioonist peale kogunenud vaimuinimesed, kes olulist ei taipa. Kuid arutlustes kultuuri üle ei kohta lühikestes päevalehelugudeski enamasti nii suvalist katkist plaati kui Eesti majandusdebatis. Reformierakonna jutt madalast tulumaksust, ettevõtlustulu maksuvaba reinvesteerimise imejõust ja astmelise tulumaksu koletuslikkusest on inimestel peas paremini kui mis tahes krestomaatiline luuletus või klassikalise kirjandusteose sisu. Viktor Trasberg, Mart Jesse jt on osutanud arvukatele küsitavustele ses jumetus loitsus.

    Usinad aktivistid Michal, Pentus ja Klaas tulevad sellega  aga ikka ja jälle tuima kanoonilisusega publiku ette küsimusi täiesti ignoreerides. Kahetsusväärselt võimaldab suurim päevaleht sel jorul ka kesta, jättes EPLi pingutused ühiskonnaelus argumenteerituma debatini jõuda toetuseta. Asi pole parem ka siis, kui kõrvale jätta pürjelid, kellelaadsed iga aja ja korra puhul ideoloogia sisust hoolimata juhtivate parteide ridadesse trügivad, ja pöörduda nende poole, kellelt haridusliku või muu tausta poolest  oleks põhjust eeldada majandusteema sügavamat tundmist ja sellest põhjalikumat huvitumist. Kui küsisin reformierakondlastelt, kas erakonna kasutada on ka mõni põhjalikum analüüs ligi kümnendi praktiseeritud ettevõtte reinvesteeringute tulumaksuvabastuse majandusliku ja ühiskondliku mõju kohta, vastab majandusharidusega Taavi Rõivas lakooniliselt, et välismaalased on konverentsidel ja mujal selle eest talle kadestavalt õlale patsutanud  ja edasi arutlema ei vaevu.

    Rein Lang aga vastab, et analüüsi küll pole, kuid vaadatagu ainult, milline on olnud SKT tõus. SKT pole ju aga ei analüüsimatult selge väärtus ega ole ka ta tõus ise kuidagi ilmselt muljetavaldav. Ühiskonnateemalistes aruteludes armastatakse tihti märkida, et kui ameerika naised loobusid läinud sajandi lõpukolmandikul koduperenaise rollist, tähendas see tõepoolest lisapanust SKTsse. Nüüd töötasid  naised kodu asemel kiirtoitlustusrestoranides ja rõivapuhastuses ning see kajastus majandusstatistikas. Sisuliselt tähendas see aga rahva rasvumist rämpstoidu peal ning palga jm väärtustuse osas alandavaid kapitalistlikult hoolimatuid töötingimusi. Kuid isegi kui keskenduda ka SKT tõusule inimese kohta, on küsimus, kas Eesti mahub viie paremini areneva Ida-Euroopa riigi hulka, eriti tänase languse taustal.

    Kui meie käsi ei käi ka nii halvasti, nagu väitis ühes kevadises palju kirutud loos Edward Hugh, siis on ometi raske leida ühemõttelist tuge paljude usule, et kuulume Ida-Euroopa tiigrite hulka. Hugh’ devalveerimist soovitava artikli põhjamine jäi mulle mõistetamatuks. Hugh ei hinnanud ju meie asju üldiselt valesti peale selle, et ta ei osanud arvestada igipõlise orirahva jätkuva sügava orjalikkusega. Eurooplane ei kujuta ette, et ühel päeval sissetulek lihtsalt väheneb 30–50%,  nagu see Eestis erasektoris tulemuspalgaga töölepingute tõttu massiliselt on toimunud. Kahtlustan aga, et vaenamine ja poleemikapuudus Hugh’ artikli ümber ei olnud tingitud niivõrd meile vastuvõetamatust devalveerimisvajaduse kuulutamisest. Hugh’ loos oli võõramaalase positsioonist tingitud ebapädevustele vaatamata olemas meie majandusaruteludes olematu omadus – vähegi põhjalikum analüüsile ja statistikale toetuv  majanduspoliitiliste seisukohtade esitamine. Eestis näib olevat aga paljudele kasulik, kui majandusarutelud põhinevad primitiivsetel sisututel vastandustel ja usul. Eiki Nestor ütleb kõrval ju üheselt välja, et sisulised uuringud ei mõjuta poliitika teostamist.

    Erakondi ei huvita uuringud, vaid religioosse imagoloogia kujundamine, see toob hääled. Rahandusministeerium ja Eesti Pank küll  koguvad andmeid ja esitavad perioodiliselt prognoose. Kuid samas hoolitsetakse selle eest, et ei oleks mõjukaid ja väärikalt ülal peetud majandus- ja sotsiaaluuringute keskusi ning et arvandmete toel ei tehtaks sügavamaid analüüse. Hea, kui majandusteadlasi on käputäis ja needki muude pakiliste igapäevatoimetustega hõivatud ning sotsiaalteaduste maine madal. Nii pole karta, et poliitika mõju ka tegelikult uurima hakataks. Ka meedial on mugav toetuda  pinnalistele stereotüüpsetele loitsudele. Majandusteadusega ei tee ehk imet. Muidugi on selge, et tasuta lõunaid ei ole ja kui maksustada ettevõtteid, ei õnnestu koormat ebaisikuliselt kõrvale veeretada, vaid raha tuleb kas tarbijate, omanike, tippjuhtide kõrgtasustamise, töötajate palkade vms arvelt. Samas teame, et majandusedu ei eelda tingimata kihistunud ühiskonda ega inimese ühekordseks kasutamiseks mõeldud töövahendiks instrumentaliseerimist – vaadatagu Jaapani või Põhjamaade poole.

    Timothy Taylor on muude majanduse kohta käivate anekdootide seas maininud, et majandust on oluline tunda selleks, et debattides ei saaks sind lollitada suvaliste kontekstist sõltuvate loosungite elementaarseks majandusseaduseks tituleerimisega. Selline lollitamine on läbi kümnendi olnud meie kahe populistliku erakonna maksu- jt debattide mõte.  Võib ju jõuga läbi suruda töölepingu, mille kohaselt töösuhe on samasugune vaimutu, ühekordne puhtpragmaatiline vahekord nagu proktoloogi suhe kummikindaga ning arvata, et abielu põhineb vaid mastaabisäästuefektil ning reguleerida perekonnaelu kohtumenetluse efektiivsust aluseks võttes.

    Lõputult ei õnnestu inimese kokkukuulumisevajadust ja emotsionaalset turvatunnet siiski välistavale upsakale ja (nagu selgus laulupeo kommentaaridest)  välismaailmale mõeldud kommertsliku turundussihiga rahvuslusele ning dekoratiivkristlusele rajada. Kui ühiskonnas puudub tegelikku kogukondlikkust hindav dimensioon ja kõike suunab ahas või lausa otsesele ainelisele kasusaamisele orienteeritud ratsionalism, võib karta, et ühiskond ei püsi lõpmatult liigestes. Peab tõsiselt muretsema, kas paar sooja kuud mõnekümne päikesepaistelise ilmaga ning iidne iseseisvusjonn  suudavad hoida kestvalt koos üht mis tahes mõõtkavas marginaalset rahvast ja riiki, kes märkimisväärselt vähe panustab oma ühiskonna sidususse ja haritusse, inimeste teineteisest hoolimisse, vaimsusse, haridusse, kultuuri, tervisesse jne?

  • Kunstnik maalib elu

    Kaire Nurk

     

     

    Maalikunstniku ja abstraktsionisti Lola Liivati 80. sünnipäeva puhused väljapanekud Tallinnas ja Viinistul ei peaks saateteksti vajama (on ju autor üks aktiivsemaid näitusekunstnikke ja tema looming on austajatele igati tuttav), ent vajavad seda ilmselt siiski. Nii kuut kümnendit hõlmava pildi liigenduspõhimõtete, avastamata/eksponeerimata varasema loominguosa kui ka Kunstihoone galerii n-ö ootusi proovile paneva refleksiivse installatsiooni ajendusel.

     

    Galeriis

    Kunstihoone galerii näituse lähe on unenäopildis, mis andis autorile nii teosed ja nende paiknemise ruumis kui ka näituse pealkirja „Kogu”: eesruumi kuhjunud kurtschwitterslik reaalelulise dokumentalistika kogum nii paberkandjal arhiivimaterjalide kui esemete näol, mis kõik kätkevad endas konkreetseid tähendusi ja sündmusi ning millest hargnevad nii üldisemad kui lokaalsemad seosed („Kogu”); tagaruumis piki tervet seina kulgev ainumas maal, tiitliga „Elu”. Näituse pealkirja pakkus unenäoversioon ka koosloetavana „Kogu elu”, mis jättis ühtlasi vabaks interpreteerimisvälja. Kogu elu – kunstis? Abstraktsioonis? Pürgimuses? Eneseteostuses? Eneseotsingus? Vabadusetaotluses? Vastupanus? Harmoonias? Kooskõlas meist väljaspool asuva suurema ja sügavama tervikuga? Avastustes? Rõõmus? Seostes? Kohustustes? Ikka ja alati. 

    Teostuse reaalsituatsioon puhastas „kogust” välja olulisima, esemed kaotasid oma konkreetseid seoseid ja ambivalentsi, omandades suunitletuma tähendusjõu. Valge värv kui puhtuse ja ideaali kandja ning puhas lõuend ja puhtad pintslid hakkavad tööle teatud eetilise maksiimina: kunst peab olema vaba kõigest madalast, argisest, vaba omakasust, tahtlikust kavandist ja kontrollist. Teos sünnib „isevoolu” – volens nolens. Ja teisi võimalusi kunstiteose sünniks ei eksisteeri. Vastasel juhul pole tegemist kunstiteosega – vaba väljenduse mõttes.

    Laualaekast küünib – varjatusest – nähtavale A. Kuksi 1922. ilmunud „Nietzsche eetika põhjendus”, sellele sekundeerib vastne Lola Liivati loomingu kataloog, mille esikaanel kunstniku valikul maali „Zarathustra” (2005) repro. Laual Ronin Colmani hiljuti meilitud foto oma isast maali taustal ning ajaloolised trükised nagu 1957. aastal Moskvas noorsoofestivalil Ameerika kunstnikelt Colmanitelt akuutseima infona saadud ajakiri Art News ja hiljem kunstikooli aadressil Tartusse kohale jõudnud Herbert Readi „A Concise History of Modern Painting„ (1959, NY), mis Katherine Colmani saadetud. Stafaaži krooniv peakate „London. London. London”, mis võimaldas Zonta klubi kübara-show konkursivõiduna kunstnikule ihaldatud reisi Londonisse, kutsub momentaanselt kunstiajaloost esile Anthonis van Dycki barokse kunstnikubareti. (J)aluseks installatsioonile on mitmeosaline eesriie kunstniku ateljeest (sisaldab ka krundita lõuenditükki), mis eraldab ja keskendab seade ülejäänud ruumi suhtes. Maalide viisik seintel („Probleem”, „Protestilaul”, „Verine suu”, „Sümfooniline”, „Pühendatud”, kõik 1960ndaist) on vajalikul määral laetud – inimese, naise, kunstniku, kodaniku, kannataja ja mässaja, nägija ja ülistaja sõnumiga.

    Galerii eesruum lavastab vaatajale nii veel ühe järjekordse klassikalise pildi kunstnikust, ent stiilselt ja vürtsitatult isiklike rekvisiitidega. „Üleskutse abstraktse kunsti kaitseks”, mis galerii kõigil neljal tulbal neljakordses võimenduses, on pärit ühelt varasemalt näituselt, olles seetõttu uues koosluses pigem dokumendina, kuid võimalik, et mitte kaotanud oma aktuaalsust. Kahtlemata on abstraktsionism intellektuaalne väljakutse ja analüütiline saavutus.

    Galerii tagaruumis „kasvab” puu, tema kulg linastub horisontaalselt vaataja vaateväljale, pilk haarab tõusude-languste dünaamilist rütmi ja värvides vahelduvalt kooskõla ja kokkupõrget. Maalitud on see vastselt tänavusel vihmasel kesksuvel Võrumaal Soemetsa talu aeda improviseeritud varikatuse all rohus. Maalilt leiab tähelepanelik vaataja ka kunstniku sümbollille – mooni. Selle elu-maali iga ruutsentimeeter on läbi tunnetatud, mõtestatud ja – isekujunenud. Nagu elugi. Värvid kannavad sümboolset sisu: punane kui armastus, põlemine, hukk, veri; must kui mure, raskus; valge kui puhtus, ideaal ja sinine kui vaimsus.

     

    Viinistul

    Lola Liivati retrospektiiv-valikusse Viinistul on koondatud 62 teost kuue kümnendi lõikes. Ekspositsioon algab nn geometrisatsioonidega aastaist 1957–1964, sellisel kujul ja arvul on see publiku ees esmakordselt. Nende tööde vormiaskees, värvivaliku sisulisus ning rütmi kindlus ja varieerivus on mõjuvas kontrastis kunstniku 1960ndate lõpul alguse saanud assamblaažlike teostega. Konverentsisaali avarus võimaldab neid koos vaadelda, samas, väikestele mõõtmetele vaatamata aitavad teoste intensiivsus ja tugevad erisused neil ruumis domineerida. Kuna multifunktsionaalse, kunstist radioaktiveeritud kultuuri- ja vaba aja keskusena Jaan Manitski poolt arendatuna on Viinistu kompleks väga erinevate ürituste asupaik, siis elab ka nn konverentsisaal väga vaheldusrikast elu. Üks peoseade valgete kaetud laudadega muutis tööd seintel iseäranis kalliskividena sätendavaiks.

    Kui lisada, et segatehnikas assamblaažide mitmekesine, otse elust pärit materjal (jõuluehted, taimeosised, metallspiraalid, puitklotsid, tekstiilid, võrgud, peeglitükid, niidid, naelad, lauajupid jne) hakkab tööle saladusliku sümboolse väljana ja see loominguosa on Lola Liivati kunstnikutoodangus ainulaadsemaid ja sisenduslikemaid, siis võib aimata konverentsisaali täitvat meeleolu. Samas loovad need elufragmente otse kaasavad kunstiteosed koos reaaleluliste üritustega antud ruumis intrigeeriva kunsti ja elu sünteesi.

    Merele avatud vaatega nn Mohni saali töödevalikut, peamiselt 1960ndate algusest, võib nimetada pollocklikuks, lähtudes action painting’likust pritsimistehnikast. Selles ekspositsiooniosas on kohaspetsiifiline dialoogitaotlus merega, maalidel aset leidvad stiihiad võivad saada energialisa loodusest või pakkuda väljakutset päevil, kui meri liigtasane ja vagur. Ain Kaalep on andnud sellele tehnikale omal ajal nüansseerituma hübriidnime color-push-sage (colour + push + paysage), kirjeldamaks tollastes, 60ndate oludes üllatuslikku ja pöörast maalitehnoloogiat, mida viljeles üks naiskunstnik ühes nõukogude väikelinnas. Pintsli vahetamine vabalt „loobitava” värvi vastu on aga säärane vabaduse kogemus, mis muudab / võib muuta tunnetust ja – maailmavaadet…

    Nende „seemnetega”, mida kannab ja kasvatab kogu kunstniku edasine looming, on vaatajal võimalik suures formaadis kohtuda rohkem kui 30 töö näitel Viinistul endises kalatehases, nn Kitse saalis, kus valdavalt 2000ndate maalid. See ekspositsiooniosa hämmastab paljus. Üks valusaim tõdemus on, et tõeline väljendusvabadus kunstis on saavutatav siiski peamiselt ja põhimõtteliselt koos ühiskonna demokratiseerumisega, koos ühiskondlike vabadustega. Kogu XX sajand on olnud modernismi proovikivi. Diktatuurirežiimid on näidanud ilmekalt oma modernismivaenu. Kommertsialiseerumine ahendab omakorda kõrgkultuuri kandepinda – nn tasuvuse maksiimi kehtestumise perspektiiviga kultuuri üle. Abstraktsionism, mis annab võimaluse käsitleda nn ülevaid ja vaimseid teemasid ning hoida ja evida loomingu saladust ja isiksuse vabadust, on seni üks sügavamaid inimkultuuri saavutusi. Keset kunagise industriaalse ruumi teatud süngust ja anarhiat demonstreerib loomingu vaimsus oma mõjujõudu ja – ilu. Oma õigustust. Oma ideed. (Loodan, et oma tosinas kirjutises Lola Liivati loomingu kohta pole ma kunagi käsitlenud kunstniku töid formaalse ilu võtmes. Antud juhul – ilu on mõistetud kui vaimne kategooria.)

    Koostajana võin öelda, et selline selgelt ja rangelt liigendatud retrospektiivi üldpilt kristalliseerus teoste valikupõhimõtete (teekond abstraktsionismis) ja kasutuses ruumide koostöös – mis ei tähenda seda, et kunstni
    ku loomingust ei võiks koostada ekspressiivsemaid, anarhilisemaid, mängulisemaid ja orgaanilisemaid valik-ekspositsioone. (Näiteks kas või too unenäopõhine lavastus Kunstihoone galeriis). Kuid samas on võimalik olla lõpmata tänulik Viinistu kohaspetsiifikale, mis tõi ehk võimendatult esile loomingu mitmed olulised tahud.

    Vastilmunud kataloogi positsioon – mitte kujundada kindlat ühest vaatevinklit, vaid pakkuda alust diskussioonile, mõttearendustele – on kindlalt kavatsuslik. Ka seekordne intervjuu kasutab nn vastandumise võtet, püstitades muu hulgas ebamugavaid küsimusi, kuid mis toovad ehk kunstniku tõekspidamised reljeefsemalt esile. Kataloog toob ära muuseas ka varasemad artiklid (1968–2007), kokku 12, enam-vähem kõik, mida võib pidada erialaselt vähegi kasutatavaks: vastuoluline on ühelt poolt nende kirjutiste vähesus (kirjutavate autorite hulk eriti piiratud ja korduv sealjuures) ja teiselt nende tunnustav toon. Lola Liivati looming on üks kodumaise abstraktsionismi variante: see on abstraktsionismi ajaloo väga huvitav õppetund abstraktsionismi nüansirikkusest, tundlikkusest ning väljenduspotentsiaalist; see on võimalus jälgida muundumisi ja samas kunstniku isikupära püsivust läbi viie kümnendi; see on võimalus kõrvutada abstraktsionismi sõnumit reglementeeritud ja suletud ning vabas ja avatud eksistentsiaalses ruumis.

  • Vabaduse semaforid 1960.-1970. aastate muusikas

    Erkki Luuk

    Zappa lapsepõlvesõber oli Captain Beefheart, kelle „Trout Mask Replica” (1969) on Zappa produtseeritud. Kogu see nn laine, 1960. aastate eksperimentaalrokk ja psühhedeelia on see, mille poolest mõlemad on ilmselt enim tuntud. Beefhearti „Trout Mask Replica” on vist tema karjääri tipp, pärast „Apostroofi” kuulamist on Zappa looming minu jaoks aga täiesti hoomamatuks muutunud, nii et ma ei julge selle kohta enam midagi öelda. Kõik ju arvavad tõsimeeli, et Zappa tegi nalja – see on see, mille põhjal teda tuntakse. Ma ei arva, et nali oleks eksperimentaalses loomingus väga oluline. Pigem on see strateegia, mis publikul eksperimentidega kõige paremini suhestuda aitab. Miski on nii nihkes ja veider, et ajab naerma – selline rituaalne mõju teeb ka kõige rämedama eksperimendi vastuvõetavaks. Mõistagi on huumor tema loomingus oluline, kuid põhiliselt oli Zappa lihtsalt väga andekas ja produktiivne looja, mitte kontseptuaalne komödiant. Ajale tüüpiliselt väljendus see eelkõige roki, proge, psühh- ja jazzi žanris (kuigi, nagu juba öeldud, ei puudunud ka klassikaline poolus). Paljugi sellest ei tundu tänapäeval enam väga eksperimentaalsena. Põhjus on ilmselt nii selles, et tema järel tulnud muusikud on Zappalt palju laenanud, kui ka nende žanrite, mis tollal veel suhteliselt uuenduslikuna mõjusid, vananemises Zappa ja tema poolt kokku klopsitud koosluste (nt Mothers of Invention) muusikas on rahutus ja hoog, mis neil tavaliselt kuigi meloodiliseks ega mõtlikuks minna ei lase. Kuid Zappa võlu on ootamatuses. Arvestades tema pillimänguoskust, teda ümbritsenud instrumentalistide taset ja viljeldud stiile, on rõhk sageli virtuoossusel. See võiks olla tüütu (nt jazzis ongi virtuoossus minu arust sageli tüütu), kuid proges jt karvasema kõlaga stiilides, ka eksperimentaalmuusikas üldse, on müra liiga esiplaanil, et oskuste näitamine häirima saaks hakata. Just dünaamiline, meloodiline, kihutav, absurdne, vananenud müra on üks ülakoma, mille „Apostroofi” kuulaja endale kõrva taha võib panna.

    Zappa tõlgendamine on juba ammu akadeemikute ja väitekirjade rida. See võiks mõjuda kurioossena, kuid on ometi paratamatu: Zappa mõju 1960.-1970. aastate põlvkonnale polnud mitte ainult suur vaid ka defineeriv. Kui selliselt töödeldud põlvkond ennast analüüsida suvatseb, on Zappa tal risti ja põiki jalus. Zappa ja vähemal määral ka Beefheart olid absoluutse vabaduse semaforid 1960.-1970. aastate muusikas. Seda staatust väärivad nad oma loominguga, mis oli eksperimentaalne, teednäitav ja vabastav nii kuulaja kui ka sellest mõjutatud stiilide jaoks.

     

  • Voldemar Panso nimelise preemia laureaat on Kristo Viiding

     

     Traditsiooniliselt hoiti preemia saajat saladuses kuni väljakuulutamise hetkeni. Preemia andis pärast 23. lennu bakalaureuselavastuse “Kajakas” etendust teatris NO99 üle Eesti Teatriliidu esimees, lavakunstikooli vilistlane Rein Oja. “Kajaka” on lavastanud Ingo Normet ja Kristo Viiding kehastab lavastuses Treplevit.

     Preemiat rahastab Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ning see anti välja 29. korda. Preemia laureaadid on Ain Lutsepp, Andrus Vaarik, Elmo Nüganen, Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Kersti Heinloo, Tambet Tuisk, Priit Võigemast, Rasmus Kaljujärv jpt.

  • Kaob kui kord eestlaste keele kõla?

    Vardo Rumessen

     

    Rahvaste ajaloos on sageli juhtunud nii, et mõni suure ühiskondliku tähtsusega sündmus on ajendanud looma kunstiteoseid, mis on omandanud emotsionaalse tähenduse ka pikemas ajalises perspektiivis. Nii on Mart Saare “Mis need ohjad meida hoidvad” (1918), Heino Elleri “Koit” (1918/1920) või Tubina V sümfoonia (1945/1946) samasugused oma ajastu tähised kui Sibeliuse “Finlandia” (1899) või Šostakovitši VII sümfoonia (1941). Nende hulka kuulub ka Artur Kapi kantaat “Päikesele” (1910/1912).

    Estonia teatrihoone valmimine 1913. aastal kujunes oluliseks sündmuseks eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemise teel. See oli rahvuslik suurpäev, mis ühendas kogu eesti vaimueliidi püüdlusi ja lisas sisemist usku ja veendumust Eesti omariikluse väljakuulutamiseks. See ajendas ka Artur Kappi väljendama rahva seas valitsenud ülevaid tundeid ja tulevikulootusi.

    Kui 1910. aastal Tallinnas VII üldlaulupidu, siis saabus Artur Kapp Astrahanist kodumaale, kus ta juhatas laulupeo raames sümfooniakontserti. Laulupeo teisele päevale 13. juunil oli kavandatud Estonia uue teatrihoone nurgakivi paneku pidulik tseremoonia. Kartes rahvuslikke meeleavaldusi, keelas kuberner I. V. Korostovets nurgakivi panekul eestikeelsete kõnede pidamise ja Eesti hümni laulmise ning nõudis kõnede pidamist ainult vene keeles. See oli rahvuslikult meelestatud eestlastele alandav ning protestivaimust ajendatuna avati nurgakivi vaikides.

    Vaatamata sellele alustati rahva kogutud rahaga Estonia ehitamist. Nimetatud vahejuhtumi mõjul tegi Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja hilisem Estonia muusikaosakonna esimees Rudolf Hurt Artur Kapile ettepaneku kirjutada Estonia avamispidustusteks suurem heliteos, pakkudes selleks rahvusliku ärkamisaja luuletaja Mihkel Veske patriootliku sisuga luuletust “Paistus Peipsi piirelt” (1887). Oma luuletuses ülistas Mihkel Veske päikest kui valguse andjat ning eesti keele kõla: “Päike, oh õnnista Eesti rahvast! Kaob kui kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja ela!” See kõlas kui protest venestamise surve vastu. Juba sama aasta suvel kirjutas Artur Kapp Suure-Jaanis kantaadi “Päikesele” esialgse mustandklaviiri ja märkis hiljem sellele pühenduse “Tallinna Estonia teatri avamise mälestuseks”.

    Kantaadi esiettekanne kõlas Estonia uue teatrihoone avamispidustuste raames toimunud sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis 25. augustil (vkj) 1913. aastal Raimund Kulli juhatusel. Kontsert, mille kavas olid ainult eesti helitööd, kujunes rahvuslikuks suursündmuseks. Kantaati “Päikesele” esitati hiljem korduvalt mitmesugustel kontsertidel, kus see saavutas üha suurema tunnustuse ja omandas sümboolse tähenduse Eesti muusikas.

    Kantaat “Päikesele” kõlas ka Artur Kapi nimelisel muusikahooajal, kus see kanti ette helilooja 60. sünnipäeva tähistamise kontserdil Estonia kontserdisaalis 1938. aasta 28. veebruaril Juhan Aaviku juhatusel. Selles peituv sõnum kõlas otsekui hoiatusena peatselt saabuvate “päästjate” eest: “Kaob kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja ela!” Kantaadi ettekandmine oli järgnevate aastakümnete vältel raskendatud. Seda lubati esitada ainult muudetud tekstiga, milles rahvuslik sisu oli moonutatud.

    Eesti muusika ajaloos osutub A. Kapi kantaat “Päikesele” esimeseks eestikeelsele tekstile loodud suurevormiliseks helitööks koorile ja orkestrile. See on haarav oma sugestiivse jõuga ning meisterliku polüfoonilise arendusega, mis annab teosele suursuguse ja üleva  ilme. Ajendatud rahvuslikust vaimsusest ning kantud sügavast patriotismitundest, oleks see olnud igati sobiv helitöö ette kanda tänavu Estonia teatri 100. aastapäevale pühendatud sümfooniakontserdil. Oli see ju loodud eesti keele ülistuseks ja Estonia teatrihoone, mis pidi saama eesti rahvuskultuuri alussambaks, avamiseks 1913. aastal. “Päikesele” ei ole tavaline kontserdirepertuaari teos – selles peitub selge sõnum, mis on seotud Estonia teatrihoone avamisega. Kahjuks ei peetud Estonia juubelile pühendatud sümfooniakontserdil selle ettekandmist võimalikuks, kuigi Neeme Järvi oli selleks ettepaneku esitanud ja see oli kavas planeeritud. On raske uskuda, et selleks ei leitud sobivat koori. Siis oleks tulnud see luua!

    Võib-olla ei pruugiks nimetatud probleemil üldse pikemalt peatuda, kui selle tagamaad poleks hoopis tõsisemad. Jääb mulje, et tegemist on järjekordse näitega asjatundmatusest ja tõrjuvast suhtumisest meie rahvuslikku muusikapärandisse. Olukorras, kus eesti muusikaklassika esitamine on takistatud ja sellega tegelemine on muutunud peaaegu et ebasoovitavaks, tuleb küsida: kas selles avaldub üleolev suhtumine või rahvuslik alaväärsuskompleks? Seda puudujääki ei korva mingi ühe populaarse helitöö esitamisega. Palju olulisem kui tegelemine pseudoprobleemidega näiteks rahvuskala leidmisega, oleks vajalik mõelda, kuidas väärtustada rahvuskultuuri omaenda rahva silmis.

    Ja milline asutus või organisatsioon peaks sellega tegelema? Rahvuskultuuri ei saa edendada turumajanduslike reeglite järgi ja rahvuslikke põhiväärtusi ei saa vahetada peenraha vastu. Ka keel on rahvusliku kultuuripärandi osa, mis peaks kuuluma kultuuriministeeriumi valdkonda. Negatiivne suhtumine kultuuripärandisse kahjustab ka keele väärtustamist. Eesti keele tuleviku kohale taas kerkinud pilved ja selle põhjused ei ole mitte välised, vaid pigem seesmised. See on moraalituse ja vaimse allakäigu tagajärg. Rämpsmuusika ja rämpskultuuri levik on haiguslik nähe, mis halvab rahvuse elujõudu ja kahjustab nii rahvuskultuuri kui ka keelt kui kultuurilist väljendusvahendit. Keelt ja rahvuskultuuri ei saa kaitsta seadustega, kui me ise seda ei väärtusta. Eestluse püsimajäämine ei sõltu mitte niivõrd majandusedust, kuivõrd sellest, millistel kultuurilistel eesmärkidel seda tahetakse saavutada.

    Millised on eestluse säilimise põhilised ideelised postulaadid? Kuidas peaks väärtustama keelt ja rahvuskultuurilisi saavutusi? Kas säilib eesti rahvuslik muusikapärand, või kaob kord eestlaste keele kõla? Kahjuks pole eesti poliitiline juhtkond neile küsimustele piisavalt tähelepanu pööranud ja kultuuriministeerium pole sellekohast arutelu pidanud vajalikuks, isegi mitte riigikogus! Ometi on tegemist eestluse säilimise põhiküsimustega. Olukorras, kus vaimsed ja eetilised põhiväärtused on suures osas minetanud oma tähtsuse, levib pettumus ja käegalöömine.

    Eesti vajab vaimset juhti, kes suudaks näidata olukorrast väljapääsu. Olukorras, kus Eestis valitakse uut presidenti, tahaks loota, et järgmine riigipea suudab näidata teed vaimse iseseisvuse saavutamiseks, et säilitada eesti rahvuslikke põhiväärtusi uuenevas Euroopas.

  • Raamatututvustus

    T. T.

    248 lk.

     

    Hando RunnelSUUREKS SAAMINE

    Valitud luulet lastele ehk ?laste laulud ammu ja homme?. Lihtsad ja selgesõnalised, maaelu ja perekonna väärtuste värsistused. Runneli riimid trallitavad nagu aisakellad ja lõbus on ilma viinatagi. Jütsidel ja tirtsudel on aeg, oodates ?por-por por-por/porganditest/pir-pir pir-pir/pirukaid?kokku veerida liitsõnad ?kuldkingalusikas, jonnipunnirusikas, mürakarumusikas?. Illustreerinud Jüri Arrak, kujundanud Lembit Küüts. Ilmamaa, 2004. 232 lk.

     

    AJARAAMAT?llmamaa? ajaraamat 2004

    Koostanud ja sõnastanud ei keegi muu kui Runnel, kes on nelikvärsi vormis visandlikult iseloomustanud kirjastuse Ilmamaa 21 töötajat ja abilist. Runnel sarnaneb siin läbinägeliku koolipapaga, kes püüab oma psühholoogilisi tähelepanekuid luuleliste kujunditena sõnastada. Ja õnneks pole see luule mitte ainult ametkondlikuks tarbeks. Kujundanud ja küljendanud Siiri Ombler. 24 lk.

     

    Indrek HirvKLAASKÜBARA ALL

    Autor tunnistab, et ?need lood on kõik kunagi ajakirjanduses ära ilmunud, aga olen neid nüüd selle raamatu tarvis tublisti kohendanud?. Hirvel on, millest kirjutada, ja kunsti asjus on ta seda päris mahukalt ka teinud. Istus ju pisike Indrek ise kunagi Ado Vabbe süles ja vaatas suure klaveri alt huviga, kuidas vanad pallaslased Nikita ajal pidu panid. Hirve käsitlustes ongi veetlev see, et tal on pea iga kunstnikuga isiklik suhe. Illustreerinud Leonhard Lapin, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2004.

    168 lk.

     

    Mari SaatSURIJA ÜKSILDUSEST

    Kuus esseed surmast, eetikast, vaimsest haridusest, kasvatusest, inimese vabadusest, südamega mõtlemisest ? vormilt pehmetest, kuid sisult igitugevatest väärtustest. Varem Loomingus, Sirbis ja Postimehes ilmunud ning ettekannetena esitatu on nüüd kenasti kõvade kaante vahel koos. Lõpus antud kirjanduse loetelu tunnistab autori sümpaatiat religioosse filosoofia vastu. Toimetanud Asta Põldmäe, kujundanud Vivika Kalt. Tuum, 2004. 108 lk.

     

    Siiri PärksonJÄRSAK

    Kriminaalromaan noortele Tartu ülikooli kirjandustudengi sulest, ühtlasi ka proosadebüüt. Peamiselt olevikulisse tegevusaega kirja pandud olmelised pildistused ja asjaajamise seisundid. Lause kord liigendatult nõtkuv, siis jälle mõne sõnaga markeeriv. Emajõe Ateenal on ammu aeg omada oma Agatha Christie?t. Illustreerinud Tuulikki Tolli, kujundanud Marika Piip, toimetanud Liisi Ojamaa. Agitaator OÜ, 2004. 108 lk.

     

    Ülo TontsVALEV UIBOPUU

    Tubli töömees Tonts on sadu arhiivilademeid läbinud ja kirjanik Valev Uibopuu asjus põhjaliku pildi kirja pannud. Autor ei tüüta akadeemiliselt kuiva pasjansiga, vaid vahendab kirjaniku elu- ja loomelugu emotsionaalselt mahlaka innuga. Kaantevahele annavad münti kümned ja kümned pildid. Toimetanud Ain Kaalep, sarja kujundanud Tõnu Runnel. Ilmamaa, 2004. 240 lk.

     

    Anto JuskeKODUKANDILOOD VIINISTUST, MOHNIST JA KAUGEMALT

    End suverandlaseks nimetav vana Juske on lapsepõlvest saadik veetnud oma suved Põhja-Eestis mere ääres. Sealt ka huvi suvituskoha elu ja olu vastu. Nüüd on rannavested ilusti kriitpaberil väga kvaliteetsete fotode kõrval. Juttu on salaviina veost, läände pagemisest, kalapüügist, meresõidust, sõjandusest, botaanikast, kunstist, turismist jpm. Autor vabandab Elle Linkruse ees, kes on kasutatud kirjanduse loetelust välja jäänud. Viinistu, 2004. 156 lk.

  • Kumu Dokumentaal näitab Werner Herzogi dokumentaalfilme

    Evelina Vedom

    Kolmapäevast, 6. märtsist saab Kumu auditooriumis iga kuu esimesel kolmapäeval vaadata nimeka ja auhinnatud saksa režissööri dokumentaalfilmide programmi „Werner Herzogi ekstaatiline tõde”. Filmiprogramm sisaldab Werner Herzogi loomingu paremikku aastatest 1971–2011. Kokku näeb publik 2013. aasta vältel 13 filmi.

    Filmid on saksa ja inglise keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Igale filmile eelneb sissejuhatus. Filmid on publikule tasuta. Avafilmil „Väike Dieter tahab lennata” on venekeelsed subtiitrid.

    Programmi avab 6. märtsil Herzogi kõige personaalsemaks filmiks peetav „Väike Dieter tahab lennata” (1997), mis jutustab mälestustele ja arhiivikaadritele toetudes kaasahaarava loo Laose vangilaagritest põgenenud hävituslendurist Dieter Denglerist.

    Aprillikuu filmides „Puunikerdaja Steineri suurejooneline ekstaas” (1974) ja „Gasherbrum – helendav mägi” (1984) jälgib režissöör suure entusiasmiga inimesi, kes tahavad trotsida loodusjõude ja ellu viia oma unistusi. Esimeses neist jälgib Herzogi kaamerasilm suusahüppaja Walter Steineri ettevalmistusi järjekordseks suurvõistluseks, teises linatöös on vaatluse all alpinist Reinhold Messner, kes tõusis ilma vahepeatusteta üle 8000 meetri ulatuvatele Gasherbrumi mägedele.

    Maikuul linastuvates filmides räägitakse kahest looduskatastroofist. Teoses „La soufrière – vältimatu katastroofi ootuses” (1976) ootab Herzog koos võttemeeskonnaga suurest ohust hoolimata Prantsuse Kariibi saartel Guadeloupe vulkaani purset, mida lõpuks ei toimugi. Režissööri ühes tuntumas teoses „Pimeduse õppetunnid” (1992) võrdsustab Herzog aga Lahesõja-järgset naftakatastroofi maailmalõpuga, mille hirmutavad tagajärjed näitavad end tänapäevani.

    Programmi kevadhooaja lõpetab 5. juunil dokumentaalfilm „Ajaratas” (2003), mis on üles võetud maailma suurimal budistlikul rituaalil, Kalachakra pühitsuste andmisel Indias.

    Sügisel jätkatakse Herzogi loomingu tutvustamist filmidega „Grislimees” (2005), „Wodaabe – päikesekarjused Lõuna-Saharas” (1989), „Sügaviku kellad. Usk ja ebausk Venemaal” (1993), „Vaikuse ja pimeduse maa” (1971), „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011), „Valge teemant” (2004) ja „Herakles” (1962).

    „Werner Herzogi ekstaatiline tõde” on osa Kumu Dokumentaali filmiprogrammist. Programm saab teoks tänu PÖFFi, Kumu kunstimuuseumi, Goethe Instituudi ja Ameerika Ühendriikide Suursaatkonna koostööle.

Sirp