humanitaarteadused

Foto: harri rospu

August Bournonville, “Sülfiid”, romantiline ballett kahes vaatuses. Muusika Herman Severin Løvenskiold. Lavastajad Eva Kloborg, Frank Andrsen ja Anne Marie Vessel Schlüter (Taani), lava- ja valgus­kujunduse ning kostüümide autor Mikael Melbye (Taani). Dirigendid Jüri Alperten, Mikk Murdvee, osades Marina Tširkova või Olga Rjabnikova, Vladimir Arhangelski (pildil) või Artjom Maksakov,

Urve-Ly Voogand või Ingrid Gilden,

Aleksander Prigorovski, Juri Mihhejev või Vitali Nikolajev jt.

Esietendused Estonias 25. ja 27. I.

Tänane Estonia ballett on sulam paljudest nähtustest, mis iseloomustavad meie ajastu balletikunsti. Peaballettmeistrina on Tiit Härm koondanud ühe lipu alla sellised koreograafid nagu Mauro Bigonzetti ja “Coppelia”, Luciano Canmito ja “Cassandra”, Attila Egerhazi ja “Tulilind”, Jorma Elo ja “Red With Me”, Youri Vamosi ja “Shannon Rose”. See on kooslus, mis hajutab tantsijate puhul ampluaapiirid ja annab võimaluse järjest uuteks avanemisteks. Seejuures ei väljendu erinevused eksperimentaalitsemises, vaid omailmeliste ballettmeistrite jõuliselt isikupärases koreograafias. Eelmainitute puhul üllatas kõik. Seninägemata liikumiste, grupeeringute, pooside, võtete, kombinatsioonide rikkus ja originaalsus. Enam kui vormi või idee uudsus vääris tähelepanu järjekindlus kõikide komponentide valikul, millega ballettmeister on oma taotlused realiseerinud.

Ballett üldse – absoluutselt uut ei tunnetanud

Pariisi Grand Opera’s 1832. aastal esietendunud Filippo Taglioni “Sülfiidi” (Jean Schneitzhofferi muusika) kandis väljapaistev Taani koreograaf, muinasjutuvestja H. C. Anderseni sõber, kirjanduslikult andekas ja sügavalt erudeeritud August Bournonville aastal 1836 Kopenhaageni teatri väikesele lavale. Lava mõõtmeist sõltuvalt muutis ta osaliselt koreograafiat ja rahalistest piirangutest tingituna tellis uue muusika noorelt heliloojalt Herman Severin Løvenskioldilt. Bournoville’i järglased on varsti kahe sajandi vältel püüdnud “Sülfiidi” säilitada võimalikult autoritruuna. Estonias nähtu põhjal võime taanlaste ees sügavalt kummardada: nende lavastus on koreograafiliselt traditsioonitruu ja endiselt verivärske.

Kindlasti pole Bournonville’i  koreograafia täielikult ja iga täpitähega säilinud. Igasuguse progressiga tantsutehnikas me kaotame midagi, kaotame tagasipöördumatult ja jäägitult. Tänaselt balletilavalt on kadunud pantomiim. Draamaballetist pärinev kurikuulus “kurttummade keel” ei elusta kaugeltki mineviku suurte miimide kunsti. Kuskil on piir vana balleti detailide, olustiku, lendude “imede”, butafooria jpm säilitamises ja nendest loobumises. Kuskil on piir, millest üleastumine tähendab teose hävitamist, tema muutumist balletiks üldse.

Hingelaadilt romantikutel on end ilusas loos kerge unustada. Ülilihtne süžee: Sülfiidi (õhuvaimu) pärast jättis nooruk maha oma kihlatu. Ent Sülfiid oli siiski vaid unelm ja see unelm hukkus kokkupuutel tõelisusega.

“Sülfiid” on tantsitud õrnalt ja siiralt. Laval on nähtavad kõik põhiliinid: fantaasia, meeletus, müstilisus, kirg. Kõike väljendavad tantsivad kehad.

Ükskõik millistel esietendusel otsime alati põhimõtteliselt uut – olgu siis idees või vormis. Seekordse lavastuse puhul absoluutselt uut ei tunnetanud. Plastilist joonist kannavad silmale harmoonilised poosid ja võtted: kaunis ja naiivne romantilise tantsu bel canto, õigemini  bella dansa. Ilmselt selleks romantism XXI sajandil laval ongi, et tõdeda: minevikustiile pole meil vaja mitte ainult balletiajaloo, vaid balleti oleviku ja veel rohkem tema tuleviku tarvis. Täiuslik, läbinisti tantsuline stiil oma säilinud lavastusega on see, mida tuleb hoida ja säilitada. Balletiteater ei ole lõbuasutus, kus iga hinna eest uus ja omamoodi on kõige parem.

Puudus särav solist

Osatäitjad veensid, et tänane Estonia ballett on unifitseerimata tantsijate kooslus. Nägin klassikalise kooli valdamist tasemel, mis lubab pidada kõiki osatäitmisi kordaläinuks. Suur kunst, mille aluseks on täiusetaotlus, algab isiksusest. Seekordne balletilavastus osutas ereda staari puudumisele, nii nais- kui meessolistide seas. Aksioomi ülekordamine, et maakera tiirleb ja pöörleb – eks me ise tea, ümber mille või kelle.

Kõik tegelased, kes tulid esimeses vaatuses lavale, olid riietatud šoti ruudulistesse seelikutesse (kas punastesse või kollastesse) ja see oli tõeliselt kaunis. Kunstnik on suutnud lavastuse elavaks muuta. Lavakujundus tagas oma taotluslikus arhailisuses ja detailirohkuses pildilise elavuse ning äratuntavuse. Samas tõstatas seegi kujundus igavikulise probleemi Estonia täielikust sobimatusest dekoratsiooni ja balletirühma koosluseks. Meie esindusteatri lava mõõtmed panevad häbenema nii tegijad kui vaataja.

Pikale entrée’le julgen nüüd lisada ka ühe küsitavuse. Rahvusooperi repertuaaris on koreograaf A. Bournonville’i looming olnud 1982. aastal (seesama “Sülfiid”), 1993. aastal (“Armastuse muinasjutt”) ja 1995. aastal (“Konservatoorium”). Kõigil kolmel korral klassikaliselt väärikas teostuses.

Seekordse valiku pöördumisel romantilise balleti poole on teater teinud järjekordselt Bournonville’i suunal ja kahe 35minutilise vaatusega on loodud kõik, mida luua andis. Avastamata punktist balletigeograafias tutvustasid taanlased end toredasti. Kuid romantilise balleti esiklapsena sündis “Sülfiid” siiski Pariisis ja F. Taglioni lavastatuna. Tänane Pariisi Grand Opera on võrdselt Peterburi Maria teatriga balleti parimate traditsioonide hoidja ja kandja.

Kuhu jäi XIX sajandi romantism?

1972. aastal restaureeris Pierre Lacotte Grand Opera’s Taglioni “Sülfiidi” originaalversiooni, mis oli 50 minutit pikem, kui pakub Estonia “Sülfiidi” tõlgendades aastal 2007. Oma ülikõrge kullaprooviga määrab Lacotte’i  töö paljuski tänase Euroopa balletiteatri näo, viies vaataja balletikunsti juurteni, näidates, kui tugevalt ja harali on kinnistunud selle traditsioonid. Miks välditi ahvatlevat kutset söösta koreograafiaklassikas uuele, seni avastamata ringile, kus 1832. aasta vormi ja traditsioonide kaudu heliseks laval romantism ajastuomase vaimsuse ja kultuuriga?

Edevus ei luba jätta lisamata: teatrist lahkun Eesti kõigi aegade ja lavastuste mahukaima ja sisukaima kavaraamatuga. Suur tänu Stella Tillole 58 väärtusliku lehekülje eest.

Tundub, et seis on seal parem kui näiteks aasta või paar tagasi. Eelmistelt festivalidelt midagi peale Riia Uue teatri lavastuste nagu positiivsena meelde ei jäänudki. Nüüd aga võib öelda, et vähemalt põhiprogramm oli (mõningaste mööndustega) üsna ühtlaselt heal tasemel (õnneks ei õnnestunud näha kahte kuuldavasti nõrka lavastust). Mingeid jõujooni on raske või isegi mõttetu välja tuua, sest esindatud oli igasugune teater, nii vormi kui sisu poolelt. Näiteks Camus’ “Caligula” (lavastaja Dž. Dž. Džilindžers, kunstnik Mārtinš Vilkārsis, muusika Raimonds Pauls ja Raimonds Tiguls), võimas suure lava tükk, väga silmatorkavate kostüümide ja lavakujundusega, kus filosoofiline tekst oli segatud viidetega eliit- ja popkultuuri ning kaasaega ja lähiminevikku. Meenutas Mati Undi paremaid ja hullumeelsemaid suure lava tükke. Paraku oli asi aga nii korraldatud, et “Caligulat” tuli vaadata video vahendusel.

Aga esindatud oli ka näiteks nukuteater (täiskasvanutele), psühholoogia väiksel laval ning Riia Uue teatri kaks totaalset teatrit: Alvis Hermanise lavastatud Vladimir Sorokini “Jää” ning Elīna Cērpa lavastatud J. L. Borgese “Hellus” (kunstnik Māris Grosbahs).

Kui võrrelda lõunanaabrite teatrit meie teatriga, siis milliseid erinevusi (või ühisjooni) esile tooksid?

Ühisjoon oleks võib-olla see, et väga teravalt silma ja kõrva puutuvaid erinevusi nagu polegi. Laias laastus võiks kõigile festivali lavastustele üsna kergelt meie vasted välja pakkuda. Nii nagu meilgi, võib ka läti teatris eritleda väga julget ja laia joont, siis julget ja peenikest joont, siis igavat ja tüütut ja siis katsetusi jne. Eks välisfestivalidel ole meeled ikka erksamad ja võib-olla sellepärast mõjus sealne lavakunstnike töö kuidagi efektiivsemalt.

Kui tekiks tahtmine Riiga sõita, siis millisele lavastusele mängukavas osutaksid: seda lavastust peab kindlasti vaatama! Ja miks?

Soovitaksin siis neid, mis mulle endale meeldisid või mis tundusid huvitavana. Esiteks Riia Uue teatri “Jää”. Kuigi teksti on palju ja vaevalt et reaetendust inglise keelde tõlgitakse, võib (siiski tekstist arusaamise korral) lavastusest kujuneda midagi, mis võib muuta inimest, kui nüüd kasutada ühe soome kolleegi hinnangut. Kindlasti soovitaksin ka sama teatri “Hellust”, sest see sõna otseses mõttes savine lavastus on vaatamisväärsus omaette. Kuid loomulikult on see ka üsna tugev intiimne ja rõhuva atmosfääriga  psühholoogiline ja füüsiline teater. Ja vaadata võiks ka Daile teatri “Caligulat” ning rahvusvahelist (nukuteatri)projekti “Näita oma nägu!”.

Kui oleks võimalus mõni läti lavastus Eestisse külalema kutsuda, millise sina valiksid? Või ei mahu Tartu “Omadraamal” nähtud Hermanise “Pika elu” elu kõrvale enam miskit?  

Kui nimetada ainult üks, siis oleks see Alvis Hermanise “Jää”. Peale “Pikka elu” mõtlesin kah, et geniaalne asi nähtud ja küllap on nüüd tükiks ajaks rahu majas. Kuigi “Pikk elu” ja “Jää” erinevad kardinaalselt nii sisu kui vormi poolest, julgen siiski “Jääd” pidada edasiminekuks. Kui “Pikk elu” on iseenesest ju väga lihtsa ideega ja seda on väga lihtne kirjeldada, siis “Jää” kohta on paari lausega midagi asjalikku väga raske öelda. Kui “Pikka elu” sai ainult vaadata, siis “Jääd” kogetakse, sest publik on intensiivselt “mängus”, vaatamisest rääkimata. Ning vähemalt dekoratsioonide ja muu lavatehnika poolest ei tohiks selle tükiga reisimine just suurt peavalu valmistada.