Toeta
Otsi

humanitaarteadused

  • TEOD: Rahvusvaheline kammermuusika festival „In corpore”

    T.M.

    Noored tahavad lõbutseda, pidutseda, lihtsalt olla … Rahmaninovi „Eleegilise trio” või Pēteris Vasksi kvarteti esitamine on ikkagi päris tõsine töö, tutvustusest käib läbi isegi sõna „konkurss”.

    Jah, me ei tahtnud korraldada päris võistlust, vaid pigem anda võimaluse ka neile õpilastele, kes ei ole ennast võib-olla veel leidnud või pole veel nii tugevad. Just veidi tagasihoidlikumad õpilased saavad tihtipeale sellistel festivalidel väga tugeva innustuse  edasiseks musitseerimiseks ja koosmänguks, sest seal pääsevad nad löögile. Konkurss-festivali võistlusmoment seisneb selles, et kõigist osavõtvatest koolidest on üks õpetaja žüriis, kes otsustab lõppkontserdil esinejad.

    Muusikaõppeasutusi kritiseeritakse sageli õpilaste solistikarjäärile häälestamise pärast, kuigi edasises elus tuleb muusikul tegutseda pigem ansamblistina. Kas „In corpore” on seatud just viimast aspekti tugevdama? 

    Neid, kes on niivõrd huvitavad isiksused, et saavad solistideks, on ikka tõesti vähe. Ansamblimängu seevastu läheb vaja igal pool. Päris paljud muusikud tegutsevad edasi just kammermuusikas: nad jäävad mängima, kui leiavad endale sobiva seltskonna.

    Kuidas festival kokku pannakse?

    Kava osas võiks mingisugune läbiv idee olla, muidu läheb asi liiga kirjuks. Minu meelest võiks see olla eeskätt oma riikide muusika. Võiksime mängida kõigi osavõtjamaade heliloomingut, ei ole välistatud,  et eestlased läti muusikat või vastupidi. Ja teine läbiv teema – tänavu prantsuse muusika – võiks aastast aastasse muutuda. Kõik koolid on välja pakkunud väga mitmekesised kavad, kusjuures hästi tore on see, et ükski teos ei kordu.

    Kas põhikooli- või lõpuklassid, duod või oktetid?

    Kammeransamblitunnid algavad nendes muusikakeskkoolides X klassist, nooremate hulgas on kammeransambel erand – mängijad kas eriti andekad ja/või aktiivsed, seekord tulevad Peterburist  näiteks VIII klassi lapsed. Kes saab hakkama, miks mitte. Aga mängima peaks ikkagi tõsist kammermuusikat, mitte palakesi. Koosseisudes midagi eriti üllatavat ei ole: mõned duod sonaadiga, mitu klassikalist triot ja kõige suurema koosseisuna üks meie kooli sekstett.

    Kas osalemine on õpetajate initsiatiiv või täheldate õpilaste enestegi huvi?

    Vähemalt TMKKs on praegune seltskond väga tore ja soov osaleda vägagi hasartne. Osalejad pole  sugugi ainult kooliprogrammis kokku pandud ansamblid, on nii väljaspool õppekava tekkinud koosseise kui neidki õpilasi, kes mängivad mitmes ansamblis. Nad on vägagi huvitatud. Loomulikult eelneb festivalile ikka koolisisene valikmäng, kus on alati rohkem osalejaid, kui festivalile pääseb.

    Kas võtsite korraldamisel eeskuju muusikakõrgkoolide juba staažikast kammermuusikafestivalist?

    Idee tuli muidugi sealt, see on olnud niivõrd tore üritus. Aga lõppkontserdi esinejate valimise idee  tõin hoopis Valga klaveriduode festivalilt, mis samuti on juba aastaid edukalt toimunud. Iga võimalus veel esineda ja äramärgitud saada on päris suur innustus. Lisaks n-ö premeerivale lõppkontserdile on meil veel publikupreemia, mille peame valima igalt kontserdilt. Nii saab iga kooli üks ansambel publikupreemia.

    „In corpore”: 27. II kl 17 TMKK ja kl 19 Vilniuse Čiurlionise-nimelise Kunstide Kooli õpilaste kontsert, 28. II kl 16 Riia Dārziņši-nimelise muusikakooli  ja kl 18 Peterburi Muusikakooli õpilaste kontsert ning 1. III kl 12 lõppkontsert. Kõik kontserdid toimuvad Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia kammersaalis. Sissepääs tasuta.

  • Juubeliüllatus Leili Muugalt

    Mai Levin

    Sõbrad vaimustusid sellest materjalist ning Aime Unt aitas seda praktiliselt korraldada, leides lihtsa ja efektiivse mooduse, kuidas Kastellaanimajja mahutada 118 tööd. Sellises tiheduses toetavad nad üksteist kenasti ning toovad Leili Muuga maalijanatuuri võlu esile vahetumalt ja värskemalt kui seda oleks ehk suutnud teha mõni paraadlik retrospektiiv.

    Varaseim töö näitusel on „Tädi Aksella portree” 1946. aastast. Järgmisel aastal astus Muuga Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti. Õpingute ajast, 1949. ja 1952. aastast, pärineb kaks autoportreed, milles võib juba näha portretistivõimekust. 1951. aastal Tartu instituut suleti ja Leili Muuga lõpetas 1953. aastal Tallinnas ERKI diplomitööga „D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul” (Tartu Ülikooli kunstimuuseum). Sündmus leidis aset 1902. aastal, Mendelejev polnud Muugale pelk nimi, kuid eelkõige köitis teda võimalus maalida ülikooli aulat selle valge valgusega: valgusega, millest sai tema loomingu juhtmotiiv.

    Diplomitöö tarvis maalitud portree-etüüde on näitusel oma pool tosinat, neid oli rohkemgi. Etüüd kui harjutus, kui suurema kompositsiooni eeltöö oli akadeemilise stuudiumi lahutamatu osa, oli olnud seda akadeemilise kunstihariduse algusest peale. Maal oli professionaalselt nii heal tasemel, et Muuga suunati aspirantuuri Leningradi. Ent asjaolud kujunesid nii, et ta sinna minna ei saanud – ja ta pole seda hiljem kahetsenud.

    Nimelt hakkas akadeemia positsioon juba siis veidi kõikuma, millest annab tunnistust Leili Muuga näitusedebüütki 1953. aastal etüüdidega. See oli aeg, mil tunnetati dogmaatilise surve nõrgenemist ja näitusepildis muutus ülekaalukaks kammerlik žanr ja formaat. Oli ka impressionistliku traditsiooni juurde uuel ringil naasmise aeg ja teatavasti just seoses impressionismi levikuga XIX sajandi lõpul pani etüüd end lõplikult maksma iseseisva, täisväärtusliku kunstivormina, igatahes asjatundjate silmis. Sest sajandeid on etüüdi tehtud ka etüüdi enda pärast: puhtast maalimis-, voolimis- või joonistamisrõõmust ning temas on kõige ehedama väljenduse leidnud kunstniku natuur, anded ja oskused.

    1950. aastatel ja hiljemgi oli kombeks töötada loomingulistes baasides ja Muugagi on maalinud innukalt maastikke, olustikku, inimesi sellistes kunstnike kogunemispaikades Krimmis (1955), Moskva lähedal (1955), Koola poolsaare põhjaosas Port Vladimiris (1956). Sealt on ta kaasa toonud etüüdisarju, mis ei üllata üksnes realistliku meisterlikkusega vaid ka ulja pintslikäsitlusega, koloriidi varjundirikkusega ja muidugi valgustundlikkusega. Hiljem on tal lisandunud kauneid etüüdikimpe Budapestist (1961) ja Itaaliast (1979). Ent eriti rohkelt on neid Eestist: Tartumaalt, Lohusalust, Muhust, Saaremaalt. Kui tänu kunstiajalugudele on Muugal eelkõige kompositsioonimaalija ning portretisti maine, siis etüüdid lubavad temast kõnelda kui omapärasest maastikumaalijastki. Seda tahku oma loomingus on Leili Muuga tutvustanud õieti küll varem, juba 1982. aasta isikunäitusel Tartu Kunstnike Majas, kus oli kõrvuti lillemaalidega väljas nii suuri kui ka väikseid Saaremaa maastikke.

    Etüüdliku vabaloomingu kõrval pakuvad näitusel suurt huvi ka etüüdid ja eskiisid kompositsioonidele „Ettevalmistus laulupeoks” (1956, EKM),

    „Kohvikus 1940. aastal” (1957, EKM), „Esimene samm” (1959, EKM), „Kalurid” (1961, TKM), „Orkester” (1962, EKM), „Kaluri perekond” (1965, Tretjakovi galerii). Need võimaldavad sügavamalt mõista kunstniku taotlusi, viivad lähemale professionaalsetele probleemidele, mida kunstnik on neis kompositsioonides lahendanud.

    Mitte kõik pildid sel näitusel pole etüüdid-eskiisid. On lihtsalt väiksemaid pilte ja mõned suuremadki kompositsioonid, mida kunstnik on tahtnud veel kord näidata: näiteks „Roheline liikumine” (1986, Tallinna Kunstihoone Fond). Leili Muuga on läbinisti rohelise mentaliteediga ja teinud viimastel aastakümnetel palju rohelisi pilte. Või „Maja” (2002-2003), mille kallal ta on edasi töötanud.

    Tore on näha 85aastast kunstnikku veel maalimas ja aktiivselt osalemas näituseelus: aastast 2000 on tal olnud juba kuus isikunäitust.

    Kahtlemata on tal endal huvitav heita pilk tagasi oma maalilistele rännakutele läbi kuue aastakümne. Kuid see näitus teeb kindlasti rõõmu maalisõpradele ning oleks üpris õpetlik kunstitudengitele, kes enam maalikastiga looduses ei käi.

     

     

  • Mida toob uus hooaeg? III

    Margot Visnap

    Hooaeg on juba käivitunud, esimesed esietendused Tartu festivalil “Draama” ja väljaspool sedagi juba antud. Sirp uurib siiski, mida uut teatrites tulemas. Joone peale jäävad sedakorda väiksemate linnade uued teatriideed. Väikelinnateatrite plaane näikse peegeldavat loosungid “Vähem, aga paremini!” või “Tasa sõuad, kaugemale jõuad!” Ugalas näiteks esietendub sel aastal vaid kaks uuslavastust ja järgmise aasta ideed alles selginevad, esimese esietenduseni jõudnud Rakverel on plaanis kuus, Endlal siiski rohkem – kaheksa uuslavastust, kuigi kevadelgi võib tulla lisa. Kuressaaregi kolmele uuslavastusele võib kevadel miskit juurde sigineda. Seega pole “plaanimajandus” mitte kõikide teatrite tugev külg, nagu varem kiidetud Vanemuisel, kes kevadel juba kõik hooaja uuslavastuste piletid müüki paiskas.

     

    Endla – värske veri ja soomepoisid

    Tšehhovi “Kajakas” (lav Andres Noormets) ületas juba teatrifestivalil Tartus esietenduskünnise. Endlasse suundunud Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VI lennu seitsme näitleja ja ühe lavastaja sulandumine truppi pakub pinget: lõpuks on ka Endlasse jõudnud kauaoodatud värske teatriveri. Noorte tulijate päris oma, nn sõnumlavastust uudisrepertuaarist justnagu ei leia. Ent kuuldavasti teeb kursus kaasa Kalju Komissarovi 27. oktoobril esietenduvas lavastuses “Kangelased”, Mart Kivastiku lavaloos soomepoistest. Kivastik jätkab eesti ajaloo vahendamist teatrilavale, tuues valgusvihku need Eesti vabatahtlikud, kes astusid II maailmasõjas Soome poolel venelastele vastu. Esietendus pole kaugel, eks siis selgu, kas paralleel Nüganeni “Nimedega marmortahvlil”, kus osales tema näitlejakursus, on meelevaldne. Viljandi kultuuriakadeemia lavastajana lõpetanud Sven Heiberg toob 30. novembril Endla Küünis publiku ette noorema põlvkonna saksa näitekirjaniku ja lavastaja Falk Richteri meediamuinasjutu “Electronic city”, loo kahest noorest inimesest, kellele ainus suhtlemisvahend  mobiiltelefon ja põgusad kohtumised lennujaamade kohvikutes. Keskealiste armastussuhteid lahatakse aga meie lavadel juba tuttava autori Éric-Emmanuel Schmitti armastusloos “Tunnete tektoonika” (lav Enn Keerd). Detsembri alguses toob Tiit Palu suures saalis välja Luigi Lunari “Kolmekesi kahevahel”, müstilis-mõistatusliku ja vaimuka teksti, millega Palu on juba varemgi tegelnud (90ndate lõpus lavastas selle Vanemuises). Kevadistest Endla plaanidest on kindlad Joseph Helleri sõjavastase sõnumiga “Me pommitasime New Havenit”, mille lavastab Madis Kalmet, ning Tom Stoppardi viimane näitemäng raudse eesriide langemisest rock-muusika taustal “Rock ’n Roll”, millega Endlas debüteerib Heiti Pakk. Ülejäänud asjad on veel pisut lahtised, annab teater teada.

     

    Rakvere teater panustab külalisteleRakvere teater on samuti jõudnud oma esimese esietenduseni, kuuldavasti hooaja kalleima teatriprojekti, Edmond Rostandi kangelaskomöödiaga “Cyrano de Bergerac”, lavastajaks Kalju Komissarov.

    Külalislavastajaid jagub hooaega  veelgi. Marko Matvere käe all esietendub 17. novembril A. R. Gurney komöödia “Söögituba” – lavastus  pakub Rakvere teatri kuuele näitlejale võimaluse mängida ühel õhtul kokku ligi kuutkümmet rolli. Gurney näidend toob ühte söögituppa kokku hetked väga erinevate inimeste elust, mis lõpuks sulanduvad huumorit, kaasaelamist ning äratundmist tulvil mälestuseks. Muuseas, meenub Ugala teatri omaaegne, Peeter Tammearu hiilgav lavastus aastast 1994, seega on põhjust Gurney näidendi comeback’i oodata. 21. jaanuaril jõuab aga esietenduseni Argentiina päritolu prantsuse karikaturisti ja tänapäeva prantsuse dramaturgia olulisima näitekirjaniku Copi (pärisnimega Raúl Taborda Damonte) musta huumoriga vürtsitatud absurdikomöödia “Kohatu visiit”, mille lavastab Madis Kalmet, ja mille peaosa mängib Andrus Vaarik. Copi halastamatult eneseiroonilise ning teravalt koomilis-groteskse näidendi tegevus toimub haiglapalatis, kus AIDSi surevat kuulsat näitlejat külastavad tema sünnipäeval mitmed värvikad ja erilised tegelased.

    Veebruaris teeb Rakvere teatris aga lavastajadebüüdi seni teatrikriitikuna tuntud Andres Keil, kes toob lavale 1960ndate noorte vihaste meeste põlvkonda kuulunud John Osborne’i näidendi “Vaata raevus tagasi”, mille uustõlke autor on Peeter Sauter.

    Järgmise aasta kevadel jõuavad Rakvere teatri lavale oma maja tegijate lavastused: viimasel ajal peamiselt näidendite kirjutamisele pühendunud Urmas Lennuk naaseb režissööritooli, et lavale seada oma uus näidend, uuslavastust on oodata ka Toomas Suumanilt, kes seab lavale tuntud vene kirjaniku Venjamin Jerofejevi “Moskva-Petuški”. Absurdihõngulise joomaeepose peaosas on Erik Ruus.

     

    Ugala – Kylätasku, Gorki,TšehhovUgalas jõuab homme väikese saali lavale Aserbaidžaani lavastaja Gümrah Ömäri töö, teatrimehe kaasmaalase, akadeemikust kirjaniku Kamal Abdulla filosoofiline tundedraama “Tulge kõik, kes te…”. Selle lavastusega jätkub Ugala koostöö Bakuu teatriga YUG, mille pealavastaja Vagif Ibragimoglu käe all jõudis 2003. aastal eesti publiku ette “Dekameron”. Lavastaja sõnutsi pole see ei klassikaline psühholoogiline ega ka moodne eksperimentaalne teater. Laval on lihtsad asjad, mis on selged igaühele. Lavastuse vorm ja esteetika on mõjutatud ida kultuurist, mis võiks eesti vaatajale huvitavat atmosfääri pakkuda.

    Novembris saab suures saalis lavaküpseks teisegi külalislavastaja töö: Taago Tubin toob lavale legendaarse soome kirjamehe Jussi Kylätasku draama “Runar ja Kyllikki”. Näidendi aluseks on 1950ndail Soome ühiskonda vapustanud mõrvalood. Soome külaühiskonna kaksikmoraal ja kitsapiiriline maailmapilt loovad pinnase kuritööks, kus lihtsameelsetele noortele, Runarile ja Kyllikkile langevad kogukonna poolt määratud ohvrirollid. Sirje Ruutsoo eestikeelse tõlke on lõunaeesti keelde ümber pannud lavastaja ise.

    Järgmise aasta Ugala plaanidest on teada, et märtsis jõuab lavale Maksim Gorki “Põhjas”, lavastajaks teatri liikumisjuht Oleg Titov, mai alguses toob Peeter Tammearu aga välja Tšehhovi “Kolm õde”. 

     

    Kuressaare Linnateater – Betti Alver ja Heiti TalvikEsietenduseni jõudnud E. Albee’ “Loomaajaloole” lisandub 10. oktoobril Mart Kampuse uuslavastus, rootsi näitekirjaniku Margareta Garpe “Limbo”. Näidendi  tegevus toimub saarel asuvas raviasutuses. Isoleeritud põrguüksindusest otsivad väljapääsu need, kel on sõltuvus alkoholist ja narkootilistest ainetest. Novembrist alustab Kuressaares proove Merle Karusoo dokumentaalmaterjalil põhineva lavastusega Betti Alverist ja Heiti Talvikust (mängivad Katrin Saukas, Raivo Trass, Sulev Teppart ja Urmas Lattikas), koostöös ühendusega R.A.A.A.M jõuab see vaatajaini 29. novembril. Läbirääkimised käivad ka Raivo Trassiga, kes on andnud oma nõusoleku tulla Kuressaarde lavastama. Teater paotab vihjamisi, et tegu on A. H. Tammsaare loominguga ja esietenduseni jõutakse märtsi keskel.

     

     

  • Kaks stiilset härrasmeest

    ROLF LIIV

  • Kutse näituse “Out and About” avamisele ETDM-is

    ETDM

    Olete oodatud näituse

    Out and About. Artists O

    avamisele reedel, 12. aprillil kell 17.00 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis.

    Näitus jääb avatuks 9. juunini 2013.

    Näitust toetavad: Taiteen edistämiskeskus, Svenska Kultur Fonden

    “Out and About”

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis

    13.04-19.06.2013

    Näitusel pealkirjaga “Out and About” astuvad oma töödega üles kuus kunstnikku: Saana Murtti (sünd. 1974), Silja Puranen (sünd. 1961), Tytti Korin (sünd. 1974), Katja Kotikoski (sünd. 1973), Leena Illukka (sünd. 1962) ja Laura Kärki (sünd. 1978).

    Kõik nad kuuluvad kunstnike enda algatusel loodud rühmitusse Artists O, mis koondab praegu tarbekunsti vallas tegutsevaid Soome kunstnikke. 2006. aastal asutatud liidu loojate hulgas on tekstiilikunstnikke, keraamikuid ja klaasikunstnikke. Artists O kuulub Soome tarbekunstnike liidu Ornamo koosseisu.

    Kuus eespool nimetatud kunstnikku valiti Artists O rühmitust esindama eelkõige nende loomingu järgi. Tegemist on eri kunstivaldkondade esindajatega, kes oma kriitiliste ja sõltumatute valikutega annavad edasi Soome nüüdisaegse tarbekunsti suundumusi.

    Oma töödega näitavad need kunstnikud, et kui luues juhinduda ühtaegu materjalide põhjalikust tundmisest ja kindlast kontseptsioonist, võivad selle tulemuseks olla nii meie mõistust kui ka meeli õrritavad ja üllatavad tööd.

    Näituse pealkiri “Out and About” viitab nii kodust eemal, välismaal viibimisele kui ka kunstiteoste mitmekülgsusele ning mitmesuguste kunstivormide ja kunsti erinevate määratluste vahel sõeluvate nüüdisaegsete tarbekunstnike rollile.

  • Agitbrigaad lõunamaiste elukatega

    Kaarel Tarand

    Aga ei, sünnipäevakontserdil otsustati millegipärast üsna haraline muusikavalik siduda ühtseks tervikuks „suure looga” (või peaks ütlema, et lausa narratiiviga?). Ja valitudki välja lavastaja-loomeister. Tähelepanelik Sirbi lugeja oleks enne otsuse langetamist Uku Uusbergi  kasuks vaadanud üle ja jätnud meelde arvustaja kibeda hinnangu ühele tähtsamale verstapostile noore lavastaja senisel loometeel: „ … sünnituse tulemuseks oli värske õrna olemisega beebi, kelle puhul polnud kahtlustki, et laps on armas ja omapärane, ent samavõrd abitu kui poolekilose sünnikaaluga maimuke sünnitusmaja kuvöösis, sama sõltuv klaasitaguse vaataja heatahtlikkusest ja hoolest, et elus püsida. Nii teksti kui lavastuse  ebaküpsus annab märku sellest, et autor pole mallanud oma järjekordset maimukest vähegi kauem südame all kanda, vanemlik uhkus on saanud võitu vanemlikust hoolest” (Meelis Oidsalu, „Pea vahetus, pea kaotus?”, Sirp 12. VI 2009, nr 23).

    Lühemalt öeldes on tegu lapsemeelsusega. Oli siis ja oli ettearvatavalt ka nüüd, 24. veebruari õhtul Vanemuises. Jah, ehk ongi lapsemeelsus meie aja vaim ja kui see igal pool  enesele avaldumisõiguse on kätte saanud, olgu poliitilistes kampaaniates või elanike tarbimiskäitumises ja valimiseelistustes, siis miks mitte ka Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtu kontsertaktusel. Toomas Vindi sõnadega: „Seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat”. Kui keegi siiralt usub, et Disneyland on inimkonna kujutlusvõime ja kunstitaju tipp, siis tuleb ta ruttu kooli tagasi raamatuid lugema saata ning tõsist tööd – eriti sellist, kus teist-kolmandat katset ei anta ehk mängimise käigus ei saa paremaks minna – mitte pakkuda.

    Läbikukkunud etendus joonib alla põhimõtte, mida eranditeta peaks järgima: telli töö ainult professionaalidelt. Näitlejad-lavastajad on tekstide esitamise, mitte aga tekstide kirjutamise professionaalid. Näitlejas võib olla  peidus ka kirjanik, aga ei pruugi olla. Antud juhul ei olnud. Heatahtlik tõlgendaja nägi Eesti vapilõvidele ajastu rollide jagamises isegi ehk kujundi hakatust, mis aga ei arenenud kuskile. Lasteetenduse jaoks kostümeeritud tegelaste sõnumi – et olevik on lahe – ütles president ise üsna oma kõne alguses selgelt ära: „Paremat aega pole, kui just täna ja just praegu”.

    Mõtlemisainet kunstiringkondadele peaks pakkuma seegi, et kui šedöövritena pakutakse  kõige laiemale publikule välja kunstiline ebaküpsus ja lapsikus, siis ega see ometi ühel halval päeval bumerangina tagasi tule. Raske on teha rahaotsuseid nende kasuks, kes sind kogu aeg ja põhjendamatult naeruvääristavad või sõimavad. Ma ei pea siin silmas ainult aastapäevakontserti, vaid ka näiteks kujutavate kunstnike „ühiskonnauuringuid”, selliseid, nagu eelmises Sirbis ulatuslikult käsitletud näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja  identiteedi vahel”. Aus kuraator oleks sellele nimeks pannud pigem „Riigile vastu vahtimist, silpigi argumenteerimata”. Kujutava kunsti nn ühiskonnakriitilisi projekte iseloomustab tihti see, et autorite arvates riik=ühiskond ning et peale musta ja valge muid toone ei eksisteerigi. Lapsik seegi – teada jonnakalt tõde faktide vastu vähimatki huvi tundmata. Eeldusel, et kõik meie ühiskonnas on lapsed, peaks president oma järgmise aastapäevakõne usutavalt  esitamiseks selga panema siilikostüümi – iga laps ju teab, et siil on meie esivanemate tarkuse koondkuju, mitte mõni kauge kaslane, lõukoer, nagu ütelnuks Anton Thor Helle.

  • MUUSIKAMAAILM

    Priit Kuusk

     

    3. II esinesid Andres ja Mari-Liis Uibo Mendelssohni 200. sünniaastapäeval Amsterdami Orgelparki saalis: Mendelssohni Orelisonaadid nr 2 ja nr 6, Viiulikontsert (II osa), Händeli Sonaat nr 3 viiulile ja basso continuo’le,  Arvo Pärdi „Peegel peeglis”, osi Edgar Arro „Eesti rahvaviisidest” orelile (II, III ja V vihik), Uibo enda „Bach peeglis”.

    4.-5. II Paavo Järvi Orchestre de Paris’ ees Pariisi Salle Pleyelis esmakordselt koos orkestri kooriga, kavas Mozarti Missa c-moll, ka Pärdi „Cantus in Memory of Benjamin Britten” ja Britteni „Sinfonia da Requiem”.

    4.–6. II Olari Eltsi kontserdid Bournemouth SOga (Poole’i Lighthouse, Cheltenhami Town Hall,  Exeter University): Stravinski „Pulcinella” süit, Mozarti Klaverikontsert nr 20 (solist 16aastane Benjamin Grosvenor), Schumanni I sümfoonia.

    4. II Neeme Järvi juhatas Royal Festival Hallis London Philharmonic Orchestrat: Mahleri „Laulud surnud lastest” (solist Matthias Goerne), Beethoveni IX sümfoonia (G. Mahleri redaktsiooni esiettekanne Londonis, koos orkestrikoori ja solistidega).

    7. II dirigeeris Järvi LPO ja koori ees samas saalis Dvořáki Requiem’i. 

    6.–8. II Kristjan Järvi ja Milwaukee SO: Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud”, Bernstein, Gershwin, Ellington, solist Stewart Goodyear.

    8. II Los Angeleses 51. Grammy’de jagamisel võitsid 95. kategoorias „Best Surround Sound Album” auhinna heliinsener Michael Bishop ning produtsent Robert Woods CD eest Mussorgski teostega, mille firmale Telarc plaadistasid Cincinnati SO ja Paavo Järvi. 

    10.–13. II Mihkel Kütson juhatas SchleswigHolsteini SOd (Schleswig, Flensburg, Husum, Rendsburg): Mozarti Sümfoonia nr 25, Bergi Viiulikontsert (Linus Roth), Beethoveni V sümfoonia;

    20.–23. I esines ta SH SOga samades linnades (Dohnányi „Ruralia hungarica”, Haydni Sümfoonia nr 44, Bartóki Orkestrikontsert).

    12. II Olari Eltsi debüüt Münchenis sealse Kammerorkestriga Prinzregentheateris Münchenis: Coplandi süit „Appalachi kevad”, E.-P. Saloneni  „Mania” (solist Anssi Karttunen), Sibeliuse „Canzonetta” ja „Kurb valss”, Erkki-Sven Tüüri „Oxymoron”.

    12. II Paul Mägi juhatas Uppsala Kammerorkestrit: Brahmsi II klaverikontsert (Terés Löf), Nielseni I sümfoonia.

    17., 19. ja 20 II dirigeeris ta Stockholmi Kuninglikus Ooperis ka „Luikede järve”. 12.-13. II Kristjan Järvi juhatas Stuttgardi RSOd: Bernsteini avamäng ja süit „Candide”, Moritz  Eggerti Löökpillikontserdi esiettekanne (Peter Sadlo), Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud”.

    14. II Tarmo Vaask dirigeeris Ludger Vollmeri ooperit „Gegen die Wand” Bremeni teatris, kus anti teatrile ja heliloojale üle European Tolerance Prize’i.

    15.–22. II esines Lauri Vasar Madridi Teatro Realis Lleonard Balada uusooperi „Faust-bal” esiettekande neljal õhtul Mefistofelese osas, dirigendiks Jesús López Cobos. 

    15. II Kristjan Randalu ja Toomas Vana esinesid Stuttgardi Musikalische Akademie hommikusarjas „Loomade karneval” (Neues Schloss, Weisser Saal).

    18. II Otsa-nim Tallinna Muusikakooli bigbänd (dir. Siim Aimla) Eesti Vabariigi aastapäevakontserdiga Viinis Palais Pallavicinis (Valgre, Naissoo, Kikerpuu, Kalluste jt).

    20. II tegi bigbänd kaasa ka Eesti-Austria galaõhtul Salzburgi Mozarteumis

    18.-19. II Eri Klas Moskva Novaja Operas: Donizetti  „Armujook” ja Puccini „Messa di Gloria”.

    20. II juhatas Klas Moskva Konservatooriumi Suures saalis Konservatooriumi SOd: Beethoveni avamäng „Coriolanus”, Kolmikkontsert ja VII sümfoonia. 19.-20. II Paavo Järvi ja Frankfurdi RSO: Wagneri „Tristani ja Isolde” sissejuhatus ja „Liebestod”, Schumanni Viiulikontsert (Christian Tetzlaff), Hindemithi „Mathis der Maler”.

    21.-22. II Tallinna Kitarrikvartett Vilniuse kitarrifestivalil ja Kaunases (Robert Jürjendali  „Lepitaja”, Timo Steineri „Minotauruse päevaraamat”, Bach, Brouwer, Domeniconi, Torroba).

    22. II Kristjan Järvi kava Tonkünstleritega St Pöltenis: Rossini avamäng „Wilhelm Tell”, D. Schnyderi Alpisarvekontsert (Arkadi Shilkloper), R. Straussi „Alpisümfoonia”.

    23. ja 26. II laulis Ain Anger Viini Riigiooperis Verdi „Nabuccos” Zaccaria osas, lavastaja Günter Krämer.

    24. II mängis Vabariigi aastapäeval Eesti saatkonnas  Berliinis duo Raivo Tafenau – Kristjan Randalu.

    26. II Tanel Rubeni kvintett esines koos Kristjan Randaluga Moskva džässilinnakus (JazzTown) Tagankal, ansamblis veel Kadri Voorand, Raivo Tafenau, Taavo Remmel.

    26. II Kristjan Järvi Barbicanis Londoni SO ees: Bernsteini „Candide”, Šostakovitši I viiulikontsert (Midori), Brahmsi IV sümfoonia.

    26.-27. II Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) Hongkongi kunstide festivalil, dirigent  Stephen Layton. I kavas Arvo Pärdi „Bogoroditse Devo”, „Dopo la vittoria”, „Nunc dimittis”, „Magnificat-Antiphoni”, Mendelssohn; II – Veljo Tormise „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele” ja „Jaanilaulud”, Cyrillus Kreegi „Kolm Taaveti laulu”, Arvo Pärt (3 teost), Sibelius, J. Tavener, M. Lauridsen, E. Whitacre.

    1. III lauldakse veel Soulis (Pärt, Mendelssohn).

    28. II Olari Elts Orquestra National do Porto ees Portos: Brahmsi „Traagiline avamäng”, R. Martinssoni  Trompetikontsert „Bridge” (solist Hakån Hardenberger), Šostakovitši VI sümfoonia.

    28. II Alfia Kamalova laulab oma uues teatris Gelsenkirchenis Kalmani „Chicago hertsoginnas” printsess Rosemarie osas.

    28. II Mihkel Kütson dirigeerib SH-Landestheateris G. Charpentier’ „Louise” esietendust. Kuu keskel ilmus ECMi uus CD „Arvo Pärt. In Principio”, kuus teost on salvestanud EFK, Tallinna Kammerorkester ja ER SO Tõnu Kaljuste  juhatusel. Varasemast.

    31. I Bachi 4 klaveri kontserdi solistideks olid koos Cathedral Bluffs SOga Toronto Scarborough’s Norman Illis-Reintamm (ka dirigendina) ja 9. III oma 80. sünnipäeva tähistav Armas Maiste.

    24. I Vaiko Eplik ja ansambel Eliit esinesid Varssavis president Ilvesele Poola Äriklubi Assotsiatsiooni peaauhinna üleandmise tseremoonial ja alternatiivmuusikaklubis Hydrozagadka.

    23.-25. I tutvustati Baltimaade  koorimuusika foorumil Limburgis Arvo Pärdi kooriteoseid, vahendamas Tõnu Kaljuste.

    Arvo Pärdi ettekandeid mujalt: 24. I „The Deer’s Cry” segakooriversiooni esiettekanne Limburgis (Ensemble vocal, Cornelius Trantow); 9. II „Pari intervallo” (4 käele v. 2 klaverile) esiettekanne, Mannes College of Music, NY, Manon HuttonDeWys ja Evi Jundt; 14. II „De profundis” (meeskoorile, orelile ja löökpillidele) esiettekanne, Toulouse, Choeur de Capitole, Patrick Marie Aubert.

    20. XII esitas Taavi Kerikmäe sekstett (ka Tarmo Johannes, Meelis Vind, Vambola Krigul, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila) Helsingis Kimmo Kuituneni autoriõhtul tema teose „TripleDuos”.

    Esa- Pekka Salonen taas Londonis

    Lõpetamas muusikadirektorina Los Angeleses, on Esa-Pekka Salonen sügisest orkestri Philharmonia peadirigent Londonis (oli siin peakülalisdirigent  1985–94). Muljetavaldavaim on orkestri 9-kuune sel kuul algav uus projekt: „Unistuste linn: Viin 1900–1935”. Kuigi keskmes on Mahleri, Schönbergi, Zemlinsky ja Bergi muusika, tuuakse see nende aastate kujutava kunsti, arhitektuuri, kirjanduse, filosoofia ja teadusega ajaloolisse ja sotsiaalsesse konteksti. Orkestrikontsertidele lisanduvad enam kui 20 linnas üle maailma kammerõhtud, loengud, filmid, haridusprogramm jm. Saloneni solistideks  on pianist Mitsuko Uchida ja viiuldaja Christian Tetzlaff. Festival algab Anvili Basingstoke’is 25. II Julian Johnsoni (kogu seeria konsultandilektori) loengu ja kontserdiga Saloneni käe all: Schönbergi „Kirgastunud öö”, Mahleri IX sümfoonia, mis on kõrvuti VI sümfooniaga ka paljudes järgmistes kavades. Edasi minnakse Birminghami (Schönbergi „Gurre-laulud”), samaga ka Londonisse, märtsis tulevad
    Pariis, Brüssel, Amsterdam, Köln, Viin, Barcelona,  Madrid; paari ringiga tagasi Londonisse, siis Hamburg, Kopenhaagen, Oslo, Göteborg, Stockholm jne.

    Preemiad ja tunnustus

    Dirigent Kent Nagano pälvis Jaapani keisri Tõusva Päikese ordeni teenete eest Jaapani muusikakultuuri ning Jaapani-USA muusikasuhete arendamisel. Saksa teatripreemia Der Faust laureaadid muusikapoolel on lavastaja Christof Loy („Così fan  tutte” Frankfurdis) ja lauljatar Iris Vermillion („Penthesilea” Dresdenis). Dirigent William Christie valiti Prantsuse Kaunite Kunstide Akadeemia liikmeks.

    Ajakirja Gramophone Young Artist of the Year on vioolakunstnik Maksim Rõssanov. British Composer Awards: kammermuusikas Joe Gutleri „Folk Music”, koorimuusikas Michael Zev Gordoni „This Night”, liturgilises muusikas James MacMillani „The Strathclyde  Motets” (4 motetti), soolo- või duomuusikas Judith Binghami „Fantasia” (tsüklist „The Lost Works of Paganini”), vokaalmuusikas Howard Skemptoni „The Moon is Flashing”, orkestrimuusikas Luke Bedfordi „Wreathe”, lavamuusikas Jonathan Dove’i „The Adventures of Pinocchio”.

    Rahvusvahelise auhinna pälvis Elliott Carteri „Three Illusions for Orchestra” (nominendiks olid ka Kaija Saariaho ja Hans Werner Henze). Gramophone’i kriitikute otsusel on maailma  parim hetkel Amsterdami Concertgebouw orkester (peadirigent Maris Jansons, kes päris ameti Riccardo Chaillylt). „Hõbemedalil” on Berliini Filharmoonikud (Simon Rattle) ja „pronksil” Viini Filharmoonikud (WPO alustas 19. II Zubin Mehtaga maailmaturneed: kuni 14. III Euroopas, USAs, Indias, Hiinas, Araabia Ühendemiraatide). Järgnevad London Symphony Orchestra, Chicago SO, Baieri Raadio SO, Cleveland Orchestra, Los Angeles Philharmonic, Budapesti  Festivaliorkester ja Dresdeni Staatskapelle.

  • Voldemar Panso nimelise preemia sai Ago Soots

     

     

  • Laulev revolutsioon ja aborditung

    Rolf Liiv

     

    Toomas Vindi “Topeltvalguses” on tõenäoliselt muheledes, ehk itsitadeski kirjutatud raamat. Sedavõrd selgelt on tunda autori mõnu ladusast tekstivoolust, millesse pikitud kavalaid humoorikaid vihjeid.

    Millest teos räägib? Kui teha lühikokkuvõte, mõjub see kitšilikult, melodramaatiliselt, aga see on vaid pealiskiht. Romaani tegevus toimub murrangulisel 1988. aastal. Kommunist Helger Tepneri noorem naisalluv Viivika tuleb ülemuste kutsel soome külalistega õhtustama, misjärel Tepner kutsub Viivika oma suvilasse, kus nad veedavad mõne aja koos. Tepneri abikaasa on Musta mere ääres puhkamas. Tepner teeb äsja oma kaaslasest Andresest lahku läinud Viivikale abieluettepaneku, mida viimane ei kiirusta vastu võtma. Olukorda komplitseerib asjaolu, et Viivika on Andresest rase. Kogu teose vältel kaalub ta, kas teha aborti või mitte. Pinget lisab episood, kus suvilasse ilmub Tepneri õde, keda Viivika peab ekslikult mehe abikaasaks. Tepner pakub Viivikale oma suvila majahoidja kohta. Suvilas tabab Tepnerit purjutamishoog, mis aga ei tekita Viivikas erilist tülgastust. Nad veedavad rannas õndsaid armuhetki. Kasutades oma privileege, muretseb Tepner Viivikale omaette elamispinna. Teose lõpus kordab Tepner oma abieluettepanekut. Selgub, et aborti teha on liiga hilja, seega otsustab Viivika lapse sünnitada. Samal ajal toimub Lauluväljakul “Eestimaa laul”. Viivika ema on eufoorias…

    Kuid eelnenu on vaid teose petlik pealispind. Tegelikult on raamatus mitmeid tasandeid, süvahoovusi, mis lisavad väärikust, kunstilist läbitöötatust.

    Stiililt on romaan väga omapärane: harmooniliselt põimuvad poeetilised kujundid ja argisemad-labasemad keelendid. Kuid isegi vulgaarsõnu kasutades säilitab Vint elegantsuse. “Olin lugenud, et loode eritab toksilisi aineid, mis teevadki südame pahaks. Mu kullake pasandab, mõtlesin ma” (lk 66). See kõlab ühtaegu armsalt ja koomiliselt. Muidugi tahaks küsida, kas üks rase naine ka tegelikult niisugust sisemonoloogi peab.

     

    Perifeeriast tsentrumisse

     

    Vindi tekstile on iseloomulikud erilised pikad, läbimõeldud kujundid: “Sain aru, et üsna juhuslik õhupall puhuti täis ja nii see minu ajusagarate vahel pringi ja värvilisena uhkeldas, ning siiamaani ei osanud ma kahtlustadagi, et kinnisidumise kohast pressib vähehaaval õhku välja ja et mõne aja pärast kõhnub pallike kokku, jääb kuskil toanurgas närtsinud ja koledana vedelema” (lk 42 – 43).

    Tegevuskohtade määratlused on paiguti selged – Tallinn, Tartu, paiguti millegipärast vihjelised: “Selles kandis pidi olema mitmeid parteiladviku suvilaid” (lk 60). On huvitav, et tegevustik kulgeb justkui perifeeriast tsentrumisse: teose algupoolel suvituspiirkonnas, lõpulehekülgedel aga Tallinnas, enamgi veel, Lauluväljakul, tohutu sümbolväärtusega paigas.  Võiks esile tuua kaks liikumisjoont: sotsiaalse  vabanemise (Laulev revolutsioon) ja individuaalse vabanemise värdvormi (aborditung) poole.

    Ometi on lõpplahendus humaanne: laps jääb siiski alles ja Eesti saab vabaks. Negatiivne vabanemine (nurisünnitus) muutub positiivseks (sünnitus).  Pole tähtsuseta, et  teose lõpulehekülgedel pannakse tuli põlema – just nimelt elektrivalgus, mitte enam mingi vilkuv küünlaleek, nagu varasemates romantilistes episoodides. Kas pole see valguse võit, millest laulis Tõnis Mägi, oma jämemateriaalses vormis? Ometi ei lõpeta Vint romaani imala happy end’iga, vaid jätab kõik salapäraselt lahtiseks: “Ma tundsin, kuidas kibelesin juba ütlema: “Tead, ema, ma vist ikka e i  l ä h e  mehele”, aga miskipärast ei öelnud seda veel” (lk 271).

    Loomulikult on kiusatus kiirustades väita, et teos on tulvil klišeesid, stereotüüpseid situatsioone, psühhoanalüütilisi arhetüüpe jms. Aga näib, et Vint kasutab seda sorti alusmaterjali suuresti selleks, et seda välja naerda. Aga ka selleks, stereotüüpse vahele pakkuda tõeliselt originaalset. Jah, armukese pidamine abikaasa äraolekul, korteri hankimine parteilase privileegina – kõik need motiivid on kuidagi väga tuttavad. Vint oskaks kindlasti olla originaalsem, eelistab aga siiski nautida mängu tuttavlike elementidega, vürtsitades neid isikupärase leebe huumori, vihjelisusega. Ning seetõttu ei saa tulemus lääge. Vastupidi, peategelane naerab enda imal-romantiliste kujutluste üle. Analoogiliselt topeltvalgusega võib rääkida ka topeltnaerust, pigem vist topeltmuigest – autor muigab oma  tegelase üle, kes omakorda itsitab enda mõtete peale.

    Üks paremaid Vindi maheda huumori näiteid: “Küsisin, kas ka tema on rahvarindlane. Ma kujutasin ette titeohtu mehi, kes rahva hiigelrinnast piima imevad” (lk 227).

     

    Irooniline retrospektiiv

     

    Teoses on õigete nimedega tuntud tegelasi, näiteks Trivimi Velliste, Heinz Valk, Malle Leis, Leonhard Lapin, kuid ka müstiline “üks vanema põlve kunstnik”. On raske lugeda tekstist välja midagi hinnangulist eelmainitud isikute kohta – nad lihtsalt on teosesse puhtast mängurõõmust sisse võetud.

    Kuigi tegevustik toimub 80ndatel, oskab Vint teksti kavalalt peita kriitilis-iroonilisi vihjeid praegusaja Eestile. “Talu peremees – Helgeri hea tuttav Tõnis Tõru – hakkas meile äkki vaimustunult kirjeldama, millisena ta tahaks ümbrust tulevikus näha, kuidas ta ehitab siia järvedeaheliku ja kuidas hakkab korraldama igal suvel muusikaetendusi, ning kindlasti tuleb pool Eesti rahvast imetlema tuleskulptuure ja kuulama elavat muusikat – Schubertit, Chopini ja Mozartit.” (lk 204 – 205).

    Tekstis esineb sageli tegelaste tagasivaateid lapsepõlve. Need mõjuvad väga filmilikult, samas ka omamoodi lahjendatud freudistlike pildikestena. Tekivad (väga) ähmased paralleelid Ingmar Bergmani filmidega. Teksti tempo ja atmosfäär meenutavad Michelangelo Antonioni filmi “Blow-up”.

    Eraldi tuleks käsitleda muusika rolli “Topeltvalguses”. Tegelased kuulavad peamiselt Mozartit, Vivaldit. Mozarti 20. klaverikontsert saadab mitmeid episoode. Iseloomulik on, et noor naine Viivika näib täielikult eemal olevat popmuusikast, nagu ka poliitilisest hetkeolukorrast, kuna on hõivatud oma raseduse üle juurdlemisega. Alles teose lõpupoole avastab Viivika, et Eesti elus on puhuma hakanud murrangutuuled.

    Kogu tegevust on kirjeldatud naise silmade läbi. Ometi pole Viivika päris tavaline naine: ühel hommikul ärgates tundis ta end mehena ja see varjatud maskuliinsus, mida ta sisimas kannab, saadab kõiki ta mõttekäike ja loogikat läbi kogu teksti. On tajutav, et Viivika sisemonoloogid pole ehedalt naiselikud, vaid konstrueeritud, ta mõttekäigud liiga ratsionaalsed ja intellektuaalsed. Kuid ometi on need kirjutatud jahmatava psühholoogilise sügavusega, mida on varemgi Vindi loomingu väärtuseks peetud.

     

    Laulev revolutsioon või meheleminek

     

    “Topeltvalguses” on peaaegu nagu filmistsenaarium, sedavõrd täpselt on kirjeldatud valgust ja helitausta. Kogu tegevus on hõlpsasti visualiseeritav.

    Autori kunstnikustaatus ei jäta tekstile oma pitserit panemata: nii toob ta mängu Aili Vindi ja tema maalide tõlgendused, samuti mitmeid väliskunstnikke. Ühiskondliku ja isikliku tasandi suurejooneline kontrast avaneb teose lõpus, kus Viivika ema muljetab Lauluväljakul toimunud Eestimaa laulust, Viivika aga deklareerib, et kavatseb mehele minna… Kumb siis tähtsam on? – Vint seda ei ütle.

    Just valgusega seotud lõigud ei lase teosel muutuda lihtlabaseks armastusromaaniks või lõbusaks retrovaateks sovetiaja viimsetele aastatele. Topeltvalguse kujund on natuke esoteerilinegi: nii kirjeldab Vint müstilis-romantilise tooniga, kuidas päikesekiir muudab küünlaleegi peaaegu olematuks, kuidas üks valgus tapab paratamatult teise valguse. Topeltvalgus oleks ehk midagi täiusliku valguse laadset, kuid selleni kirjanduslikud kujutusvahendid ei küündi. Portree Viivikast jääb osaliselt ikkagi
    varjatuks. Pole juhuslik, et kaanekujunduses kasutatud maalil on valge ainult üks paljudest akendest ning naine, kes sellesse vaatab, on meie, st lugeja poole seljaga.

    Aga kui nüüd võtta pesulõks ja panna mõistusel suu lukku, siis mis tunde see raamat jätab? See on üks ütlemata mõnus, muhe, sõbralik tunne. Silme ette kangastub rahulik, põhjalik, läbinägelik, leebelt irooniline kirjutav käsi, mis on meistritööga toime saanud.

  • Näitleja näitleb näitlemist

    Olev Remsu

    Dokumentaalportretisti tähtsaim otsus on portreteeritava valik. Tuimast ja igavast inimesest on haaravat portreed luua kole keeruline ning selles mõttes on Ester oma bakalaureusetöös küll kümnesse lasknud. Päris ime, et meie filmitegijad pole Lundveri varem avastanud, olgugi et ta vaatab kaanetüdrukuna tihti vastu ajalehekioskite vitriinidest. Kõige nähtamatum seisab alati nina all.

    Autori järgmiseks ülesandeks on portreteeritava teisaldamine elust ekraanile, nõnda et tegelikkuse jäljendus oleks igati tõetruu ja usutav. Kinomaja esietendust austas oma osavõtuga portreteeritav ise ning vaatajail oli harukordne võimalus võrrelda reaalset Lundveri tema portreega. No täkkesse, mis täkkesse! Koopia ekraanil oli vahakujuna punktuaalne, vahest ainult õige tsipake tuhmim ja ilmetum kui elus originaal ise.

    Ja kui lihtsate knihvidega oli see tehtud, peamiselt inter­vjuusarjaga Lundveri hästi tundvate inimestega. Kes seal olid? Kaljo Kiisk, Kärt Tomingas, Tõnis Mägi, Anne Paluver, Vello Orumets, Mikk ja Carmen Mikiver, Lundveri sugulased ja lapsepõlvesõbrad. Tähendab, ka usutletavad olid õigesti valitud, kõhklusi tekitasid mõned intervjuupaigad, ma ei taibanud nende loogilist seost asjaga. Ja vahel oli Lundver ise intervjuu juures, võis nõnda mõjutada usutletava juttu.

    Intervjuude tonaalsus erines: mõni viskas nalja, teine analüüsis tõsiselt, vähemalt kord oli tegu ka täieliku müstifikatsiooniga. Siiski oli Ester suutnud säilitada üldise semutsev-kamraadliku meeleolu, mida õhkus eelkõige Lundverist endast ja mis ongi näitleja omamoodi kaubamärk.

    Kindlasti olid sellega Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli lõputöö nõuded täidetud, autor teeninud ühe kõrgematest hinnetest. Kui kasin on niisuguse eksamitöö eelarve, kui pisike tehnikakasutamise võimalus!

    Siiski oli “Ada Lundver” tõstetud nagu tavalisest lõputööst erilisemaks, seda juba presentatsiooniga Kinomajas, kus film siirduks nagu nn päriskino mängumaale.

    Ehk just seetõttu oleks tahtnud heita pilgu ka portreteeritava sisemaailma, tema hingeellu. Raha poleks rohkem kulunud, ainult küsimused oleksid pidanud ehk olema suunatumad.

    Vastamata jäi võtmeprobleem: miks siiski sai Lundver mängida vaid paari üksikut mängufilmirolli? Kas saatus on teinud talle ülekohut või vastab see tema näitlejavõimeile? Kaks lavastajat, kes oleksid võinud selle kohta öelda oma arvamuse, olid delikaatsed. Siin oleks pidanud usutleja olema pealetükkivam. Mis sest, et pole viisakas!

    Mulle jäi tunne, et nägime ainult Lundveri avalikkusele demonstreeritavat maski, suitsukatet, mis varjab ehk raskeid siseheitlusi. Ei saa ju inimene olla frivoolne ja linnulennuline! Ja veel kuidagi nimme või väljakutsuvalt frivoolne! Mis on selle taga? Või on see siiski ehe, mitte teesklev inimene? See jäi õhku rippuma ja selline asi ei tule portreele kasuks.

    Ei jää ju märkamata, et Lundveri käitumine on märgilise iseloomuga. Kui ta kuhugi sisse astub, kui ta midagi räägib, siis on see midagi rohkemat kui sisseastumine ja jutt, mis sõnade kaudu kuuldub; Lundver ise annab oma istumisele-astumisele mingi tähenduse, mis on talle kuidagi väga tähtis. Seda võisime Kinomajas tabada nii päris-Lundveri kui ekraani-Lundveri jälgides. Ent filmi oli see tulnud ainult üksüheselt, märki dekodeerimata, tähendust lahti mõtestamata, sellele omapoolset seletust või hinnangut andmata.

    Kas näitleja on rollis väljaspool lava?  

    Miks ei kuulnud ma küsimust: mida Lundver tundis, kui ta järjekordsest rollist ilma jäi? Mis sest, et pole ilus, küsima peab ikkagi. Küll nägime episoodi haledast süldipeost kuskil kolkarahvamajas, kus lauldi habras lauluke ning esitati kaheldaval tasemel kaheldava väärtusega naljapalake. Kas see pidi näitama näitlejapotentsiaali?

    Jean Paul Sartre analüüsib “Sõnades” juhtumit, kus kohvikuettekandja mängib kohvikuettekandjat. Tähendab, meil kõigil on oma ideaal, mida me matkime rohkem või vähem, avalikumalt või varjatumalt. Kas antud juhul näitleja mängib näitlejat? Või mängib mittenäitleja näitlejat?

    Milline on Ada Lundveri koht eesti filmikunsti seni kirjutamata ajaloos? Loodan, et ka sellele küsimusele saame kunagi vastuse.

     

Sirp