Toeta
Otsi

feminism

  • Eesti keele sõnaperede sõnaraamat näitab, millest on tehtud eesti keele sõnad

    Eesti Keele Instituut

    Eile  tutvustati uut tüüpi eesti keele sõnaraamatut, mille taolist ei ole eesti keeles varem ilmunud ning mis on olemas vaid väga väheste keelte kohta.

    Filoloogiadoktor Silvi Vare koostatud kaheköitelises sõnaraamatus „Eesti keele sõnapered“ on kirjeldatud ligikaudu 120 000 sõna ehitust ja nende moodustusseoseid teiste sõnadega. Sõnaraamat on mõeldud keeleteadlastele uurimisainestiku allikaks, eesti keele õppijale ja õpetajale sõnavara omandamise abivahendiks, kuid samuti ka kõigile huvilistele, keda köidavad eesti keele sõnavara ja sõnaloome rikkused.

    „Alustasin sõnaperede sõnaraamatu koostamist enam kui 10 aastat tagasi. Tõuke sellise uut tüüpi sõnaraamatu koostamiseks andis 1986. aastal ilmunud Aleksandr Tihonovi vene keele sõnamoodustussõnastik,“ ütles sõnaraamatu autor, Eesti Keele Instituudi vanemteadur Silvi Vare.

    Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi sõnul on see suurteos teetähis eesti leksikograafias, milletaolist enne ei ole olemas olnud. Ta tunnustas Silvi Vare hiigeltööd ja tõstis esile leksikograafias peatselt saabuvat uut, andmebaaside ja arvutisõnastike ajajärku.

    Ainulaadse sõnaraamatu tähtsust eesti keele jaoks rõhutas ka Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute peatoimetaja Margit Langemets, kelle sõnul on raamatu valmimist oodatud aastaid ning see täiendab Eesti Keele Instituudi poolt väljaantud sõnaraamatute perekonda: „Paberil ilmunud teost saadab Eesti Keele Instituudi kodulehelt kasutatav indeks, mis teeb sõnastiku kasutamise tänapäevaselt hõlpsaks.“

    Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint tutvustas sõnaraamatu sünnilugu ja ütles, et sõnaraamat ühendab endas nii eesti keele sõnavara rikkuse kui grammatilise moodustussüsteemi  kirjeldamise. „Tõstan eriti esile Silvi Vare sihikindlust ja missioonitunnet viia teadusprojekti raames alustatu loogilise lõpuni, kus avastused on muudetud kasutajale kättesaadavaks.“

    Tartu Ülikooli emeriitdotsendi Reet Kasiku sõnul on Silvi Vare liigitanud ja süstematiseerinud kõik ÕS-is leiduva eesti põhisõnavara sõnaperedeks. Põhjalikult ja mitmeastmeliselt analüüsitud korpus on nüüd uurijatele kättesaadav ja loodetavasti toob juurde uusi sõnamoodustuse uurijaid.

    Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge: „Võlgneme Silvi Varele tänu sõnamoodustusest peredena mõtlemise eest, tema kaudu on sõnamoodustuslik mõtteviis jõudnud üldharidusse.“ Professor Kerge tõstis esile sõnamoodustusalase teabe praktilist kasutatavust otsingumootorites.

    Sõnaraamatu ilmumist on toetanud Haridus- ja teadusministeerium, kelle toel jagati kaheköitelist sõnaraamatut keeleteadlastele. Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge: „Arvestades ülisuurt huvi selle sõnaraamatu vastu, on raske aru saada, kuidas me siiani ilma selleta läbi oleme saanud!“

    Sõnaperede sõnaraamatu ilmumist toetasid Armin Kõomägi, Kalev Pihl, Katrin Pink, Jaana ja Eiko Priidel.

    Sõnaraamatut „Eesti keele sõnapered“ on võimalik osta Eesti Keele Sihtasutuse raamatupoest Roosikrantsi 6.

    Silvi Vare on sündinud Saaremaal, lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal. Kandidaaditöö koha- ja kogunimetusi moodustavatest liidetest kaitses 1975. aastal, doktoriväitekirja eesti keele nimisõna- ja omadussõnatuletusest kaitses 1994. aastal. Põhilised uurimisvaldkonnad on olnud eesti keele sõnamoodustus, sõnavara struktuur ja eesti keele õpetamine teise keelena. Silvi Vare on kahel korral pälvinud ajakirja „Keel ja Kirjandus“ aastapreemia; samuti Eesti Vabariigi teaduspreemia autorite kollektiivi liikmena.

  • Jaan Kaplinski kaasaegse mõtlejana

    Jüri Talvet

    See, mis provintsi silmis suurust kehastab, ei pruugi isegi alati olla mood või modernsus, piisab juba, et see tuleb „sealt”, kus suured elavad – läänest siis, kui mõtleme provintsi all Eestit. Tulla tänapäeval välja nii mitmemõttelise märgiga nagu „mõte” on pealegi riskantne. Uuemate aegade mõte koondub filosoofia ja veel enamgi teaduste (kaasa arvatud filosoofiateaduste)  märgi alla. Seega, kui jutt käib „mõttest”, eeldatakse teaduslikku käsitlust, põhjalikku viiteaparaati jms, mis peaks tagama selle, mida mõistetakse mõtte objektiivsuse all. Kas polnuks õigem sarjale pealkirjaks panna „Kaasaegne essee”? Tõepoolest, sarja algatajana ei olnud mul vähimatki kavatsust tekitada ruum teadusartiklite kogumike või teadusmonograafiate avaldamiseks. Sellised on meil juba olemas ja toimivad üsna hästi. Mõtlesin nimelt uut ruumi esseistikale. Ons aga kindel, et me essee kui žanri tähendusest enam-vähem ühtviisi aru saame? Meie päevil kaldutakse esseeks  nimetama mis tahes teemal vabas laadis eneseavaldust, enamasti just vastandina teaduslikkusele või akadeemilisusele. Interneti-maailma plahvatuslikult siginenud „blogoloogia” võiks olla seesuguse esseistika soliidsem, identifitseeritud pool, kuna madalamate isiklike kihkude avaldamisruumi, kus anonüümsuse tõukel inimväärikuse pidurid tihti hoopistükkis kõrvale heidetakse, esindavad igat masti netikommentaarid.

    Ses mõttes elame tänapäeval tõelises esseistikaparadiisis. Minu mõte sarja asutades oli siiski muu. Mõtlesin seda esseed, millele andis kuju prantslane Michel de Montaigne  oma „Esseedega” XVI sajandi lõpupoole ehk siis renessansi küpsuses ja loojakul. Muidugi mõista kirjutati ligilähedaselt samasugust esseistikat tunduvalt varem nii idas kui ka läänes, aga Montaigne jääb siiski heaks lähtekohaks. Kui keegi tahab arvustada „Kaasaegse mõtte” sarja raamatuid, siis võiks ta taustana läbi lugeda mõned Montaigne’i esseed, millest hea valik leidub eesti keeles Europeia sarjas Kristiina Rossi vahenduses, aga mida meil maakeeles kõigepealt esitles Aleksander Aspel raamatus „Valik prantsuse esseid” (1938). Häid esseid on ikka kirjutatud, kuid ega Eestis see žanr  tõesti kuigi kodunenud ole. „Kaasaegse mõtte” sarja mõte ongi katse head esseistikat kodustada, meile omasemaks teha.

    Näidata, et isiklikkusega (seega subjektilisusega) ühenduses võib mõte ootamatumagi erendusega särama lahvatada, innustada edasi mõtlema, provotseerida väitluseks, tekitada uue objektiivsuse, milles ta ei pruugi end avaldada vähem järjekindlana kui seal, kus ta end ainest, kehast, loodusest – meeltest, tundest, kiindumustest, seksuaalsusest – teadlikult lahti kisub. Tehniliselt-poliitiliselt võib esseist-mõtleja eksida või liialdada, ent nagu luules või igasuguses heas kirjanduses  teenib siingi licentia poetica avarama vaimse tõe altarit. Sel põhjusel on eeldusi häid esseid kirjutada pigem kirjanikel ja luuletajatel kui kutselistel filosoofidel või teadlastel. Kas mõte, mis on eemaldunud inimesest kui tervikust ja loodusest, saabki üldse järeldada midagi inimese kohta? Ja kui ta tema kohta midagi olulist järeldada ei saa, mida saab ta siis öelda iseenda kohta?

    Teisisõnu, kas maailma mõistab väljendada keel, millest on tõrjutud meel? Eks see on Jaan Kaplinski vastseima raamatu peaküsimus, kusjuures tundub mulle küll, et esmakordselt oma esseistikas räägib Kaplinski sel teemal  pineva järjekindlusega, kõik oma isiklikud võimed ja mitmekihilised kalduvused mängu tuues. Ta kõneleb luuletajana, vanade keelte ja kultuuride tundjana, budismi ja taoismi austajana, aga ka eemale tõmbudes romantilisemat-tundelisemat meelelaadi mõtlejatest, kui ta rõhutab, et tema küll ei pea looduse üksikasjade kas või teaduslikku tundmist millekski, mis võiks kuidagiviisi segada looduse imelisuse ja maagia vastuvõtmist. Selle küsimuse esitab muide Edgar Allan Poe oma sonetis „Teadusele” (1829, vt hiljutine „Ameerika luule antoloogia” Tartu 2008). Poe tundub küll väitvat, et teadus  hurmasidet inimese ja müüdi ning inimese ja looduse vahel närtsitab, kuid tegelikult näitab tema kogulooming samasugust luule ja teaduse vastastikku rikastavat suhet, nagu see on Kaplinskil. Võiks mõelda muudelegi rööpjoontele. Üks olulisi on kindlasti portugali luuletaja, XX sajandi lääne luule üks kõige omapärasemaid loojaid Fernando Pessoa. Ta laskis küpsemas eas Álvaro de Camposil – ühel oma värvikaimatest teisikutest – küll irooniliselt vihjata teaduse suutmatusele anda vastust inimelu ja olemasolu peaküsimustele, ent temagi unistas eriti  noorema ea töödes uuest hingeteadusest, mis suudaks jäädvustada inimhinge peenimaidki liikumisi ja funktsioone ühtaegu reaalses ja sürreaalses-ideaalses substantsis. Jaan Kaplinski eluaegne kirg on olnud trotsida pealiskaudseid, skemaatilisi määratlusi ja lahterdusi, neid märke, mis meid ei vabasta, vaid vastupidi, orjastavad, eemaldavad elutervikust. See pealiskaudsem mõtlemisviis on tema järgi omane läänele.

    Muistse ida filosoofiates ja luules seevastu leiab ta vaimule avaramat liikumisruumi ja üha kosutust oma hingele. Ka raamatu „Paralleele ja parallelisme” kaanepöördel  jagab ta kultuurid kahte pühitüüpi: kommunikatiivsed (verbaliseerivad, logotsentrilised) ja meditatiivsed (mitteverbaliseerivad, mitte-logotsentrilised). Muidugi võiks öelda, et Jaan Kaplinski, liigituste trotsija, loob sellega ise mingi küllaltki lihtsa skeemi, millele tegelikkus suuresti vastu räägib. Mis meditatiivsus ei oleks kommunikatiivne või mis kommunikatiivsus ei võiks sisaldada meditatiivsust? Eks ole ju kogu elava maailmal mingi keel, mingi logos, olgu väljapoole või sissepoole kõnelemiseks, olgu kõne vahendajateks keha ja vaikus või sõnad ja kirjutatud tekst. Kaplinski  pühendab raamatus rohkesti ruumi metafoorilise, konkreetset meelelisust sisaldava väljenduse esiletoomiseks, avaldub see siis iidsetes pärimustes või rahvapärases kõnepruugis. Ent tahtmine, et „kopsud-maksad” hakkaks terminina asendama anatoomiakäsiraamatutes või kooliõpikutes „siseelundeid”, küllap ei veena teadlasi.

    Küll vist ei hakkaks ka tänapäeva Eesti kaupmehed kodutarvete poele kinnitama silti „Potid-pannid” – kuigi nad muidugi võiksid ju proovi teha … Lääne inimese mõistuse-instinkt on üldiselt paraku liiga tugev, et suudetaks ennast Jaan Kaplinski kombel ületada ning  tagasi pöörduda XIX sajandi teisele poolele – „teadusplahvatusele” – eelnenud ajastu metafoorsema keele juurde. See „meie”, kellest Kaplinski (iseend sellega samastamata) räägib oma esseeraamatu viimases osas, pealkirjaga „621” (need 621 väikest lõiku ei kujuta endast muide aforisme ega mõttekilde, vaid päris tugeva loogilise järjekindlusega üles ehitatud traktaati mõtlemisest, kujutlusest, märkidest, tõest ja ebatõest jne), jääb küllap oma tavateadmiste juurde kindlaks, sest need süstib ühiskond ikka oma (sestsamast tavateadvusest lähtuvaid) pragmaatilisi sihte silmas pidades „meie” vereringesse  varakult. Ometi jääb tõsiasjaks seegi, et tundlik vähemus võib uusimatelgi aegadel ka igas lääne ühiskonnas ja lääne ühiskonnamudelile allutatud Eestis hingekosutust saada sellisest isemõtlemisest, mida on kehastanud üks või teine „suurtest narratiividest” eemalejääja, meil siis ühe sellisena Kaplinski. Tema mõttekäikudel ja loogikakeerdudel on oma tugev isikupära ning just see ise-mõtlemise võime, toeks ja materjaliks näited maailma arvukate rahvaste keeltest ja sõnaloomingust, teeb sellest raamatust eeskujuliku esseistika, sellise, mida eesti  keeles on seni loodud kasinalt.

    Olen ka mõelnud, et vahest just isemõtlejad, peavoolust erinejad, ongi peamiselt võimelised rahvuslikku identsust avardama, rahvusele valikuvabaduse tagama, eriti olukordades, kus end vabatahtlikult aheldatakse mineviku (paljuski kujuteldud, paljuski fantastiliste, paljuski poliitiliselt, sellepäevahüve-ihast kallutatud) müütide ja
    puuslike külge. Esseeraamatu lehekülgedel kohtab mitutki puhku semiosfääri mõistet. Autor ei maini küll kusagil Juri Lotmanit, kes selle termini (seda küll täpselt määratlemata) kultuurifilosoofilisse  diskursusesse tõi, ega kasuta ka „semiosfääri” päris selles tähenduses, mis võinuks Lotmanil mõttes mõlkuda. Mina olen niimoodi aru saanud, et Lotmani semiosfäär on hämar piiriala tuntu (mõistuslikult omaksvõetu-määratletu) ja tundmatu teise vahel. Oma viimasel kümnel eluaastal tegi Lotman ise otsekui hüppe strukturaalsemiootikast (läbi teksti, läbi diskursuse, teispool semiootilist sõnavara) sellele piirialale, kus miski pole ette teada ja kus plahvatused oma mõjujõus võivad ometi tihti osutuda võimsamatekski kui keskustes. Võib küll öelda, et Kaplinski turnis semiosfääri piirdeaial juba palju  varem kui Lotman. Mõlema mõtleja teekond üksnes kinnitab sümbiootilist sündroomi (lihtsalt öeldes: luule ja teaduse vastastikku rikastava kooselu eeldust), mis on Tartu genius loci’t ehk Tartu vaimu läbi aegade iseloomustanud ning Eestit tema Emajõe-linna kaudu üha õilistanud.

  • JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – led zeppelin

    Vello Salumets

    Kehvades oludes sündinud Peter Granti (1935) tööelu algas juba 13aastaselt. Algul oli ta lavatööline teatris, seejärel leidis tänu karmile väljanägemisele ning 125-kilosele jässakale figuurile tööd kaskadöörina ning professionaalse maadlejana. Ta oli üles kasvanud Londoni East Endi tänavatel ja oskas instinktiivselt eristada deebetit kreeditist. 1950ndate lõpus sai Peter Grantist kontserdiadministraator, mees, kes iial ei jätnud oma hoolealuseid hätta ja kes oli tõe eest valmis võitlema ükskõik mis vahenditega ja ükskõik kellega.

    1960ndate keskel ostis juba rock’n’roll’i maailmas tuntuks saanud Grant ansambli The Yardbirds mänedžeri käest ära nii selle bändi aktsiad kui mänedžeriõigused. Peagi ta taipas, et Yardbirdsi päevad on loetud ja edaspidi peab toetuma selles ansamblis mänginud unistavale, ent talle sümpaatseks saanud soolokitarristile Jimmy Page’ile.

    James Patrick Page (1944) võttis pööningult leitud kitarri kätte 15aastaselt, oli Elvise ja Chuck Berry aeg. Ent aastaks 1964 oli Jimmy Page’ist saanud Londoni tuntuim stuudiokitarrist. Ta oli nagu muusikaline kameeleon, kes oli suuteline vajadusel mängima ükskõik millist stiili. Paar aastat hiljem pakuti Page’ile bändist lahkunud Jeff Becki asemele soolokitarristi kohta ansamblisse The Yardbirds.

    Kui 1968. aastal oli antud Yardbirdsi viimane kontsert, kutsus Peter Grant Jimmy Page’i vaibale ja teatas, et esiteks kuuluvad kõik juriidilised õigused ansambli The Yardbirds nimele talle ja teiseks, et sama aasta sügiseks on sõlmitud juba lepingud Skandinaavia tuuriks. Et asi toimiks, võiks Jimmy soovi korral ja omal valikul kokku panna uue ansambli. Nüüd jäi vaid üle leida bändile tegusad liikmed.

    John Paul Jonesi (1946) vanemad olid muusikud. Kui 13aastaseks saanud poiss palus pianistist isal osta basskitarr, kuulis ta vastuseks: „Unusta ära, mängi parem tenorsaksofoni. Paari aasta pärast läheb basskitarr moest ja siis ei mäleta seda pilli enam keegi!” John Paul Jonesiga oli Jimmy stuudiotööd tehes tutvunud juba 1960ndate keskel ja tema uude bändi keelitamisega polnud erilisi probleeme. Oli vaja leida veel laulja ja trummar, aga see osutus juba raskemaks. Siis aga levis Page’i kõrvu kuuldus ühest pikast blondi peaga Birminghami kutist.

    Robert Anthony Planti (1948) isa oli insener, kes kavatses anda oma pojale heas koolis parima hariduse. Kuid 13aastaselt hakkas Robert vanemate pahameeleks peegli ees matkima oma ebajumala Elvis Presley lavaliigutusi. Mõne aja möödudes köitis teda bluus ja ta kasvatas pikad juuksed. Poeg oli huvitatud vaid muusikast, muutudes kõigi silme all parandamatuks biitnikuks. Robert lahkus kodust ja teenis elatist kohalikes ansamblites laulmisega. The Band Of Joy nimelises bluusiansamblis musitseerides sõbrunes ta pika ja turske pikajuukselise trummimängijaga.

    John Henry Bonhami (1948) armastus löökpillide vastu tärkas üsna varakult. Oma esimesed trummid tegi ta konservikarpidest ja 15aastaselt oli tal juba isiklik trummikomplekt. Peagi tunti Johni kui ümbruskonna kõige raevukamat trummarit, keda mitmetes klubides isegi lavale ei lubatud.

    Kui Peter Granti ja Jimmy Page’i aeganõudvad ponnistused Planti ja Bonhami värbamiseks olid vilja kandnud, kohtuti 1968. aasta suvel ja tulevane superbänd oligi koos. Algselt plaaniti ansambli nimeks panna New Yardbirds. Siis aga pakkus Jimmy Page välja The Who bassisti John Entwistle’i naljatlemisi öeldud nime Lead Zeppelin, andes sellega nagu mõista, et küllap „tinane dirižaabel” kukub kolinal taevast alla. Nüüd otsustas Page selle ära kasutada: et keegi ansambli nime valesti ei mõistaks, visati sõnast lead välja a-täht ja uue bändi nimeks sai Led Zeppelin.

    Zepi esimene omanimeline album salvestati 1968. aasta sügisel, helirežissuuriga tegeles Jimmy Page ise. Kogu materjali salvestuseks ja töötlemiseks kulus kahe nädala jooksul vaid 30 tundi. Seitse aastat hiljem, kui seda albumit oli müüdud juba seitsme miljoni dollari eest, meenutas Peter Grant, et tollal tuli tal taskust välja käia vaid 2500 dollarit.

    Jimmy Page oli plaadi helirežissöörina püstitanud ülesande, et sound peab olema laval taasesitatav. Seepärast kasutas ta salvestusel instrumentide ja vokaali mitmekordset dubleerimist võimalikult vähe. Lõpptulemuse saavutamiseks olid tal mõned üsna ebatavalised ideed. Tavaliselt paigutasid helirežissöörid stuudios kitarrivõimendi ette vaid ühe mikrofoni. Page pani aga ühe mikrofoni võimendi ette ning teise üsna kaugele selle taha. Soovitud heli saadi mikserpuldist kätte nende kahe signaali liitmisel. Võimendi taha paigutatud mikker ei püüdnud kinni mitte otse-, vaid stuudioseintelt peegeldunud heli, tekitades sound’i, mida kuuleb kuulaja live-kontserdil.

    Seni, kui bänd stuudios istus, otsustas mänedžer Zepi värske demomaterjaliga sõita New Yorki, et teha panus Ameerikale. Tema eesmärgiks oli sealsete plaadifirma esindajatega läbirääkimistel nõuda, et tulevastes lepingutes jääks otsustav sõna ansamblile: täielik kontroll plaatide salvestiste üle, plaadiümbriste kunstnike ja teemade valik, kontsertide asukoht jne. Peter Grant ei sõitnud tundmatusse, kuna uue briti ansambli vastu oli hakanud huvi tundma kuulus plaadifirma Atlantic, kes, taibanud, mis suunas rock areneb, püüdis oma konkurentidest pool sammukest ees olla.

    Plaadimaterjali läbi kuulatud, sai Grant vastuseks: „Me võtame teid”. „Ärge kiirustage,” teatas mänedžer, „te ei tea veel minu hinda!” Kõrvalepõikena võib tuua ühe, nüüd juba rock-muusika management’is klassikaks saanud Peter Granti ütluse. Kui edukas rock-ansambel võis tollal teenida 60% esinemistuludest, siis teatas Grant 1972. aasta USA kontserdituuri ajal, et hakkab võtma 90% sissetulekutest. Korraldajad küll protesteerisid, kuid Peter Grant ei andnud järele: „Kümme protsenti Led Zeppelini sissetulekust on parem kui pool mitte millestki!” Led Zeppelini esikalbum ilmus jaanuaris 1969. Tänu eelnenud kuu aega kestnud USA tuurile ja demoplaatide agarale levitamisele kohalikes raadiojaamades saabus albumile 50 000 ettetellimust. Samal ajal ignoreeriti Inglismaal seda plaati täielikult.

    Just Led Zeppeliniga on seotud uus termin heavy metal. Seda hakkasid kasutama rock’i-ajakirjanikud, keda seoses uue fenomeni ilmumisega senini kasutusel olnud vanad terminid white blues ja heavy music enam ei rahuldanud. Nii tõusis lendu üks rock’i-ajaloo kuulsamatest bändidest. See kümme aastat kõrgel taevas lennanud tinane dirižaabel jõudis välja anda üheksa plaati, mida tänaseni on müüdud üle 300 miljoni ja oma kontserditurneedel suudeti purustada kõik senikehtinud publikurekordid.

    1980. aasta septembris leiti voodist surnuna trummimängija John Bonham. Surma põhjus oli sama, mis Jimi Hendrixil: pärast ohtrat alkoholi tarbimist lämbumine oma oksesse. Kuu aega hiljem ilmus ametlik teade, et Led Zeppelin on tegevuse lõpetanud.

     

     

     

  • Surm kevadises Tallinnas ehk Kunstnike valuline reaktsioon meie ajale

    Reet Varblane

     

    Aprillikuu seostub tärkamise, uue tekkimise, kasvamisega, kuid Tallinna galeriides ringkäiku tehes hakkab silma otse vastupidine tendents: surm, nii üldisemas, isegi transtsendentaalses, kui ka konkreetsema laastamise ja  hävingu mõttes näib olevat haaranud kunstnike mõtted.

    Mark Soosaar on Tallinna Kunstihoone galerii näituse nimetanud “Ajaks”, kuid suur osa neist töödest oli paar aastat tagasi väljas Pärnu uue kunsti muuseumis pealkirja all “Surm Mongoolia moodi”. Soosaare puhul pole mingit põhjust osutada tema fotode täpselt välja timmitud kadreeringule, kompositsioonile. See on tema filmimehe kogemuse juures enesestmõistetav. Ka eksistentsiaalsed teemad nagu sünd, surm ja igavikulisus on Soosaart tema dokumenalistikas ikka köitnud. Isiklik puudutuski pole talle võõras olnud. Ku galerii väljapaneku teeb valuliselt hõrguks Soosaare ruumitunnetus: näiliselt pole ta midagi erilist teinud, pole ehitanud vaheseinu, värvinud seinu, kuid suuremõõduliste kangale trükitud fotode ülevus ning emotsionaalne täpsus meeleolu ülekandmisel ühest tööst teise on teinud pretensioonitust, mõnikord ideele raskesti allutatavast paigast pühamu. Küsimus pole selles, kas budistliku templi õue või protestantliku kiriku interjööri simulatsioon on tõene või mitte, isegi mitte selles, kas vaataja teab kõiki Mark Soosaare isiklikke jutustusi (poja ning tema vanaisa suhe, vanaisa saatus), oluline on väljapanekust tulvav tõdemus, mis sisendab üheaegselt rahu ning aukartust, aga ka ohutunnet.

    Jaan Paavle Draakoni galerii maalinäitusel on käsitletud samuti aega. Paavle ei loo simulatsiooni ega ka ruumitervikut. Tema puhul mängivad üksikteosed ning selgelt, isegi liiga avali kuulutatud autoripositsioon, et seda lõpuni tõsiselt võtta. Kuid Paavle maalid ei ole mäng ega nali, kaugel sellest, ka neis on eksistentsiaalset mõõdet, ängi ja hirmülevust. Kuid eelkõige on Jaan Paavle tõeotsija, kes kompromissitu lõpuniminekuga ning igal hetkel endas kui kõikvõimsas autoris ehk Suures Loojas kahtlemisega paneb oma maale tõsiselt võtma ka suurimad ratsionalistid, kelle arvates esoteerika on jama ning hakkama on võimalik saada ainult oma jõu ja mõistuse abil. Ja veel, kui mõne aasta taguse Hobusepea galerii maalinäituse puhul polnud päris kindel, kui hea maalikunstnik Jaan Paavle ikka on, siis nüüd on ta oma maalikunstniku positsiooni igati tõestanud. Jaan Paavle on kunstnik, kelle ausat, mõnikord veidi ebamugavustunnet tekitavat loomingut tuleb tõsiselt võtta.

    Kui Soosaar paneb surmast mõtlema eksistentsiaalses mõttes ja Paavle puhul on surmateema rohkem tausta, konteksti tasandil, siis Draakoni galerii keldrisaali on kaks noort naist Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees loonud noorte kaunite staaride-enesetapjate mütoloogilise ruumi. Painajalikult haiglasliku ruumi, mis lausa sunnib kasutama klišeeks muutunud epiteeti “postmodernistlik”. Jõgeva & Kalamehe postmodernistlik ruum sisaldab noorelt suremise romantilist müüti, noorte melanhoolsete enesetapukalduvustega naiste müüti, depressiivsete staaride müüti. Seal on vihjeid XIX sajandi prerafaeliitidele, aga ka XX sajandi naiselikkuse ideaali Marilyn Monroe hukatuslikule saatusele, samuti feministlikule kunstile (Cindy Shermanile jt). Seal on rollimängu: enda ja oma saatuse proovilepanemist. Ent ei puudu ka oht, et teadlik mäng, mõõdukas kõditustunne ei allu enam kontrollile, kasvab enesehävitusihaks. “Leave like a Lady” ei ole ainult manipulatsioon vaatajaga, selles on tubli annus (äkki liigagi palju) manipulatsiooni iseendaga. Romantilise kunstitunnetuse mõttes on piiride kadumine ainuke tõsiselt võetav kriteerium: ilmekam näide on seotud Byroni ja tema sõprade kunsti- ja elupiiride lõhkumine, mis lõppes vähemalt ühele seltskonnast, Mary Shellyle päris kurvalt, kuigi kultuuripärandi mõttes hindame seda seltskonda eelkõige just loomingu tõttu, mis sai tekkida ainult enesehävituslikus keskkonnas.

    Mitmesuguste konnotatsioonide võimalikkusele vaatamata on Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe projekt autistlik. Marianne Männi kasutab oma sõnumi edastamiseks ka iseennast: autoportreelisena ilmub ta vaataja ette “Püha õhtusöömaaega” meenutavas kompositsioonis, iseendast (ja hoolimatusest, nagu kordab ansambel Koera taustalaul) saastatuna muutub ta kärbseks (ja isegi naudib seda) jne. Marianne Männi ei ole sugugi autist. Ta on üllatavalt eetiline, isegi võitlevalt eetiline kunstnik. Temas puudub arrogants, tema sotsiaalsus kõnetab tema publikut, sest kõik see, millest Marianne Männi oma kunstis kõneleb, on juhtunud just siin ja puudutab seetõttu meid kõik.

    Ka Tallinna Kunstihoone “Vägivald ja propaganda” on sotsiaalne, isegi eetiline näitus, kuigi kõik, mida seal käsitletakse, ei puuduta (veel) meid vahetult. Jõuliselt meieni tungiv äng küll. Õnneks on meie maailmal ka positiivsem poolus ja sellele osutab eile Tallinna Linnagaleriis avatud Mari ja Kaarel Kurismaa ruumiinstallatsioon “Teine süütus”. Väljapanek, millega nad tähistavad oma hõbepulmi (stabiilsust, järjekindlust, hoolivust) ja millega osutavad ka postmodernistliku inimese vajadusele tunnetada maailma vahetult, sest kui “esimene süütus” pole enam võimalik, siis peame selle asendama “teise süütusega”.

     

     

     

  • Maanteemuuseumisse kerkib talvine liikluslinn

    Liina Kukk

    Täna, 30. jaanuaril algavad Eesti Maanteemuuseumis suured ehitustööd –  kohale tulevad ligi 60 Tartu Kunstikooli õpilast ning lumelabidate tuhinas meisterdatakse muuseumi siseõuele lumelinn. Kerkima hakkavad uued lustlikud talvised eksponaadid, mis tervitavad muuseumikülastajaid juba alates veebruarist.

    Kui reeglina seostub maanteemuuseumiga eeskätt suveperioodil hulgaliselt võimalusi pakkuv vabaõhukeskkond Teeaeg, siis  esmakordselt ajaloolisse Varbuse hobupostijaama sisehoovi rajatav lumelinn annab maanteemuuseumile võimaluse pakkuda aktiivset tegevust ka talvisel hooajal. Rajatava lumelinna näol on tegemist talvise liikluslinnaga, kus sõiduvahenditeks on kelgud ja teised liulaskmiseks sobivad vahendid.

    Lumelinna planeeritavate ehitiste esialgsed kavandid vormisid kunstikooli õpilased savisse. Noored kunstnikud katsetasid kõikvõimalikel teemadel, valikust ei puudunud ka muuseumile omased suured teehooldusmasinad ja käänulised liiklusrajad. Savist koopia sai ka muuseumi auväärne esimene motoriseeritud teehöövel Bitvargen.

    Milliseks kavandatav lumest liikluslinn täpselt kujuneb, selgub juba ehitamise käigus. Igal juhul saavad olema kõik lumelinna olulisemad komponendid nagu liumäed, tunnelid, koopad jms. „Talvise liikluslinna näol lisanduvad muuseumisse nii mõnedki põnevad „eksponaadid“ ning kui tavaliselt palume külastajatel eksponaate mitte puutuda, siis sedapuhku on see täiesti lubatud. Kutsume üles igas vanuses muuseumisõpru kodust välja tulema ja koos perega ilusat talveilma ning lõbusat liiklemist nautima,“ rääkis muuseumi programmijuht Riinu Räim.

    Lumelinn jääb avatuks kuni veebruari lõpuni või kuni ilmad lubavad.

    Eesti Maanteemuuseum on Eesti maanteede ajalugu kajastava materjali kogumise, uurimise ning üldsusele vahendamise keskus nii teaduslikel, hariduslikel kui ka meelelahutuslikel eesmärkidel. Maanteemuuseumi asutaja on Maanteeamet. Eesti ainsa terviklikult säilinud postijaama ümber rajatud muuseumikompleksis tutvustatakse interaktiivsete väljapanekute kaudu teede ja liikumisviiside arengut muinasajast kuni tänapäevani. Muuseumi originaalne ja innovatiivne vabaõhu-näitusekeskkond kannab nime Teeaeg.

  • Kaks pöördumist emakeeletundide asjus

    Eesti Kirjanike Liit, Eesti kirjanikumuuseumid

     

    Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et hoida eesti keel ja kultuur alles kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel. Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

    Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda viimseni hästi. Me teame, et praegu see ei ole nii. Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda: sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

    Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab, kuidas olla inimene, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendusoskust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas – et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

    Eesti Kirjanike Liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeele tunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeele tundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas: põhiseadus. Kui me tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on täna Eesti riik.

    Me soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.

    Pole ju palju palutud.

    Eesti Kirjanike Liit, veebruar 2009    

     

    *

    Eesti Vabariigi Valitsusele Haridus- ja Teadusministeeriumile

    Eesti kirjanikumuuseumide pöördumine

    Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 29 lõike 5 punkt 3 järgi väheneb kõigile õpilastele kohustusliku õppe maht eesti keeles ja kirjanduses 9 kursuseni. Seega väheneb eesti keele ja kirjanduse õppimise maht kokku 105 tunni võrra. Eesti kirjanikumuuseumide üks eesmärke on eesti kultuuri, keele ja kirjanduse säilitamine läbi aegade.

    Eesti  kirjanikumuuseumide veendumuse järgi on emakeele- ja kirjandustundide vähendamine vastuolus eesti rahvuskultuuri jätkusuutliku arengu taotlusega. Emakeeleõppe mahu vähendamine toob kaasa noorte lugemuse ja väljendusoskuse vähenemise, sellega seoses väheneb laste loovus ja kultuuri mõistmise ning kultuuris orienteerumise võime.

    Emakeeletundide arvelt käiakse ka muuseumides, kus kinnistatakse koolis õpitut ning omandatakse süvendatult teadmisi eesti kirjandus- ja kultuuriloo kohta. Emakeeletundide vähenemise korral jõutakse järjest vähem teistesse  keskkondadesse (muuseumidesse). Oleme veendunud, et ei tohi alahinnata keelt ja kirjandust kui esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste kujundajat, ühiskonda integreerijat ja maailmapildi avardajat.

    Peame hädavajalikuks eesti keele ja kirjanduse kohustuslikku õpet gümnaasiumis vähemalt senises mahus.

    Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum

    Lydia Koidula Memoriaalmuuseum

    Liivi Muuseum

    Eduard Vilde Muuseum SA

    A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

    A. H. Tammsaare Muuseum (Kadriorus)

    Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum

    Oskar Lutsu Majamuuseum

    Betti Alveri Muuseum

    Muhu Muuseum 24. II 2009

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Hooaja teisel väliskontserdil 24. V Stockholmi Berwaldi hallis mängib ERSO „Muusikalise kingitusena Rootsile” Olari Eltsi juhatusel Erkki-Sven Tüüri Sümfooniat nr 5 (koos Estonian Dream Big Bandiga), Toivo Tulevi „Future Continuous” esiettekande ning Stravinski „Sümfoonia kolmes osas”. Tüüri „Searching for Roots” esitas 12. V Mainzi lossis Rheinische Orchesterakademie Clemens Heili juhatusel; „Questions…” esitavad taas Hilliard Ensemble ja Müncheni Kammerorkester (Alexander Liebreich) 20. V Hamburgi Laeiszhalles. 24.–26. IV kandsid Läti Raadio koor ja Sinfonietta Riga (Sigvards Kļava) ette Tüüri Reekviemi Jelgavas, Rēzeknes ja Läti ülikooli aulas.

    Eri Klas juhatas menukalt Roy Thomson Hallis 30. IV ja 1. V Toronto Symphony Orchestrat: kavas Arvo Pärdi „Fratres”, Prokofjevi III klaverikontsert ja Tšaikovski IV sümfoonia.

    Austria presidendi otsusel anti Arvo Pärdile Austria teaduse ja kunsti I klassi aurist. Just täna esitab mitu ta teost Londonis University College’i kammerkoor Charles Peeblesi käe all. Léonie Sonningi preemia tseremoonial 22. V Kopenhaagenis esinevad Tõnu Kaljuste juhatusel Taani Raadio SO ja koor, Patricia Rozario, kavas „L’abbé Agathon”, „In principio”, „Cantus” ning „These Words…” keepilliorkester ja löökpillid) esiettekandes. „Cantus’t” mängib korduvalt Uus-Meremaa SO Dmitri Sitkovetski juhatusel, „Miserere’t” esitab Ars Nova Copenhagen 20. V, dirigeerib Paul Hillier.

    Paavo Järvi juhatas 24.–26. IV Cincinnati SO ees ka Veljo Tormise Avamängu nr 2. Teises kavas esiettekandel Robert Johnsoni „prairyerth”, samas Stravinski „Kevadpühitsus” ja Lars Vogt Mozarti 20. kontserdi solistiks. 8. ja 9. V olid Frankfurdi RSO kavas Mahleri-Britteni „What the Wild Flowers Tell Me”, Dvořáki Tšellokontsert Gautier Capuçoniga ja Brahmsi III sümfoonia, mille ta viib ka orkestri 30. V algavale Jaapani turneele.

    Mihkel Kütson dirigeeris 11. V Wies­bade­nis Haydni „Loomist” Staatsorchesteri ja koori ees, 24. V on tal Schleswig-Holsteini Landes­theateris Mozarti „Don Giovanni” esietendus.

    Kristjan Järvil on homseni seitse kontserti Austraalias: 2.-3. V Adelaide SOga „Paris to Buenos Aires” – Debussy, Messiaen, Piazzolla Bandoneonikontsert (solist Carel Kraayenhof) ja Ginastera süit „Estancia”; 9. ja 10. V Lääne-Austraalia SOga Perthis; lõpuks kolm õhtut Sydney SO ees (Ginastera, Piazzolla, Revueltas) Sydney Ooperimajas. 27. V on tal kontsert Berliini Filharmoonias Raadio SOga: Eduard Tubina IV sümfoonia, Stravinski „Kevadpühitsus”.

    Mikk Murdvee juhatas Tampere biennaalil (17. IV) tuntud soome nüüdismuusikaansamblit Zagros, keerukas kavas Saloneni „Memoria”, Sallineni „Hiljaisia lauluja”, Wessmani „Imitazzioni errate” (esiettekanne), ja Puumala „Soira”. Nüüd viib ta Helsingi Ylioppilaskunnan Soittajat 14. V Helsingi ülikooli aulasse, 20. V Lundi ülikooli aulasse Rootsis ning 23. V Lyngby kultuurimajja Kopenhaagenis, kavas Sibeliuse „Saaga”, R. Straussi Oboekontsert ja Eduard Tubina III sümfoonia.

    Oulu Madetoja saalis juhatas eile meeskoori Pohjan Laulu ning Oulu Sinfoniat koori dirigent (2003. aastast) Mihkel Koldits, koori 100. aastapäeva kavas Madetoja „Aslak Smaukka”, „Lauluseppel” ja „Sammon ryöstö” (solist Tommi Hakala), Sibeliuse „Jäänlähtö Oulunjoesta” ja „Finlandia”.

    Kalle Randalu on Helsingi Linnaorkestri solist 28. ja 29. mail Mozarti Kontserdiga nr 22, dirigent Juha Kangas.

    Martin Kuuskmann esines Victoria ülikoolis USAs (23. IV) soolokontserdiga, andes samas meistrikursuse koos loenguga. Kavas Bach, Berio „Sequenza XII”, Pritskeri „Electrically Tragic” ja Tõnu Kõrvitsa „Laul kaugele sõbrale”.

    Karlsruhe KMKs täiendab end Ave Kruup, kel kolm esinemist Saksamaal: 2. V Eesti festivali avakontserdil ja 5. V eesti muinasjutukavas Stuttgardis, 31. V eesti kultuuri õhtul Bad Wildbadis, kavades Arvo Pärdi, Mari Vihmandi, Heino Elleri, Eduard Oja ja Rudolf Tobiase klaveripalad; 10. V oli tal sooloõhtu ka Bukarestis.

    Viinis õppiv Mariliis Uibo mängis 11. IV soolokava Bottropi Everdingi keskuses Saksamaal sarjas „Forum junger Künstler”, klassika kõrval ka Ester Mäe Arvo Pärdi ja Andres Uibo viiuliteosed, klaveril Mehrdokht Manavi.

    Klavessinist Iren Lill esitas koos viola da gamba mängija Holger Faust-Petersiga kava „Saksa radadel” XVII sajandi muusikast (Buxtehude, Muffat, Schenk jt) 18. IV Bergisch-Gladbach-Bensbergi St Nikolause kirikus ja 20. IV Essen-Kettwigi St Peteri kirikus.

    Ain Anger esines Viini Riigiooperis Dalandina Wagneri „Lendavas Hollandlases”, dirigendiks Donald Runnicles, seejärel 27. IV Fafneri osas „Siegfriedi” esietendusel Franz Welser-Mösti juhatusel.

    Lauri Vasar laulis Barcelona Gran Teatre del Liceus 22. IV oma viimase, 13. etenduse Biterolfi osas Wagneri „Tannhäuseris”, see oli Robert Carseni lavastus Sebastian Weigle dirigeerimisel.

    Alfia Kamalova esineb Giesseni Teatris Telemanni „Emma ja Eginhardi” Hildegardi osas (2. ja 13. IV ning täna).

    Külli Tomingas ja Luca Schieppati esitasid Milanos ning Novara Teatro Coccias kava „Originaal ja koopia” (Chopin, Berlioz, Wagner, Liszt, Martucci, Rossini).

    Kersti Ala-Murr esines 18.–20. IV Vitellia osas Mozarti „Tituses” Stavangeri ülikooli muusika- ja tantsuinstituudi lavastuses Sandnesi kultuurihoones Norras.

    Londoni Brentwoodi katedraalis astus koos Apollo Sinfoniaga Mozarti „Exsultate, jubilate” solistina üles seal õppiv Maria Listra.

    Kuni 12. V toimunud Eesti kultuuripäevadel Debrecenis esines ka Viljandi KA pärimusmuusika ansambel Paabel (Sandra Sillamaa, Erko Niit, Arno Tamm, Tanel Kadalipp, Tõnu Tubli), samuti laulis ungari kammerkoor Victoria Ádám Cseri  juhatusel Arvo Pärdi teoseid: „Magnificat”, „The Woman with…”, „Tribute to Caesar”, „7 Magnificat-Antiphoni” ja „Nunc dimittis”.

    16.–19. V toimuvad Eesti kultuuri päevad Hannoveris. Homme on peasündmuseks EFK kontsert Pauluse kirikus, dirigent Paul Hillier (vt ülal). Ülehomme astub Leibnizhausis üles Gerhard Lock ettekandega „Eesti kaasaegse muusika uusi teid”.

     

    Preemiaid ja tunnustusi

    Andrew Lloyd Webber vääris tänavuse Classical Brit Award’i oma muusikalise ja loomingulise elutöö eest, üle anti see 8. V Londoni Royal Albert Hallis. Sarah Brightman esitas tema „Pie Jesu”, galaõhtul esinesid veel Steven Isserlis, Andrea Bocelli ja Anna Netrebko.

    Kurt Sanderlingi autasustati ta 95. sünnipäeva puhul Dresdeni Riigikapelli hõbedase Aunõelaga. Ta oli ka selle peadirigent aastatel 1964–67, dirigeerimisest loobus ta alles 2002. aastal.

    Olga Neuwirth on saanud Heidelbergi naiskunstniku preemia, mida antakse välja juba 20 aastat. Seniste laureaatide hulgas on Sofia Gubaidulina, Adriana Hölszky, Ruth Zechlin, viimati sai selle Unsuk Chin.

     

  • Elagu remiksid!

    Maarin M?

    Tartu kõrgema kunstikooli duo on salonglikus hämaruses kokku miksinud vabakutselise tekstiili- ja moekunstniku Pungitsa skulpturaalsed figuurid fotograaf Proosa komplekteeritud slaidiprojektsioonide ja helimaastikega. Selle koostöö tulemusel sündinud kummalised tegelased pärinevad otsekui mõnest kadunud maailmast, kus dekadentlik maskiball ja muinasjutt “pühitsevad elu, ilu ja armastust” (“Mutato nomine” pressitekst). Pungitsa ülipeen näputöö on loonud oma tegelastele baroksed kostüümid, niplispitsi ja lainetavad seelikusabad, seda veidi õõvastavalt vanaemalikku romantikat kroonivad trükitud-täistopitud loomapead. Kahejalgsed mutandid on tardunud, et lasta üle enda lainetada erinevatel taustamaastikel, mida kiirgavad vanaaegsed käsitsi liigutatavad slaidimasinad. Hiiglaslik kogu ilmub antikvariaadihõngulisele klassipildile, päikeseloojangusse, elektriliinide vahele, valge tekstiilivorm saab endale temast läbipaistva slaidi värvid, värvudes kord luitunud tumepunaseks või täitudes lookleva varjumustriga.

    Pungits ja Proosa on loonud tervikliku omaruumi, kus nähtavaks saanud kummastavad olendid, tabatuna tähistamast kevadet, ümbersündi ja igavest taastulemist. Aega ei ole olemas, midagi argipäevast või proosalist ka mitte. On ainult kohalolu tunne, ning neid kohti saab vahetada, vaadates erinevatesse suundadesse, erinevatesse Proosa paigutatud aegruumidesse. Meeleolud vahetuvad, nukker ja eskapistlik unelemine jääb. Võiks öelda, et samal ajal kui Tallinn põleb, on see siin pelgupaik nagu Alice küülikuurus või nagu möödunud aastal Marienbadis, aga sõnavara läheb käest ära ning muutub talumatult päevakajaliseks. Las jääda puhas poeesia ilma poliitikata. Trükitud-topitud luiged seeliku allääres hulbivad valges tekstiilivahus vaikselt kaasa ning tuulekell “Jänese” ettesirutatud peenes käes ei tundugi antud hetkel liiga magus…  

     

     

    More, more, more!

    Oma läbitöötatuse ja laitmatu teostusega annab Võru Linnagaleriisse paigaldatud totaalkeskkond silmad ette enamiku valges kuubis eksponeeritavatele installatsioonidele. Eriti hõrk on seejuures (manuaalse) perfektsionismi mekk, mis pakub meeldivat vaheldust kunstimaailmas levivale low-fi ja kasinale dokumentaalsuse esteetikale, mida tihti ekspluateeritakse üle, põhjendades seda teose kontseptuaalse või kriitilise sisuga. “Mutato nomine’s” on töötatud läbi nii vorm kui sisu ja remiksitud see tervikuks, mis siis istutatud galeriikeskkonda.

    Kui kokku lasta kunstnikud, disainerid, muusikud jt, võiksid koostööpaketid toota värskeid ja nutikaid tulemeid, mille puhul kaotaks tähtsuse emaküsimus, et kuhu sahtlisse need asjad lõpuks liigitada. Selline (installatiivne) suund annaks kindlasti second-life’i näiteks “SuperNoova“ ja ERKI moe-show poodiumilt alla astunud ekstravagantsemale-skulpturaalsemale moekunstile. Oma jõust ei ole veel ilmselt teadlikuks saanud ka näiteks kunstnike liidu tarbekunsti alaliidud, kes võiksid EKLi aastanäitused rokkima panna. Nii et siit ka üleskutse: rohkem totaalset mõtlemist, huvitavaid koostöökooslusi ja julgust broneerida endale valge kuup!

     

  • 750 aastat Vana-Pärnu põletamisest

    Indrek Aija

    Laupäeval, 2. veebruaril 2013 kell 15 Muuseumikohvikus 

    750 aastat Vana-Pärnu põletamisest   

    2. veebruaril 1263 rüüstasid ja põletasid paganlikud žemaidi hõimud vürst Treniota juhtimisel piiskopliku Perona linna maatasa. Rüüstatud linna elanikud asusid ümber tollase nimega Emajõe vastaskaldale, ordu valdustesse kuulunud alale, ning uue linnana sai Uus-Pärnu ordumeistrilt privileegid 5. aprillil 1265. aastal.   

    Mahapõletatud linn küll hiljem taastati, saades linnaõiguse nüüdsest Vana-Pärnu nime all, kuid et toomkapiitel oli kolitud ümber Haapsallu, siis sedavõrd tähtsaks keskuseks kui enne mahapõletamist, Vana-Pärnu enam ei kujunenud.     

    Laupäeval, 2. veebruaril 2013 kell 15 peielaud Pärnu Muuseumi kohvikus 

    Ettekande Vana-Pärnu hiilgusest ja viletsusest, žemaitide sõjakäikudest ordu vastu, teeb muuseumidirektor Aldur Vunk. Lõunasöögi kolmekäiguline menüü on koostatud silmas pidades nende – 13. sajandil kodu kaotanud  vanapärnakate – tõenäolist toidulaua koostist – hirveliha, naeris, läätsed.   

    Kohtade arvu piiratuse tõttu vajalik eelbroneerimine muuseumi telefonil 443 3231 või info@parnumuuseum.ee   

    Ettekande-lõunale eelneb soovijatele kell 13 giidituur Pärnu Muuseumi püsiekspositsioonis, rõhuasetusega keskajal. Sissepääs muuseumipiletiga.

  • Kõnelesid ja kõnetasid

    Kaarel Tarand

    Kõnesid peeti 24. veebruaril igal pool ja igal tasemel. Seda Eestist kui hädaorust „arenenud riikidesse” põgenemise teemat segamini HI-viiruse jutuga arendas Tartus Tähetorni juures kohaliku volikogu esimees. Tartus kogunevad 24. veebruari hommikul lippu heiskama eeskätt isamaalised üliõpilased, seega võib öelda, et ei olnud seal kõnelenud munitsipaalpoliitiku valijaid ega ka tema apokalüptilise jutu uskujaid. Vabal maal on küll igaühel õigus olla naeruväärne, aga miks peaks seda just teiste hoopis  teises helistikus rõõmsal pidupäeval tegema?

    Riigijuhid kandsid oma rolli paremini välja, kuigi riigi praeguse esikolmiku hulgas pole ühtki tippklassi oraatorit. On ilmne, et kõigi ootustele vastata ei saa ja aktuse- või vastuvõtukõne pole parim formaat ühiskondliku mõttevahetuse algatamiseks. Nii president, riigikogu esimees kui ka peaminister tulid vastu arvatavale sotsiaalsele tellimusele või rahva ootusele (mida tegelikult ju kõne tooni valimiseks spetsiaalselt keegi ei mõõda) ja kulutasid suure osa kõnemahust majanduse olukorrale. Debati seisukohast on  see raisatud aeg ja tähelepanu, sest midagi peale üldteada asjade (määramatus) ju majandusteemal rääkida ei ole.

    Presidendi asi pole ka sõnastada ideoloogilisi valikuid ning asuda ühe maailmavaate eestkõnelejaks, tal ju ainult sümboolne kapital kasutada. Need, kes ootasid moraalijutlust, selle ka said. Kuid imelik on, kui politoloog meedias süüdimatult heidab presidendile ette, et see „ei pakkunud lahendusi”, kui president ometi oma kõne avalõigus eraldi rõhutas, et ta lahendusi ei luba, kuna maailmamajanduse areng pole ennustatav. 

    Väikese nüansina väärib ehk tähelepanu, et president ajas seekord läbi täiesti nimedeta. Ka Paul-Eerik Rummot tsiteerides jäi luuletaja nimi nimetamata. Ene Ergma kõnest vilksasid läbi Kaplinski, Treffner ja Lenin, Andrus Ansipi omast Churchill ja Obama. Mõlemad pühendasid aga terve lõigu Andrus Veerpalule, Ergma seostas tublit sportlast koguni teadmistega, mis on vägagi kunstlik seos. Peaministri pakutud seos „Veerpalu ja sihikindlus” tabab hoopis paremini märki. Aga mõlemal puhul tundub Veerpalu kõnesse toomine pisut populismimaiguline. Et Eesti riigi sünnipäevakõnedes on Veerpalu figureerinud ka varem, siis võib kindlalt öelda, et tegu on nimetatuima isikuga taasvaba Eesti ajaloos. Kui palju selles on ajaloolist tõde ja õiglust?

    Tähelepanu väärib ka see, et suuremad lehed ei ole vähemasti kolmapäevase seisuga peaministri kõnet tarvilikuks pidanud ei avaldada ega ka pikemalt tsiteerida. Ometigi on just Andrus Ansipi kõne aastapäevajuttude hulgas ainus, mis peaks hakkama vilgast elu elama. Presidendi põhiseaduslikul alusel seisukohtadega pole ju midagi  vaielda. Ansip aga skitseeris arutamiseks poliitilise programmi: „Euro. Madalad maksud. Eurotoetused. Eksport. Uute töökohtade tekkeks soodne ettevõtluskeskkond. Tuumaenergia. Haridus ja ümberõpe. Kui piirduda siinkohal ainult kõige olulisema ja üksnes märksõnade loetlemisega. Kogu plaani lahtirääkimiseks ei ole siin täna ei õige koht ega aeg”. Ainuüksi pealkirjadegi tasemel on tegu vägagi problemaatilise plaaniga. Muidugi on ammu teada peaministri vankumatu tuumausk. Kuid valitsuse programmiliseks seisukohaks  pole tuumajaamade ehitamist tänaseni saanud pidada. Ansip räägib sellest kui ühest majanduse päästeplaani nurgakivist. Kui nii, siis võiks arvata, et pääsemine ei tule kõne alla enne kui paarikümne aasta pärast, sest kiiremini pole Eestisse tuumajaama ehitada võimalik. Ja siis, kui heita pilk Soome poole, pole meil oma tuumaenergia järele vajadust, sest Soomes jääb seda kõvasti üle. Vaja ainult kaabel vette visata ja muudkui tuleb. Kuid tuumaenergia üksikasjades sobramiseks pole selles kolumnis ei õige koht ega aeg. 

    Veel üht tahan osutada. Juba kolm inimpõlve pole eestlaste enamus enam hõivatud põllumajandusega, ei ole talupojad. Seetõttu ei pruugi auditooriumile enam ka arusaadav olla, mida peab kõnemees silmas, kui räägib talupojatarkusest (Ansip) või vanade eestlaste suhtest maarjaheinaga (Ergma). XXI sajandi Eestis, kus meil on küllalt kolmanda ja neljandagi põlve haritlasi, võiks muutunud olukord ka kõnepruugis kajastuma hakata. Niisiis, terve haritlasmõistuse ja raamatutarkusega tuleb asju ajada. Mitte et talupojatarkusel midagi viga oleks. Ei. Aga sellest  lihtsalt ei piisa.

Sirp