Toeta
Otsi

feminism

  • Luksemburgis näeb esmakordselt Eesti kunsti klassikuid

    1Galerii

    Alates 6. veebruarist näeb Luksemburgis galeriis Konschthaus Beim Engel (1, Rue de la Loge, L-1945, Luxembourg) eesti ja luksemburgi kunstnike ühisnäitust. 

    Tegu on esimese nii mahuka Eesti kunsti näitusega Luksemburgis. Haruldane on seegi, et ühisel näitusel näeb klassikute nagu Priit Pärn, Jüri Kask, Raul Meel ja Kaarel Kurismaa töid. Neile resoneeruvad luksemburgi kunstnikud Marc Bertemes, Frank Jons, Robert Viola ja Carine Kraus. 

    Näituse nimi „Üks aasta dialoogi“ sümboliseerib eelmisel aastal Tallinnas 1Galerii ruumides toimunud nelja näitust, millest igaühes oli eesti kunstnik paigutatud kahekõnesse luksemburgi kunstnikuga. Luksemburgis avataval väljapanekul on väljas kõik neli kahekõne, igaüks ise ruumidesse suhtlema pandud.   

    Luksemburgi kultuuriminister pr. Octavie Modert : „Luksemburgi ja Eesti kultuurivahetuse taolised algatused mängivad Euroopa-projekti protsessis olulist rolli,sest nad näitavad meile Euroopa tegelikku olemust: tema kultuuride, keelte, traditsioonide ja rahvaste mitmekesisust. Nad näitavad meile ka, et niisugune mitmekesisus ei vastandu kindlasti mitte ühtsuse tahtele.”       

    Eesti kultuuriminister hr. Rein Lang : „Luksemburg võiks paljudes asjades olla Eestile eeskujuks, kuidas väike riik saab olla suur. Ja seda läbi kultuuri. Ka Eesti on väike maa, aga suur läbi oma kultuuri. See, et eesti kunstnikud on oma töödega suurel maal esindusliku väljapanekuga, on igati hea.“ 

    Näitusel osalevad :
    Priit Pärn (EST) / Marc Bertemes (LUX)
    Jüri Kask (EST) / Frank Jons (LUX)
    Raul Meel (EST) / Robert Viola (LUX)
    Kaarel Kurismaa (EST) / Carine Kraus (LUX) 

    Näituse korraldab 1Galerii Eesti ja Luksemburgi kultuuriministeeriumide toetusel. Näitus on Luksemburgis avatud 23. veebruarini. 

    Näitus avatakse 5. veebruaril kell 17:30

  • Kas ikka elame XXI sajandil?

    Enn Uusen

     

    Veider, et õigustajaid leidub eestlastegi hulgas. Nende arvates peaksidki Eestis elavad venelased oma identiteedi kujundama XIX sajandi mõttelaadi alusel ning eraldama  end eestlastest keelelise, eesti- ja euroopavaenuliku barjääriga. Eestlased, kes seda ei aktsepteeri, oleksid justkui tekkinud olukorras suured süüdlased! Ilmselt ei ole jõudnud suure osa venemaalasteni Osnabrücki ja Münsteri lepete (1648) sisu, millest sai alguse kaasaegne rahvusvaheline õigus ning kus on fikseeritud riikluse eksisteerimise vormiks rahvusriik või konföderatsioon. Riigi tekkimise aluseks on põlisrahvuse enesemääramise õigus ning selle tunnustamine teiste riikide poolt, eelkõige aga selle riigi poolt, mille koosseisu iseseisvuv riik oli seni kuulunud. Kui endine valitsev maa ei tunnista pikema aja  vältel talle alluva põlisrahvuse enesemääramisõigust ja püüab rahva püüdlusi vägivalla abil summutada, võivad lahenduse leidmiseks ja poliitilise tasakaalu saavutamiseks sekkuda piirkonna teised riigid ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu see juhtus Kosovo iseseisvumisel.

    Venemaa mõtlemise iganenud standard

    Rahvusvahelise õiguse areng XIX sajandil oli vastuoluline: Euroopa riikide omavahelised õigusnormid ning normid, mida kasutati vallutuste õigustamiseks väljaspool Euroopat. Venemaa ei tunnistanud evolutsiooni euroopalike õigusnormide arengus (kui mitte arvestada leninlikke petumänge enesemääramisõigusega) ning ei tunnista seni XX sajandi reaalsust. Eesti ja arenenud maailma seisukohalt sai Eesti ametlik iseseisvumine teoks Tartu rahulepingu alusel 1920. aastal, kusjuures iseseisvumine vastas täielikult rahvuste enesemääramise rahvusvaheliselt tunnustatud protseduuridele ja juriidilistele normidele.

    Baltimaade, sealhulgas Eesti okupeerimise N Liidu poolt 1940. aastal on tunnistanud rahvusvahelise õiguse vastaseks tegevuseks nii arenenud riigid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid EL ja NATO. 1951. aastal  tunnistas ka sotsialistliku Jugoslaavia president Tito ebaseaduslikuks Baltimaade okupeerimise 1940ndal ja sellele järgnenud katsed Baltimaade rahvaid deporteerimise teel hävitada ning maad venelastega koloniseerida. Saksa Föderatiivne Vabariik tegi sama otsuse 1953. aastal, seega üsna varsti pärast riigi moodustamist. USA ja Inglismaa informeerisid N Liitu nii Teherani kui ka Jalta konverentsil, et nad ei tunnusta Balti riikide inkorporeerimist, sest vastavalt rahvusvahelisele õigusele saab selline muutus riigi staatuses toimuda vaid rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul läbi viidud referendumi  põhjal. Referendumi ajaks oleksid pidanud N Liidu relvajõud ning okupatsioonivõimud aga Baltikumist lahkuma. N Liidu juhid kuulutasid end sõja võitjaks ja ainuotsustajaks, kes XX sajandiks kujunenud rahvusvahelise õiguse norme ei tunnista ning referendumit ei korralda! Venemaa tänane ideoloogia eitab ka Teise maailmasõja kannatusi, mida tõi suur sõda enamikule Euroopa rahvastele. Räägitakse vaid Suurest isamaasõjast, kus vene rahvas võitles fašismi vastu (analoogia Napoleoni-vastase Isamaasõjaga 1812. aastal). Sealjuures tituleeritakse fašistideks kõik rahvused,  kes Venemaale ei soovinud alistuda ja võitlesid oma iseseisvuse taastamise või säilitamise eest. Järelikult, Venemaa ei lähtu Eesti iseseisvuse, 1940. aasta okupatsiooni ja isegi Teise maailmasõja ühiskondlik-poliitilisel määratlemisel nendest kriteeriumidest või standarditest, milleni jõudis arenenud maailm XX sajandil, vaid õigustustest ja põhjendustest, mis domineerisid vallutajamaade arusaamades XIX sajandil ja enne seda.Venemaa peab endiselt kõiki XIX sajandil ja enne seda vallutatud territooriume omaks, isegi kui need on iseseisvunud, jättes seetõttu endale õiguse iga uue võimaluse  tekkimisel need taas Venemaaga liita.

    Ükskeelsus on häbiasi

    Omapärane on propagandistlik võte nõuda venelastele ja vene keelele privilegeeritud seisundit, mis ei piiravat ühegi teise rahvuse ega keele võimalusi, küll aga tähendavat nõude mittetäitmine venelaste ahistamist, inimõiguste rikkumist, vene keelelt väärilise ja loomuliku positsiooni äravõtmist! Seejuures jääb vene ideoloogiale tabamatuks, et XIX sajandi mentaliteedi elushoidmine on vene rahva erakordselt suur solvamine, venelaste vaimse arengu ja identiteedi alavääristamine. 

    Identiteet justkui kaoks, kui õpitaks keeli, eriti neid keeli, mida räägivad endised Venemaa alamrahvad. Selliselt seatakse venelastele ideoloogilised piirangud mitme keele oskuse ja rääkimise, euroopalikus keskkonnas elamise või elukohariigi lojaalse kodaniku rolli suhtes. Seega pannakse kahtluse alla vene rahva intellektuaalsed võimed ja väärikus, ning seda ilmselt vaid selleks, et XIX sajandist pärit imperialistlikku ideoloogiat elus hoida! Arenenud maailmas peetakse igale inimesele normaalseks, jõukohaseks ja isegi tema vajaduseks, et juba nooruses hakataks valdama mitut (näiteks kahte-kolme)  keelt. Just ühele keelele toetumine ning sellega teistele rahvastele pingete või ebamugavuste tekitamine on tänapäeva euroopalikele elunormidele võõras. Eestis on riigikeeleks eesti keel, mistõttu on loomulik, et kõik Eesti kodanikud peavad enesestmõistetavaks eesti keeles suhtlemist, kui just pool ise vabatahtlikult ei soovi muus keeles vestelda. EL lubab inimeste vaba liikumist, kuid eeldusel, et teise riiki asudes tuleb austada selle riigi seadusi ning ametlikku suhtluskeelt. Taasiseseisvunud Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud riik, on NATO ja ELi liige, täidab kõiki rahvusvahelisi  kohustusi ning teostab oma territooriumil rahvusvaheliselt aktsepteeritud kodakondsuspoliitikat.

    Just Venemaa on rikkunud endiste N Liidu kodanike kodakondsusküsimustes rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning moonutab isegi endise N Liidu seadusandluse sätteid, mida kogu okupatsiooniperioodi vältel ei täidetud ega loodud täitmiseks mehhanismegi. USA juhtkond, NATO ja Euroopa Liidu ning ka Eesti Vabariigi juhid on korduvalt deklareerinud, et soovivad häid ja vastastikusele kasule rajatud suhteid Venemaaga, kuid loodavad, et Venemaa loobub XIX sajandi mõttemallidest, korrigeerib oma  poliitikat XX sajandi reaalsusele objektiivse hinnangu andmise ning rahvusvahelise õiguse arvestamise alusel. Venemaa valitsuse praegune positsioon toetub 60-70 protsendi venemaalaste arusaamadele, mida kinnitab ka Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanovi ETVs öeldu. Kasjanovi arvates on umbes 30 protsenti venemaalastest omaks võtnud euroopalikud väärtused ning on ilmselt astumas oma mõttelaadiga XXI sajandisse. Demokraatia ja infovabaduse tingimustes suureneks euroopalikke väärtusi omaksvõtnute osakaal suhteliselt lühikese ajaga 50-60 protsendini. Selle toetamiseks  oli Jeltsin valmis ning oma valitsusaja algul ka Putin, nüüd aga millegipärast mitte. Milleks on praegusele Venemaa juhtkonnale vaja aegunud arusaamadega, tagurlikku Venemaad? Millele toetuvad aga Eestis elavad XIX sajandi mõttemalli propageerivad ja seda toetama agiteerivad persoonid? Kas tõepoolest oma teadmatusele ja naiivsusele või on siin mängus kellegi käsi?

    Ilmselt on meie käes vähe hoobasid, et mõjutada Venemaa käitumist, kuid meie tugevus peaks siiski tuginema tänapäeva väärtustele, õigluse kaitsmisele ja tihedale koostööle arenenud maailmaga, kellega koos peaksime otsima ka uut moodi diplomaatiat suhtlemiseks arengupeetuses vaevlevate maailma osadega. Venemaasse suhtumise sarnane peaks olema ka meie suhtumine arengumaade agressiivsetesse esindajatesse, kellele sobivad küll läänelikud materiaalsed hüved, kuid kes protesteerivad läänelike elunormide vastu, kuigi elavad ise lääneriikides ega soovi sealt lahkuda. Kui idamaal on rahvaid, kes soovivad oma territooriumil elada lääne mõistes aegunud elukorralduse tingimustes, võivad nad seda teha, kuid seejuures tuleks ikkagi järgida üldtunnustatud inimõigusi ja  rahvusvahelise suhtlemise standardeid. Aegunud normide eksportimine terrorismiõuduste vahendusel on aga igal juhul taunita
    v. Terrorismile toetuval ühiskonnal ei ole perspektiive, kuid see ei tohi jääda vaid lohutuseks või loosungiks. Milline peaks aga olema diplomaatiline paindlikkus, kompromisside kunst ja selgitustöö tarkus, et maailm võtaks suuna üksteisemõistmisele ning tegusale koostööle suunduks?

  • Teod

     

    Viimati toimus üleriigiline puhkpillimängijate konkurss aastal 1990, nüüd tuleb see jälle. Millal ja kus see teoks saab?

    Enne 1990. aastat toimusid vabariiklikud konkursid iga nelja aasta järel. See oli väga normaalne ajavahemik, kuna muusikaakadeemia põhistuudiumi läbimine võtabki aega neli aastat. Fakt on see, et nõukogude ajal tehti konkursse pidevalt, noored mängijad tulid peale ja said ennast näidata. Asjaolu, et 2008. aastal puhkpillimängijate konkurss üle hulga aja jälle toimub, polegi ehk nii tähtis kui see, et nelja aasta pärast tuleks järgmine. Konkursiga kaasnevad stiimulid on noorele muusikule palju tähtsamad kui meie, pisut vanemad muusikud, seda arvata oskame.

    Seekordne puhkpillimängijate konkurss kestab 10.–13. aprillini Tartus, esinetakse mitmel pool. Võttes eeskuju oma presidendist, kes on hakanud maakondi väärtustama, läheme sama rada meiegi. Ka tulevikus on plaanis korraldada neid konkursse eri paikades.

     

    Kuidas on see konkurss korraldatud – mis pillid-pillimängijad võistlevad? Kes kuuluvad žüriisse? Millised organisatsioonid on konkursi läbiviimisele oma õla alla pannud?

    Et aega kokku hoida (paljud inimesed sõidavad selleks ju Tartusse kohale) ning et konkurss ei veniks terve nädala peale, oleme jaotanud kuueliikmelise žürii kaheks. Esimene voor tuleb eraldi: puupillid on Tartu linnamuuseumis ja vaskpillid samal ajal õpetajate seminaris. Kõik konkursandid kuulatakse ära, määratakse kindlaks muusikud, kes saavad teise vooru edasi. Teise vooru kuulamiseks läheb žürii kokku. See tähendab, et saame konkursi läbi viia kolme päevaga: esimene voor neljapäeval-reedel ning teine voor laupäeval suure žürii ees.

    Organisatsioone, kes on konkursile õla alla pannud, on isegi raske kokku lugeda. Suur aitäh Eesti Kultuurkapitalile, kes on rahaliselt tugevalt toetanud, aga ka Eesti Puhkpilliühingule, ERSO-le, Eesti Raadiole ja Eesti Televisioonile, muusikaakadeemiale, Pärnu Linnaorkestrile, Narva Linna Sümfooniaorkestrile, Eesti Kontserdile ja Tallinna Kammerorkestrile. Kõigi nende institutsioonide huvi selle konkursi vastu on olnud üle ootuste suur.

    Konkurss on korraldatud nii, et võisteldakse kõigis kategooriates, mis tähendab, et näiteks flööt trompetiga ei konkureeri. Esindatud on aga kõik orkestri puhkpillid. Kuna eelmisest möödumisest on möödas 18 (!) aastat, siis otsustasime, et seekord mingeid vanusepiiranguid ei tule. 18 aastaga kasvab välja kolm-neli akadeemiatäit muusikuid, mis tähendab umbes kahte põlvkonda. Meie konkursil on lubatud ka omamoodi doping, olgu selleks siis piisavad saaliproovid või võimalus žürii ees noodist mängida.

    Žürii on meil rahvusvaheline ja koosneb valdavalt puhkpillimängijatest: professorid Peterburist, Prantsusmaalt, Rootsist ja Soomest. Eestit esindab žüriis Paul Mägi, kellel on teatavasti väga mitmekülgne muusikaline taust: teame teda kui jazzviiuldajat, aga ta on mänginud ka trompetit – ja mitte halvasti. Žürii esimehe valivad žürii liikmed omavahelisel kokkuleppel. Arvan, et on hea, kui žürii koosneb mitte-eestlastest: siis ei saa teda ka erapoolikuses süüdistada.

     

    Kuidas võitjaid premeeritakse, millisel moel peaks auhind stimuleerima muusiku edasist karjääri?

    Preemiaid on mitut sorti: on rahalisi auhindu, mängulisi preemiaid ja on ka n-ö tulevikku suunatud preemiaid. Kõige suuremaks auhinnaks on võitjale-interpreedile esinemine ERSOga lõppkontserdil ja eriti oluline on see, et konkurssi kuulavad saalis kõigi meie muusikainstitutsioonide esindajad. Nii on kohal Eesti Kontserdi esindajana Neeme Punder, kes teeb oma valiku, mis ei pea kokku langema žürii otsusega. Punder valib välja noored muusikud, keda lülitada järgmisel hooajal „Noorte talentide” programmi. Ka Tallinna Filharmoonia esindaja valib järgmiseks hooajaks omale solisti orkestri ette, samuti Aare Tammesalu Pärnu Filharmooniast ja Anatoli Štšura Narva Linna Sümfooniaorkestrist. Eesti Raadio on valmis pakkuma noortele headele solistidele korralikke salvestuslepinguid, mis tähendab piisavalt stuudioaega ja korralikku helirežissööri. Need salvestised jäävad ER fondi ja neid hakatakse raadios mängima.

    Selles mõttes on tulevikku sunnatud preemia minu arvates kõige tähtsam asi, mida saame selle konkursiga noortele muusikutele anda. Tahame pakkuda noortele võimaluse tunda, et konkursiga mitte ei lõpe üks arenguetapp, vaid tegelikult selle konkursiga kõik alles algab.

     

  • Hirmu iroonia

     

     

    Juan Manuel Echavarría video “Bocas de cenzina” (“Tuhasuud”). 2003.

     

    Näitus “Ars 06” Helsingi Kiasmas kuni 27. VIII. Valik üritusi: 28. III – 23. IV Põhja- ja Baltimaade tudengite näitus ja töötuba “Pime kohting”; 27. IV – 14. V Jenni Leskineni installatsioon ja meistriklass “Unelelu”; 16. V – 11. VI Helsingi kunstiakadeemia meistriklass ja näitus; 17. V Kiasma teatris seminar “Julgus, rõõm ja kriitika”; 18. V

    kl 17 – 20 Roi Vaara jt performance; 15. VI – 23. VII Montri Toemsombati  installatsioon,

    15. VI kl 17 kunstniku meditatsiooni piknik; 25. VII – 27. VIII tudengite rahvusvaheline näitus “Kollaboratsioon”.

     

    Jürgen Rooste: Kiasma näitusel “ARS 06” on põhiteema inimene ja ta keskkond, võõrandumine, omaenda elukoha ja kaaskodanikega sedavõrd võõraks muutumine, et toimub väljaheide, üht- või teistpidi. See on paratamatu XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse kunst, mis peaasjalikult kuvab seda, kuidas saame haiget ja kuidas katsume sest mitte välja teha. Ses mõttes on üliilmekas, koomiline ja ultraemotsionaalne Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta-Kalleineni video “The 1st Complaints Choir of Birmingham” sümptomaatiline, kuigi sõbralikult muigav kujutelm tänapäeva ühiskonnast. Üleskutsele reageerib seltskond lauluamatööre, kes koos seavad kokku laulu sellest, mis nende elukeskkonnal, -tingimustel, tööl, lähedastel jne viga on. “Life was good before/why don’t they pay me more”, hüüavad nad. Ega neid eriti kuulama peatutagi, ent seda suuremat entusiasmi see “kaeblejate koor” ilmutab. Nemad vähemasti kanaliseerivad oma tunded, viha, ärevuse, mure, pettumuse ja sellest kasvanud iroonia kuskile. Kas tänane kunst ongi säärane irooniakookon, mis kaitseb sündiva revolutsiooni- ja hävinguliblika arenevat keha?

    Jan Kaus: Võib-olla mahub sellesse kookonisse irooniast veelgi rohkem hirmu? Olen nõus, et võõrandumine on üks kaasaegse kunsti ja seeläbi ka “ARS 06” keskseid teemasid, kuid paljudes seda käsitlevates töödes kas puudub iroonia või saadab/avab seda irooniat mingi õõvastav tasand, mis ei pruugi üldse olla esiplaanil, kunstiteose keskmes, kuid mis ometi avaldab sellele mõju. Esimene näide tuleb pähe hoopis siitsamast Eestist. Kirke Kangro mullaskulptuurid (näitus Tallinna Linnagaleriis) mõjuvad mingil moel luupainajalikult: mullast keha on midagi ebaloomulikku, kuigi metafoorsemal tasandil on see ju loogiline (“mullast oled sa tulnud, mullaks pead sa saama”). Selge, et Kangro töid on täiesti võimalik nautida ka ilma igasuguse sotsiaalse võõrandumise kontseptsioonita – tegelikult olekski neid parem ilma selleta vaadata; vaadata neid kas või “läbi irooniaprisma”. Kuid siiski peitub nendes mullameestes midagi irratsionaalset, ohtlikku, hiilivalt ärevaks tegevat.

    Peeter Lauritsa fotod, mis äsja Kunstihoones väljas olid, haakuvad sellise hirmuga veelgi otsesemalt: kirjeldades võõrandumist keskkonnast, maalivad need jubeda pildi keskkonnast, kus, nagu sa ütlesid, “toimub väljaheide”. Väljaheidetuks osutub aga inimene – jube perspektiiv. Kas mitte pole seda inimese väljaheitmist ka mitmes “ARS 06” töös: näiteks Carl Michael von Hausswolffi ja Thomas Nordanstadi videos Hashima saarest?

    J. R.: Kangro kontseptsiooni muudab mõnevõrra tagatoas aiva seinale kerkiv ja samas kaduv seeneke. Aga Hashima saar on natuke nagu Lihavõttesaar, kus inimesed ise oma elutegevusega olid tekitanud oma kunagise arengujärgu “kultuurilised varemed”, ainult et veel masendavamal kujul. Ses mõttes muutub Hashima tilluke tööstussaar, kus kunagi kaevandati maavarasid, nende lõppemisel aga hüljati tohutu kärguv betoonlinnak, planeedi Maa metafooriks. Selle teose esimene küsimine võiks olla küsimine tolle järele, kas me mitte omamoodi “intellektuaalsete” kolonistidena ei käitu oma planeediga samamoodi, äraviskamis-, ühekordse tarbimise kultuuri esindajatena.

    Aga see kõik mõjub nii eksistentsiaalselt, nii lohutamatult, et nt Lópeze-Lauritsa mängud kas popkultuuri või mütoloogiliste kujunditega (või siis mõlemaga korraga) mõjuvad omas lustis ja julges torkamises lausa lepitavatena. Nende näitusel oli võimalus Tallinna kesklinnas Kunstihoones näha maailma hetke teravamat kunstisõnumit kõige vahetumal kujul, sest Lópeze ja Lauritsa näpp – kuigi täiesti erineval, juuksekarvavääratusel sobimatul viisi – näikse olevat pulsil.

    Sel pulsil, mida eriti jõhkral, lakoonilisel ja soojust välistaval moel mõõdab “ARS ‘06-l” esindatud Lars Nilssoni video “In Orgia”, mis kujutab suurest külmast betoonruumist pea realistlikult välja ulatuval videomaastikul inimeste tähelepanematust üksteise vastu: taamal toksib grupp poisse palli, siin kakleb üks seltskond, pressides üksteist füüsilise vägivalla äärele, sääl popsutavad sõbrad mõnusasti pilve, üks vana müütab lehti, kõige selle keskel teeb seltskond paljaid inimesi muruplatsil lihtsalt sugu… niisama jalutajaid möödub hulgaliselt. See on üsna täpne visuaalne kujund iseloomustamaks me ühiskonna sektsioonilist/grupilist iseloomu ja tegelikult ka valitsevat oligarhiat, mida võimaldab lihtne ükskõiksus, mitte osalemine, mitte märkamine. Hmm, kas see mõjub kõik liiga muserdavalt, lootusetult? Sest lootusetus ei ole arvatavasti see, mida kunsti tipud või ka kirjanikud tahaksid potentsiaalsele tarbijale, vastuvõtjale (sest seda tühist majanduslikku panust, mille tarbija enamasti kunsti-, kirjandus- jne teose nautimiseks ohverdab, ei saa enamasti võrrelda tarbijaühiskonna loobumisväärtuse printsiibiga; või ma eksin, usutavasti eksin) sõnumdada, süstida, kinkida, pühendada…

    J. K.: Ma arvan sama, et lootusetusest ei taheta reeglina teha vastust. Siin ongi kaks viisi käsitleda kaasaegse inimese ahistust ja ärevust: irooniaga nagu Lars Nilssoni või hirmuga nagu Hauswolffi ja Nordanstadi videos. Kuid iroonia ja hirm on ehk sama medali kaks poolt: kaasaegse kunsti väga tugeva sotsiaalsuse keskmes asetseb minu meelest üks ja sama õõvastus loomulikkuse kadumise pärast (väljendugu see loomulikkuse kadu siis füüsilises keskkonnas või hoopis sotsiaalsetes või isiklikes suhetes) ning see õõvastus tekib ka esmapilgul väga irooniliste teoste nagu Noreni video vaatamisel. Üks loomulikkuse kadumist kirjeldav tasand, mis “ARS 06-l” silma pistis, oligi seotud inimkehaga: Berlinde De Bruyckere’i ebaloomulikud, osalt poolikud, osalt justkui väärastunud kehad, Motohiko Odani video “Rompers” (“Lastepüksid”), kus ilusal tüdrukul käib suust välja sisaliku keel, vendade Chapmanite pronksskulptuurigrupp kujutamas peaaegu luudeni puhtaks näritud inimkorjuseid ning hulka sitikaid-satikaid-vaklu nendel, ja eriti Adriana Varejão installatsioonid, kus siledate, plaaditud seinade vahelt paistab kontide ja liha kokkupressitud mass. Varejão teosed ongi ere illustratsioon sellele õõvale, mis tekib just kaasaegse tarbimiskultuuri õõvavältimise sunnist. Suruda hirm (kas vananemise, haiguse, surma või kaotuse ees) sileda pinna alla, kus see siiski säilib ja mõnes mõttes paisub. Mulle näiteks tundub, et see polegi lihtsalt sotsiaalne, vaid lausa ontoloogiline küsimuseasetus – mitte lootusetusele, vaid vastumõtlemisele kutsuv.

    J. R.: Odani “Rompers’is” oli muidugi adutav teatav lolitalik perversioon, väljakutse, aga samas oli see putukate-meekärgede-puulehtede-paljasjalgse tütarlapse maailm oma ilmselges perversioonis ja nihestatuses mu jaoks loomulik ja võluv tervik. Aga hirmu naturalismi ja tänulikkuse (jumalale, saatusele vms) mõnetist absurdi kujutab Juan Manuel Echavarría “Bocas de cenzina” (“Tuhasuud”), Ladina-Ameerikas üles võetud video veresaunadest ja rahvakogunemiste (ka nt kirikus) vägivaldsest laialiajamisest pääsenute laulud, rahvalikud, pealtnäha improvisatsioonilised leelotused-üminad, kus sündmustest vahetult osa võtnud kirjeldavad (arvatavasti oma maa traditsioonilise
    s laadis) lauldes kogetut. Ning nii mõnigi, endal pisar silmas sest õudusest ja surmatulvast, mis nähtud, tänab näiteks jumalat, kes ta päästis. Need on hirmu laulud, milles looja jaoks kindlasti teraapiline vägi, võimalus veidikegi endasse sumbunud valu ja kurja ära anda. Vaataja jaoks on see aga puhtal kujul sotsiaalne kunst, mille eesmärgiks vahest äratada teadvust, äratada kaastunnet; see on peaaegu nagu sotsiaalreklaam, mis juhib meie tähelepanu globaalses mastaabis umbsõlmedele ja sooneummistustele.

    Kunstnike rühm El Perro (tõlkes Koer, autoreiks Pablo España, Iván López, Ramón Mateos) esitleb näitusel videot maailmas sündivast vägivallast ning kaosest ning selle kõrval klaustrofoobiat tekitavat klaasmetalset turvakappi, kust välja pääseb vaid juhul, kui sul on ukse taga nii-öelda usaldusisik. Nii et ühiskonnas normatiivselt turvatunde loomine on klaustrofoobiat soodustav akt, aga liigne piiritus ja kaos ajab meid hulluks ja hirmust värisema. Kumb hirm on hullem? Kas me peame just nende kahe vahel valima?

    Teine, neljast loojast koosnev vene kunstnikerühm AES+F, ilmselt lähtudes taas tollest üllatustundest, mille kunstiajaloo suurteoste reaaleluliselt hämmastav väiksus (väiksed mõõtmed) vahel meis tekitab, on loonud suuremõõtmelisi kollaaže, sarja “Last Riot” (“Viimane mäss”), mis oma esteetikalt astuvad sama jalga ehk Lópeze camp’i või popi olekuga: militaarselt rõivastunud, kohutavalt ilusad, esteetiliselt meediaühiskonna mõõdupuude järgi ideaalsed noored ja lapsed notivad ja piinavad üksteist lahinguväljal, taustaks eshatoloogiline maastik, viimsete aegade tunne. Ja taas – ei mingeid suuremaid tundeid nende nägudel, pigem jäik heroilisus. See heroilisus, millest pole haisugi kunstiks saanud “päris inimeste” (mida nad ju kõik ometigi ongi!) nägudel Echavarría töös. Sest päris surmas, päris lahingus ei ole ju heroilisust, on meeleheide, on hullus, hirm, on enesealalhoiuinstinkt, võib-olla verejanu. Heroilisust näpuotsaga, et jaguks kirjandusse, filmi ja kunsti. Kummalisel kombel kõnetasid need “morbiidsed” tööd Kiasmas seekord enam. Peamiselt just videod.

    J. K.: Tõesti, kui loomulikkuse – või selle, mida loomulikkuseks peame – kadu (väljendugu see siis ükskõiksuses, materialismis, vägivallas või nimetatute omavahelises seotuses) avaneb vaataja ees oma “loomulikus” keskkonnas, kaob sealt ära atraktiivsus – selle sõna PR ja reklaamiesteetilises tähenduses. Kummaline, sa rääkisid Odani “Rompers’i” puhul teatud nihestatuse loomulikkusest – ometi just nihestatud loomulikkus on kaotanud ju kontakti ideaalse loomulikkusega, sellisega, kust puu seest ei immitse nagu jubedast haavast mingit mee ja mäda vahepealset ollust. Kuid ma arvan, et samas peitub su määratluses oluline sisu, võetagu näiteks Walter Martini ja Paloma Muñoze “Traveler’i” sari – kenad klaaspallis lumemaastikud kujutavad vägivaldseid, jubedaid tegusid. Vorm on võetud tarbimisühiskonnast, sisu aga räägib sellele vastu, ning tegu ongi teatud moodsa kunsti loomulikkusega, nihestatud loomulikkusega, mis on esteetiliselt paigas, etteaimatav, huvitavgi – mängitakse ju sotsiaalse semiosfääriga – ning mingis mõttes täiesti turvaline. See on turvaline iroonia, moodsa kunsti iroonia, mis on leidnud sootsiumis oma koha ja mis viimast ei ähvarda, kookonist ei tule liblikat. Selles mõttes tähistas sinu mainitud El Perro klaaskapp, kuhu pättide eest põgeneda, või seesama Hausswolfi ja Nordanstadi video imepisikesest inimtegevusest igaveseks lagastatud kummitussaarest palju rohkem, kuna nad on hüljanud pelga iroonia või kontseptsiooni, et irooniast piisab võõrandumisele vastandumiseks. Või pigem – El Perro klaaskapp või video kummituslinnakust teeb kunstnike iroonia praktiliseks, interaktiivseks ja seeläbi hirmutavaks – muuseas, kas sina sisenesid klaaskappi?; kas tahaksid sinna saarele sõuda? Sellistes teostes kommenteeritakse eriti elavalt võõrandumist ja inimese võimalikku/aktuaalset kontekstist väljaheidetust ning tehakse seda üsna hirmutavalt. Juba selliste klaaskappide olemasolu tänavatel ja saarekeste olemasolu meredel annab mõista, et klaaskapp ei tegele mitte põhjuse, vaid tagajärjega, saar aga on tagajärg, millest edasi pole võimalik minna. Vaataja ette kerkib keskkond, kus tal pole soovi kohal olla. See pole enam pelk irooniline konstruktsioon, kommentaar galerii seinale.

    Lõpetuseks peab mainima, et meil õnnestus riivata vaid osa “ARS 06” teostest. Viibisin näitusel vaid kaks tundi, seda oli ilmselgelt liiga vähe. Niivõrd laiahaardelised ja mitmetahulised ülevaatenäitused kuluksid hädasti siinsele publikule ära. Nii saaks ometi lahti sellest kaasaegset (eesti) moodsat kunsti kummitavast tüütust stereotüübist, mida minu suu ei kõverdu ammu enam ütlemagi.

     

  • 1. veebruaril avatakse Rahvusraamatukogus Eesti Kirjastuste Liidu menuraamatute näitus

    Kaidi Urmet

    Alates 1. veebruarist on Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis avatud näitus Eesti Kirjastuste Liidu liikmete 2012. aasta menuraamatutest.

    Menuraamatute edetabelit on koostatud alates 2000. aastast. Käesoleval näitusel on eksponeeritud 2012. aastal Eesti Kirjastuste Liidu liikmete 100 enim müüdud raamatut. Väljapanekusse kuulub raamatuid 13 kirjastuselt.

    Üldine ja ühtlasi ka ilukirjanduse valdkonna enimmüüdud raamat: Sofi Oksanen „Kui tuvid kadusid“ (kirjastus Varrak, läbimüük 12 009 eksemplari).

    Teatmekirjanduse valdkond: TEA entsüklopeedia 9. köide (TEA Kirjastus, läbimüük 8 103 eksemplari).

    Lastekirjanduse valdkond: Pilvi Kula „Valmistume kooliks. Töövihik 1. osa“ (kirjastus Koolibri, läbimüük 7 317 eksemplari.).

    Tarbekirjanduse valdkond:  Natalja Trofimova „Paastuga terveks“ (kirjastus Varrak, läbimüük 6 098 eksemplari).

    Biograafia: Walter Isaacson „Steve Jobs“ (Ajakirjade Kirjastus, läbimüük 3 559 eksemplari).

    Võrreldes eelmise aastaga on muutuseid paberraamatute osas vähe. Enimmüüdud raamatute valik on mitmekesine, esindatud on kõik valdkonnad (ilukirjandus, lastekirjandus, aime-, teatme-, tarbekirjandus ja biograafiad). Samaks on jäänud ka ilukirjandusteoste ja lastekirjanduse osakaal, rõõmu teeb, et lasteraamatute osas on suur osatähtsus laste ilukirjandusel ja laste teatmeteostel.

    Muutusena võib välja tuua, et tõlketeoste osakaal võrreldes eelmise ja üle-eelmise aastaga on vähenenud (eelmistel aastatel on see olnud see ligikaudu 60%) ja algupärandi osakaaluks on 54%.

    Menuraamatute edetabeli arvestusse ei kuulu õpikud ja perioodikaväljaannete lisad.

    Näitus jääb avatuks kuni 28. veebruarini 2012.a.

    Lisaks menuraamatute näitusele on Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis avatud näitused „25 Eesti kauneimat raamatut 2012 ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2012“ ja Soome kauneimad raamatud 2011.

  • Mõnikord ja mõnda on usaldada võimatu

    Kaarel Tarand

    Kõlab ehk kummaliselt, kuid minu meelest sai kõige suurema auhinna tasuks pikaajalise tegevuse eest Eesti  riigilt riigireetur Hermann Simm. Talle kingiti elu. Mis tahes ilmajao riikluse ajaloos on selline kingitus ikka pigem erand kui reegel. Sest reeturi palk on läbi ajaloo olnud surm. Eesti Vabariigil kui noorel riigil on muidugi teistsugune traditsioon. Valdav osa riigireeturitest mõisteti 1920ndatel aastatel tähtajalisse vangistusse või siis pääsesid nad vabadusse uusi riigivastaseid tegusid sooritama 1930ndate lõpu armuandmise alusel. Ilmasõdadevahelise aja eesti kommunistile oli kõige karmim karistus ikka kommunistide paradiisi ehk nõukogude Venemaale  väljasaatmine. Eesti vanglas oli ellujäämine tagatud, võitluskaaslastest Venemaal aga ei elanud Stalini „puhastusi” ja terrorit üle peaaegu ükski.

    Taastatud Eesti on oma riigivastaste vastu olnud sõjaeelsest võimust veel hoopis leebem. Kommunistide (kes küll ütlesid, et nad ei ole kommunistid, vaid ainult kommunistliku partei liikmed, kes tegelevad selles organisatsioonis Eesti vabadusvõitlusega) tegevust ei keelatud, kuritegeliku käitumise eest minevikus (kollaboratsioon) ei karistatud, isegi otsene ja ametlik kuulumine repressiivorganitesse  anti andeks seninägematul viisil – ülestunnistuse eest, mis pealegi kaitsepolitsei kätte saladusena hoiule anti. Ja mõelgem hetkeks, kas on midagi juhtunud nende KGB kaastöölistega, kes end kaitsepolitseis üles andmata unustasid ja kelle nimi Riigi Teatajas ära trükiti. Ei midagi muud, kui et nad ei saa tööd avalikus teenistuses. Näiteks Tartus üliõpilasi ja õppejõude taga kiusanud Vanemuise tänava kaadriohvitsere on uue aja tänava- ja meediapildis ikka kui toimetulevaid kodanikke nähtud. Ilma vihata.  See kõik meenutab, millise raevuga on nõukogude kollaboratsioonis aktiivselt osalenud „armsad kaasmaalased” alates põhiseaduse taaskehtestamisest Eestis võidelnud näiteks „Plats puhtaks!” loosungi all toimunud tegeliku sorteerimistöö vastu.

    Praegu ei leidu küll Simmi avalikku õigustajat, kuid ma ei kahtle, et mõtteviisilt kamraade, kes süüdistavad Simmi ainult oskamatuses, mis viis vahelejäämiseni, mitte moraalses roimas, luusib Eestis ringi nii mõnigi. Plats jäi puhastamata nii 1992–1994, kui isamaalased seda konkreetselt lubasid, hiljem aga seda enam. Pole siis ka ime, et ühel hetkel purskus protest selle vastu välja kujundlikus ja semiootikute käes lõpuni uuritud hüüdes „Kommarid ahju!”. Ka see loosung ajas ju herilasepesa väga ärevile ja nii mõndagi NLKP liiget tabab hüsteeriahoog, kui teda nalja pärast tänaval selle kena hüüdlausega tervitada. Kaitsepolitsei on avalikkust rahustanud teatega, et kuigi kaitseministeeriumis võetakse ette ümberkorraldusi, pole alust ühtki Simmiga kokkupuutunut vähimalgi määral kahtlustada. Muidugi mitte, aga kahtlustada tuleb  hoopis mujal. Simmi kuriteod Eesti Vabariigi vastu olid rajatud okupatsiooniaja suhtele KGBga. Suhe luureorganiga katkeb ainult surmaga, on universaalne reegel. See kehtib nii vabas kui ka mittevabas riigis.

    Need inimesed, KGB kaastöölised 1970-1980ndatel, vastutasid muuseas ka meilt rahvana mälu röövimise eest. Paljud neist on ju tänaseni täies elujõus. Oleks ehk mõistlik endalt küsida, et kui üks aastatetagune kagebiit oli valmis seda (kurja) jälle tegema, siis miks mitte ka paljud teised. Mõelgem nendele inimestele oma  koolis, kursusel, suguvõsas, töökohal, keda me kahtlustasime võimalikus pealekaebamises, nuhkimises, ettekandmises okupatsiooniajal. Mõelgem neile, kes toona rääkisid ja kirjutasid kenade inimeste kohta jõledusi ja laimu. Kas saame olla kindlad, et nad ei tee seda jälle?

    Võimalik muidugi, et mõnda inimest kahtlustati ülekohtuselt. Võimalik, et mõni patune on leidnud oma jumala ja meeleparanduse ning on valmis pigem tuleriidale minema kui uuesti kuritööle. Võimalik, et paljud ei tee praegu aktiivselt Eesti-vastast tööd, vaid on „uinunud agendid”. Aga kui  olud lähevad kehvemaks? Mina ei kahtle: nad teeksid seda jälle. Mõned võib-olla teevad praegugi. Faktiks jääb, et usaldada neid ei saa. Mitte kunagi. Ja kui me tänavu palju räägime sellest, et ühiskonnas tuleb usaldus taastada, siis see on lihtne näiteks kodaniku suhetes põhiseaduslike institutsioonidega. Aga see on võimatu suhetes tegelike või potentsiaalsete riigireeturitega. Lööge või maha, aga kommunisti või kagebiiti, kes väidab, et on „eks”, ma usaldama ei hakka.

  • JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – punk ja sex pistols

    Vello Salumets

    Kaoses oleme meie, mitte muusika.

    Johnny Rotten

     

     

    1970ndate keskel, pärast USA kõmubändi Ramones Inglismaa kontserte, proovisid mitmed briti ansamblid katki murda muusikasse ilmunud masendavat eristumist, laialivalguvust ja räästunud individuaalsust. Aastakümne lõpu punk-rock’ist saigi taas ansamblimuusika, esinemiskohtadeks kujunesid tänavad ja prooviruumid ehk siis samad paigad, mis olid määratlenud 60ndate biitmuusika olemuse.

    Tundus, nagu oleks skiffle tagasi tulnud, sest punki võis mängida kes tahes, kuidas tahes ja kellega tahes. Punk saigi kohe avalikkuses samasuguse positiivse ja spontaanse pitseri nagu omal ajal biitlite muusika, mida hakati pidama töötuks jäänud noorte ehedaks hääletoruks. Nagu 60ndatelgi, kuulus tegelikult punkbändi üsna palju boheemlastest üliõpilasi ja keskklassi jõmpsikaid.

    Punk seadis uue lainena üheks peaeesmärgiks 60ndate optimismi ja kauni väliskesta pahupidipööramise. Ta irvitas avalikult näkku biitmuusika nooruslikkusele ja võidukusele, võttes igapäevavaenlaseks nii rock’i kui riigi valitsejad. Ja kuigi punk meenutas skiffle’i klimberdusi ja tümistamist, polnud selles varjugi skiffle’i süütusest, sest uue laine kangelased tundsid rock’i ajalugu vägagi hästi. Kui 50ndate rock’n’roll raputas argi- ja koolikeele klišeesid, tegi punk täpselt sama 60ndate biidi tardunud väljendustega. Punk oli esimene noorsoomuusika vorm, mis hülgas romantika. Isegi seks ei tähendanud nendele midagi erilist. „Mis imelist selles seksis siis ikka on,” torises Sex Pistolsi solist Johnny Rotten, „ainult kolmkümmend sekundit ähkimist!”

    Seevastu pungi taustaks olid juba selged poliitilised ideed ja püüdlused. Punkansamblite Sex Pistols ja The Clash mänedžerid Malcolm MacLaren ja Bernard Rhodes olid õppinud 60ndatel kunstikoolis tundma Sartre’ilt mõjutusi saanud prantsuse situatsionistide mõtteavaldusi ja sobitasid neid nüüd rock’i-maailmaga. Situatsionistid toetasid „argipäevapoliitikat” ja „igavlemise esteetikat”, mille abil lõhatakse tobe, tühjaks spektaakliks muutunud argipäev paljastavateks ja funktsionaalseteks olukordadeks. Nende meelest ei olnud modernse ühiskonna keskpunktiks enam töö, vaid vaba aeg.

    Sex Pistolsi taolised bändid üritasid teha sama muusikatööstusringkondades. „Plaadifirma asi on plaatide turustamine, mitte meile tingimuste määramine,” kuulutas Johnny Rotten. See puudutas ka ajakirjandust ja avalikkust.

    Punkbändide kõmulised vembud üritasid seda mehhanismi alasti kiskuda. See oli sama loogiline nagu nende rock’i-klišeesid raputav muusika ja õmblusi esile toov riietus. Oksendamine keset pressiintervjuud tõi kummaliselt päevavalgele kõmuajakirjanduse tõelise pale ja räiged roppused TV klanitud jutusaadetes lõid palju reklaamitud sallivusse ja vagatsemisse sügava mõlgi. Punk saavutaski hetkeks eesmärgi. Nende omad plaadifirmad, mingisugused modernsed kooperatiivid, näitasid, et tootmine ja tarbimine ei pruugi olla ainult raiskamine ja tühja-tähja valmistamine, vaid ka omamoodi autentne vajaduste rahuldamine ja selle kaudu elu muutmine.

     

    Sex Pistols

    Kui küsida mõnelt vähegi rock-muusikaga kursis ameeriklaselt, milline briti punk-rock’i tegelase nimi talle esimesena meelde tuleb, siis poleks see mitte Johnny Rotten, vaid hoopis Sid Vicious. Paljudele määras just Vicioust ümbritsenud müüt punk-rock’i põhiolemuse: anarhia, raevukus, nihilism, metsik ekstsess, apaatia ja hoolimatus ümbritseva suhtes, rahulolematus, noorelt suremine jne.

    Johnny Rotten ja Sid Vicious võisid olla küll enim tähelepanu pälvinud Sex Pistolsi liikmed, kuid tegelikult laadis ja juhtis bändi hoopis kitarrist Steve Jones (1955), kes oli haaranud kitarri pihku 70ndate algul inspireerituna sellistest bändidest nagu T. Rex, The Faces, The Stooges ja The New York Dolls. 1973. aastal tutvus Jones trummimängija Paul Cookiga ja kitarrist Wally Nightingale’iga. Moodustati bänd nimega The Strand ja üritati järele mängida oma lemmiklugusid. Kaks aastat hiljem hakati külastama skandaalset antimoele spetsialiseerunud SEXi-nimelist riidepoodi, mille üks omanikest oli New York Dollsi mänedžerina tegutsenud Malcolm McLaren. Kuulnud, et poised teevad bändi ja otsivad prooviruume, pakkus ta ennast mänedžeriks, soovitades Wally Nightingale’i asemele ansamblisse kaasata oma alluva, bassimängija Glen Matlocki (1956) ja laulusolistiks tema poe tiheda külalise, roheliseks värvitud juustega John Joseph Lydoni (1956). Steve Jones oli asjaga päri ja pärast tutvumist Lydoniga, kes tänu oma ussitanud hammastele ristiti Johnny Rotteniks, oligi Sex Pistolsi nimeline bänd koos.

    Ansambli esimene kontsert toimus 6. novembril 1975 Saint Martinsi kunstikolledžis ning seejärel teistes Londoni õppeasutustes. Pärast 1976. aasta septembris toimunud esimest pungifestivali Londoni klubis 100 Club kirjutas Sex Pistols alla plaadilepingule EMIga ja novembris ilmus nende esimene singel teravalt poliitilist süsteemi salvava tekstiga „Anarchy in the U.K.”. See ajas paljud riigiametnikud tagajalgadele ja pärast detsembris ette võetud Suurbritannia turneed, kus paljud plaanitud kontserdid skandaali kartusest ära jäid, ütles EMI plaadilepingu üles.

    1977. aasta veebruaris lahkus ansamblist Glen Matlock, põhjuseks väidetavalt kasvavad  lahkhelid Johnny Rotteniga. Uueks bassimängijaks tõi Rotten oma sõbra Simon John Ritchie’ (1957), kes sai lavanimeks Sid Vicious. McLaren toetas tema kandidatuuri, sest Viciousi karm tänavakraade väljanägemine sobis mänedžeri arusaamadega punkmoest. Polnud tähtis ka asjaolu, et erinevalt ülejäänud bändi liikmetest ei osanud Sid üldsegi bassi mängida.

    1977. aasta kevadel sõlmis Sex Pistols plaadilepingu Virgin Recordsiga, kes avaldas bändi teise singli „God Save the Queen”. Ametimehed nägid selles plaadis juba otsest rünnakut Briti monarhiale ja BBC pani loole eetrikeelu. Kuid kõigele vaatamata tõusis singel Briti tabeli teisele kohale. Nüüd oli aeg küps albumi avaldamiseks. Sex Pistolsi ainuke ametlik stuudioalbum „Never Mind the Bollocks Here’s the Sex Pistols” salvestati 1977. aasta suve hakul. Sid Vicioust ei lastud üheski loos bassi mängida ja need partiid mängis linti Steve Jones. Album ilmus 1977. aasta oktoobris. Kriitikud jagunesid küll kahte leeri, kuid paljud poed keeldusid albumit müümast. Selline otsus tundub tagantjärele vaadates üsna kummalisena, sest „Never Mind the Bollocks Here’s the Sex Pistols” tõusis Briti tabeli tippu ja sellest kujunes üks rock’i kõigi aegade mõjukaim plaat. Sinna on punutud niisugused ajatud punkhümnid nagu „Holidays in the Sun”, „Anarchy in the U.K.”, „God Save the Queen” ja „Pretty Vacant”. Need sisaldavad Steve Jonesi meeldejäävaid kitarririffe, mida hiljem on kopeerinud paljud kitarristid. Kuid see jäi anarhialipu masti tõstnud Sex Pistolsile esimeseks ja ühtlasi ka viimaseks tähelennuks. Bändi viimane Inglismaa kontsert toimus 1977. aasta jõulupäeval ja järgmise aasta algul suunduti 14päevasele USA turneele. Egokonfliktide, üldise rahulolematuse ja kehva organiseerimise tõttu kõrbes bändi tuur põhja. Üks probleemide allikas oli heroiinisõltlasest Sid Vicious, kes nõudis kaklusi üles kiskudes ja publikut sõimates üha uusi narkodoose. Tulemuseks oli bändist väljalöömine. Aga see polnud veel kõik: USA turnee ajal jõudis Johnny Rotten mänedžeriga niivõrd tülli minna, et pühkis pärast viimast kontserti Sex Pistolsi tolmu jalgadelt. Inglismaale naasnud, vahetas ta oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbra Jah Wobble ja endise The Clashi kitarristi Keith Levene’iga ansambli Public Image Ltd. Sid Vicious aga kolis New Yorki, hakkas esinema solistina, sai kaela oma pruudi mõrvamise süüdistuse ja kõige tipuks pani 1979. aasta veebruaris narkootikumide üledoosi tõttu kõrvad pea alla.

    Ja oligi kõik. Kuid lühikesele tegutsemisele vaatamata
    sai Sex Pistolsist Briti punk-rock’i suurkuju, täielik antitees turdunud dinosaurusele, milleks oli muutunud tollane rock. Peaaegu kõikidest lauludest, mis see bänd on avaldanud, on saanud punk-rock’i klassika ja lausa pungi-loosungiteks on kujunenud Johnny Rotteni tollased pressiavaldused: „Mulle ei meeldi rock-muusika, ma tahan seda kõike lõhkuda”; „Ma vean kihla, et teie ei vihka meid nii palju kui meie teid!”. Sex Pistolsi viimase kontserdi lõpus pöördus ta San Francisco publiku poole sõnadega: „Kas teile ei tundu, et teid on petetud? Head õhtut!”

     

  • Tallinna moemaja – nõukogudeaegse moe lipulaev

     

    Avamisele tulnud  inimeste hulka polnud võimalik ette prognoosida. Näitusesaal sai rahvast pilgeni täis ja suurem sumin vaibus alles siis, kui väljapanek avatuks kuulutati. Kunstiakadeemias õppeülesandena valminud rõivamudelite värvikast esitlusest said osa ka moemaja endised töötajad: kahe juhtkonna esindajad, kunstnikud, moekonsultandid, konstruktorid, õmblejad ja mannekeenid.

    Ehkki leidus ka neid, kes kahtlesid selles, et 1950ndate moeloomingust inspiratsiooni saanud elegantse rõivakollektsiooni teostamiseks olid moemagistrandid Marit Ilison, Lilli Jahilo, Margit Kuusk ja Jaanika Terasmaa leidnud sobivad materjalid taaskasutuskeskusest, mõjusid Anu Lensmenti juhendamisel valminud ja hoolikalt läbi mõeldud aksessuaaride abil meeldivaks tervikuks liidetud üksikmudelid ühtaegu nii retrolikult kui ka kaasaegselt. Omaaegseid poose matkivate modellide etteaste tekitas publikus positiivseid emotsioone ning valdav meeleolu tundus olevat pigem üleüldine taaskohtumise elevus kui nostalgia.

    Põhjusele, miks valmis see näitus just sellel kevadel, viitab väljapaneku pealkiri. Kuna moemaja kuulutati ametlikult avatuks 1957. aasta maikuus, jääb eelmise sajandi teisel poolel õmblusvabrikutele näidismudeleid valmistama hakanud ja hiljem minitiraažide müügiedu kaudu lokaalse tarbija rõivastusvajadusi-eelistusi kompinud ettevõtte loomine samuti kastanite-sirelite õitseaega. Ainult et olud ja töökorraldus olid siis niisugused, mida praeguses konkurentsiühiskonnas elavad noored ei mõista. Töökohta vahetati harva. 1971. aasta seisuga töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest.

    Turumajanduse tingimustes oleks sellise asutuse eksisteerimine rohkem kui küsitav. See on ka põhjus, miks reorganiseerimine taasiseseisvumisega kaasnenud keerulisel ajal ettevõttele nii valuliseks osutus ning püsi­majäämine ümberkorraldustele vaatamata ei õnnestunud. Kui põhikasumi taganud ajakirja väljaandmine lõpetati, hakkas lagunema ka tellimustöid täitev ateljee tüüpi moemaja. Oma osa  mängis kasvava rendihinna tõttu keskuses (vanalinnas) paiknenud ruumidest ärakolimine. Ehkki 1995. aastal erastatud ettevõte kannab endiselt nimetust Tallinna Moemaja AS, on selle järjepidevus nõukogude perioodil edukalt tegutsenud moe lipulaevaga ammu katkenud.

    Tänaseks on ajad, mil pikkadel poodiumidel kõndisid ajakirjafotodelt tuttavad mannekeenid, pöördumatult möödas ja legendaarse tiraažiga moeajakirja Siluett viimase numbri ilmumisest juba 15 aastat. Endisaegses aegruumis edukalt tegutsenud esindusettevõte elab edasi vaid minu nõukogude perioodi algusaastate lokaalset rõivamoodi käsitlevas uurimistöös. Pealtnäha lühikesele ning lakooniliselt kümnendeid avavale teksti- ja pildimaterjalile eelnes hoolikas andmete kogumine ning süstematiseerimine. Töö kogutud materjalidega jätkub, sest kõiki valgeid laike pole õnnestunud täita. Ajakirja Siluett 50. aastapäeva tähistamiseks on 2008. aastal plaanis anda välja koondkataloog.

    Kuna väljapaneku koostamise peamine eesmärk on olnud vaid ühe lähiminevikus tegutsenud ettevõtte sünni- ja arenguloo kaardistamine, saab näitusekülastaja ülevaate Tallinna Moemaja struktuurist ja igapäevases töös keskset rolli mänginud inimeste tegemistest, mitte aga niivõrd sellest, mis oli ühel või teisel kümnendil parasjagu moes. Samuti ei keskendu antud näitus tekstides nimepidi esile toodud kunstnike loomingu üksikasjalikule tutvustamisele ega moeanalüüsile, mis võiks olla juba täiesti omaette uurimisteema (nagu ka töö- ja teenistusrõivaste osa, rahvuslike elementide kasutamine eri kümnendite moes jms).

    Muidugi on kahetsusväärne, et pole säilinud ühtegi moemaja kunstnike ettevõtte algusaastatel teostatud originaalset rõivaeset. 35 aasta jooksul valminud esikmudelite mahu ja ajutisest alaliseks kujunenud ruumikitsikuse juures on mõistetav, et kollektsioone polnud võimalik säilitada. Pildistamistel ja moedemonstratsioonidel korduvalt kasutatud mudelitest tuli suurem osa lõpuks maha kanda. Teada pole ka, mis sai ettevõtte erastamisprotsessi käigus Tallinna Moemaja rõivaladudes hoiul olnud rõivastest ja jalanõudest ning ajakirja toimetuses hoolikalt säilitatud originaalfotode ja -jooniste arhiivist.

    Ka erakätes säilinud rõivaesemete valik on juhuslik. Terviklikke komplekte on alles minimaalselt. Muuseumikogudes leiduvad etnograafiliste sugemetega rõivaesemed oleksid eeldanud teistsugust, rahvuslikus stiilis esemekeskset väljapanekut ega oleks andnud terviklikku ülevaadet moemaja kunstnike autoriloomingust läbi kümnendite. Samuti olen seda meelt, et 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud noorema põlvkonna moelooming vääriks uurimisteemana eraldi käsitlemist. Ühe kindlalt piiritletud uurimistöö raames poleks kõikehõlmavus aga võimalik.

    Selle tagasivaatenäituse tegemine on olnud pikk ja põnev, kuid vaevaline protsess, omamoodi retk aastatesse, millest praegune Eesti ühiskond end distantseerida püüab, kuid mis kuulub paratamatult meie lähiajaloo juurde. Küsimusele, milleks rõhutada nõukogude pärandi tähtsust just nüüd, 15 aastat hiljem, on vaid üks vastus: mitmete uurimisvaldkondade lüngad vajavad täitmist. Pean oluliseks süsteemselt edasi liikuda ja aste-astmelt moemaastikul valgeid laike kaardistada. Teadaolevalt on koostamisel XX sajandi Eesti kergetööstust hõlmav kogumik, kus Tallinna Moemaja kohta oleks eraldi peatükk. Milleks teha topelttööd, kui on võimalik teha koostööd?

    Et koostöövalmidus ja -oskus on hädavajalik, seda kogesin näitust koostades omal nahal. Ses mõttes on mis tahes rõivanäituse tegemine peamiselt vaid iseendale lootma harjunud inimesele üksjagu keeruline, kulukas ja närvesööv ettevõtmine. Olgu kontseptsioon kui tahes suurejooneline, välja kukub ikka pisut teisti, sest suurem osa ajast kulub paberite koostamisele ja asjaajamisele, samuti sõltub kuraator kujundajatest ja teostajatest. Vähemalt saan ma nüüd suurepäraselt aru, miks ei ole kümne aasta jooksul valminud rõiva(moe)näitustega kaasnenud katalooge. Nende väljaandmiseks napib tegijaid, ressursse ja aega. Siirast soovist ainuüksi ei piisa, kui ööpäevas on vaid 24 tundi.

     

  • E. Vilde muuseumi kastellaanimaja galeriis avatakse näitus “SISSE”

    Piret Meos

    Neljapäeval, veebruari seitsmendal päeval, avame kastellaanimajas uue näituse “SISSE”

    Kunstnikud: Aimar Säärits, Hedi Roots, Helen Tago-Mullaste, Kadri Kangilaski, Kai Padrik, Kaie Kal, Kaija Kesa, Margot Kask, Mari Kadanik, Tea Tammelaan ja Toomas Tõnissoo on mõttekaaslased ja sellise kooslusena välja astumas esimest korda.

    Avataval näitusel “Sisse” väljendavad kunstnikud oma suhteid mitmete religioonidega ning esitatavad erinevates pühapaikades ja rituaalides kogetut. Enamik kunstiteoseid kujutab sisemaailmas toimunud nihkeid ja saavutatud meeleseisundeid. Näitus on üles ehitatud nagu reisikiri, kujutades teekonda argisest olekust väärtuslike kogemusteni maailmakõiksusest, oma tõelisest minast ja Loojast.

    Esitatavad teosed on jagatud teemade kaupa viie galeriiruumi vahel ja iga kooslus kirjeldab ühte etappi kogemuste teel. Kastellaanimaja trepikoda on teekonna algus ja kirjeldab minekut, teelisi ja nende ootuseid. Esimene galeriiruum on uks, millest sisenedes tervitatakse ees ootavat sündmust ja samas võetakse ümbritsev omaks, et tekiks maksimaalne teadlik märkamine. Teisel ruumil on sissejuhatav tähendus ja seal kõlavad palved, mantrad ning head soovid, mis aitavad viia osalejaid kooskõlla toimivate loodusjõududega. Kolmas tuba sümboliseerib kohale jõudmist ja rituaalist osavõttu. Inimene on seesmiselt pühendunud toimuvale ja liigub sündmuste voolus. Ta saavutab üha püsivama selguse, sulab üheks ümbritsevaga ning kogeb tänu sellele täiuslikkust ja terviklikkust.

    Viimane ruum on pühendatud sisemisele vaikusele, seisundile või olukorrale, mil loodus on teinud oma töö, tseremoonia on väliselt läbi, kuid kõik see jätkub inimeses endas. Seal ruumis on ka koht tänu jaoks, mis on ettevõetud teekonna lõpp-punkt.

    Näitus sarnaneb ülesehituse poolest mõneti muusikale. Iga osaleja töödest moodustub justkui helirida, millest kokku luuakse meloodiad. Samu katkendeid mängitakse erinevate autorite poolt korduvalt läbi, üha edasi arendades, täpsustades ja mitmekesistades. Samuti võib leida sarnasusi jutuvestmisega, mille puhul lood arenevad jutustaja ja kuulaja (või aluseks oleva materjali ja selle tõlgendaja) koosmõjudel isesugusteks kuni variatsioonideni, millel ei paista enam mingeid sarnasusi.

    Füüsilises plaanis koosneb näitus mosaiigisarnaselt paigutatud ruudukujulistest piltidest, mis on teostatud erinevates klassikalistes kujutava kunsti tehnikates nagu joonistus, maal, graafika ja segatehnikad.
     
    Näitus jääb avatuks kuni 7. märtsini 2013.

  • Nukleaarajastu alguse uus interpretatsioon

    Olaf Mertelsmann

    Gordin seob oskuslikult militaar-, diplomaatia ja teadusajaloo. Samas tuleb mainida, et taotluses ka Nõukogude perspektiivi süüvida jääb puudu veenvusest. Kuna Gordin  ei oska jaapani keelt ja paljud Jaapani päritolu dokumendid hävitati sõja lõppedes, siis on jäänud ka Jaapani vaatenurk veidi ähmaseks ning ta on mõistetavalt keskendunud Ameerika Ühendriikidele. Piisavalt ei ole põhjendatud, miks on autor pühendanud nii palju tähelepanu aatomipommitajate stardipaigale Tiniani saarele ning selle ajaloole. Vastupidiselt pealkirjale pole autor kontsentreerunud ainult viiele augustipäevale, vaid on käsitlenud eellugu ning ka hiljem juhtunut, eriti aatomipommi mütologiseerimist.

    Gordini põhiteesid on järgmised: kaasaegsete silmis ei olnud aatomipommide Jaapanile heitmine veel uue ajastu algus, nende meelest oli see tavaline pomm, millel oli eriti suur hävitusjõud. Efektilt oli see võrreldav samaaegse Jaapani linnade ulatusliku pommitamisega, mis oli tiheda peamiselt puidu hoonestuse tõttu laastavam kui Euroopas. Ameerika juhtkonnale  tuli Jaapani kapituleerumine ootamatult vara, kuid selle põhjuseks ei olnud ainult aatomipommi kasutamine, vaid ka Nõukogude Liidu kallaletung, kasvanud varustusprobleemid, diplomaatilised läbirääkimised, mille tulemuseks ei olnud tingimusteta kapituleerumine, nagu see oli Saksamaal, ning kindlasti ka Jaapani armee trööstitu olukord. Sõda lõppes Jaapani valitsuse ja keisri otsuse tõttu. Ettevalmistamisel oli ka kolmas aatomipommi  heitmine ja tavalised pommitamised jätkusid kuni peaaegu viimase minutini. Samuti ei olnud Ameerika sõjaväelaste hulgas alguses selgust aatomipommi tõhususe osas ning seda alahinnati. Radioaktiivse kiirguse ohtlikud tagajärjed olid tollal veel tundmata. Aatomipommi mõju väljaselgitamine algas alles pärast Jaapani kapitulatsiooni. Kuni viiekümnendate aastate alguseni oli aatomirelvastust liiga vähe, et oleks olnud aatomisõja  ohtu. Kõik see on veenvalt argumenteeritud ning tõendatud. Kuid mõnes kohas läheb autor oma interpretatsioonides liiga kaugele. Külma sõja hilisemas faasis oli nukleaarrelvade hävituspotentsiaal piisavalt suur ja hiljemalt selleks ajaks olid neist saanud erilised relvad. Seega ei ole tollane olukord võrreldav 1945. aasta omaga, nagu sisendab Gordin. Ameerika aatomipommi arendamise programm oli tolle aja  kõige suurem programm üldse, mis oli kunagi ette võetud ühe relva väljatöötamiseks – ülesanne, millega tookord võisid hakkama saada vaid ameeriklased.

    Mitte ühelgi teisel riigil ei olnud tollal vajalikke ressursse, vastavaid teadmisi ja vajalikke teadlasi, kes olid tihtilugu pärit Euroopast. Kui ka asjas osalenud ei osanud veel täielikult oma tegevuse tagajärgi hinnata, siis keset maailmasõda ei oleks ju raisatud nii palju raha selleks, et välja arendada uus relv, mida ei peetud millekski eriliseks. Aatomipomm ei määranud Teise maailmasõja saatust. Sellega olen nõus, võib-olla see isegi ei lühendanud sõda. Sõja tulemust ei määra ju üksikute relvasüsteemide kvaliteet, armeede võitlusvõime või kindralite strateegiline geniaalsus, vaid konfliktis osaleja majanduslik potentsiaal. Just see võimaldas USA-l esimesena aatomipommi ehitada.

Sirp