Toeta
Otsi

feminism

  • Ühest rahuldust pakkunud

    Virve Normet

    Trompeti ja trombooni koosmäng solistide rollis on kaunis kui sõnumikuulutus, lummab tämbrite ja mängutehnika võlu. Vanameister on ise nimetanud seda teost oma „itaalia kontserdiks”, kriipsutades alla just soolopillide barokilikke mänguvõtteid, tihti kasutatud fanfaarilikkust ja kiirete osade tempokat „igiliikumist”. Oma kaasaja, XX sajandi kõlamaailma on helilooja kirjutanud kompositsioonitehniliselt pigem orkestripartituuri.

    Kogu esitust valitses rahulikult, kindlakäeliselt ja ilmselge naudinguga dirigent Paul Mägi. Solistide Indrek Vau ja Andres Kontuse kohta tahan aga lausa mitte-eestlaslikult üliväga kiitvaid sõnu öelda. Nii nende mõlema musikaalsuse, ansamblitaju, žanritunnetuse kui tehnilise pillivaldamise aadressil, sest kontsert pakkus erakordselt suure naudingu tänu neile kahele väga heale interpreedile! Seda kviteeris maruliselt ka kogu saalitäis kuulajaid.

    Pärast vaheaega maandus muusikaõhtu Anton Bruckneri ajatusse võlumaailma. Tema IV sümfooniat „Romantiline” (1874) kuulates nautisin jäägitult Paul Mägi kui muusiku ja dirigendi võimeid ning meisterlikkust. Ja muidugi selle tulemina suure ühisorkestri hingestatud mängu, lõpuni välja peetud ühtset ja kõrget kvaliteeti.

    Bruckneriga rinda pista riskivad tänapäeval (mil sümfooniad on pikkuse mõttes taandarenenud paarikümneminutilisteks) üpris vähesed dirigendid. Rohkem kui tunnist muusikas olemist tervikuks vormida ja kogu selle aja vältel jääda huvitavaks nii orkestri kui publiku jaoks – see nõuab meistrikätt ja küpset intellekti.

    Bruckneri „Romantilisega” on üks kentsakas lugu. Helilooja on lisanud osadele programmilised selgitused: I osa „Keskaegne linn, hommikune hämarus…” jne. Kirjeldus, mille järgi ka ilma muusikat tundmata hakkab kõlaline ettekujutus tekkima. II osa kannab lakoonilisemat programmi „Laul, palve, serenaad”. III osa kirjeldaks nagu jahilkäiku, mille trio-osa sisustab „tantsuviis, mis kõlab jahieinel väikese puhkusena”. IV osa pealkirjaks mõtles Bruckner panna „Rahvapidu”, kuid loobus sellest. Küllap mõistes, et programm pigem ahistab kui abistab kuulamist.

    Praegu, 134 aastat hiljem, kogeme, et naiivsevõitu programm ongi täiesti üleliigne. Bruckneri muusikat tajume kuulajana puhta, abstraktse helitööna, kus toimivad vaid kõlalised väärtused ja korrastusliku, kompositsioonilise ülesehituse loogika. Toimivad muusikalised algmõtted ja nende arendused heliloojale omases lahenduste võtmes. Samuti kõlamäng, dramaturgia ja pinged, mille üleskruvimiseks on igal heliloojal omad võtted, oma käekiri. Nii on ka Bruckner oma „Romantilise” sümfooniaga meie ees kontserdil kui Suur Sümfoonik, haarates mängijad ja kuulajad oma muusika stiihiasse.

    Paul Mägi Bruckneri-mõistmine ja interpretatsioon hämmastas just võimega vangistada kuulaja mõte ja tunne kogu pika teose jäägituks nautimiseks. Samal ajal on ta seda masti dirigent, kelle jälgimine visuaalselt on esiteks esteetiline, aga olulisim on see, et teda jälgiv kuulaja justkui „loeb” partituuri dirigendiga koos, sest olulisim saab ilmekalt selgeks dirigendi käte- ja kehakeelt jälgides.

    Tore mõte on aeg-ajalt suurejoonelisi teoseid esitada suure ühendorkestriga. Seda võiks praktiseerida vähemalt kord aastas. Noorte tundlik pühendumus muusikat esitades mõjub ju värskendavalt ka ERSO proffidele. Ja võidavad nii teosed kui see, kelle pärast kontserdid üldse toimuvad – kuulaja.

     

  • Positsioonisõja aeg

    Maria-Kristiina Soomre

    Ei, ma ei pea silmas ainult seda, mis toimub tänavatel, valitsuses ja televisioonis, kuigi sümptomid on näha ka seal. Uue ajastu saabumisele viitab päris kurjakuulutavalt ka “kaasaegse kunsti mänguväli” Eestis. Ma ei kavatse siinkohal rääkida kevad-, sügis-, ja aastanäitustest, kunstnike ametiühingu segastest ambitsioonidest, kinnisvarast või muudest halbadest naljadest, mida ma ei loe sellele mänguväljale kuuluvaks a priori, selles mitte veel päris surnud kohalikus kunstielus, mida ma väärtustan. Ma tahan repliigi korras avaldada muret selle pärast, et see nn kevadnäituste sõnaohtra mittemidagiütlemise vari on langemas ka neile nähtustele, mis seni on tundunud elujõulisemad.

     

     

    “Uus laine” – vanad väejuhid

    Aga kõigest järjekorras. Tänavarahutuste kulminatsioonina avati Kunstihoones näitus “Uus laine”, museaalse ambitsiooniga megaprojekt kahelt kahtlemata väärika institutsionaalse positsiooniga kuraatorilt. Kahtlemata vajalik ja ülevaatlik näitus, kahtlemata statement. Eesmärk ei midagi vähemat kui kaardistada uue kümnendi Eesti kunst ja vääristada see kuraatoripositsiooni mitte millekski kohustava signatuuriga. Ürituse pressitekstki oli piisavalt totaalne, pea minimonograafia formaadis “asjade seisu” kirjeldav, kuigi tegelikult igasugust selget positsiooni püüdlikult peitev.

    Kui “ülbed üheksakümnendad” kinnistati kultuuriteadvusse lõpuks interdistsiplinaarse uurimuskogumikuga, siis vähemalt “uue laine” esimene tulemine on tekstiliselt suhteliselt kunsti-, et mitte öelda formaadikeskne, sotsiaalsuse pitserist laubal hoolimata vägagi kontekstikauge. Näitusel on väljas mitmeid 2000ndatest Eesti kunstiajalukku jäävaid märgilisi töid, mis vähemalt autorite põlvkonnakaaslaste kunstimällu juba ammu kinnistunud ja ilmselt kinnistuvad mõned sellelt näituselt veel lisaks. See lubab kuraatorite museaalse ambitsiooni õnnestunuks lugeda. Kümnendi mõtestajatena ollakse aga poole peale pidama jäänud: saatetekstis jutustatakse õhinal mingit pea modernistlikult progressiuskset, avangardiretoorilist ja ühiskonnakauget, õigemini kunstimaailma seedetrakti pidama jäävat lugu, aga me ei saa mitte midagi uut teada sellest kujuteldavast uuest põlvkonnast, uuest ajastust. Kuraatorite välja käidud jooksva kümnendi jõujooned on aga muidugi piisavalt väljakutsuvad, et sundida näituse ja kogu “Uue laine” kui nähtuse suhtes omakorda positsioneeruma.

    Nii näiteks joonistub kohe teravalt välja opositsioon “Pärnu koolkonnaga”, seda tänu kuraatoritepoolsele võluvale, pea martkalmliku otsustavusega antud hinnangule, millega nähtus määratakse “eelmisesse kümnendisse”. Kui see ei ole Eesti kontekstis positsioonisõja propagandavale, siis mis see on? (Mitte, et ma arvaksin, et NG seltskond tegelikult sellele näitusele sobiks, põlvkondlikult on nad aga ometi kaardil – seega viitan pigem loogikaveale, mille kuraatorid oma tekstis pareerivad “isikliku kogemuse” kui valiku garandiga – niisiis mitte “maitse asi”, “nägemus”, vaid “ekspertiis”.)  Tõepoolest – kui “Uus laine” ei ole vananevate noorkuraatorite positsioonide kinnistamine “uue” põlvkonna suhtes “enne noore kunsti biennaali” ja “pärast raamatut 22+”, mille nimel ei peetud paljuks isegi uurimisreisi Tartusse, seitsme maa ja mere taha, siis mis see on? Aga ärge saage minust valesti aru, teatud mõttes on Hanno Soansil ja Anders Härmil täielik õigus oma loorberid ära lõigata, sest päris mitmeid sel näitusel esinevaid kunstnikke ilma nendeta siinsel kaasaegse kunsti mänguväljal tõepoolest ei oleks. Nemad on need noored kunagi sõduritena lahinguväljale toonud, nendel on ka täielik õigus nüüd ellujäänutele ordenid kaela riputada. Lihtsalt, poisid, saage aru, mina küll ei saa aru, miks ei oleks võinud teha kompaktsemat ja selgema positsiooniga kuraatorinäitust, kus valikukriteeriumid oleksidki ainult sisulised, mitte matemaatilised – kas äkki tegelikult siiski materjal, hoolimata teie vastupidistest väidetest, ei mängi välja muuks kui kalendaarseks ühisülevaatuseks, kunstnike liitu mittekuuluvate kunstnike aastanäituseks, noortesektsiooniks?

    Jah, minust on süüdimatu niimoodi küsida, sest ma ei ole ennast kunagi pannud näiteks Anders Härmi rolli, kes kuraatorina eluliselt sõltub jõulisest, tihedast ja metsana mühavast kaasaegsete kunstnike armeest, keda ta ka ise pühendunult õppejõuna juurde aitab kasvatada. (Ja selles osas vaidlen teravalt vastu kõigile, kes talle seda süüks panevad.) Seda näitust tulekski ehk vaadata pigem väljavõttena kuraatori notebook’ist, teatud best of’ina, mida probleemitult pisut väiksemas mahus noortenäituse formaadina mööda Euroopat ringlema saata, kolleegidele teadmiseks, nagu tootekataloogi kunagi. Poiste pressitekstis püstitatud küsimusele uue kunstnikepõlvkonna küpsuse kohta jätaks siiski hurraaga vastamata, sest 90ndate põlvkonda “samas vanuseklassis” ei olnud mul au nii põhjalikult tunda. Olen enam kui veendunud, et ka sellest valikust võib tulevikus välja kasvada mitmeid kohalikke staare ja eksport-kaubamärke (nii totaalse valimi puhul oleks traagiline, kui seda ei juhtuks), aga ma ootaksin nende küpsuse suhtes hinnangu andmisega seni, kui enamus sellest kambast on midagi enamat kui ühehitikunstnikud või keskmise tugevusega lüngatäitjad omas formaadis. Sest tõepoolest, hea kunsti tegemiseks on vaja intelligentsi ja tehnilist küpsust, aga sõnum on siiski põhiline – midagi peaks ikka öelda ka olema, eriti siis kui tehnika on juba päris käpas; eriti meie oludes, kus ümbritsev elu lausa nõuab mitte ainult dokumenteerimist, vaid ka täpseid kujundeid, kommentaare ja analüüse.

     

     

    Püssirohtu napib – halb nali!

    Kunstnik, kellel on alati midagi öelda, on muidugi Marco Laimre, kes samal ajal teises kohas ehk Hobusepea galeriis oma näitusel “Halb nali” tegeleb samuti kaasaegsete formaatide, õigemini kõige idiootlikumate kunstnikupositsioonide, kõige jaburamate pressitekstide ja Eestis vohava argliku tsensuuri kaardistamisega. Kahtlemata parim osa sellest näitusest on (osaliselt Härmilt varastatud) jabur pressitekst, mis arvatavasti kruttis tippu kõigi kunstimaailmas mängivate loomeinimeste ootused. Aga seekord lubab tekst rohkem, kui  Laimre meile kätte annab. Kuraatorikirjutistest jaburaimad, mis galeriis lugemiseks väljas, ei ole kunstielu mõttega jälgijale just erilise uudis- või analüüsiväärtusega siia “häbiposti” jõudnud. Kunstnik Laimre kapatsiteedi juures oleks oodanud palju teravamat tekstianalüüsi, ausõna.

    Professor Laimre loengvideos kirjeldatavad idiootlikud kunstnikupositsioonid on heal juhul vaid pool värvikamatest formaatidest, mis meie ümber eksisteerivad… ja ma ei tea, kas see peaks üllatama, aga kõik need positsioonid, kuigi Laimre käsitluseski vist pigem põlvkonnaülesed, on vaieldamatult esindatud ka Kunstihoone näitusel. Ehk siis hoiatav näide? See muidugi ei vabanda tudengite ärakasutamist kunstisatiirilise rahvateatri koosseisus, sest arvatavasti ei ole liiga pedagoogiline panna noort kunstnikuhakatist arvama, et tundes “vaenlast” ehk viit kõige naeruväärsemat kunstnikuambitsiooni, tema ise lõksu ehk veelgi ajuvabamasse poosi ei kuku. Ehk siis 20minutilisest loengust (1/4 akadeemilist tundi) on puudu positiivne pedagoogiline programm: meie aja tõeliselt tõsiseltvõetavad kangelased ja muidugi, mis põhiline, analüüs.

    Ajal, mil tsensuur ei ole Eestis ammu enam toimetajate punase pastakaga teostatav probleemidest möödahiiliv argus, vaid kohati riiklik poliitika – suu käratatakse kinni varsti kõigil, kes ei ole ideoloogiliselt korrektsed, on selle nähtuse “paljastamine” ühe ammunähtud kunstiteose kuulsusetu meediakarjääri abil suhteliselt igav. Meile esitletakse pigem jonnakat, kohati teadlikult kruvitud kommunikatsioonihäiret dissidendi loorberite nimel, kui tegelikku positsiooni võtmist, statement’i j
    a sellest tulenevat sõnavabaduse kriisi. Tegelikult, Marco, ma kardan, on asjad palju hullemad – lihtsalt kunstitoimetajad ja kujundajad ei puutu just palju asjasse. Kuigi, kui tsiteerida Sirami: “Iga kunstnik ja iga kuraator saab maailma muuta”, mis siis veel toimetajatest-kujundajatest rääkida, eks ole.

    “Halva nalja” näituselt leiame aga ka ühe Laimre tuntud headuses (“Kaido ja Oleg integreeruvad majanduskasvu kõveraga”) ja see on kokkuvõttes positiivne skoor. See on teos, mis kirjeldab meie uut aega ja uut elu täpsemalt kui kogu “Uus laine” kokku. Lapsed, minge vaadake ja õppige, kuidas selleks, et palju öelda, ei olegi vaja väga palju sõnu. Karikatuur, ütlete? Aga vägisi vaikivaks muutuv ajastu nõuabki salakavalamaid strateegiaid, nutikamaid kõnelemisviise.

    Niisiis, mis on minu probleem? Jah, maailma peaks muutma. Kiire edukas sõda ei ole alati halb variant, aga eesmärgid tuleks selgeks teha. Mille üle siis lahinguteks läheb, kelle suhtes positsioneeruma peab? Kes võitleb koha eest presiidiumis, kes põranda all? Kes võidab?

     

    * Põnnide paraad – nähtus, mis ületab emapalga-Eestis uudiskünnise mitmeid kordi tõenäolisemalt kui ükskõik milline kaasaegse kunsti näitus. Ei oma otsest seost nähtusega “uus laine”, võib omada vägagi seoseid nähtusega “uus laine 2027”, aga siis juba täiesti ettearvamatul kujul.

     

     

  • Tarrvi Laamann Vabaduse galeriis. Eelteade

    Juta Kivimäe

    Neljapäeval 7. veebruaril kell 17.00 avatakse Vabaduse galeriis näitus

    TARRVI  LAAMANN.  MI JAMAICA.  Näitus jääb avatuks 19. veebruarini.

    Näitust on toetanud Eesti Kultuurkapital, Raadio 2; Carriba Rum, kirjastus Petrone Print, MTÜ Bashment ja Tarrvi Laamanni sõbrad

    Tarrvi Laamann on üks väheseid eesti puulõikevirtuoose, kelle mitmevärvitrükis lehed köidavad oma elurõõmsa reggae-kultuurile viitava kujundlikkusega. Laamann kasutab oma trükiplaatidena vineeri, mille süü täiendab lõikepindu omakorda suurejoonelise juhuslikkusele rajatud lisakujundlikkusega. Puulõiketehnika on üks vanimaid trükitehnikaid üldse. Seoses budistlike palvetekstide paljundamisega levis see juba 6. sajandi Hiinas, jõudes Euroopasse alles hiliskeskajal. Eesti kunstipublik on saanud nautida maailma rikkalikust puulõikekultuurist jaapani traditsioonilist ukyo-e puulõiketehnikat  ning sellega seonduvaid töötubasid Adamson-Ericu muuseumis aastal 2003.

    Tarrvi Laamanni euroopalikud piki puu (vineeri) süüd lõigatud puulõiked (woodcut) on eesti kunstitraditsioonis ainulaadsed. Vähestest töömahukale puulõikele keskendunud eesti kunstnikest (näiteks harrastas sama tehnikat oma hilisloomingus 1960. aastail õnnestunult Märt Laarmann) eristub Laamann nii formaadi kui eksoootilise ja temperamentse kujundlikkusega.

    Tarrvi Laamann on Eestis aastaid tuntud reggae-muusika entusiasti, reggae-ürituste korraldajana  ja DJ-na. Oma näituse avaõhtul esitleb ta enda kirjutatud ja kirjastuselt Petrone Print äsja ilmunud raamatut „Minu Jamaica“.

    Publiku huvi korral on autor valmis korraldama  näituse kestel kohtumise (artist-talk ja workshop) . Informatsioon kohtumisest Tarrvi Laamanniga tema näitusel Vabaduse galeriis saabub lähitulevikus. Vaadake ka galerii aknale.

  • Templis olemine

    Hasso Krull

    Heideggeri silmis ümbritsevad templit „teed ja tõmbed”, „milles sünd ja surm, õnnetus ja õnnistus, võit ja teotus, vastupidamine ja langus – saavutavad inimolemusele ta saatmistu kuju. Nende avatud tõmmete valitsev avarus on selle ajaloolise rahva maailm”. (Ilmamaa, 2002, lk 39, tlk Ülo Matjus). Heidegger vaatleb templit justkui eemalt, kusagilt mäeküljelt, kust avanev vaade on nagu Caspar David Friedrichi maal: ehitus lasub kaljupõhjal, pannes vastu „üle templi kaugemale kihutavale tormile”, tema „kõigutamatus seisab vastu meretõusu voogamisele ning laseb oma rahust esile paista  selle märatsemisel” (lk 39-40).

    Heidegger ei sisene templisse ise, kuigi ta kujutleb seal olevat jumalakuju, mis läbi avatud sammashalli „välja seisab”. Tema templis ei paista ka olevat ühtegi inimest, kuigi inimeste „teed ja tõmbed” seda tiheda võrguna ümbritsevad. Üldse ei ole Heideggeri nägemuses märki sellest, et templis toimuvad rituaalid – tema jaoks on tempel „teos”, mis „oma olemas-seismises annab asjadele alles nende näo ja inimestele alles väljavaate iseendale” (lk 40). Tekib mõte, kuidas paistaks tempel meile siis, kui me ei jää seda eemalt vaatama, vaid ligineme templile otsekui elus olevusele,  mis ei taha ainult „välja seista”, vaid peidab ka midagi enda sisse, keerdudes sissepoole nagu teokarp.

    Mis siis, kui läheme templisse sisse, et tunda saada, milline on päriselt templis olemine? Ja kui sirutume sealt siis uuesti välja, nii nagu tigu sirutub välja oma karbist, ilma „välja seismata”, ja suuname siis maailma poole oma silmad ja lõhnatundlad? Milline on siis „olevasti ligi-olemine”, selle „ala avardumine ja piirest väljumine”? Umbes tuhat aastat tagasi ehitati Indias Khajuraho metsadesse kaheksakümmend templit, millest on tänapäeval  alles kakskümmend viis. Templid olid nii kaua mahajäetud, et praegu seal tavaliselt ei ohverdata; küll käiakse neid vaatamas suure hulga skulptuuride pärast, millega on kaetud välisseinad ja mida on rohkesti ka templites sees. Eemalt vaadates ei paista selline tempel kuigivõrd „välja seisvat”, vaid moodustab maastikus ebamäärase kihilise mügariku, mis oma kõrgest alusest hoolimata näib pigem maa sisse vajuvat. Templile lähenedes jõuame järsu trepini, see viib justkui kitsasse koopasse. Alles sissekäigu lõpus jõuame templiruumi, mille keskel on keset sambaid lai sileda põrandaga püüne.

    Muidugi,  templis ei käidud üksnes ohverdamas – sinna koguneti ka tantsima ja laulma. Võid seista templi aknavõre juurde ja vaadata välja, kus paistavad puud, murulapid ja teerajad. Ja teised templid, mis on väljastpoolt samasugused kihilised mügarikud. Templis olemine on nüüd nagu maailmas-olemine, nagu jumaluseseesolemine; kõik „teed ja tõmbed” on vaikselt kokku keritud ja puhkavad, nagu poleks ajaloo survet olemaski. Kui oled templi sisemusele ringi peale teinud, jäädes ikka keskme poole parema küljega, võid uuesti liikuda väljapoole, kõrgele  trepimademele valguse kätte. Sealt paistab ümbrus tõesti avarana, aga vaataja ise on nüüd väga väike. Tempel kerkib ta selja tagant ülespoole, nagu hakkaks nüüd maassevajumise asemel lendu tõusma. Kreeka tempel ja india tempel erinevad piisavalt, et luua mulje: templis olemine on midagi hoopis muud kui templi olemine, kui see „lihtsalt seisab olem’as keset lõhestatud kaljuorgu”.

    Templis olemine ei ole kunagi kõigepealt avardumine, piiridest väljumine; ka „sünd ja surm, õnnetus ja õnnistus, võit ja teotus” ei ole templis olles nii tähtsad. Selle asemel  liigutakse tagasi algpunkti poole. Algpunkt ei ole templis lähemal kui muidu, aga tempel võib hõlbustada selle poole liikumist. Kui templisse koguneb rahvast, ollakse justkui maa südames, loomise ja tekkimise alguse juures. Selle kõrvale võib kolmanda võimalusena panna meie looduslikud pühapaigad – metsad, kus miski pealtnäha ei pruugi olla teisiti kui tavalises metsas, aga kust ometi ei tohi oksakestki murda. Siis on „templis olemine” ilma templita: ta on õieti seesama olemine, aga veel rohkem päris, sest siin tuntakse, et olemine on päris. Ei ole avardumist ega kokkukerimist,  vaid üks vaevumärgatav muutus ümbruse tajumises ja nägemises. Kas pole olemas ka sellised kunstiteosed? Kas pole olemas kunst, mille algupära on metsas? 

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Eesti muusikud maailmalavadel

    Neeme Järvi juhatas 28. ja 29. II Müncheni Gasteigis Baieri Raadio SO ees Eduard Tubina Sümfooniat nr 5, samas Dvořáki Tšellokontsert (solist Truls Mørk) ja Nielseni „Aladdin”, teine õhtu otseülekandes raadios Bayern 4 Klassik. Enne seda juhatas Järvi Kuninglikku Šoti Rahvusorkestrit Glasgows ja Edinburghis, alates 28. III on ta New Jersey SO puldis: Haydni Sümfoonia nr 98, Brahmsi nr 3 ning Darryl Kubiani „3-2-1” viiulile ja orkestrile esiettekandel.

    Paavo Järvi on märtsis kolme kavaga (seitse kontserti) Cincinnati SO ees: Jörg Widmanni uusteose „Antiphon” USA esiettekanne, Arvo Pärdi „Cantus”, Tšaikovski, Britteni, Rahmaninovi kontserdid, kaasa teevad tippsolistid Sayaka Shoji, Janine Jansen, Nikolai Luganski, veel Sibeliuse II, Schuberti IX ja Šostakovitši X sümfoonia.

    Eri Klas oli/on Wagneri „Lohengrini” muusikajuht 29. II, 2. ja 25. III Moskva Novaja Operas (lavastaja Kasper Holten Taanist, ooper Moskvas laval pärast 70 aastat). Ka juhatas ta 13. III Donizetti „Armujooki”, mis on esitatud festivali „Kuldne Mask” nominendiks kõrvuti Eri Klasi parima dirigenditööga teatris.

    Bremeni teatri peakoormeistrist dirigent Tarmo Vaask juhatas ameerika helilooja Gershon Kingsley ooperi „Raoul” lavalist esiettekannet (21. II) ja juhatab üle 20 solistiga kooriooperi kokku kümmet õhtut kuni 31. V, orkestriks Bremer Philharmoniker. Ta on ka Kálmáni „Silva” dirigent märtsis kuuel õhtul.

    Olari Elts dirigeeris 9. III Orquestra Nacional do Porto ees Portugalis Brahmsi I sümfooniat, eile ja täna on ta Luzerni kultuuri- ja kongressikeskuses Luzerni SO ees Šveitsis, kavas Mendelssohni avamäng „Suveöö unenägu”, Griegi Klaverikontsert (Nikolai Tokarev) ja Brahmsi I sümfoonia.

    Pärast Tonkünstler-Orchesteri 11 kontserdiga reisi Kristjan Järviga Inglismaal (kuni 26. II), kus kuues linnas oli kavas Arvo Pärdi III sümfoonia, käis Järvi oma Absolute Ensemble’iga 5. ja 6. III Wellingtoni festivalil Uus-Meremaal (Mahler ja Debussy ning „Araabia ööd” Marcel Khalife, Bassam Saba ja Daniel Schnyderiga). Ka debüüdil Kölnis WDR SO ees filharmoonia suures saalis juhatas ta 13.–14. III Pärdi III sümfooniat, samuti Sibeliuse II sümfooniat. 29. ja 30. III dirigeerib Järvi Viini Musikvereinis Kurt Schwertsiki Trompetikontserti, mille esiettekande ta tegi äsja Esseni filharmoonias, solistiks Håkan Hardenberger.

    Arvo Pärdi „The Beatitudes” oli kavas 16. III Stockholmi Berwaldi Hallis Rootsi ja Läti raadiokoori ühiskontserdil Kaspars Putniņši dirigeerimisel.

    Risto Joost tegi debüüdi Euroraadios, juhatades 14. II Stockholmi Berwaldi hallis Rahmaninovi suurteost „Vsenoštšnoje bdenije” Rootsi raadiokoori ees. Kontserdist sai Rootsi raadio P2 kõrval osa veel kuue maa ringhääling.

    Lauri Vasar debüteeris eile Barcelona kuulsas Teatre del Liceus Robert Carseni uuslavastuses Wagneri „Tannhäuseri” Biterolfi osas Sebastian Weigle käe all, nimiosas Peter Seiffert, Wolframina Bo Skovhus. Eesti bariton laulab kõigil märtsikuu viiel ja aprilli kaheksal õhtul kuni 22. IV.

    Tänasest esineb bass Ain Anger taas koduteatris Viini Riigiooperis Wagneri „Parsifali” Titureli osas. Christine Mielitzi lavastust dirigeerib Christian Thielemann, Angeri partneriteks on Falk Struckmann ja Thomas Moser.

    Giesseni teatris oli sopran Alfia Kamalova 2. ja 14. III Massenet’ „Wertheris” Sophie, 15. III Mozarti ooperi „Bastien ja Bastienne” nimiosaline, laulab 23. III „Don Giovanni” Zerlinat (dirigent Carlos Spierer) ning 8. III esietenduse järel 13. ja 30. III Telemanni ooperis „Emma ja Eginhard” Hildegardi osas.

    Metsosopran Külli Tomingas esines 29. II kammeraariate kavas „Rossini igavene noorus” (klaveril Luca Schieppati) Milano SpazioTeatro89s ning oli 14. III Pergolesi „Stabat Mater’i” soliste La Scala keelpilliorkestriga (dirigent Diego Montrone) Milano konservatooriumi Verdi-nimelises saalis.

    Mikk Murdvee esines Elokuu Ensemble’i viiuldajana 7. III Granada kuulsas Teatro Isabel la Católicas, trios veel Anna-Mari Murdvee (klaver) ja Samuli Peltonen (tšello), kavas Piazzolla ja Sallinen.

    Kalle Randalu esines Schleswig-Holsteini Landestheateri orkestriga Beethoveni IV klaverikontserdi solistina 4. – 7. III Schleswigis, Flensburgis ja Rendsburgis (13. III ka Husumi kongressihallis), dirigendiks Roberto Paternostro.

    Mihkel Kütson juhatas 6. III teatri orkestriga Heide Linnateatris Mozarti „Võluflööti”, 9. III Rendsburgis ja 12. III Schleswigis ning 14., 18., 22. ja 30. III Flensburgis Offenbachi „Hoffmanni lugusid”. Orkestri kammersarjas on 28. ja 30. III ning 6. IV (Rendsburg, Flensburg, Schleswig) kavas Peeter Vähi „Digital Love”.

    Pianist Tanel Joamets andis taas soolokontserte Venemaal: alustas detsembris Saranskist, jaanuaris viis (sh Južno-Sahhalinsk, Habarovsk, Blagoveštšensk) ja veebruaris (kuni Magnitogorskini 26. II) kuus kontserti, vahepeal viis õhtut Kasahstanis. Kavades Mozarti, Schuberti, Chopini, Skrjabini sonaadid, Debussy ja Rahmaninov, Lepo Sumera „Pala aastast 1981” (11 saalis). 6., 8. ja 9. III mängis ta Soomes (Tampere, Rovaniemi, Ivalo) koos kvartetiga Lasse Joamets, Tuuli Talvetie, Riikka Repo ja Lauri Angervo, kavas Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 414 ja Brahmsi Klaverikvintett.

    Kristjan Randalu jazziesinemised on sel kuul New Yorgis: koos Jocelyn Medina Trio ja Clemens Zecha Groupiga kuni 17. III (Stella Maris, Big Apple Jazz, The Bar Next Door), 27. III veel sooloõhtu New Yorgi Eesti Majas.

    Bonni Beethoven-Hausis esitas Maria Kliegel (klaveril Nina Tichman) 29. II Erkki-Sven Tüüri tšellopala „Dedication”.

     

     

    Erikontserdid „Eesti Vabariik 90”:

    15. III toimus Berliini filharmoonias festivali „Essentia Baltica 2008” pidulik avakontsert, esinemas Kremerata Baltica Gidon Kremeri käe all: Arvo Pärdilt kavas „Passacaglia” (solist Gidon Kremer), Górecki Klavessiinikontserdi solist oli Reinut Tepp.

    Glasgow ülikooli University Chapelis mängis 29. II trio Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (vibrafon) ja Heiki Mätlik (kitarr): ettekandel Bachi Triosonaat nr 1 BWV 525, Piazzolla „Tangosüit” ning eesti muusikast Raimo Kangro viimaseks jäänud teos „Kevadnägemused” op. 66.

    2. III juhatas Mikk Murdvee Helsingis juubelisarjas kammerkooriga Incanto eesti muusikat: Arvo Pärt, Veljo Tormis, Cyrillus Kreek, Ester Mägi ja Gustav Ernesaks.

    Berliinis laulis 11. III EV aastapäeva tähistamisel eesti muusikat Eesti Lastekoor Lydia Rahula juhatusel.

    27. ja 28. III laulab RAM juubelikava (eesti ja taani muusika) Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus ja Århusi Muusikamajas, dirigent Mihhail Gerts, kavas Urmas Sisaski uus teos „Loits Taanile”.

     

    Uus ooperimaja Oslos

    Kopenhaageni järel saab endale uue ooperimaja ka Oslo. Ehitust alustati 2003.aastal, 505 miljonit eurot maksma minev hoone kesklinnas Björviki skääri kaldal avatakse teatri 500-liikmelisele personalile järgmisel kuul, avaetendus Gisle Kverndokki uusooperiga „Ümber maailma 24 päevaga” jääb siiski aastalõppu. Suures saalis on 1359 kohta, kammersaalis 400. Hoone püstitas arhitektuurifirma Snoehetta, kellelt on ka Aleksandria raamatukogu (2002) Egiptuses.

     

    2008 aasta Grawemeyeri auhind Liebersonile

    Louisville’i ülikooli mainekas Grawemeyeri auhind läks USA heliloojale Peter Liebersonile (1946) teose eest „Neruda Songs” metsosopranile orkestriga. Äsja ka vokaalesituse Grammy võitnud helitöö ja CD jäi heliloojalt viimaseks ta lauljatarist abikaasale Lorraine Hunt Liebersonile, kes jõudis selle ette kanda Los Angeleses ja Bostonis ning plaadist
    ada (dirigent James Levine) enne oma lahkumist 2006. aastal.

     

     

  • Dokumentalistika tsoonid

    Andri Ksenofontov

    Ennast tõsiselt võttev sõjavägi elab saladuses. Päevakajaline militaarkroonika allub tsensuurile ja teeb suitsukatet värbamispropagandale. Kuidas saada aimu elust sõjaväes, kui seal teeninud ei ole? Abikaasad Rõklin-Altšuk-Mihhail-Anna ehk RAMA kirjutavad oma jalutuskäigust 1997. aasta alguses Ida-Preisimaa metsades, kus nad sattusid ootamatult endise Nõukogude armee sõjaväebaasi. Nad kirjeldavad seda kui hilisnõukoguliku sõjalise olme muuseumi, mille objekte dokumenteerib Anna Altšuki fotoseeria.

    “Sõjaväebaasi territoorium oli jaotatud kolmeks tsooniks: sõjaliseks, juhtiv-ideoloogiliseks ja eratsooniks. Sõjaline tsoon hämmastas oma suurusega. See koosnes tohututest betoonpunkritest, blindaažidest, okastraadiga ümbritsetud ladudest, maa-alustest šahtidest jne. /—/ Juhtiv-ideoloogiline tsoon oli küllastatud mitmesuguste sümbolitega, mis teenisid eesmärki ühendada sõjaväeosa kodumaa eluga, anda näpunäiteid lähitulevikuks, meenutada teenistuskohust. Selle tsooni keskel asus suur pannoo, mis kujutas  Punast väljakut. /—/ Mitte vähem sümboolselt mõjus saunahoone, mis ühe seinaga piirnes ametliku, teise seinaga eratsooniga. Saunas leidsime atleetliku noormehe kujutise, viht käes, ja samovari ümber istuva kolme alasti fuuria kujutise. /…/ Kolmandas tsoonis, mis koosnes kolme- ja neljakorruselistest majadest, elasid ohvitserid perekondadega. Seal hakkas silma püüd kaunistada olmet mudilaste ajakirjade süütute ja liigutavate tegelastega ning kodumaa looduse piltidega. Palju kortereid oli kaunistatud lillede, liblikate ja lindudega. Jäi mulje, nagu oleksid seal elanud infantiilsed ja armsad olevused.”

    Sama skeemi järgi on tsoneeritud ka näitusefotod. Ja edasi: “kui sõjaline tsoon oli asümboolne, teine, juhtiv tsoon oli küllastatud, risustatud globaalsete sümbolitega, siis 1980ndate lõpu erasektor ei olnud ideologiseeritud.  Seda seetõttu, et juhtivast tsoonist lähtunud signaalid ei jõudnud eratsooni (erinevalt Stalini ajast, kui need signaalid näitasid efektiivsust vägivalla tõttu). Signaalid takerdusid vahepealsetes ruumides nagu saunas. Ohvitseriperede olme moodustas keskkonna, mis ei lasknud neid käske läbi”. See on küsitav, kas totaalne ajupesulummus ainsana motiveerib sõdurit ja tagab armee võitlusvõime, ent nõukogude ühiskonna kui proletariaadi diktatuuri lagunemise märke võib postsovetlikest hüljatud maastikest tõepoolest leida.

    Elupõlise tallinlase Ilja Sundelevitši väeteenistus Iisraeli armees ei piirdunud põrandapesu, pandlanühkimise ja punanurkade kujundamisega nagu Nõukogude armees. Ta võitles 1982. aasta Liibanoni kampaanias. Ajakirjanikuna on talle teada, kui õhuke võib olla dokumentalistika ja võltsingu piir, rääkimata süüdimatust küündimatusest asju õigesti mõista. Fotoseeria Lobi sõjaväebaasist Lahemaal ei näita tõde punaarmee olemusest. Kuna nõukogude võim pagendas ta noore mehena kodumaalt demokraatiaideede levitamise eest, oleks tal põhjust selle võimu kantside vastu vimma tunda. Selle asemel suhtub ta sõjalistesse betoonvaremetesse empaatiaga, assimileerib neid kultuuriruumiga nagu pealekasvav taimestik loodusega. Ta fotod on pealtnäha ajaloolise maastiku reportaaž. Ent mis on rohus vedeleva lipiku “ОТБЛ68ПРАВ” dokumentaalne väärtus? See on puhtalt subjektiivne ja sõltub vaatajast. Autori jaoks on see semiootiline mäng Juri Lotmani õpetuse järgi, kes määratles kunsti kui sekundaarset modelleerimissüsteemi. Ülevärvitud ukses näeb Ilja Sundelevitš Malevitši tööd, seinaplaatide alt paljastunud liistukarkassist leiab ta Mondriani kompositsiooni. Tõsi, Mondrian ei maalinud sümmeetrilisi kompositsioone, ent ega Ilja Sundelevitš ei soovigi esitada näitusel võltsinguid. Ta on aus fotograaf, kes kasutab 150millimeetrist objektiivi, mille vaatenurk on sama mis silmal. Ainult üks foto näitusel on tehtud laia nurgaga. Motiivi valib ta päästikule vajutades, see teeb klõpsust määrava loomingumomendi. Edaspidi ei töötle ta pilti, ei lisa midagi ega võta maha. Paneb ainult arvutiga värvi juurde, mille võib talle kui ajakirjanikule andeks anda. Niihästi kunstfotograafina kui ka reporterina jääb Ilja Sundelevitš ainult siis oma piltidega rahule, kui need on tehtud meditatiivses seisundis, kui ta suudab sooritada täiusliku klõpsu. Siis hakkavad asjad justkui kõnelema. Ilja Sundelevitš ei piirdu oma semiootilistele mängudele reeglite väljanuputamisega. Ta on avatud ka asjade endi reeglitele, sest sekundaarseks modelleerimiseks ei piisa ainult modelleerijast. Peab olema ka primaarne miski, mida modelleerida.

    Aleksandr Zabrin pakub Vene saatkonna galeriis vaadata kolmanda, klassikalise võimaluse fotodokumentalistikas. Noorena pildistas ta džässmuusikuid, mis tähendas Nõukogude Liidus teisitimõtlemist. Portreefotos näeb ta pühendumist nõudvat kunsti, oskust tabada seda ilmet, mis väljendab inimese loomust. Sedasi võttes on muusikud tänuväärsed modellid. Ent Aleksandr Zabrin näitab ka neljandat võimalust fotodokumentalistikas, mis on samasugune ka teistes kunstiliikides: midagi värsket ja ootamatut. Nimelt kutsuti ta Hiinasse ajaloolise filmi “Mongol” võtetele peafotograafiks. Sealt on pärit seeria, kus jäädvustatud filmi tootmine ja võttegrupi olme, stiilne kui lühifilmide vana telesari “Hämariku tsoon”. Mulje on selline, et kaob kindlus, kas see on dokument hiinlastest, kes teevad filmi mongolitest, või keskaegsetest mongolitest, kes etendavad tuleviku filmitööstust. Fotokunst on maagiline dokumentalistika.

     

    Maailma lõpp

     

    Mall Nukke rõhutab, et tema piltide mõte on lihtne. Vahel ütleb, et teeb oma pilte puhta mõistusega. Ta on ka sellega vahele jäänud, et eelistab idealiste ratsionalistidele. Esimesed on maailmaparandajad, teised koostavad üha uusi valemeid, mille lahendiks on maailma lõpp. Selles mõttes sobivad ratsionalistid mõistuseinimese Mall Nukkega, sest ka tema piltide lahendiks on maailma lõpp.

    Mall Nukke esimene lihtne mõte on oma piltide paigutamine Artdepoo galeriisse nagu kirikubasiilikasse. “Altarimaaliks” on anatoomiaõpikust pildile astunud nahata inimene seisvas poosis, mis on paratamatult teatraalne, kui kurgualuse ja kaenlaaukude näitamiseks pea kuklasse ja käed taevasse heita. Ühes käes hoiab ta lõpmatuse, teises reostuse märki. Selle homo urbanus’e sünnipildi taustaks on supernoovalik plahvatus. “Löövimaalid” kujutavad inimese loomist Michelangelo Sixtuse-jumala viipega, mis pintsaklipsustab pärdikuid. Skalpell kirurgi käes on ilu tööriist. Väntmehhanismide kepsude külge kinnitatud laibakäed pumpavad käima südant. Ümmargune “roosaken” otsaseina ukseportaali kohal kujutab ilu + raha.

    Mall Nukke teine lihtne mõte on kogu loomingut läbiv fookus. Ta pildid pakuvad silmale puhkekohta sama selgelt nagu tooli istumiseks. “Roosaken” ja “Löövimaalid” kujutavad vurr-raevukaid keeriseid, mille energia koondub, kuumeneb üle ja plahvatab piltide arvu kordse jõuga “Altarimaali” kärgatuseks.

    Kolmas lihtne mõte on säästev-roheline. Piltide materjal on rebitud postkasti kogunevatest on-off kataloogidest, naisteajakirjadest, kõiksugu reklaamtrükistest. Igaüks võib ise proovida, kui lihtne on poolteise kuni nelja ruutmeetriseid pildipindu omarebitud ribadega üle liimida. Veidi kortsu kleebitud karvaste servadega paberitükid moodustavad eriti energilisi pildivoolusid justkui elektritooli käristav ülekoormus.

    Lõpuks katastroofi idee, taustaks selvekaupluste kärulõgina muusika Ardo Ran Varreselt. Mall Nukke maailmalõpuhoiatused kõlavad kainelt kui ilmateade. Ta osutab nendele lõputu progressi-regressi vormidele, mis tekitavad tarbimissõltuvust ja maniakaalset pimedust oma tegevuse tagajärgi mitte näha. Mall Nukke asub teisel pool maailma lõpu väravat kui seda konstrueerivad mõistuseinimesed. Ta on näinud, mis seal ootab, ning vahendab publikule kunstniku lõbusa väärikusega. Ilm
    a ärevuseta, sest paanikat tekitades võivad inimesed teineteist surnuks tallata ja üksteist isegi oma viimasest, maailma lõpu nägemise lõbust ilma jätta. Mis edasi? Lisaks kaheksale suurele maalile “maailmadest” on näitusel kahekümne ikoonvaikse luu või keha kujutise “kollektsioon”. Tuhk katab kondid, mudaosakesed asendavad luustikke molekulhaaval saviga ning kivistavad meid tuleviku paemaardlate ürgelukateks. Mis näoga tahaksime kaugete geoloogiamuuseumide kollektsioonidesse sattuda, irvitava või kisendava kolbaga? Mina valin esimese, Mall Nukke eeskujul.

     

     

  • Kristina Õlleki isikunäituse avamine 4. veebruaril 19:00 EKA G-s

    Gregor Taul

    Olete oodatud Kristina Õlleki isikunäituse

    MA PANIN PILDI SEINALE, UNUSTAMAKS, ET SEAL ON SEIN,
    KUID UNUSTADES SEINA, UNUSTASIN MA KA PILDI*

    avamisele esmaspäeval, 4. veebruaril 19:00, EKA G-s, Estonia pst 7 / Teatri väljak 1.

    ***

    Teretulemast EKA G-sse, te pääsete siit muuhulgas järgmistesse asutustesse:

    Aires Liising
    Alpine Autokool OÜ
    Umarex Invest OÜ
    Venutec Invest OÜ
    Faberlic Baltia OÜ
    Florentes Ilustuudio OÜ
    Vladimir Kukk FIE
    Ljuvena Kauplus OÜ
    Best Travel OÜ
    Eurex OÜ
    Lümandu PK OÜ
    Kevin Holding OÜ
    Altunbas OÜ (Istanbul Kebab)
    Teatri Maja OÜ
    TCG Kinnisvara OÜ
    Petramark OÜ
    Gelenwall OÜ
    Ühinenud Tööstuspargid OÜ
    Calisto Consult OÜ
    Finants Korralduse OÜ
    Sky Bridge OÜ
    Eesti Represseeritute Abistamise Fond Sihtasutus

    ja Eesti Kunstiakadeemiasse.

    ***

    Mida lähemale jõudis aeg minu näituse alguseni EKA G-s, seda enam tegelesin näituse ainese asemel selle ruumi probleemiga eneses, kuidas muuta fuajee läbikäidav keskkond rohkem galeriilikumaks, et inimene peatuks, et vaadata.

    Seda ruumi observeerides avastasin ma veel tõsiasja, et EKA G ruum võimaldab pääseda lausa 22 eri ettevõttesse, samal ajal olles ka ainsaks avalikuks sissepääsuks Eesti Kunstiakadeemiale.

    Ma mõistin, et galerii-fuajee jääb põhifunktsioonilt siiski fuajeeks ja minu huvi pöördus vastupidiseks. Köitma hakkas idee selle ruumi võimalikkusest ruumis, kuidas pöörata antud pinnas vaadeldavaks objektiks eneses.

    * Lause pärineb George Pereci raamatust “Ruumiliigid” (Loomingu Raamatukogu, 2011, lk 51)

    Kristina Õllek

    ***

    EKA G galeristina lisaksin, et sel ajal, mil Kristina näitust planeeris, tuli juhtkonnalt ettepanek, et fuajeesse (mitte galeriisse) võiks riputada plasmateleri, mis teavitaks tudengeid lähenevatest loengutest. Muuhulgas toimub näituse lahtioleku ajal 13. – 14. veebruaril siinsamas sõbrapäeva tassimüük. Ruum, avatud ruum, suletud ruum, välisruum, galeriiruum, arenguruum, ilmaruumiodüsseia, ruumi piirid, ruumipuudus, ruumi sügavusse kadunud pilk.

  • Presidendi lemmik

    Annika Laats

    Reinhold Niebuhri saab nimetada filosoofiks, kui seda sõna mõista väga laialt. Oma elukutselt ja ametilt oli ta teoloog.  Nagu viitab perekonnanimigi, olid ta esivanemad Saksamaalt Ameerikasse välja rännanud. Reinhold Niebuhri isa oli kirikuõpetaja Ameerika mandrile rajatud saksa evangeelses kirikus. See kirik oli jätkuks sellele Saksa kirikutüübile, kus püüti ühendada nii luterlikku kui ka kalvinistlikku traditsiooni ja mida Saksamaal nimetatakse uniooni kirikuks. Seetõttu ei saa Niebuhri pidada otseselt ei luterlikuks ega kalvinistlikuks teoloogiks. Mingil määral oli ta mõlemat.

    Karl Paul Reinhold Niebuhr sündis 1892. aastal. Tal oli ka noorem vend Helmut Richard Niebuhr. Temagi ei mõistnud  muud ametit valida, temastki sai teoloog, väljapaistev nii USA kui ka terve maailma mastaabis. Võiksime isegi rääkida vendade Niebuhride konkurentsist kõige väljapaistvama USAs sündinud teoloogi kohale. Reinhold lõpetas oma õpingud prestiižikas Yale’i ülikoolis. Noorem vend Richard väitles ennast Yale’is doktoriks, oli seal kaua professor ning teda peetakse rahvusvaheliselt väga maineka Yale’i teoloogilise koolkonna üheks rajajaks George Lindbecki ja Saksamaalt pärit juudi rahvusest Hans  Wilhelm Frei kõrval. Reinhold aga ei mõelnud akadeemilise karjääri peale, vaid läks edasi isa jälgedes. Temast sai pastor autotööstuskeskuses Detroitis. Tema kogudus oli tööliskogudus ning ilmselt mõjutas just siit saadud sotsiaalne kogemus edaspidi suuresti kogu ta teoloogilist mõtlemist.

    Meie trafaretsevõitu ettekujutuse kohaselt peaks kirik asuma idüllilisel külamaastikul ning pastor  peaks tegutsema rahumeelses, stabiilses ja õnnelikus külaühiskonnas. Kristluse seisukohalt on kiriku koht aga ennekõike seal, kus on inimesed oma hädade ja õnnetustega, oma „idüllitusega”. Ei ole küllap juhus, et ka mitmed teised XX sajandi väljapaistvad teoloogid said oma „pastoriristsed” just neis paikades, kus inimhädad esinesid kontsentreerunud kujul. Nii sai Karl Barthile määravaks ta pastoritegevus ühes vaeses töölisasulas ning Paul Tillichi edasise mõtlejasaatuse määras suuresti ära tema kogemus kaevikupastorina Esimeses maailmasõjas. 

    Kristlus ja poliitika Pärast kolmeteistaastast vaimulikupraktikat Detroiti töölisagulites sai Reinhold Niebuhrist professor ühes XX sajandi kuulsamas teoloogilises õppeasutuses New Yorgis (Union Theological Seminary). Sümptomaatiline oli tema ametinimetus – rakendusliku kristluse professor (professor of Applied Christianity). Mõni aeg hiljem sai Niebuhri eestkostel samas oma esimese töökoha natsirežiimi eest Ameerikasse põgenenud Paul Tillich. Siin tegutses diplomeeritud edasiõppijana mõnda aega ka Dietrich Bonhoeffer. Seminar tõmbas  magnetina kokku veel teisigi XX sajandi väljapaistvaid teolooge, ja olulist rolli magnetiks saamisel mängis just Reinhold Niebuhr. Niebuhr oli teoloog, nii praktiseeriv pastor kui ka akadeemiline usuteadlane. Ta mõtted ei keerelnud mitte niivõrd teoreetiliste ja akadeemiliste probleemide kuivõrd just praktiliste asjade ümber. Isegi kui ta kirjutas teoreetilisematest probleemidest, püüdis ta neid siduda sotsiaalse olemisega, eetika ning inimese praktiliste küsimustega. Tema kristlik maailmanägemine oli aga äärmiselt avatud. Sellest siis ka ta  suur huvi mitte ainult sotsiaalsete probleemide, vaid ka üldisemalt poliitika, rahvusvaheliste suhete ja kultuuri vastu. Ja kõige selle mõistmisel rakendas ta kristlikke põhiprintsiipe nõnda, nagu tema neid mõistis.

    Et inimestel on kalduvus ajaga muutuda, muutus ka Niebuhr. Ühiskonna probleemid – nii Ameerika Ühendriike puudutavad kui ka üleilmsed – läksid talle väga korda ning ta ei jätnud oma seisukohti avalikkusele kuulutamata. Oma vaadetes tegi ta aga läbi üpris märkimisväärse arengu. Mitte et ta põhiarusaamad oleksid muutunud; muutusid ta hoiakud  konkreetsete nähtuste suhtes. Nii oli ta kunagi olnud väga vasakpoolse Ameerika sotsialistliku partei aktiivne liige, sealjuures veel selle radikaalsel tiival. Hiljem, külma sõja ajal, kaitses ta aga USA tuumarelvastumist ning oli põhimõtteline kommunistliku režiimi vastane. Kunagi oli ta olnud põhimõtteline patsifist, ent Teise maailmasõja ajal sai tast äge USA sõttaastumise pooldaja. See, et Niebuhr aja ja asjaolude muutudes oma seisukohti muutis, oli kooskõlas tema arusaamaga, et ajaloolis-sotsiaalseid nähtusi, aga ka üldse asju ja olendeid maailmas ei tohi  käsitleda must-valgelt. Ikka ja jälle rõhutas ta nende kompleksset loomust. Niebuhri ideid, iseäranis eetikaga seonduvaid, on mõnikord nimetatud relativistlikeks. Ja tõepoolest, ta on rõhutanud vajadust ajaloolisi olukordi arvesse võtta. Seetõttu võib teda pidada ka kontekstuaalse eetika üheks rajajaks.

    See ajaloo muutlikkuse, kontekstuaalsuse ja sellest tulenevalt ka eetika teatud suhtelisuse tunnustamine on seotud Niebuhri väitega, et meie, inimesed, ei etenda ajaloos Jumala rolli, me ei valitse ajaloo üle. Meie ambitsioonikus küll mõjutab ajalugu, aga viimselt läheb ajalugu sinna, kuhu Jumal tahab. Me ise küll usume ennast ajaloo juhtijad olevat ning oleme sealjuures oma saavutuste üle uhked. Just seda uhkust peab Niebuhr inimese üheks olemuslikuks omaduseks. See ongi patt, patu üks peamisi tahke. Sellega oleme jõudnud Niebuhri mõtlemise keskmesse, tema inimese-kontseptsiooni juurde. Niebuhri sõja ajal ilmunud kaheköiteline peateos kannab iseloomulikku pealkirja – „Inimese loomus ja saatus”. Nagu öeldud, peab Niebuhr üheks inimese määravaimaks aspektiks pattu. Kuna ta on kristlane, on talle selge, et patt ei seisne mingis konkreetses,  ühiskonnas halvaks pandud teos – suitsetamises, joomises või milleski muus sellesarnases. Patt ei ole ka midagi, mis iseloomustaks spetsiifiliselt „neid seal väljaspool, neid teisi”, kes pole kirikus. Pigem on patt inimese olek, tema üldine olukord, mis on omane kõigile. Inimkond ei jagune patusteks ja mittepatusteks. Kõiki iseloomustab uhkus, enese lõpmatuks, teisisõnu Jumalaks pidamine. Teisalt aga iseloomustab patust inimest oma vabadusest ning seega ka vastutusest loobumine.

    Vaatamata sellele, et me  oleme patused, oleme ometi kutsutud kurjusele vastu seisma. Omal jõul me palju just ei suuda. Aga Niebuhr on kristlane ja seetõttu rõhutab ta Jumala rolli inimeses, ühiskonnas ja ajaloos. Seda juttu inimesest kui põhimõtteliselt patusest rääkis Niebuhr eelmise sajandi keskpaiga Ameerika ühiskonnas, kus valitsesid liberaalsed ideed inimloomuse headusest ning üldisest progressist. Alles selline reaalsus nagu Stalinid ja Hitlerid, kontsentratsioonilaagrid ja Gulagid hakkas  lõpuks ka ameeriklastele silma ning seetõttu hakati aja jooksul Niebuhri kuulama ja uskuma. Vastandina tollele optimismile oli nüüd põhjust Niebuhri arusaamu inimesest kui katkisest ja patusest olendist realismiks pidada. See inimesekeskne mõtlemine ning realistlikult tema patususele ja katkisusele viitamine on midagi, mis imponeerib siiani Ameerika konservatiivsematele ringkondadele.

    Selline realistlik inimese käsitlus ei olnud Niebuhri ainus panus kristlusse ja realismi. Kuigi ta mõtlemise keskmeks tuleb pidada inimest, ei ole ta sealjuures sugugi unustanud  ka ühiskonda, sootsiumit. Ainult ühiskonna kontekstis on inimene mõistetav, veelgi enam, inimene eksisteerib vaid ühiskonnas, ühiskonnas on ta reaalne. Seda asjaolu kipuvad kirikud paraku tihti unustama, käsitledes inimest kui üksikisikut. Selge märk Niebuhri vasakpoolsusest Ühiskonna rõhutamine on selge märk Niebuhri vasakpoolsusest ning sellele toetuvad tema vasakpoolsed, Ameerika mõistes liberaalsed järgijad. Aga Niebuhr oli piisavalt kogenud vaimulik ja süvitsi minev mõtleja teadmaks, et ühiskond iseenesest ei ole midagi perfektset. Enamgi veel: tema meelest on üksikisik oma loomult tunduvalt eetilisem kui isik ühiskonna osana. Ühiskond on paratamatu reaalsus, mis võib paraku võtta ka deemonlikke jooni. See ühiskonna ja tema institutsioonide häda juurdub inimese patususes. Ning in
    imese ravimine ravib ka ühiskonda. Niebuhri kui kristliku vaimuliku ja teoloogi arvates saab see ravi tulla ainult väljastpoolt. Seega pole religioon viimselt ainult inimese privaatne asi. Religiooni mõju peab ulatuma ühiskonnani. Nii arvab Reinhold Niebuhr ja seepärast on teda peetud realistiks ka sotsiaalsetes asjades. Nii ühiskonna kui  üksikinimese pingutused ennast ise juukseid pidi rabast välja tõmmata kuuluvad Niebuhri meelest utoopia valda. Realistina ei arva Niebuhr, et inimene, ja seega ka ühiskond iseenesest, oleks ainuüksi must ja halb. Ta sõnade kohaselt teeb „inimese võime õiglane olla demokraatia võimalikuks”.

    Aga sellele lisab ta: „Inimese kalduvus ebaõiglusele teeb demokraatia vajalikuks.” See, et Niebuhr on president Obama sõnade kohaselt tema lemmikfilosoof, võib üht-teist öelda uue presidendi kohta. Aga et tema vastaskandidaat John McCain on – Obamast  täiesti sõltumatult – samuti Niebuhri kiitnud, ütleb ilmselt midagi terve Ameerika ühiskonna kohta.

  • Kas me armastame Ellerit?

    Toomas Velmet

    Kuni 2007. aastani on laureaatide nimekirjas Heljo Sepp, Toomas Trass, Juha Kangas (Soome), Helena Tulve, Mart Humal, Tõnu Kõrvits, Sunho Kim (Lõuna-Korea), Timo Steiner, Juozapenaitė-Eesmaa, Tõnu Kaljuste, Galina Grigorjeva, Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor, Henry-David Varema; Mirjam Tally, Märt-Matis Lill, Tõnis Kaumann, Ülo Krigul, Vivian Tordik, Mart Siimer, Alo Põldmäe ja Tatjana Kozlova. Vägagi kaalukas ja soliidne nimekiri.

    Heino Elleri teostega on esituslikult kokku puutunud ühel või teisel moel arvatavasti kõik eesti professionaalsed muusikud. Tõsi, lauljatel ja kooridel on selleks vähe võimalusi. Elleri teoste esitusi on heliplaatidel välja andnud Eesti Raadio, Antes, Finladia Records, Warner Classics ja ECM, kui hõlmata ainult CD-ajastut. Heliloojast Heino Ellerist ei ole siin veel jutustatudki, kuid tema teoste nimekiri sisaldab üle 200 klaveriteose, ligi 40 orkestriteost ja üle 30 viiuliteose.

    Tänavu 7. märtsil möödus Heino Elleri sünnist 121 aastat. 22. märtsil oli Kadrioru lossis „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pianist Sten Lassmanni klaveriõhtu Heino Elleri (!) loominguga. Sten Lassmann on kahtlemata meie tänase noorema pianistide põlvkonna üks olulisemaid figuure, kes on lõpetamas Londoni kuningliku muusikaakadeemia magistrantuuri professor Ian Fountaini juhendamisel. Professor Fountain on muide Artur Rubinsteini nimelise konkursi võitja Tel Avivis aastal 1989. Sten Lassmanni on igal kontserdil kuulajate tähelepanu võitnud virtuoosse, orkestraalse pianismiga ning samaaegselt võimega targalt süveneda esitusel teoste üksikasjadesse.

    Sten Lassmannil on veel üks, tema noorust arvestades päris erandlik omadus: ta tunneb suurt ja siirast huvi mitte lihtsalt muusika, vaid eesti klassikalise muusika vastu. Siit siis ka nimetatud kontserdi monoteema: Heino Eller ja tema klaverilooming 1914–1941. Need, kellel on olnud mõnevõrra rohkem aega asjadesse ja nende kulgu süveneda, on teretulnud mind parandama, aga ma väidan, et Elleri klaverimuusika pole varem sellist monoetendust pakkunud. Või kui on, siis ainult Heljo Sepa esituses.

    Kontsert algas helilooja vähetuntud „Prelüüdidega” ajavahemikust 1914–1917. Päris kindlalt väidab pianist Vardo Rumessen, et seni on ainult tema neid esitanud. Kohe esimestest helidest oli selge, et selliste teoste sellisel tasemel esituseks on vale nii koht kui klaver. Need Elleri „Prelüüdid” on seotud nn suure pianismiga, vähemalt esitusjärjekorras seitsmes prelüüdist viis esimest, ning need ei mahu Kadriorgu ja tema kabinetklaverisse. Mõjutatud küll nii Skrjabinist kui Rahmaninovist, on nendel väga selge ellerlik proov küljes ning seega eriline väärtus meie klassikalises muusikas. Seda enam, et teosed ei ole pianistide käiberepertuaaris.

    Muide, „Prelüüdidele” järgnes kõigi aegade populaarseim eesti klaveriteos „Kellad” (1929), mis kõlas väga isikupäraselt ja vormiselgelt ning ootamatult avastasin teosest hoopis midagi uut ja selle uue hulgas vihjeid isegi Mussorgskile, mida varem ei ole kõrv küll registreerinud.

    Järgmised teosed olid h-mollis ning pealkirjadeks Tokaata (1921) ning „Tants” (ca 1930), millised võiksidki põneva paari moodustada. Enne finaali veel esitatud pala „Tantsu karakteris” fis-moll (1941) oli ehk selles kavas isegi üleliigne nii mahult kui sisult, kuid üldse mitte ettekandelt.

    Kontserdi lõpetuseks Elleri Sonaat nr 2 cis-moll aastast 1940. EMIKi andmebaasi kohaselt oli teose esiettekanne siiski alles 10. mail 1946. aastal kontserdil, mis oli pühendatud Heino Elleri pedagoogilise tegevuse 25. aastapäevale (ka selliseid korraldati) ja esmaesitajaks oli (nagu väga paljude Elleri teoste puhul) Heljo Sepp. See helitöö on tolle aja kohta ootamatult lakooniline mahult ja vormilt (kolmeosaline, kestvusega umbes 15 minutit), kuid huviga jälgitav ja tõenäoliselt ka huviga esitatav.

    Miks ma toonitan sõna „huvi”? Sest ei ole harvad juhtumid, kui eesti muusikat esitatakse tubli rõhuga sõnale „kohustuslik” ja sel juhul jääb see märk ka esituse külge. Sten Lassmanni kontserdil oli selgelt tunda huvi eesti klassikalise muusika vastu ja siit võiks isegi lootusrikkalt välja lugeda selle muusika vastu tõusva huvi uut spiraali. Kui seda seina ees ei oleks…

    Tänases kirjatükis Elleriga seotud eelmainitud nimedest olid vaiksel laupäeval kontserdile tulnud Heljo Sepp (!!!), Vardo Rumessen ja väljaspool nimekirja üldsegi mitte Elleri õpilane Veljo Tormis. Selge on see, et niisuguse taseme ja olulise kavaga klaveriõhtu koht ei ole Kadrioru loss, kuid sellele vaatamata eriline tänu Eesti Interpreetide Liidule, kes on teinud oma võimaluste piires kõik.

    Loodan, et meie sajad kontserdikorraldajad riikliku etendusasutuse Eesti Kontserdi kõrval jooksevad nüüd tormi õiguse eest korraldada see kontsert Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustuste valguskiirtes Eesti parimates kontserdisaalides, kus seisavad meie parimad kontsertklaverid. Samad sõnad Eesti Rahvusringhäälingu kõigile tegijatele.

    Teisiti minnes tuleb tunnistada, et provintsliku „tubinahäbi” kõrval on kohta sisse võtmas ka tema õpetaja „ellerihäbi”. Kas me armastame oma rahvuskultuuri?

     

     

  • Disain ja kuritegu

    Urmo Raus

    “Seega – niipea kui inimene kasutab talle looduse antud unikaalset võimet oma peaga mõelda ja otsustada, tegeleb ta disainiga.”

    “Disain võib anda juba toimivatele asjadele lisaväärtust: kas juua kohvi valgest või sinisest tassist? Kas panna selga pintsak või kampsun? Kas öelda “Tere!” või “ahoi!”? Kas tõsta tugitool uksest paremale või vasakule? Samas on disain tihti lausa elu ja surma küsimus – kuidas saaksime hakkama ilma liiklusmärkide või leivaviljata? Viimanegi on ju aretatud inimese tehtud otsuste ja valikute teel, see tähendab disainitud. Niisiis on disain kõikjal ja kõiges. Seda tuleb ainult osata ära tunda ning enda kasuks tööle rakendada. Disain teeb elu paremaks!”

    “Kogu inimtegevus maakeral on tegelikult disain.”

    1908. aastal kirjutas austria arhitekt Adolf Loos manifesti “Ornament ja kuritegu”. Loos kritiseeris väikekodanlikku mööblit ja tarbeasju, mis olid uppunud mittevajaliku dekoori alla ning seeläbi kaugenenud oma funktsionaalsusest. Selline totaalne dekoreerimine vastas Viini väikekodanlaste maitsele ja aitas mööblitükki või muud vidinat paremini müüa. Regulaarselt toimisid ka mastaapsed dekoratiivkunsti salongid, kuhu voolas üle maa kokku oma ala meistreid. Dekoratiivkunsti salongid olid omamoodi tollased disainikampaania kohad, kus tutvustati uusi asjade kaunistamise nippe, toodi esile uusi trende ja aidati inimest teha raskeid otsuseid näiteks erineva kujuga lauajalgade valikul. Loos kirjeldas neid salonge kaine mõistuse õudusunenägudena.

    Nüüd, sada aastat hiljem, võiks Loosi vaimus kirjutada uue manifesti “Disain ja kuritegu”. Loosi unistus lihtsatest tarbeasjadest on disaini näol täitunud, kuid asjad ise on muutunud omaette eesmärgiks, nagu seda oli kunagine ornament, mis oli kõikjal ja hõlmas kõike ning ilma milleta polnud asjad ikka need päris õiged asjad. Täna on kõik lihtsad asjad käinud läbi disaineri käe alt ja omandanud erinevates vormides n-ö lisaväärtuse. Nagu saja aasta taguses Viinis, on tänapäeval sageli võimatu leida tavalist ja pretensioonitut eset. Nii on saanud tavalisest kastekannust elevant, part või mõni muu vigur. Iga päev pakkidena uksest-aknast sisse sadavat reklaamirämpsu, mis otse prügikasti rändab, võime me pidada omamoodi tänapäevaseks Viini disainisalongiks. Seal on kogu olemasolev spetsialistide palett, alates asjade väljamõtlejast kuni reklaamiguruni, oma toodanguga esindatud. Tegemist ei ole loomulikult kõrgtasemel disainiga, vaid kolmanda ešeloni disainerite toodanguga. Kuid sellelaadse populaardisainiga ju tervet Eestit haarav disainikampaania tegelebki, ülistades vähemalt oma pressitekstides igasugu inimtegevuse disainiks ja iga mõtleva inimese jehoovalikuks disaineriks.

    Õnneks on meis veel säilinud ka mingi osa inimest ja me ei “disaini” alatasa lapsi, sööki, kogu oma elu, ega mõtle sellele, kas on trendikam öelda “tere!” või “ahoi!”. Veel kümme-viisteist aastat tagasi ei oleks olnud tõsiasi, et loovus on suunatud tühja-tähja, muret tekitav ega tähelepanuväärne. Kuid täna, kui planeedi Maa katastroofiline ökoloogiline olukord leiab üha enam kinnitust ja looduses kahaneb liikide arvukus samas tempos kui disainer uusi asju välja mõtleb ja hiina tööline neid suudab valmis treida, on igasugune mittevajalike asjade juurdeprodutseerimine kuritegu elu ja inimkonna enda vastu. Sellest vaatenurgast on disain tõesti elu ja surma küsimus.

    Kõik avangardsed disaini- nagu kunstivooludki on tuginenud oma ajastu vaimsusele. Kui Eesti tahab ennast positsioneerida teadmistepõhise ühiskonnana ja suunata pilgu tulevikku, siis tuleks disainis hoopis rohkem tegeleda asjade olemuse ja vajalikkuse küsimusega läbi ökoloogia prisma. Kui XX sajand oli ökonoomia, siis XXI sajand on ökoloogia sajand. Ökoloogia probleemidega tegeletakse ka praeguses disainis, kuid seda endiselt veel turunduse ja uudsete toodete väljamõtlemise vaatevinklist. Kuid kindlasti saaks disainer oma loovintelligentsi rakendada mitte ainult ühesuunaliselt, tootearendajana ja paljundajana, vaid ka pööratult toodete taandaja ja inimtegevuse koomale tõmbajana. Seda nii materjalide käsitluse kui ka asise maailma ümbermõtestamisel, asjade maailma dematerialiseerimisel või virtualiseerimisel. Disainer saaks abiks olla ka inimeste tarbimisharjumuste muutmisel tarbimise vähendamise suunas. Selleks on vaja aga kultiveerida just kõrghariduslikus kontekstis disaineri kui tarbimismasinavärgi ühe lüli teadmiste laiapõhjalisust ja ka moraalset vastutust. Disaineril on oma missioon täita ja uudsem lähenemine globaalsele probleemistikule läbi disaini kütkestaks ilmselt ka ühiskonda rohkem kui Stockmani “Hullude päevade” stiilis asjade tähtsustamise kampaania. Selle missiooni täitmiseks tuleks aga, vastupidiselt viimastele tendentsidele, just suurendada disainiõppes üldteadmiste osa ja filosoofiliste ainete mahtu. Kuid miks ka mitte teha tulevastele disaineritele kohustuslikuks ökoloogialoengud? Ainult see on garantii, et tulevikus väljuvad EKA disainilaboritest teadmistepõhiselt ja vastutustundlikult tegutsevad disainerid.

    See, millised on prügikastid või teetõkked, ei huvita kümmekonna aasta pärast, klimaatiliste katastroofide keerises, ilmselt enam mitte kedagi. Asjad muutuvad tulevikus taas tühisteks ja kaotavad oma praeguse kultusliku tähenduse teadmiste ja elu enda väärtuse kõrval.

     

Sirp