Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Õhuke riik ja hullud päevad

    Tiit Hennoste

    Ta peab selle rahaga üleval bürokraatiat, sõjaväge, tuletõrjet, politseid, õpetajaid jms, kes omakorda on minu kui selles riigis elava inimese teenistuses. Teisisõnu, kasutades poliitilise häma asemel majanduslikku sõnavara, mis peegeldab selle protsessi tegelikku sisu: riik MÜÜB mulle maksude eest haridust, turvatunnet, asjaajamist. Nagu poes, annan raha ja saan  riigikauba vastu ning ülejäänud raha jääb üle muu kauba jaoks. (Muidugi, kogu protsess on natuke keerulisem kui poes, aga see ei muuda asja olemust.) Sealjuures on minimaalsete maksude põhjaks nii inimese kui riigi puhul üks ja sama lihtne idee: inimene ise teab kõige paremini, mida ta oma raha eest ostab, riik on halb peremees, kes raiskab raha ära. Nojah, riigi raiskamise kohta on näiteid küllaga. Aga mina kahtlen sügavalt inimeses.

    Ma kahtlen sügavalt selles, et inimene ise teab paremini. Muidu peaksin ma uskuma, et kõik need tuhanded  inimesed, kes alustavad oma isiklikku firmat, saavad ka jõukaks või vähemalt tulevad toime. Või uskuma, et kõik need sajad tuhanded inimesed, kes „hulludel päevadel” ja muudel allahindlustel ostavad kilode kaupa mittevajalikku rämpsu, oskavad mujal järsku oma rahaga väga mõistlikult ümber käia. Tuhkagi. Vähemalt 80% firmade asutajaist kukub armetult läbi. Kusjuures riik kehutab neid üha uuesti proovima ja mõni ei lõpeta katseid ka pärast kolmandat krahhi. Ja „hullud päevad” viivad inimesed igal aastal uuesti hüsteeria piirile nagu rock-kontsert.  Kokkuvõttes: inimene on samasugune raiskaja nagu riik. Sama loll nagu riik. Veel enam, riik korraldab hullusid päevi ainult nelja aasta tagant valimistel, inimene korraldab neid endale vähemalt kümme korda aastas, iga kord, kui mõni suur kaubanduskeskus oma loosungid püsti paneb. Aga see selleks. Lisaks on asjal veel teine tahk. Kui rikas läheb poodi, siis ostab ta seda, mida ta tahab. Kui vaene läheb poodi, siis vaatab ta ainult seda, mis kaup maksab.

    Kvaliteet pole tähtis. Aga kõik teavad: odav kaup ei ole kunagi kvaliteetne kaup. Jah, harva saab allahindluse tõttu ka hea kauba odavalt kätte. Aga siis on tegemist säilimisaega kohe ületava toidu või tootmisest maha mineva mudeliga. Ja mõnikord tuleb sellegi kättesaamiseks hambad ja küüned käiku lasta. Kui riik saab meilt palju maksuraha, siis saab ta anda vastu palju ja/või head kaupa. (Rõhutan: saab anda, kuigi ta alati nii ei tee.) Aga kui riik saab vähe raha, siis annab ta meile vastu igal juhul vähe või odavat kaupa. Eesti poliitikud armastavad vahutada õhukesest riigist. See on häma, tavaline propagandanipp, kus üks sõna on vahetatud teisega.  Ei ole olemas õhukest riiki nagu ei ole õhukest kaupa. On odav kaup. Ja on odav riik.

    Aga odav riik on nagu odav kaup. Alati niru. Isegi siis, kui ta pealt katsudes hea tundub, laguneb ta kohe pärast garantiiaja lõppu või tõmbab juba esimeses pesus nii kokku, et ei kõlba enam mujal selga panna kui kodus seinu värvides. Eesti ei ole kindlasti Euroopa mõistes rikas riik. Ja jutud sellest, kuidas me kohe-kohe selleks saame, kõlbasid isegi headel aastatel üksnes ajupesuks ajuvabadele inimestele. Aga Eestis LIIGUTAKSE järjest rikkama riigi poole. Ja võime  öelda, et kõigile tagasilöökidele vaatamata jõuab keskmine Eesti ostja peagi vaesusest keskklassi. Aga keskklass tähendab inimest, kes ei mõtle poes kõige väiksemale hinnale, vaid kvaliteedi ja hinna suhtele. Sama peaks kehtima riigi puhul. Ja nimelt siin on suur muutumise punkt. Eesti riigis on praegu selgelt näha suur võitlus, sest osa sellest riigist ei ole nõus muutuma. Ta tahab meile endiselt pakkuda üha odavamat ja odavamat kaupa, et lõpuks jõuda olukorrani, mil riigis valitsevad pidevad hullud päevad. PS Riik, see olen mina, ütelnud kunagi vist Louis XIV.  Riik, see oleme meie, sugereeritakse meile demokraatia õpikutes. Tegelikkus on lihtsam: me kõneleme „riik” ja mõtleme „valitsus/parlament/partei”.

     

  • Jalutuskäik galeriides

    Reet Varblane, Indrek Grigor

    Pisut õõvastav on alustada Tallinna Linnagalerii 2008. aastat näitusega, mis kannab pealkirja „Mis tunne on surra”. Kuid Anu Juurak on jätnud pealkirja küsimärgita, teinud sellest konstateeriva lause, välistades vaataja otsese kaasamise või vähemalt säilitades vaatajaga suhtlemisel delikaatse positsiooni. Nii näib, vähemalt väljapaneku pealkirjast lähtudes, et Anu Juurakut ei huvita surija kogemused, vaid miski, mis võiks neid ühendada ja avada seetõttu surmamüsteeriumi. Just need kümmekond sekundit, mis jäävad inimesel veel elada, kui ta aju enam hapnikku ei saa, sõltumata siis surma saabumise viisist. Kuid nagu Anu Juurakule ikka on olnud omane, ei süüvi ta ka seekord müstilistesse spekulatsioonidesse, vaid jätab vaatajale vabad käed, kuidas seekordne installatsioon vastu võtta.

    Kuid kui päris aus olla, siis vaataja vabadus ei ole täielik, sest Anu Juurak on seekord kasutanud psühholoogiliselt väga hästi läbi mõeldud vaataja mõjutamise taktikat. Seekordne kogu galeriid haarav ruumiinstallatsioon on korraga nii totaalne kui ka rõhutatult minimalistlik: detaile on vähe, kuid igas neist peitub mitmeid nii koguteost kui ka laiemalt surmatemaatikat mõista aitavaid kihistusi; detailid on teaduslikult steriilsed ja mõistuspäraselt täpsed, kuid ruumi täitvad helid tekitavad emotsionaalse ja seetõttu  märksa ähmasema ning vabamat tõlgendamist võimaldava keskkonna. 

    Linnagalerii esimene ruum on esmapilgul kunstiteosest kui sellisest välja (või vabaks) jäetud: galerii valgete seinte vahel on kümmekond musta tooli, ajakirjade ja ajalehtedega kaetud lauake, riidenagi, seintel mõned mustades raamides pildid. Esimese ja tagumise ruumi vaheline ava on aga kinni ehitatud ning ülilihtne, minimalistlik valge uks seisab üldjuhtumil kinni, ukse kõrval on suunav silt „Palun siseneda ükshaaval”. Galerii tagumine ruum meenutab operatsioonisaali või intensiivravi palatit, sealgi on kõik minimalistlikult napp: keskel on spetsiifiline ratastega haiglavoodi, laes operatsioonisaali lamp. Voodi ümber askeldavad metallist haarmed. Seegi jääb minimalistlikkuse piiridesse, sest haarmete liikuma panemiseks on valitud arvutiprogramm, mis ei peagi tekitama  keerulisi kombinatsioone. Kui vaataja astub tagumisse ehk simulatsiooniruumi, siis hakkab seal mängima muusika. Just need kuus minutit kestvad noore argentiina helilooja Ulises Conti ekspressiivsed helid põrmustavad hoolikalt tekitatud teadusliku minimalismi. Üksi jäetud vaataja hakkab nii haarmete kui ka voodipealse liikumises nägema  kas reaalseid (või ka filmidest tuttavaid simuleeritud) surmaeelseid situatsioone, just nii, nagu võimaldavad vaataja vastuvõtlikkus, fantaasia, meeleseisund. Ning neutraalne esimene ruum muutub tagumisest ruumist ammutatud kogemuse kaudu ees- või ooteruumiks ning omandab seetõttu täiesti teise tähenduse. Tagumisest ruumist väljaastumine omandab nii-öelda teispoolsusest naasmise tähenduse. Kuid see pole veel kõik: eesruumi seintel eksponeeritud pildid pole enam pelgalt arusaamatud tähtede ja numbrite kombinatsioonid, vaid lahti kirjutatud arvutiprogrammid, mis põrmustab omakorda tagumisest ruumist saadud müstilis-emotsionaalse kogemuse.

    Suremistunne, vaatamata tuhandetele simulatsioonidele ja suremisega seotud spekulatsioonidele, on väga isiklik, kuid seda ümbritsevad „Surmatantsud” nii Berndt Notke, Anu Juuraku kui ka paljude teiste tõlgenduses on alati ratsionaalsete ning emotsionaalsete sisenduste ja empaatia segu. Ja et see segu veenaks, selleks on meeskonda vaja. Anu Juurakul olid selleks Kalle Tiisma, Festo Oy Ab Eesti filiaal jt. 

     

    TÜ maalimagistrandid  Y-galeriis

    Tartu ülikooli maalikunstiosakonna magistrantide Irina Krivonogova ja Andrus Raagi ühisnäitus üllatab nii tugeva sisulise kui vormilise lahendusega.

    Irina Krivonogova maalide läbivad tegelased on lilled ja sinises vormis valgete kiivritega figuurid. Veiderdava irooniaga aprillisündmustega mängivad maalid esitavad nii lilli kui figuure portreedena ja massistseenides, nukufilmis „Kurja lilled” saavad lilled ja inimesed kokku. See aianduslik-poliitiline teemaarendus, kus õilmitsevate lillede vahel troonib sinistes tunkedes hernehirmutis mõjub, meie sotsiaalse kunsti üldises kontekstis väga värskelt.

    Ei probleemi püstituses ega lahenduses ole laskutud trafaretsetesse seisukohtadesse, mis kumasid kohati läbi EKA fotomagistrantide tugeva sotsiaalse dominandiga töödest möödunud aasta lõppu jäänud näitusel „Midagi on valesti”.

    Traditsiooniline lillemaal on aprilli nelgimere foonil pööratud millekski veidralt kurjakuulutavaks. Kusjuures nihestus joonistub ennekõike välja formaalsetes kontrastides: väike ümar buduaarilik lillemaal „Tulp” muutub sama sisukaks kui suureformaadiline ja äärmiselt irooniline „Paraadportree”, kus sinimundreid on kujutatud tsirkusetrupi või harrastusspordi rühmana sajandi alguse maneeris poseerimas. Ning lõpetuseks suurussuhete ümberpööramine videoformaadis, kus sinine kosmonaut on vaid pisike putukas lillevarrel ronimas. Samas puudub kogu komplektis vähimgi hinnangulisus või moraalitsemine. Irina Krivonogova tööd on õnnestunud mäng tähendusnihkega, mille aprillisündmused enesega kaasa tõid, ning suurepärane näide, et sotsiaalset kunsti on võimalik teha ka ajakirjanduslikke trafarette vältides, vaid kujutava kunsti enese kontekstuaalsete vahenditega.

    Andrus Raag tegeleb ennekõike küberruumiga. Kõige otsesemalt läheneb sellele teemale installatsioon, kus külili arvutitorni valatud savi meenutab düünide maketti. Märksa realistlikuma tähisena vaatab hallist savist välja ilutsev kuldse kõrbe värvifoto, mis aga, kuivõrd tegemist on arvutipildiga, tõstatab kohe hüperreaalse liigeheduse ja näilisuse küsimuse. Võib-olla natuke lihtsustatud lähenemine, aga näitlikustab väga hästi, millises suunas liiguvad Raagi mõtted. Oma paari aasta taguses lõputöös mõtestas Raag inimese-arvuti sümbioosi antiikfilosoofia kaudu; hüljanud lõpuks sülearvuti, lahustas ta teema tookord šamanistlikku tantsu trummiga. Nüüd on aga Raagi huvi suundunud fiktiivsele maailmale enesele ning autori positsioonile selles. Kolmes autoportrees („Juhi portree” I, II, III) püüab Raag end küll omailma suhtes juhi ja valitsejana positsioneerida, aga just propagandistlik lahendus, tekitab paranoialiku kahtluse, et isegi omailm ei allu meie endi võimule.

    Puht maalitehniliselt on mõlemad autorid üsna ehedalt oma osakonna kasvandikud: tausta ebaolulisus figuuri suhtes, abstraheerivad suured ühtlased pinnad, kusjuures detailsemates kohtades domineerib väga peen ja terav joon, mis mõjub kohati suisa popilikult, kõnelevad Tartu ülikooli maalikoolist.

     

     

     

  • Luulehoiatus!

     

    Öösel, alates kella 21.30st saab luuletormi eest varjuda Viljandi kultuuriakadeemia musta saali, kus pehmetel mattidel naudime vahetut luulet, mida meile pakutakse läbi laulu, tantsu, muusika ja sõna. Kui kondid kangestuvad, võib ennast sirutama tulla kogu öö avatud omaluule vabalavale või lasta end ergutada üllatuskülaliste poolt (Jan Kaus, Peeker Vägi). Öine luulemaraton kestab tormi raugemiseni varajastel hommikutundidel.

    Nähtuse nimega luuleÖÖpäev põhjustajad on MTÜ UUP! ja Viljandi kultuuriakadeemia tudengid eesotsas tormikorraldaja Vilja Rebasega.

    Luuletormi eest pakuvad kaitset Viljandi kultuuriakadeemia, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp, hasartmängumaksu nõukogu, Viljandi linnaraamatukogu, Dag Reklaam ja Rema 1000.

    Tule osa saama mitmekülgsest luulenägemusest. Sind on hoiatatud!

    14.00 I luulematk, algsega Viljandi kultuuriakadeemiast

    14.15 (orienteeruvalt) kohtumine Viljandi linnaraamatukogus: Merca

    17.00 II luulematk, algusega Viljandi kultuuriakadeemiast

    17.45 (orienteeruvalt) kohtumine Viljandi linnaraamatukogus: Heiti Kender

    20.00 kohtumine Viljandi kultuuriakadeemias: Hasso Krull

    21.00 öine luulemaraton Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis

    23.30 kohtumine: Jan Kaus, Peeker Vägi

    Tanel Jan Palgi, palgi@kultuur.edu.ee, 55 37 193

  • Kutse näituse “Hallide aegade kirgas sära: Tarbeklaas 1940-1960” avamisele ETDM-is

    ETDM

    HALLIDE AEGADE KIRGAS SÄRA: TARBEKLAAS 1940-1960

    23.02–07.04.2013

    Näituse avamine reedel, 22. veebruaril kell 16.00 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis.

    Olete oodatud!

    On ääretult hea meel tutvustada sellel näitusel tehase Tarbeklaas toodangut aastatest 1940-1960. Need on aastad, mil kunagisest Johannes Lorupi suurtootmisest sündis peale natsionaliseerimist aastal 1941 tehas Tarbeklaas.

    Me teame väga vähe nende aastate Tarbeklaasi toodangust ja selle kujundajatest. Puudusid kataloogid, esimene kunstnik Helga Kõrge asus tehasesse tööle aastal 1953.  Nii polegi näituseeksponaatidele lisatud kujundajate nimesid, enamasti pole neid lihtsalt teada. Tõeline klaasihuviline aga loodetavasti tunneb rõõmuga ära Maks Roosma kavandatud tuhatoosid või siis Helga Kõrge kausid.

    Pea ainsaks abivahendiks Tarbeklaasi toodangu määramisel on olnud säilinud fotod ning Maie-Ann Rauni asjalikud kommentaarid. Nii mõnigi Lorupi aegne klaasivorm on püsinud tootmises veel pikki aastaid pärast sellenimelise vabriku kadumist. Teada on ka tõsiasi, et 1940–1950ndatel tehti Tarbeklaasis mitmeid üleliiduliste vormide ja lihvidega esemeid. Näitusel on mõned eksponaadid, mida Tarbeklaasiks aitasid liigitada vaid  säilinud põhjakleebised.

    Erilisele kohale tahaks tõsta näituse vaatajate silmis kahelisklaasi: kirkad toonid ja keerukad lõiked annavad siin tunnistust tegijate meisterlikkusest.

    Rääkides toonastest meistritest, klaasipuhujatest, tahaks selle näitusega teha kummarduse vendadele Alfred ja Harri Merele, kelle hingeõhku ja loojakätt võib tunda ilmselt paljude siin nähtavate kaunisasjade juures.

    Näituse esemed pärinevad Teet Reieri erakogust, Irene Teesalu erakogust, portaalist eantiik.com.

    Näituse koostaja: Teet Reier

  • Muusika ilu ja võlu

    Igor Gar?nek

    Esa-Pekka Salonen kasskara / DG

     

    Muusika ilu ja võlu, sõnaga esituslikku kõrgpilotaa?i nii solisti, orkestri kui dirigendi tasemel võisid nautida need kuulajad, kel oli õnne sattuda Läänemere festivali raames toimunud muusikaõhtule 11. augustil, kui Estonia kontserdisaalis musitseerisid Esa-Pekka Saloneni juhatusel Helsingi Linnaorkester ja särav pianist Hélène Grimaud. Olgu öeldud, et rahvusvaheline Läänemere festival hõlmas pea kõiki selle regiooni riike.

    Praegusaja üks väljapaistvamaid dirigente Esa-Pekka Salonen (1958), kes on aastast 1992 Los Angelese Filharmoonikute muusikajuht, pikemat tutvustust ei vaja. Ilmselt on aga huvitav teada, et ta tegutseb ka heliloojana (üks tema kompositsiooniõpetajaist Milanos oli muuseas Franco Donatoni). Ja edukalt, mida näitab ka esikoht UNESCO rahvusvahelisel heliloojate rostrumil 1992. aastal.

    Et Saloneni ja Helsingi Linnaorkestri kavas oli aukohal Jean Sibeliuse muusika, on soomlaste puhul mõistagi ootuspärane. Avaloona sai kuulda tema sümfoonilist poeemi ?Okeaniidid? (?Aallottaret?, 1914) op. 73. Teos on üks neid väheseid Sibeliuse sümfoonilisi poeeme, mille juured ei peitu ?Kalevalas?. Okeaniidid on Kreeka mütoloogias maailmamere isanda Okeanose tütred ning selles kümneminutilises poeemis oli ?meremaalilist? illustratiivsust tunda esimesest noodist viimaseni. Oli vaikset lainetust, kus pani kuulama ideaalilähedane kõlatasakaal keel- ja puhkpillide ansamblite vahel, kuulda võis ka tormivihuritena järjest enam jõudu koguvaid keelpillide kromaatilisi ?laineharju?. Esa-Pekka Salonen juhatas seda romantiliste tõusudega teost täpsete, s.t liigse retoorikata ?estidega ning valmistas neis muusikalistes hoovustes artistlikult ette loo lõpukulminatsiooni, mille seejärel päikselisse ?pinnavirvendusse? lahendas.

    Järgnevalt sai Hélène Grimaud? esituses kuulda Schumanni Klaverikontserti a-moll op. 54 (1845). Prantsuse päritolu USAs elava Grimaud? arvukaid muusika- ja konkursiauhindu pole siinkohal mõtet üles lugema hakatagi, piisab ehk sellest, et pianisti pidevateks koostööpartneriteks on niisugused dirigendid nagu Claudio Abbado, Kurt Masur, Michael Tilson Thomas, Jukka-Pekka Saraste jpt.

    Mis puutub Schumanni Klaverikontserdi kõnealusesse esitusse, siis olgu etteruttavalt öeldud, et kuulasin seda lausa hinge kinni pidades. Esimese osa Allegro affetuoso karakterikujundus oli Grimaud?l agoogika mõttes vaba ja romantilise tunnetusega. Klaver ja klarnet vahetasid siin kaunilt ja tundlikult oma imitatsioonilisi teemalõike, tavatult tundlik oli ka pianisti fraseerimine. Ent juba töötluses mängis Grimaud oma laskuvad helikaskaadid võrdlemisi massiivseks tänu dünaamika ja pedaliseerimise koosmõjule. See oli n-ö piiripealne mäng ? veel natuke pedaali ja värvipalett oleks saanud liigpaksu võõba. Ent ometi ei saanud. Ning kui impulsiivset ja samas ka igatsuslike intonatsioonidega kadentsi pisut hiljem kuulda sai ? meistritöö, mis lõi hinge kinni!

    Teises osas moodustasid klaveri habras-kerge artikulatsioon ja t?ellode kandvad legato?d hurmava kõlaterviku, milles oli nii graatsiat kui emotsionaalset küsimuste-vastuste mängu. Kuid esituslikuks kõrgpunktiks kujunes finaal Allegro vivace: lõpuosa aktiivne karakter sai lähteimpulsi nii heroilistest kujunditest orkestris kui pianisti fantaasiarikkast ja energilisest esituslaadist. Rääkimata Grimaud? briljantsest ja samas elegantsest mängutehnikast. Klaverikontserdist rääkides ei saa jääda märkimata, kui täpselt ja nüansirikkalt oli Esa-Pekka Salonen välja töötanud kogu dünaamikare?ii ning kui tundliku instrumendina orkester dirigendile reageeris.

    Teises kontserdipooles kõlas Sibeliuse ?Lemminkäise-süit? op. 22 (1896). Juba selle esimeses osas ?Lemminkäinen ja Saare neiud? (Salonen esitas tsükli algupärases järjestuses) sai hea pildi orkestri pillirühmade ansamblilisest potentsiaalist ? kõik kostsid välja reljeefselt, olles samas heas kõlalises tasakaalus. Eriti tuleb siin esile tuua puupillide ülitäpset koosartikuleerimist ja -fraseerimist. Kolmas osa ?Toonela luik? kangastus hästi poeetilise tervikuna ning süiti lõpetavas ?Lemminkäise kojutulekus? kujundas dirigent üsnagi joviaalse põhikarakteri kõrval välja hulk sama huvitavaid n-ö kõrvalplaane, tormakatest lustlikult tantsulisteni.

    Ovatsioonid ei tahtnud lõppeda, kuulajad nõudsid lisapala. Ja see tuligi, ent mõnevõrra ootamatus valguses. Vaigistanud publiku ainsa ?estiga, ütles Salonen saali poole pöördudes, et järgnev pala Sibeliuse teatrimuusikast ?Pelléas ja Mélisande? on pühendatud hiljutise kopteritragöödia ohvritele. Kõlasid vaiksed ja südamlikud, karged ning igavikku suunatud helid. Siis minut justkui leinaseisakut ning Esa-Pekka Salonen lahkus vaikuses lavalt?

     

  • Põllu võimatusest ja võimalikkusest eesti kunstis

    Riin Kübarsepp

    Kaljo Põllu. Arhitekt. 2005. Õli.REPRO

    ?Kunstnikust saab homse päeva automatiseeritud ja vabaaja ühiskonna asendamatu sisustaja. Lõputute seeriate kunsti nagu eri kunstiliikide sünteesi olemasolugi puhul pole enam tegemist elukeskkonna  lihtsa muutmisega, vaid selle keskkonna psüühilis-aistingulise ulatuse ning inimese tähelepanu- ja fantaasiavõime muutmisega. Eesmärgiks saab totaalne kunst, kunst kõikjale, kunst kõigile.? Just nii deklareeris Kaljo Põllu 1967. aastal loodud kunstirühmituse Visarid käsikirjalises manifestis. 2005. aastal ei tagane aga Põllu sugugi oma senistest põhimõtetest, eksponeerides mõne aasta taguseid töid teemal ?Võimatuse võimalikkusest?.

    Üha enam on mulle tunduma hakanud, et Põllu on oma hingesopis alati olnud ja on mässajaks, kes püüab end alati vastandada hetkel üldlevinud kunstidiskursusele. Poisikeselik kiuslikkus sunnib teda mõtestama visuaalseid kujundeid ning kujundlikkust teistmoodi, kui teevad tema kolleegid. Igatahes ulatuvad lähtealused kindlasti sügavamale, kui fassaadist paistab.

    Toetudes küll Maurits Cornelis Escheri võimatutele kujunditele, saavutab Põllu oma kaksipidi piltidega uue dimensiooni. Kasutades popkunsti esteetikat, trükirastri imitatsiooni, koomiksit ja kollaa?i, loob kunstnik karikeeritud situatsiooni. Määrava tähtsusega on sealjuures just visuaalsele pildikeelele sekundeeriv popkultuuri literatuursus.

    Põllu pildiruumi illusoorsuse uuringud viivad ta väga lähedale Roy Lichtensteini koomiksistiilile (?Kaks mõtet?, 1967; ?Tervitus?, 1972). Kirgaste ja puhaste värvide, kalgilt konstrueeritud värvilaikude ning lapidaarse lihtsusega visandatud figuuride juures puudub vaid Lichtensteini töödest tuttav ajaleheraster.

    1960ndate lõppu iseloomustab nii kunstis kui kirjanduses üleüldine nõukogude süsteemi, eelkõige totalitarismi kriitika. Selles seisneb ka selge erinevus Euroopa ja tolleaegse nõukogude Eesti kunsti- ja kirjandusringkondade vahel.

    Üllatavalt on ka Põllu nendes töödes näpuotsatäis modernismi, linnaihalust, veidi kosmopolitismi, kuid ka igatsust möödunud sajandi ideaalide järele. Eesti modernistlikule kunstile on rahvus ja rahvuslus ju olnud alati palju olulisem kui tema Euroopa suunakaaslasele. Igatahes on Põllule iseloomulik heas mõttes revolutsiooniliselt meelestatud vaimsus. Tema töödes loodud metatekst on kahtlemata hea didaktiline materjal opkunsti tundmaõppimiseks. Kõigele lisaks võib nautida täiuslikku värvi- ning vormikompositsiooni ja loomulikult visuaalset esteetilist kunstielamust.

    Pidev kõikumine vaatajareaalsuse ja nn lavareaalsuse vahel, kusjuures kumbki on teise vaatekohast illusoorne, sünnitabki teatraalselt maagilise efekti.

    Põllu kasutas oma 1970. aastate töödes obiugrilaste piltkirja ornamente. Imekombel leiab samu seoseid ja tinglikke kujundeid ka tema hilisematest opkunsti võtmes valminud taiestest. Obiugrilaste ornamendi vanimad motiivid on rangelt geomeetrilised, enamasti ruudud ja kolmnurgad. Hiljem on nendest välja arenenud kaks põhilist ornamenditüüpi: lintornament ja medaljoni tüüpi ornament. Kunstniku taiestel esineb aga tihti ka etnograafilist ornamenti, mis täidab piltidel vaid dekoratiivset osa.

    Kaudselt on Kaljo Põllu selline aastatepikkune tegevus võrreldav Oskar Kallase pärandiga. Too viis esmakordselt eesti etnograafilise mõtte materjali teadusliku läbitöötamise tähenduses rahvusvahelisele tasemele. Sealjuures on ta alati lähtunud Paul Ariste väitest, et fennougristika ei piirdu mitte ainult keelega, see on ka kunsti, mõtlemise ja olemise küsimus. Kunstnik jätkab seega Kristjan Raua üritust nii rahvateaduslikus kui aatelis-loomingulises mõttes. Ega muidu poleks Põllu vastlõppenud väljapanek ?Kahekõne Kristjan Rauaga? välja kandnud kahe kunstniku dialoogi-vahelist pikka pausi.

    Mõisted ?kristjanraualik? ja ?kaljopõllulik? on mõlemad omamoodi sümboolse tähendusega. Kuid Põllu ready made?id ning maalide motiivid, mis viitavad lähemale tutvusele Põhjala rahvaste iidse kunstitraditsiooni ja materiaalse kultuuriga, eristavad just sisuliselt tema loomingut Raua lapidaarsest ja tahumatust kujundikeelest. Sümbolite külluse tõttu muutuvad Põllu tööde kujundid ilmamärkide, taevaste ja maiste jõudude, nähtava ja nähtamatu maailma piktogrammideks. Mitmesugustes tehnikates loodud ?Maailmapuu? on samaaegselt nii ilusammas kui elutarkuse sümbol.

    ?Kristjanraualikkus? on isegi märksa kergemini defineeritav kui ?kaljopõllulikkus?. ?Kaljopõlluliku? sünonüüm on 1975. aastal loodud ?Kodalased?, mis sügava soome-ugri orientatsiooni, arhailise sisu ning keerukate sümbolite tõttu on märksa mitmetasandilisem kui näiteks Kristjan Raua eesti rahvuseeposele tuginev teos ?Kalevipoeg laudu kandmas?. Põllu on oma teostes alati balansseerinud igavese ja ajutise vahekordadel, murdes pead igavese liikumise ja igitardumise üle.

     

     

  • Jaani kiriku vitraaþid

    URMO RAUS

    Sihtasutus Jaani kirik eemaldas aprillis 2004 autorit teavitamata riikliku muinsuskaitseameti poolt 1998. aastal tellitud vitraaþakna. Aken võeti eest autori õigusi rikkudes ja akna  metallstruktuur lõigati ketaslõikuriga tükkideks. Vitraaþakna avasid pidulikult 18. I 2001 Prantsuse vabariigi suursaadik hr. Jean-Jacques Subrenat ja Tartu linnapea Andrus Ansip. Aken valmis kahe Prantsuse kodaniku 120 000-kroonise annetuse toel.  2002. aastal sai Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia.

    Vitraaþakna eemaldamist ja lõhkumist põhjendab sihtasutus ekspertkomisjoni otsusega. Ekspertkomisjoni kutsusid kokku endine kultuuriminister Signe Kivi ja kantsler Margus Allikmaa andmaks hinnangut vitraaþiprojektile. Komisjon käis koos Tartus 22. XI 2001. Kui vitraaþakna autor tahan avaldada oma seisukohti komisjoni tegevuse ja otsuse kohta nüüd, kui ajaline distans võimaldab võrrelda otsust paberil ja reaalsuses elluviidavat.

     

    Ekspertkomisjoni soovitused

    Tartu Jaani kirikule paigaldatakse praegu uue lahendusega vitraaþaknaid. Kiriku aknad, 35 roostevabast terasest valmistatud aknaraami, mille sisekülgi katab tööstuslik pakettklaas ja välispindu 200 ruutmeetrit klassikalist käsitöönduslikku tinaraamides vitraaþi, peavad valmima selle aasta novembriks. Vitraaþaknad maksavad Eesti riigile koos varem tellitud projekti mahakandmise ja ekspertkomisjoni kuludega üle 5 miljoni krooni. Komisjoni otsusest võib lugeda: ?Vitraaþid pole Jaani kirikule hädavajalikud. Kui vitraaþe siiski kasutatakse, siis peavad need olema arhitektuuri ja terrakotaskulptuuridega võrreldes teisejärgulised?. Kuna keskaegsete kirikute puhul oli tavaline, et vitraaþid saadi annetustena ning need realiseeriti erinevate meistrite poolt, siis soovitasid eksperdid, et vitraaþid võiksid olla teostatud mitmes järgus, alustades kiriku altariosast: ?Kui vitraaþid tellitakse, tuleb nende kujunduseks korraldada konkurss. See konkurss võiks olla korraldatud koos kiriku sisustuse kujunduse konkursiga. Sisekujundus (seinte, lae ja põranda värv ja tekstuur) on ülal nimetatud konkursside eeltingimuseks. Praegune (Urmo Rausi projekti) raami konstruktsioon ei ole rahuldav, kuna ta ei lahenda kahe klaasi vahel tekkiva vee kondenseerumise probleemi ega ?külmasilla? (välis- ja siseraami vahelise isolatsiooni puudumine) tekkimise probleemi. Kuna käesolev prototüüpaken ei vasta tehnilistele nõuetele, siis tuleb see hiljem eemaldada?.

    Vaieldamatult on terrakotade näol tegemist kõige unikaalsema ja väärtuslikuma tänaseni säilinud osaga Jaani kirikust. Kuid teatavasti olid aknad-vitraaþid gooti arhitektuuris kesksed elemendid ega ole kunagi olnud allutatud välisfassaadi dekoori detailidele. Liiatigi on tegemist täiesti erinevas mõõtkavas ja tähendusega arhitektuurielementidega ning nende vastandamine on arusaamatu. viis meetri kõrgusel paiknevate kiriku akende vaatamiseks peab taganema, siis aga ei ole võimalik enam 20-sentimeetriseid kujukesi näha. Inimsilma kõrgusel eksponeeritavate terrakotade taustaks ei ole aknad, vaid tellissein. Valdavalt kiriku välisfassaadist teisaldatud terrakotast kaunistused on plaanis eksponeerida kiriku interjööris hoonest sõltumatu näitusena. Terrakotakujusid on korduvalt eksponeeritud lisaks väljaspool Jaani kirikut (näiteks Saksamaal) ja eksponeerimise ruum ei ole külastajaid kunagi takistanud neid vaatamast. Terrakotad olid keskajal kaetud polükroomse maalinguga. Värvilised freskod katsid ka kiriku interjööri. Jaani kirik ja tema terrakota dekoor ei olnud keskajal sugugi keraamilise savi värvi. See, et praegune kiriku taastamise kontseptsioon rõhutab kõikjal naturaalse savi primaarsust ja välistab kirikus värvi kasutamise, ei ole seletatav ainult mingi kontseptuaalse põhimõttega.

    Tutvusin paari aasta eest kunstiajaloolase Olev Printsi elutöö, Tartu Jaani kiriku uurimismaterjalidega. Erakätes ja avalikkusele tundmatu uurimus on mahukas ja põhjalik. Pärast II maailmasõda olid pommitamise tagajärjel paljastunud kiriku krohvikihtides peidus olnud keskaegsete freskode fragmendid, terrakotaskulptuuridel oli tollal veel värvisäilmeid. Olev Prints pildistas freskod ja kaardistas terrakotad. Skulptuuride kohta koostas ta värvikaardid, kleepides sellele originaalvärvi säilmed, ja rekonstrueeris virtuoossete värvipliiatsijoonistuse abil võimaliku skulptuuri polükroomia. Sellele lisandusid arvukad joonistused terrakotade paigutuse ja sümboolika kohta ning fotografeeritud arhiivimaterjalide koopiad. Nähtu oli lihtsalt hämmastav ja selle taustal on nii sisekujundusele kui vitraaþidele seatud värvi kasutamise piirangud ja nende teisejärgulisuse kõikjal rõhutamine enam kui arusaamatu. Imelik on ka, et kunstiteadlane Kaur Alttoa esitab Jaani kiriku ajalugu selektiivselt.

    Jaani kirik valmib kaasaegse ehitusena tähtajaliselt ning seda teostab ehitus- ja kinnisvarafirma Rand ja Tuulberg. Tähtajalisena valmivad ka aknad. Praegu paigaldatavad vitraaþid valmivad korraga ja mitte järk-järgult, nagu eksperdid soovitasid. Vitraaþid valmivad riigi rahaga, mitte annetuste toel. Teostatav lahendus välistab üldse vitraaþide annetamise ja kunagi rombvitraaþide asendamise kunstipärasema lahendusega. Seda esiteks sellepärast, et sihtasutus otsustas paigutada hinnalisema vitraaþi väljapoole ja sisse pakettakna. Mitte keegi ei tahaks ilmselt annetada vitraaþideks, mis paistavad läbi pakettakna ja on kaitsmata kujul eksponeeritud vandalismile ning keskkonnamõjudele. Akende uus jaotus välistab lisaks igasuguse kaasaegsema või loomingulisema lähenemise. Vitraaþakende lahenduse ega ka teostamise peale ei korraldatud avalikku konkurssi ja samuti ei järgi need, nagu eksperdid soovitasid, põranda, lae ega seinte värvi või tekstuuri.

    Praegu paigaldatavad roostevabast terasest aknaraamid ei lahenda ?külmasilla? probleemi. ?Külmasilla? küsimuse tõstatamine ekspertide poolt on iseenesest kummaline. Keskaegse ehitusena on kogu Jaani kirik isoleerimata ja tervikuna ?külmasild? ega vasta seeläbi kaasaegsetele tehnilistele nõuetele. ?Külmasillad? on ka praegu paigaldatavad massiivsed terasest aknaraamid ja tinaraamides vitraaþid. Klaaspaketi paigutamine terasraami ei anna ka mingit sooja kokkuhoidu. Samuti ei lahenda praegu ellu viidav lahendus mingilgi moel klaaspaketi ning selle külge kinnitatavate vitraaþide vahele tekkiva vee kondenseerumise probleemi. Probleem on isegi hulga tõsisem. Eksterjööri, kiriku fassaadi jääb tinaraamides vitraaþ, mille üldpind on ca 200 ruutmeetrit. Fassaadi dekoori rollis olev vitraaþ jääb eksponeerituks linnaruumi õhusaastatusele, tolmule ja muutlikule ilmastikule. Vesi ja mustus tungivad vitraaþi ning pakettklaasi vahele. Vitraaþide tina hakkab õhu happelisuse tõttu murenema ja vajab peagi restaureerimist. Tehnilise külje pealt on minu arvates tehtud lisaks tõeline karuteene kirikukehandi enda suhtes. Jaani kirik on ehitatud parvedele ja asub soisel aluspinnal. Vajuvad kiriku vundamendid tugevdati taastamistööde käigus maasse rammitud vaiade abil. 33 massiivse terasaknaraami, 200 ruutmeetri klaaspaketi ja 200 ruutmeetri tiheda liigendusega tinaraamides vitraaþi akende mass on kokku ca 50 ? 60 tonni. Kas üldse on õigustatud sellise koormuse lisamine juba toestatud vanadele kivimüüridele? Minu lahenduses olid aknaraamid värvitud anodeeritud alumiiniumist just kaalu vähendamise eesmärgil.

    Vitraaþakna eemaldamise ettekäändeks toodud mittevastamine tehnilistele nõuetele on seega ümber lükatud sihtasutuse enda poolt. Ekspertkomisjoni hinnangute kriteeriume arvestades ei vasta praegu teostatav uus vitraaþilahendus kaasaegsetele tehnilistele nõuetele ja tuleks seetõttu hiljem eemaldada.

     

    Komisjoni töö korraldus

    Minul kui autoril lubati olla ainult osaliselt komisjoni töö juures. Erapoolik vastaspool oli seal aga kogu aeg. Komisjonis osales ühe kunstieksperdina SA Jaani kirik jurist J. Jaeger, kes samuti esindas vastaspoolt. Komisjoni töö
    toimus inglise keeles. Minu esimene võõrkeel on prantsuse keel. Kultuuriministeerium keeldus mulle tõlki andmast; sellega rikkus minister keeleseadust. Et asi ei näiks avalikkusele erapoolik, paluti mul nimetada omalt poolt kaks esindajat. Kuna komisjoni eesmärk pidi olema vitraaþide arutamine ning põhilised etteheited olid tehnilist laadi, siis soovitasin komisjoni ühe klaasimeistri ja ühe klaasikunstniku. Nemad paralüseeriti aga temaatika viimisega restaureerimisprioriteetidele ja kunstiajaloo temaatikale.

    18. VI 2001 kogunes Tartu Jaani kirikusse riiklik muinsuskaitsenõukogu, et arutada Jaani kiriku vitraaþakende projekti. Muinsuskaitsenõukogu otsustab: ?Pidada kunstnik Urmo Rausi vitraaþiprojekti kunstilist lahendust Tartu Jaani kirikusse väga sobivaks. Nõukogu leidis, et edasisel teostamisel tuleb kinni pidada esitatud projektist, muuhulgas akende (praegusest) heledamast tonaalsusest.? Ainukesena jääb edasise lahenduse suhtes eriarvamusele muinsuskaitsenõukogu, samuti Jaani kiriku sihtasutuse liige Kaur Alttoa. Muinsuskaitsenõukogu otsustab, et nende seisukohta esindab ekspertkomisjonis ainukesena eriarvamusel olnud Kaur Alttoa. 22. IX jätab Kaur Alttoa aga muinsuskaitsenõukogu otsuse ekspertkomisjonis üldse esitamata.

    Ekspertidele ei võimaldatud isikliku seisukoha formuleerimist, vaid neid kohustati alla kirjutama ühisavaldusele. Kui keegi ütleb, et kuidas sai väliseksperti kohustada, siis ma väidan, et kui välisekspert kutsutakse siia ühe riigi kultuuriministri enda poolt, makstakse talle kinni kõik kulud, organiseeritakse reis Lahemaa rahvusparki ning antakse lisaks veel ca 15 000 krooni tööraha, siis on sel inimesel raske kui mitte võimatu ei öelda sama ministri esindajale, muinuskaitseameti peadirektorile koosoleku juhataja rollis, kes ootab allakirjutamist. Lisaks on tõenäoline, et välismaalased ei saanudki aru, et komisjon oli lavastatud eesmärgiga minu teos maha võtta.

    Nii saadigi kultuuministeeriumi ametniku ja sihtasutuse liikme Anneli Randla kirja pandud ingliskeelne otsus, mis pidi ministri sõnul olema erapooletuks soovituseks Jaani kiriku sihtasutusele.

    Kaks päeva pärast ekspertkomisjoni koosviibimist 24. IX Tartus kogunenud SA Jaani kirik ehitusnõukogu liikmed, nüüd teises rollis esinevad Anneli Randla ja Kaur Alttoa, kinnitavad, et toetavad täielikult ekspertkomisjoni ehk siis iseenda otsust. (M. Pau, Tartu Postimees 25. IX 2001).

    Nõudsin ministeeriumilt koosoleku protokolle ja infot töökorralduse kohta. Kuid protokollid salastati. Minister Signe Kivi teatab oma ametlikus vastuses minu arupärimisele: ?Komisjoni sisuline töökorraldus lepiti kokku komisjoni töö käigus /—/. Koosoleku alguses lepiti kokku, et komisjoni töö kohta vormistatakse dokumendina lõpparuanne, millele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed.? (Ministri ametlik vastus). Minister keeldub tekstis viitena ära toodud protokolli autorile näitamast, sest ?märkmed tunnistati asutuse siseseks teabeks ega kuulu avalikustamiseks. /—/ Põhjuse selleks annab eelkõige asjaolu et vastavat kokkulepet komisjoni töö algul arutelu käigu avalikustamiseks eksperdid ei sõlminud?.

    Oma seisukohtade edastamise ignoreerimisele ei järgne muinsuskaitsenõukogu poolt seisukohavõttu. Seega kõrgema muinsuskaitsealase instantsi otsuseid eiratakse ka nende endi liikmete poolt.

     

    Kokkuvõtteks

    Ekspertkomisjoni kutsusid kokku Signe Kivi ja Margus Allikmaa PRi eesmärgil, et lõpetada avalikult nende tegevust ja päevapoliitikat kritiseerinud kunstniku projekt. Kallis PR-üritus, mille finantseerimiseks leidis Allikmaa ministeeriumi reservist 120 000 krooni. Otsuse tekst paisati kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni Tartus viibimisele järgnenud päeval ingliskeelsena ja redigeerimata kujul kõigisse uudiste kanalitesse, Valga Teatajast Reutersini.

    Ainukene annetuse abil valminud Jaani kiriku vitraaþaknen tükeldati ja visati müüri äärde. Ei tolereeritud ka meistrite realiseeritud tööd.

    Tänaseks kõrvale heidetud vitraaþiprojekt oli esimene taasiseseisvunud Eestis riigi tellitud suuremahuline kaasaegne monumentaalkunstiteos. Asemele saadi tehniliselt puudulikult lahendatud ja kunstilise väärtuseta vitraaþid, mille teostamise maksumus on lisaks veel kõrgem.

    Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt on 14. IX 2003 ? 31. VIII 2004 eksponeeritud Chartres?i rahvusvahelises vitraaþikeskuses toimuval näitusel ?Les passeurs de lumiere?.

  • Anu Raua näitus „Eesti asi”

    Eero Kangor

    Olete oodatud Anu Raua näituse „Eesti asi” avamisele 20. veebruaril kell 17.00. Kunstnik eksponeerib oma vaipasid ning tema asutatud, seejärel Eesti Rahva Muuseumile kingitud Heimtali muuseumi rahvakunstikogusid. Need sageli anonüümsed, tundmatute autorite poolt tehtud argielu ja kunsti põimivad esemed on läbi aastakümnete inspireerinud Anu Raua elu ja loomingut. Kindad, kördid ja pikk-kuued, mis kiirgavad tegijate ja kandjate soojust, ehitavad võimsa allhoovuse kunstniku eesti lugu jutustavale elutööle. Nendega koos, mitte üksi ja ainuisikuliselt, tahab ta meid kõnetada. Näituse avamisel esitletakse Vilma Reinholmi koostatud raamatut Anu Rauast. Väljapanekut saadab voldik, mille autoriks on Vappu Thurlow.

    Kunstnik jagab oma mõtteid näituse külastajatega Tallinna Kunstihoones 1. märtsil kell 14.00-16.00 ja 23. märtsil kell 12.00-14.00 ning oskusi „mulgi kuue graafika” tegemisel 2. ja 22. märtsil kella 12.00 alates. Kuraatorituur on 10. märtsil kell 12.00.

    Näituse kuraator on Vappu Thurlow, kujundaja Ene-Liis Semper, graafiline kujundus on Katrin Kaevult.

    TOETAJAD: Jaak Sulg ja Paavo Lempinen, Eesti Kultuurkapital, Akzo Nobel Baltics AS, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Hasartmängumaksu nõukogu, Eesti Kunstnike Liit.

    KUDUJAD ABILISED: Merike Lond, Eva Maaten, Janne Vaabla, Reita Taalmaa, Christi Kütt, Viorica Kuusik

    TÄNAME: Valda Raud, Annus Raud, Artur Kasepuu, Marika Nõmtak, Liivi Soova, Kadri Vissel, Merle Puusepp, Mark Soosaar, Urmas Tuuleveski, Margit Kanepi, Helmi Kukk, Martin Pedanik ja kõik lahked laenutajad, kes nende valduses olevad vaibad näitusele usaldasid.

  • Poliitika tähendab keeleoskust ja ajaloo tundmist

    Toomas Alatalu

    Esimene termin tagas Venemaale selgelt positiivse ja kindlaks määratud rolli konfliktis, teistes keeltes jäi ta aga kõigest ebamäärase vahendaja tasemele. Praktiline väärtus on siiski vene keeles öeldul, sest Gruusias endas ja tema ümbruses domineerib võõrkeelena vene keel ja mõistagi on sealkandis kasutusel venekeelsed resolutsioonid. Tuleb lisada, et just Gruusia, täpsemalt võitlus Abhaasia pärast, sai ajendiks ja kohaks, kus Venemaa võõrsile jäetud sõjaväeosad nimetati ümber ÜRO rahuvalveüksusteks. Ehkki  enne seda oli ÜRO s ja mujal suisa eitatud rahuvalve teostamist kellegi enda naabruses, sest kus siis veel erapoolikus ilmneb!

    Juba toona ei häbenenud Moskva deklareerida oma erihuve endisel NSVL territooriumil ja oli isegi saanud vastu näppe, sest pidi ära tooma oma väed Aserbaidžaanist (mais 1993), kuna nood olid (veebruaris 1992 Xocal¹ı) vahele jäänud Armeenia poolel sõdimisega. Kõigest hoolimata ei saanud Moskva endale Gruusias mitte ainult rahuvalvaja pabereid, vaid saavutas ka enda tituleerimise содействующая сторона’ks! Tegu oli tohutu rahvusvahelise õigusliku ja propagandistliku  õigustuse ja katte andmisega Kremli tegevusele Gruusias aastatel 1993–2008. 1994. aastal kutsuti Venemaa osalema ÜRO peasekretäri Gruusia sõprade grupis (veel USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa), see leidis tervelt 11 aastat äramainimist koos Venemaa содействующая сторона’ga juba mainitud ÜRO resolutsioonides. Ühes Abhaasiat puudutavas alamdokumendis defineeriti ka Gruusia sõprade grupi liikmete staatus, märkides (19. XI 1997), et nood võivad küll osaleda läbirääkimistel jms, kuid et tegu pole osapooltega, nagu seda on Gruusia ja Abhaasia. Venemaa oli samas dokumendis  ikka facilitator, venekeelses dokumendis siis esmalt … сторона, pisut hiljem juba не сторона ja lõpuks oli juttu ka SRÜ rahuvalvajatest, kes olid ju samuti Venemaa sõjaväelased (rood Tadžikistanist ei muutnud üldpilti)!?

    Ja kogu ÜRO seedis seda küünilist mängu Venemaa kolmikrolliga. Aastaid! Saakašvili kutsub mõistagi erinevaid tundeid esile, kuid tema võimuletulek tegi igal juhul lõpu osale suurriikide poliitika lõputuist sõnamängudest, mis olid uue hooga puhkenud seoses nn terrorismivastase võitlusega, täpsemalt küll Venemaa kaasamisega USA liitlaseks selles. 2001. aastal võeti näiteks käibele absurdse sisuga mõiste „külmutatud konfliktid”, et ülejäänutel oleks kergem välja vabandada Venemaa jultumust mitte täita endale võetud kohustusi. Rooside revolutsiooni nooruslikule juhtkonnale sai ruttu selgeks, et Gruusia sõprade grupist on vähe kasu, ja järgnes osav käik: veebruaris 2005 loodi Gruusia uute sõprade grupp (algselt Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Bulgaaria), mis avaldas survet n-ö vanade grupile ja suutis selgelt kaasa rääkida Venemaa vägede lahkumiseks Gruusia territooriumi põhiosast. Mullu kevadel, kui Venemaa alustas ühepoolsete sammude  seeriat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistide tugevdamiseks, läks vana Gruusia sõprade grupp lõhki ja 23. IV 2008 tegi lääneriikide nelik esimest korda Venemaa tegevust tauniva avalduse. Seejärel koostas grupi koordinaatorina tegutsenud Saksamaa välisminister Steinmeier lahendusplaani Abhaasiale ja pääses üllatusena seda isegi kohapeale tutvustama, ent kõik kõrbes ettearvatult lõppjaamaks jäänud Medvedevi residentsis. Samas andis Steinmeieri plaan märku, et Gruusia sõbrad tegelevad vaid Abhaasiaga ja on, nagu paljud teisedki, unustanud Lõuna-Osseetia. Teadmine, mis selgelt  tõukas tagant sõjategevuse vallandumist Lõuna-Osseetias ja Venemaa agressiooni Gruusia vastu.

    Võõrvägede väljaviimise nõudest kasvas välja riigi territooriumi reaalne minek kolmanda riigi okupatsioonivägede kontrolli alla. USA ja Venemaa uue presidendi esmakohtumise (Londonis 1. IV 2009) dokumendis puudub küll sõna Gruusia, kuid kõik sellega seotu leiab märkimist kui „alanud dialoog Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse küsimustes”. Ühisavaldus teavitab maailma, et kahel presidendil pole „üksmeelt mullu augustis toimunud sõjategevuse põhjuste ja järjekorra osas”,  kuid jätkatakse ponnistusi „rahumeelse ja pikaajalise reguleerimise“ nimel. Mõistagi on Gruusia tõelistel sõpradel ja kõigil demokraatidel õigus ja kohustus selles protsessis kaasa rääkida. Seda enam, et sündmuste senine kulg oli aastaid kaugel korrektsusest ja ausast käitumisest. Gruusia selgest allajäämisest propagandasõjas rääkides ei saa muidugi unustada seda, kes seal pikalt võimul olid. Nagu sedagi, et Gruusias viibisid kahesugused Venemaa väed: need, kes olid jäänud sinna Nõukogude ajast, ja need, keda Eduard Ševardnadze kutsus appi oma võimu päästmiseks  ja kelle kohalolek leidis ametliku lepinguga kinnitamist (15. IX 1995).

    Järgnes aastaid kestnud mäng: Ševardnadzele kuulekas parlament nõuab Venemaa vägede äraviimist, kuid riigipea, auväärne batono (= lugupeetav) ise paneb sellele veto, väites väärikalt, et polevat veel aeg. Suurriigid olid temaga ilmselgelt rahul, sest ei pidanud kordagi Venemaad tõsiselt korrale kutsuma. Täpselt sama moodi pole suurriigid täna Saakašviliga rahul, sest too sundis ja sunnib neid Venemaaga tegelema. Ida-Euroopa riikide rolliks Gruusia praktilise ja igapäevase toetamise kõrval saab olla ka propaganda. Enam kui loogiline ettevõtmine, sest Moskva pole ju lõpetanud ega ilmuta ka väiksematki märki sellest, et võiks lõpetada võitluse ajaloo tõlgendamise pärast mõne oma naabri suhtes. Venemaa väiksed naabrid on aga tegutsenud ajaloorindel killustatult, ehkki ammu oleks aeg teha ühest-teisest-ja-kolmandast üldistused, millele Kremlil on raske midagi vastu panna. Hetkel on mõistagi põletav probleem Gruusia ajaloolisel alal tekkinud kaks nukuriiki, mille sünd ja püsimine said võimalikuks tänu seal paiknenud Venemaa vägedele ja kelle  tänast tulevikku tagavad samuti Venemaa väed, mille paigutamist Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse tagavad nüüd vastavalt 49ks ja 99ks aastaks sõlmitud lepingud. NATO aprillikuu tippkohtumise dokumendis on Gruusiale ja Gruusia-Venemaa suhetele pühendatud tervelt viis punkti, ent see on suures osa hea näo tegemine kaotatud mängu juures.

    On raske eeldada, et Moskva võtaks kuulda NATO üleskutset tühistada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia sõltumatuse tunnistamine, kui juba järgmises lauses tehakse juttu mitte nende nn uute riikide okupeerimisest, vaid „Gruusia valitsuse nõusolekuta”  toimuvast „Venemaa sõjalise kohaloleku ülesehitamisest” kahes Gruusia provintsis. Põhimõtteliselt on meil valida kaasaminek alanud hämamisega või harida end ajaloos, sest Venemaa poliitika oma naabrite suhtes on läbi aastasadade olnud üks ja sama ning nukuriike on ikka ja jälle tekitatud. Piiririikide ajalugu tagasi kerides jõuame ruttu paralleelideni äsja Kaukaasias ja näiteks 70 aastat varem Karjalas toimunu vahel. Viimati mainitu kuulub aga Venemaa propaganda lemmikperioodi ehk Teise maailmasõja sisse. Sealjuures on tegu ajaloosündmusega,  mida püüti juba tema n-ö eluajal kalevi alla panna ja mida on järgnevatel aastakümnetel ajalooannaalides püütud peaaegu täielikult katta Talvesõjaga, ent midagi on ikka valguse kätte jäänud. Pean silmas lühiajalist Soome Demokraatlikku Vabariiki (Suomen Kansanvaltainen Tasavalta), mille sünnist teatati 1. XII 1939 ja mida ajalooraamatutes tavaliselt kajastab järgmisel päeval tehtud foto, kus Stalin, Ždanov, Molotov ja Vorošilov vaatavad pealt, kuidas Soome DV juht Otto Kuusinen kirjutab alla Nõukogude ja Soome DV vastastikuse abistamise ja sõpruse lepingule. Analoogilised, täpsemalt  küll sõpruse, koostöö ja vastastikkuse abistamise lepingud on alla kirjutatud ka Venemaa ja Lõuna-Osseetia ning Venemaa ja Abhaasia vahel, mõlemad korralikult ratifitseeritud ja saanud ka 24. XI 2008 president Medvedevi allkirja (millest ka igal pool pildid). Soome DV eksisteeris paberite järgi 1. XII 1939 – 12. III 1940 ja tegu oli olemat
    u riigiga, sest reaalselt eksisteeris vaid Stalini poolt ametisse pandud valitsus, kes pidi kukutama Soome Vabariigi seadusliku valitsuse oma armee (lõpus väidetavalt kuni 18 000 meest) abil, keda omakorda toetas Nõukogude armee.

    Mõistagi on jutt Talvesõjast ja Nõukogude Liidu kallaletungist Soomele, ent kui Hitler lihtsalt läks ja purustas Poola, siis Stalin armastas sageli juriidilist mängu ja mängu juriidikaga ning lasi kogu maailmale väita, et Nõukogude Liidu ja Soome ehk siis Soome DV vahel valitseb rahu, küll aga on olemas mingi valgesoomlaste vägivallatsev klikk, kes kohe-kohe kukutatakse. Territooriumide kokkulangemisest hoolimata oli Soome DV Soome vabariigist suurem, sest selle koosseisu oli arvatud ka lahmakas Nõukogude Liidust – rabav fakt NSVL/Venemaa ja kommunistliku maailmarevolutsiooni  ajaloos. Ülalmainitud kahepoolse lepinguga sai SDV KarjalaSoome ANSV-lt 70 000 ruutkilomeetrit, mis mõistagi pidi tagama Soome töörahva ületuleku valgesoome kliki alt Terijoe valitsuse alla. Samas kuulus SDV valitsusse Karjala asjade minister ehk siis mees, kes nagu pidanuks tegelema NSVLi siseasjadega! Kahjuks ei tea maailm, kaugele Stalini fantaasia läks, kuid aastatel 1940–1956 eksisteeris 12. liiduvabariigina Soomelt sõjasaagina võetud aladest ja endisest Karjala ANSVst kokku pandud Karjala-Soome NSV, mille etteotsa said endised SDV juhid – Kuusinen ja Prokkonen.  Kui nüüd meenutada, et Lõuna-Osseetia sõja lõpul jõudis separatistide peamees Kokoitõ kinnitada ühinemist Põhja-Osseetiaga ehk siis astumist Venemaa koosseisu, siis midagi ligilähedast mängiti ju läbi detsembris 1939 ja märtsis 1940. Nagu Soome DVd, nii pole ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust keegi (peale Nicaragua) tunnustanud. Miks mitte sellest rääkida ja kirjutada ning küsida – kas ajalugu kordub?

  • Pealelend: Kadri Haljamaa

     

    Esimesele kahele küsimusele saame vastata koos: Koolibri maksabki õpikutes kasutamist leidnud eesti autoritele kunagi Eesti Kirjanike Liidu poolt välja pakutud tariifide alusel. EKL arvestas tariifi välja pakkudes sellega, et õpikus kasutamist leidnud katkend ei ole kirjanikule põhisissetulek ning et tegemist ei ole õpiku jaoks tellitud tööga, vaid varem kirjutatu taasavaldamisega. Meil on väga hea meel, et EKL need tariifid on välja pakkunud, oleme kõikide õpikute puhul just neid tariife kasutanud ja autoritele makstes EKLi tariifidele viidanud. Loodetavasti meeldiv koostöö EKLiga selles osas jätkub.

     

    Kui suure mahu kirjandusõpiku, sest ega teistes ainevaldades samasuguseid autoriõiguseprobleeme sel määral ju eksisteerigi, tootmiskuludest võtavad tavaliselt enda alla autoritasud?

    Keskmist tiraaži arvestades moodustavad kõik autoritasud tootmiskuludest ca 25%. V klassi kirjandusõpikus näiteks on kasutatud eesti autoritelt 45 pala (nende hulgas on nii elavaid kui ka juba lahkunud autoreid, nii proosat kui ka teabetekste). Pikim lugu on ligi 10 000 tähemärki ehk neljandik autoripoognat, suurem osa jääb siiski 1000 – 2000 tähemärgi vahele. Luuletuste puhul on ridade vahemik 4 – 27 rida. Vastavalt sellele erineb ka tasu.

     

    Milline on autoritega ühenduse võtmise protseduur, kas kooskõlastused saadakse alati enne õpiku trükkiminekut ja kes selle eest vastutab?

    Kirjastuse ja õpikuautorite vahel sõlmitavas lepingus on punkt, mis kohustab autorit, juhul kui ta on kasutanud kolmandatele isikutele kuuluvaid autori- või kasutusõigusi, esitama kirjastusele vajadusel kolmandate isikutega sõlmitud lepingute ja kokkulepete koopiad, samuti hüvitama kirjastusele kahjud, mis on tekkinud kolmandate isikute õiguste rikkumisest. Tegelikkuses on kirjastus katkendite autoritega kokkulepete sõlmimise enda peale võtnud, lubades õpikuautoreil pühenduda õpiku käsikirja koostamisele. Juhtivtoimetaja arvutab iga autori tähemärkide põhjal EKLi tariifi arvestades välja tasu. Toimetuse sekretär võtab autoritega ühendust tavakirja, e-kirja või telefoni teel, küsib avaldamiseks luba ja teatab makstava summa. Võtame omaks, et mõnikord on loa küsimine hilja peale jäänud. Põhjuseks õppekirjanduse koostamise spetsiifika, mida tingib riiklik õppekava, eesti keele ja kirjanduse ainekava ning õppekirjandusele esitatavad nõuded. Neile tuginedes vahetatakse või vähendatakse lugemispalu veel ka maketi staadiumis. Meile tundub ebameeldiv juba avaldamiseks loa andnud autorile teatada, et tema osa on siiski mahu- või muude probleemide tõttu otsustatud vähendada või sootuks välja võtta. Mõnikord viivitab ka autor vastamisega või ei tee seda üldse. Selleks puhuks oleme kirjale lisanud, et kahe nädala jooksul vastamata jätmist tõlgendame nõusolekuna. Paraku läheb õppekirjanduse kirjastamise lõppstaadiumis alati väga kiireks, eelkõige sellepärast, et kool hakkab edasilükkamatult 1. septembril.

    Sama protseduur kehtib ka kunstnike kohta, kui kasutame õpikus mõne tsiteeritava teose originaalillustratsioone.

    Suurem osa autoreid suhtub loa küsimisse ja makstava suurusesse alati meeldivalt. Mõni autor on tasust loobunud, sest tema jaoks on õpikus esinemine auasi. Keeldumist ja litsentsitasu suurendamise nõuet on esinenud väga harva. Mõnda autorit, kes ainekavas kirjas ja seetõttu õpikutes palju kasutatud, huvitab, miks on mõnel aastal litsentsitasu väiksem kui näiteks eelmisel. Oleme selgitanud, et põhjuseks pole mitte odavnenud töö, vaid vähenenud tähemärgid.

Sirp