Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Toomas Kuusing mütoloogilised “Harilikud inimesed”

    Tam Galerii

    Esmaspäeval, 25. veebruaril kell 18.00 avatakse Tam Galeriis kunstnik Toomas Kuusingu personaalnäitus “Harilikud inimesed”. Näituse avamisel esinevad muusika ja luulekavaga poeet Hr.Taave Tuutma ja Mr. Steve Vanoni.

    Kunstnik Toomas Kuusing ekspooneerib näitusel õlimaale lõuendil, mis on valminud ajavahemikul 2006-2013. Need kajastavad harilikke inimesi nende tavapärastes ja ka pisut tavatumates tegemistes vaadeldes olukordi nii kaugelt kui ka päris lähedalt, ülevalt ja ümbert.

    Peamine inspiratsiooniallikas on kunstnikule olnud inimesed. Autori käsitletud teemad on siirad ja lihtsad jäädvustades nii justkui teolt tabatud ja argieksistentsist metafüüsilisele tasandile tõstetud rikkaid ärihaisid ja poliitikud kui ka allpool vaesuspiiri elavaid kodutuid. Kunstnik ei jäta puudutamata ka iseennast, naabreid, tuttavaid inimesi tänavalt. Kuusing käsitleb naivistlikult nii üldmütoloogilisi teemasid kui ka tänapäevaseid müüte. Ta loob (sür)realistlikke ja mütoloogilise sisu ning väljanägemisega situatsioonilisi pilte, mis osutavad sõrmega otse kirju inimloomaaia poole. Naivistlikus kunstis paelub Kuusingut selle ausus.

    Toomas Kuusing on õppinud Academia Gratas, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2005. aastal. Ta on esinenud Eestis paljude näitustega, millest enamik on käsitlenud üldinimlikke teemasid, osad aga, sõltuvalt autori päritolust, Setode tegemisi. Kuusingu töid ja performance’id on eksponeeritud koos Nongrata, FLÜ ning Cnopt gruppidega väga mitmel kontinendil: Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias.

    Kunstiprojekt Tallinn Tuesdays raames toimub Tam Galeriis 26.02.2013 kell 16.00 lisaks vestlus kunstnikuga, mida juhib Peeter Allik, kes on olnud autorile eeskujuks ja õpetajaks.

    Näitus jääb avatuks märtsi lõpuni.

  • VASAR: Uue muinsuskaitse poole

    Liina Jänes

    Eesti muinsuskaitse kiivas enesekaitsehoiak on olnud majandusedu varjukülg. On huvitav, et demokraatia ja majanduse ülesehitamisel oskasime riigina teiste vigadest õppida ja sattusime kiiresti õpetaja rolli, ent muinsuskaitsest  kujunes aktiivsete ehitusaastate jooksul üsna tugev arusaam kui arengu pidurist. Arengu suunda ei olnud sealjuures kokku lepitud. Investeeringuid oli vaja Eesti majanduse elujõulisuse tagamiseks, pärand jäi sellele sageli jalgu. Liiga tihti tuli rakendada hädakaitset ja kiirreageerimisrühmana töötades polnud mahti teha nii vajalikku selgitustööd ega vaielda metodoloogiate  üle. Väljaspool ülikooli- ja konverentsiruume ei ole peaaegu üldse räägitud muinsuskaitse filosoofiast ega moodsa muinsuskaitse teoreetilistest alustest. Praegu avardavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid pärandikaitse mõistet, et kirjeldada teadusliku konserveerimise kõrval selle veelgi suuremat rolli maailma tohutu kultuuri-, vaimse ja looduspärandi jätkuvusel-järjepidevusel. 

    Ka Eesti muinsuskaitse liigub objektikeskselt kaitselt järjest enam keskkonna kaitsmise suunas. Välise häda ja hala kõrval on sündinud mõndagi positiivset: väga palju restaureerimistöid, väärtustatud puitarhitektuuri, tehtud mitmeid alusuuringuid jm. Viimased on eriti olulised, kuna ilma alusuuringuteta jäävad kaitse eesmärgid arusaamatuks ja ootused muinsuskaitse suhtes vastuoluliseks. Pole vaja rindejooni osapoolte vahele, kes peaksid kõik seisma parema ja mitmetähendusliku keskkonna eest: omanikud, arhitektid, muinsuskaitsjad, riik, omavalitsused jne. Nendes vastasseisudes ei ole võitjaid. Kultuuripärand on meil ühine, meie pärand ja ühtlasi maailma pärand. 

    Väärt, et sellest hoolitakse ja seda mõtestatakse. Muinsuskaitseleht Vasar pakub ühist platvormi ja kutsub kaasa mõtlema kõiki, kes kultuuripärandist midagi arvavad. Eesmärk on õhutada konstruktiivset diskussiooni, avaldada analüüsivaid ja probleemikeskseid lugusid alates sellest, millist muinsuskaitset me tahame, kuni konkreetsete pärandiliikide ja objektideni.  Leht hakkab ilmuma vähemalt kord kvartalis, aga usutavasti juhtub see sagedamini. 

  • Käsi Suure-Jaani märkmikul

    Ivalo Randalu

    Järgmine traditsioon viis rahva ja Eesti Rahvusmeeskoori (Saare ?Hällilaul? ja A. Kapi ?Püha paik?) kalmistule (18. VI), oma lilled, küünlad ja südamlikud sõnad muusikaõpetajalt Riina Mankinilt said Artur ja Villem Kapp, Mart Saar, Julius Vaks, Ilmatari koorijuht Albert Pettinen ning tänavu jaanuaris varisenud endine linnapea Rein Valdmaa, kelle vaid paariaastase töö tulemusena on linn omandanud armsa ilme ja kellele festival oli olnud suuresti südameasjaks.

    Enne järgmiste kontsertide juurde asumist veel paarist sündmusest. 19. VI tuli linnavalitsuses kokku Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu üldkogu, juhatas Mati Palm, tühja ei räägitud. Avalikkuse ette on sealt tuua kaks tõika. Esiteks, idanes idee jõuda aasta-paari jooksul Lõhavere linnamäele vabaõhuetendusega, milleks Villem Kapi ooper ?Lembitu?. Võimalusi vaagiti niisuguse hooga, et hakka või kohe pihta! Ja eks see organiseerimine algagi peatselt sügistalvel, et teatrid planeerida teaksid. Teiseks tunti rõõmu, et kätte saadi sobilik maja Köleri tänav 2 otse kesklinnas. Sinna tuleksid kammersaal, infokeskus, õpi- ja harjutusruumid kursuste tarvis jne.

    Musitseeris Tobiase-nimeline kvartett, kellelt Borodini helgemeelse Keelpillikvarteti nr 2 kõrval esmaesitati Robert Jürjendali esmateos antud koosseisule ?Manitseja? (2004) ? sisus suvatõlgitsetav, vormilt selge, huvitavate harmooniate ja professionaalse tehnikaga teostatud töö. Et läbi aegade on RAMist sirgunud ju Jürjendali eel veel Heino Lemmik ja Olev Sau, võime rääkida juba koori enda ?kompositsioonikateedrist?.

    ?Taara, avita!? ? RAM Lõhaverel (18. VI). Korraldajad ei jõudnud ära imestada, kuidas alles nüüd sellele kontserdipaigale tuldi. Suurepärane akustika ja miljöö: vaikne tuuleõhk õrnalt kõrgeid latvu õõtsutamas, päevased rünkpilved nende taha taandumas ja pikad päikesetriibud piki rohe-rohelist mäeselga. Hirmus hea oli olla ja kuulata Ants Sootsi juhatusel rahvuslikku laulu. Raamis seda Mikk Sarve bassihäälne sõna ? raamis Artur Kapi ?Palumist?, Tormise tuntud ballaade, Tubinat ja Sisaskit. Esile küündisid Tormise ?Incantatio maris aestuosi? ja ansambli Improloo improvisatsiooniline ?Taara, avita!?. Ainsa märkusena söandan arvata, et parimalt kõlasid faktuurilt kompaktsed ja harmoonilised lood, seevastu ?Maarjamaa ballaadi? üksikud hõiked ?ei jõua!? hargnesid laotusse.

    RAM sõitis siit puhkusele, maestro Soots aga selle koori juurest erru ? vaid Leigol tullakse 30. juulil veel samas staatuses kokku (külalisdirigeerimised muidugi jäävad).

     

    Lõunatunnid kohvikus Arturi Juures…

     

    Need olid kui rahvaülikooli üritused ? ikka kuni 60 inimesele, valdavalt suurejaanilastele, kelle näod päris meelde jäid.

    …Peeter Vähiga (19. VI), ?Müstiline ühinemine?. Trio Harry Traksmann, Neeme Punder ja Ain Varts ? viiul, flööt, kitarr. Vahel me alahindame eeldatavalt vähese kuulamiskogemusega publikut, Vähi seda ei teinud ja tõi ette nii ?Tema Kõrgeausus Salvador D?le?, ?Digitaalse armastuse? kui ?Müstilise ühinemise?. Mõistagi kuulati põnevusega igat selgitust. Kas või seda, et Dalí olnud helilooja lemmikuid ja et ekstsentriline geenius suri millegipärast kaks päeva pärast pala esiettekannet Tallinnas. Kõige haaravamaks kujunes ?Müstilise ühinemise? topeltkuulamine: esiteks fagotivariandis USAst Martin Kuuskmannilt, seejärel elavas ettekandes, kus triole lisandus autor india tanpura?l ? mõjusidki nagu kaks samal materjalil iseseisvat lugu. Adusime, et eesti muusika ei ole ainult omarahvuslik väljendus, aga ka seda, et orient tajub selgelt maailmakodanik Vähi muusikas õhtumaalase käekirja.

    …Jüri ja Lea Leiteniga (20. VI). Üks niisuguseid kohtumisi, kus kella ei vaadata. Leiten, kes on mänginud Kremlis ja Eiffeli tornis, on ka kõige mõnusama jutuga eesti pillimees, kellele meeldib olla muusik (eriti ansamblist) ja oma trompeteid hullupööra kiita. Üheks kaasatoodud harulduseks oli postisarv, mille kohta ta teatas, et teist niisugust ei leidu tuhande kilomeetri raadiuseski ning et suurejaanilased on selle esimesed kuulajad Eestis. Hämas vist, sest natukese aja pärast nimetas ta möödaminnes, et detsembris teevad mingi ettekande kahe postisarvega! Olgu, aga Mozarti Metsasarvekontserdi tervikettekanne just sellel instrumendil ja selle rahva ees oli ehk küll esmakordne Eestis.

    …Olev Ainomäega, klavessiinil Lembit Orgse (21. VI). Jälle kirstutäie erinevate oboede, ?almeide, inglissarvedega. Eelmise päeva soojaga läks kohe küsimusteks-vastusteks lahti. Mõisteti, et oboe on üks raskemaid instrumente üldse, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka moraalselt, lisaks alaline tegu trostide vestmisega. Muusikaline rida algas Britteni ?Metamorfoosiga? ja lõppes Kalliwoda ?Salongipalaga?.

    …Mati Luki ja pianist Signe Hiisiga (22. VI). Kõige napima jutuga mees, see-eest aga kõlas tema kontrabass kantileenselt, sooja tämbriga nagu t?ello (eriti Bottesini ?Eleegias? ja Elgari ?Chanson?is?). Huviga oodati Kaljo Raidi ?Kontsertpala? kontrabassile ja klaverile (huvitav lugu, kuid veidi tühjavõitu) ning mõistagi Ludvig Juhti ?Souvenir?i?, mis osutus esmakuulajale lihtsaks ja siiraks muusikaks.

    Mati Palm ja Aare-Paul Lattik harmooniumil (22. VI). Tõsi, see musitseerimine toimetati mitte Arturi Juures, vaid Jahimaja rõdupoolses aias, ent oli eelnevatega analoogiline. Palmi austajad said oma ? Bellini, Martini, Torelli, Merikanto, Arro ja rahvalaulud, kuid omaette huvi pakkus kahtlemata tutvumine suure kontsertharmooniumiga. Nii selle kõla, ehituse kui konkreetse biograafia osas. Tegu oli prantsuse-saksa kahemanuaalilise tööga XIX saj lõpust, Tallinna Pühavaimu kiriku omandiga. Francki ja Bizet? oopusi Lattik ka mängis, kusjuures Bizet? ?Caprice? on hiilgavaks näiteks, kui toredaid karaktereid võimaldab harmoonium välja joonistada.

     

    Vene kirikulaul

     

    Õigeusu kirikus ?Tuhat aastat vene kirikulaulu? (19. VI) Peterburi mungakloostri koorilt, Optina Pustõn mille kunstiline juht on Aleksandr Semjonov. Et koor (kuus meest, meie mõistes ansambel) esines ka mujal Eestis, jätame siin tutvustuse, teati ju, keda kuulama tulla ? miks muidu kirik rahvast puupüsti täis sai? Kui mullu Valeri Petrovi segakoor lummas eeskätt oma pianissimo?ga, siis Optina Pustõni dünaamiline skaala püsis mf-is, liikudes vaid mõned korrad säravasse ff-i või õrna pp-sse. Ei ole see vene kirikulaul sugugi ühene, leidub mitmeid erinevaid stiile! Kuid kõik see, mis tehti ?keskel?, oli äärmiselt klaar ja liikuv.

    Kava vanem pool (XV ? XVII saj) oli teadagi põnev, aga suure osa minu tähelepanust hõivas sage orelipunkt harukordselt basso profundo?lt Igor Voznõilt: too hääl polnud mitte üksnes äärmiselt madal, vaid kaunilt ümar, tihe ja otse sametine, millisena kõlas ühtlaselt kogu ulatuses. Aga see kavapool jäi siiski üksluiseks kuni ?Jumalaema rõõmukuulutamise püha stihiirani?, mil olin juba ?harjunud? ja suutsin hoomata kogu laulu liikuvat kudet, harmooniavahetuste erilist sujuvust, poognat.

     

    Suure-Jaani kirikus

     

    Kontsert-jumalateenistus (19. VI), viiuldaja Maano Männi, t?ellist Aare Tammesalu ja organist Andres Uibo, aastaid muusikapäevade põhitegijaid. Jutluse sisuks mõistmine ja halastus (Joosep ja tema vennad), muidugi koraalid. Ka meenutas õpetaja A. Kapi väljavõttega omaaegse Suure-Jaani pastori (1941 ? 1944) Otmar Pallo mälestustest järgmist: Kapp olevat juba sellest, kuidas organist käed koraalimänguks manuaalile asetab, tundnud ära, kui usklik ta on. Kontserdi osa: A. Kapi ?Andante religioso?, Bachi T?ellosüit nr 3 (BWV 1009), Mägi ?Kadents ja teema? ning Rein Valdmaa mälestusele pühendatud esiettekandeline Uibo ?Bach peeglis? orelile ja t?ellole, ratsionaalne pala, mille ajendil üks kolleege teravmeelitses, et ?Pärt on väga uibolik?.

    Tantsu litaania (20. VI): Ines Maidre ja Kaie Kõrb, Anu Ruusmaa koreograafia. See sümbioos ? muusikavalik n
    ing esituskvaliteedi mõõtsuhe tantsuga mustas, valges, leekivas punases ja punases mustaga ? on kestnud mõned aastad ja hakkab vist tegijatele ammenduma. Kahju. Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka Maidre nüüdne hoiak muusikas, see on aus ja leiduderohke.

    Õhtumissa (21. VI): Vox Clamantis ja Kadri Hunt, Andres Uibo ja Jüri Leiten. Psalm 113, seejärel trompet (Albinoni Sonaat) ? on ikka ülev-õilis pill taeva all! Järgnesid jutlus ning liturgia muusikaline osa vokalistide ja Uiboga: ?Ja ma nägin…? (Ilm 21/1) ning ?Uus Jeruusalemm? (Ilm 21/10), Pärdi ?Annum per annum? ning lõpetuseks Purcelli juubeldav Süit trompetile oreli saatel D-duur. Inimesed, keda oli kirikusse õhtust õhtusse tulnud üha enam, väljusid tõsiselt, nad olid puudutust tundnud.

    Õhtumeeleolud Sven Grünbergiga (22. VI). See kujutas endast eelvormitud improvisatsioonilist muusikat akustilisele ansamblile. Kooriruum oli täis igasuguseid, nii naturaal- kui elektroonilisi pille, viimaste taga helilooja ise, löökpillidel Vambola Krigul ning harfil Lilian Langsepp. Tänamatu oleks püüda kirjeldada, mis toimus selle 80 minuti jooksul. Mul on komme jälgida ka publikut ja võin kinnitada, et kuulati erakordse tähelepanuga.

    Mõistagi ei oska arvata, millisele abstraktsele tasandile keegi tõusis, aga et nimelt abstraktsele tasandile tõusti, seda usun kindlasti, sest mingeid konkreetseid programmilisi pilte see voogav, seisev, pulseeriv, õrn, purustav loome vaevalt tekitada võis. Minule näiteks sai kuuldavaks Aeg, et see liigub eri kiirusel ja võib teisenenuna jälle tagasi tulla. Ja kui helid vaibusid, lõppes ka Aeg, milles äsja viibisin.

    ?Hüüdja hääl kõrbes? (23. VI): laulud Ristija Johannese sündimise päevaks ansamblilt Rondellus, kommentaarid Jüri Kuuskemaalt. Usutavasti nii vanade lauludega (X ? XV saj) kontserti pole ühelgi jaanipäeval selles kirikus varem tehtud. Alustatigi Guido Arezzost (u 992 ? 1050) gregoriaani hümniga, samaga, mille ridade ladinakeelseid algussilpe (ut/do, re, mi…) veerivad ammu maailma kõik koolijütsid. Kava oli enesestmõistetavalt väljapeetud, päevane kontsert valgusküllane, mis võimaldas kavalehelt jälgida tõlkeid.

    ?Taevamehaanika? (23. VI). Urmas Sisaski autoriõhtu, esinejaks Viljandi Linnakapell Neeme Punderi juhatusel. Kui kusagil sellise kavaga kooslusest kuulete, võtke jalamaid lapsed näppu ja minge kohale: värvikamat, vahelduslikumat helipilti noortele ei tea soovida. Tunnistan ausalt, et ei ole Urmase astromuusika jäägitu austaja, vastavad klaveripalad jäävad alla sajanditagustele omapära otsijatele ja meie Kuu ei kostu mulle si-bemollina. Aga karaktereid leidub küllaga, need on Punderit ärgitanud tulemuslikult orkestreerima nelja tsüklit ühtekokku 23 palaga! Punder on harukordselt värvileidlik, kaheksa mängija ning viieteistkümne instrumendiga loob ta ereda värvipaleti, kus pea ükski helikombinatsioon ei kattu.

     

    Päikesetõusukontsert Soomaal

     

    Tänavu (23. VI kell 3 ? 4.15) siis kolmas kord ja suisa ehmatava publikuhuviga, kohale veeres igast Eestimaa kandist üle 1500 inimese. Soosaar keset Leetva raba sai ääreni täis ja enam polnudki kõigil hubane olla ? pean silmas ühte kaugemat serva, kus arendati jutuvada ja töllerdasid lühemat aega rullnokad. Teiseks jäi suur osa publikust vägagi hiljaks, kontserdi alates seisis piletisabas veel üle paarisaja inimese, aga rappa tuli sealt minna mööda laudteed üle kahe kilomeetri!

    Selge taevas, tuuletus, tasakesi end horisondil nihutav Kuu, muusikale sekundeeriv ?kägude fugaato? ja kiiresti kosuv agu. Eestis on igasuguseid orkestreid, seal mängis Soo-orkester eesotsas idee autori Aare Tammesalu, sama teenekate Maano Männi ja Neeme Punderi, Toomas Nestori, Mati Luki jt. Solist oli Jassi Zahharov, kontserdi viis läbi Jüri Aarma, kes luges numbrite vahele meeleolukaid tekste Juhan Luigalt, Oskar Lutsult, Ellen Niidult ning Friedebert Tuglaselt. Alustati Griegi süidiga ?Holbergi aegadest?, lõpetati päikesetõusul traditsioonilise ?Hommikumeeleoluga?, koduteele saadeti inimesed Elleri ?Kodumaise viisiga?.

    Rahvalikuma eest hoolitses Zahharov Lloyd Webberi lauluga muusikalist ?Ooperifantoom? ja Porgy lauluga Gershwini ooperist ?Porgy ja Bess?. Nii et ? oli igale eraldi, kuid samas ka kõigile ? võite (kes eemale jäid) vaid ette kujutada, kui eht paanilikult kõlas Punderi flööt kristallpuhta rabataeva ja Mart Saart mäletavate mändide all!

    Epiloog, mis proloogiks üheksandatele muusikapäevadele. Kõne Tallinnast: Kas teil N kontserdile on veel pileteid? On, on küll. Aga kas te ei tea, et see kava tuleb ka Tallinna? Jah, tean, kuid ma tahan seda just Suure-Jaanis kuulata!

  • Irooniavaba allegooria

    Reet Varblane

    Boaz Tal. Autoportree minu perekonnaga. Recondita harmonia. 1991. Mustvalge foto. Repro

     

    Fotokunsti kui kõige demokraatlikumat kunstivaldkonda oleme harjunud pidama millekski, mis ei vaja ilmtingimata originaali, mille mulje võib edukalt kätte saada ka reproduktsioonist. Iisreali fotokunstnik Boaz Tal tõestab aga ilmekalt otse vastupidist: tema suureformaadiliste fotode autentne atmosfäär jõuab vaatajani ainult originaalis. Nii kummaline kui see ka pole, käib see tõdemus nii mustvalgete lavastuslike fotode kui ka värviliste seisundi-emotsioonide jäädvustuste kohta.

    Enamiku fotode keskne tegelane on kunstnik ise: kas siis lähedaste inimeste, oma perekonna seltsis või intiimselt oma naisega või lausa üksinda. Nii võib kunstniku allegooriaid (nagu ta oma näitust ise on nimetanud ja nagu mitmed Iisraeli kunstiteadlased tema kogu kunsti on nimetanud) vaadata kui allegoorilist autoportreed või veelgi enam, lausa allegoorilise autobiograafiana, sest enamik tema mustvalgetest lavastustest on võetud ühes ja samas ruumis, kunstniku oma kodus. Ning sugugi mitte ainult ruum, vaid väga sageli ka rakurss, mille kaudu ruum vaatajani jõuab, on sama, kuigi aastaarv võib kõikuda viie-kuue aasta piires. Ka tegelased korduvad lavastusest lavastusse, kuigi lapsed on kasvanud, täiskasvanud on vananenud, mõnes on kunstniku ning tema oma perekonna kõrval tegelastena lavastusse lisatud ka kunstniku vanemad. Kuigi lavastused on toodud kunstniku oma ruumi ja tegelasedki kuuluvad perekonda, ei ole tegemist kaugeltki traditsiooniliste perepiltidega.

    Boaz Tal puudutab  allegoorilises autobiograafias (või õigem on taas kasutada mitmust, sest neil piltidel elab kunstnik tõsiasjale vaatamata, et teda ümbritsevad ikka samad omainimesed, läbi mitmeid ja mitmeid elusid) nii kunstiajalugu ja piiblilugu kui ka laiemalt inimeksistentsi ? suhteid, seisundeid, piire.

    Need lavastused on omamoodi topeltlavastused: nende ülesehitus, raskuspunktid, tegelaste (ja kaudsete tegelaste, sest seinafotod, teleripilt mängivad sama aktiivset rolli kui n-ö reaalsed tegelased) liikumine, ?estid, alasti ning riietatud figuuride rütm on paika pandud nii vaatajat kui pildi tegelasi silmas pidades. Kesksete tegelaste teatraalsed, isegi tardunud poosid on välja timmitud nii pildisisest kui -välist vaatepunkti arvestades.

    Topeltlavastuse vormiline külg viitab XVII sajandile ning iseäranis barokiajastu pildiruumile. Sisuline külg väärtustab ja võrdsustab aga baroki kui viimase kõikehaarava religioosse ühistunde ülevust kandva stiili kaudu perekonda jumaliku algega. Boaz Tali tegelased, tema perekond, on oma alastuses ühtaegu kristallpuhtad ja süütud  nagu paradiisilapsukesed. Samas on nad selle topeltvaatepunkti ning lavastuslikkuse tõttu ka ise teadlikud paradiisipositsioonist ja seetõttu ei saa ei nemad ega ka vaataja enam teeselda süütust.

    Boaz Tal on vaieldamatult postmodernistlik kunstnik: ta teab seda ka ise ning näib seda staatust isegi nautivat. Kuid postmodernistlik Tal ei häbene oma siirast armastust ja austust nii oma perekonna kui sügavamas mõttes kultuuri vastu. Kuigi tema tegelased on avalikult teatraalsed, nad on osa maskeraadist, on Boaz Tal vaba igasugusest irooniast. Tema allegooria üüratust ja sügavust võiks võrrelda Salomoni ülemlauluga: Salomon võib kasutada ükskõik kui vanamoelisi ning praeguses mõttes kohmakaid sõnu, tema sõnumi ilu, ülevust ning samas ka intiimsust see ei muuda. Salomoni ülemlaulus puudub iroonia. Boaz Tal ei jutlusta armastust kui sellist, see on tema armastus, kirglik ja lihalik, lausa teravvalusalt kaunis ja samas nii nõutuks tegev, sest meie, on see siis Euroopa kui õhtumaa või meie kui Põhjamaa, ei saa läbi irooniata, ka eneseirooniata.

    Boaz Tal konstrueerib ja dekonstrueerib oma perepilte ja selle kaudu ka oma elulugu: kord avaldades austust van Goghile, kord Manet?le, kord Urs Luthile. Boaz Tal teab ka seda, et Barbara Cartlandi kangelased ei väsi kordamast, kui väga nad üksteist armastavad, kuid sellele vaatamata on Boaz Talil julgust (või häbematust) lükata (enese)iroonia kõrvale ja tunnistada seda häbematult kõikehaaravat tunnet, armastust.

    Ma ei tea, kas see on Iisreali vana kultuuri ja noore riigi sümbioos või on see Boaz Tali erakordne fenomen, aga see on tõesti võimas. Häirivalt harjumatu ning igatsust tekitavalt magusvalus.

     

     

     

  • Kõigist võiks saada jumal

    TARMO TEDER

    Kui ma ise teaksin, siis jätaksin luuletamise järgi, või teaksin, mis on luuletamine, ja seepärast ei luuleta. Aga ma ei tea kumbagi, mis on luule ja miks ma luuletan. Sellepärast on see üks vastik kohustus.

    Mis on see vedru, vajadus ja tung luuletada? Millest on see luule tingitud?

    Minu valest kehaehitusest.

    Millal sünnitakse luuletajaks?

    Siis kui lugemine selgeks saab.

    Kas selles elus, või ümber, või üldse?

    Ei tea, ei tea. Vastus on: EI TEA. Pane aga pane.

    Mulle meeldisid kõige rohkem selle viimase osa aforistlikud…

    See on see, kus ?Tulemasin?.

    Ei, ei, tänases, selles ?Jumalamängudest?.

    Ah need!

    Ja-jaa, need veetlevad aforismid.

    Jah, enamuses on neil, kui sa sisukorra lahti teed, oma aastaarv. Põhiliselt kõik kirjutatud 2004, värskelt mu enda mälus. Ja vanad valikud on ka sees… Aga tähtis on üldine energia, mille ma leidsin juba ammu.

    Mul on selline tunne, et sulle passib mitte kuulutamine, vaid kontsentreeritud sähvakas, tühikuline nätakas, allaneelatud karje, aga pärast jälle tapab sinu tuliselt idiootlik tekst neid lugejaid, ükstapuha, kas nad arvavad midagi või ei arva.

    üksik puu seisab kalju veerel/kevadel on lehed rohelised

    Okei.

    Ja nii edasi sain aru, et olin jõudnud uuele tasandile vaimselt, aga mitte luules.

    Mis on võimutahe, kuulsusejanu, edevus, seitse surmapattu inimese sees… On see looduslik või inimlik tung?

    Ma võitlen mõiste ?seitse surmapattu? vastu, mingit surmapattu pole kunagi olnud ega saagi olema.

    Aga võimutahe? On looduslik või inimlik algustung?

    Looduses pole mingit võimu, looduses pole mingit lolli, looduses on ainult eksistentsi küsimus. Loodus on loodud ajas muutuvana, on hävivana sisse programmeeritud ja see, et ta ükskord hävib ja…

    Sirp ei mahuta traktaate, aga selle tõttu, et ta hävib…

    Selle tõttu ta peab ennast säilitama, oma…

    Lähme edasi. Sa oled kunstnik ja luuletaja, kirjutanud filmist ja teatrist, ise teinud filme. Kellena ennast praegu tunned?

    Kui ma kirjutan, olen luuletaja; kui maalin, olen kunstnik; kui teen videot või etendust, siis võin… Ja kui ma sinuga räägin, siis võin olla 50% Jaan Paavle, 25% näitleja ja 25% jumalik teadmatus.

    Sa pole jumal ega vist geeniuski, samas, tundub, ei taha sa olla ka inimene, ei mees ega naine. Kes sa oled?

    Kõik see kokku, mida ma tahan olla, ja see ? mida ma ei taha olla ? olengi mina.

    Oled end nimetanud universumi asehalduriks.

    Mitte kunagi pole ennast nii nimetanud.

    Aga universumi ülemjuhatajaks?

    Ka nii pole ma end nimetanud ega kavatse selleks saada ja igasugune võimalus…

    Pärast jumalat…

    Ma ise olengi jumal ja ma näen, kuidas nad kõik selleks saavad. Igasugune võim on mulle ausalt öeldes… vastunäidustatud ? ainult vabadus ? ma olen vabaduse kuulutaja, aga mitte jumala kuulutaja ega võimu kuulutaja, ma olen vaa-baa-duu-see kuulutaja.

    Braavo! Aga kas sa jumalat usud?

    Ma ei usu mitte midagi. Ma ainult tean, et kõigist võib saada jumal ja see on ainuke jumal, mis teab, et see on nii. Aga ma ei ole usklik inimene ja ma jälestan igasugust religiooni.

    Doris Kareva kinkis sulle täna, 10. juunil 2004, roosa rododendoni oksa ja Jaan Toomik tõi pika lilla lille, mille nimi on purpurne prints. Mida need aktid võiksid tähendada?

    Lilla kohta ma tean: see on auras kõige kõrgem puutuv energia. Aga roosa, koiduvalge roosa ? see on puhta armumise kujund, sümbol.

    Milline on sinu lemmikloom universumis?

    Draakon, kuna ma see olen.

    On sul temaga erilisi suhteid?

    Visioonid ja luulud ja igasugused imelikud asjad.

  • Brasiilia kunstniku Mirla Fernandese näitus “Minu keha, Teie keha” Hop galeriis

    Hop

    Mirla Fernandes (Brasiilia)
    MEU CORPO, TEU CORPO / MINU KEHA, TEIE KEHA
    22.02. – 12.03. 2013
    Hop galerii
    Tallinn

    Näituse avamine neljapäeval 21. veebruaril kell 17.00.

    Mirla Fernandes on Brasiilia ehtekunstnik kes oma loomingus on keskendunud keha ja ehte erinevatele võimalikele suhtele.

    Avataval näitusel Hop galeriis on eksponeeritud Fernandese tööd aastast 2000.

    Näituse kuraator Ana Paula de Campos on valinud eksponeerimiseks Fernandese selle loomingu osa kus ehe toimib kui meditatsiooniobjekt kunstniku ja publiku vahel.

    Ana Paula de Campos:

     „MINU KEHA, TEIE KEHA“ kummutab kehale kui vitriinile loodud ehete dekoratiivsed rõhuasetused, pakkudes välja provokatiivsemaid viise nii ehte kui keha mõtestamiseks.

    Kasutades oma keha kui vormi ja mõõdupuud – tavapäraste kullassepa tööriistade asemel – rõhutab kunstnik teiste kehade omapära, säilitades iseenese kohaloleku oma töödes.

    Taoline strateegia väljendab selgesõnaliselt kunstniku ja ehet kanda riskiva inimese vahel ehte vahendusel aset leidva kohtumise ainulaadsust. Fernandes’e tööd lõhuvad ehete kandmise ja kasutamise traditsioonilisi struktuure. Tema ehted muudavad vaataja – kasutaja aktiivseks ja interaktiivseks objektiks. Nii ilmneb ehete kollektiivne olemus ning eriti nende võime sõnastada uusi suhteid, nende teadlikkus ja kommunikatsioonivõimed.

    Käesolev näitus paneb õigesse perspektiivi aktiivse keha ja teosed mis toimivad meediumina, et anda erinevaid tähendusi ja uusi kontseptsioone mõistetele kallihinnaline, väärtus ja võim, ning seeläbi, ehetele.

    Samaaegselt näitusega Hop galeriis avatakse Eesti Tarbekunsti – ja Disainimuuseumis  näitus  “MÕTLE JÄRELE: uus Ladina-Ameerika ehe“ kus on samuti eksponeeritud Mirla Fernandese töid. (www.etdm.ee)

    Toetajad:
    Eesti Kultuurkapital
    UNICAMP
    Instituto de Artes
    AIC


  • VASAR: Tallinna Püha Vaimu kiriku haruldased klaasimaalid

    Eve Koha

    Kuuest eksponeeritavast klaasimaalist kaks on 17. sajandist ja neli 19. sajandi II poolest, osa neist on säilinud katketena. Nende hulgas on Eesti vanim tervikuna säilinud  vappvitraaž Jurgen Tuchi nime ja õuemärgiga aastast 1606. Teine, 17. sajandil maalitud ovaal kannab Jost Timmermani nime ja õuemärki. Kummagi nime kohta ei ole õnnestunud infot hankida, kuid teada on, et 17. sajandil elavnes tava kinkida kirikutele klaasimaale seisuslike organisatsioonide või ka eraisikute poolt. 19. sajandi teisest poolest pärineb bürgermeister Woldemar Mayeri nime ja vapiga vitraaž, millel aastaarv 1876. Samast ajast on ka parun Girard  de Soucantoni perekonnavapp ja Tallinna suur vapp, mida kasutas Tallinna raad, ning Tallinna väike vapp, mis oli Suurgildi vapiks. 17. sajandi klaasimaalijad käsitasid klaasmaterjali kompositsiooni osana. Maaliti klaasi mõlemale küljele, esiküljel oli joonistus ja tagaküljel värvikiht. Nii muutusid maalingud ruumiliseks ja klaas ise jäi maalingutevaheliseks dimensiooniks.

    Varased Püha Vaimu kiriku klaasimaalid on rõõmsad ja värvikad.  Maaliti valgust arvestades, mis annabki ajaloolisele klaasimaalile tundlikkuse ja elavuse. Valguse langemise nurk oli kokkuleppeliselt pea alati ülalt vasakult. Seda jälgiti ka joonistuses, tehes valgusepoolsed kontuurid peenemad ja varjus olevad laiemad. Kasutati kontuurvärvi – musta ja pruunikasmusta. Joonistuse järel maaliti kõige heledam foon ja puhastati sealt välja kõige valgustatumad kohad, mis jäid ilma värvita. Seejärel maaliti poolvarjud ja lõpuks tumedad varjud kujundite modelleerimiseks, kõige lõpuks aga tugevad kontuurid. Hõbekollane ja värvilised pinnad kaeti klaasi teiselt poolt ja põletati viimastena. Kuna värvilised pinnad jäid välitingimustesse, on nad tihti koorunud. Need värvid nõudsid põletamist madalamal temperatuuril ja olid seetõttu vähem püsivad. 19. sajandi lõpuks oli klaasimaalis klaasi enda tähtsus kahanenud, kogu klaaspind oli  läbi maalitud. Tolle aja maalingute juures võime imetleda teostuse meisterlikkust, sest tehnilised oskused oli kõrgel tasemel. Püha Vaimu kirikus säilinud vitraažid annavad parima tunnistuse ajaloolise vitraažikunsti traditsioonidest – 17. ja 18. sajandil on need olnud kas väikesed tinaraamistuses ovaalid või vapiruudukesed. Akent üleni täitvaid vitraaže on Eesti sakraalklaasi traditsioonis teada 19. sajandi lõpust. 

    Praeguseks vähemal või rohkemal määral säilinud vitraažid olid kiriku akendel veel 1930. aastatel, kuid 1944. aasta märtsipommitamises said klaasimaalingutega aknad kannatada ning need tuli eemaldada. Viimane oma algasukohas olnud vappvitraaž võeti maha 1983. aastal, kui alustati Dolores Hoffmani vitraažakende paigaldamist. Tollal algaski muinsuskaitse eestvõttel ja koguduse toetusel kiriku klaasimaalipärandi  restaureerimine, mis on – vaatamata mitmele katkestusele – päädinud näitusega. Enamik restaureerimis-konserveerimistöödest tehti Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas. Samal ajal valmistati klaasimaalidest ka koopiad, mida saaks kasutada kiriku lõunaakendel, kui need taastada rombakendena. Praegu matkivad sõjajärgsetel akendel rombakna tinaraame plekiribad. Kuna haprad originaalid ei kannata isegi restaureerituna akendel  eksponeerimist, meenutaksid koopiad klaasimaalide kirikule kinkimise kaunist tava. Näitus Tallinna Püha Vaimu kirikus on avatud 13. maist 30. septembrini, esmaspäevast laupäevani kella 9.00–17.00.

  • Sihitu ja õilis teekond

    Jürgen Rooste

    Eesti rokil on praegu kaks päästepaati, ausalt öelda lausa päästelaeva: indi ja metal. Mainstream kui selline on omadega üsna soos, nimetada saab vaid mõnda omanäolisemat ja julgemat loovat kollektiivi. Ning kuigi ?Eesti muusika karika? ? põhimõtteliselt ainsa telesaate, kus sel kevadel eesti rocki järjepidevalt näha sai ? kogupilt ei olnud kõige hirmsam (nagu kartsin), oli sääl siiski vähe üllatuslikku. Ning finaali jõudsid kaks gruppi, kes esitavad enamasti teiste loodut, kaks cover-ansamblit. Ükski bänd, kellest alljärgnevalt juttu tuleb, selles sarjas ei osalenud.

    Muidugi on veel punkarid, aga paremad noored pungibändidki on hakanud oskuste arenedes tegema miskit indilikku. Jazzrocki-mehi on Eestis veel üsna vähe, kuigi seegi seltskond kasvab, ja progesuund on hetkel indi-liikumisega tihedalt seotud.

    Mida see uus plaat, väike segment ?iseseisvast?, igal juhul ?suure turu? ja massimeeleoludest sõltumatust muusikast endast siis kujutab? Sarnasusi progega sai juba mainitud: esiteks hakkab kõrva atmosfääriline kõlapilt, näiteks imeilusa ja nostalgiat äratava Tartu Popi ja Roki Instituudi ning Mirabilia lugudes, aga veel ja veel!

    Plaadi avameeleolu Kago, tõeliselt sõltumatu ja isepäise muusiku Lauri Sommeri laulus ?Helian? on üsna lähedal ühele Eesti viimaste aastate päikselisemale, ilusamale loole: Helin-Mari Arderi päikse-laulule.

    Edasi järgneb Soodom ja Gomorra; eklektiline muusikaorgia kõige kaunimas, esteetilises, muusikalises mõttes muidugi. Siin on Galaktlani psühhotroopselt kündev ambient; Kwing Kungksi mõnus britpop-jändamine lõpeb aga peaaegu donnieloganlikus shuffle-muusikas. Kuigi enamasti tundub plaat olevat üks väärt hingetoit, korjub siit ka end välja elavat energiaalselt pidurdamatut mürarocki: juba üheksakümnendate hakult meenuv Zahir ning hetke üks eesti paremaid, vulkaanilisemaid laivbände Shelton San, kes meenutab paremaid Läänes nähtud rockiklubide alternatiivgruppe.

    Mõjudest aimdub Velvet Undergroundi (Lou Reedi), teisi psühhedeelilise mekiga kummalise rockmuusika esindajad (nagu Jefferson Airplane), Bluri, britpop?i laiemalt, John Lennonit, varasemaid eesti indibände, eriti Dallast, punkrocki ja postpunki, Ans. Anduri puhul aga ka Seitsmendat Meelt, Cloudspeaki vaoshoitud ja ilusas loos ent hoopis Annie Lennoxi sooloalbumite võtteid ja kõlasid.

    Meeldivaim kogu indi-scene tõusu ja tuleku juures on aga nende bowie?lik iroonia popmuusika sisemiste mehhanismide suhtes ? (muusikalisi) stampe ja omaenda imagot korrates ühtlasi meeliskletakse publikuga, kuid näidatakse ka, et me oleme sellest üle, meie jaoks on see kõik (elu!) üks suur mäng (umbes nii kõlab näiteks plaadi lõpul eksalteeritud, atmosfääriline Röövel Ööbik). Ehk on see selles mõttes õnnelik juhus, et metal-muusika tõusu kõrval on teine tugevam suund just indi. Kui ei võeta end liialt tõsiselt, on ses vabaduse hõngu ja mängu, lusti.

    Kahjuks pole siin ühtki Le Tigre?i moodi raju elektropunk-rockgruppi, mis tosse eklektilisse ja rahutusse kooslusse küll ilusti ära mahtunuks. Lähim vast küll mõnuga punkiv Les Diamants ? aga ehk ongi selle kogumiku eesmärk võrreldes aastataguse ?Garage ja Mürage?ga? (Sewercide, 2004) olla lüürilisem ja tundmatule kuulajale eikuskil-külas vastuvõetavam. Sääl oli ka bändide valik üsna teistsugune, mürameeste kasuks viltu, ning üldine meeleolu rajum, karmim.

    Plaadil ei ole nõrku lugusid, küll aga leiab paar tõelist pärlit: Bad Applesi ?All The Parks Are Closed? on plaadi salajasim, ootamatuim õis: nagu oleks John Lennon üritanud kodustuudios teha oma versiooni ?Raindrops Keep Falling On My Head?ist?.

    Siinkohal võib õigustatult küsida, kas too plaat (ja ka juba eespool nimetatud ?Garage ja Mürage?) kujutab endast midagi põnevamat ja ajaloo silmade ees väärtuslikumat kui vaid hetkepildi hüplik haare, ühe koha ja paiga, ühe seltskonna talletus iseenda tegemistest? Mida on siin jäävat? Nii mõnigi märk vihjab, et ilmselt ei jõua osa neist gruppidest kunagi iseseisva albumini.

    Noh, meie siin ei ole ehk õiged hindajad, seda teeb ikkagi aeg: ütleb lõppeks, kas kümmekonna aasta pärast tihkab käsi plaadiriiulist just toda kummalist valimikku välja tõsta. Tõenäoliselt tihkab, kas või selleks, et üles leida Dreamphishi hümni (kurat-teab-just, millele nad seda laulavad, aga kõige rohkem ehk sellele hetkele ja muusikale!) ?Hearts?.

    Või siis selleks, et tabada seda meeleolu, seda pilti, mis plaat endaga praegu kaasa tõi ? küll ka mujal, aga eriti Pia Frausi loos ?Feeling Is New?: tahtmise jalutada pikki suveõhtuid kerges vihmas, päevast veel kuumaval pikal tumedal asfaldil, kuskil sadama lähistel, asfaldil, mil polegi eesmärk sind kuhugi viia.

  • Raamatukauplus

     

    Suurima valikuga on-line-raamatukauplus Eestis: üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Küütri 16, E ? R kl. 10 ? 18, tel. 744 1627,

    faks 742 3345, e-post: kriso@kriso.ee

     

    APOLLO RAAMATUKAUPLUSED

    Tallinnas Viru 23 avatud E ? R kl. 10 ? 20,

    L kl. 10 ? 19, P kl. 11 ? 16.

    Tartus Ülikooli 1 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 17.

    Pärnus Rüütli 41 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 17.

    Internetikauplus www.apollo.ee. Eesti- ja võõrkeelsete raamatute, kunsti- ja kirjatarvete müük. Raamatute tellimine välismaalt. Iga nädal sooduspakkumised. ISIC- ja ITIC-kaardi omanikele 5%ne soodustus kõigilt ostudelt. Klienditugi 654 8485, e-post: info@apollo.ee

    AS ALLECTO

    Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E ? R kl. 9 ? 18 ja L kl. 11 ? 16. Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid. Aastaringsed sooduspakkumised.

    Tel. 627 7231, 627 7230, faks 627 7233,

    e-post: allecto@online.ee

     

    MAURUSE RAAMATUKAUPLUS

    Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17. Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilistele ning majapidamiskaubad. Tel. 652 9613.

     

    RAHVA RAAMAT

    Pärnu mnt. 10. Eestikeelne kirjandus.

    Avatud E ? R kl. 9 ? 20, L kl. 10 ? 17,

    P kl. 10 ? 16.

    VÄIKE RAHVA RAAMAT

    Väike-Karja 5. Venekeelne kirjandus, eestikeelne uudiskirjandus, turismialane kirjandus Eesti kohta ning kooli- ja kirjutustarbed.

    Avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Rahva Raamatu kliendikaardiga, ISIC ja ITIC-kaardi omanikele soodustus kõigilt ostudelt 5%. Info 644 3682,

    e-post rahvaraamat@uninet.ee.

     

    BUKINIST J. Hammer: www.oldbooks.ee, tel. 644 2633. Roosikrantsi 6, Tallinn.

     

    TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD

    Tartus Ülikooli 11 avatud E ? R kl. 9 ? 19,

    L kl. 10 ? 16. Esimesel korrusel lastekirjandus, ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunstialbumid ja võõrkeelse kirjanduse tellimine.

    Tel. 744 1102, faks 744 1465, http://www.ut.ee/Raamatupood,

    e-post: bookshop@ut.ee

  • Multidistsiplinaarne kunstisündmus Global Container XXVI Polymeri Kultuuritehases

    Erik Alalooga

    Tere!

    Olen Erik Alalooga, kunstisündmuse Global Container XXVI üks korraldajatest.

    Sündmus toimub Polymeri Kultuuritehases, Tallinnas, 22. veebruaril kell 20.00.

    Global Container on alates 2007. aastast toimunud sündmuste sari, mis ühendab endas etenduskunste, näituseid, muusikat, kirjandust, filmi ja videokunsti.

    Järjekorras kahekümne kuuendal Global Containeril on fookuses Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide osakonna tudengite ja õppejõudude värskeim looming.

    Programm:

    Näitus “Materjali vastupanu” – põhineb 2012. aasta novembris Kanuti Gildi SAAL´is toimunud etenduse visuaalsel dokumentatsioonil. Autorid Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla, Hans-Gunter Lock

    Näitus “The Best of Postinstrumentum 2011 – 2013”. Postinstumentum on nii bändi, kui ka nähtuse koondpealkiri, mille käigus tudengid ehitavad endale ise mehhaanilised heli/muusika instrumendid ning seejärel komponeerivad nendega professionaalse helilooja juhendamisel kontserdi. Sellest nähtusest on välja kasvanud bänd Postinstrumentum. Lisainfo: postinstrumentum.wordpress.com

    Kontsert isetehtud muusikainstrumentidega “Jurmala Laadoga”. Uusim komplekt jaanuaris lõppenud ning Pärnu Nüüdismuusika Päevadel esitletud pillidest ning kontsert nendel. Juhendajad: Erik Alalooga ja Andrus Kallastu.

    Videoprogramm “Video kills performance star” – 2012. aasta sügissemestril valminud videotaiesed. Juhendajad: Mai Sööt ja Kilian Ochs.

    Performance “Suure Paugu Praktika” – performance mehhaaniliste süsteemide ja tehnoloogiliste vahenditega. Esmaesitlus 2012. aasta sügissemestri kursusetööst. Juhendaja Erik Alalooga.

    Lisaks meeleoluprogramm: saun-installatsioon, elav muusika, baar ja muu!!!

Sirp