Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
feminism – Sirp
Toeta
Otsi

feminism

  • Maltis unistab gamelanist ja kellade keetmisest

     

    Kuidas sündis teos ?Res??

    Selle teose idee oli mul olemas väga pikka aega. ?Res?i? inspiratsiooniallikaks on helid, mida ma oma kodu ümbruses aeg-ajalt kuulen: need on sellised klaasjad, kõrged helid, minu jaoks on nad hästi ilusad ja puhtad. Nad vibreerivad kord rohkem, kord vähem, tekitavad glissando?sid. Nad tulevad kuskilt Peterburi maantee kandist ja ma ei ole päris kindel, mis asi neid helisid tekitab, aga kujutan ette, et need on pikad võnkuvad traadid. Samasugust heli saab ka tekitada, kui hõõruda märja sõrmega kristallklaasi äärt, mida ma olen oma loo alguses ka kasutanud. See on püüe neid helisid uuesti luua.

    Loo esiettekanne oli 2003. aasta ?NYYDi? festivalil. Õnneliku juhusena langes idee teostus kokku tellimusega festivali elektronmuusika kontserdiks, nii sai see lugu ka väga kiiresti valmis. Üldiselt olen väga aeglane kirjutaja, mõtlen kaua, enne kui hakkan oma lugusid kirja panema.

    Teose elektrooniline pool on fonogramm, mille materjali salvestasin koos oma sõpradega EMAs. Seda just öösiti, sest päeval on koridorides palju inimesi ja müra. Me otsisime kõikvõimalikke asju, mis tekitasid metalseid või klaasjaid helisid: trepikäsipuud, alumiiniumist prügikastid, jalgrattad, riidenagid. Näiteks pronksskulptuur fuajees tekitas eriti häid helisid just selle tõttu, et ta oli katki. Lõhkusime ära kaks klaasi ja pühkisime kilde kokku sama hoolikalt nagu pilli mängides. Lisaks fonogrammile on siin loos veel klaver ja metall-löökpillid. Muusikaline materjal on koondatud tervikuks taimeri abiga, mille järgi mängijad teavad täpselt sisse astuda, ajaliselt on määratletud ka fraaside pikkus.

    Loo pealkiri ? milliseid seoseid loob see muusikalise materjaliga? Nende klaasi- ja metallihelidega, mida sa koos sõpradega öösel EMAs salvestasid?

    Pealkiri ?Res? tähendab ladina keeles asja või objekti. Tahtsin luua fantaasiapildi mingist asjast, mis sisaldab metalli ja klaasi. Tahtsin oma looga esile tuua just kahe materjali helide sarnasusi.

    Kuidas sa arvutis lindistatud klaasi- ja metallihelisid töötlesid?

    Töötasin programmiga Pro Tools (Macintoshi montaa?iprogramm ? M. T.), kasutades üksikuid plug in?e. Väga suur töö on ka lihtsalt helitugevuste balansseerimine ja helide jagamine nelja kanalisse (fonogramm on kvadrofooniline), selle töö juures aitas mind väga palju stuudio konsultant Hans-Gunter Lock.

    Hollandis õppides said sa inspiratsiooni Jaava muusikast. Kas kavatsed seda ka edaspidi põhjalikumalt uurida?

    Sel ajal kui ma Utrechtis õppisin, ostis sealne konservatoorium gamelani instrumendid, terve orkestri, ja õpilased said osaleda projektis, mille käigus me õppisime selgeks paar lugu ja andsime lõpuks ka ühe kontserdi. See andis aimu, missugused on need instrumendid, mängutehnika, kuidas on gamelanimuusika üles ehitatud. See on tegelikult nüüd minu jaoks veelgi suurem müstika. Gamelanimuusika mängutehnika on selline, et iga kord, kui mängid ühe noodi, pead kohe katma. Need noodid on aga kõik erineva pikkusega. Kindlasti tahan ma gamelanimuusikaga ka edaspidi tegeleda, ideaalne oleks seda kohapeal Jaava saarel õppida. Aga praegu on see väga problemaatiline, eelkõige hiljuti aset leidnud tsunamikatastroofi tõttu. Kui ei õnnestu Indoneesiasse minna, siis Hollandisse mineku võimalus jääb ikka, seal tegutseb kaks suuremat gamelaniansamblit.

    Indoneesia on olnud üle 300 aasta Hollandi koloonia, mille tõttu indoneesia kultuur on Hollandisse sisse murdnud: palju on indoneesia restorane, mitmeid ühinguid, mis korraldavad etendusi ja gamelanimuusika kontserte koos jazzmuusikutega, saksofonikvartetiga, nüüdismuusikaga. Miks ei võiks meilgi selline ansambel olla?

    Kirjutad ka animafilmimuusikat. Kuidas sa filmimuusika juurde jõudsid?

    See on päris naljakas juhus minu esimese kursuse ajast. Akadeemia stendil oli üleval väike teade, kuhu oli värviliste pliiatsitega kritseldatud ?Filmitegija otsib oma filmile heliloojat? ja telefoninumber. Ilmselt ma tundsin ?kritseldaja? Jelena Girliniga, kes õppis siis kunstiakadeemias, kuidagi hingesugulust, nii et ma helistasin. Just sellest filmimuusika tegemisest mu elektronmuusikaharrastus alguse saigi. Tol hetkel oli see täielikult, pea ees, tundmatus kohas vettehüppamine, ei elektroonikast ega muusika teostamisest ei olnud mul õrna aimugi, ainult soov tegutseda oli tohutu.

    Filmimuusika kirjutamise juures võlub mind võimalus teha sellist muusikat, mida tavaliselt ei ole põhjust kirjutada. Näiteks romantiline muusika, samuti võib filmi pärast ?koledasti? laulda või häälest ära pillidel mängida. Katsetuse käigus tuleb välja palju selliseid ideid, mida saab mujal loomingus kasutada. Tihti on elus ka nii, et otsid midagi ja sa ei leiagi seda, mida otsisid, aga selle asemel leiad midagi muud.

    Kevadistel Eesti muusika päevadel on teil koos Ülo Kriguli ja Tatjana Kozlovaga plaanis hakata kellasid keetma.

    See on performance?i-laadne üritus elektroonilise ja akustilise muusika, video ja installatsiooniga. Idee sündis väikesest juhuslikust veast. Me õppisime Merike Vaitmaa eksamiks ja rääkisime Rolf Wallinist ja tema orkestriteosest ?Boyl!?, mis räägib alkeemikutest ja kulla keetmisest, konspekti oli halva käekirjaga kirjutatud ja ?kulla keetmisest? saanud ?kella keetmine?. Sealt edasi hakkasimegi fantaseerima kellade keetmise teemal, et miks neid on vaja keeta, mida see sümboliseerib, mis juhtub kelladega, kui need ära keeta ja missugune helipilt tekib, kui kellad katlas mulisedes veel tiksuvad ja tirisevad.

    Performance?i põhiteema on aeg ja ajataju. Heliloojal on ajaga eriline suhe, sest muusikat kirjutades tegeleb ta tegelikult ?aja kirjutamisega?, muusika loomise protsessis toimiv aeg ja ettekande aeg on väga erinevad. Performance püüab kirjeldada ajataju muutumist jääajast tänapäevani.

    Ja kellad pannakse päriselt keema?

    Peaaegu.

  • Galeriid

    REET VARBLANE, IGOR GAR?NEK

    Kahest noorest ehtekunstnikust ja soliidsest graafikust paneb koos rääkima eelkõige tõsiasi, et nende näitused on juhtunud ühel ajal kõrvuti galeriidesse. Formaalne kokkulangemine, mis tavaliselt ei ärata tähelepanu, seda enam, et Ku galerii ning G-galerii näituseprogramm on koostatud erinevate põhimõtete järgi. Kuid seekord ühendab kahte näiliselt ühendamatut veel midagi, mida võiks nimetada metonüümiaks.

    Marje Üksise suurtel värvilistel joonistustel kordub üks ja sama kujund ? tiivad. Vahe on vaid tiibade kujus, lõpetatuses ning valitud värvuses. Näilise sarnasuse juures rõhub kunstnik eristatavatele nüanssidele. Nii võib tema ?Tiibade? seeriat vaadata kui protsessi dokumentatsiooni. Kuid Üksine ei käitu kiretu teadlase, ornitoloogina, vaid emotsioonide kogujana. Tema dokumentatsioon on intiimne päevik, kuhu ta on hoolikalt kogunud iga meeleoluvirvenduse. Kuigi seda päevikut lugedes ei saa vaataja ülevaadet kunstniku intiimsetest vaatlustest, vaatajale pakutakse vaid korduvat fragmenti, metonüümi. Üksise korduv metonüüm hakkab tööle vaid siis, kui vaataja juhtub jagama samasugust emotsionaalset kogemust. Üksine on teinud panuse alateadvuses peituvale mälulisele aistingule ? pininale, lõhnale, valguslaigule. Siiski peab ütlema, et Üksise fragment on avatud metonüüm: seda võiks võrrelda kergesti mällu sööbiva lihtsakäigulise, kuid siiski ebatavalise meloodiaga. Millegagi, mis võiks paljudele midagi meenutada ja seetõttu ka meeldida. Marje Üksine on ?Tiibade? seeriat teinud kolm aastat, 2002. aastast kuni praeguse ajani. Siiani on need laetud vahetu elamuse ning loomisvajadusega. Metonüümi avatus märgib kunstniku hoolivust oma publikust, liigne avatus on aga libe tee.

    Bruno Lillemetsa ja Kärt Marani ehted on kehalised, ka siis, kui need ei pakugi otseselt ehtimise, kandmise võimalust. Need on nagu tähenduslikud kehaosad, fragmendid, samuti metonüümid, kuigi saladuslikud, suletud metonüümid. Need ei vallanda assotsiatsioonide jada, ei meenuta konkreetset lõhna, pininat, valguslaiku. Need tekitavad pigem hämmeldust, panevad mõtlema, kramplikult meelde tuletama. Ka siis või eelkõige siis, kui isiklik emotsionaalne kogemus puudub. Kuid vaatamata sellele töötavad need väga tõhusalt, isegi valuliselt tõhusalt. Just nagu piktogramm, mille pildiosad vajavad omakorda de?ifreerimist. Ja ometi on nii Kärt Maran kui Bruno Lillemets kasutanud lihtsaid, isegi disainerlikult lakoonilisi vorme, sageli lausa robustset kujundit. Kõike oleks nagu kuskil näinud: lihvitud metalltorusid, ogadega võrusid, klaashelmeste pusa. Need on kui ohtlikud kasvajad ja kaotust pehmendavad proteesid. Huvitav, kui need oleksid teisiti (ja teises naabruses) eksponeeritud, kas mõju oleks sama tugev?

     

    Ka puhas juhus on juhus

    Erki Kannuse näitus ?Puhas juhus? Tallinna Linnagaleriis 24. IV ? 16. V.

    Juhus on juhus. Ent asjaolul, et muusikainimesed (nende seas näiteks siinkirjutaja tuttav, viiuldaja Andrei Valigura) satuvad koos minuga külastama kunstinäitust ?Puhas juhus?, pole sugugi juhuslik tagamaa ? nimelt eksponeeris kunstnik Erki Kannus (1958) oma näitusel mitte niivõrd visuaalseid, kuivõrd audiovisuaalseid ? külastajatega kaasahelisevaid objekte. Sõltub muidugi külastajaist endist, et kas nad taipavad-tahavad need objektid ka kõlama panna. Kuid võimalusi oli selleks mitmeid.

    Näituse kahest saalist esimeses olid väljas ruumilised objektid, helisema panna oli võimalik kõiki. Näiteks kolm kolmnurkset valget purje meenutavat puuplaadist tiiba, mis kinnitatud lae ja põranda vahele pingul keeltega. Samas võis kõrvalolevalt laualt leida valiku keelpillide poognaid, et veenduda ? need pingul keeled helisevad ju ka, kui poognaga üle nende tõmmata. Muudkui võta ja tee proovi. Kust otsast alustada, on enda valik, kuna see, mis kõlab, on niikuinii puhas juhus.

    Või siis kolme keelega atraktiivne, väliselt elektrilist kontrabassi meenutav keelpill, mille alaosa meenutas muistset laskeriista ambu. Jälle poogen kätte ja krääksutama ? ja nagu selgus, oli ?musitseerimise? tulemus eriti hea siis, kui mitu näitusekülastajat krääksutasid korraga mitmel objektil. Tulemus oli mõistagi puhas juhus ja toetus juhuslikkuse võlule.

    Teine saal mängis teist laadi juhusele. Nimelt polnud seal tühjas ruumis ühtegi objekti ? nendeks olid näitusekülastajad ise, kes ruumis liikudes käivitasid kompleksi videokaamerad-arvuti-süntesaatori. Nii et iga indiviidi liigutustest sõltus, kuidas ta läbi videokaamerate arvutiga ühendatud süntesaatorit tüüris. Selleks kasutas Erki Kannus vabavarana levitatavat programmi Eyes Web (loodud Genua ülikooli Infomuse laboris), mis võimaldabki muu hulgas video ja heli sünteesimist. Seadistus on sel küll selline, et kõike päris täpselt kontrollida ei saa. Nii et ruumis liikudes kõlabki akustiliselt puhas juhus.

    Ent sellega kõik need juhuslikkused siiski ei piirdunud: kahjuks mõnel päeval arvutiprogramm näitusel streikis, mis tähendas, et liigu sa nimetatud ruumis, kuidas liigud, heli mitte piiksugi. Kas puhas, lihtsalt tehnikast tulenev juhus? Küllap, sest ka ?Puhas juhus? oli ehk juhus.

  • Raamatututvustus

    J. R.

     

    Mati SirkelORVA-AASTAD

    Valik ees-, vahe ja järelsõnu tõlgetele ning mõned lehelood. Sirkli esimene autoriraamat, saksa keeleruumi kirjanikele keskenduv kogu, mis kindlasti hää abimees kõiksugu üliõpilastele ja kirjandusuurijatele. Üks põnev raamat: iga lause ja sõna puhul on tunne, et see on valitud, omal kohal kindla põhjusega. Ja kuigi on triviaalne, tuleb öelda: sellisel keelekultuuriastmel kirjutisi kohtab üha harvem. Toimetanud Linda Uustalu, kujundanud Jüri Kaarma, kaanefoto Tiit Rammul. Tuum, 2004. 240 lk.

     

    Enn PõldroosPRÜGI SEADUS

    Jutustuste ja juttude kogu (lõpus ka midagi näidendilaadset), kust leiab nii naturalismirõvedust kui poeetilisi lõike, absurdigi. Esmapilgul üsna haarav kogumik. Toimetanud Sirje Ratso, kujundanud Enn Põldroos. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

     

    Toomas VintÕNNELIKU LÕPUGA LOOD

    Toomasvintlik? osalt juba ilmunud, tuttavad asjad, mõned jõulisemad ja teravamad, aistingulisemad, mõned veidi hõredamad palad. Rahutuks tegev raamat. Mis on ju hea? Toimetanud Velve Saar, kujundanud Tiiu Allikvee. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 220 lk.

     

    Lemony SnicketROOMAJATE RUUM

    See on uus lugu sarjast ?Õnnetuid lugusid?, milles Snicket pakub meile kõige trööstitumaid pilte Baudelaire?i laste kurvast, masendavast ja õnnetusterohkest saatusest. Kuigi siin on tunda natuke kurja lastekirjaniku härra Lamba mekki, sest tegelikult on selle ?sünguse? allhoovuseks mõnus humoorikas eluhoiak. Tõlkinud Maarja Kangro, toimetanud Rein Põder. Draakon ja Kuu, 2004. 198 lk.

     

    Louise RennisonPOISID, STRINGID JA OGAR KASS

    Georgia Nicolsoni pihtimused. Säherdune hoogne ja positiivne ja üsna elutruu teismelise päevik. Suhted ja värgid, teismelise huumor. Tõlkinud Indra Feldman, toimetanud Linda Ruud, kaane kujundanud Eda Holtsmann. Tiritamm, 2003. 174 lk.

     

    TEATER. MUUSIKA. KINO BIBLIOGRAAFIA 1982 ? 2001

    Täpselt see, mida ta lubab. Koostajad Aurika Gergele?iu, Meeli Karu, Mare Mauer, Katre Riisalu, Kristiina Ruut, Mari Sibul, Ülle Tamm.

    Perioodika, 2003. 448 lk.

  • Fotokuu kuraatori Niekolaas Johannes Lekkerkerki loeng Tallinna Teisipäevade raames Vaal galeriis

    Vaal Galerii

    Hea kunstisõber!

    Olete oodatud Fotokuu kuraatori Niekolaas Johannes Lekkerkerki loengule: “Sõnum Charlie Parker’ile. Sissejuhatus näituseteemasse “Nüüd on aeg”” . Loeng toimub Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse poolt korraldatava Tallinna Teisipäevade galeriiringi raames teisipäeval, 26. veebruaril algusega kell 17.30 Vaal galeriis.

    Galeriis on samaaegselt avatud Agur Kruusingu näitus “Igavene Rahuriik”.

  • Hirm ja hääled

    Tiit Hennoste

    Eesti poliitika kõige vastikum saavutus selles osas on tohutu kiire parteibroilerite tootmise väljaaretamine. Kui broiler erineb kanast liha poolest, siis parteibroiler erineb inimesest silmavaate ja jutu poolest. Jälgige hoolega  eesti esibroilereid Kadri Simsonit ja Kristen Michalit. Need on inimesed, kes on õppinud enne valetama ja siis rääkima. Meenutage Kadri Simsoni (siis veel Must) karjääri algust. Nende jaoks on partei rohkem kui au, mõistus ja südametunnistus. Nende naeratus oma parteist kõneldes meenutab nõukogude aja plakatit. Aga tasub jälgida nende suid, kui nad kellegi teise kohta sõna võtavad. Suu kõverjoon näitab igale vaatajale iroonilist üleolekut kõige suhtes, mis asub väljaspool parteilist kanapuuri.

    Muide, huvitav, poodides müüakse järjest rohkem vabade kanade  mune, aga ühiskonnas peaksime nagu järjest enam ostma broilereid ja nende mune. Broilerid ja sundparteistamine on kesksed tegijad selles hirmu ja ebakindluse õhkkonna loomises, mille parteid on tugevalt ette võtnud. Aga igaüks, kes on lugenud mõnda mõjutamise õpikut, teab, et ebakindlus on hädavajalik eeldus selleks, et muuta inimene manipuleeritavaks. Tulemused on silmaga näha.

    Praegu on kolmapäeva hommik. Lugesin kohvi juurde Postimeest. Ärahirmutatud õpetajad kahtlevad oma võimetes, ütleb juhtkiri leheküljel  kaks. Bussijuhid kardavad, kirjutab streigilugu leheküljel neli. Tuulepargi mürast häiritud vanaproua kardab leheküljel viis. Aga kahjuks ei saa parteid seda saavutust ainult enda arvele kirjutada. Selle hirmu osa on silmanähtavalt ka ajaleht ise. Kui ajakirjanduses kehtis veel uudise täpsus, tasakaal ja objektiivsus, siis ei pidanud korralik inimene selle ees hirmu tundma. Nüüd peab. Sest ajaleht, mille uudised neid ideaale ei järgi, võib sind alati surnuks tampida. Ja lisaks saavad sulle netikommentaatorid kallale. 

    Aga asjal on ka teine külg. Üks olulisi netikommide anonüümsuse seletusi on olnud seesama hirm. Inimesed ei julge avalikult öelda. Veel enam, kui inimesed ei kardaks oma nime all oma seisukohti väljendada, siis poleks suuremat osa kommide probleemist olemaski. Loomulikult, valimatult sõimata ei saaks. Aga oma arvamuse saaks välja öelda küll. Kokkuvõte on lihtne. Hirm on tunne, mis elab silmanähtavalt eesti rahva sees. Ja see pole mingi nõukogude aja pärand. See on loodud siin ja praegu. Ja kokku oleme saanud surnud hirmuringi. 

    Nüüd jõuan Indrek Tarandi juurde. Jah, võib uskuda, et talle antud hääled pärinevad osalt noortelt valijatelt, kes muidu välja ei oleks tulnudki. Et need on osalt protest kinniste nimekirjade vastu ja osalt kõigi vanade parteide vastu. See tähendab ühte: ühiskonnas on jälle ruumi uuele parteile. Huvitav, kas Tarand asutab selle partei? Aga see on kindlasti ka hääletamine loodud õhkkonna vastu. Kas mitte Tarand ise ei öelnud, et tema suurim teene on see, et ta astus vastu parteide hirmuõhkkonnale? Pisikestes maakohtades on olnud tugevalt võimul Rahvaliit,  kes ei saanud niigi palju hääli, kui tal on liikmeid. Kas oleks vale oletada, et paljud neist hääletasid kellegi teise poolt?

    Veel enam, kas oleks vale oletada, et nii said mitmedki Rahvaliidu sundparteilased sunniparteile kätte maksta? Salaja küll, aga ikkagi. Hääletamine on veel salajasem kui anonüümne netikommentaar. Aga olulisim küsimus on see, kas inimesed julgevad ka avalikult välja tulla hirmuõhkkonna vastu. Kas nad julgevad öelda lihtsalt ja selgelt: persse see sundpartei. Lootus igatahes jääb. 

    P.S. Suvi tuleb, vaatamata kõigele.

     

  • Sõnainimesed tantsu proovimas

    Kristiina Garancis

     

    Mõistus kasutab selliseid sõnu: polariseerima, eristama, kategoriseerima. Me jagame maailma polaarsusteks: vaene ja rikas, hele ja tume, naine ja mees, mina ja sina, ese ja vaim. Sõnad kirjeldavad tavaliselt maailma dualistlikult, defineerides ja muutes selliselt ahtaks meie arusaamise iseendast.

    Ma olen teatud rahvusest ja rassist, teenin kuus niipalju ja ma olen nii vana. Mul on kindel soeng ja ma kannan teatud tüüpi riideid. Need omadused on tegelikult ju ainult osake meie olemusest, väike kild meie tegelikust identiteedist.  

    Sama lihtsa mõtteloogikaga võiks läheneda ka tantsu- ja teatrikunstile. Ja tegelikult nii me tavaliselt ka teeme. On kindlad rollid, kindlad käitumismudelid, mille järgi üks draamanäitleja ja üks tantsija oma arenguteel kulgevad. Ühelt eeldatakse sõna ja teiselt liigutuste valdamise kunsti.

    Tabula rasa tüüpi näitlejat ja tantsijat Eestis pole. Pole ka ilmselt maailmas. Esinemisele orienteeruv inimene on nagu janune suu, mis joob inimeste maailma. Ta imeb endasse materjalina emotsioone, inimtüüpe, kummalisi kehakeerde ja sõnade lausumise erilisust. Ta silm ja kõrv salvestavad nii mõndagi ka inimtegevuse tulemusena sündivast filmist, teatrist, kirjandusest, maalikunstist. Pudemetena jääb ta külge elu ise ja teiste looming.

    Seega, kui näitlejast tahetakse tantsija teha, siis on sageli vajalik ainult väike samm, vastupidisel juhul natuke rohkem jõupingutust. Puhast, tehnikateta ning keha- ja sõnavaldamisalgkursuseta inimest pole. Pigem on suur hulk neid, kellelt treeningu ja tahtejõu abil tuleks liikumisvilumus maha lihvida. Nende oskused tuleks viia nulli, et siis koreograafi soovi mööda uus stiil külge pookida – oks tagasi lõigata ja uueks võrseks ette valmistada.

     

    Titov lavastab eklektikat

     

    Seda laadi katsetuse on ette võtnud Oleg Titov Ugala teatri draamanäitlejatega.  Ja samavõrd, kui ta on neid oma tantsujooniseid pidi painutanud, samavõrd on ta ette võtnud ka Kitzbergi “Libahundi” töötlemise. Eklektilise stiilitajuga. Siiruviirulise nagu sibula. Libahundi misanstseenide vaheldumine mängib ajastutega. Helitaustaks kõlab Glassi, Händeli, Sumera, Monki, Eespere jt loomingut. Iga helilooja annab oma stiilivõtme. Kontaktimprovisatsioonist, vabatantsust, mis sarnaneb kutselise tantsu aegade alguse Ida Urbeli või Rahel Olbrei käekirjaga, neoklassikalisest ja tseremoniaalsest tantsust laenatud fraasid moodustavad Titovi “Libahundi” versiooni. Tekstisisuliselt on ta oma rõhud ja teisendused samuti paika märkinud. Moto on “näpuga näitamine” erinevale, mitteomale, kummalisele, ebatraditsioonilisele, kadedus kumamas motiivina läbi armastuskolmnurga.  

    Tundub, et mees on seekord lavastust võtnud kui kerget eksperimenti – ilma suurte ülesanneteta ja “vaba randmega”. Et sõnainimesed saaksid oma pagasisse liikumiskogemuse ja tema ise nostalgiliselt oma vanadest lavastustest ja uuematest uitideedest loo kokku.  

     

    Tantsivad sõnainimesed

     

    Titovi lavastajastiil on küllalt tihe ja pikitud kerge huumoriga. Selle, mida pakuvad tema lugudes tavaliselt tantsijad tehnika valdamisega, teevad nüüd teoks draamainimesed näitlejameisterlikkusega. Nende suhe tantsitava tekstiga on üsna ekspressiivne. Nad vormivad ja rõhutavad iga liigutust kogu kehamaastikku appi võttes. Kui suu on suletud, siis peab rääkima füüsis. Ja nad teevad seda usutavalt ja kirglikult.  

    Pole suuri ahhaa-elamusi, vaid palju armastusega nikerdatud liikumisetüüde, kogu kude pidevas voolamises ja muutumises.

    Kadri Lepp on nauditavalt musikaalne näitleja, tema Tiina olemus on Titovi koreo­graafiast ja helidest jäägitult haaratud. Tume ja nõtke ja nostalgiliselt dramaatiline Tiina loeb oma kehaga näidendi teksti ja on end sisse puurinud rolli psühholoogiasse. Ta on klassikalise libahunditarina Titovile tõeline leid.

    Gruppide stseenid barokses klavessiinihelide saatel toimuvas unenäos ja teatraalsed näidendi sisu avavad külarahva kogunemised on Titovil põnevalt lavastatud. Mitte kordagi ei lahku tükilt vaataja tähelepanu. Olgu see siis saavutatud kiire kaootilise igale näitlejale mõeldud kordustega liikumisrežiiga või sümboliks kasvavate asjade ja kostüümidega. Leivalõikamise hetked koos libahundi noaga, hullusärk barokses unelmas on mõned, mis meelde sööbisid.

    Niisiis, kuidas olla laval nii vaba ja puhas ja hirmuta, et sinu eriline energia sinu enda erilise keha ja väljendusviisi kaudu maailmas toimima hakkaks? See on professionaalses mõttes iga näitleja ellujäämise moto. Tänu Titovi eksperimendile said Ugala noored näitlejad oma oskustesse kindlasti ühe mõõtme juurde – seotud suuga laval kehaga toimetamise oma.

     

  • Väike klaver preerias

    Jaak Kilmi

    Raadi  mõte viia Vilde tegelased must-valgesse vesternikeskkonda kõlab iseenesest humoorika lahendusena. Pluss suures osas autentne Vilde tekst, mis peab tõestama end oma ebaorgaanilises kaunikõnelisuses. Õigemini küll selle kiuste. Eksperimendi puhtuse mõttes – s.o uurida, kuidas käitub vana tekst uues keskkonnas – oli originaalteksti kasutamine õige käik. Samas ka väljakutse. Reanimeerida kadunukest, proovides pigistada tast välja artikuleeritud kõne. Kuidas anda “arhailisele” tekstile kõnevõime? Kas panna Romeo ja Julia räppima? Marko andis näitlejatele mänguvõtmeks maneerlikkuse. Õiges koguses doseeritud tüüned poosid tundusid minule väga lummavana. Habetunud ja tühjusest tüdinud kauboi on hinges üksi. Preeriapoja hinges undab häälest ära lüüra. Kes häälestaks katkised keeled? Sellise häälestuse pealt Taavi Eelmaa mängitud Leo Saalep oli üks kõige põhjalikumalt läbiviidud Leo, toetus kindlale žanrivõtmele. Mis iganes selleks žanriks ka polnud – maneerlik saloonimuusikal, salongimelodraama või kauboide luuleõhtu. Segažanrid kõik, nagu näha. Aga esimesest hetkest selgelt kehtestatud – loodud terviklik mängukeskkond ja dikteeritud näitlejate mäng. Muidugi riskis Raat pealtnäha ühendamatute elementide kokkuviimise taga hiiliva esmase naljaefektiga, mis võinuks domineerida kogu filmi üle. Kuid tuli nende karide vahelt puhtalt välja. Samas jättis tegelased elavaks kõige selle vormidiktaadi kiuste.

    Laopõrandale pappkastide vahele puhkama räntsatav Leo, Juhan Ulfsaki sõnatu DJ roll või Eeva ja Leo dialoogi ajal erutunud pinges taignarulli liigutav kokaneiu on lahedad. Aga peamiseks atraktsiooniks minu jaoks on muusika kasutamine. Bachi dialoog tegelaste ja sündmustega mõjub nii arrogantselt suveräänsena nagu Bach ise oleks – režissööriga nõu pidamata – valinud kohad, kus oma muusikaga peale sõita. Muusika on äkki stseenis sees ja siis katkeb lõigatuna, katab dialoogi või tapab diskol Rednexi, tehes seda nii täpselt ja loomulikult, nagu ta mängiks kogu aeg katkematult kuskil paralleelsel helireal – sellel tegelikult kõige tähtsamal helireal – ja kui ta äkki tuleb, siis kõik muu on tema kõrval sekundaarne. Nagu Juhan Liivi helin Leo Saalepi rinna sees.

  • Põllu üllatab jälle

    J?Hain

     Kaljo Põllu üllatas möödunud aastal kaaluka monograafiaga “Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”, tänavu aga näituste tihedusega – seekordne on juba kolmas tema isikunäitus sel aastal (eelmised: “Kaljo Põllu arhetüübid” aprillis-juunis Kristjan Raua Majamuuseumis ja “Võimatuse võimalikkus” juunis-juulis Kunstihoone galeriis). Ja nüüd siis ülevaatlik aktinäitus, mis hõlmab rohkem kui kolmekümmet aastat, vanimad tööd on  aastast 1973, kõige uuem aga valminud tänavu.

    Kunstniku aktiloomingu algus jääb aga varasemasse aega, kui seda haarab käesolev väljapanek. Tänase näituse sisuline algus, žanripuhas metsotintotehnikas poolakt “Omaette” (1973) on paar aastat varem valminud samanimelise maali parafraas. Koos samal aastal valminud aktiga “Õhtupoolik” võiksid need meenutada aegu, mil aktiloominguga tegelemine tähendas ühelt poolt teatud trotsi ametliku kunstipoliitika suhtes, aga ka valmisolekut sellest tulenevateks tagasilöökideks. Aktipõldu “hariti” ideoloogiaäkkega kohati vägagi karmilt ja just nende kahe teose reproduktsioonid olid üheks (küll mitte ainsaks) põhjuseks, miks 1975. aastal almanahhi “Kunst” number 48/2 valmistrükitud tiraaž (5000 eksemplari) määrati hävitamisele. Toonast aega iseloomustav fakt, mida ei peaks unustama.

    Ekspositsiooni ajaliselt keskmise kihistuse, 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastate keskpaigani, moodustavad aktiteemalised graafilised lehed metsotintotehnikas suursarjadest “Kalivägi” ja “Kirgastumine”. Esimesse sarja kuuluvad tööd jagunevad sarja üldisest mõttekontekstist väljatõstetuna nagu kaheks: ühelt poolt teosed, milles domineerivad olustikulised sugemed (näiteks “Heinakuu” ja “Eelõitseng”), teiselt poolt aga animistliku maailmapildi koostisosad, seda kandvad sümbolid (näiteks “Taevalik Maa Esiema”). Tüviteosed sarjast “Kirgastumine” mõjuvad ambivalentsemana: siin on vihjeid nii mütoloogiale kui ka tänapäeva teaduslikule maailmapildile. Viimastest on teoses “Inimene kui tähenduslik maailmaruum” üks harvadest meesaktidest näitusel.

    Uusimate, aastail 2003 – 2005 valminud ja nüüd esmaeksponeeritavate teostega pakub Kaljo Põllu järjekordse üllatuse, nimelt on need tööd teostatud meil varem kasutamata nõelatorketehnikas. Uued tööd veenavad, et eri läbimõõduga punktikestest, kui need on tehtud kunstnikumõtte ja -käega, piisab täielikult vaataja silmis eri jämedusega joontest koosneva aktimotiivilise piltkujutuse moodustamiseks. Nõelatorge on paljundustehnika: korraga läbistatakse mitu üksteisele asetatud paberipoognat ning saadakse identsed kunstitööd. Näitusel olevad nõelatorkes aktid on paljundatud kuni kolmes eksemplaris; kunstnik ise kinnitab, et tema kasutatud menetlusega saab viis kvaliteetset lehte. Uued aktid on žanripuhtad teosed, seega põhimõtteliselt lähedased kõige varasemate, 1973. aastal valminud metsotintodega. Teos “Alasti” (2004) sisaldab ka tuntavaid popkunsti reministsentse, kaja Kaljo Põllu 1960. aastate loomingust. Viibe algusesse tuletab meelde, et kunstniku loomingu lätteks on ürgaegade igikestvate arhetüüpide kõrval olnud alati ka õhtumaa allakäigu värskemad hoovused.

    Möödunud aastal seitsmekümneseks saanud kunstniku tegutsemisind ning loomiskihk on märkimisväärsed. Sestap tahan näitusemuljed lõpetada laenuga Jaan Kaplinskilt, tema Kaljo Põllu “Kodalastest” inspireeritud tekstist, mida ma ei tsiteeri küll täiesti täpselt (käsi ei tõuse seda parafraasiks nimetama, kuna pole ära jäetud ega lisatud ainsatki sõna ega muudetud nende järjestust): “Põllu-mees aga külvab. Selles on midagi salapärast ja pühalikku. Küllap on hea tunda end eluandjana, pisikese jumalana, sarnasena taeva kõuele, kes seemendab maa-üska.”

     

  • Kirjandusmaailm

    Lauri Eesmaa

     

    Ungari päritolu inglise luuletaja George Szirtes pälvis selleaastase T. S. Elioti luuleauhinna, mis antakse parimale Suurbritannias ja Iirimaal aasta jooksul ilmunud luulekogu autorile ja millega kaasneb t?ekk 10 000 naelale. Tema tööd kirjeldas ?ürii kui ?briljantselt virtuoosset kogu sügavalt läbitunnetatud luuletustest, mille sisuks nihestuse poolt tekitatud isiklikud tagasipõrked?.  ?ürii esimees Douglas Dunn ütles, et ?ürii on sügavalt liigutatud Szirtesi poolt esile toodud formaalse surve erilisest määrast tema mälu ning unustamise võimatust käsitlevates luuletustes.

    Sel aastal pälvib Hans Christian Anderseni preemia Günter Grass, auhind antakse laureaadile üle 2. aprillil Odenses muinasjutuvestja 200. sünniaastapäeval. Grass rõõmustab väga selle auhinna üle, sest tunneb suurt sidet Anderseni jutustamisstiiliga. Grass pälvib preemia muude teenete hulgas ka 2004. aastal ilmavalgust näinud raamatu ?Der Schatten ? Hans Christian Andersens Märchen ? gesehen von Günter Grass? (?Vari ? H. C. Anderseni muinasjutud ? Günter Grassi silmade läbi?) eest, kuhu taanlased olid palunud kirjanikul teha paar illustratsiooni, kuid Grass sattus tööst sellisesse hoogu, et tegi kogu raamatu illustratsioonid. Auhinna üleandmise tseremoonia on kogu Anderseni aasta üks kulminatsioone. Seoses Anderseni aastaga toimub igal pool maailmas väga palju kultuuriüritusi, rida toredaid sündmusi leiab Taani Kultuuri Instituudi egiidi all aset ka Eestis.

     

    Kui Taanis on 2005. aasta kuulutatud Anderseni aastaks, siis hispaaniakeelsetes maades tähistatakse ?Don Quijote? esmatrüki 400. aastapäeva. Programm polegi suunatud väga palju väljapoole hispaaniakeelset maailma, seda enam üritusi toimub aga Hispaanias, kuid ka Ladina-Ameerikas. Aasta jooksul on lugematul hulgal kontserte, näitusi, etendusi, konverentse, plaanis on avaldada suur hulk ?Don Quijote? teemal või sellega seotud publikatsioone. Ja põhiline on see, et kultuuriprogramm pole mõeldud ainult suurematesse keskustesse, vaid ulatub ka väiksematesse küladesse, kus kultuuritegevus on üsna unine. Kogu tegevust ja programmi ei koordineerita ainult ühest keskusest Castilla-La Manchas, äärmiselt oluline osa on mängida ka kohalikul initsiatiivil, mis ?Don Quijotega? seoses on äärmiselt suur. Samas püütakse anda ?Don Quijote? kaudu ülevaadet teistest selle ning hilisema ajastu kultuurinähtustest ning äratada nende vastu huvi. Informatsiooni saab ?Don Quijote? aasta kodulehelt www.donquijotedelamancha2005.com.

     

    Ottó Tolnai pälvis raamatuga ?A Költő disznózsírból. Egy rádióinterjú regénye? (?Luuletaja searasvast. Raadiointervjuu romaan?) fondi Ungari Euroopas poolt välja antava Ungari kirjanduspreemia eelmise aasta kõige parema kirjandusteose eest. Tolnai elab Serbia territooriumil Vojvodinas Palićis, ta on avaldanud peaaegu 30 ilukirjanduslikku teost, ta on kirjandusajakirja Ex Symposium peatoimetaja ning aktiivne kohaliku ungari vähemuse kultuuri edendaja. Olulist rolli mängib kirjanik ka 1970. aastate alguse neoavangardses ungari kirjanduses. Auhinnatud teos kujutab endast ühe raadios kõlanud vestlusseeria toimetatud versiooni, kus kirjaniku küsitlejaks ning vestluspartneriks on tuntud ungari kirjanik Lajos Parti Nagy, keda on muuseas pärjatud eelmisel aastal Ungari kirjanduspreemiaga luulekogu ?Grafitnesz? eest. Vestlus ise, mis pidi olema kirjaniku kogu elutööd käsitlev intervjuu, toimus 1998. aastal, mil Jugoslaavia sõda oli parasjagu haripunktis. Nii leiab raamatust palju viiteid ka sõjale, ühiskonnale ning kultuurielu kokkuvarisemisele selles regioonis 1990. aastatel. Raamat on äärmiselt sügav ning aus, samas on kogu raamatu atmosfäär hoopis teistsugune, kui võiks oodata ühelt vähemusrahvuse esindajalt.

     

    10. veebruaril suri oma kodus Roxburys Connecticutis Ameerika dramaturg, kirjanik ning esseist Arthur Miller. Ta sündis 17. X 1915. aastal New Yorgis poola-juudi väljarändajate perekonnas. Harlemi linnaosas elavat perekonda tabas rängalt majanduslik depressioon, mille tagajärjel pidi Miller enne kirjanduse õppimist töötama vabrikuis ning autojuhina. Lapsepõlves läbielatu on mõjutanud suuresti Milleri loomingut ning kujundanud tema kriitilist vaadet Ameerika unelma suhtes. Esimesed näidendid kirjutas ta 1930ndate lõpus, läbimurre tuli näidenditega ?All my Sons? (?Kõik mu pojad?, 1947) ja eriti ?Death of a Salesman?, mille eest Miller pälvis 1949. aastal Pulitzeri preemia (näidendi tõi Broadwayl esmakordselt lavale Elia Kazan). Seda on ka korduvalt mängitud Eesti laval pealkirja all ?Proovireisija surm?. 1953. aastal valmis näidend ?The Crucible? (?Salemi nõiad?, mida ka praegu näeb laval Vanemuise teatris), mille eest dramaturg pälvis Tony auhinna. Olulisemaid töid: ?The View from the Brigde? (?Vaade sillalt?, 1955; Eestis esietendus Draamateatris 1996. aastal), autobiograafiline ?After the Fall? (1964), ?The Last Yankee? (1990). Jüri Lumiste lavastas 1986. aastal Vanemuises Milleri ?Hinna? (?The Price?, 1968), lisaks on veel Vanemuises lavastatud 1997. aastal ?Sööst kuristikku? (?The Ride Down Mount Morgan?, 1991) ja 1998. aastal ?Mälestus kahest esmaspäevast? (?A memory of Two Mondays?, 1955). Milleri keel on teravalt sotsiaalkriitiline, korduvad langusmotiivid, nihestuse temaatika ning kahtlemine kapitalistlikus ühiskonnas, mille tõttu Miller langes 1950. aastatel kommunistlike ideede levitamises süüdistatuna võimude tugeva surve alla.

     

    29. jaanuaril suri Iisraeli kirjanik, ajakirjanik ning humorist Ephraim Kishon. Ta sündis 1924. aastal Budapestis, elas üle natside surmalaagrid Poolas ning rändas 1949. aastal välja Iisraeli, kus töötas ajalehe Ma?ariv juures. Oluliseks teemaks ongi tema loomingus Iisraeli väljarändaja elu ning kohanemise kujutamine, kuid seda väga iseloomulikus humoristlikus vormis. Kishon kirjutas enamalt jaolt heebrea keeles, temalt on ilmunud ligi 50 raamatut satiiri, miniatuure, näitemänge, esseid, romaane, loomingut on ilmunud 37 keeles ligi 40 miljonit eksemplari. Eriti oluline on olnud tema edu saksa keeleareaalis. Tähtsamate raamatutena tuleks mainida romaani ?Ein Kemunim? (1955), ?Ha-Ketuba? (?Abieluleping, 1961), ?Kishon X 25? (1973). Eesti keeles ei ole paraku ilmunud ühtegi tema raamatut.

     

  • Tulevi autoriõhtu kui rituaal

    Mirjam Tally

     

    Toivo Tulevi autoriõhtu järel valdas tunne, nagu oleksin olnud osaline vaimulikus palvuses, rituaalis või protsessioonis. Muusikakuulamise kogemus on iga kord subjektiivne ja erinev, sõltudes peale emotsioonide ka mitmetest objektiivsetest asjaoludest, esituspaigast, aastaajast… Või ka valgest äsja sadanud lumest nagu seekord. Nii olen ka Tulevi teoseid kogenud intensiivsemate, isegi valuliselt eksalteeritutena. Näiteks eelmisel kevadel, kui Nigulistes toimus Tulevi autoriplaadi esitluskontsert, oli saadud energialaeng märksa ekspressiivsem. Küllap ka Niguliste kontserdipaigana aitab selle aura loomisele kaasa, vähemalt nii autor ise lootis ja toonitas korduvalt.

    Mitut teost Tulevi autoriõhtult olin korduvalt kuulnud, neist teost ?Du, ewig Du? (flöödile, klavessiinile ja t?ellole) vist suisa neljal või viiel korral. Muusikateose ajaline kulg erineb puht tajumuslikus plaanis, seekordsest olen kuulnud ka ajaliselt pisut kompaktsemaid esitusi, kõnealuses ettekandes oli lõpuosas kaastegev samuti Vox Clamantis.

    Autoriõhtu üks oodatumaid hetki oli kindlasti flöödikontserdi ?Deux? esiettekanne, mis on instrumentaalkontserdina pisut erandlik selles mõttes, et flöödisolisti (Monika Mattiesen) kõrval on väga olulises rollis sopran (Kädy Plaas). Flöödisolist kord sulandub, kord tõuseb orkestri helikaskaadist rohkem esile, kuigi väga ?eraldi seisva? ja solistlikuna tervikpildis ometi ei mõju. Tavalise, piccolo- ja altflöödi kõrval on teoses kasutatud ka bassflööti, mille madal sahisev tämber on tänu võimendamisele selgelt eristatav. Sopran sosistab põhiliselt fraase de Foucauld? palvetekstist, tulemuseks müstiline ja sugestiivne tervik.

    Teose ?Teine kallas, vaikuses hommikune vihm? esmaettekannet sattusin kuulma eelmisel NYYD-festivalil, sellega võrreldes tundus kõlapilt pisut teine ? eriti, mis puutub fonogrammide helimaterjali. Helire?issöör kasutab siin lisaks ka live-elektroonikat, nii võibki kõlaline lõpptulemus iga kord varieeruda. Fonogrammi algmaterjaliks on aga tuulekellad ja tiibeti laulvate kausside helid.

    Fonogrammide kasutamine on viimase aja kontserdielus üsna sageli esinev võte. Võiks öelda, et elektroonilisemat laadi üritustel on sellest saanud suisa õhtu n-ö kohustuslik osa, millega siduda ?auke? lugude vahel ja ?aplausikohti? üheks tervikuks või anda akustilisele helipildile avaramat atmosfääri. Nõnda toetab ja seob fonogramm seda akustilist materjali, mis jääks muidu võib-olla kõlaliselt hapraks. Ka siin.

    Küll aga istusin ma kontserti kuulates üsna kehva koha peal, peaaegu ühe kõlari kõrval, nii et seda teost kuulates oli esiplaanil hoopis kõlaritest kostev fonogramm ja muusikud kusagil kaugel ?ees? ? nii ei saanudki tervikut adekvaatselt tajuda. Surround-heli puhul aga on kuulamiskoht üpriski oluline. Fonogrammi tuulekellakõlinad varjutasid lavalt kostva akustilist heli.

    Tulevi enda filmitud videopilt ilmus autoriõhtu jooksul vaid üksiku hoolikalt kalkuleeritud aktsendina ?Teise kalda…? lõpuosas. Seega polnud seda efekti, et kui juba ekraan on üles riputatud, toimuks seal kaleidoskoopiline mustrite vaheldumine, mis oleks tõmmanud tähelepanu olulisimalt (st muusikalt) kõrvale. See on aga märkimisväärne pluss Tulevi autoriõhtu lakoonilise visuaalse külje kasuks. Aeglaselt voolav jõgi, kollakas kuma, võsa, vaiksed sademete ringid, mis arenevad peagi vihmaks. Video jätkub ka autoriõhtu lõpuloo ajal, hajub, hääbub peaaegu märkamatult. Autoriõhtu ava- ja lõpulugu (?Der Herr ist mein getreuer hirt? I ja II) moodustasid justkui raami kogu autoriõhtule: sarnased, pisut jõululikud, koraale meenutavad muusikalised mõtted erinevas väljenduses ja esituses.

     

Sirp