Toeta
Otsi

feminism

  • Mahleri suurteos Estonias

    Vahur Luhtsalu

    MAHLERI III sümfoonia: ERSO, EMTA sümfooniaorkester ja oratooriumikoor, tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusooper Estonia poistekoor ning MERLE SILMATO (metsosopran) PAUL MÄGI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 5. V.

     

    Mõnda ERSO hooajaabonementi omavat kuulajat võis harjumuspärasele reedeõhtusele kontserdile minnes tabada üllatus: seekord ei kõlagi orkestrilt avamäng ega ka instrumentaalkontsert mõnelt maailmakuulsalt solistilt, vaid kogu programm koosneb ühestainsast sümfooniast. Kuid samas millisest!

    Sümfoonilise muusika austajale on Gustav Mahleri III sümfoonia tõeline präänik. Oma pikkuses ja muusikalise materjali läbipõimituses on Mahleri teos kui apoteoos ja ülistus sümfooniale kui sellisele. Seda mammutteost, mis on, muuseas, mõnda aega ka Guinnessi rekordite raamatus figureerinud kui maailma pikim sümfoonia, olid eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis ette kandmas ERSO, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja oratooriumikoor, tütarlastekoor Ellerhein, Estonia poistekoor ja metsosopran Merle Silmato dirigent Paul Mägi juhatusel.

    Mahleri III sümfoonia kõige paremaks iseloomustamiseks laenan tsitaadi Mahlerilt endalt. Helilooja kirjutas lauljatar Anna Bahr-Mildenburgile 1896. aastal järgmised read: “Minu sümfooniast tuleb midagi niisugust, mida maailm pole enne kuulnud: selles teoses saab loodus endale hääle ning jutustab kuulajale nii sügavatest asjadest, mille olemust ta võib tabada vaid ehk unes…”. Tõepoolest, maailm polnud sel ajal, kui sümfoonia valmis sai, niivõrd mastaapset, stiiliderohket, kõlavärvidelt ja meeleoludelt rikast muusikateost veel kuulnud. Teos pole ka praegu oma väärtust ja aktuaalsust kaotanud, kuigi pärast Mahlerit on tonnide kaupa muusikat juurde kirjutatud.

    Ilmselt on iga helilooja unistus luua midagi niisugust, mis võtaks kokku elu, maailma ja universumi imelisuse. Mahleri Kolmanda võib seetõttu tinglikult panna ühte ritta selliste šedöövritega nagu Bachi h-moll missa, Beethoveni IX sümfoonia, Haydni oratoorium “Loomine” jt.

    III sümfoonia puuduseks (kui nii võib üldse öelda), võrreldes eelnimetatutega, on tema peidetum, kodeeritum sõnum ja suurem võimalus libastumiseks juhul, kui esituskoosseisu hammas ei hakka sedavõrd tihedale muusikalisele materjalile hästi peale.

    Mahleri Kolmanda esitus nõuab tavalisest suuremat orkestrit, mistõttu ettekandesse kaasati ka tudengitest orkestrante. Dirigendi asemel oleksin pigem üritanud kutsuda muusikuid teistest Eesti orkestritest. Mõnikord noorte kaasamise eksperiment õigustab end ning orkester saab nooruslikust uljusest särtsu juurde, kuid antud juhul oli orkestris kohati tunda kontsentratsiooni hajusust ja seda eriti puhkpillide puhul, mis rikkus mõneti üldmuljet. Ka kogenud orkestrandile on ligi kahetunnine, äärmiselt mitmekesiste karakteritega teos paras jõuproov ning vaimne ja füüsiline pingutus, saati siis muusikatudengile.

    Muljetavaldavalt puhtalt ja selgelt kõlas trompetist Indrek Vault postisarve soolo sümfoonia kolmandas osas, mis oli meelerahu sisendades kui meenutus vanadest headest aegadest. Esile tuleb tõsta ka Merle Silmato etteastet sümfoonia neljandas osas (“Öölaul”). Süvenenult ja mõtlikult ette kantud soolopartii tõi väga selgelt esile teose inimliku mõõtme. Paul Mägi lõi teosest kompaktse, nauditava terviku, mis ei jäänud kuidagi lohisema, kuigi selline oht pikkade lugude puhul on ju alati olemas.

    Mahleri III sümfoonia on sedavõrd monumentaalne ning mastaapne oopus, mistõttu tundus, et ka Estonia kontserdisaali akustikast ei piisa täielikult selleks, et edasi anda helitöö kõiki pooltoone ning kõlavärve. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas too suurteos võiks kõlada mõnes suures kirikus või vabaõhulaval kloostrimüüride vahel, ent see on juba kontserdikorraldajate rida…

    Lõpetuseks aga sümfoonia laulutekstide tõlkijale väike nõuanne edaspidiseks: teose viienda osa koorilaulu tekstis olnud saksakeelne “Herr Jesus” võib julgelt tõlkida eesti keelde kui “Issand Jeesus”. Kavalehel olnud “härra Jeesus” tundus jumalapoja suhtes kuidagi ülepingutatud viisakusena.

     

     

  • Kas pimedus on normaalne?

    Elika Kiilo

     

     

    Näitlejad (Carita Vaikjärv, Priit Võigemast, Meelis Rämmeld) peavad vaatama ja nägema. Tegelased tihtipeale mitte.tarvo vridolin

     

    Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. Tõlkija Tatjana Hallap, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Meelis Rämmeld, Priit Võigemast, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Maria Soomets, Kata-Riina Luide, Ott Aardam, Tanel Ingi, Aarne Soro, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Vilma Luik, Arvi Mägi. Esietendus 24. IX Ugala teatris.

    Turvalises õppeasutuses elab üheksa noort inimest. Nad paistavad õnnelikud ja rõõmsad, nad usaldavad ja armastavad teineteist. Jääb mulje, et tegu on tavaliste noorte inimestega, kes teevad aktiivselt sporti, käivad õhtuti sõpradega baaris ja tunnevad lihtsalt elust rõõmu. Ühel hetkel aga selgub, et nad ei näe. Pole kunagi näinud. Tekib küsimus, kas see on oluline, Tundub, et nendele mitte, nad ei räägi sellest, nad on oma mittenägemisega leppinud, nad ei unista nägemisest, vähemalt mitte senikaua, kuni saabub üks noormees väljastpoolt seda  pehmet ja kaitstut maailma, milles nemad elavad, inimene reaalsusest. Ta sarnaneb teiste tegelastega vaid ühes osas, ta on samuti pime, kuid suurim erinevus on see, et tema ei lepi sellega, vaid püüdleb valguse poole, unistades imest.

    Keskendumine näitlejale

     

    “Lõõmav pimedus” räägibki väga mõjuval ning traagilisel kujul pimedusest, nii füüsilisest kui vaimsest, selle normaalsusest või ebanormaalsusest ning paneb mõtlema, kas kergem on leppida olemasolevate olukordadega ja teeselda normaalsust või olla rahulolematu ning unistada kõige kiuste siiski paremast elust ja imedest. Siiski ei jõua pea kolmetunnise etenduse jooksul lõplikult selgeks mõelda, kas pime inimene, või nagu lavastuses rõhutatakse – mittenägija – on “normaalne” või mitte. Kas talle kehtivad elus samad reeglid mis nägijatele ja kas tal on õigus elada hirmudeta ning tunda samasugust rõõmu armastusest kui need, kes on nii-öelda normaalsed ja selgelt nägijad. Antud loo seisukohast pole siiski oluline näidata seda, kuidas pimedad hakkama peaksid saama, vaid kas lepitakse eluga enda ümber, kas julgetakse midagi muuta.

    Tundub, et lavastaja Peeter Tammearu on keskendunud eeskätt näitlejatele. Nende psühholoogilis-realistlik mängustiil toob vaatajani tegelaste elutraagika pisemadki varjundid. Priit Võigemasti Carlos elab läbi liigutava hingelise kriisi, kuid jääb kindlaks enesele ning koolist saadud kahtlasele eluõpetustele, samal ajal kui kõik tema sõbrad on meelt muutmas. Meelis Rämmeldi sõda alustav Ignacio roll on oma segaduses veenev, temast saab kaaslaste seas iidol ja ihaldusobjekt, olgugi et ta hävitab kaasõpilaste enesekindluse ning paneb nad kahtlema oma seniste vaadete õigsuses. Vaatamata tegelase omamoodi negatiivsusele, mõjub Rämmeldi Ignacio siiski positiivselt – ta lihtsalt tahab oma soove ja unistusi maksma panna. Nende kahe vahele jääv Carita Vaikjärve Juana mõistab mõlema noormehe eluvaateid, kuid kahtleb, kumma armastus valida. Tegelaste esialgne kindlus, vabadus ja julgus liikumises ning omavahelistes suhetes asendub etenduse arenedes ettevaatliku kompamise ja komistustega. Enam ei tunta üksteise vaikivat kohalolu. 

     

    Tekitab vastakaid tundeid

     

    Lavakujundus toetab tegelasi, illustreerides nende sisemisi muutusi. Esialgsest rõõmsameelsest ja rahulikust, valgete lilledega täidetud mänguruumist saab järk-järgult närbunud lillede ja segaste meeloludega  paik, kus tegelased muutuvad ebakindlaks ja komistavad sea, kus varem oli asunud kindel teadmine. Enesekindlatest ja näiliselt õnnelikest mittenägijatest noortest saavad etenduse lõpuks eluga rahulolematud ja segadusse viidud pimedad. Nad ei tea enam, mis on õigem, kas leppida oma puudusega või jääda lootma imele, et saabub kord aeg, mil nemadki näevad taevatähtede imelist valgust. Ignacio sõnad, et pimedust ei saa ignoreerida ja normaalsust pole olemas, tunduvad hetkeks olevat õiged, kuid kas see on põhjus mitte olla õnnelik ja eluga rahul.

    Kuna näidendi tekst on suhteliselt mahukas ja intensiivselt kõlama pandud, tekitab küsimusi ega anna lõplikke vastuseid, siis jäävad lavastusest kõlama vastandlikud tunded unistuse ja reaalsuse ning armastamise ja vihkamise vahel. Hääbuv valgus vaatuste lõpus annab mõista, et keegi pole millegi eest kaitstud.

    Kuigi psühholoogiline teater võib tihti olla igav (vähemalt siinkirjutaja jaoks), ei saa seda selle lavastuse kohta väita. Antud juhul oli tegu äärmiselt pingelise ja kaasamõtlemist nõudva lavastusega. Kohati oli näitlejate mängus küll tunda mõningast paatoslikkust, kuid üldplaanis see ei häirinud.

    Pimedus, mittenägemine on midagi sellist, millele nägijad inimesed tavaliselt ei mõtle, sellised asjad lihtsalt ei tule meelde. Nägijad ei kujuta ette, mida tähendab olla pime. Võib ju tule kustutada, silmad kinni pigistada ning siis teeselda, et ollakse pimedad, kuid samas jääb ju ikkagi teadmine, et kui silmad avame, on meie ees taas kogu maailm, kõigi oma värvide ja valgusega, mida pime inimene mitte kunagi näha ei saa.

    Kolmanda vaatuse lõpupoole kustutatakse paariks minutiks valgus, jääb ainult tegelaste hääl, nende jutt valguse igatsusest. Vaataja tehakse pimedaks ning saadetakse koju mõtlema.

     

  • Ehe linnulennult. Kõikjal. Eikusagil

    Kristiina Laurits

    ?Ars Ornata Europeana 2005? otsib dialoogi klassikalise kunstiga.

    Mitte kusagil ja samas kõikjal sünnib midagi. Seekord sündis Euroopa serval Lissabonis järjekordne ehtekunsti suursündmus.  ?Ars Ornata? toimus esmakordselt 1994. aastal Kölnis, ellukutsutuna assotsiatsiooni Forum für Schmuck und Design kuuluvate Euroopa ehtekunstnike poolt. Biennaal hõlmab nii teoreetilist loengute osa kui ehteväljapanekuid.

    Lissabonis ürituste rea alapealkiri on sellel aastal ?Everywhere. Nowhere?. Linnulennult ehet riivav ja kõikelubav ?Kõikjal. Eikusagil? jättis kokkutulnutele ruumi mõtiskleda igihaljaste küsimuste üle: kus on ehte koht tänases maailmas? kuidas on ehe seotud teiste meediumidega? mis on ehte mõte? Esitati küll küsimusi, kuid paaniliselt vastuseid ei otsitud. Nagu ei otsinud ehtele õigustust ka uhkel Belémi kultuurikeskuse väljapanekul ?Nomad Room?. Näituse kuraator hispaania ehteteoreetik Monica Gaspar oli kokku kogunud kaasaegse ehte pärlid ja lasi neil särada. Mõnikord asjad lihtsalt on. Antiigimuuseumis eksponeeritakse sündmuse teist suurt väljapanekut ?Closer? (?Lähemale?).

    Näitus oli toodud muuseumi püsikollektsiooni maalide, skulptuuride, mööbli, keraamika ja tekstiilide sekka ja nii võibki põhiekspositsiooni vaadata kui ehteväljapaneku teejuhti ja südametunnistust. Tekkinud mineviku ja tänapäeva kahekõne varieerus lärmakast sõnamängust sosinal poetatud vihjeteni. Õhk oli tähendustest  lämbe. Mineviku-oleviku sümbioosi stoppkaadrid rõhutasid vaatajaile, et ehted on mõistetavad just ja ainult oma kontekstis ja ajahetkes…

    Näitusele oli kutsutud esinema 23 ehtekunstnikku üle maailma. Üks kontseptuaalsemaid väljapanekuid oli portugallanna Cristina Filipe (kes kureeris ka sama näitust) fotoseeria sama muuseumi kogusse kuuluvaid ajaloolisi ehteid kandvatest muuseumitöötajatest. Portreemaali matkivad poosid, väärikas tume tonaalsus ja üllastest materjalidest reliikviad sulandusid ühtlaseks jutustuseks ajast ja inimestest.

    Õrnad portselannõud olid inspireerinud teist portugali kunstnikku Paula Paouri. Portselantassi purunemisel jääb järele vaid peotäis hapraid ja intiimseid kilde. Need kujutletavad killud oli kunstnik vormistanud hõbedasse. Mõtteline ajahüpe minevikust tulevikku.

    Austraalia filigraanimeistri Robert Bainesi massiivne käevõru ?Java-la-Grande? oli kannustatud pöörasest teooriast, et Austraaliat ei avastanud mitte James Cook, vaid 300 aastat varem portugali meresõitja Vasco da Gama. Portugallastest meresõitjad olevat XVI sajandi algul kaardistanud Austraalia ranniku ning sealse maa nimetanud Java la Grandeks. Näitusel seisis Bainesi käevõru kõrvuti samasse aega kuuluva kuldfiligraanist indo-portugali päritolu laekaga, tekitades küsimuse, kas tegu pole mitte sama autoriga? Selleteemalise loengu pidas Baines ka seminaril, kutsudes maailma ajaloo mänguliste visioonidega esile hulga üllatunud naerupahvakuid (eriti kohalike hulgas).

    Eestist olid näitusele valitud Tanel Veenre linnupea-kaelaehted, mis olid kõrvutatud muuseumi ühe süngeima maali, Hieronymos Boschi ?Püha Antoniuse kiusatusega?. Altarina kõrguv Boschi maal oma mutanteerunud tegelaskujudega ning kahel pool valvavad kaunid surmalinnud moodustasid kriipivalt greenewayliku kompositsiooni, äratades samaaegselt nii õudu kui iha.

    Mängus minevikuga pole iseenest midagi uut, kuid mis siis! Elus muuseum loob seoseid meie kaasajas ja tõestab, et ajaloo ilu võib mõjuda isegi neile, kes seda tunnistada ei taha. Ilu eelised on ette määratud. Nagu on ette määratud olla üheaegselt kõikjal ja eikusagil.

  • Lepo Mikko Türi Kunstigaleriis

    Tiit Jaanson

    Alates 28. veebruarist on Türi Kultuurimaja Kunstigaleriis avatud eesti kunsti klassiku LEPO MIKKO maalide näitus kunstikollektsionäär Mart Lepa erakogust.

    Näitus on avatud 31. märtsini 2013 aastal 

    Lepo Mikko (1911-1978) on silmapaistvamaid eesti kunsti klassikuid. Mikko lõpetas legendaarse Tartu kõrgema kunstikooli Pallas 1939. aastal ja oli koos Elmar Kitse ja Endel Kõksiga sõja-aastail olulisemaid meie maalikunsti uuendajaid, uute teeradade ja võimaluste otsijaid ning ka leidjaid .Kunstniku varane looming on käsitluslaadilt maaliline, ta teoste värvivalik on väga hõrk, Mikko kunsti kannab püüd harmoonilisusele. Kunstis huvitas teda ennekõike inimese kujutamine, ent ta on loonud ka palju väga häid maastikumaale, maalinud natüürmorte. Sõjajärgsetel umbsetel aastatel, kui kunstilooming oli rangelt kontrollitud, kaotas Mikko püüdlustele luua neiski oludes ikka head kunsti, oma isikupära. Paraku ka suurema osa sellest, millega võlusid tema varasemad tööd. 1950nendate aastate teisel poolel on Lepo Mikko meie maalikunstis taas kunstiuuendajate esimestes ridades. Toetudes ühelt poolt oma varasemale loomingule, samuti mõõdukamale osale maailmakunsti modernismiklassikast, kujundas Mikko monumentaalsusele pürgiva jõulise käsitluslaadi, oma kunstikeele. Mikkole järgnesid varsti paljud meie nooremad maalijad Kormašov, Roode, Põldroos. Ohakas. Mikko on loonud ka toredaid akvarelle, näitusel on väljas valik tema Krimmis valminud töödest.

  • Revolutsiooni hääl

    Olaf Mertelsmann

    CDga on kaasas kõigi laulude originaaltekstid ja tõlge inglise keelde ning lisaks ka muud taustinformatsiooni. Eestit esindavad „Koit” ja „Ärgake Baltimaad”. Valik on väga huvitav ja näitab, kui mitmekesised võisid olla protestilaulud. Nimetatud kooslusest võib näiteks leida punki, pateetilis-rahvuslikke laule, popmuusikat, rokki ja poliitilisi šansoone. Ühe laulu puhul on lausa tunne, nagu laulaks Punaarmee meeskoor. Esindatud on nii 1968. aasta Praha kevade hümn, mis taasavastati  1989. aastal, kui ka 1848. aastast pärit revolutsioonilaul, mis mängis olulist rolli 1989. aastal ning millest hiljem sai rahvushümn.

    Tekstid on väga mitmekesised, alustades XIX sajandi keskpaiga rahvuslikust luuletusest kuni kibemõruda irooniani välja. Selle plaadiga võrreldes mõjub Eurovisioni lauluvõistlus igatahes unerohuna. Kahjuks ei ole plaadi peal aga muusikat nendest riikidest, mis ei kuulu täna Euroopa Liitu. Me võime neid laule vaadelda kui allikmaterjali Ida-Euroopa rahvastiku meeleolude määratlemiseks ja  nende muutusetahte väljendusvormina. Me võime neid puhtalt muusikalisest vaatenurgast interpreteerida või neid lihtsalt niisama nautida. Mina olin igatahes ka emotsionaalselt väga liigutatud. Need laulud esindavad vabadust, demokraatiat, rahu, rahvuslikku enesemääramisõigust ja ka püüdlemist heaolu poole. Nagu CD koostajad märgivad, „võitlevad nad selle nimel, mida me täna vaatleme kui Euroopa projekti „südant””. Kas plaadi alapealkiri „Kollektsioon lauludest, mis viisid raudse eesriide lagunemiseni” vastab ka tegelikkusele, on siinkohal ebaoluline.

    Tegelikult võiks veel vaid lisada, et plaati saab Euroopa komisjoni juurest tasuta tellida, kuni seda veel jätkub. Loodetavasti pannakse see ka allalaadimiseks Internetti. Siinkohal lubatagu aga arendada järgnevat mõttekäiku. Ühise euroopa identiteedi ja mälestusmaastiku loomise tuhinas on Lääne-Euroopas järjest rohkem kontsentreerutud Teisele maailmasõjale ja eriti holokaustile. Euroopa Liidu idapoolsetes liikmesriikides on aga ajaloolise mälu keskmesse nihkunud stalinismiaegne  terror. Nii on kerge tekkima „ohvrite konkurents” seoses küsimusega, millele pole võimalik vastata – milline režiim oli tegelikult hullem? –, ning sellest tulenevalt jõutakse Ida- ja Lääne-Euroopa „mälukultuuri” vastandlikkuseni. Nagu hiljuti märkis Timothy Snyder, unustatakse meelsasti, et enamik Hitleri ja Stalini ohvritest oli pärit Ida-Euroopast ning nad ka tapeti seal. Aga miks peaks üks riiklik minevikupoliitika (kui meil midagi sellist üleüldse vaja on) euroopa identiteedi kujundamisel tuginema massimõrva mälestamisele?

    Sellega ei  taha ma öelda, et me peaksime nende diktatuuride riikliku terrori unustama või alla suruma. Kuid kas ei sobiks positiivsed ajaloosündmused palju paremini identiteedikujundajaks? Rahumeelne revolutsioon aastatel 1989–1991 viis Euroopa ajaloo kõige edukama demokratiseerumislaineni, mida erinevalt Esimese maailmasõja järgse aja autoritaarsetesse režiimidesse langemisega pole annulleeritud, ning külma sõja lõppemiseni. Nüüd oleks juba aeg muuta Ida-Euroopa rahumeelne, demokraatlik revolutsioon üleeuroopaliseks memoriaaliks  ning jätta Hitleri ja Stalini temaatika ajaloolaste pärusmaaks. Selleks peaksid aga ka lääne-eurooplased kõrvale heitma oma üleolekutunde idaeurooplaste suhtes. Ei saa ju olla, et „mahajäänud” idaeurooplased lõpetasid omal algatusel kommunistliku diktatuuri ja kinkisid Lääne-Euroopale Marshalli plaanist peale kõrgeimad rahudividendid, mis ületasid tervet läänepoolset abi Ida-Euroopale alates 1989. aastast paljukordselt.

  • VVV: Ljubov Polištšuki kiretango Mironoviga

    Vaapo Vaher

    Tüdrukutirtsul olid kõõrdsilmad ja kõverad sääred. Ise pisike, aga jalalabad suured. Tõeline pardipoeg. Elati sõjajärgse Omski agulis, barakis, jäledas kihisevas pesas, kus vaheseinad ei summutanud ainsatki heli: joomislärm, ähkiv keppimine ja kakluskisa oli kõigi elanike auditiivne ühisosa.

    Hommikul vara kihutas ema Ljubka ja ta õe-venna maast ning koos joosti mööda  poejärjekordi, ühest võis pika seismise peale saada suhkrut, teisest jahu, kolmandast margariini. Lapsed lükkas ema kõigile nähtavaks, et võiks õigustatult nõuda nelja hinge toidunormi.

    Kui vähegi võimalik, oli püsimatu tüdruk kodust lennus, kargas ringi poistebandega, veel kuueteistkümnesena peksis koos patsaanidega jalgpalli. Vahest jõudis koju õhtul üheteistkümne paiku, vahel hiljem, ükskord ilmus alles kell neli hommikul ja siis sai isalt rihmavorbid kannikaile. Tööd harjus varakult rabama, saagis-lõhkus puid, kandis kaevust vett, mõlkis ämbrid kaelkookude otsas loksumas.

    Ent äkki sündis ime, kord suvepuhkuselt kooli naastes märkasid hämmeldunud klassikaaslased, et Ljuskast oli saanud – iludus. Ta oli sihvakaks sirgunud, kehaliikmed kaunisse proportsiooni paigutunud, veidi viltu vaatavaist silmist helkis koketsust ja kirge. Tüdruku meeli oli valdamas ootamatu unistus – saada näitlejaks.

    Isa tahtnuks tüdrukut maalriks utsitada, ema õmblejaks, ent Ljuska lõi trotslikult pea kuklasse, loopis oma kehvad hilbud vineerkohvrisse ja pani end kirja kõrgematele estraadikursustele. Barakist lahkudes piinas teda järelejätmatult igatsus luksuslike  elutingimuste järele. Ta sõbrustas tumma tüdrukuga, õppis ära kurttummade keele üheainsa eesmärgi nimel – et pääseda tihedamini sõbrannale koju külla. Sest neil oli televiisor!

    Moskvasse saabudes tuli provintsitüdrukul end igal sammul tõestada. Ta kutsuti tööle music hall’i, siis Miniatuuride Teatrisse, kõikjal kõikjal tuli tal läbi murda intriigidest ja põlgusest. Selleks ajaks oli ta juba abielus näitleja, poeedi ja muusiku Valeri Makaroviga, ent peagi mindi lahku. Ljusjale jäi nelja-aastane poeg, kellele ta nüüdsest oli nii mamma kui papa, tassides poissi kaasa pikkadele ringreisidele, valmistades talle kõledais kroonulikes võõrastemajatubades elektripliidikesel lapsetoitu.

    Siis sähvatas äkiline kutse režissöör Mark Zahharovilt tulla ekraniseeringusse  “Kaksteist tooli”. Roll oli küll häbematult episoodiline, üksainus irooniline ja sõnatu tantsuduett Andrei Mironoviga. Ometi sai nende esitatud “Kiretangost” hiilgenumber. Ja neetult saatuslik. Sest stseenis oli ette nähtud, et tango lõppedes haarab Mironov partneri efektselt sülle, aga laseb sellel siis groteskse, maskuliinse hoolimatusega põrandale prantsatada. Vallatuks puändiks. Episoodist tehti terve hulk duubleid. Esimese aegu unustati näitlejannale madrats alla asetada ja naine kukkus valusalt tsementpõrandale. Teises viskas Mironov partneri madratsist mööda. Peagi tundis naine seljavalusid ja siit sai alguse Ljubov Polištšuki fataalne selgroovigastus.

    Filmikutseid järgnes nüüd otsatult, ereda ja “mittenõukoguliku välimusega” Polištšuk leidis ohtralt kasutust. Ent enamik lavastajaist olid mõttelaisad ja Ljubov käis filmidest läbi järjekindla vampnaisena. Tõeline pauk kärgatas alles Pjotr Todorovski “Intertüdrukuga”, kus Polištšuk tegi oma suurrolli.

    Eraelus jätkus juhuromaanide rida, mehi tuli ja läks, Ljuba ei ihanud enam kedagi orjastada ega ise orjaks saada. Kuni sõbrad hakkasid peale käima, et üks kunstnik on temast rabavalt huvitatud. Naine lasi teabe ükskõikselt kõrvust mööda, ent kui ka grimeerija üritas talle enne igat etendust kuulutada tolle kunstniku isikuväärtusi, siis otsustas ta persooni üle vaadata. Armeenia juut Sergei Tsigai, graafik-animalist, kunagise koloriitse kommukirjaniku Marietta Šaginjani lapselaps, on sügavalt intelligentne figuur. Kuid enne tutvumistseremooniat Ljubaga läks mees ärevusest narriks. Naine on hiljem tollast Tsigaid meenutanud: “Püksid lühikesed, kingad kõrge kontsaga, kõndis aga külg ees nagu kukk.” Mees oli kõrgekontsalised jalavarjud sõbralt nimme laenanud, et Ljubale kasvus mitte alla jääda.

    Tsigaiga elades täitus barakitüdruku unelm: luksuskorter, disainiloome triumf, maalid, vein, puuviljad. Ja lava- ning filmimenu. Ent kiretango Mironoviga ei lahkunud kehast, valud muutusid talumatuks. Haiglad, instituudid, vaevalised operatsioonid Moskvas ja Iisraelis. Ajalehed aina pasundasid: Ljubov Polištšuk taas lõikelaual.

    Nüüdse nädala teisipäeval saabus Moskvast teade – näitlejanna suri varahommikul. Tsigai oli ajakirjanikele hiljuti teatanud: me ei ravi teda mitte rohtude, vaid armastusega. Surm oli sedagi puhku armastusest kangem.  

     

  • Hästi panite, maa ja taevas!

    Kaur Garšnek

    “Oriendi” festivali üritused ei ole kunagi olnud üksnes ja eelkõige muusikasündmused, vaid pigem omamoodi “kultuurinäitused”, mis vahendavad meile kaugemaid traditsioone. Ent erinevalt mõnest eelmisest ekspositsioonist (näitena “Universumi tervendavad helid” 2003. aastal) ei jätnud seekordne kahtlustki muusikalise väärtuse olemasolus, kuigi kandis teatud üldisemat vaimsust ka subtiilsemail viisidel – läbi selle vaevutajutava nivoo, mida õige häälestuse (lõõpides: ja viirukisuitsu) korral on võimalik aimata pea igasuguse vaimulikult meelestatud ehk keskendunult sooritatud toimingu puhul. Ning seda sõltumata konkreetsest kultuurilis-sattumuslikust manifestatsioonist.

    Too sattumuslikkus pärines sedapuhku ent islamimeelse Lähis-Ida kultuuriruumist. Lõppevatele Türgi kultuuripäevadele pani väärilise punkti müstiliselt kõlava nimega ansambel Konya Türk Tasavvuf Müziği Topluluğu, kelle esituses võis nautida traditsioonilist sufi muusikat. Kontserdi teisel poolel sai lisaks (paljudele vist küll esimeses tähtsusjärgus) jälgida ka “pöörlevate dervišite” keerutamist. Ansambel ise oli 13-liikmeline: seitse lauljat ning kuus instrumentalisti (lautolaadne näppekeelpill, kaks bambusflöödilaadset puupuhkpilli, tsitter, viiulilaadne sülepoogenpill, raamtrumm ja veel kaks väiksemat, pulkadega mängitavat trummi).

    Kõlapildiliselt osutus ettekantu veenvaks tõendiks selle kohta, et mingis mõttes on siiski olemas seesugune asi nagu “orient”. Näiteks leidus esitatus (juba ajaloolistel põhjustel muidugi) selgelt tabatavaid paralleele klassikalise india muusika nukker-vaigistava, ühtlasi “lohutavalt” mõjuva tonaalsusega – seda eeskätt aga veerandtoonide ja glissando’dega kaunistatud instrumentaalsete passaažide puhul. Seevastu kooris lauldud joviaalsed hümnid viidanuksid nagu laadi poolest juba konkreetsemalt Vahemere piirkonna kuraasile.

    Laias laastus jaguneski etteaste muusikaline pool kaheks: maa – lihtsad ja löövad, vokaal-instrumentaalses unisoonis esitatud, jalga tatsuma panevad rahvalaulud ning taevas – religioossetest mõttemõlgutustest ja vaimuseisunditest inspireeritud meisterlik ornamentika, kõrgelennulised improvisatsioonilised kaskaadid ja looja enda suunas ülisirge noolena teele saadetud püha igatsus. (Ning see, kes ütles, et nii kõverast puust nagu inimene ei saa iial midagi sirget, nähtavasti eksis – temast saab vähemalt ühe voolujoonelise lennuaparaadi.)

    Nende kahe äärmuse üksteist täiendav dialektika tuli küll täie ilmekusega esile alles viimase pala puhul, milles vibuna tollele isetule püüdlusele äärmise piirini pingestatud, kõrgetes registrites helisev virtuoosne vokaalisoolo leidis koori ja pillimeeste ühehäälse heakskiidu kaudu valju ja enesekindla lõpplahenduse. Taas saavutati tasakaal. Kas see algne kõrge püüdlus kui selline nüüd ka esialgset sihtmärki lõplikult “tabas” või ei, või oligi eesmärgiks lend ise ja langemine puhastununa, jääb muidugi vaieldavaks, kuid vähemalt viljastati niimoodi maad ennast (mis ongi ehk põhiline). Sest kulminatsioonile eelnevalt olid need kaks printsiipi olnud igal juhul üksteisest täiesti lahus: mingit erilist kooskõla nagu poleks otsitudki, mistõttu (heli)tasandid jäid teineteisest lõpmata kaugeks – justkui ühe mündi kaks poolt. Jääb muidugi ka küsitavaks, kas kiri ehk äkki midagi kullile juurde võiks anda. Kuid pigem küll mündile endale…

    Seesuguse “puhastumisena” oli mõeldud ka järgnenud dervišite pöörlev tants, milles keerutamise kaudu esile kutsutud religioosse ekstaasi kaudu saavutatakse ühinemine jumalikuga. Ei tahaks pead anda, et selleni ka sügavuti jõuti, sest nagu kavalehelgi seisis, püüti “jääda meile harjumuspärase kontserdivormi ajaraamesse”. Ometi jäänuks üldmulje väga mõjus, kui seda poleks rikkunud “hästikasvatatud” publiku ovatsioonid, mis sõitsid tähendusrikkalt helisema jäänud vaikusele brutaalselt sisse. Hästi panite, sufid!

     

  • Millega lööd ja keda?

     

    Tiit Ojasoo ja Ene-liis Semper: Üldiselt me ei kakle. Meie sõrmenukid on roosad, õrnad ja puutumata. Aeg-ajalt vist küll tahetakse, et me virutaks, äigaks, viilutaks, röstiks, pillutaks, aga oleme siiani eelistanud rääkida oma teatris natuke teistsugustest eesmärkidest. Noh, näiteks, et võiks olla pühendunud ning teatris purjuspäi mitte lavale tulla. Või siis selline kummaline idee, et püüaks inimestele rääkida vastutustundest, või mis oleks, kui teeks lavastusi pigem aeglasemalt ja kallimalt, aga võimalikult hästi? Oh, on veel igasugu pööraseid mõtteid, ent vaevalt need meediat või riiki väga huvitavad. Ükski näitleja pole ju jalaluud murdnud, ükski õllefestival pole meie ruume kasutanud. Me ise arvame, et võib-olla sellega me löömegi. Ja võib-olla sellega, et tahaksime olla teater, mis räägib järgmiste kuude jooksul näiteks sellest, et ennast õnnelikuks osta ei ole võimalik ning parem oleks vist mõistusele tulla kui jätkata senisel moel. Meie hüsteeriline ohudraama NO93 “Nafta!” lööb tõesti, lööb põlvest kõverdamata jalaga (korduvalt), otse alt üles. See on kaklus, mida on võib-olla võimatu võita – aga just nii tulebki kakelda.

    Kevadel järgneb XXI sajandi spiel NO92 “Stalker”. Pettumusena ei räägita siin mitte sellest, kas naine armastab meest ja kui, siis millist meest, vaid sellest, kas oleme ise märkamatult avanud ukse Tsooni. Hartmann ja Schubert teevad lavastuse, mis paneb näitlejate võimed proovile; mis on juba praegu esitanud väljakutse teatri tehnilisele personalile; mis on ülinõudlik teatri kui kunstiasutuse suhtes ning mis on meie elu väga raskeks teinud. Ja see on hädavajalik ning väga hea.

    Aga suvel, küsite te nüüd? Keda te suvel lööte, ja kus, kellega, millega, kui kaua? Suvel lööme me kõrvad lukku. Toome välja NO91 “Kuningas Ubu”, rock-oopuse Tõnis Mäega Haapsalu lennuväljal. Ja nüüd räägime me võimuihast, sõgedusest, olelusvõitlusest, rahvahulkade seljas ratsutamisest, evolutsioonist ja revolutsioonist. Võib seega isegi juhtuda, et soovime järgmisel aastal maailma parandada ning näha vähemalt NO89 sündi. Pöörane, kas pole? Löövtööstus vajab ju arendamist…

     

  • Aja lühilugu

    Tiina Käesel

    Viivi Aavik on esinenud näitustel üle 20 aasta, aga kuna ta tööd on olnud tagasihoidlikud nii mõõtmetelt kui välise efekti poolest, siis vaevalt et ta laiemale publikule silma ja meelde on jäänud. Nüüd tuleb tõdeda, et ta on olnud ehtekunstis üks puhtamaid minimalismi võttestiku kasutajaid ja tugev oma süsteemi ülesehitaja. Paekivist CD-plaatidega tuli ta esmakordselt välja metallikunstnike liidu  2001. aastal korraldatud näitusel ?Pae aeg? ja need olid sõna õiges tähenduses selle näituse hitid. Nüüd on ?paekivimuusikat? rohkem ?salvestatud? ja see seeria on suurejooneline nii silmanähtavas ajalikkuses kui ka aimatavas ajatuses. Ainus oht on, et tööde pealkirjad ei muutuks liiga otsituks, kunstlikult allitereerituks (?Rakvere reekviem?, ?Pirgu prelüüd ?).

    Tuntav igavikuline dimensioon on ka ta ehetel, mitte moe või stiili seisukohalt. Kunstnik on end vormiaskeesi teel taandanud, et maksimaalselt välja tuua maagis või meteoriiditükis esinevaid kihistisi ja struktuure. Ja taas süsteemi loomine nii autori enese loomingu kronoloogias ja valikus kui ka eksponeerimise meetodis. Tegelikult võiks see näitus olla tugevaks põhjaks kraaditööle ? kui see midagi annab.

    Ja veel. See näitus tuleks hoida koos ja leida võimalus ka mujal eksponeerimiseks (seda enam, et lehe ilmumise ajaks on uks kinni). Nüüd oleks aeg välja tulla grupinäituste assortiikarbist.

    Soodsa tähtede seisu tõttu on praegu avatud veel kolm näitust, millel esinejad on lõpetamise eriala järgi metallikunstnikud, kui see praegu üldse veel oluline on. Nõmmel, Kristjan Raua majamuuseumis on Aino Kapsta (saab tänavu 70) tööde näitus. Tõsine ja aus ehteloomingu, seega ka leivatöö ülevaatus. Pärnu maanteel disainigaleriis on Margus Kadariku (51) näitus ?Tsingiaeg? (praeguseks on ta EKA professor ja skulptor). Sarnaselt Viivi Aaviku omaga hiidaega ulatuva ajadimensiooniga installatsioon, ainult mehelikumas, otsesemas ja maisemas vormis.  Ja  lõpuks kaks ?puhast lehte?  möödunud kevadel lõpetanud Anni  Kagovere (22)  ja viimast semestrit läbiv Merle Kasonen (23) koos  pikka näituste loetelu omava  Ulvi Haagenseniga (41)  Vivian Napa galeriis näitusega  ?Vaiksel häälel?, kus  noortel ilmne ihalus vabade kunstide järele. Kas nabanöör jääb järjest  hapramaks?

     

  • Raamatukauplus

     

    Suurima valikuga online-raamatu­kaup­lus Eestis: üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tun­di ööpäevas.

    Külastajatele avatud Tartus Küütri 16,

    E ? R kl 10 ? 18, tel 744 1627, faks 742 3345, e-post kriso@kriso.ee

    ? APOLLO RAAMATUKAUPLUSED

    Tallinnas Viru 23 avatud

    E ? R kl 10 ? 20, L kl. 10 ? 19, P kl 11 ? 16.

    Tartus Ülikooli 1 avatud

    E ? R kl 9 ? 19, L kl 10 ? 17.

    Pärnus Rüütli 41 avatud

    E ? R kl 9 ? 19, L kl 10 ? 17.

    Internetikauplus www.apollo.ee. Eesti- ja võõrkeelsete raamatute, kuns­ti- ja kirjatarvete müük. Raamatute telli­mine välismaalt. Iga nädal sooduspakkumised. ISIC- ja ITIC-kaardi omanikele 5%ne soodustus kõigilt ostudelt. Klienditugi 654 8485, e-post info@apollo.ee

    ? AS ALLECTO

    Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud

    E ? R kl 9 ? 18 ja L kl 11 ? 16. Ingli­se-, saksa-, prantsuse- ja his­paa­nia­keelse kirjanduse õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalend­rid. Aasta­ringsed sooduspakkumised.  

    Tel 627 7231, 627 7230, faks 627 7233,

    e-post allecto@on­line.ee

    ? MAURUSE RAAMATUKAUPLUS

    Tallinnas Sõpruse pst 179 avatud E ? R kl 10 ? 19, L kl 10 ? 17. Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raama­tuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsi­töö­hu­vil­is­tele ning majapida­mis­kaubad.

    Tel 652 9613.

    ? RAHVA RAAMAT

    Pärnu mnt 10. Eestikeelne kirjandus. Avatud E ? R kl 9 ? 20, L kl 10 ? 17,

    P kl 10 ? 16.

    ? VÄIKE RAHVA RAAMAT

    Väike-Karja 5. Venekeelne kirjandus, eestikeelne uudiskirjandus, turismia­lane kirjandus Eesti kohta ning kooli- ja kirjutustarbed.  

    Avatud E ? R kl 10 ? 19, L kl 10 ? 17. Rahva Raamatu kliendikaardiga, ISIC ja ITIC-kaardi omanikele soodustus kõi­gilt ostudelt 5%. Info 644 3682,

    e-post rahvaraamat@uninet.ee

    ? BUKINIST J. Hammer

    www.oldbooks.ee, tel 644 2633.

    Roosikrantsi 6, Tallinn.

    ? TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD

    Tartus Ülikooli 11 avatud E ? R kl 9 ? 19,

    L kl 10 ? 16. Esimesel korrusel laste­kirjandus, ilukirjandus ja kantselei­kaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunsti­albu­mid ja võõrkeelse kirjanduse tellimine.

    Tel 744 1102, faks 744 1465,  

    http://www.ut.ee/Raamatupood,

    e-post bookshop@ut.ee

Sirp