feminism

?Sin City? on natuke naljakas film. Robert Rodriguez on kinolinale toonud  kolm Frank Milleri koomiksit. Ma ei ole vist paberkandjal ühtegi Milleri koomiksit näinud, päris kindel muidugi ei saa olla, mõnes juuksurisalongis on ehk näppu juhtunud. Aga nüüd, pärast filmi vaatamist, on mul tunne, et olen Milleri koomiksitest küllastunud. Film nimelt imiteerib koomiksit. Ja täiega. Kuigi kasutatakse elavaid näitlejaid, jääb neist mulje kui pliiatsijoonistustest.

Film on mustvalge. Kuid mitte täiesti, veri ja huuled on punased. Küllap oli sellise efekti saavutamine tehniliselt päris keerukas. Kaadrid vahetuvad jõnkslikult ? seegi suurendab koomiksiefekti. Dialoogid on napid, teksti antakse pidevalt sisemonoloogidena.

Ei nali ega kunst

Ausalt öeldes ei saa ma absoluutselt aru, miks sellist filmi oli vaja vändata. Äkki on ameeriklased üritanud teha kõrget kunsti? Või nalja? Välja pole kuigivõrd tulnud kumbki. Ekraniseeritud koomiks kannab endas otsekui lõpuaja märki, olles omas absurdsuses kultuurilise mandumise lõppjaam.

Aga vorm vormiks, vaadakem, mis on filmi sisu. Patt. Peaks nagu olema. Esimeses loos paistab patt olevat väikeste tüdrukute vägistamine, teises inimesesöömine, kolmandas prostituutide tulistamine. Kõik need patud on pealtnäha küll rängad, kuid ometi jääb filmist pinnapealne ja tühi tunne. Enda elus pole nii räigeid apsakaid ette tulnud, aga väiksemaid küll. Ja juba enda väikestestki pattudest on hinge jäänud oi, oi kui suured pained. Koomiksifilmi tegelastel näib aga kõik see, mida patt endaga kaasa toob, täiesti puuduvat. Jääb kahtlus, kas filmi autoritel on patt üldse korralikult läbi tunnetatud. Või on sin neile lihtsalt sõnakõlks, kolm tähte, mida annab efektselt punast värvi täis kallata. Ehk on Rodriguez  ja Miller oma teosega üritanud pakkuda vaatajale lunastust, üritanud veenda, et nende verevate tähtede taga polegi õieti midagi. Vähemalt mitte midagi tõsist. Või vastupidi: on midagi nii tõsist ja suurt, et on vaid koomiksi leebes vormis väljakannatatav. Tunnistan, ma ei saanud pihta. Seepärast otsustasin patu kohta pärida tarkadelt inimestelt.

Patu jälil Otepääl

Sõitsin Otepääle. Oli väga ilus ilm. Linnamäel katsusin kiviheitemasinat. Oimasin, et ?Sin City? patud jäävad minust liiga kaugele, äratundmisrõõmu pole. Mäelt alla tulles kohtasin Eesti maausuliste maavalla koja üht vanemat Epp Margnat. Küsisin, mis on patt maausuliste meelest. Epp ütles, et lapse tapmine ja piiripeenra kündmine. Küsisin, et kumb patt on suurem. Pidada olema võrdsed.

Mu nõutus süvenes. Läksin külastasin kohalikku luteri pastorit Jüri Stepanovit. Küsisin temaltki: mis on patt? Õpetajahärra polnud kidakeelne. Ta rääkis armastusega küpsetatavast kollasest saiast ? keeksist ja mustadest kätest, millega ei tohi tainast puutuda. Ja ta rääkis poisikesest, kes pillab kivi kogemata linnupessa. Õpetaja tõi veel näiteid pühaduse rüvetamisest ja mustusest, mis tuleb patustaja sisse. ?On võimalus, et ta ei märka, mida on teinud,? rääkis õpetaja, ?aga kui ta märkas, siis ta palub andeks. Kui ta märkab! See kehtib iga inimese kohta. Aga see äratundmise äär võib olla õhkõhuke.?

?Mis siis inimesest saab, kui ta on ära tundnud, et on patune?? küsisin.

?Kui patt on ära tuntud, siis algab puhastumine. Puhastumine käib kogu elu. Kui inimene saab aru, et ta on eksinud, siis hakkab tal väga valus häbitundest. Eksinud inimene on nagu murtud mänguasi, mis on nurka visatud. Kui sa vaatad oma lapsepõlve lelusid, siis kõik on katkised. Inimese katkised mänguasjad on selle inimese nägu või hing. Kes on see, kes lapiks tema hinge kokku uuesti? Mida teha, enne kui on hilja? Kirikus on inimesel võimalus ennast vaadelda, jutlus on inimese ja Jumala dialoog. Selle dialoogi kaudu võib ta selle õhkõrna ääre ära tunda.?

?Kas Jumal annab andeks??

?Jumal ei oleks Jumal, kui ta ei annaks andeks. Mis on armastuse suurus? Armastuse suurus peitubki andeksandmises. Luuka kadunud poja lugu on kõige parem näide. Muide, mis nende maausuliste meelest patt on? Ahah. Põllupeenra kündmine, seda ma tean. Pietistidele on väga selge, mis on patt. Või õieti veel ateistidele. Nemad teavad kõige paremini. Aga nad ei tea, et patu äratundmisele järgneb sügav kahetsus. Kuidas see päike uuesti välja tuua siis, kui paks suur pilv on eest, seda on vaja osata. Mitte näpuganäitamist. Inimene on väga õrn astja, mida lihtsalt ei saa sitaste kätega puudutada, ei tohi.?

?Kuidas see päike siis välja tuua??

?See on hea küsimus, ütlen nõnda, et ma jään võlgu. Ma arvan, et see, kes on patune, see inimene on õnnelik, kuigi sellega käib kaasas valu, patukahetsus, kuid see inimene, kes on õppinud selgeks andekspalumise, see on õppinud selgeks ka andestamise.?

?Kumb inimene on õnnelikum,? küsisin, ?kas see, kes elab patuste seas, olles ise patuta, või see, kes ei näe teistes pattu, kuid teab, et ta ise on patune??

?See, muidugi see,? ütles õpetaja.

Olin plaaninud pärida patu kohta ka Jehoova tunnistajatelt, mormoonidelt ja psühhiaatritelt. Aga küsisin hoopis meestelt kõrtsis. Mehed kõrtsis vaidlesid innukalt, lõpuks jäi peale seisukoht, et patt on lüüa ema.

Ei kahetsust ega häbi

Pärast vestlusi Otepääl sain ma palju paremini aru, miks ?Sin City? mulle ei meeldinud. Patud olid vägevad. Kuid puudusid nii kahetsus kui häbi, ei hingepiinu ega meeleheidet. Karakterid on ?Sin Citys? täiesti staatilised. Mitte keegi ei puhastu. Ei sisemiselt ega väliselt. Vastupidi. Päris kena pedofiil muutub lõpuks täiesti kollaseks. Filmis toimuvat protsessi võiks nimetada hangumiseks. Arvan, et inimesele on siiski loomuomane püüd patust vabaneda. Keeksitaigna seest peab pori välja saama. Patt peab olema liigutatav, väljaurgitsetav, siis on ta kuidagigi talutav. Kui see miski haaramatu, kuid end vägevalt kehtestav ?Sin Citys? on patt, siis on ta ürgne, igipüsiv, igal pool ja alati kohalolev. Päris ja kohutav. Iseenesestmõistetav. Aga sellisena ka täiesti mõttetu. Minu meelest. ?Sin City? on täiesti mõttetu film. Aga ei, siiski mitte. Tänu filmile vestlesin ma mitme inimesega patust ja natuke, mis siin salata, hakkas nagu kergem.

Ennevanasti kasvasid inimesed tugeva maatoidu peal ja paljud neist olid terved nagu purikad. Nad olid harjunud maast madalast tööd vihtuma ja heinakaarel või künnisiilul ei olnud neile võrdset tänapäevaste inimestega. Eestlaste geneetilist tugevust tõestab seegi asjaolu, et traditsiooniline viina ja õlle segamini joomine näiteks kusagil Võtikvere risttee kõrtsis A.D. 1768 ei toonud eesti peremeestele erilisi komplikatsioone: keegi polnud kuulnud idiootide toonasest üleproduktsioonist eesti rahvuskehandis. See viin kadus meie geenide tugevusse. Huumor ja kõigist halbadest asjadest üleolemine laskis esimesel Eesti pagulaspõlvkonnal suhtuda kõigesse kui kergelt mööduvasse: neil, kui ei oldud just Jaan Oks, oli nali igal sammul. „Suits!” saadab Vilde Berliinist Suitsule telegrammi. „Kas olete seal ja kui olete, millega te tegelete? Vilde.” Gustavi vastus: „Seisan Kopenhaageni peapostkontoris ja saadan teile telegrammi. Üksikasjad hiljem.” Vaat sellised naljad olid. Naer on alati olnud olulisim tegur kartmatuse loomiseks, milleta pole võimalik maailma realistlikult hõlvata.

Sellepärast ärgem tehkem ka Tammsaarest mingit dekadentlikku äbarikku. Kes oli Tammsaare ja mis teda iseloomustas? Alati surus ta töömeeste karedaid käsi, alati, kui mahti sai, oli ta töömeeste, lihtsate inimeste, kas või vabrikutööliste keskel. Ja ikka lai rahvalähedane huumor varuks: tõeline rahvamees, keda ootaks pidulauda iga vallavanem, maa-arst või -politseinik. Ja selline on ka tõsine eesti kirjanik: kus on pleebs, seal on ka tema – küsitlegu ta või lahtilastavaid Kreenholmi töölisi, keda nüüd Soome kapitalistid pügavad. Osalegu või maapeol kohaliku rusikakangelase Kämbla-Kosta seltsis! Eestlus avaldub lihtsa inimese hinge lihtsate struktuuride kaudu, see on alati nii olnud.

Hiljuti möödus eesti kirjanduse suurmeistri Tammsaare sünnist 130 aastat ja varsti möödub tema surmast 68 aastat. Nüüd, nende tähtpäevade vahel, on aeg lahti mõtestada Tammsaare panus filmikunsti. Suurim teetähis selles vallas on ilmselt Mikk Mikiveri 1975. aasta film „Indrek” Harri Kõrvitsaga peaosas. Siinkirjutaja elu on kulgenud nõnda, et olen korduvalt pidanud kohtuma inimestega, kes ei tea Eestist midagi ja kes seetõttu halvustavad meie kultuuri. Eks mäletavad ju nii mõnedki küsimusi: „Kas Eestis on elektriliine?” – „Kas Internet on juba jõudnud ka Eestisse?” – „Kas Arvo Pärti tuntakse siis tõesti ka Eestis?” Või ka sellised: „Öelge palun, kas Eestis on pooled koerad hulkuvad?”

Peab olema väga palju fantaasiat, et nendele küsimustele vastata. Selliste tähendustiinete filmide nagu „Indrek”, selliste problemaatiliste institutsioonide nagu Mauruse kool puhul aga võib tähendusvälju jäädagi seletama neile, kes midagi mõista ei taha. „Eesti poiss peab õppima nagu hull!” Miks just eesti poiss? „Emakeel on sinu suurima õrnuse, suurima armastuse keel…” Kas suurt armastust ei saaks siis teises keeles väljendada?

Või siis võib „Indreku” võhivõõras vaataja sinisilmselt küsida: miks kõik surevad, kes meid armastavad? Oli Puškin, oli Tolstoi, aga nüüd? Ka professor Köler on Peterburis surnud… Või võtame pan Wojtinsky probleemi: loo jutustamise ajaks on ta jõudnud maale (Eestisse), kus polevat ei keelt ei kultuuri, ehkki ta oli kunagi olnud parim masurkatantsija kogu Piiteris ning oli ise oma silmaga näinud, kuidas Strauss tuli viiuliga! Ja nüüd siis tulla keeletühjale maale, Dorpati linna, härra Mauruse kooli, kus „pole õigust ega ilusaid rõivid”.

Mingi keel on ju igal pool, kas või viipekeel, ja kui see briti professor, kes minult küsis, kas Eestis leidub inimest, kes on Arvo Pärdist kuulnud, võib tema rahustuseks naljaviluks vastata: jah, oleme küll puude otsas, aga mingit häält me siiski teeme ja mingi keel on ka meil!

Tammsaare sulest said nõukogude ajal filmiaineks millegipärast just need lood, kus juttu millestki kaasaegsest. Siis oli kõige kaasaegsem aatomisõja oht. Filmis „Indrek” loeb koolijuhi parem käsi herr Ollino mingi teksti: „Kas võib keegi kellelegi kallale tulla, kui see toob kaasa selle poripiisa hukkumise, mida nimetame emakeseks Maaks?” Probleem köidab joomaseltskonda ja õpetaja Slopašev hoiab raua kuuma: „Kui inimene võib maakera õhku lasta, kuhu jääb siis lunastus?” „Aga,” vabandab matemaatik Molotov ja pärib Indrekult, „kas on loogiline, et maakera puruks kui maksimum? Meie oleme purjus kui sead Chicago tapatallis, sest surm paneb seagi purju – teie olete ainuke kaine, ütelge, kas on loogiline?” Ja kuigi härra Molotov on Indrekule kasvatanud matemaatilise peaaju, ei tea Indrek selle kohta küll midagi ütelda.

Meie aga küsime: kust võttis 1940. aasta märtsis surnud Tammsaare selle, et kunagi leidub maakeral nii palju relvavarusid, et neist piisab Maa orbiidilt väljalöömiseks? Kust tuleb see geniaalne prohvetlus? Muide, samu jooni rõhutatakse ka Jaan Toominga „Põrgupõhja uue Vanapagana” (1977) filmiversiooni lõpus: „Taevas tahab teada, kas inimene on üldse niimoodi loodud, et ta võiks õndsaks saada? Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse siis pärast surma põrgu? Kui inimene ehk tõepoolest on niimoodi loodud, et ta ei või õndsaks saada, kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb ta tagasi võtta. See tähendab seda, et inimsugu, nii nagu ta on, lastakse hävineda ja saadetakse sinna tagasi, kust ta tulnud on.” See on väga jõulise filmikeelega lavastus, millest siiani meelde jäänud vana Antsu maja eemale viskav Lembit Eelmäe kehastatud Põrgupõhja Jürka ning fraasid nagu „noor Ants pani Maia tuksu”.

Aga taas on Toominga lavastuski esile tõstnud üleüldise kataklüsmi teema: inimene tuleb tagasi võtta. Ja paradoks ongi selles, et inimene võidakse tõesti igal hetkel tagasi võtta, piisab vaid kirjaoskamatust soldatist tuumarakettide juhtimiskeskuses ja ongi krõška. Küsimus on vaid selles, kust võttis Tammsaare selle prohvetlikkuse, ja seda ajal, mil kogu Hispaaniale loobitud pommide hulk võrduks ühe tänapäevase Tridenti raketi plahvatusjõuga? Kas ideed olid juba õhus ja Tammsaare pani need kirja?

1970. aastate „Põrgupõhja uue Vanapagana” film sündis ajal, kui Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Ülo Vilimaa ja Mati Undi juhtimisel kujunes Vanemuisest eksperimentaalsete teatriuuenduste keskus. Ka filmis on palju elemente, mida oli varem alati teisiti tehtud. Tegevus toimub pimedal laval, mille üle kumab planeetidest ja tähekogudest moodustunud ussikeele-märk. Kuna seitsmekümnendad oli aeg, mil räägiti palju põhjarahvaste ühisest ürgsest enesetunnetusest, siis algab film laulukesega: „Eit oli eessa ikke-essa, taat oli taga rakke-essa, eide küüned künnivada, taadi varbad vabisesid. Suurta tööda tehta-essa, vaeste laste vaevadessa, mäed nemad kündsid männikussa…” Tegelaste suhtlusdistants on nii väike, et nad räägivad üksteisele suu sisse või krae vahele. Asja teevad veelgi keerulisemaks süntesaatorimuusika ja kõikvõimalikud kajaefektid, juba surnud inimesed (põrgueit Lisete) löövad kaasa saturnilistes mängudes ja tantsudes. Tammsaare hakkab kergelt ära kaduma, kuid Tooming ei asenda teda ka mitte halvasti.

1977. aasta „Vanapagan” ei ole 1964. aasta Vanapagana (Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi oma) kordus ega edasiarendus. Müüri ja Kromanovi filmis tegi nimiosas oma suurrolli juba eakas näitleja Elmar Salulaht. Noore Antsuga, kes aga Maia tuksu pani, juhtus selline stseen, mis huvitas toonast tsensuuri. Juula poeg pidi noore Antsu tapma, selle eest, et too oli Maia tuksu pannud. Kaua valvas ta, kuni „Ants ja see teine end alasti võtsid ja ujuma läksid”. Ta pidi mõlema kahega ühekorraga lõpetama. Alastistseenide hulka käskisid võimud aga tolleaegses teatris võimalikult minimeerida.

Üldse võib lõppkokkuvõttes öelda, et Tammsaare romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan” on põhjamaine lugu sellest, kuidas inimesed ilma omasuguste seltskonnata toime ei tule
: Eesti karm kliima ja loodus eeldavad tõsist koostööd ja üksteisemõistmist. Laenata üksteisele soola ja seemnevilja, aidata maaparanduslaenuga – see kõik pidi taas ühte tükki panema tuhandeid aastaid vana killunenud kultuuripeegli.

Ja kolmanda filmina, suurte kirgede Tammsaaret, näitas Leida Laius oma „Kõrboja peremehes” (1980). Oma elu esimese suure rolli tegid nad seal mõlemad, nii Kaie Mihkelson õrna naise, kõrgesti koolitet preilina, kes on kõigega nõus, põlastades ainuüksi reetmist; kui ka Lembit Peterson Villuna, kelle tragöödia on selles, et ta justkui on ja ei ole Kõrboja peremees. Eesti esimene tõeline kurva kuju rüütel – selline on Petersoni kehastatud Katku Villu helesinisel ekraanil. Aeg-ajalt üle ekraani jalutanud hiigelsuur koer hoidis üleval filmi koomilist liini, teda hüüti ka Kõrboja Moosiks. Väga vaimukas on hüüda moosiks just nimelt koera! See film ei ole interjööride poolest ka nii tume kui näiteks „Indrek”.

Kõik, kes episoodidesse ilmuvad, on purustatud hinged. Isegi Kõrboja sulane, viimane, kes oleks võinud südamega osa saada selle neetud maamulla pühadusest, heidab end silmusesse, kui sureb ta kalleim vara. Katku vanaperenaine sureb samamoodi, keegi ei tea, miks, ta endagi silm ei seleta seda, ei seletanud juba siis, kui esimesed mõtted surmast tulid. Maadligi, vettligi oli see maailm, mida klassik kujutas, aga ta põimis sellesse lootusekiire: iga ühesilmalise mehe kõrval on keegi naine, kes ta taas tantsupõrandale viib ja talle lubab, et kukkumist enam ei tule, kui aga teiste jalgu ometi risuks ees ei ole.

Selle teema juurde tuleks kindlasti mainida ka Ain Prosa telelavastust „Ma armastasin sakslast” (ETV Teleteater, 1998). Peakangelannat Erikat mängib seal Marika Barabanštšikova ja peakangelast Oskarit Kaido Veermäe. Oskari osatäitmisest on jäänud mulje, et väliselt hõõguva pealispinna all oli seal jäiselt ükskõikne ja rahulik inimene, kes läks juba isegi tundetust maailmast läbi sellest õieti osa võtmata, vilistades lõpuks isegi selle peale, et leiba ei ole. Ajaloohuvilisel vaatajal on seal siiski üsna palju üllatusi, näiteks võib osutuda ootamatuks, et vana parun elab viimases lobudikus või et pangas kuulatakse töö ajal raadiot. Tegelaste vahel on suured sõnad: „mõelda ja armastada”, „mind tagasi võtta”. Sõnade suurusest ei saa aru need, kelle majanduslik seis võimaldab vabalt armastada, ei Erika ega Oskar aga ei suuda seda kindlasti. „Kes tülitab oma armastusega viletsalt riietatud daami, kes läheb, kulunud kohver käes?” Erika meelest ei teinud seda keegi.

Eesti ajale kui kuldajale viitas „Elu ja armastuse” järgi tehtud telelavastus „Rudolf ja Irma” (1985), mille autoriks Gunnar Kilgas. Selles nägid nõukogudeaegsed Kulturträger’id ühe autoritaarse väikeriigi poliitilise pankroti eelaimdust. Kummaline küll, et selline asi keset stagnatsiooniolustikku välja hüppas, sest too maailm, mida see kujutab, oli ju jäädavalt kadunud. Ta ilmus, kui kasutada Rudolf Ikka sõnu „kahekümnekraadisesse külma”, kus ainsaks pidulikuks elemendiks „rohelised loorberid, millega pruudile ja peiule tuult lehvitatakse”.

Üks toredamaid osi selles on Viire Valdma kehastatud Lonni, kes õpetab õiget armastust ja kellel oleks see ka ise, kui „see ussikeel ei oleks vahele tulnud”. Võib-olla kaitses ilusat eestiaja-hõngulist lavastust kurjade tsensorite eest asjaolu, et lugu on sotsiaalne: ühest vaesest popsineiust, kes kõigi eelduste kohaselt peaks maal püsima ja Kalmu Eedile mehele minema, aga kes satub hoopis linna kuldsuust naistemehe küüsi. Naistemehe Rudolfi suurejooneline logorröa peaks olema õpetuseks tolleaegsetele ja ka tulevastele kuldsuudele, kuidas tühja jutu keerutamisega nii kaugele minna, et jutulõng ei katkeks ja samas on kõik surnuks räägitud. Rudolfi vihje, et nii teevad ka väikesed ja suured riigid, on, kui hakata mõtlema, romaani kirjutamise aegset konteksti arvestades üliväga tähendusrikas.

Mida Tammsaare lavastused kõige enam näitasid, oli kirjaniku dialoogioskuse esiletoomine. Tundub, et dialoogimeistri mõte töötas nii, et dialoogis anti ühele tüübile lobasuu ja peamiste mõtete väljendaja roll, teisele jäi vaikimine. Vaikija oli seal sellepärast, et vaikus arendas samuti pinget. Ramilda arvates hukutab Indrek teda vaikimisega, samas kui Rudolf pääseb vaid vintseldes Irma ilu mõjude eest, pääseb eelkõige selle viimse händikäpi pärast, mille Irma talle annab: Irma nimelt räägib vaid seda juttu, mida on vaja, vastab vaid hädavajalikele küsimustele.

Nüüd on plaanitsetud luua „Tõe ja õiguse” kõikidest osadest umbes kolmekümneosaline teleseriaal. Vaevalt suudaks selline asi olemasolevale midagi lisada. Meil on ka teisi teoseid, millest filmilugu luua. „Ümera jõel” ja „Andrese elukäik” ootavad filmiks saamist, Masingu „Rapanui vabastamist” ei tohiks päris kõrvale lükata.