Toeta
Otsi

feminism

  • Poliitikud vastutagu ka lasteteatri eest

    Lotte Faarup

    Eelmisel hooajal anti Taanis kokku 11 500 etendust, neist 4500 ehk peaaegu pool mängiti lastele. Huvitav on see, et kokku vaatas möödunud hooajal teatrit 2,2 miljonit taanlast, aga lapsi oli neist vaid 510 000. Põhjuseks on see, et täiskasvanute teatritega võrreldes ei ole lasteteatril suuri lavadega saale. Lastele mängitakse küll palju, aga mitte nii palju lapsi ei käi teatris. Meil on seljataga pikk sotsiaaldemokraatliku valitsuse traditsioon, mis stabiliseeris kultuuripoliitika. Kaks ja pool aastat tagasi asusid valitsema parempoolsed ja minu hinnangul on nad asunud lasteteatri süsteemi hävitama. Nad on hakanud tsentraliseerima, truppe üheks suureks trupiks kokku liitma. Nad püüavad justkui taastada seda, mis vanasti oli: suured trupid, suured saalid, palju lapsi; et tehtaks koostööd erafirmadega.Neilei ole visioone, eesmärgiks on pigem palju raha saada. See puudutab ka meediat, ajakirjandust. Olen aru saanud, et Eestis ei pöörata lasteteatritele ajakirjanduses tähelepanu, ka meil on samad probleemid. Avalik arvamus on puudulik, ka meie peame oma olemasolu eest võitlema. Me peame panema poliitikud vastutama selle eest, et teater jõuaks lasteni. Kunstnikena peame pidevalt jätkama otsinguid, mitte rahulduma sellega, mis me oleme. On oluline, et ka Eesti poliitikud vastutaksid lasteteatri käekäigu eest.

    Taanis on umbes sada professionaalset lasteteatri truppi (nii suuremaid kui ka üheliikmelisi truppe), neist ligikaudu 25 on väga kõrge kunstilise tasemega. Vähestel on omad ruumid, enamik reisib ringi. Eestis mängitakse lastele palju muinasjutte. Seda teeme ka meie, kuid Taanis lähenetakse muinasjuttudele eksperimentaalselt. Me mängime lastele ka Shakespeare?i ja teiste maade dramaturgiat.

    Kord aastas saavad kõik trupid kokku festivalil, mis on hea võimalus kohtuda üksteisega, aga ka õpetajatega, meie lavastuste ostjatega. Siis nad näevad, mida nad ostavad, ega osta põrsast kotis. See on ka hea võimalus lasteteatri kunstilise taseme ja arengu osas nii kolleegide kui ka õpetajatega dialoogi astuda. Ka paljud õpetajad saavad omavahel lasteteatri probleemidest rääkida. Festival kestab nädal aega, etendused on tasuta, trupid saavad sümboolse tasu. Esimesed viis päeva mängitakse piirkonna lastele (algselt tehti festivale neis kohtades, kus lasteteatrit ei olnud, aga nüüd selliseid kohti enam pole). Nädalavahetusel mängitakse õpetajatele. Festival on kujunenud omamoodi lasteteatri poliitiliseks manifestiks.

    Kus me mängime, kui oleme ringreisidel? Mängime koolides ja nii-öelda teatriühingutes, kultuurimajades. Kohtume lastega nende enda keskkonnas. Kui kool ostab etenduse, siis saab ta riigilt osa rahast tagasi. Kui lavastus on fikseeritud kõrgekvaliteediliste truppide nimekirjas, siis maksab riik 50 protsenti kulutustest koolile tagasi. Kultuuriministeeriumi juures on viie eksperdiga koosnev komisjon, kes otsustab, millised trupid pääsevad nimekirja. Muidugi on seda väga raske läbi viia nii, et kõik oleksid rahul. Aga arvan, et on väga oluline teha vahet, milline on kvaliteetne teater ja milline mitte.

    Kuidas on meie lasteteatritrupid organiseeritud? Lasteteatrite organisatsioonis on 54 teatrit, see on lasteteatrite poliitiline katusorganisatsioon Taanis. Samal ajal tegutseb see tõhusalt ka kunstiliste eesmärkide nimel. Umbes kuus aastat tagasi rajati Kopenhaagenist põhja poole kool, kus lasteteatrinäitlejad saavad end arendada. Me areneme ja harime ennast jätkuvalt, olemas on ka programm lastenäitekirjanike koolitamiseks.

    Juba aastaid töötab organisatsioonis kvaliteedikomisjon. See ei jaga raha ja seetõttu pole ?ohtlik?. Viis inimest (kelle on valinud need 54 teatrit) vaatavad etendusi ja arutavad truppidega nende arengu ja kvaliteedi küsimusi. Teiste lavastuste kritiseerimine on väga raske, aga minu arvates väga vajalik. Ja lõpuks on ka Taani ASSITEJ. Me oleme tegelikult välismaal rohkem tuntud kui kodumaal.

    Mis minu meelest on lasteteatris kõige olulisem? Lähedus lastega. Minu kogemus näitab, et tuleb üritada suhelda lastega samal tasandil. Etendustel ei tohiks olla väga palju lapsi. Oluline on ka see, kuidas lapsed on paigutatud. Võid valida võimaluse paigutada palju lapsi endast kaugele või siis kolmele poole enda ümber, siis saad näha nende nägusid. On mitmeid võimalusi, kuid minu kogemus ütleb, et lähedane kontakt on väga oluline. Teater on vaatajate ja trupi kontakt.

  • Tartu Üliõpilasteatril koorub ülestõusmispühade ajal koguni kaks lavastust ühel päeval!

    Sven Paulus

    Tartu Üliõpilasteater toob teatrikuu ehk märtsi lõpus lavale koguni kaks lavateost korraga. Tartus Genialistide Klubis esietendub 28. ja 29. märtsil Enor Niinemägi dramatiseeritud ja lavastatud „Rääkiv Inimene“ (Jüri Ehlvesti samanimelise novelli järgi) mis vaatleb inimeses peituvate painete taguseid hämaraid maastikke.

    Samal ajal esietendub Tartu Uue Teatri ruumides aga Tartu Üliõpilasteatri teinegi lavastus – Kalev Kudu pöördub kolmandat korda vene „uue draama“ viljeleja Pavel Prjažko poole. Seekord on lavastuseks skisoanalüüs lauludega „Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kuidas teise ilma satud“ teksti „Трусы“ järgi (tõlkija: Aare Pilv).

    Rääkiv Inimene

    Uuslavastus kõneleb loo paranoilisest noormehest Federicust, kes ammuse õnnetuse või trauma tõttu midagi väga olulist oma minevikust unustanud on, ning kes tagasi eneseteadvustamise poole püüdleb, leidmaks oma hirmude põhjust. Argimurede sunnil ja lootuses parandada oma elutingimusi, sõlmib Federic ühe lepingu. Ühtlasi tahab ta leida taas oma kaotatud… mis ta arvabki seda olevat – armastust, hinge, sügavamat mina? Leping kui selline aga peidab ja peegeldab eneses alati teatavat „deemonlikkust“. Tekkinud olukorra tegelik traagika annab endast tunda unenägudes ja ulmades.

    Esietendused 28. ja 29. märtsil kell 20.00 Tartus Genialistide klubis (Lai 37 taga)

    Järgmised etendused: 30. märts; 10., 11., 12., aprill; 7., 8., 9., 14., 15., 21. ja 22. mai kell 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga)
     
    Lavastanud: Enor Niinemägi,
    Kunstnik: An-Liis Amur ja Marko Odar (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
    Valguskujundus: Karl-Jakob Marken
    Peaosas: Martin Tikk või Romero Tamre

    Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kuidas teise ilma satud

    Aegruumis on nihe, katkestus ja mingi seletamatu ärevus on haaranud N. linna elanikke. Nad on justkui mingisse vaakumisse sattunud ja nii nad mitte ei ela, vaid üritavad ära elada tühimikku millegagi täita püüdes. Niina kogub alukaid, Menti huvitab vaid minett ja arvutimängud, naised istuvad seriaalide ees, noored istuvad suhtlusvõrkudes, mehed joovad ja istuvad niisama. Ent nad üritavad pingsalt aru saada miks elu neis ja nende ümber muutub üha skisoidsemaks ning mis või kes on haaranud linnas võimu. Miski pole enam endine, miski pole enam nii nagu näib. Isegi tulnukad on sunnitud sekkuma. Kas Niina viimane meeleheitlik katse päästa maailma õnnestub?
     
    Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu.
    Kunstnik: Kiwa.
    Helilooja: Ahti Bachblum.
    Liikumine: Ave Loit.
    Peaosas Katrin Kalma (TÜ VKA etenduskunstid)

    Esietendused 28. ja 29. Märtsil kl. 18.00 Tartu Uues Teatris (Lai 37)

    Järgmised etendused 24. aprillil ning 1., 5., 24., ja 25. mail kell 19.00 Tartu Uues Teatris (Lai 37)

    Mõlema etenduse pilet: 5€ (õpilastele, tudengitele, pensionäridele) ja 7€. Gruppidele alates 10 inimest soodustus!

    Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Tartu Ülikool, Tartu Kultuurkapital, Garderoob, Kaubapall ja Genialistide Klubi

  • Kontrolliühiskonna agendid „CSI-st”

    Anders Härm

     

    Nüüd on  aga detektiiv nukra putukasõbra Gil Grissomi ja imalalt sentimentaalse kõiketeadja Horatio Caine’i kõrval üksnes teisejärguline ja juhm tegelane, kelle absoluutselt puudulik seksapiil on igaveseks tagaplaanile tõrjunud ja kelle nimi kunagi ei meenu. Loomulikult ei tähenda kriminalistide tulek klassikaliste dekkarite lõppu, vaid üksnes seda, et ka need on medieeritud uue kriminalistika diskursuse kaudu. Seriaalid nagu „CSI: Kriminalistid”, „CSI: Miami”, „CSI: New York”, „NCIS” jne on liiga kiiresti, vaid mõne aastaga üle ekraanide paljunenud, et see võiks olla päris juhuslik. Loomulikult  oli see produtsentidele äärmiselt tulus avastus, et dekkariformaat, mis tundus igasugusest innovaatilisusest ja kujutlusvõimest üheksakümnendateks kuivaks tõmmatud, oli suuteline niivõrd edukalt uuenema. Ent kas ei ole selle kõige taga siiski veel midagi?     

    Popkultuur peegeldab ühiskonda 

    Slavoj Žižek on 1920ndatel ajaviitekirjanduses toimunud üleminekut detektiivjutult detektiivromaanile analüüsides möödaminnes maininud, et iga selline muutus ja nihe peegeldab ka teatud muutust ühiskonnas ja Zeitgeist’is.1 XIX sajandi müstilise ja intuitiivse, müsteeriumide lahendusi justkui iseenda alateadvusest välja tõmbava gootiromaanide detektiivi asendab kahekümnendatel järk-järgult loogiline, deduktiivse mõtlemisega süsteemne semiootik, kes etteantud mänguväljal alati triumfeerib. Lugedes lõpuks kõik segi paisatud märgid õigesti kokku, jutustab ta hämmastunud kuulajatele lineaarses  vormis „tegeliku loo”. Detektiivromaani peategelased nagu Hercule Poirot, Nero Wolfe või miss Marple on kodanliku teadusliku ratsionalismi kehastused ning detektiivjutu peaaegu üleinimlikke võimeid omavate romantiliste selgeltnägijate järeltulijad2.

    Need ratsionalismi manifestatsioonid massikultuuris, kaosest korda loovad ja igasugust regulaarset korrapära austavad ning metafüüsikat tõrjuvad tegelased vahendasid sellist sootsiumikorraldust, mida Michel Foucault on nimetanud distsiplinaarühiskonnaks. Distsiplinaarühiskonna ideaalmudeliks oli Foucault’  jaoks katkuhaige, perfektselt valitsetud linn: hierarhiline, segmenteeritud, suletud, pideva jälgimise ja jälitamise all, individuaalsete kehade üle arvet pidav – ühesõnaga panoptikum per se. Mudel klapib hästi kokku meisterdetektiivi ratsionaalse korra taastamise projektiga – ta paneb kõik asjad jälle õigesse kohta. Eelmise sajandi keskpaigas hakkas aga distsiplinaarühiskond murenema ning asenduma järk-järgult uue formatsiooniga, mida Foucault nimetab kontrolliühiskonnaks. Kui distsiplinaarühiskond  soovis indiviidi keha endale allutada, siis kontrolliühiskond soovib juba midagi palju enamat – bioloogilist, kontrolli „loomulikku”, seesmist, vaimset omaksvõttu.

    Gilles Deleuze on Foucault’ käsitlust edasi arendades kirjutanud järgmist: „Distsiplinaarsetel ühiskondadel on kaks poolust: signatuur, mis tähistab indiviidi, ja administratiivne number, mis viitab tema positsioonile massi hulgas. Distsiplinaarsed ühiskonnad ei näinud nende kahe ühildatavust. Kuna võim ühtaegu nii individualiseerib kui ka liidab kokku, siis distsiplinaarne ühiskond konstitueeris kehandiks neid, kelle peal ta rakendas  võimu, ja modelleeris selle kehandi iga liikme individuaalsust. (Foucault nägi selle topeltlaetuse algupära preestri pastoraalses võimus – kogudus ja selle liige, kari ja üksik loom –, kuid tsiviilvõim toimib vaheldumisi ja kasutab teisi vahendeid, et kehtestada ennast „preestrina”.)

    Kontrolliühiskondades pole enam tähtis ei signatuur ega number, vaid kood. Kood on password, salasõna, samal ajal kui distsiplinaarseid ühiskondi juhitakse loosungitega. Kontrolli numbriline keel moodustub koodidest, mis tähistavad juurdepääsu informatsioonile või keeldumist sellest. Näeme, et me ei  tegele enam paariga mass/indiviid. Individuaalidest on saanud „dividuaalid”3 ja massidest näidised, andmed, turud või „pangad”. Võib-olla on just raha see, mis väljendab kahe ühiskonna erisust kõige paremini, sest distsipliin viitas alati tagasi vermitud rahale, mis lukustab kulla numbrilise standardina, samas kui kontroll suhestub vahetusväärtuste voolavusega”.4

    Distsiplinaarse ja kontrolliühiskonna erinevusi on lihtne ette kujutada binaarsete vastanduste kaudu. Mainitud vastandpaaridele nagu signatuur-password ja number-kood võib lisada sellised majanduse vallast pärit paarid nagu tehas-korporatsioon, tootmine  turustamine, industriaalne-postindustriaalne ja lõpuks sellised abstraktsioonid nagu staatilisus-voolavus, välispidine allutav distsipliin – internaliseeritud kontroll. Nagu Deleuze kirjutab, asenduvad distsiplinaarühiskonna normaliseerimistehnoloogiad otseste kontrollimehhanismidega, mis pole üksnes välised, vaid ka sisemised ning toimivad nii indiviidi kui ka ühiskonna, nii sotsiaalsete suhete kui ka keele tasandil.       

    Biotehnoloogilise kontrolli masinavärk

    Seriaali-kriminalist on distsiplinaarühiskonnast kontrolliühiskonda ülemineku suurepärane kehastus. Nii nagu üritatakse tungida naha alla kõikvõimalike biodigitaalsete jälgimisseadmete abil nii tungib ka kriminalist reaalsuse alla. Tema käes on  võimas biotehnoloogilise kontrolli masinavärk, millega tuvastatakse süüdlane ka ükskõik kui nappide ja ebatõenäoliste andmete põhjal, olgu selleks siis riidekiu struktuur või midagi muud selletaolist. Tema lahendab kuriteod reaalsusest – kehadest, materjalidest, objektidest jne – läbi tungides. Erinevalt detektiivist-semiootikust, kes taastab sümboolsesse korda löödud kaose indeksiaalseid märke kokku lugedes, läheb kriminalist kaugemale, nii lähedale reaalsusele, et see sarnaneb juba pigem sellega, mida Lacan nimetab Reaalseks. Kriminalist korjab oma tõendid reaalsuse „urruaukudest”: põrandavahedest,  seinapragudest ja küünte alt, see tähendab nähtava maailma alt. Totaalse biokontrolli agendina annab kriminalist selgelt mõista: pääsu ei ole!

    Erinevalt kahekümnendate aastate pedantsetest kodanlastest olid seitsme- ja kaheksakümnendate detektiivseriaalide alkoholilembesed, isiklike probleemide käes vaevlevad kangelased kodanliku ratsionalismi allakäigu kehastused. Nende korteris valitses kaos, kõrgusid õllepudelite virnad, mis oleks olnud „ennekuulmatu” Poirot’ või Nero Wolfe’i puhul, nende uurimistöö peamiseks takistuseks olid nad ise. Seitsme- ja kaheksakümnendate  detektiivid olid mingis mõttes eluheidikud, kes kõigest hoolimata lahendasid lõpuks endale võetud ülesanded. Kahekümnendate detektiiv oli eradetektiiv, kodanik, kes vastandus ametliku politsei saamatusele.

    Hilisem detektiiv, olgu „era” või „riigi” oma, oli saamatu üksnes eraelus. Colombo jääb nende kahe maailma vahele: vaheda ratsionaalse mõtlemisega, kuid kulunud heleda mantli ja klaassilmaga õnnetu sell oli tobuke, ilmselgelt mitte mingisugune härrasmees. Samas on sümptomaatiline, et „viimane” klassikaline detektiiv  Monk on juba patoloogiline juhtum – obsessiiv-kompulsiivne pedant, hullunud hüperratsionaalsus. Kriminalistidega tuli pedantsus tagasi: nende käed ei värise kunagi, kui nad kuriteopaigalt oma tõendeid kokku korjavad, nende tööd isiklikud probleemid märgatavalt ei häiri. Nad on mingis mõttes ekstsentrikud nagu klassikalised detektiivid või tunnevad vähemalt väga täpselt hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse piiri. Nende maailm baseerub teaduse, biovõimu, tähelepanelikkuse ja tehnoloogilise innovatsiooni totaalsel sümbioosil. Nagu õpetab Gil Grissom: „Kuula hoolega, mida asitõend sulle räägib”. Pisut liialdades võib lisada, et nad on nagu humaniseeritud küborgid: neil on üleinimlikult õilsad/ õiged tunded, silma asemel mikroskoop ja aju asemel arvuti. Nad on kontrolliühiskonna täiuslikud kehastused.     

    1 Slavoj Žižek. Looking
    Awry. An Introduction to Jacques Lacan through Popular Culture. An October Book, The MI T Press Cambridge, Massachusetts, London, England 1998, lk 48-49. 

    2 Piret Lotman kirjutab oma artiklis „Eurooplaste kultuur moodsas käsitluses” (Sirp 4. IX 2009) jutskui teatava üllatusega, et sai Donald Sassooni maailmakultuuri hõlmavast raamatust teada, et detektiivkirjandus sümboliseerib kodanlikku kultuuri. Kahtlemata ei ole see väide ei Sassooni ega ka siinkohal tsiteeritud Slavoj Žižeki oma, vaid tulenenud üsna mitmetest detektiivromaani käsitlevatest uurimustest. Samas on ikkagi Žižek see, kes osutab seostele ühiskondlike formatsioonide muutumise ja detektiivlugude žanri vahel.

    3 Tõlkimatu sõnamäng. Tuletatud sõnast divide ’jagama’. Vastandatud mõistele „indiviid”, mis tähistab üksikisikut. Seega võiks mõiste „dividuaal” võiks tähendada lõhestatud isiksust.

    4 Gilles Deleuze, Järelmärkusi kontrolliühiskondade kohta. – L’autre Journal, nr I, mai/1990. Tsit: Kuritöö ja karistus. näituse kataloog / tekstikogumik (toim Anders Härm), Tallinna Kunstihoone Fond, 2007, lk 132–136.

  • Natsionalistlike meeleolude kaardistamine jätkub

    Rael Artel

    Esimest korda ürituse praktikas koostati üritus avaliku üleskutse kaudu ning korraldajalegi üllatuseks oli vastukaja ootamatult elav. Rahvusvaheliselt ringelnud osalemiskutsung tõi kokku üle 50 väga tõsise koostöösoovi ja -ettepaneku oma ala pühendunud tegijatelt neljalt kontinendilt, andes kinnitust faktile, et rahvuslus on kunstiringkondadele huvipakkuv probleem kõige erinevamates piirkondades. Kahjuks ei soovinud/osanud/teadnud end projektiga haakida ükski kohalik kunstnik ega kriitik ning selle tõsiasja põhjuste üle võin vaid spekuleerida: kas on natsionalistlik hoiak siinsesse mentaliteeti ja identiteeti sedavõrd integreeritud, et ühiskondlikus diskursuses ning juba 15 aastat valitsuse eestkõnelusel vohavat natsionalistlikku retoorikat  ei peeta vajalikuks vaidlustada, või on ühiskond, mille osaks ka kohalik kunsti-scène, mulluste aprillisündmuste järel sellest diskussioonist lihtsalt tüdinenud. Ühelt poolt on kahju, et nii aktuaalse teema vastu on huvi väga hõre ning seminarile oli võimatu leida kedagi kohalikku Eesti olukorda vaatlema ja vahendama, teiselt poolt on tegu ilmselt laiema maailmavaatelise küsimusega kunstniku positsioonist ja kunstipraktika potentsiaalist ühiskondliku diskussiooni algataja ja selles osalejana.

    Nii seminari kui ka järgnenud mõttelaagri keskseks tegevuseks oli eelkõige intensiivne info kogumine ja vahetamine ning ülevaate saamine erinevates kultuurisituatsioonides toimuvast: kaardistada natsionalismi avaldumisvorme, selle juurestikuna toimivaid ajaloonägemusi ja ümbritsevast poliitilisest situatsioonist kasvanud argumente ning nende representatsiooni avalikus ruumis, vaadelda kunstnike reaktsioone rahvusluse ilmingutele, võrrelda põhjusi ja tagajärgi. Ootuspäraselt kujunes üritusest erineva taustaga professionaalidest koosnev, sisemise hierarhiata ning iseorganiseeruv avatud töösituatsioon, millest on välja kasvamas nii mõnigi pikem koostööprojekt.

    Toimunud mõttelaager oli kui kujuteldav ringreis läbi Euroopa ja maailma paikade: Türgist Ukrainasse, sealt edasi Ungarisse, Iisraeli, Saksamaale ning läbi Hollandi Iirimaale ja Kanadasse. Kui nüüd püüda rääkida üldistavalt natsionalistlikest meeleoludest ja liikumistest Euroopas, mis tegelikult pole võimalik iga rahvusluse erinevate lähteargumentide ja unikaalse kujunemiskonteksti tõttu, siis kahjuks tuleb tunnistada, et pilt on murettekitav ning see peegeldub üsna ilmekalt ka kaasaegses kunstis. Natsionalism on endiselt üks neid plahvatusohtlikke teemasid ökoloogiliste probleemide, vaesuse ja ähvardava energiakriisi kõrval, mis võib suure tõenäosusega destabiliseerida maailma ja põhjustada tõsiseid relvakonflikte.

    Lõuna pool on situatsioon emotsionaalsem, ning sellest toitub ka aktiivset ühiskondlikku dialoogi otsiv kunstipraktika ning olukorda mõtestav teoreetikute seltskond. Lähis-Idas, Türgis ja Balkanil toimuv pole jätnud külmaks kunstnikkonda ja kultuuriavalikkust laiemalt, kelle tegevus positsioneerub tihti pigem poliitilise aktivismi, protestikampaaniate ja otseste sekkumiste valda, kui et on vaadeldav galeriisse isoleeritud autonoomse praktikana. Kuna kunstiinstitutsioonid on nõrgad, vaesed või puuduvad sootuks ning/või nende tegevust piirab pidev häireolukord (Iisrael ja Palestiina alad), või on hoopis ülimalt kommertsialiseerunud ja pankade meelevallas (Türgi), siis toimub väga palju natsionalismikriitilisi kunstiprojekte otse linnaruumis, Internetis või mittekommertslikes projektiruumides. İstanbulis, kus kaasaegne kunst on juba aastaid kosmopoliitse korruptsiooni sümboliks, on kemalismikriitiline kunst eristatav lausa lainetena. Vägagi artikuleeritud ülevaate andis Türgi ja Balkani maade olukorrast Erden Kosova, kes tegeleb teemaga oma doktoriõpingute raames Londonis Irit Rogoffi juhendamisel. Uue fundamentalismi ja Türgi populistliku natsionalismi liikumise ümber ehitas oma ettekande üles teine türgi kuraator Övül Durmuşoğlu, kes ei tutvustanud mitte ainult kriitilisi, vaid ka internatsionalismi ründavaid hoiakuid, seda viimase, Hou Hanru kureeritud İstanbuli biennaali näitel.

    Ukraina, Eesti ja Ungari situatsiooni üks ühisjooni on rahvusluse, mis veel 20 aastat tagasi etendas revolutsioonilise vastupanuliikumise ja Nõukogude Liidu osalise lammutaja rolli, prevaleerimine valitsuste tasemel kui ka ärkamine oma äärmuslikes vormides. Tekkis küsimus, kuidas üks poliitiline ideoloogia, saavutanud oma eesmärgi (rahvusriigi taastamine), ei tõmbu tagasi, reformeeru ega vahetu välja, vaid muutub järjest domineerivamaks ning järk-järgult hakatakse aktsepteerima ka selle radikaalseid, vägivalda ja vaenu õhutavaid vorme. Sára Stenczer peatus põhjalikult Ungari olukorral, kus ajalukku kadunud Suur-Ungarit ei õhka taga mitte ainult üle tuhandelise liikmeskonnaga paremäärmuslik Magyar Gárda liikumine (millest kõneles ka põgusalt eelmisel „Translocal Express. Jubilee Edition” seminaril  ka poola kunstnik Joanna Rajkowska), vaid meeleolusid kütavad üles pop- ja rokkbändid. Natsionalistlik mõttelaad on saanud laiatarbe meelelahutuskultuuri osaks.

    Endised võimsad koloniaalriigid nagu Prantsusmaa ja Holland peavad praegu hakkama saama oma koloniaalse mineviku tagajärgedega, mis kehastunud enamjaolt emamaale saabunud ja sinna jäänud võõrtööjõuna, kes täidavad terveid eeslinnu ja üllatavad üldsust vägivaldsete rüüstamistega (2005. aasta sügisel Pariis) ja mõrvadega (atentaat Theo van Goghile 2004. aastal Hollandis). Ning reaktsioonid ei kutsu üles mitte ainult dialoogile ja vastastikusele mõistmisele, vaid selle kõrval ka ikka suuremale sallimatusele. Väga sümptomaatilise näitena pakkus Remco de Blaaij analüüsimiseks välja „Fitna”, Hollandi parlamendiliikme Geert Wildersi toodetud lühifilmi, mis seostab koraani otseselt islami terrorismiga ning näeb moslemites ohtu Hollandi liberaalsele demokraatiale ja elukorraldusele. Kui nii poliitikud kui popkultuur õhutavad rahvuste- ja kultuuridevahelist vaenu, siis kerkib paratamatult küsimus, kust tuleb viha. Mis on säärase pimeda raevu põhjuseks, et inimesed hakkavad põletama oma naabrite autosid ning peksavad sisse oma linnas poeaknaid? Kuidas raevu üles köetakse ja vastavas suunas manipuleeritakse? Kellele on see kasulik ja kes kannatab?

    Üks teema, mille tõstis üles Kendra Ballingall, on oma meelsuse manifesteerimine  ja enda määratlemine avalikus ruumis igasugu särkide, märkide, lintide, rätikute jms  sümboolikaga esemete kaudu. Palestiina rätiku, mis teatud regioonis on tugev poliitiline sümbol, võib paari euro eest osta igast H&M poest ning sellest on kujunenud teismeliste igapäevane aksessuaar. Samuti on muutunud kultuurikontekstiti rahvusvärvide kasutamine: trikoloor kuuerevääril pole sinna ununenud 1956. või 1991. aastal, vaid on muutunud väga selgeks ja ühemõtteliseks poliitiliste tõekspidamiste manifestiks.

    Väga raske on paaril leheküljel kokku võtta nädalast väga intensiivset ja informatiivset mõttevahetust. Mõttelaagri põnevamate ettekannete ja diskussioonidega on võimalik tutvuda järgmise „Public Preparation’i” publikatsiooni vahendusel. Millal see  valmib, ei oska ma küll veel öelda.

     

  • Idamaine ekstaas

    Igor Garšnek

    Alustuseks koraani retsitatiivide esitus hafiz Shamsher Alami (Kashmir/India) poolt. Araabiakeelne sõna (õigemini tiitel) hafiz tähistab isikut, kellel on kogu koraan peas ning kes on võimeline seda ka peast retsiteerima. Olgu kohe selgituseks öeldud, et moslemite koraani retsiteerimisel pole midagi ühist näiteks euroopaliku retsitatiiviga ooperikunsti tähenduses ning vähe sarnasusi on ka psalmoodiaga gregooriuse laulu stiilis. Kui mingeid paralleele üldse tõmmata, siis ehk keskaegse hümnoodiaga, ja seda just vokaalse melismaatika osas. Ning Shamsher Alami koraani retsitatiive kuulates sai küllap iga saalis viibinu kohe ka aru, et ta pole osaline mitte niivõrd kontserdil, kuivõrd vaimulikus rituaalis.

    Teine asi, mis torkas kõrva, oli kindlasti muusika laadiline eripära. Araabia muusikatraditsioonis on nimelt kasutusel helilaadid, mis ei koosne mitte 12 pooltoonist nagu õhtumaadel, vaid 17 kolmandiktoonist. Neid võidakse lisaks kombineerida veel ka 22 veerandtooniga, kui tegemist on Indiaga. Paras kõlaline kokteil, nii et eurooplase “hästitempereeritud kõrv” adus Shamsher Alami meloodiakäikudes küllap helirida, mis oli korraga nii mažooris kui minooris, olemata tegelikult kummaski.

    Kolmandaks, kui neid retsitatsioone n-ö vormilise liigenduse mõttes kirjeldada, siis oli tegemist pidevalt korduvate meloodiavormelitega (nagu 1960ndate minimalism!), kusjuures iga vormel jaotus perioodina kaheks motiiviks – esimene pikem ja teine lühem. Kuigi varieerumine oli intervallika mõttes ehk vaevu märgatav, siis rütmilis-meetriline külg muutus üsna silmatorkavalt. Lühidalt öeldes umbes nii, et tinglikult kolmeosalises meetrumis oli esimene motiiv 15–18 lööki pikk (huvi pärast arvutasin välja), ning teine, lühem, varieerus 12–15 löögi piires. Arvata võib, et siin oli vormi-rütmi kujundavaks elemendiks küllap koraani tekst ise.

    Kui Shamser Alami koraani retsiteerimine vältas tol õhtul üsna lühikest aega (alla poole tunni) ja oli rituaalmusitseerimisele kohaselt väljapeetud episood, siis teises kontserdipooles pakkusid tõelist idamaist muusikatulevärki Alim Qasimov, Fargana Movlamova (laul, daff-trumm) ja nende saateansambel Aserbaidžaanist. Nende esituses sai kuulda kolme mugaami. Mis on mugaam? Mugaam (araabia keeles maqam) on Kesk-Aasia ja araabia maade traditsioonilises muusikas teatud meloodiatüüp ja spetsiifiline helilaad, ning ka konkreetne ettekirjutus, kuidas sellel meloodial-helilaadil esituslik tervik kokku improviseerida. Selles mõttes on mugaam hästi sarnane india ragaga.

    Qasimovi-Movlamova lauldud improvisatsioonid demonstreerisid tõelist ida vokaalkunsti kõrgpilotaaži, öeldu puudutab eriti Alim Qasimovi meisterlikkust. Tema vokaalis oli kõike, mida laulja hing iganes ihkab: kandvat nn rinnahäält, helisevat kõrgregistrit, säravat falsetti veelgi kõrgemal ning spetsiifilisi kurguhäälseid nasaale, mis mõjusid eriti efektselt glissando’de ja tremolote kombinatsioonis. Pluss tõeline näitlejameisterlikkus, kuna ettekande juurde kuulusid ka aktiivne žestikuleerimine ja kehakeel kui selline. Oli selge, et meile etendatakse kolmel korral improvisatsiooniliselt musitseerides mingit konkreetset lugu, mis päädis tõeliselt ennastunustava ekstaasiga. Kahjuks polnud võimalik aru saada, millest neis temperamentsetes story’des juttu oli.

    Meisterlikkusest rääkides ei saa mööda minna ka saateansamblist: nii Rauf Islamov kamanca’l (väike jalale toetuv poogenkeelpill) kui Ali Agar Mammadov tar’il (miniatuurne kitarri moodi instrument) tegid publiku ees tõelisi virtuoositrikke. Nendeta poleks toda idamaist ekstaasiatmosfääri tõenäoliselt tekkida saanudki.

     

  • Teatri aastaauhindade laureaadid 2007

     

    Lavastajaauhind

    Elmo Nüganen – lavastus “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” (Tallinna Linnateater).

    Kunstnikuauhind

    Ene-Liis Semper – kujundus lavastusele “Kuningas Ubu” (Teater NO99).

    Naisnäitlejaauhind

    Hele Kõre – Karin lavastuses “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” (Tallinna Linnateater).

    Meesnäitlejauhind

    Lembit Ulfsak – Willy Loman lavastuses “Müügimehe surm” (Eesti Draamateater).

    Naisnäitleja kõrvalosaauhind

    Evelin Pang – Tiina lavastuses “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”(Tallinna Linnateater).

    Meesnäitleja kõrvalosaauhind

    Margus Prangel – Howard Wagner lavastuses “Müügimehe surm” ja osatäitmised lavastuses “Sürrealistid” (Eesti Draamateater).

    Draamalavastuste eriauhind

    Oleg Titov – lavastus “Libahunt” (Ugala).

     

    MUUSIKALAVASTUSE ALAL

    Žürii: Raili Sule (esinaine), Vahur Keller, Tiina Mattisen, Kristel Pappel ja Alo Põldmäe.

    Helen Lokuta – nimiosa ooperis “Tuhkatriinu” (rahvusooper Estonia) ja  osatäitmised kammerooperites “Tuleaed” ja “Mu luiged, mu mõtted”(Von Krahli teatri ja Nargen Opera ühistöö).

    Lauri Sirp – ooperite “Acis ja Galatea” ja “Abieluveksel” muusikajuht (Vanemuine).

    Muusikalavastuste  eriauhind

    Michiel Dijkema – ooperi “Tuhkatriinu” lavastaja ja lavakujundaja. Trupi motiveerimine säravale ansamblitööle (Estonia).

     

    BALLETILAVASTUSE ALAL

    Žürii: Tiiu Randviir-Tölp (esinaine), Ago Herkül, Kaie Kõrb, Enn Suve ja Oleg Titov.

    Mare Tommingas – lavastus “Peer Gynt” (Vanemuine).

    TANTSULAVASTUSE ALAL

    Žürii: Mall Noormets (esinaine), Heili Einasto, Tõnu Lensment, Jüri Nael ja Priit Raud.

    ZUGA ühendatud tantsijad – lavastuse “Naine ja Hunt” idee, koreograafia ja videorežii. Kanuti Gildi Saal.

     

    KRIITIKAAUHIND

    Määrab Eesti Teatriliidu juhatus. Kriitikaauhinna rubriigis tõstab teatriliidu juhatus tänavu esile teatripublitsistikat, valides parima tulemuse möödunud teatriaasta kajastamisel.

    Margus Mikomägi – püsiv missioonitundeline töö ning professionaalse orienteerumisega tehtud intervjuud ja teatriküljed Raplamaa ajalehes “Nädaline”.

     

    Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind

    Žürii: Anu Lamp (esinaine), Katri Aaslav-Tepandi, Jaak Allik, Rein Oja, Gert Raudsep, Indrek Sammul ja Ivika Sillar.

    Tiit Sukk – Jakob ja Hanna Erik lavastuses “Mao tee kalju peal”; Esav, “Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkelid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta”; Schürzinger, “Kasimir ja Karoline”; Casimir, “Aristo­kraadid”; Huhuu, “Popi ja Huhuu”; sulane Jaan, “Rehepapp”; Johanan Tsingerboi, “Kummikauplejad”; Davey, “Inishmore’i leitnant”; Capuletti jt, “Julia”; Tõnisson, “Kevade”; Aleksander/Aragon, “Syrrealistid” (Eesti Draamateater); Jass Tiiskäpp, “Epp Pillarpardi Punjaba Potitehas” (Tartu Teatrilabor Saueaugu teatritalus), osatäitmised lavastuses “Põrgu värk” (Ühendus R.A.A.A.M).

     

    Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind

    Ingomar Vihmar – “Hei, Luciani!”, “Batman mootorsaega”, “Küpressimägi”, “Lendsaurused”, “Novembri lõpp”, “Shoping&Fucking” (Ugala), “Tavalised inimesed”, “Mõned teravad polaroidid”, “Taksojuhid” (Von Krahli teater), “Tuletikke laenamas” (Vanemuine), “Adolf Rühka lühikene elu” (Eesti Draamateater).

     

    Georg Otsa nimeline auhind

    Žürii: Teo Maiste (esimees), Anu Kaal, Pille Lill, Taisto Noor, Mati Palm ja Jassi Zahharov.

    Rauno Elp – muusikaliselt ja näitlejameisterlikkuselt kõrgtasemel  ooperiosad ja kontserttegevus. Esile tõstetakse järgmisi rolle: nimiosa,  Mozarti “Don Giovanni”; nimiosa, Tambergi “Cyrano de Bergerac”;  Escamillo, Bizet’ “Carmen”; Scarpia, Puccini “Tosca”; Jeletski, Tšaikovski “Padaemand”; Germont, Verdi “Traviata”; Doktor, Kangro “Süda”, Sebastian, Eespere “Gurmaanid”; Don Magnifico,  Rossini “Tuhkatriinu”.

     

    Salme Reegi nimeline auhind

    Žürii: Rait Avestik (esimees), Enn Lillemets, Katrin Nielsen, Ene Paaver.

    Nominendid:

    Aare Toikka – muinasjutu “Väike merineitsi” dramatiseerimine ja lavastamine VAT-teatris.

    Lavastuse  “Kuidas elad?…Ann?!” lavastusrühm (Rakvere teater).

    Helle Laas – “Tsuhh, tsuhh, tsuhh” lavastamine Nukuteatris.

    Vadim Fomitšev – kunstnikutöö lavastusele “Käpipuu vennaskond” (Rakvere teater).

    Peeter Rästas – Habepea  lavastuses “Käpipuu vennaskond” (Rakvere teater).

     

    Laureaat

    Aare Toikka – muinasjutu “Väike merineitsi” dramatiseerimine ja lavastamine VAT-teatris.

     

    Natalie Mei nimeline auhind

    Žürii: Arne Mikk (esimees), Ann Lumiste, Mai Murdmaa, Enn Põldroos ja Kustav-Agu Püüman 

    Reet Aus – avar ja kunstiliselt põhjendatud vaatenurk, mis iseloomustab kostüümiloomingut lavastustele “Naistelaulud” (Nargen Opera) ja “Tuleaed”, “Mu luiged, mu mõtted” (Von Krahli teater, Nargen Opera). 

     

    Priit Põldroosi nimeline auhind

    Žürii: Lea Tormis (esinaine), Ingo Normet, Kalju Orro, Peeter Tammearu ja Margot Visnap.

    Anu Lamp – Eesti keelekultuuri pühendunud hoidmine ja pedagoogitöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis. Johannes Aaviku elutööd tutvustava, valgustuslik-uurimusliku lavastuse ja raamatu “Keeleuuenduse lõpmattu kurv” loomine.

    Aleksander Kurtna nimeline auhind

    Žürii: Monika Läänesaar (esinaine), Martin Algus, Ülar Ploom ja Lilian Tamm-Vellerand.

    Peeter Sauter – kestev ja keeletundlik tõlketegevus (sealhulgas 2006. a lavale jõudnud A. Milleri “Müügimehe surm” tõlge).

     

    Kristallkingakese auhind

    Artjom Maksakov – Mercutio S. Prokofjevi balletis “Romeo ja Julia” ja Prints P. Tšaikovski balletis “Pähklipureja” (Estonia).

    Natalja Popenko – osatäitmised lavastustes “Täna õhtul me ei mängi…”, “As you like it”, “Armastatutest ei lahkuta” (Vene Draamateater).

     

    TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHIND

    Žürii: Indrek Saar (esimees), Sirli Bergström, Tiiu Luht, Külli Root, Aime Unt ja Riina Viiding.

    Etendust ettevalmistava  töötaja kategoorias

    Hendrik Kiisler – mehhaanik (Eesti Draamateater).

    Insener-konstruktori oskustega, detailide ja materjalide asjatundjana tehnilist lõpplahendust teostav mitmekülgne metallitöömees. Teatrikunstnike hindamatu abiline.

    Etendust teenindava  töötaja kategoorias

    Enar Tarmo – Von Krahli teatri ja festivali “Baltoscandal” tehniline juht.

    Väljendi “pole võimalik” järjekindel mittekasutamine oma töös.

    Haldus- ja administratiivtöötaja kategoorias

    Marika Tint – Rakvere teater.

    Korraldus-ja personalijuht. Rakvere teatri ja Pärnu Endla ühistöö “Vargamäe kuningriik” koordineerimine, ideetasandist alates osavõtt teatri loomenõukogu  ning “Baltoscandali” korralduskomisjoni tööst.

     

    Karl Adra nimeline auhind

    Asutatud 2003. aastal Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali otsusega ja antakse draamanäitlejale, kelle korrektse eesti keele ja kõnekultuuri tõttu jõuab sõnum kõige paremini publikuni.

    Žürii koosseisus Aarne Üksküla, Anu Lamp, Peeter Tammearu ja Tõnis Rätsep määras auhinna Tallinna Linnateatri näitlejale Kalju Orrole.

    Auhind anti üle 21. III “Genoomi” etendusel.

     

  • VVV:Väravavaht riigipiiril

    Vaapo Vaher

    Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.

    Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.

    “Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli. Ta oli ammu kaalutlenud, milline peaks olema kommunismi pürgiva riigi juhtiv spordiala. See, mis kütkestaks vastupandamatult avaraid masse ja mille abil annaks veelgi kergitada kollektivistlikku paatost. Jalgpall näis selleks sobivat, et aga värgis veenduda, lasi Stalin Punasele platsile kombineerida ajutise jalgpalliväljaku, nõnda, et Juht koos kamariljaga said tribüünina kasutada harjumuspärast Lenini hauakambri katust. Demonstratsioonmäng (mis, muide, ka dokumentaalkaadreis säilinud) pani Stalini rõkkama ja asi oli otsustatud. Kinobossidele anti märku, et tarvis oleks üht optimistlikku, jalgpalliõhinast küllastunud kinotükki.

    Stsenaariumi aluseks võeti Lev Kassili bestseller “Vabariigi väravavaht”, mille peategelase prototüübiks oli Kiievi Dünamo legendaarne puurivalvur Anton Idzkovski. See mees kutsuti ka kogu meeskonnaga filmi osalema. Süžee oli lamedavõitu: Volga-äärses väikesadamas töötab arbuusilaadijana noormees, kes on oma töös erakordselt osav. Kõik arbuusid, mis naised kambaga kaldalt loobivad, püüab nooruk akrobaatiliselt kinni. Seda tsirkust juhtub jälgima kamp läbisõitvaid Moskva tehase jalgpallureid. Muidugi kutsuvad nad poisi otsemaid pealinna, oma meeskonda väravavahiks. Poiss sõidabki, teda saadab äkiline edu, mis lööb provintsinoorukile upsakalt latva ja ta satub karjääri libedale teele. Nooruk hülgab oma lihtsad tehasekaaslased ja tükib proffide sekka. Raha pole aga sotsühiskonnas väärtus, pigem sööt madalahingelistele, seda taipab peagi ka filmikangelane. Ta naaseb töölisklassi ja armsama manu ning aitab jalgpalliväljakul purustada Moskvasse sõitnud vaenuliku välismaise meeskonna Mustad Pühvlid. Seda viimast teeb ta muinasjutulise meisterlikkusega. Väravavahina tõrjub ta kõik vastase salakavalad pealelöögid, püüab ka penalti, lõpuks aga tormab postide vahelt väljakuavarusse, läbib imetlusväärse triblinguga kogu platsi, möödudes kümmekonnast abitust vastasest, ja lööb enam-vähem mängu viimasel sekundil otsustava kolli.

    Pateetilis-lüürilise foonina kaikus läbi filmi Dunajevski meloodia, millele oli sõnad kirjutanud komsomolilaulik Lebedev-Kumatš ja mis kuulutas nõukogulikku militaarset väravavahieetikat: “Hei, väravavaht, valmistu võitluseks, oled ju tunnimees, kujutle, et su selja tagant jookseb riigipiir…” jne. Laul oli tollase riiklikult aktuaalse kaitsetemaatika parafraas, kogu film aga kodanliku individualismi kriitika ja hõiskav hosianna kollektiivsustundele. Otsustavalt oluline oli ka nõukogulik Tuhkatriinu motiiv, mis kandis kogu toonast komöödiate tulva ja pidi osutama, et sotsialistlikul imekodumaal on kõik kaunis võimalik, igast köögitüdrukust võib saada minister, igast arbuusiloopijast väravavaht.

    Peategelast mängis blond ilueedi Grigori Plužnik, keda jalkalegend Idzkovski paar kuud õpetas elementaarselt palli järele hüppama ja esteetiliselt maanduma. Idzkovski ise mängis Mustade Pühvlite pahelist puurivahti. Jalgpallikuulsustest lõi kaasa veel Ivan Kuzmenko, kes hiljem natside kätte langenuna pidi osalema Kiievi Dünamo traagilises matšis Saksa armee koondise vastu. Fritsud said häbistavalt lakki  ja Kuzmenko koos mitme kaaslasega lasti maha.

    Ent repressioone tõi Kiievi Dünamole kaasa ka “Väravavahis” osalemine. Nimelt ei lasknud võtetega seotus jalgpallureid sõita ametlikule võistlusele Jegorovskisse ja üleliiduline spordikomitee andis välja käskkirja, milles “proletaarse printsipiaalsusega” pandi Dünamole kirja loobumiskaotus.

    Stalini plaan õnnestus, filmi menu oli absoluutne. Koos peategelastega sai armastatuks ka filmi koomiline paar, paksuke ja kiilas insener Karassik (Anatoli Gorjunov) ja laborant Gruša (Tatjana Guretskaja). Nende filmis pillatud pilarepliike kordas elavalt järele kogu rahvas, alates teravmeelitsevaist üliõpilastest ja lõpetades õllesaali jotadega. Jalkast sai populaarseim mäng, ehkki väljaspool kinolina pole venkudel siiani ühtki maailmavõitu.

     

  • Raamatukauplus

     

    Suurima valikuga on-line-raamatukauplus Eestis ? üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Küütri 16,

    E ? R kl. 10 ? 18, tel. 07 441 627, faks 07 423 345, e-post: kriso@kriso.ee

    APOLLO RAAMATUKAUPLUSED

    Tallinnas Viru 23 avatud E ? R kl. 10 ? 20, L kl. 10 ? 19, P kl. 11 ? 16.

    Tartus Ülikooli 1 avatud E ? R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Pärnus Rüütli 41 avatud E ?R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 17.

    Internetikauplus www.apollo.ee. Eesti- ja võõrkeelsete raamatute, kunsti- ja kirjatarvete müük. Raamatute tellimine välismaalt. Iga nädal sooduspakkumised. ISIC- ja ITIC-kaardi omanikele 5%ne soodustus kõigilt ostudelt. Klienditugi 654 8485, e-post: info@apollo.ee

    EURO PUBLICATIONS

    Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia majas Tartu mnt. 1 avatud

    E ? R kl. 10 ? 19. Müügil raamatud inglise, eesti, vene jt. keeltes, noodid, postrid jm. Info müügil olevate raamatute kohta ja tellimine tel. 661 2210,

    faks 626 7121, e-post: epeou@online.ee, www.europublications.ee

    AS ALLECTO

    Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E ? R kl. 9 ? 18 ja L kl. 11 ? 16. Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid. Aastaringsed sooduspakkumised.

    Tel. 627 7231, 627 7230, faks 627 7233, e-post: allecto@online.ee

    MAURUSE RAAMATUKAUPLUS

    Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E ? R kl. 10 ? 19, L kl. 10 ? 17. Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori- ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilistele ning majapidamiskaubad. Tel. 652 9613.

    LOGOSE RAAMATUTUBA

    Tallinnas Narva mnt. 51 avatud E ? R kl. 10 ? 17. Müügil kristlik kirjandus.

    Tel. 661 3713, http://www.logos.ee, e-post: logos@logos.ee

    BUKINIST J. Hammer: www.oldbooks.ee, tel. 644 2633.

    Roosikrantsi 6, Tallinn.

    RAHVA RAAMAT

    Pärnu mnt. 10 .Eestikeelne kirjandus. Avatud E ? R kl. 9 ? 20,

    L kl. 10 ? 17, P kl. 10 ? 16.

    VÄIKE RAHVA RAAMAT

    Väike-Karja 5. Venekeelne kirjandus, eestikeelne uudiskirjandus, turismialane kirjandus Eesti kohta ja kooli-kirjutustarbed.

    Avatud E ? R kl. 10 ? 19,L kl. 10 ? 17.

    Rahva Raamatu kliendikaardiga, ISIC ja ITIC-kaardi omanikele soodustus kõigilt ostudelt 5%. Kuni 7. III kõikidele klientidele kõik ostud 15% soodsamalt! Info 644 3682, e-post rahvaraamat@uninet.ee.

    TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD

    Tartus Ülikooli 11 avatud E ? R kl. 9 ? 19, L kl. 10 ? 16. Esimesel korrusel lastekirjandus, ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, kunstialbumid ja võõrkeelse kirjanduse tellimine.

    Tel. (07) 441 102, faks (07) 441 465, http://www.ut.ee/Raamatupood,

    e-post: bookshop@ut.ee

  • “Romeo ja Julia” 1. mai galerii

    Anders Härm

    Näituse avamine REEDEL, 15. märtsil kell 18.00

    Näitus on avatud 16.03 – 07. 04

    kunstnikud: Kristiina Hansen, Tõnis Kenkmaa, Laura Kuusk, Johannes Säre, Triin Tamm, Laura Toots, Anu Vahtra, Ånond Versto, Sigrid Viir

    kuraator: Anneli Porri

    Teate seda tunnet, kui tahaks väljendada oma erutust, afekti, igavust, sõltuvust, suutmatust, tahet, püüdu, võimetust, igatsust, frustratsiooni, sest miski ei ole meie käe või soovide järgi, taipamist, ebakindlust… aga ei saa, sest ei ole või ei leia õigeid sõnu. Sõnad ei ole isegi õiged, sest tunded on niivõrd kehalised, füüsiliselt aistitavad. Siis jääb üle ainult vastata sellele tundele ja väljendamispüüule asjadega ja tegevusega, elada see endast välja, luua objekt, mis näitaks nii selgelt ja möödapääsmatult, mis tunne on igatseda, erineda, olla kohatu, tähtsusetu, kuuluda kuhugi, olla supervõimetega.

    “Romeo ja Julia” on näitus kunstnikuobjektidena metaforiseeritud ready-made’idest. Näituseteosed on kõik kunstnikuobjektid, mis kasutavad igapäevaste tarbeesemete vormi või selgelt äratuntavaid materjale – köögitarbed, mööbel, voolik, ämber, post-it paber, kingad, õhkmadratsid, kummipael, tsement – , aga väikeste sekkumiste ja modifikatsioonide tõttu on nad muudetud kunstniku afekti väljendavaks ˛estiks.
    Hoolimata osalevate kunstnike fotograafia- või graafikaalasest haridusest võib esitatud töid pidada pigem skulptuurideks, ükskõik kas reaalses ruumis eksisteerivateks või ainult fotol näha olevateks ajutisteks konstruktsioonideks.

    Näitusetervikule andis nime Tõnis Kenkmaa omavahel ühendatud pooltühjade õhkmadratsitega töö “Romeo & Juliet”, mis esitab kõige paremini vastastikust sõltuvust, kehataju, vaataja varasemaid kogemusi ja psühholoogilist pinget. Samal ajal on kõik nii romantiline, ebaromantiline, banaalne ja eriline.

    Näitusetööde põhistrateegiaga tähistame ühtlasi 100 aasta möödumist Marcel Duchampi esimesest ready-made’ist.”

    Näitusega kaasneb raamat, mille koostas ja toimetas Anneli Porri, kujundas Indrek Sirkel ja välja andis kirjastus Lugemik. Tekstide autorid Anneli Porri ja Kristiina Hansen, intervjuud kunstnikega tegi Laura Toots.

    tekst: Anneli Porri

    1. mai galerii on ajutine pop up gallery Saarineni majas, kus asuvad nii Kultuuriministeerium kui ka Kultuurkapital ning kus jäid ootamatult tühjaks ühe butiigi tänavatasandil asuvad ruumid. Need ruumid on galeriina kasutusel 1. maini.Tegemist on erinevate asjaolude kokkusattumusel tekkinud projektiga, mille raames toimub kokku kolm projekti. ”Romeo ja Julia” on järjekorras teine.  1. mai galerii toimkond on: Anders Härm, Jaana Jüris & Neeme Külm

  • Humanismi unustus ja unistus

    Hasso Krull

    Teisest küljest on humanism kultuurilooliselt selgesti  piiritletud: see on hiliskeskajal alanud liikumine, millega tõsteti uuesti au sisse paganlik filosoofia, kreeka ja rooma kirjandus, viimaks ka egiptuse kultuur. Sellises tähenduses märgib humanism ennekõike kirjatarkust, ja kuigi sellega käis kunagi kaasas suurejooneline ühiskondlik projekt, on seegi nüüd unustusse langemas. Paganluse taastulek on tänapäeval nihkunud hoopis teisele tasandile: see puudutab nüüd rohkem inimese suhet loodusega, industriaalühiskonna kriitikat, ökoloogilisi mudeleid ja kogukondlikke utoopiaid, võib-olla ka patriarhaalse süsteemi lagunemist.  Igatahes ei nimetata seda enam humanismiks, kas või juba sellepärast, et humanism näib seostuvat ühekülgselt inimkeskse maailmapildiga, mille vaenulikkus teiste liikide ja elukoosluste suhtes on vahepeal ilmselgeks saanud.

    Ometi püüdis Mircea Eliade veel poole sajandi eest humanismile uut tähendust anda. 1966. aastal ilmunud kirjutises „Uus humanism” leiab ta, et usundiloolased on tänapäeval juba piisavalt andmeid kogunud ning nüüd oleks aeg neid tegelikult mõtestama asuda. Selleks tuleb aga igale religioonile läheneda kui omaette tervikule,  tõlgendades teda nii, nagu tõlgendatakse iseseisvat kunstiteost. „Kui usundiloolane püüab mõista tema uuritavates dokumentides väljenduvat eksistentsiaalset olukorda, jõuab ta vältimatult sügavama inimesemõistmiseni. Just sellise mõistmise põhjal võiks ülemaailmselt välja areneda uus humanism. Võib-olla oleks usundiloo panus selle kujundamisesse isegi esmatähtis. Sest ühelt poolt hõlmab religioonide võrdlev-ajalooline uurimine kõiki seni tuntud kultuurivorme, niihästi etnoloogilisi kultuure kui ka neid, mis on ajaloos mänginud juhtivat rolli; ja teiselt poolt läheneb õpetlane, kes uurib kultuuri religioosseid avaldusi, kultuurile seestpoolt, mitte üksnes selle sotsioloogilist, majanduslikku või poliitilist konteksti arvestades” (The Quest: History and Meaning in Religion. Chicago University Press, 1969, lk 3).

    Just niisuguse lähenemise kaudu jõutakse Eliade arvates tõeliselt viljaka ja kosutava kohtumiseni „teisega”, kelle tunnustamine toob paratamatult kaasa ametliku kultuuri relativiseerumise või isegi hävingu. Praegu võime juba kindlalt öelda, et uue humanismi  idee pole teostunud nõnda, nagu Eliade unistas. Hoolimata kõigist Eliade jõupingutustest, ei omandanud usundilugu „sügavama inimesemõistmiseni” jõudmisel esmatähtsat rolli, ei tema eluajal ega hiljem. Ilmselt ei ole selles süüdi ainuüksi usundiloolased, vaid asi on ka selles, et inimesemõistmise süvendamine ei ole enam valitseva kultuuri prioriteet. Küll tegelevad sellega mitmesugused allkultuurid ja vastukultuurid, ning akadeemilises maailmas püütakse toimuvat kaardistada multikultuurilisuse nime all. Kõige kaugemale on uue humanismi suunas liikunud  tänapäeva muusika, kus viljakas kohtumine „teisega” on saanud loovuse üheks peamiseks allikaks. Kuid just muusikale on omane see, et unustus ja unistus käivad väga tihedasti käsikäes.

    Teisisõnu, uue unustuse saabumine võib muusikas sageli olla ühe vana unistuse täitumine. Muusikas unustatakse kerge südamega see, mis on muutunud koormavaks ja kahjulikuks, ja võetakse ehmatuseta vastu kõik, mida inimestel on tõeliselt vaja. Nii võib muusika ületada poliitika, psühholoogia, sotsioloogia ja ajalooteadusegi, mis kunagi hiljem hakkavad toimunut mõistma – aga  siis on üks uus humanism võib-olla juba teostunud.

Sirp