Toeta
Otsi

feminism

  • Teod: MARE TOMMINGAS, I.D.A. festivali peakorraldaja

     

    Vanemuine korraldab I.D.A. festivali juba kuuendat korda. Meenutage festivali saamislugu – miks ja kuidas see sündis?

    2000. aasta detsembris tähistas Vanemuise teater oma balleti asutaja, Ida Erika Elizabeth Urbeli 100. sünniaastapäeva. Et tegemist on ülimalt olulise isikuga nii Tartu kui ka kogu Eesti tantsukunsti ajaloos, sündis idee hakata korraldama iga-aastasi rahvusvahelisi tantsijate ja koreograafide kokkusaamisi. Ikka eesmärgiga tantsukunsti väärtustada ja sellele tähelepanu tõmmata. Alates 2004. aastast toimub festival iga kahe aasta tagant. I.D.A. festivalil saavad kokku nüüdistants ja klassikaline ballett, samuti noored andekad koreograafid ja tantsijad Eestist ning väärt esinejad välismaalt.

     

    On see esimene kord, kus festival laieneb ka Tallinna?

    Jah, seda küll. Ja põhjus selles, et kui festivalile tuleb tantsumaailma selline täht nagu Iñaki Urlezaga Argentinast, siis oleks selge raiskamine anda vaid üks etendus Tartus. Nõnda annabki Iñaki Urlezaga ja tema trupp Ballet Concierto ühe etenduse pühapäeval Tartus Vanemuise suures majas ja teise esmaspäeval Tallinnas Estonia teatris.  

     

    Paar sõna festivali peaesinejatest. Miks just Iñaki Urlezaga Argentinast koos trupiga Ballet Concierto ning ungari trupp Compagnie Pal Frenak?

    Maailmakuulsat argentiina tantsijat ja koreograafi Iñaki Urlezagat sai eesti publik näha tantsimas läinud kevadel, kui ta esines koos oma partneri Tamara Rojoga 29. aprillil rahvusvahelisele tantsupäevale pühendatud balletigalal Vanemuises. Kes seda oivalist esinemist nägid, mõistavad ilma pikema selgituseta, miks me ta tagasi kutsusime. See oli lihtsalt nii võimas ja meisterlik.

    Seekord toob Iñaki Urlezaga balletitrupp eesti tantsupublikuni kaks erakordse tehnilise virtuoossuse ja lõunamaise temperamendiga esitatud lühiballetti. Tangoballetis “Destiny Buenos Aires” kõlavad Astor Piazzolla jt heliloojate loodud tangoviisid ning jutustatakse tango ajalugu tantsus ja pildis. Lühiballeti “Apollo and his Aunts” helilooja on Jacques Offenbach ja koreograaf Oscar Araizioni on inspireerinud Juan Carlos Ferrari näidend.

    Aastatel 1995 – 2005 oli Iñaki Urlezaga Londoni Kuningliku Balleti esitantsija ning alates 2005. aastast on ta Hollandi Rahvusliku Balleti juhtiv külalissolist. Tema kõrget klassi ja meisterlikkust näitab kas või see, et 2000. aastal tunnistas Suurbritannia kriitikute ühing Iñaki Urlezaga aasta parimaks meestantsijaks ja 2003. aastal Argentina parimaks tantsijaks.Laupäeval ja pühapäeval Tartu Sadamateatris esinev Compagnie Pal Frenak tegutseb nii Budapestis kui ka Pariisis ning on praegu ungari nüüdistantsu tuntuim nimi. Kindlasti väärib ta eesti tantsuhuvilistele lähemat tutvustamist. Tantsulavastuses “Fiúk” (“The Hidden Men”) tulevad lavale neli üsna napilt rõivastatud meest, kes koos publikuga sukelduvad meeste-poiste alateadvuse sügavikesse.

     

    Festivali raames esietendus (küll juba eile) Sadamateatris “Nixon”? Miks on selle tantsulavastuse määratlus koreograafilis-poliitiline tragöödia ja peategelaseks Nixon? Huvitav, kas president Bushil oleks seda lavastust ka kasulik vaadata?

    Ei oska öelda, kas ja kuidas Bush Janek Savolaineni tantsulavastusest aru saaks. Aga nagu “Nixoni” lavastaja-koreograaf ise on öelnud, huvitas teda kõigi nende ajaloost hästi teada poliitiliste afääride kõrval eeskätt see, mida Nixon pidi nii kõrgelt troonilt kukkudes üle elama. Teda huvitas ennekõike Nixoni inimlik pool. Ajaloolisi sündmusi on aga selles lavastuses mitmel korral kujutatud paroodiliselt. Ja vähetähtis pole kindlasti ka peaosa tantsiva Aivar Kallaste väline sarnasus Nixoniga.

     

    Festivali raames toimub ka Ida Urbeli nimeline konkurss, kus võistlevad noored tantsijad ja koreograafid. Kui palju on osalejaid?

    Esimest korda anti konkursi võitjale Ida Urbeli nimeline stipendium välja eelmise I.D.A. festivali ajal kaks aastat tagasi. Siis läks see jagamisele ZUGA ühendatud tantsijate grupeeringu liikme Jarmo Karingu ja aastaid Heterostuudios tantsinud Maarja Pärna vahel. Tänavu on Vanemuise tantsuteatri rajaja Ida Urbeli nime kandva stipendiumi suurus 20 000 krooni ning selle nimel võistleb 14 tööd: konkursile esitati 13 tantsulavastust ja üks tantsufilm. Stipendiumi peamine eesmärk ongi ärgitada noori tegijaid tulema oma uuemate tantsutöödega julgelt publiku ette.

  • Nigulistes algavad kinoneljapäevad

    Evelina Vedom

    Neljapäevast, 21. märtsist saab Niguliste muuseumis neljal märtsi- ja aprillikuu neljapäeval vaadata Eesti ajaloolisi mängufilme. Igavikulistele teemadele keskenduvad filmid kõnelevad elu ja surma tähendusest, usust ja lunastusest, inimese tegudest ja nende eest vastutuse kandmisest. Osalemine muuseumi sooduspiletiga.

    Näitusega „Ars moriendi – suremise kunst” kaasnevate kinoneljapäevade avafilmina saab 21. märtsil kell 18.00 vaadata Anton Hansen Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus vanapagan” ekraniseeringut (režissöörid Jüri Müür, Grigori Kromanov, 1964). Filmi juhatab sisse EELK Usuteaduse Instituudi professor Riho Saard.

    Inimese õndsakssaamise võimalikkusest kõneleva teose peategelaseks on vanapagan, kes läheb maa peale inimese lunastuse võimalikkust tõestama. Vanapagan usub, et töö ja allaheitlikkusega on see võimalik ning ta asub elama Põrgupõhja tallu.

    Kinoneljapäevade kava:

    28. märts kell 18.00

    „Reigi õpetaja”

    Režissöör Jüri Müür, 1977

    Pastor Paul Lempelius tuleb Hiiumaale otsekui maailma lõppu, kus tões ja vaimus Reigi kihelkonda teenides vabaneda oma saatuse koormast. Ent kohalik rahvas austab paganlikke kombeid ja umbusaldab Lempeliuse karmi jumalariiki. Tema kaunis, kuid lastetu naine Catharina igatseb elurõõmu ja hellust, mida abikaasa asemel pakub talle noor abiõpetaja Jonas Kempe. Nende kõikehülgav armastus ja saarerahva ürgne eluviis saavad proovikivideks Lempeliuse lunastusele. Film on valminud Aino Kallase samanimelise jutustuse ainetel.

    4. aprill kell 18.00

    „Verekivi”

    Režissöör Madis Ojamaa, 1972

    Kui randröövlid eesotsas parun Johann von Üxkülliga järjekordse laeva valemärgutulega karile eksitavad, ei kavatse nad hingelistki ellu jätta. Ometi pääseb madrus Andreas talutüdruku Jaana ja von Üxkülli pärisorjusest põgenenud Matise abiga Tallinna. See tähendab von Üxkülli tegude ilmsikstulekut ja parun saadab oma sulased tülikat tunnistajat püüdma. Need toovad kaasa aga Matise. Talupojast vaba mehe seisusse tõusnud Matis on von Üxkülli arvates karistust väärt ning ta tapetakse. See tegu leiab raekohtus kõige karmimat hukkamõistu ja aadlikult võetakse turbeõigus. Vaatamata keelule linna tulnud Johann von Üxküll vangistatakse ja mõistetakse surma pea maharaiumise läbi. Filmi aluseks on ajalooline fakt Balthasar Russowi „Liivimaa kroonikast”, mis annab teada parun Johann von Üxkülli hukkamisest 7. mail 1535. aastal Tallinnas.

    25. aprill kell 18.00

    „Külaline”

    Režissöör Elo Tust, 1979

    Ennemuiste oli maailmas seitse korda seitse haigust ja seitse korda seitse surma. Ühel nälja ja viletsuse aastal saadeti nad kõik korraga maailma ning öeldi neile, kui palju inimesi nad peavad endaga kaasa viima. Ühel talvepäeval saabuvadki nelikümmend üheksa vikatiga meest, kes hargnevad lumisel väljal laiali. Üks seitsmene grupp keerab linna poole. Filmi keskne tegelane on Surm (Juhan Viiding), kes varem oli ingel ja saadeti nüüd esimest korda maa peale. Ta tuleb ja näitab inimestele, et nende aeg siin on ümber. Kuid oma teekonnal otsustab ta ise inimeseks hakata, et läbi enda tunnetada inimliku eksistentsi olemust ning selle lõppu. Film on Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi lõpetaja Elo Tusti diplomitöö Eesti rahvaluule ainetel.

    Niguliste muuseumi kinoneljapäevad toimuvad koostöös Eesti Filmi Instituudiga.

  • Kulka uued nõukogud

    Kaarel Tarand

    Kultuurkapital teatas, et 49 kohale esitati 128 kandidaati. Vastavalt seadusele teeb kandidaatide hulgast valiku kultuuriminister, seega peegeldavad nõukogude koosseisud soovitusi, mida minister on kuulda võtnud, ning iseseisvaid tasakaaluotsinguid igas kunstivaldkonnas. Isiku tasemel pole mõtet arutada, et miks see, aga mitte see teine. Võib ju olla, et nii mõnigi,  keda laiem publik näeks rõõmuga sihtkapitali liikmeskonnas, mingil põhjusel ise keeldus. Seekord. Kahe aasta pärast tuleb uus võimalus.

    Kuid iga sihtkapitali nõukogu kokkupaneku ideaalvariandis on seal ühtlaselt esindatud võimalikult kõik „turuosalised”, muusika puhul siis näiteks heliloojad ja interpreedid, koolitajad ja korraldajad, uurijad ja kirjastajad. See saab juhtuda, kui kõik, kel seadusega võimalus antud, see tähendab, „vastava kultuuriala ühendused”  (§ 14 (1)), seda võimalust ka kasutavad. Kuna kandidaatide ja nende esitajate nimekiri pole avalik, saame arvude järgi vaid tõdeda, et keskmiselt oli konkurents nõukogudesse 2,6. Eeldades mõningast hajumist valdkonniti, oletagem, et kõige hõredama konkurentsiga sihtkapitalis polnudki palju neid, kelle vahel valida. Ja parimal juhul oli konkurss vähemasti viis inimest kohale.

    Siin on ala organisatsioonidel peeglissevaatamise  koht. Kuni arvatakse, et pikkade nimekirjade esitamine on kandidaatide, kes niikuinii kohta ei saa, mõttetu solgutamine, ning minnakse välja ainult ühega, lootuses, et see kindlasti nõukokku satub, võib esitajat tabada läbikukkumine. Muidugi ei kehti siin poliitiliste valimiste üldreegel, et mida pikem nimekiri, seda rohkem hääli. Kuid mõistlikum tundub siiski alati esitada kandidaate varuga, see tähendab minimaalselt sama palju kui on  jagatavaid kohti. Sellist praktikat ei viljele vist praegu peaaegu ükski ühendus ning seetõttu peab nii mõnigi iseennast süüdistama, kui oma esindajat nõukokku ei saa.

    Teisest, otsustaja otsast vaadatuna paistab, et tingimusi, mida arvesse võttes tasakaalu luuakse, on rohkem kui üks ja kaalu neist igaühel küllalt. Nõukogu koosseisu puhul oleks hea, kui seal oleks võimalikult kirev pilt ka ealises, soolises ja regionaalses lõikes. Olukorras,  kus keskmise tähtsusega esitaja-organisatsiooni X kandidaat N. N. on 25aastane tallinlanna, aga tasakaalu huvides oleks vaja vanemat meest ääremaalt, jääb N. N. välja, hoolimata tema võimekusest ja asjatundmisest alal, kui vanem provintsimees ülejäänud kandidaatide hulgast vähegi võtta on. Ja üldiselt teeb kandidaatide rohkus ikka otsustamise lihtsamaks kui puudus.

    Eelöeldu ei seleta kindlasti ära, kuidas  ikkagi seekord juhtus, et oma ala sihtkapitali nõukokku ei pääsenud ükski aktiivne maalikunstnik ega kirjanik, küll leidub kirjanduse sihtkapitali nõukogu seitsmiku hulgas korraga koguni kolm kirjandusmuuseumi töötajat, kelle tööülesannete hulka üldse ei kuulu käe kirjanduselu pulsil hoidmine.

  • Teet Järvi ja tema pool sajandit

    Lembi Mets

    Tšellist Teet Järvi, kes mainis EPLi küsitluses tagasihoidlikult, et kui ta poleks muusik, oleks temast arvatavasti saanud kingsepp, tähistas tänavu 28. VI (õige sünnipäev 22. IV) 50 eluaasta täitumist juubelikontserdiga Mederi saalis. Eesti muusikaüldsus kohtab teda suhteliselt harva, sest Teet Järvi elab perega Soomes.

    Pilliõpinguid alustas Teet Järvi, nagu lõviosa praegu Eesti lavadel esinevaid tšellomängijaid, Laine Leichteri juures Tallinna muusikakeskkoolis, mille ta lõpetas aastal 1976. Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegu EMTA) lõpetas Järvi 1981. aastal Peeter Paemurru klassis, millele lisaks täiendas ennast Moskvas Natalia Šahhovskaja, Mihhail Homitseri ja Ivan Monighetti juures. Ta on olnud ERSO tšellorühma kontsertmeister 1982–1990, kuulunud Tallinna Keelpillikvartetti ja Balti Triosse, esinenud paljudes maailma riikides. Tänaseks on Teet Järvi juba 15 aastat töötanud Soomes Lahti Sümfooniaorkestris, praegu on ta ka Lahti muusikakõrgkooli õppejõud. Juba keskkoolist saadik on tema kõrval nii laval kui elus pianist Mari Järvi. Mari ja Teedu viis last on samuti muusikud.

    Oma vastustes EPLi ankeedile mainib Teet Järvi muu hulgas, et muusikuna on tema peaeesmärgiks esitada kõik olulisemad tšelloteosed. Tundub, et see eesmärk on täitumas – vähemalt selle põhjal otsustades, millise üleolekuga ta võib esitada laval, stiililises mõttes diametraalselt erinevaid muusikateoseid. Bach ja Boccherini, Schumann ja Tšaikovski, Debussy ja Messiaen, Eller ja Mägi, Piazzolla – igaühel neist on oma kõlaline nägu; igaüks neist kõnetab kuulajat täiesti omal viisil.

    Teet Järvi kunagiste vägevate õppejõudude mõjud, mis on aga lõpuks mõõdetavad ikkagi mängija enda andega, kajastuvad tema peenes toonikäsitluses ja samavõrra mastaapses vormikujunduses. Tšellist raiub teose välja suurest helikamakast nagu skulptor oma kuju. Igal kokkupuutel eemaldatakse kiht üleliigset ning antakse joontele pehmust ja nõtkust. Kui Järvi ettekanne on lavale tuues piisavalt valmis, on sellest hõrgumat raske kujutleda. Kui kontseptsioon aga veel aega vajaks, jääb kuulaja ülesandeks kujutleda, mis on nende pisut kohmakate joonte taga, sellal, kui ettekande lennukus teda ikkagi vääramatult kaasa haarab. Kahte asja olengi Teet Järvi juures alati imetlenud (ja kadestanud): esimene neist liikumise hoog mänguprotsessis, teiseks ebamaiselt läbipaistev ja värvikas kõla.

    Tänavusuvistel ettekannetel oli küll erinev viimistluse aste (juubelikontserdi kasuks), aga see ei seganud ka Bachi sonaatide (eriti Sonaadi D-duur BWV 1028) kulgemist täie mõnuga nautimast. Küllap on skulptoril siin tegemist ja peenimad detailid ootavad veel paljastamist. Bachi gamba-sonaadid end tšellomängijale kergesti kätte ei anna – kohati on need ka tehniliselt kaunis ebamugavad. Kuulaja võis aga kontserdil selgesti tunda tšello ja klavessiini suurepärast kontakti ja sonaatide hästi põimunud polüfoonilist kudet. Klavessinist Lembit Orgse teeneid ei saa siin alahinnata.

    Juubelikontsert tõi Teet Järvi muusikuomadused kuulaja ette täisvõimsuses. Iga teos esindas täiesti erinevat kõlamaailma. Boccherini Sonaadi A-duur mis tõi silma ette peenimat sorti pitsi, ja Piazzolla „Le Grand Tango”, kus lahvatas esimestest nootidest mõõtmatu kiremöll, olid äärmused. Nende vahele jäi Tšaikovski „Pezzo capriccioso” oma nõretav-lopsaka sissejuhatuse ja briljantse virtuoostehnikaga kiires osas. Debussy Sonaat oli selle kontserdi nael: ansambliliselt komplitseeritud struktuur leidis Teet ja Mari Järvi esituses loogilise, jõulise ja fantaasiarohke väljenduse. Samuti läks hinge Messiaeni „Aegade lõpu” kvarteti V osa, milles väga vähesed muusikud üldse on jaksanud helilooja poolt ette nähtud üliaeglase tempo lõpuni välja kanda. Eesti heliloojate, Ester Mäe ja Heino Elleri palade ettekanded võlusid siira lihtsusega.

    Siinkohal tahan ka esile tõsta pianist Mari Järvi osa kontserdi õnnestumises. Mari on eluaeg Teeduga koos mänginud ja nad on kasvanud tervikuks, kus hingamine on üks ja teineteise ideid tabatakse lennult.

    Teet Järvi on tšellistina nähtus Eesti kultuuripildis. Kui temast oleks aga saanud kingsepp, oleks ta kindlasti samuti oma ala üks paremaid.

     

     

  • Tarbekunstniku mõtteid asjade hingeelust

    Maarja Undusk

    Kaks nuga-venda, mis on elanud eri

    leibkonnas ja intensiivsusega. Maarja Undusk

     

    Tarbekunstil on asine kõla. Tarbekunstnik on asjategija ja asjaajaja, kel käed ja mõtted materjali täis. Tarbekunstniku kontseptuaalsus, kui seda on, seisneb milleski muus kui kontseptuaalsete kunstiobjektide väljamõtlemises.

    Kui oma materjali kiindunud kunstnik püüab hambad ristis teha kontseptuaalset kunsti, võib tulemus olla eriti halb. Tarbekunstil on oma kehakeel, mille lugemist tuleb õppida. Üks rõõm, mida kehakeele lugemine pakkuda võib, on erialakeskne nauding materjali väljenduslikkusest või heast vormist. Aga seda rõõmu oskab tunda ka vaataja või katsuja, kellele lihtsalt meeldib jälgida aine teekonda ilusaks, vormikaks asjaks.

    Tarbekunst pürib oma otsingutes loomupäraselt täiuslikkuse poole. Loodus ei korda end kunagi ja hea tarbekunstiese ei ole kunagi identne ka oma kaksikuga mitte. Tema sõnum kõneleb aja vaimust ja maitsest, teeb punasest puust ette, olemata sealjuures literatuurne, sekkumata poliitilisse või päevakajalisse.

     

     

    Tarbekunst, mis kõnetab üksikisikut

     

    Tarbekunst ja tarbimisühiskond on pigem vastanduvad kui kattuvad nähtused. Tarbimisühiskond eelistab ja produtseerib kiiresti kuluvaid asju, et neid toodetaks ja ostetaks veel ja veel. Tarbekunstiese tahab olla igavene. Tema materjal on nii-öelda õilis, mis pärsib temaga naljatlemist ja ka tema äraviskamist.

    Tarbekunst kipub tarbimisühiskonnale jalgu jääma. Tema valmistamine võtab ebaproportsionaalselt palju aega ja ta kulub liiga aeglaselt. Nii et mingis mõttes on tarbekunst anakronism ja seda ka disaini kõrval, mis pürib hästi produtseeritava ilusa vormi poole.

    Tarbekunstiteos pole alati tehtud mitte niivõrd vaatamiseks, kuivõrd temaga koos elamiseks. Ta võib kuuluda inimese ellu, temaga kaasas käia, kogemusi koguda. Koguda ja edasi kanda sõrmejälgi, aineosakesi. Eriti puudutab see näiteks ehet, mille koht on kindlalt inimese läheduses, lausa tema vastas.

    Praegusel ajal on kombeks arutleda teose või näituse kõnelemise või kõnetamise üle. Tarbekunstiese, mis on toodud näitusele, asub mingis mõttes tõesti vales kontekstis. Ta on loodud dialoogiks ühe inimesega ja tema algne ülesanne polegi kõnetada tervet auditooriumi või läbivoolavat rahvahulka. Rahvahulga liige peaks antud asjaoluga arvestama, et leida mõne näituseeksponaadiga mingitki kontakti.

    Tarbekunstiese kõnetab inimest, oma partnerit. Nende omavaheline suhe võib olla väga lähedane. Näiteks tean, et mõnda mu tehtud telefoniplokki kantakse iga päev rinnataskus, südame koha peal koos kõige sinna märgituga. Rääkimata ehtekunstniku tehtud sõrmuse või kaelakee inimlähedusest. Või meenutagem, kuidas igal hommikul võtame tassil kõrvast kinni ja rüüpame temast. Me niisama hästi kui suudleme tassiserva. Me sätime lilled vaasi. Me silitame voodikatet. Me poetame patja pisara.

    Mis on vahet tootel ja tarbekunstiteosel? Rüübata võib edukalt ka vabrikutassist, hästi disainitust eriti. Siis mõtleme ennekõike ilusale tassile. Kui joome tassist, mille on teinud meile teadaolev keraamik ja ta on vorminud selle tassi teadaolevalt just meile, siis mõtleme õige sageli tema, tegija peale. Kuum jook teeb tassi soojaks, äratab ellu. Äratab mõtteid ja mälestusi.

    Tarbekunsti ja käsitöö piirid on hägused (silmapiiri teises otsas paistab kunsti ja tarbekunsti hägustuv-kokkusulanduv ühisosa!). Pean puhtakujuliseks käsitööks seda, kui kavand on ette antud ja tegija kopeerib oma teose etteantud kavandi järgi. Näiteks nende järgi, mis käsitöölehtede vahel ilmuvad. Ka toodanguks nimetatav osa tarbekunstist on pigem käsitöö kui kunst. See-eest ainukordne loominguline koostöö materjaliga on igatahes pigem kunst, aga materjali õnnestunud vormimine ja sobitamine kooseluks konkreetse adressaadiga on peaaegu et elukunst.

    Praegu pean silmas tarbekunstiteost, mis on loodud konkreetsele adressaadile, aga mitte sellist, mis on tehtud müügiks, vaid kingituseks. Kaldun arvama, et müümise akt neutraliseerib olulise osa esemesse kodeeritud jõust. Ise tehtud eseme kinkimine on salakaval ja kahemõtteline toiming. Tal võib olla umbes samasugune toime kui toidutegemisel, mille kaudu sööja võib sattuda söötja otsese mõju alla. See ei pruugi nii juhtuda, aga söötja soovil on see võimalik. Ainult et tarbekunstieset oma ellu võttes on eseme tarvitaja end sidunud esemevalmistajaga pikemaks ajaks.

    Hea kombe kohaselt tehakse kingitusi neile, kes on tegijale sümpaatsed. Oma käega tehtud esemesse ei puhuta negatiivset jõudu, ent jõud, mis esemesse peidetud, võib olla kontsentraat tegija mõtetest ja soovidest. Kätega tegemine on pikk protsess, mis annab tegijale palju aega mõtisklusteks. See on nagu kätega ravimine või nõidumine. Tarbekunstiese võib olla nagu heasoovlik kirjapomm, mis ei plahvata, aga immitseb salapärast mõjujõudu adressaadi üle.

     

     

    Eseme väärtus kasvab ajas

     

    Esemed koguvad kuludes väärtust. See puudutab eriti arhitektuuri, mille eluiga võib olla väga pikk. Ma mõtlen trepiastmeisse kulunud õnarustele. Mõtlen saja tuhande kordsest puudutusest tekkinud viiele sõrmelohule Pórtico de Gloria sambal, millest kirjutab Tiina Sepp oma Peregrina raamatus.

    Tass läheb enamasti enne katki, kui sõrme- ja huulelohud tekkida jõuavad.

    Nahk on eriti tundlik materjal puudutuse suhtes, umbes nagu loom või inimenegi. Nii, nagu meil lähevad juuksed piisavast silitamisest siidisemaks või huuled suudlemisest elastsemaks, sobitab nahast ese end meie järele. Aja jooksul tekivad temale kriimud ja täkked. Tema lõhn läheb isegi tugevamaks kui alguses. Tõenäoliselt hakkab ta lõhnama mõnevõrra samamoodi kui tema inimene. Olen mõelnud, et kui nahkset telefoniplokki kloonida, kas siis oleks tulemuseks uus plokk või see loom, kelle nahka köide on pandud?

    Huvitav, kuhu kaob kadunud osa esemest? Kuhu on jäänud see osa kivist, mille asemel on nüüd lohk või see osa noast, mida enam lihtsalt pole? Kummaline mõelda, et see osa noast on kuskil ilmapidi laiali ja osa trepiastet on astujate taldade küljes. Imelik, et see eseme ilmamööda rändama läinud osa annab asjale pigem juurde, kui võtab ära. Ja et kusagil on ta ikkagi olemas, kõneldes edasi oma lugu.

    Koerasõbrana tekib kiusatus võrrelda näitusetöid näitusekoertega ja tarbetöid töö- ehk tarbekoertega. Esimesed on eriti ilusad ja võidavad auhindu, aga sageli kiputakse ilu nimel iseloomuomadustelt lõivu võtma. Töökoerad  pole nii silutud, aga neil on parem iseloom ja tööomadused. Nad on mõeldud inimest teenima, temaga kõrvuti elama, teda aitama. Tarbekunstitoodang võiks olla see keskmine mass koeri, kellest näituseloomad välja valitakse. Ja krantsid on ehk need parimad kaaslased, kel kõrv viltu või selg nõgus, (olenevalt erialast – kõrv tassil ja selg raamatul), aga keda me armastame niisama, sellistena, nagu nad on.

    Esemed kunstinäitusel ei ole enamasti kulunud. Hea toon on tuua näitusele tööd, mis on värskelt, just selle näituse jaoks valmistatud. See oleks kui nende esimene elluastumine, sõjaväekohustus. Hea, kui nad leiavad enestele hiljem omanikud ehk elukaaslased, mitte ei satu tolmnema muuseumifondi riiulitele. Nende õnn, kui nad hakkavad kuluma ja ühtlasi koguma puudutusi, nuusutusi, täkkeid ja mõrasid, sõrmejälgi, energiat, kurbust ja rõõmu.

    Kui nad hiljem, kulunuina, peaksid näitusele eksponaadiks sattuma, meenutaksid nad ehmunud lambakarja kunstihoone fuajees ühe kunstihoone aastanäituse avapäeval. Ent lootkem, et Uued esemed ei kannata ega ebale. See oli muidugi nali. Sest ega me korraldagi näitusi esemete hingeelust lähtudes.

  • Action-teater – miski pole ilus või inetu, õige või vale

    Silvia Soro

    Ruth Zaporah  õpetab Action teatrit kodumaal ja mujal ilmas juba enam kui kolmkümmend aastat. ANDRES NOORMETS

     

    Kui rääkisin oma põhikooliealistele õpilastele, et käin action-teatri kursustel, lõid neil silmad põnevusest särama. Kujutan ette, kuidas ma nende mõttefilmis põlevana üle autokatuste rullusin ja samal ajal automaadist narkoparunite pihta tuld andsin. See oleks midagi ägedat, mida ma neile ka võiksin õpetada! Paraku (või õnneks) pole action-teatril action-filmiga midagi ühist. Küll aga on action-teatri üks eesmärke sõnade kivistunud, harjumuspärasest tähendusest vabastamine.

    Action-teater on improvisatsiooniline, füüsiline teatritreening ja etendamismeetod, mille on loonud ja patenteerinud Ameerika tantsija, näitleja ja improviseerija Ruth Zaporah. Zaporah elab Santa Fes ning õpetab action-teatrit kodumaal ja mujal ilmas juba üle kolmekümne aasta. Eestist on tema juures õppimas käinud Andres Noormets, Erni Kask ja Auli Auväärt. Kõige põhjalikumalt on asjasse süvenenud Andres Noormets, kes pärast kümmet aastat koolitusi mitmel pool maailmas omandas sel suvel Ameerikas kuuajalise treeningu järel ka action-teatri õpetaja sertifikaadi: Approved Action Theater™ Teacher. Oktoobris-novembris jagab ta kogutud tarkusi noore tantsu festivali koolis neljateistkümnele mänguhimulisele õpilasele, kes on enamasti ise tantsu- või teatriõpetajad. Juulis 2007 tuleb aga XV noore tantsu festivali ja NoTaFe rahvusvahelise suvekooli raames Viljandisse kahenädalast action-teatri koolitust läbi viima Ruth Zaporah ise.

     

     

    Ruth Zaporah’ mõtteid action-teatrist

    Artiklis “Whats on my mind now: frames, listening and expression”  (Contact Quarterly, Winter/Spring 2002) räägib Ruth Zaporah, et vajadus uue süsteemi järele tekkis siis, kui ta tahtis tantsijana hakata oma tantsulavastustes kasutama sõna ja koges sellega seoses palju alandust, hirmu ja häbi. Ta ei osanud häälekooli tundides õpitut füüsilise improvisatsiooniga ühendada. Kuna ta samal ajal õppis ülikoolis filosoofiat ja tegeles budistliku zen-meditatsiooniga, püüdis ta ka improvisatsioonis lähtuda müravaba, avatud meele seisundist ja leida vabadust teadlikus, ainult käesolevas hetkes toimuvas tegevuses. Üks peamisi eesmärke oli vabaneda enesekeskse “mina” pidevalt analüüsivast, liigitavast, kartvast, kahtlevast, kadestavast ja arvustavast terrorist.

    Action-teatri süsteemi põhialuseks on kohalolek olevikus: tegevus sünnib siin ja praegu, liikumine toimub hetkest hetkesse. Midagi ei ole plaanitud ja paika pandud. Etendusi ei fikseerita ega vormistata, need kujunevad ja kaovad kordumatuna, jättes alles edasiviiva kogemuse. Improviseerija on uudishimulik ja kogemusele avatud, kuid ei nimeta ega analüüsi kogetut. Nimetamisest hoidumine viib tegevuse tundmatutele maastikele, mida ei saa ette ennustada või välja mõelda. Näitleja teab, mis toimub, kuid ei mõtle sellele. Teda ei juhi lugu, mõte või emotsioon. Emotsioonide asemel kogeb improviseerija tundeseisundeid, mis võivad olla emotsioonidega sarnased, kuid erinevalt emotsioonidest, mida me nimetame vihaks, rõõmuks, nukruseks jne, on tundeseisundid nimetud ega ole seotud mälestuste, ootuste või hetkeärritustega. 

     

     

    Action-teatrit õppinu kogemusi ja mõtteid

     

    Üks huvitav harjutus, mida action-teatri tundides tehakse, on “anuma täitmine”, kus mitu “täitjat” näitavad “anumale” pidevalt ette liikumise-heli kombinatsioone, mida “anum” peab otsekohe kaasa tegema. Nii täidetakse “anumat” pidevalt uute kogemustega ja ta võib ise mõtlemata jõuda liikumiste ja kombinatsioonideni, milleni ta üksi tegutsedes kunagi ei jõuaks. Endale sellest aru andmata on inimese tegevusmustrid alati talle iseloomulikult piiratud ja kellegi teise tegevuse jäljendamine võib ta panna sootuks uude ja harjumatusse olukorda.

    Action-teatris improviseeritakse ka hääle ja sõnaga, alates hingamisest ja mitteverbaalsest helist katkematu kõnevooni ja teiste tegevuse kirjeldamiseni. Seejuures pole aga eesmärgiks elegantne monoloog, vaid kõne kui sellise kogemine või teiste ja enese tegevuse peegeldamine sõnas. Kõigil action-teatri harjutustel on peegeldav iseloom.

    Minule kui näitlejale on väga vabastav tingimus action-teatri juures asjaolu, et miski, mida sa teed, pole ilus või inetu, õige või vale. Keegi ei arvusta sind ja sina ei pea arvustama ennast ega kedagi teist. Sa ei pea püüdma olla loominguline, ei pea iga hinna eest olema andekas. Lihtsalt ole ja vaata, mis juhtub. See annab hoogu rõõmsalt tegutseda ja tegutsedes läheb parimal juhul negatiivne eneseanalüüs tõesti meelest. Pärast teatrikooli lõpetamist olin noore näitlejana pikka aega hädas proovikrambiga: olin hästi selgeks saanud, mida kõike teatris teha ei tohi, mis on vale, piinlik, ebaloomulik, millised on kõige halvemad stambid teatris üldse ja minu enda puhul. Muidugi mõtlesin ma proovi minnes alati põhjalikult läbi, mida ma täna proovis teen, mida uut välja pakun, mismoodi oma rolli elu elan, aga lavale minnes haaras mind ikka sama paanika: plaanitu ei tule välja, kohe lähen ma krampi ja teen midagi piinlikku, midagi sellist, mida läbi aegade on ikka ja jälle korranud maailma kõige keskpärasemad näitlejad. Ja kui midagi hästi välja tuli, oli platsis järgmine hirm: korrata mul seda enam ei õnnestu ja ma valmistan lavastajale kohutava pettumuse.

    Usun, et selliste hirmude võitmiseks ja ennetamiseks on action-teatri süsteem väga soodne, sest kui inimene suudab treeningus oma vaimu mõttetust mürast vabastada ja rahulikult  tegutseda, õpib ta ehk ühel hetkel seda kogemust ka teise süsteemi, teise olukorda üle kandma. Action-teatri treeninguid võiks aeg-ajalt läbi viia igas teatrikoolis, sest need aitaks ehk noortel oma hirmudega toime tulla. Küllap tasuks action-teatri treeningule tulla ka vanemal näitlejal, kes füüsilist liikumist ei pelga ja kel soovi oma tüütuid stampe pisut raputada. Minu meelest on teatrikoolis improvisatsiooniliste süsteemide õppimise kasulikkust toredasti tõestanud Viljandi kultuuriakadeemia teatrieriala III lennu (2001) lõpetanud, kellest enamusel on nii teatrilaval kui muusuguses loomingulises elus julgust otsida huvitavaid teid ja mitte püüda iga hinna eest sobituda ettekirjutatud mustrisse.

    Mis puutub action-teatrisse kui etendamiskunsti, siis lõpetuseks kirjeldaksin ühte oma varase nooruse heledaimat teatrimälestust.

    Neljateistkümne aasta eest nägin ma Kölnis Inglise-Saksa alternatiivteatrite festivalil vapustavat etendust. Kaks meest, üks naine. Kolm tooli, kaks lakke kinnitatud ketti. Jooksmine, seismine, istumine, kõndimine, kettide külge rippuma hüppamine. Mitte ühtegi sõna. Mitte mingit kindlat lugu. Pööraselt haarav etendus. Trupi nime ma enam ei mäleta, aga terve rida helisid, pilte, valgusi, isegi lõhnu on äärmiselt eredalt meeles. Need näitlejad olid metsikult elus, nende kohaloleku kontsentratsioon oli nii suur, et tõmbas ka vaataja täielikult kaasa. See oli minu esimene kohtumine action-teatriga.

  • Balkan ja Sinimäed

     

    Kord tegin pika bussisõidu läbi Poola, sõitjate nõudmisel pandi videomakki üks eesti komöödia: pool bussi rõkatas laia lõuaga naerda, teisel poolel oli piinlik mis piinlik. Ka Emir Kusturica seni viimast filmi ?Elu on ime? on põhja sajatatud, aga mulle see meeldib. Komöödiat ei defineeritagi naeru kaudu, et kas ajab kellegi puksuma või mitte. Inimeste maitse erineb tohutult, naljamaitse kõige rohkem. 

     

    Hüpped kümnest varrukast

     

    Komöödia?anri peamiseks tunnuseks on kiired hüpped ühest situatsioonist teise, ühest psüühilisest olekust vastandisse, jalgadelt pea peale. Ja Kusturica puistab neid hüppeid kümnest varrukast: peategelane, raudteeinsener Luka (mängib Slavko ?timac) taastab kuskil Bosnia mägikülas serblaste alal Austria-aegset raudteed, et meelitada ligi turiste. Ja mis juhtub pärast tunnelitega lõigu pidulikku avamist? Puhkeb sõda, raudteed kasutatakse relva- ja salakaubaveoks. Ta peab koguni oma tunneli sulgema. Isiklikult Lukal läheb oma rööbast vaja selleks, et selle peale oma kael panna… Ja tunnelis kõmmutavad sõbrad üksteise pea peale pandud pudelit nagu Wilhelm Telli õuna. Vaat, niisugune sõda…

    Ja tegelaste tundedki vahelduvad kähku! Kord Luka armastab oma moslemineiust armukest Sabahat (Natasa Solak), siis jälle vihkab. Moslemite seksuaaleetikast on meil mõneti teistsugune ettekujutus. Sabaha aga risti ette ei löö, tema teatab, et isadele ei saagi kõike rääkida. Sabaha jõuab patriarhaalsusest emantsipateerituseni üks-kaks-kolm. Mõnes tõsipsühholoogilises teoses kuluks selle ülemineku põhjendamiseks terve film. Kusturica teeb siin kiire hüppe.

    Kas Sabaha on islami mees?ovinismi vastu mässaja? Ühelt poolt ei ja teiselt poolt jaa, täpselt nii, nagu peab. Tema järgib ainult isiklikke tundeid, ja komöödiale iseloomulikult on see leegitsev kirg. Kuidas lõpeb Luka ja Sabaha meeletu armastus? Luka teeb enesetapukatse ning Sabaha saab kuuli kannikasse. Luka poeg Milos, provintsitasemel jalgpallitäht, ootab kutset Belgradi Partizani, et hakata profiks. Ja mis kutse ta saab? Tal tuleb minna sõtta! Kohalik sõjaväeülem ütleb, et sõda ei tule, kuna serblastel on Moskvas mitu rauda tules, ja venelased, teadagi, sõda ei taha. Mis peab olema järgmisel hetkel? Madin lahti! Ja kuidas Milosel läheb sõjas? Saab kangelaseks? Langeb? Ta võetakse vangi! Ja milliseid kokkupõrkeid me näeme? Neid, kus Bosnia serblased võitlevad omadega, ja neid, kuidas omasid reeturlikult selja tagant maha lastakse. Ainuke moslem, keda serblased tulistavad, on naissoost, tema nimi on Sabaha ja tema tegeleb parajasti pissimisega…

    Kui Dalí ja Buñuel 1929. aastal oma sürrealistlikus filmis ?Kuldajastu? esimest korda sellist naturalistlikku kujundit kasutasid, tõusis kogu Euroopa nagu üks mees nende vastu vihaselt üles, vibutas rusikat. Kuradi kabajantsikud, ei ole teil austust eetika ja naisterahva vastu! Stseeni peeti õigusega kõrvakiiluks Madonna kultusele; naised ju niisugust asja ei tee, naised on pühad… Nüüd rõkatab saalitäis publikut (vähemalt osa) isegi siis, kui paljas kannikas saab läbi optilise sihiku märklauaks ja peagi lajatavad lasud. O tempora, o mores! ohkame koos Ciceroga.

    Sabaha on juriidiliselt sõjavang, keda puutuda ei tohi. Kindlasti avaldub niisugustes stseenides sõja olemus iseloomulikumalt. Muuseas, Kusturica ise on serblane.

     

    Liialdused ja hüsteerikud kuubis

     

    Luka naine Jadrana armastab oma meest, poega ja Serbiat koledasti, ent laseb ungarlasest muusikuga sõja eest jalga. Ungarlased on aga serblaste vaenlased. Jadrana on andetu ja auahne lauljanna, iseenesest mõista kuuleme ja näeme tema laulu nõnda rohkelt, et meie kõrvad löövad pilli. Luka ja ta naaber Veljo on igipõlised sõbrad, pealegi nõod. Komöödiafilmis tähendab see ainult seda, et nad peavad ilmtingimata tülli minema.

    Ka filmi peamine liin sisaldab vastuoksust: Veljo toob Lukale Sabaha kui sõjavangi, kelle vastu võiks moslemitelt välja tingida oma armastatud poja Milose, ja loomulikult armub Luka nõnda põhjalikult, et pole enam vangide vahetusest sugugi huvitatud. Temas võitlevad armastus armukese ja armastus poja vastu, mis viibki vabasurma kavatsuseni. Hiilgav lugu!

    Komöödia?anr sobib otsekui õppelaboratooriumiks, siin on kõik liialdatud ja seega eriti silmatorkav. Mõnikord jäävad vaatajal tegevuse kõrvalliinid märkamata, eriti nii tempokas teoses nagu ?Elu on ime?. Siin veab üht kõrvalliini eesel (koos teiste lojuste ja ulukitega) ja nagu dramaturgiateooria nõuab, on loom ka kulminatsioonihetkel raudselt kohal. Just eesel paneb seisma rongi, mille all raudtee-ehitaja Luka ennast armuvalu tõttu tappa ihkab.

    Ka kõik tegelaste karakterid on loomulikult üles puhutud, enamus hüsteerikud ruudus ja kuubis nagu komöödias tavaks. Neile on vastandatud sangviinikud Luka ja Veljo, ja nemad on jäägitult sangviinikud, nemad sõdivad keset mürsuplahvatusi malelaual. Ja Lukale ei lähe sõda üldsegi korda, tema elab ainult isiklikku elu.

    Võib-olla mõned vaatajad ootasid Kusturica eelmiste filmide ?Maa-alused? ja ?Must kass, valge kass? taseme kõrget ületamist? Jah, nende lootused pisut luhtusid. Aga kaua sa ikka jõuad rekordeid püstitada?

    Kusturica on viimase aja Euroopa kõige rohkem autasustatud re?issöör, ta on oma eelmiste töödega võitnud Kuldlõvi, Kuldse Palmioksa, Hõbelõvi ja Hõbekaru. Temast tasub eeskuju võtta.

     

    Sinimäed läbi komöödiaprisma

     

    Miks panin oma loole seesuguse pealkirja? Aga sellepärast, et lugesin hiljuti ajalehest kavatsusest teha film Sinimägede tandrist 1944. aastal. Kas tõesti soovib keegi ikka veel tõestada, et ?meil oli õigus?? Tahab panna sõdima ühe legendi teise legendi vastu? Meie idanaaber võitleb siiamaani oma Suures Isamaasõjas hoogsalt edasi, meil ei tasuks teda järgida. Kusturica räägib kümme aastat pärast viimaste Balkani sõdade lõppu läbi pisarate ja naeru tõtt, ka meil on selleks aeg. Sinimägede film võiks olla ainult komöödia. Jätame õige naerdes hüvasti oma minevikuga, ah?

     

  • Selged sõnad, nukrad mõtted

    IVAR SILD

    Katre Ligi on andnud lugemiseks avameelse ja eluseiku konstateeriva päeviku. Samas pole võimalik kindlaks teha, kas raamat ongi kokku kogutud 1988. aastast alates, mil ilmus ?Aeg augustit ära saata?, või paari viimase aasta jooksul, sest tekstide tase on nii ühtlane ja kindla käega komponeeritud. Maastikeks on meenutused, surm, õpetussõnad ja leppimine iseenda ning vananemisega. Pea läheb niikuinii halliks. / Aga poisist saab mees. (lk. 32); Kaotamise, lõppemise, lahkumise tunne, / aga mitte lõpuni. / Lõpus on lootus. (lk. 40).

    Paralleel Alavainuga ei ole juhuslik. Neil on sarnane teemade ring ja elutõde. Ligilähedane on ka luuletuste vormistus: võimalikult selgete sõnadega rääkida oma lugu või mõtteid. Ligi kasutab võib-olla puhast vormi vähem, kuid samas on tema vabavärsidki väga rõhulise rütmiga. Keeruliste riimide või rütmiskeemidega ta ei mängi. Olulisem vahe Ave Alavainuga on pigem suhtumises ja emotsionaalsuses: Katre Ligi on tõsimeelne, allaheitlikum ja külmemalt olukordi reastav. Hiiumaa poetessile on siiski omane visata väike südantsoendav vimka või eneseirooniline killuke. Ehkki Ligi kasutab ka minimaalsel määral kujundlikku kõnelust, on paraku tegu juba üsna viledaks kulunud väljenditega. Veidike kõle on maastikel rännata, sest isikupärane nägu on taandatud üldisemate mõtete ja suhtumiste ees.

    Luuletaja elu tundub hall ja nukker, ometi pole ta loobunud otsimast paremat vastust vähemalt oma siseilmale. Kõrgemad püüdlused suurelt jaolt ongi / rõõmuta oleku trotsiks. (lk. 9). Argielu on tema inspiratsioon ja transtsendentaalsete teemadega ?hämamist? ei leia. Praegu mu elu on suletud tsükkel / unenägude jaoks ei jää / temast midagi. (lk. 10).

    Veidi rõõmu leiab Ligi emarollist ja oma noorusest, ent isegi siis on nooruses pigem enda kõverpeegeldust ja mässu. Mõistmist ning austust elukogemuse vastu ei ole. Kõik kokku on nii masendav, et tekib tahtmine minna ja aidata poetessi, öeldes, et meie päike on ju siiski alles ja särab ka sulle. Samas algab raamat just jaheda ja sajuse ilmaga. Seetõttu ongi vast tegu ehteestlasliku raamatuga. Lohutuseks vaid ausus ja tagasihoidlikkus Ära vaevle kujutluste krambis. / Ole vait ja hoia õli lambis. / Jäta näitelava ja tribüün. / Raskem, aga kaunim olla tüün. (lk. 31).

    Nagu igas raamatus on siingi tekste, mis oma mõjujõult on nõrgemad, kuid ei häiri tänu seriaalsele kompositsioonile (sama teemat puudutavad luuletused järgnevad üksteisele, minnes üle sujuvalt järgmisele), lugemismõnu. Kuid selgelt eristuvad terviklikumad ja jõulisemad tekstid küll. Oma lemmikute hulka leidsin ?Tervituse? (lk. 26), ?*Toas on umbne? (lk. 61), ?*Meie? (lk. 83), ?Võiks otsast alata?? (lk. 105), ?Ajaloo sünd? (lk. 125) jt.

    ?Maastike muutumist? on minu jaoks ehk kohati liiga õpetav ja eetiline. Kuid seda peabki üks ema tegema: kasvatama hukkaläinud noorust ja isegi tervet ilma nagu luuletustes ?*See on retoorika see ei ole luuletus? (lk. 85), ?*Viimased sirelid? (lk. 91). Kellel saakski selleks rohkem õigust olla kui elunäinud poetessil. Kui ilmas piisavalt elad, / näed maastike muutumist. (lk. 104).

  • Lembe Ruben. Dilemma. Vabaduse galeriis 22.03. – 03.04

    Juta Kivimäe

    Reedel 22.03. kell 17.00 avatakse Vabaduse galeriis (Vabaduse väljak 6)

    Lembe Rubeni näitus DILEMMA.

    Autor on esitanud oma teravmeelsed mõttemängud vaid talle omases autoritehnikas. Lehtedel on enamasti kujutatud kaks objekti, millest vaataja peaks justkui tegema oma valiku. Need on täiesti erinevad asjad, mis eksitamiseks on kujutatud väga sarnaselt.

    Lembe Ruben:

    Teksti variant 1.

    Pealtnäha sarnased valikuvariandid osutuvad täiesti erinevaiks või koguni vastandlikeks, kuigi nad võivad väliselt erineda vaid väikese nüansi võrra. Näiliselt määravad saatuse tühised otsused.

    Kummast käest? Kas vasakust või paremast?

    Teksti variant 2.

    See, et ma siin oma pilte näitan, on pisikeste kokkusattumiste jada. Jõudsin siia nii, et keerasin igast teisest teest paremale. Kui ma oleksin keeranud igast teisest teest vasakule, siis oleksin ka praegu võib-olla siin aga oleksin hoopis teine inimene ja pildid seintel oleks ka hoopis teistsugused.

    Juba see, et me üldse oleme, on miljoni väikese valiku tulemus, millest enamik on tehtud enne meie sündi. Sisuliselt on see väga tilluke võimalus, et me üldse saame olemas olla.

    Negatiivne, mis meiega juhtub, juhatab meile tavaliselt kätte õige suuna. Halb on vajalik, muidu ei teeks inimene oma elus kardinaalseid muudatusi õigete valikute suunas.

    Kui te siit galeriist väljute, mõelge hästi järele, kas pöörata paremale või vasakule või veel parem, kasutage intuitsiooni, mitte loogikat.

    Lembe Ruben (1974) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal 1999 ning kaitses samas magistritöö “Alateadlikud loomemeetodid ja -kujundid” 2002. Ta on aastaid huvitunud süvapsühholoogiast ning alateadvusest tulenevast automatistlikust kujundlikkusest loomingus. Aastatel 2001–2003 töötas ta Kose Kunstikeskuse laste kunstikooli graafika, kompositsiooni ja joonistamise õpetajana. 2002-2005 oli ta Eesti Kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel joonistamise juhendaja, alates 2006 juhendanud ka erinevaid valikaineid. 2006–2008 samas sügavtrüki valikaine õppejõud. Alates 2006. aastast viib ta läbi Avatud Akadeemia graafika, kompositsiooni ja joonistamise kursusi.

    Lisaks vabagraafilisele loomingule on Lembe Ruben kujundanud ja illustreerinud raamatuid ja ajakirju. Ta on Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige (1999), Eesti Kunstnike Liidu liige (2004) ning kuulub kunstirühmitusse “Ydi”. Lembe Rubeni tööd on tunnustatud 2011.a. Eduard Wiiralti noore kunstniku preemiaga kujundlikult vaimuka ja ebatüüpilise materjalitrüki sihikindla viljelemise eest.

    Lembe Rubeni teosed on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Hjörringi (Taani) Kunstimuuseumi ja Matti Miliuse kogudes.

    Kontakt kunstnikuga: 56626022

  • Kas kvaliteetleht lahendab mured?

    Valle-Sten Maiste

    Raske on kujutleda, et lihtsalt veel üks ajaleht suudaks vahetult avitada SMS-laenude, tarbimishulluse või lõhkilaenamine puhul. Vaevalt et EE kirjeldatud müügiinimeste perekond, kes arvas, et 40% palgatõus jääb kestma ning seetõttu üüratult laenu võttis ja igapäevakulutuste puhul raha ei lugenud, tegi valeotsused pelgalt soliidse majandusväljaande puudumise  tõttu. Meie meediale tunnuslik piiri puudumine (kinnisvara)turu reklaamimise ja analüüsimise vahel võis nii mõnegi võlaorjusse sattunu probleemide puhul kaasa mängida. Kuid eelarve-tasakaalu ja arukate investeeringute asemel populistlikke lubadusi ja valimiseelset nännijaotamist nõudev elektoraat ei ole ka ainult meedia tekitatud. Inimeste kiht, keda kannustaksid muud väärtused peale kohe kätte tuleva ja äraõgitava võimaldava mammona, on  Eestis üldse kahetsusväärselt õhuke.

    Poliitikas on sotsiaalne ja kogukondlik hoolivus pseudoesindatud. Ühe võimu- ja varastamisjanuse erakonna tegutsemismallid on nii mõjusad, et need on mastaapselt omaks võtnud ka kunagised hayeklikud liberaalid. Kaua kiratsenud sotsiaaldemokraate kisub perioodiliselt mõtte poole, et ehkki ideeliselt pole midagi saavutatud, tuleb vähemalt tool istumise alla rabada. Ohtralt leidub sportlasi,  meelelahutajaid ja ka tipptegijaist kultuuriinimesi, kes annavad mõista, et ei ole kuidagi piinlik konformistlikku pappi noppida. Pole ime, et inimene uulitsaltki ei juhindu sellises kliimas aususest ega mõtle näiteks postmateriaalsetele väärtustele, mida Rein Taagepera Ingelharti toel on eeskujuks seadnud. Pätistunud huntide ühiskonnas eelistad pigem õhukest kui rasvast riiki. Mure, et riiklikust majanduslehest võib kujuneda veel üks propagandatoru, on igati tõsine. Kultuuriajakirjandusegi kohal on ju olnud kuulda nii Keskkui Reformipartei funktsionääride kõue ja susserdava inina kaja.

    Ometi on Neivelti mõtted õiged. Sügavaid, keerulisi, töömahukaid, statistikat teooriaga kõrvutavaid ja teiste riikide kogemusega võrdlevaid analüüse ettevõtete tulumaksusoodustuse, panganduspoliitika, vanemahüvitise süsteemi, perepoliitika jpt meetmete mõju kohta on hädasti vaja.  Neivelt tõstatab ent veelgi tõsisemaid, filosoofilise koega teemasid, näiteks, kuivõrd on SKT tõus ja majanduskasv üldse väärtused ning kas on mõistlik ja võimalik vaid neile tuginedes edasi minna. Muidugi oleks meilgi vaja väljaannet, mis küsimusi Tobini maksust ja finantsmaailma üldise hüve teenimisele allutamise vajadusest kuni Kolmanda Maailma võltsabistamise ning energiapoliitika ökoloogiliste aspektideni pidevalt tõstataks ja analüüsiks,  nagu saab lugeda New York Review of Booksi või New Left Review vahendusel. Kui erinev on meie eliidi ettekujutuste mammonapott muu Euroopa omast, näitab peale Ingelharti uurimuste ka majanduskriisi harjal maailmas hoogustunud arutelu SKT-fetišismi asemel nn rahvusliku õnne arvestamise vajaduse üle, millesse Nobeli majanduspreemia laureaatide kõrval on andnud oma kõlava panuse ka Prantsuse parempoolne president  (polegi ehk nii tähtis, kas riigi kehva SKT kasvu õigustamiseks või Telecomi enesetappudest ja idealismist ajendatuna). Majanduslikke ja poliitilisi süvauurimusi avaldavat väljaannet oleks vaja just poliitilisele eliidile, et nad ise aru saaksid, mida teevad. Kuid kas puudu on väljaanne?

    Illumineerivale süvaanalüüsile leiavad kõik lehed ruumi. Pigem pole toimetajatel analüüse kusagilt võtta. Taavet Jansen on öelnud, et tantsijad  teavad juba eriala valides, et neid ootab ees kiratsev avangardelu põranda all, mitmed näitlejad mõtlevad aga juba teatrikooli minnes seebisarjadele ja reklaamikaukale. Kas ei ole ka majanduses ja poliitikas asjad nii seatudki, et nende erialade inimesed suunduvadki hästi tasustatud turuanalüüse teostama ja ühiskonna hüveks panustamine elab mõnes turulises juhtumisi tärkava idealismi armust. Mis arvatagi analüüsijast, kes jumal teab kelle tellimusel ja mis tulemustega turu- ja poliituuringuid teinud? Nii see paraku ju paljude sotsioja politoloogide puhul on. Ehk näeb Neivelt tehet liiga lihtsana: teed kultuurilehesarnase majanduslehe ja mured murtud. Kultuurisfääri iseloomustab siiski lai iseseisvate ja ühiskondlikule valgustusele suunatud institutsioonide võrgustik (muidugi on võrgus erandeid – mõni teater toodabki seepi ja kunstnik tarbetööd). Ühiskondliku mõtlemise  vallas on aga turgu tasakaalustavad jõud ahtakesed. Ka kvaliteetne arvamusleht poleks paha, probleem on ent ehk sõltumatute institutsioonide ja uurijate vähesuses.

Sirp