Toeta
Otsi

feminism

  • Ruth Huimerind Disaini ja Arhitektuurigaleriis

    Ruth Huimerind

    Olete oodatud näituse avamisele teisipäeval, 2. aprill kell 17.00. 
     
    Saara, Juuli ja August
    Ruth Huimerinna fotod
    Disaini ja Arhitektuurigaleriis, Pärnu mnt 6
    2. – 13. aprill 2013
    Lahti E- L 12- 18 

    Olen suviti ikka pildistamas käinud, püüdnud pildi peale mind huvitavaid olukordi, värve, valgusi, dünaamikat, kummalisi paiku, kaduvaid kooslusi, veidrat elegantsi, hingematvat ilu. Haaranud fotoka ja statiivi nagu maalikunstnik molberti ja värvid, teinud visandeid, stuudiume ja etüüde. Lihtsalt niisama. Et näha, kuidas näeb tegelikkus pildi peal välja, ehk on sinna midagi lisakski tekkinud? On’s see liiga lihtne, on seda vähe? 

    Minu jaoks mitte, olen jätkuvalt tuline mõjuva visuaalsuse pooldaja, vaid see saab vaimustada ja anda põhjuse toimetamiseks. Diipide teemade “uurimine” jäägu teise ala asjatundjatele ja meisterlikud kirjatööd olematute piltide kohta üldse ei võlu. Veidi süüdimatut rõõmu ja elektriseerivat värvi kulub pigem ära! Ka ei soovi ma võimendada ugri-mugri ängi, masendust ja õudu. Kuna olen paras ninatark ja ülikriitiline kõiksuguste asjade suhtes, ei jäägi muud üle, kui käised üles käärida ja ise miskit valmis teha. See on jälle üksjagu keeruline – ilu võib ju reaalselt olemas olla, ta võib su peas olemas olla, aga katsu seda fotole või paberile nõiduda, see on raske! 

    Minu ustav ja hea kaaslane nendel fotosessioonidel seitsme aasta jooksul on olnud tütar Saara, kes kuulekalt, leplikult ja rõõmsalt on vähemalt 4 x 57 korda vette viskunud, võidelnud  liivatormiga, lõputult võimeldnud nii lippude kui lintidega, oi-kui-kaua kõikunud redelitel ja pukkidel, külmetanud korseti ja kleidikesega vihmasajus ja pakases, hüpanud, hüpanud, hüpanud. 

    Me oleme teinud need pildid koos, meil on olnud tore.

  • Aafrika mõistulugu

    Hasso Krull

    Mõistulugu tekitab kõigepealt küsimuse, kas mees oleks tõesti pidanud leiust vaikima. Või oli viga pigem selles, et ta läks sellest kohe teatama kuningale? Tundub, et esimest  võimalust on raske omaks võtta: inimeselt ei saa nõuda, et jätaks oma teada kõik, mis teda kuidagi erutab või puudutab. Kommunikatsioonist loobumine võib mõnel puhul olla küll õige samm (juhul kui eeldatakse, et sõnum kas ei jõua niikuinii kohale või siis mõistetakse seda kindlasti valesti), aga see ei peaks kehtima asjade puhul, mis äratavad imestust.

    Teine võimalus tundub tõenäolisem. Iga probleemiga ei peaks pöörduma võimukandjate  poole, see võib kaasa tuua asjatuid sekeldusi ja viimaks hädasid suurendada. „Eks ikka jutu pärast” viitaks siis mitte lihtsalt kõnelemisele, vaid kõnelemisele vales kohas – täpsemalt, tarbetu informatsiooni levitamisele seal, kus seda sugugi vaja pole. Muidugi võiks sellises loos etteheite teha ka kuningale. On ehk tõsi, et kuningas pidi toodud teatele reageerima. Aga miks pidi ta ise kohale minema? Kas ei võinuks ta enda asemel  saata asja uurima kellegi teise? Ja kui selgus, et teade ei vastanud tõele, poleks ta ju pidanud otsustama kõige esimese mulje järgi?

    Niisugune etteheide tuleb aga tagasi tõlgenduse juurde, et võimukandjaid ei peaks väikeste asjadega tülitama. Loo tõeline mõistatus on siiski jutt ise. Pärast sündmuste ärakuulamist me teame, miks sattus võsasse teine pealuu – aga mis jutt võinuks viia sinna esimese? Miks ei räägi pealuu toimunust midagi lähemalt? Ja miks ta kuninga tulles kangekaelselt vaikib? Seda võib kõigepealt mõista nõnda: esimene pealuu on oma viga juba mõistnud ega taha enam korrata juttu, mis võiks kõnelejale kahju tuua. Arusaadavalt ei nõustu ta midagi avaldama kuningale ja tema saatjaskonnale, kes seda kindlasti oma teada ei hoiaks. Samas mõjub pealuu käitumine ikkagi vasturääkivalt: miks pidi ta esimesel korral mehe küsimusele vastama?  Kas polnuks õigem kohe vaikida? Ja veel, miks esitab mees küsimuse võsas vedelevale pealuule, kui ta peaks ometi teadma, et pealuud ei kõnele? Sel juhul oli mees ikkagi järgnenud sündmustes ise süüdi?

    Nii arutledes jõuame uuesti kommunikatsiooni teema juurde. Kellelegi ei saa ette heita imestust, kui ta on võsast juhuslikult leidnud pealuu; ja kellelegi ei saa ka ette heita, et ta tahaks teada, kuidas on pealuu sellisesse kohta  sattunud. Üllatus on loomulik, uudishimu on loomulik, teadatahtmine on loomulik. Nüüd hakkab kogu mõistulugu paistma ringikujulise lõksuna: võssa sattunud mehe küsimus oli paratamatu, ja samuti oli paratamatu kuninga uudishimu. Nii ei ole toimunus süüdi mitte keegi, ja me võiksime resigneerunult ohata: paratamatute asjadega ongi nii, et need on paratamatud, see tähendab möödapääsmatud ja parandamatud. Nii võikski arutluse lõpetada.  Ometi jääb painama küsimus, missugust sõnumit õieti peidab loo ringikujuline struktuur. Miks tullakse tagasi algse küsimuse juurde, et saada sellele nii irooniline vastus? Ja kui otsustame, et juba võsasse minnes oli mees sattunud lõksu, siis mis lõks see tegelikult oli. Nüüd tundub, et lahendus on lähedal. Kõik niidid viivad ühe ja sama järelduse juurde: loo sündmuste ahelat ei oleks saanud olla ilma keeleta, ilma keelelise kommunikatsiooni võimaluseta. 

    Kõik toimunu oli küll paratamatu, aga ainult tingimusel, et mees saab pealuule esitada oma esimese küsimuse. Pärast seda kulgeb kõik ettemääratud rada. Keel ise on lõks, inimese kõnevõime on lõks. Ekslik on arvata, nagu võiks sellest lõksust pääseda, kõneldes ainult tõtt. Aafrika mõistuloos ei valeta mitte keegi ja kõik tegelased näivad tegutsevat oma parema äratundmise järgi. Keelel on rohkem väge, kui me arvatagi oskaks,  ja selle väe kasutamine on väga oluline kunst. Otsekohene küsimus ja tõerääkimine ei pruugi alati anda väärtuslikku tulemust. Võib-olla on mõnikord targem väljenduda kaudselt, küsida ääri-veeri. Võib-olla on mõnikord targem hoopis luuletada.

     

  • Programm oli jälle huvitav

    Toomas Velmet

    Kontsert vokaalmuusikaga ja taas meil külas (viimati sel aastal koos Heli Veskusega 2. II) Annaliisa Pillak (metsosopran) koos alalise partneri Jaanika Rand-Sirbiga Tartust. Tabasin ennast ise kordamas artikli pealkirja ja lisasin siis sinna juba hiljem sõna „jälle”. Talvise kontserdiarvustuse pealkiri oli pisut pikem, kuid sisult sama: „Huvitava kavaga kontsert vokaalmuusikaga”.

    Seegi kord provotseeris pealkirja kontserdi programm, mis oli päris paljutõotav, sest ei meenu, millal viimati lauldi meil Henri Duparci (1848–1933) ja Hector Berliozi (1803–1869) laule. Kindlasti on neid lauldud, aga mitte liiga tihti, esitatud Manuel de Falla (1876–1946) tsüklit „Siete canciones populares españolas”, millest mulle meenub kaheksakümnendatest eaka, aga ikkagi ületamatu Victoria de los Ángelesi (1923–2005) külaskäigul Eestis lauldu. Henri Duparc on arvatavasti avastamist väärt hiline romantik, kes siiani meil ehk rohkem tuntud kui Johann Sebastian Bachi ja César Francki oreliteoste seadja kahele klaverile, kuid tema teoste nimekirja tasub siiski süveneda.

    Annaliis Pillaku esituses kõlasid Henri Duparci „Kutse reisile” (1870), „Ekstaas” (1874) ja „Kurb laul” (1868). Neist esimene on ei kellegi muu kui Charles Baudelaire’i (1821–1867) tekstile ning kahe järgmise teksti autoriks on Jean Lahori nime taha peituv sümbolist Henri Cazalis (1840–1909). Tekstid on Pillaku ja Sirbi tõlkes päris head lugeda, aga muusika ausalt öeldes enam, s.t päeva kaks hiljem, ei meenu. Meenub aga üldine mulje, mis saatis kontserti algusest lõpuni ja selles domineeris häirivalt korrigeerimatu kõlavahekord, mis reeglina sisaldas forsseeritud vokaali ja kõlaliselt üheplaanilist saadet.

    Hector Berliozi kuue lauluga tsükkel „Suveööd”: „Villanella”, „Roosi hing”, „Laguunides”, „Lahusolek”, „Kalmistul” ja „Tundmatu saar” on kirjutatud esimese versioonina klaveri saatel aastatel 1840-41 ning valmisid orkestreerituna tervikuna aastaks 1856. Siin jäid ettekandeliselt paremale poolele kirja „Laguunides” ja „Kalmistul”, mis oma morbiidsete meeleoludega ei kutsunud eriti valju häält tegema.

    Manuel de Falla tsükkel „Seitse hispaania rahvalaulu” on hästi tuttav ka viiuli- ja tšellomängijatele, sest tsükli arranžeeringuid süidina nendele pillidele ja võib-olla veelgi mõnele instrumendile on vist küll rohkem kuuldud kui originaali. Nagu eespool öeldud, on mul paraku kõrvus Victoria de los Ángeles ja seda võrdlust Kadrioru lossis esitatu kindlasti välja ei kannata.

    Kui te nüüd ootate, et ma alustan pikka ja igavat analüüsi, et „mis” ja „kuidas” ja veel „miks” ning „milleks”, siis peate lihtsalt pettuma. Ma saan vaid öelda lühidalt ja seda eriti sellise de Falla temperamentse loomingu esituse kohta: „Ei usu!” Aasta alguses kirjutasin arvustuses just Annaliisa Pillaku ja Jaana Rand-Sirbi Tšaikovski esituse kohta, et hästi viimistletud ansambel pianistiga on suur väärtus vokaalmuusikas ja ma ei kahetse öeldut, kuid korrata seda seekord ei saa.

     

  • Platooniline Kadriorg

    Andri Ksenofontov

    Jaak Lõhmuse kirjutatud ja Märten Vaheri lavastatud „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” esitab Kadrioru pargi, lossi ja selle kunstikogude saamisloost ülevaate, millist ei ole varem veel nähtud. Fragmentaarium kasutab ohtralt vanu filme, seda saab Kadrioru lossi näitusekülastusele taustaks mängida. Pealkirja esimene osa on võetud Mati Undi näidendist „Vaimude tund Kadrioru lossis”, „nr 3-le” leiab seletuse 24. juuli Eesti Ekspressi TV-lisast.

    Peale rikkaliku ajaloo paistab filmist ka kesine olevik. Seda filmis ei mainita, et ilma Rootsi riigi ja maalrite ühingu Österled raha ja abita ei oleks meil praegu sellist eeskujulikku restaureerimisnäidet, millest on võimalik nii palju tehniliselt täiuslikke lähikaadreid teha. Ent filmi vaadates on tunda selle tegemiseks antud aja ja eelarve nappust. Kui ma oleksin Kõrge Ametnik, ütleksin filmi tegijatele: „Eesti riik hoidis lossi restaureerimise arvelt kokku. Võtke veel miljon krooni, võtke kaks, käige ära Piiteris, Firenzes, Amsterdamis, igal pool, kus vaja, ja tehke sellest üks esindusfilm, mille üle võib uhkust tunda”.

     

    Ahjupotid kui suvalised lipikud

    Film taotleb ülesehitust seest väljapoole. Autorid otsisid hoonest märke ja lugusid, millega haakuvad vanad fotod ja filmilõigud. Tulemuseks on semiootiline harjutus, kus filmimaterjal on koondatud neljaosalisse tabelisse. Nelja peatükki sümboliseerivad pildid ahjudelt A, B, C ja D, mis on sama vanad kui loss ise. Peatükid „Meelehea armastatule”, „Trummilööja jänes”, „Lipp tornis” ja „Mineviku kingitus” on pühendatud vastavalt Kadrioru lossi sünnile, lossile kui kultuurikeskusele, poliitiliste sündmuste toimumispaigale ja kunstimuuseumile. Esimene ahjumaaling, millel kujutatud tsaari naisele kingitust tegemas, illustreerib peatükki otseselt. Teised pildid on oma peatükiga seotud analoogia kaudu. Sarnasus ja analoogia on filmi struktuuri aluseks.

    Kui Venemaa isevalitseja Peterburist määrab arhitekti Itaaliast, et ehitada loss Läänemere kaldale, ei ole võimalik ahjumaalingute seletusi ainult Tallinnast leida. Absolutismiajastu eripäraks oli teedevõrgu ja transpordi hüppeline areng, tänu millele ei olnud reisimine enam kaupmeeste riskimäng. Reisimisest sai linnadevaheline liiklus. Seepärast tuleb kahhelahjude jooniste ja Kadrioru teiste piltide seletusi otsida igalt poolt, kus nende autorid mõjutusi said. Ent võttegrupp viibis ühes ja samas geograafilises punktis. Ahjumaalingud ei saanud dešifreeritud sõnumite rolli. Neist sai tabeli päis, mille lahtrid täideti filmitegijatele kättesaadava arhiivimaterjaliga. Seega liikus filmi loogika seest väljapoole ainult niivõrd, kuivõrd filmi üldist kondikava kokku pandi. Edaspidi taandus side ahjudega abstraktseteks koodideks A01-st kuni D05-ni, mis kinnitati kui lipikud episoodidele ja motiividele, mis sobisid Kadrioru teemaga. Lõppkokkuvõttes ei saanud filmis määravaks see, mida autorid lossist välja lugesid, kuidas seda tõlgendasid, vaid see, milliseid materjale nad lossi kohta arhiividest leidsid.

     

    Formalistlik stiil ja rütm

    Analoogia kui meetodi peamine esindaja mõttekultuuris on Platon. Mõnd raskesti hõlmatavat tervikut selgitas ta lihtsamate ja sarnaste kujundite või lugude abil. „Meie maailma nurga” tervik on Kadrioru lossi esteetiline, kultuuriline ja ajalooline väärtus. Film peaks seda lossi vaatajale selgitama eelkirjeldatud tabeli lahtritäidete kaudu. Filmikujundite süsteemile lisab platoonilisust selle kaadrite geomeetriline kompositsioon neljaosalises raamis ning tabeli ridade ettelugemine alates A03-st. See annab filmile Peter Greenaway moodi formalistliku stiili ja rütmi, mille eeskuju võib näha Veneetsias filmitud „Intervallides” ja „Genfi treppides 1”. Kohati lünklik või muust helist üle kostev koodide hääldamine tekitab koomilise efekti, mis on sama inglaslik kui Greenaway.

    Vormilt originaalne, jäi film siiski Eestis valitseva kunstiteaduse paradigmasse, mis keskendub rohkem asja kirjeldamisele ja reprodutseerimisele. Sellises paradigmas algab teose käsitlus analoogi või mudeli loomisest, millele tõlgendaja ehitab üles teoreetilise diskursuse. Asi mugandatakse uurija teadmistele ja arvamustele. Tekib loogiline ring, mille kohta venelastel on vemmalvärss „Maa on lapik/ lapik kui plank/ sest mis on lapikum kui plank”.*

    Antud juhul on Kadrioru loss konna kombel prepareeritud ja tükid uude matemaatilisse skeemi seatud. Veel üks säilitusühik arhiivi andmiseks. Probleem pole selles, et uurija teadmised mõjutavad tema taju. See on vältimatu, eriti humanitaaraladel. Probleem tekib siis, kui teose käsitlus jätab mulje, et teose analoog või mudel on ammendav ehk teose ja mudeli vahel ei ole mingit vahet. Seda on võimalik vältida nii, et uurija näitab juba teosele lähenedes, mis mõtetest või teooriatest ta lähtub. Tema analoogiad ja mudelid ei tohiks hakata asendama asja, need peaksid pigem esinema kui mõttearenduse osad või etapid. Kui käsitlus esitab uuritava asja kohta rohkem kui ühe mudelit, siis ei lähe ka meelest, et sellel on veel tahke või omadusi, mis antud käsitluses välja jäävad. Sedasi toimides võtab uurija kogu oma tausta, hariduse ja teooriad kaasa ning süüvib asjasse endasse, ei otsi mitte seda, mis tema mõttemallidega sobib, vaid pigem seda, mille tõlgendamine kutsub esile tõrkeid, üllatab või tundub esmapilgul mõttetu.

    Vestlus teose autoriga või tema tekstide lugemine tuleks asjale kasuks. Sellise lähenemise korral hakkab asi juhtima uurija argumente seoste kaudu, mille tingivad põhjuslikkus, ehitusvõtete või stiilielementide areng, meistrite kultuuritaust ja motiivid, uurija enda vabad assotsiatsioonid jne. Side tõlgenduse seisukohtade vahel ei piirdu siis ainult välise sarnasuse või lihtsustatud analoogiaga. Tõuseb olemuslike, tõde väljendavate seoste osakaal. Tõlgendaja mõttekäik saab läbinähtavamaks, kui ta tutvustab eelneva vaatluse ja välitöö tulemusi võimalikult toorel kujul enne süstematiseerima ja teoretiseerima asumist. Niisuguse jäljeküttimistöö ettevõtmiseks olekski tulnud filmi autoritele rohkem aega ja raha anda.

     

    * Земля плоска, плоска как доска, потому что доски очень даже плоски.

     

  • Saladus on parem ja kindlam

    Margot Visnap

     

    Kuuldemängu traditsiooniline, konkreetsele narratiivile toetuv vorm on ilmselt tuttav ja toob nostalgiliselt lapsepõlve meelde paljudele raadioteatri püsikuulajatele, seda ajast, kui üks raadiokanal kroonis konkurentsitult toonase muu meedia kõrval auväärsel positsioonil. Täna 80. sünnipäeva tähistav raadioteater on tõenäoliselt ja paratamatult taandunud tagasihoidlikumasse kuulajanišši, ent pole ometigi minetanud omaaegseid traditsioone, samas eksperimenteerides, otsides uut. Tavapärastest žanritest ja muutumatuna on kindlasti rohkem esil järjejutt, kuuldemäng on viimastel aastakümnetel kasutanud rohkem seda uut, mida tehnika areng pakkunud. Üha enam võlub kuuldemängumaailm, selle eriline spetsiifika ja avaramadki võimalused teatrilavastajaid, sest raadioeetris saab ajas ja ruumis ringi rännata vabamalt kui teatris.

    Aastapäeva künnisel esietendus Vikerraadios Jaan Kruusvalli „Hääled”, kuuldemängu lavastajana debüteeris Aleksander Eelmaa. Juba pealkiri ise annab lähenemisvõtme: ehkki hääli-tegelasi on viis, sulanduvad need kuuldemängu kestes otsekui üheks sisemonoloogiks, inimese dialoogiks iseenda ja ümbritsevaga. Kõik on vägagi tinglik, korraga reaalne ja teispoolne. Küsimustest, vaidlustest, repliikidest hakkab kooruma lugu, mis annab aimu rääkijatega toimunust, enne, nüüd ja tulevikus. Need hääled võivad olla kõlanud ka vaid ühe inimese peas.

    See on raadioteatri žanrispetsiifika eelis, joonistada Kruusvalli eksistentsiaalsetest mõtisklustest kokku korraga nii üks kui mitu lugu. Hääled võivad rääkida vaid sinu peas, dialoogid võivad olla päris, siin ja praegu räägitud, aga ka ainult kujutlusvõime vili. Hääl on raadioeetri kuningas. Seda vahendit on lavastaja ja näitlejad osanud Kruusvalli teksti puhul kasutada diskreetselt ja mõjuvalt: mitte üle ekspluateerides, laskumata olmelisse ega õõnsasse ilukõnesse. Õpetaja (Aarne Üksküla), Mees/Gustav (Indrek Sammul), Tüdruk (Liina Olmaru), Ema (Maria Klenskaja) ja Poeg (Marius Peterson) – igaühel on oma lugu, mis üksteisega põimudes koovad mustri inimese olemise mõttest, rõhutades eksistentsi ajalikkust ja ajatust.

    Kuulasin „Hääli” kõrvaklappidest ja mu meelest see ongi nn klapikuuldemäng, mida peaks kuulama ilma segavate kõrvalhelideta, nii et hääled saaksid kuulaja peas oma elu elama hakata. Üksi ja koos. Hääled jutustavad lugu(sid), sisemonoloogid on ühtaegu ka dialoogid, kus on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sest saladus on parem ja kindlam. Mistap ei olegi mõtet küsida (või oletada, kirjeldada), kuhu läks Õpetaja, mis juhtus Tüdrukuga, kas Gustav on elus, kas Poeg jätab Ema maha või ei. Midagi juhtub/juhtus ju nagunii. Sõltumata tahtest või just seetõttu. 

     

     

     

  • Kultuurilaev “Adventure” Tallinna ja Kotka sadamas

    Juta Kivim?

     

    Elken viis seekord kunstnikud Kotkasse

     

    Pidupäeval, 2. IX kulgesid pealelõunased üritused eesti kunstinäitusi avades. Jaan Elkeni kureeritud kolm näitust üldnimega “Tallinn-Kotka. Kaksteist Tallinna kunstnikku Kotkas” avati eesti vanamuusika ansambli Rondelluse helide ja eesti poeetide Elo Viidingu, Jürgen Rooste, Eva Pargi ja Jan Kausi lugemiste saatel. Eesti kirjanikud olid ennelõunal esinenud Kotka lütseumis ning Langinkoski ja Karhula koolis, ent esinesid uuesti ka Haukkavuori vaatetornis, linnaraamatukogus ning Uusikuva galeriis. Ühele päevale mahutatud ürituste jada oli korraldatud läbimõeldult ja publikut jätkus kõikidele sündmustele. Nagu mujalgi Soomes olen märganud, on eesti kirjanikud ilmselgelt soome rahva lemmikud. Mitme põlvkonna pikkune soome silla ehituslugu on seisnud nende poeediõlgadel ja nad valdavad ka väga ilusat soome keelt, millega näiteks siinkirjutaja ilmselgelt hätta jäi. Kõnelemata Jan Kausi ja Jürgen Rooste atraktiivsetest ülesastumistest, mis ajuti poleks ehk sõnu vajanudki. Vanamuusika ansambel Rondellus oleks küll väärinud omaette kontserti, ansambli algupärased instrumendid, kostüümid ja muusikute professionaalne tase olid surutud vaid paari-kolme esitusse kunstinäituste avamiskohtades.

    Kotka suurimas, Uusikuva galeriis eksponeeritud kunstnikud Kaido Ole, Marko Mäetamm, Mari Roosvalt, Jaan Toomik, Mare Mikof, Hannes Starkopf, Leonhard Lapin ja Vergo Vernik kuuluvad rühmitusse Ruum 312A, mis koondab Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu ülikoolis kunsti õpetavaid õppejõude. Grupp on teinud palju ühisnäitusi nii Eestis kui välismail, sealhulgas 2000. aastal ka Soomes Hyvinkää ja Oulu kunstimuuseumis. Näitusetegevuseks koondub grupp ajuti, omamata ühist seisukohta kontseptsiooni, meedia vms tasandil. Võiks öelda, et Uusikuva galerii näitusele olekski raske leida verbaalselt ühist nimetajat, ent näitus toimib isiksuste tugevas koosmõjus ja annab mis tahes tasemel publikule hea läbilõikelise ülevaate arvestatavast osast eesti nüüdiskunstist.

    Kotka linnaraamatukogus olid välja pandud eesti kunstikest noorimate, TÜ ja EKA maalikunsti magistrantide Rait Rosina ja Helina Loidi tööd. Väga elamuslikuks kujunes Ly Lestbergi digifotode näitus “Elysion” linna ühes vanimas ehitises, Haukkavuori kõrgendikul paiknevas vaatetornis, vanas veetornis. Minimalistlike loodusfotode näitus oli algselt eksponeeritud Viinistu kunstimuuseumi roostepaatinaga kaetud metallrotundides, seal valguskastidena välja valgustatud. Mõlemas ruumis tekkis autori taotletud pühamu-elamus, ent Haukkavuori torni vanad kiviseinad andsid fotodele uusi, Eestis märkamatuks jäänud dimensioone. Fotod oleksid nagu kuulunudki Haukkavuori kivisesse interjööri. Lestbergi fotodel kujutatud puhkav maa oma inimtegevuse armide, müürifragmentide ja tulevase puhkemise ootusega lihtsalt pääses seal enesestmõistetavamalt mõjuma kui Viinistu roosteses disainis. Lestberg eksponeeris torni ühel korrusel ka spetsiaalselt Kotka näituse tarbeks valminud videot Veneetsia San Michele saare olustikust ja inimestest. Elkeni kujundatud ja põhjalike kunstnikke tutvustavate tekstidega varustatud näitused jäävad Kotkasse kuni 25. IX.

    Eesti kunstnike invasioon Kotkasse on kestnud innukalt läbi aastakümnete. Arvan, et enamus seal näitusi korraldanud kunstnikke tunneb vaid seda osa linnast, mis koondub väikese ja korrastatud merelinnana ümber Kotka punase telliskiriku. Kirikuaias valvab põlvitav Karjala ema lugematuid mälestustahvleid sõjas langenud soome meestele, sealsamas lähistel on art-déco dekooriga lütseum, puunikerdustega vana pritsimaja, mosaiikse graniitparketiga sillutatud puiesteed ja väikesed tänavad. Lähikonda jääb ka linna kolm tähtsamat kunstinäituste kohta: Uusikuva Galleria, linnaraamatukogu ja künkatipul Haukkavuoren näkötorni. Teine osa Kotkast, Soome oludes võimas terasetööstuslinn, jääb külalistel enamasti vaatamata. Kotka tänavail ja väljakutel on kadestusväärselt palju modernistlikke skulptuure, eriti kesksel Keskuskatul, kus skulptuurid tunduvad paiknevat lausa kümnemeetriste vahedega. Eestlasedki on Kotka väljanägemisse andnud oma panuse: 1979. aastal, kui Kotka linn pühitses 100. aastapäeva, otsustas Tallinna tolleaegne parteijuhtkond teha sõsarlinnale väärilise kingituse ning sinna toimetati Matti Variku graniidist Lenini monument, mis erinevalt Eesti Leninitest on tänini omal kohal alles.

     

    Kotka Lenin elab edasi

     

    Viiekümnele aastale tagasi mõeldes püüdis eesti kunstnike seltskond “Adventure” päeva hommikul linnas ringi jalutades pingeliselt leida Lenini monumenti – ja kuuendat korda küsides see õnnestuski. Variku Kotka “sõsarlenin” seisis ju viimase ajani Pärnu bussijaama läheduses, tänaseks on ta kuhugi kadunud. Kuid Kotka puisto’s istub Lenin edasi oma mõtlejapoosis, lõug  paremale käele toetatud. Vasaku käe on autor õlast saadik kohalikke graniidimurde järgides ilusasti järguliselt maha raiunud. 1995. aastal korraldas praegune Läti Vabariigi kultuuriminister Helena Demakova Kotkas suurejoonelise rahvusvahelise kunstisündmuse “Port of Art”, kus esinesid ka Eesti kunstnikud Tea Tammelaan ja Jaan Toomik. Noor poola skulptor Krzistof Bednarski rajas oma projekti idee just Variku Lenini kujule. Ta modelleeris puuduva käe lõdvalt põlevat sigaretti hoidmas ja täna seisab see käsi eraldi pronksskulptuurina kümmekond meetrit monumendist eespool. Peab ütlema, et suurmeestel, ka siis, kui nad on olnud inimkonna suurimad vaenlased, on tundlikule hingele mõju ilmselt ka monumendina. Peab tunnistama, et kogu Eesti kunstnike seltskond ei suutnud ära öelda kiusatusest end monumendi najal pildistada lasta. Erandina keeldus vaid põhimõtteline professor Lapin. Ent pidujärgsel hommikul tunnistas temagi, et monumendi väisamine polnud möödunud tagajärgedeta. Vladimir Iljitš oli professori und seganud lausa hommikuni välja, püüdes üha selgitada, et tegelikult polnud ta kunagi olnud tõsine suitsumees…

    Eesti kunstnike varasemaid Kotka näitusi meenutades tuleb neid kokku üksjagu palju. 1990. aastate teisel poolel aktiviseerusid Kotka suhted Tartuga, 1998. aastal korraldati Tartu-Kotka kunstifestival, kus Tartu kuues galeriis ja Kotka neljas näitusekohas olid välja pandud külaliskunstnike tööd. 1999. aastal esinesid Uusikuva galeriis Jaan Elken ja Aili Vahtrapuu, 2000. aastal aga Ülo Soosteri sõprusringi kuulunud Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Heldur Viires ja Lüüdia Vallimäe Mark. 1990. aastail oli eestlaste näitusi Kotka Uusikuva galeriis ja linnaraamatukogus nii arvukalt, et oleks mõttekas peatuda vaid mõnedel. 1991. aastal esinesid linnaraamatukogus graafikud Concordia Klar, Peeter Ulas ja Silvi Liiva, 1995. aastal Mati Karmin fotoinstallatsioonidega endast ja Eesti kunstielu suurtest naistest. Kotkas mäletati Balti kunstnike suure sõbra Norbert Weberi katset luua Rauma muuseumiga võrreldav jätkuvate kunstibiennaalide traditsioon. 1990. aastal toimuski Kotkas Weberi korraldatud ja hästi dokumenteeritud panbalti kunstisündmus “Radar”, mis pidi panema aluse Poolast ja Saksamaalt, Balti riikidest ja Peterburist pärit Balti kunstnikke ühendavast koostööst. Aga biennaalide aeg oli ilmselt läbi saamas. Tänaseks on Norbert Weber asutanud oma kunstikeskuse Fabrica Lissabonis Porto Brandãos.

    Tallinna-Kotka näituste pressitekstis oli mainitud ühe säravama eesti kunsti näitusena Ants Juske 1987. aastal korraldatud maalinäitust “Keskkond Tallinna kunstnike loomingus”. See oli tol ajal veel noore kuraatori koostatud näitus hüperrealistlikest linnamaalidest ja muidugi rändasid sel korral Kotkasse vaid maalid kuraatoriga. Ants Juske meenutab ise näitusega seonduvat kahte järjestikust Moskva-sõitu kahekordsete fotodega igast maalist ja pikki seletuskirju näituse äratoomise järel. Mingit märki omaaegses ajakirjanduses sellest näitusest ei leidnudki. Pikad ametlikud aruanded olid v
    õtnud vist kirjutajalt jõu ja tahtmise.

     

  • Elektrooniline kunst sotsiaalses embuses

    Johannes Saar

    Siit pole kaugel arvamus, et kunstigaleriid on üks äärmiselt vale koht elektroonilise kunsti esitlemiseks. Nende kohtadega on seotud liiga palju mälestusi ja käitumisharjumusi, need on minevikutähenduste ja ajalooga üle koormatud. Need kuuluvad kogu täiega kultuuriparadigmasse, kus pilti ja vaatajat lahutas vahe kahe teraga mõõk ning kogu maailma geograafiaolieritletavteravate piirjoonte tõttu. Oli olemas tajumise struktuur, sissetöötatud kogemuste klaar muster ja läbipaistev mõtlemisre?iim. Selguse hirmuvalitsus ulatus nii kunstniku ateljeesse kui kunstikriitikute kõnelustesse. Ka rahvas teadis täpselt oma lemmikuid. Kõik oli paigas.

    Elektrooniline kunst, tehnoloogiline ja digitaalne kultuur ei oma veel ?oma paika?. Vähemalt loosungite tasemel ei pea need seda ka tähtsaks. Vastupidi, ülistatakse nomaadlemist erinevates distsipliinides, pidevat rändlemist teabevoogudes ja identiteetides, logiraamatute hävitamist ja jälgede segamist. Kaitsmaks end strateegiliste kontrollimehhanismide eest ja avatud ühiskonna varjudeta läbipaistvuse eest loomulikult.

     

    Metsavend rebib rinna paljaks…

    Seega on digikultuurile võõras püsivuse mõiste ja mõistagi ka püsiväärtused kui sellised. Ta ei soovi saada lokaliseeritud ja kaardistatud, suur osa temast on suisa hõivatud võitlusega igasuguse kartograafiavastu.Digikultuurilonseegavaldavalt taktikaline ja oportunistlik iseloom, ta tuleb ja läheb nagu metsavend hämaruses ja jätab endast maha eksitavaid jäljemustreid. Ka vana hea kunstniku ja vaataja vastasseis hajub interaktiivsetes mängudes.

    OK. Kuid kohtumine ilmaliku publikuga tähendab tema jaoks ikkagi seisatumist, galeriiukse avamist ja enesepaljastamist kõigile teada aadressidel: Rotermanni soolaladu, Tallinna Kunstihoone, Linnagalerii, Kiasma, Bon Boni klubi jt. Vargne digitaalne sulin seisatakse mitmeks nädalaks, et iga külaline võiks soovi korral kas või mitu korda samas jões oma varbaid kasta ja naasta oma argitoimetuste manu tõdemusega, et ?kunstiga pole siin küll midagi pistmist?.

    Jumala õige. Selle vana äratrööbatud hooraga ei maksa arvutikultuuri seostada. Liiga palju loojaid on temast üle käinud, liiga paljud rekkajuhid on tast üle sõitnud, liig palju hilpe ja õhtukleite on ta ära kandnud, liiga palju tülliläinud lapsi on tal. Selle label?iga on ühel pool. Ta tähendab kõike ja mitte midagi.

    Kummati pole uuel tehnoloogilisel kultuuril suurt valikut. Nagu iga uus paradigma, peab ta alul sobituma vanasse küllastunud kultuuriatmosfääri, rajama kas või ajutise erinevuste ja sarnasuste keerulise suhtlemisvõrgustiku, mis tihti toimib vaid ähmaste metafooride tasandil (arvutiekraan on nagu aken) ja alles aja möödudes avaneb tal ehk võimalus võrdlusperspektiiv tagurpidi pöörata. See, mis praegu eksootiline, eksklusiivne ja võõras, tõrjub edu korral samasse rolli harjumuspärase ja üldkehtiva. Piir kunstniku ja vaataja vahel hajub, nad ühtivad interaktiivsetes kirehoogudes galeriisse installeeritud meediasündmustes, kus kohapealne kantakse reaalajas teisale, millest justnagu kujuneb väärtus omaette. Aga sellest on veel vara rääkida.

     

    …ja avastab oma poliitilise süütuse

    On tore, et paljud arvutikunstnikud ja meediateoreetikud on lugenud Foucault?d ja tutvunud tema panoptikumi-ideega. Juttu oli ISEA sündmustel neist korduvalt. Kummati pole sellest huvist pahatihti piisanud tõsiseltvõetavaks poliitiliseks ärksuseks. Teooriakonverentsidel võis kuulda kõnelemas arvutikunstnikke, kes püsisid kestva eufooria seisundis ? happy to be sponsored by US military structures. Ma usun, et mõni nõukogude akadeemik oli omal ajal sama meeldivalt üllatunud, kui Nõukogude Liidu jõustruktuurid asusid üle kuldama tema teaduslikke katseid vesinikuühendite plahvatuslike omaduste uurimisel. Teadupärast kujunes toona teaduse avastustest tõhus poliitiline relv, mis muutis külma sõja aegse maailma veelgi jäisemaks. Ka mäletame, et needsamad akadeemikutest seltsimehed ei jõudnud ülejäänud elu jooksul inimkonna ees ära vabandada vesinikupommi juhuslikku leiutamist.

    Mõnel ISEA 2004-l esinenud kunstnikul selliseid süümeprobleeme polnud. Nad rääkisid suisa uhkusega, et nende portatiivsed, voodri vahele õmmeldud veebilahendused on täiesti kasutatavad Iraagi sõjas ja üleüldse on ?meie?(sic!) sõduritel tänu online-mundritele nüüd igal pool maailmas kergem hakkama saada: ?neid ei ole enam nii lihtne tappa?. Peab tõesti olema oma erialasse kinnijäänud fänn, et evida suhteliselt kõrges eas sellist poliitilist süütust. Mingis mõttes kipub ajalugu ja Zahharovi juhtum korduma, usun, et Massachusettsi tehnoloogiainstituudi fantaasiarikaste ja süüdimatute arvutifriikide loomingust võrsub ühel heal päeval tõesti supersõduri terminaatorivarustus, mille abil võib hetkega nutma panna sadu miljoneid inimesi maailma kõige erinevamates punktides. Ühesõnaga, jälgige reklaami, küll see kõik varsti tuleb. Schwartzeneggeri lubadus ?I?ll be back? ongi otsaga juba teoks saanud.

    Ameerikalikule süüdimatusele lisas peenemat vürtsi prantslaslik muretus Pariisi sotsioloogiaprofessori Michel Mafesoli esituses. Kõikidest võimalikest ja tõelevastavatest aspektidest digikultuuris valis ta kõige rahustavama ? sümptomaatilise seiga, et kõik tööriistad muutuvad digitaalses tarbimiskultuuris mänguasjadeks, mis integreerivad illusiooni ja fantaasiamängud argisesse rutiini ja lubavad inimestel sulguda privaatsetesse ulmadesse. Jah, loomulikult, nii see kahtlemata on. Teise maailmasõja ajal maalis enamus Eesti kunstnikke lillepilte, miks ei peaks siis meie aja lihtne inimene Iraagi invasiooni ajal põgenema digitaalsetesse liivakastidesse. Tõsiasi, et sama varustusega saab edukalt marssida ka läbi reaalse kõrbeliiva, ei pruugi talle pähegi tulla. Ja parem ongi, muidu hakkabki selleks ettekäänet otsima nagu onu Sam.

     

    Saalivalvuri indeks

    Kõikide kunstiliikide sotsiaalset kandepinda on mõõta üsna lihtne saalivalvuri indeksi abil. Ehk siis küsimus sellest, kui paljud välja pandud taiestest jäävad tööle ka siis, kui kuraatorid ja tehnikud on lahkunud ning ainus elusolend galeriis on spetsiaalhariduseta valvuritädi. Kui ta tuleb hommikul tööle ja avastab, et Subbi pilt ripub seinal viltu ja Keerendi graafilinelehtonliuelnudööselseinalt põrandale, siis ta üldjuhul teab, mida teha. Kui aga tema hoolitsevate pingutuste tulemusena ilmub galeriiseinale kiri ?NO SIGNAL? või ?CHOOSE A TRACK?, ei ole see enam nii kindel. Vähemalt Eestis. Esimesel pühapäeval pärast ISEA näituste avamist Tallinnas oli kogu ettevõtmine rööbastelt maha jooksnud. See seisnes eelkõige selles, et valvurid isegi ei märganud kraavisõitu. Nende jaoks oli ?NO SIGNAL? kogu festivali ikooniks, sest päris kindlasti ei olnud neil tunnet, et kuraatorid kõnetasid neid, kui nad heiskasid traadita ja seljaskantava veebikogemuse teemad.

    Seega on kaasaegse kunsti territooriumid mingis mõttes rüvetatud maa oma pehkinud reitingusüsteemide ja paranoiliste käitumismallidega. Sel kolklikul maal ei võeta avasüli vastu kosmopoliitilist tegelast, kes hoopleb võimega viibida korraga mitmes paigas ja hoida silma peal kõigel. Selline tegelane ei sobitu kuidagi ?oma ja võõras? lahtrisüsteemi ning juba seetõttu pälvib topelttõrjumist. Sest ta on hullem kui võõras, ta paneb kahtluse alla vanade olijate maailmataju pädevuse. ?ISEA 2004? sai sellega kindlasti hakkama. Ning pai ta selle eest ei saa.

  • Peeter Sirge fotonäitus “Maastikud 1” Fotomuuseumis

    Fotomuuseum

    Fotomuuseumis on vaadata Peeter Sirge näitus “Maastikud 1”.

    Peeter Sirge kõneleb oma näitusest järgmist: „Eestis on teatavasti peaaegu 1,3 miljonit loodusfotograafi, kõik peale minu. Loodus on ilus asi küll, aga minu pildile kõlbab kahjuks ainult fooniks – esiplaani on vaja. Õnneks pole Eestimaal ilusast „esiplaanist“ puudu. Selle näituse jaoks sai pikalt pilte kogutud, nüüd on materjali päris mitme näituse jagu. See on siis esimene selles seerias. Kui peaks kedagi süüdistama, miks see näitus just selline tuli, siis Peeter Tooming ja Helmut Newton on mehed, kelle peale näpuga näidata.

    Näitus on Fotomuuseumi keldrigaleriis avatud 21.03-23.04

  • Emakeel Emajõe veerel

    Kaarel Tarand

    Kõnede ja kirjadega üles astunud mehednaised  rõhutasid ülikooli arenguga seoses kolme konfliktimomenti telgedel rahvuslikkusrahvusvahelisus, eestikeelsus-võõrkeelsus ja elitaarsus-massilisus. Erinevatel põhjustel tunduvad need konfliktid mõnevõrra kunstlikud. Ülikoolis on õpetamise ja õppimise keeli ju läbi terve ülikooli 377 aasta pikkuse ajaloo olnud alati ikka rohkem kui üks. Nii praegugi. Kui eesti keel hakkab end ülikoolis ja teaduses kuidagi tõrjutuna tundma, siis on see paraku eestlastest  õpetlaste vaba tahte vili, sest riiklikku survet akadeemia välisseintele selleks pole.

    Ahjaa – muidugi need kurikuulsad publikatsioonid rahvusvahelistes, s.t võõrkeelsetes ajakirjades, need ju sundivat õpetlasele peale võõrkeele. Kahtlustan siiski, et valdav osa artiklitest ei käändu võõrkeelseks mitte autori, vaid tõlkija käe läbi. Seega ei muutu eesti õpetlane võõrkeelsete publikatsioonide tõttu ise sugugi võõrkeelseks, kui teda ka muidu palav ümberrahvustumissoov  ei põleta. Ei tohiks unustada, et ETIS e teadustegevuse tulemuste klassifikaator on ainult inimeste väljamõeldud reegel. Kui üks reegel kallutab siinse inimtegevuse vastuollu põhiseaduse preambulis öelduga, siis mis? Kas vahime aga lootusetu näoga oma keele ja kultuuri hääbumist, kuna on olemas ETIS ja 1.1 artiklite võõrkeelse avaldamise surve, mis meid tahes-tahtmata ümberrahvastab? Või ehk kohendame selle  reegli põhiseaduse vaimule vastavamaks?

    Aga nii või teisiti kuulub keelte ja tõlkimise probleem inimkonnas juba tehniliselt lahendatute hulka. Tõlkemasinad ei ole veel kaugeltki täiuslikud, kuid üldjoontes töötavaid juba ehitatakse, kuigi veel mitte eesti keele tarvis. See tähendab, et laitmatutele, keerukate ülesannete lahendamiseks sobilikele masinatele oleme juba praegu lähemal kui olid näiteks vennad Wrightid reaktiivlennukile või vennad Lumière’id 3D-kinole. Kas keegi hakkab pingutama võõrkeelseid teadusartikleid kirjutada, kui kvaliteetne automaattõlge kümnetesse keeltesse on ühe nupuvajutuse kaugusel? Vaevalt küll. Keeleküsimuse iseeneslik lahenemine peaks kõigi eelduste kohaselt vaigistama ka kunstliku probleemi, kas rahvuslikkus takistab kuidagi rahvusvahelisust või mitte.

    Omaette teema on, kas rahvusteadused ka Eestis piisava  inim- ja raharessursiga varustatud on. Aga sel pole midagi tegemist põhimõtete, vaid ainult ainelise kitsikusega. Seesama kitsikus on suunanud ülikooli ka käituma supermarketina, mis teenib käibe pealt. Lolle on ikka palju ja kui igaüks ostab kas või natukenegi, koguneb suure käibe pealt ka kenake kasum. Jällegi pole tegemist paratamatusega. Õnneks annab ülikooli praegune rektor Alar Karis üsna selgelt märku, et puupead juba lähitulevikus  sammaste vahelt läbi ei pääse. Ja kui nii, taandub küsimus ainult hinnale.

    Hea uudis juba lähiaastateks on see, et valitsus on kõikide maksude vähendamise kursilt, mis ka ülikooli aastaid närvutas, kindlalt ära pööranud ning maksukoormuse peaaegu mõistlikule tasemele tagasi tõstnud. Kui nüüd ettevõtluse tervislik seisukord koheneb, hakkab ka riigi rahakott olema selline, et kõrghariduse riigitellimuse peaks saama esmakordselt uue iseseisvuse  ajaloos ausa hinnaga välja osta, mis omakorda surmab ülikoolide iha vähevõimekaid raha eest piiritult koolitada.

    Sirp tervitab seekord ülikooli näputäie arvustustega teadlaste ja teadmiste populariseerijate kirjutatud raamatutele. Paraku on need teosed põhiliselt võõrkeelsed ja neid pole kirjutanud eesti teadlased. Tahaks loota, et rahvusülikooli esimesel kaalukamal juubeliaastal kümne aasta pärast on pilt ka ses osas  eestilikum.

  • Keskpunktis on klaver

    Nele-Eva Steinfeld

    Äsja peeti Estonia kontserdisaalis juba kuuendat korda rahvusvaheline pianistide festival „Klaver’08”. Seesugune ühele instrumendile suunatud muusikasündmus leidis esmakordselt aset kümme aastat tagasi. Lauri Väinmaa korraldatud festivali raames anti kokku üksteist kontserti, millest mõned kordusid ka väljaspool Tallinna. Esinejaid oli Inglismaalt, USAst, Venemaalt, Prantsusmaalt, Argentinast ja mõistagi Eestist.

     

    Maruline avang

    Harvad on kontserdid, kus solist esitab õhtu jooksul orkestriga mitu teost. Selliseks osutus festivali avakontsert, kus Argentina päritolu pianist Sergio Tiempo esitas Frederic Chopini Klaverikontserdi f-moll ja Ferenc Liszti Klaverikontserdi Es-duur, Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit juhatas Dmitri Slobodenjuk. Tiempot tuntakse kui varajases nooruses kuulsaks saanud imelast, kes pälvis rahvusvahelise tähelepanu juba 14aastaselt. Tema oluliseks mõjutajaks oli Martha Argerich, kes on tuntud kui noorte talentide toetaja ning keda Tiempo tunneb lapsepõlvest peale. Tänaseks on andekast imelapsest sirgunud 36aastane pianist, kel on suured virtuoossed võimed ja erk kõlataju. Tema mängus oli palju isikupäraseid detaile ja kõlavärve, kuid puudus arhitektooniline plaan, mistõttu üldpilt mõjus katkendlikult ning seostatud tervik ei pääsenud mõjule. Kunstilises mõttes oodanuks enamat kui pelgalt imelapsest sirgunud väledate sõrmedega pianisti impulsiivset eneseväljendust.

     

    Vastandlikud inglased

    Kahel järjestikusel õhtul esinesid briti pianistid Stephen Hough ja Paul Lewis. Kuigi nimetatud interpreetide kunstilised vaated erinevad, ühendavad neid lisaks rahvusele käesoleval aastal pälvitud briti muusikaajakirja Gramophone mainekad auhinnad. Stephen Houghi saavutuseks oli kuldplaadi tiitel Saint-Saënsi klaverikontsertide salvestuse eest, Paul Lewise Beethoveni klaverisonaatide IV CD-plaat valiti aasta parimaks helisalvestiseks.

    Stephen Houghi programm koosnes Fauré, Francki, Coplandi ja Chopini teostest, lisaks mängis ta Cortot’ seatud Bachi d-moll „Orelitokaata ja fuuga”, mida oli ka omalt poolt täiendanud. Kava lähtepunktideks oli heliloojate seotus Pariisiga ning pianist Alfred Cortot, kelle repertuaaris kõik nimetatud teosed omal ajal olid. Hough alustas esinemist bravuurselt Bachi seadega ning rabeda ettekande tõttu möödus suur osa teosest pianisti jaoks enesekindluse taastamise tähe all. Hilisematelegi riivamistele vaatamata sai õhtu jooksul kuulda siiski osavat klaveri- ja kõlavaldamist.

    Kunstniku ülesandeks on seoste otsimine, olgu siis kahe ühel kõrgusel asetseva heli või erinevate kunstivaldkondade vahel. Näib, et Hough huvitub peamiselt kunstiliikide ja elunähtuste ekstravagantsest lõimimisest. Ta on kirjanik ja muusikapublitsist, helilooja ning veendunud katoliiklane, kelle teoloogiahuvi kinnitab 2007. aastal ilmunud raamat „The Bible as Prayer”. Kohe kerkib aga järgmine küsimus: milliseid seoseid oluliseks pidada ning millises kontekstis neid esitada?

    Houghi näis köitvat rohkem kui teosed ise hoopis nende kitsasse tähendusringi asetamine. Siinkohal tasuks märkida Houghi intervjuust kõrvu jäänud soovi esitada sooloõhtu eelkõige meelelahutusliku sündmusena, mis ei tohiks muutuda igavaks loengutaoliseks haridusprogrammiks. Houghi koostatud annotatsioonist võis lugeda, et tema ideeks oli Chopini muusika paigutamine XIX sajandi salongi, kus küünlavalges sahisevad daamide kleidisabad. Siit küsimus, kas salongiga peaks sel juhul seostama ka Mozarti ja Bachi, kelle loomingut Chopin oma suurimaks õpetajaks pidas?

    Kui kava kaalukaimat teost, Chopini Sonaati nr 3 nimetatud vaatepunktist interpreteerida, jääb üsna küsitavaks, kas ettekanne kannatab kõrvutamist Perahia, Zimermani või Rubinsteini pakutuga, kus puudub vähimgi viide salongile, rääkimata kodumaa lakkamatust taganutmisest või Chopini viletsa tervise üksühesest seostamisest tema loominguga. Igatahes nappis Houghi interpretatsioonis Chopini sonaadile omast uhkust ja dramaatilisust. Kontserdil pakkus ta rohkesti isiklikku sekkumist, samuti kauneid hetki piano-kõlasfääris.

     

    Festivali kõrghetk

    Unustamatu elamuse pakkus Paul Lewis, kelle kava oli üles ehitatud, võiks koguni öelda geniaalselt. Kontserdi esimeses pooles oli Mozarti c-moll „Fantaasia” KV 475 ja a-moll Rondo KV 511 vahele paigutatud György Ligeti noorpõlveteos „Musica ricercata”, kava teises pooles tuli ettekandele Franz Schuberti G-duur Sonaat D 894. Teoste järjekord ja suhted toimisid iseenesest, puudus tarvidus neile väljastpoolt tähenduslikkuse raami ümber pitsitada. Lewise ettekanne oli kunstiliselt, muusikaliselt ja tehniliselt kõrgetasemeline. Tegemist on intelligentse muusikuga, kellel on tugev ja soe lavaline väljendusjõud, suured teadmised ning eksimatu maitse. Määravaim mõju on siinkohal Alfred Brendelil, kelle juures Lewis 1990. aastatel õppis, kindlustades enda jaoks parimad teadmised eeskätt Viini klassika esitustraditsioonist, aga ka kunstist üldisemalt.

    Paul Lewise (1973) mängulaadi võib kunstilise suuna poolest kõrvutada julgelt András Schiffi, Murray Perahia või Radu Lupu omaga, kelle kontsertidel viibides tekib saalis mõneti sarnane muusikaline atmosfäär. Kõigi nende mõjukate artistide esteetika lähtub teoste rütmilise struktuuri selgusest ning rütmist kui sümboolsest kujundist, millel on tugev tähendus ja mõjujõud. Sellele lisandub klaverifaktuuri klaar ja polüfooniline käsitlus ning kontsentreeritud vormitunne. Eranditult jääb nende muusikute interpretatsioonis esiplaanile helilooja mõtte vahendamine ning teoste terviklikkus.

    Mõjub lausa uskumatuna, et Lewis, kes on eelnimetatud pianistidest ligi veerand sajandit noorem, on sedavõrd küps ja kunstiliselt kõrgetasemeline muusik. Siinkohal võib öelda, et tegemist on vajalike asjaolude täiusliku kokkulangevusega. Võimekas inimene on sattunud õpetaja juurde, kel on parimad teadmised ja hea maitse. Alati pole tipptasemel õpetaja sugugi endastmõistetav edu garantii. Eriti siis, kui muusiku otsused ja valikud on heale õpetusele vaatamata kirjud ning juhuslikud. Järgmisena lähevad kaotsi suund ja selged alused kunsti mõistmiseks ning tulemuseks on kas meelelahutuslik lahustumine, lakkamatu enese kui kunstniku eksponeerimine või pelk virtuoossuse demonstratsioon.

    Lewise tõlgendus oli vaba ilutsemispüüdest või oma isiku pealesurumisest. Mozarti „Fantaasia” c-moll mõjus pingestatud harmoonia- ja rütmiseoste tõttu dramaatilise ja terviklikuna: polnud jälgegi teose nn vabast fantaasialennust, puudus ka üleskirjutatud improvisatsiooni maik, mida sageli „fantaasia” nime kandvate teoste puhul otsekui kohustuslikuks peetakse. György Ligeti bélabartóklike kujunditega „Musica ricercata” oli intensiivse ja inimliku esituslaadi tõttu hästi mõistetav ja kaasahaarav.

    Kava kulminatsiooniks oli Schuberti Sonaat G-duur, mille ettekanne oli mastaapne ning kõneles jäägitust Schuberti loomingu mõistmisest. Kuigi Lewise kavalehelt ei leidnud meelelahutuslikke viiteid salongile, kuulas publik toimuvat tähelepanus ja vaikuses. Näis, et igavust küll keegi ei tundnud. Selliseid kontserte peaks Eestis rohkem olema, et kuulajail oleks võimalus kokku puutuda kunstiga, mida viljeldakse õigetel alustel, hea maitse ja kõrge professionaalsusega.

     

    Kodused tipud

    Festivalil said sel korral esinemisvõimaluse mitmed EMTA tudengid ning muusikakoolide õpilased. Tegemist on noore muusiku arenguteel kahtlemata motiveeriva kogemusega. Õnnestunult esitati Frederic Rzewski loomingut kontserdil „Rännak noortega”. Teosed nõudsid julget eneseväljendust, lisaks klaverimängule läks tarvis laulmise ja retsiteerimise oskust. Esile kerkisid Kärt Ruubel ja Lauri Honkavirta ning kontserdi lõpetas efektselt veski mehaanikat imiteeriv teos „Winnsboro Cotton Mill Blues” Johan Randvere esituses.

    Lisaks õpilastele esinesid soolokavaga Sten Lassmann j
    a Ralf Taal. Sten Lassmanni kavast oli parim Sergei Prokofjevi „Sarkasmide” ning Sonaadi nr 7 esitus, milles oli head karakteritaju, rütmikust ning hoogu. Heino Elleri Sonaat nr 2 ja Rahmaninovi „Etüüd-pildid” sama suure veenvusega kahjuks ei mõjunud, kuigi pianistlikust küljest olid need hästi mängitud. Esmaettekandena kõlas Lassmanni kindlakäelises esituses Mihkel Keremi „Fuuga” (2008). Klaveripala pealkiri on petlik, sest iseenesest koosnes teos kolmest fuugast, mis olid vaheldusrikkad nii stiililt, häälte arvult kui tempodelt.

    Ralf Taali sooloõhtu paistis silma kõrgetasemelise klaverivaldamise, rafineeritud fraseerimise ning peene kunsti- ja muusikatunnetuse poolest, mis hakkaks silma ilmselt rahvusvahelistelgi lavadel. Kava esimeses pooles tulid ettekandele Beethoveni klaverisonaadid D-duur „Pastoraalne” ja Es-duur „Les Adieux”. Tõlgendus oli süvenenud ja veenev, pakkudes hulgaliselt meeldejäävaid kujundeid.

    Johannes Brahmsi „Variatsioonides Paganini teemale” demonstreeris Taal vaba klaverivaldamist ning täiuslikku enesekontrolli. Teos nõudis heliloojaltki suurt süvenemist, pärast variatsioonide valmimist ei kirjutanud Brahms klaverile ühtegi teost 16 aasta vältel. Kui selline kaelamurdev variatsioonitsükkel, mille Clara Schumann tembeldas nõiduslikuks, suurel laval hea enesekontrolli ja arusaamisega ette kanda, pole pianistile jaoks tehnilises mõttes enam midagi ületamatut. Lisaks klassitsistlikule ning romantilisele muusikale tõlgendas Taal veenvalt ja vaheldusrikkalt esmaettekandes kõlanud René Eespere teost „Ludus tactus”.

     

    Võimutsev finaal

    Prantsuse muusikast koosneva kava esitas prantsuse pianismi suursaadik Pascal Rogé. Tõlgendus oli intiimsemat laadi ja, nagu väidab artist, eelistab ta suurtele saalidele kammerlikumaid. Rogé jaoks olid olulised kõlavärvid, mida ta tekitas suure hoolikusega. Pianism oli prantslaslikult kerge, esitus eksimatu ja kontsentreeritud, kippudes kogu kõlailuga aga veidi pinnapealseks jääma. Nimelt ei tekkinud teostes sügavamat kujundite seostatud ringi, kus üks muusikaline mõte lähtuks eelmisest, tekitades sobiva eelduse järgmiseks fraasiks. Esines agoogilist liialdamist, mis kaotas ära teoste arengupinge.

    Vene pianist Arkadi Volodos kuulub sarnaselt Deniss Matsujevi või Vestards Šimkusega loomupäraselt andekate pianistide hulka, kellele on pillimänguks antud suurepärased füüsilised eeldused. Sellistele annetele pole probleem esitada instrumendil mida tahes ja ükskõik kuidas, olgu tegemist kui tahes virtuoosse teosega. Füüsilise osavuse jõuline avaldumine on nende puhul sedavõrd kaalukas, et sageli kahvatuvad selle kõrval kõik ülejäänud parameetrid, mis interpretatsioonist kunsti teevad.

    Volodosi etteaste oli nagu massiivne tulevärk, mida soovid kogeda, ütleme, kord aastas. Tema poolt pakutav vaatemäng on jõuline ning võtab saalis viibijalt palju energiat, et kõlamasside ja intensiivsete ideedega kaasas käia. Teatud teostele lisab selline mängulaad efekti ning enamasti oskavad seda sorti artistid vajutada nuppu, mis paneb publiku otsekui massipsühhoosis vaimustunult möirgama. Seda kinnitasid nimetatud kontserdi lisapalad.

    Schuberti G-duur Sonaadis D 894 pakkus Arkadi Volodos sentimentaalset piano’t ühes emotsionaalselt tungleva pateetikaga, mis Schuberti teostele üldjuhul väga omane ei ole. Täielikult lagunes laiali kolmveerand tundi kestva sonaadi vorm ning kohati näis, et esitaja ei taba Schuberti teoste tagamaad ega kunstilisi piire. Kuulajana tajusin kontserdisaali tooli muusikalisest atmosfäärist oluliselt tugevamalt. Hea võrdlusena võib tuua siinkohal Paul Lewise, kelle esituses möödus sama teos otsekui hetkega ja sellisel tasemel mängu kuulaks juba iga päev. Schumanni „Metsastseenid” mõjusid Volodosi esituses pealiskaudsena ning Liszti teoses „Pärast Dante lugemist” läks artist liiale brutaalsete forte’de ning pedaalil mürisevate bassidega, mis asendas muusikalise pinge stiihiaga.

    Seekordne klaverinädal tõi kontserdisaali üpris palju kuulajaid, mis kinnitab, et sündmus oli vajalik ja oodatud. Ning mitte ainult professionaalsete muusikute seas. Kui laval on artist, kes süveneb kuulaja ees loomingumaailma jäägitult, mõjutab see kokkuvõttes kõiki põhjalikult. Ja nii on iga saalis olnu sündmuse võrra rikkam.

     

     

Sirp