Toeta
Otsi

feminism

  • Maailma must ajalugu

    Kristjan Piirimäe

    Vastupidi, puude nappus on põhjustanud hoopis võidujooksu viimastele puudele. Huvitaval kombel pole inimesed keskkonna allakäiku ka eriti tunnetanud, sest see on juhtunud paljude inimpõlvede järjekindla laastava tegevuse tulemusena. Ponting jätab aga analüüsimata asjaolu, et nüüdisaja ülikiire globaalne ökoloogiline allakäik on siiski suhteliselt hästi teadvustatud nii valitsuste kui ka lihtsa inimese tasemel. Seetõttu on meil erinevalt iidsest Mesopotaamiast  arvatavasti suurem võimalus ökokatastroofi ennetada. Pontingul võib aga olla õigus selles suhtes, et 1970. aastatest peale, kui globaalseid keskkonnaprobleeme konsensuslikult tunnistati, pole suudetud allakäiku eriti pidurdada.

    Nukraks näiteks on kas või farsiks muutunud katsed vähendada globaalset kasvuhoonegaaside heidet. Ka edukaid tulemusi kaasa toonud keskkonnameetmed on Pontingu arvates pelgalt kosmeetilised parandused. Teose esmatrükk („Maailma roheline ajalugu”, 1991) oli vähemalt programmilises mõttes roheline, kui selle sõnaga  mõista keskkonnasäästlikkust ja jätkusuutlikkust. Tulenevalt autori pettumusest ja lootusetusest on aga uues trükis alles jäänud vaid depressiivne koduplaneedi äralagastamise saaga. Rohelisusest loobumine on raamatu suurim puudus. Mõtteviiside peatükk lõpeb globaalse liberalismiga, nagu poleks sellele alternatiive leiutatudki. Ei mainita niisuguseid tänapäeval kõige kõrgemal tasandil tunnustatud rohelisi mõtteviise nagu näiteks säästev areng, looduskapitalism ja süvaökoloogia.

    Kahjuks kipub Ponting oma apokalüptilise soologa üldse teisi autoreid ja vaateid ignoreerima ning  lugejal jääb üle vaid mõistatada, mil määral ühtivad raamatu seisukohad näiteks teadlaste omadega. Lugemissoovituste nimekiri pärineb aga peamiselt eelmise sajandi keskpaigast. Suurimaks keskkonnaprobleemiks peab Ponting globaalset soojenemist, kirjutades sellest kõikjal kindlas kõneviisis. Ometi on kliimamuutuste küsimus tänapäeval ebaselge. Tänaste teadmiste juures ei saa sugugi välistada, et globaalne soojenemine on peamiselt looduslik ja see võib olla ka pöörduv fluktuatsioon. Samuti pole kindel, et see soojenemine võiks kaasa tuua suuri ökokatastroofe. Ähvardus, et pool meie planeedi liikidest selle protsessi tulemusena välja sureb, on kahtlemata liialdatud. Kliima senistele soojenemistele on biosfäär üsna hästi vastu pidanud – ökosüsteemid lihtsalt migreeruvad mööda temperatuuri gradienti. Samaaegselt tuleb ka paljudel inimasustustel tülikas kolimine ette võtta. Liigiline mitmekesisus temperatuuri tõusuga pigem kasvab.

    Eksimustest hoolimata annab raamat õpetliku tervikpildi nüüdisaja keskkonnaprobleemide kujunemisest ja olukorrast. Paljudele pole tõepoolest lahendusi võtta. Näiteks  arengumaade inimestel pole ilmselt kunagi võimalik nautida kas või Eesti praegust elustandardit – planeedil lihtsalt pole seda ressurssi. Ülevaade maailmamajandusest on Pontingul küll üsna vananenud. Näiteks pole ta märganud, et tööstuskaupade liikumisvood pöördusid XX sajandi lõpul ümber ja enamikust tööstusriikidest on saanud tööstuskaupu importivad inforiigid. Ühe tugevusena näitab raamat, et keskkonna ülekurnamine pole pelgalt moodne probleem, vaid juba maaviljeluse tekkega paratamatult kaasnenud häda. Ometi Ponting eksib, arvates, et kütid-korilased keskkonnaressursist  rohkem hoolisid. Ta väidab isegi, et inuitid ja teised loodusrahvad tapsid loodusressursi säästmise eesmärgil oma imikuid. Seda laadi terve mõistuse vastase Rousseau’aegse idee „suguharude” keskkonnasäästlikust filosoofiast on kummutanud nüüdisaja antropoloogia, paleontoloogia, psühholoogia ja muud teadused. Hea ülevaate sellest müüdist annab Matt Ridley hitt-teos „Vooruse lätted”. Imikutapp on küll inimliigile omane ja ka tänapäeva lääne tsivilisatsioonis esinev fenomen, kuid pole seotud keskkonnakaitsega. Mammutite väljasuremise peapõhjusena näeb Ponting  tundrate asendumist metsadega. Ta jätab aga kahe silma vahele vastupidise võimaliku seose: metsad tungisid rohtlatele ja tundratele peale suurte rohusööjate väljaküttimise tõttu. Seega, nii arvukate suurimetajate väljasuremise kui ka ökosüsteemide mastaapsete muutuste taga võis olla ürginimene.

    Jared Diamondi „Püssid, pisikud ja teras” näitab, et jääaegade ja jäävaheaegade korduvad vaheldumised ei saanud põhjustada massilist suurimetajate väljasuremist, küll aga kiviaja kütid pärast viimast suurt jääsula. Keskkonnaprobleemide algpõhjus ei seisne mitte moderniseerimises,  vaid inimese geenidega määratud olemuses. Inimene ekspluateerib loodusressurssi nii kuis jaksab, isegi kui see hukatusse viib, ja on seda alati teinud. Kas „Rohelise raamatu” sari toob kunagi Eesti lugejale ka mõne positiivse programmi?

     

  • Eesti muusika ja muusikud triumfeerisid Ameerikas

    Anneli Ivaste

    Kammerkoor on USA s 1990. aastast saadik esinenud koguni üheksal korral (koos Tallinna Kammerorkestriga kolmel korral), mistõttu see polnud koorile erakordne ettevõtmine, pigem väljakujunenud traditsioon. Samas oli tegemist kahtlemata olulise sündmusega  eesti kultuuri jaoks, kuna ookeani taha eksporditi kõrgel tasemel eesti muusika paremik. Kontsertide vastu oli huvi suur, vastuvõtt tuline ning ajakirjanikud jagasid positiivseid hinnanguid sellistes olulistes väljaannetes nagu Washington Post, Kansas City Star, Toronto Star ja mujal. Nõudlust eesti muusika ja muusikute järele Ameerikas on, mida kinnitab ka sealne tuuri eestvedaja New World Classicsi direktor Kerby Lovallo. Ta on koori Ameerika reise korraldanud  aasta või paari tagant aastast 1995 ning teeks seda ka sagedamini, kui koori tihe esinemisgraafika võimaldaks.

    Seekord oli kavas Arvo Pärdi („Wallfahrtslied”, „L’abbe Agathon”, „Da pacem Domine”, „Orient & Occident”, „Te Deum”), Erkki-Sven Tüüri („Requiem”, „Show”), Toivo Tulevi („Rejoice! Rejoice! Rejoice!”), Antonio Vivaldi („Beatus vir”) ja Tõnu Kõrvitsa („Kreegi vihik”) looming. 

    Kui Pärdi muusikat maailmas tuntakse, siis Tüüri looming oli USA s paljudele positiivne üllatus. Näiteks kirjutas Timothy McDonald Kansas City Staris (8. XI): „Eesti muusika, eriti Arvo Pärdi teosed, on klassikaringkondades viimastel aastatel tekitanud tormi. Nüüd on aga Ida-Euroopast rambivalgusse tõusnud teine staarhelilooja – Erkki-Sven Tüür. [—] Esinejad olid parimad selle muusika interpreedid maailmas ning ei valmistanud oma publikule pettumust.  [—] Õhtu kõrghetkeks kujunes vaimuliku minimalismi klassika – Pärdi „Te Deum”. Esitus oli võrratu, nii lauljad kui instrumentalistid kasutasid vähest vibrato’t, kuid rikast ja tämbriteküllast tooni, imeliselt kujundatud fraase ja efektseid dünaamilisi kontraste, mis rõhutasid teksti tähendust”.

    Charles T. Downey hindab Tüüri ja Pärdi muusikat ja esitust Washington Postis (11. XI): „Koori intonatsioon (Tüüri „Requiem’is” – toim)  oli nii puhas, et see pani ka kõige dissonantsemad harmooniad, näiteks „Lacrimosa” osas, klirisema. [—] Koos Tallinna Kammerorkestri sooja keelpillikõlaga oli tulemus vaieldamatult kaunis, eriti õrn „Da pacem Domine” koori 2007. aastal Grammy võitnud plaadilt”.

    Esinejate kõrget taset toonitas ka Susan L. Pena, kes on pealkirjastanud oma arvustuse ajalehes Reading Eagle (19. XI) „Eesti koori ja orkestrit iseloomustab laitmatu artistlikkus”  ning kirjutab: „26-liikmelise koori kõla on kui puhas hõbe, kerge ja paindlik, võimeline tekitama säravat atmosfääri, mis on täiuslik eesti helilooja Arvo Pärdi muusika esitamiseks. [—] Pärdi muusikal on müstiline pale ja see nõuab absoluutset kontrolli nii lauljatelt kui ka instrumentalistidelt. [—] Kontsert lõppes Vivaldi teosega „Beatus vir” kahele koorile ja kahele orkestrile ning neljale suurepärasele solistile. Tenor (Toomas Tohert – toim) demonstreeris  muljetavaldavat kiirust ja nõtkust passaažides”.

    Korraldaja oli esinemiskohtadeks valinud 500–600-kohalised saalid ülikoolilinnades, kirikutes ja kontserdihoonetes. Kaia Urb, kes on kaasa teinud kõik Ameerika reisid, kiitis seekord silmatorkavalt ilusaid kirikuid ja suurepärase publikuga saale, kus oli hea laulda. „Pärdi muusika meeldis publikule eriti ning see kõlas akustika tõttu eri ruumides erinevalt. Ka Tüüri instrumentaalmuusika ja „Requiem”  võeti hästi vastu. Väga tore ja ergas publik oli ülikoolilinnades, kus inimesed teadsid, mida ja keda kuulama olid tulnud. Kõige rohkem jäi meelde siiski Toronto kontsert oma kiriku ja erilise vastuvõtu tõttu.”

    Üks oluline esinemine, mille korraldas Eesti Vabariigi New Yorgi peakonsulaat, toimus 17. XI New Yorgi Community Church’is, kus kontserdiga tähistati samal päeval jõustuvat Eesti-USA viisavabadust ning Eesti Vabariigi 90.  aastapäeva.

    Kahtlemata on nii pikaajaline kontserdireis lauljatele ja pillimängijatele füüsiliselt raske. Iga päev sõideti bussiga keskmiselt 500–600 kilomeetrit. Kuna liiguti lõunast põhja poole, läbiti aastaaegu suvest kuni talveni, klimaatiliste tingimuste vahetumine, mis tähendab aga ohtu lauljate häälele. Õnneks suudeti tänu suurele reisikogemusele ja professionaalsusele oma vorm säilitada. 

    Ka korralduslikult on kolmenädalane reis keerukas. „Kui tuleb liigutada suurt inimeste gruppi, siis on see keeruline ka organisatoorselt,” ütleb EFK produtsent Esper Linnamägi. „Seekord kõik sujus, muusikud talusid pinget ja bussisõite väga hästi, inimesed klappisid omavahel ning sisekliima oli suurepärane. Pärast kurnavat bussisõitu võeti end kokku ja anti suurepärane kontsert, mis lõppes ovatsioonidega.”

    Kontserdireisi kulminatsiooniks kujunes  paljudele finaal, kontsert Torontos, mida kriitik John Terauds kirjeldab The Toronto Staris (21. XI): „Igaüks, kes arvab, et Torontos pole nälga uue muusika järele, oleks pidanud nägema pikka saba ootamas St. Anne’i kiriku ees. [—] Iga kirikupink ja iste avaras sajandivanuses anglikaani kuppelkirikus oli hõivatud inimestest, kes janunesid kuulda maailma üht parimat koori ning nautida XX ja XXI sajandi muusikat kõrvuti vanamuusikaga. [—] Kohe  esimestest nootidest alates oli selge, et 26 lauljat ja 20 pillimängijat on tasakaalustatuse ja täpsuse etalonid”.     

    Muljeid USA kontserdireisilt jagab Tõnu Kaljuste.
    Milline kontserdipaik eristus oma atmosfääri poolest?

    Toronto St. Anne’s Anglican Church, mille arhitekt oli saanud inspiratsiooni İstambuli Hagia Sofiast. Kuna muusikalise atmosfääri loovad esinejad, siis tegime proovi enne iga kontserti, et leida vastavalt ruumile see õige kõlapilt, mis muusika kõige paremini publikuni viiks. Üks oluline atmosfääri looja on veel publik. Ameerikas polnud kohale tulnud tüüpiline„koorimuusika publik” ega „orkestrimuusika austajad”. Meid tulid kuulama paljud, kellel pole kitsad muusikalised huvid.

    Milline muusika ameeriklastele meeldib?

    Clevelandis õnnestusid Tüüri „Show” ja Vivaldi „Beatus vir”, millele järgnesid publiku spontaansed tormilised ovatsioonid püsti seistes, tuli tunne, nagu oleksime tähtsas mängus värava löönud. Kutztowni ülikooli saalis valitses pärast Pärdi „L’Abbe Agathon’i” kaunis vaikus, mille lõhkus hingest öeldud „braavo”. Torontos sai suure menu osaliseks kohaliku helilooja Paul Frehneri „The Last Words of Christ”. Eredaim muusikaline hetk aga oli minu jaoks Toronto kontserdi Pärdi „Te Deum”.

    Mille poolest erines seekordne tuur eelmistest?

    Eriline oli see, et meie kontserdid hakkasid üks päev enne USA presidendi valimisi. Olen reisinud sel poolkeral korduvalt, ka hollandi ja rootsi kooridega. Turneed on sarnased ning Ameerika publik on fantastiline. Ere läbilöök tuli 1993. aastal EFK ja TKOga ülemaailmsel koorimuusika sümpoosionil Vancouveris, millest sai alguse muusikaringkondade huvi meie vastu. See oli ka TKO ja EFK esimene ühine reis. Harjutasime toona reisil Tüürilt tellitud teost „Show” TKO esimese Tallinna kontserdi jaoks. Sama teos oli ka seekord kaasas, mis oli sümpaatne viide TKO sünniaegadele ja koos käidud teele. Nüüd mängitakse seda teost kogu maailmas. Turneel tegid mitmed solistid kauneid etteasteid: särasid lauljad Tui Hirv, Karoliina Kriis, Kaia Urb, Toomas Tohert, Rainer Vilu, Raul Mikson, Marianne Pärna ning orkestrist Leho Karin, Jüri Lepp, Harry Traksmann ja Marrit Gerretz-Traksmann.

    Seekordset turneed toetas ka Eesti pool: tänan nii EV 90, välisministeeriumi kui Tallinna linna abi eest.

  • Film kui väärikas sõjaelevant

    Tarmo Teder

    Vabariigi aastapäeva eel esilinastus meie noorema põlvkonna animafilmiässa Mait Laasi esimene dokumentaalfilm „Aja meistrid”, kuid Eesti riigi olemusega pole sellel filmil otsest pistmist. Vaatluse alla võetakse meie kahe suure nukuvanamehe Elbert Tuganovi ja Heino Parsi elu ja looming. Just nemad tegid 30 aasta jooksul kahe peale üle 70 nukufilmi, rajasid stuudio ja sillutasid teed koolkonnale. Ja nüüd on eesti nukufilmi kolmanda laine (on ka neljas laine!) täht Laas teinud hoopis dokumentaalfilmi, küllalt kihilise linateose, mille uuenduslikku sünteetikat võiksid kadestada meie kümned tänased traditsioonilised filmidokumentalistid. Ent Laasi uuendus pole mingi mõõdutundetult näkku kargav barokikontsert, pigem otsisklevalt ja uljalt mänglev linateose viisi kummardus nii vanameistritele, OÜ Nukufilmi stuudiole kui animafilmi fenomenile üldse. 

    Eelkõige on „Aja meistrid” kaksikportreefilm, kus sõna saavad vaheldumisi oma elu ja loomelugu avavad Tuganov ja Pars. Ent selle pealiiniga kerges nihkes jookseb häirimatult põimudes veel mitu kõrvalrida. Film ei seestu rääkivate peade subjektiivseks jututoaks, vaid annab ühtaegu panoraamse ajajärkude hinguse ja samas detailse sissevaate, mis juhtus, kes tegid, kuidas midagi oli. Suur ja väike toetavad ja täiendavad teineteist harva nähtava harmooniaga.

    Lisaks kihtide ja liinide sünteetikale on „Aja meistrid” ka intensiivne, totaalsusele lähenev dokumentaal. Vaatajat kaasa haarav linateos lubab Laasi vaimuhigi, kõhklusi, katsetusi ja hoolikat serveerimist vaid aimata. Selgemini paistab silma põhjalik väljakaevamine ja arhiivileidude sobiv vahelepistmine. Parajasti käsitlusalust ajajärku ja olusid markeeritakse lööva illustratiivsusega nüanssideni välja. Näiteks on üles otsitud Parsi väljasõidukeeldu põhjendavad KGB spravka’d ja taskuraha teeninud gümnasistist Tuganovi osalusel 1930. aastate lõpu Berliinis tehtud stuudio Döring-Film animareklaamfilmid. Või näidatakse, kuidas punalipp sinimustvalge kõrvale vardasse roomab. Just „Aja meistrite” esimeses veerandis lastakse hulganisti lõike kroonikafilmidest (Eesti Filmiarhiiv, Eesti Riigiarhiiv, Tallinnfilmi arhiiv, Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv, Saksa Riigiarhiiv, Lenfilmi arhiiv) koos ajastuomase heli- ja sõnataustaga. Vilksavad Hjalmar Mäe ja Litzman, hiljem Arnold Rüütel laevastiku ohvitseride maja neostalinistliku filmifestivali pidurüüs. Korduvalt ja pikemini lastakse Harju tänava varemeid ja märtsipommitamises imekombel terveks jäänud stuudiomaja. Dokumentaalfilmilikku asjaajamisse on sujuvalt monteeritud ka näitlikke lõike mängufilmidest (higine Komissarov marsib filmis „Inimesed sõdurisinelis”, „Jahid merel”, „Vanake Hottabõtš”), mis loob taustateadlikus vaatajas lustivat meeleolu minemaks kaasa režii muheda mänguga.

    „Aja meistrite” massiivis võiks ju eristada kolme komponenti: intervjuuga meenutavad peategelased, ajajärku markeerivad kroonikakaadrid, lõigud suurmeistrite nukufilmidest. Aga lisaks sellele on dokumentaalfilmi liigis säravalt debüteerinud Mait Laas teinud oma filmis algupärast animatsiooni: voolinud Tuganovi ja Parsi nukkudeks ja nukunikerdamist omakorda dokumenteerinud ja maitsekalt serveerinud. Lisaks üldistava sümbolina punasel taustal vaevu nähtav suur süda, mis muutub filmi lõpus õhupallina ja tõstab nukkudeks animeeritud peategelased üles. Aga ka irooniat ja kriitikat, näiteks Nõukogude filmibürokraatia ja -tsensuuri hierarhiat kastidena astendav kleepsanimatsioon.

    Kõigest sellest kiirgub truudust ja pühendumist nukufilmi fenomenile ja seda loonud meistritele. Mulle on ammu selge, et Mait Laas on kogu aeg südamega oma filmide kallal olnud. Alguses avangardistliku isepäisusega segaselt katsetades, aga aastate minnes aina selgemini. Ja nüüd on üllatus käes, olen mõneti nõutu: mainekal Oberhauseni lühifilmide festivalil 2001. aastal suure auhinna võitnud impulsiivne „Nirvaana” ja kaua tehtud kaunis võimas „Aja meistrid” – kumb on eesti filmiajaloos mõjukam? Kas neid eriliigilisi annab üldse kuidagi võrrelda? Ah, eks aeg anna arutust.

    .

    Siinkohal peakski arvustusele päevalehes punkti panema. Aga Sirbis on ruumi ja filmihuvilisest lugeja tahab esiotsa kas või põgusa sisututvustuse kaudu „Aja meistreid” „näha”, sest kes teab, millal see tihe pärl telepurki lastakse. Üldse levib eesti dokumentaalfilm nagu päikesevarjutus: keegi kusagil mingil lainepikkusel justkui midagi nägi ja mine sa sõida siis festivalide kadalippu pärapõrgu meridiaanile uuesti vaatama. Kes teab, palju vihma enne merre sajab, kui Sakala keskuse varemete vahelisele parkimiskeldrile suure suuga lubatud väärtfilmisaal peale saab. Rääkimata mentaliteedist, mis laseks kodumaist filmi ka maakonnakinodesse ja ekraaniga rahvamajadesse sõidutada. Kui ei näidata, siis ei kasva ka vaatajat.

    „Aja meistrite” peategelased Elbert Tuganov (22. II 1920 – 22. III 2007) ja Heino Pars (s 13. X 1925) on elanud hämmastavalt mitmekesist ja katsumusterohke elu. Iga isiksuse eluloos on murranguline moment või pöördepunktid, mis annavad saatusele uue suuna. Ka filmis võiks otsida lukuauku kui sõlme, mille ümber kõik mähkub. 1957. aasta sügisel valitses maailmas ootusärevus, üles oli lastud sputnik. Samal ajal pandi alus ka eesti nukufilmile.

    „See oli maailmas suurte tegude aeg, kui suure NSVL pisikeses nurgas Eestis hakkasid kaks meest – Elbert Tuganov ja Heino Pars tegema nukufilmi. Kuidas juhtus, et kaks erineva loojanatuuriga ja Teises maailmasõjas räsitud meest lõid 30 aasta jooksul enam kui 70 nukufilmi? Lõid omaette animatsioonikoolkonna ja panid aluse eesti nukufilmile? Lendasid maailma filmikunsti katuseni.”

    Maailma suurima ja veriseima „nukujuhi” Stalini maine teekond oli selleks ajaks läbi, ent ENSV nukuvalitsuse aegne sputnikueufooria nõudis uut moodi näitamist, kosmoseajastu käsutas stuudioid, nukuvalitsus tingis nukufilmi sündi. Tuli Tuganovi tund ja ta tegi geniaalse pakazuhha: lihtsa augulööjaga simuleerib Tuganov valgest kartongist ümariku sputniku, joonistab antennid juurde, paneb tselluloidile, plõksib mõne sekundi jagu, kaadervärk lastakse ringvaates ekraanile ja rahvas ahhetab, et „näe, sputnik lendab!”.

    Ja kohe läks käiku „Peetrikese unenägu” kui meie esimene nukufilm. Enne seda oli Tuganov 13 aastat kroonikatele algustiitreid kleepinud, kombineeritud võtteid treinud. Peetripäeval (!) 1920 Bakuus osseedist vürsti ja eestlannast ema lapsena sündinud Elberti perekond lagunes, nelja-aastast poissi hakkas Berliinis kasvatama näitlejannast tädi. Fichte gümnaasiumis õppides avaldub noore Tuganovi kunstnikuanne, kuid poiss saab karikatuuride pärast noomida, kuulub vene emigrantide skaudirühma. Võetakse tänu keelteoskusele Berliini olümpia teenindustoimkonda, teeb Döring-Filmis animareklaamfilmiga taskuraha, isa ja ema aga arreteeritakse NSVLis. Eesti ratsaväes kaprali paelad teeninud Tuganovist saab punaarmee staršina ja tal tuleb tänada saatust, et mitte töö- ja näljapataljoni või kuuli alla, vaid Kesk-Aasiasse saadetakse. Rindele teda oma kahtlase mineviku tõttu ei lastagi, tuleb Tallinna stuudio, abiellumine valge laeva ootuses, nüri kombineerimine tiitritega ja sputnik.

    Heino Pars on sündinud Mustla asulas, kaksikvend suri varakult, poiss kasvas õe ja venna seltsis, istus tundide kaupa suure õunapuu all, kus sumisesid mesilased, talvel vaatas läbi jää, kuidas putukad selle all liikusid. Kuuendas klassis „Kapsapea” lavastuses osalenud Pars ütleb tagantjärele: „See oli aeg, kui patriotism kasvas sisse iseenesest, eeskujust.” Pars võetakse koolipingist Saksa sõjaväkke, kuid 1944. aasta rindel ta Tuganovi vastu võidelda ei saa. Lahingutandril on Pars kaks korda punaarmeelase täägi all, ent jääb haavatuna ellu. Vene tagala laatsaretis valitseb nälg, haigeid sureb robinal, Parsil jääb hing sisse. Pisarais vana mees meenutab tagantjärele, mis tunne see on, kui surnu leivatükk elav
    atele jaotatakse. Hiljem vangilaagris okastraadist naelu teinud Pars pääseb imekombel koju, tahab õppida veterinaariateaduskonnas loomatohtriks, kuid tuleb ülikoolist ära, töötab loomaarstina Järva-Jaanis, viimaks saab õppida režissuuri.

    Mängufilmi „Jahid merel” võtetel kohtuvad operaatori assistent Pars ja kombineeritud võtete tegija Tuganov, siis paiskub sputnik ja luuakse Tallinnfilmi nukustuudio, kust tulevad algusaastatel vaid Tuganovi filmid. Need on tähendusrikkad: taani lasteraamatu „Palle üksinda maailmas” järgi tehtud „Peetrikese unenägu”; „Põhja konn”, mille kangelane istub hobuse seljas ja võitleb rahvast ahistava koletisega, Valdo Pandi stsenaariumi järgi tehtud nukutükist „Ott kosmoses” saab üleliiduline hitt ja menuk ka mujal maailmas. Kui „Aja meistrid” hakkab käsitlema Tuganovi loomingut, siis filmi algupoole intensiivsus lahjeneb, film taandub traditsioonilisse vakku, kuid innustub uuesti ja läheb mitmekesisemaks viimases kolmandikus.

    Tagantjärele seletab kolleeg Aarne Ahi, et Tuganov oli diktaatori tüüpi, Pars demokraadi tüüpi režissöör. „Pars lasi võttegrupi omaga ühele joonele, Tuganov vaatas eemalt,” täpsustab Ene Mellov. Naeru lagistav Moskva mees Aleksandr Melkumov aga võrdleb: „Tuganov oli ikkagi Gagarin, aga Pars oli ikkagi Titov.” Uhke ja aus Tuganov ei varja, et talle oli tähtis, „et mina saaks teha tööd”. Aga režiitööd saab ka Pars, kes loob oma esimese nukufilmi „Väikese motorolleri” (1962), kus teeb filmimuusika debüüdi Arvo Pärt. 1964. aastal valminud õpetlikus „Operaator Kõps seeneriigis” viib Pars nuku dekoratsioonide vahelt elus loodusesse.

    Tuganov Parsi ei abistanud, aga kaikaid kodaraisse ka ei loopinud, nukulavastajate vahel valitses eluterve rivaliteet. Nad ei töötanud tandemina, vaid taktinihkes: üks lõpetas, teine algas, katsid sujuvalt teineteise sabasid ja sarvi. Liidrite järel hakkas tekkima koolkond, ammu enne seda hiilgasid teerajajad filmidega „Park” (Tuganov, 1966) ja „Nael” (Pars, 1972), millel polnud Silvia Kiige, kauaaegse animafilmitoimetaja sõnul „ENSVs ühtegi meest, kes oleks julgenud stsenaariumi kätte anda”. Laagris okastraadist naelu teinud Pars läks ise üksi Moskvasse kinokomiteesse ja üleliidulisel filmifestivalil anti „Naelale” esimene koht koos vene bestselleri „Oota sa!” esimeste osadega. Ent „Naela” üle piiri välismaale ei lastud, rääkimata Parsist, kelle kohta jagus KGB spravka’sid.

    1980. aastate alguses hakkab Tallinnfilmi nukustuudios oma esimesi filme tegema režissööride uus põlvkond (teine laine), kes sulandub kunstnikest režissöörideks. Rao Heidmets („Tuvitädi”, 1983; „Papa Carlo teater”, 1988), Hardi Volmer ja Riho Unt („Nõiutud saar”, 1985) on sünnilt umbes sama vanad kui Eesti nukufilm.

    Nukufilmi 25. sünnipäeval pole peol meest ega ajalehtedes Tuganovi nime, sest ta hüppas 1982. aasta turismireisilt nõukogude tekitatud stressist Hispaaniasse. Kuid tema Berliini unistus ei täitu, sest Lääne-Saksamaa ei anna asüüli. Isepäine Tuganov on sunnitud omale tuhka pähe raputama, kirjutama patukahetsuskirja, mille sõnad talle suhu pannakse, ja NSVLi tagasi tulema. Filmitegemisel on kriips peal, Tuganov jääb pensionile, kirjutab oivalised mälestused „Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ja tõlgib Põhja-Osseetia eepose „Nardid” (2004). Tuganov on „kahtlase” tüübina maailmakodanik, kes on lihtsalt elanud, oma hinge kellelegi andmata. Ent ta puhus hinguse sisse sadadele nukkudele ja enam kui 30 nukufilmile.

    Ka Pars jääb pensionile, saab plaanimajanduse sunnita tagasi poisipõlve lemmikute mesilaste juurde.

    Tõesti hämmastava ja imelise elukäiguga Elbert Tuganov ja Heino Pars on aega meisterdanud ja seda ka valitsenud. Seda kujutanud Mait Laasi esimene dokumentaalfilm pole aia taha läinud vasikas, vaid rahumeelne sõjaelevant, kes kannab väärikalt sadu uhkeid aksessuaare.

  • Ostrovski hindas terve mõistusega korraldatud elu

    Nina Kotsarenko

    Väikest Teatrit nimetatakse õigusega Aleksandr Ostrovski koduks. Just siin said alguse näitekirjaniku (keda on tema ande austajad nimetanud Vene Shakespeare’iks) loomingu näitlemis- ja lavastamistraditsioonid, mis on olnud Väikese Teatri loomeprotsessi aluseks paljude aastate jooksul kuni tänaseni välja. Dramaturgi “romaan” Väikese Teatriga tekitas Vene teatrimaailmas omapärase revolutsiooni, kuigi selle ulatust kirjaniku kaasaegsed täiel määral veel ei tunnetanud. Esimest korda ei tulnud näitlejad keiserlikul laval publiku ette mitte siidis ja sametis, vaid lihtsate sitskleitide, kaftanite ja vammustega. See oli asja väline külg. Laval kõlas lihtne, otse elust võetud Zamoskvoretšje keel. Publiku lemmikud, kes olid harjunud soleerima, olgu vodevillis või ülevas tragöödias, käitusid laval tagasihoidlikult, oma partnereid arvestades. Ostrovski arutas ise näitlejatega nende rolli läbi ning andis igaühele näpunäiteid. Ta tahtis luua laval näitlejate ansamblit, mis oli tol ajal uudne. Elutõde, mida dramaturg nõudis, leidis umbes pool sajandit hiljem teise teatriuuendaja, Stanislavski eestvõttel metoodika ja praktilise rakenduse. Tegu oli lavastajateatri ja psühholoogilise realismi esimeste katsetustega, laadiga, mis puhkes täiel määral õitsele Kunstiteatri laval.

    Lavastajad, kes tõid Tallinnasse oma tööd “Hundid ja lambad” ja “Tõde on hea, aga õnn parem”, pole Väikeses Teatris uustulnukad. Nii Ivanovil kui ka Ženovatšil on juba kogemusi Ostrovski näidendite tõlgendamisel. Kuigi, tuleb möönda, et dramaturgi isikliku osavõtuga sisse pühitsetud Väikese Teatri lava on ajapikku omandanud pühaduse oreooli ning on sellega kaitstud novaatorlike lavastajate ekstravagantsete katsetuste eest. 

    Vjatšeslav Ivanovi  “Hundid ja lambad” vastaks esmapilgul justkui täiel määral Väikese Teatri kaanonitele. Lavakujunduseks on jõuka maja külalistuba: rasked sameteesriided, vanaaegne puhvetikapp, kenad klaasuksed – kõik tõepärased ja reaalsed. Ajastule vastavad  ka näitlejate kostüümid. Ja näitlemismaneer tõotab esimesel pilgul Ostrovski tüüpilisi tegelaskujusid. Etenduse käigus selgub, et nii see siiski ei ole. Lavastaja ei olnud ilmselt seadnud eesmärgiks näidendi sügava sisu ja dramaturgi loodud tegelaskujude avamist. Ivanovi  nägemuse kohaselt hakkasid näitlejad elama mingit vodevillilikku lavaelu. Kupleesid nad ei esita, küll aga promeneerivad aeg-ajalt tantsides ja lauldes. Ja sellest oleks võinud saada lavastuse põhimotiiv, kuna see aitab edasi anda Zamoskvoretšje koloriiti.

    Sergei Ženovatši  tõlgendus Ostrovski näidendist “Tõde on hea, aga õnn parem” paistab silma idee ja teostuse terviklikkusega. Mingeid kvaliteetmööbliga tube kunstnik Aleksandr Borovski meile ei näita. Laval on halli laudtaraga piiratud aed. Aias on aga igat liiki seadeldisi õunte korjamiseks ja kuivatamiseks. Lava hallile kattele on puistatud  rohkelt ilusaid ja ilmselt ka maitsvaid õunu, pilt meenutab mahalangenud lehtede kuhilaid. Pjotr Fomenko kõige andekam õpilane loob selles ruumis rõõmsa, mängulise lavastuse. Kogu lavaruum on täis õhku ja valgust. Nagu Moskva kriitikud on öelnud, on Sergei Ženovatši andele võõras inimpsüühika hämaratesse soppidesse süüvimine – see, mida nimetatakse dostojevštšinaks. Ženovatši anne avaldub muus: ta annab oma helge maailmavaate edasi kõigile ja kõiges, millega ta kokku puutub. Ja nad sobisid teineteisega suurepäraselt: lavastaja ja näidend, milles nagu muinasjutus saabub pärast suuri katsumusi õnn. Näitlejad olid lavastaja ideega kaasa tulnud, mängisid naudinguga, kergelt ja meisterlikult.

    Ostrovski maailmas on nii tülitsemist, keelepeksu kui ka lahkhelisid, aga kõige üle hõljub õrnus. Kõige enam hindas Ostrovski hästi, terve mõistusega korraldatud elu.

    Tore, et Tallinna publik sai põgusa ettekujutuse osakesest Moskva Akadeemilise Väikese Teatri loomingust. Siin avanes võimalus siseneda Ostrovski maailma ja kuulda tema geniaalset teksti näitlejatelt, kes on eelmiste põlvkondade mälu säilitajad ja edasikandjad. Ostrovski on öelnud: “Kui näitlejad esitavad minu teksti õigesti, ka sellest piisab.”

    Tõlkinud Helve Leis 

     

     

    Vene teatrit näeb suvel ka Eestis

    16. ja 17. juunil annab Vene Kultuurikeskuses külalisetendusi G. Tovstonogovi nim Suur Draamateater lavastusega R. Harwoodi “Kvartett”. 5. ja 6. juulil mängib Estonias Mossoveti teater J. Jerjomini näidendit “Mees, naine ja armuke” (Dostojevski ja Turgenevi ainetel), 7. juulil aga T. Williamsi näidendit “Tramm nimega Iha”.

  • Varjamatult ilus haigus

    Andra Teede

     

    Grupiteraapias käib asi niimoodi, et pead seisma ausaimalt alasti ruumitäie võõraste ees ja oma haigusest rääkima. Kõva selge häälega. Rääkima nii sügavalt, puhtalt, et sul endal pärast kergem oleks, panema nad mõistma igat oma konarust ja agooniat. Teraapias käiakse end ravimas, tegelikult on ju jutustajal täiesti ükskõik, et kes siis täpsemalt need kuulajad on. Solgi tahaks lihtsalt ära valada.

    Hea raamat peab minu jaoks sarnane välja nägema. Hea kirjanik ei tohi, ei saagi olla üdini rahulik, terve, igav, päästetu, nagu ei tohi ta ka häbi tunda oma mustade mõtete ees, tõeliselt terava raamatuga paneb ta terve keeleruumi oma haigusele kaasa elama. Nojah, kogu keeleruumist saaks rääkida juhul, kui kõik need kaunid eesti keelt kõnelevad inimlapsed tõesti raamatuid loeksid. Aga mõned ikkagi loevad ja need, kellele satub kätte “Kuu külm kuma”, saavad haugata päris mahlase ampsu ühelt võõralt haigelt tüdrukult, ühelt paljudest haigetest.

    Eia Uusi raamat tundubki selles mõttes ülimalt egoistlik üllitis, tekib tunne, et kirjanikul on suhteliselt ükskõik, kellele ta pajatab, peaasi on oma lugu ära rääkida. Nagu ei tahakski ta kedagi lugema. Hea meelega küsiks, et kas siis hakkas tõesti kergem, kui teraapias käimise asemel sai sõrmeotste õrna nahka klaviatuuri vastu kulutada ja Sylvia Plathi päevikukatketega hakitult oma haigus kaante vahele köita.

    Uus on põrgunoor autor, kirjutamise ajal pidi ta olema seitsmeteistkümne ringis ja väikestel tüdrukutel on vanade meeste maailmas ennast väga raske ausal teel maksma panna. Pisemgi valu väljanäitamine materdatakse tavaliselt esimese asjana puberteediks ning sul palutakse viisakalt suureks kasvada. Ja eks kirjaneitsi kasutagi palju tütarlastele tähtsaid teemasid, korduvad keskkooli probleemid, tüdrukutevahelised suhted, põskede laiguliseks nutmine ja esimese intiimsuhte kaootilisus. Ka stiilist kumab esimese täismahus proosateose kobav töö käigus õppimine läbi, aga seda väga hõredalt ja tegelikult nõrgemad katked tervikut ei sega. Läbi küsitavate mõttekäikude on Uusi rikkumatus ja süütus ülimalt ergastavad ja artereid avavad. Ta teeb teistmoodi, tal on uus suund, ta hingestab pisiasjad neurootilisteks jumalateks ja näeb kindlasti kõrvalseisjatest rohkem (kuid ka palju pimedamas ruumis). Ning tegelikult on ju ainuõige, et noor neiu räägib noorte neidude maailmast, raamatukirjutamise reegel number üks ütleb, et kirjuta sellest, mida sa tead. “Kuu külma kuma” latt on jõudsalt kõrgemal pubekalt pubekale kirjutatust, see teos on kõigile.

    Mis veel? Tore on hästi kirglik sõnakasutus, kummitama jäid korduvad vapustused, kohutused, surmahirmud, šokeeritus, hüsteeriad jne. Põhjamaalasele esimesel pilgul võõrkehadena tunduvad liigtugevad emotsioonid, aga seda võiks põhjendada näiteks sellega, et Tais (kus said täiskasvanuks nii kirjanik kui peategelane) on väga kuum, eks sealt siis ka kuumad tunded. Kuuke pärast raamatu lõpetamist märkasin, et olen õppinud enda peale vihastama, avastades, et mina oma pisikesest elust nii lihtsalt šokki ei saa. Ma tavaliselt näiteks ei kohutu, väga ebausutav on mõttes ka “vapustav!” karjuda, kui avastan, et olen mobiiltelefoni koju või kaardi pangaautomaati unustanud. Minulikum oleks lihtsalt koledasti ja hääletult ropendama kukkuda või huultelt tülgastusest tulvil “õhhh” lipsata lasta. Aga Eia Uus mängib selle välja, ta näitab, et maailm saab ka mitte midagi tehes amordid sodiks raputada, et elu võib lõputuid grimasse tehes imeda kui vägivaldselt haput pulgakommi. Nii jäädki ennast treenima, sest kui tema suudab, tahan ka mina saada orgasmilaadset seisundit mitu korda igas päevas. Ja ma ei ole nõus selleks pidevalt erinevaid ekstreemspordialasid harrastama, peab ka lihtsamalt saama, raamatukangelanna Mione sai. Sai iseendast, iseendaga.

    Kuidas muutis mind “Kuu külm kuma”? Teosest mitmeid ja mitmeid kordi rääkides olen üritanud seda, mis ma sain, sõnadesse panna, et ka teised loeksid ja hämmelduksid. Aga väga raske on nii öelda, sest see raamat poeb päris sügavale naha alla ja jääb sinna sügelema. Ei saa öelda, et lugu ajas mu hulluks ja jällegi ei paindu ma kasutama sõna “vapustas”, aga midagi suurt ja sügavat siin on. Tüdruku meeleheide hõõrub ennast kõigist kaitsekilpidest läbi ja varsti hakkad arvama, et see on sulle omane, sinu meeleheide. Umbes samamoodi võiks vahest mõjuda tihe kooselu sügavalt depressiivse ja suitsiidse ja skisofreense inimesega. Kui alguses mitte, siis lõpuks hakkad sa tema jutust ikkagi aru saama ja leiad ka endas hullumeelsuse sümptomeid. Eia Uusi romaan aga pole ainult see, musta masenduse all, peal ja vahel on midagi väga elavat ja lootusrikkust tuksuvat. Väga mõnus tunne, kui teos loetud saab ja vaimne tervis veel alles on. Olgu, alles küll, aga palju hõredam.

    Lõpuks tahaksin ikkagi tagasi tulla teraapilise osa juurde. Ma olen üpris kindel, et kui poolgi sellest loost tõsi on, kasutas Uus raamatukirjutamist sihiliku ravimeetodina. Minul hakkab näiteks alati parem, kui ennast uuesti ja uuesti öelda saan. Ja läbi kirjanduse seda teha on peaaegu sama efektiivne kui korra nädalas professionaalsest tugirühmast läbi käia. Lugemine pani korduvalt mõtlema, et ehk on see tekst täiesti kogemata trükki sattunud, oleksin nagu salaja midagi väga isiklikku kätte saanud. Pisikesed süümepiinad käivad kimbutamas, sest nüüd olen ka mina kogu seda maguskõrvetavat haigust maitsnud. Kui asja originaaleesmärk oli tõesti poeriiulite ja publiku õrnade silmade paitamine, tuleks teha sügav kummardus naturaalsuse ees.

     

  • 2005 – õpetlik võistlusaasta

    Urmas Oja

    Arhitektuurivõistlused olid sel aastal pidevalt teravalt esil, leidsid tihti kajastamist meedias, kus üldse lubati enestele üsna vaba arhitektuuri ja planeerimise alast pläkutamist, mille seas aga ka palju konstruktiivset mõttevahetust. Negatiivse näitena jääb arhitektuurivõistluste ajalukku Saaremaal Kaali muuseumiga juhtunu, kus kõrgetasemelise võistluse võidutöö realiseerimise asemel otsustas kohalik “karupoeg” lihtsalt oma maitse järgi “putka” kiirelt püsti panna, ja veel millise! Mõnusaid uudiseid tuli aga Pärnust, kus on alustatud Europani võidutöö realiseerimisega, välismaa arhitektid ja linnavõim teevad juba reaalselt koostööd ning järgmisel aastal tasub oodata täpsemate projektide esitlusi.

    Ühelt poolt oli avalikke võistlusi tänavu palju, ent neile tuleks lisada ka arvukad kutsutud osalejatega võistlused, mille jaoks läbi töötatud ideed üsna sageli arendaja nahksesse portfelli jäävadki. Ühelt poolt on ju hea, kui korraldatakse väga palju erinevaid võistlusi, ent teiselt poolt leidus tänavuste konkursside žüriide memodes tihti fraase nagu “esimene preemia otsustati välja andmata jätta tööde vähesuse ja taseme puudumise tõttu”, “hea arhitektuurne lahendus, ent funktsionaalsus jätab soovida” jne. Lõpuks veel aasta viimane võistlus Pae karjääri revitaliseerimiseks, kuhu laekus vaid üks (!) töö, mis tunnistati kolmanda koha vääriliseks. Veronika Valgu ja Kerli Raamsalu lennukas visioon näitab hästi ala arendamise perspektiivikust.

    2005. aasta alguse üheks enim tähelepanu tekitanud konkursi objektiks oli Rotermanni kvartal, kuhu võitnud AB Kosmos projekti järgi ehitatavate korterelamute vastu oli huvi nii suur, et juba võistluse tulemuste teatavakstegemise ajaks oli ca 10 protsenti elamispinnast broneeritud! Täna käib ehitus juba sellises tempos, nagu oleks kõik asjad juba mitu aastat tagasi korda aetud. Rotermanni kvartali planeering ise on aga kõigiti tähelepanuväärne.

    Märtsis saime teada ka aasta vahest tagurlikuma žürii otsuse: ülesanne Lasnamäe Jumalaema kiriku lahendamiseks polnud tõepoolest kergemate killast, ent see ei vabanda absurdset otsust tunnistada parimaks pseudovanavene stiilis, justkui mõni vene õigeusu kirikute projektide kataloogist pärit sibulkuplite jms “ajalooliste“ elementidega töö. Küsimus, kuidas ajaloolist ja kaasaegset funktsionaalselt ja atraktiivselt sünteesida, jäi siin täiesti kõrvaliseks…

    Aasta üks huvitavamaid võistlusi toimus Narva kolledži uue hoone saamiseks täna nutuses tühjuses hruštšovkade vahel seisva Narva raekoja kõrvale, endise börsihoone kohale. Katrin Koov, Indrek Peil ja Siiri Vallner pakkusid oma tööga “Vihm“ tundliku ja kaasaegse teemalahenduse, mis pani ka kogenud arhitektuuritegelased imestama. Võidutöö on ootamatult tabav, lahendades nii uue mahuka hoone sobivuse kui raekoja ees paiknenud börsihoone säilimise küsimuse.

    Nagu mullugi nii kerkib kõige rohkem ja kiiremini hooneid Tallinnasse, ent siin toimub ka ikka veel kõige vähem avalikke arhitektuurikonkursse. Üle-eestilistest võistlustest peeti traditsiooniliselt parima betoonehitise (Martin Aunini Ülemiste hotell Tallinnas) ja parima puithoone (Vahur Sova ja Lauri Saare Naba lasteaed Tallinnas Pirital) võistlus, millele lisandus aga arhitektide liidu eestvõttel parima eramu 2004 – 2005 väljaselgitamine (võitja Arhitektide Muru & Pere metallmaja Tabasalus). Viimast võistlust on plaanis hakata korraldama üle aasta kordamööda parimate arhitektuursete väikevormide võistlusega.

    Avalikud võistlused elavdavad arhitektuurielu, annavad viljakaid ideid ja arhitektidele võimaluse erinevamates asjades kaasa mõelda. Endiselt hakkab ära märgitud tööde hulgas silma sama noorte arhitektide seltskond, kuid võrreldes eelmise aastaga, on see oluliselt suurem.

     

  • Unikaalses Palmse mõisakompleksis saab teoks uus muusikaline projekt

    Lelet Hollo

    SA Virumaa Muuseumid koostöös Eesti Kontserdiga on välja töötanud uue klassikalise muusikaga suveürituse formaadi Palmse mõisa tiigil: „PALMSE MÕISA MUUSIKA“.

    Projekti kunstilise kontseptsiooni eesmärk on pakkuda publikule kõrgetasemelist klassikalist muusikat. “Palmse mõisa muusikal” on kindel koht looduse, muusika ja Eesti ühe uhkema mõisaansambli ühtesulatamisel.

    Tegemist on omalaadse veemuusikaga, kus esimest korda Eestis rajatakse saddle–span-tüüpi lava otse tiigile, kust avaneb vaade Palmse mõisale. Tiigi kaldale kerkib 1000 istekohaga publikutsoon.

    Avakontserdil, 6. juulil kell 21 kõlab mõisapargis Pjotr Tšaikovski ja Giuseppe Verdi muusika. Galakontserdil “Tšaikovski ja Verdi” esinevad Eesti sümfonismi lipulaev ERSO koos dirigent Anu Taliga. Solistideks on Moskva ühe parima ooperiteatri Helikon solistid Karina Flores (sopran), Ali Magomedov (tenor) ja Maksim Perebeinos (bariton). Tegemist on vaieldamatult ooperimaailma tõustvate tähetedega, kel taskus palju tähtsaid konkursivõite, kontserte ning vapustavaid ooperirolle.

    Avakontserdil on ka omamoodi seos Palmse mõisaga: 19 sajandi muusikageeniuste, Tšaikovski ja Verdi loomingu kõrgperiood langes enamvähem samale ajale Tallinna–Peterburi raudtee ehitusega. Selle raudtee ehk silla rajaja oli aga Palmse mõisnik Alexander von der Pahlen.

    7. juulil kell 21 kõlab Palmses samuti sümfooniaorkester, kuid hoopis teises muusikalises võtmes, Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ette astuvad meie “kolm tenorit”: Vaiko Eplik, Chalice ja Jaan Pehk kontserdiga „Kolm meest nagu kontsert!“.

    Noored värvikad persoonid on end tõestanud kui mitmekülgsed muusikud ning sõnameistrid. Kõlavad vaimukad seaded eesti lauludest segatud kerge sümfonismiga. Sekka kuuleb humoorikaid vahetekste. Dirigendipuldis Jüri-Ruut Kangur.

    Korraldusmeeskonda juhivad Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten ja SA Virumaa Muuseumid juhatuse liige Ants Leemets.

  • Kliimaskeptikud ja silmamoondajad

    Silver Rattasepp

    Võib jääda mulje, et on käimas suur teadlastevaheline debatt selle üle, kas üleilmne kliimamuutus on inimtekkeline, või veelgi enam – kas seda üldse ongi. Kuid vaid põgusaimgi süüvimine näitab kiirelt, et see „debatt” käib ainult konfliktiihalusest ajendatud ajalehtede-ajakirjade veergudel, blogides ja Interneti-saitides ega põhine mitte mingil moel teaduslikul teadmisel globaalsetest kliimaprotsessidest. Erialateadlased ei  tegele juba ammu küsimusega, kas kliimasoojenemine toimub või mitte, ja kui jah, siis kas see on „loomulik” või inimeste põhjustatud – see debatt on jäänud juba aastakümnete taha. Tuntud ja palju viidatud on Naomi Oreskese analüüs ajakirjas Science aastast 2004. Seal on ta analüüsinud ajavahemikus 1993–2003 avaldatud eelretsenseeritud teadusartikleid, mille teemaks on globaalne kliimamuutus.

    Tulemus: mitte ükski artikli autor ei seadnud kahtluse alla, et kliimamuutus on inimeste põhjustatud.3 Aasta hiljem avaldas 11 maailma suuremat teadusakadeemiat ühise avalduse, kus on kirjas: „teaduslik  arusaam kliimamuutusest on nüüdseks piisavalt hea, et õigustada kiirete meetmete tarvituselevõttu”.4 Ja kui see lause tundub olevat veel avalikule avaldusele kohaselt tasakaalukas, siis USA riikliku teadusakadeemia president Ralph Cicerone teatas 2006. aastal USA kongressile täiesti ühemõtteliselt, et „me mõistame CO2 mehhanisme ja kliimat paremini kui kopsuvähi põhjusi. Õigupoolest peab ütlema, et globaalne soojenemine on üks kõige täpsemalt ja täielikumalt läbi uuritud teaduslikke teemasid inimkonna ajaloos”. Teadusajakirja Science toimetaja Donald Kennedy on kommenteerinud samas vaimus, et „nii  tugevat konsensust nagu globaalse kliimasoojenemise küsimuses leidub teaduses haruharva”.5 Ja rahvusvaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) on teatanud oma 2007. aasta aruandes lakooniliselt: „Enamik jälgitavast globaalsete keskmiste temperatuuride kasvust 20. sajandi keskpaigast peale on väga suure tõenäosusega põhjustatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust”, andes sellega tõenäosuseks rohkem kui 90%.6

    Asi on ühemõtteline: teadus- ja teadmispõhist arutelu kliimamuutuse põhjuste üle enam ei toimu – see, et praegune globaalne soojenemine on inimtekkeline, on põhjendatud suisa harva esineva tõsikindlusega. Kuid ometigi võib massimeediast teadmisi ammutavale inimesele jääda kergesti teistsugune tunne. Miks? „Meie toodanguks on kahtlus, sest see on parim viis võistelda „faktikogumiga”, mis eksisteerib laiema üldsuse teadvuses. Ühtlasi on see parim viis vastuolusid tekitada.”7 See tsitaat pärineb tubakafirmalt Brown & Williamson ning kirjeldab nende taktikat võitlemaks teadusuuringute vastu, mis näitasid selgelt, et suitsetamine põhjustab kopsuvähki. Kuna isegi nende endi palgal teadlased  jõudsid samadele järeldusele, tuli kahjude ja kohtuprotsesside vältimiseks võtta kasutusele uutmoodi taktikad. Inglise keeles on niisuguste taktikate kohta käibel lühend FUD – „fear, uncertainty and doubt” ehk „hirm, ebakindlus ja kahtlus”, mida saab kasutada siis, kui faktid ja teadmised käivad vastu soovitud tulemuste saavutamisele. Ja just needsamad manipulatsioonid ja pettused on kasutusele võtnud ka naftafirmad, heitmaks massimeedia vahendusel kahtlust teadusele ning tekitamaks muljet, nagu oleks globaalse kliimasoojenemise näol tegemist millegi kaheldava ja ebakindlaga.

    Strateegia, mille abil teaduse  vastu võidelda, koosneb neljast peamisest punktist:8 (1) tuleb toota ebakindlust ja kõhklusi isegi kõige kindlamate ja üldiselt aktsepteeritud teadmiste vastu; (2) tuleb ette võtta „informatsioonipesu”, ehk rajada ja rahastada näiliselt sõltumatuid uurimisasutusi, mis edastaksid avalikkusele vaid naftafirmadele soodsat teavet; (3) tuleb toetada ja rahastada teadlaslikku muljet jätvaid eestkõnelejaid, et lisada kliimasoojenemise-vastasele avalikule kampaaniale nende abil legitiimsust; (4) tuleb katsuda kogu avaliku debati tooni oma kasuks pöörata,  rõhudes „tõsikindlale teadusele”, süüdistada teadlasi rahaahnuses ja äraostetavuses, ehk teisisõnu: jätta mulje, et naftafirmades tehakse korralikku teadust, ülejäänud ei tee seda mitte. Inimtekkelise kliimasoojenemise vastasus on pea üles ehitatud enamasti meedia vahendusel käivatele manipulatiivsetele kampaaniatele.

    Üks lihtne, kuid tõhus viis tekitada muljet, et teadlaste seas on käimas tuline vaidlus globaalse kliimasoojenemise põhjuste üle, on korraldada petitsioone, koguda allkirju. Petitsioonile allakirjutamine ei osuta kuidagi allakirjutanu pädevusele ega teadmistele ega kohusta samuti millekski, kuid  petitsiooni avalikkusele esitledes saab kergesti jätta muljet, nagu valitseksid teadlaste vahel sügavad vastuolud kliimamuutuse põhjuste üle. Seetõttu on enamasti naftafirmade küttel töötavad, tavaliselt konservatiivsete vaadetega ja neoliberaalset mõtteviisi toetavad ajutrustid korraldanud neid mitmeid, millest tuntumad on nn Oregoni petitsioon ja Heartlandi Instituudi petitsioon. 1999. aastal algatatud suure, Oregoni petitsiooni nime all tuntuks saanud kampaania korras väideti end koguvat inimtekkelist kliimasoojenemist eitavate teadlaste nimekirja, praeguse seisuga sisaldab see 31 000 allkirja.9 Kuid allakirjutanute seast puuduvad peaaegu täielikult kliima- ja atmosfääriteadlased, ning kontrollimatu on nendegi väheste väidetavate erialateadlaste taust, kes nimekirja on sattunud. Lisaks sisaldab nimekiri muuhulgas kellegi Ph.D. Red Wine’i, Spice Girlsist tuntud Geri Halliwelli, telesarja „M*A*S*H” tegelaste ja paljude muude sääraste allkirju. Petitsiooni ühe peakorraldaja, varem tubakafirmade heaks töötanud Frederick Seitzi kohta levis juba aastal 1989 tubakafirma Philip Morrise memo, milles seisab, et Seitz on „juba üsna vana ja pole enam meie nõustamiseks piisavalt  ratsionaalne”.10 Petitsiooniga käis kaasas ka artikkel, mis oli küljendatud täpselt PNA S-i (Proceedings of the National Academy of Sciences), maailma ühe enim tsiteeritud teadusajakirja formaadis, kuid millel selle ajakirjaga puudus igasugune seos. Ka pole seda artiklit avaldatud üheski teises eelretsenseeritud teadusajakirjas.

    Aastal 2007 avaldas Heartland Institute petitsiooni pealkirjaga „500 teadlast, kes kahtlevad inimtekkelises kliimasoojenemises” 11 ja mis väidab end olevat nimekiri teadlasest, kes kahtlevad kliimateadlaste üksmeeles, et praegune kliimasoojenemine on põhjustatud inimeste tegevusest. Kuid oma loomuselt  on see petitsioon Oregoni omaga pea identne. Nimetatud „teadlaste” tausta uurima asudes ilmnes, et suurel osal nimekirja kantutest ei ole mingit teaduslikku tausta või nad polegi kliima- või atmosfääriteadustega seotud uurijad. Mõned allakirjutanuist on hoopis surnud. Ent nimekirjas leidub siiski mitmeid erialateadlasi, kuid neil ei olnud oma nimekirja sattumisest mingit aimu. Mõned tsitaadid neilt: „Minu nime lisamine säärasesse nimekirja ilma minu teadmata ja nõusolekuta on kahjustanud mu professionaalset renomeed atmosfääriteadlasena”, „Nad on võtnud meie uurimustulemused ja väänanud need oma eesmärkide  teenistusse. See ei ole teadus”, „Tegemist on väga halva teadusega, kuna see on eklektiline ning väänatakse tõendeid, tsiteerides lõpuks avaldatud töid otse vastupidises tähenduses. Kõige selle eetilisus on samuti problemaatiline, kuna artikkel on täiesti ilmselgelt koostatud ühe kitsa grupi huvides” jne.12 Kahtlase teadusliku ja eetilise sisuga katseid avalikkust eksitada leidub veel ohtralt.

    Üheks markantsemaks juhtumiks on aastal 2001 avaldatud raamat „The Skeptical Environmentalist: Measuring the Real State of the World”, autoriks statistik ja poliitikateadlane Bjørn Lomborg, kes väidab, et isegi kui  kliima soojeneb, saab sellest tulla ainult head. Milline on aga raamatu teaduslik kvaliteet? Raamatu analüüs on näidanud, et see s
    isaldab suisa 336 viga ja eksitust, millest koguni 85 juhul on ilmselgelt või peaaegu täiesti kindlalt tegemist tahtliku pettusega. 13 Umbes viiesaja leheküljega raamatu kohta teeb see ühe eksituse või pettuse iga pooleteise lehekülje kohta. American Scientist kommenteeris oma arvustuses: „Lomborgi järelduste probleemiks on, et viidatud teadlased ise ütlevad temast lahti. Paljud rääkisid meiega ja väljendasid oma frustratsiooni selle üle, kuidas Lomborg on nende teadustulemusi moonutanud”.14 

    Kuid asi läks veelgi kaugemale: pärast mitmeid kaebusi võttis raamatu vaatluse alla Taani teadusliku ebaaususe komitee ning nende järeldus on ühene: „süstemaatiliselt eksitavate esituste abil on teaduslikku sõnumit moonutatud niivõrd rängalt, et see vastab objektiivselt teadusliku ebaaususe kriteeriumitele. Kaalumise all oleva teose avaldamist tuleb pidada teadusliku ebaaususe mõiste alla langevaks”.15

    „Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled” on kõnekäänd, mille üle kliimaskeptikutel tasuks pikemalt mõelda, sest kui vaadata, kuidas toimub kahtluse heitmine inimtekkelisele  kliimasoojenemisele, saab üsna selgeks, et kliimaskeptikud on vaid silmamoondajad, kes ajavad teaduse hüljanuna oma asja pea asjalikult tühja retoorika abil.

    1 Priit Pullerits, Eesti teadlane: inimese süül kliima küll ei soojene. – Postimees, november 2009. http://www.ilmajaam.ee/?id=184880
    2 Anto Raukas, Kliima muutustega võitlus on arulage. – Postimees, november 2009. http://www.ilmajaam.ee/?id=184935
    3 Naomi Oreskes, Beyond the Ivory Tower: The Scientific Consensus on Climate Change. – Science, Vol. 306, No. 5702. http://www.sciencemag.org/cgi/content/full/306/5702/1686
    4 Joint science academies’ statement: Global response to climate change. Juuni 2005. http://www2.royalsociety.org/document.asp?id=3222
    5 Donald Kennedy, An Unfortunate U-Turn on Carbon. – Science, Vol. 291, No. 5513. http://www.sciencemag.org/cgi/content/summary/291/5513/2515
    6 Climate Change 2007: Synthesis Report. http://www.ipcc.ch/pdf/assessment-report/ ar4/syr/ar4_syr.pdf
    7 http://tobaccodocuments.org/landman/332506.html
    8 Smoke, Mirrors & Hot Air: How ExxonMobil Uses Big Tobacco’s Tactics to Manufacture Uncertainty on Climate Science. Union of Concerned Sceintists, 2007. http://www.ucsusa.org/assets/documents/global_warming/exxon_report.pdf
    9 http://www.petitionproject.org/
    10 http://tobaccodocuments.org/pm/2023266534.html
    11 Dennis T. Avery „500 Scientists Whose Research Contradicts Man-Made Global Warming Scares“. http://www.heartland.org/policybot/results/21978/
    12 Richard Littlemore, „500 Scientists with Documented Doubts – about the Heartland Institute?“ http://www.desmogblog.com/500-scientists-with-documented-doubtsabout-the-heartland-institute
    13 http://www.lomborg-errors.dk/skeptical.htm
    14 Misleading Math about the Earth. – Scientific American, 2002. http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=misleading-math-about-the
    15 www.lomborg-errors.dk/DCSDdecision.doc

  • Jõulurahu saabus jõuluoratooriumiga

    Toomas Velmet

    Eelmisel pühapäeval toimus selline teisendumine Estonia kontserdisaalis, kus Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, üle-eestiline poistekoor Kalev (koormeister Hirvo Surva), solistid  Heli Veskus (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Juuli Lill (alt), Mart Madiste (tenor), Uku Joller (bariton) ning Piret Aidulo (orel) ja Tatjana Lepnurm (harf) ette selle romantilist rahu sisendava suurvormi, juhatas Paul Mägi. Teos, mille tekkeimpulsiks on tõenäoliselt praktiline vajadus värskendada kiriku repertuaari jõulumuusika valdkonnas, on hästi universaalse ja kättesaadava koosseisuga, mis võimaldab ettekannet ka keelpillikvarteti, harfi ja  oreli saatel, ning mitte liiga komplitseeritud. Oratoorium on ka kontsertmuusikana hästi vastuvõetav ning on 150 aasta jooksul saavutanud suure edu.

    Kui oratooriumi (piibli)tekstide iseloom on rõõmustav ja „halleluuja” hõiskav, siis muusika suhe sellega on palju rahulikum ning emotsionaalselt „sametisem”, sedasi ladusalt ja sümmeetriliselt oli teos ka nüüd esimesel advendil ette kantud. Häid sõnu väärivad kõik  solistid ja eelkõige dirigent, kellele seda laadi rahu kulgema panna oli eriti käe järgi. Kuna kõnealune teos ei nõua suuri dünaamilisi-dramaatilisi kontraste ja esitusaparaadi tasakaal on garanteeritud keelpillidega, siis õigustab ennast absoluutselt poiste segakoori kasutamine – see oli õnnestumine.

    Kogu oratooriumi ettekanne oli aga tegelikult heaks sissejuhatuseks hoopis pretensioonikamale, sama autori Sümfoonia nr 3  op. 78 c-moll („Orelisümfoonia”) ettekandele. See suurteos, nii sisult kui vormilt, on kirjutatud 1886. aastal ning pühendatud Ferenc Liszti mälestusele; too oli Saint-Saënsi suur sõber ja eeskuju. Helitöö esituskoosseis on, nagu öeldud, suur ja originaalne, sest lisaks traditsioonilisele kolmesele orkestrikoosseisule sisaldab partituur veel orelit ja klaverit, mida mängitakse ka neljal käel. Helilooja, kes just tagasihoidlikkusega silma ei torganud, on olnud seda meelt, et tuleb luua midagi sellist, mida ta kunagi enam ületada ei suuda. Selle kinnituseks ei kirjutanudki ta rohkem ühtegi sümfooniat, kuigi elas täies loomejõus veel 35 aastat. Ehk oli tal õiguski.

    Sümfoonia vorm on suhteliselt keeruline ja olen ka kohanud nii mõndagi erinevat tähistust, kuid kavalehel toodud neljaosaline tähistus (nii võib seda mõista) oli mulle uudiseks. Sellele kinnitust otsides ma partituurist seda  kahjuks ikkagi ei leidnud. Seni minu kätte puutunud materjalidest on siiski jäänud mulje kui kaheosalisest teosest, s.t I Adagio ja II Allegro moderato. Kusjuures mõlemat osa on veel peetud vajalikuks liigendada, teine osa on aga jaotatud lausa üheksaks olulisemaks episoodiks. Lisand „orelisümfoonia” ei märgi seda, et tegemist oleks sümfooniaga orelile, vaid ikka sümfoonia oreliga. Seda võimu saabki tunda tõeliselt alles teise osa Maestoso’st kuni lõpuni  ja peab ütlema, et kohe sealsamas ning ka teise osa alguse Allegro moderato’s mõjub eriti efektselt klaverikäsitlus partituuris. Nii orkestrit värvivat klaverit ei teagi tundvat mujal kui Saint-Saënsi selles partituuris.

    Kogu teose kulminatsiooniks kujundas dirigent Paul Mägi aga hoopis esimese osa Poco adagio (minu partituuri järgi lugedes). Need 15 partituuri lehekülge teose 176st nihutasid absoluutselt paigast raskuskeskme ja tekkis  vastupandamatu tunne, et esituslik šedööver on sündinud. Olen varemgi tähele pannud, et Paul Mägi on üks väheseid eesti dirigente, kui mitte ainus, kes ei karda aeglaseid temposid. Ning eks õnnestumisi on ju ennegi olnud, aga seekordne oli küll selline, kus unustad, et helilooja on ka olemas – tunned vaid, kuidas teos sünnib nüüd ja praegu dirigendi käte vahendusel.

    Kogu eelnev ning järgnev sümfoonia oli vaid ettevalmistus ja järellainetus Poco  Adagio’le. Loodan väga, et see ei olnud nii ainult Tallinna kontserdil, vaid et oma elamuse said kätte ka Tartu (28. XI) ja Pärnu (29. XI) publik ning advendiaja rahu oli ka neile garanteeritud. Mina loen „Orelisümfoonia” ettekande Tallinnas enamaks kui selle hooaja sündmuseks – näis, mis juhtub edaspidi. Kavalehe ülaservas oli imeväikse šriftiga kirjutatud: Gaida Mäe mälestuseks.

  • Mulle meeldivad teatrimaniakid

    Rein Agur

    Elavat teatrit ei saa teha nagu ametnik kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Seal, kus nii tehakse, haiseb teater koolnu järele ning on mõttetu, tundetu – ja igav. Kui kohtusin esmakordselt Jõhvi teatriga Tuuleveski, siis üllatasid nad mind oma pidurdamatu innukusega, oma tegutsemisrõõmuga ja ausa sooviga ammutada uusi ideid, et korrastada  oma loomeaparaati, mis oli pikka aega olnud professionaalse lavastajata. Venekeelne Tuuleveski oli siis juba üle kümne aasta tegutsenud noorsooteatrina, kes mängis ka mudilastele. Seal Jõhvis nad toimetasid, ka Tallinna vene koolides olid nad omad inimesed. Eestikeelne ajakirjandus ei teadnud siis ega tea praegugi neist midagi, kuigi märtsi lõpus tähistas Tuuleveski  juba kahekümnendat sünnipäeva.

    Selle teatri lugu on koomiline, traagiline, heroiline – kõik läbisegi ja samaaegselt. Teatri loomise hetkeks olid nõukogulikud noorsooteatrid ennast juba ammu ammendanud ja nad kadusid kõikjal N Liidus. Alles jäid loomingulisemad ühendused, kes suutsid uutes oludes leida oma niši  ega piiranud end teatriliigi kitsaste võimalustega. Jõhvi teater jäi ellu. Oli oma maja, parajalt pisike, ka selle linna mastaabis. Kui mina seda maja esimest korda nägin, siis olid seal kõik kohad potsikuid ja vanne täis, sest oli just vihma sadanud. Oli aasta 2004.  Järgmisel aastal maja lammutati, nüüd on seal Rimi. Kaubakeskus. Teater sai nurgakese kultuurimajas ja võimaluse kasutada ka lava. Nüüdseks ei ole enam ka seda kultuurimaja. Teater töötab nüüd kenas Eesti Kontserdi rajatud klaasmajas, kus Tuuleveski saab kammersaali kasutada neli korda aastas – Jõhvi teenindamiseks! Vald doteerib seda, andes umbes 8000 krooni etendusepäeva eest. Majas on kontsertideks ehitatud saal ja lava, kuhu ei saa lüüa naela ei põrandasse ega seina. Aga iga lavakujunduselement, ka minimaalne, peab kuidagi püsti seisma.

    Teatrile on antud kaks korda märku: pole neid Eestimaale vaja, kaks korda on võetud neilt mängukoht. Sel aastal jättis kultuuriministeerium nad ilma riiklikust toetusest. Seega on kujunenud olukord: hakake aru saama, teid pole vaja!  Õnneks vald ja linn veel nii ei arva, nad maksavad Jõhvi kontserdimajale Tuuleveski ruumide üüri.

    Jõhvis pole oma teatrit, kuhu noored harjuksid kogunema. Teater on koht, kus inimesed saavad  vaimule jõudu ja kosutust. Teater tõmbab noored tänavalt ära, millegi kauni juurde. Kaunid kunstid kaunistavad inimese mõtteid ja hinge. Ilu päästab inimkonna, arvas ammu üks väga tark mees. Meie riigi ametiinimesed on otsustanud, et Jõhvile pole seda vaja. Minu Eestimaa ametnikud on otsustanud, et Eestimaa ei vaja mitte sõpru, vaid rahulolematuid, vaenulikke pahasoovijaid. Ei taheta märgata, et kaunid kunstid ühendavad inimesi, rahvusi, kogukondi.

    Tuuleveski näiteseltskond ei ole Eesti-vaenulik, see on ikka veel Eestit oma koduks pidav seltskond. Imestama paneb see sünnikoha truudus ja imestama paneb sünnimaa külm hoolimatus. Eestis elab vist 93 rahvusest inimesi, Ida-Virumaal on need kõik ka esindatud. Teatril oleks nende rahvaste unikaalse kultuuri esiletoomise, erisuse näitamise, uurimise ja säilitamisega lõpmatult palju kogukondi liitvat tööd. Erinevatel kultuuridel on kindlasti midagi ühist ning leiab ka neid ühendavat. Kuhu vaatavad integratsiooni-ametnikud? Miks tahavad nad näha selles suures rahvahulgas vaid venelasi?

    Üheksakümnendate alguses tegin haridusministeeriumi kantslerile ettepaneku luua vene teatri juurde näitetrupp, kes teeks lingvistilist teatrit, s.t mängu inimestega või inimestest ja rahvustest, kes kasutaksid väga erinevalt kõlavaid sõnu sama tunde ja mõtte väljenduseks. Arvan, et noortes võib see lingvistiline mäng keelte vastu huvi äratada. Ka eesti keele vastu. Toona liikusid siia Euroopast keeleõppeks suured summad. Arvasin, et hariv ja mänguline teater, mida viljeleb paljurahvuseline kollektiiv, võiks olla inimeste lähendamiseks tõhus vahend. Arvan seda seniajani. Meie Vene Draamateater võiks ja peaks olema ka Ukraina, Kaukaasia rahvaste, soomeugrilaste ja lätlaste teater. Kõikidele meie kodanikele ja mittekodanikele peaks ta austust avaldama ja nende kultuuri tutvustama, ühtlasi aitama neil oma rahvuslust alal hoida. Me laseme oma hoolimatuses hääbuda unikaalsetel kultuurinähtustel, mis on veneaegse sundmigratsiooniga meile kui kingiks toodud. Vene teater on aastakümneid tõestanud, et niisugusel kujul, nagu teda hooldatakse ja poputatakse, ta reanimatsioonipalatist välja ei tulegi. Tõestuseks kurb tõsiasi, et noored, kes koolitati välismaal ja said Eesti riigi stipendiumi, ei leidnud siin väärilist tööd. Ükski noor näitleja ei lahku heast ja perspektiivikast teatrist! Mitte kunagi.

    Tuuleveskilased plaanivad kõige kiuste oma tulevikku ise. Pole näha, et nad laiali jookseksid. Nad teevad tööd, mida nad armastavad. Nad armastavad oma teatrit kirglikult, jäägitult ja on teatrile truud. Neil on kujunenud truu ja kindel vaatajaskond. Etendused on ette välja müüdud. Nad sõidavad marsruudil Jõhvi linn ja Eestimaa vene koolid.

    Kui Eestil oleks tark kultuuripoliitika ja toetataks arukalt lõimumist, siis oleks Eesti inimsõbralikum maa, kus kõigil on mugavam elada. Siis oleks siin hommikul rõõm tervitada vastutulijaid, tööl poleks oluline, mis keeles sa suhtled, oluline, et asjad sujuvad.

    Kujutage ette pilti, et üle silla  tuleb  Novgorodist väike mees suure portfelliga, paneb koti Jõhvi teatris lauale ja ütleb: siin on palju dollareid ja mõned  stsenaariumid, mille mängimine minu suurele riigile palju kasu toob. Sind ju sinu riik ei taha. Kui raha otsa saab, toon juurde, peaasi et teie teater minu juhatusel tegutseks.

    Mida teevad Eesti kultuuriametnikud? Ei midagi, sest meil on demokraatlik riik ja mõttevabadus. Tõenäoliselt toimivad nad nagu jaanalinnud, kes torkavad pea liiva sisse, et mitte näha ja kuulda. Jaanalind teeb nii seepärast, et ta silm on suurem kui aju. 

    Eesti ajakirjanduses otsitakse halbu ja veel halvemaid uudiseid, uudisekünnise ületab skandaal. Jõhvis elab andekaid inimesi, kes teevad head teatrit ja kellega ei käi kaasas skandaalid. Järelikult neid pole olemas. Kui teeks ühe korraliku skandaali!? 

     

Sirp