Toeta
Otsi

feminism

  • Fotovaramu

    Ivi Tomingas

     

    Eesti Filmiarhiivi fotokogu tutvustamist Sirbis oli plaanis alustada väga väärika ja kultuurist pakatava fotoga, aga viimase aja sündmused viisid mõtted vägisi mälestusmärkidega seonduvatele sündmustele. Juhtumisi avastasin, et ajalugu kipub korduma: nimelt võeti samuti aprilli lõpus 85 aastat tagasi varahommikul maha Peeter I ausammas Vabaduse platsil. Foto on tehtud 29. aprilli päeval 1922. aastal, kui tehti ettevalmistustöid transportimiseks. Kuju tõsteti aluselt lahti ja veeti varahommikul suurte raudratastega vankriga Kadriorgu. Arhiivis on tallel foto Peeter I kujust juba Kadriorus, tehtud paar päeva hiljem. Fotode autor on paraku teadmata.

    Peeter I kuju oli viis meetrit kõrge ja pronksist, püstitatud 1910. aastal Tallinna Vene võimu alla langemise 200. aastapäevaks (Põhjasõjas aastal 1710). Kuju oli paigaldatud Soomest toodud 50-tonnisele graniitalusele, avamist austas oma kohalolekuga suurvürst Konstantin Konstantinovitš. Avamisest on kümmekond pilti, hiljem näeb Peeter I kuju fotodel juba sinimustvalgetest lippudest ümbritsetuna, sest Eesti Vabariigi aastapäeva paraadidel seisid EV riigitegelased ja Peeter I, seljad vastamisi.

    Ilmselt on eestlased läbi aegade Tallinna ikkagi oma linnaks pidanud, sest üldsuse survel otsustas vastav komisjon 1. märtsil 1922. aastal Põhjasõja-aegse “Tallinna vabastaja” Vabaduse platsilt Kadriorgu oma lossi ja majakese juurde toimetada. Jääb veel üle nentida, et (nagu fotoltki näha), uudistajaid eriti näha pole ja protsess kulges rahulikult.

     

  • Akvarell muutuvas ajas

    Kersti Koll

    Näitusel “Akvarell muutuvas ajas” heidab Tiiu Pallo-Vaik tagasivaatava pilgu oma neli aastakümmet kestnud loometeele. 1960. aastate keskpaigast pealt eesti kunstielus sümpaatselt esil olnud Tiiu Pallo-Vaik on kunstnik, kelle loomingus on nii maal kui akvarell pidevalt teineteist täiendanud.

    Kuid tundub, et olulisemad käändekohad, uuenduslikud ideed, otsingud ja teisenemised on Tiiu Pallo-Vaik esmalt just akvarellis läbi mänginud. Seetõttu on igati loogiline, et kunstnik toob oma loomingut retrospektiivselt üle vaadates esile just akvarelli.

    Viinistu näitusele on Tiiu Pallo-Vaik valinud kolm kandvat teemat, kolm erinevat ajajärku, mida ühendab rohkem või vähem kujundi abstraheerimine.

    Lisaks näitusele anti välja ka kataloog “Värvimeelne”, mis annab põhjaliku visuaalse ülevaate kogu Tiiu Pallo-Vaigu akvarelliloomingust aastatel 1966 – 2006.

    Ilusa avaakordi annavad väljapanekule kunstniku 1960. aastate tööd. Tollal veel kunstiinstituudi tudengina kuulus ta rühmitusse ANK’64, mis kujunes oma ajastu mõttemallide julge intellektuaalse muutjana teatud vaimse ja loomingulise vabanemise keskseks fenomeniks Eesti 1960. aastate kunstiloos.

    Tema 1960. aastate looming on silmanähtavalt mõjutatud anklikust suhestumisest moodsa kunstiga.

    Dekoratiivsete kujunditega nonfiguratiiv­setes töödes on ta võluvalt kasutanud mitmeid popkunsti võtteid. Samas on ta tundliku maalijana lisanud lapidaarse, selge kontuuriga pinnalisse kujundisüsteemi tubli annuse koloristlikku mängu, toonide gradatsioone ja värvide hõõguvust.

    Tiiu Pallo-Vaigu 1970.-1980. aastate loomingut iseloomustab romantilis-sümbolistliku alatooniga realistlik motiivikäsitlus. Naiseliku lüürilise malbusega vaatleb ta elukeskkonda, inimesi, loodust ning linnamaastikke.

    Sellel näitusel esitleb kunstnik sellest perioodist linnaruumi temaatikat selle ajalooliste kihistuste, avatuse ja suletusega. Nendes töödes, kus kujundid muutuvad üha mosaiigilikumaks, sillerdavatest väikestest värvilaikudest koosnevaiks kompositsioonideks, on märgata taas kunstniku käekirja abstraheerumist.

    Ilusas kooskõlas varasemate loominguliste mõttekäikudega on esitatud kunstniku viimaste aastate väga isikupärase käekirjaga abstraktsetest akvarellide valik.

    Juba 1990. aastad tõid kunstniku pildisüsteemi tugeva muutuse: julgelt heitis ta kõrvale paar aastakümmet hästi toiminud väljendusviisi ning jõudis taas üha üldistatumas motiivistikus edasi liikudes abstraktse pildikeeleni. Kui Tiiu Pallo-Vaik kasutas oma 70.-80. aastate akvarellides motiive, millel oli enamasti metafoorne tähendus, siis nüüd ei vaja kunstnik enam mingit jutustavat vihjet. Paberile jõuavad vaid talle olulistest hetkedest talletatud emotsioonide peegeldused.

    Näitusel tekib tahtmatult paralleel noore kunstniku 1960. aastate abstraktsionismi etapiga teel loomingulisele vabadusele.

    1990. aastate keskpaigast hakkab kunstnik oma akvarellides ka kollaaži kasutama: esmalt rebitud fragmente varem valminud töödest, viimasel ajal töö käigus, uute ideede tekkides osa pildipinnast taas kinni kattes, et see uuesti läbi maalida. Nii tekitab kunstnik ühes pildiruumis hoopis laiema mängumaa. Kõrvutades akvarelli õrna õhulisust kleebiste teravate servadega, ühendab ta meditatiivse harmoonilisuse kohati ootamatugi dünaamilisusega. Tekkinud uued tasapinnad lisavad Tiiu Pallo-Vaigu teostesse emotsionaalset mitmekihilisust. Samas töötab ta kohati nagu süvenenud uurija, võttes oma piltidelt värvi maha pestes aina ülearuseid kihte vähemaks. Nii puhastub ta teostes välja kõige olulisem: puhtad emotsioonid, visioonid ja assotsiatsioonid. Viimastes töödes esitab kunstnik oma mõttemängude kulgu aina napima, kuid rafineerituma värvikäsitlusega.

    Samas jätab ta vaatajale üha suuremate tõlgendusväljadega mõtteruumi.

    Viinistu kunstimuuseumi tünnide roostes seinte rustikaalne taust toob ootamatult hästi esile Tiiu Pallo-Vaigu akvarellide värvilummuse – nii jõulise koloriidi kui ka vaevu aimduvad peened tooninüansid.

  • Heikki Hamarila ja Liisa Harkkomaa Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Heikki Hamarila – Liisa Harkkomaa

    AJA PUUDUTUS — AJAN KOSKETUS — TOUCH OF TIME

    Vabaduse galerii (Tallinn, Vabaduse väljak 6) 18.04 – 7.05.2013

    Näituse avamine 18.04 kell 17.00

    ”Oleme soome kunstnikepaar ja korraldame oma ühise näituse Eesti Kunstnike Liidu Vabaduse galeriis mõtteseoses ”Aja puudutus”

    Meie puutepunktid ajas on lähtunud meie endi elust, omaenda identiteedist ja omaenda elu ajaloost, ka omaenda vanavanemate ja esivanemate eludest.

    Liisa Harkkomaa:

    Astun ajaväravast ruumi, kus kohtun oma mõlema vanaemaga. Elisabeth-mummi Vaasast ja Silju-mummi Viiburist. Mulle on olnud selle ajavärava võtmeks vanaemade tehtud käsitööd. Leidsin need oma ema pööningult, kus nad terve ühe sugupõlve jooksul olid pakituna kastis seisnud. See oli pühalik hetk, mil lõpuks avasin need kastid ja leidsin eest uskumatult peeneid pitse ning pitside ja broderiiga kaunistatud kleite, pidulikke laudlinu ja pitsiribasid.

    Minu vanaemad ei kohtunudki teineteisega. Silju-mummi sündis Viiburis ja Elisabeth-mummi Ameerikas, kust siirdus lapsena Pohjanmaalle. Tema suri juba enne minu vanemate abiellumist, kuid minu kujutelmades on ta elav.

    Paari aasta eest abiellus minu tütar ja mõlema vanaema tehtud laudlinad katsid tema pulmalauda. Tundus, et aeg on nihkunud ja mõlemad mu vanaemad on sel pulmapeol osalised.

    Ka sellel näitusel kohtun oma vanaemadega. Vanaemade käed on puudutanud siin iga pitskraed ja lauanõude kilde. Sugupõlvi ühendav pitsiriba suundub minu kaudu edasi tulevikku, järgmisele põlvkonnale. Minu teosed sel näitusel on ka lugupidamisavaldus naiste käsitööle, mis on ühendanud eri nevaid põlvkondi.

    Heikki Hamarila:

    Valgus liigub ajas minevikku kui tulevikku valgustades

    Kui võlukristall, mis puudutab nii ajalikku kui ajatut

    Näen ilmsi ja unes

    Minevikuta poleks praegust hetke ja tulevat

    Näitusel on eksponeeritud maalid ning seinapindd ja ruumi ühendavaid installatsioone

    Oleme oma teoseid luues töötanud samas ateljees ja arutlenud tööprotsesse ajal hetkemälestusi ning kuis oleme kogenud aega. Oleme liikunud ajas ja lasknud ajal end kanda.

  • Läti peegli kõrval võiks sagedamini ka Sloveenia oma kasutada

    Valle-Sten Maiste

    Neist sõltuvat ka heaolu teistel elualadel. Paraku ei konverteeru puhtmateriaalne ahnus iseenesest elukvaliteediks ning müüt Eestist kui väikesest kadestamist väärt tiigrist ei istu sugugi kõigi eurooplaste peas. Kui meie soovime saada kõige rikkamaks (suutes sedagi ainult võrdluses Lätiga), siis endises Ida-Euroopas on endaga kõigiti hästi toime tulevaid riike, kes tunnevad uhkust oma sotsiaalse võrdsuse, inimliku hoolivuse, tervishoidu panustamise  jms kvaliteetide üle. Pole ime, kui Eestit niisugustes riikides teinekord hoopis halvaendelise hoiatusena nähakse.     

    Vasikavaimustus liberalismist

    Läinud aastal ajakirjas Communist and Post Communist studies (nr 42) ilmunud Ljubljana ülikooli teadlaste Frane Adami, Primož Kristani ja Matevž Tomšići artiklis „Kapitalismi avaldumisvormid Ida-Euroopas” vaadeldakse Eestit teatavas mõttes samasuguse hoiatava teisena, nagu me oleme harjunud sageli käsitlema Lätit. Kuigi Eesti ja Sloveenia minevikus on palju ühist, on ka olulisi erinevusi. Sloveenia eksportis juba Jugoslaavia aegadel kolm korda rohkem välismaale kui nn vennasvabariikidesse  ja ettevõtted olid 1960. aastatest isemajandavad. See tagas küllap parema stardipositsiooni ja väiksema kukkumise varakapitalistlikul üleminekukümnendil, ent usutavasti ka vähem pimestatud suhtumise turujõudude imeväesse. Kui Eesti reforme on väljast nähtud kiirete ja radikaalsetena, siis Sloveenia muutumine on olnud malbem.

    Autorid keskenduvad just turumajandusliku liberalismiga kaasnevale vasikavaimustusele, mille vältimine on  võimaldanud Sloveenias jõuda hoolivama ühiskonnani kui Eestis. Viidatakse, et sloveenia liberalismidebattide keskmes on pigem kultuur, individuaalne valik ja vähemuste õigused, erinevalt Eestist, kus teravik on majanduslikul aspektil. Paljuga on mõlemad riigid hästi toime tulnud. Lisaks tähelepanuväärsele majanduskasvule on nii Eesti kui Sloveenia korruptsiooninäitajate, ühiskonnaelu ja infrastruktuuri  kaasajastamise, aga ka tööhõive jm küsimustes teiste maade üleminekuühiskonna või Ida-Euroopa riikidega võrreldes esirinnas. Kuid kui sissetuleku jaotuselt on Sloveenia ELi võrdsemate ühiskondade poolel (riigis endas arvatakse seejuures ikkagi, et varanduslik lõhe on liiga suur ja suurenemas), siis Eestis on elanike rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute suhe üks silmatorkavalt ebavõrdsemaid Euroopas.

    Ka tervishoiule mineva raha suhtarvult  on Eesti olnud ELis viimane ja viimaste seas, kulutades tervishoiule aastal 2003 4, 2% SKTst, samal ajal kui Sloveenia vastav panus on olnud peaaegu kaks korda suurem (7,8%). Eurostati 2006. ja 2007. aasta aastaraamatule tuginedes viitavad autorid, et Eesti sotsiaalkulutused langesid 2000. aasta tasemest (14, 4% SKTst) uue aastatuhande alul veelgi allapoole (kuni 13, 2%-ni). Sloveenia sotsiaalkulutused on taas kaks korda kõrgemad (23,4% aastal 2004). 

    Märgatavalt erinevale rahulolu tasemele elukvaliteedi ja meditsiiniteenusega viitavad ka vastavad Eurobaromeetri küsitlused. Sloveeniat ja Eestit on varem võrrelnud Tartu ülikoolis kraadiõppuriks olnud ja oma uurimusi meie ülikooliski tutvustanud Clemens Buchen, kes on raamatusse „Kapitalismi avaldumisvormid postkommunistlikel maadel” (“Varieties of Capitalism in Post-Communist Countries”, 2007) kirjutanud artikli “Eesti  ja Sloveenia kui antipoodid”. Buchen tugineb Peter Halli jt eristusele kõike turujõudude hooleks jätva libereaalse turumajanduse ja kaasavama ja arvestavama koordineeritud majanduse vahel.

    Esimest tüüpi majandus on rajatud suures osas kiiremat kasu lootvale konkreetsete ettevõtetega vähe seotud finantskapitalile, koordineeritud majanduses on aga nii töö- kui investeerimissuhted püsivamad ja pikaajalisemad. Kui esimest tüüpi majanduses  on kapital kodumaata ja majandus justkui segavate ideoloogiate vabalt pelgalt kasvamisele orienteeritud ning nimetatud siht otsustab ja valitseb kõige üle, siis koordineeritud majanduste puhul näib olevat silmas peetud justkui Marxi ja Erich Frommi õpetust, kus juttu töö võõrandumisest inimelu võõrandumise alusena ning kus püüeldakse turuseaduste kiuste ikkagi  majandus- ja tootmisprotsessis osalejaid otsustamise juurde tuua. Esimest tüüpi võib kohata anglosaksi maadel, teist Mandri-Euroopas ja Skandinaavias. Kõrvutades Eestit ja Sloveeniat, näitab Buchen, kuidas osutatud printsiipide arvessevõtmine või arvestamata  jätmine ulatub kuni erastamise ja omandireformideni välja. Bucheni hinnangul kulges erastamine Eestis kiiresti ja samm sammu järel laiapõhjalise osasaamise sihist eemale, Sloveenias aga kulges see vasak- ja paremjõudude tihedate debattide õhustikus ning laiade hulkade huve arvestava riikliku sekkumise ja osaluse saatel. Selle tulemusena ei ole Sloveenia ettevõtlus mitte ainult püsivamate sihtidega ja vähem finantsjõudude hüpitada, vaid ka ettevõtete omanike ja otsustajate ring on laiem ja kaasavam.

    Kui Eestis kuulus aastatuhandevahetuse paiku suurimale omanikule keskmiselt üle poole aktsiatest ja järgmistele juba alla 10 ja 5%, siis Sloveenias on vastavad suhtarvud 30, 15 ja 11%. Lisaks on Sloveenia ametiühingud jm eriala- ning huviühendused Eestiga võrreldes määratult aktiivsemad, liikmeterohkemad, tugevamad ja räägivad majanduselus palju rohkem kaasa, seadusandlusega on  sätestatud töötajate tuntav osalus ettevõtete nõukogudes. Eesti ettevõtete nõukogusid kirjeldab Buchen ent hoopis bürokraatlike ning formaalsetena, otsuste juures need tihtipeale sisuliselt kaasa ei räägi. Ka on Sloveenias säilinud Eestis praktiliselt hääbunud töötajateosalusega firmade osakaal. Buchen võrdleb Eestit ja Sloveeniat ka sotsiaalsete tagatiste ja turvalisuse aspektist. Kui liberaalses turumajanduses on nii töötajate  kui töötute kaitse nõrk, siis koordineeritud majanduses püütakse arendada mõlemat.

    Tööseadusandluse kohapealt paistis Eesti Buchenile küll ebatüüpiliselt mitteliberaalne, kuid ta nägi siin õigustatult sovetiaja jäänukit, mille osas reformid veel lõpul ei ole. Tänaseks on nad sinna jõudnud. Ometi väärib märkimist, et isegi meie sovetlike „jubedalt ettevõtjat ja riiki koormanud”  aegadega võrreldes koormas ja koormab Sloveenia end töötu abirahaga palju rohkem, makstes seda meie parimatel aegadel tavaks olnud 12 kuu asemel kaks aastat. Mõlema artikli autorid tunnistavad, et Eesti süsteem on võimaldanud paremini  väliskapitali riiki tuua ning edendada ka kõrgtehnoloogilist ettevõtlust, mille osa Eesti ekspordis on märgatav. Samas ei jäeta osutamata kodumaisel kapitalil põhinevate püsivama loomuga ettevõtete voorustele, muu hulgas ka töötajate koolituse seisukohalt: kollektiivlepingutega ja püsitööjõuga firmad on ise huvitatud koolitamisest, kuna töötajad ei jookse üle. Nii on koolituses esikohal konkreetselt vajalikud oskused, samas kui toimiva  koolitussüsteemi otsimisel alles lapsekingades Eesti töötajaskonna oskused on üldised. Buchen ei jäta mainimata, et Eestile osaks saanud kiirele kasumile orienteeritud välisinvesteeringutest on suur osa läinud ka finantsvahendusse, kinnisvarasse jt valdkondadesse, mis on Eestis küllap omajagu kaasa aidanud ka sotsiaalprobleemide kasvule.       

    Kurioosne tagurlane

    Eelnevast on ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida. Jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas kestvalt esirinnas, sealhulgas kasvatada vägagi jõudsalt ka SKT-d, mis juba eos oli Eestiga võrreldes Euroopa tasemele hoopis lähemal, elada meist kõrvutamatult paremini üle majanduslangus, olles selleski mõttes Euroopas esirinnas, nii et vahepeal räägiti lausa kriisist puutumata Sloveeniast. Kuidas on suudetud toime tulla eelarve tasakaalu ja i
    nflatsiooniga,  nii et eurole mindi üle juba mitme aasta eest? Kuidas on suudetud sissetulekute suhtelise võrdsuse tingimustes nn üldse motiveerida nn „esimese klassi inimesi”, kes meil valitsusparteide arvamuse kohaselt selliste tingimuste korral kohe Eestist jalga laseksid või laisklemise valiksid?

    Eestis on kõvasti külvatud uskumust, et majandus on asi iseeneses, pelk rikkuse tekitamise tehnika. Alati ei saa täpselt aru, kui palju  on selle arusaama propageerijate hulgas neid, kes seda tõesti usuvad, ja kui palju peidetakse selle loosungiga lihtsalt küünilist omakasupüüdlikku hoolimatust töötajate ja ühiskonna suhtes. Muidugi on majanduses oma objektiivsus. Kui keegi on arvamusel, et maksustame firmasid, siis tuleks siiski täpsustada, kas lisakulu kannab tarbija kauba hinna, töötaja väiksema palga või omanik kehvema tulu kaudu. Ometi ei ole majandus midagi süütut, vahendlikku ja  muusse mitte puutuvat. Selle nii- või teistsugusest korraldamisest sõltub kogu ühiskonna igapäevane elu. Eesti ühiskond on otsustamise majanduses väga õhukesele pinnale, sageli reaalsest tööelust kõrval ja kaugel seisva finantskapitalisti ainupädevusse jätnud. Nii muutub inimelust olulise osa hõlmav tööelu meil aina vahendlikumaks, kasum saabki kõigeüleseks eesmärgiks iseeneses ja inimmaterjaliga ümberkäimine  ei ole mitte mõne majandusteadlase fopaana suult kukkunud õnnetu väljendus, vaid igaäripäevane reaalsus. Ning peaminister, ise veel kunagine kommunist, teatab valitsuse pressikonverentsil arstiabist rääkides küll pisut looritatud sõnastuses, kuid sisu poolest täiesti külmalt ja ühemõtteliselt – töötud posigu ennast ise.

    Sloveenia ja Eesti viimaste aastakümnete arengutee on riikide sarnasele taustale vaatamata sedavõrd vastandlik, et majandusteadlased on pidanud seda reljeefset antipoodsust märkama. Meie avalikku debatti jõuab nimetatud kõrvutus siiski harva, olgugi et näiteks Eesti-poolsed inimarengu aruande koostajad on selle vajalikkusele tähelepanu juhtinud. Reformierakonnale on õigustatult nina peale visatud, et mõttetu ELi viie jõukama riigi sekka jõudmisega liputamise asemel võiks mõelda, millal kannatame välja võrdluse meie juhtide  arvates kõike majanduses valesti teinud ja tegeva Sloveeniaga. Jüri Talvet on majanduslikult eduka Sloveenia kultuurilembusest kõneldes kasutanud lausa muinasjutulist utoopia mõistet. Niisiis panustatakse sotsiaalse hoolivuse kõrval Slavoj Žižeki ja Laibachi kodumaal ka kultuuri. Ehk aitaks enda Läti peeglist imetlemise kõrval aeg-ajalt ka Sloveenia peeglisse vaatamine muuta meie ühiskonna veidi inimlikumaks ja kultuursemaks?  

  • Introvertne voog

    Marju Riisikamp

    Kava ülesehituse ideeks valitud vana ja uue helikeele vaheldumine kujutas endast midagi ladina missa laulmise alternatim-praktikalaadset, mida oleme Nigulistes harjunud kuulama ansambli Vox Clamantis kontsertidel.  Gregooriuse koraal on üdini kontemplatiivne, ometi annab oreli ja ühehäälse laulu vaheldumine suhteliselt suure kõlalise kontrasti, lisaks veel mingi erilise ajatu fluidumi. Lähedane efekt tekkis ka Tulevi neljaosalise teose „Flow” („Voog”) ja Dowlandi laulude järgnevuses. Kummaski ajaliselt nii kauges teoses oli sama koosseis: gambade ansambel, lauto ja vokalist. Tulevi elitaarselt ekspressiivne vokaalstiil koos saatepartii klastrite võrgustikuga tekitasid  huvitavaid kõlakooslusi. Hiljem üldmuljet uuesti „reprodutseerides” tekkis mul siiski mõte, et Tulevi ülimalt tundlik laad nõudnuks ehk isegi mõõdukamaid temposid, et just sõlmpunktide lahendused jõuaksid oma mõju avaldada, eriti veel Niguliste suures akustikas. Tegelikult ütleksin sama ka Dowlandi gambaansambli muidu igati esteetilise musitseerimise kohta, s.t dissoneerivaid pidesid ja nende lahendusi oleks võinud rohkem läbi tunnetada,  ehkki tempod olid optimaalsed. Kava lõpuosa alates „Flow” II pean õnnestunuks just tänu headele üleminekutele ja sellele, et Risto Joosti „kaubamärk”, pikk kantileenne fraas, joonistus reljeefselt laulus All ye, whom Love or Fortune hath betray´d, samas kui tihedama teksti ja liikumisega Can she excuse my wrongs? jättis pisut rabedama mulje.

    Noor inglise lautomängija Richard Sweeney suutis oma soolodes suure saali  akustika resoneerima panna ja oli ka saatjana sümpaatne. Oli tunda, et mees on õppinud tõeliste oma ala gurude juures, nagu seda on Nigel North ja José Miguel Moreno, kes mõlemad on Eestis esinenud (esimene küll minu teada juba aastaid tagasi). Lõpetuseks mainiksin veel, et kava ülesehituse vundamendiks valitud inglise madrigal „Flow, my tears” on tuntud ka pealkirjaga Lachrimae antiquae pavan. Pavaan oli teatavasti  aeglane kolmeosalise kordusvormiga tants, millega tavatseti avada õukonna tantsuõhtuid. Teades ja toonitades seda, et igasugune arvustus põhineb vaid autori subjektiivsel tajuotsustusel, tundus mulle intiimse lautolaulu viimine sakraalse taustaga ruumi ning terve kontserdi pavaanilik-nutune alatoon kuidagi võõrastav. Samas aga hindan väga seda kunstis nii vaevaliselt saavutatavat sünteetilist tulemust, mis antud õhtul kahe erineva ajastu  muusikastiili filtreerimisel tekkis.

  • Koostöö ja konkurents teatrikunstis: Tere, tere.

     

     saatis seminaristidele kirja

    Vilsandilt. Gerda Kordemets

    Kuna asjaolud ei võimaldanud mul Tartusse tulla ja ma ei taha Tõnu kuidagi alt vedada, sest Tõnu on mulle olnud väga mitmekülgseks eeskujuks läbi väga paljude aastate, siis kirjutan selle kirja. Panen kirja hüplikke mõtteid ja loodan, et ehk on teil seal võimalik nende üle pisut arvamusi vahetada. Sain aru, et teemaks on konkurents. Konkurents teatris, sellega hirmutatakse tudengeid juba koolis. Ükskõik, kas see on nii või mitte, aga mingil hetkel mõtleb neid mõtteid igaüks. “Konkurents” ei ole muidugi õige sõna väljendamaks seda, millest mõtleme. Olen kokku puutunud näitlemise, lavastamise ja kirjutamisega ja olen nende asjade peale vaadanud mitme kandi pealt. Ja see paistab iga kandi pealt erinevat moodi.

    Lavakoolis ütles meie kursusele Merle Karusoo, et üks-kaks-kolm meist saavad headeks näitlejateks. Teised on kursusel selleks, et aidata neil kolmel ennast leida. See tundus meile toona julm ja ebaõiglane avaldus, aga ometigi see asi just niimoodi käib. Ei, see ei tekitanud kursusesiseseid valepingeid, noh, et oleks hakanud mõtlema, et kes meist siis see püramiidi tipp on. Noorus on selles mõttes jumalik aeg, et enesehinnang on mõnusalt kõrge ja ei tule pähegi, et just sina oled see, kes aastate pärast pärib teatris kõik pisirollid ega saa kunagi maitsta suure rolli mängimise kirgastavat naudingut. Nooruses ei peagi veel sellele mõtlema ega tohigi mõelda. Sellega ei saa arvestada, mis tulla võib.

    Igaühel on oma põhjus, miks ta on läinud või sattunud teatrikooli. Aga keegi ei saa eitada, et temas on paras annus edevust, tahtmist silma paista, olla eriline. See võib olla väga kavalalt peidetud, aga see on olemas. Noored veel ei taipa, et selle edevuse hind on olematu koduelu, olematud nädalavahetused ja suhteliselt vähe taskupõhjas. Ütleme, et näitleja on kunstnik, kes ta ka on, kuigi teatristruktuur ei lase tihti näitlejal end kunstnikuna tunda. Ja kunstnik peabki pühenduma kunstile. Aga kunstnik tahab ka midagi oma ohverduste eest vastu saada  ja see on tunnustus. Tunnustus on see, mida kunstnik vajab. Tunnustus on see, millest kunstnik ammutab uut jõudu. See ongi vale sõnaga “konkurents” – kas sa saad oma tehtu eest tunnustatud. Vahel ma ei saa paljudest inimestest ja nende käitumisest aru, kuna olen hakanud taipama, et mulle isiklikult on võõras asi kadedus. Ma ei ole olnud eales kade, kui kellelgi läheb paremini kui minul. Aga ma tahan seda saada endale, mis kuulub mulle. Sellepärast ei oska ma siin arutleda teemal, et konkurents võrdub kadedus. Ma ei tea isegi, kas see nii on, kuigi olen seda vahel märganud.

    Olen imestusega jälginud näitlejaid, eriti vanemaid näitlejaid, kes pole aastaid saanud kriitikalt mingit äramärkimist; näitlejaid, kelle kohta kirjutatakse “ja teised”. Nad töötavad edasi, nad näitlevad edasi. Olen mõelnud, kust võtavad nad ikka veel jõu, et minna lavale ja anda endast parim. Kas on võimalik, et nad on nii ideaalsed teatriinimesed, et nad oskavad tunnustusest, mis on antud lavastajale või etendusele, saada kätte selle oma annuse. Kas tõesti on võimalik saada positiivne näitlemiselamus oma “Härra, teile on kiri”-ga, kui sa ütled selle lause tõeliselt heas lavastuses. Ma ei usu.

    Konkurentsist rääkides tahan jõuda selleni, et paratamatult peame ükskord aastaid teatris olnuna tegema endale selgeks, millise redeliastme peal me oma näitlemisega oleme. Kui mind ei ole aastaid ükski lavastaja usaldanud (enam) kandvasse rolli, siis on aeg aru saada, et see ongi minu koht siin teatris. Ja kui mulle see koht ei sobi, siis ma pean lahkuma, et mitte hakata endasse koguma kibedust. Ja kibedus on kerge tulema, kui sa arvad, et sa ei saa seda, mida väärid. Kui vaatame Eesti  teatripilti, siis oskame küllalt ühehäälselt koos eesti rahvaga öelda, et see on väga hea näitleja, see natuke kesisem ja see ei kõlba kuskile. Kõik noored jõuavad ühel päeval samale kaalukausile ja sellest ei ole pääsu. Aga noored peavad lootma õnnele. Mis on näitleja õnn – see on kohtumine OMA lavastajaga. Iga näitleja on suuteline pakkuma imet, kui ta kohtub lavastajaga, keda ta huvitab. Tooming ja Unt ja Hermaküla ja eks neid ole veel, kes panid mängima näitlejad, kellele oldi juba käega löönud. Niikaua kui usk ei ole surnud, näitleja usk oma võimesse imet tabada, on kõik veel võimalik. Eks need veterannäitlejad, kes ei ole saanud või jäänud staariks, võib-olla ka veel ootavad oma lavastajat või elavad edasi tänu mälestustele kunagistest pöörastest aegadest. Ma ei tea, kuivõrd näitleja puhul loeb see, mis sa oled kunagi olnud, kuna näitlemine on olevikukunst, kunst praeguses hetkes.

    Mind isiklikult ei lohuta see, kui ma olen seitse aastat tagasi saanud oma töö eest positiivseid hinnanguid ja praegused tegemised jätavad kriitiku jahedaks. Ma ei saa arvata, et ma olen endiselt hea. Ma pean tegema elus mingi pöörde ja proovima mingit uut ala, uut võimalust. Iga muutus elus on toonud alati kaasa ainult rõõmu ja vabadust hinges. Ma tahan teile, kallid noored, eluteele, teatriteele kaasa anda usu, et ärge kartke muutusi. Ärge kartke kannapöördeid. Kui olete midagi väärt, siis te ei jää millestki ilma. Vaadates seda teatrielu distantsilt, peaks kogu see süsteem olema liikuvam ja muutusterohkem. Mage on näha, kuidas ühe teatri näitlejad on tüdinenud oma lavastajatest ja lavastajad tüdinenud näitlejatest, keegi ei suuda enam kedagi inspireerida. Partnerid laval ei üllata teineteist enam aastaid. Näitlejad peaksid vahetama teatreid, samuti lavastajad – nii säilib ka usk leida oma lavastaja. Ja võite mu peale pahaseks saada, aga julgen öelda, et kui te pole näiteks esimesel viiel aastal oma näitlejatööst tõsist rõõmu tundnud, siis ärge pidage seda ametit, hambad ristis, elu lõpuni. Maailmas on tohutult palju huvitavaid asju, mis võivad teid õnnelikuks teha, palju õnnelikumaks kui oodata aastate kaupa suurt rolli. Ja ilma suure rollita ei saa te seda kaifi kätte, mida oleks võimalik tunda selles ametis. Tunda, et sa oled kunstnik. Üksvahe mõtlesin, et juba teatrikoolis peaksid õppejõud olema karmimad ja päästma noori elusid neid õigeaegselt koolist välja visates, kui on näha, et ei ole tulemas üle keskpära näitlejat. Aga siis mõtlesin, et ei, las lõpetavad, kes suudavad, sest koolidest ei ole huvitavamat kooli ühele humanitaarile, kui seda on teatrikool. Sa õpid tundma oma kursakaaslasi paremini kui oma õdesid-vendi, sa näed neid alasti käristatud hingeseisundeis ja sina oled kõigi ees alasti ja sa julged niimoodi olla. Ja märkamatult sa õpid tundma inimhinge.

    Jutt oli millestki muust. Konkurentsist. Ma ei tea, kas on võimalik saada paremaks näitlejaks, kui seda väga tahta. Ei tea, milleni tänapäeva kooliprogramm on küündinud. Kas on võimalik saada karismaatilisemaks, kui loodus on sulle kaasa andnud. Võib õppida juurde nippe, saab arendada häält. Saab leida saladusi, kuidas publik kuulama panna. Aga ühte asja saab kindlasti teha, see on proovida õppida ennast armastama sellisena nagu sa oled. Koolis võib juhtuda “konkurentsitingimustes”, et püüad kas või ebateadlikult sarnaneda liidritega, naljameestega jne. Aga sinu kindlaimaks relvaks on sinu enda algupära, sinu eripära – see on ainulaadne maailmas ja seda ei ole kellelgi teisel. Selle algupära põhjal ehk valiti teid välja ka kooli ja seda ei tohi kaotada. See ei pruugi meeldida subjektiivsele erialaõppejõule, aga kellelegi ükskord see meeldib. See on sama vana võrdlus – vaata laval looma või last – see on lõputult huvitav, sest nad on nemad ise. See sama huvitavus on olemas igaühes teist. Ja teil ei ole enam kellegagi konkureerida, sest teist sellist lihtsalt olemas ei ole.

    Tõnu, sa küsisid kellegi kohta seal eraldi. Aa! Fritorpi Sverre. Oo, Fritorpi Sverre, oh, tema on surnud.

    Jaan

    Vilsandil, 10. aprillil

     

     

     

    Tuli kole
    väike jutt nüüd üle lugedes, aega veel on, ehk täiendan mõnel õhtul mõnede mõtetega.

     

    3. mai

    Sain Tõnult kirja, kus oli ka märksõna KOOSTÖÖ. Tundub idealistlik, kuigi ei peaks tunduma, et lavastajad ja teatrijuhid peaksid jätkama nii-öelda koolitööd. Kui noor näitleja läheb teatrisse, siis jääb ta nagu omapead. Keegi ei vastuta enam tema eest. Keegi ei jälgi, et ta saaks proovida võimalikult erinevaid rolle. Kiiresti kipub külge kleepuma ampluaa, millega ta kergesti hakkama saab. Lavastajad tahavad minna kindla peale välja, võttes ikka ja jälle selle “parima”, kuni see parim on varsti nii tühjaks lüpstud, et päästab ainult viin või midagi. Oma “karja” peaks teater paremini hooldama. See peaks olema peanäitejuhi üks suur ülesanne ja ka lavastajad peaksid julgema rohkem “riskida” mittestaaridega. Praegu lavastab näiteks Linnateatris esimest korda elus Indrek Sammul ja ta valis rollidesse näitlejad, kes pole peaaegu suuri osi saanudki, kuigi vääriksid seda. Näitleja Sammul vaatas seda olukorda näitlejatoolilt ja tegi sellise otsuse. See on koostöö, ma arvan. Ja ka teatrid peaksid tegema koostööd, mitte aheldama oma näitlejaid oma maja külge. Aga sellest pole mõtet rääkida, see aeg tuleb üsna ruttu, kui põhitrupid muutuvad minimaalseks ja algab näitlejate vaba liikumine. Siis algab veidi teistmoodi konkurents. Siis väärtustuvad näitlejad, kes on suutelised kiiresti töötama, kes on distsiplineeritud, pühendunud jne. Kõrvaltvaatajana on pisut hämmastav praegune suhtumine, kus proovi tullakse täpselt 11 või veidi hiljem ja tahetakse varem ära minna; kus tekst saab pähe alles peaproovideks ja kolmandik proovi ajast kulub millelegi muule. Hea küll, see on tõesti vastavuses palganumbriga. Usun, et kui rahad oleksid teised, siis muutuks ka aeg kallimaks. Natuke nagu oleks see meie teatriasi ajast maha jäänud. Selle üle võib muidugi ka omas rasvas uhke olla, aga kõrvalt see nii ei paista. (Masendavalt maha on jäänud teatrikujundus, aga see on üks teine jutt.) Mul on tunne, et mul ei ole rohkem midagi lisada. Üks  asi veel – näitlejad peaksid saama rohkem puhata. Tean küll vaid Linnateatrit, ja seal on 20 etendust kuus juba üsna keskmine. See on kohutav. Kust võtab näitleja uut energiat ja uusi kogemusi, millega publikut valitseda. Oh, see kõik on nii kauge praegu, kui kägu akna taga kukub ja kukub ja võrgud on meres.  Olge siis seal tublid ja ärge pabistage. Kirjutaja seisukohalt on suht suva, kes mingit rolli mängib – peaasi, et ta saaks asja mõttest aru ega punnitaks asjatult silmi.

  • Irooniast ja empaatiast romaanikunstis

    Jan Kaus

    13. aprilli Sirbis ilmus Toomas Raudami tekst “Evelyn Waugh ehk Kuidas olla irooniline kirjanduses”, mis esmasel pilgul arvustas Waugh’ äsja eestindatud romaani “Peotäis põrmu”, kuid hoolimata lühidusest ulatus olema ka tähendusrikas essee irooniast kirjanduses. Haakuksin siin eelkõige ühe kohaga, kus Raudam esitab põhinõudeid “irooniliseks kirjanikuks olemisel või selleks saamisel”. Punkt nr 1 kõlab nii: “Kirjuta kolmandas isikus. Mina-vorm toob paratamatult kaasa empaatia, mida oleks parem vältida”. Pole kindel, kas Raudam ütleb seda irooniliselt või mitte, igatahes on see huvitav teema, millel võiks kirjandushuviline pikemalt peatuda.

    Raudam kirjutab, et iroonilise kirjutuse põhinõudeks on distants kõikide oma tegelastega. Tõsi ta on, et esmapilgul tundub just mina-vorm, loo jutustamine ainsuse esimeses pöördes kõige efektiivsem distantsist hoidumise vorm romaanikunstis. Ometi tundub mulle, et mina-vormis ilukirjanduslik lugu, kus minategelasega luuakse siiski kindel distants, kus minategelasse suhtutakse irooniliselt, tähendab nii sisulist kui vormilist väljakutset. Tõsi, on raske ette kujutada, et sellises kirjutuses oleks võimalik “puhas” iroonia – “puhta” iroonia esinemise võimalikkus on üleüldse omaette küsimus –, Raudam kirjeldab ju selle võimatust ka esmapilgul väga iroonilise Waugh’ “Peotäie põrmu” hõllanduslikus finaalis.

    Üks ehk XX sajandi teise poole filigraansemaid romaane, John Fowlesi “Maag” kasutab võtet, kus teose minategelane, teose kangelane on loetav ühtlasi ka selle antikangelasena. Kuid mitte pelgalt – Nicholas Urfe’i puhul pole tegu selgepiirilise antikangelasega, vaid tegelasega, kellele saab kaasa elada ja tunda. Fowles on teinud ju kõik, et Urfe oleks sügavuti avatav, ambivalentne, ta hülgab Raudami kirjeldatud puhtalt iroonilise, seega ka väga napi, otsesele kõnele keskenduva kirjutuslaadi, laskudes just tegelase enesepeegeldusse, dialoogide läbi- ja ülemõtestamisse, lehekülgi kestvaisse kommentaaridesse. Niisiis peaks Urfe’i ohtrasõnaline enesepeegeldus ja -õigustus tegema lugejapoolse distantsisäilitamise võimalikult raskeks, ometi avaneb “Maag” mitmelegi lugejale kui võitlus minategelase hinge(puhtuse) pärast, mis väljendub ka Nicholase valikute ja eelistuste kahtluse alla seadmises. Tõsi, õieti on “Maag” loetav ka lihtsamalt, positiivse Nicholase ning negatiivse Conchise vastandusena – tean selliseid lugejaid rohkem kui neid, kes näevad Nicholases eneses Fowlesi teose põhilist küsimärki. Kuid on oluline, et “Maagi” minajutustaja on loetav mitte ainult kas iroonilises võtmes või empaatilises võtmes vaid ka nii iroonilises kui ka empaatilises võtmes (seda samaaegselt, ühes ja samas lugemises).

    Selline saavutus pole sugugi enesestmõistetav, kuna reeglina eeldab ainsuse esimese pöörde kasutamine tõesti seda, et minategelane on ka raamatu positiivne kangelane, sageli lausa protagonist. Teisalt aga on kergem hoida irooniat ning empaatiat lahus; ka meisterkirjanikel ei pruugi iroonia ja empaatia ühes tegelases kohtuda või ühelt tegelaselt teisele liikuda. Näiteks ühe parema eesti kirjaniku Oskar Lutsu Paunvere-lugude pentaloogias võimendub mingis mõttes Arno Tali ja Jorh Aadniel Kiire vastandus just autoripoolse empaatia-iroonia teljel. Talisse suhtub autor jätkuva ja süveneva sümpaatiaga, Tali on romantiline, kannatav kangelane, tundlik ja salapärane natuur, kelle olemuse sügavus ja sellest sügavusest tulenev traagika avaneb täies mõõdus alles “Sügise” lehekülgedel, kus Arno puistab Lestale oma südant – avades lausa strindbergliku eksistentsiaalsusega salapärase Virve (kellele kirjutatud kirja Teele “Suves” salaja loeb) armastamise loo. Tali muutub Lutsu käsitluses peaaegu ebamaiselt positiivseks kangelaseks, kes räägib oma kannatustest teatud stoilisuse ja isegi irooniaga. Empaatilisele Talile vastandub groteskne Kiir, kelle ebameeldivus süveneb “Sügises” lausa usutavuse piirini. Lutsu iroonia Kiire suhtes muutub peaaegu vaenulikuks sarkasmiks.

    “Maagi” juurde tagasi. Muidugi pole Urfe ainuke tegelane õhtumaise romaani ajaloos, kellesse autor suhtub üheaegselt iroonia ja empaatiaga. Mõeldagu kas või Balzaci Lucienile, kelles ühendus kergemeelne edevus ning intuitiivne südamlikkus – iseloom, mis pani mefistoliku Vautrini Lucieni surma puhul kibedaid pisaraid valama. Kuid asja konks tundubki olevat selles, et Urfe’i vastuolulisus, tema karakteri areng ja lõpetamatus antakse edasi minategelase enesepeegeldusena. Ka see pole ainukordne – Vladimir Nabokovi “Lolita” minategelase puhul on selgelt tegu isiksusega, kellega on raske samastuda, kuid samamoodi on raske tema vastu mitte huvi tunda. Võib vaid kadestada Nabokovi suurepärast võtet panna Humbert Humbert hiilgavalt väljenduma. See annab alust väita, et ta kehastab kinnitust seisukohale, et ka “elukauge” intellektuaal võib olla julm ning et kõnealuse tegelase julmus väljendub uudishimupuuduses teiste inimeste (näiteks oma armastatu) kannatuste vastu. Humberti kalkuleeriv iha on ühene, talle endale selge, seega peaks Humbert mõjuma küll huvitavana, mõneti lausa kütkestavana, kuid empaatiat on ehk tema suhtes raskem tunda. Nicholas aga alustab “pimedana”, ta ei näe ennast oma loo alguses sugugi selgelt, seega on ta emotsionaalselt arusaadavam. Juba psühholoogiliselt on huvitav, kuidas raamatu minategelane, rääkides lugejaga usalduslikult, peaks tegelikult viima lugeja (tahtmatult!¤) eksiteele, mis ühtlasi peaks ideaalis olema ka rännak nii minategelase kui ka lugeja olemuse lätetele. Fowles, keda alati on huvitanud omandatu ja autentse vahekord inimese isiksuses, peaks olema vist kusagil öelnud, et kui poleks inim- ja rahaliste ressursside puudust, võiks iga läänemaine noormees teha läbi samasuguste katsumuste kadalipu, nagu langes osaks Nicholasele, kelle – peetagu teda siis kas positiivseks kangelaseks või tegelaseks, keda tuleks vaadelda distantsilt – lugu katkeb justkui poolelt sõnalt, jättes kõik otsad lahtiseks, jättes lugeja otsustada Nicholase edasised sammud; küsimuse, kas õigus oli autori iroonial või empaatial. Kuid kõige olulisem, et autori iroonia oma tegelase suhtes ei tähenda siin distantsi hoidmist, see pole võimalik juba vormilistel põhjustel (kas mina-vorm tingib alati autori ning minategelase samastumise – mingi piirinigi?). Nicholas on nii “Maagi” küsi- kui ka eesmärk ning näide ilukirjandusest, kus distants ei välista empaatiat ega empaatia distantsi.

    Toomas Raudami kirjutuse Suur Ülesanne tundub olevat elu ja kirjanduse ühendamine, kus kirjandus on elu ning elu on kirjandus – igas minategelases on seega ühtlasi “mind ennast”, kõiki “minasid”; lugejat, lugejaid. Sellises nägemuses tundub Fowlesi võte – vaadata “mind” ühtlasi soojalt ning irooniliselt – eriliselt kütkestav. Nicholase areng, kus isiksuses selginevad enesekriitilisus ning eneseusaldus, nii et üks ei lämmataks lõpuks teist, tundub ju ideaalsena, idealistlikuna ka väljaspool “Maagi” piire. Paraku jääb elu Fowlesi majesteetlikule konstruktsioonile alla. Avatagu kas või televisioon ning tunnistatagu, kuidas eneseusaldus muutub eneseimetluseks, kuna esimesest puudub enesekriitilisus, eneseavastamine, ehmumine endast, eneseiroonia.

     

    ¤ S.t Nicholas tahtmatult, Fowles tahtlikult.

  • Ruudi läheb Tokyosse

    Olev Remsu

    Paul Oskar Soe kaader filmist

     

    Mängufilm “RUUDI”. Allfilm, MRP Matila Rõhr Productions, Schmidtz Katze Filmkollektiv, 2006. Režissöör Katrin Laur, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, stsenaristid Aare Toikka ja Aarne Mägi, operaator Rein Kotov, helioperaator Ivo Felt, kunstnik Toomas Hõrak.

    Osades Paul Oskar Soe, Katariina Lauk, Aarne Mägi, Guido Kangur jpt.

    Esilinastus 23. II Tallinna kobarkinos.

     

    Katrin Laur on mulle meelde jäänud oma VGIKi diplomitööga 1980. aasta paiku. Pealkirja olen küll unustanud ega leia seda ka autori Allfilmi koduleheküljel rippuvast CVst. Ilmaaegu tagasihoidlikkus! Mäletan oma vaimustust, sedagi, et elamuse said vist kõik, pärast kommenteeris “kogu” Tallinnfilm, et on sündinud uue põlvkonna Leida Laius.

    Kahjuks on asjad läinud sedamoodi, et “Ruudi” on Lauri esimene režissöörina tehtud mängufilm pärast toda unustamatut diplomitööd. Vahepeal tuli temalt dokumentaalfilme ja isikupärane luulekogu, mis aga kadus meie luuleuputusse.

    Juhtusin “Terevisioonist” nägema, kuidas kaks kanget daami, selle filmi tegijad, tutvustasid oma just valminud tööd, vibutasid igaks juhuks juba ette rusikat kriitika suunas, kuulutasid, et neile ei lähe põrmugi korda, kuidas siinne (teatavasti ilkumise poolest tuntud) kriitika nende filmi vastu võtab, aga vaat, “Ruudi” on endale tõmmanud autoriteetset rahvusvahelist tähelepanu, kutsuti Tōkyō lastefilmide festivalile.

    No mis sa ütled!

    Hirmul on suured silmad. Sel silmakirjalikul viisil köetakse üles õhustikku. Muide, režissööri kartus on küll päris naljakas, kuna tema kohta polnud tõsised kriitikud veel sõnagi kirjutanud, sest pole olnudki kahjuks põhjust kirjutada, nagu juba tõdetud. 

    Ega oskagi selle peale muud soovitada kui edendada reklaamirahast klaköörfilmiajakirjandust, mis ongi meil juba tekkinud/tekitatud. Teistmoodi kriitik püüab siiski mõjutamisest hoolimata olla kõigutamatu, juhinduda ainult oma maitsest, mis sest, et see tekitab üksnes paksu verd. Muide, oma maitsehinnangut polegi nõnda lihtne fikseerida ja igasugune veesogamine teeb asja keerulisemaks. Vahel tekib endalgi kahtlus, kas ma ikka suhtun nii? Või suhtun hoopis teisiti? Aga olgu, aitab sissejuhatusest!

     

    Lask alateadvuse kümnesse

     

    Filmikunstis on üks raudne reegel ja see kõlab: laps ekraanil on alati positiivne. Ma tean vaid mõnda üksikut erandit sellest produtsentide kehtestatud (või ka ise sündinud) eeskirjast. Asi on selles, et vaatajat juhib ema- või isaarmastus, kui tahate, siis (teadvustamata) ema- või isainstinkt. Lapsvaataja vahest soovikski vaadata ulakust üle lubatud piiri, ent rahakott on ikka tema ema või isa käes.

    “Ruudi” nimiosalist (mängib tubli poiss Paul Oskar Soe) on vaataja südame võitmise vallas lask kümnesse – iga naisvaataja võtaks selle jõmpsika (alateadvuses) endale pojaks ning siin sees on peen ja kaasatõmbav draamaintriig, kuna Ruudi vajab just isa. Tekitatud huvi peaks vaataja kaasa haarama, nõnda on loodud pinnas osaduseks, ette valmistatud samastumine.

    Tegevus lähtub Ruudist, kes otsib endale isa, vastutegevus põhineb osalt Ruudil, kui ta võõrastab Uus-Meremaalt tulnud isakandidaati Ennu, ja osalt antagonistidest antiigiärikatel, osalt Sassi elukaaslasel Liivil. Tegevus on ilusti põhjendatud, usutamatu papakonkurss on jutustatud veenvalt usutavaks, mis ongi draama sisu – teha enneolematu lugu tõepäraseks. Vahel on vastutegevus pisut hõre ja mitmes katkes ega aktiviseeri piisavalt tegevust: Ruudi lepib Ennuga (Aarne Mägi) kui isakandidaadiga liiga kähku, Liivi (Ülle Kaljuste) vastupanu papakonkursile on ülearu lihtne, kuid just sedaviisi õhkub filmist veel lüürilisust. Antiigiärikad on omal kohal.

    Kahe vaatamisega ei leidnud ma episoodi, mis poleks loo kui tervikuga sidestatud põhjuse-tagajärje ketti (kui küsitav proloog välja arvata). See tõestab üsna kõrget professionaalsust. Ühelt poolt peab stsenaristil olema kujutlusvõimet, et iga tarvilikku episoodi välja mõelda, teiselt poolt kriitilist meelt, et tabada mõne lüli puudumist.

    Lugu on jaotatav ka Aristotelese-Hegeli alguse-keskpaiga-lõpu triaadi. Algus lõpeb ja keskpaik algab minu arvates viikingimüntide leidmisega; selleks ajaks on intriig sõlmitud, tegelased eksponeeritud, nende karakteri otsad lahti. Mündileid on punkt, kust ei ole tagasiteed.

     

    Tasakaal ja mõõdutunne

     

    Minu arvates on Lauri filmi tehes juhtinud mõõdutunne ning see ongi alati õnnestumiste alus. Just naispolitseiniku (Katariina Lauk) näol oleks olnud oht ülekarikeerida, ent tüpaaž on loodud kriipsupealt, kusjuures haarava lakoonilisusega. Oleks ju võinud panna Sassi (Guido Kangur) publiku lõbustamiseks eesti keelt kangema aktsendiga rääkima, kuid sellega on täpselt piiri peetud. Ruudigagi on suudetud osavalt noateral käia, mulle tundub, et ta on täpselt nõnda pai ja nõnda koer nagu vaja. Papakonkursile konkureerib kolm absoluutselt vastandlikku tegelast ja kolm on just paras hulk. Ka papakonkurss ise toimub ja lõpeb mõõdukuse vaimus. Ülepingutatud pole ka Ruudi fantaasialennuga, seegi jääb elutruuduse raami. Ehk ainult antiigiärimehed Leif (Dan Põldroos) ja Gunnar (Jan Uuspõld) on pisut liialdatud, ent just siin avaldub satiiri kaudu filmi kodanikusõnum, vähemalt osa sellest. Tänase päeva ahnust paljastavast liinist tekitatakse ehk veidi lihtsa- ja lapsemeelselt kohustuslik Taaveti ja Koljati heitlus, kusjuures Taavetiks on pisipoisid pluss Enn ja Koljatiks antagonistidest antiigiärikad.

    Kulminatsiooni ajal olgu kohal kõik (kes veel elus). Alguses puudub kaklusest Ormi majas politseinik Karmen, järelikult on kulminatsioon kaheosaline, peaks tajuma draamavaistuga vaataja. Ja ongi. Ma mõistan, et mõõdukusest juhindumine on Ennu alul kaotama pannud, ning siinkohal tuleb aktsepteerida autori valikut. Ehkki oleks mõeldav ka seiklusfilmilikum lahendus: headuse kandja Enn saab kohe kurjusest jagu. Laur on valinud karakterfilmi tee ning lasknud antagonistidel alguses võidurõõmu maitsta. Tahaks teada, kas see on vähendanud nende lapsvaatajate hulka, kes Ennu isaks oleksid tahtnud, ja nende naisvaatajate hulka, kes ta oma lapsele kasuisaks võtaksid? Esimest ehk küll, teist vahest mitte.

    Ehk on see tõesti minu norimine, ent kahe antiigiärika omavahel tülliminek oleks vajanud argumenteeritumat põhjendust kui kaardivutlari vetteviskamine, milleks samuti ei ole põhjust. Hea, et fantaasialiin ja “päris” liin just kulminatsiooni teises osas kokku saavad, kui kohtub Ruudi vee all viiking Ormiga. Minu  meelest on selle järel oldud ikkagi kuidagi ülearu mõõdukas. Loomulikult peab Ruudi päästma Enn, kes sedaviisi saab Karmeni, kuid miks on välditud stseeni, kus Enn uppumisohust päästetud lämbuva Ruudi oma kätel merest välja kannab ning Karmeni juures poisi elustab. Banaalne, tuhat korda leierdatud? Filmi puhul ei ole banaalsus nõnda valjult keelatud nagu luules.

    Kõnekalt räägivad teised plaanid, valmistavad ette episoodi lõppstseeni (näiteks siis, kui antiigiärimees Leif kuulutust Sassi külapoodi üles riputab) või mõtestavad lahti episoodi.

     

    Draamatehnika tipp

     

    Lastefilmid on tavaliselt sõnumita, ent Laur on osanud üsna sundimatul moel öelda oma arvamuse rahaühiskonna ja omakasupüüdlike tegelinskite kohta, kes meil nüüd avalikult igal pool ringi sebivad.

    Lastefilmis ei peagi olema tšehhovlikult nüansseeritud karaktereid, lastefilmide tegelased on stereotüübid. Neist on eriti ilmekas külafilosoof Jaak (Aleksander Eelmaa), kes on ka võrdlemisi üksühene tegelikkuse peegeldus – igast külast võid leida ullikese, kes sellist juttu ajab.

    Ma tahan veel kiita natuurivalikut ja kunstnikutööd. Ruumiga ekraanil tekib minul, eestla
    sel, kes ma mõned võttepaigad ära tunnen (mis aga pole absoluutselt oluline), osadus ning mingi tunne ütleb, see peaks/võiks tekkida kaugemalgi vaatajal. Ehk Tō­kyōski?

    Ma ei saanud aru lubadusest proloogis (kaksikud sõidavad võrriga üle Ruudi viikingilaeva lelu). Minu meelest on see suuresti tühja antud, kuna sellest midagi ei hargne. Üks maitsevääratus lõikas kõrva, seegi üksnes audiaalne, kui Aleks muusikat kuulab. Muidu on film stiilselt tervik.

    Võib-olla on see draamatehniliselt parim filmilugu meie kino ajaloos?

  • Joonistamine käib koos mõtlemisega

    Reet Varblane

    Maria-Kristiina Ulas ja Aili Vahtrapuu galeriis Crous-Beaux-Arts. angelika schneider

    Pariisi südames, kaunite kunstide akadeemia naabruses galeriis Crous-Beaux-Arts oli 7. – 17. IX Eesti Kunstiakadeemia joonistuste näitus “Passage Nordique”, suurim ja ülevaatlikum, mis eales väljaspool Eestit olnud. Näitusel oli väljas ligi 60 joonistust sõjajärgsetest aastatest tänapäevani. Näituse koostas EKA joonistamise õppetool, näitust toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti saatkond Pariisis ja Estonian Air.

     

    Kuidas näitus Pariisis vastu võeti?

    Aili Vahtrapuu: Näitus võeti väga sõbralikult ja hästi vastu. Eesti jõudis prantslaste teadvusse ja meid võeti meie oskuste kaudu omaks. Olime ka küllalt julgelt tunginud otse Pariisi südamesse. Crous-Beaux-Artsi galerii asub Ladina kvartalis, mis on Pariisi üks peamisi ja mainekamaid galeriide rajoone. Enamuses on need kommertsgaleriid, aga leidub ka huvitavaid uudseid väljapanekuid.

    Tiit  Pääsuke: Lugesin kokku, et seal ümbruses kolmel-neljal tänaval on kokku 56 galeriid.

    A. V.: Olin otsinud Pariisis sobilikku galeriid aastaid,  see tunduski suuruselt, asukohalt  vastuvõetav. Olles erand üldises massis, on galerii galeristi sõnul olnud läbi aegade väga edukas.

     

    Kuidas sündis mõte Pariisis eksponeerida just joonistuste näitust? Küllalt loogiline oleks kunstiakadeemia näitusel näidata mõne edumeelse õppejõu või ka tudengite projekti, aga teie otsustasite näidata just joonistusi.

    A. V.: Mõte sündis üliõpilastega koostöös pärast Narva näitust 2003. aastal tagasiteel Tallinna. Siis sai idee naljana välja öeldud. Ometi oli joonistuste näitamiseks  väga õige moment. Juhuslikult oli see õige ajastus. aprillikuus leidsin Internetist, et terve Pariis rääkis joonistamisest: seminarid, väljasõidud jne olid joonistamisteemaga seotud. See on üldine probleem, et manuaalsed oskused hakkavad välja surema ning on viimane aeg  olukorda  päästa.

    T. P.: Oleme aastaid töötanud selle nimel, et joonistuse positsiooni säilitada ja et joonistuse tähtsus teha selgeks ka neile, kes selles on kahtlema löönud. Õppekavade ja -süsteemide kaasajastamisel oli oht, et joonistamine jääb rataste vahele – tunde kärbiti, plastilise anatoomia õpetamise lõpetasime kogunisti. Veel kord vana oht, et pesuveega visatakse ka laps välja. Nüüd oleme saavutanud stabiilse seisundi: joonistamistunnid toimuvad kõikidel erialadel ja kursustel, ka magistrantuuris.

     

    Mis Pariisis väljas oli? Kuidas see näitus oli komplekteeritud?

    T. P.: Näituse esialgse südamiku moodustasid üliõpilaste väikese grupi tööd. Aga kuna meile anti mõista, et me ei saa  veel tundmatute tegijate väikesele rühmale piisavalt rahalist toetust, siis leidsime, et väljapanekut tuleb täiendada. Kuna meil on päris hea 1950ndate joonistuste arhiiv, siis oli kiusatus ka neid töid näidata. Oleme kogenud, et just see aeg pakub välismaalastele suurt huvi. Piiri pani  ka galerii suurus. Ei julgenud saata liiga suuri töid, sest oleme suhteliselt kogenematud väljapaneku tehnilistes küsimustes: me ei olnud kindlad, kas kolmemeetrised tööd jõuavad ka tervetena Pariisi. 

    A. V.: Galerii Crous-Beaux-Arts kuulub Pariisi ülikoolide kunstiosakondadele, valiku teeb 12 õppejõust koosnev komisjon. Sinna kuulub ka üks meie akadeemiat atesteerimas käinud õppejõud, kes  oli Tallinnas päris karm olnud. Alles nüüd, nähes Pariisis  meie vanade joonistuste osa,  mõistis  ta, et meil  on tugev vundament.

    T. P.: Eks ekspertide töö oli tihe ja nad ei jõudnud ju millessegi süveneda. See ongi näide, et kui süvened ja aru saad, siis arvamus muutub mõistvamaks, teadagi.

    A. V.: Galerii külastajate seas oli väga palju kunstiõppejõude ja reeglina, tulnud  ülakorruselt alla, olid nad  meie 1950ndate joonistustest ja ka kaasaegsetest  töödest vaimustatud. Mul on kõrvus ühe daami lause: “Vous avez vaincu mon cœur.” (“Te olete mu südame võitnud”).

    T. P.: Kui Tallinnas on galeriisid, kust päeva jooksul mõni üksik inimene läbi astub, siis seal galeriis olevat käinud päevas oma sadakond inimest.

     

    Kas Pariisis võis tajuda, et igatsetakse midagi, mis on nii-öelda vanamoodsalt käega tehtud? Et ollakse kergelt väsinud uutest, tehnilistest meediumidest nagu foto või video?

    A. V.: Arvan, et tavaprantslane oskab suurepäraselt nautida ka uusi kunstiväljundeid, temas on aga peidus alatine igatsus maalähedase ja erilise järele.

    Marko Mäetamm: Laiemale kunstimaastikule mahuvad kõik nähtused ja meediumid. Eestis üritatakse mäe tipus korraga ainult ühte meediumi või nähtust hoida. Tegelikult hakkab asi nii minema, et kõik nähtused eksisteerivad korraga, ega siis video ei taandu kuhugi. Kõigil on publik, koht ja oma tegijad.

    T. P.: Joonistus erineb uutest meediumidest: joonistuses on selgesti tunda tegija kohalolek, inimlikkus, käe soojus, mis tehnika vahendusel võib muutuda külmaks ja kaugeks.  Kui sa vähegi tundlik inimene oled, siis jõuad joonistusele lähedale. Joonistamine paistab läbi, seal ei saa teeselda tegijat.

     

    Heas fotos ja videos on ju ka looja kohalolek, tegijaisiksus tuntav.

    T. P.: Võib-olla olen ülekohtune uute meediumide suhtes, kuid nendel paljudel näitustel, ka rahvusvahelistel väljapanekutel, on keskpärast kunsti nii palju. Ma arvan, et joonistusi näidatakse nii vähe, sest  joonistajaid on nii vähe, neil on nagunii  raske näitusele pääseda, ja et keskpärased joonistused ei pääsegi näitusele. Kui joonistus juba välja pannakse, siis on sellel ka midagi öelda.

     

    Kui võtate kunstiakadeemiasse uusi tudengeid vastu, siis üks kriteerium, ka nende kunstnike-õppejõudude puhul, kes oma töödes traditsioonilistele oskustele, ka joonistusoskusele eriti tähelepanu ei pööra, on just joonistusoskus, ennast joonistamise kaudu väljendada.

    T. P.: See pole enam nii nagu varem, kui vastuvõtmise juures hinnati kõrgelt just käsitööoskusi, mis olid omandatud kunstikoolides või -ringides. Praegu on sissesaanute joonistusoskus ikka täitsa nõrk, algtasemel. Me oleme niisugused õpetajad küll, et paneme kõik  joonistama. Joonistamist on võimalik õpetada. Kahju on vaid sellest, et peame täiesti algusest alustama ja niigi nappi õpiaega selleks kulutama.

    A. V.: Kaasaegne joonistamine on vaatamis-nägemisõpetus. Nägemine on üldine, vaatamiseks-vaatlemiseks tuleks aga silma teritada. Siia sobiks Pent Nurmekunna kuulus lause: “Silm peab olema  terav nagu pussnuga, mida saab tahvli sisse visata.”

    T. P.: Joonistamine on ju ka mõtlemisõpetus, joonistus on mõtlemise visuaalne jälg. See vana hobune – joonistamisõpetus – peab kandma nii paljusid koormaid: ta peab olema mõtlemisõpetus, vaimsuse õpetus, silma arendamise ja käeosavuse ning tehnikate õpetus, ka abiaine teistele. Tal on nii suur koorem seljas ja samas peab ta ju ajaga kaasas käima, et üldse eksisteerida. Samal ajal tahame ka, et joonistus oleks konservatiivne ning  hoiaks sidet mineviku ja tuleviku vahel. Õpetatakse silmamõõtu, õpetatakse seda, et käsi teeks, mida sa tahad. Need vanad väärtused peaksid jääma, kuigi väline vorm muutub.

     

    Praegu peate akadeemiasse võtma vastu noori, kellel joonistusoskut peaaegu pole. Kunstiakadeemia õppeaeg on ju varasema viie-kuue aasta asemel vähenenud kolmele aastale bakalaureuseõppes ja ainult need, kes magistriõppes jätkavad, saavad kaks aastat lisaks. Kuidas lahendada dilemma, et vastuvõetud tudengite joonistusoskus oleks hea ja et samas ei jäetaks kõrvale ka neid noori, kellel on visuaalset mõtlemist ja ägedad ideed?

    M. M.: Tehakse ju seda, mille järele on vajadus. Kui kunstimaailmas on väiksem vajadus joonistamise järele, siis proportsionaalselt joonistusoskus ka kahaneb. Ku
    nsti on tulnud nii palju uusi meediume, kuid kunstiandelisi tegijaid on ju sama palju kui varem. Kunstimaht on ju samaks jäänud, kunsti tarbitakse silmadega vähem ja seetõttu on proportsioon teine.

    T. P.: Praegu arendatakse lastes loovust. Neid ei õpetata joonistama. See on hea, sest lastel on kunstiga huvitav tegelda: mäkerdada värvidega, käkerdada saviga. Teatud eas, kui neil kujuneb välja soov kunstiga tõsisemalt tegelda ja tuleb esile ka nende anne, siis peaks olema koht, kus just neid valmistataks kõrgkooli astumiseks ette. Seda polegi nii raske teha, kui loovus on juba äratatud.

     

    Kas uute meediumide juures on joonistamisoskus oluline?  Kas olete täheldanud seost, et see kunstnik, kes kasutab foto- või videomeediumi, on siis, kui ta valdab joonistamist, oma erialal märgatavalt parem?

    A. V.: Jah, vastasel juhul  ei oska kunstnik vaadata-vaadelda. Kui pilk on loid, jääb ka  mõte ja tunne uniseks.

    M. M.: Ka mina olen veendunud, et joonistamisoskus aitab kaasa. 

    T. P.: Kõik oleneb ju sellest, mida joonistamise all mõtleme: kunstnik ei pea ilmtingimata oskama kaunilt vormi varjutada, kuid ta peab oskama oma ideid visuaalselt paberile panna.

    M. M.: On küll ka selliseid näiteid, et moemaailmas tippu jõudnud ei oska üldse joonistada, kuid siiski on märksa rohkem näiteid, et läbilöögivõimeliste manuaalsed oskused on väga head.

    T. P.: Üldse me oleme selle vestlusega praegu hiljaks jäänud: viimasel ajal ma pole kohanud kedagi ei akadeemias ega ka väljaspool, kes kahtleks manuaalsete oskuste, ka  joonistamisoskuse vajalikkuses. Praegu joonistatakse kolm-neli päeva nädalas, see kestab kolmanda kursuse lõpuni, magistrantuuris on joonistamine valikaine. Juhendatavale tunnijoonistamisele lisaks on veel valikkursused, kus tudengid iseseisvalt joonistavad. Laupäeviti joonistavad ka meie õppejõud ise, et ennast vormis hoida.  Oleks ainult rohkem ruumi ja aega!

    M. M.: Tallinn on Balti- ja Põhjamaadel ainuke koht, kus saab joonistajana magistrantuuri astuda.

     

    Milles seisneb joonistamise magistran­tuur?

    M. M.: See on katseprojekt: pole veel selge, mida see täpselt endast peab kujutama. Mõte on selles, et joonistus kui meedia on võrdväärne teiste meediumidega. Meil pole õigus seda kõrvale jätta.

    T. P.: Siiani on joonistamise magistrantuuri lõpetanud üks üliõpilane, praegu on ta  meie õppejõud. Tema lõputöö kaalukaim osa oli joonistuste sari, millest osa ka Pariisis väljas oli.

     

    Kas praegu tuleb joonistamist teisiti õpetada kui kolmkümmend, kümme aastat tagasi?

    T. P.: Igasugune õpetus koosneb õppimisest ja õpetamisest. Tänapäeval on õppimine olulisem kui varem. Õpetamise üldnägemus on õppekavas paika pandud, kuid õpetajad, eriilmelised kunstnikud, viivad selle igaüks omamoodi läbi. Eesmärk on, et tudeng peab aasta jooksul jõudma järgmisesse etappi, minema järgmise õpetaja kätte. Konkreetsed ülesanded olenevad  juba õpetajast. See ongi hea. Varem oli kõik ühetaolisem, lihtsam ja akadeemilisem. Kui joonistus oleks jäänud selliseks, nagu oli 1950ndatel või 60ndatel, siis see oleks juba ammu välja surnud. Et joonistamine püsiks, tuleb tal kogu aeg muutuda. Joonistus muutub kindlasti ka tulevikus. Kui kunagi oli meil, üliõpilastel, hea meel, kui tunnid ära jäid, siis nüüd enam ei ole nii.

    Kui tänapäeva kunst on teravam, lahtisem, kiiremini tulemuseni jõudev, siis pole ka joonistusel enam põhjust olla nii akadeemiline, kus toonid tumenevad päevadega  ja kontrastid nädalatega. Joonistusõpetus peab oma kaasaegse kunstiga ühte jalga käima. Kõik välisüliõpilased, kes tulevad meile õppima, võtavad joonistamist. Enamus on joonistamises abitum kui meie tudengid, välja arvatud ehk need, kes tulevad vanadelt kultuurmaadelt nagu Itaalia või Hispaania.

     

    Kas võime optimistlikult tõdeda, et tugev joonistusoskus on kunstis läbilöömise eelis?

    M. M.: Tugev joonistaja tähendab lihtsalt seda, et tegemist on tööka inimesega, kes on võimeline ülimal määral kontsentreeritult töötama. Kuid see on üks oluline aspekt, kuidas ennast kunstis vormis hoida. Ma ei joonista iga päev, kuid kui seda teen, siis tunnen, et luugid lähevad lahti.

    T. P.: See on nii senikaua, kui joonistamine käib koos mõtlemisega. Kuid oht on, et need, kes on virtuoosid, meisterlikud joonistajad, siis nende tähelepanu on keskendunud välisele vormile, nende mõte ähvardab seisma jääda. Nad hakkavad kordama samu võtteid, nad teevad samu vigu. Kui mõte seiskub, siis kunstnik neis sureb. Hea joonistaja mõtleb, tunneb ja joonistab.

     

     

     

     

  • Rahvusvaheline Pärnu muusikafestival annab teada

    Elis Vesik

    Järvi Suvefestival kannab uut nime – Rahvusvaheline Pärnu Muusikafestival Järvi Akadeemia. Uues nimes kajastub ühelt poolt Pärnus toimunud heade muusikafestivalide traditsioon ning selles on kaalukalt esindatud festivali jooksul toimuvad mahukad meistrikursused.

    Festivali kunstiline nõustaja on tänavuse Kultuurkapitali aastapreemia laureaat ja Aasta Muusik 2012 maestro PAAVO JÄRVI.

    Selle aasta festivali peaesineja on maailmakuulus viiulivirtuoos HILARY HAHN (USA)

    Hilary Hahn esineb solistina koos Pärnu Festivaliorkestriga Paavo Järvi dirigeerimisel Pärnu kontserdimajas 21. juulil.

    Rahvusvaheline Pärnu muusikafestival Järvi Akadeemia 2013 toimub 16.-23. juulil

    Tänavune Pärnu muusikafestival loob harukordse võimaluse nautida kaheksa päeva jooksul imelise mänguoskusega muusikuid nii orkestrites Paavo Järvi, Neeme Järvi ning Kristjan Järvi juhatamisel kui kammerkoosseisudes erinevatel kontsertidel.

    Festivali avab külalisorkester Baltic Youth Philharmonic Kristjan Järvi dirigeerimisel, solistid on Baiba Skride (viiul) ning Edvartas Armonas (tšello). Kaalukamatest teostest kõlavad Brahmsi topeltkontsert viiulile ja tšellole ning Tüüri 3. sümfoonia.

    Pärnu Festivaliorkester esineb Paavo Järvi dirigeerimisel 18. ja 21. juulil Pärnu kontserdimajas. 18. juuni kontserdi kavas on Straussi „Metamorfoosid” 23-le keelpillile, Mozarti sümfoonia nr. 33 ja Beethoveni sümfoonia nr. 3 „Eroica”. 21. juulil tuleb ettekandele Mozarti sümfoonia nr. 35 „Haffner”. Hilary Hahni soleerimisel kõlab H. Vieuxtemps’ viiulikontsert nr. 4.

    21. juuli kontserdil kõlab Paavo Järvi dirigeerimisel Pärnu Festivaliorkestri esituses eesti helilooja Ülo Kriguli festivali tellimusel valminud uudisteose esiettekanne.

    Festivali lõppkontserdil esineb Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester, dirigeerib maestro Neeme Järvi ning solistid on Nikita Naumov (kontrabass) ja Maarika Järvi (flööt).

    Festivalil esinevad veel Florian Donderer, Laszlo Fenyö, Mikhail Zemtsov, Matthew Hunt, Folke Gräsbeck, Peijun Xu, Dana Zemtsov, Tatiana Berman, Julia Dinerstein, Harry Traksmann, Arvo Leibur, Toomas Vavilov, Mikk Murdvee, Peeter Laul, Teet Järvi, Andres Kaljuste, Triin Ruubel, Marius Järvi ja paljud välismaa ja eesti tippmuusikud.

    Täpsem kontserdiinfo ning festivali esinejate tutvustus Pärnu Muusikafestivali kodulehel: parnumusicfestival.ee
     
    16.07.2013 Baltic Youth Philharmonic
    17.07.2013 Järvi Akadeemia Kammerorkester
    18.07.2013 Pärnu Festivaliorkester
    21.07.2013 Pärnu Festivaliorkester
    23.07.2013 Järvi Akadeemia Sümfooniaorkester

    PILETID MÜÜGIL PILETILEVI MÜÜGIPUNKTIDES

    Festivali passi hind aprilli lõpuni 50 eurot.   

    Järvi Akadeemia raames toimuvad 12.-23. juulini dirigeerimis-, orkestri-, keelpilli-, puhkpilli ja orkestratsioonikursused.

    Dirigeerimiskursused toimuvad Paavo Järvi, Neeme Järvi ja Leonid Grini juhendamisel. Üle maailma kokku tulnud dirigeerimishuvilistel on võimalik oma oskusi näidata ja arendada individuaalse juhendamise kaudu orkestriproovides, orkestratsioonikursustel ning kontsertidel, kus mängivad Järvi Akadeemia Kammerorkester, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester ning esinevad festivali solistid.

    Esimest korda toimub Järvi Akadeemia kontsert ka Tallinnas, mis leiab aset 17. juulil Tallinna Jaani kirikus.

    Heliloojatel ja dirigentidel on võimalus tänavu osa võtta orkestratsioonimeistrikursustest, mida viib kolme päeva jooksul läbi Prantsusmaa Lyoni Kõrgema Muusika- ja Tantsuakadeemia professor Luca Antignani. Loengutel esitletakse ning kõrvutatakse olulisemaid võtteid orkestrikõla ehitamisel nii kaasaegse kui klassikalise repertuaari näitel. Analüüsimisele tulevad ka kursustest osavõtvate heliloojate orkestriteosed.

    Keelpillimeistrikursusi viivad läbi sellised nimekad viiulimängijad nagu Rostocki Kõrgema Teatri-ja Muusikakooli professor Petru Munteanu (Saksamaa), Kuopio Konservatooriumi professor Jüri Gerretz (Soome), Tatiana Berman (Cincinnati, USA), Deutsche Kammerfilharmonie Bremen kontsertmeister Florian Donderer (Saksamaa), Eesti Muusikaakadeemia professor ja pedagoogikainstituudi juhataja Tõnu Reimann, ERSO kontsertmeister, Eesti Muusikakadeemia dotsent Arvo Leibur, Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann, Vaasa Linnaorkestri kontsertmeister, Maano Männi jt.

    Vioolameistrikursuseid viivad läbi Haagi Residentie Orkestri vioolarühma kontsertmeister ja Utrechti Konservatooriumi ja Haagi Kuningliku Konservatooriumi professor Mikhail Zemtsov (Holland), ning Rotterdami Hellendaali Viiuliinstituudi ja Arnhemi Konservatooriumi õppejõud Julia Dinerstein (Holland).

    Tšellokursuseid annavad tänavu Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri soolotšello Laszlo Fenyö (Saksamaa) ja Lahti Konservatooriumi õppejõud Teet Järvi (tšello, Soome) ning kontrabassiõppejõud on Šoti Kammerorkestri kontrabassirühma kontsertmeister Nikita Naumov.

    Puhkpillikursustel õpetavad Martin Kuuskmann (fagott), Matthew Hunt (klarnet, Inglismaa), Balazs Nemes (trompet, Saksamaa) jt.

Sirp