Toeta
Otsi

feminism

  • Mehelikult Räätsalt, naiselikult Mägist

    Brigitta Davidjants

    Selle osalise vormilise kattumise tõttu tekib tõsine kiusatus raamatuid võrdlema hakata. Tundub, et mõlemad koostajad on otsinud kuldset keskteed, kuidas kirjutada huvitavalt nii muusikalise taustaga kui ka n-ö tavalugejale. Mõlemas trükises on analüüsitud heliteoseid, raamatud on varustatud põhjaliku  diskograafia ja bibliograafiaga ning tuumiku moodustavad intervjuud heliloojatega. Räätsa puhul on teosed asetatud ka sotsiaalsesse konteksti ning antud alustuseks sõna ka kaasheliloojatele ja õpilastele. Just need mälestused ja kommentaarid annavad raamatule konventsionaalse hõngu, sest mõjuvad justkui kohustusliku kummardusena suurvaimule.

    See aga ei tähenda, et üldise kiidulaulu taustal midagi Räätsa (demokraatlikest)  pedagoogivõtetest välja ei joonistuks. Kõige paremini võtab oma õpetamisprintsiibid siiski kokku Jaan Rääts ise, kelle sõnul ei saa pedagoogid heliloomingut eriti mõjutada. Nad võivad suunata, kuid jäävad tudengile siiski pigem firmamärgiks. Sümpaatsena jääb kõlama ka Kerri Kotta mõtteavaldus, mille kohaselt õppis ta Räätsa käest, et muusikateose komponeerimine ei alga mingi filosoofilisesteetilise programmi väljatöötamisest, vaid  siiski puhtalt muusikalistest detailidest (asi, mida ka praegused noored heliloojad meeles võiksid pidada). Muide, kolmandate isikute tsitaadid on täiesti olemas ka Ester Mägi raamatus, kuid mängu tuuakse need vaid siis, kui on vaja iseloomustada mõnda heliteost. Võib-olla just seetõttu mõjuvad need kaalukamatena, mitte vaid formaalsete kummardustena. Neile, kes ise muusikast kirjutavad, võivad need raamatud osutuda huvitavaks ühest üsna ootamatust aspektist.

    Nimelt ilmestavad tekste 1950. aastatega alustades muusikakriitikute tsitaadid, mis annavad üsna hea pildi, millist retoorikat on eesti muusikast kirjutamisel läbi aegade kasutatud. Üllataval kombel pole see poole sajandi jooksul justkui üldse muutunud (seik, mida ise asja sees olles ei pruugigi märgata). Isegi kujundid, mille abil muusikast räägitakse, on jäänud samaks. Sarnast mõtlemisainest pakuvad ka teoste muusikalised  kirjeldused ja analüüsid, mis muidu lugejale ei ütle vahest midagi, kuid on muusikalise haridusega rahvale ülimalt tuttavad. See pole iseenesest halb, kuid paneb mõtlema siinse muusikast kirjutamise traditsiooni ja selle püsivuse üle. Mõlema raamatu parim osa on Ester Mägi ja Jaan Räätsa enda sõnad, esinegu need siis intervjuude või tsitaatide kujul. Just need panevad raamatu elama, olgu jutt heliloojate  loomingust või vaadetest.

    Ning just intervjuud annavad huvitava võimaluse vaadata, kui erinevalt on intervjueerijal võimalik oma objektile läheneda. Kas selle taga võib näha mingit soolist käekirja? Sest just selline mõte tekib konkreetseid tekste lugedes. Tundub, et Timo Steiner on rääkinud Jaan Räätsaga nagu „mees mehega”, sissetallatud rajast ülearu kõrvale kaldumata. Siin-seal on tehtud küll kõrvalepõikeid isiklikumatele teemadele nagu perekondlikud  sidemed, religioon jms, kuid üldises plaanis pühendatakse neile ruumi siiski üsna vähe. Kesksel kohal on nii-öelda avalik sfäär nagu haridus, õpetajad, nende õpetamismeetodid, erinevad töökohad, looming jne. Tiia Järg on valinud Ester Mägi kui helilooja avamiseks intiimsema tooni. Siin ei teki tunnet, et dialoogi peavad Huviste ja Targaste, vaid reaalsed võrdsed inimesed. Tundub, et siin on kaks inimest, kes tõepoolest omavahel  vestlevad. Teisisõnu, Tiia Järgi intervjuus on olemas kõik see, mida seostatakse naiseliku kirjastiiliga. Ja see pole üldse laiduväärt, sest hoolimata esmamuljest, et jutt areneb omasoodu, on tekstis peidus selge programm. Pealegi ei tasu alahinnata naiselikku sfääri paigutatud igapäeva-elukogemust, millele Järg Mäega vesteldes nii palju tähelepanu pöörab, sest ega muusikagi sünni isolatsioonis.

    Ja lõppeks ei tasu unustada, et ühel juhul vestleb õpilane oma õpetajaga, teisel juhul aga põlvkonnakaaslane omasugusega. Muide, allakirjutanu silmis olid Jaan Räätsa intervjuu põnevaimad osad need, kus kirjeldatakse nõukogudeaegset kultuurielu, helilooja tööd Eesti Heliloojate Liidu esimehena, kokkupuuteid kaasaegsetega, ühesõnaga kõik see, mis peegeldab kunagi valitsenud ideid ja ajalugu üldisemalt. Kahtlemata on ka muusikaanalüüsid vahvad, kuid, nagu öeldud, ühe  muusikateooriast kauge inimese jaoks võivad need olla kaunis pelutavad. Õnneks on mõlema raamatuga kaasas plaat. Ja tore on, sest las seekord kõneleb muusika iseenda eest.

  • Pauli päevik: Käisin teatris

     

    Draamateater on tulnud heale ideele tutvustada publikule enne etendust näidendi tausta, avada veidi sisu ning rääkida autorist. Projekt kannab nime “Link” ja loodetavasti saab see neil traditsiooniks. Läheks teinegi kord huviga kuulama. Turgenevist käis loengut pidamas Tartu ülikooli vene kirjanduse lektor Lea Pild, kes lahkas näidendit “Kuu aega maal” nii autobiograafilisel kui ka ajaloolis-psühholoogilisel tähendustasandil. Üks põhjusi, miks Turgenev tänapäevalgi inimesi võlub, on tema meelest autori euroopalikkus, teoste tõlgendamisvõimaluste rohkus ja nende harmoonilisus. Peamine erinevus Turgenevi ja tema kaasaegsete Dostojevski ning Tolstoi vahel on see, et Turgenev ei püüa oma lugejaid õpetada, vaid annab neile vabaduse teoseid omal moel mõista.

    Moskva lavastaja Mihhail Mokejev, kes lavastas “Kuu aega maal” Eesti Draamateatris, nii tegigi, omal moel – et see kõnetaks meie tänapäeva, rõhutamata ajastu taasloomist. Mokejev kirjutab kavalehel: “Me peatame aja, meie lavastus teeb ühest tundest fotosuurenduse. Püüame peatada ühe hetke, tuua selle üha lähemale, väga suurde plaani.” Minu meelest see tal õnnestus, tekitades mingi seletamatu kimbatuse tunde. Saalis olles tahtsin kohati lihtsalt ära joosta, põgeneda inimsuhete laiskuse ja elutuse eest.

    Muljetavaldav oli lavastuse lõpp, mis põhines kordusmotiivil: finaali mängiti läbi mitu korda, mille järel näitlejad lavale justkui perekonnafotona istuma jäid. Näitlejate sisepinge oli kogu etenduse vältel selgesti tajutav, eriti  huvitav oli jälgida Veera (Mari-Liis Lill) arengut lapselikust tüdrukust naiseks. Turgenevi “Kuu aega maal” on nii näitlejatele kui lavastajale kõva pähkel, sest väliseid sündmusi näidendis justkui polegi, pigem jälgib Turgenev tegelaste sisemist arengut. Vaataja peab olema äärmiselt keskendunud, vaimselt lodevale inimesele tundub see lavastus igav ja mõttetu.

    Kuressaare Linnateatris lavastas sama teose Alla Zorina, samuti Moskvast. Loomulikult ei saa Saaremaa ja Tallinna teatritegemise võimalusi võrrelda, seda näitlejaressursi ja tehniliste tingimuste osas, kuid Saaremaa näitlejad tegid oma töö võimete piires täiesti korralikult ära. Ainus aspekt, mille kallal noriksin, on lavastuslik: tundus, nagu oleks näidend praktiliselt lavastamata. Tegelaste liikumine oli enamasti põhjendamatu, sama kehtib ka pöördlava kasutamise kohta, mille puhul ei eristunud sise- ja välisruum. Temporütm lonkas mõlemat jalga, etendus venis ja mingit kulminatsiooni polnud märgata. Kogu tehniline jama ei olegi nii häiriv, aga põhiline probleem oli selles, et rahvaga ei suheldud, minus vähemalt ei tekkinud ühtegi emotsiooni. Etendusel oli mõni positiivne külg ikka ka, nimelt ajastuline hõng ja näpuotsaga teatrimaagiat. Samuti tõstaksin esile Kustav-Agu Püümani (Tallinn) üsna minimalistliku, ent huvitava lavakujunduse. Üldiselt jättis Zorina lavastus publiku siiski lihtsalt külmaks.

    Tsiteerin Peeter Jalaka mõtet, millele tasuks tähelepanu pöörata nii elus kui teatris, mis on elu peegliks. “See on meie enda elu, mida elame. Kahjuks või õnneks on see suure tõenäosusega selles ilmas ainus. Ja ei ole ühtegi õigustust raisata seda nõmedustele. Mitte ühtegi. Alati võib ridamisi vabandusi välja mõelda, aga kui sa hakkad nende peale tõsisemalt mõtlema, siis mitte ühtegi ei jää alles” (Postimees, 2. VIII).

    P. S. Ma ei ole teatrikriitik.

    22. novembril

  • Kaks nädalat vaikimist on sõnatu nõusolek

    Leelo Tungal

    Kui Kivisildnik avaldas oma jahmatust Koolibrilt saadud kirja üle, milles kirjastuse juhataja küsis luba avaldada tema luuletus ühes õpikus, pakkudes selle eest honorari 77 krooni (miinus maksud, teadagi), kinnitades, et kui poeet pole kahe nädala jooksul vastanud, loetakse autori vaikimist automaatselt nõustumiseks, siis soovitasin tal vastamisega kiirustada, sest augusti teisel poolel peaks ju enamjagu uutest õpikutest juba trükikojas või valmis olema. Mõistes Sveni solvumist – mitte niivõrd selle rahasumma, kuivõrd hoolimatu suhtumise pärast –, nentisin, et asjad on siiski paremuse poole läinud: mõne aasta eest sain alles ajalehest teada, et Koolibri oli III klassi lugemikus muu hulgas kasutanud ühte minu luuletust, mis oli kirjutatud ekstra ja ainult Hea Lapse hirmujutu-numbri jaoks, et võtta kokku lastest autorite õuduka-teemasid – ei kirjanikuna ega ka Avita kirjastusele tehtud õpikute koostajana poleks ma seda mingil juhul kooliraamatusse paigutanud. Nüüd sain siis lehes nahutada selle eest, et keegi stiilitundmatu oli need värsid maha kirjutanud ja valesse kohta sokutanud! Oleksin ehk osanud midagi sobivamat asemele pakkuda – aga ei Koolibri ise ega ka lugemiku autoridki vaevunud luba küsima ega avaldamisest teatamagi. Vana hea maa sool Harri Jõgisalu kurtis jällegi, et tema raamatud on peaaegu tervenisti kodulooõpikutesse ümber kirjutatud – samuti ilma autorit teavitamata, honorarist kõnelematagi…

    Kiitsin oma kirjas Kivisildnikule, et näe, nüüdseks on siis olud paranenud ja kirjanikelt küsitakse lubagi. Aga paari päeva pärast sain minagi Koolibri juhatajalt Kadri Haljamaalt samasuguse kirja, Kivisildnikule saadetust erines see ainult honoraripakkumise osas: 5 luuletuse eest lubati 263 krooni. Vastasin, et kahjuks tuleks üks neist luuletustest millegi muuga asendada, kuna olin just kirjutanud alla TEA kirjastuse lepingule selle avaldamise asjus. Honorari erinevustest ei hakka kõnelemagi – aga leidsin, et kui luuletus kuulub juba õppekirjanduse alla, siis ei sobiks seda ju enam TEA kogumikus trükkida. Järgmisel hommikul tuli Koolibrist ärev telefonikõne: ma ei tohtivat keelduda, kuna nende värsside kohta on töövihikus 3 ülesannet ja… õpik on juba trükitud!

    “Miks te siis üldse küsite, kui niikuinii autorite tahtest ei hooli?” panin imeks. “Ja miks nii hilja?”

    “No teie olete ju alati nii lahkesti nõus olnud,” määriti mulle mett mokale.

    Tõepoolest, loomulikult olin nõus oma loomingu avaldamisega, kui kolleeg Jaanus Vaiksoo ja Krista Kumberg sellest juttu tegid – vaatamata sellele, et nende tehtud kooliraamatud tulid samale “aiamaale”, kus juba Ene Hiiepuu, Anne Kloreni ja minu koostatud õpikud ees olid. Vähesed kirjanikud on keeldunud oma värsside avaldamisest kogumikes, mis viimasel ajal moodi läinud, ja miljonäriks pole selle läbi keegi lootnud saada – enamasti asendab selliste raamatute puhul honorari autorieksemplar. Kuid see, et luba küsitakse alles siis, kui raamat juba ilmunud, näitab ikka täielikku hoolimatust kirjanike suhtes – jah, sellisel puhul peaks vähemasti korralikku autoritasugi makstama!  Koolibri juhatajalt aga kuulsin, et nende kirjastus on igati puhas poiss: oma honorarimäärad olevat Koolibri kokku pannud koos Mati Sirkliga ning  kirjanike liidu praegune esimees Jan Kaus olla lubanud edaspidi kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt Koolibri õpikute jaoks aidata raha taotleda. Nii Sirkel kui ka Kaus on alati kolleegidega solidaarsed olnud, seepärast ei tahaks küll uskuda, et luulekogude ja romaanide kirjastamise asemel hakatakse edaspidi toetama selliseid raamatuid, mida iga vald ja linn PEAB koolidele ostma ja mille tiraaž on 10 – 20 korda algupäraste romaanide-luuleraamatute omast suurem… Miks ei  võiks siis ju teisedki miljonärid – pankurid ja ärimehed – lasta kultuurkapitalil ja kultuuriministeeriumil kinni maksta oma trükiste kirjastamist? Aga võib-olla olekski arukas nii haridus-  kui ka muud ministeeriumid kinni panna ja  jätta Maarjamaad juhtima ainult üks hiigelsuur kultuuriministeerium, presidendiks kultuuriminister ja peaministriks kulka esimees?

    Ütlen veel ära, et minu viisakat keeldumist kõne all olnud luuletuse avaldamise asjus ei pandud millekski: kuigi teatasin, et eelistaksin siiski TEA kirjastuse kogumikku, võttis Koolibri juhataja kontakti TEA juhatajaga ja sai loa kätte.  Ja  kui lugemik oli niikuinii juba ilmunud, siis ei jäänud mul ju muud ülegi kui ainult käsi laiutada ja õlgu kehitada…

    Nii et tark kolleeg Kivisildnik, tahaksin hakata Sinu õpilaseks! Oot-oot, kui palju Sa oma luuletuse eest küsisidki? Mina küsin siis viie eest viis korda rohkem – ja kui kahe nädala jooksul pole vastust saanud, siis võime rahuga rahakottide rauad lahti teha! Kes selle kahe nädala seaduse kehtestas, sellest pole meil küll aimu, aga näe, toimib!

  • Manipulaator Tony Oursler

    Reet Varblane

    Tülitekitaja. 1997. repro

    Tony Oursleri retrospektiiv Helsingi Tennispalatsis on avatud kuni 19. II.

     

    Helsingi linna kunstimuuseum on juba aastaid paistnud silma ühtlaselt põnevate näituste poolest. Tennispalatsi lisandumisega muuseumi näitusesaalide hulka tundub, et heade väljapanekute arv on üha suurenenud.

    Ka praegu avatud soomlaste endi koostatud uurimuslik meeste aluspesu teemaline kunstiprojekt ning iseäranis koostöös Pariisi Jeu De Paume’i ja Salamanca DAZiga valminud Tony Oursleri näitus on kindlalt taas aktiva poolel.

    Ilmselt on soomlased meeste aluspesu projektis eeskuju võtnud või vähemalt innustust saanud Peterburi kunstnike kuus aastat tagasi valminud nõukogude naise pesu näitusest, mis veel kaks aastat tagasi oli väljas Helsingi linna ajaloomuuseumis. Nõukogude naisele mõeldud pesu kuulus  sihikindlalt uue inimese, naise ümberkasvatamise programmi: ahvatleva-võrgutava naise asemel pidid suured soojad pikkade säärtega uhutud püksid ning soojad särgid vormima nõukogude naisest võrdse sõbra-seltsimehe. Meeste aluspesu vastu ei paista uue inimese kasvatajad-kommunistid ega ka eraomandust pühaks pidavad kapitalistid erilist huvi üles näidanud olevat. Veel 1960ndateni näis selles tööstuses kõik omasoodu kulgevat: neil harvadel juhtumitel, kui meest tema keha põhjal hinnati, olid hindajad peamiselt mehed ise ning siis ei ilmunud hinnatav hindaja ette ka aluspesus. Intiimses olukorras polnud vaja pingutada: naine pidi talle määratud või sattunud mehega rahul olema või vähemalt ei pidanud mees pingutama ja looma spetsiaalset intiimset atribuutikat.

    Tony Oursler on vaieldamatult üks praeguse videokunsti suuri tegijaid. Usun, et paljud eestlased mäletavad tema tugeva emotsionaalsusega laetud ahastavalt häälitsevaid videopäid üksteist aastat tagasi toimunud “Ars 95-lt”, kui Kiasma või õigemini Soome kaasaegse kunsti muuseum asus veel Ateneumis. Ka praegusel retrospektiivsel väljapanekul on vaadata nii 90ndate keskpaiga kui ka varasemad ja päris viimase aja tööd. Kokku moodustab see kummastavalt fantasmagoorilise, isegi apokalüptilise vaatepildi, millel ilmselt on oma osa Ameerika sootsiumi terrorismihirmul.

    1957. aastal sündinud ning 1979. aastal California kunstiinstituudi lõpetanud Oursler tuleb jõuliselt kunstiellu peaaegu vahetult pärast õpinguid: juba 1981. aastal on tal isiknäitus New Yorgi MoMAs, 1985. aastal järgnevad väljapanekud Lyonis ja Pariisis, 1993. aastal Berliinis ja Genuas, Birminghamis ja Liverpoolis, 1997. aastal Bilbaos, kui vaid mõningaid nimetada. Loomulikult saatsid kõiki neid kataloogid ja loomingu uued tõlgendused.

    Kuni 1992. aastani käsitles Tony Oursler videot nagu enamik videokunstnikke: video oli liikuva pildi ehk filmi derivaat ning selle näitamiseks oli n-ö must kuup ja selle spetsiaalne ekraansein parim moodus. Kasseli IX “Documenta’l” tegi ta kannapöörde ning paigutas, õigemini sobitas oma videod muuseumide ja galeriide ekspositsiooni ning koridori, tualettruumi. Oursleri video ei olnud enam omaette ruumi ja seina, ekraani vajav kunstiteos, vaid ta ilmus vaataja ette ootamatult nagu ükskõik milline ekspositsioonielement või ka tarbeese. Kuid harjumuspärastest passiivsetest objektidest eristab Oursleri videoobjekte mälu ja kogemuse simulatsioon, hüpnootiline ruum, mis omakorda ähmastab reaalse ning kunstliku ruumi piiri.

    Ka teoreetilises plaanis on film, filmikunst, aga ka kino kui arhitektuuri erivorm ning publiku manipuleerimisviisid kunstnikku huvitanud tema karjääri algusaastatest peale. Tennispalatsi näituse kataloogiski leiduvad Oursleri mõtisklused ruumist, ruumisimulatsioonist ning ruumi tajumisest kolmemõõtmelise meediumi pretensioonidega kahemõõtmelis(t)e meediumide kaudu/abil. Tema fragmentaarne ajas edasi-tagasi liikuv essee “Kuues ruum” toob lugejani kunstniku subjektiivse optilise illusiooni tekkimise/tekitamise kronoloogia: pime koobas kui camera obscura prototüüp, mis tekitab sellest väljapoole jäävast ruumist ümberpööratud kujunditega illusiooni; eelajaloolised ehitised nagu Stonehenge Inglismaal, New Grange Iirimaal ning taevas kui nende siseruum;  XVIII sajandi lõpu – XIX sajandi alguse  optiliste ja teatritrikkide kombinatsioonina loodud liikuvate kujunditega teater ning arusaam, et vaatemängu võimsus sõltub etenduse ja hoone sobivusest; selle idee kinnistumine filmikuldajastul 1920. – 50. aastatel; Roger Cormani 1963. aastal loodud film “Röntgenikiirtest silmadega mees”, kus peategelane näeb inimest skeleti ja siseorganite kooslusena ning ruume seotuna seal toimunud sündmuste mälestustega; Ray Bradbury romaan “Fahrenheit 451” ning selle põhjal 1966. aastal loodud Francois Truffaut’ film, mis põhineb liikuvate seintega ruumikontseptsioonil jne.  Seda esseed (ja muidugi ka kunstniku teisi kirjutisi) tuleks vaadata kui tema kunsti sõnalist väljundit, sissejuhatust selle mõistmiseks.

    Tony Oursleri tööd on videoinstallatsioon selle puhtas, isegi ideaalvariandis. Need ei koosne mitte ainult reaalsetest objektidest ja neid toetavast, kuid siiski eraldi seisvast videost, vaid videopilt on objekti, olgu siis figuuri või eseme orgaaniline osa. Ta mängib fragmendil, keha tähenduslikel osadel: peal, suul ja silmal, millel on ju euroopalikus kultuuris iseäranis tähtis roll. Vaataja satub tema kõhedaks tegevas võõrandatud ruumis korraga nii skisofreenilisse, jälgija kui ka jälgitava rolli.

    Vaatamata Oursleri installatsioonide kummalisusele, teadlikule nihestatusele, on ta suutnud hoiduda kurioosumite kambri efektist. Selleks on tööd liiga tõsised ja liiga hästi paika pandud.

    Tony Oursleri näitust soovitan siiralt kõikidele, ka neile, kes siiani on leidnud, et tal on kodus parem televiisor kui näitusesaalis ja seetõttu arvanud kogu videokunsti tühiseks.

     

  • Globaliseerumise eleegia

    ERKKI LUUK

    ?Tõlkes kaduma läinud? oli teatavasti esitatud kolmes vallas: parim re?ii, parim stsenaarium ja meesnäitleja, kusjuures esimesed kaks ähvardasid Sofia Coppolat ennast (ja originaalre?ii eest ta kuldkujukese saigi), viimane võis siis minna aga Bill Murrayle, kes on seni tuntud põhiliselt tolana Hollywoodi keskpärastes komöödiates. Ometi, olles filmi näinud, olen sunnitud möönma, et tegu on just seda laadi asjaga, millele mingi Oscar väga tõenäoliselt pidigi minema, kuna see juba oma formaadilt akadeemiale peaks sobima. Mitte küll nagu rusikas silmaauku (kuna juute seal eriti võibolla pole ? ses mõttes on tegu pisut subtiilsema lähenemisega tavapärasele mudelile), kuid mudel kui selline, julgen oletada, noore tüdruku tunnete näol vananeva staari vastu siiski eksisteerib. Pole kahtlust, et see pakub valdavalt vanemast meeskaadrist koosnevale akadeemiale mõningast äratundmis- või siis vähemalt samastumisrõõmu. Samuti, mis puudutab just Bill Murrayd, siis tunnevad ehk paljud filmiakadeemikudki oma auväärsele positsioonile vaatama kerget alaväärsust seoses sellega, et nende hiilgus koosneb suuremalt jaolt ?kergema kino? kassakullast, mistõttu nende tahe vähemalt Murray ses suhtes aujärjele aidata pidanuks olema lausa kahekordne. Nii palju siis ebamäärast uhhuud USA filmipoliitika aadressil, nüüd aga pisut filmist enesest.

     

    Südamesõprus autorifilmis

    Naispeategelane, keda kehastab välimuselt magus ja lihtne girl-next-door Scarlett Johansson (eesti vaatajale tuntud ?Kummitusmaailmast?), on oma olemuselt siiski kaugel vastavast kli?eest (õppis ülikoolis filosoofiat ja ei tea, mida oma eluga peale hakata). Sotsiaalses plaanis vastanduvad talle kõik ülejäänud põhitegelased, töhe uppunud fotograafist mees, kellega ta Jaapani lukshotelli saabub, ning seal oma järjekordset reklaamiklippi tegev üliedukas USA filmistaar (Bill Murray, kes võib ses rollis põhimõtteliselt ka iseennast mängida), keda ta kohtab. Kui nüüd kõrvutada seda ?Tabamatu iluga? (mis loo, mudeli, formaadi ja saatuse sarnasuselt kohe esimesena pähe torkab), siis pole siin tegu mitte niivõrd armastuse kui südamesõpruse looga, mis tuleneb ilmselt mehe ja naise vaatepunktide ja väärtushinnangute erinevusest (?Tabamatu ilu? autor oli ju teadupärast mees).

    ?Tõlkes kaduma läinud? on aga Sofia Coppola autorifilm, juba tema stsenaarium on märkimisväärselt hea ja eriti head sõnad langevad kuldse vihmana re?iilahtrisse. ?Tõlkes kaduma läinu? visuaalne keel on nauditav: turvaline küll, retikulaarselt mööda high-tech disainkeskkonna läikivat pealispinda libisev, kuid ometi võluv ja meeldiv. Filmis pole suuri sügavusi, v.a. tundesügavused, kuid need kõige suuremad sügavused ju ongi, nagu meie kultuur meile pidevalt sisendab. Ja tõesti, isikliku elu tasandil pole olulisemat üldist probleemi kui armastuse (või antud juhul: südamesõpruse) oma, üheseltmõistetavat lahendust sellele pole ega saagi olla.

    Kõik ülejäänu ses filmis, eelkõige pealkirjas sisalduva ?tõlkega? seonduv on pigem metatasandi kaunistus, metafoorne kui sisuline illustratsioon südamesõpruse probleemile. Kuigi ka sisu avaldub ses valdkonnas tihti vaid metafooride kaudu, ei ole mõtet ?tõlget? antud juhul mõista kitsalt vaid ?isikutevahelise tõlke?, vaid igas muuski, kultuuride, maailmade jne., jne. tõlke tähenduses. Ei, midagi uut siin pole (ja kas ja kuidas olla saakski), ?Tõlkes kaduma läinud? puhul pole oluline mitte see, et, või mis, vaid kuidas kaduma läheb ning et see ?kuidas? kutsuks meis esile ühtaegu kõige tuntuma, samas ka rebestavama tunde, kaotuse.

    Teine sõna pealkirjast ehk ?kadumine? on isegi rohkem käestlibisemine kui lihtsalt radikaalne ärakadumine (nagu kaob puupind pimedas metsas) on kolmas teema ?südamesõpruse? ja ?tõlke? kõrval. Ja jälle, ei midagi uut. Selline uudsuse puudumine lepitab vaataja vähehaaval ka diskreetse glamuuriga, mida kaamera usinalt üles võtab, eriti, kui see on nii professionaalselt tehtud.

     

    Võõrandumine kui üleilmastumise sümfoonia

    Kahjuks pole ma võimeline seda kõrvutama Sofia isa käekirjaga, samas võib kahtlustada, et see oleks rohkem pealesunnitud kui sisuline võrdlus, kuna lõpuks võib ju ükskõik mida võrrelda ükskõik millega. Selle tõestuseks võrdlen ?Tõlkes kaduma läinud? alguses mainitud ?Kummitusmaailmaga?, mille alternatiivse hoiakuga see mitmeski mõttes seostub, sest Murray on oma auväärsele positsioonile vaatamata väga alternatiivne mees, tüüpiline võõrandunu, oma ajastu, keskkonna, töö ja muidugi igavese tõlkeprobleemi produkt, kes võtab kõike õnneks väga rahulikult. Tüdruku staatus on ebakindlam, kuna tema pole ?keegi?, s.t. on jõudnud alles võõrandumise esimesse staadiumi, kus identsus oma loomusega on veel säilinud. Ses mõttes on ta (lisaks oma noorusele, tarkusele, välisele sarmile) Murrayle kahtlemata ligitõmbav ?produkt?, kuigi viimane, nagu juba öeldud, võtab seda väga aeglaselt. See on (või vähemalt näib) ka õige, kuna nende vanusevahe on tõesti piisavalt suur ? suurem kui ?Tabamatu ilu? vastavas suhtes, mida küll Murray suhteliselt kõrgem sotsiaalne positsioon kahtlemata korvab. Siit ka ?eneseohverdus?, moraalsus või korralikkus, mis vaatajal Murrayga seostub (ei kuritarvita oma positsiooni jne., kusjuures vaataja pole millekski selliseks absoluutselt valmis) ning mis akadeemikutelt veel omakorda lisahääli tõotab.

    Pealtnäha on see ka üks järjekordne film ?tänapäeva seisundist?, globaalne üksindus, mida sugereerib eriti kaader öösiti hotellitoa aknalaual istuvast, kaugel all voolavat liiklust jälgivast poolpaljast tüdrukust ? liha, klaasi, betooni, pimeduse ja suurlinna tulede mõneti ootuspärane ?globaliseerumissümfoonia?. Hotell kui tegelane, kus ei juhtu midagi ? roll, mida hotellile ?psühholoogiliselt tundlikumas? kujundikeeles ikka omistatakse. Inimene kui keegi, kelle elu kujutab endast tunneliehitust, mis annab talle elus kindluse, sihi ja suuna ? viimaks lihtsalt üks rööpapaar või sõidurada, mida ta enam vahetada ei saa (see kujustub ka ekraanil) ja mis lõppkokkuvõttes viib ikkagi eikusagilt eikuhugi.

    Inimesed alluvad mitte oma tunnetele, vaid oma tunnelile, paistab filmi põhiväide (umbes sama väidab ka Ernesto Sabato raamat ?Tunnel?). See on Bill Murray saatus, ja lõpuks meie kõigi oma, kuid tüdruk on sellest esialgu veel vaba, valge leht või pigem ekraan, kuhu Murray projitseerib oma südamesõpruse igatsuse ? filmi, tegelikkuse või illusiooni ja vastupidi (tüdruku positsioonilt vaadates) muidugi ka. Ning lisaks veel midagi sellist nagu ?Tunneliga? samas LRi aastakäigus ilmunud James Aldridge?i raamatus ?Viimane pilguheit? tunnelissekaduja (Murray) viimne raskesti kirjeldatav pilguheit noorusele, valikutele, minevikku, aega, mil oli veel võimalik kõrvale pöörata hirmuäratavalt teelt. Lihtne film, mis avaldab muljet just eelkõige oma kauni pildikeele ja heliribaga (Jesus and Mary Chain jt.). Vahest ainult urbanistlikule glamuurile on kaadri disainis liiga suurt rõhku pandud, kuid selleta oleks see olnud juba mingi muu film, aga mitte tingimata parem.

  • Lisa Kröberi näitus IN BETWEEN A-galeriis 12.04. 06.05.2013

    Agalerii

    Lisa Kröber

    IN BETWEEN

    12.04.–06.05.2013

    A-galerii Seifis

    12. aprillil kell 18.00 avatakse Seifis Lisa Kröberi ehtenäitus IN BETWEEN (Vahepeal), mis viib vaataja unenäoliste ja tunnetuslike maailmade piirimaile.

    IN BETWEEN
     
    Dreams full of lightness, cloudy moments, impossible to catch.
    They fly away like birds in the sky.
    You follow their way untill you can´t see them anymore.
    Wondering if they will ever come back.
    And then you´re just left behind,
    between clouds and the air,
    between dreams and wishes,
    between worlds.
     
    Worlds, too many worlds… and it´s just one.
     
    Thoughts in your head, in your heart, in your hand.
    Thoughts between tears of memories and laughter of love.
    Between colours of black, colours of light, of live, black lights.
    Thoughts between fallen hearts and rising moments.

    Lisa Kröber on ehtealase kõrghariduse omandanud Trier University of Applied Sciences Idar- Obersteinis, Saksamaal. Vahetusüliõpilasena on ta õppinud ka Eesti Kunstiakadeemias. Hetkel elab Eestis ja töötab ehtekunstniku ja disainerina Gram stuudios.

    Lisa Kröber on osalenud mitmel ühisnäitusel Saksamaal, Belgias, Austrias ja Ameerika Ühendriikides. Lisa Kröberi Eestis aset leidnud näitusetegevusest võiks välja tuua osalemise rahvusvahelisel ehtenäitusel UltraMarine 2011. aastal ja Tallinna Rakenduskunsti Triennaalil, Kogumise Kunst 2012. aastal. Sama aasta aprillis avati Iida Galeriis Lisa Kröberi isikunäitus: Sõnade viimane pelgupaik – The Words Last Places.

  • Ahvid ja infoühiskond

    Aet Annist

    1950ndatel viis grupp primatolooge läbi eksperimendi jaapani makaakidega, visates bataate, makaakide lemmiktoitu, rannaliivale1. Pikaajalise jälgimisega saadi teada, kuidas ahvid õppisid meeliseinet võttes vabanema ebameeldivast kriginast hammaste  all. Aasta pärast eksperimendi algust leidis üks ahvilaps, et maguskartuli saab vees puhtaks pesta. Temalt õppis sama tegema lapse ema, kes oli ainus, kes jälgis oma lapse käitumist, innovatsiooni tähele pani ning tõsiselt võttis. Emalt õppisid sama käitumismustri selgeks nutika ahvilapse õed ja vennad, kes omakorda jälgisid oma ema, ja seejärel õdedevendade mängukaaslased. Mängukaaslastelt õppisid pesemiskunsti selgeks nende  emad ning nende kaudu taas õed ja vennad. Lõpuks omandasid suures makaagikoloonias kõik peale 13 isendi kartulipesemise oskuse ja said süüa oma lemmiktoitu vastiku lisandita. Need 13 isendit olid enamasti täiskasvanud, domineerival positsioonil isased. Nagu uurijad märgivad, ei pidanud nad titelt pärit uuenduse vastuvõtmist mitte ohuks oma dominantsele positsioonile, vaid ei pannud lihtsalt koloonia sotsiaalse hierarhia tõttu  alamate käitumist isegi mitte tähele, nii et see saanuks nende käitumist mõjutada.

    Ühes teises eksperimendis vaadeldi info liikumist vastavalt sellele, kus paiknes uue info allikas sotsiaalsel redelil: kui uuenduse võtab kasutusele laps või muu madalamal paiknev olend, jõuab see teiste liikmeteni väga aeglaselt ega pruugi ühiskonna kõigi liikmeteni üldse jõudagi. Kui aga algatajaks on karja liider, liigub info väga kiiresti, koguni  tundidega. Häda on aga selles, et info väärtus ei pruugi sugugi sõltuda sellest, kas see tuleb ülalt- või altpoolt. Inimühiskonnas on muidugi lisaks imiteerimisele kasutusel terve rida muid infolevitamise ja veenmise viise, mis ilmselt pehmendavad meie kalduvust hinnata uuendusi vastavalt sellele, missuguselt ühiskonna astmelt see maha hõigatakse. Ja ometi on ülemäära ohtralt näiteid, kuidas ka kaasaegne  e-ühiskond suletud kõrvul ja silmil olulistest sõnumitest ja väärt käitumisest mööda käib. Marginaalses sotsiaalses positsioonis sotsiaalsed grupid peavad oma sõnumi või avastuste ühiskonna teadvusse viimiseks leidma hääletoru, ilma selleta jääb nende tarkus ühiskonnas märkamata nagu bataadi pesemine tipp-ahvide hulgas. Üks selliseid vaeste hääle võimendajaid on Anil Gupta, India mänedžmendi-ekspert, kes toetab  oma tegevusega „teadmiste poolest rikaste, kuid majanduslikult vaeste“2 inimeste kavalate leiutiste kasutussevõtmist, olgu see siis jalgrattaga tööle pandav pesumasin või kahjurivastsete hävitamiseks pestitsiidide asemel toorsuhkru kasutamine vastseid söövate sipelgate kohalemeelitamiseks.

    Tegelikult viibki vaesus oluliste uuendusteni, mis on sageli keskkonnasäästlikud. See oleks igati positiivne kombinatsioon, kui  meie suhtumine vaesusse ei oleks nii pime ja paaniline. Nii nähakse vaesust ja vaeseid paisetena ühiskonna ihul, mitte innovaatorite ja lausa efektiivsuse pioneeridena, kes saavad keerulistes tingimustes hakkama, ja seda ilma teisi, sealhulgas loodust jalge alla tallamata. „Optimaalsed vajadused” on mõistagi taas väljend, mille puhul liiguvad paljud käed kabuurile – kapitalistliku ühiskonna liikumapanevaks jõuks olla luksus ja lõputu asjade  janu. Ometi ei tähenda kapitalism tihti mitte edasiliikumist, vaid kohaltammumist, mõttetute toodete peale energia ja ressursside kulutamist ja oma naba vahtimist kõrgetel kohtadel, liivased bataadid hamba all krigisemas.

    1 J. G. Bernard, Primates in the classroom. An evolutionary perspective on children’s education. The University of Massachusetts Press, 1988.

    2 A. K. Gupta, B. Kothari, K. Patel, Knowledge Network for Recognizing, Respecting and Rewarding Grassroots Innovation. Teoses: Bhatnagar ja Schware (toim), Information and communication technology in development. Cases from India. Sage, 2000, lk 84–98.

  • Tüüri vioolakontsert ergastas meeli

    Igor Garšnek

    Ent alustagem algusest, s.t avamängust. Johannes Brahmsi „Traagiline avamäng” d-moll op. 81 kõlas ERSO esituses kavalehe andmeil viimati kolm aastat tagasi. Nüüdsel ettekandel võttis Elts alguses hästi energilise tempo, mistõttu joonistus välja väljendusrikas kontrast järgneva aeglasema, mažoorse episoodiga. Teadupärast võib Brahmsi teoseid esitada nii klassikaliselt väljapeetumas kui romantilisemas võtmes ning Elts näis lähtuvat just viimasest,  emotsionaalsemast aspektist, mida toonitasid ka dirigendi silmatorkavalt retoorilised žestid. Samas distsiplineeris ta orkestri hästi täpseks teemaliinide väljatoomisel teose polüfoonilistes lõikudes. Mõjuvalt väljendusjõuline oli avamängu lõpukulminatsiooni ettevalmistamine ning selle muusikalis-dramaturgiline režissuur. Nii nagu Brahmsi puhul võib Haydnigi teoste ettekandel lähtuda kas n-ö klassikalisest või vabamast ja emotsionaalsemast tõlgendusvõimalusest.  Elts näis ka Joseph Haydni sümfoonias nr 104 D-duur „London” lähtuvat viimasest variandist, tulemuseks hästi elav esitus ja ei mingit muuseumist laenatud „tolmunud parukat”. Emotsionaalsus küll, kuid perfektsus ennekõike – seda juhtlauset toonitasid puupillide täpne fraseerimine ja koosmänguline ühiskeel juba sümfoonia avaosas.

    Ent keelpillide parimad hetked avanesid järgnevas Andante’s, kus oli tunda seda tantsulist  kergust, mis teebki Haydni muusika õukondlikult galantseks. Mõistagi aitas sellise esprii kujunemisele tugevalt kaasa Eltsi artistlik mäng fantaasiarikaste agoogiliste nüanssidega. Ettekandeliselt õnnestunuimaks tuleb siiski hinnata lõpetav Spiritoso, mis kontsentreeris terve sümfoonia elujaatava aktiivsuse ning kõlas kõigi eelkuuldud kvaliteetide kvintessentsina. Nüüd nautis kõrv nii lennukaid kulminatsioone, mõtlikku kantileensust kui tantsulist elegantsi – küllap  olid siin erinevate karakterite väljatoomisel mängus head ettekandelised energiad! Teise kontserdipoole alguses esitatud Jean Sibeliuse sümfooniline poeem „Toonela luik” „Lemminkäise süidist” op. 22 viis kuulaja aga poeetilisele muinasjutumaale, kus inglissarve kargelt lüürilist soolot tundus orkestris looritavat mingi kauge ja varjatud kirg. Värelev, ebamaiselt helklev ja unistavalt meloodiline (tšello lõpusoolo!) oli too esitus tervikuna. 

    Kõnealuse muusikaõhtu ootuspäraseks kõrgpunktiks kujunes Erkki-Sven Tüüri vioolakontserdi „Illuminatio” (2008) Eesti esiettekanne, solistiks Lars Anders Tomter Norrast. Helitöö maailmaesiettekanne oli 23. X 2008 Taanis Sønderborgis, teose ühe tellija, LõunaJüütimaa Sümfooniaorkesteri ees sama solist, dirigendiks Vladimir Ziva. Tundub, et vioola pole soolopillina heliloojale nii atraktiivne instrument kui viiul või  tšello: keskmise kõlaregistri tõttu pole tal ju viiuli kõrgetämbrilist sära ega ka tšello bassiregistri sügavust. Ent vioolal kõlab tummiselt just seesama keskregister ning vioola kõrgregistri eripäraks on kõlaline pastelsus ja akvarelsus. Ilmselt seetõttu märkiski Tüür kavalehel oma uue helitöö iseloomustamiseks, et see muusika on ta varasemate orkestriteostega võrreldes akvarelsem. Mängu tulevad nüüd värvid. Vormilt üheosalise, ent mõtteliselt ja karakteritelt  kolmeks suuremaks alaosaks jaotuva „Illuminatio” partituur on kirjutatud väikesele, s.t kahese puhkpillide koosseisuga sümfooniaorkestrile. Too helilooja mainitud akvarelsus, teisisõnu orkestrifaktuuri läbipaistvus on saavutatud suurelt jaolt orkestrirühmade divisi-võttega. Orkestratsiooni värvigamma kujundamisel on suur osa tegelikult löökpillide rühmal (kolm mängijat), kõik need poognaga mängitud vibrafonid ja gongid …

    Veel on teosele iseloomulik, et solist kontsertlikus mõttes ei vastandu orkestrile, vaid tema partii pigem nagu kasvaks sellest pidevalt välja. Ka oma flažolettide obertonaalse mänguga. Mis puutub Lars Anders Tomteri esitusse, siis oli see oma kõlavärvide külluses ja meisterlike spiccato’dega lausa hiilgav (mängib ka Gaspar da Salò pillil aastast 1590!). Igatahes mõjus Tüüri „Illuminatio” igas mõttes meeliergastavalt. Kuidagi kahju oli, kui 22 minutit kestnud lugu lõppes – tahtnuks veel  kuulata.

  • Jalutuskäik galeriides

    Reet Varblane, Ellu Maar

    „Super!” hüüatas üks noor kolleeg ühe positiivse otsuse peale. See tuletas meelde ühte teist kolleegi, ameerika kunstiteadlast, kes Eesti XX sajandi alguse modernismi kohta teavet kogudes sisendas pidevalt positiivsust hüüatustega „Fantastic!”. Kolleegi kiitust ja positiivsust jagus ka siis, kui olin ennast Vabbe loomingu tagapõhju avades jutuhoogu unustanud ja avastasin kolleegi tukkumas. Vahest süvenemine ongi liigne luksus, sest ameerika kolleegilt ilmus igati esinduslik idaeuroopa, sealhulgas ka eesti  modernismi käsitlus. Ja nii võikski positiivsust, mis siis, et pealiskaudset, õhkuvat „superit” vaadata praeguse aja metafoorina.

    Anu Põder on oma Ku galerii näituse pealkirjastanud samuti „Super” (seekord küll hüümärgita). Ning eelneva valgusel võikski näituse esimene tõlgendamise tasand olla praeguse aja positiivsust sisendav pealiskaudsus. Nii vastanduvad aplad meelaste keeltega traadist pead (installatsioon „Limpsijad”) rasvaga üle valatud vanale köögilauale, kus rasvakihist kumab läbi söögipalve ning metallsõrestikku kinnitatud värvilisse hõbepaberisse mässitud šokolaadist üllatusmunad, praegusaja emaarmastuse võrdkuju, nagu seda iga päev telerireklaamist kuulda võib, mesitarude naturaalsetele võrestikele. Tarbimisühiskond versus looduslähedane eluviis.

    Kuid Anu Põdra puhul ei ole piisav jääda pelgalt lajatava ühiskonnakriitika tasandile. Anu Põdra kõige tugevam külg läbi kogu loomingu on olnud ainesse süvenemine, selle üle mõtisklemine, filosofeerimine. Anu Põder on vaieldamatult filosoofiline kunstnik, kes teab, et visuaalne kujund hakkab toimima ainult siis, kui sellele on tähendus antud ja kui selle tähenduseni on jõutud oma kogemuse kaudu, ning et kunsti tähenduslikkus jõuab vaatajani just visuaalse kujundi veenvuse kaudu. Ning seetõttu ei tuleks ka seda näitust vaadata mitte niivõrd ühiskonnakriitilise tasandi, kuivõrd just kasutatud materjali, selle töötluse kaudu. Anu Põdra visuaalse kujundi veenvus tuleb välja kunstniku võimes materjalis mõelda: ta ei võta ükskõik millist materjali ega asu seda oma suva järgi töötlema, materjal on tema tööde sisu. Installatsiooni „Kärg” puhul ei mängi kaasa ainult võrgust läbi kumav valgus, meejälgede värvivarjundid, objekti tähendusest kõnelemata, see on ka või eelkõige lõhnainstallatsioon. „Kärg” haarab vaataja kõik meeled, mõistuse pealekauba. Ka „Lookas laua” puhul toimivad eelkõige töödeldud puidu soojus ja pehmus, rasva läbipaistvus ning tähtede aimatavus. Vaataja ei taha ainult vallata teksti, sõnumit, vaid puudutada pindu, nende kombatavuse kaudu jõuda teose tuumani.

    Anu Põder on ise oma näituse kohta öelnud, et see on XX sajandi toidukultuuri kokkuvõtlik ajalugu või teisiti öelduna teekond palumisest nõudmiseni. Kunstnikku on huvitanud see murrang, mil üks kasvas üle teiseks. Ta ei halvusta, ei mõista hukka, ei küsitle inimesi ega esita dokumentatsioone. Ta jääb kunstnikuks selle kõige ehedamas tähenduses: ta loob visuaalseid metafoore. Nii nagu tegi seda Joseph Beuys või teeb Anish Kapoor, kes on Anu Põdra üks lemmikuid. Just nii nagu mõlemad eespool nimetatud, ei otsi ka Anu Põder globaalseid teemasid ega loo metafoore neile. Ta jääb oma kogemuse, oma elu juurde. Ja just see teeb ta usutavaks nii näitusekülastajale kui ka professionaalidele, kuraatoritele-kriitikutele.  

    Anu Põdra minimalistlik näitus on sama puhas ja ühtlasi nii rikkalik kui tema „Lookas laud” või mesilaste (ja ka tema) „Kärjed”. Ja seegi on sattunud nii täpselt jõulueelsele ajale, et mõtiskleda, kas tõelised pühad saab osta supermarketist või tuleks leida üles see  kadunud aeg, mil palvest sai nõudmine.

    Oskus kuulata

    Inglise emakeelega kunstnik tunneb piinlikkust selle keele valitseva positsiooni pärast (kunsti)maailmas ning otsustab õppida ära võimalikult palju teisi keeli, et anda oma panus kommunikatsiooni mitmekesistamiseks ning rääkida inimestega neile kõige loomulikumal ja vastutulelikumal viisil. Umbes sellise rolli on võtnud Suurbritannia kunstnik Claire Charnley koos mitmete kaaskunstnike abiga Hobusepea galerii näitusel „Keelte and”. Tegelikult asendab keeleõppe pikaajalist protsessi abiline, kes kunstnikule ükshaaval sõnu ette ütleb ning kunstnik kordab neid publikule esinedes vaid häälduse järgi, teadmata sõnade tähendust. Charnley on eri keeltes peetud loeng-performance’itega esinenud viimaste aastate jooksul paljudes kohtades, sealhulgas ka Eestis, kus tema koostööpartner on olnud Katrin Kivimaa. „Keelte anni” näitusel esitletud raamat „So Communication: Translating Each Other’s Words” puudutab muu hulgas ka tema varasemaid projekte.

    Näituse ülemise korruse ruumis esitletakse Charnley esinemisi  mitmetes riikides: näeme kunstnikku viie publiku ees ja viit kohalikku abilist talle salaja mikrofoni sõnu ette dikteerimas. Näitusesaali väikeses ruumis sulanduvad helid ühtlaseks kakofooniliseks massiks ning kõne sisu eristada tundub võimatu. Heal juhul tunneb ära, mis keeles räägitakse. Aga ega näitusekülastaja pole polüglott, esindatud on pigem väiksemad keeled, mille oskamise luksust saavad endale lubada vaid andekamad meist.

    Näituse alumisel korrusel läheb aga huvitavaks. Siin on spetsiaalselt selle väljapaneku tarvis valminud video, kus Charnley adresseerib oma kõne otse näitusekülastajale. Kõne teema on eesti ja vene keele ning nende kõnelejate olukord tänases Eestis. Fragmentidest koosnev, ilma selge alguse, lõpu, adressandi või adressaadita eesti ja vene segakeeles peetud kõne on koostatud nõukogudeaegset populaarkultuuri ja hiljutisi Interneti-kommentaare kasutades (pressiteksti andmetel). Ambivalentse kõne sõnum, üldistused ja hinnangud on jäetud iga kuulaja enda hooleks. Charnley hääldab Katrin Kivimaa dikteeritud teksti püüdlikult ja hingestatud näoga, arusaamiseks tuleb pingutada ning mida hoolikamalt kuulata, seda rohkem tähendusi koorub.

    Charnley tunneb muret, et inimesed ei kuula üksteist piisavalt. Tekst näib koosnevat igapäevasest suhtluskeelest, midagi analoogset võiks kuulda, kui inimesi täis bussis silmad sulgeda ja kuulatada. Kõnelejad on nii eestlased kui venelased, mõned neist on meelestatud vaenulikumalt kui teised ning tundub, et arvamuskatkete ja lonkava dialoogi taga arutatakse kaudselt selles riigis kooseksisteerimise võimalust. Kuulates hakkab tunduma, et Charnley ükshaaval kohmakalt välja hääldatud sõnad kannavad endaga kaasa terveid tekstilademeid, ajalugu ja kontekste, sõnad kinnituvad teatud aega ja ühiskondlikesse protsessidesse, mõned neist on pärit minevikust („tibla”, „galuboi vagon”), teised on omandanud viimasel ajal värske tähendusvarjund („fašist”). Paljastub see, kui palju informatsiooni kannab endas juba ainuüksi suhtluskeele valik. Eesti- ja venekeelsed kultuuritekstid on selles videos nagu rikkalikud lõimed, mis on asetatud vastakuti, et vaadata, kas neid on võimalik omavahel sobitada.

    Charnley eteldavast tekstist tõeliselt arusaamiseks tuleb tunda kohalikku konteksti, elada selles keskkonnas, kus igapäevaselt bussis ja Interneti-portaalides neid sõnu lausutakse. Keelt mittevaldav kunstnik paiskab selle teksti meile tagasi ja vastakuti võõraga hakkame tajuma selgemini iseennast. Järsku kaob meie-nemad vastandus eestlaste ja venelaste vahel, sest selle võõra kunstniku vastas, kes meie olukorda mõista ei saa, oleme järsku ühes paadis. „Davaite žit družna vmeste,” räägib kunstnik.

     

     

  • Väike Illimar rühib vastuvoolu

    Margot Visnap

     

    “Väike Illimar”:  väikest Illimari kehastab Jüri

    Vlassov, ema rollis kunagine Endla näitleja

    Liina Tennosaar. ENDLA

     

    Friedebert Tuglas, “Väike Illimar”, väga selged pildid lapsepõlvest. Dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Feliks Kütt. Nimiosas Jüri Vlassov, teistes osades Kaili Närep, Liina Tennosaar (külalisena), Feliks Kark, Ahti Puudersell, Sepo Seeman ja Tambet Seling. Esietendus Endla teatri suures saalis 28. X.

     

     Kõik kaasa mängivad ses s u u r e s  m ä n g u s

    ja rekvisiitidest ei ole puudu.

    Kõrgpunktil kelle seis ja kelle längus –

    nii teostame me igavese muudu.

     

    Marie Under (“Kivi südamelt”, 1935)

     

    Tänavuse juubelihõngulise teatriaasta Endla repertuaarile mõeldes tuleb meelde Merle Karusoo 1999. aastal kaitstud magistritöö pealkiri “Põhisuunda mittekuuluv”. Nimelt otsustas Endla pealavastaja Tiit Palu Eesti teatri 100. ja Endla 95. sünnipäeva tähistada ainult omamaise näitekirjanduse lavaletoomisega, mis ju paras julgustükk. Mitte just kaelamurdev ettevõtmine, kui mõelda sellele, kui hästi on viimastel aastatel läinud meie teatrites kodumaisel dramaturgial.

    Aga siiski: Endla tänavuse aasta repertuaari eesti kirjanike nimekiri  on muljetavaldavam kui ühelgi teisel teatril: Mati Unt (Undi romaanil “Mõrv hotellis” põhinev “Mis värvi on vabadus” esietendus juba 2005. aastal), Andrus Kivirähk (“Rehepapp”, lavakunstikooli diplomilavastus, mida enam ei mängita), August Kitzberg (“Kauka jumal”), Jim Ashilevi (“Nagu poisid vihma käes”, suvelavastus), Jaan Kruusvall (“Võikõllane üü”), Friedebert Tuglas (“Väike Illimar”), Astrid Reinla (“Koduabiline”), Jaan Kaplinski (“Liblikas ja peegel”), Eva Koff (“Sabaga täht), A. H. Tammsaare – Urmas Lennuk (“Vargamäe kuningriik”, suvelavastus koos Rakvere teatriga).  Repertuaaris on veel Mihkel Ulmani “Agnes”, noorte pärnakate Liisu Krassi ja Sandra Sillaotsa noortetükk “Sõbrapäev”  ja Silvi Väljali lasteraamatul põhinev “Jussikese seitse sõpra”.  Põhisuunda mittekuuluv nimistu tõesti, kui arvestada Pärnu publiku aastakümneid kujundatud maitsega, mis eelistaks pigem komöödiat, muusikali, meelelahutust, ühesõnaga kergemat sorti kraami nagu suvituslinnale kohane.

    On lugupidu väärt, et Tiit Palu oma linna publikut siiski ei alahinda ja rühib (vähemalt pidulikul teatriaastal) vastuvoolu, hoolimata kohustuslikust mainstream’ist, millega teatrile raha (ja publikut) kokku kühveldada. Ja hoolimata sellestki, et omamaisel dramaturgial põhinevad lavastused pole tekitanud nn kunstilist furoori, mis paneks pealinna kriitikud Pärnusse tormama. Teatrijuht toimetab kadestamisväärse rahuga edasi ega lase end kõigutada võimalikest tagasilöökidest (kriitika, publik, vaatajate hulk). Aga eks see ole üks kivi mitmekesise teatritegemise müüri – miks kiita ainult Von Krahli või NO-d teisititegemise eest, kui omanäolist teatrit pakuvad teisedki: VAT, Tallinna Linnateater, Ugala jt. Ja ka Endla.

    Mida mitmekesisem-värvilisem teatrimosaiik, seda huvitavam-põnevam peaks olema vaatajail. Kuigi, paraku jah,  vaatajate valikuvõimalused on tänases päevas piiratud: kes elab pealinna teatrite “teenindusalas”, see satub ilmselt harva nägema-võrdlema nn väikelinnateatrite lavastusi. Ja vastupidi – väikelinnadesse sõidavad teatrid enamasti oma kassatükkidega, rääkimata sellest, et Von Krahl või NO99 suvatseks näiteks Viljandit, Pärnut, Rakveret külastada…

    Endla sünnipäevanädala lõpetas läinud laupäeval “Väikese Illimari” esietendus. Korraga nii üllatuslikult kui ootuspäraselt. Üllatuslik oli nimitegelase valik – väikest Illimari kehastab lavastuses Endla näitlejate raudvara, 58aastane Jüri Vlassov. Huvitav väljakutse näitlejale, publikule ka. Siit peaks johtuma juba ilmne vihje meie koolide kirjandusõpetajatele: “Väike Illimar” pole lastelavastus, millega kompenseerida koolijütside lugematust, tegu pole Tuglase teose ümberjutustusega teatrilaval, pigem viiekümneselt “Väikese Illimari” kirjutanud Tuglase väga selgete lapsevõlve mälupiltidega, millele viide ka kavalehel.

    Lavastaja on oma dramatiseeringu üles ehitanud pigem Tuglase sõnale, selmet luua “Väikesest Illimarist” tegevuslikku-ümberjutustavat lavalugu. Esimese vaatuse põhjal võinuks oletada, et tegemist on puhta “lugemisteatriga”, kuigi kuulsad stseenid (nii esimeses kui ka teises vaatuses), eelkõige Illimari kosjaskäik, aga ka arupidamine-kalasöömine Hirmu-Juhaniga (Feliks Kark), maailma-avastuslikud vestlused ema (Liina Tennosaar) ja isaga (Sepo Seeman) on lavaloos olemas ja pakuvad Tuglase tekstide ettekandmisele vahelduslikku näitemängulist lusti.

    Lavastuse jutustavad lugemislõigud toovad esile Tuglase sõnaseadmise ilu, ent paraku ei olnud neis seda sisemist intensiivsust ja tekstitundlikkust (piduliku sünnipäevapeo esietendusärevus?), millega publikuni jõuda. Pikkade tekstide (nn monoloogide) ettekandmine on omaette kunst, mis nõuab näitlejalt ettekantavasse teksti sisenemist – nagu rolli sisse minek – millel omad lahendused, temporütmid, karakterivärvid jne.  Ent tervikust (lavastusega kongeniaalne kunstnikutöö Silver Vahtrelt, muusikaline kujundus Tiit Palult ja Feliks Kütilt) hõllandus Tuglase loomingu sisu ja ilu.

Sirp