Toeta
Otsi

feminism

  • Jalutuskäik galeriides

    Riin K?sepp

    August Künnapu näitus “Eklektika” Artdepoos kuni 1. III; Merike Estna näitus “Vihka ennast rõõmuga“ kuni 26. II.

     

    Eesti maali uut koolkonda huvitavad sotsiaalsed probleemid, abstraktsest maalikunstist on kaugelt mööda mindud.

    August Künnapu näitus “Eklektika” peaks viitama veendumuste ja teooriate ühtsuse, terviklikkuse ning järjekindluse puudumisele. Ometi ei tahaks aga Künnapud mingil juhul pidada eklektikuks, sest tema loominguline teekond on siiani olnud küll järjekindel ja kompaktne.

    Maalispetsiifiliselt on Künnapu leidnud oma stiili, mis on julge, kuigi primitiiv-naivistlik, jutustav, kuid mitte paljuütlev. Tema lapidaarsete vormidega kahemõõtmelised tegelased on seekord saavutanud ka kolmanda mõõtme skulptuuride kujul, mis on justkui tasapinnast välja astunud koopiad. Igatahes on autor jõudnud oma firmamärgini, sest selliste näoilmetega figuure suudab luua ainult tema.

    Tegemist on isikunäitusega, aga seekord selle kõige otsesemas ja personaalsemas tähenduses. Künnapu tegeleb ajaloolise mälu probleemidega autobiograafilises võtmes: ta on viinud maali argised sündmused ja seigad.  Jacques Derrida toob autobiograafilise žanri ühe strateegiana välja identiteedi leidmise mooduse, mille puhul elatakse varasemad olukorrad ja juhtumid taas läbi. Ka Künnapu tuleb oma teostes taas tagasi olnu juurde, mille kaudu loob oma minakujundi ning -tegelase.

    Tema teosed sarnanevad üllatavalt Andres Toltsi koolipõlve töödega, milles kohmetud, õrna stilisatsiooni tulemusena lokaaltoonides kujutatud motiivid ja kompositsioonid andsid aimu kergest välisest ebakindlusest. Samas on Künnapu taiese motiivid konkreetse paiga kesksed. Gaston Bachelard nimetaks seda psühhoanalüüsi asemel topoanalüüsiks, siseelu süstemaatiliseks psühholoogiliseks uurimiseks. Sellisel mineviku näitelaval, milleks on meie mälu, hoiab nn kunstiline lavakujundus tegelased nende põhirollides.

    Justkui kokkusattumus, ka Ku galeriis harrastab Merike Estna mütoloogilisi sisekaemusi.  Estna elab muinasjutumaailmas, mis tuli välja juba kunstniku mõne aasta tagustel esimestel isikunäitustel. Ei tea, kas teda on enim mõjutanud “Harry Potter”, “Sõrmuste isand”, “Alice imedemaal” või hoopis “Punamütsike”, kuid igipõline hea ja kurja vastuolu on probleem, mida autor oma maalides kujutab.

    Arendamata lõpuni välja hüperrealistlikku laadi, kuid ometi sellega osavalt manipuleerides, on Estna kujundanud justkui oma tehnika. Ikonograafiliselt võib tema tööstiili võrrelda Vladimir Dubossarski ja Aleksandr Vinogradoviga, kes sünteesivad oma töödes sots art’i, sotsialistlikku realismi ning reklaami-meediatööstuse pildimaailma; et publik saaks “tõelise” tunde, ekspluateerivad nad paradiislikus miljöös lapse-, looma- ja liblikamotiive.

    Samas pole Estna tööd pelgalt dekoratiivsed ilupildid, vaid on sisuliselt tähendusrikkad, pealkirjadel on teinekord veelgi suurem roll kanda kui visuaalsel keelel. “Ilusa tüdruku selja taga on alati keegi”, “Prints ja haldjas” on tumedas koloriidis sünge tausta tõttu kurjakuulutavad kompositsioonid, millega kunstnik mängib vaataja emotsioonidel. Just selline kurbuse ning rõõmu, armastuse ja vihkamise antagonism tekitab eksistentsiaalse küsimuse maise maailma stabiilsusest. Juba väljapaneku pealkiri “Vihka ennast rõõmuga” annab aimu tavamõistuse seisukohalt ebaloogilisest konstruktsioonist. Seda on võimalik veelgi keerulisemalt tõlgendada,  kui võtta appi Susan Sontag, kes arvas, et vaimse projekti, absoluudipüüdluste kandjana vaadelduna annab iga kunstiteos spetsiifilise mudeli metasotsiaalseks või -eetiliseks taktitundeks. 

    Andeka muinasjutuvestjana eraldub Estna publikust, kuid mitte muinasjutust, sest nendel piltidel on üks peategelane tema ise. Selleks, et demüstifitseerida poeetilist lapsepõlve, on vaja umbusaldada olevikku.

     

    Valve Janovist, läbi lillede

     

    Valve Janovi näitus “Palju õnne, Vaavi! ” kunstisalongis Allee 31. I – 11. II.

     

    Valve Janov oleks sel aastal saanud 85aastaseks. Ta oli Võerahansu, Kitse ja Vabbe õpilane,  kuulus Henn Roode, Valdur Ohaka, Kaja Kärneri, Silvia Jõgeveri, Heldur Viirese, Lembit Saartsi, Ülo Soosteri jt sõpruskonda. See oli elujõuliste kohanejate põlvkond, kelle loominguline tegevus ei jäänud kõigest hoolimata “katkestuste kultuuris” katki.

    Janovi kunsti ei ole eriti põhjalikult uuritud, välja arvatud Enn Lillemetsa sügavad ning analüütilised artiklid. On küll peatutud tema kalateemalistel piltidel ja kollaažidel, kuid  lillemaalid pole siiani vaatluse alla sattunud. Madalmaade kunsti vaimus valminud buketid on sündinud pikaajaliste katsetuste ja vaatluste tulemusena, kus ühest motiivist on tihtipeale maalitud eri stiilis mitmeid variante.

    Janovi lemmikvärv oli sinine. Sinised lillemaalid on ka kõige rohkem läbi töötatud, sest sinise all on tegelikult vähemalt kolm-neli kihti halli või kollast, millega autor on saavutanud õielehtede läbipaistvuse.

    Janovile ei meeldinud maalida natuurist, sest see määras värvivaliku ning muutis tema arvates maali tuimaks. Ta eelistas maalida peast. Janov ei kujutanud mitte sugugi alati traditsioonilisi poti- või vaasililli, tihtipeale on ta esitanud neid omapäraste puude või keradena, milles on märgata Soosteri mõju.

    Värvi ja vormi tundelise vahekorra saavutamises oli Janovi suureks eeskujuks Paul Klee. Oma panus oli ka Matisse’il ja Dufy’, kelle tööd inspireerisid Janovit eksperimenteerima tumedate kontuuridega heleda koloriidi keskel. Nõnda on mitu lillekompositsiooni ääristatud musta joonega, kusjuures toonid on julgelt popkunsti võtmes lillad, roosad ja kollased.  

    Pärast Soosteri surma, mil sõpruskond laiali valgus ning Tartu suletud kunstielus võttis võimust vaimne surutis, oli lillemaalide loomine enese vormishoidmise, võib-olla isegi kerge varjatud vastupanu vahend.

    Lillemaalidel võib olla ka revolutsiooniline tähendus. Joseph Beuys kasutas 1972. aastal uuest kultuuriparadigmast “demokraatia roosist” rääkides pungas õitega roosi metamorfoosi. Õis on eesmärk ja järjepidevus, selle suhe taime muude osadega ongi revolutsioon. Ehk võime samalaadselt tõlgendada ka Janovi lillemaalide olemust.

     

  • Kultuurkapitali laureaat – teatrikunstnikud

    R.A.

    tegija

    Palju õnne! “Kunstnikuraamatu” tegijad Mari-Liis Küla, Liina Pihlak, Aime Unt, Mari Tuuling, Andres Tali ja Liina Unt said just Kultuurkapitali aastapreemia. Kas ja kuidas võiks selline tunnustus meie teatrikunstnike elu ja tööd paremaks teha ja kas ja kuidas võiks seda teha teie teos?

    Ega “Kunstnikuraamat” pole mõeldud kunstnikele endile! Kolleegide mõtteid on tore lugeda, aga pigem sooviksin, et raamatu leiaksid üles inimesed, kes meie tööd näevad – kas protsessina teatris või igaõhtuse näitusena laval –, aga sageli sel pikemalt ei peatugi. 27 üsna isiklikku sissevaadet teatrilavastuse sündi võiks olla hea algus. Sest igal tööl on oma loomus, oma tagamaad ja seosed. Võib-olla teeks meie, mitte ainult teatrikunstnike elu kergemaks teiste erialade ja selle kaudu ka oma kultuuri parem tundmine? Sest ma usun, et nii kunstnike kui kogu saja-aastase teatri jaoks on vähemalt samavõrra oluline see võrk, mis ühendab meid eesti kultuuritraditsiooniga. “Kunstnikuraamat” on kultuuriajalugu, mis toob kokku mitme põlvkonna õpilased ja õpetajad, mida võiks hea tahtmise juures juba koolkonnaks pidada. Eldor Renter ja Mari-Liis Küla on minu õpetajate Liina Pihlaku, Kustav-Agu Püümani, Aime Undi jt õpetajad. Ning nemad omakorda olid professionaalse teatrikujunduse õpetuse rajajate Voldemar Haasi ja Natalie Mei õpilased. Nii lühike see kaar ongi. See tähendab, et pruugib vaid sirutada käsi, et jõuda juurteni. Kunstnikele tehakse harva pai. Eesti teatris kiidetakse üldse harva. Nüüd siis tervet eriala korraga. Aitäh!

     

  • Algas Hiiu Folgi piletimüük!

    Mari Klein

    Täna jõudsid müüki keskkonna- ja peresõbraliku pärimusmuusikafestivali Hiiu Folk piletid. Juba üheksandat korda toimuv alkoholivaba festival leiab aset 18.–21. juulil ning toob suvisele saarele kokku hulga häid muusikuid. 

    Erinevalt eelmistest aastatest on festivali tegemistesse kaasatud veelgi enam kontserdipaiku üle kogu saare, et muusikast ja elamustest saaksid rohkem osa ka saareelanikud ise. Tänavuse festivali moto on „Üks olemine“. 

    „Seda võib mõista mitmel eri moel ja nii see mõeldud ongi. Üks olemine muusikaga, loodusega, saarega, inimestega enda ümber, perekonnaga, iseendaga…“ kõneleb festivali peakorraldaja Astrid Nõlvak. 

    Tänavustelt esinejatelt saladuskatet kergitades lipsavad välja nimed Marko Matvere ja Jaagup Kreem, aga ka Helin-Mari Arder ja Triinu Taul. Lisaks on välisesinejatest üle pika aja taas Eestit külastamas suurepärane Iiri naisansambel Liadan, kitarrihuvilised saavad kuulda Jason Carterit. Oodata on palju muidki põnevaid artiste. Festivali kava saab paika maikuu alguseks, aga selge on see, et esinejaid on oodata rohkem kui kunagi varem. Kontserdid toimuvad üle terve Hiiumaa. Nii väli- kui ka sisekontserte saab kuulda Kärdlas, Kõrgesaares, Käinas, Emmastes, Kõpus, Pühalepas ja mujalgi. 

    Festival avatakse neljapäeval, 18. juulil kell 14 Kärdla laululaval ning lõpetatakse tavapäraselt pühapäeval, 21. juulil kirikukontsertidega üle kogu Hiiumaa. Teist aastat järjest juhatavad festivali sisse 15.–17. juulini koostöös Keskkonnaametiga Kärdlas toimuvad Hiiu Folgi keskkonnaõhtud, mil kuuleb jutte, näeb pilte ja kõlab muusika. 

    Hiiu Folgi kolme päeva passile kehtib aprilli- ja maikuus soodushind 30 eurot, alates juunist maksab festivalipass 35 eurot ning kohapeal ostes 45 eurot. Gruppidele kehtib soodushind. Täpsemat infot leiab festivali veebilehelt www.hiiufolk.ee. 

    Kohtume Hiiumaal!

  • Tõde ei ole kandiline

    Mikko Lagerspetz

    Vahtre on seekord sihikule võtnud erinevad tõe ja väärtuste relatiivsust põhjendavad filosoofilised arusaamad.  Ta näitab ennast kui terve talupojamõistuse esindajat, kes vastandub autasudega pärjatud, ohtralt leheveergudel esinevale „peavoolule”. Ta oletab, et Teise maailmasõja järel tekkis „esimest korda inimkonna ajaloos” olukord, kus „ei seisnud vastamisi mitte kaks arusaama sellest, mis on tõde, vaid väide, et (absoluutne) tõde on olemas, ja väide, et (absoluutset) tõde ei ole”. Epistemoloogilise relativismi vastu esitab ta küll märgatavalt vanema, juba Platoni aegadest tuntud paradoksi: väide „absoluutset tõde ei ole olemas” on iseenesest esitatud vormis, mis absoluutse tõe  olemasolu nõuab. Praegu jätan selle paradoksi üle juurdlemise loogikutele ja nõustun seniks formuleeringuga, mida ka Vahtre ise tunnustab: „Võime väita, et siiamaani pole tõde veel leitud, aga kas ta üldse olemas on või kas me ta kunagi leiame, selle kohta võib öelda vaid „ei tea””. Sellest võiks minu arvates järeldada, et ühiskondlikus diskussioonis ei tasu kiirustada mõne väite absoluutseks tõeks kuulutamisega, vaid võimalikult suurel määral kuulata kõikvõimalike arusaamu ja argumente. Tegutsemise aluseks on ilmselt siiski vaja võtta mõni arusaam tõest. Nii nagu tellise definitsioonidesse,  tuleb ka sellesse suhtuda kui mingi otstarbe jaoks hetkel vajalikku, aga mitte ammendavasse või ainuõigesse tegelikkuse kirjeldusse.

    Vahtre teine väide on suunatud „kirglike tolerantsikuulutajate” vastu: dualism – asjade jagamine headeks ja pahadeks jne – „struktureerib iga seni teadaolevat mõttemaailma” ja on tema arvates seetõttu nähtavasti õige. Võib kindlasti nõustuda, et dualism on mugav, universaalselt tuntud ja paljudes olukordades tavapärane viis maailma vaadelda; sellest ei saa siiski kuidagi järeldada, et dualism vastab kõige rohkem tõele või – mis minu arust peaks olema peamine – ette võetud konkreetsete ülesannete lahendamiseks alati kõige arukam lähenemisviis. Ümmarguste telliste nimetamine mitte-tellisteks on ehk mingis olukorras vajalik, aga tihti siiski mitte. Üllatuslikum on Vahtre viimane väide, mis tema arvates annab kõlblusele teadusliku põhjenduse: indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverdamise määra vahel olevat seos. Ta vist ei märka, et see W. D. Hamiltoni esitatud, putukate kohta käiv hüpotees avaks inimühiskonnale üle kantuna ukse kõige äärmuslikumale  moraalsele relativismile – teo moraalse väärtuse kriteeriumiks saaks selle kasulikkus tegutsejaga geneetiliselt sarnaste isikute jaoks. Sellisel geenipõhisel kõlblusel oleks vähe ühist sellega, mida praegu kõlbluseks peame. Seni peetakse ju näiteks „onupojapoliitikat” või rassismi ebamoraalseks. Sellise vaidluse õige koht ei ole muidugi kultuurilehe veergudel, vaid filosoofia esmakursuslaste seminaril, kus saaks siis veel näiteks selgitada, mida Foucault ütles ja mida ta ei öelnud.

    Vastuse Sirbi lugejateni jõudmine tundub siiski  tarvilik seetõttu, et Vahtre arutlusviis tuletab meelde paljusid sõnavõtte, mida Eestis praegu on kuulda. Nendega soovitakse oma tõde kehtestada ainuõigena ja edasist arutlust välistavana ka selliste küsimuste puhul, mille kohta ühiskonnas ja asjatundjate hulgas tegelikult esineb lahknevaid arusaamu. Tihti on nende küsimuste puhul faktid, tõlgendused, väärtushinnangud ja pragmaatilised huvid läbi põimunud viisil, mis igal juhul välistab ainuõige „tõeni” jõudmise. Sellegipoolest esineb üha rohkem väiteid stiilis „eestlane on selline on selline”, „ajalooline tõde on selline on selline”,  „Eesti rahvuslikud huvid on sellised on sellised”. Tundub, et vaimne õhustik on viimastel aastatel muutunud. Hoopis teistsugune, „avatud ühiskonna” idee oli 1990. aastatel ka siinmail populaarne, suuresti tänu George Sorosi tegevusele. Tegemist ei olnud lihtsalt miljardäri fiksideega, vaid see oli teatava, totalitaarsetele vaadetele vastanduva filosoofia osa. Selle lähtekohaks oli inimese ekslikkus, mistõttu iga „tõde” tuli käsitleda kui hetkel kehtivat, aga tulevikus võibolla revideerimisele kuuluvat arusaama. Ühel tõel põhinevale „suletud ühiskonnale” vastandas Soros pluralistliku  „avatud ühiskonna”. See ei olnud ainult suletud ühiskonnast demokraatlikum, vaid tuli ka paremini uute väljakutsetega toime. Vahtre nimetab vaidlust traditsionalismi ja antitraditsionalismi vastuseisuks. Ta unustab siinjuures, et skeptitsism ette antud tõdede suhtes kuulub ise õhtumaade ühte sügavalt juurdunud mõttetraditsiooni, mis on märgatavalt vanem kui näiteks ta enda esindatud arusaamad rahvuslusest. Õigem olekski rääkida vastuseisust suletud ja avatud ühiskonna, suletud ja avatud mõtlemise – või, miks mitte,  kandilise ja mitmevormilise „tõe” vahel.

     

  • Pealelend: Märt Hunt

    Sirp

    Märt Hunt: Sellel nädalavahetusel panevad  vanalinna helisema väikesed muusikud 15 riigist. Käimas on rahvusvaheline konkurss „Noor muusik – Tallinn 2009”, kus osalevad 8–13aastased viiuli-, tšello- ja klaveriõppurid. Peale Euroopa maade esindajate on sel aastal osalejaid Lõuna-Aafrikast, Koreast ja Hiinast. Võisteldakse kahes vanusegrupis: 8–10- ja 11–13aastased, toimumiskohtadeks on Mustpeade Maja, Õpetajate Maja, muusika- ja teatriakadeemia ning Estonia kontserdisaal. 

    Noori interpreete hindab kümneliikmeline rahvusvaheline žürii, kes konkursi viimasel päeval annab osavõtjatele ka meistriklassi tunde. Konkurss täidab mitut eesmärki. Kõige tähtsam on klassikalise muusika väärtustamine noorte hulgas ja pilliõppijatele väärika stiimuli andmine. Oluliseks oleme pidanud ka Eesti heliloojate muusika levitamist maailmas. Sel korral on läbivaks heliloojaks Timo  Steiner, kelle palu mängivad kõik 11–13aastased osavõtjad. Väga rõõmustab, et meie konkurssi toetab mitu Eesti kunstnikku. Nii oleme saanud kinkida auhindadeks võitjatele püsiväärtusega töid, mida vaadates tulevikukuulsustele meenuvad pingelised võistluspäevad ajaloolises Tallinnas. Loodame, et vaatamata meile saabuvatele väga tugevatele võistlejatele jääb osa auhindu ka Eestisse.

    On ju meilgi  heal tasemel mängijaid Tallinnast, Tartust, Ida-Virumaalt ja Keilast. Kõikidel noortel instrumentalistidel on võimalus esineda mitmel kontserdil, osa neist mängib Tallinna gümnaasiumides omaealistele. Konkursi teeb hinnatavaks professionaalse orkestri kaasamine teises voorus ja lõppkontserdil: tänavu saadab finaliste Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi juhatusel. 

    Avalikke kontserte linnarahvale on kolm: 4. aprillil kell 18 viiuldajate ja tšellistide kontsert Mustpeade Majas ning pianistide kontsert EM TAs (sissepääs tasuta) ja 6. aprillil kell 18 laureaatide kontsert koos TKOga Estonia kontserdisaalis (pääse 25 krooni, piletid eelmüügil kontserdisaali kassas). Noorte virtuooside mäng Tallinna Kammerorkestri saatel on kindlasti tore elamus igas vanuses muusikasõbrale.  

  • Balti näitlejad natside ja rüütlite vahel

    Aarne Ruben

    Üle kolmekümne aasta on Nõukogude massiteabevahendid tootnud vene rahva kangelasliku võitluse lugu Suures Isamaasõjas. Venemaa on selleks müüdiloomeks rakendanud oma parimad jõud nii kirjanduse kui filmikunsti vallas. Nüüdne film „Fritsud ja blondiinid” annab sellele kõigele vastulöögi ja paljastab venelaste võõraviha põhjused. Nõukogude filmis Balti näitlejatel ei lastud isegi rahulikult süüa, nagu näitab filmi ühe peategelase, Uldis Lieldidžsi kirjeldatud juhtum pelmennaja’s. Ka söögi ajal pidi rahvas teda tingimata fašistlikuks okupandiks sõimama.

    On tõesti õnnestunud leid, et filmi peakangelaseks on tehtud just lätlane Uldis Lieldidžs, mees, kes on hävitanud kogu oma arhiivi, kuid ei kahetse midagi. Just talle on antud kõige rohkem osatäitmisi veneaegsetes teisejärgulistes sõjafilmides. Korraks paistab ka film võtvat positsiooni, just nagu oleksid Balti näitlejad ise süüdi, et nad müüti tootsid. Lieldidži pannakse ülekuulamise alla, tema poole suunatakse lambid ja Mart Sanderi hääl pärib: „On see ikka tõesti tõsi, et te filmides kordagi inimeste poole ei tulistanud?”.

     

    Fatalist ja kurva kuju rüütel

    Kaamera saadab Lieldidžsit ka Anapa filmifestivalil, kus ta mõtiskleb varjukülgede üle, mis saadavad meie olemist siin planeedil Maa. Mehe arutlustest selgub väga huvitav filosoofia: need on ise õnnetud, kes omale vaenlasi otsivad. Fašiste pole suurt kunagi olemas olnud, vaid mõned Mussolini sõbrad olid fašistid. Sevastoopoli delfinaariumis elavad lõbusad delfiinid on aga inimeste arengust kaugel ees, meie „eetikat” ei anna nende eetikaga võrreldagi. Lieldidžs arvas, et raudse eesriide kokkuvarisemisega läks midagi paremaks, aga selgub, et ei läinud. Inimesed on ikka sama väiklased kui ennegi.

    Lieldidžs on fatalist ja kurva kuju rüütel: ühel päeval tegi ta kõigega lõpparve ja töötab nüüd öövalvurina ühes plaadipoes. Aga 2004. aastal tuli lätlasele uus kiusatus: pakkumine mängida SS-last Fortnerit teleseriaalis „Punane kapell”. „Mis nad mulle ikka teha saavad, ega nad minu renomeed ju ikkagi ei purusta,” võis lätlane mõtelda ja nii ta siis mängiski välja selle Saksa luure agendi, SS-Sonderkommando kuju, kes pidi purustama Nõukogude välisluure rühma „Punane kapell”. Mõnda teist baltlast, näiteks Algimantas Masiulist, ei ole vene kino siiamaani unustanud, maestro saab endiselt ahvatlevaid pakkumisi, mida ta juba ammu enam vastu ei võta.

    „Balti näitlejad moodustasid grupi, kes ei saanud peaaegu kunagi tööd esmaklassiliste režissööride juures,” on kurtnud Juozas Budraitis. „Nad pidid kogu aja kehastama fašiste ja miljonäre. Minule ei antud ainult fašistirolle teha, aga oli inimesi, kes tegid neid kogu aeg, Algimantas Masiulis näiteks. Päris kahju hakkas neist.”

    Fašistide kehastamine oli Balti näitlejate puhul muidugi vaid asja üks külg. Sergei Tarassov pakkus neile järjekindlalt hoopis õilsate rüütlite (ka välismaalaste!) osi ajaloolistes lastepõnevikes, mis mõjutasid palju tollaste laste maailma. „Ballaadis õilsast rüütlist Ayvengost” (1983) mängisidki ausaid rüütleid rõhuvas enamikus leedu näitlejad; Masiulise kutsus Tarassov tagasi kaks aastat hiljem, oma „Musta noolde” (1985). „Polnud mingit mõtet anda välismaalaste rolle näiteks gruusia näitlejatele,” kirjutas keegi kusagil venelaste filmifoorumis.

    Uued „lurjused”

    Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on baltlastest näitlejad valdavalt keeldunud välismaa lurjuste osi täitmast. Sellele tühjaks jäänud ambrasuurile viskus nüüd peaaegu ainsana venelaste oma näitleja Aleksandr Rapoport, kes mängis tänu oma heale võõrkeelteoskusele CIA ülemat („Peeglisõjad”, 2005) ja salakavalat finantshaid („07 vahetab kurssi”, 2007). Veebilehekülje „Antikangelane kaasaegses vene filmis” andmetel on tõsine antikangelane ka Aleksei Polujan, kellest ka Arbo Tammiksaare filmis „Fritsud ja blondiinid” piisavalt juttu on.

    Nimelt astus Polujan vastupidise sammu Balti näitlejatele: nõustus täitma Vene sõduri-vägistaja osa sakslaste filmis „Anonyma – eine Frau in Berlin”. Neil päevil on see film jõudmas vaatajate ette. „Venna” üht staari Polujani tabas selle tembu eest Venemaal kriitikalaviin: „Polujan, me maksame sulle, et sa Saksamaa filmivõtetel kaasa ei teeks”, „Sellised reeturitest lurjused nagu tema pole ära teeninud mitte üksnes karistust, vaid ka avaliku hukkamise, et teistel ei tuleks mõttesse Venemaad ära anda”, „natsid võtsid maha pronkssõduri, aga Polujan elab nende juudaseeklite eest”. Polujan ise ei pidanud seda teemat üldse kõneväärseks, vaid reageeris sellele nagu Tõnu Aav filmis: „Roll on roll, olgu ta või võõrast keelt kõneleva oma”.

    Ajuti tundub juba, et nii paljude venelaste suurimpeeriumi-ihalus on muutunud täiesti retsidiivseks. Nõukogude Liidu lagunemisega kaotas moolok suuri tükke ja nii mõnelgi on seda raske üle elada. Ka Arbo Tammiksaar seob oma filmis osavalt toonased Balti näitlejad ja praegused vene kogukonna vandaalid. „Fašistõ! Fašistõ!” karjuvad kinolinal agressiivsete vene noorte karjad, samal ajal aga ilmuvad ekraanile Lieldidžsi, Lumiste, Banionise, Aava, Budraitise, Järveti, Petkevičiuse, Luige, Masiulise, Tomkuse jne pildid. Need oleksidki siis need inimesed, kes on aastakümneid hoolitsenud meie kohta käivate stereotüüpide loomise eest. Aga nad ei ole süüdi: paljude jaoks olid SS-laste rollid võimaluseks anda vaenlaselegi inimlik psühholoogia. Mille kohta ütleb Tammiksaar: „Tekib ootamatuid vastasseise, kui näitlejate algatusel hakkab antikangelaste kujutamisse tekkima inimlikkust ja psühhologiseeritust. 1973. aasta filmis „Blokaad” Juozas Budraitise kehastatud Hitleri adjutant major Dannwitz on „inimnäoline fašist”. Ta koguni kasvab ümber pärast raskeid hingelisi läbielamisi…”

     

    Venemaa tööstusharuks on natsielementide otsingud Tallinnas

    Stereotüübist tekkis ka konflikt „Fritsude ja blondiinide” levitajate ja Tallinna linnavalitsuse vahel, mis aga kohe lahenes. Nimelt soovitas üks linnaisadest muuta linateose reklaamplakati kujundust: Saksa kiivriga tegelase asemel oleks sinna tulnud imeilus blondiin. Muudatusi oli linnaisadele vaja selleks, et Vene propagandamasin ei saaks Saksa kiivris tegelase reklaami 9. mai paiku kohe ära kasutada. Venemaal on tekkinud omaette tööstusharu, mille sisuks on otsida Tallinnast natsismielemente. Niisuguseid solvanguid ei ole vaja linnale, kes 2011. aastal pürgib Euroopa kultuuripealinnaks.

    Sa võid kõnelda ükskõik mida, selle heledapäise nähvitsa jaoks, kes mitme Vene telekanali ülesandel pronkssõduri juures ja mujal reportaaže tegi, jääd sa ikka ja alati paadunud fašistiks. Ta teeb kõik selleks, et leida „fašismi” ka sealt, kus seda pole kunagi olnud. Jekaterina Zorina laseb filmida looduse poolt kiilaks jäetud kaitseliitlasi ja esitab seda Venemaa publikule kui „SSi rünnakrühma”. Ta laseb mitmel eestlasel öelda sõna „riik” ja toimetab siis heliliselt öeldut, et see paistaks kui Reich. Tüdrukud mängivad asfaldil keksu, aga ma olen täiesti kindel, et Vene TV-kanalite jaoks töötav näitsik on valmis isegi osa ruutusid maha nühkima, et kriidiga asfaldile joonistatu paistaks haakristina.

    Ja muide, Tallinnast võib ju veelgi leida „fašismi” nende telekanalite tarvis. Pirita tee ja vana Narva maantee vahel on haljasala, millel on korralikult ruutudesse külvatud erivärvilised lilled. Teatud nurga alt on võimalik seda filmida niimoodi, et lilled paistaksid haakristina. See on kollektiivne ajuvaba imperialismihüsteeria, mis praegu osa venelaste teadvuses toimib, ja leidub küllaldaselt poliitprostituute, kes on valmis seda hüsteeriat ka kõige väiksemate summade eest teenindama.

    Mart Sanderi arvates oli kõige keerukama psühholoogiaga nats, nn natsi-Hamlet füürer ise. Kuid nõukogulikus kino kunstis ei ole seda ideoloogil
    iselt nii olulist rolli baltlastele usaldatud. Seal mängis seda alati Saksa DV näitleja Fritz Dietz, kel muid filmiosi peale Hitleri praktiliselt polnudki. Nagu Mihheil Gelovani mängis filmilinal alati Stalinit. Muidugi ei süüdistanud Dietzi Saksamaal vist keegi, et ta kisub sakslaste maine alla.

    Samasse tüürib oma jutuga filmis Tõnu Aav. Mängides Saksa ohvitseri, kes hukkab partisane, satub ta Berliinis reaalsete sakslaste peale, kes on väga imestunud selle üle, mida Nõukogude näitlejad Saksamaa pealinnas teevad. „Mängime Saksa ohvitsere,” vastavad näitlejad. Sakslased imestasid väga ja väitsid, et sovetid ei taipa ju midagi eht sakslase psühholoogiast ja „mis nendest vanadest asjadest ikka nii väga välja tuua”. Hitlerist aga teab ehtne sakslane, et tema kohta võib juba öelda kõike, süüdistada teda ka sellistes pattudes, mida ta reaalselt sooritanud polegi. Sest Hitleri kangelaslikkusest ei ole saksa kultuuris midagi järel: ta oli lihtsalt madu, keda nemad olid oma rinnal soojendanud. Ja just sellepärast jäi Fritz Dietz ka kriitikata.

    „Fritsud ja blondiinid” on väga hea ning ajalooliselt korrektne film, mille paradoksaalsel kombel teeb veetlevamaks just Uldis Lieldidžsi isiksus. Küllap polnud eriti kerge teda nii rasketele küsimustele vastama saada.

     

     

     

  • Kõik see pisike ja hiiglaslik, millest elud tehtud on…

    Andra Teede

     

    Oskar Tanner (kodanikunimega Lembit Rattus) alustas 1975. aastal Pioneeri ja Tähekese ühistoimetuses, edasi tulid Rahva Hääl, TMK, Sõnumileht. Pedagoogi-, kirjastaja-, toimetaja- ja tõlkijaametit on ta pidanud aastakümneid. Ja kui temalt küsisin, et mitme raamatu tegemisel siis kokku käpp sees olnud on, vastas ta pärast korralikku mõttepausi, et no sadakond ikka. Aga sada on selline ümmargune tagasihoidlik number.

    Hiljuti avaldas Tanner romaani “Mai lõpus õitsevad sirelid”. Kui mõne sõnaga öelda, siis räägib see koolipoiste elust viiekümnendate keskpaiga pealinnas. Aga see raamat on liiga suur, liiga tähtis ja terav ja mahukas, et sellest mõne sõnaga rääkida. Siin on koledat tõde ja ilusat muinasjuttu, liiga kiiret suurekskasvamist ja lapseksjäämist ja koolipoisi esimest armastust ning kõike seda muud pisikest ja hiiglaslikku, millest elud tehtud on. 

     

    Paratamatu

     

    Sireliraamatu kirjutamine algas juba tükk maad enne eelmise sajandi lõppu, aga 1986. aastal, kui Krossi “Wickmani poisid” trükivalgust nägi, jäi juba osati perioodikas ilmunud käsikiri sahtlisse, sest Tannerile tundus, et kui ajalooliste romaanide suurmeister on juba kirjutanud täies mahus raamatu peaaegu samal teemal, pole temal seda teha enam mõtet. Pooljuhuslikult jõudis Tanner aga kümmekond aastat hiljem oma loo juurde tagasi ja viis kord alustatu lõpuni.

    Mulle ei meeldi, kui kahte teost või kirjanikku (Kenderi-Henno lõputu jant näiteks), kes tegelikult täisväärtuslikult teineteiseta hakkama saavad, liialt võrreldakse või seotakse. Aga eks sellest tule paratamatult rääkida, autor isegi kutsub rääkima, sest esimese hooga tekib ikka küsimus küll, et kas “Mai lõpus õitsevad sirelid” näol on tegemist “Wickmanni poiste” järjega. Samasugune elitaarne poistekool vaid veidi hilisema ajastu Tallinnas ju. “Järg ei ole see kindlasti mitte,” vastab küsimuse peale autor, “sest ma ei tea ainsatki tegelast – ka õpetajaskonnas mitte –, kes neid mõnelgi määral ühendaks. Need tegelased, kes “Sirelites” toimetavad, on mõnevõrra nooremad kui Wickmani poisid. Nii et järgmine põlvkond küll, kuid mitte seadusjärgsed pärijad. Mis aga puutub sidemesse, mis kahes raamatus mõnes paigas läbi kumab – kui kumab? –, siis pole vist mingil kindlal ajaperioodil kaht sellist kooli, mille poisid ja tüdrukud ei teeks aeg-ajalt vigureid, mis on omavahel äravahetamiseni sarnased.”

    Ja tegelikult ju ongi nii, et ega see inimene väga keeruline loom ole, tema trikid kipuvad ikka korduma, seega sarnanevad ka paratamatult lood, mida neist rääkida saab. Vot nii, sellega on siis ühelpool.

    Kõiki Tanneri varem ilmunud raamatuid (“Sõnakuulmatud” aastal 1982, “Hüvastijätt” 1985 ja “Poisid” 1994)  on nimetatud lasteraamatuteks; lastekirjanikuks tituleerib ka “Eesti kirjanike leksikon”. Ja ka “Sirelite” tabavalt lühikesteks peatükkideks vormitud poisikeste poolt korda saadetud krutskid, nagu hulkuva peni kooli vedamine või punalipu lihtsalt kiusu pärast vardast mahatirimine, võivad tunduda olevat tõesti mõeldud noortele lugemiseks. Aga leheküljeliselt kuskil esimese veerandi lõpus hakkab lugu koos peategelase Jannoga küpsema. Kui isa on nõukogude võimu vastase tegevuse eest kaugele Siberisse viidud ning kaadris ema ja õe näol kaks naist, kel mehe tuge vaja, kui kodukant on kümne aasta tagusest pommitamisest ikka veel sandistatud ja esimene su südamesse sisse söönud plika seda tükkhaaval murdma hakkab, pole lihtsalt mingit muud võimalust, perekonna pesamunast peab saama mees majas. Ja reisi lõppu jõudes pole enam kahtlustki, et raamatut võib soovitada kui tahes soliidsele-tõsisele lugejale.

     

    Ajaloost ja armastusest

     

    Tanneri stiilis on tunda gailitlikku rahu, ta jutustab liigselt oma arvamust, hinnanguid peale surumata ning hukkamõistmiseta, mida tegelikult võiks oodata, arvestades, et kirjanik on tegelastest viiskümmend aastat vanem. Samas pole tunda liiga külma ja ajaloolaslikku seletamist, kuigi ajaloo edasiandmisel on väga suur osa selles tervikus. Teine tähtis pool, nagu igas loos, on loomulikult armastus. Aga nagu muudel inimloomatrikkidel, ei saa sellelgi väga palju variatsioone olla. Üks armastab rohkem, teine vähem või üldse mitte või teistmoodi, keegi saab haiget, keegi mitte, või vähem, või teistmoodi. Autor püstitab ka lugejale küsimuse, et kumb on siis tähtsam, kas armastus või ajalugu. Ma arvan, et sellele ei tohigi vastata; oluline on see, kuidas need eluks, looks põimuvad.

    Mis mulle raamatu puhul kõige rohkem rõõmu tegi, oli see, et “Mai lõpus õitsevad sirelid” on tubli tänase Eesti kirjandusmaastiku parandus. Palju sa ikka oma kaasaegsete kaasaegsetest tegemistest loed, lõpuks oleks vaja vaheldust. Tanner toob selle, ta ehitab väga autentse süvanõukogudemiljöö nii dialoogis (“Tohoo till ae…”) kui kas või taustaks mängivas muusikas ja kirjanduslikes tsitaatides. Ta pakub meile praeguse tagajärjetu ja mõttetu seksi asemel (mida igast meelelahutuskanalist pritsitakse) õrnakest suudlusstseeni lumisel Toompeal. Ja klubiplägakultuuri asemel on korralikud tantsupeod, millele eelnevad tantsukursused ja järgneb enesestmõistetav neiu kojujõudmise pärast muretsemine. Ka tegelased on usutavalt ja ka lugejale (näiteks minule), kel pole okupatsiooniaastatest, rääkimata siis sajandi keskpaigast, ühtegi reaalset mälestust, samastutavalt välja joonistatud. Ja kuna kirjutatu on suurel määral tõestisündinu (“…kuigi tegemist pole kroonikaga, on suurem osa sellest, mis kirjas, tõsi,” seletatakse eessõnas), on poksitrennis kohatud Loobi Unnist lugedes ohutu tunne, et meile ei valetata. Ja ei valetatagi. Küllap ka muus osas mitte, kuigi päris päevik see raamat samuti ei ole. Aga see on kirjaniku jaoks piisavalt tähtis olnud, et kahekümneks aastaks hõõguma jääda. Ning ma usun, et saab ka lugejale tähtsaks.

    Seega ei leia ma suurt põhjust keerutada: Oskar Tanneri “Mai lõpus õitsevad sirelid” on üks selle aasta toredamaid leide.

     

  • TEATRIAASTA AUGUST KUULUB UUTELE TEATRITELE

    K?ud Rait Avestik

     

    Margo Teder:

    kõige suurem pluss on ise otsustamine

     

    VAT-teatri juht Aare Toikka on öelnud TMK hiljutises intervjuus, et “konkreetselt toimus VATi praeguse koosluse formeerumine nõnda, et kui kuskil 1993 – 94, kui ma sain aru, et edasiminekuks on vaja uut truppi, panin ma silma peale ühele sel ajal alustanud Rudolf Allaberdi kursusele Pedas ja 1997. aastast on meil põhitrupis Margo Teder, Tanel Saar ja Janek Sarapson. 10 aastat on nad seda teatrit nüüd teinud ja see teater on nüüd nende nägu.” Oled sellega nõus, et teie nägu?

    Nojah. Tegelikult esimene kokkupuude oli meil VATiga juba 1995. aastal, kui tegime ühte Merle Karusoo lastelugu “Sünnipäev ehk Kuskil konkus siinsamas”. Aga meie nägu… Raske vastata, aga eks ta ole nii küll selles mõttes, et me kolmekesi oleme olnud ainsad poisid, kes on olnud VATis palgalisel tööl näitlejatena. Ja on loogiline, et me mängime enamikus tükkides ja mõnedes ainult meie mängimegi. Aga Toikka mõtles vahest ka seda, et oleme mõjutanud siin ka teatud protsesse, algatanud lavastuste sünni jne. Näiteks “Kalevipoeg” on puhtalt meie algatus, kuna meil olid juba kooli ajal lavastaja Markus Zohneriga head suhted.

    Ja see nägu on kindlasti ka selles mõttes meie nägu, et oleme alati tahtnud teha ja teinud ka seda, mis on meile endile meeldinud.

     

    Milline oli sinu ootushorisont VATi suhtes, mida kumas ja kuidas tegelikult on läinud?

    Ma ei mäletagi täpselt, aga mäletan, et esimese asjana juba teatrisse tööle tulles  kumas Merle Karusoo lavastus “Laste riskiretk” (tegelikult oli esietendus ju alles 1998) ja see oli väga huvitav igatahes. Et saime pärast kooli kohe Karusooga tööle hakata. Aga kuna olime juba VATiga kokku puutunud, siis teadsime ka seda, et on palju ringisõitmist ja lastele esinemist. Aga juba siis oli suur soov liikuda ka noortele tehtava teatri suunas, tegeleda noortepublikuga. Ja kuna vähemalt minul oli selle vastusuur huvi, siis hakkasime koos Tiina Rebasega 1999ndal korraldama noortefestivali “Vägivallata noorus”, mis oli nagu selline lisategevus, millega jõuda noortele lähemale. Ja jõudsime ka. Ning sel eesmärgil hakkasime tegelema ka foorumteatriga. Aga kümme aastat tagasi ma kindlasti ei kujutanud ette, kuhu ja kelleks või milliseks ma kujunen. Samaks on jäänud aga suur tahe teha. Ja miski ei ole kergelt tulnud, oleme läbinud väga raskeid perioode. Oleme alati tahtnud teha natuke teistmoodi, kui muidu teistes teatrites tehakse.

     

    Mis on sinu arust VATi edu pant, et kahekümne aastaga on tõustud peaaegu mitte millestki ikkagi oluliseks teatriks nii kodu- kui välismaal?

    Ma arvan, et esiteks mängivad selles suurt rolli Aare Toikka ja Tiina Rebane, et nad pole kunagi jätnud jonni. Nad on alati tahtnud head teatrit teha ja paigal pole oma otsingutes veel tammunud. Ja samasugused on ka meie kolme soovid ja eesmärgid, vahest on seegi üks nii-öelda edu pant. Oleme alati tahtnud rohkemat, võib-olla sellepärast oleme teinud ka kõrvalt asju. Nüüd see kõrvalttegemise tahe enam nii suur muidugi ei ole, sest meil on ka VATis piisavalt huvitavat tööd.

     

    VAT on (ikka veel) suure osa inimeste jaoks ainult lasteteater. Kas tänase seisuga ei saa aga juba väita, et olukord on pigem vastupidine?

    Aastal 2006 on nüüd tõesti raske VATi nimetada lasteteatriks, mul on isegi raske üles lugeda lavastusi, mis meil mängukavas veel lastele on. Ja väga hea see minu arust ei ole. Me eksisteerime juba aastaid kui repertuaariteater ja sellepärast tuleks ikkagi teatrit teha kõigile. Aga lastetükke on meil järjest vähem ja ei teagi, kas see arv suureneb.

     

    Miks see siis ei suurene?

    No meil on väike teater ja kõike lihtsalt ei jõua teha. Eks see oleneb ka meie tahtmistest ja eks oleneb ka sellest, kuidas riik suhtub lasteteatrisse ja selle tegijatesse. Aga uuel hooajal mängime veel kindlasti põhikoolile suunatud lavastusi “Pál-tänava poisid” ja “Kivid”.

     

    Millised on kõige suuremad põhimõttelised kooskõlad ja ebakõlad või plussid ja miinused, mis väiketeatri töölist ähvardavad? Kuidas teil VATis läinud on?

    Kõige suurem pluss on muidugi ise otsustamise võimalus. Kuna meid on siin nii vähe, siis me otsustame kõike koos, mida me teha tahame ja mida me teha ei taha. Keegi ei sunni midagi peale ja see on väga oluline. Meil pole siin suurt teatripoliitikat, me liigume lavastusest lavastusse. Suur miinus on muidugi tehniline külg, tehnilised töötajad, sest neid on lihtsalt liiga vähe. Kuna meie tükid on läinud ka suuremaks ja keerulisemaks, siis üks-kaks inimest ei jõua lihtsalt seda tööd ära teha. Siiamaani on pea kõikidel töödel olnud ainult üks inimene, Raul Õitspuu, kes on valgustaja, helimees, teeb dekoratsioone ja mängib ka vabadel hetkedel pilli. Vot seda miinust, et üks teeb kõiki töid, me püüame nüüd natuke leevendada.

     

    Väiksel loomingulisel kollektiivil on omad plussid, aga kindlasti ka omad hädad…

    Jah, see oleks tõesti katastroof, kui meie kollektiiv olekski ainult meie kolmekesi. Aga nagu on ka teada, teevad suuremas osas lavastustest kaasa ka teised näitlejad teistest teatritest või mujalt. Ja selles mõttes meil trupp ju nagu liigub kogu aeg, mõned jäävadki püsivamalt siia. Selline verevahetus on väga oluline, sest kui trupp koosneks kümme aastat ainult kolmest näitlejast, siis läheksid nad lihtsalt peast segi.

     

    Toikka on öelnud, et tema lavastab selliseid lugusid, mis teda isiklikult puudutavad. Kui suur on VATis lavastatud lugude puudutavuse protsent sinu puhul ja kui oluline üldse on, et lugu näitlejat puudutaks?

    No see on absoluutselt oluline ja selles ongi väiketeatri õnn, et me saame mängida ainult selliseid lugusid, mis ka näitlejaid puudutavad. Meil sellist nalja ei juhtu, et Toikka surub meile peale mingeid oma kiikse. See peab ikka ka meid kolme huvitama. Arutame lavastatava asja läbi ka siis, kui me kolm seal isegi ei mängi.

     

    Viis aastat tagasi saite endale oma teatrisaali. Kuidas on mõjunud see näitlejatele?

    Selline asi nagu oma saal on ikka tähtis asi. See on nagu oma kodu, kodusem on olla. Annab kindlustunde ja teeb teatri nagu ka teatrimaks. Nii see paraku ikka on, et maja on oluline, ka loomingulise koha pealt on see oluline. Inimesed saavad vanemaks, ka meie, läheme mugavamaks, vahest isegi mingis mõttes laisemaks. Oma saali puhul sa oskad mõelda, sest sa tunned seda, siin ja siia on lihtsam asju välja mõelda. Näitleja elu on siin natuke lihtsam.

     

    Kui palju ise käid teatris ja miks?

    No kui kutsutakse, siis ikka lähen. Aga tegelikult on see nii: VAT sõidab väga palju välismaal ringi ja umbes 80 protsenti minu teatrikülastustest jääbki välisfestivalidele. Tahaks ikka käia siin ka rohkem teatris, aga ei tea jah, kuidas need asjad nii läinud on, et ma teatrit just tihti ei külasta… Tanel Saar käib minust palju rohkem teatris. Ma olen muidugi nõus, et kolleegide töödega tuleks ikka kursis olla ja meie kontor tegeleb ka teatripiletite hankimisega.

     

    Tavapärase teatritegemise kõrvalt oled tegelenud ka muude esinemistega…

    Jah, meil on näiteks action-group, millega esineme vist isegi veel pensionieas. Peale meie kolme kuulub sinna veel üks meie kursusekaaslane peda näitejuhtimisest. Tegime estraadisõud ja hakkasime peale juba kooliajal, sest esinemistahtmist oli nii palju. Ja see  tahtmine lükkas tagant ka foorumteatrit ja festivali “Vägivallatu noorus”.

     

    Oledki ka teada kui üks foorumteatri aktiviste Eestis. Anna üks praktiline nõuanne: kas ja kuidas oleks võimalik foorumteatri vormis lahti või kokku mängida see tsirkus rahvusraamatukogu ees? Vahest saaks just tänu sellisele teatrivormile leida parima lahenduse
    pronksile ja politseile?

    Jaa. Seda võiks teha. Foorumteatril on muidugi erinevaid vorme. Mind on huvitanud just see, kus on lugu sees. Näiteks lugu, kus oleks sees klassikaline armukolmnurk. Ma püüan mõelda, milline see lugu võiks olla sinu antud situatsioonis… Et üks poiss hüppab seal üle lindi, politsei püüab ta kinni ja annab peksa ja hirmus konflikt ongi olemas… Peaasi, et selles loos oleks peategelane. Kes see peategelane on, pole enam oluline, olgu ta Isamaaliidust või keegi venemeelsest erakonnast. Siiski läheks see lugu üsna aruteluks, tegevus jääb seal tagasihoidlikuks. Sellist lugu saaks teha küll, aga minu huvi on lihtsalt natuke teine – mind huvitab just tegevus. Poliitiline teater mulle ei meeldi. Ma ei saa üldse aru, miks seda poliitikat meil nii palju on, meil pole inimesigi nii palju…

     

    Millised on olnud silmatorkavamad muutused viimase kümne aasta jooksul sinu kunstnikuelus?

    Paratamatult olen ma tähele pannud, et on toimunud edasiarenemine. Mõtlemine on muutunud.

     

    Kas Eestisse oleks veel vaja või kas mahuks uusi teatreid? Millised need peaksid olema, et elada vähemalt 20 aastat?

    Kui keegi tahab teatrit teha, andku aga minna. Olgu ükskõik kui palju. See on hea, kui neid on palju. Kui aga teater luuakse ainult rahateenimise eesmärgil, kui sellise teatriga käiakse lapsi kiusamas, siis parem ärgu sellist teatrit olgu. Näiteks noored, kes tulevad teatrikoolidest, nad on nii indu täis, et võiksid vabalt uusi teatreid luua.

     

    Näiteks Rändteatri…

    Jaa, see on päris hea mõte.

     

    Kuidas meie teatrikriitika on sinuga käitunud ja kuidas käitud sina temaga?

    No ükskõik, kui palju näitleja pasundab, et teda kriitika ei huvita, huvitab see teda tegelikult ikka. Kui ta näeb kirjutist, kus temast kirjutatakse, haarab ta kiiresti sellise teksti järele. Teistmoodi pole võimalikki, kriitika lihtsalt puudutab näitlejat. Pealiskaudsed kriitikud on tõesti tüütud. Liiga sageli näeme lihtsalt ümberjutustust või lihtsalt reklaamitaolist teksti. Näiteks oleme ühel Peterburi festivalil saanud vene kriitikutelt sellise tagasiside, et siin sellist lihtsalt ei kohta. Nende põhjalikkus oli nauditav.

     

    Millist lavastust ja miks meenutad kõige soojemalt?

    Tänu väiketeatrile on meil olnud võimalus mängida suuri rolle, sellised võimalused tulevad lihtsamalt kätte. Meenuvad Rein Aguri lavastatud Shakespeare’i “Cymbeline” 1998. aastal ja “Henry V” 2000. aastal. Tänu Agurile saime aru, kui palju on Shakespeare’i tekstis mänguvõimalusi. Väga mulle meeldis mängida saksa kaasaegses tükis “Jumal on DJ”, mille lavastas sakslane Christian Römer 2001. aastal. Aga paraku jäi see suure tähelepanuta, sest see reality-värk on meieni jõudnud alles nüüd või paar aastat tagasi. Võib öelda, et see lavastus oli oma ajast lihtsalt ees. Natuke kurb on, sest praegu oleks see nagu rusikas silmaauku. Ja viimasest ajast meeldib mulle väga Peeter Raudsepa lavastatud “Vaenlase kosmeetika”, kuna see on  ka kahe inimese tükk, siis saab jälle ühte peaosa mängida. Sellest materjalist ja rollist olen ma tõesti vaimustuses. Ja jumal tänatud, et selle töö kohta pole ka midagi halvasti öeldud, sest muidu tuleks ju stress ja tuleks hakata kopajuhiks, mis on kusjuures väga tulus töö.

     

    Ma ei tea. Mul pole lubegi.

    No ilmselgelt.

     

  • Uitav kunst

    Andri Ksenofontov

     Maris Tuuling on tänulik Kaja Kärnerile, Heldur Viiresele ja Lembit Saartsile, oma suunajatele Konrad Mäe stuudios, kes õpetasid maalimist, mitte kunstnik olemist. Algul ajas see närvi kui koolmeistri tühimoraal, sest milleks pisendada seika, et kunstnik olla on cool ja hää. Tagantjärele tunnistab Tuuling, et õpetus oli õige.

    Maris Tuuling on flaneuse, kellele meeldib jalutada, ringi vaadata ja kogetut maalida. Talle sobib õlitehnika, aga akrüül see-eest ei haise koduateljees. Tuuling ei ole nende kunstnike killast, keda taandatakse tähtedeks, top-tabeli-tärnideks, taalriteks. Ent arvestades väikest tootlikkust ja kommertshuvi puudumist, on tal suur müügiedu. Olen ka ise värsketes koduinterjöörides tema töödele sattunud. Kui pilt on seinal ilus, siis levima hakanud arvamuse järgi peaks see olema kit? või Kits. Või on Tuuling hoopis värvilise kontuuriga Mikko?

    Ainus kiire ja eksimatu lahterdus on Tartu pallaslik koolkond. Sealt edasi juhatavad arvustajat virvatuled. Ehk ütleks ? modernistlik? Pre-postmodernistlik? Indrek Hirv leidis Tuulingu Klee klaastorukübarast (Postimees 9. VI 2003). Eero Epner otsib rada kunstniku uitamiste maastikus, lapates õrnalt motivatsioonide looritihnikut loomingulise köögi sahvris (www.haus.ee).

    Maris Tuulingu akrüülid saavutavad samasuguse läbipaistva mitmekihilisuse, mis on iseloomulik Nikolai Korma?ovi töödele. Iga loor või layer on veel üks lähenemiskatse kujutatavale objektile. Igas kihis kestab täiuse otsing värvisegamiskunsti unustatud vahenditega. Mõne kihi faktuur on kollaa?i kombel ajaleheväljalõigetest kokku kleebitud. Vahel jõuab kunstnik taotletud tulemuseni, vahel tuleb välja midagi muud. Kui ilmumata jäänud mõte on armas, siis võib seda mõnes teises pildis üritada.

    Maris Tuuling ei ole kunstnik, kes pilte värvituubist nii palju välja pigistab, kui hoogu jätkub. Tema pildid valmivad ükshaaval. Molbert ja pintslid on destilleerimisaparaat, mis muljeid ja nägemisnaudinguid mahukast mälupuhvrist raami villib. Tuuling armastab natuuri ning visandamist looduses. Ent maali sünniks vajab ta kohta ja aega, et mõtetega omaette olla.

    Sellist kraami võib võtta kui modernistlikku üldistust. Ühte pilti on koondatud talve-ere lumevalguse elamus köetud toas. Teise varakevadine pajuvõsapuna, mis palistab jõe- ja kraavikaldaid. Kolmandasse augustivalgus, mis suvekuumast ja -küpsemisest raskena mööda hoovi laiali valgub.

    Kui modernistlikud kunstiüldistused kujunevad tavaliselt iseväärtuseks, kunstniku märgiks ja stiilitunnuseks, siis Maris Tuulingu platonism püsib üldmõistete keelekasutuse tasandil. Sõna ?tool? ei sündinud selleks, et imetleda selle topelt-ood või elli kõla, vaid selleks, et seljatoega istet tähistada. Nii lähevad inimesed Tuulingu pildi ees vaidlema, et see kujutab just tema kodukvartalit äärelinnas. Kunstnik ise ütleb, et ta võiks olla realist, ent aeg on selleks liiga hõivatud ja ta ise pealiskaudne. Aga kujutav kunstnik on ta kindlasti. Talle meeldib süüvida Peter Bruegeli ja Vermeer van Delfti maalidesse, mis oleksid kui põgusad pilguheited uksest sisse või aknast välja. Keegi ei poseeri, vaid viibib oma konkreetses olukorras, valguses ja meeleolus. Nagu paberlaevukest ujutav poiss, kes peegeldab jõelainete laiska läiget. Konkreetsust ja äratuntavust lisab veel see, et keset kerget mudahõljumit triiviv lelu on ka päriselt, lõuendil, ajalehepaberist, mida galeriipäike Emajõe tempos kolletab. Maris Tuulingu stseenidel on see omadus, et need ei nõua mingit pingutust, et aimata, mis toimus enne ja kuidas käituvad pildil kujutatud inimesed edaspidi. Nagu elus, realistlikult.

     

     

     

     

  • Kutse näituse avamisele EKA G-s neljapäeval 18:00

    Gregor Taul

    Olete oodatud näituse avamisele neljapäeval, 18. märtsil 18:00, EKA G-s, Estonia pst 7 / Teatri väljak 1:

    NOT YET TITLED esitleb

    Mina, Oskar, tunnistan üles, et mina ei hakka homme kunstnikuks

    “9. jaanuaril 2013. aastal leidsin Facebookis sõnumi oma endiselt kooliõelt Liina Pääsukeselt, kes kutsus mind kohtuma enda ja oma sõbrannade Hanna Parmani, Keiu Maasiku ja Unga Ulenaga. Nad olid ühinenud parema kunsti tegemise nimel ning neil oli tulemas näitus. Mulle tahtsid nad pakkuda osa projektis, millest Facebookis ei söendatud rääkida.

    11. jaanuaril kohtusin von Krahli baaris tüdrukutega. Mulle tutvustati esmalt projekti top-secretlikku olemust ning seejärel ideed ennast. Idee seisnes selles, et nad tahtsid ühiselt uuesti sooritada sisseastumiskatsed EKA fotograafia osakonda, kus nad kõik ühel kursusel õpivad. Mind oli neil vaja kui nime, kellena sisseastumisdokumente vormistada, ja kui keha, kes neid katsetel füüsiliselt esindab – kõik ülejäänud vajalikud materjalid pidid tootmad nemad, s.o portfoolio, nõutud teadmised, eksamieessee, seeria “Inimesed tänaval” ja kunstiprojekti. Ma olin nõus projektis osalema.

    28. veebruaril registreerisin end SAIS-i keskkonnas sisseastujaks.

    PS. Tüdrukud tahavad tänada mind, et ma nende projektiga hea meelega kaasa mängisin.”

    Näitus jääb avatuks 2. maini

    EKA G on avatud E-R 9:00 – 17:30

Sirp