Toeta
Otsi

feminism

  • Fragmenteeritud keha kujutised

    Teet Veispak

    Tiit Pääsukese näitus ?figūra? G-galeriis kuni 16. X.

    Figūra. Kujund. Keha kujund. Kehasid on palju ja eripäraseid. On oma keha, on võõras keha. On objektkeha, on afektkeha, on tühi keha. On keha kujundid ja kujutised jne.

    Jäin mõtlema kehade üle, kui viibisin Tiit Pääsukese näitusel ?figūra?. Pääsukese maalidel on alati olnud figuurid. Kes ei mäletaks juba ammustest aegadest tema ?Punase kleidiga naist? (1974), ?Vaiket? (1978) või siis ?Poissi viiuliga? (1980). Teadupoolest võib seda kunstiajaloolist loetelu pikalt jätkata.

    Muidugi on Pääsuke aastatega muutunud; niipalju, kui suudan meenutada, tulevad fragmenteeritud kehakujundid tema maalidesse 1990ndate teisel poolel. Olgu siis oma või teiste tööde tsitaatidena. (?Tanuga tüdruk?, 1998; ?Varjus on enam?, 1998). See oli justkui esimene samm fragmenteerumise suunas, sest järgmisest, 1999. aastast pärineb ta iseseisev 16-osaline ?Fragmentaarium. Pea?. Päädib see praegusel näitusel veelgi ulatuslikuma fragmenteeritusega, 27 osast koosneva ?figūra?ga?. Nüüd on kõik lahti kistud: näeme sedagi, mis on naha all. Üsna muljetavaldav, mitte küll selles mõttes, et midagi sellist kunagi kusagil näha poleks olnud, vaid pigem ikka seepärast, et Pääsuke ise, kes arvas paarkümmend aastat tagasi, et ?inimeste puhul ei huvita mind mitte nende välimus ja selle mahamaalimine, vaid nad on mulle nagu vahendiks põneva pildimaailma loomisel?, kisub nüüd inimese väikesteks tükkideks. Ta mitte ainult ei tee seda, vaid ta ka kommenteerib oma tegevust. Õigemini küll mitte otseselt, avalikult ei räägi ta palju rohkem kui anatoom, kes ütleb, kui palju on tarvis formaliinilahust ühe või teise organi säilitamiseks: ?Mis on siis inimese keha kujutis? Selleks pole just palju vaja. Tükk lõuendit, on parem, kui on linane, ja liiter lahjat liimi. /—/ Siis veerand pudelit vaigutärpentini ? see ei vii värvidest nii palju väge välja, supilusikatäis pleegitatud linaõli hoiab pinna pehme, ja mõni tilk Sumatra rannikumetsade järele lõhnavat dammarlakki. Ja muidugi värve.?

    Avalikult Pääsuke ignoreerib selgitusi, otsekui kartes, et liigne lahtirääkimine võiks tema töid ülemääraselt ajaga siduda, tema maalide elu peaks aga kulgema üle aja: ?Seletus on see, mis seletab seda, mis näha või tunda on. Aga ikka läheb ta hoogu ja tahab hoopis ise selleks saada ja see olla, keda teos seletama või illustreerima peaks. Aga kuna seletust on raske meelde jätta, ununeb seletus ruttu. Maalid peavad siis seletamise sündimisi ja suremisi kogu aeg pealt vaatama?.

    Vaatamata tõsiasjale, et Pääsuke on sõnades pühendanud nii palju tähelepanu kehafragmentidele, on selle näituse paremad tööd hoopis suuremaformaadilised maalid. Ennekõike ?Vaade majakale?, siis ehk ka ?Tüdruk ja koer? ja ?Stseen kunstiajalooga?. Nendes transformeerub see väikene teadlik diskrepants värviharmoonias, mis Pääsukese maale on alati iseloomustanud, nauditavaks vaatamiselamuseks.

    Pääsuke: ?Olen oma lõuendeil ikka lavastanud, voolinud vormi, valgustanud ja varjutanud, imiteerinud ihuvärvi ja väsitanud võimalusterohkusega. Ihalenud inimesi ja imetlenud topiseid. Näidanud kujundeid ja väikseid pilte suurte sees, fragmente, katkeid ja tsitaate maalipindadel. Erinevaid, aga ikka samu pildist pilti, kuni need, kohtunud sellega, mis on alati olemas olnud, muutuvad äratuntavaiks?. Las siis praeguseks jääda nii. Mis edasi, seda näe

     

  • Ajaloolaupäevak “Ivan Julm” 20. aprillil kell 13Maarjamäe lossis

    Reti Meema

    Laupäeval, 20. aprillil kell 13 toimub Maarjamäe lossis (Pirita tee 56, Tallinn) järjekordne ajaloolaupäevak sarjast „Valitsejad Eesti ajaloos“. Ajaloodoktor Andres Adamson räägib esimesest Vene tsaarist Ivan Julmast.

    Võib olla harjumatu mõelda, kuid ka esimene Vene tsaar Ivan Julm (1530-1584) on üks neist valitsejatest, kes on Eesti ala kestvamalt valitsenud. Suurem osa Lõuna-Eestist ja Ida-Eesti olid tema võimu all pea veerandsada aastat, ülejäänud Mandri-Eesti mõne aasta vältel. Pääsesid vaid Tallinn ja saared. Ivan Julm oli väga vastuoluline valitseja, kelle ajal Venemaa laienes pindalalt ligi kaks korda, kuid selle rahvaarv vähenes samuti umbes kaks korda.  Tema valitsusajal kehtestati lõplikult isevalitsuslik riigikord, kuid õõnestati ühiskonna alustalad ning kõigest üks inimpõlv hiljem lagunes Moskoovia koost, et sündida pika kodusõja järel juba uue, Romanovite Venemaana.

    Maarjamäe lossi kinosaalis toimuvad laupäevakud keskenduvad probleemsetele sõlmpunktidele ja teemadele Eesti ajaloos, mis vajavad täiendavat uurimist ning on atraktiivsed ja huvipakkuvad ka avalikkusele. Kuuenda loengutesarja läbiv teema on “Valitsejad Eesti ajaloos”. Eestil on läbi ajaloo olnud väga eripalgelisi juhte, võimukandjaid ja valitsejaid, kes on mänginud maa arengus olulist rolli. Kõik nad väärivad põhjalikumat tutvustamist ja nende teod tänapäeva vaatekohast analüüsimist. Loengusarja jooksul valgustavad tuntud Eesti ajaloolased uuemaid uurimistulemusi ning annavad hinnangu eri ajastu võimuesindajate tegevusele.

    Sissepääs ajaloolaupäevakule on 1 euro.

    Ajaloolaupäevakud toimuvad kord kuus laupäeviti algusega kell 13 Maarjamäe lossis (Pirita tee 56).

    Järgmine ajaloolaupäevak toimub 25. mail 2013, mil ajaloodoktor Enn Küng räägib Gustav II adolfist.

    Toetuse eest täname Eesti Kultuurkapitali.

    Maarjamäe lossi juurde sõidavad bussid 1A, 5, 8, 34A ja 38, peatus Maarjamägi.

    Maarjamäe lossis on avatud Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“ ja Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“.

    Kõiki külastajaid ootab Stsenaariumi kohvik!

  • Liberaalse majanduse viletsus Eestis

    Ivar Raig

    Monetaristid: raha loeb

    Milton Friedman töötas koos oma Chicago kolleegidega  välja monetarismi majandusteooria, kritiseerides samas John Maynard Keynesi rahaturgude reguleerimist ja valitsuse sekkumist toetavaid majandusvaateid. Monetaristid on seisukohal, et turu toimimise kõige tähtsamaks elemendiks on raha, nende juhtmõtteks on, „raha loeb!”. Monetaristliku teooria aluseks oli kvantitatiivne rahateooria, mille järgi viib ringluses rahamass proportsionaalsele hindade muutumisele. Raha peamine funktsioon  on hindade taseme määramine. Friedman näitas, et kui väheneb rahahulk, siis järgneb sellele ka tootmise mahu ja hindade alanemine ja et kõik suuremad majanduslangused USAs viimase saja aasta jooksul olid seotud rahahulga vähendamisega keskpanga poolt või riigikassa vigadega majanduspoliitika kujundamisel. Ta leidis, et rahahulga suurenemine alandab kõigepealt protsendimäära, mis omakorda hakkab ergutama laenamist ja investeerimist ning  seeläbi kogu majandust. Viimane omakorda kutsub esile hinnatõusu, väheneb liigse raha hulk ja uuesti tõuseb laenude protsendimäär, mis hakkab jälle majanduskasvu piirama.

    Monetaristid rõhutavad, et riik peab kindlustama vaid ühe – tagama ettevõtlusele võimalikult soodsa keskkonna. Nad ei poolda sotsiaalsete eesmärkide püstitamist kriisis majanduse reguleerimisel. Majandust on vaja riigil juhtida vaid rahapoliitiliste meetmetega,  mis reeglina tähendab ka ettevõtjate maksude vähendamist ja riigi sotsiaalkulutuste kärpimist. Lisaks peab riik tagama, et käibel raha hulk ei tekitaks ülemäärast inflatsiooni. Sellepärast ei tohiks käibele lastava raha hulk kasvada aastas mitte rohkem kui 5% sõltuvalt majandustsükli faasist. Vaatamata sellele, et Eesti Reformierakonna juhtpoliitikud peavad ennast avalikult liberaalideks ja ettevõtjate huvide kaitsjaks,  pole nad suutnud oma lubadustest ja liberaalsest käitumisjoonest alati kaugeltki kinni pidada. Liberaalsete ideede elluviimist on takistanud näiteks ülimuslikud rahvusvahelised kokkulepped. Kuid hälbimisi liberaalsest käitumisjoonest on Reformierakond ka ise omal initsiatiivil ellu kutsunud (näiteks poliitiline eesmärk võtta kasutusele euro 2011. aastal on toonud kaasa kestvaid administratiivseid eelarvekulutuste piiramisi ja isegi maksude  (käibemaks ja aktsiisimaksud) tõstmisi.

    Selles Eesti majandusliku liberalismi viletsus seisnebki, et see on olnud poolik ja vastuoluline liberalism. Toetatakse küll ettevõtlusvabadusi, kuid valuutakurss on fikseeritult jäik (valuutakomitee süsteem) ning laenuraha intressimäära oma majandustsükliga sobitada ei saa. Selle asemel et monetaarsete meetmetega kriisis majandust ergutada, on Eestis euro nimel eelarvekärbete ja maksutõstmistega  raha majandusest hoopis välja pumbatud, mille loogiliseks tagajärjeks ongi olnud suur majanduslangus. Liberaalset ettevõtluspoliitikat pole toetanud liberaalne rahapoliitika. Veelgi enam, rahvusvahelist sekkumist turuprotsessidesse soovitakse isegi suurendada (mida EL rahaliidu Maastrichti kriteeriumide kõrvalekaldumatu täitmise püüe kahtlemata endast kujutab). Samas on teada, et majanduskriisiga on paremini hakkama saanud need riigid,  kes on säilitanud oma rahapoliitika (Poola, Tšehhi, Taani, Rootsi, Šveits, Norra jt). Lisaks on Eesti liberaalid aktsepteerinud Friedmani seisukohti valikuliselt, jättes tähelepanuta tema seisukohad ka euro suhtes. Friedman on korduvalt ettenägelikult hoiatanud, et euro kasutuselevõtt arenenud riikidega erinevas majandusarengu faasis vaesemates riikides toob tõenäoliselt kaasa pingete kasvu eurotsooni arenenumate riikide vahel ja kasvuraskused  uutes liikmesriikides. Eesti liberaale võib iseloomustada aga kui neodarviniste, mis väljendub selles, et inimesed on sageli pandud omavahel võistlema selleks, et olelusvõitluses saaksid tugevamad ja elujõulisemad peale jääda. Ühiskondliku positsiooni ja võimekuse mõõdupuuks on kujundatud majanduslik heaolu ja edukus. Levitatakse arusaama, et kui oled teistest rikkam, siis asud hierarhia tipus ja omad eliidina võimu nende üle, kes nii  rikkad pole. Need inimesed, kes on sündinud või sattunud vaesusse, peavadki sinna paratamatult jääma, nad saavad ka kehvema hariduse ja sealt edasi peavad hakkama tegema ka raskemat ning vähem tasustatavat tööd. See aga ei lähe hästi kokku liberaalsete põhimõtetega, et „kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed” ja „kõigile võrdsed võimalused”. Eesti liberaalid rõhutavad, et igaüks ise vastutab oma heaolu eest, üldjuhul aitab  riik neid, kes end ka ise suudavad aidata. Selliselt eitatakse Skandinaavia maadel levinud partnerlusühiskonna nn konsensuskapitalismi põhimõtteid ning püütakse mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest teiste inimeste ees. Ollakse arvamusel, et hõlmav sotsiaalpoliitika soodustab parasiitlust ja ülalpeetavust. Millegipärast lähevad aga investeeringud üha rohkem nendesse riikidesse, kus on kvaliteetset tööjõudu ja sotsiaalne kapital  kasvab. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse kultuurile, haridusele, arstiabile, sotsiaalabile, turvalisusele jms. Lootus, et vaeste ja puuetega inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole senini isegi majanduslikult headel aastatel leidnud kinnitust.     

    Ettevõte kolib mujale

    Kui riik oma elanikke hädas ei aita ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale teiste kodanike  huvidest või isegi kodanikkonna ühishuvidest, siis pole ju kodanikel riiki eriti vaja. Riigi lõid ja rajasid kodanikud ja elanikud, mitte aga ainult erafirmad. Eraettevõte, eriti veel, kui see on juba müüdud välismaalastele, ei hakka riigi suveräänsust kaitsma, oma tegevus kolitakse lihtsalt mujale, kus on turvalisem või soodsam tegutseda. Sellepärast mõjus õõnsalt riiklike huvide loosungi kasutamine ettevõtjatele uute privileegide läbisurumisel töötajate  arvel näiteks töölepingu seaduses. See lubab küsida, kes sellise mõtteviisi ja poliitikaga Eesti liberaalid mitte ei nõrgesta riigi stabiilsust ja majandust, kodanike kaasatust ühiskonda ja lõpuks kaudselt Eesti omariiklust. Eesti liberaalid on ehtinud end sõnades reformimeelsusega. Kuid tegelikult on tekkinud reformidest hoidumise suundumus või vähemalt nende edasilükkamine haldusreformi ja haridusreformi näitel. Reformierakonna justiitsministri  algatatud meedia riikliku reguleerimise ettepanekud pole aga kooskõlas liberalistliku maailmavaatega. Liberaalid taluvad teisitimõtlemist ja pluralismi. Kuid meie liberaalide mõned ideed on muutunud lausa dogmaatiliseks doktriiniks. Diskussiooni ja ametliku poliitilise joonega mittenõustumist ei peeta enam mitte tõe või kompromissi otsimiseks, vaid pigem võimu kahjustavaks tegevuseks, mis tuleb iga hinna eest maha  suruda. Halvustav ja välistav suhtumine on nii euroskeptikute kui ka nn „punaste professorite” suhtes, kes hoiatasid rahvussuhete võimaliku kriisi ja üha suurema kihistumise eest ühiskonnas. Meenuvad liberaalse peaministri enesekindlad väljaütlemised globaalse majanduskriisi algusaegadest 2008. aasta teises  pooles, et Eestit see majanduskriis märkimisväärselt ei mõjuta: Eesti majandus pidi piirduma kasvutempo aeglustumise ja nn „pehme maandumisega”.

    Tegelikkus tegi aga ühest kõige kiiremini arenenud riigist tänaseks Läti kõrval ühe kõige sügavamas majanduskriisis majanduspiirkonna maailmas. Kui enamik kriisis olevaid riike võttis kriisi võimalikult kiireks ületamiseks vastu ulatuslikke  meetmeid pankade ja teiste ettevõtete toetamiseks ning elanike toimetuleku abistamiseks, siis Eestis ei võimaldanud alternatiivideta väärtuseks kuulutatud usk õhukesse riiki ja turu isekorrastumisse neid meetmeid kasutusele võtta. Majanduse stimuleerimise meetmete vahetamine eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmisega on Eesti
    majandusele kaela riputanud veskikivi, mis raskendab meie edasiliikumist pikkadeks aastateks.     

    Vajame paradigma muutust

    Ka Eesti vajab majandusliku mõtlemise paradigma muutust, nii nagu seda on kogenud teisedki kriisis vaevlevad riigid üle maailma.  Väikeriikide võimalus keerulises kriisiolukorras ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on tunnistanud uusliberaalse majanduspoliitika vigu ja hakanud kasutama uus-keynesistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjeldamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud  ideoloogiast. Juba enne globaalse majanduskriisi kujunemist olid uusliberaalse majanduspoliitika suhtes hakanud kõlama üha tugevamad kriitikanoodid. Näiteks Naomi Kleini 2007. aastal ilmunud populaarne raamat „Šokidoktriin” näitab seda, kuidas majandusvabaduste suurendamine vabaturumajanduse arendamise sildi all on lõppenud hoopis vastupidisega. Nüüd oleme ka Eestis sunnitud tõdema, et  neoliberaalsed ideed oodatud viisil siiski ei toimi. Eestist on saanud vähem kui kahe aastaga Läti kõrval üks kõige suurema majanduslanguse ja tööpuudusega riik kogu maailmas. Tänaseks on globaalse majandussurutise ülekasvamine majanduskriisiks eelkõige neoliberaalse majandusega riikides seadnud küsimärgi alla kogu Chicago koolkonna pädevuse seletada tänapäeva majanduses toimuvat.

    Nobeli majanduspreemia 2008. aasta laureaat  Paul Krugman väidab, et neoliberaalide majandusmatemaatilised mudelid pole suutnud arvestada finantsmullide ja investorite emotsioonidega, majandusteadlased vaidlevad rohkem teooria, mitte aga praktiliste kriisis tegutsemise probleemide üle. Uusliberaalid jutlustavad majanduslangusest ja tööpuudusest kui majanduse vajalikust korrastumisest ja kohandumisest kõikvõimsa turuga ning peavad ka kinnisvaraturgu osaks efektiivsest  (täiuslikust) turust, kuigi viimane pole silmanähtavalt sama likviidne. Keskpankade (USAs Föderaalreservi) monetaarpoliitika tegelik võimekus majandust stimuleerida muutus mitmes riigis (Jaapan, USA) äärmiselt piiratuks, niipea kui intressimäär jõudis nulli lähedale, sest madalamat määra ei saa enam kehtestada. Pärjatud uusliberaalsete majandusteadlaste avastamata mullid ja Föderaalreservi kauase juhi A. Greenspani tegevus(etus) põhjustasid  ainult USAs jõukuse haihtumise 13 triljoni USA dollari ulatuses ja üle 8 miljoni töökoha kao. Majandusteadlased ja analüütikud on kaotanud selle kriisiga oma usaldusväärsuses rohkem kui kunagi varem ning seda ka Eestis. Usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud paljudel, kui mitte enamikul  majandusteadlastel märgata ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist, tõdeb Krugman ja lisab: „Ja eeskätt oli efektiivse turu teooria mänginud märkimisväärset rolli juba selle mulli tekkimisel” (vt Vikerkaar 2009, nr 12, lk 87). Kokkuvõttes tähendab see Chicago majandusmõtte koolkonna intellektuaalset kriisi ning majandusliku mõtlemise  paradigma muutumist (ja B. Obama võitu) läänemaailmas. Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega. Tänapäeva uus-keynesiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse. Turu iseregulatsioonivõimet peavad nad väga piiratuks. 

    Tänapäeval on pangad võtnud kasutusele mitmesuguseid uusi finantsinstrumente väärtpaberitega kauplemisel, mille üle libaraalid kaotasid igasuguse riikliku kontrolli. See võimaldas pankadel ja investeerimisfirmadel rajada mitmesuguseid petuskeeme. Nende vältimiseks edaspidi tuleks uus-keynesiaanlaste arvates nüüd kehtestada ranged riiklikud reeglid ja piirangud, et kaitsta kodanike ja äriettevõtete huve pankade ahnuse ja liigkasuvõtmise  eest. Kuid ka uus-keynesiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduse kriisist väljatoomiseks enam aidata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele ja ähvardab juba mitmeid riike pankrotiga. Kahtlemata on aga õige keynesiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust  pehmendada: investeerida ja luua töökohti siis, kui erasektor seda enam ei suuda teha. Kuid ka nemad pole suutnud ära tunda „mulle” ja võtta kasutusele meetmeid nende vältimiseks, pole osanud oma analüüsimudelitesse lisada turusüsteemi defekte ja hõõrdumisi (Krugmani tunnistus). Võimule pürginud uus-keynesiaanlaste koostatud majanduse stimuleerimisja abimeetmete paketid ei pruugi anda piisavalt häid tulemusi, sest lisaks välisvõlale  suurendavad need ka valitsuskulusid ja tekitavad uusi mulle. Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn kolmandat või isegi neljandat teed. Ilmselt on vaja ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist mitmete meetmetega. Liberaalid uskusid, et globaliseerumine  teeb maailma ühetaoliseks („World is Flat” – Thomas Friedman). Tegelikkus on aga näidanud, et eri piirkonnad ja riigid arenevad erinevates suundades ja kumer-kurvilistel teedel („World is Curve” – David Smick, 2008). Praegune majanduskriis on puudutanud peamiselt Ameerika Ühendriike ja temaga seotud riike ning Euroopa Liitu. Kagu-Euroopa riigid ja mitmed suuremad arenguriigid (Hiina, India, Brasiilia ja Venemaa) on majanduskriist aga pigem võitnud, kuid  ilmselt jõuab ükskord suurem kurv ka nendeni. Loodetavasti juba varsti kuuleme uutest majanduse arendamise mudelitest ja teedest. Ka Eestil tuleks uue tee otsingutel olla aktiivsem, avatum ja innovatiivsem.

  • Mängu nimel tasub riskida

    Toomas Velmet

    Kogu ettevõtmine oli seotud riskiga, millest Eesti Kontserdil aitas üle olla EV kultuuriministeerium seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäevaga. Kui oratoorium ja kantaat toovad ikka saalid täis, siis hoopis teine lugu on kammermuusikaga  ning see risk jäi Eesti Kontserdi kanda. Kuidas seda tehti, jääb korraldaja saladuseks, kuid sarja lõppkontserdil oli meie esindussaalis peaaegu täismaja. Siiski reedab saladuse kontserdi algusaeg – kell 15 –, mis tähendab, et tegemist oli EK populaarse „Lõunakontserdiga”. See risk õigustas end kahepoolselt: pikka aega pole saanud nautida klaveritriot suures kontserdisaalis kontsertklaveriga ja sama pidi rõõmustama ka esitajaid endid. Kolmaski risk,  vist kõige kaalukam, rippus selle kontserdi kohal ja see oli kava. Triode kavad paistavad esmapilgul kõik sarnased: vahelduvad üksnes autorid, aga teose nimetus on ikka Trio ning reeglina neid üle kolme täismahulisse õhtusse ei mahu. Seekord oli piirajaks veel sarja ideoloogia ja tegemist sai olla vaid harva esitatava eesti klassikalise muusikaga. Uus Tallinna Trio – Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry Traksmann (viiul) ja Kaido Kelder (tšello) –  oli valinud teosed oma žanri algusaegadest: põhiteosed olid Artur Lemba Trio nr 1 (1929) ja Eugen Kapi Trio (1930), neile eelnes Heino Elleri Lüüriline pala nr 2 (1915).

    Sõna „valinud” panin kirja kerge irooniaga, sest selle žanri teoste valik eesti muusikaklassikas enam-vähem nende teostega piirdubki. Kindlasti on neid kirjutatud rohkemgi, aga peab teadma, et komponistide toonases õppeprogrammis oli reeglina esimene loodav teos trio, ent enamik  soliidseid heliloojaid ei toonud neid katsetusi publiku ette. Seega ehk ei leiagi eesti muusikaloo kujunemisajast rohkem ettekandmist väärivat. Igatahes on noore, veel üliõpilasest Eugen Kapi Trio Es-duur pälvinud tähelepanu sünnist saadik. Artur Lemba aasta varem loodu võib osutuda oma žanris lausa esimeseks ja on väga professionaalne küpse meistri teos, mille ettekannetest pole seni, vähemalt pärast sõda, allakirjutanule midagi teada. Heino Elleri Kaks  lüürilist pala on eesti muusikas erandlikud väikevormid sellele koosseisule ning seda väärtuslikumad. Aeg, mil on loodud Lemba ja Kapi trio, nõudis, et teosed tuleb kirjutada romantilise valemi järgi – klaverikontsert viiuli ja tšello saatel. Sellised olid suured eeskujud, eelkõige Pjotr Tšaikovski ja Sergei Rahmaninov. Artur Lemba Trio nr 1 on selles mõttes tüüpiline nii helikeelelt kui ülesehituselt ning vääris kulminatiivset asetust selle kontserdi kavas. Meisterlik  interpretatsioon on paljud teosed päästnud ning seegi ei ole erand. Marrit Gerretz-Traksmanni särav pianism oleks kindlasti pälvinud hulgaliselt Peterburi konservatooriumi professori Artur Lemba ülistavaid kiidusõnu.

    Teosele võib ette heita ju läbivat „idüllilisust”, kuid see ei kahanda selle interpretatsioonilist väärtust. Eugen Kapi Trio järgib tolleaegseid moevoole (paralleelsed kvardid saatefaktuuris ja pentatoonilised motiivid), aga parim on hoopis  skrjabinlik III osa Lento. Üldmuljet rikub tublisti Trio finaal, mis lõpeb vaata et juba enne algust, s.t on vormiliselt nõrga lahendusega. Täismahuline tunnustus kuulub siinjuures esitajatele. Laupäevasel riskantse kavaga kontserdil olid Kadrioru lossis laval viiuldaja Olga Voronova ja pianist Mati Mikalai, kes kirjade järgi on duopartnerid juba 1997. aastast. Kava oli ülipõnevalt komponeeritud: Maurice Raveli  „Sonate posthume” (1897), Claude Debussy „La plus que lente” („Valss”, 1910), George Enescu Sonaat nr 3 a-moll op. 25 „Dans le caractère populaire roumain”. Aiman küsimust, et kus on see risk? Selles, et kogu see suurepärane viiulimuusika kulgeb aeglases tempos kuni Enescu sonaadi viimase osani ja sealgi lisab autor Allegro con brio’le täiendi ma non troppo mosso. Nüüd ei tule arvata, et interpreetidel pole laval muud teha kui vaikselt unistada. Vastupidi  – see muusika (kui Debussy välja arvata) on küll staatiline, kuid tohutu arvu nootidega ning kulmineerub mõlemale interpreedile tõelise esitusliku tulevärgiga. Raveli varajane üheosaline sonaat on arvatavasti kunagi autori ja George Enescu ettekandes kõlanud Pariisi konservatooriumis ning siis unustatud aastani 1975 (!), mil see trükis avaldati. 22aastase Raveli viisteist minutit kestvat aeglast, lausa seisvat, kuid värvilist muusikat on action’i puudumisele  vaatamata äärmiselt nauditav kuulata ja tähelepanu väärib esitajate valmisolek sellega kontserti alustada.

    Sellele järgnenud Debussy klaveripala „La plus que lente” seade viiulile ja klaverile (arvatavasti David Oistrahhilt) oli kahe suurteose vahel selge puhkus nii esitajatele kui kuulajatele. Selle arranžeeringu esitamine on igati põhjendatud, sest teos on oma suure populaarsuse saavutanud just igasugu seadetena. Viiulilegi on seadjaid teada  peale Oistrahhi veel Jascha Heifetz ja Michael Rabin, aga teost on esitanud ka Gil Evans ja mustlasorkestergi. Kontserdi raskuskese oli aga viidud selle lõppu, kus troonis Enescu Sonaat nr 3. Võib üksnes kahetseda, et seda suurepärast teost saab haruharva kuulda: sonaat seisab kindlalt XX sajandi oma žanri tippude hulgas. Enescu õpilane, XX sajandi viiulilegend Yehudi Menuhin oli koos autoriga Sonaadi esmaettekandja  Pariisis. Teos esitab interpreetidele kõik nõuded, mida on võimalik esitada, olulisim tundub aga seejuures oskus neist tellistest põneva dramaturgia ehitamine. See õnnestus duol Voronova-Mikalai meisterlikult. Kahe suurepärase kontserdi kuulamise järel on hea tõdeda, et Tallinna Kammerorkestri mõned vabad päevad andsid nende liidritele Harryi Traksmannile ja Olga Voronovale võimaluse realiseerida end suurepäraselt teisteski  olulistes muusikavaldkondades.

  • Sujata Bhatt

    Andres Ehin

     

    ET  ADUDA  KUUD

     

    Et aduda kuud,

    täiskuud, kuldkuud,

    me läheme õue –

     

    Et aduda kuud ja

    ööpilvede liikumist

    me läheme tiigi äärde   –

    ja käime pool ööd ümber tiigi –

     

    Et aduda kuud,

    kuulame konnade

    öist krooksumist –

     

    Et aduda kuud

    kuulame ikka ja jälle

    noore munga laulu,

    jajah, me tajume ta sügavat häält,

    juba hommikust peale

    on ta sõnum meil selgrooüdis,

    ta on üleni pühendunud,

    ta õhtused palved

    on võrratult vaimsed –

    me ei lase temast lahti,

    ta palved kajavad

    meie hingepõhjas vastu 

    ka siis, kui kuulame konni –

     

    Et aduda kuud,

    läksime jalgrada pidi edasi

    päris paksu padrikusse –

     

    Et aduda kuud,

    võime kas või silmad sulgeda

    ja ometi näha

    bodhisattva silmnägu,

    kaljuseina sisse

    õrnalt söövitatud silmnägu,

    mis on nähtav ainult

    teatud kauguselt

    ja teatud nurga alt –

     

    Et aduda kuud

    tuleme tiigi äärde tagasi,

    kus näeme kummalise kujuga

    tohutut täiskuud –

    me vaatame üksisilmi, kuidas kuuvalgus

    on bambustesse kinni jäänud,

    kuidas mustad ja kitsad

    varjud liuglevad ning

    lõiguvad haljust –

     

    Et aduda kuud,

    jäämegi õue –

     

     

     

    TÄITSA SISALIK

     

    See naine on

    pooleldi sisalik  ja pooleldi naine

    ning üks ta kauge kõuk

    pidi olema ahv.

     

    Naha poolest on ta täitsa sisalik.

    Võib-olla on temas kübeke kameeleonigi.

    Ta silmad on tillukesed. Silmnägu on

      kitsas ja kandiline.

     

    Selles mälupildis olen ma nelja-aastane,

    olin neljane, kui nägin

    teda seismas seina ääres –

    Ennäe, teda kuulab terve rahvahulk!

    Ta oskab isegi marathi keeles rääkida!

    Ta on minuga ühepikkune –

    aga palju vanem

    ja kontide peal tolkneb tal nahk

    üle kogu keha –

     

    Minu meelest on ta karvadeta ahv

    ja ma tahan minna lähemale,

      et teda kuulata ja temaga rääkida.

     

    Tahan, et ta räägiks mulle, mis tunne on ahv olla.

    Tahan näha, kas tal on ka saba.

    Tahan temaga peitust mängida.

     

    Nojah, aga mis juttu ta rahvale räägib?

    Ta hääl on kime, ta karjub kuulajate peale.

     

    Nii palju ängi

    voolab vulinal alla ta nahka pidi –

    ja milline meeleheide on ta hääles!

    Aga ometi naeravad mõned teda kuulates.

    Tahan teada, miks nad naeravad,

    aga mind lükatakse kõrvale

    ja kästakse koju minna.

     

    Täna mõtlen jälle tema peale,

    mu mälus on ta kindlalt tallel.

    Kes ta oli? Või kes ta on?

    Kus on ta nüüd – ?

     

    Mu kullakallis Sybil –

     

    SÕDURI  TÜTAR

     

    Sõduri tütar võib paljaks kitkuda hane,

    enne kui jõuad silmagi pilgutada –

    talle meeldib suruda oma sõrmi

       sooja järeleandlikusse lihha

    ja kiskuda sealt välja pehmed suled

      surmaniisked suled –

     

    Sõduri tütar on see kuldaväärt piiga.

      Ta huultel on või ja virsikud vahukoorega –

    ta pringid jalad kumavad ja on üleni musklis.

     

    Ta vanaema ei saa und.

      Too palvetab piiga eest ööd ja päevad,

    palvetab, et ta jääkski kuldaväärt piigaks.

     

    Sõduri tütar saadab oma isa sõtta,

    sõtta, et turvata tütart. Ja kaitsta teda,

      selleks lähebki sõtta –

     

     

    Isa on väike mees, aga suure julge südamega,

      Isa teab, et õige pea

    hakkab tema tütar

      munema kuldmune – 

     

     

     

    POLITSEINIKU  TÜTAR

     

    Politseiniku tütar

      oma peenikese pihaga

      ja kreekapärase ninaga

    on linna kõige ilusam tüdruk.

     

    Ta on treenitud saavutama täiuslikkust

      ja miski ei saa teda määrida.

    Kes veel peale tema

      söandaks politseiniku saapaid puhastada,

    endal valge kleit seljas?

     

    Politseiniku tütar

    on pesuehtne kuninganna –

     

    ja politseinik, see kangekaelne mehetüükam,

    kuulab ainuüksi tema sõna.

     

    Tema on ainuke,

    kes ütleb isale, mis too tegema peab – 

      ainuke,

    kes julgeb isale vastu vaielda.

     

    Tema on ainuke,

    kes teab, kuidas isa saapad

      läikima lüüa.

     

    Ennäe, kui kergelt

    libiseb neiu käsi saapasse

    ja saabas muudkui kerkib ülespoole,

      kuni jääb peatuma

    paar tolli piiga õlast madalamal.

     

    Nüüd on ta vasak rusikas saapasügavusse jõudnud

    ja ta paremas rusikas on saapamäärdega

      kokku möksitud riidetükk – 

     

    Ta oleks nagu töö peale vihane,

    kuigi ütleb, et ta pole vihane.

     

    Politseiniku tütar on

      pesuehtne kuninganna –

     

    Tuleval aastal läheb ta

      tohtri pojale mehele –

    sellele poisile

      läheb vaja kõva käega naist.

     

    Aga täna õhtul

      jääb  piiga koju

      valvama oma kassi

    et see süütust ei kaotaks. 

     

     

     

     

     

     

     

     

  • Vene tüng

    Arvo Pesti

    õpetatakse alaealised orvud-kurikaelad diversantideks.

     

    Tallinnas ja Narvas peeti teist korda vene filmide kevadfestivali.

     

    28. IV – 4. V peeti Tallinnas ja hiljem ka Narvas Alexander Studio Groupi korraldatud vene filmide festival. Teist aastat toob Leedus pesitsev firma Eestisse värskeid vene filme: kevadfestival on maipühade ja sügisfestival oktoobripühade paiku. Saabuvate filmide valik on ääretult kirju, õigem oleks täheldada, et valik puudub. Tänu ASG-le on olnud võimalik vaadata enamikku viimaste aastate vene filmiloomingust, vähemalt mis puudutab mainstream-filme.

     

    Nolgid, retsid, diversandid

     

    Festival koosnes kolmest filmiprogrammist: põhifilmid, rahvafilmid ning laste- ja noorsoofilmid. Esimese ja teise programmi vahel sisulist vahet tuvastada ei õnnestunud. Kuid morniks teeb hoopis see, et äsja Riias lõppenud sama festivali raames oli veel neljaski programm: “Vene üllatus”. Miks küll meid ei püüta millegagi üllatada, miks meie peame leppima vaid “Lurjuste”, “Saasta”, “Rahapäevaga” jmt? Riias näidati selliseid põnevaid linateoseid nagu küberkoomiks “Loll-Ivan”, “Traktoristid 2”, remake’i “Volga-Volgast” ning Viktor S. Lobanovi “Tolmu”. Lisaks mõned Bulgaaria filmid. Jääb vaid loota, et mõni neist jõuab äkki PÖFFile.

    Seekordse festivali juhtfilmiks oli kahtlemata Aleksander Atanesjani “Lurjused” (“Сволочи”). Vene värske kassahitt on esile kutsunud elava diskussiooni ja KGB “võõraspoja” FSB ametliku õiendi, et mitte midagi selletaolist, mida filmis kajastatakse, pole tegelikult toimunud. Nimelt on filmi stsenarist, tuntud menukirjanik ja endine tsirkuseartist Vladimir Kunin (eestimaalased peaksid veel mäletama tema kuulsat perestroika-aegset raamatut ja filmi “Intertüdruk”) seekord loonud pealtnäha vägagi tõepärase loo. 1943. aastal asutatakse alaealiste kurikaelte-orbudega, kelle käed enamasti juba verised, terroristide väljaõppe laager, et neid siis kasutada eriti keeruliste ülesannete täitmiseks vaenlase tagalas. Kõlab ju vägagi tõepäraselt kõigi stalinistlike võimaluste maa kohta! Laager luuakse Alma-Ata lähedale mägedesse, kust põgeneda pole kuhugi. Terroriste tuuakse koolitama endine ohvitser, sportlane ja alpinist otse vangilaagrist. Ka oma meeskonna koostab ta sarnase saatusega spetsialistidest. Suurem osa filmist kajastab liiga vara täiskasvanuks saanud retsidivistidest pätipoiste omavahelisi suhteid. Neile pole miski püha, autoriteet on see, kes tugevam, kavalam, osavam, ning enamasti ei ole need täiskasvanud isendid. Verd lastakse ohtralt ning muidki sigadusi saab näha. Stsenaarium on igati tõepärane, laste julmus ühelt poolt ja õigluseigatsus ja -otsingud teiselt poolt on ehedad. Vaid näitlevad poisid ise on natuke liiga siledad ja paipoisilikud, pätilõustade otsingul oleks filmigrupp võinud küll rohkem vaeva näha. Filmi teiseks puuduseks saab lugeda alles lõpupoole ilmneva terroriülesande mageduse. Jääb arusaamatuks, miks suhteliselt lihtsa ülesande lahendamiseks pidi koolitama ja vaeva nägema sellise kontingendiga. Samuti vajub ära filmi tänapäeva jõudev hollywoodlikult imal lõpp.

    Mitmesuguse sisuga laagrid on teatavasti vene kultuuri lahutamatu osa. Lausa hämmastav, kui vähe korralikke filme sel teemal on vändatud. Ometi on ilmunud laagrite eri etappidest ja eri vormidest suur hulk mälestusi ja ilukirjanduslikkegi teoseid. Meenub vaid üks korralik teemakohane film, Vladimir Fatjanovi ja Eduard Volodarski Varlaam Šalamovi “Kolõma juttude” järgi vändatud “Major Pugatšovi viimane lahing”. Valmis olevat ka Aleksandr Solženitsõni järgi ja tema isikliku järelevalve all valminud mängufilm “Esimeses ringis”, mida mul pole veel seni õnnestunud näha. Kuid see on ka enam-vähem kõik.

     

    Saasta, tolasid, seiklust

     

    Põhiprogrammi kuulunud Deniss Neimani kummalise pealkirjaga “Vanaraud” (“Жесть”, Sonatiini kaudu meie levisse tulles saab film pealkirjaks “Saast”) mängufilm on müstiline põnevik, täis tapmist ja tagaajamist. Tegevus toimub meie Maardu külje all lösutavat Ülgase küla meenutavas Venemaa analoogis, mis veelgi suurem ja õudsem ning kus hulganisti kummalisi ja salapäraseid elanikke. Pooljuhuslikult mahajäetud suvilarajooni sattunud kaunis naisajakirjanik peab nüüd põgenema, kuis vähegi suudab, kuni ta päästab näota ratsanik. Tagaaetav seksmaniakist massimõrvar osutub süütuks ning õiglus peab võidu saama. Kohati vägagi huvitavalt filmitud linateose rikub õudusfilmipärane salapära ja müstika.

    Vene filmikunsti raudžanriks on ikka olnud komöödia. Neid on vändatud ajast aega, vändatakse ka praegu. Põlvepikkused poisidki teavad “Operatsioon “Õ-d”” ja “Vene jahi eripära”. Kevadfestivali põhiprogrammis linastus tuntud tegija Nikolai Dostali “Maailmarändur Kolja” (“Коля-перекати-поле”), nappide vahenditega, heade näitlejatega, saatusliku süžeega Loll-Ivani tänapäeva modifikatsioon. Kokkuvõttes kukkus välja kurvavõitu naljafilm lihtsameelsest ja heasüdamlikust meremehest Koljast, kes tahtmatult sattunud saatuseringi, kust päris head väljapääsu polegi.

    Iga endast lugupidav filmimaa produtseerib tingimata ka seiklusfilme, action’eid. Teistest kehvem pole ka Venemaa. Seekordsel festivalil oli seiklust kui palju. Parim ja stiilseim vahest Roman Hruštši “Vedamine” (“Фарт”). Venepärane film kullaotsijate artelli ründavatest kurjategijatest ja nende jälitamisest mööda Siberi mägist taigat. Sümpaatne oli hollywoodlikkuse täielik eiramine – õudne on vaadata, kuidas kõikide maade kõik action-filmid sarnased on. “Vedamises” on head tüübid, ehmatavalt karmilus loodus ja sobilik filmimuusika.

    Seikluskomöödiaks tituleeritud rahvafilm, Marina Migunova “Krahv Montenegro” osutus aga täielikuks jandiks, peidetud varanduse otsimise banaalseks looks. Ilus Dalmaatsia loodus (kaunis loodus on vaat et kohustuslik – mida sisutühjem film, seda ilusam loodus), üllad ja alatud inimesed, tagaajamine ning muinasjutulised juhtumised. Filmi päästab Viktor Bõtškovi (Kuzmitš kõikides “Vene… eripärades”) suurepärane ja ikka negatiivne kaksikroll.

    Vene presidendi lemmikfilm, Galina Jevtušenko “Pööningulugu”, tituleeritud poliitiliseks draamaks, osutus tegelikult armastus-seiklusfilmiks. Filmi (poliitiline?) idee oli sümpaatne: 1993. aasta oktoobrirahutuste ajal istub riigi esimese mehe parem (või vasak) käsi vagusi oma korteris, vahib telekast sündmusi ning ootab, millega see värk lõpeb. Veelgi kavalamad mehed saadavad aga vastasmaja pööningule snaiperi, kes jääb ootama korraldust. Käsku aga ei tule ega tule, sest mehike istub ju vagusi. Siis aga puhkeb snaiperi ja pööningul oma meest petmas käiva naisterahva vahel tõeline armastus… Kas pole huvitav süžee! Mäsu lõppes teatavasti peagi, snaiper kutsuti tagasi, kuid armastus jäi.

    Vene filmikevad sai selleks korraks läbi. Vene üllatuse asemel tehti vene tüng: ühtegi väärtfilmi kevadfestivalil polnud. Mis siis nüüd? Jääb oodata vaid vene sügist ja muidugi ka PÖFFi.

     

  • Kokkuvõetud festival. Kokkuvõetud teater

    Hanneleen Pihlak

    Draama 2005. Kokkuvõte.  Toimetaja Ivar Põllu. Tartu 2006.

     

    Iseenesest on iga samm teatri ja teatrifestivali kaduvuse vastu teretulnud (suur tänu suure töö tegijatele!). Kui sügisel ilmunud raamat “Draama 2005” sisaldas intervjuusid ja tutvustavaid ülevaateid, siis siin on püütud kokku koguda festivali teoreetiline pool. Kogumikust leiab nii sõnavõtud avakonverentsilt “Eesti teater – kas armastada või põlata?” kui väitluste ning arutelude üleskirjutused (teatriharidusest, uuest eesti teatrist, Mart Kivastiku dramaturgiast, teatriplakatitest). Lisaks on võimalik tutvuda žürii ja teiste (välis)asjatundjate hinnangutega nähtud lavastustele.

    Funktsioonilt jääb “Kokkuvõte” praegu vahepealseks. Väliskülaliste arvamused on festivalipublikule kindlasti põnevad ja teatriinimestele vajalikud, kuid raamatu ülejäänud osa vajaks tingimata mingit teist formaati. Teatri üldpilti käsitlevad kirjutised on väikse šriftiga lausa viimseni kokku surutud. Seetõttu kahtlen väga, kas teatrihuviline suudab ja tahab ennast siit läbi närida. Sellest oleks kahju, sest konverentsi sõnavõttude seast leiab sõnakunsti pärlite kõrval huvitavat eesti teatrikriitika, teatrikeele, teatrimudeli analüüsi. Vestlusringide üleskirjutused ärgitavad kaasa mõtlema, neis on alles kohalolekutunne ja elavus.

    Suur tekstihulk ja ilmne kiirustamine raamatu väljaandmisel (et ajavahe festivaliga liiga suureks ei käriseks) on aga paraku jätnud sisse üsna palju trükivigu. Vahelejäetud tähed on veel süütu variant, eksimine nimedes ja terminites enam mitte. Kalju Komissarovi nimi esineb raamatus neljal kujul, õnneks on vähemalt üks õige. Trükivead loovad ka huvitavaid uusi väljendeid: pahvatusohtlik tegevus ja enese leidmine kallasteta ulgumehel. Ning mis asi on näitlejatööde fragmetalne kirjeldus? Kas inimene haridusministeeriumist ei tunne tõesti sõna koefitsient (miks muidu järjest konfitsent ja kofitsent)?

    Raamatu peamise väärtusena on tegijad ise välja toonud festivalil esmakordse tagasiside võimaluse, mis on oluline kogu teatrialal. Väliskriitikute arvamusi lugedes on äärmiselt kahju, et polnud leitud aega teatritegijate ja hindajate omavaheliseks aruteluks, seletusteks, põhjendusteks, mis oleks ehk ära hoidnud mitmed arusaamatused (nt et Andrus Kiviräha novellil põhinev “Romeo ja Julia” on Shakespeare’i näidend).

    Väljavalitud lavastuste auhindamise ja teiste kõrvalejätmise põhjendamine on kahtlemata oluline. Festivaliprogrammis oli lavastusi, mille puhul väliskülaliste seisukohad üldjoontes kattusid (“Julia”, “Troll-poiss”, “Ainult võltsid jäävad ellu”, “Pál tänava poisid”), kuid paljudel juhtudel kahandab seisukohtade täielik vastandlikkus hinnangu objektiivsust. Nii leidis üks žüriiliige, et “Tõe ja õiguse” dramatiseering oli suurepäraselt tasakaalus, ja teine, et lavastuse üks häda oli dramaturgiline ülesehitus; ühe kriitiku arvates oli Katrin Saukase osatäitmine “Teatriromansis” salapärane ja tõi lavale pinget, teisele tundus roll võõras ja võlts; üks kriitik pidas “Padjamehe” edu võtmeks lugu ennast, teise arvates oli tekst tühi koht, teesklev ja stereotüüpne.

    Ühes arvamuses imetleti Tiit Ojasoo kunstilise stiili avaldumist “Padjamehes”, teises küsiti, kuhu tema anne siin kadunud on; ühes arvustuses kiideti lavastuse suurepäraseid näitlejatöid, teises leiti, et kõik mängivad monotoonselt ühte nooti.

    Väliskülaliste seisukohtade vastuolulisus näitab ilmekalt, kui palju sõltub hinnang konkreetsest inimesest, tema teatrikogemusest ja -nägemusest. Eesti- ja välismaiste teatriasjatundjate käsitluste lahknemine näib aga kinnitavat, et teatri ja teatrikeele mõistmine sõltub väga suurel määral teatri keelest. Oleks huvitav, kui tulevikus oleks festivalil kaks sõltumatut žüriid, üks eesti, teine välismaine. Tahaks näha, kuivõrd hinnangud ja auhinnad kokku langevad.

    Lõpetuseks olen nõus Aare Toikkaga: rahvusvaheline huvi ei ole peamine, peaasi on see, mis koht on teatril kodus. Pole vaja murelikult pead vangutada, kui miski välismaalastele ei meeldi – oluline on, et see kodupublikule (ja -kriitikale) meeldib. Paljud väliskülalised imetlesid ja kiitsid eesti asjatundlikku ja teatrit armastavat publikut. Eesti teatri aasta, eesti teatri festival ja draamaraamat tõestavad, et eesti teater on jätkuvalt eesti kultuuripildi oluline osa. Festivalil valitsenud atmosfääri meenutamiseks tasub vahel vaadata pilti “Põrgu Wärgi” etenduselt (“Kokkuvõte”, lk 11). Oluline küsimus on, kas “Kokkuvõtte” lugeja saab ammendava pildi nii festivalist kui meie teatrist üldse? Mööndustega saab, kuid eelkõige just mõlema draamaraamatu alusel.  

     

  • Ajaloolise ja isikliku mälu arheoloogiast

    Katrin Kivimaa

     

    Ma Liuming. Fen-Maliuming II. 1993, mustvalge foto.

    Hästi dokumenteeritud ning korralike kataloogidega varustatud hiina uue kunsti näitused kuuluvad viimasel ajal kõigi mainekate Euroopa kunstiinstitutsioonide näituseprogrammidesse. Hiina fotonäitus “Kummaline taevas“ (“Strange Heaven“) komplekteeriti ja eks­poneeriti kõigepealt Praha Rudolfinumi galeriis 2003. aasta sügisel, tänavu juunist augustini oli see väljas Helsingi linna kunstimuuseumis Tennispalatsis.

     

    Kaasaegse hiina foto- ja videokunsti näitus “Mineviku ja tuleviku vahel” Victoria ja Alberti muuseumis on avatud kuni 15. I 2006.

     

    1990ndate keskpaiga lääne kuraatoripraktika ja kunstikriitika huvi nn teistsuguste ja lääne vaataja jaoks eksootiliste kunstikultuuride vastu väljendus muuhulgas selles, et kaasaegne hiina kunst ilmus sellele imaginaarsele kaasaegse kunsti kaardile, mida joonistatakse eelkõige suurte näituste raames. Näiteks 1997. aasta Veneetsia biennaali kuraatorinäitusel figureeris prominentsel kohal suuremõõtmeline hiina maalikunst; viimasel ajal on üha rohkem tähelepanu äratanud sealsed video- ja tegevuskunstiprojektid. Dokumenteeriv-momentaanset meediumi kasutav kunst illustreerib ilmekalt kiireloomulisi majanduslikke ja kultuurilisi muutusi riigis, mille ametlik ideoloogia ja kontrollipoliitika kriitilis-radikaalset kunsti kaugeltki ei soodusta. Victoria ja Alberti muuseumis hiljuti avatud näitus “Mineviku ja tuleviku vahel”, kus osaleb 39 kunstnikku, annab väga hea ülevaate hiina kaasaegse foto- ja videokunsti ning dokumentatsioonide kaudu ka performance’i hiljutisest arengust ja hetkeseisust ning toob nähtavale praeguse hiina kultuuri mõjutavate traditsioonide ja uuenduste keerulise sasipuntra.

    Selles mõjutuste rägastikus, mida peegeldavad individuaalsete kunstnike reageeringud XX sajandi poliitilistele sündmustele, traditsioonilisele kultuurile, kapitalistliku majanduse arengule jne, aitavad selgust luua neli temaatilist kategooriat: olgu siis näituse struktuur ka siinse ülevaate struktuuriks.

     

    Ajalugu ja mälu

     

    Alajaotus “Ajalugu ja mälu” on näituse esimene ruum, mille sees ühte võimalikku trajektoori pidi liikudes on ekspositsiooni avateoseks sümboolne fotode paarik. Kunstnik Song Dongi performance “Hingamine” (1996) koosneb kahest osast, mida mõlemat jäädvustab kaks fotokujutist: esimesel näeme kunstnikku lebamas näoli maas talvisel Tiananmeni väljakul, mille pinnale tema hingeõhust tekib lõpuks jäine laik; teisel fotol on kunstnik jäädvustatud samamoodi jäätunud järve pinnal – siin ei suuda tema hingeõhk nähtavat märki maha jätta. Tiananmeni väljak kui Hiina ajaloo keerdkäikude sümboolne koht ilmub mitmetes teisteski töödes. Näiteks Wang Quingsangi fotod elavatest skulptuurigruppidest pealkirja all “Minevik, olevik, tulevik” on fotografeeritud Tiananmeni väljakul Mao mausoleumi ees. Wang kasutab edukalt sotsialistliku realismi kunstikeelt, et selle läbi kujutada hiina modernsuse ajaloo etappe: revolutsioonilist alguspunkti, industriaalset olevikku ning kuldse värvipuruga kaetud skulptuurigrupi abil ideaalset tulevikku. Kultuurirevolutsiooni-aegsed (1966 – 76) representatsioonid ja ideoloogia mängivad olulist rolli ka Weng Feni videos “Meie tulevik pole unistus” (2000), mis on kokku miksitud tollastest filmidest, kus tegelased arutavad oma tulevikuunistusi.

    Tegelikult on kahe viimase projekti näitel kirjeldatud ikonograafiat ja ideoloogiat ära kasutavast lähenemisest palju huvitavamad need teosed, mille kaudu kunstnik kõneleb isiklikust suhtest kommunistliku Hiina ajaloo ja selle kultuuriprojektidega. Üks silmatorkavamaid kujundeid kogu ekspositsiooni selles osas oli Sheng Qi fototeos “Mälestused”: kolmel fotol näeme kunstniku enda kätt, millel puudub väike sõrm, ning sellele on iga kord asetatud erinev foto, kord kunstniku enda lapsepõlvefoto, kord tema ema foto ja siis esimees Mao foto.

     

    Identiteedi etendamine ning muutuvad kohad

     

    Alajaotus “Identiteedi etendamine” keskendub töödele, mis uurivad identiteedi kujundamise mehhanisme muutuvas ühiskonnas. Hiina konfutsianistlik traditsioon on jätnud sealsele mentaliteedile sügava jälje inimestevaheliste hierarhiate ja allumise-teenimise idee näol. Kunstnikke näib eelkõige huvitavat küsimus, kuidas uue Hiina noored end identifitseerivad nüüd, kus indiviidi allutamine kollektiivile ja jäigad hierarhiad põrkuvad kokku tarbijakultuurile iseloomuliku materialismi, hedonismi ja indiviidi kultusega. Millisena hiina noor šoppajate põlvkond end näeb nüüd, mil kerkivad asumid, kus keskmine eluiga on vaid 25 aastat; nüüd, mil perekonna ja Kommunistliku Partei autoriteet pole võrreldav varasemaga; nüüd, mil kohalik ruum on üha enam allutatud globaalsele tarbijat võrgutavale meediamentaliteedile? Siinses alajaotuses torkavad silma ka erakordsete performance’ite käigus tehtud fotod. Üks huvitavamaid fotokujutisi kogu näitusel olid kaks fotot Sun Yuani performance’ist “Karjane” (1998), kus kunstnik kasutas tapetud lammaste selgroogusid. Matteuse evangeeliumist inspireeritud etenduse käigus paigutas kunstnik end lumisele väljale laotatud 1200 verise selgroo vahele; kogu stseen mõjus erakordselt poeetilise žestina, mille tõlgendusvõimalused ületavad kristlik-evangeelse tausta ja karjase kuju sümboolika.

    Teine väga mõjuv kujund meenutas natuke kuulsa iraani päritolu kunstniku Shirin Neshati fotosid, kasutatud oli samuti teksti: antud juhul olid hiina kalligraafilised märgid asetatud kunstniku näo pinnale. Erinevalt Neshati sõnumist, mis viitas islami kirjasõna kontrollile naiste individuaalsuse üle, hõlmab Zhang Huani fotoprojekt “Sugupuu” (2001) lisaks kultuuri ja indiviidi suhte teemale ka rassiproblemaatikat. Individuaalsust tähistavale inimnäole on lõpuks nii palju kalligraafilist teksti kirjutatud, et vaataja seisab silmitsi mustanahalise inimesega. Kultuuri ja looduse, teksti ja keha hierarhiline vastandus, mida fotod sümboliseerivad, variseb viimase foto puhul kokku ning selle asemele astub hirm pimeduse südame, s.o erineva ja peidetu ees.

    Näituse viimases ruumis on käsitluse all linnakeskkond ja selles aset leidvad muutused ning tõstatatud seeläbi ka majandusliku ebavõrdsuse, globaalsete kultuurivormide, noortekultuuri, getostumise jms küsimusi. Võrreldes eelmiste ruumidega jäi see alajaotus kahvatumaks, võib-olla ka seetõttu, et Hiina urbanistliku arengu ja selle visuaalse kujutamisega puutume me meedia vahendusel kõige rohkem kokku.

     

    Keha reinterpretatsioonid

     

    Kuigi ekspositsiooniruumis liikumise trajektoor viib vaataja ruumi, mis käsitleb keha ja keha representatsioone, pärast identiteedi alajaotust, otsustasin ma siinkohal ekspositsiooni sisemisest loogikast kõrvale kalduda, et jätta kõige huvitavam valdkond viimaseks. Ka näituse organiseerijad tunnistavad, et paljud kõige mõjuvamad kujutised näitusel on performance’ite dokumentatsioon kas foto või video näol ning et tegelikult on tegevuskunsti teosed laiali pillutatud mitmesse alajaotusse. Loomulikult kerkib siin kohe üles meediumi küsimus: tegevuskunst on protsessikunst ning selle jäänukid ehk dokumentatsioon ei ole tegelikult protsessikunsti olemuslik osa. See tähendab, et see, mida me ekspositsioonis näeme, on tegevuskunsti seisukohalt vaid kunstilise akti või protsessi kajastus sellest hoolimata, et foto- või videokunsti raames saab dokumentatsiooni ka iseseisva teosena vaadelda. Nii või teisiti peab vaataja pidevalt teadvustama, et ta on võõrandatud ja ilma jäetud tegevuskunsti olemusest: kohalolust, protsessuaalsusest, hetkelisusest.

    Performance’i-keskse kehakunsti kõige radikaalsem kogukond kujunes välja Pekingi idaosa naabruskonnas 1993-94 aastal. Pa
    ljud selle kogukonna kunstnikud olid pealinna saabunud provintsist ning asunud elama sellesse vaesesse piirkonda, kus üürid olid madalad. Nende elukeskkond, räämas ja vaene agul, hakkas väga olulist rolli mängima ka nende kunstilises tegevuses. Selle kunstnike kogukonna paljud etendused ja sealt välja kasvanud tööd on nüüdseks lääne kunstipublikule tuntud nii telesaadete, kataloogide-raamatute kui näituste kaudu, kuid me ei tohiks unustada, et selle kogukonna tegevus oli pooleldi põrandaalune ning neil polnud palju pistmist ametliku kunstieluga.

    Radikaalse kehakunsti puhu torkab silma seksuaalsuse, soorollide vahetamise ja masohhismi temaatika. Ühe masohhistliku etenduse käigus riputati aheldatud kunstnik Rong Rong tundideks lakke ning tema kaelale tekitatud haavast tilkus veri alla kuumale pliidile, täites ruumi kõrbeva inimvere lõhnaga. Nende etenduste eesmärk polnud sugugi ainult keha kogemuslike piiride proovilepanemine, vaid ka poliitiline seisukohavõtt, olgu siis tegemist viidetega konkreetsetele repressioonidele või kontrollimehhanismidele (nt kehasid distsiplineeriv soopoliitika). Näiteks Rong Rongi masohhistlik etendus avalikus tualetis oli pühendatud hiina poeedile, keda sunniti kultuurirevolutsiooni käigus avalikke käimlaid puhastama.

    Ma Linming on üks Pekingi idaosas tegutsenud kunstnike kogukonna liikmeid ning tema mõned avalikus ruumis korraldatud performance’id lõppesid politsei sekkumisega. Ilmselt üks tuntumaid etendusi võiks lõpetada ka siinse ülevaate, mille põhikujund oli poliitilise aktivismi võimalust sümboliseeriv kujund – kunstnik Tiananmeni väljakul. Ma Linming kujundas oma tegevuse jooksul välja oma androgüünse alter ego ning sellise androgüüni kujul näeme me kunstnikku ka tema tuntuimas töös “Alasti jalutuskäik” (1998). Selle performance’i käigus kõndis kunstnik – pikad juuksed tuules lehvimas ja nägu meigitud, kilomeetreid Hiina müüril. Pikk teekond võttis jalad veritsema ning niimoodi sündis foucault’likust keha ja kultuuri/diskursusest vastupidine sümboolne kujund: haavatav ja alasti inimkeha jättis märgid monumentaalsele kultuurimonumendile. See verega kirjutatud tekst, mis märgistab kunstniku teekonda, on sisuliselt nähtamatu ning pestakse müürilt kiiresti maha. Ometigi ei saa üle vaadata niivõrd intrigeerivast vastandusest, mis näib kokku võtvat paljude näitusel esitatud tööde sõnumi: dominantset kultuurimudelit trotsiv kuju – androgüün – vastamisi sajanditepikkuse kultuuri monumendiga.

     

     

  • Neljapäeval, 18. aprillil kell 19.00 Okupatsioonide Muuseumis ringkäik kuraatoriga näitusel “Metsavennad!”

    Okupatsioonide Muuseum

    Neljapäeval, 18. aprillil kell 19:00 toimub Okupatsioonide Muuseumis näitust “Metsavennad!” tutvustav jalutuskäik koos näituse kuraatori Martin Andrelleriga.

    Et külastajad saaksid aimu, millistes punkrites metsavennad elasid, on näituse kuraator Martin Andreller 2012. aasta välitööde käigus mõõdetud punkrivallide järgi spetsiaalselt näituse tarbeks rekonstrueerinud Põrgupõhja punkri ning taastanud kirjelduste põhjal selle sisemuse. Põrgupõhja punker oli relvastatud vastupanu koordineerimiseks loodud Relvastatud Võitluse Liidu juhtkonna staabiks.

    Kuna metsavendadega seotud materjali ei ole kuigi palju säilinud, siis seda väärtuslikumad on näitusel eksponeeritud esemed, millest mitmed jõuavad avalikusse ette esimest korda.

    Ringkäigust osavõtt muuseumipiletiga.

    25. aprillini on avatud Tukumsi muuseumi rändnäitus “Siberis kirjutatud kasetohukirjad”

    Näitusele välja pandud kasetohukirjad on kirjutanud kümme Läti ja Leedu elanikku, keda oli karistatud vangistusega GULAG-is või küüditatud Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse (1941―1956). Neli autorit olid kodumaa reetureiks kuulutatud mehed, kes olid olnud ametis demokraatlikus Läti riigis või osalenud vastupanuliikumises nõukogude võimule. Ülejäänud kirjad on naistelt, kes olid Siberisse küüditatud oma meeste, poegade või isade tegevuse pärast.

    Siberis kirjutatud kasetohukirjad on nende küüditatud inimeste eluloo sümboolseteks dokumentideks, aga ka kodumaa-armastuse tõendiks. Näitusele välja pandud kirjad teeb haruldaseks tõik, et need tõepoolest jõudsidki GULAG-i laagritest adressaatideni.

    Vitriinis on väljas ka kasetohust esemed Eesti Okupatsioonide Muuseumi kollektsioonist.

    OLETE OODATUD!

  • Kui need pirrud kolmel otsal …

    Tiit Hennoste

    Sotsid ja Rahvaliit kuulutasid välja ühinemise alustamise alguse või kuidas see  kõlaski. Kuigi mulle jääb üsna arusaamatuks, kuidas need kaks omavahel kokku miksitakse, ja eriti, kes seda hübriidkaalikat juhtima hakkavad. Kui Rahvaliidu aseesimehe Kajar Lemberi taolised, kelle esinemine esmaspäevases Aktuaalses Kaameras oli armetu demagoogia õpikunäide, siis on raske ette kujutada, kuidas sotside valijad selle ära suudavad seedida. Aga, nojah, eestlasel on olnud üldiselt hea seedimine. Vaesuses  kasvanud rahva asi.

    Täie hooga käib allikakaitseseaduse vastuvõtmine, kuigi see seadus tõi kaasa võimsaima protestikampaania eesti ajakirjanduse ajaloos. Huvitav, kuidas kavatseb Reformierakond selle puntra läbi raiuda? Surub läbi esialgse kava? On selge, et sellega viib Lang oma erakonna valimiskampaaniasse vastasseisus kõigi suurte lehtedega. Ja see on enesetapp. Laseb käiku lahjendatud  seaduse, mis Langile ega ka Ansipile silmanähtavalt ei meeldi? See jätab tule tuha alla hõõguma ja kui reformarid peaksid uuesti võimule saama, siis algab kõik jälle uuesti. Aga veel huvitavam on muu. Just valimiskampaaniates on paisatud välja kilode kaupa komprat teiste parteide kohta. Ja sealjuures pole seda teinud mitte pahad ametnikud, vaid konkureerivad parteid. On selgem kui selge, et uue seaduse tegelik sisu  tähendab selles olukorras palju. Kampaaniat on alustanud ka poliitikute tootmise, ladustamise ja kaubastamise asutused, mida peene nimega suhtekorraldusfirmadeks nimetatakse. Ma mõtlen Ivo Rulli lugu „Kes kardab poliitbroilerit?”. Rull alustab küll lugeja veenmist talle meelepärase üle ironiseerimisega, mis pole just suhtekorralduslik tipptase.

    Aga see selleks. Olulisem on muu. Nimelt määratleb  Rull broilereid kui poliitilisi noori, kes on pääsenud võimu juurde tänu truualamlikkusele erakonna juhtidele ja keda iseloomustab tegelemine rohkem enda kui oma valijate probleemidega. Ja seejärel hakkab ta seletama seda, kuidas üleolev suhtumine noorpoliitikutesse peaks tähendama ka üleolevat ja kriitilist suhtumist iga eluvaldkonna noortesse sellidesse. Ja kuidas ka mõni vana tegelane on  samasugune. Jne, jne. Ja siis järgneb jutt sellest, kuidas poliitikut tulebki treenida erakonnasisese meeskonnamängu jaoks, sest see polevat rohkem ega vähem kui demokraatia alus ja põhi. Ma ei hakka spekuleerima, miks Rull defineerib broileri niimoodi. Igatahes võimaldab just see määratlus tal oma spekulatsiooni üles ehitada. Aga asi pole truualamlikkuses ega ka mitte egotrip’ides. Broileri  keskne tunnus on muus. Broiler on poliitik, kes pole peale erakondliku kanapuuri muud elu näinudki. Ta pole teinud mingit muud tööd, vaid tulnud kohe poliitikasse. Rulli meelest on see vähemalt loomulik asi. Riik, rahvas ja kõik muu erakonnast väljaspool on vaid taust, mis pole grammigi oluline, ei poliitikule ega demokraatiale. Minu arusaam on teistsugune nii demokraatiast kui poliitikast. Aga Rulli peab avameelsuse eest  kindlasti tänama. Ja jääb vaid oodata, kas see lugu oli PR-firma juhi võitlus töö eest või juba makstud kampaania algus.

    Midagi täiesti uut on see, et kampaaniat alustas ka NO-teater. Ja siin ei saagi aru, kus lõpeb teater ja algab poliitika või vastupidi. Kas jutud aastaid kestnud ettevalmistusest on tõde või reklaamitrikk? Kas teatrijuht Tiit Ojasoo info Rein Langi käitumise ja selle tagajärgede kohta avaetendusel oli pisike  apsakas või teadlikult välja mängitud pilt, kuidas meedia pisikese nihke abil sündmusi muudab ja mis sellest välja tuleb? Asjaosalised vaikivad. Mis hakkab juhtuma suurel kõnekoosolekul? Igatahes kõnelevad kuulujutud, et kõigi parteide pisibroilerid on asunud hoolega ettevalmistusi tegema, sest kui poliitilisest mängust saab poliitiline elu, siis on nende saatus sügavas ohus. Võib juhtuda, et mõnigi lüüakse enneaegu lihaletile.  Ja kahtlane, kas muidu Eesti liha armastav tarbija seda broilerit ikka tahab. 

    PS. Kui olin selle loo valmis saanud, leidsin Postimehe netiküljelt reklaamimees Olav Osolini kiidulaulu Ansipile. Masin käib.

Sirp