Toeta
Otsi

COVID-19

  • Kodune kontsert Kumus

    Virve Normet

     

    Eesti Interpreetide Liidu ja Kumu ühine kontserdisari “Kunst ja muusika Kumus”, mis pakkus kevadhooajal neli väga omanäolist multimeediaprogrammi, jätkub nüüd sügiselgi. 17. X oli Kumu auditooriumis helilooja Margo Kõlari autoriõhtu.

    Kui meie interpreetidest teatakse üsnagi paljusid, siis heliloojatega on umbes nii nagu anekdoodis Beethoveni sümfooniatega, neid olevat tal kolm – Kolmas, Viies ja Üheksas! Heliloojaid on meil Eestis justkui samuti kolm: Pärt, Tormis ja Tamberg. Ometi on Eesti Heliloojate Liidu andmetel tegevheliloojaid saja ringis. Tervitan soojalt kohtumisõhtuid heliloojatega ja kõnealune Margo Kõlariga õigustas igati žanri kui sellist.

    Margo Kõlar (1961) on lõpetanud EMTA doktorantuuri (professor Eino Tambergi juures), ta õpetab heliloomingut ning juhatab EMTA elektronmuusikastuudiot. Sakraalmuusika ansambli Heinavanker kunstiline juht on ta 1996. aastast, ka autoriõhtu esinejad olid suures osas ansamblikaaslased.

    Autoriõhtul kõlasid “Jakobi nägemus” (solist Kadri Hunt), “Ristpiste”, “Martale”, “Öölaul” (solist Tui Hirv), “Kolli tuba”, “Tandaradei” (solist Taniel Kirikal), “Õhtujutt” (vokaal kõik kolm).

    Kui välisest küljest rääkida, siis ei olnud tehniliste vahenditega liialdamist. Muusikat ilmestas prožektorite värviline valgustaust, meeldivaks leiuks oli “Öölaulus” lauljat saatva kitarristi projitseerimine lava tagaseinale väga suures plaanis: kitarrist Jüri Vaino istus ise publiku keskel, silmsides laulusolistiga ja publiku poole muidu seljaga. Teda suures pildis mängimas näha oli väga meeleolukas.

    Võib-olla lugeda väliseks, täpsemalt muusikaväliseks ka helilooja enda selgitusi iga pala ees. Oleme üpriski harjunud kuulma kätteharjutatud, tüdimuseni trafaretseid (pro professionaalseid?) teadustamisvõtteid. Margo Kõlari etteasteid nendega võrrelda pole võimalik. Tema esimene lause aga ütles kõik: aitäh tulemast, see on meil siin üks kodune kontsert.

    Nii oligi. See kodusus oli nii Margo jutustamislaadis kui sisus, ta avaldas päris igapäevaseid asju, kuidas või miks üks ehk teine lugu on sündinud. See kodusus ilmnes ka poeg Johan-Eriku kaasamises klaverimängijana. (Olgu öeldud, et kuni paariaastase pisipõnnini olid vist kõik kuus last koos muusikapedagoogist ema Anuga saalis kuulamas!) Kodusus domineeris ka selle tunniajalise kava palade valikus. Muusikalisest kodust pärit Margo Kõlari pere näib käsitavat muusikat kui igapäevast leiba ja loomulikku elu osa. Sellist olemuslikkust kiirgus kogu autoriõhtust. Vaimukad, kauneid ja kujundlikke leide tulvil väiketeosed ei kandnud mitte “lasteni laskumise” pitserit, vaid olid üllatavad kunstiküpsed miniatuurid, seda eriti “Ristpiste” oma kõlaleidudega. Muusika tuli kuidagi väga lähedale. Armas mõte oli ka panna Indrek Hirve luulele loodud “Öölaulu” esitama luuletaja tütar Tui Hirv.

    Margo Kõlar on loonud palju filmi- ja lavamuusikat, on töödelnud – vastavalt käepärast olevatele koosseisudele – nii vaimulikku kui ilmalikku laulu ja instrumentaalmuusikat. Vallates elektronmuusika tänapäevaselt ammendamatuid võimalusi, on ta jäänud selle tegelikus kasutamises äärmiselt diskreetseks ja maitsekaks, alandades või ülendades selle peaaegu nagu naturaalpillide “sõsaraks”. Kuid annet ei saa peita ja kõigest kumab läbi Margo Kõlar kui kolorist! Kolorist ja leidlike kujundite meister.

    Selle õhtu suurelamus, mis ühendas helilooja ja laulja kõiki andeid, oli aga Taniel Kirikali esitatud “Tandaradei” XIII sajandi saksa minnesingeri Walther von der Vogelweide sõnadele. Nagu ka Kadri Hunt, on Taniel Kirikal oma loomulikult kõlava kauni häälega ise õhtu tõmbenumbreid. Kuid see laul on täiuslik ka heliloomingu aspektist, hapra ja stiilse saateansambli iga heli tasandini. Sõnad selle kirjeldamiseks tunduvad mannetud.

    Pole just väikese tähtsusega ka kogu autoriõhtu laval olnud saateansambli professionaalne suutlikkus, mõnus kaasaelamine esitatavale ja nüansipeenus igas palas, mis ju Margo Kõlari muusikale nii omane ja vajalik.

    Helilooja ise ütles ühe loo ees üsna kelmika vahemõttena, et mõnikord, asudes uut teost kirjutama, püüab ta luua sedamoodi, et teiste ees mitte lolliks jääda, mõnikord aga loob ta nii, et tahaks ka ise seda kuulata. Tollest õhtust tuli kaasa igatsus “Tandaradei’d” kuulata veel ja veel – ja ikka just samas ettekandes.

  • Kontinentide triiv: Al Quedal on muu kõrval trofeena seinale riputada ka transatlantiline suhe

    Ahto Lobjakas

    Kuidas levitada vabadust?

    Al Queda mehed pole muidugi ammu need, kes küsivad, nemad tegid lihtsalt otsa lahti. Küsitakse laiemalt, kohtades nagu Iraak ja Afganistan, Madrid ja London, Guantánamo ja CIA “mustad” terroristide töötlemise kohad. Küsitakse nõudlikult, vastamiseks suurt aega andmata. Ja reaktiivselt, instinktiivselt antud vastused on jaganud Atlandi eri pooled omaette reaalsuseks. Kui külma sõja küsimus oli selles, kuidas kaitsta vabadust, siis tänane küsimus on selles, kuidas levitada vabadust. Kui vaja, siis relvaga, oli üldine vastus esimesele pärimisele. Kui vaja, siis relvaga, on täna USA vastus teisele. Euroopa instinktiivne vastus on erinenud. Kas selle põhjuseks on ajalooline sõjaõud, nõrkus või midagi muud, pole oluline. Algul ehk sunnitud harjumusest on märkamatult saanud kandev osa laiemas väärtuste süsteemis.

     See kõik on juba kaua käigus olnud. Kuid sarnaselt mõistuküsimusega “Mitu liivatera moodustab hunniku?” tuleb küsida, millisest hetkest tuleb vääramatult tunnistada ületamatut lõhet kontinentide vahel. Üks täiesti legitiimne kandidaat oli moment 1990. aastate lõpus, kui USA hakkas ajama Euroopa integratsiooniprotsesse pärssivat poliitikat. Ju siis Washingtoni projektsioonid lahknesid piisavalt. Pöördumatuks ei muutnud asjade kulgu siiski mitte president Clinton, vaid 11. september. Sellest kuupäevast alanud dünaamika raames on murdehetkeks halvemaid kandidaate kui november 2005 uudistega CIA salavanglatest, Washingtoni piinamisdebatist, valgest fosforist ning musta huumorina uue USA esimese vabadusklooni Iraagi libisemisest üle selle piiri, kus ühe inimese kannatuste mõõduks saab teine, mundris inimene, mitte seadus.

    Euroopa on samal ajal olnud hõlvatud diametraalselt vastupidisega: sellega, mida tähendab vabadus oma piiride sees. Prantsusmaal mässas immigrantlik noorsugu, kellel on olemas kõik eluks vajalik peale eesmärgi. Londonis lükkas valitsuspartei esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul tagasi peaministri tahte – sest selle kohaselt tulnuks võtta terrorismis kahtlustatavatelt kohtuta vabadus 90 päevaks. See on kauge kaja Guantánamost, kus ei kehti isegi habeas corpus, keskaegsel Inglismaal käibele tulnud mõiste, mis tähistab iga isiku õigust enda eest erapooletu kohtu ees kosta. Et mitte öelda vastu-kaja. Vabadus on harjumus, tundub Euroopas. Seda tuleb kaitsta, sest harjutakse kõigega.

    On märkimisväärne, et USAski on tekkinud elav arutelu, muuhulgas piinamise küsimuses. Kuid see ei pööra rööpaid, millel jooksevad paralleelselt USA ja Euroopa Liit. Selle korrigeeriv jõud on pigem suunatud globaalsetest komplikatsioonidest lahtiütlemisele ning kisub isolatsionismi. Muidugi ei saa USA muust maailmast lahti öelda isegi sel piiratud viisil, mis oli võimalik pärast XX sajandi mullistusi. Isolatsionismitendentsi peamiseks tulemuseks saab olla vaid tagasitõmbumine meedia valupunktidest nagu Iraak ja Afganistan (viimases on see juba alanud, sealt järgmisest kevadest lahkuvat esimest 4000 USA sõdurit läheb teiste seas asendama Eestigi üksus, mille otseseks mandaadiks saab olema võitlus neo-Talibaniga). Institutsionaalse mõtteviisi muutuseks USA debatist vaevalt piisab. 

    Distants vaid suureneb 

    Millised valikud seab see ELi ette? Peale väärtuste konflikti on vältimatud rida praktilis-poliitisi järeldusi, mis saavad Euroopat USA suhtes vaid üha suuremale distantsile sundida. Kõigepealt on ilmne, et koostöö USAga kahjustab paradoksaalselt seda, mille najal EL oleks enim võimeline Washingtoniga suhtlema “silmade kõrgusel” (kasutades Saksa ekskantsleri Schröderi väljendit) – nn pehmet jõudu. Ja küsimus pole mitte ainult USAga suhtlemises vaid ka ELi võimes mõjutada sündmusi globaalses mastaabis. Eeskuju ja külgetõmbejõuga oma naabreid muutuma sundida on olnud ELi tõhusaim välispoliitiline vahend. Koguni nii tõhus, et seda tuleb tagasi hoida, piirata ning keelatagi riikidele nagu Ukraina, Moldova ja Taga-Kaukaasia kolmik. 

    Koostöö USAga tekitab ELi jaoks ka üha häirivama usalduse probleemi. USA apelleerib üha enam nii Euroopa südametunnistusele kui enesealalhoiuinstinktile, otsides abi Iraagis, Afganistanis ja laiemalt islamimaailmas. Selline sõnum on Washingtonist viimastel kuudel lähtunud üha nõudlikumal kujul.  EL ei saa ühelt poolt abist keelduda, Lähis-Ida, Iraak ja Afganistan on oma muutunud olekus Vanale Maailmale tuntavalt otsesem julgeolekuprobleem kui USA-le. Aga selles piirkonnas USAga õlg õla kõrval tegutsemine seob ELi vältimatult USA poliitikaga, teeb temast sõbrana n-ö süüdlase”. Ja see on Euroopas tahes-tahtmata üha suurem sisepoliitiline mure. Õigusega või mitte, aga on fakt, et “Iraak” ja “islam” on sõnad, millel on Euroopa riikide sisejulgeolekule otsene tähendus.

    USA lõhestab Euroopat ka seestpoolt

    Veel üks USAst lähtuv oht, millega Euroopa peab paratamatult arvestama, on tema lõhestav ja seeläbi ELi nõrgestav mõju. Puhtobjektiivse faktina tõestas seda Iraagi sõda. Kuid sel mõjul on vaiksem ja veel reetlikum külg. USA lõhestab Euroopat ka n-ö seestpoolt. CIA vanglaafääri kõige ohtlikum element on, et see söövitab idariikide äsja ja raskelt saavutatud staatust, nende usutavust demokraatliku ühiskonnana. Küsimus on nende eneseregulatsioonis, demokraatlikult valitud võimuorganite suutlikkuses kontrollida oma julgeolekujõude ja sõjaväge. Nappidest CIA ja laiemalt USA võimude kommentaaridest loole jookseb läbi tõdemus, et kui midagi toimus, toimus see “luureorganite” teadmisel. Valitsused ja poliitikud Poolast Rumeeniani väidavad, et nad ei tea asjast midagi.

     Asi on Ida-Euroopa riikide suutlikkuses toimida läbipaistvate, õigusriigi põhimõttel tegutsevate partneritena ka nende enda parima tahtmise juures. Selle küsimuse tõstatavad kahtlemata teravamalt Pariis ja ehk ka Berliin. Võib muidugi küsida, mis tähtsust sel ka on, kuna mõlemast pole enam ammu Euroopa mootorit. Ent mis üldse on Euroopas võimalik ilma Pariisi ja Berliinita? Vääramatult on koorumas selline maailm, mida aastate jooksul on aeg-ajalt vilksamisi nähtud, kuid mida vähesed on seni näha soovinud. USA on pöördumas oma teele ja nendel, kel pole võimu või soovi temaga kaasas käia, on teine tee. Sellesse uhkesse uude ilma kuulub ka ELi järkjärguline pöördumine introspektsiooni, rahvuslike huvide uus esiletõus ühiste ideaalide ees ja muu seas ka üha pragmaatilisem suhtumine Venemaasse. Fragmenteeruvas maailmas, kus ühine suund on kadumas on koalitsioonide ehitamine kuldaväärt oskus.

  • Jalutuskäik Tallinna galeriides

    Anneli Porri

    Eda Lõhmus (Tallinna Linnagaleriis 7. ? 16. I) on väga hea käe ja silmaga hitipotentsiaalne kunstnik. Küps, tasakaalukas, läbinisti kaunis. Ja produktiivne. Lõhmuse näitus ?Reaalne. Ebareaalne? on tohutult huvitav, kuna pakub välja hulga skaalasid (loomulikult vahemikus reaalne-ebareaalne) vaataja/kunstipubliku/kunstniku kognitiivsete võimete mõõtmiseks. Probleem on abstraktses maalikunstis. Viimasel ajal olen isiklikes ja avalikes vestlustes nenditu põhjal sunnitud õudusega märkama, et üldjuhul, kui maalil ei ole midagi kujutatud, tähendab see kohe hulga küsimuste ja tõrgete esilekerkimist. Et mis seal pildil ikkagi on. Konkreetsusepaine on rõhuv. Lõhmus on leidnud lahenduse oma töödele lihtsalt: natuurpoeesia, pilt pluss sõna. Iga mittekujutavusse takerdunud vaataja leiab etiketilt võlusõna, mispeale laiad värvijooned muutuvad puudeks, säbru silmapiiril piimakarjaks ning silm leiab ja seob tervikusse jalad, pead ja torsod. Kunstnik ilmutab ka terast huumorit, näiteks ?Püüe? III ja maaliline õngekonks. Väga turvaline näitus nii kunstnikule kui vaatajale. (Turvalistest on praegu väljas veel Kadi Kurema näitus ?Iseasjad? Ühispangas (kuni 4. II). Pilt pluss tekst pluss eesti keele ja naisele lähemate pisiesemete ammendamatu varaait. Sama väljapaneku satelliit on väljas ka Galeriis 36.)

    Neeme Külma ?Kui…? Hobusepeas (22. XII ? 3. I) ja Marko Mäetamme ?Mälestusnäitus? Linnagaleriis (20. XII ? 10. I) olid väga hästi ajastatud pühade tihedale raskele ajale (emotsionaalne pinge pluss aastalõpp). Ma ei räägi nendest näitustest koos seepärast, et neis oleks mingi sama teemamotiiv, et Mäetamme tekstirohkus ja kontekstuaalsed tavandielemendid võiksid kuidagi lahti rääkida Külma lakoonilised ja väljapuhastatud tööd. Üldsegi mitte. Võrreldavad on need näitused vaid läbimõeldud ekspositsiooniterviku tasandil. Mõlemal kunstnikul on lisaplusse, mis lubavad neil eri valdkonnast pärit elemente edukalt segada. Mäetamme puhul tekkib segu tekstist, maalist, valmisesemest ja Pia Frausist. Neeme Külm paneb kokku videopildi, reaalse skulptuurse vormi ja alateadvuse kummastava mõju. Mõlema meeleolu imbub vaatajasse nagu liim.

    Mäetamm tõi seekord välja ühe osa oma põnevast tsüklist, mille läbiv motiiv on kellegi elu kallale kippumine. Seekord üllatab kunstnik meid autobiograafilise pihtimusega, mis kaotab kuvandi edukast loovisikust ja armastatud dekaanist kui õnnelikust inimesest. Slaidi-show jutustab kohutava loo väikesest inimesest, kes on pidevalt sunnitud sooritama sisemiselt ebameeldivaid valikuid, mis on tingitud püüdest olla korraga nii kunstnik, pedagoog, panga klient kui hea pereisa. Mis juhtub, kui ta otsustab astuda mahasõiduta ringteelt kõrvale lahke füüsikalabori abi kasutades?

    Mäetamm armastab lugusid rääkida mõrvarmajadest ja ümber jutustada jumala ja kuradi dialooge. Vaatajana me võtame need vastu ja laseme ennast vastavalt oma huumorimeelele lõbustada. Oma lugudega on Mäetamm pidevalt mingil piiriületamispositsioonil, kas siis eetika, puhta piinlikkuse või võllahuumori serval. Ainult et? Seekord ei ole mingit kinnitust, et Mäetamm oma jutustaja kattevarju all ei räägi puhast tõtt? Õnneks on matusepärja külge käiv mälestuslint veel ilma nimeta ja pidevalt loop?iv tekst tühistab ennast lausega ?Aga tegelikult on nii?. Tegemist on tsüklilise näitusega, mis iga ringiga sunnib vaatajat kinnitust otsivana käima loo eri osade vahet. Üldiselt on näitus vaatajale ohutu, kuid mure kunstniku abikaasa ja tütre pärast jääb.

    Neeme Külm tegeleb küsimustega, mis ei sõltu tahtest ega otsustustest. Pigem sügavast alateadvusest, Külm on nagu unenägu, mis tuleb ei kusagilt, aga järjekindlalt. Enesetapp kui sügavalt tahteline väljendus ei puutu üldse asjasse. Et tegemist on unega, annab märku autori pid?aama. Videoinstallatsioonides kasutatakse kehalist kogemust äärmiselt tõetruult, uni säilitab aistingud, aitab teravalt meenutada kehalisi kogemusi, ent ei kasutata magavat keha. Kõige parem näide sellest on magama jäädes kukkumise tunne. Vaadates installatsioonis madratsile maanduvat Neemet, ei ole raske tunda endas tuttavat jõnksatust. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Näitus ei ole turvaline ei kunstnikule, vaatajale ega kriitikule.

  • Eesti Kunstiakadeemias toimub reedel AVATUD EKA PÄEV

    Solveig Jahnke

    AVATUD EKA PÄEVA ÜLDKAVA
    9:00–19:00 EKA loengud ja tunnid külastajatele avatud
    10:00–20:00 Infopunktid avatud Estonia pst 7/Teatri väljak 1 ja Kiriku plast 1 hoonetes
    12:00–14:00 Supp ja pirukas Kiriku plats 1 hoones
    12:00–15:00 Trükituba tekstiilis, Estonia pst 7, rm 312. Kaasa võtta T-särk, kangaskott vm tekstiilese, millele saab trükkida kohapeal ettevalmistatud mustri!
    14:00 EKA tutvustus ja EKA EXPO avamine Estonia pst 7/Teatri väljak 1 ruumis 265
    16:00 Töötuba “Milleks disain ja kellele seda vaja on?”, läbiviija tootedisainer ja “Disainispikri” autor Merike Rehepapp, Estonia pst 7, rm 245
    17:00 Joonistamise töötuba “Figuraal A(BS)traktsioon” Kiriku plats 1 hoones, ruum 208, juhendavad Maiu Rõõmus ja Maria-Kristiina Ulas
    17:00 Vormituba, Kiriku plats 1, rm 206, juhendavad installatsiooni ja skulptuuri magistrandid Uku Sepsivart, Sten Saarits, Jette Vood
    18:00–20:00 Loengud EKA vilistlastelt ja õppejõududelt, Kiriku plats 1, suur saal, esinevad em.prof Jaak Kangilaski, vilistlased Tarrvi Laaman, Reet Aus
    20:00–00:00 Disko, korraldavad moedisaini vilistlane Anne Metsis koos abilistega

    Osakondades avatud väljapanekud tudengite töödest ja projektidest.  Kiriku plats 1 hoones toimub EKA vana maja fotode näitusmüük.

    NB!  2013. aastal algab vastuvõtt Eesti Kunstiakadeemiasse juba 1. veebruaril, erialade vastuvõtutähtajad on erinevad!  Lisateave sisseastumine.artun.ee

    Tere tulemast Tallinna vanimasse ülikooli! Kohtumiseni Avatud EKA Päeval!

  • Muusikaline segadus Maria teatris

    Toomas Kuter

     

    Rossini koomiline, kuid kokkuvõttes harmooniale, ilule ja mõistmisele pühendatud ooper “Reis Reimsi” esietendus 1825. aasta 19. juunil Pariisi Théâtre Italienis. Lavateoses eneses on Rossini muusikale omaselt hulgaliselt kauneid meloodiad, nautimisväärseid koloratuure ning sisulises mõttes loomulikult ka palju segadust.

     

    Kõik tekitavad segadust

     

    Tegevus ning suured emotsioonid pulbitsevad Kuldse Liilia võõrastemajas, kuhu on saabumas palju tähtsaid persoone üle Euroopa, et jätkata ühiselt sõitu Reimsi, Prantsuse kuninga Karl X kroonimispidustustele.

    Majateenija don Prudenzio (Juri Vorobjev), kes on maskeerunud doktoriks, kaebab, et külaliste tervislik seisund ei luba neil ette võtta sedavõrd väsitavat sõitu. Lõpuks lubab ta kõigil siiski reisile minna, nõudes aga, et tema ettepanekuid kuulataks ja nendega arvestataks.

    Hotelli perenaine, madame Cortese ei saa paraku kaasa sõita, sestap õpetab ta teenritele, kellega millest rääkida, et Kuldse Liilia külalislahkusest saaks teada terve Euroopa. Krahvinna de Folleville’iga tuleb rääkida ilusatest riietest, kavaler Belfiorega kaunitest daamidest, krahv Libenskofiga impeeriumi võimsusest.

    Esimene reisile saabuv külaline on Pariisi moekas kaunitar krahvinna de Folleville, kellele aga teener teatab, et tema tõld on ümber läinud ning kõik krahvinna kaunid rõivad määrdunud. Kaunitar minestab, sest ilma ilusate riieteta pole elul tema jaoks mõtet.

     

    Gergijeva hea kool

     

    Maria teatri “Reims Reimsi” on lavale toodud Larissa Gergijeva poolt juhitava Maria teatri noorte solistide akadeemia baasil. Trupi moodustavad noored, perspektiivikad ja väga hea vokaalkooliga lauljad, kelle puhul on tunda Gergijevale ja tema meeskonnale iseloomulikku töö tulemuslikkust.

    Noor ansambel mõjus üldkokkuvõttes hästi nii vokaalses kui lavastuslikus mõttes. Puudus ooperi rutiin ning laval oli loomulikkust ning musitseerimislusti.

    Esmajärjekorras tuleb esile tõsta hotelliomaniku madame Cortese rollis esinenud Anastassia Kalaginat ja krahv Libenskofi laulnud Daniil Štodat. Kalagina koloratuurid ja fraas olid loomulikud, lihtsad, nauditavad. Tema esituse tegi meeldivaks kaunis tämber ja pingevaba laulmine. Just Kalagina oli selle etenduse parim bel canto valdaja, kelle jaoks puudusid koloratuursed raskused ning kes ka ise nautis laval kordasaadetavat.

    Noore tenori Daniil Štoda nimi pole maailma muusikakeskustes tundmatu. Ta on esinenud paljudel Euroopa lavadel ja ka Ameerika Ühendriikides. Reisiseltskonnas oli Štoda kanda Vene krahvi Libenskofi roll, millega ta võluva sarmi ning laitmatu vokaaliga hakkama sai. Štoda puhul oli eriti nautimisväärne ülemine register.

    Krahvinna Folleville’il aitab varjumaailmast naasta toatüdruk Modestina, kes teatab, et avarii on edukalt üle elanud üks moodne kübar. Folleville’i rõõmul pole piire ning ilu ja usk on selleks korraks maailma taas päästnud.

    Ilmuvad uued reisilised, antikvaar don Profondo, hispaanlane don Alvaro ja noor poola lesk, markiis Melibea. Viimased kaks naudivad parasjagu teineteise seltskonda, kui armukadedushoos Libenskof, kes on Melibani armunud ja teda oma pruudiks peab, tahab don Alvaro duellile kutsuda. Olukorra lahendab Rooma poetessi Corinna saabumine. Oma monoloogis rahustab ta kõiki, kutsudes neid leppimisele ja harmooniale. Corinnasse on salaja armunud inglise lord Sidney, kes aga häbeneb daamile oma tundeid tunnistada.

    Irma Gigolašvili oli esinduslik Corinna, vokaalses plaanis tugev ning oma sentimentaalsetes monoloogides veenev. Lisaks tulid temaga seonduvalt esile huvitavad, isikupärased ja absurdilähedased kostüümid (kostüümikunstnik Mireille Dessinnqy). Need olid värvikad ja vaatamist väärt, sealjuures ka sedavõrd naljakad, et tekitasid pingevaba ning hea tunde. Corinna saabus kui primadonna teiselt planeedilt, riides ja samal ajal rüütu, ilmudes äkki otsekui põranda alt, publiku hulgast.

    Alain Maratrat’ lavastuse teeb põnevaks tegevuse toomine publiku sekka. Maria teatri lava on orkestriaugu ja esimeste ridade arvelt märkimisväärselt pikendatud, valgetes kostüümides orkester on mängima paigutatud lava sügavusse, mis annab vaatajale mõnusa võimaluse ooperi tegevusest sõna otseses mõttes osa võtta ning ennastimetleva seltskonna reisiplaanidesse sulanduda.

    Süžee tervikuna ja tegevust saatvad segadused arenevad mitmel tasapinnal: kummaliste torne meenutavate moodustiste otsas, lava kõrval loožides ning kõikjal publiku hulgas ja rõdul. Kroonimispidustustele sõitvate isiksuste plejaad on Maria teatri täielikult vallutanud. Oma osa selles jandis on etenduse kunstnikul Pierre Alain Bertolal ja valguskunstnikul Pascal Mérat’l.

    Ka vokalistid laulavad kõikvõimalikes poosides ja paikades, kord lae all, kord põrandal pikali, kord kostuvad hääled ei tea kust. See mõjub heal tasemel väärika meelelahutusena.

     

    Ood harmooniale ja koostööle

     

    Seltskonda täiendab noor kavaler Belfiore, kes kurameerib krahvinna de Folleville’iga. Südametemurdja soovib oma kollektsiooni suurendada ning lisada sinna Corinna. Rooma poetess lükkab kavaleri armuavaldused otsustavalt tagasi. Ilmub raevunud krahvinna Folleville, kellele naiselik instinkt on märku andnud Belfiore truudusetusest.

    Don Profondo on pakkinud reisikohvrid, kuid paraku saabub parun Trombonok, kes teatab, et reis Reimsi tuleb ära jätta hobuste puudumise tõttu. Kuid kurvastamiseks pole põhjust. Cortese teatab, et on saanud abikaasalt kirja, milles kõiki neid, kellel pole võimalik sõita kroonimispidustustele Reimsi, ootavad ees pidustused Pariisis. Raha eest, mille seltskond Reimsi reisiks kulutama pidi, otsustakse Kuldse Liilia hotellis korraldada hiilgav bankett.

    Parun Trombonok lahendab olukorra, tõestades, et Libenskof ja Melibea on teineteise jaoks loodud. Markiis andestab krahvile tema armukadedushoo.

    Ooperi lõpp on ilus, võimas ning solistide ansambli koostöö tuleb just selles esile. Nooruslik entusiasm lisab lustmängule värskeid pooltoone ja kui ausalt öelda, ega seda ooperit akadeemiliste lauljate esituses ette ei kujutagi.

    Solistidest tuleks veel mainida Vadim Kravetsi (lord Sidney) mahlakat bass-baritoni, Vladislav Uspenski (parun Trombonok) loomulikku musitseerimist, Jelena Tsvetkova (markiis Melibea) ühtlast metsosopranit ning Larissa Judina (krahvinna de Folleville) perfektset tehnikat.

    Lavateose lõpetab suur “laulupidu”, kus iga tegelaskuju laulab oodi oma riigile ja kultuurile. Kõlab hümn igavesele harmooniale ja kõikide riikide koostööle, mis jätkub poetess Corinna monoloogiga, kus kiidetakse uut kuningat Karl X ning Prantsusmaad selle ilus, õilsuses ja uhkuses. Tegelased laval on sama ülevas meeleolus kui publik saalis!

    “Reis Reimsi” mängitakse praegu nii Peterburi Maria teatris kui ka Helsingis Soome Rahvusooperis. Ette tasub võtta mõlemad sõidud, sest Rossini muusikalisi segadusi võib nautida lõpmatuseni.

  • Maja tuleb, tulgu ka seadus

    Kaarel Tarand

     

    Krista Aru, oma maja soovi sõnastamisest unistuse teostumise lähedale jõudmiseni kulus üle 80 aasta. Vaevalt oskasid Eesti Rahva Muuseumi asutajad isad aimata, et see aeg venib nii pikaks. Kui nüüd on maja peaaegu käes, tuleb ettevaatlikult oletada, et praeguse sajandi jooksul järgmist ei saa. Kui kaugele edasi nüüd, maja hälli juures, muuseumi planeerimisel peab mõtlema?

    Maja ehitamise ja muuseumi tuleviku planeerimise juures peab suutma ette näha umbkaudu viiskümmend aastat. Vähemalt selle aja peab uude majja ära mahtuma. Sajand on ehk palju, viiekümne aastaga on senised ringid lõplikult maha käinud ja uued hoo sisse saanud. Ka seda, mida vajatakse viiekümne aasta pärast, ei oska ma mõelda. Aga seda küll, mida inimesed siis küsivad: et mida meie siis tegime?

    Kui meil on siis rääkida ainult sellest, et kunagi, aastakümneid tagasi, asutati muuseum ja unistati ja hakati kogusid looma, on seda vähe. Me peame saama öelda, et lisaks vana unistuse täitmisele, maja rajamisele, suutsime me jätkata kogumist ja säilitamist. Me ei tohi jumala pärast piirduda ainult selle näitamisega, mis kunagi juba on kogutud.

     

    Eesti Rahva Muuseumi nimes ei ole selget vastust küsimusele, mida kogutakse. Jääb segaseks, millise kultuuri, olgu ainelise või muu kogumise nimel muuseum tegutseb. Kus on piirid? Veniva piiri puhul on võimalik ka uus maja üsna kiiresti ära täita ja lõhki ajada.

    Jah, laiemalt kõige olulisem dokument, millega peame hakkama tegelema, on kogumispoliitika. Ja mitte vaatama seda ainult Eesti Rahva Muuseumi kogumispoliitikana. Meil on maakonnamuuseumid, erialamuuseumid. Maakonnamuuseum kogub põhiliselt just sellele maakonnale iseloomulikke asju, aga ERM peab oma kogumispoliitika tulemusena iseloomustama terve rahvakultuuri arengut. Kõige üldisemal tasandil. See nõuab kontseptsiooni, eeltööd. Kõik asjad ei saa ühtmoodi kanda märgilist tähendust. Mis on märgilised asjad, mis jäävad kandma XX sajandi tähendust?

     

    Jutt käib ideoloogilisest dokumendist, mille järgi peaks kogumispoliitika käima. Vastasel juhul me upume asjadesse. Meile võivad mõned perioodid ja asjad mitte meeldida. Selles osas on vaja koostööd ajaloolastega, tugevat seotust ülikooliga. Et selgitada välja, mis on need märgilise tähendusega asjad, mis on kandnud rahvuslikku identiteeti aastakümneid. Kuna XIX sajand on kogudes suhteliselt hästi kajastatud, siis puudutab meie küsimus eeskätt XX sajandit ja juba ka XXI sajandit.

     

    Kogumispoliitika kirjapanek ei pruugi olla lihtsam ülesanne kui Eestis kunagi oli põhiseaduse tegemine. Kui seda teha kitsas ekspertide ringis, ei pruugi tulemus laiemat publikut rahuldada ja seetõttu saada ka poliitilist toetust, see tähendab, rahalist katet. Kui aga algatada rahvaarutelu, ei tule dokument selline, mida oleks üldse võimalik töös järgida. Ent siiski, milliseid põhisuundi kogumispoliitika tingimata peaks sisaldama?

    Tegu pole ainult Eesti Rahva Muuseumi, vaid ka maakonna- ja erialamuuseumide probleemiga. Me oleme kõik ühtmoodi huvitatud ja seetõttu on meil ekspertteadmist küllaga. Paadunud optimistina arvan, et muuseumide inimesed suudavad selle poliitika hästi välja töötada.

    Kõige algsem jaotus on geograafiline. ERMile on põhiküsimus, et meil on selgeks vaidlemata, mis on need tunnused ja jooned, mis XX sajandist kindlasti kaetud peavad olema. Kogumine on viimasel ajajärgul käinud kas ekspeditsioonide või annetuste teel. Aga süsteemi selle all ei ole ja see on tõsine häda. Kui minu käest küsitakse näiteks, kas meie filmiarhiiv pakub mingitki ülevaadet meie möödunud sajandi olulistest inimestest, siis pean vastama, et ei paku. Näiteks kas on Veljo Tormist, mitte akadeemilise filmi kujul, vaid kodus, loomingus… Või Juhan Peeglit? Ei ole. Ja kes siis, kui mitte ERM peaks sellega süstemaatiliselt tegelema, koguma ja jäädvustama inimesi, kes on kandnud mingit ideed, mõtet, sõnumit? Mitte fikseerima inimest ühe teose järgi, vaid inimesena kõiges olemises ja tähenduses.

    On vaja ka selgeks teha, mis on saanud kalendritähtpäevadest, kui võtta hästi lihtne näide. Kuidas neid on XX sajandil tähistatud? Kuidas kõik on muutunud? Me oskame öelda, et kõik on muutunud, aga meil pole mingit kogu tõestusmaterjaliga. Aga see on vägagi märgilise tähendusega, kõik need päevad, mis on eesti rahvast läbi sajandi hoidnud oma süsteemis või paines. Või Nõukogude armee – see ju mõjutas vägagi eestlaste elu. Kui sellega tegeleb mõni teine muuseum, siis väga hea, aga me peaksime selle omavahel kokku leppima.

    Ühe sõnaga, kogumispoliitikas kokkuleppimist vajavaid küsimusi on hästi palju.

     

    Kus sa näed ainelise ja tekstikultuuri, kirjapandu piiri kogumises? See on ikka see vana jutt ERMi lahutatud osade taasühendamisest. Kui piiri väga täpselt ei tõmba, siis tekib oht, et kuskile jääb katmata alasid, või siis teistpidi, sünnib palju tarbetut ja kulukat dubleerimist.

    Pean igati normaalseks, kui arhiivid, eriti kirjanduslooline ja rahvaluule arhiiv oleksidki ERMi osa. Oleks hoopis parem ülevaade, mis kajastub kultuuriloolistes paberites, kirjavahetustes ja mujal ja millele pole muud katet kui ainult esemed. ERM peaks seega normaalseks olekuks moodustama esemelisest ja sõnalisest kultuurist terviku. Siis kannaks ta oma ideed palju paremini.

     

    Kui nüüd muuseum saab kodumaal jalad alla, siis peaksid tal ka tekkima rahvusvahelised ambitsioonid, püüd olla osa sellest süsteemist, kus suured rahvuslikud muuseumid juba ees. Kas on liiga julge unistada sellest, et minnakse oma vara ehk eesti kultuuri näitama Eestist välja, maailmalinnadesse ja -muuseumidesse?

    Nii see just peabki minema, sest ega meil ju oma kultuuris midagi häbeneda pole. Või põhjust öelda, et meie kultuur on väike, liiga noor. Meil on selge eripära, iseloomulikud jooned. Rahvusvaheliselt peab ERM või Eesti Muuseum, nagu mulle rohkem meeldib öelda, tõusma tõesti tasemele, kus on Briti Muuseum ja teised suured. See on täiesti ajakohane ja õige ambitsioon.

    Juba 1923. aastal on ERMiga seoses ilusasti öeldud, et Eesti Muuseum peab olema koduks igale rändajale ja igale koduarmastajale. Selles peab olema nii palju sõbralikkust ja soojust, et see kannaks ka rahvusvahelisel areenil.

     

    Tuleme ajarännakutelt tagasi. Sellega, mis hakkab nüüd toimuma Raadil, saame me nüüd kindlasti hakkama. Kas kolme aastaga, aga igal juhul saame. Kui palju aga hakkab muuseum mõjutama oma lähemat ümbrust? Praegune suurim naaber, endise sõjaväeosa riismed, on ilmselt üks riigi kõige problemaatilisemaid kohti üldse. Tükati tundub, et Eesti riigivõim polegi sinna veel tänapäevani end kehtestama jõudnud. Seal on varemed ja hoomatav illegaalne tegevus. Kurjus, mis kohe muuseumi aia tagant vastu vaatama hakkab.

    Samal ajal, kui muuseum Raadil 2000. aastal midagi tegema ja taastama hakkas, ärkas ka Tartu vald ja on olnud sellest ajast väga aktiivne. Vald on püüdnud käivitada selle territooriumi puhastamist. Aga koostöö Tartu linnaga on vältimatu. Ega linngi ei saa lubada oma territooriumil seda, mis praegu toimub. Kaua ei tohi see kesta.

    Raadi suur eelis on see, et siin on palju ruumi. See tähendab loodetavasti laiemat kultuurilist tegevust ja uusi asutusi mitte ainult muuseumi territooriumil, vaid ka ümbruses. Siia mahuvad teemapargid, aga näiteks ka viinaköök, mida arhitektuurikonkursi võidutöös samuti nimetati. Meil on varustus, sisseseade ja köögi varemed, kus saaks vanamoodsa viinatootmise käima panna. Mitte joomise õhutamiseks, aga inimeste harimiseks.

    Raadi peaks saama kultuuritegemise kohaks kõigile. Muuseum on selle keskpunkt ja selle ümber saab koonduda. Ja see on lihtne, kuna siin on ruumi.

     

    Kui palju peab muuseum olema seotud
    ülikooliga või vähemasti selle humanitaarsemate osadega? Elupõlved on just üliõpilased olnud need, kelle abil on teostatud kogumispoliitikat, millest enne juttu oli.

    Muuseum astub kindlasti sel suunal järgmised sammud, et koostöö oleks tihedam. Põhimõtteliselt on ju kõik olemas õppetoolidest praktikabaasideni ja õppekavadeni, aga side ei ole viimastel aastatel olnud just ülearu tihe. Koostöö ülikoolidega on vältimatu ja ma olen sellest ka juba mõne õppetooli juhiga rääkinud. Lisaks teadmiste vahetusele annab see ka hädavajalikku tööjõudu, nagu vanastigi.

     

    Kas muuseumi õiguslik staatus on praegu piisav selleks, et kindla peale tegutseda, et kõik hea, mida on võimalik tekkival baasil korda saata, saaks tehtud? Et ei peaks tulevikus silmi maha lööma, öeldes, et jah, võimalus oli, aga see magati maha, kuna polnud parasjagu sobivat paragrahvi kasutada.

    Meil on üks avalik-õiguslik raamatukogu ja üks ooper oma seaduse ja teistmoodi finantseerimisega, aga mitte ühtki avalik-õiguslikku muuseumi. On loogiline, et Eesti Rahva Muuseum selle staatuse saab koos seaduse ja iseseisva eelarvereaga. Mitte ainult selleks, et olla paremini finantseeritud ja suurema tegutsemisvabadusega. See on vastutuse küsimus, see on kohustus.

    Ma võin ju praegu rääkida kogumispoliitikast ja muust, aga mis alus mul on sellega tegelda? Mitte mingisugust, sest Eesti Rahva Muuseum on lihtsalt üks muuseum teiste riiklike muuseumide reas. Praegune struktuur ei võimalda üldisi probleeme lihtsalt lahendada. Soov saada oma seadus pole mingi võimuiha küsimus, ERM sooviks olla pigem toetav ja nõuandev keskus selleks, et kultuuripärandit selle terviklikkuses hoida ja säilitada. ERMi avalik-õiguslik staatus annaks tervele meie muuseumimaailmale vajaliku keskkoha ja tagaks selle funktsioneerimise parimas võimalikus koostöös. Raha on ka oluline, kuid veel tähtsam on staatus, mis üldse lubaks hakata teistele ettepanekuid tegema.

     

  • Head tekstid olgu rahvuskultuuri vabavara

    Kaarel Tarand

    Tasapisi hakkab arutelu, millist keelt kasutades Eestis teadust või üldse kõrgkultuuri teha, rahulikku ja asjalikku voolusängi suunduma. Mõttetu venestumine või inglistumine keeles vajab muidugi vastuseismist, aga millegi poolt tuleb ka olla.

    Professor Jaan Sootak näiteks on poolt (Sirp 11. XI). Rektor Jaak Aaviksoo (EPL 30. XI) samuti. Mõlemad näevad, et eesti keele arendamiseks on vältimatu mitmekülgne ja kõrgetasemeline võõrkeelte oskus. “Väikerahva vähegi haritud esindaja kolme keele oskus peaks olema iseenesestmõistetav ja ülikooliharidusega inimeselt võiksime eeldada nelja keele oskust,” seab Aaviksoo miinimumprogrammiks. “Võõrkeelteoskus aitab meil arendada Eesti teadust ja seeläbi ka eesti teaduskeelt,” rõhutab Sootak.Omamoodi sekundeerib neile ka Peeter Olesk värskes Loomingus, kui seab enesele ja rahvuskaaslastele keelenõudeid: “Nii või teisiti peab minu keel olema võrreldes senisega parem. Ta peab: 1) sisaldama uut sõnavara, 2) olema morfoloogiliselt reeglipärane ja 3) ortograafiliselt modernne ning 4) toimima tehnoloogiliselt polüstilistilisena ehk arusaadavana nii kõnes kui kirjas paberil ja arvutiekraanil ning seda nii omasugustele kui ka keeleliselt võõrastele.”

     

    Kool pole kõiges süüdi

     

    Niisiis, püüdlema peab parema ja rikkama keele poole, aga see on võimalik ainult siis, kui keele arendajad-uuendajad (ja mitte ainult nemad) valdavad laitmatult ka kõiki tähtsamaid (või levinumaid) võõrkeeli. Seal kõrgemal, kus küpsetakse haritlasteks ja tehakse teadust ehk ülikoolides, suunatakse etteheitev pilk alamate kooliastmete poole: miks te saadate meile nii ema- kui võõrkeelte alal poolkeelseid? Meie ei jõua ju neid tegematajätmisi meile antud napi aja ja rahaga ära tasandada! Üldistus saab ilmselt käia ainult keskmise kooli keskmise lõpetaja keskmise keeleoskuse kohta ja mitte tippkooli tippude kohta. Keegi ei tohiks sellest üldistusest solvuda, vähemasti enne, kui on oma kooli taset selle keskmisega kõrvutanud. Kui ta tunneb end keskmisest paremana, siis järelikult etteheide ei käi tema kohta (mis aga ei tähenda, et ei saaks paremini).

    Igal juhul tuleb etteheiteid tehes arvestada üldhariduskooli piiratud võimalustega, millest õnneks viimasel ajal seoses kooli õppekavade uuendamisega ka palju juttu on. “Kui tahate paremat keeleoskust, siis andke rohkem ainetunde,” on relvitustav vastuväide. Parem keeleoskus tähendab seetõttu automaatselt suuremaid lünki teadmistes mõnel muul alal. Mul ei ole kindlat vastust küsimusele, kas eesti või võõrkeele tunde kooli õppekavas on küllalt, liiga vähe või liiga palju. Ma kahtlen siiski, kas ikka peab gümnaasiumiastmes kõigile kolmandat võõrkeelt õpetama. Kui gümnaasiumi ainus mõte on olla ülikooli eelkool, siis jah. Kui gümnaasiumi lõpetaja jaoks on kõik muud teed peale edasiõppimise kõrgkoolis ummikteed, siis jookseb ta ju oma kolme võõrkeelega (millest viimases, C-keeles ainult algtase) ka Aaviksoo pandud lati alt läbi. Aga kui gümnaasiumiharidus peaks olema piisav oma väikese ettevõtte rajamiseks – sellise, mis kohe ei kõrbe –, kas siis selle juhtimiseks on ikka rohkemat vaja kui “kolme kohalikku”, millest üks teatavasti tänapäeval on kindlasti eesti keel? Kui gümnaasiumiharidus annab 19aastasele küllaldase ettevalmistuse iseseisvaks eluks mitte niivõrd rohkete võõrkeelte kujul, vaid pigem oskusena iseseisvalt teavet hankida, oskusena ise juurde õppida – ka siis peaks kahest võõrkeelest küllalt olema. Seda aga ainult tingimusel, et eestikeelset värsket informatsiooni, mida hankida, on küllaldaselt käeulatuses.

     

    Ilusate juttude riigitellimus

     

    Hetkeks tagasi pöördudes Oleski pakutud nõuete juurde on kohane küsida, et heakene küll, uusi sõnu tuleb osata, aga kust need tulevad. Kes neid meile teeb? Ise võib ju üht-teist luua, aga arvestatavat osa jääme ka edaspidi laenama-mugandama. Kui võõrkeelte õpetamise üks eesmärke on luua tugev põhi eesti keele uudissõnade ja -terminite loomiseks, siis tuleb paraku moodustada võõrkeelte pingerida. Praegu käib asi õppekava reeglite järgi nii, et iga kool ise koos lapsevanematega valib võõrkeelte järjekorra. Endistviisi valitakse juba B-keeleks üsna laialdaselt vene keelt. Kui ma aasta tagasi kirjutasin, et see on perspektiivitu valik (EPL 22. X 2004), sain publikult kõvasti sarjata. Aga ma küsin ikka uuesti – kas vene keele õpetamisel nii suures mahus ikka on mõtet eelöeldu kontekstis? Kas Venemaal ja vene keelega tehakse midagi sellist, mis meile eesti keele arendamisel abiks oleks? Kas laensõnade tee Londonist, Pariisist, Berliinist ja Helsingist Eestisse ikka peab Moskva kaudu käima või oleme võimelised kõiki neid hädavajalikke buterbrod’e ja šlagbaum’e ka otse üle võtma, ilma vene keele hindamatut vahendust kasutamata?

    Ja ikkagi, isegi kui kogu rahvas valdab laitmatult kõiki olulisemaid võõrkeeli, pole tagatud see, et neid oskusi eesti keele arengu heaks ka kasutatakse. Võib jääda lootma heale õnnele – mine tea, ehk ongi uus Aavik juba sündinud. Aga võib-olla ei ole? Selle päris-Aaviku, Johannese teke pea täpselt 125 aastat tagasi oli loterii peavõit, mille kordumist ei saa planeerida. Kasiinos rikastumisest turvalisem tee on ikka visa töö. Aaviku-taolise keeleliidri taastulemine oleks abiks küll, kuid tingimusel, et on olemas ka publiku valmisolek. Nõudlus, nagu turul öeldakse. Sada aastat tagasi vajas Eesti kasvav haritlaskond rohkem ja rikkamat keelt ning Aavik oli andekas seda nõudlust rahuldama.

    Kuidas nüüd nõudlust tekitada? Kas turustiihiale ses osas üldse loota saab? Eesti riik teab, et ei saa, vastasel juhul ju ei oleks Eesti Keele Instituut riigi teadusasutuse staatuses. Aga instituut on oma võimaluste piires siiski pakkumise poole kehastus (nagu ka eesti keele õppetoolid ülikoolides). Kõige suurem nõudlus on ikka seal, kus tekib kõige rohkem tekste. Võib erilise kahtluseta öelda, et kõige rohkem tekste eesti keeles luuakse otse Internetti. Seega, Internetis vajatakse ka kõige enam keeleabi. Ja abi mitte ainult neile tarkadele, kes juba küsivad abi, vaid ka ulatuslikku ennetustööd.

    Viimast saab tekitada mitte turuhoobade abil (ostja puudub), vaid riikliku sunni jõul, mille viisakamad nimetused on riigitellimus ja riigihange. Mida tellida, mida hankida? Eks ikka seda, et võimalikult suur osa heas eesti keeles kirjutatavatest tekstidest kohe vabaks kasutamiseks Internetti jõuaksid. Kui selliseid tekste on võrgus küllaldaselt, siis hakkab neis kasutatav keel ka lugejatele ja teistele kirjutajatele külge. Mitte kõigile ja mitte kohe, aga tasapisi ikka. Heade tekstide võrkuilmumist on turg ja kommertshuvid tänaseni pigem takistanud kui soodustanud. Ma ei arvagi, et midagi peaks tasuta saama, aga ma ei näe probleemi selles, kui valitsus maksuraha eest tõesti tekstide levipiirangud maha ostab.

  • Tõnis Malkovi näitus “Ehted inimestele” A-galeriis

    A-galerii

    Ehted inimestele
    Tõnis Malkov
    26.10 – 19.11.2012
    A-galerii
    Hobusepea 2
    Tallinn

    Alates 26. oktoobrist on A-galeriis võimalus vaadata Tõnis Malkovi isikunäitust.

    „Ehted inimestele” on jätkuks 2009. aasta sügisel Hop Galeriis toimunud esimesele isikunäitusele “Mõnikord ma tahaksin teha ehteid inimestele”, mil külastajale oli näidatud ehtetöölaua segadust, materjalikatsetusi ja ehtekavandeid.

    Käesoleval näitusel eksponeeritavad tööd käsitlevad eelneva näituse materjali ja ideid klassikalises ehtes.

    Näitus jääb avatuks 19. novembrini 2012.

    Näitust A-galeriis toetab Kultuurkapital

  • Anu Tali kui XX sajandi laps

    Heili Vaus-Tamm

    “Visioon” ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis

    1. XI, kavas Šostakovitš ja Richard Strauss.

     

    Anu Tali kavades on alati eredust, teatraalsust… ja vene muusikat. Ning kui on tegemist programmiga, mis kohe kaugelt kuulutab midagi väga erilist (näiteks puhtalt filmimuusikat), siis on ka publikuhuvi garanteeritud. Seekordne kava oli pealtnäha küllaltki elitaarne: Šostakovitš ja Richard Strauss. Võib-olla tundus see Tali tavapublikule liialt tõsine, sest harjumuspäraste publikumasside asemel oli saali täituvus pigem nagu tavalise sümfooniakontserdi puhul.

    Sisuliselt on aga Anu Tali läinud ainuõiget teed – suundub kergemalt ja populaarsema sügavama kunsti poole. Ideaaljuhul peaks see usaldama harjunud publikut kaasa tulema, aga tundub, et vahest tekib hoopis uut publikut juurde. Sest seekordses kavas polnud midagi, milles ka nõudlikuim muusikaline maitse oleks pidanud pettuma. Kui näiteks eelmise hooaja lõppkontserdil jäi Beethoveni sümfoonia Šostakovitši “Leningradi” sümfoonia kõrval sisuliselt väheütlevaks, siis seekordne Šostakovitši-Straussi tandem oli võrdväärselt tugev ja kandev. XX sajandi mastaapne ja filosoofiline muusika on Anu Talile igati lähedane. Ta suudab välja tuua just selle olulise dualismi: välise ereduse ja sisemise sõnumi.

    Kui Tali on aegade jooksul tulnud välja ka muusikakaugeid inimesi kõnetavate sarjade pealkirjadega “Inimene”, “Kirg või Kannatus”, “Põhja nägu”, siis seekordne pealkiri “Visioon” jäi vahest publikumassidele liiga abstraktseks. Samas stiilis on ka hooaja teised pealkirjad: “Enigma”, “Apocalypsis”. Austust on väärt kavad, kuhu tellitud Tõnu Kõrvitsa ja Erkki-Sven Tüüri uudisteosed. Pealkirja “Visioon” on dirigent kavalehel küll seletanud ja sellisena igati õigustatud: “Me ei saa kunagi teada, kuidas Strauss mõtles või mida Šostakovitš oma sümfooniatega öelda tahtis. Seega jäägu igale meist oma visioon.”

    Tegelikult oli sel kontserdil üllatuslikkust küllaga, kuigi seda ette just ei aimanud. Õhtu algas omamoodi muusikalise naljaga, milletaolisi dirigendid ja heliloojad ikka publiku peal katsetavad. “Kiin” algas pooliku orkestrikoosseisuga, nii et “hilinenud” pillimehed oma kohtadele kiirustasid ja sujuvalt esitatavaga liitusid. Siis tuli dirigent, ja kõige lõpuks poetas end kontrabasside ning puhkpillide vahele ei keegi muu kui fotograaf. See viimane polnud küll naljana mõeldud, aga keeras omaette vindi peale.

    Kavalehel ütleb Šostakovitš, et filmimuusika kirjutamine on heliloojale hea õppetund – kuna tegevus areneb filmis kiiresti, nõuab see muusikalt lakoonilisust ja väljendusvahendite ökonoomsust. See printsiip sobis nii dirigendi kui võimeka orkestriga. Sai kuulda nii II osa magusat viiulisoolot kui kolmanda raevukat vaskpillide käredust.

    Ning kava koostamise kiituseks peab ütlema, et raske oleks olnud leida jätkuks sobivamat teost kui Šostakovitši IX sümfoonia. Lühike, lakooniline, justkui samuti filmimuusika võtmes kirjutatud teos, mis üllatas ja tekitas kõhedust ka esiettekandel. 1945. aastal kirjutatud oopusest oodati suurt sõjalõpu oodi – vägevat kiituslaulu kangelaslikule nõukogude rahvale. Aga selle asemel mingi “igerik” ja naljatlev, kentsakalt vähepatriootlike meeleoludega vaid 20minutiline (!) teos. Selles, et filmimuusika kirjutamine (kui üks väheseid lubatud ja soositud žanre nõukogude muusikas) tolle aja heliloojatele jälje jättis, pole kahtust. Šostakovitši loomingus tõuseb aga see lakoonilis-karakteerne stiil eriliselt kõnekale kohale, kujunedes oma groteskse helikeelega omamoodi ajastu märgiks. Tolle aja kunstile iseloomulikuks mänguks “ütlen, ei ütle” – oskuseks öelda nii, et millestki poleks kinni võtta.

    Põhjamaade Sümfooniaorkestrile tähendas see teos riukalike karakterivahelduste ja soolode kaleidoskoopi. Hakkama saadi imetletava energia ning tehnilise perfektsusega. See oli nagu sümfoonia suurele ansamblile, kus Põhjamaade Sümfooniaorkestri tugevus, projektorkestri rutiinivaba initsiatiivikus, hästi esile tuli. Orkester oli elav, aktiivne ja, mis eriti professionaalne, kogu keerukast esitusest pingevaba üleolekuga. Teos ise aga jättis oma ettevaatlikult balletliku teise osa ja finaali grotesksete soolode hullunud maskeraadiga tõesti kummastava mulje. Eriti kontekstis, kus ta oli loodud.

    Straussi Zarathustra-poeem oli poliitilisest tagapõhjast vaba ja suundus oma visioonides filosoofia ja mütoloogiliste olendite juurde. Viiulite ja puhkpilliansamblite kentsakad kooskõlad haakusid hästi Nietzsche samanimelise raamatu peatükkidega (näiteks “Tagailmlased”).

    Heliloojate paar Šostakovits-Strauss tekitas vastakaid tundeid: kõigepealt mõjus Straussi hilisromantiline “pedaal põhjas” tunnetus kaleidoskoopilise ja humoristliku Šostakovitši kõrval kuidagi väsitavalt (kergendust pakkus vaid raskepärane valss). Kava seisukohalt aga sobis Straussi surmtõsidus pillerkaari peale hästi.

    Igatahes targalt koostatud, orkestri ja dirigendi tugevaid külgi esile toov ere ning sisukas kava, mis väärib uut laadi tähelepanu.

  • Eesti “rohelised” uuel ringil

    Rein Ruutsoo

     

    Poliitikas on nähtavasti paratamatu, et vastavalt võitluse ägedusele kipub maailm minema must-valgeks või siis jälle valge-punaseks. Niisiis ongi viimaste aegade valimised kulgenud valgete, punaste ja mustade jõudude halastamatu retoorilise võitluse tähe all. Karmid valged kirjad punastel särkidel lähevad kindlalt ajalukku. Paarikümne kirjaniku-kunstniku-helilooja allkirjaga ettepanek, et neli parteid, sh sotsiaaldemokraadid ja respublikaanid, võiksid ühineda üheks “valgeks jõuks”, on unustatud, kuid oli väga kõnekas. Poliitikat mõistetakse endiselt kui ideoloogiat ja mitte kui huvisid.

    Kuid nähtavasti tuleb “ärapanemise” kõrval tagasi pöörduda tegelike probleemide juurde, sest ahi oli ju petlik lõpplahendus (Endlösung). Sealt alles probleemid algavad, sest tõrjumine ootab kõiki, kes “vabadusele” jalgu jäävad. “Valgete” hulka arvatud sotsid osutusid kohe “äärmusvasakpoolseiks” (nagu Parts neid tituleeris) ja poliitikute  kokkumäng jättis mõned maailmaparandajad jälle kord ammuli sui vaatama.

     

    Rohelisus kui maailmavaade

     

    Olukorras, kus “rikkurkommareid” tuleb põlata ja luuservasakpoolseid ei saa hästi valida, on loomulik, et kasvab nii kolmanda tee otsijate kui ka selle pakkujate arv. Ka rahuolematus otsib, kuhu end tsiviliseeritud viisil välja elada. Juba üsna kaua vindunud rohelise partei tekitamise kava võib nüüd lisada veidigi uusi värve kohati pruunistuvate vastupeegeldustega poliitika paletile. Millega lähemalt tegu, selgub vahest siis, kui hakatakse oma kohta Eesti poliitilisel maastikul täpsustama. Kuid kuhu suundutakse, seda võib juba aimata selle põhjal, kas tegemist on roheliste kui maailmavaatelise liikumise või kui tehnokraatliku programmiga.

    Rohelisus kui maailmavaade on suuresti romantiline idee ja suhteliselt  üldmõistetav silt üsna erinevatele “pehmetele” arusaamadele ja filosoofiatele. Kui industriaalset kapitalismi/turumajandust pidada kõikehõlmavaks hegemooniaks, siis märgib rohelisus “süsteemiväliseid” arusaamu. Kolmanda tee otsing on suuresti “antropoloogiline”, meie “tõelist olemust” kaitsev ideoloogia. Loosungiks saab “tagasi inimese juurde”. Mingis mõttes on rohelisus, nii nagu seda esindas ka David Henry Thoreau, XIX-XX sajandi sekulaarreligioon. “Aukartus elu ees”, vägivallatus, sõjavastasus jne moodustavad selle aluskihistuse. Koos röövkapitalismi ohtude süvenemisega sugeneb rohelisse vaatesse ka selgelt vasakpoolseid noote. Rohelisus on “uue pehme maailma” tulevikunägemus, mis tahab meid hoiatada “uue  kartmatu maailma” eest. Turumajanduse ja tarbimismaania surves kannavad seda maailmavaadet individuaalse ja grupilise autonoomia otsijad hipidest kuni looduskaitsjateni. Sentimentaalsete rousseau’like romantikute, anarhistide jt panus annab rohelisele liikumisele kui protestile eri värvi, iga maa  poliitiline kultuur jätab oma jäljed.

    Rohelisuse kui ellujäämise või jätkusuutlikkuse programmi juured on peaaegu sama vanad kui romantilisel rohelisusel. Juba Marx kirjeldas, kuidas erosioon uhub pärast metsade maharaiumist ära Alpide nõlvad. See, et kõik süsteemid, elavad võõra energia arvel, mida me siis rämpsuna keskkonda ohustades tagasi poetame, ja et sellel on loomulik piir, sai poliitilise võitluse objektiks juba XIX sajandi Inglismaal. Entroopia kasvu teoreetiline põhjendus tuli küll hiljem. Tänaseks on sedastatud, et turumajanduse ekspansiivse arengu ja piiratud ressursside vahel on pea ületamatu vastuolu. Kui rahvusriikide raamides on seda vastuolu võimalik kuidagi ohjata, siis üleilmastumise tõttu on olukord peaaegu lootusetu. Kapitalismi jätkusuutlikkusele panustavate roheliste loosung “Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” annab vaid ajutisi ja piiratud tulemusi.

    Rooma klubi juba 1970. aastail kaardistatud protsessid aga kulgevad halastamatu loogikaga ja seda vingemalt, mida edukamad on Milton Friedmani õpilased. Libertaarne maailmavaade annab peaaegu vabad käed individuaalseks tegutsemiseks, kuid ei sisalda endas tõhusat võimalust kollektiivsete (rühm) õiguste kaitseks. Mida vabam on majanduse regulatsioon, seda avalikumalt üritatakse “jänest sõita” ükskõik milliste ressursside arvel, mille õigused pole piisavalt kaitstud. Sealhulgas pole ka töötaja või omaniku positsioon selgelt piiritletud (loodusvarud).

     

    Eesti  roheline traditsioon?

     

    Äsja ajalehtedegi veergudele jõudnud õhkamised selle üle, kui tähtis oli “rohelise” liikumise panus meie iseseisvusliikumises, on optiline illusioon. Looduskaitse oli selgelt osa antikoloniaalsest mentaliteedist. Looduskaitse oli “ideoloogiliselt” neutraalne. Veelgi enam, retoorilisel tasemel moodustas see kindla segmendi “röövkapitalismi” ja kolonialismi kriitikas. Nõukogude Liidu sõjatööstus oli jätmas endast kõrbe. 1980. aastate lõpul sai rohelisusest avaliku protesti ja iseseisvusliikumise kattevari. Samas on tähelepanuväärne, et seos nõukogudeaegse looduskaitseliikumise traditsiooniga oli peaaegu olematu. Uued rohelised (Vello Pohla jt) osutusid nn suures poliitikas karmideks konkurentideks. Üleindustrialiseerimise-vastasest retoorikast sai kohati tegelikult sissejuhatus dekoloniseerimise algatajate tegevusele. Tollest ajast jäi pikemaks ajaks poliitiliselt tegutsema akadeemik Jüri Martini juhitud seltskond, mis lähenes Keskerakonnale kuni ühtesulamiseni.

    Rohelised kui massipartei, mis on ka valimistel edukas, saab välja kasvada vaid rohelisest liikumisest, mis on loomult suuresti antikapitalistlik protestiliikumine. Tänase Eesti kõige suuremate vaenlaste ja probleemide allikana esitatakse teatavasti aga “kommareid”. Kui neist saaks lahti, siis tuleks nähtavasti ka “õnn õuele”! Tänased rohelised ei protesti, nad ei taha midagi põhjalikult muuta – nad otsivad oma nišši juba toimivas süsteemis. Pealegi on Eestis avaliku protestimise tava suudetud põhjalikult naeruvääristada. Protestimine, see on luuserite pärusmaa. Kindlasti laieneks see märk ka rohelistele, kes oma habituselt on kindlasti lähemal nn ulaharitlastele kui pintsaklipslastele. Nähtavasti võiks protestiliikumist, kui see ka tekiks, päästa vaid mõnede silmapaistvate intellektuaalide asumine roheliste poolele.

    Praegu end lavale sättivad rohelised on kaugelt rohkem mõistuse kui südame partei. Nende algatuste taga pole mitte niivõrd intellektuaalid kui teadlased, kelle lähenemine on insenerlik. See eristab Eesti taassündida üritavaid rohelisi Põhjamaade rohelistest, kelle taustaks on radikaalsed protestiliikumised ja kelle esindajad võib enamasti ka parlamendis kergesti ära tunda. Eestile iseloomulikult püütakse meil aga iga hinna eest vältida vasakpoolsuse varju tekkimist. Ka siis, kui mõned ideed, mida on pakutud konkreetse tegevusprogrammina (näiteks tehingute maksustamine), on vähemalt Eesti oludes tõlgendatavad vaid vasakpoolse poliitikana.

    Eesti tekkiv roheliste partei esindab lõhestunud establishment’i. Täiesti võimalik, et kui nad astuvad tegelikku võitlusse ja saavad kellelegi tõsiselt ohtlikuks, siis ei jäeta nii mõnelegi neist kindlasti meelde tuletamata kunagist seost erastamis- ja ärastamistehingutega. Nii mõnegi liituva aktivisti näol on aga tegemist inimestega, kes otsivad juba pikemat aega sobivat nišši, et taas eeslavale tulla.

    Aga uut elu ja rohelist värvi oleks Eesti poliitilisel paletil hädasti vaja.

Sirp