Kanal galerii esimese hooaja viimane näitus kutsub külastajaid graatsilisse ja luksuslikku sukabutiiki. Installatiivne näitus koosneb algselt sukkpükste pakenditest seejärel analooglaboris valminud fotogrammidest, millel erisugused säärejooksud moodustavad elegantse koreograafia. Vitriinakent imiteeriv lahendus kujutab digitaliseeritud 16 mm filmi (heli autor Vera Vice), kus tantsijad meelitavad nende sukkade elastsuse, värvilisuse ja eelkõige esteetilisusega.
Marge Monko (s. 1976) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat (BA 2005, MA 2008) ja täiendanud end Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Aastatel 2013–2015 osales ta kaheaastases stuudioprogrammis HISK-is (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis Belgias. Monko töötab fotograafia-, video- ja installatsiooni meediumites. Tema viimaste aastate teosed käsitlevad naiselikkuse kujutamist reklaamis ja visuaalkultuuris.
Monko viimaste isiknäituste hulka kuuluvad“Suur teeskleja”Kai kunstikeskuses (2021) ja Diamonds Against Stones Folkwangi muuseumis Saksamaal (2019). Monko on oma teostega esinenud grupinäitustel Kumu kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoones, Riia Rahvusvahelisel Kaasaegse Kunsti Biennaalil RIBOCA, Viini Moodsa Kunsti Muuseumis mumok; Muzeum Sztuki Łódź Poolas; Winterthuri Fotomuuseumis jpt. Tema tööd kuuluvad mitmete muuseumide kogudesse nii Eestis kui välismaal.
Graafiline disain: Henri Kutsar.
Täname: Eesti Kultuurkapital, Võru linn, Indrek Kits, Liis Soome, Kristel Onno, Eleriin Seim, Janika Solmann.
KANAL GALERII
Liiva 11a, Võru linn
N–L 12–18
või kui uksed lahti www.liivaate.ee
Facebook, Instagram @kanalgalerii
„Orhideliirium. Isu külluse järele“ esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil
59. rahvusvahelisel kunstinäitusel La Biennale di Venezia eksponeerib Eesti paviljon kunstnike Kristina Normani ja Bita Razavi ning kuraatori Corina L. Apostoli koostööprojekti „Orhideliirium. Isu külluse järele“. Tegu on mitmekülgse ökokriitilise näitusega, mis toimub Rietveldi paviljonis Giardini näitusealal.
Sketch for Estonian Pavilion 2022, author_ b210 architects
Eesti paviljon 59. rahvusvahelisel kunstinäitusel La Biennale di Venezia
Kunstnikud: Kristina Norman ja Bita Razavi
Inspireeritud Emilie Rosalie Saali elust ja loomingust
Kuraator: Corina L. Apostol, Tallinna Kunstihoone
Komissar: Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)
Arhitektid: b210
Disainer: Laura Pappa
Konsultant: Sadiah Boonstra
Produtsent: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) koostöös Tallinna Kunstihoonega
Rietveldi paviljon, Giardini di Castello Biennale 23. aprill – 27. november 2022
„Õitsev orhidee on elamus. Sõnas „orhidee” on midagi muinasjutulist. Orhideesid peetakse erakordseks. Kõikide nende muinasjuttude hea külg on see, et orhideed on ihaldusväärseks muutunud. (…) Kui orhidee õitseb, räägitakse sellest ajakirjanduses.” Need sõnad pani enam kui sajand tagasi kirja Eesti kirjanik, fotograaf ja topograaf Andres Saal, kes elas koos abikaasa Emilie Rosalie Saaliga Jaava saarel toona Hollandile kuulunud Ida-India territooriumil. Tänapäeval kasvatatakse ja kogutakse orhideesid endiselt ning need on sedavõrd laialt levinud, et kohati võib olla isegi keeruline kujutada ette 19. sajandil Euroopat haaranud orhideliiriumit ehk orhideepalavikku. Ilusatel ja hurmavatel troopilistel orhideedel on aga keerukas ja sünge ajalugu, kus on olulist rolli mänginud koloniaalvõimu laastav ja pikaaegne mõju looduskeskkonnale. Tuues tundlikult kokku teaduse, ajaloo ja esteetika, käsitlevad Kristina Norman ja Bita Razavi koos Corina L. Apostoliga iseseisvumiseelset Eestit ja hilise koloniaalperioodi Indoneesiat ning seda, kuidas minevikus toimunu praeguse ajani keskkonda mõjutab.
Kunstnikud loovad näitusele installatiivse ruumi, kust leiab Kristina Normani filmitriloogia ja Bita Razavi performatiivse
Andres Saal and servant on Rubber Plantation.
ruumisekkumise. Normani ja Razavi uurimuspõhine kunstilooming käsitleb pärisorjuse ajalugu Saalide kodumaal Eestis, nende Indoneesias elamise kogemist ning nende rolli Hollandi koloniaalajaloos. „Orhideliirium“, mille keskseks kujundiks on taimed, lahkab „süüdlaste“ ja „ohvrite“ keerukalt põimunud ajalugusid ja suhteid ning toob paviljonis publiku ette mitmed koloniaalmineviku ja -oleviku tegelaskujud. Ekspositsioon näitab erinevatest külgedest, kuidas Hollandi, Eesti ja Indoneesia ajalugu on taimede, aga ka koloniaalsuhete kaudu seotud. Kuivõrd Eesti oli toona osa Vene impeeriumist, oli ka Emilie Saal (1871–1954) ühest küljest koloniaalsubjekt, kuid teisalt sai temast võõral maal valge koloniseerija. Seetõttu on tema loomingul oluline roll, mõtestamaks tihedalt põimunud koloniaalajalugusid.
Emilie Saal and Andres Saal on their mansion veranda in Java, c 1910.
„Kuigi botaanika pole kunstiajaloos just palju tähelepanu pälvinud, on huvi selle vastu kasvanud just seoses keskkonnaprobleemide tekke ja looduskeskkonna hävinguga. Näitusel kohtuvad kaasaegsete kunstnike visuaalne ja poliitiline keel botaanilise illustratsiooni pärandi ja üleilmsete keskkonnaprobleemidega, tuues esile mitmeid olulisi poliitilisi ja kultuurilisi arenguid. Just seetõttu panustab projekt märkimisväärselt botaanilise illustratsiooni, visuaalkultuuri, dekoloniseerimise ja keskkonnapoliitika üksteisega seotult mõtestamisele ning teeb seda ajal, mil niisugust lähenemist on hädasti tarvis.“ Corina L. Apostol.
Eesti on osalenud Veneetsia biennaalil alates 1997. aastast ning Eesti paviljonid on asunud erinevates paikades üle Veneetsia linna. 2022. aasta kevadel toimuvaks biennaaliks on Mondriaani Fond kutsunud Eesti ekspositsiooni külalisena Hollandi ajaloolisesse paviljonihoonesse biennaaliala südames Giardinis. Eesti ekspositsiooni vastutav korraldaja on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus koos Tallinna Kunstihoonega ning projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium. KKEK on Eesti ekspositsiooni vastutav korraldaja Veneetsia biennaalil alates 1999. aastast.
Kristina Norman (1979) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik ja dokumentalist, kelle looming käsitleb rahvusliku identiteedi, poliitika, mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunkte. Normani viimane projekt on dokumentaal-poeetiline lavastus „Kergem kui naine“, mille peategelasteks on Ida-Euroopa naised, kes töötavad Itaalias eakate hooldajatena ning ületavad raskusjõu tõmbe nii kujundlikus kui otseses tähenduses. Norman osaleb Veneetsia biennaalil teist korda – 2009. aastal esindas ta Eestit sooloprojektiga „After-War“.
Bita Razavi (1983) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine. Helsingis koristajana töötades pildistas Razavi Soome kodusid kui rahvusliku identiteedi väljendamise paiku. Ta abiellus Soome Kunstiakadeemias asuvas ateljees oma kursusekaaslasega, et juhtida tähelepanu Soome immigratsioonipoliitikale ning renoveeris Eestis nelja aastaga kaks maja, et õppida tundma Nõukogude perioodi remondimaterjale ning jälgida nende muutumist vastavalt majandusliku ja poliitilise olukorra muutumisele riigi
Emilie Rosalie Saal. Fagacea Imperialis II. Original ca 1910, newly printed 1995, litography.
s (2019). Lisaks teistele tunnustatud kunstnikelt eeldatavatele tegevustele on Razavi eksponeerinud oma teoseid mitmetel biennaalidel ja võitnud auhindu ning tema loomingut võib leida ka muuseumite kogudest.
Emilie Rosalie Saal
Emilie Rosalie Saal (1871–1954) sündis Tartus (toona Vene tsaaririik), õppis kunsti Petrogradis
Emilie Rosalie Saal – Michelia Campaca, original ca 1910, newly printed 1995
(Peterburis) ning aastatel 1899–1920 viibis koos Andres Saaliga Jaava saarel. Tema lugu sarnaneb paljuski Euroopa aadlinaiste lugudega, kes tegelesid botaanilise illustratsiooniga nii harrastajate kui professionaalidena. Sellegipoolest on tema saavutused selles vallas silmapaistvad, kuna erinevalt paljudest teistest kõrgklassi daamidest oli temal võimalik tegeleda kunstiga ka Indoneesias. Lisaks eristus Saal kunstnikuna ka seetõttu, et korraldas saartel troopiliste taimede uurimise reise ning omandas Buitenzorgi botaanikaaia taimi joonistades silmapaistvad oskused. Pärast perega Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist eksponeeriti 1926. aastal tema enam kui 300 teosest koosnevat kogu Los Angelesi maakonna teaduse ja kunsti muuseumis ning näitus sai ka pressis positiivse vastukaja osaliseks.
Corina L. Apostol
Corina L. Apostol (1984) töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ning rahvusvahelise loomeuurimusliku koostööprojekti „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel“ kaaskuraatori ja koordinaatorina. Ta kureeris Helsingi kunstiülikooli projektiruumis Space for Free Arts Shelter Festivali näitust „Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons” (2019). Eelnevalt on ta pälvinud Andrew W. Melloni Creative Time’i stipendiumi ning kaastoimetanud väljaannet „Making Another World Possible: 10 Creative Time Summits, 10 Global Issues, 100 Art Projects“ (2019). Ta oli Kandinsky preemia (2016) ning Sergey Kuryokhini preemia (2020) finalist.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis. KKEK on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab aastast 1999 Eesti paviljoni ekspositsiooni Veneetsia biennaalil. KKEK on üks peamisi rahvusvaheliste suhete loojaid Eesti kunstiväljal, tuues kokku kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja organisatsioone. Lisaks kureerib ja korraldab KKEK näitusi ja teisi kunstisündmusi ning edastab rahvusvahelisele võrgustikule Eesti kunstiuudiseid. KKEK on mittetulunduslik eraõiguslik organisatsioon, mille toetus tuleb peamiselt avalikest vahenditest. KKEKi tegevust rahastab Kultuuriministeerium.
Elmo Tempel, Marek Tamm, Maris Laan ja Dmitri Vinnikov said akadeemikuteks
Eesti teaduste akadeemia üldkogu istungil valiti astronoomia ja astrofüüsika akadeemikuks Elmo Tempel, kultuuriajaloo akadeemikuks Marek Tamm, rahvatervise akadeemikuks Maris Laan ning tehnika- ja arvutiteaduste akadeemikuks Dmitri Vinnikov.
Tartu ülikooli Tartu observatooriumi astronoomia professori Elmo Tempeli peamised uurimissuunad on seotud galaktikate kujunemisprotsessidega, universumi suuremastaabiliste struktuuride kaardistamisega, nende struktuuride ja galaktikate arengu vaheliste seostega ning tumeaine päritolu väljaselgitamisega.
Tallinna ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamme teadustöö keskendub Eesti keskaja ajaloo, keskaja Euroopa kultuuriloo ning ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajaloo uurimisele.
Tartu ülikooli inimese geneetika professor Maris Laane teaduslik fookus on eelkõige reproduktiivgeneetika ja -genoomika suunal.
Tallinna tehnikaülikooli uurija-professori ja jõuelektroonika uurimisrühma juhi Dmitri Vinnikovi peamised uurimissuunad on uudsete energiatõhusate alalis- ja vahelduvpingemuundurite skeemilahenduste süntees ja eksperimentaalne uurimine nõudlikele rakendustele nagu taastuvenergeetika, elektertransport, telekommunikatsioon ja lennundus.
Uute akadeemikute valimised kuulutas teaduste akadeemia välja tänavu mais ja kandidaatide esitamise tähtaeg oli 1. oktoober. Kokku kandideeris akadeemikuks 20 teadlast. Akadeemikuks saamiseks tuli kandidaadil saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest.
Koos täna valitud akadeemikutega on Eesti teaduste akadeemias kokku 76 akadeemikut.
Selgusid Põhjamaade ja Baltikumi noore kunstniku auhinna võitjad
Rahvusvahelise žürii äramärkimise osaliseks Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud Katrin Enni heliinstallatsioon “Vasepalavik”.
Tänavu juba kuuendat korda toimunud konkursi peapreemia pälvis Sofia Haapamäki, lisaks andis rahvusvaheline žürii välja maalipreemia ja tõstis esile teisigi osalenud kunstnikke. Mahukale konkursile, mis on suunatud Eesti, Läti, Leedu ja Soome ülikooli lõpetajatele, esitati kokku 142 tööd 78 autorilt.
Sofia Haapamäki omandas bakalaureusekraadi Helsingi Kunstiülikoolist Uniarts ja jätkab sealsamas magistriõpinguid. Ta kaasab maali, graafika ja interaktiivse installatsiooni kõrval oma praktikasse ka muid eksperimentaalseid meetodeid, millega ta uurib inimeste vahelisi suhteid. Haapamäki võidutöö “Koopiad” kujutab endast vaatajate kehaskaneeringute projektsioone 3D galeriiruumis, mis võimaldab vaadata ennast kõrvalseisja pilguga, justkui koopiat. Teos kogus ülikooli lõpunäitusel nelja nädala jooksul 2500 vaatajat, millest viimasel päeval rändas virtuaalgaleriis ringi 121 koopiat. Tänaseks on see koos kõikide modellidega talletatud arhiivi.
Peapreemia kategoorias sai žürii äramärkimise osaliseks Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud Katrin Enni heliinstallatsioon “Vasepalavik”.
Parima noore maalikunstniku auhinna tiitli pälvis žürii otsusel Madara Kvēpa Läti Kunstiakadeemiast ja ära märgiti ka Monika Radžiūnaitė Vilniuse Kunstiakadeemiast.
Traditsiooniliselt oli võimalus ka publikul valida oma lemmik osaledes 15. novembrist 5. detsembrini kestnud veebihääletusel. Tänavu osutus selleks Amanda Krumina oma tööga “I’m on the goat”, mis kogus 80 häält 1695 hääle seast.
Fotografiska Tallinn andis välja eripreemia, muuseumi aastapääsme, mille pälvis Stina Isabel Gavrilin videprojektsiooni “Morning. I’m going to lose my mind” (“Hommik. Ma kaotan mõistuse”) eest.
Peaauhinna laureaat pälvib rahalise auhinna summas 2000 eurot, maalipreemia auhinnafond on 1000 eurot ning publiku lemmik pälvib 500 eurose rahalise preemia. Konkursi rahvusvahelisse žüriisse kuulusid 2021. aastal Anne Klontz (USA/Sweden Konstfack), Katerina Gregors (Kreeka Kaasaegse Kunsti Muuseum), Simonas Kuliešis (Vilniuse Kunstiakadeemia), Andris Vitolinš (Läti Kunstiakadeemia), Andra Orn (NOAR.eu), Pire Sova (Eesti Kunstiakadeemia), Harri Monni (Helsinki Uniarts). Konkursi peatoetaja on Postimees Fond.
Aastal 2016 algatatud Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhind on ainulaadne rahvusvaheline konkurss, mille eesmärk on toetada noori talente nende kunstniku teekonna alguses ja pakkuda nii kunstihuvilistele kui ka professionaalidele paremat võimalust noorte talentide avastamiseks. Konkurss koondab kokku nelja kunstiülikooli (Eesti Kunstiakadeemia, Läti Kunstiakadeemia, Vilniuse Kunstiakadeemia ja Helsingi Kunstiülikool Uniarts) bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetajate lõputööd NBYAA.eu keskkonda, tutvustab lõpunäitusi ning toob rahvusvahelist tähelepanu karjääri alustavatele koolilõpetajatele.
2021. aastal toimub teist korda Tartu Kunstnike Liidu ja galerii Art & Tonic koostöös organiseeritud Tartu kunstioksjon. VAATA OKSJONITÖID!
oksjon.kunstimaja.ee
. Seal samas on leitavad ka oksjoni reeglid kunstnikule. Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.
Kunstnikud peavad väljavalitud teosed toimetama Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 31. jaanuariks 2022.
Oksjonile valitud töödega saab tutvuda 25. veebruaril 2022 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 25. märtsil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja kontaktivabalt internetis.
Tegemist on kolmanda Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga. Esimesel kahel aastal lükkus oksjoni kuupäev algselt plaanitust küll riiklike COVID-meetmete tõttu edasi, kuid mõlemal korral leidis oksjon siiski lõpuks aset ja oli edukas. Käesoleval aastal tegid mitmed autorid oma senised oksjonirekordid.
Detsember on mitteametlik televisioonikuu. Seepärast pööras ka Müürileht oma pilgud värvilistele ekraanidele toanurgas. Kuu aja jooksul 99 tundi Eesti telekanaleid vaadanud Maia Tammjärv jagab ülestähendusi nähtust. Aleksander Metsamärt ja Maria Helen Känd ei hoia kultuurisaadet “OP” vaadates keelt hammaste taga. Aleksander Tsapov vestleb stsenaristidest paari Andris Feldmanise ja Livia Ulmaniga.
Triin Toomesaar kirjutab naiste esindatusest poliitikasaadetes, Silvia Urgas kaminatelevisioonist, Hagi Šein televisiooni tulevikust ja Taavi Hallimäe sarivahtimisest. Lugeda saab veel Katrin Pautsi proosapala “Televisioon on surnud” ning Müürilehe programmitoimkonna koostatud universaalset telekava.
Kultuuriosas suur kokkuvõtte aastast 2021 nüüdiskultuuris ning Brigitta Davidjantsi soovitused, kuidas teha ja võtta vastu muusikakriitikat. Arvustamisel Urmas Vadi “Hing maanteeserval”, mängufilm “Kupee nr. 6” ja dokumentaalfilm “u.Q.”.
Lisaks Aet Annist vägivallatust kodanikuallumatusest, Elo Kiivet avaliku ruumi loomisest, Urmas Lüüs tarbetuskunsti loovast jõust ning Kaisa Ling laevakoka jätisefilosoofiast.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee
Arhitektuurimuuseum kutsub Rotermanni soolalattu vaatama kaht püsinäitust. „Elav ruum“ on erilisematest 20. ja 21. sajandi ehitistest tehtud makettide väljapanek ning igas vanuses uudishimulikele on mõeldud avastusnäitus „Uuri ruumi!“. Soolalao galeriikorrusel ootab näitus OAAS kunstnike, arhitektide ja disainerite loodud mikrokeskkondadest, mis pakuvad inimestele eri vormides uusi turvalisi paiku keset vaenulikku maailma.
Uuendused maketinäitusel Näitusel „Elav Ruum: sajand Eesti arhitektuuri“ on nüüd külalistele teejuhiks audiogiid eesti-, inglise- või venekeelse giidi juhatusel; eraldi kanal on audiogiidis eestikeelse kirjeldustõlke tarvis, mis on mõeldud muuhulgas vaegnägijatele. „Elava ruumi“ maketinäitust on täiendatud Tallinna Kadrioru staadioni tribüüni maketiga. Staadion valmis aastatel 1936–38. Arhitekt Elmar Lohk ja ehitusinsener August Komendant lõid erilise, Eesti ühe esimesi avalikke ehitisi, mille betoonkonstruktsioonid olid ulatuslikult eksponeeritud. Maketi autor on Helen Vahter.
Näitusele on välja pandud ka arhitekt Toomas Reinu Kuressaare kesklinna makett aastast 1990. Toomas Rein on läbi oma loometee pidanud üksikobjektidest olulisemaks tervikliku ja sidusa linnakeskkonna loomist.
Vaata sõrmedega! Uuendusena on muuseum valinud viis maketti tuntud ehitistest, millest on tehtud kombatav mudel, et neid saaks sõrmedega vaadata, lisa-abiks kirjeldustõlkega audiogiid.
Näitus OAAS on kui kutse uurimisreisile avastama paiku, mis pakuvad sisemist rahu ja põgenemist argipäevast. Oaaside autorid on Andrea Zittel, Santiago Borja, Office Kersten Geers David Van Severen, Norma Jeane, Alfredo Barsuglia, Elmgreen & Dragset, Irma Cohen, Tom Hengen, Rummu seikluskeskus ja ZA/UM. Näituse kuraatorid on Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss ning see on avatud 9. jaanuarini 2022.
Muuseumi 30. aastapäeva puhul toimuval väikesel maketituuril esitleme oma suurest maketikogust iga kuu üht erilist maketti. Detsembris on selleks aastal 2004 arhitekt Villem Tomiste (AB Kosmos) Hiiumaa läänerannikule Õngu külla mere kaldale kavandatud ulmelise ilmega villa. Eramut iseloomustab rõhutatud tehislikkus: hoones ei ole ühtegi paralleelset seina ega põrandaga rööpset lage. Murtud pindadesse lõikuvad erikujulised avad, millest avanevad vaated ümbritsevale puutumatule loodusele. Ühtse voolava ruumina kavandatud elu- ja söögituba hoone teisel korrusel on avatud mereäärsele roostikule, terrassilt viib selleni kiilukujuline trepistik. Magamistoa akendest paistab hommikupäikeses rannamets. See eramu on jäänud ehitamata. Arhitektuuribüroo Kosmos annetas maketi muuseumile 2005. aastal.
Muuseumimuusika Koostöös Eesti Sümfooniaorkestrite Liiduga toimub muuseumi suures saalis neljapäeval, 9. detsembril kell 18 Tallinna Ülikooli Sümfooniaorkestri kontsert. Dirigent Martin Sildose juhatusel kõlab pühademuusika. Piletid saab Piletilevist ja kontserdipiletiga saab kontserdi eel külastada ka muuseumit.
Näitused mujal
Pärnu raamatukogus (Akadeemia 3, Pärnu) on avatud Rootsi puitmajade näitus „Metsade maa Rootsi – uus puitarhitektuur“, mis jõuab publikuni tänu koostööle Rootsi Instituudiga. Raamatukogu on avatud esmaspäevast reedeni kl 10–17, laupäeval kl 10–15.
Illuka mõisakoolis (Alutaguse vallas Illukal) on mõisakooli sajanda aastapäeva puhul vaatamiseks Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Kultuuriministeeriumi koostöös valminud (ränd)näitus „Mõisast kooliks. Eesti Mõisakoolid“.
Ferrumi galeriisKuressaares on Alver Arhitektide büroo näitusel „Millest me mõtleme, kui ütleme arhitektuur” väljas muuseumi kogusse kuuluvad Andres Alveri ja Tiit Trummali Tallinna Viru väljaku planeeringu võistlustöö (1996) ning nende Tallinna uue raekoja kavand (2009).
Eesti Arhitektuurimuuseumi poes tasub uudistada ja kingitusi otsida ning leida, aastalõpp ei ole kaugel. Muuseumipoe suure valiku leiate teisipäevast pühapäevani kell 11–18 Rotermanni soolalaos. E-poodi saab külastada teile sobival ajal siin: https://arhitektuurimuuseum.ee/pood/ Iga ost muuseumipoest toetab muuseumit.
Eesti Arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalaos on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11–18. Muuseumipilet maksab 6 ja 4 eurot.
Mimikri kui kohastumise tüüp, järeleahvimine või jäljendamine on omadus, mis aitab ellu jääda. Ellujäämise kunsti kõige laiemaid interpretatsioone pakub ka Uue Kunsti Muuseumis avanev Eesti Tekstiilikunstnike Liidu väljapanek.
Näitus MIMIKRI toob vaatajate ette tööd, mis tõlgendavad näituse teemat ja seostuvad tekstiili kui väljendusvahendiga kontseptsiooni, materjali või tehnika kaudu.
Osalevad autorid on oma töödes tundmatuseni muutunud või vastupidi, äravahetamiseni iseendaks jäänud, kõnetades tänast näitusekülastajat aktuaalsetel teemadel tekstiili keeles. Tuttavad paigad ja inimesed vahelduvad mõtteuperpallidega, sügavate hingesoppide avamine peitusemänguga.
Näituse peategelane on loodus, mis erinevates avaldumisvormides on kohal peaaegu igas teoses. Tekstiil võimaldab luua visuaalseid ja kontseptuaalseid mustrikoopiaid ja teisikuid, samuti värvikombinatsioone ja vorme, mis on silmapaistvad ja samas tähelepandamatud, kasutades edukalt nii tasapindset kui ka ruumilist vormi. Teemaga suhestudes saavad oma võimaluse nii moodsad tehnoloogiad kui autorite unikaalsed tehnikad ja traditsioonilised oskused. Näitusele said esitada oma teoseid nii ETeKL liikmed kui ka kunstnikud väljastpoolt liitu ning kõrgkoolide tekstiilikunsti tudengid. Valiku tegi žürii koosseisus Krista Leesi, Maryliis Teinfeldt-Grins ja Madis Liplap.
Näitusel MIMIKRI osalevad autorid: Frank Abner, Reena Curphey, Ainikki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Mariann Kallas, Heli Kelt, Annika Kiidron-
Frank Abner. Muutumises. 2021
Roomets, Krista Leesi, Maasike Maasik, Lylian Meister, Ester Must, Merike Männi, Ilme-Anu Neemre, Merle Nisuma, Marin Nooni, Aet Ollisaar, Ingrid Helena Pajo, Erika Pedak, Katrin Pere, Liis Pihlik, Marilyn Piirsalu, Liilia Pilden, Ülle Raadik, Anu Raud, Merike Roodla, Ilme Rätsep, Ülle Saatmäe, Mari Seger, Eve Selisaar, Merle Suurkask, Ljudmila Swarczewskaja, Aune Taamal, Erika Tammpere, Maryliis Teinfeldt-Grins, Liisa Torsus
Aastanäitusel eksponeeritakse eraldi väljapanekuna ETeKL tekstiilipreemiate tänavuste laureaatide töid. Preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2020 laureaat on Ülle Saatmäe, kes pälvis preemia jätkusuutliku looduslähedase temaatika ja teostuse veenva rakendamise eest. Aasta Nooreks Tekstiilikunstnikuks 2020 valiti Karl-Artur Korsar tervikliku ja töömahuka tulemuse eest omanimelise kaubamärgi arendamisel. Tunnustuse Aasta Tekstiilitegu 2020 pälvis Marju Raabe tegevus Eesti tekstiilivaldkonna tutvustamisel ja mõtestamisel. Tekstiilipreemiaid antakse Eesti Tekstiilikunstnike Liidu (ETeKL) eestvõttel välja kord aastas alates 1996. aastast.
Näituse kujundaja on Madis Liplap
Näituse graafiline disain Kadi Pajupuu
Näituse kuraator Aet Ollisaar, näitust korraldab ETeKL juhatus
Näituse korraldamist toetab Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus.
NB! Vastavalt Vabariigi Valitsuse piirangutele tagab sissepääsu näituse avamisele ja väljapanekuga tutvumisele COVID-19 vaktsineerimistõend või tõend COVID-19 läbipõdemise kohta, mis pole vanem kui 6 kuud, ja maski kandmine.
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40A
Pärnu
Avatud iga päev kell 11.00-18.00
www.mona.ee
Võinuks eeldada, et valitsus võtab õppust oma kevadsuvisest läbikukkumisest riigirahanduse olukorra ja selle parandamise teede selgitustöös, aga ei ole võtnud. Võib-olla ei saagi võtta, sest ajal, mil iga sõna ja tegu kipub meemistuma ning folkloori osaks saama, saab valitsus küll palgata juurde üha uusi kommunikatsioonispetsialiste, kutselisi selgitajaid selleks, et avalikkus valitsuse kavatsusi ja otsuseid õigesti mõistaks, kuid sõnad ja teod hakkavad inforuumis paratamatult oma elu elama ning õilsaimastki plaanist saab igavlevate naljahammaste käes paroodia.
Lõppev aasta läheb ajalukku samaväärsena kõigi nendega, mil Reformierakond on olnud mõne valitsuskoalitsiooni komplektis riiki juhtimas. Kus Reformierakond, seal „vastutustundlik rahanduspoliitika“, mis tähendab, et leheveergudel ja raadioeetris, pulma- ja peielauas peab käima üldrahvalik võistlus selle üle, kes mõistab paremini makromajandust, eelarve nominaalset ja struktuurset tasakaalu ning riigieelarve tegevuspõhisust ja eesmärgistatust. Võim juurutab ühiskonnas teadmist, et majanduslikku heaolu tekitavad ainult ettevõtjad-investorid, riigimaksud oma praeguse struktuuri ja määraga on pühad ja puutumatud, avalik sektor tervikuna, mitte ainult ametnikud, on aga üks ülalpeetavate muidusööjate jõuk, kellelt peabki kogu aeg midagi ära võtma. Riik peab olema kõhn, mitte paks.
Rahvas on aga terminoloogia vallas nõrk, lühendab sõnu ja väänab mõisteid, kuni saab endale suupärase kondi. Aastatega on rahanduse keskseks ja kõikehõlmavaks mõisteks saanud „kärbe“ ja vähemasti need, kes usuvad majanduse tsüklilisse arengusse, peaksid olema veendunud, et nii jääb igavesti. Iseseisvuse taastanud Eesti riik alustas tühjade pihkudega. Päeval, mil võeti kasutusele oma raha, oli ka selge, et seda raha üldse ei ole. Mida rohkem kasutatavat raha tekkis, seda kõlavamaks muutus rahapuuduse jutt. Kui kasvama hakanud majandus 1998. aastal esimese tagasilöögi sai, eiras ametiaega lõpetav riigikogu kriisisõnumeid kuni valimisteni ja puhus 1999. aasta riigieelarve katteta kulusid täis. Uus valitsuskoalitsioon tõmbas need kulud joonelt maha. Kärpis, ühesõnaga, kuigi toona räägiti veel pigem kulude kokkuhoiust kui langevarjust elusana maandumiseks.
On teistel terad juba kuldses vihus, meil ainult maksutulust tühjad pihud.
Praeguses mõõtkavas rahaliselt tühisest august saadigi suhteliselt kiiresti välja, nähti, et rahvas kannatab selle välja ning kogemus pani vähemasti Reformierakonnas aluse kõigutamatule rahareligioonile, teadmisele korra kasutatud töövahendite ainuõigsusest. Tühja sest kihistumisest ja rahvastikukaost väljarände tõttu, rahandusotsuste õigsust ja headust saabki preestrite kinnitusel ainult kaasneva kahjuga mõõta. Kui kahjusid või kõrvalnähte ei ole, on tegu populaarse, populistliku, kahjuliku otsusega. Seepärast ei kõheldud järgmise, sedapuhku üleilmse finantskriisi saabumisel samade tööriistade järele haaramast.
Oli ju riik jälle paksuks läinud, kulutajad muutunud vastutustundetuks laristajaks tarbimisbuumis. Üha rohkem tekkis neid, kes hakkasid elujärje pidevat paranemist enesestmõistetavaks pidama. Juhtumisi oli Reformierakond jälle valitsuspartei ja rahva, eriti avaliku sektori kulutajate raviks ei saanudki seetõttu oodata muud rohtu kui kärped. Mõistena hakkas „kärpimine“ hästi lendama ning aastal 2011 premeerisid kärpeusksed valijad Reformierakonda valimisvõiduga. Kriisi tipu ajal tegutsenud nn kärpekrokodillid (miks küll just see loom välja valiti – kas talle omistatud tuima halastamatuse või siis evolutsioonilise iidsuse pärast?) küll uinusid mõneks ajaks, kuid see võis ka teesklus olla. Vähemasti Reformierakonna sees on krokodillid valvsad olnud majanduslikult headelgi aegadel ning kohe kannast näksanud ka omasid, kui need on pisutki heldekäelisemalt kulutama kippunud.
Tarvitses Reformierakonnal tänavu jälle valitsust juhtima hakata, kui krokodillid elavnesid, aga sedapuhku kurbkoomilisel kujul, mistõttu rahanduslikku vastutustunnet jääb aegade lõpuni piltlikustama kaitseväe orkestri osaline ning kaplanaadi täielik lahtiriietamine, huvihariduses osalevate laste nöökimine ning värske episoodina transpordiameti hädaotsus kaotada riigiteede äärest prügikastid ja välikäimlad, mis tõi kaasa veidra nääkluse peaministri ja majandusministri vahel valitsuse pressikonverentsil. Lisaks on maakondliku ühistranspordi korraldajatele antud ülesanne vähendada liinikilomeetrite kogusummat. Ikka selleks, et vähem kulutada, ja nagu ikka, lajatatakse protsendiga, sisule mõtlemata.
Kogu sellisel sahmerdamisel on halvad tagajärjed. Esiteks võib Reformierakonnast saada, kui juba ei ole saanud, EKREga samas laagris ja taktis süvariigi vandenõud uskuv erakond. Kõigi heade kavatsuste ning õigete mõtete realiseerumise peamiseks takistuseks on süvariik: kõik need karastunud ametnikud, kes varjavad ministeeriumides poliitikute eest oma priiskamist ja vaba raha ning korraldavad nurjatuid kommunikatsioonikampaaniaid vastutustundliku rahanduse naeruvääristamiseks. Ideaalis peaksid poliitilised juhid oma ametkondi usaldama või suutma avaliku teenistusega ladusalt ning vastastikuses mõistmises koos töötada. Koostöö eelduseks on loomulikult asjatundmine, võime oma valdkonnas kujunenu ja toimuva sisu mõista. Kui minister saabub valitsusasutust juhtima relvastatult ainult teadmisega, mis ammutatud kurja ja hea võitlusest pajatavast ennemuistsest jutust „Ametnik ja krokodill“, ei ole koostööks lootust.
Teiseks loob jutt mõne riigivõimu haru ülerahastatusest („alati saab kärpida!“) täiesti eksliku mulje, nagu oleksid need nn prioriteetsed valdkonnad, mis jäävad sel korral kärpimata, juba piisavalt või hästi rahastatud ning suudavad eraldatu piires kõik ülesanded laitmatult täita. Pigem on tõde, et kärpimata jääb olude sunnil seal, kus kõva paast on kestnud juba aastaid ning kust isegi surmal enam midagi võtta ei oleks. Kärpimata jätmine ei ole seega valdkonna elujõu kinnitus ega poliitiline kangelastegu.
Kuni poliitiline võim tegeleb riigirahanduses ainult tabeli ühe poolega, ei ole olude muutumist loota ning kärpetrall jätkub üha uute kurioossete episoodidega aastast aastasse. Naljakas aine ühismeedias lõmpsimiseks saab see olla vaid kõrvalseisjatele, aga mitte neile, kes peavad avalikus sektoris kivist vett välja pigistama (aina vähema eest aina rohkem tegema) ning kehtivas rahanduslikus muinasloos veel lisaks püsivalt parasiidi silti kaelas kandma.
Kuskilt ei ole näha, et poliitilise päevavalguse kätte kavatsetaks tõsta ka riigi rahatabeli teine, tulude pool. Ometi on tähtsaima poliitilise kogu, parlamendi kantselei koosseisus moodustatud arenguseire keskus, mille missioon on aidata kaasa tulevikku vaatavale poliitikakujundusele ning peaülesandeks juba mõnda aega on olnud „tulevikukindla maksustruktuuri“ uurimine ja maksusüsteemi muutmise ettepanekute väljatöötamine. Arenguseire keskus jagab poliitikutele regulaarselt analüüse ja muid infotooteid, mille kandvaim sõnum on, et kui me muutuvas maailmas ise midagi ei muuda, jääme hätta.
Ülevaadete pealkirjad on kõnekad: „Eesti on EL-i madalaimate varamaksudega riik“, „Tööjõumaksude roll riigi kulutuste rahastamisel hakkab tulevikus vähenema“, „Eesti on ainus automaksuta Euroopa Liidu riik“, „Eesti riigieelarve on EL-i suurimaid alkoholi- ja tubakaaktsiisidele toetujaid“ ja „Ettevõtete tulumaksu langetamise trend on pöördumas“. Kokku on kõik üks ja seesama: mis maksunduses võis edu tuua 20 aasta eest, ei too seda nüüd ja tulevikus. See probleem ei peegeldu aga sõnagagi võimukoalitsiooni tegevuskavas. Seal maksunduse kohta leiduva võiks kokku võtta ühe lausega: tabeli tulupoolt nägematagi on selge, et Eestis on maailma parim maksusüsteem, mis toob õnne õuele.
Hoolimata sellest, et riik maksusüsteemi muutmise otsustamiseks vajalike andmete hankimiseks iga päev raha kulutab, ei tee ta nende andmetega ometi midagi, poliitikkonna enamus on jätkuvalt probleemi aktiivse eitamise faasis. Eitamisest probleem aga ei vähene, vaid kasvab omasoodu edasi ning ühel mitte sugugi ilusal silmade avanemise päeval pärandub põletavana kellelegi, kes tulude puudumisele tabelis enam kärperelvaga vastata ei saa, sest see tähendaks riigi laialisaatmist või palumist end Saksamaa liidumaana arvele võtta.
