„Sierra“ vallatud kurvid
Sander Joon: „Suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.“ Tänavuse Tartu armastusfilmide festivali Tartuff avas Sander Joone animafilm „Sierra“, mis on juba teinud võiduka ringreisi mööda maailma suurimaid animafestivale ning saanud rohelise tule parima lühianimatsiooni Oscarile kandideerimiseks. „Sierra“ Eesti esilinastuse eel vestles Sander Joonega filmi sünniloost, animaatori loometööst ja Eesti animamaastiku olukorrast Ave Taavet.
Katja Novak: Ukraina kirjandus – kes ta on ja kust ta tuleb
Miks on ukraina keel Ukrainas tähtis? See näitab muu hulgas ühtekuuluvustunnet Ukraina aladel, kus kunagi polnud pikalt oma iseseisvat riiki, vaid elas rahvas, arenes rahva keel ja kultuur. Asusin seda artiklit kirjutama sooviga näidata ukraina kirjandust loomulikus loomingulises valguses. Ronisin arvutiga koguni voodisse. Ukraina kirjanduse suurkujusid ei ole nagunii võimalik mahutada pooleteise tunni pikkuse ettekande raamidesse ega kahele ajaleheküljele. Ja kas peakski? Vahest tohib nad rahule jätta ning võõramaa keeles kirjutatud raamatutest niisama natuke juttu vesta. Artikli pealkiri on muide parafraas hoopis eesti autori fs-i luuletusest.
Erik Terk: Teel millegi tundmatu algusesse
David Graeberi järgi pole impersonaalsete suhete domineerimine midagi orgaanilist, vaid on ühiskonnale ja majandusele peale surutud. David Graeber, Võlg: esimesed viis tuhat aastat. Tõlkinud Helen Pruul. Postimehe Kirjastus 2022. 502 lk. Graeberi raamat on oma haardelt laiem, kui pealkiri tõotab. Selles antakse originaalne ja põnevalt esitatud ülevaade sellest, kuidas majanduselu põhikategooriad nagu raha, krediit, intress ja võlg on läbi aastatuhandete olnud seotud sõdade, poliitika ja sotsiaalse arengu mustritega. Graeber naerab välja raha tekke ratsionalistliku seletuse, mis lähtub arusaamast, et püüd omavahel väärtusi vahetada on üks selliseid ürgajast pärit tunnuseid, mis justnagu teebki inimesest inimese. Ma pole kunagi näinud koeri, kes konte vahetavad, on deklareerinud majandusteaduse isa Adam Smith. Kuna suurt hulka elus vajaminevaid asju üksteise vastu vahetada olevat olnud tülikas, siis tuli välja mõelda midagi, mille abil asjade väärtust ühiselt mõõta, nimelt raha, ja nii liiguti esialgsetelt naturaalsetelt vahetustehingutelt kaupade ostule-müügile. Graeber väidab aga, et eeltoodud kirjeldus on fiktsioon, tagantjärele selgitus hoopis teistmoodi toimunud protsessile.
Piret Lindpere: XXI sajandi arhitektid
Siim & Kreis oli XX sajandi lõpul Eesti arhitektuuri visionäär, kuid mitte ühiskondlikus plaanis, vaid oma arhitektimõttelt. Näitus „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. VIII. Kuraator Triin Ojari. Kataloogi on koostanud Karin Paulus ja Triin Ojari, ruumi kujundas Raul Kalvo, graafiliselt kujundas Jan Tomson, konsultandid Kristel Ausing, Emil Urbel ja Jan Skolimowski. Seda näitust ei oleks pidanud üldse olema. Mitte sellepärast, et kuuekümnenda sünnipäevani jõudnud arhitektide aastakümnete pikkust tegevust ei tohiks kokku võtta, aga mingit juubelinäitust poleks Andres Siim (1962–2020) ja Hanno Kreis (1962–2011) kindlasti teinud, mingi hinna eest. Vähemalt mitte sellistena, nagu me neid mäletame.
Hanno lahkus nii, et ei saanud viiekümneseks, Andres ei saanud kuuekümneseks. See kõik on ebareaalne, mõistetamatu ja kurb.
Art Leete: Komi animismi põld
Põllumajanduse osatähtsus komi ajaloos ja usundis Pärast seda, kui olin kirjutanud komi animismist kui jahinduse külge klammerduvast, sain Komimaalt raevukat tagasisidet. Sealne etnoloog Valeri Šarapov ütles, et tegelikult on komi animism põllumajanduslik ja jälgitav eeskätt rahvakalendris. Võtan siis selle väite uuesti ette ja püüan oma vaimsete võimete piires arutleda, milline on komi animismi põld.
Õpetlased on ammu harjunud mõistma metsa kui komi kultuuri alget. XIX sajandist alates on komi eluolu kirjeldused täis müstilise sinise metsa hingust. Aga milline on ikkagi olnud põllumajanduse osatähtsus komi ajaloos ja usundis?
Arvustamisel „Sõru saund“, Viljandi folk ja Haapsalu vanamuusikafestival
lavastused „Einstein ja Margarita“, „Richard ja Anna“ ning „Nassi Sass ja tema vend“
näitused „Frank Ockenfels 3. Endasse vaadates“, „Mees ja naine: unenägu“
EKA tudengite varjualune „Kino“
Poliitikavaatleja Tõnis Saarts arutles hiljuti viimase valitsusevahetusega täheldatud pikaaegse poliitilise paradigma muutuse üle. Neoliberalistlik poliitika on hoidnud maksud madalad ja riigi õhukese. Ka kultuuriinimesed on edukalt adapteerinud turumajandusliku ülimuslikkuse retoorika, pidades turuvabadust ja ettevõtlusvabadust loomevabadusele lähedaseks: kriisidel on positiivne pool, kus nõrgad praagitakse välja, et valdkond saaks tervikuna tugevamaks.
Karmi olelusvõitlust on kultuurivaldkonnas üle 30 aasta praktiseeritud, käesolev liitkriis loodetavasti paljastab valdkonnas dominandina valitseva kognitiivse kohanemisprotsessi mustrid, mis on hõlmanud negatiivsele kogemusele ratsionaalsete tähenduste otsimise, millega kaasnevad kontrollitunde taastamise katsed ja positiivse enesekuvandi taasloomine. Meedias on lugeda, kui tublid ja edukad on mõned loojad, jättes tähelepanuta, kuidas süsteem ise räigelt ekspluateerib. Lõpuks ometi on kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre meedias tunnistanud, et kultuurivaldkond põhineb sellel, et loojatele ei maksta, ja see ei saa nii jätkuda.
Kapitalismimudeleid on mitmesuguseid: on Hiina riigikapitalism ja Põhjamaade heaolumudel, kus turumajandus on põimunud sotsiaalse solidaarsusega, aga need ei ole üks ja seesama. Ebaõiglust taastootva kapitalismiga ei tohi kohaneda, kuid praeguses kriitilises olukorras varjavad end silo- või vandlitornides poliitikud, kultuuritöötajad ja ettevõtjad. Regiooni majandussüsteem, nagu ka kultuurisüsteem, ei seisa eraldi, vaid on väärtushinnangute ja majandussuhete kaudu otseselt ühendatud. Kultuur on kõige olulisem.
Info- ja teenusedisaini stuudio Disainiosakond pälvis koos büroodega Platvorm, Stuudio Stuudio ja Inphysica tänavusel Euroopa disainiauhindade võistlusel hõbeda arengustrateegia „Tallinn 2035“ veebilehe disaini eest. Tegemist on uutmoodi keskkonnaga, kus linna tulevikuplaanid on välja toodud atraktiivselt, selgelt ja kasutajasõbralikult. Keskkonna loojad näevad selles isegi linnaruumi muudatuste arenguvalvurit: lubadused on selgelt välja toodud ja muudatused mõõdetavad. Auhinna üks laureaat, Disainiosakonna asutaja ja disainer Kristi Rummel-Kottisse räägib järgnevalt arengustrateegia veebikeskkonnast ja keskkonnadisainist lähemalt.
Millega Disainiosakond tegeleb? Milliseid probleeme lahendate?
Kristi Rummel-Kottisse: Disainiosakond on info- ja teenusedisaini stuudio. Arendame avalikku ruumi ja avalikke teenuseid kasutajasõbralikumaks. Töötame nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis ja pöörame tähelepanu sellele, et sujuv kasutajateekond nende ruumide piirimail ei katkeks.
Füüsilises ruumis on üks põnevam ülesanne olnud linnaruumi n-ö loetavamaks muutmine. Ruumi loetavuse mõiste pärineb USA linnauurijalt Kevin Lynchilt, kes käsitles seda 1960. aastal välja antud raamatus „Linna kuvand“ („Image of the City“).
Hästikujundatud ruum peab olema arusaadav – selgelt tajutavate servade, piirkondade ja maamärkidega. Linnas, mida on aja jooksul kiht kihi haaval rajatud, kus kihid üksteisega segunevad ja põimuvad, pole enamasti kuigi hõlbus orienteeruda. Sellisel puhul ei ole disainimeeskonnal kontrolli linnakeskkonna kui terviku üle, kuid saame ruumi loetavusele kaasa aidata näiteks ruumi visuaalse lihtsustamisega kaardil, ruumiosade tähistamisega, ruumis paiknevate maamärkide esiletoomisega ning liikumist toetava viidasüsteemiga. Oleme loonud tervikliku viitade võrgustiku näiteks Ülemiste Citysse ja Tallinna sadamasse, kavandanud selle Tartu linnale ning koostanud viidasüsteemi eelanalüüsi Tallinnas ja Keilas.
Peale füüsiliste takistuste lahendamise toetame kasutajat ka infotakistuste ületamisel. Näiteks lõime koos partneritega Platvormist, Stuudio Stuudiost ja Inphysicast Tallinna arengustrateegiale uutmoodi veebikeskkonna, kus avatakse kasutajale linna tulevikuplaane atraktiivselt, arusaadavalt ja ilma bürokraatiata. Selles võib näha isegi linnaruumiliste muudatuste arenguvalvurit: lubadused on selgelt välja toodud ja muudatused mõõdetavad.
Kristi Rummel-Kottisse ütleb, et hea keskkonnadisain avab need linna piirkonnad, kuhu muidu ei satuta ning see hoogustab ja mitmekesistab linnaruumi kasutust.
Rääkige palun Euroopa disainiauhindamisel pälvitud auhinnast lähemalt. Millega teiste seas silma paistsite ja mida auhind teile tähendab?
See on töögrupile suur tunnustus ja kinnitus ka linnale, et valitud kasutajasõbralik ja kõigile loetav andmeesitlus kõnetab ja kutsub kaasa rääkima.
Tavapärase arengukava dokumendi asemel on strateegia esmakordselt vormistatud igast elektroonilisest seadmest mugavalt kasutatava veebikeskkonnana, mille mittelineaarne ülesehitus vastab kasutajate huvidele, info otsimine vastavalt huvidele ja eelistustele on lihtne. Teksti, mõõdikute ja andmete visuaalne ja jutustav esitus muudab arengustrateegia linlastele senisest hoomatavamaks ja ligipääsetavamaks. Täiendav sisukiht iga teema ja valdkonna kohta lubab süveneda nii spetsialistil kui ka linnaametnikul, kellele see on strateegia elluviimise tööriist.
Veebilehe disainiprotsess, mõõdikute väljatöötamine ja andmete visualiseerimine toimus paralleelselt strateegiadokumendi teksti toimetamisega, silmas pidades veebile sobivat struktuuri ja ka disainitöögrupp sai sisu koostamisel kaasa rääkida. Infot võivad linnavalitsuse ametnikud lihtsalt uuendada. Mõõdikutele ja kaartidele tekib andmete uuenemisel ajatelg, mille abil on võimalik senist arengut hinnata.
Linna arengu laiapõhjaliseks seireks koostasime strateegilised mõõdikud, mille aluseks lõime koos tellija ehk Tallinna linnaga ülevaate avalikest, munitsipaal- ja riiklikest andmetest. Näiteks ühistranspordi ligipääsetavuse mõõdikuga vaatlesime üheksat linna sõlmpunkti ja mõõtsime nende kättesaadavust. Selleks jagasime Tallinna kaardil ruutudesse. Igast kaardi ruudust on hommikusel tipptunnil (kella seitsme-kaheksa ajal) mõõdetud viieminutise intervalliga ajakulu sihtkohta jõudmiseks, millest on välja arvutatud keskmine reisi kestus.
Kõik infokihid – mõõdikud, kaardid, fotod ja illustratsioonid – annavad arengustrateegia sisu edasi eri nurga alt, kaardid lisavad tekstile kodukohaspetsiifilise mõõtme, sotsiaalse mitmekesisuse vajalikkust rõhutavad illustratsioonid annavad tekstile värvi, fotod seovad praeguse tulevikuvisiooniga ning visualiseeritud mõõdikud tõlgivad Exceli inimkeelde.
Millest oma tavapärases töös lähtute ja kuivõrd on loomisprotsess eri ülesannete puhul üldjoontes sama?
Iga disainiülesande lahendamisel oleme paindlikud, kuid kindlasti keskendume uurimisele ja analüüsile. Kasutaja kaasamine on alati protsessi osa, kuid sõltuvalt projektist tehakse seda tööd etapiviisi. Nõutav on ka põhjalik prototüüpimine ja testimine, eriti tegelikus keskkonnas. Viidasüsteemide eelanalüüsiks ja linnaruumi kaardistamiseks oleme välja töötanud kindla struktuuriga mudeli, mis aitab tööprotsessi esimest osa tõhustada ja jätab rohkem aega ruumi eripäradele keskendumiseks.
Kuivõrd teete koostööd ka teiste spetsialistide ja/või valdkondadega?
Peaaegu alati. Me keskendume avalikule ruumile, head ja positiivse sotsiaalse mõjuga lahendused eeldavad alati eri vaatenurkade ja teadmiste kokku toomist. Disaineri amet on justkui universaalne ja valdkondadeülene, kuid koostöö ja ühisloome vastava valdkonna spetsialistidega on parim viis meeldiva tulemuseni jõudmiseks. Meie partnerid on arendajad ja graafilised disainerid, kuid meie töögruppi on olnud kaasatud arhitektid, linnaplaneerijad, andmeteadlased, maastikuarhitektid, linnauurijad, tootedisainerid, teenusedisainerid, insenerid, tüpograafid, kirjutajad, fotograafid ja teised. Me hindame väga ka koostööd kasutajate ja tellijatega.
Kuivõrd on arhitekti, maastikuarhitekti ja disaineri tööpõld selgelt piiritletud, kuivõrd põimitud? Kui palju eri spetsialistid koostööd teevad?
Meie projekte vaadates on need piirid pigem hägused ja eristuvad selgemini tööprotsessi vormistusetapis. Ideestamise ja analüüsi ajal panevad kõik ühiselt pead kokku.
Millised on näiteks praegu suuremate linnade avaliku ruumi (keskkonna)disaini peamised valupunktid?
Eesti suuremaid linnu on aastakümneid planeeritud peamiselt häälekamate kasutajate vajadusi silmas pidades. Seda tehti toonase ajastu ja ühiskonna tavade järgi ning sellega vastanduvad need lahendused tänapäeval tunnustatud 8 : 80 põhimõttele, mille järgi peaks linnaruum olema võrdselt mõnus ja turvaline nii kaheksa-aastasele kui ka 80aastasele. Kuna linnaruum on autokeskne, peab jalakäijat, ratturit ja üldist ligipääsetavust silmas pidav disain tegelema peamiselt esmase turvatunde loomise ja liikumisteedel takistustest möödasuunamisega.
Kasutaja, kes pole veendunud enda ja kaasasolevate laste turvalisuses, ei peatu ruumis pikemalt kui tarvis ega hakka tundmatut või tavapärasest pikemat teekonda jalgsi või rattaga ette võtma, ja seetõttu teda linnaruumis ka ei märgata. Nii tekib nõiaring: vormuvad tõekspidamised, kuidas linlased liiguvad, eeldatakse, et niikuinii kasutatakse autot ja sünnib müüt, et igasugune muudatus linnaruumis rahuldab vaid vähemuse huvi.
Autokeskne ruum on jalakäijale omaette number. Selle lahendamiseks on parimad disainitööriistad järjepidevus ja süsteemsus. Kui kasutaja tunneb ruumis ära tuttava tähise, kulutab ta vähem aega analüüsile ja rohkem navigeerimisele. Süsteemne disain tähendab ka vähem visuaalset segadust ja see on linna inimkesksuse seisukohalt väga oluline.
Millised lahendused neid valupunkte parandavad või vähemalt leevendavad?
Tõhusaim oleks muidugi see, kui ruum ise oleks inimmõõtmelisem, ligipääsetavam ja rohkem lähtutaks universaalse disaini põhimõtetest, kuid füüsilise ruumi puudujääke saab mõningal määral ka disainiga kompenseerida, nt viidasüsteemi või maamärkide abil.
Linnaruumi tajumise uuringud kinnitavad, et mida rohkem infot kasutajale ümbritseva keskkonna kohta antakse, seda turvalisemalt ta end tunneb ja seda rohkem on ta valmis ruumis puhkama, seiklema ja seda avastama. Tallinna Narva maantee ja Tartu Riia tänav pakuvad sarnast väsitava pikkusega teekonda – need on üksluised, mürarikkad, kuid siiski olulised linna osade ühendajad. Sellist väsitava pikkusega teekonda ollakse valmis autota ette võtma siis, kui see tajutavalt lühendataks, näiteks esitletakse teekonda kaardina, etappideks jagatuna ning teavitatakse iga etapi läbimise ajakulust.
Mis on suuremates linnades keskkonnadisaini osas hästi, mida võiks teistelegi eeskujuks tuua?
Paljudel Eesti linnadel on inimmõõtmelise linnaruumi eeldused olemas. Tartu rattaringlus on hea näide linnavalitsuse ja linlaste koostööst ruumi kasutamisel.
Tallinna rattaradade prototüübid on tore meede, kuidas koos ratturitega on testimisega jõutud järk-järgult parema lahenduseni. Lahendus on praegu küll konarlik ja radasid sõidavad esialgu sisse vaid julgemad, aga uued piirkonnavahelised ühendused on loodud, rattur on senisest märgatavam ja loodetavasti paraneb ajapikku ka radade turvalisus.
Mitmesse Tallinna piirkonda on tekkinud või on rajamisel n-ö jalutussaared ainult jalgsi liikumiseks, nt Ülemiste City, Rotermanni kvartal, Telliskivi loomelinnak ja Noblessner. Ka see on märk, et inimmõõtmelise linnaruumi mõju teenuste ja ruumi kasutamisele elavdab ruumi.
Millised maailma linnad on keskkonnadisainilt eesrindlikud ja kasutajasõbralikud?
Loetavad ülelinnalised viidasüsteemid ja järjepidev ühistransporditeenuse disain on suurendanud linnaruumi aktiivsust ja mootorsõidukeid mitte kasutavate linlaste hulka sellistes linnades nagu London, Bristol ja New York. Linnade kvaliteeti näitavad jalgsi käidavus ja loetavus. Amsterdam, Kopenhaagen, Helsingi, Zürich ja Hamburg on linnad, kus juba mitu kümnendit tagasi saadi aru, et disainiga kutsutakse muutusi esile, liigutakse autovabaduse ja kõndijate tänavale toomise poole.
Kui palju ja kuidas kujundavad inimesed linnaruumi ise tahtmata või ka tahtlikult?
Linnaruumi kasutamine mõjutab ja kujundab linnaruumi väga palju. Melu ja sagina toovad linna ainult linlased ise, oluline on, et kujundatud ruum omaks võetaks. Kui kasutaja tunneb end ruumis turvaliselt, on ta valmis rohkem seiklema, avastama, teenuseid tarbima, s.t kauem ruumis viibima ja seda kasutama. Viidasüsteemiga avatakse ka need piirkonnad, kuhu muidu ei satuta ning see annab võimaluse linnaruumi kasutust hoogustada ja mitmekesistada. Kui inimesed tunnevad end ebaturvaliselt, rajatakse kodude ümber tarasid ja takistusi ning tõmbutakse endasse, kui aga ruum kutsub tegutsema, avatakse hoovid ja pannakse ka kodu ümbritsev avalik ruum elama. Tallinnas tegutsev ettevõtmine Elav Tänav on hoogsalt astunud samme selle nimel, et tänav oleks tajutav avaliku ruumi, mitte transpordikoridorina. Kogukondlikul aktivismil on kindlasti linnaruumi arengule suur mõju.
Kuhu keskkonnadisain liigub, kas saab välja tuua mingeid suundumusi?
Liikumisviiside tormakas mitmekesistumine, teenuste digitaalse ja füüsilise maailma suurem segunemine muudab ka seda, kellele ja kuidas linnaruumi disainitakse. Erialaasjatundjaid ühendav katusorganisatsioon Kogemusliku Graafilise Disaini Ühing (Society of Experiential Graphic Design, SEGD) on vahetanud nime, graafiline keskkonnadisain asendati kogemusdisainiga, et silmas peetaks kasutajat ja tema mõju ruumile, mitte vastupidi.
Linnas õige teeotsa otsimise süsteemid ei ole vaid suunamiseks ja teejuhatamiseks, vaid on osa digitaalse ja ruumilise kogemusest. Need süsteemid toetavad inimese loomulikku uurimiskalduvust, ja kui linlasi on veidi nügitud, saab kasutaja enesekindlalt astuda järgmise sammu. Füüsiliste kogemuste ja sõnumite toel tagavad disainerid, et ruum on kaasahaarav ja pakub lahendusi eri võimete ja oskustega linlastele.
Digitööriistad, sealhulgas navigeerimisrakendused, pakuvad paindlikkust ja mängulisust, mis on vajalikud pidevalt muutuvas ruumis toimetulekuks, annavad kõige värskemat teavet ja juhiseid ning reaalaja andmeid. Digikogemus tuleb aga siduda füüsilisega, et tugevdada kohatunnet, hõlbustada linnaruumi kasutamist ja sidet füüsilise ruumiga.
Uuringud kinnitavad, et mida rohkem infot kasutajale ümbritseva keskkonna kohta antakse, seda turvalisemalt ta end tunneb. Pildil Tallinna sadama viidasüsteem.Arengustrateegia „Tallinn 2035“ veebileht on uutmoodi keskkond, kus linna tulevikuplaane tutvustatakse atraktiivselt, selgelt ja bürokraatiata.
Narva linnapea Katri Raik on viimastel päevadel saanud ohtralt korrata oma kevadist avastust, mille kohaselt valdaval osal Narva praegustest elanikest on eriline seisund. Nimelt on neile tank südamesse kasvanud. Linnapea meelest on tegu loomuliku olukorraga, mille muutmiseks ei ole vaja ega tohigi midagi ette võtta, sest see võiks keerulistel aegadel lõhestada Eesti ühiskonda, õõnestada julgeolekut ning anda vaenlasele koguni ettekäändeid Eesti riigi sõjaliseks ründamiseks. Linnapea püüab Narva jõe kaldale Venemaa (Nõukogude Liidu) imperialistliku vallutusretke ja okupatsiooni ülistamiseks paigaldatud tanki tähtsust igati pisendada, sest väidetavalt probleemi üldse ei olegi ja kui keegi selle kunstlikult tekitab, siis riigivõim. Nii asub ta teravasse opositsiooni valitsusega, kelle senisest otsustavam tegevus võivat „tuua inimesed tänavatele“.
Linnapeal on õigus, et tank kui selline on tühiasi, kui seda vaadelda isoleeritud üksikjuhtumina. Kuid seda ta ei ole, nagu tõestab küllalt terav ja kriitiline reaktsioon linnapea seisukohale nii tava- kui ka ühismeedias. Ning probleemi tuum ei ole mitte tankis endas Narva jõe ääres, vaid neis lugematutes tankides, mis Narva elanike (ja küllap ka mujal Eestis elavate venekeelsete) südamesse on kasvanud. Öeldes, et südame selline seisund ei ole haiguslik, ütleb linnapea kaude arvestatavale osale eestlastest, et haiged on hoopis kõik need, kes seda narvalaste eripära ei mõista, sellega leppida ja kohaneda ei suuda.
Meil on ametis enamusvalitsus, mis järelikult esindab Eesti kodanike enamuse tahet. Valitsus soovib okupatsiooni sümbolite teemale aasta lõpuks joone alla saada. Narva linnapea on aga otsustanud sellele vastu töötada, Eesti kodanike tahtele eelistada Narva kohalike, suures osas Venemaa kodakondsusega või siis halli passiga elanike südamesoove. Keskvõimu ja omavalitsusjuhtide kokkupõrked ei ole demokraatlikus Eestis midagi uut ja üllatavat, aga need lahingud lõpevad peaaegu alati tugevama ehk valitsuse võiduga. Isegi nii kõva mees nagu Tartu linnapea ja hilisem peaminister Andrus Ansip ei suutnud paarikümne aasta eest lõpuni takistada Tartusse uue vanglakompleksi rajamist. Ses võitluses levitati mitmesuguseid hirmu ja õuduse jutte, vangla ehitamine ja sellesse muude kui Tartust pärit kinnipeetavate toomine pidi Tartule tähendama kurvemat saatust kui Käsu Hansu nutulaulus. Aga ei tähendanud.
Sammhaaval on eestlased kõik 30 vabaduseaastat pidanud tegelema viimase venestuse tagajärgedega ja sel tööl ei paista veel praegugi lõppu.
Teine näide Tartust on küll vastupidine. Linnarahva tahet esindanud linnavalitsus suutis blokeerida tselluloositehase rajamise Tartusse, aga see ei kõnele niivõrd linnavalitsuse tugevusest kui sellest, millised mökud toona valitsuses istusid. Igal juhul ei saa meie põhiseaduse järgi kohaliku võimu tahe ja enesekorraldusõigus käia üle keskvõimu omast ja kui juttu kuulda ei võeta, siis hangib enamusvalitsus oma soovide katteks riigikogust vajaliku seaduse ja jutul lõpp. Järelikult on Narva tanki saatuse küsimus mustvalge: valitsus võidab, kuidas ka omavalitsus vastu ei punniks. Kui tank jõuluks oma praeguselt aadressilt kadunud ei ole, saab sellest vähemasti Ida-Virumaa valimisringkonnas tõsine kampaaniateema ja tahaks väga näha, milline erakond on valmis riigikogu valimistel (kus valijateks on endiselt ainult Eesti kodanikud, aga mitte need teised) Narva tanki ja sedakaudu Moskva ametliku ideoloogia eestkõnelejaks hakkama.
Tankidega südames on pisut teine lugu. Eks igaühel on vabal maal õigus südames kanda, mida tahab, kuid tank on üks inimkonna mõttetuimaid leiutisi, millest ei ole kasu isegi seal, kus ta tegutsema on määratud. Sõjaväljal ei too tankid võitu, vaid on kõigest liikuvad kirstud, millesse juhid ja ülemad oma noori mehi mõttetult grupikaupa surema topivad. Seega ei ole ta isegi sümbolina mitte võidu, vaid hävitava julmuse ja rumaluse kehastus, mille peaks võimalikult kiiresti nakatunute südamest välja pesema, vajaduse korral ka kirurgiliselt sekkudes. Sest nagu viidatud, see venekeelsete ja võidumeelsete südamehaigus põhjustab eestlastes jõuga alla surutud, kuid pika ajalooga tundeseisundi, nimelt veneviha järsku ägenemist.
Veneviha, mida Moskva propagandas russofoobiaks nimetatakse, ei ole teatavasti mingi eestlastele ainuomane tunne, see on ühtlaselt levinud kõikjal Venemaa impeeriumi kunagi anastatud äärealadel Soomest Kesk-Aasiani. Ja see lööb ikka ja jälle välja, kui provotseeritakse, nagu võib näha ka praegust Soome ajakirjandust jälgides. Soomlastel ehk ongi sel tundel kõige pikem ajalugu, mis ulatub tagasi Põhjasõja suurviha aega, ehkki nimi tsaariarmee vägivallatsemise põhjustatud kollektiivsele tundele on antud hiljem.
Viha on reaktsioon millelegi, mitte sünniga antud loomuomane seisund. Keegi pidi eestlaste veneviha tekitama, nii nagu ka tänaseks unustusse vajunud saksaviha. Pole kahtlust, et kui praegusel Saksmaal hakkaksid jälle tooni andma mõtted eluruumi laiendamisest või veendumus, et ainsad head, töökad ja kasulikud talupojad idapoolses Euroopas on saksakeelsed talupojad, küllap ka saksaviha tiivad jälle kannaksid. Siinsete sakslaste asjaomased katsed XIX sajandil olid üsna abitukesed, erinevalt idast tulnud venestamislainetele, millele eestlased ja teised on pidanud müürina vastu seisma ka läbi eelmise sajandi. Kordan siinkohal jälle Marie Underi ületamatuid sõnu: „Meilt palju võetud – siiski meile jäi / me uhkus, au ning viha: seiskem püsti päi“.
Niisiis on püstipäi seisjal võõrandamatu õigus vihale, kuni kõike, mis talt võetud, ei ole tagasi antud. Ja kuni ta peab rügama selle nimel, et taastada midagi, mille võõrad hävitanud. Viimase all pean silmas seda, et küll ebapiisava eduga, kuid sammhaaval on eestlased siiski kõik 30 vabaduseaastat pidanud tegelema viimase venestuse tagajärgedega ja sel tööl ei paista veel praegugi lõppu. Miks ei peaks me siis ajuti vihased olema, kui seda tasuta või koguni kulukat ületunnitööd teeme? Kuid nii on: igas Eesti Vabariigi ruumipunktis, kus eestluse kõigi eluavalduste täielik ja vaba õitsemine ei ole tagatud, on viimse kui avaliku võimu esindaja tähtsaim ja viivitamatut tegutsemist nõudev ülesanne oma valitsemisala eestistamine. Just selle ülesande täitmine peaks olema ka Narva linnapea tähtsaim töö. Aga tema on valinud vastupidise, mittekodanikest memmede südametes vanaraua õlitamise ning sellega eestlaste viha ergutamise.
Minu soov oma viha välja näidata ei saa olla kuidagi seadusevastane. Mis oleks, proua linnapea, kui ma koos tundekaaslastega juba varakult registreeriksin avaliku koosoleku järgmisel suvel selleks päevaks, mil Narva „tankisüdamed“ taas tahavad tähistada „oma linna vabastamist“? Vabastamist nii põlistest elanikest kui ka peaaegu kõigest, mis seal sajandite jooksul inimkätega oli loodud. Me tuleksime ja looksime ärakoristamata okupatsioonivõimu mälestusmärgi ümber läbitungimatu vihkamise müüri, millele läheneminegi tekitaks õudu. Seejuures ei tähenda viha üldse füüsilist vägivalda, eestlane oskab mõjuvalt vihane olla ka täiesti vaikselt ja liikumatult põrnitsedes. Kas ma saaksin loa? Või saadetaks mind ümber veenma mõni kaitsepolitseinik? Või saaksin süüdistuse äärmusluses ja riigi julgeolekut ohustavas tegevuses?
Lõpuks võib küsimust vaadata ka ainult majanduslikust aspektist. Kumb on maale ja rahvale ning haigekassale kulukam: kas saata kõik tankimeelsed võõramaalased südameravile või põliselanike enamus viharavile? Või on parim lahendus ikkagi tanki omanikule tagastamine ja seda eriti olukorras, kus sõdiva riigi vajadus aina vanaaegsemat relvastust rindele saata päev-päevalt kasvab. Tank kaob Narvast lõpuks niikuinii. Kiiresti tegutsedes saaks sellega pisut ka ukrainlasi rõõmustada, iga päev tankiga aga toidab viha ning kustutab Narva linnapea poliitilise karjääri tulevikuvõimalusi.
SARS-CoV-2 kujundas ümber teenused ja kohad, kus oleme harjunud liikuma – kontorid, haiglad, kodud, poed, koolid, spordisaalid jne. Pandeemia tõi esile riigi sotsiaalstruktuuride hapruse, kuna puudutas seni lahendamata sotsiaal-majanduslikke probleeme, mis väljenduvad era- ja tööelu piiride kadumises, varalises ja soolises ebavõrdsuses ning nn läbipõlemiskultuuri esiletõusus. Need probleemid kajastusid ka kogemuslugudes, mida kuueliikmeline Tallinna ülikooli üliõpilaste rühm1 aprillis 2022 interdistsiplinaarse projektiga ELU ehk „Erialasid lõimiv uuendus“ kogus. Uurisime, kuidas kaugtöö mõjutas arusaama lähedusest ja kaugusest ning pani proovile või lahustas era- ja avaliku sfääri ning töö ja vaba aja piire. Iga meie grupi liige – personaaltreener, lasteaia- ja algklasside õpetaja, riigiametnik ja jurist – kogus vastavalt oma töövaldkonnale kahelt-kolmelt kolleegilt lugusid muutunud tööolukorrast.
Keskendusime küsimustele, mil moel viis pandeemia nende tööolukorra nihkesse ja kuidas sellega kohaneti. Et käsitleda pandeemiakriisi paradoksaalset loomust, püsis metodoloogiline tähelepanu informantide koroonalugudest isikliku sõelumisel. Nagu öeldud, olemasolev ebaõiglus teravnes: nii sooline ja varaline ebavõrdsus, regionaalne ilmajäetus kui ka vaimne tervis. Iseäranis põnevaks osutus aga hoopis arusaam kollektiivist ja kollektiivse mõtlemise vajalikkusest. Kerkisid esile sellised küsimused: mis on väärtuslik töö, kes moodustavad töökollektiivi – kas ka lähedased või perekond –, kes koroonaaja pop-up-kodukontoris meie tööeluga kokku puutuvad ja seda mõjutavad? Mida tähendab isolatsioon: kas see on ainult eraldatus töökaaslastest või lähedastest või (tulevikku silmas pidades) ka vabadus tegutseda omas mullis, suheldes teistega läbi veebi. Nagu ütles eripedagoogina töötav kahe lapse ema Natali (31): „Jalas võisid olla dressipüksid ja arvutiekraani taga sain tooli peal lösutada nii nagu koolitunnis seda ei teeks.“
Paindlikkuse mõnu ja valu
On tööandja- ja töötajasõbralikku paindlikkust. Paindlikust kapitalismist on kirjutanud paljud, tuntuim neist David Harvey2, kellele see tähistas 1970ndatel juurdunud neoliberalismi, mis lõi enese lahku heaoluriigi mudelist, väljendudes detsentraliseeritud tootmises (s.t tootmine viidi sinna, kus oli soodsam, nt kolmandasse maailma), vähenenud tööjõus, (töölis- ja keskklassile) väiksemates palkades ja õhukeses riigis. Meie koroonalugudega seostub täpsemalt antropoloog Emily Martini juhtimisuuring.3 Martin kirjeldab, kuidas juhtimiskultuur toodab „paindlikke minasid“, kes ei vaja ülemuste kohalolu, nad oskavad vanadest tööreeglitest ja traditsioonidest lahti lasta, õppides end ise koordineerima, riskijuhtumeid analüüsima, võimalusi kalkuleerima jne, s.t olema enese mänedžer.
Kontaktipõhine läbikäimine, olgu lapsi õpetades, kohtuistungitel klienti kaitstes või spordisaalis võimlemistundi andes, muutus pandeemia ajal videopõhiseks ja puutetundlikuks. Kaader Youtube’i kursusest „Zoomimise alustõed lapsevanematele“.
Kõige leidlikumalt käsitlesid koroonapiiranguid treenerid. Spordisaalidest said üleöö telestuudiod, nagu kirjeldab Mariliis (33) nende fitnessiklubi kohanemist esimeses karantiinilaines. Ülekande kvaliteedi tagas eraldi „stuudionurgake“ koos spetsiaalselt hangitud valgustuse, projektori ja professionaalse kaameraga, et pakkuda võimalikult kvaliteetset ülekannet. Tihtipeale on treenerid ka prekaarsed töötajad, kelle sissetulek sõltub klientuuri olemasolust – eriolukorra piirangud tekitasid ärevust, kas sissetulek jätkub, ja see omakorda survestas treenereid olukorda loominguliselt suhtuma. Paindlikkus kui võime olude sunnil otsida kiirelt uusi lahendusi, kasutades selleks tehnoloogilisi vahendeid, on treenerite kohanemislugudes põimunud kutsest tuleneva paindlikkusega, mis väljendub kehaliste piirangute ületamises. Võib-olla kutsest tuleneva kehalise paindlikkuse tõttu kohtas treenerite lugudes kõige enam optimismi, ja seda hoolimata pandeemia põhjustatud piirangutest.
Pandeemiaga kerkis esile kaks peamist hädavajalikku töötajakategooriat: need, kes tagasid kaupade ja teenuste globaalse ringluse jätkumise, ning need, kelle kanda oli hoolekandetöö või reproduktiivne töö koolides, haiglates ja hooldekodudes ja ka tasustatud või tasustamata töö kodudes.4 Paraku ei premeeritud kõiki töötajaid väärilise tunnustusega. Õpetajatele, ja naistele üldisemalt, langes ebaproportsionaalselt suur hooletöökoormus. Tuli rööprähelda palgatöö ja tasustamata kodutööde vahel. Just nemad jäid uues kontaktidest hoiduvas eriolukorras nähtamatuks, kuid paradoksaalselt pidid olema ka kõige kättesaadavamad. Näiteks eripedagoog Neletile (35) tundus, nagu „töötame 24/7, kuigi minu tööaeg on kaheksast viieni. Ikka helistatakse hiljem peale tööpäeva, nädalavahetusel jms, arvatakse, et ma peaks olema kättesaadav kogu aeg.“
Lasteaiaõpetaja Juuli leidis, et „liigne kättesaadavus just tööalaselt on minu jaoks väsitav ja tekitab frustratsiooni. [—] Muutusin kinnisemaks, kuna inimesed olid olukorrast häiritud ja töö juures olid suured pinged ning lahkhelid. [—] Hakkasin hindama veel rohkem oma eraelu privaatsust.“ Ka algklassiõpetaja Serli täheldas, kuidas esimeses karantiinilaines „tuli olla võimalikult paindlik kõige suhtes – katsetada uusi võimalusi, öelda ka lastele, et proovime täna nii ja vaatame, kas see töötab paremini“, kuid eelkõige eeldas see paindlikkust „iseenda osas“. See tähendab pidevat kalkuleerimist, kuidas maksimeerida iseenda heaolu ja tööpanus.5 Pedagoogid, keda tavapäraselt ei määratleta ettevõtjana, pidid sellises tööolukorras kasutusele võtma rööprähklevatele ettevõtjate tööviisi.
Kontaktipõhine läbikäimine, olgu lapsi õpetades, kohtuistungitel klienti kaitstes või spordisaalis võimlemistundi andes, muutus videopõhiseks ja puutetundlikuks.
Ehk illustreeribki seda muutust üks lugu võistlustreener Martinilt (38), kes kasutas treeningu ajal oma meeskonna ülesannete täitmise jälgimiseks GPS-seadet. Teisisõnu, töödistsipliin ei lagunenud koost, vaid omandas detsentraliseeritult hajusama vormi. Fitness- ja tantsutrenne juhendati ikka edasi, kuid nüüd võis videopildis taustal täheldada „jõusaalis“ diivanil lösutavaid klientide perekonnaliikmeid.
Era- ja avaliku sfääri nihkes kontuurid joonistuvad kõige eredamalt välja, kui vaatame kodust aja- ja ruumikasutust, mille tekitasid piirangud, haigestumised ja videosillad. Üleöö tekkinud distantsi hoidmise eetika tõi töökorraldusse digitaalse töö ja eneseesitluse veelgi suurema osatähtsuse. „#Püsikodus“ tähendas, et avasime oma kodu kehatutele külalispilkudele, mis varjasid end musta ekraani taga või vaatasid kuvarilt meile otsa. Just musta ekraani probleem tekitas hulga probleeme intervjueeritud õpetajatele, treeneritele ja advokaatidele, kes vajavad oma töös silmsidet õpilaste või klientidega.
Rööprähklemine era- ja avaliku sfääri vahel
Era- ja avaliku elu, tehnoloogia ja inimese piiride hägustumisest tekkinud ühiskonna uus eetiline keskkond – maskid, videokõned ja -konverentsid, liikumispiirangud, karantiinid, hügieeninõuded, hübriidõpe, kiirtestid, distantsi pidamine jne – tähendas andmestumist, töö abstraheerumist. Töö- ja erasfäär lainetasid teineteisest üle. Sellel era- ja avaliku sfääri poorsusel on ka psühhosomaatiline mõõde, mida meie intervjueeritud kogesid. Lasteaiaõpetaja Juta (57) tundis end kaugõppe ülesannetega tööandja poolt üksi jäetuna ja seetõttu kurnatult, mille tõttu vajas palju rohkem uneaega. Vanad traditsioonid, mis olid sidunud töötajaid oma töökohaga, nt koosolekud ja juhuslikud vestlused kolleegidega, murede jagamine ja koos suitsunurgas käimine, olid asendunud nõudega juhtida iseend läbi kodukontori telekommunikatsiooni võimaluste. Detsentraliseeritud enesejuhtimine tekitas stressi, mis väljendus kurnatuses, ärevuses ja hirmus tuleviku ees.
Kaugtöökorralduse tõttu omandasid lähedus ja kaugus teise tähenduse. Intervjueeritud õpetajad, treenerid, advokaadid ja riigiametnikud pidid harjumuspärasest töökeskkonnast loobuma ja kohanema uues keskkonnas. Üksteise kodudesse ilmuti veebiplatvormidel ja see tekitas omakorda erilisi olukordi ja möödarääkivust. Eripedagoog Natali sõnul juhtub kontaktipõhisel psühholoogilisel nõustamisel tihti, „et lapsevanem või laps võib nutma hakata, toimub emotsionaalne avamine. Kuid videonõustamise ajal midagi sellist ei ole juhtunud. Võib-olla arvuti vahendusel see vahetu eneseavamine ei toimi nii nagu kontaktsetel kohtumistel.“ Kuid Natali osutab ka kodukontoriga kaasnevatele veidrustele, mis tööl kohal käies jääksid juhtumata, näiteks tuli keset nõustamist „vanem laps näitama, et väiksem kakas ja näitas potti ekraani ees“. Kaugenemine oma kodusesse mulli lõi olukorra, kus väikesed lapsed, koerad-kassid või taustal vedelevad veinipudelid tõid olme avaliku huvi orbiiti. Olude sunnil sündis veider lähedus, kus perekonna kodukeskkond oli ühtäkki laienenud tööidentiteedi osaks.
Muutused soosuhete dünaamikas
Üleminek veebiplatvormidele tõi kaasa ka tööaja piiride lagunemise. Koosolekud toimusid sagedamini ja spontaansemalt, kuna olukord muutus kiiremini, kui ühiskond suutis kohaneda. Intervjueeritud seisid vastamisi olukorraga, kus pidid olema iga hetk kättesaadavad oma partneritele, kolleegidele, vanematele, lastele jne, trotsides oma läbipõlemist või läbipõlemise hinnaga. Just olme- ning töökohustuste vahel rööprähklemises tuleb teravalt esile pandeemiaaegne soolise ebavõrdsuse kasv.
Pandeemia võimendas soolist ebavõrdsust niigi. Kõige prekaarsemad pandeemia ajal – üksikvanemad, erivajadustega laste vanemad, eesliinitöötajad jpt –, olid peamiselt naissoost. Praxise uuringus6 soosuhete dünaamika ja poliitika nihkest pandeemia ajal tuuakse esile, kuidas sooline võrdõiguslikkus liikus sajandi võrra tagasi. „Sooline võrdõiguslikkus ei ole Eesti poliitikakujunduses endiselt piisavalt oluline väärtus, mida tuleb kaitsta,“ toonitas Praxise analüütik Sandra Haugas.
Riigiasutuses personalitööd tegeva eripedagoogi Neleti võttis „emotsionaalselt pandeemia algus läbi, sa oled mingi töötaja mingile asutusele, siis oled ema, siis oled lasteaia õpetaja, kokk, koristaja, siis oled veel kooliõpetaja, siis veel hingeabiandja, psühholoog – seda kõike oli alguses kuidagi nii palju ja raske oli vaimselt hakkama saada, et kõik saaksid sinust selle osa, mida vaja on.“ Meditsiini- ja haridusvaldkonnas töötav kõrgkooli õppejõud Kersti (32) meenutas, et „oli olukordi, kus abikaasa ootas, et ma kodukontori töö kõrvalt ka teeksin nt süüa või muid toimetusi, kuna olin ju kodus“. Ent Kersti oli parasjagu hõivatud oma tööga. Siit tekib konflikt: kuidas teha oma tööd hästi peresuhteid rikkumata? Kas eriolukorras peaksid naised loobuma karjääriideaalidest? Kinder, Küche, Kirche? See juhatab omakorda veel sügavamalt juurdunud soolise ebavõrduse juurde, nimelt, miks just naised sellise dilemma ette satuvad, kas valida pere või töö. Seega moodustasid naised koroonaaegses detsentraliseeritud tööolukorras eluliselt vajaliku, kuid allasurutud ja nähtamatu osa ühiskonda taastootvast jõust.
Töömahu kasv ja intensiivistumine
2020. aasta kevade esimene karantiiniperiood tähendas valdavalt digitaalselt ja kaugtööna lahendatud õppetööd, kus õpetajad ja õppejõud töötasid oma kodukontorist. Kõik intervjueeritud õpetajad mainivad oma kaugtöö kogemuse paradoksaalset loomust. Eriti Eestis on demonstreeritud digilahendusi ja e-riiki kui töötaja ja tööandja vabastajat, mis kingib töötajale võimaluse kujundada oma graafiku, vältida liigset paberitäitmist ja tõhusamalt aega kasutada. Selline paindlik töövorm annab töötajale võimaluse tööd paremini teha.
Paraku said hooletöö tegijad esimese ja teise karantiini ajal suure lisakoormuse: olgu need siis naised, kes pidid peale päevatöö tegema tasustamata majapidamistöid, või samuti kodus töötavad reproduktiivse töö esindajad, õpetajad, kellel kasvas nii emotsionaalne hooletöö, tehnoloogilise oskuse nõue ja digitaalse bürokraatia maht. Zoomis toimuvaid koosolekuid ja videotunde pidi erilise tähelepanuga jälgima, koostati rohkem töögraafikuid ja töökorraldus vajas aeganõudvat kooskõlastust. Erivajadustega õpilaste õpetamiseks olid ka erijuhud. Näiteks võttis üks õpetaja õpilase enda juurde koju ja tegi õpet otsekontaktis. Erivajadustega lastega tegelevad õpetajad olid selles mõttes eesliinitöötajad, kuna erivajadustega laste õpetamises kaugõpe ei toimi. Alates 2020. aasta mai teisest poolest hakati vaikselt algklassiõpetajate Luna (45), Serli (43) ja Siina (41) õpilasi lubama kindla eeskirja järgi kooli järeleaitamistundidesse. See omakorda tähendas töömahu kasvu, uusi ajagraafikuid, kuidas lahendada ruumikasutus, kuidas toimub äraminek, et vältida suuri kogunemisi.
Peaaegu eranditult mainisid kõik intervjueeritavad kaugtööl ajataju kadumist, tuues põhjuseks kodukontori keskkonna, segajad ja mugavuse. Sestap advokaat Bruno (43) ja riigiametnik Argo (47) leiavad, et era- ja avaliku sfääri, kodu ja töökoha piiride kadumine tõid kaasa tööaja kasvu. Töötamine kodus, kus aeg-ajalt tehakse süüa, koristatakse nõusid või imetakse tolmu, kastetakse taimi või tegeletakse väiksematega, muutis ajagraafiku paindlikumaks, mille tõttu töömahu kasvu ei märgatud ja intervjueeritud avastasid end südaööni töötamas, mis omakorda võis viia läbipõlemiseni.
Oma kohanemisest kaugtöö ja tehnoloogilise vahendatusega, Zoomi, suurema meilisuhtluse ja digiõppeplatvormide kasutusega toovad lasteaia-, algklasside õpetajad ning üks meditsiini- ja haridusvaldkonna õppejõud esile teistsuguse perspektiivi kui e-riigi õhinapõhised toetajad. Digilahenduste rüpes kasvas tehtav paberitöö hulk, kuna tavalisele õpetajatööle lisandus mahukam ekraanitöö, mis sisaldas eneseesitlust ja korrapidamist koos uute töötabelite koostamisega. Kurdeti ekraanitöö vaimselt kurnava toime üle. Võrreldes teise karantiinilainega, mis leidis aset uue õppeaasta sügistalvisel ajal, olid esimese koroonalaine ajal valitsuse piirangud ja suunised segasemad. Õpetajad tundsid ennast 2020. aasta kevadel eriolukorraga vastamisi olles üksi, kuna nii riigi kui ka kooli tasandil puudus väljaõpe ja struktuur. Lasteaia- ja kooliõpetajal tuli oma koduste vahendite, ja kui veab, siis mõne koolist saadud vidina ja oma arvutioskuse najal hakkama saada, mille tulemust tuleb mõista kui eksperimentaalset hariduslikku brikolaaži. Siin saab kokku Harvey kirjeldatud detsentraliseeritud töövorm ja Martini „paindlik mina“, kuna õpetajatelt eeldati üksi hakkama saamist ja improviseerimist.
Töökorraldusliku strateegiana võimendas pandeemia paindlikkuse väärtustamist. Intervjueeritute lugudes kohtab ka teistsugust suhtumist paindlikkusse. Pandeemiaaegne kodukontori- ja kaugtöökogemus andis töötajale võimaluse iseseisvalt töögraafikut koostada. Kogemuslood kinnitavad töötajat soosivat paindlikkust, mis lubab rohkem keskenduda oma eraelule, lastele, abikaasale jt lähedastele. Mitu uuringus osalejat toonitab psühholoogilist nõustamist, eriti ajal, kui tuli üleöö kohaneda tundmatuga. Pandeemiaga kaasnenud ajanihe pani inimesi väärtustama kvaliteetaega, mida jagatakse sõprade ja perega.
Eripedagoog Nelet märkas, kuidas kaheksatunnine tööpäev muutus ühtäkki ebavajalikuks: „pandeemia aitas mingisugustest raamidest välja tulla“. Nabanöör pandeemiaeelse vana töökorraldusega sai läbi lõigatud, kui välja arvata lasteaia- ja kooliõpetajad, kelle meelest kontaktõpe on möödapääsmatu nooremate, eriti erivajadustega laste puhul, mille tõttu nende töökoormus kasvas. Lähtudes lasteaia- ja kooliõpetajate kogemustest võib viimaks tõdeda, et suuremad kannatajad era- ja avaliku sfääri segunemisel olid reproduktiivse ja hooletöötegijad, s.t õpetajad ja naised. See oli tingitud ühiskonnas toimivast soolisest ebavõrdsusest, reproduktiivse töö väärtustamatusest ja tasustamatusest ning näiteks ka õpetajate emotsionaalsest sidemest oma tööga, suhetest lastega, mis on sügavamad kui treenerite või advokaatide ja nende klientide vahel.
Peaaegu kõik intervjueeritud mainisid üksindustunnet, abitust ja eneses kahtlemist, mida põhjustas kriisiolukorra ajal kogetud ärevus tuleviku suhtes. Pandeemia põhjustatud era- ja avaliku sfääride segunemise nihestusest tulid esile uutmoodi probleemid, kuidas järjest tehnokraatlikumas ühiskonnas mikrotasandil töötajana tunnetatakse end suurema, makrotasandi ühiskonna osana. Selle tajumine on hajusam, komplekssem ja nõuab suuremat digikirjaoskust, aga see ei pea olema nähtamatu, vähem tasustatud ega väärtustatud. Samal ajal tulevad eranditult kõikides kogemuslugudes esile väärtusliku töö, seega ka väärtusliku elu küsimused. Paindlikkus avaldub mitmel viisil. Seda saab rakendada töötajate, eriti hoolekandetöö tegijate, ekspluateerimiseks. Pandeemia kui eksperiment osutas ka ühtaegu kollektiivsele ja isoleeritud paindlikkusele, mis võimaldas meie informantidel veeta rohkem aega lähedastega, arendada uusi oskusi mitte tööandja, vaid isikliku huvist ning saada lähedasemaks kolleegidega väljaspool töökeskkonda.
1 Uurimisrühma kuulusid Eva-Liis Avakivi, Imma Reinase, Reet Truverki, Külli Kivi, Pavel Butsenko ja siinkirjutaja. Projekti juhendasid Mari Valdur ja Eeva Kesküla.
2 David Harvey, The Condition Of Postmodernity: An Enquiry Into The Origins Of Cultural Change. Blackwell, Cambridge 1992.
3 Emily Martin, Flexible bodies: tracking immunity in American culture: from the days of polio to
Vahel loen päevapoliitiliste uudiste tasakaalustamiseks põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, et nähtusi perspektiivi asetada. Põhiseaduse paragrahv 10 alusel on meil õnn elada demokraatlikus õigusriigis, mis baseerub inimväärikuse ning sotsiaalriigi põhimõtetel.
Näiteks vangidele on Eestis määratud ravikindlustus, sest vangistuses on neilt võetud vabadus, sealhulgas võimalus teha tööd, mille eest saadud teenistusest tööandja sotsiaalmaksu tasub. Karistusekandjatel ei ole küll tavapärast tervisekindlustust, kuid nende tervisehädasid ravitakse. Seda võimaldab justiitsministeeriumi kinnipeetavate ravieelarve, millele aastas kulub miljoneid eurosid.1 Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa, mis toimib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.2 Vangla on keskkond, kus varem arsti peljanud ja sõltuvusprobleemidega inimesed hakkavad oma tervisele mõtlema. Näiteks hambaarsti juurde olevat vangidel asja tihedamini kui keskmisel eestlasel – kõik põletikud ravitakse välja.3
Kloostris elavad nunnad said 2004. aastani tasuta arstiabi samadel alustel kui sõjaväelased, üliõpilased ja pensionärid. 2005. aastast, kui peaministriks sai Andrus Ansip, muudeti kehtiv kord: riik ei taganud enam neile tasuta ravikindlustust. Kuremäe nunnakloostri ülem iguumenja Filareta on kirjeldanud, kuidas siseministeeriumi ettepanekul oli klooster sunnitud aastatel 2005–2017 registreerima oma nunni haigekassas kui isikuid, kes töötavad kloostris töölepinguga, mida tegelikult kunagi ühegi õega ei sõlmitud, ja maksma nende kui töötavate isikute eest sotsiaalmaksu, kuigi elamisloa olid nad saanud kui religioossed isikud ja töötasu neile ei makstud.4 Kui seadusemuudatuse järgi eraldati kloostrile riigieelarvest ravikindlustuskulude katteks summa, millest jätkus sotsiaalmaksu tasumiseks kaheks aastaks, siis 2008. aastast summad järk-järgult vähenesid ning lõpuks tegi riik kloostrile ettepaneku katta puuduolev summa omavahenditest. Jüri Ratase esimese valitsuse ajal 2017. aastal anti nunnadele ja munkadele seadusemuudatusega taas õigus saada ravikindlustust.5
Kunstnikud, kirjanikud jt kultuurivaldkonna vabakutselised loovisikud teevad tööd, aga valdkonna töötasud on niivõrd madalad ja nõudlus ebaregulaarne, et võimatu on kuuga arvestatav sotsiaalmaksu miinimummäär kokku saada. Seda kinnitab ka kultuuriministeerium.6
Kadi Estland. Kõiki me aidata ei saa, 2022.
Põhiseaduse järgi on Eesti kodaniku sotsiaalne põhiõigus saada avalikult võimult piisavalt abi, et ei peaks elama alandavates tingimustes – see on inimväärikuse põhimõtete osa. Riigikohus on märkinud, et sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama.7 Nende isikute inimväärikus on alandatud, kui nad on ilma jäetud abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.
Vabakutselised loovisikud on kaua elanud olukorras, kus nende füüsiline ja vaimne tervis on kahjustatud: neil on puudunud elementaarsed sotsiaalkindlustuskaitsega kaasnevad tagatised (ravikindlustus, töötuskindlustus ja pensionikindlustus), millest tulenevad hüved (arstiabi, haigushüvitised, vanemahüvitis, vanaduspension ja töötuskindlustushüvitis). Kui loete meediast järjekordse kultuuritegelase surmast, siis mõelge sellele, milliseid riske kirjeldatud tingimused pikemas perspektiivis sisaldavad.
Kas sotsiaalsete garantiide puhul on või ei ole avaliku võimu silmis tegemist esmavajadustega? Riik peab oma sotsiaalsete kohustuste täitmisel lähtuma tegelikust abivajadusest. Millist abi kultuurivaldkonnad vajavad, selgitati kultuuriministeeriumi tellimusel välja juba aasta tagasi ja see päädis Praxise korraldatud vabakutseliste loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide uuringuga.8 Mäluvärskenduseks ja eesseisvaid kevadisi valimisi silmas pidades toon välja mõned murettekitavad põhipunktid.
Kultuurivaldkonnas on levinud projektipõhine töö, mille juriidiline vormistus ja garantiid ei suuda loovisikute tegelike vajadustega kaasas käia ega ole proportsionaalsed vabakutseliste tegeliku panusega. Pealegi on projektipõhised sissetulekud väga ebaregulaarsed ja harvad ja see on sotsiaalprobleemide tekke suurim põhjus. Näiteks sai iga teine loovisik viimase aasta jooksul (2020-2021) töist tulu vähem kui kuue kuu jooksul või ei saanud üldse. Teistest vabakutselistest loovisikutest eristuvad väiksemate tulude suuruse, nende harvema saamise ja suuremate sotsiaalkaitseliste riskide poolest eelkõige kunstnikud.
Kehtivate sotsiaalkaitsereeglite juures on osalise koormusega hõive otseses seoses ravi-, töötus- ja pensionikindlustuse halvema kättesaadavusega. Põhiseaduse tõlgendajad nõuavad sotsiaalriigi põhimõtte järgi ühiskonna sidususe eest seismist ja sotsiaalse vastutuse jagamist. Avalikult võimult eeldab see kodanike majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamist, isegi kui elementaarne ellujäämine on juba tagatud. Pereliikmetele tuleb anda võimalus koos olla, tuleb luua töö- ja pereelu ühitamise võimalused, tagada head töötingimused igas sektoris ja hoolitseda inimgruppide võrdsuse, sh faktilise võrdsuse, eest. Ühiskonnaliikmetele võrdsete võimaluste tagamine ja heaolu õiglane jagamine on sotsiaalriigi põhimõtte alussammas.9
Loovisikute toimetulek vanaduspõlves saab aga olema problemaatiline. Lüngad ravikindlustuses toovad kaasa arstiabi edasilükkamise, terviseprobleemid ja hilisema kulukama ravi; katkendlik hõive ei võimalda kvalifitseeruda töötushüvitistele ega koguda pensionistaaži ja väikesed sissetulekud mõjutavad pensioni suurust. Ühiskonnale on tegemist murettekitava olukorraga, kus erinevate hõivevormide ja sissetulekumustrite tõttu on tekkinud suur vaesusriskis olevate inimeste rühm.
Samale järeldusele on jõutud 2021. aastal sotsiaalministeeriumi tellitud tervishoiusüsteemi rahastamise analüüsis: ravikindlustuse puudumine osal elanikkonnast suurendab tervisliku seisukorra ebavõrdsust ning võib kaasa tuua ravi edasilükkamise, kuni terviseprobleem on tüsistunud ja nõuab erakorralist sekkumist. See omakorda vähendab tööviljakust ja suurendab tervishoiukulusid. Kui ravikindlustuseta isikud ei saa arsti nõuandeid või ravi lükatakse edasi, toob see kaasa (ka viirus)haiguste ulatuslikuma leviku, millel on märkimisväärne mõju kogu riigile.
Kuna kehtiv sotsiaalkindlustussüsteem vabakutselisi ei toeta, siis kõige ulatuslikuma muudatusena on eksperdid välja pakkunud universaalse tervisekaitse kehtestamise. Eestis on õigus tervise kaitsele põhiseaduse § 28 järgi.
Kultuuripoliitikas peab vabakutseliste loovisikute toimetulekuriski ennetama. Kirjaniku- ja kunstnikupalga saajate ringi laiendamine tagab vabakutselistele loovisikutele samasuguse toimetuleku ja sotsiaalkindlustuse, nagu on neil, kellel on töökoht. See eeldab kultuuriraha ümberjagamist või eelarve täiendamist. Kas on aeg hakata rääkima kultuurimaksu kehtestamisest?
Üks võimalus on vaadelda kultuuri ettevõtte ühiskondliku vastutuse (corporate social responsibility) osana. Eesti börsiettevõtted ja näiteks pangad on kohustatud järgima ettevõtte ühiskondliku vastutuse reegleid, kuid neid soovitatakse kõikidele ettevõtetele strateegias juurutama hakata. Möödas on aeg, kui raha tegemiseks asutati ettevõte ja heategevuseks või ühiskonnale tagasiandmiseks mittetulundusühing. Ettevõte ei ole vandlitornis entiteet ega seisa ühiskonnast eraldi. Näiteks kui Paide linn ei jaksa oma elanike hüveks ülal pidada teatrit, et oleks ka teistel põhjust Eesti keskele Paidesse kokku sõita, siis miks peaksid sealsed ettevõtted oskama hinnata sellist kultuurilist potentsiaali? Just ettevõtted saavad regionaalse kultuurilise mitmekesisuse toetamises riigile kaasa aidata.
1 Mari Mets, Sander Punamäe. Haigekassa ei taha vange oma hingekirja. – Postimees 6. XI 2019, https://leht.postimees.ee/6819070/haigekassa-ei-taha-vange-oma-hingekirja= Mets, Punamäe
6 Peeter Kormašov, Maria-Kristiina Soomre. Ministeeriumi kunstinõunik: Eesti süsteem on üles ehitatud sellele, et loojatele ei maksta. See ei saa nii jätkuda. Eesti Päevaleht. – 19. V 2022,
Tallinn ja kultuur on viimasel ajal linnavalitsuse tasemel taas lähemateks sõpradeks saanud. Küllap on sel tegemist abilinnapea Kaarel Oja ja ööelu nõuniku Natalie Metsa aktiivse tegevusega. Nendega peetud pika vestluse põhiteemad on muusikalinn ja elava muusika klubide toetus, filmilinnak ja teised kultuuriga seotud ehitusplaanid, samuti muuseumipühapäev ja linnakunst.
Tallinnas hakati kontserdipaikadele toetusi jagama. Kellele ja mille jaoks?
Kaarel Oja: Toetus on elava muusika klubidele. Neile, kes peavad ühekorraga üleval kontserdipaika ja samal ajal korraldavad ise regulaarselt programmi, võttes mõlemad riskid selles valdkonnas. Elava muusika klubide toetus on juba üsna tavaline ümberkaudsetes riikides ja suuremates linnades. Tallinn on muusikalinna tiitliga võtnud valdkonna ees selgelt kohustuse ja vastutuse ja andnud lubadusi, nii et ka Tallinnal on aeg toetada nende klubide programmilist tegevust. Vahest liigume nõnda kiiresti ka mitmekesisema programmi poole, nii et programmis saaks anda rohkem võimalusi žanritele ja artistidele, kellel ei ole veel oma väljakujunenud publikut – natuke toetada riskivalmidust.
Natalie Mets: Kui see kõik ennast õigustab, siis see annab ka uutele tegijatele julguse uusi kohti avada. See praktika on ennast tõestanud ka teistes linnades ja riikides.
Milliste kriteeriumide alusel seda tegevustoetust saab?
Oja: See on programmitoetus sügistalviseks perioodiks ehk septembrist detsembrini ja see on mõeldud kontserdipaikadele-klubidele, kellel on ette näidata regulaarsus, s.t kui vaatame tagasi, siis on näha, et nad korraldavad regulaarselt kontserte. Kaetakse otseselt programmiga seotud kulud: programmi loomine, artistide tasud, artistide majutus- ja transpordikulud, vajaliku tehnika rent ja turunduskulud.
Kaarel Oja: „Mulle meeldiks uue kultuuriministriga rääkida sellest, et näiteks Pimedate Ööde filmifestival peab olema meie ühine prioriteet. Sellest võidavad kõik.“
Esimesel korral on toetus kuni 25 protsenti programmi eelarvest ja kogumahus kuni 15 000 eurot nende nelja kuu tarvis ühele kohale. Aga nagu teistegi kultuuriürituste toetamise puhul, kaalub ja võrdleb neid taotlusi omavahel kultuuri- ja spordiametis vastav komisjon. Nii et programmi kvaliteet, mida välja pakutakse, on samuti oluline.
Praegu on see mõeldud kohtadele, mis mahutavad kuni tuhat inimest, selle alla peaks mahtuma peaaegu kõik teada-tuntud elava muusika klubid. Ühtlasi oleme kokku leppinud, et taotlusprotsessis on eelis nendel kohtadel, kes tegelevad oma heakorraga: see on siis turvalisus kohapeal ja selle ümbruses, suhtlus lähimate naabritega, müra teema. Need on päris probleemid ja komisjon, kes hakkab raha jagama, küsib hinnangut ka linnaosavalitsustelt ja korrakaitseasutustelt.
Mets: Taotlusvormis palutakse selgitada ka heakorra tagamisega seotud tegevust. Kui mingil põhjusel ei ole sellele teemale tähelepanu osatud pöörata, siis nüüd see on toetuse saamise eeltingimus. Eesmärk on, et see edendaks ka kontserdipaiga heakorda.
Oja: Kokkuvõttes tahaksime saavutada selle toetusmeetme kaudu nende kohtadega veel rohkem suhtlust ja veel rohkem ühist eesmärgistamist.
Mets: Jah, aga suhtluspartnerid on peale linna ja nende kultuurikorraldajate ka mupo ja politsei. Selle poole aasta jooksul, kus me oleme linnavalitsuses olnud, on sisekorra organisatsioonid näidanud end väga avatud, huvitatud ja heade partneritena ja nii see peakski olema.
Kui sellest toetusest kuulsin, siis minu esimene mõte oli, et äkki nüüd hakkab Tallinn ka toetama seda, et klubid saaksid omale linna toetusega heliisolatsiooni ehitada. Kas selline mõte käis ka läbi, kui hakkasite seda meedet kujundama?
Oja: Muidugi rääkisime sellest, aga suuremahuliste heliisolatsioonide või muude püsivate lahenduste rajamine on väga kallis ja see ei saa olla üksinda linna teha. Praeguses toetusmudelis on raha palju vähem, kui oleks vaja selle teema süsteemseks lahendamiseks. Samal ajal loodan, et kui meie lähme appi sisule ja programmile, see õnnestub ja kujuneb püsivaks meetmeks, siis saavad klubid muid vahendeid suunata aina rohkem ka heakorraküsimustesse, sealhulgas heliisolatsiooni.
Mets: Kui võtta maha mingi osa kuludest tingitud stressist, siis kontserdipaikadele jääbki loodetavasti kätte raha arendustegevuseks, mille hulka kuulub ka heli ja müraga seotud edendustegevus. Aga see vajab eraldi käsitlemist, millised on siis helialased kokkulepped, kuidas neid probleeme uuritakse, milliseid lahendusi oodatakse klubidelt-kontserdipaikadelt.
Mainisite, et dialoog klubidega kasvab nüüd selle toetuse kaudu. Usun ja tean, et olete ka seni klubide esindajatega vestelnud ja olete kuulnud, et alkoholimüügi piirang on ikkagi suur mure. Milleks see hea on ja miks see ikka veel püsib? Kontserdipaigad on ju hädas.
Oja: Kontserdipaigad on hädas, aga alkoholimüügi kellaajalised piirangud ei ole Tallinna eripära. Lähemates suuremates linnades on enam-vähem samad kellaajalised piirangud, isegi varasemad. Need alkoholimüügi piiranguid ei ole ju kellelegi kiusuks välja mõeldud, vaid üldise heakorra ja teiste inimestega arvestamiseks. Tõsi, klubide-kontserdipaikadega on suhtlemist olnud omajagu ja ka see teema on korduvalt jutuks tulnud. Võib-olla on ka vara teha lõplikke järeldusi, mis toimib, mis ei toimi ja kus see tasakaalupunkt on. Piirang püsib sellepärast, et samamoodi nagu on eesmärk elav muusikamaastik, on eesmärk ka heakord öösel.
Mets: Kui süveneda nende kontserdipaikade eelarvetesse, siis siiamaani tõepoolest on kultuuriprogrammi tegemiseks vaja teha ka müügikäivet. On omaette küsimus, kas alkoholi müümine on kõige parem viis muusika lavale toomiseks või kas on võimalik lahendada seda teisiti, nagu me praegu hakkamegi katsetama.
Kas kontserdikorraldajad peavad nüüd arvestama, et see piirang jääbki nii, või proovib keegi selle tühistada?
Oja: Otseselt tühistamist jutuks ei ole võetud, aga tuleme selle juurde sügisel korraks tagasi, et vaadata, kuidas kella kolmeni müük on eri aspektidele mõjunud. Millise otsuseni jõuame, ma ei tea. Alkoholimüügi piirangute eesmärk on heakord ja on omajagu märke, et piirangud on heakorrale kaasa aidanud.
Mets: Peale alkoholimüügi piiramise on selle eesmärgi täitmise eelduseks ka teised sammud, mis me oleme välja töötanud ning mida asume katsetama politsei ja valdkonna esindajatega ühiselt.
Oja: Näiteks Helsingis on pikemalt rakendatud sellist kellaajalist piirangut, kusjuures kellaajalised piirangud on suhteliselt samasugused. Seal on usk sellesse minu arusaamist mööda tugevnenud ja otsitudki samamoodi tasakaalupunkti ja toetusviise, kuidas muusikaskeene selle arvelt ei kaotaks. Helsingi mudel on päris hea.
Usun, et mitte keegi ei kahtle, et heakorraga tuleb tegeleda. Kuidas kaalub see piirang üle võimalused tegeleda konkreetsete probleemiallikatega, kust kostab müra ja kus on näiteks rohkem vägivallaintsidente?
Oja: Õhtune või öine turvalisus on politsei pärusmaa, sellele tuleb reageerida, samuti saavad klubid ise riske ennetavalt maandada. Müra likvideerimine on aga päris kallite investeeringute küsimus ja mina ei arva, et neid investeeringuid peaks tegema linn. See on suuresti kontserdipaikade omavastutus. Linn saaks seda muidugi karmimalt nõuda, aga see võib viia ka kiiresti olukorrani, kus tegevus muutub üldse väga raskeks ja selleni ei tahaks jõuda. See peab olema mõistlik liikumine sellisel viisil, et klubid on motiveeritud neid investeeringuid suuresti ise tegema.
Kas klubid on motiveeritud investeeringuid tegema, kui nende ettevõtlusvabadust piiratakse?
Oja: Ettevõtlusvabadust ajaliselt? Natuke meelevaldne seos – müraprobleemid on teema öörahu igal tunnil. Küsimus pole selles, kas alkoholimüük lõpeb kell kolm, neli või viis.
Natalie Mets: „Muuseumipühapäev teeb kultuuri inimestele kättesaadavamaks. Üks programmi eesmärk oli tuua muuseum kui kvaliteetaja veetmise alternatiiv linlaste teadvusse.“
Mets: Ma ei ole küll oma töös praegu kokku puutunud ühegi kohaga, kes oleks oma arendustegevuse pausile pannud. Kõikidel on kogu aeg midagi töös, näiteks kontserditehnika uuendamine, suveperioodi välivõimaluste ehitamine või digivõimekuse arendamine.
Aga me räägime vähemalt kahte sorti mürast. Üks on seotud otseselt mängitava muusikaga, kas heli valjus ja mängitav muusikastiil, näiteks kas bassivõnked kajavad füüsiliselt kellegi voodini. Teine teema on meelelahutuskohtade ees rääkimisest tekkiv müra ja see jaemüügimäärus sai kunagi tõuke rohkem sellest inimeste tekitatud heakorrarikkumisest kui mängitavast muusikast. Ei saa väita, et vastutus on ainult politseil, linnal või ettevõtjatel, vastutus on ka inimestel endil. Kuna inimesed ei ole mingi hetk suutnud meeles hoida, et tänav, kus nad on, on kellelgi kodutänav, kus magavad nii lapsed kui ka eakad inimesed, siis selle käitumise kontrollimiseks ja olukorra parendamiseks ongi see piirang loodud.
Helimüra on hoopis teine problemaatika, mis nõuab teisi meetmeid, millesse saavad kontserdipaigad ise palju rohkem panustada ja seda nad ka teevad. Nad saavad panustada esimese probleemi lahendamisse, kaasates rohkem turvatöötajaid ja suunates kellegi tegelema selle alaga, mis on asutuse ees – see on juba seadusest tulenev kohustus, aga see on ka kultuuriruumiline muutus, et kui asume tänaval, kus teised inimesed oma kodudes magavad, siis peame arvestama sellega, et nad tahavad magada ja peame ka ise vaikust hoidma.
Oja: Alkoholimüügi piirangud ja ka tarbimispiirangud on täitsa mõistlikud ja vajalikud. Neid kehtestatakse eri riikides ja linnades erisuguselt ja lõpuks on ju eesmärk alkoholitarbimist vähendada. Eestis on aga selles debatis vaja teadvustada, et seadusandlikult on alkoholimüügi korraldus tervikuna riigi tasandil, kohalikele omavalitsustele on jäetud väga vähe võimalusi, millest üks ongi see kellaajaline piirang. Mina toetaksin printsiibina seda, et kohalikel omavalitsustel peab olema palju rohkem võimalusi erisusi teha. See võimaldaks palju rohkem vaadata ka kohapõhiselt ja ka kaasusepõhiselt, millised kontserdipaigad jälgivad heakorda ja arvestavad palju rohkem kogu ümbruskonnaga. Nende puhul võiksid asjad olla ühtemoodi reguleeritud, ja seal, kus on probleeme, ja neid kohti on, see oleks teistmoodi reguleeritud. Paraku ei ole seda seadusandlikku meedet kohalikele omavalitsustele antud.
Kindlasti on hea, kui inimesed joovad vähem. Küsimus on selles, kus ja kuidas nad joovad, ja mulle on jäänud mulje, et selleks on olemas spetsiaalsed asutused, kus käiakse ennast maha laadimas. Kellele on kasulik see, kui pidutsemine liigub rohkem koduseinte vahele tagasi? Sest just täpselt see koroonapiirangute ajal toimus. Ma ise kogesin seda oma kodu ümbruses päris palju, et pidusid peeti korterites. Kas seda ei ole hoopis keerulisem hallata kui teada-tuntud klubisid?
Oja: Mind huvitab, kas politsei statistika kinnitab seda väidet: kas kodudesse on rohkem väljakutseid, kas on rohkem probleeme naabritega. Olen ka ise kuulnud, et kui turistid kadusid ära, siis vanalinnas üüriti Airbnb kaudu kortereid pidutsemiseks. Aga see oli ühemõtteliselt aeg, kui klubid, kohvikud-restoranid olid täiesti kinni. Ma tahaksin väga näha, kas statistika kinnitab seda väidet ka nüüd, kui alates märtsist on tervisepiirangud maha võetud.
Mets: Kohapidajate sõnul kajastus see muutus külastajate arvus. Näiteks kui aastavahetuseks võeti korraks kõik piirangud maha – ja lisaks sellele ei kehti aastavahetuseti, nagu ka jaanipäevadel, alkoholimüügi piirang –, siis kõik olid valmis piirangute-eelse aja 48tunniseks meenutuseks, aga seda ei juhtunud. Inimesed ei käinud aastavahetusel nii palju väljas, aga sellel võivad olla ka teised põhjused, sest koroonanäitajad olid veel hirmutavad.
Kui tahetakse pidutsemist jätkata pärast kella kolme öösel, siis leitakse selleks võimalus ja see on igal pool samamoodi. Siis ongi tarvis seda süsteemi nii palju toetada, et kõikidele oleks tagatud turvalisus ja et oleks mõistlik arusaam, et koju pidutsema minek ei ole arukas.
Oja: See on huvitav debatt. Siin põrkuvad selgelt huvid ja vaated, see ongi tasakaalu otsimine. Tõenäoliselt ei ole siin ka üht universaalset lahendust kõigile Tallinna paikadele. Tulebki katsetada ja vaadata, millisel kujul on üldine rahulolu kõige suurem.
Mets: Kaarel mainis juba eri litsentsisüsteemide võimalust teiste riikide seadustes. Litsentsi sidumine tegevuse eripära, suuruse, asukoha, aga ka koostöövalmidusega on ka minu meelest mõistlik.
Kuidas on praegu tunda, et Tallinn on UNESCO muusikalinn? Mida võidavad sellest korraldajad ja mida kontserdipublik?
Oja: See ei ole tiitel, kus saaks näidata näpuga kahele-kolmele suurele üritusele aastas ja öelda, et tähistame nüüd seda, et Tallinn on UNESCO muusikalinn. See on linna deklaratsioon, et keskendume muusikavaldkonnale rohkem – ma ei taha öelda, et teiste valdkondade arvelt, aga kindlasti on tähelepanu sellele valdkonnale suurem, sealjuures ka rahaliselt.
Kui seda tiitlit taotleti, siis mina ei olnud linnasüsteemis, aga tagantjärele olen kõigilt osalistelt kuulnud, et see on kõige sümpaatsem protsess, mida linnas meenutatakse. Poolteist aastat sellel sügaval koroonaajal võeti valdkond väga laiapõhjaliselt kokku ja hakati arutama, mida tahetakse valdkonnas paremaks teha, kus saaks linn appi tulla. Sellest sündis neljaks aastaks päris põhjalik muusikastrateegia, mida on eelmise aasta lõpust sammhaaval rakendatud.
Eesmärk on jõuda sinna, et publikul ei tekigi küsimust, mis ma tänu muusikalinnale juurde sain – võimalusi muusikaga tegeleda või sellest osa saada võiks olla igal pool, igal kellaajal ja hästi palju. Ka see kontserdipaikade meede on tugevasti tõukunud muusikalinnaks olemisest.
Tallinna muusikastrateegias puuduvad ühekordsed suured üritused, aga samal ajal on kaetud valdkonnad alates muusikatööstusest ja haridusest kuni – mulle kõige olulisem – hästi põhjaliku noorte- või järelkasvu väljavaateni. Hakkame peale juba toimunud ja aina suuremateks kasvavatest eri žanri konkurssidest, koostööst koolidega, koostööst muusika- ja teatriakadeemiaga jne. Järelkasvul ei tohiks Tallinnas tekkida küsimust, kas ma saan ennast edasi arendada, kas mul on väljundit, kas mul on kohti, kus olla, kus teha.
Muide, muusika kui õppeaine ei ole Euroopas õppekavades väga tavaline. Meil on päris tugev vundament selleks, et leiaksime muusikas talendid üles juba varajases koolisüsteemis. Edasi on tähtis, et kõigil oleks võimalik end tahtmise korral arendada. Aasta teises pooles korraldab Tallinna Filharmoonia noortele suure osalusfestivali, kus Mustpeade maja täitub mitmeks päevaks Tallinna noorte talentidega. Eesti Kontsert käivitab muusika koolidesse viimise programmi ja neid väikseid kokkupuutepunkte muusikaga tuleb noortele aina juurde.
Mida on juba uue muusikastrateegia põhjal tehtud?
Oja: On palju nüansse. Oleme otsinud Tallinna Filharmoonias ruume ka teistele muusikaorganisatsioonidele, andnud spetsiifilist tuge uute algatuste käivitamiseks olemasolevate festivalide juures. Selle kõige jaoks on loodud muusikalinna nõukogu ja kui avalikus sektoris on tavapäraselt palju komisjone ja töörühmi, siis siin on üks suur eripära: ametnikke ja linna esindajaid on vähe ning laua taha on kutsutud suur hulk valdkonna organisatsioonide tippjuhte: näiteks Eesti Kontserdi direktor Kertu Orro, EMTA rektor Ivari Ilja, Music Estonia esindajad ja TMW asutaja Helen Sildna, Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali inimesed jne. Meil on nelja-aastane tegevusplaan ja raha selle elluviimiseks, kuid suurema otsustamise ja prioriteetide seadmise oleme andnud nõukogule, et maksimaalselt suur kaal oleks valdkonnal endal. Nemad ütlevad: vaat sinna on vaja tähelepanu ja raha kõige kiiremini. Saame regulaarselt kokku ja siis tublid linnaametnikud teostavad seda kõike.
Viimasel korral rääkisime pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas Tallinna linn toetab Music Estoniat valdkonna uuringute edasiarendamisel. Koroonaajal käivitasid nad koostöös kultuuriministeeriumiga mitmesugused valdkonna uuringud, sealjuures esimesed majandusliku mõju uuringud. Kokkuvõttes ei ole me muusikalinn seepärast, et Tallinn saaks lippu lehvitada ja öelda, et vaadake, kui mitu kontserti toimus, vaid see on valdkonna võimalus linnale öelda „teeme seda, teeme teist, proovime ühte- ja siis teistpidi“.
Ühel hetkel tahaks muusikavaldkonna kohta nentida, et need protsessid on käima läinud, ja seejärel sõltumata sellest, et muusikavaldkonnaga käib kaasas tiitel, on sama põhjalik strateegiline vaade olemas ka teistele valdkondadele. Võtame need järgemööda ette.
Mets: Koroonakriis oli ainulaadne hetk, kui kultuuriministeeriumis said alguse reedehommikused valdkonna kohtumised – siis küll interneti vahendusel. Eesti muusikasektor, mis kõigile teadaolevalt ongi suhteliselt killustunud, hakkas esimest korda niimoodi õlg õla kõrval ühistele probleemidele ühiseid lahendusi otsima. Strateegia loomise perioodil tulid ühte ruumi kokku väga erinevate žanrite, organisatsioonide eri taseme esindajad, kes oma vaatenurgast hakkasid keskpõrandale kokku tulema. See nõukogu jätkab seda koos tegemist, arutlemist, üksteisemõistmist – seda ei saa kuidagi vähetähtsaks pidada. Juba see on valdkonnas suur areng.
Kultuuriministeerium on pidanud alates koroonakriisist tegelema hästi palju organisatsioonide ja ka vabakutseliste loovisikute toimetulekuga. Kas omavalitsusel ja eriti Tallinnal kui meie suurimal omavalitsusel on ka mingisugused plaanid või meetodid, kuidas mõjutada riigivõimu, et omavalitsuses tegutsevad riigi kultuuriasutused ja ka vabakutselised kultuuritegijad toime tuleksid?
Oja: Eestis on kultuuripoliitika ja kultuurikorraldus väga tugevasti tsentraliseeritud kultuuriministeeriumisse. Nii raha kui ka korraldus on hästi riigivõimukeskne. Seda, mida kohalikud omavalitsused teevad, loomulikult ei piirata, aga ega eriti ka ei suunata: see on paljuski kohalike omavalitsuste enda välja mõelda ja otsustada. Ainult üks asi on seadusega ette kirjutatud. See on rahvaraamatukogude võrgustik, mida kohalikud omavalitsused peavad ülal pidama.
Kuna ei ole antud kohustusi, siis sõltub ka kogu raha, mis omavalitsustes kultuurivaldkonda leitakse, kohalike prioriteetide seadmisest ja nii mõnelgi pool sellele valdkonnale kuigi palju tähelepanu ei pöörata. Tallinn on loomulikult erandlik, siin on lihtsalt meeletult palju ka riiklikke olulisi institutsioone: meil on proportsionaalselt muuseume rohkem kui enam-vähem igas teises Euroopa linnas. Minu teada on ainult neli linna, kus on muuseume elanike kohta rohkem kui Tallinnas – teatreid samamoodi.
Kuidas toimetulekut tagada ja kuidas vaadata valdkonda ka omandivormist lähtuvalt? Üks asi on riiklikud kultuuriinstitutsioonid, teine on valdkond tervikuna. Tallinnal on omajagu enda asutatud kultuuriasutusi. Loomulikult on toimetulekus nemad meie prioriteet: Tallinna Linnamuuseumi filiaalid, meie enda keskraamatukogu, Tallinna Linnateater, Tallinna Filharmoonia ja Mustpeade maja.
Koroonaajal tuli riik korralike ja läbimõeldud meetmetega kultuurisektorile appi. Nüüd ma jõuan aga ühe hüpoteesi või hirmuni. Ühel hetkel need meetmed lõppesid, suurem osa kultuuriasutusi elas koroonaaja üle, sealjuures tuli oma reservide kallale minna. Aga pingutati maksimaalselt, et siis avamisel oldaks teotahtelised ja võimelised kiiresti kõike taas käivitama. Mulle paistab, et selle tagajärjel on selle suve ürituste arv nii suur, et igale poole publikut ei jätku. Pelgan, et sügisel selgub, et suveks sai väga palju ette võetud ja mitmele poole ei ole publikut jätkunud. Koroona mõju avaldub raskustena ka veel nüüd.
Kultuuriministeeriumi ülesanne on, et kõik kultuurivaldkonnad oleksid elujõulised. Kohalike omavalitsuste võimalused on siin puhtalt rahaliselt palju piiratumad. Aga see ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei peaks toetama, appi minema. Peaks lihtsalt vaatama kohalikku pilti ja minema appi kohtadesse, kus lüngad on kõige suuremad.
Siit jõuame vabakutseliste loovisikuteni. Minu veendumus on juba viimased kümme-viisteist aastat, et vabakutseliseks olek ei ole kitsalt kultuurivaldkonna küsimus – töövormide mitmekesisus ja nii-öelda vabakutselisus on praeguseks töösuhetes väga laialt levinud. Kultuurivaldkond võib jätkuvasti olla see, kes seda teemat tõstatab ja eest veab, aga tegelikult on see palju süsteemsem töö, sotsiaalsete garantiide ja töösuhete ülevaatamise küsimus, kus minu meelest on riiklik seadusandlus ammu ajale jalgu jäänud.
Sõltumata töö vormist peaks kodanikel olema universaalne tervisekindlustus ja edasi tuleb rääkida järgmistest sotsiaalsetest garantiidest ja eri töövormide maksustamisest. See on aina süvenev trend, mille saab lahendada väga põhimõtteliste reformidega. Oleks isegi kohatu püüda lahendada ainult kultuurivaldkonna, vabakutselise näitleja või muusiku küsimust. Lahendus peab olema tervikuna meie töösuhete vormis.
Mets: Kui ühe valdkonna näitel on mingite meetmete katsetamine õigustatud, siis seda võib teha, aga praegusel ajal valdkondade piirid aina hägustuvad, eriti digimaailmas elades. Ei ole tarvis riigisüsteemi jaoks ennast nii väga piiritleda, kas tegu on teaduse, kultuuri või ettevõtlusega, kui asi puudutab inimeste toimetulekut või sotsiaalseid tagatisi. Ma olen väga tugev universaalse tervisekindlustuse pooldaja. Ja mitte ainult: heaolu ja sotsiaalsed tagatised on ju rohkem kui haigekassa.
Kuidas on mõjunud Tallinna linna kultuurivaldkonna edenemisele see, et mõnda aega ei olnud vahepeal kultuuriministrit? [Intervjuu on tehtud juuli algul – toim.]
Oja: See, et kuu aega ei ole olnud kultuuriministrit, ei ole meie tööd kuidagi mõjutanud, midagi selle pärast ei seisa. Küll aga on järgmise aasta teemasid ja poliitiliste prioriteetide küsimusi. Linna ja riigi koostöö on kõige tulemuslikum siis, kui üha rohkem otsime ühiseid prioriteete. Toon näite. Mulle meeldiks uue kultuuriministriga rääkida sellest, et Pimedate Ööde filmifestival peab olema meie ühine prioriteet. A-kategooria festivale on maailmas napilt üle kümne. Üks on meil – see on ime, et see on meil. Selle toetus on olnud paigal väga pikka aega. Viimasel paaril aastal on olnud hulk kriise, mis tekitavad ebakindlust. Just nendel hetkedel tasub omavahel üle korrata, et peale laulupeo on veel mõned imed, mis on meil siin realiseerunud, mida peame hoidma, millesse peame edasi investeerima. Neid on veel, aga üks neist on PÖFF. Tallinna linn leidis juba selleks aastaks lisaeelarvega võimaluse PÖFFi toetust suurendada, aga oleks vaja, et seda teeks ka riik. Mingid prioriteedid peavad olema ühised, sest sellest võidavad kõik.
Hiljuti tuli jutuks, et filmilinnaku sildrahastamine on juba aastaks toppama jäänud. Mis sellest edasi saab?
Oja: Loodan, et sügiseks on selgus majas. Asi seisab juriidika taga. Selles protsessis on päris palju osalisi ja palju teadmatust, kuidas kultuurkapitali kaudu rahastamine täpselt toimub: millal ja millises mahus. Sellest sõltub omakorda, kelle kanda jäävad riskid ja millised on valmiva filmilinnaku opereerimise omandisuhted vahepealsel ajal, kui linn on linnaku valmis ehitanud ja valdkonnale kasutada andnud, aga kultuurkapitali kaudu tagasi makstavad summad veel ei liigu.
Kõik osalised näevad ühist eesmärki, et filmilinnak valmiks, aga seal on omajagu ebakindlust. Linna ettevaatlikkus tuleneb sellest, et senikaua, kuni kultuurkapitali kaudu on rahastatud praeguse teadmise järgi neli eelmist riiklikult tähtsat kultuuriobjekti, mille kohta näeme ajalehtedes aina suuremaid summasid, on kogu projekt linnale ka suur finantskohustus. Aga töötame ja ma loodan, et sügisel saab selgeks nii rahastusmudel kui ka see, et filmilinnaku ehitus kajastub järgmise aasta eelarves. Kui filmilinnak jõuab ehitusfaasi, siis tuleks vaadata ka süsteemsemalt, mis on Tallinna linna roll meie filmivaldkonnas ja mis on meie järgmised eesmärgid.
Kultuuriehitiste saagasid on Tallinnas veel: linnahall, rahvusooper Estonia ja ERSO ning EFK kontserdisaal. Kas nende kohta on linna poolt uudiseid?
Oja: Linnahalli kohta ei ole praegu mingit veendumust, kuidas sellega edasi minna, just arvestades segast seisu nii ehituses kui ka majanduses üldiselt. Oleme linnavalitsuses kokku leppinud, et tuleme selle teema juurde tagasi sügisel ja talvel.
Muidugi on ehituses praegu rasked ajad, aga kas mõne objekti puhul saaks teha mingeid ettevalmistusi?
Oja: Linnahalli juures ei oska seda praegu välja pakkuda, sest seal on küsimus suuresti selles, millised saavad olema mis tahes asutuse või ka hoonekompleksi püsikulud ja kui suurest pikaajalisest kohustusest me räägime.
Mainimata jäi linnateater, mille ehituseni jõudmine võttis kolm projekti ja viisteist aastat. Kogu energia ja töö kultuurivaldkonna praeguste investeeringutega läheb selle peale, et teater saaks võimalikult hästi valmis ehitatud, sõltumata sellest, et hinnasurve on väga raju.
Estonia kohta ei oska ma praegu midagi lisada. Siin tuleb eristada kultuuripoliitilist ja linnaplaneerimise vaatenurka. Lahendus, kus ehitada juurdeehitis bastionaalvööndis riiklikult looduskaitse all olevasse parki ja muinsuskaitse all olevale hoonele, nõuab väga pikaajalist arutamist, kas ja kuidas on see võimalik. Aga sellel teemal Estonia teatriga suhtleme.
Kas kõne all on olnud ka arhitektide liidu juhi pakkumine, et vaadata välja mingisugune krunt veel praegu, kui on neid ehk veel võtta?
Oja: Uue ooperimaja asukoha analüüse on mitu korda tehtud ja ma arvan, et uut ei pea tegema. Piisab eelmistesse süvenemisest ning kindlasti tuleb üle vaadata, millised krundid on täis ehitatud, millised on jätkuvasti alles ja mis oleksid alternatiivsed võimalused. Igatahes on selge, et kui tahame Eestis näha maailmatasemel ooperit, siis peavad selleks olema ka võimalused. Vajame ooperisaaliks ehitatud saali Tallinnas, muidugi. Samal ajal on see asukoht Tallinna südalinna määratlev väga pikaks ajaks. See on seotud peatänava teemaga, millega töö on samuti uuesti alanud.
Kas kontserdisaali asjus on uusi mõtteid?
Oja: Siinkohal viskan kinda kultuuriministeeriumile. Olukorras, kus ühes hoones tegutsevad rahvusooper Estonia, nende üürnikuna Eesti Kontsert ja Eesti Kontserdi allüürnikuna omakorda ERSO, tahaksin näha kultuuriministeeriumi selget visiooni. Ilmselgelt on neil kõigil seal kitsas ja kellegi tegutsemistingimused ei ole lõpuni rahuldavad. Aga keda näeb ministeerium oma haldusalas olevatest organisatsioonidest seal edasi tegutsemas, keda kusagil mujal? Millises järjekorras tehakse vajalikke investeeringuid? Tallinna linn on valmis maksimaalselt kaasa mõtlema, et kõik need organisatsioonid saaksid tegutseda nüüdisaegsete võimalustega hoonetes, mis asuvad suurepärastes asupaikades, aga me ei saa seda protsessi paraku juhtida.
Kui ERSO räägib Heliorust ja Estonia juurdeehitis praegusel kujul võib osutuda lootusetult keeruliseks, siis peab meil olema vastus ka küsimusele, mis on tulevikus selles ajaloolises muinsuskaitse all olevas südalinna hoones. Oleks suur viga, kui kogu selle protsessi tagajärjel südalinnas kultuuriline sisu väheneks. See muudab küsimuse muidugi ka Tallinna linnale hästi oluliseks, sest võib määratleda Tallinna südalinna väga pikaks ajaks. See on tõesti üks neist teemadest, millest rahulikuma suve jooksul oleks tahtnud kultuuriministriga rääkida.
Tallinna linna seisukohalt on järgmine kultuurivaldkonna investeering minu arvates meie keskraamatukogu tulevane peahoone. Kui vaatame, millised raamatukogud on hiljuti valminud lähemates Põhjamaade pealinnades – Helsingis Oodi ja Oslos Deichmani raamatukogu ja ka Tartu südalinna kultuurikeskuse kirjeldus on midagi sellist –, siis on aeg hakata mõtlema selle peale, et ka Tallinnas peab olema tänapäevane ja raamatukogu uusi funktsioone toetav vinge uus hoone.
Panite märtsis käima Tallinna muuseumipühapäevade programmi.
Oja: Muuseumipühapäev on olnud viiel kuul ja tean, et see toimib ja täidab oma eesmärki. Muuseumikülastajate sihtgrupp on kindlasti laienenud. Muuseumitöötajad kinnitavad, et muuseumipühapäevad on toonud muuseumidesse inimesi, kes muidu sinna ei satuks. Siin võib olla mitmesuguseid põhjuseid. Kohati kiputakse alahindama piletihinda. Mõnes linnamuuseumi filiaalis on pilet alla viie euro, aga Tallinna linna avaliku arvamuse küsitlustest on välja tulnud, et seda summat ei saa ebaoluliseks pidada, sest inimesed ise ütlevad, et ka see piletihind on mingil hetkel argument, et mitte muuseumi minna.
Muuseumipühapäevadel jõuab meie muuseumidesse umbkaudu kümme korda rohkem inimesi kui tavalisel pühapäeval. Ja nelja kuu põhjal tehtud kokkuvõtted näitavad, et kui üks päev kuus on muuseum tasuta, siis muudel päevadel ei ole külastatavus tajutavalt vähenenud. Aga kuna alustasime muuseumipühapäevadega vahetult pärast koroonapassi ja maskikandmise nõude kaotamist, siis tahame pikemalt trende jälgida, et teha põhimõttelisi järeldusi.
Igatahes võimaldab see formaat tuua muuseumid inimeste tähelepanu alla. Saame rääkida sellest, milliseid linnamuuseumi filiaale Tallinnas on, milliseid ajutisi näitusi korraldatakse. See aitab inimesi muuseumi tuua või tagasi tuua, sest muuseumide külastatavus tegi viimase kahe aastaga läbi korraliku languse ja külastatavuse taastumine vajab omajagu taganttõukeid.
Tallinna linna võimalused on piiratud kümmekonna linna hallatava muuseumiga, aga oleme muuseumipühapäevadest omajagu rääkinud ka riiklike muuseumidega ning nad tunnevad huvi, kuidas meil läheb. Me jagame seda informatsiooni ja paistab, et nii mõnigi muuseum kaalub selle mudeliga sügisel kas või teatud perioodiks liitumist.
Mets: Lõime Kaarliga esimestel muuseumipühapäevadel vabatahtlikena kampa. Mina olen näiteks käinud Kalamaja muuseumis koroonatõendeid kontrollimas. Kui olen seal muuseumi juhi ja töötajatega rääkinud, siis kõik kinnitavad, et see programm teeb kultuuri inimestele kättesaadavamaks. Ja paljud külastajad ongi öelnud, et ei ole kunagi varem käinud või isegi selle peale tulnud, et neid linnamuuseume külastada. Need massid ja see, kuidas tullakse pere ja sõpruskondadega, on väga rõõmustav. Üks programmi eesmärk oli ka tuua muuseum kui kvaliteetaja veetmise alternatiiv inimeste teadvusesse.
Üks Tallinna murekoht on olnud see, et linnaruumi on kunsti pandud juhuslikult ja sageli ei ole seda tehtud konkursi korras, on isegi olnud üks eelistatud kunstnik. Kuidas praegu on?
Oja: See on ainult üks murekoht. Linnakunstiga tegelemine on olnud Tallinnas üldse väga eklektiline. Mõned kujud on tekkinud linnaruumi ilma igasuguse avaliku arvamuseta, mõnel juhul on aga tehtud aastatepikkusi konkursse. Nüüd on üks töövõitudest see, et Tallinnas on värske linnakunsti komisjon – taas üks komisjon, kus linna esindajate kõrvale on kaasatud hulk valdkonna esindajaid alates kunstnike liidust, kuraatoritest, arhitektide liidust. Edaspidi käivad kõik küsimused ja ettepanekud komisjonist läbi, aga arutame ka põhimõttelisi küsimusi: kuidas üldse linnakunsti ja kunsti linnaruumis suhtuda, seda avaliku ruumi teenistusse seada? Sellist asja, et laiema üldsuse teadmata või valdkonnainimesi kaasamata kusagil midagi olulist juhtub, ei tohiks enam olla. Samal ajal loodan, et sellise komisjoniga ei jõua me sinna, kus igat väikest asja liiga palju arutatakse, sest Tallinn januneb linnaruumis kunsti ja väikeste loominguliste sekkumiste järele, mis ei pruugi olla sugugi igavesed, vaid võivad kesta piiratud aja. Mina olen seda meelt, et tulebki proovida ja mõnikord võib eksida ja siis järgmine kord paremini teha.
Avalik kajastus peaks ideaalis täitma ühiskonda huvitavat ja harivat ülesannet, andma edasi märkimisväärseid saavutusi ja teraseid ühiskonda mõtestavaid sedastusi. Väino Kaldoja on huvitav näide ettevõtjast, kes müüs maha kenasti kasumit tootva Mercedes-Benzi esindusõiguse, millega oli kümneid aastaid Silberauto ASis tegelenud ja firmat arendanud. (Vahemärkus. Kui raske on raha teenida maailma ühe tuntuma autobrändi Mercedese Baltimaade esindajana?) Kuid ettevõtte arenguteel on olnud ka väga tõsiseid kriise, aegu, mil vaevu ots otsaga kokku tuldi. Edasi sisenes Kaldoja ettevõtjana hoopis keerulisemasse ärisektorisse ja ärimudelisse ning hakkas arendama isejuhtivat autot ja targa linna kontseptsiooni. Metafoorselt väljendudes: valdavalt tahavad ettevõtjad pärast ohurikast tegevust sõuda tormiselt merelt rahulikku sadamasse, et oma edasist elu vähema stressiga sisustada, hakates näiteks tegelema kinnisvaraga. Väino Kaldoja on käitunud teisiti ja nii võib tema praegust tegevust nimetada riskirohkeks tegutsemiseks mäslevas merevees. Enamik tema eakaaslasi on käitunud vastupidi.
Kaldoja panustab iseliikuva auto Auve Techi projekti kaudu eelkõige noortesse, jäädes truuks oma insenerliku mõttelaadi põhimõtetele. Tsiteerin: „Olen tegelikult mõttelaadilt 99% insener ja ka organisatsioonide ülesehitusse suhtun insenerliku loogikaga.“
Ta tunneb muret maailmas toimuva pärast ja tahab muredele omapoolset lahendust pakkuda. Vähetähtis pole ka selge missiooni olemasolu – miks ja kuidas üht või teist asja tehakse, mis on põhjustanud praeguse tegevuse, millest juhindutakse? Talle valmistab meelehärmi institutsioonide vähene koostöövalmidus, seda nii äriarenduses kui ka Eesti energeetika ülesehitamises, tsiteerin: „Praegu on peale meie Auve Techi veel ka Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis mingis formaadis targa linna kontseptsiooni arendused töös. Kahjuks ei ole koostööst meist olenemata põhjustel midagi välja tulnud, kuid vahel mõtlen, et kui liiguksime kõik koos ühtse arendusmeeskonnana, oleksime tõenäoliselt juba Kuule lennanud. Olen veendunud, et meie siin Auve Techis saavutame oma eesmärgid igal juhul. Elu on näidanud, et ma olen väga kehv võistleja ja veel kehvem võitleja, kuid olen kaunis hea võitja.“
Väino Kaldoja: „Meie riigis on ajusid, et mingi väärtusahel algusest lõpuni välja töötada, ja töökust, et see ära teha.“
Kuigi juttu ajasime Väino Kaldojaga, tahan välja tuua ka abikaasa Reeda rolli tema elus, ka 2021. aasta kultuurisõbra tiitel omistati ju üheskoos Väino ja Reet Kaldojale. Reeda nimi käib pidevalt Väino Kaldoja jutust läbi, kui ta räägib kas mõne aasta eest valminud maja arhitektuursest lahendusest või siis sellest, kuidas Reet toetas Väinot autoehituses – Väino Kaldoja on kaks kiirabiautot oma käega nullist üles ehitanud. Neid näiteid abikaasade koostööst võib tuua rohkemgi.
Mida tehakse praegu Auve Tech OÜs ehk mida üldse tähendab targa linna kontseptsioon?
Kesksed küsimused on: millises targas linnas tahavad inimesed elada? miks me ei ole selleni jõudnud? miks pürime „loodusesse“ linna serva, ehitades madalaid maju ja tohutuid asfaltteid kodu-poe-töökohaga suhtlemiseks?
Tegelikult valitseb siin kaunis suur dissonants, rääkimata ebaefektiivsusest. Liigume AuveTechis targa linna kontseptsiooni ellu viies uue globaalse ärimudeli poole. Aluseks on kaks seisukohta: loogilisem ja ratsionaalsem linnakeskkond, mis soosib senisest efektiivsemaid lahendusi, ja teiselt poolt inimeste kõrge haridustase, mis suunab linnaelanikke tegema õigemaid valikuid.
Lähtume eeldusest, et autod kui transpordivahendid on siiski meile vajalikud ka lähitulevikus, jättes siinkohal täpsustamata, mida selle lähituleviku all tuleb silmas pidada, kas astronoomilise kalendri järgi lähikümnendeid või Maa evolutsiooni skaalal paari-kolme järgnevat sajandit. Ei näe ka põhjust, miks peaks poliitiliste otsustega hakkama autosid inimeste käest väevõimuga ära kiskuma.
Ehitame üles ettekujutust, kus linna- ja linnalähedase transpordi esimesel tasemel võiksid olla autonoomsed süsteemid: kiirabi, tuletõrje, ka uuema põlvkonna ühistransport, kui inimene on väsinud või mingil muul põhjusel ei taha oma transpordivahendit kasutada või on tegu erivajadusega inimesega, siis viiakse ta ühest punktist teise.
Edasi tuleb teine ehk ühistranspordi kontseptsioon, kus ma leian, et nii Eestis kui ka globaalselt on tulevikulahenduste pakkumine olnud ehk kõige tagasihoidlikum. Tihti näeme ringi sõitmas autosid, kus istub sees üks-kaks inimest, kuid kui ma vaatan meie Kakumäel asuva kontori aknast välja, näen alatihti sõitmas ka suuri busse, kus on samuti sees vaid paar inimest. Väidan, et me ei ole nii rikkad, et taristu ressursimahukat raiskamist endale lubada, me ei tohi oma varaga niimoodi käituda. Näen tulevikuvisioonina väga kiirete ja optimaalsete ühistranspordivõrkude teket.
Ma ei ole relsslahenduste pooldaja, sest relssidel lahendustel puuduv tarvilik paindlikkus. Ekstreemsetes oludes või infrastruktuuri häiringute korral, näiteks ehitustööde tõttu, saab ratastel transport oma trajektoori ajutiselt hõlpsasti muuta ja ikkagi täita temale pandud liinilisi ülesandeid. Aga! Millal hakkab inimene isikliku sõiduvahendi asemel ühissõidukit kasutama? Alles seejärel, kui ühistransport pakub talle tuntavat eelist.
Kunagi ehk täitub selline visioon, kus linnaserva tekivad parkimismajad, mis näevad välja kontseptuaalselt teistsugused kui praegused parkimismajad ja kus inimene vahetab oma sõiduki kiire ja mugava ühistranspordivahendi vastu. Loomulikult peab olema täidetud veel mitu tingimust, näiteks peab olema võimalus tellida kas siis sinnasamma parkimismajja või otse koju toiduaineid, mis osaliselt praegu ju juba töötab, et ei peaks minema päeva lõpus oma sõiduvahendiga toidupoodi. Neid mugavaid lahendusi peab olema veel. Näiteks peab inimesel olema võimalikult mugav ühistranspordivahendi ettetellimise võimalus.
Kuid see eelnev, kõik mis ma rääkisin, on seotud inimeste vedamisega, hoopis laiem kontseptsioon puudutab kaubavedusid. Siin läheb asi huvitavaks, sest sellel, mida me arendame, on üks suur eelis – see liigub hääletult. Kui tulevikus veetakse öösel linnas kaupu punktist A punkti B, siis müra tekitamise foon on 0, veok ei tee üldse häält ja liigub ilma juhita. Kui veel edasi mõtelda targa linna kontseptsioonile, siis saab selle vajaduste kohaselt kogu linna liiklusskeemi tööle panna, näiteks võiksid olla kindlad marsruudid eri tasemega transpordivahenditele ja selle järgi töötaksid ka valgusfoorid. Need kõik on juba tänapäeval tehnoloogiliselt elluviidavad kontseptsioonid, kuid siiski esineb tõrkeid, mis on vaja lähiaastatel lahendada. Tegelikult on variante, kuidas kogu üldist pilti transpordis ja liikluses paremaks ja efektiivsemaks muuta, ääretult-ääretult palju. Mida me praegu teeme? Ehitame vundamenti plaanidele, et oleks inimesi ja noori, kes mõtleksid uutes kategooriates. Rahateenimine ei ole meie jaoks veel primaarne, vaid toimub kogu kontseptsiooni ja ärimudeli arendamine.
Kui vaatan oma isikukoodi, on selge, et lahkudes siit ilmast ma eriti palju raha teispoolsusesse kaasa võtta ei saa. Mõistlikum on panustada noortesse. Olen tihti rääkinud, et kuidagi on see elu aluspõhimõte pea peale pööratud: kui oled noor, on sul päris vähe võimalusi, aga hästi palju vajadusi, kui aga vana, siis on ehk võimalusi rohkem, kuid sul pole enam vajadusi. Üritan siin Auve Techis seda raskuskeset natuke nihutada, anda noortele võimalus tegeleda huvitavate ja vajalike asjadega.
Olid aastast 2015 Eesti Energia nõukogu liige ja 2017. aastast selle esimees. Nüüdseks oled ametist prii. Eesti Energial on valulised ümberkohanemise ajad. Samuti räsib maailma majandust kõrge energia hind ja palju muret on ees ka majapidamistel.
Energeetikas on meil vaja paremat koostööd ja pikaajalisi eesmärke. Ühisosa on tegelikult kaunis raske leida. Riigi bürokraatlik ja kohati enesekeskne suhtumine tapab palju häid ideid. Laialdaselt on teada, et viimase kaheksa-üheksa aasta jooksul pole Eestis ühtegi tuulegeneraatorit püstitatud, aga samal ajal Enefit Green ehitab Leedus nii mis mühiseb ja Poolas paneme üles päikeseparke. Tekib küsimus, mis on pildil valesti.
Kui arvame, et meil endil pole vaja midagi teha ja naabrid meile kõike annavad, siis on see juba eos vale filosoofia ja viimase aja kõrge energia hind on selle väite ilmekas kinnitus. Esimese koroonasulgemise ajal 2020. aasta kevadel pani Poola piiri kinni, ükskõik kui head sõbrad me ei ole, ja jäime siia Kirde-Euroopa nurka kotti. Viimaste kuude energiakriis on selgelt näidanud üht: piltlikult öeldes on energiaturu infrastruktuuril kraanid mõlemal pool, s.t me võime siinpool otsas oma kraani juures energiat ootama jäädagi, isegi kui maksame sõnulseletamatult kõrget hinda, sest enne hoolitsevad energiatootjad maad ikka oma elanikkonna ja tööstuse eest ja alles kolmanda-neljandas järjekorras „vaeste sugulaste“ eest, kellelt kooritakse neli nahka.
Mustamäel veab Auve Techi isejuhtiv buss sõitjaid kvartalisisestel teedel tasuta kuni 14. septembrini.
Eestis on paljudes asjades hiljaks jäädud, praegu on küsimus, kas me oleme lootusetult hiljaks jäänud. Naaberriigid teevad kogu aeg eest asju ära ja ei maga, meie siin mõtiskleme – aga kuhu meie läheme? Eesti olukorra kogu absurdsust näitab see, et kaks riigiettevõtet käisid pikalt omavahel kohut. See ei ole normaalne. Meie Eesti Energia nõukogus ei saanud samuti midagi teha, sest olime seotud hoolsuskohustusega. Absurdse olukorra oleks pidanud lahendama valitsus, aga seda ei tehtud väga lühinägelikest poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt.
Energiaalaseid strateegilisi otsuseid saab vastu võtta ainult valitsus. Aga kes selle all kannatab – tarbija. Tootsi tuulepark oleks võinud Eesti Energia poolest ammuilma püsti olla. Viimaste kuude kõrge elektri hind on kõrge mitte CO2 maksu pärast, vaid seetõttu, et meil lihtsalt elektrit ei jätku. Me paneme tootmisi kinni, enne kui uusi asemele tekib. Saksamaa sulgeb tuumajaamad ilma mõistliku üleminekuajata ja olemegi kõik probleemi ees, peaaegu kogu Euroopa. Õnneks, kui nii võib praegusel keerulisel ajal üldse öelda, on vaikselt hakanud energiakasutuse probleemi teravik ka Euroopa suurriikide, eriti Saksamaa otsustajatele pärale jõudma.
Nüüd on tähtis, et suured esmatähtsad projektid saaksid ellu viidud suurema koostöövaimuga, näiteks Riia lahte kavandatav suurprojekt, tuulepark koos lätlastega, mis lahendaks suures osas Eesti energiatootmise rohelisuse probleemi.
Oled Tallinna tehnikaülikooli aktiivne vilistlane, lööd kaasa selle arengu mõtestajana, samuti oled olnud pikaaegne TTÜ juhtorganite liige. Puutud oma tegevuses kokku teadusele tugineva kõrgtehnoloogia rakendamisega vaba turu konkurentsitingimustes tegutsevatesse ärimudelitesse. Mida arvad teaduse ja kõrgtehnoloogiliste ärimudelite kokkusidumisest? Mida saaks teha paremini ja efektiivsemalt?
Tegelikult ei ole ma järgnevas originaalne, olen enam-vähem sama juttu rääkinud juba päris pikalt. Olen nimetanud seda teadusinventuuriks. Minu mõte tõukub sellest, et ülimalt väikesel riigil on ülimalt väikesed ressursid. Kust otsast ka ei vaata, kõigeks, millega võib-olla hing tegeleda ihkaks, meil lihtsalt raha ei jätku.
Olen olukorda kirjeldanud püramiidina, kus alumised laiemad kihid on fundamentaalteaduste baaskihid – see, mida õpetatakse ülikoolides ja mida meie suurepärased õppejõud-professorid peaksid edasi andma kõige novaatorlikumal moel, mis maailmas toimub ja mida on valdkonniti avastatud. Püramiidi tipu poole tulevad järjest spetsiifilisemad tippteaduse valdkonnad ja siin, meeldib see meile või mitte, peame langetama valikuid, sest sellises mahus ressursse, nagu me eraldame baasteadmiste andmiseks püramiidi allosas, me kõikidele tipus olevatele teadusvaldkondadele nagunii anda ei saa. Peame endale aru andma oma väiksusest ja ressursinappusest. Seega peame tegema valikuid, et mis on tähtis just Eestile, mitte mõnele teadlasele uurimisteema absoluutse vabaduse mõttes. Kui mitte kogu tippteadusele minevas rahas osas, siis vähemalt 80% ulatuses peaksime ressursijaotuse oma huvidest lähtuvalt selgelt prioriseerima. Pean vajalikuks akadeemilise valikuvabaduse teatud määral säilimist, see on samuti väga tähtis, aga kogu ressursijaotusest võiks see jääda 20–25% juurde.
Usun, et teadusinventuur on vaja ära teha ja otsustada, millisesse valdkonda me raha paneme. Meil on vahepeal päris heaks keskkonnaks arenenud OSKA-süsteem. Olen vahel mõtisklenud, et milleks meil otsustusahelas üldse on selline kallis bürokraatlik mehhanism, nagu on haridus- ja teadusministeerium. Ülikoolid võiksid ise aastaks eraldatud ressursid vastavalt OSKA nõudmistele ära jagada, sest kui vaadata valdkonna rahajagamist, siis olenemata programmidest või ministeeriumi eesotsas olevatest ministritest on haridus-teadusraha laias laastus aastaid jagunenud proportsioonis et 60% Tartusse ja 40% Tallinna. Tekib küsimus, milleks sinna seda ministeeriumi veel vahele vaja on. See on loomulikult minu tähelepanek, mitte ettepanek.
Tahan veel ühele asjale osutada. Tihti ei anta endale aru, kui palju protektsionismi maailmas esineb. Seda on hämmastavalt palju, ja varjatud kujul. Kuid meil siin on kaks eelist. Väidan, et meil on ühe ruutmeetri kohta tarkade inimeste kontsentratsioon üks maailma suuremaid ja teiseks me oleme kohutavalt töökad. See tähendab, et meie riigis on ajusid, et mingi väärtusahel algusest lõpuni välja töötada, ja töökust, et see ära teha, ning kui ükskord mingi selline kõrgemasse väärtusahelasse kuuluv ärimudel Eestist esile tõuseb, siis peame küll siit metsade vahelt ja heinamaalt lendama suurde maailma väga võimsalt ja kiiresti. Seda ma räägin praegu eelkõige tootmise ja tööstuse seisukohalt, teenindussektori ükssarvikud on tee ette näidanud. Eks nende läbimurdeliste innovatsioonidega on, nagu on. Kui omal ajal tegi Henry Ford ameeriklaste seas uuringu, et millist autot nad soovivad, siis enamlevinud vastus oli, et soovitakse saada kiiremaid hobuseid.
Ühte asja tahan veel lõpetuseks öelda. Sel ajal, kui olen olnud aktiivne kõrgtehnoloogia ettevõtja, on mulle hästi selgeks saanud, kui tähtis on väljaspool Eestit ennast ja oma maad tutvustada. Ma olen natuke mõtlik hoo raugemise pärast. Kui president Toomas Hendrik Ilvese ajal oli sedalaadi tegevus märksa aktiivsem ja hoogsam, siis nüüd on kahjuks energia just riigi tasandil mõnevõrra maha käinud. Seda ei tohi juhtuda. Toon näite. Käisime president Ilvesega omal ajal Hamburgis sealses kaubandus-tööstuskojas. Ilves läks kõnepulti ja hakkas rääkima ning esimese hooga vaadati, et see on keegi IT-insener või IT-visionäär, kuid vahepeal ütles Ilves selge kõlava häälega: „Mina kui Eesti Vabariigi president …“ Selle peale hakkas saal aplodeerima ja võis tajuda suurt Eesti-vaimustust, väga äge värk, kui juba selline president on. Seega peab Eestit tipptasemel tutvustama pidevalt ja väsimatult. Mõistan, et mõnevõrra mahenenud olukord koroonarindel ja olukord pärisrindel Ukrainas sellist rahvusvahelist lobitööd praegu ei soosi, kuid me ei tohi kaotada fookust.
Oled esimesi presidendi kultuurirahastu mentoreid ja sponsoreid. Praegu oled nõukogu esimees.1 Ja hiljuti said metseenid Reet ja Väino Kaldoja kultuuriministeeriumilt 2021. aasta kultuurisõbra tiitli. 2 Metseenlus on heas kooskõlas sinu elufilosoofiaga. Mis ajendab panustama?
Minu metseenluse valdkond on tegelikult äärmiselt lai. Puhtalt üksikute kultuuriprojektide toetamisest kuni selleni, et hiljuti sai oma raha eest kaks kiirabiautot Ukrainasse saadetud. Olen selle üle päris uhke, et see tegu sai tehtud.
Eelistan, et mulle annaks hinnangu ühiskond, ei taha hakata ennast ise üles kiitma, sestap jään napisõnaliseks. Kuid hindan tunnustust siiralt.
Olen alati üritanud lõpetada jutuajamine kergema ja isiklikumaga. Oled soetanud uue helikopteri. Mis kaalutlustel sa seda tegid? Eestlastel on aeg harjuma hakata, et peale teedel vuravate isiklike sõidukite on meie peade kohal järjest rohkem personaalseid helikoptereid ja lennukeid. Ka see on ühe areneva ühiskonna normaalne nähtus.
Tegelikult on helikopteri omamine äärmiselt ebaratsionaalne tegevus. Inimesele, kes pidevalt püüab süsteeme tõhustada ja ratsionaliseerida, on sellest vaatepunktist helikopteri omamine küllaltki ebatõhus. Kuid … lõppkokkuvõttes on see hästi isiklik teema. Olen püüdnud terve elu elada nii, et täidan kõik oma lubadused. Kunagi ammu, kui olin veel väike laps, lubasin emale kodust lahkudes, et „ärge muretsege, kunagi ostan helikopteri ja tulen teile järele“.
Esimene kord proovisin kopterit osta 1997. aastal. Toona ostis mitu edukatest ärimeestest kolleegi endale eralennuki ja pakkusid ka mulle, aga tõrjusin, et „ei-ei, lennukist pole ma huvitatud, ma olen lubanud helikopteri osta“.
Üldiselt mul helikopterit vaja ei ole, saaksin ka ilma, kuid kuna olen lubanud, siis pidin ta soetama. Nüüd kui tekkis võimalus, siis otsustasin, et täidan lubaduse. Piloodipabereid ma tegema ei hakka, minu koht on piloodi taga paremal teises reas ja eks ajavõitu see aparaat annab. Olen lennanud Tartust keemia instituudi juurest Tallinna 35 minutiga ja kinnitan, et see 35 minutit õhus on märksa lummavam ning möödub palju kiiremini kui 35 minutit autoroolis. Aeg kulgeb õhus olles justkui teistmoodi. Taevas olles on kogu aeg, mida hingematvalt ilusat imetleda.
1 Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu https://president.ee/et/vabariigi-president/institutsioonid/35
2 Aasta kultuurisõbra tiitli saajad. Eesti Kultuurkapital 9. III 2022.
XII Pärnu muusikafestival 13.–22. VII Pärnu kontserdimajas, Tallinna Jaani kirikus ja Arvo Pärdi keskuses, kunstiline juht Paavo Järvi.
XII Pärnu muusikafestival juubeldas puupüsti täis saalidega ning pidutundele andsid hoogu kolm Järvide sünnipäeva – Neeme 85, Paavo 60 ja Kristjan 50. Pärnu festival on algusest peale olnud kõrgel tasemel ja on hämmastav, et kõrgtase võib igal aastal üha täiuslikumaks muutuda. „Alati on festivali programmis midagi uut, aga ka midagi tuttavat. Igal aastal proovime teha paremini kui eelmisel aastal ja mängida kõrgemal tasemel kui varem,“ ütleb kunstiline juht Paavo Järvi.* 12 tegevusaastaga on kinnistatud oma koht ja olulisus Eesti muusikamaastikul ja mitte ainult. Erinevus paljude teiste Eestis korraldatud festivalidega seisneb selles, et lisaks tipptasemel interpretatsioonile on suur tähtsus noorte harimisel, mis omakorda on vundament Eesti muusikakultuuri tulevikule. Nii dirigendid kui ka instrumentalistid saavad parimatelt muusikutelt õpetust ja kogemuse nendega koos laval olla. Mis võiks olla veel parem platvorm või hüppelaud arenevale andekale muusikule? Võrgustik, mis sel viisil luuakse, on hindamatu väärtusega ülemaailmses mõõtkavas. Lõimumise ja koostöö poole pealt on paremat muusikalist projekti kui Pärnu muusikafestival raske välja mõelda ning nimetatud märksõnad on tänapäeval üha selgemalt esil ka kultuurivaldkonnas.
2022. aasta läheb kahjuks ajalukku sõja, julgeolekukriisi, majanduslanguse, energiakriisi, inflatsiooni ja pandeemiaga. Sellele vaatamata on Eestis suvelavastusi, vabaõhukontserte ja festivale rohkem kui varem. Inimeste kultuurijanu on tohutu ja näib, et kaunid kunstid pakuvad tõhusat põgenemisvõimalust argimurede eest. Tahetakse olla sündmuste keskel, kogeda ühtekuuluvustunnet ja elava kunsti puudutust. Pärnu festivali kontserdid läksid tänavu kõik täissaalidele ja esmakordselt festivali ajaloos andis Eesti Festivaliorkester (EFO) neli kontserti tavapärase kahe asemel. EFO on nüüdseks 12aastane ja kuigi osa koosseisu vahetub pidevalt, on kõlaline tulemus selline, nagu oleks kollektiivi üles ehitatud aastakümneid. Orkester on kahtlemata inimkonna kõrgeimal tasemel koostöövorm ning EFO on Eesti orkestrikultuurile andnud uued mõõtmed. Orkestri kvaliteedi saladuseks on iga orkestrandi tase solistina ja puldinaabrit nakatav mängutahe. Tahe Paavo Järvi ereda isiksuse ümber koonduda ei näita samuti mingeid väsimuse märke. Festivali metsiku pingega päevad, mis on täis õppimist, õpetamist ja kõrgel tasemel pillimängu, lõppesid kõik unustamatu kunstilise plahvatusega laval, olgu tegu kammer- või orkestrikontserdiga.
Solistide säravad isiksused
EFO erilise kõlataseme kinnituseks on erakordne keepillirühm. Kontserdikavade avateosed olid ainult keelpillikoosseisule ja nendeks olid Witold Lutosławski „Musique funèbre“ ja Grażyna Bacewiczi kontsert keelpilliorkestrile. Sedavõrd eredat ja intensiivset keelpillikõla leiab Paavo Järvi sõnul harva ja Poola heliloojate meistritööd kõnetasid kuulajat praeguste olude taustal sobilikult. Ereda elamuse jätsid mällu kõigi nelja EFO kontserdi solistid. Märkimisväärne on Joshua Belli tulek Pärnu festivalile juba teist suve järjest. Soov naasta on mõjutatud kindlasti sidemetest Järvidega, sest Paavo Järvi on Belli sõnul tema lemmikdirigente. Bell on artist, kes mitmekülgse muusikuna naudib koostööd selliste staaridega nagu Sting ja Anoushka Shankar, ent tema loominguline põhisõnum avaldub klassikateoste tõlgitsemises. Kui läinud aastal esitas ta Dvořáki viiulikontserdi, siis tänavu Max Bruchi g-moll kontserdi. Teos on Belli repertuaaris juba 40 aastat ja on eriline oskus näha „niivõrd vanas tuttavas“ üha uusi jooni. Võtmeks on siinkohal tõeline ja pikaaegne armastus, mis läheb seistes paremaks nagu väärt vein. Belli interpretatsioon oli kaasahaarav ja täiuslik ning koostöö Järvi ja EFOga parim, mida selline kooslus pakkuda suudab.
Unustamatu hetk festivali lõppkontserdilt, kui Paavo Järvi kutsus Eesti Festivaliorkestri ette lisapala, Sibeliuse „Andante festivot“ juhatama maestro Neeme Järvi.
Richard Straussi metsasarvekontserdis nr 2 soleeris Berliini filharmoonikute kontsertmeister Stefan Dohr, kel on õnnestunud maailma ühes esiorkestris mängida nii Claudio Abbado, Sir Simon Rattle’i kui ka praeguse peadirigendi Kirill Petrenko käe all. Berliini filharmoonikutes on Dohri rühmakaaslaseks muide noor särav Eesti metsasarvemängija Paula Ernesaks. Dohri pillimängutase ja rikas värvipalett tõestamist ei vaja. Parimaks kujunes seekordses tõlgenduses kontserdi aeglane keskosa. Pärnu festivalil on käinud läbi aastate ka mitmeid nimekaid pianiste, kelle esinemine on tänaseni meeles – Radu Lupu, Khatia Buniatishvili või Lars Vogt. Tänavuseks külaliseks oli Gershwini üks tunnustatumaid interpreteerijaid maailmas Wayne Marshall, kelle esituses kõlas Gershwini klaverikontsert F-duur. Selles džässilikus teoses sai tunda ergast ja pulseerivat rütmikat ning samuti improvisatsioonilist vabadust, iseäranis ulatuslikuks mängitud kadentsis. Sibeliuse jutustava laadiga „Lemminkäise“ süit, mida orkester mängis kava teises pooles, pakkus Gershwini teosele karget kontrasti. Marshall mängis lisapalaks improvisatsiooni Sibeliuse 2. sümfoonia peateema ja kuulsa laulu „Happy Birthday“ teemal, mis haakus nii kava kui ka Järvide juubeleid tähistava festivaliga. Maiuspalaks tegi Paavo Järvi lõppkontserdil südamliku žesti, kutsudes EFO ette lisapala, Sibeliuse „Andante festivot“ juhatama Neeme Järvi. See hetk ei unune, nagu ei unune ka festivali avakontsert, kus Tallinna Kammerorkestri ees oli särav 85aastane maestro. See kontsert tõestas, et vanus on tõesti vaid number ja dirigent läheb aastate lisandudes ainult paremaks. Olgu siinkohal toodud kasvõi 95aastane aktiivset dirigendielu elav Herbert Blomstedt.
Eesti kultuurijälg kodus ja võõrsil
Neeme Järvi tujuküllane dirigeerimine ja nauditav õpetusstiil dirigeerimistundides lõi festivalile mõnusa atmosfääri. Neeme Järvi nimega seostub kindlasti paljudele mõiste „Eesti kultuuri maailma viimine“, mis on üks lõppematu protsess. Meil ongi kuulsad heliloojad ja dirigendid, tänu kellele on Eesti kultuur maailma kohale jõudnud. Meie orkestrid on käinud Viini Musikvereinis ja EFO mainekal BBC Promsil. Tänavune kevad tõi Eestile „kohalejõudmise“ ka keelpillimuusika vallas, andes juurde kaks suure rahvusvahelise konkursi võitjat – viiuldaja Hans Christian Aavik (1. preemia Carl Nielseni konkursil Odenses) ja tšellist Marcel Johannes Kits (3. preemia Kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis). Mõlemat laureaati sai Pärnus soleerimas kuulda ja neil on festivaliga varasem side, mistõttu on nemadki sealt ehk omajagu tuult tiibadesse saanud. Aavik esines vaimustavalt ühe solistina Vivaldi „Aastaaegade“ ettekandel Pillifondi galal koos Katariina Maria Kitse, Reinut Tepi, Theodor Sinki, Robert Traksmanni ja Florian Dondereriga. EFO ees soleerisid Brahmsi topeltkontserdis Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits, tehes seda lummavalt. Lisaks soleerimisele mängisid mõlemad muusikud kaasa orkestris. Solistide vahel valitses hea sisuline tasakaal – viiulipartii oli väga reljeefne ja tundeline ning tšello vastukaaluks kandev, karge ja sihiteadlik. Koos orkestriga teevad mõlemad solistid sügisel kontsertreisi Lõuna-Koreasse.
Tipporkestri kõrval on läbi aastate olnud põnev jälgida ka Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestri (JANSO) arengut. Kõik teosed esitati äärmiselt puhtalt ja korrektselt ning kõlapilt oli igati professionaalne. Meeldejäävaks sündmuseks oli Mari Vihmandi kolmikkontserdi esiettekanne, kus soleerisid flöödimängijad Maarika Järvi ja Monika Mattiesen ning fagotil Martin Kuuskmann. Solistipartiid olid kui eraldi isiksused, intrigeerivast kooslusest vormus haarav etteaste ning orkestripartii oli kujundlik ja nauditav. Kolme puhkpillisolistiga kontsert on haruldus ja loodetavasti jõuab see veel mitmele lavale. Lisaks JANSO-le oli õppeorkestriks ka Baltic Sea Philharmonic, kes oli festivalil esmakordselt ja mängis vabas vormis loomingulise kava „Nordic Amazonia“ Kristjan Järvi juhatusel. Kava koosnes Philip Glassi ja Kristjan Järvi loomingust ning lisas festivali programmi värske ja krutskiga ampsu helikunsti.
Festivalil tutvustati ka EFO värsket heliplaati „Estonian Premieres“ (Alpha Classics), millel kõlavad Tulve, Kriguli, Kõrvitsa, Aintsi ja Sumera teosed. Välja anti ka traditsiooniline Lepo Sumera preemia, mille pälvis Eesti vene juurtega helilooja Tatjana Kozlova-Johannes. Helilooja tõdes, et saadud tunnustus märgib tema jaoks seda, et ta on osa eesti kultuurist. „Ukrainas toimuvasõja taustal tähendab see minu eesti-vene päritolu jaoks seda, et mind peetakse osaks eesti kultuurist. Mulle on see väga oluline teadmine,“ sõnas helilooja. EFO kavas kõlas eredalt ja mastaapselt Tšaikovski 5. sümfoonia. Vene suurepärase autori loomingul pole Paavo Järvi sõnul vähimatki pistmist vene kallaletungiga Ukrainale. „Tšaikovski kindlasti ei saa olla seotud agressiooni ega julmusega, mis Venemaa tõttu praegu aset leiab. Ent vene kultuuri ärakaotamine teeks meie elu vaesemaks,“ ütleb Järvi.
Pärnu muusikafestival ja Järvi Akadeemia on midagi palju enamat kui suvine kontserdisari. Dirigeerimiskursusel oli tänavu 19 osalejat, nende seas eestlased Nele Erastus, Valle-Rasmus Roots, Imre Rohuväli ja Kasper Joel Nõgene, kellest viimane on vaid 15aastane ja läbi aegade üks noorim osaleja. 85aastase maestro ja 15aastase dirigendihakatise vahele jääb 70 aastat, ent kindel on see, et neid eri põlvkonna inimesi ühendab armastus muusika vastu. Nagu ka saalitäit publikut ja teisi lavalolijaid. „Muusika on raskel ajal väga hea sõber. Ta on igal ajal hea sõber,“ ütleb Paavo Järvi. Nõndamoodi arvavad ilmselt ka Eesti Vabariigi president Alar Karis ja värske kultuuriminister Piret Hartman, kes mitut festivali kontserti külastasid. Käes ja ees on rasked ajad ja meeltes võib mõlkuda oht, et finantskriisis saab kultuur kannatada. Ilmselgelt on sellise festivali ja 85-liikmelise orkestri kontsertturnee Lõuna-Koreasse, kust viimasel ajal tulevad muide väga paljude rahvusvaheliste konkursside võitjad, väga kallis ettevõtmine. „Kultuur on see, miks meil on oma riik. Riigi kõige olulisem eesmärk on hoida oma kultuuri ka siis, kui on kõige keerulisemad ajad. Püüan seista koalitsioonis ja valitsuses selle eest, et hoiaksime, arendaksime ja leiaksime lisavahendeid, et seda paremini teha. Valitsus on kokku leppinud, et kultuuri hoiame ja suhteliselt esimesena, enne kui teistest valdkondadest räägime,“ ütleb kultuuriminister Piret Hartman. Küsimusele, kas Pärnu muusikafestival saab ka järgmisel aastal samas mahus tegutseda, vastab kultuuriminister: „Teen isiklikult kõik selleks, et see nii oleks, ja ma ei näe hetkel põhjust, miks see ei peaks nii olema.“ Vaid nii saab riik täita peamist ülesannet – meie kultuuri parimat osa toetada, kultuurimälu salvestada ning Eestit maailmas suuremaks ja kestvamaks teha.
* Kõik artikli tsitaadid on kõlanud Klassikaraadio saates „Suveduur“ 16., 21. ja 22. VII.
„Sierra“ vallatud kurvid
