Rändteatri Vaba Vanker „Richard ja Anna“, dramaturg Mari Tammar, lavastaja Adeele Jaago, kunstnik Jaanika Jüris, muusikaline kujundaja Kulno Malva, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Mängivad Kaarel Pogga, Ragne Veensalu, Maili Metssalu ja Ivo Reinok. Esietendus 28. VI Raplamaal Ohukotsu küünis.
MTÜ Tuulekell „Nassi Sass ja tema vend“, autorid Loone Ots ja Erki Aule, lavastaja Erki Aule, kunstnik Pille Kose, heli- ja valguskunstnik Aleksander Sproghis, muusikaline kujundaja Madis Kreevan. Mängivad Rauno Kaibiainen, Mari Anton, Tarvo Krall, Kaili Närep, Hellar Bergmann ning harrastusnäitlejad Raasiku vallast: Sander Kruus, Age Imala, Helvi Kolkanen, Kadri-Ann Eerik, Aira Jõõts, Kenno Mets ja Paul-Gunnar Nugis. Esietendus 10. VI Raasiku vallas Kalesi külas Kadarpiku talus.
Teatrikunst on loomuldasa olevikuline, mistap ka minevikus toimuvad lood peegeldavad ikka ennekõike seda hetke, mil etendust mängitakse. Teatrilavastus on ka kohalik nähtus, nii et kui suvel 2022 etendatakse siinsetel vabaõhulavadel „Robin Hoodi“ ja „Kolme musketäri“, ei kõnele need seikluslood (ainuüksi) vanast heast Inglismaast või intriigidest Prantsuse kuninga õukonnas, vaid vaevad inimlikkuse tuuma siinsamas, iga vaataja sisemuses.
Ent sellegipoolest on meile iseäranis olulised ja täiesti asendamatud kodukandilood. Need suvelavastused, mis lähtuvad paigavaimust ja kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed. Isegi kui nood lood vahel kukuvad välja terake kohmetud, vahel dramaturgiliselt hõredakesed, on nad omad. Tänu kodususele huvitavamad kui nii mõnigi ladus, kassamagnetiline väljamaa näitemäng. Kohavaimukad algupärandid on kultuurimälu kandjad ja hoidjad.
„Artur ja Anna“. Kas on üldse mõtet koguda ja säilitada eesti rahva vaimset pärandit, kas uuendusmeelsed tulevikuinimesed sellest hoolivad? Nii küsib endalt Richard, tudengist rahvaluuleuurija, kes saabub 1928. aastal rongiga Raplasse ja asub võõrastemaja otsima. Mari Tammari näitemängu pealkiri „Richard ja Anna“ viitaks otsekui muigamisi Carl Robert Jakobsoni „Arturile ja Annale“. Rändteater Vaba Vanker mängib Adeele Jaago lavastust Raplamaal Ohukotsu küünis. Peategelase prototüübiks on rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp (1904–1986).
Näitleja Kaarel Pogga sobib Richardi rolli oma sundimatu vanaaegse sarmiga, mis torkas silma juba Kaarli rollis August Kitzbergi „Tuulte pöörises“ (lavakunstikooli XXIX lend, lavastaja Mihkel Kohava, Eesti Noorsooteater 2020). Tammari näidendi võiks liigitada mõlema nimitegelase kujunemislooks. Richard, ontlik ja hääs emakeeles väljenduv noormees, otsib oma elule suunda. Üliõpilane ei ole veel endale teadvustanud, et on oma kutsumuse juba leidnud. Näidendi vältel see arusaamine areneb.
Richardi (Kaarel Pogga) kaaslaseks rahvapärimuse kogujana saab atsakas neiu Anna (Ragne Veensalu).
Richardi kaaslaseks rahvapärimuse kogujana ilmub Anna, atsakas neiu, keda mängib Ragne Veensalu. Sel tegelasel pole konkreetset prototüüpi, tema sihikindlaks teemaks on noore andeka naisterahva iseseisvumine. Tänu tutvusele Richardiga muudab Anna otsusekindlalt oma elu. Ehkki Richardi ja Anna vahel tärkab vastastikune sümpaatia, ei saa neist paari. Küll aga hingesugulased, kes teineteisele silma vaadates jõuavad iseendas selgusele. Pogga ja Veensalu partnerluses on oluline vastastikune lugupidu, familiaarsuseta siirus ja elutõsidus, mis ei välista kerget koomilist kõrvalpilku.
Richardi rolli on sisse kirjutatud luulelisem ja nukram hingeilm, aga ka saladuslik saatusemõõde ja peaaegu traagiline eelaimus, mille samas maandab koomiliseks kookus ennustajamutike.
Lavastuses loovad trobikonna värvikaid kõrvalrolle Maili Metssalu ja Ivo Reinok. Teist vaatust alustavad nad sugestiivse lauluga „Kus käisid sa, mu pojake?“, mis jääb lavastustervikus ehk veidike omaette, paneb igatsema läbikomponeeritumat laulude süsteemi. Jaanika Jürise kujundus muundub teises vaatuses abstraktsemaks, sedakaudu ka Richardi ekslev rännak vihmavalingus kujundlikumaks. Tegelaste liikumisjoonis küünis on hoogne, lavastus tempokas.
Kõrvaltegelased peegeldavad vastakaid suhtumisi rahvaluule kogumisse ja kogujasse. Õige mitut puhku ollakse üliõpilase suhtes valvsalt vaenulikud ja tõrjuvad; teises peres jälle heldelt vastutulelikud. Iseäranis eripalgelised ja peene isikupäraga rollid visandab Reinok: näiteks kitsi ja tõrges peremees, kes ahnitseb Richardi pakutud paberosse, ilma miskit vaimlist vastu andmata; hoopis teist masti on habras vana mees, kes innustudes loeb ja laulab ning noore pärimusekoguja missiooni igati julgustab. Nii et Richard sööstab inspireerituna oma teed ja vanahärrale jääbki pabeross pakkumata.
Kui Richard kahtleb mineviku talletamises ja viitab inimeste uuendusmeelsusele, suunab ta pilgu publikusse. Nõnda oleme meie suvel 2022 Ohukotsi küünis need tulevikuinimesed, kellel hool hoida oma emakeelt ja säilitada rahvapärimusi. See on südamlik, hea ja aegumatu sõnum.
„Nassi Sass ja tema vend“. Kultuurilooline kodukandilavastus on ka Loone Otsa ja Erki Aule „Nassi Sass ja tema vend“, mida mängiti juuni- ja juulikuus Tallinna lähistel Kalesi külas Kadarpiku teatritalu hoovil ja küünis, mitte kaugel vendade Jegorovite sünnitalust. Kui „Richard ja Anna“ ajas läbi kavaleheta, vähemasti esietendusel, siis MTÜ Tuulekella lavastusel on üks tänavuse suve tõhusamaid kavalehti, tulvil harivat informatsiooni vendadest ja nende ajast.
Selle lavaloo tegelased on maalikunstnik Andrei Jegorov (1878–1954) ja tema vend Aleksander Jegorov (1881–1963) ehk Nassi Sass. Õigupoolest keerab näitemängu pealkiri vendluse küll vastupidi ja selles peitub mõnus krutski. Näidendi alapealkirjaks on kavalehel „Korduvad motiivid vendade Jegorovite – ilmakuulsa maalikunstniku Andrei ja kohaliku elukunstniku Aleksandri – elus“. Mõlemad vennad valiti 2018. aastal Aruküla koduloolises aktsioonis sajandi saja arukülalase sekka.
Erki Aule lavastuse kaks vaatust toimuvad paralleelselt: Andrei vaatust mängitakse küünis, Sassi vaatust taluõuel. Publik jaotatakse kaheks, mina nägin esmalt küünis toimuvat ja selline järjekord tundus igati kohane. Vendade elulood kulgevad enamjaolt rööbiti, Sass ilmub korraks Andrei juurde külla, aga Andrei täiskasvanuna Sassi manu ehk lapsepõlvekoju käima ei tule.
Kunstnik Andrei Jegorov kaotas lapsena kuulmise, nõnda mängib Rauno Kaibiainen kurttumma, heleda läbipaistva hingeilmaga meest. Mari Anton kehastab tema naist Mariat südika, ustava ja armastava eluseltsilisena.
Kunstnik Andrei Jegorov kaotas lapsena kuulmise, nõnda mängib Rauno Kaibiainen kurttumma, heleda läbipaistva hingeilmaga meest. Roll saab hääle Andrei dialoogides oma samuti kurttumma naise Mariaga, keda Mari Anton kehastab südika, ustava ja armastava eluseltsilisena. Andrei ja Maria viipekeeles suhtlemine muutub rääkimiseks, publikule kuuldavaks. Andrei elukäiku markeerivad ekraanile projitseeritud aastaarvud.
Misanstseenid kisuvad veidi staatiliseks, kuna läbivaks võtteks jääb kolme tühja molberti pidev ümberpaigutamine. Seejuures väljendavad molbertid inspiratsiooniootust, kunstniku maale näeme videopildis. Andrei eluteel tuleb ette mitmeid katsumusi, nii rahu- kui ka sõjapäevil. Kaibiaineni rollis pole oluline psühholoogiline arengukaar, vaid ühtlane mõtlik leebus ja kunstniku truudus oma kutsumusele.
Võrdlemisi malbeid groteskivärve lisavad Kaili Närep sm Lena osas, kes dikteerib kunstnikule võimukaid nõudmisi; samuti Hellar Bergmanni sm Gurkin, kel teed juues lusikas klaasis püsti nagu anekdoodis vene spioonist.
Vaheajal võis õues vaadata väikest näitust Andrei Jegorovi talvemaastikest, vahvasti lõi kõrtsilaua ääres laulu Arukülas asutatud arhailise meestelaulu ansambel Lüü-Türr.
Teine ehk Nassi Sassi vaatus kulgeb tema laokil koduõues. Aastaarve kirjutatakse kriidiga tahvlile, tegevuse raamiks saab Sassi surma-aasta 1963. Meeleolu kujundab Tarvo Krall, kes sobib nimiosaliseks igati. Proloogina möllavad lapsepõlvepildis noor Sass (Kenno Metsis) ja tema vend Andrei (Paul-Gunnar Nugis), kel küünis rolliks Andrei poeg Jüri. Kaili Närep on poiste hääsüdamlik ja lahke ema, hoopis teises helistikus roll kui tegelinskil küünis. Sassi kantseldavad ja hurjutavad külanaised, harrastusnäitlejad Raasiku vallast mängivad ja laulavad vahenditu lustiga. Finaali eel libiseb pildile üllatuslikult ka Gurkin, seltsimehest on saanud taltunud käsutäitja, ehkki teeklaas on jäänud samaks.
Kralli Sass suhtleb oma lapsepõlve-minaga ja kenake annus lapsemeelsust on temas alles ka eatu olemisega vanamehena. Nassi Sass on elukunstnik, kes kannab vett aukliku kopsikusõelaga ja on lasknud talukoha käest, kuigi kapsapead kasvavad kivide vahel justkui muinasloos. Ehkki kavalehel on muu hulgas põhjalik ülevaade karskusliikumisest, ei rõhuta Krall kuidagi külajoodiku rolli. Sest külaullike on hoopis midagi muud, Nassi Sassi olek ja elufilosoofia on luuleline, tema vembukus minoorne. Ta on isepäine, parajalt jonnakas, alati on tal varuks sõnaosavad vastused ning nukkerkaval lõõp. Sass on sõbralik mehike, kes ei tee kellelegi kurja, pigem hoiab ligimeste tuju ülal. Ta on sisimas üksildane, aga ei raiska aega virisemisele ega hädaldamisele. Temagi on hingelaadilt romantik nagu vend Andrei. Sassil on üha varuks isikupäraseid elujaatuse krutskeid. Kralli mõnus, orgaaniline, kurbnaljakas lavaelu toob meelde nii mõnegi humoorika, sisimas südamliku omainimese.
See lihtne lugu mehest, kes ei raiska oma elupäevakesi töömurdmise peale, paneb võrdluses venna Andrei elukäiguga küsima: aga tõesti, miks peaks elukunstnik olema kehvem kui maalikunstnik? Millega mõõta inimelu väärtust ja kellel on õigus seeüle otsustada? Sententsi ars longa, vita brevis võib käänata ka pahupidi. Sellelegi osutab näidendi pealkiri „Nassi Sass ja tema vend“.
Nõnda on kaks suvist kodukandilavastust vargsi ja vahetult puudutanud hinge. Tuletanud meelde Juhan Liivi elutarga tõdemuse: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Graeberi raamat on oma haardelt laiem, kui pealkiri tõotab. Selles antakse originaalne ja põnevalt esitatud ülevaade sellest, kuidas majanduselu põhikategooriad nagu raha, krediit, intress ja võlg on läbi aastatuhandete olnud seotud sõdade, poliitika ja sotsiaalse arengu mustritega. Graeber naerab välja raha tekke ratsionalistliku seletuse, mis lähtub arusaamast, et püüd omavahel väärtusi vahetada on üks selliseid ürgajast pärit tunnuseid, mis justnagu teebki inimesest inimese. Ma pole kunagi näinud koeri, kes konte vahetavad, on deklareerinud majandusteaduse isa Adam Smith. Kuna suurt hulka elus vajaminevaid asju üksteise vastu vahetada olevat olnud tülikas, siis tuli välja mõelda midagi, mille abil asjade väärtust ühiselt mõõta, nimelt raha, ja nii liiguti esialgsetelt naturaalsetelt vahetustehingutelt kaupade ostule-müügile. Graeber väidab aga, et eeltoodud kirjeldus on fiktsioon, tagantjärele selgitus hoopis teistmoodi toimunud protsessile.
Inimesed ei olevat üldse olnud vahetamis- ja kauplemishuvilised. Kogukondades toimus jaotus ja tarbimine mitte vahetuse, vaid nn kommunistliku lähtepositsiooni alusel. Näiteks irokeesid tassisid enamiku tarbimisele mõeldut kokku nn pikkmajja ja seal otsustas juba matroonide nõukogu, mis perele kui palju kraami mingil ajal tarbimiseks tuleb anda. Vahetussuhtest saab inimkonna varasemetel arenguastmetel rääkida vaid seoses väljaspool kogukonda paiknejatega, ja sedagi kaunis piiratud kujul. Võõrastega suhtlemine oli takistatud mitte niivõrd selle tõttu, et oli kangesti raske määrata mitut odaotsa mitme nuia vastu vahetada, vaid et see oli üldse ohtlik, ärioperatsioon võis kergesti üle kasvada veriseks lahinguks.
Antropoloogid väidavad ka, et vahetussuhted on toiminud eri moodi sõltuvalt sellest, kas on tegemist „omade“ ja „lähedastega“ või „kaugete“ ja „võõrastega“. Nn puhaste vahetussuhete eel ja kõrval on kindel koht olnud kinkimisel. Ka kinkimise vormis vahetusel või kinkimise-abistamise ja vahetamise-müümise vahealadel. Koos eri kultuuride tohutu kombekirevusega. Traditsioonilistes kultuurides toimunust oli raha eest toimuvate ostu-müügi tehinguteni äärmiselt pikk tee. See pole mingi üheselt tõlgendatav rada, kus lõpp-punktiks ratsionaalsetel kalkulatsioonidel põhinev turu- ja rahamajandus.
Teatud lihtsustusega võib eristada nelja liiki jaotust ja vahetust puudutavaid suhteid.
1. Nn kommunistlikul lähtepositsioonil (communist baseline) rajanevad suhted. Ehkki kogukonnad, kus jaotus tervikuna põhineb sellisel printsiibil, on jäänud haruldaseks (kibutsid, mõnda laadi uuskommuunid), pole see siiski kadunud. Palju te olete võlgu oma emale-isale üleskasvatamise eest? Te ei hakka küsima, mis ma selle eest saan, kui teie käest küsitakse linnas teed või palub töökaaslane ulatada talle mutrivõti. See printsiip kehtib tavaliselt ka organisatsioonisisestes töösuhetes. On muidugi võimalik, et firma allüksused hindavad ära üksteisele osutatavate teenuste töömahu ja nende eest tasutakse rahas, aga tihti seda ei tehta. Vabatahtlikku panustamist võib täheldada ka infotehnoloogia kogukondade tegevuses jm.
2. Hierarhial põhinevad suhted. Need võivad olla fikseeritud kas tavade või lepingutena, aga on võimujaotuse tõttu asümmeetrilised. Võimuka poole võimalused teisega manipuleerida on suuremad kui vastupidi.
3. Impersonaalsed vahetustehingud, kus oluline on vaid tehinguakti raames toimuv. Osalised on kasu saamisel väljas, sotsiaalse suhte säilimine pärast tehingu sõlmimist ei ole teema. Vähemalt juhul, kui ei ole rikutud tehingutele kehtestatud protseduurireegleid.
4. Sellised inimestevahelised suhted, mida saab küll käsitleda ärilistena, kuid mida mõjutavad ka muud kaalutlused, näiteks püüd säilitada edaspidiseks, ja mitte ainult äriliseks, kooseksisteerimiseks sobiv õhkkond. Partneri kitsikuse puhul võidakse teha talle hinnas või tasumistähtaegades mööndusi jne. Kaasa mängivad tehinguosaliste omavaheline läbisaamine, emotsioonid. Graeber kaldub selliseid suhteid, mis on iseloomulikumad lokaalsetele kogukondadele, vaatama läbi roosade prillide, käsitleb neid vastastikuse abi edasiarendusena ärikeskkonda ja hindab sotsiaalset sidusust suurendava tegurina. Nende suhete taga võivad olla ka mitte nii õilsaid motiivid, näiteks püüd teine inimene sõltlaseks teha jms. Üldiselt on ajaloo käigus toimunud c-tüüpi suhete osatähtsuse tõus, ehkki, nagu Graeber näitab, koos vahepealsete tagasilöökidega. Paljude nn turu-usku inimeste arvates oleks impersonaalsete vahetustehingute osatähtsuse suurenemine ja turuautomatismi kasutamine positiivne. Tuleks lihtsalt turud paremini tööle panna, vähendada turumoonutusi. Graeber vastupidi, näeb c-kihi osatähtsuse suurenemises a- ja d-kihi arvel suurt ohtu, mis ähvardab ühiskonnast välja tõrjuda armastuse ja hoolivuse.
Graeber rõhutab, et sellisest majandusteadusest, mis on üles ehitatud egoistlike eesmärkidele orienteeritud homo economicus’e printsiibile ja keskendunud vaid impersonaalsetele vahetussuhetele, ei ole suurt midagi loota ei toimunust arusaamisel ega edasiste arenguteede väljapakkumisel. Majandust ei saavat vaadata valdkonnana, millele kehtivad eraldi reeglid, mis seisavad täiesti lahus eetikast ja poliitikaelust. Graeber kasutab pakse värve, paljudes sfäärides töötavad impersonaalsed turusuhted ju hästi, või kui mitte päris hästi, siis näib majandusteadlase kvalifikatsioonist piisavat, et turud paremini, osalejatele õiglasemalt toimima panna, aga tema provokatsioon on kindlasti viljakas, kuna püstitab küsimuse sellest, milliseks võiksid jääda ülal kirjeldatud nelja suhtekihi proportsioonid ja seos.
David Graeber tegi kõik, et sellistelt baaskategooriatelt nagu raha, krediidiintress ja võlg pühaduse ja progressiivsuse kate maha rebida. Tema meelest oli ainuke hea pank surnud pank.
Vaidlus ühiskonna toimimisviiside tulevikuperspektiivide üle on paratamatult ideoloogiline. Hinnangut praegusele ja propageeritavat tulevikuvisiooni püütakse legitimeerida ka ajaloo kaudu. Omaenda lemmikvarianti püütakse näidata võimalikult loomuliku ja algusest peale progressiivsena ning konkureerivaid häbistada ka nende mineviku kaudu. Anarhistlikuks antropoloogiks hüütud Graeberi vaenlasteks olid nii riigi vägivald kui ka hingetu kapitalism. Tema käsitluses tuleb näha mitte ainult võimalikku kirjeldusskeemi seni toimunu selgitamiseks, vaid ka pommi, millega oma ideoloogiliste vastaste kaitstavad konstruktsioonid õhku lasta.
Paljud väidavad, et praegu domineeriv impersonaalsetele suhetele tuginev majandusmudel on tekkinud sõltumatust ja iseseisvat tegutsemist hindavate inimeste tungist võrdset lähtepositsiooni tagavate suhete poole. Et see mudel on vähendanud hierarhiliste struktuuride ja vägivalla mõju ja on kaheldamatult progressiivne. Päritolult olevat see suuresti seotud Lääne-Euroopa kaupmeeste ja kaubalinnade autonoomse tegutsemise õiguste saamisega.
Graeber, vastupidi, teeb kõik, et sellelt mudelilt ja tema baaskategooriatelt nagu raha, krediidiintress ja võlg pühaduse ja progressiivsuse kate maha rebida. Ta väidab, et see kõik on tekkinud palju varem, kui seda tunnistatakse, paralleelselt maailma eri piirkondades, on sündinud palju vägivaldsemas ja verisemas keskkonnas, kui õuelaulikud seda näidata tahaksid. Et orjatöö, inimeste rohkearvuline tapmine, võlaorjus, võlavangla jms on olnud sellise süsteemi lahutamatud tunnusjooned ja tõenäoliselt ilma nendeta poleks süsteem tekkida saanudki. Et see süsteem on tekkinud riigi tiiva all, riigivõimu, sõduri mõõga ja külma kalkuleeriva finantsisti koostöös. Kaupmees ja käsitööline oleksid saanud ka ilma ilusti hakkama. Mudeli edukäik olevat mõjunud hävitavalt inimestevahelisele usaldusele ja koostööle.
Graeberi järgi polevat impersonaalsete suhete domineerimine midagi orgaanilist, vaid on ühiskonnale ja majandusele peale surutud. Kuna intellektuaalses debatis võib üha enam täheldada igatsust kaduma läinud kogukondlikkuse järele, pole imestada, et tema teooria leidis soodsa kõlapinna, eriti humanitaaride hulgas.
Graeberi ajalookontseptsioon
Graeberi ajalookontseptsioonis on kesksel kohal väide, et enamiku Euraasia suurmandri kõrgtsivilisatsioonide puhul võib täheldada tsüklilist dünaamikat,kusimpersonaalsete rahaliste suhete domineerimise pikad perioodid – tavaliselt seostub nendega püüd lõpmatule suurenemisele-laienemisele ja suurenenud agressiivsus –, vahelduvad teistsuguse ideoloogia, detsentraliseeritumate, stabiilsust väärtustavate ja tugevamate kasvupiirangutega perioodidega.
Analüüsides käsitleb Graeber lähemalt järgmisi tsükli faase: telgajastu (800 e.m.a – 600 m.a.j), keskaeg (600–1450), kapitalistlike impeeriumide ajastu (1450–1971) ja tinglik kaasaeg (alanud 1971. aastast).
Esimene katse muuta impersonaalsed vahetussuhted domineerivaks toimustelgajastul1ja seostus sularaha (väärismetallikangide tükeldamisel saadud metallraha) tarvituselevõtuga, mis toimus mitmetes, sh üksteisest küllalt kaugel asuvates, maades enam-vähem ühel ajal.
Sularaha kasutuselevõtt oli Graeberi järgi suuresti tingitud vajadusest tagada pidevalt sõdivate riikide palgasõduritele kui väga dünaamilist elu elavale kontingendile võimalus realiseerida oma palk ja kokku röövitud saak millekski selliseks, mida saab kaasas kanda ja mis elukohas ka pärast erruminekut väärtuse säilitaks. Nende teenindamiseks kujunesid välja ka vastavad turud: sõjaväega koos liikuvad kaupmeeste ja prostituutide hulgad. Vallutustele orienteerunud suurriigid (vallutusi oli vaja suuresti orjade saamiseks põldudele ja kaevandustesse) pidid laiendama majanduses riigi osatähtsust. Tuli korraldada maksustamine, rajada taristud, tagada üleriigiliste turgude toimimine. Graeber nimetab telgajal toiminud süsteemi sõjanduslik- mündilis-orjanduslikuks kompleksiks.
Sularaha kasutamine levis ka kogukondade ellu. Raha oli vaja, et maksta kerkivaid makse. Üleüldse muutusid suhted telgajastul ärilisemaks. Esiplaanile tõusevad kasu, tasuvuse ja eelise kategooria. Kui varem oli majandussuhetes palju tuginetud inimestevahelisele üksteisetundmisele ja usaldusele ning naabrile võis teha eelistusi, siis sõjaaegade segadustes tugevnes „siin ja praegu“ motiiv, püsivate suhete hoidmine jäi tagaplaanile. Raha ei haisenud.
Ratsionaalsemaks kujunes mitte ainult majandus, vaid kogu intellektuaalne kliima. Tähelepanu siirdus materiaalse maailma toimimisele, millist kasu või kahju võiksid toimivad vastasmõjud kaasa tuua. Ka filosoofia muutus materialistlikumaks. Sõna ratio tähendas ju algselt kvantitatiivset vahekorda, mitu x-i y-sse mahub. Au, häbi jm motiivid liikusid tagaplaanile. Isegi sõdade alustamisel või lõpetamisel püüti tugineda kalkulatsioonidele. „Iliase“-aegsest maailmavaatest, kus kesksed kategooriad olid kangelaslikkus, au, jumalatele antud tõotused jm, erines see põhimõtteliselt.
Lõpuks telgajastu riikidele aluseks olnud mudel ammendus. Allakäiku mõjutas vabade maaharijate langemine võlaorjusse või liikumine linnadesse, kus neist sai lumpen. Kui vallutusretki tabas ebaedu, vähenes ka sel teel hangitavate orjade vool. Suurlinnade ülalpidamine muutus üle jõu käivaks, linnades tekkivaid mässe püüti ära hoida riigi rahakülviga, aga ka selleks ei jätkunud enam raha.
Süsteemi kriisi tingimustes tekkisid uued eetilised ja religioossed liikumised. Kui sotsiaalses ruumis hakkab domineerima ühepoolselt materiaalsete asjade omakasupüüdlik hankimine, siis on paratamatu, et leidub neid, kes hakkavad jutlustama omakasu taotlemise vastu, suuremeelsuse ja ligimesearmastuse poolt, nad taunivad vägivalda ja kiidavad rahu, mõistavad hukka laenuandjate terrori. Tekib alternatiivne vaimne ruum. Vägivaldse ja küünilise eliidi kriitika võib anda hoogu rahulolematute rahvaliikumistele. Valitsejad reageerisid: Indias püüdis Ašoka oma kuningriiki budismile üles ehitada, Constantinus kuulutas kristluse riigiusuks, Hiinas tehti konfutsianismist riigifilosoofia. Ajalugu oli astunud uude faasi.
Keskaja saabumisega orjandus ja vägivalla tase taanduvad. Uued religioossed või eetilised süsteemid nagu konfutsionism vähendavad mõneti vallutuste ja omamise tähtsust ning seavad päitsed pähe ka majandusele. Võlgnikud saavad teatud kaitse, liiakasuvõtmine mõistetakse hukka. Paljudes Euraasia osades majanduselu lokaliseerub-detsentraliseerub, linnad tõmbuvad kokku. Väärismetallide varud koonduvad rohkem kloostrite ja kirikute kätte. Turusüsteemid ei kao, aga kujunevad ümber. Sularahatehingute osatähtsus väheneb, toimub liikumine tagasi virtuaalse krediidiraha juurde, kasutusele jäävad vekslid, tšekid, pügalpulgad jms. Müntide kasutamise vähenemine ei pruugi tähendada, et kaubavahetus sama palju kokku tõmbus või oleks mindud üle puht kaup kauba vastu naturaalsele vahetusele. Krediit kui selline ei kadunud, arvestust võidi pidada ka vääringus, mille münte enam liikvel ei olnud.2 Teatud piirkondades, nt Suur Siiditee ja India ookeani piirkond, toimis usaldusvõrgustikel põhinev kaugkaubandus.
Graeber väidab, et keskajal tekkinud uued institutsioonid põhinesid tunduvalt suuremal sotsiaalsel usaldusel kui eelmise arengufaasi omad. Hoolimata ühisjoontest oli pilt keskajast siiski küllalt kirju. Erines juba ühiskondade tsentraliseerituse–detsentraliseerituse aste, mis ulatus feodaalsest detsentraliseeritusest Euroopas tugeva tsentraliseerituseni Hiinas. Indias tekkis väga spetsiifiline suuresti autonoomselt majandavate, kuid jäigalt kastiühiskonnana toimivate külakogukondade süsteem. Hiinas püüdsid konfutsianistlikud ametnikud leida kuldset keskteed kaupmeestele tegevuse võimaldamise ja turgude arendamise ja nende üle kontrolli hoidmise vahel, et nad liiga palju rahvast ei nööriks.
Keskaegse Euroopa kohta Graeberil palju kiiduväärset öelda pole. Tõsi, ta tunnistab, et võrreldes Rooma riigi aegadega ei lasunud ühiskonna õlul enam parasiitlike suurlinnade ülalpidamise koormat. Põllumehe tööhulk, mis läks käputäie ratsameeste või vaimulike ülalpidamiseks, ei saanud olla sama suur kui see, mis läks varem tervete linnade toitmiseks. Samas Euraasia seisukohalt kujutas nn Kaug-Lääs endast sel ajal arenenud maailma kaugperifeeriat. Mahajäänud ja vägivaldne kant, lisaks oli katoliku kirik väga sallimatu. Kirik oli mitte ainult rahalaenamise vaid ka kaubanduse suhtes kriitilisem kui mujal, pikka aega arutati tõsiselt, kas kaupmees saab üldse olla õige kristlane. Kaubanduslikud ja kultuurilised uuendused jõudsid sinna idast paarsada aastat hiljem.
Palju heatahtlikum on Graeberi hinnang keskaegsele moslemimaailmale. Elanikke, ei moslemeid, kristlasi ega juute, orjastada ei tohtinud, põllumajandus ja käsitöö arenesid. Riik äritegevusse palju ei sekkunud. Islam oli ka kaubandussõbralik religioon. Äris kasutati raha asendajana mitut tüüpi tšekke. Kaupmehed oli lugupeetud kodanikud, eraldi pangandust kui liiga liiakasuvõtmise järele lõhnavat institutsiooni ei tekkinud. Eriti vaimustatud on Graeber sellest, et intressi teenivate investeeringute asemel kasutati partnerlust. Intressi kandev võlg oli sõnaselgelt hukka mõistetud, aga üks osaline võis panna välja kapitali ja teised viisid ettevõtmise lõpule, kindlaksmääratud tulu asemel sai investor endale osa kasumist. Tõsi, islamimaailma siseelu toimis häirimatult tänu tema pikka aega edukalt peetud sõdadele ja ekspansioonile. Kulla ja hõbeda kokkuröövimine võimaldas sõduritele väga hästi maksta ja palju kasutati ka sõjaretkedel röövitud poisslastest väljaõpetatud sõdureid. Seetõttu polnud vaja põllumehi hulgaliselt sõtta mobiliseerida. Kui vallutused lõppesid, siis olukord muutus.
Uus ahnuse plahvatus kaasnes kapitalistlike3 impeeriumide perioodi algusega. Periood kujunes Euroopa-keskseks. Sellest, mis oli hiljuti olnud Euraasia läänepoolne kaugperifeeria, sai nüüd tänu edusammudele sõjanduses ja merenduses ning agressiivsele vaimule uue maailmamajanduse kujundaja. Eriti tugevalt võttis ta oma haardesse Ameerika mandri. Juba perioodi algul toimus järk-järgult tagasipöördumine kulla ja hõbeda juurde, erilise hoo andis aga sellele protsessile väärismetallide sissevool alles hiljuti avastatud Lõuna-Ameerikast. Jutt ei olnud ainult väärismetallide röövimisest. Peatselt algas Peruus ja Mehhikos kohalike orjastatud indiaanlaste tööjõuga kulla- ja hõbedakaevanduste rajamine, mis kujunes tõeliseks põlisrahvaste genotsiidiks. Suur osa väärismetallidest jõudis küll Euroopasse, kuid vaid selleks, et liikuda sealt edasi Hiinasse ja Indiasse, tegu oli selles mõttes tõelise maailmamajandusega.
Taas tekkisid hiigelimpeeriumid ja palgasõjaväed, ulatuslikud röövsõjad, ohjeldamatu liigkasuvõtmine ja võlaorjus, ja ka orjatöö, mis olid keskajal suuresti maha surutud ja vaos hoitud. Seda hakati eriti laialdaselt kasutama selliste kultuuride nagu tubakas, kohv ja suhkur (nn pehmed narkootikumid) kasvatamisel. Mudel, mis esialgu indiaanlastest rahvastiku kiire väljasuremise tõttu korralikult tööle ei hakanud, pandi toimima Aafrikast pärit orjade abil. Kõik telgajastu malenupud olid, küll mõneti teistsuguses asetuses, uuesti lauale tõstetud. Võrreldes telgajastuga hakkasid valitsejate kõrval tasapisi suuremat osa mängima finantsistid. Suurenes panganduse ja väärtpaberiturgude osakaal.
Kui keskajal olid liigkasuvõtmise kirikuvõimud hukka mõistnud, siis pärast protestantismi teket olukord muutus. Veel 1520. aastal taunis Martin Luther tulihingeliselt liigkasuvõtmist, tema kaaslased nõudsid võlgade kustutamist nn sabatiaasta põhimõttel. 1524. aastal oli ta intressidega laenude teemal juba palju mõõdukam: eks see natuke patune asi on, aga ilma ka ei saa ja võlad tuleb tasuda. Järgmisel sajandil olid juba kõik protestantlikud kogudused ühel meelel, et mõõdukas, näiteks viie protsendiga laen on igati sobiv ja varsti enam protsendipiirangust ei räägitud. Katoliku kirik läbis sama tee veidi aeglasemalt. See, mida Graeber nimetas krediidimajanduseks ja milles elas esialgu veel suur osa paikset elanikkonda, muutus järk-järgult intressimajanduseks. See tõi kaasa elanike võlgadesse langemise ja see omakorda võla kriminaliseerimise ning võlgnike esialgu väga karmi kohtlemise. Veel XIX sajandi võlavanglad kujutasid endast ka Euroopa eesrindlikumateks peetud riikides kaunis jubedaid urkaid.
Kogukondliku käitumise asemele tõusis omahuvile rajanev käitumine. See leidis kajastust ka vastavates teaduslikes traktaatides, kus seda hakatigi käsitlema keskse mõistena inimkonna ratsionaalse käitumise selgitamisel (Thomas Hobbes, Adam Smith). Graeber tunnistab, et alates tööstusrevolutsioonist on kapitalismi suurel määral tsiviliseeritud. Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel teostatud keinsiaanlik majanduse reguleerimise poliitika jm meetmed olid tekitanud olukorra, kus usin Lääne-Euroopa tööline või teenistuja (Graeberi iroonilise formuleeringu järgi: inimene, kelle enamik ärkveloldud aega kulus kellegi teise korraldusi täites) võis tunda, tõmmates taskust välja kupüüre, mis kuulusid vastuvaidlematult talle endale, kaunis stabiilselt ja olla endaga rahul, mingis perversses mõttes ehk isegi vabana.
Graeber hädas oma kaasajaga
Selle arenguperioodi kirjeldust alustab Graeber aastast 1971. Siis sidus USA president Nixon lõplikult dollari lahti kullast ja viis dollari ujuvkursile. Formaalselt saab seda tõlgendada väärismetallidelt ja nende baasil toimivast raharinglusest eemaldumisena ning need muudatused on Graeberi arengufaaside kontseptsioonis esil. Eriti veenev selle kriteeriumi kasutamine siinkohal siiski ei ole. Uue faasi algus peaks tähendama suundumist domineerivatelt impersonaalsetelt turusuhetelt rohkem usaldusel põhinevatele. Seda vähemalt esialgu toimunud ei ole.
Terminit virtuaalne krediidiraha, mida Graeber kasutab, annab venitada mitut pidi, aga vaevalt on võimalik väita, et elektroonilise panganduse kiire levik ja selle arvel sularaha vähenemine oleks märk mingit laadi uue keskaja saabumisest. Graeber põhjendab, et faasi algusaasta valik tulenes tal arusaamast, et dollari ujuvkursile üleviimine oli reaktsioon Vietnami sõja tõttu tekkinud USA eelarvekriisile ja ta nägi selles signaali, et USA-keskne ja kaitstud kapitalistlik maailmasüsteem näib hakkavat lagunema. Vähemalt esialgu ei hakanud, kapitalistlik maailmasüsteem ja USA edenesid pärast seda veel vähemalt kolm aastakümmet ja XX sajandi lõppu võib lugeda lausa nende hiilgeajaks.4
1970ndatel näeme arenenud maades küll keinsiliku poliitika lõppemist, palgataseme tõus hakkas tootlikkuse tõusust maha jääma. Reaganism-thatcherism püüdis pakkuda olukorras, kus ta ei suutnud inimestele tagada jätkuvat palgakasvu illusiooni, saada osa „tükikesest kapitalismist“ sel teel, et tööline hakkab ise käituma justkui „autonoomse korporatsioonina“ ja oma raha investeerima. Algas see, mida nimetame finantsmajanduse keskseks globaliseerumiseks. Praeguseks on see küll uuesti pidurdunud. XXI sajandi maailm on riskidest tiine, mis laadi arengust see märku annab, pole veel selge. Vähemalt esialgu pole Graeberi pulseeriva arengu mudeli järgi ennustatav uus nn tagurpiditsükkel sisse lülitunud. Graeber andis mõista, et pööre võib olla juba käeulatuses, tuleb pärast saabuvat suurt kriisi. Igaks juhuks kasutab ta praeguse arengustaadiumi kohta siiski suhteliselt ettevaatlikku formuleeringut: millegi senitundmatu algus.
Tervikuna paistab Graeberi pakutud arengufaaside kontseptsioon just meie kaasaja osas vastu puksivat ja autor, kes oli varasemaid perioode analüüsides sügav ja meisterlik, on XXI sajandi problemaatikaga tegeldes palju vähem veenev. Paljud tajuvad intuitiivselt, et minnes inimestevaheliste suhete muutmisega üha impersonaalsemaks, võib tulla kogu arengut mõjutav tugev tagasilöök. Küsimus on, et millal ja milline. Graeberi ideaalvisiooniks, Suureks Utoopiaks on inimtegevuse ülesehitus au, usalduse ja vastastikuste sidemete võrgustikena. See ei pea tema tõlgenduses tähendama tingimata kommunistlikku utoopiat, ta ei eita vahetust kui sellist, vaid ainult impersonaalse vahetussüsteemi domineerimist ja arvab, et on võimalik tekitada ka tema ideaalile vastavad turud ja krediidisüsteemid. Millised need võiksid olla, jääb tal aga segaseks. On loogiline, et kui on juba turud, siis peaks oma koht olema ka kategoorial, mida Graeber püüab täielikult eitada – võlal. Niikaua kui riske sisaldavas keskkonnas tehakse pikemat ajaperioodi puudutavaid tehinguid, ei saa seda, et keegi võib kellelegi võlgu jääda, välistada. Kui võlg ja võlatunne ei saa olla inimeksistentsi põhialuseks – selles veenab Graeberi meid pikalt ja paatoslikult –, siis ei tulene sellest, et peaksime selle mõiste üldse ära needma, püüdmata otsida ratsionaalseid lahendusi. Autor oleks teinud õigemini, kui oleks keskendunud võla teema müstifitseerimise asemel küsimusele, mis on ka raamatu põhiteema, nimelt impersonaalsete ja personaalsemate, usaldusel põhinevate suhete dünaamikale majanduses ja majanduse ümber.
Oma poliitaktivisti tegevuses positsioneeris Graeber enese kui radikaalse pankade ja võlgade vastu võitleja, sealjuures kõikide võlgade kustutamise eest. Lisaks pooldas ta ka nn kodanikupalga kehtestamist. Tema võlavihal näib olevat kaks põhjendust. Esiteks, et võlad võivad olla tekkinud ebaõiglaste tingimuste, manipuleerimise jms tõttu. Teine argument on veidram. Nimelt võla needus olevat selle kvantitatiivsus. Graeberil näib olevat olnud hüsteeriline vastumeelsus igasuguse kvantifitseerimise vastu. Selline vahetus, mis põhineb arvutamisel, olevat saatanast, tung täpsele arvutamisele tähendavat kvalitatiivselt eri tüüpi asjade kunstlikku muutmist samaväärseks jne. Graeberi ideaaliks paistab peale võlavaba maailma olevat ka mittearvutav inimene.
Graeber on diskuteerinud võlgade täieliku tühistamise üle ka ühe tänapäeva tuntuma majandusteadlase Thomas Pikketyga, kes ei pea seda heaks ideeks. Pikketty ei eita, et sügava globaalse majanduskriisi puhul võib selline variant isegi aktualiseeruda, aga sel juhul väljuvad tema arvates olukorrast terve nahaga pigem pangad kui lihtkodanikud. Juba ammu pole ju võlausaldajateks mitte mingi kitsas finantsoligarhide kildkond, rahahaid. Arenenud maades on inimesed korraga nii võlausaldajad, eriti pensionifondide kaudu, kui ka võlgnikud. Graeberit on tema poliitaktivisti tegevuses pandud vahel ühte patta inimestega, kes pärast viimast rahvusvahelist finantskriisi asusid tormiliselt panku kritiseerima ja nõudsid nende tugevama kontrolli alla võtmist. Graeber oli hulga radikaalsem. Tema meelest oli ainuke hea pank surnud pank. Ta oli põhimõtteliselt vastu süsteemile, kus pankade jt finantsvahenduse organisatsioonide kaudu toimub nn laisa raha mobiliseerimine kasumit anda tõotavatele projektidele ja inimesed paigutavad oma raha neisse, et selle pealt teenida. Kasumit teenida soovides vaatavad, Graeberi väljendit kasutades, kõik osapooled maailma rüüstaja pilguga. Tema eesmärk ei olnud eemaldada majandusest amoraalsed momendid, vaid rajada majandus tervikuna moraalsele põhjale ja üksteise armastamisele rajatud koostööle. Mõistetele nagu majandusagentide suhteline eraldatus ja õigustatud omahuvi on niisuguses käsitluses raske kohta leida.
Graeberi käsitlus kuulub millienaristlikekäsitluste hulka, seal tegeldakse mingi keskse ühiskonna ümberkujunemise või ümberkujundamise idee otsimisega, mis oma realiseerumisel muudaks kõik. Kui Marx seostas ümbersünni tootmissuhete-omandisuhete muutmisega, siis Graeber näeb seda jaotus- ja vahetussuhete revolutsioonilises muutmises.
Millienaristlike käsitluste puhul tekib aga alati kaks kriitilist küsimust. Esiteks, mida teha kui inimestevahelised suhted keelduvad vastavalt ette nähtud kontseptsioonile muutumast? Või vähemalt piisavalt kiiresti muutumast? Teiseks, mis ikka juhtub siis, kui soovitut asutaksegi jõuga ellu viima?
Ideed, kuidas pärast kõigi võlgade pauguga kustutamist ühiskond edasi saaks toimida, Graeber eriti arendanud pole. On vaid lohutanud, et võlgade täielikku kustutamist on ajaloos ka varem ette tulnud. Näiteks vanas Sumeris. Ühe mõistujutu, mis on võetud tuntud antropoloogilt Marshall Sahlinilt, siiski raamatu lõpuosast leiab. Jutustuse misjonärist, kes Samoa saarel pärismaalasele selgeks teeb, et hakaku tööd rabama ja raha teenima. Et siis saaks vanaduses palmi all lebada ja elust mõnu tunda. Mille peale pärismaalane vastab, et mis ma siis sinu arvates praegu teen. Graeberi arvates on ju hea, kui rahvale rohkem raha kätte jääb. Saavad omavahel rohkem suhelda, puhkavad, tegelevad oma hobide ja lastega. See tegevat ühiskonna paremaks kui pidev pingutamine raha kokkusaamiseks, et võlad tasuda. Me muretseme küll selle pärast, et tublid ja töökad inimesed võlgade tasumisega hätta ei jääks, aga miks me ei mõtle ka laiskade inimeste peale, küsis Graeber. Kõlab vaimukalt, kuid esitatud vägeva analüüsi lõppakordina mõjub selline resümee siiski lati alt läbi jooksmisena.
1 Termini esmane kasutuselevõtja oli saksa filosoof Karl Jaspers, kuid mõnevõrra teistsuguse rõhuasetusega ja ka mitte täpselt samade aastate kohta.
2 Ehkki nagu Graeber tunnistab: ega me ei tea küll, kuidas Hollandi linnakodanik aastal 950 tegelikult hankis juustu või lusikaid või kuidas ta palkas muusikuid oma tütre pulma.
3 Graeber, nagu ka Immanuel Wallerstein, väidab erinevalt vana kooli marksistidest, et kapitalismi põhielemendid olid kohal juba ammu enne seda, kui tekkisid tehased ja massiline palgatöö.
4 Graeber on hiljem küll möönnud, et dollari kullast lahtisidumine ei toonud kaasa kapitalismi nurgakiviks oleva militaarsektori ja finantsärimeeste liidu lõppu, see isegi tugevnes. USA säilitas oma rolli rahvusvahelises finantssüsteemis ja julgeolekuarhitektuuris, sai ise oma valuutat suhteliselt vabalt tüürida ja ühtlasi lõikas kasu sellest, et partnerid kasutavad tema valuutat ja ostavad USA riigivõlakirju. Kaua see olukord pärast Hiina esiletõusu jätkuda saab, on juba omaette küsimus.
Elektroonilise muusika festival „Sõru saund“ 28. – 30. VII Hiiumaal Sõru sadamas.
Festivali aftekal mõtlesin, kust sai alguse harjumus koguneda looduskaunis kohas, magada kolmemõõtmeliselt häirivates tingimustes, juua end praktiliselt pildituks ning tagatipuks püsida, panditops käes ja päikeseprillid ees, festivali erilisima aasalillena. Teadagi saaks kaudseks alguspunktiks määrata „Woodstocki“, kuid see seletus pädeb õige vähe. Tänapäevast muusikafestivali kultuuri määratlevad peamiselt Ameerika Ühendriikide megafestivalid nagu „Coachella“, „Austin City Limits“, „Bonnaroo“ ja „Lollapalooza“, millest viimasele müüdi 2019. aastal 246 000 piletit1. Sarnasesse suurusjärku kuuluvad kõik ülalnimetatud festivalid, mille peamine eesmärk on teenida tulu. Eesti festivalid on nende kõrval nunnud perekondlikud kokkutulekud.
„Woodstocki“ ajal oli muusikafestivalide eesmärk tuua kokku inimesi. 1970. ja 1980. aastatel oli see festivalide peamiseks tõukejõuks, kuniks neist sai korraldajate kasumiallikas.2 Mehhanismidel, mis tegid sarnaste huvidega inimeste kokkutulekust kasumiallika, on palju pistmist kaasaegse elu profiiliga. Võrreldes XX sajandiga või kas või XXI sajandi algusega on rahakott enam avali elamustele, mitte materiaalsetele hüvedele – Maike Londi või Flumeni ülesastumisest klipi jagamine Instagrami on rõõmustavam kui millegi kalli ostmine. Nn kogemusmajandus (experience economy) on läinud tõusujoones, kui kaubamärgid on liikunud festivalide poole, püüdes ära kasutada võimalusi, mida pakub suur summ inimesi suures ruumis. Deloitte’i 2019. aasta küsitlus3, mis keskendus millenniaalidele (1980.–1990. aastatel sündinutele) – grupile, mis moodustab vähemalt 45 protsenti 32 miljonist muusikafestivalidel osalevast inimesest –, kinnitas tänapäeva inimese elamuslembust: 57 protsenti vastajatest ütles, et nad eelistavad kodu omamise asemel reisimist ja maailma nägemist.
Uurimuse tulemus peab paika ka „Sõru saundi“ külastajate kohta, kuid erinevalt Ühendriikide megafestivalidest ei ole see suur kasumiallikas esinejatele ega korraldajatele. Euroopa muusikafestivali kultuuri keskmes on keskkond, seltskond ja muusika ning külastajad eelistavad kogukondlikku privaatsust ja järjekordade lühidust. Kui aga ühel muusikafestivalil istud maas ja keskendud kaks päeva muusika kuulamisele ja perega aja veetmisele, siis mõnel teisel lasub raskus tutvusringi laiendamisel ja pidutsemisel. Suhtlus ja pidu iseloomustasid ka Hiiumaal toimunud festivali, mispärast keskendun ennekõike „Sõru saundi“ festivalisusele ning püüan tabada selle tõmmet.
„Sõru saundi“ telkla eesotsas paiknevat kuuest kuni kümnest telgist koosnevat küla kutsuti skänklaks (ingliskeelsest sõnast skanky, mis tähendab midagi äärmiselt ebameeldivat, eriti määrdumise tõttu). Seal ei väsitud festivali vältel kordagi. Skanky on küla kohta öelda liialdus, sest sealne pidu oli küll pisut lärmakas, kuid viisakas võrreldes sellega, mis Intsikurmu muusikafestivali telklas toimub. Poolprivaatsed aftekad pärast festivalialal pidutsemist toimusid esinejate ööbimiskohas, kus istuti koos õues laua taga, aeleti üksteise seljas ja oodati, kuniks pupillid oma suuruse taastavad ja uni koju jõuab. Oli ka neid, kes minetasid une sootuks ja liitsid kaks viimast festivalipäeva üheks.
Flumen tõi tähelepanu Eesti ühiskonna heteronormatiivsusele, valitsevale trans- ja homofoobiale.
Programm hakkas pihta neljapäeval kell 19 ning reedel ja laupäeval lõuna paiku. Suurem hulk rahvast saabus festivalialale alles päikeseloojangu ajal: Hiiumaale satub mandrilane harva ning sestap kasutati päevast aega avastamiseks ja suvise elamusindeksi suurendamiseks. Seda tõestas telklat ääristanud autokolonni hõredus päevasel ja tihedus õhtusel ajal. Elamusi otsisin ka mina, külastades saare restorane, randu ning lõpuks sõbra vanematekodu, kus pühapäeval kitsas ringis festivali lõpuaftekat pidasime. Magnetid, mis mind festivalialale tõmbasid, olid Flumen, Zahir ja EXPAT (Mykki Blanco, Samuel Acevedo), kes kõik reedel järjestikku esinesid. Õhku polnud ka laupäeval Erika de Casieri, Florian Wahli ja Manna vahel.
Paadikuuris live-esinemisi kuulates tundsin end ehmatavalt mitmel korral andunud fännina, mis tegi põsed rõõsaks, kuid hetk hiljem meele morniks. Tüdimus tuli peale, sest suvel eesti lemmikartiste kuulates või vaadates jätkub avastusrõõmu vaid viivuks. Seda eriti uute tegijate puhul, kel ongi valikus vaid tunni jagu muusikat. Kuna ülesastumisi on suvel palju, pole palju aega oma repertuaari laiendada ning sestap varieerub kavas vaid laulude järjekord, kui seegi. Ühest küljest on see mõistetav, kuid teisest küljest valmistab pisut pettumust, sest andunud fännina ootaks kas või lavastusliku poole värskendamist või mõne demo esitamist.
Uutest tegijatest sooviksin lähemalt puudutada Flumenit ja Mannat, kes paistavad praegusel Eesti muusikamaastikul silma nii stilistiliselt kui ka sisuliselt. Mõlemad artistid puudutavad olulisi tabuteemasid – Flumen mängib soo ja seksuaalse orientatsiooniga ning manööverdab stereotüüpidega, Manna on võtnud fookusesse vaimsed probleemid. Samuti valdavad nad oskuslikult visuaalset tähendusloomet ning seovad oma loomingusse ka performatiivseid väljendusvahendeid. Et mõista artistide lähenemist ja isikupära, võtan luubi alla nende lood.
Flumeni tuntud ja ühe narratiivseima laulu „Cookie“ puhul on tegu transfeminiinse (transfeminine) muusiku seksuaalkogemuse analüüsiga. Sõnades väljendab Flumen end otse: „I love her boobies and she loves stretching my ass. It’s getting out of hand. We’re like two lesbians playing rock guitar in a punk band.“ Laulus väljendab muusik oma esimest biseksuaalset kogemust paiksoolise naisega. Laulja erineb konventsionaalsetest soorollidest nii seksuaalselt määratluselt kui ka välimuselt, tuues tähelepanu Eesti ühiskonna heteronormatiivsusele, valitsevale trans- ja homofoobiale. Sarnaseid väärtusi esindas samal õhtul esinenud mittebinaarne artist Mykki Blanco, kelle sõnumile lisandus ka rassiline mõõde.
Manna märtsis ilmunud loo „Grieve“ sisuks on depressioon ning sellest tulenev vajadus ja soov siit ilmast lahkuda, olgugi et pealt vaadates pole elul vigagi („living kinda good this year / even got a couple beers from home“). Laulu on sisse toodud ka artisti vägivaldne suhe emaga („childhood robbery / didn’t win a lottery / mama did me dirty / she was only thirty five / third one goes under the knife“). Erinevalt Flumenist ei ole Manna oma sõnades sedavõrd otsene, kuivõrd pigem fragmentaarne ja kohati iroonilinegi. Laulu tervik moodustub ühes Raul ja Romet Esko loodud videoga, kus kujutatakse laulja katuselt alla hüppamist ning musta riietatud olendite poolt lämmatamist. Laulja visuaalses identiteedis on näha gooti elemente.
Ärksatest teemadest hoolimata peksis Paadikuurist õue astudes meele segaseks kahelt kõrvallavalt kostev vali muusika. Koos veel valjemate vestluste ja kiire suitsetamisega tekitas see õllesummerliku meeleolu, mis õhtu lõpuks päris ära kohutas. Erksust oli keeruline taastada, sest n-ö peaesinejad tulid mõlemal päeval lavale üksteise järel ning aega teisi lavasid väisata peaaegu polnudki. Väikest vingu ignoreerides kiidan korraldajaid sedavõrd mitmekülgse programmi eest: live-artistide valik oli tugeva sotsiaalse närviga ning kaasavust silmas pidav. Ärksus peegeldus ka külastajates, kes olid valdavalt noored ning pretensioonitult stiilsed. Hetkeks võis küll kohata keskealiste purjus heteromeeste rõvedusi, kuid tõesti üksnes hetkeks. Neist ei pääse iial.
„Sõru saundi“ ei saagi ühegi teise festivaliga võrrelda ning seda ei mõtle ma ei komplimendi ega kriitikana. See on väikeste festivalide võlu. Mina saabusin Hiiumaale sooviga suhelda, pidutseda, ringi rännata ja tagatipuks muusikat kuulata, mõni teine võis aga saabuda siia sooviga oma perega aega veeta. Sestap rõhutan oma tõlgenduse subjektiivsust. Leian, et Eesti muusikafestivalide ainus ülesanne on jääda värskeks ja väikseks ning hetkeseisuga paistab, et „Sõru saundil“ õnnestub see hästi: programm oli poliitiliselt laetud ning artistide valik asjatundlik. Isegi skänkla oli viisakas.
1 Number of tickets sold in Lollapalooza 2014-2019; https://www.statista.com/statistics/984242/number-tickets-sold-lollapalooza-brazil-festival/
2 Mahita Gajanan, How Music Festivals Became a Massive Business in the 50 Years Since Woodstock. – Time 14. VIII 2019; https://time.com/5651255/business-of-music-festivals/
3 The Deloitte Global 2022 Gen Z and Millennial Survey; https://www2.deloitte.com/global/en/pages/about-deloitte/articles/genzmillennialsurvey.html?icid=wn_
XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.
Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles muusikalaagrile „Eesti etno“ pühendatud vestlusringis*, et põhimõtteliselt võiksid festival ja seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest on oma ülesande täitnud – liikumine läheks kogu Eestis võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel tuleks täitma hakata. Õnneks ei ole näha märke sellest, et nii tõesti juhtuda võib.
Korraldajad nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis „Jazzkaar“, Tallinn Music Week või Eesti muusika päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt nelja-viit reporterit, kellel lastakse pool Sirpi täis kirjutada. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine.
Rahvamuusikute kasvulava
Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Juba samal aastal asuti korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Rootsis Faluni folgifestival, mida järgides korraldati 1997. aastal ka esimene „Eesti etno“ laager, mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat. „Eesti etno“ 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“ (režissöör Jürgen Volmer), mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse tulekuks andis mõnele noorele just selle filmi vaatamine.
Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid publikule tutvustada. See on alati olnud festivali huvitavamaid osi. Sageli on kavas ka kohapealset päritolu palu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud „Laste etno“ laagris (12–16aastastele) õpiti selgeks kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti kontsert Kärstna külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast Viljandi folgi suurt finaali lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on sügiseti hakatud korraldama seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.
Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad on ehe näide sellest, milline üks folkansambel olema peab – hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel lapsi ja noori.
Tänavu eelnes festivalile esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) on kokku pandud muusikalaagrites osalenud noortest ja nemad alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on välja andnud esimesed singlid ning said võimaluse teha folgifestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat.
Juured ja ladvad
Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimusliku aluspõhja edasiarendajate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata seni, kuni on veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades ilmselt lendab see kollektiiv lõpuks paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel olema peabki – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast.
Tugevaid kogukonnabände oli festivalil teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, kes käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, mille ees kahvatuvad räpparite sellesarnased üritused.
Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“. Sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.
Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nimeline lava (Pauluse kirikus). Publikul oli raskevõitu sinna jõuda, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulude kontsertidele tuli pilet osta ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi laulu- ja luulepõimik oli aga mulle üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi Viljandi folgi osaks, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – folgiliste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!
Mitu olulist esitlust
Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles ta koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel oma kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid sel aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.
Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta on koondanud valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.
Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjaste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus. Pealegi on nad Viljandi folgi vahele jätnud paaril korral varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus mul korduvalt kuulda kõnelusi, kus väljendati imestust nende puudumise üle, ei ole fännidel põhjust muretseda: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.
* Toimetuselt. Muusikalaagri „Eesti etno“ tegemistest ja festivali raames korraldatud vestlusringis arutatud teemadest loe lähemalt järgmisest Sirbist 12. VIII.
Temufi „Einstein ja Margarita“, autor Aleksandr Gelman, tõlkija Jaak Allik, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Martin Aulis, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Triinu Meriste ja Peeter Tammearu. Esietendus 8. VII Olustvere mõisas.
Viljandis olid suvelavastuse „Einstein ja Margarita“ suured plakatid üleval juba õige varakult. Minu pilk libises neist põgusalt üle, kuni silma jäi, et tegemist on Aleksandr Gelmani näidendiga.Oot-oot, kas Gelman on siis viimase paarikümne aasta jooksul kirjutanud midagi ka peale luuletuste?Uus näidend tekitas huvi, sest olen Gelmani ja tema loomingut hinnanud kõrgelt juba ammustest aegadest, seda tema ärksa ühiskondliku positsiooni tõttu.
Autor, kes tõi pöörde tollasesse nõukogude näitekirjandusse. Nooremad inimesed ei pruugi teada, millise poliitilise tormi tekitas veneaegses stagnatsiooniühiskonnas tema näidend „Ühe koosoleku protokoll“ (lavastas Voldemar Panso Draamateatris 1976), veelgi enam aga sama materjali põhjal tehtud film „Preemia“ (1974), kus peaosas oli unustamatu Jevgeni Leonov. Noortele, kellel vähegi viitsimist, soovitan järele vaadata, kuidas ta, mängides väliselt pehmeloomulist, äpulikku paksukest ja eluvõõrast brigadiri, osutus inimeseks, kelle põhimõtted lasid põhja kogu sotsialistliku majandussüsteemi, olles otsekui prelüüdiks meie IME-le.
See näidend ja film panid (vähemalt toonast noort põlvkonda) uskuma ja lootma, et need ühiskondlikud ideed ja inimlikud väärtused, millest 1968. aastal Prahas tankidega julmalt üle sõideti, elavad siiski. Needsamad ühiskondlikud väärtused vaimustasid noori nii 1980. aastate lõpul Poola Solidaarsuse liikumises kui ka 2013. aastal Kiievi Euromaidanil ja 2020. aastal Valgevene protestides.
Kui algul on Einstein (Peeter Tammearu) rusutud ja jõuetu oma unenägude ja süütunde paines, siis pärast kohtumist Margaritaga (Triinu Meriste) on ta justkui uuesti ellu ärganud.
Einstein ja Ukraina sõda. Võidakse küsida, kuidas on see kõik seotud Gelmani uue näidendiga, mis käsitleb Albert Einsteini armulugu 1945. aasta sündmuste taustal. Aga täpselt samuti, nagu olid teravate ühiskondlike probleemidega seotud Gelmani 1980. aastate kammerlikud näidendid („Pink“, „Silmast silma kõigiga“ jt). Gelman kohe oskab näha intiimsetes suhetes peegelduvaid ühiskonna vastuolusid.
Ka näidendil „Einstein ja Margarita“ (2019) on otsene ühiskondlik taust, mis seotud sõja ja kogu tsivilisatsiooni hävitada ähvardava tuumaohuga. Siin Einstein mõtleb, kuidas ära hoida tuumakatastroof, ja leiab, et ainuke võimalus on luua Teise maailmasõja võitnud riikide vahel „hirmu tasakaal“, milleks tuleb teha nii, et ka Nõukogude Liidul oleks aatomipomm. Nagu ta ütleb, võiks see pakkuda lahenduse järgmiseks 50–80 aastaks. Edasi? Edasi tuleb juba meie aeg, XXI sajand, kui territooriumilt küll suur, kuid majanduslikult vaevu Itaaliaga võrreldav riik šantažeerib tuumarelvaga kogu ülejäänud maailma. Kes oleks võinud arvata, et 60 aastat pärast Teist maailmasõda tuleb nii paljulubava perestroika üle elanud Venemaal võimule valitseja, kes tasahilju allutab teadlikult kogu riigi arengu jõustruktuuridele.
Tasakaalustamata hirm. Ent näidendi varjatum väärtus, mis avab endas ka Ukraina sõja valla päästnud põhjuse, seisneb teistsuguses hirmus, mida Einstein küll aimab, aga ei teadvusta – see on inimese halvanud armastus. Einsteini ja Margarita armastuse hävitab teine hirm, mis on tunginud inimeste vahele ning mida iseendas, ehkki tahtmatult, kannab Margarita ja millele oma naiivses lootuses tahab osutada teene ka Einstein. Ehk siis, tsiteerides näidendi tõlkijat ja „maaletoojat“ Jaak Allikut tema Maalehele antud intervjuus: „Armastus on ratsionaalset mõtlemist halvav tunne.“1
See hirm peitub Nõukogude salaluure üle maailma valgunud ja kõikjal pinda leidnud süsteemis. Einsteini vaevavad süümepiinad seoses sadu tuhandeid süütuid jaapanlasi hävitanud aatomipommi loomisele kaasaaitamisega, kusjuures ta ei mõista, et Nõukogude salaluure ja sellega kaasnev hirmusüsteem võtavad temalt armastuse. Kuid mis maailma saatusele veelgi katastroofilisem – see süsteem osutus Venemaal palju elujõulisemaks kui ükskõik milline majanduslik või poliitiline süsteem ning mürgitab ja valitseb nüüd kogu riiki.
Ukraina sõda ja vene intelligentsi süümepiinad. Võib ka küsida, miks üldse – ja veel nüüd – räägib Gelman just Einsteinist (ja Margaritast)? Miks kirjutas 86aastane autor pärast pikka vaikimist sellise näidendi? Miks tahtis ta avada Einsteini traagilise maailmatunnetuse Ukraina sõja foonil? Näidend on dateeritud küll 2019. aastaga, kuid kirjutama hakkas Gelman seda juba varem, tõenäoliselt pärast Krimmi ja Donbassi sündmusi.
Selles mõttes võib öelda, et Gelman nägi ette katastroofi, mis sai alguse 24. veebruaril 2022. Einsteini süütunne 1945. aastal juhtunu pärast (ja ka mure kogu maailma saatuse üle) viib tahtmatultki mõtte sellele, millele viitas Gelmani poeg Marat Gelman ühes usutluses, et näidendis väljendub Einsteini kaudu isa autoportree. Teisisõnu, tänapäeva vene demokraatliku intelligentsi patukahetsus, et nad ei suutnud ette näha, milleni viib salaluure kui süsteemi valitsemine.
Võib-olla ma poleks seda tausta Gelmani näidendis osanud nii selgelt tähele panna, kui mul poleks praegu tõlkimisel vene autori Tamara Petkevitši väga isiklik romaan, milles räägitakse, kuidas 22aastasele piltilusale ja idealistliku ellusuhtumisega neiule avaneb sõjaaegsetel KGB ülekuulamistel ja vangilaagrites kogu tollase ühiskondliku süsteemi õud ja variserlikkus. Veelgi hirmsam on aga kogeda, kuivõrd tihedalt oli salakuulajate ja pealekaebajate võrk tunginud ka kõige intiimsemate sõpruskondade ja sugulaste eraellu.
Temufi. Aga nüüd ka lavastusest. On väga sümpaatne, et Tammearu ja Allik on oma lavastuse teinud Temufi administreerimisel. On ju teada, et väikestel projektiteatritel on praegu rasked ajad. Teatrikooslus Temufi on viimastel aastatel ikka huvi äratanud. Igal aastal uues kohas: ülemöödunud aastal Pärnu külje all Linnamäe puhkekeskuses „Toomas Nipernaadi“, möödunud aastal „Maakas“ Olustvere pargis, nüüd siis kaheinimesetükk „Einstein ja Margarita“ (originaalpealkiri „Almar“, lühend tegelaste eesnimedest) Olustvere mõisas.
Koht selliseks lavastuseks on igati paslik, väike distants publikuga annab võimaluse jälgida kahe väga hea näitleja nüansi- ja varjundirikast mängu, mis toob esile tegelaste suhete keerukuse ja vastuolulisuse. Ja varjundeid, mida Meriste ja Tammearu mäng esile toob, on piisavalt, et neist vaimustuda. Nagu juba märgitud, ei ole see lihtsalt põgus love story, maailmakuulsa füüsiku ja tema armukese armastuslugu.
Näitlejate mäng. Tammearu Einstein vaimustab oma muutumisega esimese vaatuse üksijäetud vanamehest kirglikuks ja ideedest pakatavaks meheks, kes püüab leida pääseteed huku ähvarduses maailmale. Kui algul on Einstein rusutud ja jõuetu oma unenägude ja süütunde paines, siis teises vaatuses, pärast kohtumist Margaritaga, on ta justkui uuesti ellu ärganud, kuid on sunnitud finaalis tunnistama armastuse fiaskot.
Näitlejate mängust enam huvitatutele tahan viidata noore kriitiku Maarja Moori väga asjatundlikule arvustusele Sakalas.2 Nii mõnedki on pidanud Tammearu Einsteini sarnaseks. Mina seda ei arva ja seepärast vaimustasidki mind tema mängus (eriti teises vaatuses) hästi tabatud Einsteinile iseloomulik veidi kühmus kehahoiak, ilmed ja žestid, rääkimata meisterlikult tehtud grimmist ja soengust. Natuke kahju, et kavalehe piltidel pole need ilmed jäädvustunud.
Meriste Margarita on Einsteiniga võrreldes märksa maalähedasem, ratsionaalsem ja, nagu hiljem veendume, ka ettenägelikum, ent see ei takista – ja seda eriti ilmekalt teises vaatuses – olla Einsteini vastu siiras ja vahetu. Suhte traagilisuse pitser varjutab nii seda armastust kui ka ümbritsevat maailma.
1 Margus Mikomägi, Publiku ette jõuab vene dramaturgi näidend Albert Einsteini viimasest armastusest. – Maaleht 28. V 2022.
2 Maarja Moor, Hallides toonides inimlikkuse võrrand. – Sakala 19. VII 2022.
Asusin seda artiklit kirjutama sooviga näidata ukraina kirjandust loomulikus loomingulises valguses. Ronisin arvutiga koguni voodisse. Ukraina kirjanduse suurkujusid ei ole nagunii võimalik mahutada pooleteise tunni pikkuse ettekande raamidesse ega kahele ajaleheküljele. Ja kas peakski? Vahest tohib nad rahule jätta ning võõramaa keeles kirjutatud raamatutest niisama natuke juttu vesta. Artikli pealkiri on muide parafraas hoopis eesti autori fs-i luuletusest.1
Ühelt ukraina autorilt kuulsin, et mitte keegi ei loe Tarass Ševtšenko luuletusi nii nagu tema. Sest tema on samas kandis sündinud. Kui nad juhtuksid olema kaasaegsed, siis nad oleksid naabrid. Ševtšenko keel heliseb temas kui mõõtmatu kodumaa-armastus. Nii ka minus – olen ukraina kirjandusse armunud ning see kajab loodetavasti vastu ka siinsest tekstist. Loodan väga, et mu artikkel on vaid algus, et ukraina kirjanduse üle arutletakse ka edaspidi ning selle järel tulevad täiendused ja lisad ja mis kõik veel. Sest ukraina kirjandus on niivõrd mitmekihiline.
Võimas trio ja teised võimsad autorid
Kas Tarass Ševtšenko (1814–1861) armastas samuti voodis pikutada ja oma mõtteid mõelda? Ilmselt küll. Nagu inimesed ikka. Võib öelda, et olen koos Ševtšenkoga üles kasvanud. Osalesin alates viiendast klassist oma kodulinnas temanimelistel kirjandusvõistlustel, iga kooliastmega läksid ülesanded keerulisemaks, iga aastaga lugesin rohkem ja rohkem tema elukäigu kohta. Arvan, et meist oleksid võinud saada sõbrad.
Mõhajl Semenko eestvedamisel kogus 1920. aastate ukraina kirjanduses hoogu futurism. Pildil Semenko luuletus, mis ilmus 1922. aastal ajakirjas Semafor Tulevikku.
Ševtšenko kaasaegsed on meenutanud, et ta ilmus tihtipeale seltskonda valges ülikonnas ja kaabuga. Millest ta mõtles ja unistas? Üks ta unistusi oli kindlasti kirsiaed, oma maja kõrval, kuskil Ukrainas. Arvatavasti valis ta isegi koha välja, kuid ei jõudnud sinna kunagi. Kirsiaed on ukraina kultuuris sama tähenduslik kujund nagu eestlastele õunaaed, samasugune igavese igatsuse sümbol. Ševtšenkol, kes oli pidanud veetma hulga aastaid asumisel ning kel oli elu viimastel aastatel keelatud Ukrainasse siseneda, polnud lapsi ega perekonda, kuid tal olid sõbrad, kes matsid ta ümber Ukrainasse, kodumaale, õnnistavas maikuus. Ta oli surnud oma 47. sünnipäevale järgneval päeval. Kogu ta elu oli vaid üks särav plahvatus, üks päev meie kõigi elus, mil oleme esimest korda avastanud endale tema luule. Minu silmis ei ole Ševtšenko mingi suure mütsiga vanamees, vaid kirglik noor inimene, kelle unistus ei olnud määratud täituma.
Õnneks on Tarass Ševtšenko luulet eesti keelde pannud Harald Rajamets. Lugegem lõiku poeemist „Kaukaasia“:
Võidelge – ja võit on teie!
Jumal aitab üha!
Teie poolt on au ja õigus,
teie püüd on püha!
Harald Rajamets on ukraina kirjanduse võimsast kolmikust tõlkinud kõiki: Tarass Ševtšenkot, Lesja Ukrajinkat ja Ivan Frankot. Lesja Ukrajinka (1871–1913) jõud ja vaim panevad inimesi tema elulugu ja loomingut ikka ja jälle uurima, ka meie ajal. Tema kuulsaimat luuletust „Contra spem spero“ õpitakse koolis pähe ning need read ei haihtu mälust isegi aastaid pärast kooli lõpetamist. Kõige vajalikumatel hetkedel meenuvad inimestele just luuleread, eriti riimilised, on märkinud Tõnu Õnnepalu. „Contrat …“ tsiteeritakse, trükitakse kandekottidele ja T-särkide peale, lauldakse ja võib-olla midagi veel, sellest ei saa kunagi küll. Näiteks mõned read Harald Rajametsa tõlkes:
Ei, ma naeran, kui pisarad laugel,
laule laulan, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elusse usk!
Lesja Ukrajinkat kutsutakse esimeseks ukraina feministiks. Kirjanik ja tõlkija ei kartnud kirjutada naise nime all. Tõsi küll, ta kasutas pseudonüümi, ent naissoost. Raske haiguse tõttu oli ta koduõppija, kuid see ei takistanud tal selgeks saamast ligi kaheksat keelt. Lisaks inimkeelele leidub aga maailmas veelgi keeli. Loodus oli nii loomulik ja lahutamatu osa Ukrajinka elust, ükskõik kus ta ka ei elanud. Sündinud oli ta minu kodukandis, Põhja-Ukrainas.
Lesja Ukrajinka paljudest hüüdnimedest on levinuimad kaks: meie Lesja ja Prometheuse tütar. Nagu Prometheus, nii oli ka Lesja valguse tooja, ta oli paljus esimene ja paljudele tähtis. Mulle on olulisim siiski see, et ta kirjutas ukraina keeles, meie kodukeeles. Eesti lugejale on Rajamets koostanud kaks Ukrajinka luulevalimikku: „Aoeelsed tuled“ ja „Kuus luuletust“ (mõlemad 1971).
Rajametsa mitmest tõlkeluulekogust viimane, „Pegasos ja peegel“ ilmus just nagu eile – 2004. aastal. Teine kuulus kogu on „Kõnelus gloobusega“ (1966). Mõlemad muu hulgas ukraina luulet sisaldavad teosed on Eesti raamatukogudes üsna hästi esindatud. Rajametsa enda raamatukogus leidub palju ukraina autorite nüüdseks haruldasi luuleraamatuid. Nende hulgas on näiteks Mõkola Vingranovski (1936–2004) „Armastuse akna all“. Vingranovski on kuuekümnendate põlvkonna esindaja, armunud luuletaja, kelle loomingut iseloomustavad ometi pigem sügismotiivid kui kevadised kergemeelsused. Ta oli vaba ja uudne – võib-olla sellepärastki häiris tema esimene luulekogu parteid nii väga. Kas elu muutis ta kibedaks? Kas sellepärast sügis, kas sellepärast väikesed rõõmud? Ilmselt küll, aga ühtlasi oli ta samavõrra romantiline ja armunud – kellesse?
Veel üht autorit tahan vähemalt põgusalt mainida. Tema luuletused ilmusid Ukraina linnades seintele tihedamini, kui tulid trükist ta luuleraamatud: nii meie kui ka Harald Rajametsa kaasaegne Lina Kostenko (1930). Viimastel aastatel kirjutab Kostenko enamasti proosat, see mõjub aga samuti poeetiliselt. Kostenko 1990. aastal ilmunud eestikeelne luulekogu kannab pealkirja „Kordumatus“.
Lina Kostenko on üks vähestest riimilise luule esindajatest Ukrainas, sest peavoolu traditsiooniks jääb siiski vabavärss. Ka nüüdisluule on pigem vabavärsi või proosaluule vormis. Lina looming on filosoofiline ja mõtlemapanev, ta sõnastab seda, mida igaüks meist on kunagi tundnud ja kogenud. Seepärast jäävadki ta luuleread nii kergelt meelde. Esmapilgul lihtsas armastusluuletuses avanevad järk-järgult uued kihid. Lina tähelepanelikkust väljendusviisi suhtes iseloomustab tõik, et ta parandas oma sõpru külastades nende raamatutes oma käega kohad, mille Nõukogude Liidu tsensuur oli ümber kirjutanud.
Eestis on olnud ja õnneks on ka praegu teisigi tõlkijad, kes on toonud ukraina kirjandust Eestile natuke lähemale. Nende hulgas on näiteks Bernhard Linde, kes on tõlkinud otse ukraina keelest Ivan Franko (1856–1916) jutustusi. Need on ilmunud tõlkeraamatus „Jutustused“.
Ukraina kirjandus on palju lähemal, kui võib tunduda. See elab ja sugugi mitte ainult kirjaliku teksti vormis. Näiteks on Tarass Ševtšenko, keda peetakse tänapäevase ukraina kirjanduse rajajaks, populaarne tänavakunsti- ja meemikangelane ning vastupanu sümbol. 2019. aastal esitles noor kunstnik Oleksandr Hrehov koostöös Tarass Ševtšenko muuseumiga Kiievi metroos klassiku nime kandvas peatuses projekti „Ševtšenko kvanthüpe“ („Квантовий стрибок Шевченка“).
Madis Nurme on tõlkinud näiteks Ostap Võšnja (1889–1956) humoorika kogumiku „Jahimees muheleb“, samuti Ukrainas väga tuntud Oless Hontšari (1918–1995) romaani „Kuljus“. See ebatavaline romaan novellides sisaldab 12 novelli, millest igaüks võib esineda ka iseseisva teosena. Novelle seovad ühine probleem ja stiil ning mõned korduvad tegelased. Hontšari romaane on eesti keelde tõlgitud veelgi: Ljudmila Raudtitsi vahendusel on ilmunud „Sinu koidik“ ja „Tsüklon“.
Nagu teisedki mainitud ukraina kirjanduse eestindajad, tõlkis ka Ljudmila Raudtits otse ukraina keelest. Peale Hontšari teoste on ta eestindanud Juri Janovski (1902–1954) romaanid „Ratsanikud“ ja „Laevameister“. Janovski esindab nn mahalastud taassünni põlvkonda. Uusromantismi laadis kirjutatud „Ratsanikud“ koosneb samuti novellidest. Ukraina kodusõja sündmuste ja rahuliku maaelu kirjelduste vaheldumisega näitlikustatakse loomist ja hävitamist.
Mahalastud taassünd
Eesti lugeja vajab ilmselt lühikest selgitust, mida peetakse ukraina kirjanduses silmas väljendi „mahalastud taassünd“ all. Nimetus on üsna üheselt mõistetav: jutt käib uuest kirjandus- ja kunstipõlvkonnast, kes asus tegudele 1920. aastatel ning kes lasti 1930. aastate lõpus maha. Enamik neist tapeti 1937. aastal, nende ühishauad leiti hiljem Sandarmohi külas.
„Taassünd“ kõlab lootusrikkalt – ja toona usutigi, et nüüd sünnib vaba ukraina kunst, millele on antud lõpuks tingimused hingata ja edendada. „Ukraina kunst“ hõlmab mitut tähendust: see on kunst, mis on loodud Ukraina alal, mille põhikeel on ukraina keel, mis räägib ukraina kommetest ja ajaloost, mis kasutab ukraina rahvakultuuri motiive jne.
Tundes end vabana kokkuvarisenud Vene impeeriumi mõjust ja keeldudest, toetasid toonased ukraina kirjanikud kogu hingest vaba kunsti. Igaüks sai valida ise, kuidas ta kirjutab, kas riimilist luulet või vabavärssi, kas loob visuaalseid poeese või kasutab sonetivormi. Nad eksperimenteerisid palju, jälgides n-ö lääne moodi, tundsid sümbolismi ja avangardismi mõtteviisi, ületasid piire kunstiliikide vahel, õppisid keeli ja tõlkisid. Mõhajl Semenko eestvedamisel kogus hoogu futurism.
Proosas domineerisid lühivormid, kuid esile kerkisid ka sellised romanistid nagu juba mainitud Juri Janovski. Tähtsaim on see, et nad mõtlesid iseseisvalt. Nad olid küll mässajad, kuid uskusid siiralt oma aadetesse. Mõned nimed: Mõhajl Semenko, Pavlo Tõtšõna, Juri Janovski, Mõkola Hvõljovõi, Mõkola Kuliš, Natalija Livõtska-Holodna ja veel paljud, kelle nimedega võiks täita terve artikli.
Sel ajal arenes Ukraina NSVs mitu kirjanduskoolkonda, millest tegusaimad asusid Kiievis ja Harkivis. Viimases ehitati isegi nn Sõna maja (будинок „Слово“). Nimi viitab ilmselt sellele, et see ehitati kirjanike kooperatiivi raha eest ja kirjanike jaoks. Pealtvaates on majal ka slaavi S-tähe kuju. Taassünniautorid asusid majja elama 1930. aastatel. Sealsamas võeti nad hiljem ka kinni, piinati ja lasti maha. Hiljuti hakati majas tegema remonti: tapeedi ja vanade krohvikihtide alt avastasid elanikud juhtmekimbud, mida tõenäoliselt oli kasutatud pealtkuulamiseks … 2022. aastal maja tabanud Vene pomm tundub isegi „loogiline“: hävitada püütaksegi ju nii vaba sõna kui ka Sõna, millest sai peaaegu sada aastat tagasi ukraina kunstikülluse ja vabaduse sümbol. Aga me ehitame selle taas üles.
Eesti kontekstis on taassünnipõlvkonnale hingelähedased siurulased või Noor-Eesti autorid, kes kirjutasid nii, nagu pole varem kirjutatud, uuel viisil, uutest teemadest. Nii nagu mõni siurulane jõudis Rootsi, põgenesid mõned selle ajastu ukraina autorid Euroopasse. Need, kes lahkusid kodumaalt 1920. aastatel, moodustasid Praha koolkonna. Need, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal, lõid Saksamaa Fürthi linnas Ukraina Kunsti Liikumise. Selle liikumise abreviatuur ukraina keeles on MYR (Мистецький український рух) ehk MÜÜR, mis on ühtlasi sümboolne.
Iseseisva Ukraina ajal alates 1990. aastate algusest on ilmunud mitu mahalastud taassünni antoloogiat, vähem ja rohkem ununenud autorite nimedega. Nautisime neid kogusid vaiksetel, pisut nohiklikel pidudel ülikooli ühiselamus ja proovisime nalja pärast luuletuste abil oma tulevikku ennustada.
Ukraina kultuuri kese on ukraina keel
Miks on ukraina keel Ukrainas tähtis? Lisaks kõigile tõenäolistele argumentidele näitab see ka ühtsus- ja ühtekuuluvustunnet Ukraina aladel, kus kunagi polnud pikalt oma iseseisvat riiki, vaid elas rahvas, arenes rahva keel ja kultuur. Meie rahvustunne säilis paljuski tänu suulisele kultuurile – lauludele, rahvakalendri pühadele ja keelele, mida räägiti kodus. Selle peale kasvas alates XVIII lõpust uus kultuurikiht – kirjalik ukrainakeelne ukraina kultuur.
Kõjivis2 seisab alates XI sajandist Sofia katedraal, kus tegutsesid kunagi Ukraina ala esimene raamatukogu ja kool. Katedraali maeti omal ajal Kõjivi vürste ning selle müüridel on säilinud väga varajased grafitid. Enamik Sofia müüridelt leitud 7500 grafitist on kirjutatud vanas kirikuslaavi keeles, kuid mõned juhtuvad olema kõnekeeles – uurijate hinnangul on tegu näidetega iidsest ukraina keelest, mis oli kasutuses Ukraina vürstiriigis.
Sellepärast peetaksegi nii oluliseks esimesi ukrainakeelseid raamatuid, tekste ja lavastusi. Esimene kutseline ukraina näitetrupp alustas tegevust 1882. aastal Korüfeede teatris Kropõvnõtski linnas. Esimene näidend, mille lavastamiseks saadi Vene impeeriumi valitsuse nõusolek, oli Tarass Ševtšenko „Nazar Stodolja“. See oli meie rahva ärkamisaeg, mil kirjutati ja lavastati meie enda n-ö koduses keeles. Puhas rõõm, mis ei kestnud kaua.
Alates Vene-Ukraina sõja algusest ehk 2014. aastast pööratakse ukraina nüüdiskirjandusele teistes kultuuriruumides rohkem tähelepanu. Suur osa sellest on sõjateemaline või on selle loojaks sõjaväelased. Meie võitlejate hulgas on igasuguse taustaga suurepäraseid inimesi – need, kellele kirjutamine oli osa ametist, ning need, kes on hakanud kirjutama üleelatu tõttu. Keda küll tänada selle uue autorite põlvkonna eest?
Mõned uue põlvkonna andekate autorite raamatud on saadaval ka eesti keeles: Ljubov Jakõmtšuki luulekogu „Donbassi aprikoosid“ (tlk Mathura), Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik“ (tlk Carolina Pihelgas), Sergei Loiko „Lennujaam“ (tlk Jüri Ojamaa), Andrei Kurkovi „Hallid mesilased“ (tlk Mait Eelrand), Andrei Kurkovi„Ukraina päevik“ (tlk Ivika Arumäe) ning Larõssa Denõssenko lasteraamat „Maia ja sõbrad“ (tlk Ilona Martson). Äsja ilmus veel üks lasteraamat: Romana Romanõšõni ja Andri Lessivi „Sõda, mis muutis Rondot“ (tlk Ilona Martson).
Mitmes väljaandes on avaldatud läbilõikeid ukraina nüüdisluulest. Esimene oli arvatavasti Eda Ahi „Ukraina vihik“ aastal 2018 (Värske Rõhk, nr 56). Aasta pärast järgnes Maarja Kangro tõlkeluulekogumik „Varietee“, kuhu sattusid ka ukraina tekstid. 2022. aasta märtsi- ja maikuu Vikerkaares ning märtsikuu Loomingus leidub ukraina autorite bukett, samuti teiste autorite Ukrainale pühendatud tekste. Värskeimat ukraina luulet saab lugeda Anna Verschiku tõlkes tema Facebooki-lehelt. Ei saa öelda, et tõlgitakse palju, sest head kirjandust, eriti luulet, pole kunagi palju. Siiski on Ljubov Jakõmtšuki, Katerõna Babkina, Oleh Kotsarevi, Julia Musakovska, Ostap Slõvõnski, Ija Kiva, Alex Averbuhi ja teiste luuletused eesti keeles leitavad. Kas ukraina nüüdiskirjandus on naise nägu? Ei oska öelda. Kindlasti on aga nimetatute puhul tegu noorte autoritega, uudse kirjanduse eestvedajatega.
Elevust valmistab teadmine, et mõned ukraina raamatute tõlked on praegu valmimas ning lähiajal jõuavad eesti lugejateni. Nõukogude Liidu ajal tõlgiti ukraina kirjandust üsna palju, 1960. aastatel ilmus kuni 15 tõlkeraamatut aastas.3 Kas me jõuame kunagi taas niikaugele?
Eesti keelde kõige tõlgitumad ukraina autorid on Tarass Ševtšenko ja Mõkola Gogol, keda tuntakse pigem Nikolai Gogoli nime all. Gogol oli ukraina päritolu, kuid kirjutas oma elukoha tõttu vene keeles. Väitlus, kellele kuulub Gogol, on minu meelest mõttetu. Gogoli looming peegeldab tihti ukraina olusid ja kombeid, ta tekstid on emotsioone tulvil – kõik see väljendab ta ukraina iseloomu. Enamik ta teoseid on tõlgitud eesti keelde. „Surnud hingi“ mängiti Linnateatris 66 korda (viimane etendus oli alles 2018. aastal), „Sineli“ esietendus oli tänavu aprillis Noorsooteatris ning „Revident“ jõuab lavale oktoobris Linnateatris.
Ukraina kirjandus on palju lähemal, kui võib tunduda. See elab ja sugugi mitte ainult kirjaliku teksti vormis. Kui teil on soovi kuulata, kuivõrd kaunilt kõlab ukraina keel, külastage veebisaiti lyrikline.org, kust leiab nii salvestusi kui ka tõlkeid.
Samuti soovitan sirvida Ukraina kirjastuste saite ning imestada-uudistada, missuguseid lugema ahvatlevaid raamatuid kirjastatakse Ukrainas. Eriti lasteraamatuid. Mõned nimed: Ababahalamaha, Chorni vivci, StaryLev, Agrafka.
Olen ühes intervjuus öelnud, et meie võitleme, aga nemad sõdivad. See mõte libises üle huulte juhuslikult, jutu käigus. Aga me kõik võitlemegi, nagu oleme võidelnud sada ja veel rohkem aastat tagasi. Praegu tundub, et oleme üks suur elusolend, kel on üks hiiglaslik süda. „Mul südames on see, mis ei sure.“4 Nii nagu on öeldud ajakirjanike kohta, tahan, et ka meie kirjanikud elaksid oma loomuliku surmani – et me saaksime lugeda Ukraina raamatukogus ukraina raamatuid, et ka nende raamatute autorid saaksid seda teha ning et kirjanike ainus relv oleks sõna.
1 Parafraseeritud rida fs-i luuletusest kogust „100% fs“ (2012).
2 Kiiev, vt http://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=473
3 Oleg Samorodni andmed raamatus „See magus sõna vabadus“ (tlk Mait Eelrand, 2018).
Varasemad läbisõidud Tõrvast vanavanemate kodukohta ei võimaldanud linnaga lähemat tutvust teha. Hingelähedaseks sai pigilinnaks kutsutu alates ühest meeldejäävast sündmusest, aga siis juba kogu järgnevaks eluks. See toimus 2000. aasta 10. juuni keskhommikul. Valgast autoga Tõrva sisenedes nägime: kiriku uks on pärani. Peatusime, astusime uudistades sisse. Laval Estonia tiibklaverit nähes küsis Maie kõrval toimetavalt tõsise ilmega mehelt: „Kas mängida tohib?“ Vastus tuli nagu ehk tõrjuvaltki: „Eks mängige, kui oskate!“ Olime just naasnud Valga muusikakoolist Maie ja Malle klaveriduode kontserdilt. Õed istusid klaveri taha ja mängisid mõnuga neljal käel palu Schubertilt, Mozartilt. Mehe üllatus oli siiras, läks elavaks vestluseks ja nüüd oli meie kord üllatuda, kui selgus, et see pikakasvuline, koduselt lihtsa olemisega avatud meelega inimene on kammersaali juhataja, kes tundis huvi, kust kandist me pärit oleme. Kui selgus, et vanemate poolt Helme kihelkonnast, arenes pikem vestlus, sealsamas haakusid maailmavaated, selgusid ühised aated, tekkis koostöösoov ja sõlmus sõprus.
Sündisid julged mõtted ja juba kahe kuu pärast, 10. augustil, toimus kammersaali tornis Reinu fotonäituse „Koidutaevas“ ja kivinäituse „Eestimaa kivistel randadel“ avamine klaverimuusika saatel. Tänaseks küll pisut raugenud hooga on ühised ettevõtmised Tõrva kammersaaliga kestnud üle kahe aastakümne. On hea iga kord taas Tõrvas kohtudes tagasi vaadata ja edasi mõelda, tundes selgesti, et minevik ei ole veel möödas, aga tulevik on ammu alanud.
Maastikud
Linn paikneb maalilises looduses loogelise Õhne jõe järsuveerulise laia lammiga oru ja Pokardi oja Tikste sälkoru ühinemiskohal kahe ovaalse kaussjärve – Vanamõisa ja Riiska – vahetus naabruses. Südalinna muudab kaunimaks paisutatud Veskijärv jõel. Tõrva on oluliselt suurem hoonestatud linnaruumist, hõlmates ka lähiümbruse metsamaastiku. Linnasüdames on säilinud maakivist muistne kõrtsihoone, kõrval uuendatud bussijaam ja linna keskväljak, kus sel suvel seisavad Ukraina-teemalised liivaskulptuurid, ja maanteeristis Ukraina president Volodomõr Zelenskõi väärikas kuju.
Jalutuskäikudel üle kaarsilla üles metsasele Tantsumäele, muistsele linnusele või veekogude ääres ehk Pokardi oja sälkoru kaldapealsel tõded heldimusega: kui rikkad oleme kauni looduse poolest! Järjest avanevad uued lummavad vaated ümbrusele. Meil on olnud võimalus osaleda kammersaali loodusnädalatel ka linna ümbritsevatesse metsadesse, rabadesse, soodesse, koobastega liivakivi paljanditesse, Helme kihelkonna tuntud inimestega seotud paikadesse korraldatud missioonitundest kantud matkadel. Need Ilmar Kõveriku ettevõtmised on suuresti kujundanud osalejais ühistunnet kodukandiga, tugevdanud soovi, et Tõrva puhkemaastikesse ka majandustegevuses loodushoidlikult suhtutaks. Kahjuks Keisrepalu künklikku põlismetsamaastikku ei õnnestunud linnaelanike suureks meelehärmiks RMK „metsauuendusest“ päästa.
Kultuuripäevade hingeminevateks sündmusteks on olnud „Ööserenaadid“ – hilisõhtused temaatilised romantilised kontserdid kammersaalis.
Juured
Tõrva lähedal on meie juured sügavalt mullas, vanaisad puhkavad Helme kalmistul. Maie isa oli Koorküla valla algkooli poiss Karl Muhk, Reinu vanaisa Egeri järveäärse talu ärksameelne ja edukas peremees, ajalehtedele kaastöö tegija, läti-, saksa- ja venekeelse kultuuri vahendaja, seltsielu korraldaja Jaan Lammas.
Ju see oli saatuse poolt määratud, et me kokku saime ja jäime. Küllap meiegi ühisosa tunnetamises on olnud suur roll iga-aastastel loodus- ja kultuurifestivalidel „Las jääda ükski mets“. Nende kultuuripäevade hingeminevateks sündmusteks on olnud Maie ja Ilmari ühismõttest sündinud „Ööserenaadid“ – hilisõhtused temaatilised romantilised kontserdid kammersaalis, kust kontserdi lõppedes heldinult hämarasse suveöösse astudes leiad end korraga kui muinasjutus: ümber kirikuhoone ja teepalistuses linnasüdameni leekivate küünalde valgus – Ilmari soov ja tema vaimu vajadus inimhingele maksimaalne elamus anda.
Tõrva vaimu oluliseks hinge harivaks üritustesarjaks on läbi aastate toimunud loovate isiksuste elu ja tööd tutvustavad, nende väge ja mõju avavad meenutused: „Juured – tuntud inimesi Helme kihelkonnast“. Esimese kümne aasta juurte-ürituste kronoloogiast on raamatki koostatud. Ürituste videojäädvustused kodukandi inimeste lugudest on tänuväärselt täiendanud Eesti kirjandusmuuseumi arhiivi Tartus (üle 200 kasseti!). Need on vaieldamatult väikelinna aegumatud teod.
Nende sündmuste vaimseks keskuseks on seesama Valga maantee ääres kõrgendikul paiknev maakivist ja roostepunastest tellistest laotud kivihoone – kirik-kammersaal, sõjas purunenud ja 1980. aastatel kultuurikeskuseks üles ehitatud õigeusu kirik, mida entusiastlikult juhib ajaloo- ja kodu-uurimishuviline Ilmar Kõverik. Tõrva vaimul on ka väärikad rahvuskultuurilised juured: toimus ju siin Köstrimäel, kohaliku köstri Erlemanni juures kihelkonnakoolis 6. juulil 1870 eesti rahvusliku liikumise suurkujude Johann Voldemar Jannseni, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda jt nõupidamine. Viimane pidas just siin oma tuntud isamaalise kõne „Meie koolitatud ja haritud meestest“.
Raba
Tõrva lähiümbrusele on iseloomulik ka rabamaastik. Ühel suveöisel rabajalavalsiks ristitud retkel sai turbaseina ees rahvale öeldud: rappaminekon rahvalikus mõttes viltuminek, eksiteele sattumine vastu tahtmist, aga rappa – siia, looduse vaikuse ja rahu riiki tulemine omatahtsi on teadlik eemaldumine tehisilma askeldamisest. Teame: kõik suured hädad tulevad suurlinnadest …Vajame ju kõik suurte keskuste väsitavast sagimisest eemalolekut, metsa minekut, mida Valdur Mikita mõtestab meie keele ja meele püsimise alusjõuna, esivanemate vaimse väena ning mis laseb meil ühiskonna kiiretes muutustes kindlamalt iseendaks jääda. Siia rabarahusse tuleme oma hingedele nii vajalikku helisevat vaikust kuulama, soovides, et hing saaks hingega kõnelda otseühenduses. Ei ole küll ässitaja, aga seda ma ütlen: tõeline tarkus on tunnetes, sõnastamatutes mõtetes, selles saladuslikus pooles inimvaimust, mille teine, mõistuslik pool – teadmised – on praeguseks internetis pilve riputatud ja koolitatuile kõikjal kättesaadavad. Oleme ikka jälle kogenud, et kunstiline tunnetus jõuab tõeotsingutes pärale pisut enne faktipõhise juurdlemise tulemust.
Nii on meile Tõrva hingelähedaseks teinud tema kaunis loodus ja see loodusega harmooniliselt haakuv kõrgkultuuri kandev mahe vaimsus.
Maikuus toimus järjekorras juba neljas seminar, mille käigus vaeti loomade rolle ajaloos ja kultuuris.1 Seega võib öelda, et loomaseminaridest on kujunenud traditsioon. Teisalt on aga endiselt tegu võrdlemisi uudse uurimisvaldkonnaga, vähemalt Eestis ja teistes Baltimaades. Siinsete loomauuringute eestvedajateks on kujunenud vanematele ajalooperioodidele, eriti keskajale spetsialiseerunud ajaloolased ja kunstiajaloolased, kes püüavad seni valdavalt inimkeskset ajalookirjutust vormida mitmetahulisemaks ja -liigilisemaks (multispecies history).
Loomauuringud meil ja mujal
Eesti medievistikas sai loomade ja loomakujutiste uurimine alguse 1990. aastate keskpaigas ja hoogustus uuel aastatuhandel, ent ligi paarikümneks aastaks jäi see üksikute (kunsti)ajaloolaste ettevõtmiseks. 1990. aastaid võib lugeda ka siinse zooarheoloogia tekkeajaks. Idee kutsuda eri distsipliinide esindajad kokku ja arutleda loomadega seotud teemade üle teostus 2016. aasta kevadel, kui Tallinna ülikooli (TLÜ) keskaja keskus ja keskkonnaajaloo keskus (KAJAK) korraldasid esimese loomaseminari.2
Kus võrsus seminari idee? Tegu on üleilmse populaarse uurimisteemaga, mis on viimastel aastakümnetel kanda kinnitanud esmajoones Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Inimeste ja loomade kooseksisteerimist, loomade ajaloolisi kasutusviise ning nende tähendust inimvaimu maailmas on käsitletud nii teaduspublikatsioonides kui ka arvukatel näitustel. Üheks silmapaistvaks väljaandeks kujunes 2007. aastal ilmunud kuueköiteline mitmedistsipliiniline koguteos „Loomade kultuuriajalugu“ („A Cultural History of Animals“, London, New York), mille peatoimetaja Linda Kalofi sulest on ilmunud teisigi kaalukaid uurimusi.
Teiseks inspiratsiooni allikaks olid igal aastal Leedsis toimuval rahvusvahelisel keskaja-uuringute konverentsil (International Medieval Congress, IMC) aset leidvad loomasessioonid ja ümarlaud, mida on paarkümmend aastat korraldanud Kesk-Euroopa ülikooli (CEU) professorid Gerhard Jaritz ja Alice Choyke, kelle eestvedamisel sündis ka võrgustik MAD (Medieval Animal Data Network). Leedsi ümarlauas keskendutakse igal aastal kindlale loomale, seni on vaatluse all olnud kass, karu, siga, delfiin, ahv, jänes ja teised. Enamasti osalevad ümarlauas mitme teadusharu esindajad, sealhulgas ajaloolane, zooarheoloog ja kunstiajaloolane, kes annavad ülevaate vastava looma ladina- ja ingliskeelse nimetuse etümoloogiast, looma rollist ajaloos, loomaluudest ja neist valmistatud esemeist ning looma kujutistest ja sümboolsest tähendusest kunstis. Igasuvine Leedsi ümarlaud on alati osutunud äärmiselt menukaks ja rahvarohkeks. Kuna Kesk-Euroopa ülikooli kasvandike seas on ka mitu siinset medievisti, näiteks Juhan Kreem, Anneli Randla ja Anu Mänd, ning konverentsil osalenute seas teisigi Eesti kolleege, sündis idee korraldada midagi selletaolist ka Eestis.
Siiski eristab Tallinna ja Leedsi seminari kaks põhimõttelist erinevust. Siinse uurijaskonna vähesuse tõttu ei ole otstarbekas keskenduda üksnes keskajale, vaid käsitleda loomateemasid alates muinasajast kuni tänapäevani. Teiseks ei ole mõistlik võtta vaatluse alla üht kindlat looma, vaid anda esinejatele vabadus valida endale südamelähedane uurimisteema.
Kolm esimest loomaseminari toimusid aastatel 2016–2018. Kolmas neist ei olnud küll mõeldud avalikkusele, vaid kujutas endast kitsa ringi arutelu, mille käigus pandi paika tulevase ingliskeelse kogumiku kontseptsioon ja struktuur.3
Kolm näitust loomadest
Seminarid olid andnud kinnitust teadmisele, et loomade ajalugu puudutavad teemad on Eestis ja teisteski Baltimaades aktuaalsed ja lähevad korda paljudele. Seetõttu sündis lausa kolmes Tallinna muuseumis idee korraldada loomateemaline näitus. Kõige esimesena, 2020. aasta septembris, avati Kadrioru kunstimuuseumis Eesti, Läti, Soome ja Vene kogudele tuginev „Alati meie kõrval: Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“.4 Ehkki ajaliselt langes see kokku COVID-19 pandeemia teise laine algusega, mis ei jätnud mõju avaldamata ka ekspositsioonile, osutusid näitus ja sellega kaasnenud kaks loengusarja väga populaarseks. Kui enne näitust oli muuseumitöötajate hulgas leidunud neidki, kes olid püüdnud ideed maha laita, pidades loomateemat labaseks ja Kadrioru lossi peakorruse uhketesse saalidesse ebasobivaks, siis pärast näituse avamist nurinat enam ei kostnud. Kui 2021. aasta alguskuudel lisandusid „Linnaloom: lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos“ Tallinna linnamuuseumi Kiek in de Köki tornis ning „Koopast kaissu: inimese ja koera lugu“ Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis, võis rääkida juba loomanäituste buumist.5
Kuna kolme näituse tegijad puutusid omavahel tihedalt kokku, sündis mõte korraldada üheskoos ka järgmine loomaseminar, et ekspositsioonis käsitletud või neist inspireeritud teemasid süvitsi lahata. Paraku tuli 2021. aasta kevadesse plaanitud seminari aasta võrra edasi lükata, põhjuseks mõistagi pandeemia, mis ei näidanud vaibumise märke.
Mida räägivad allikad?
Nii toimuski kauaoodatud seminar alles 2022. aasta mais, korraldajateks Pia Ehasalu Tallinna linnamuuseumist, Krista Sarv Eesti ajaloomuuseumist ja Anu Mänd TLÜ keskaja keskusest. Vahepealse aastaga oli jõudnud muutuda ka seminari kontseptsioon. Kuigi ettekannete seas oli selliseidki, mis olid otseselt või kaudselt seotud kolme näitusega, keskenduti eeskätt siiski eri liiki allikatele – kirjalikele, visuaalsetele ja materiaalsetele, küsides, mida on nende põhjal võimalik loomade kohta teada saada ja kuidas neid allikaid kriitiliselt tõlgendada. Vastavalt sellele jagunesid ettekanded kolmeks teemaplokiks. Alustati arheoloogilise leiumaterjaliga. Krista Sarv andis avaettekandes „Pulli koer ja tema aeg“ ülevaate sellest, kust on päevavalgele tulnud Euroopa ja Aasia vanimad koerajäänused, allikatele – kirjalikele, visuaalsetele ja materiaalsetele –, osutades ja küsides, mida on nende põhjal võimalik loomade kohta teada saada ja kuidas neid allikaid kriitiliselt tõlgendada; kust esimesed koerad võisid Eesti aladele jõuda ning kuidas Pulli asulast leitud purihamba ja üldiste teadmiste abil rekonstrueeriti koera välimus, võttes arvesse geneetikat, keskkonda ja eluviisi. Liina Maldre kõneles Tallinna arheoloogilisest loomaleidudest. Loomaluud sattusid keskaegse linna jäätmekastidesse kolmel moel: toidujäätmetena, luutöötlejatest käsitööliste tegevuse tagajärjel ja sinna visatud korjustega. Ootuspäraselt domineerivad leiumaterjali seas veiseluud (üle 50%), järgnevad lammas ja siga, ent esineb ka metsloomi ja -linde. Loomaluude põhjal on võimalik välja selgitada näiteks söögiks tarvitatud loomade suurus, sugu ja tapavanus, aga ka vigastused ja haigused. See, kes mida sõi, olenes keskajal mitte üksnes rahakoti paksusest, vaid mõistagi ka seisusest ja kirikukalendri ettekirjutustest. Küllike Tint tutvustas Tallinna linnamuuseumi arheoloogiakogu luust esemeid. Küllap oli paljudele üllatuseks, et selles kogus on luuleide üle 27 000, suurem osa neist kesk- ja varauusajast. Tallinna dominiiklaste ja linna lähedale rajatud Pirita kloostrist on leitud hulganisti luust helmeid, nööpe ja muid pisiesemeid. Kui need on valdavalt veise toruluudest, siis vanalinnast on välja kaevatud ka eksootilist kraami, näiteks morsakihvast ja elevandi võhast kammid. Praegu on muuseumi arheoloogiakogu n-ö külmutatud olekus, s.t uusi leide esialgu juurde ei võeta.
Teises teemaplokis käsitleti arhiiviallikates leiduvat informatsiooni. Inna Jürjo, kes on Eesti tuntuim spetsialist keskaegse söömis- ja joomiskultuuri alal, pidas ettekande metsloomadest ja -lindudest kesk- ja varauusaegse tallinlase toidulaual. Triin Köönström kõneles loomapidamisest varauusaegses Tallinnas, küsides, kui palju ja missuguseid loomi rootsiaegses linnas peeti, kus neid hoiti ja kus karjatati, kuidas linnavõimud loomapidamist ning avaliku ruumi heakorda reguleerisid ja kas XVII sajandi Tallinn oli samasugune loomi täis „küla“ nagu XIX sajandi linn.
Kolmas ja viimane teemaplokk oli pühendatud visuaalkultuurile. Arheoloogiale spetsialiseerunud Tuuli Kurisoo käsitles muinasaja lõpust pärinevaid loomakujulisi ehteleide, nende kasutusviise ja tõlgendusvõimalusi. Anu Mänd arutles, miks on lohe üks levinumaid loomi siinses keskaja kunstis, kust ammutas keskaja inimene lohede kohta teadmisi ning milliseid häid või halbu sõnumeid need fantaasiaküllased elukad edastasid. Anu Allikvee ettekanne „Kuidas kass sülle sai? Kasside kujutamisest 17.–19. sajandi kunstis“ väljus Eesti piiridest, käsitledes inimese suhtumist kassi ja mitme sajandi jagu kestnud eelarvamusi. Nõiaprotsesside aegsetest kahtlustustest ja hirmudest saadi XVIII sajandil üle, valgustusaja inimese kasvatuse hulka kuulus empaatia arendamine loomade ja kogu looduse vastu, ning järjest sagedamini jõudsid maalidele kas pea- või kõrvaltegelastena ka armastatud ja hoitud lemmikloomad. Kõige kassirohkemaks pildiks XIX sajandil on tõenäoliselt Carl Kahleri jäädvustatud 42 lemmikut, kes kuulusid ühele Ameerika ekstsentrilisele daamile, miljardär Kate Birdsall Johnsonile. Maali pealkiri „Minu naise armukesed“ olevat sündinud daami abikaasa humoorikast kommentaarist.
Otsus tuua loomaseminar ülikooli seinte vahelt vanalinna ja kutsuda kuulama kultuurihuviline publik, hoides samal ajal kõrget teaduslikku taset, õigustas end igati. Ehkki samal päeval toimus Tallinnas rohkelt konkureerivaid sündmusi, külastas seminari ligi poolsada inimest, rohkem kui varasematel kordadel. Kui veel kuus aastat tagasi oli põhjust küsida: loomad ajaloos – kus nad on?, siis nüüdseks pole enam tegu üksikute entusiastide meelisteemaga, vaid loomad – nii tegelikkuses kui ka fantaasiamaailmast – on hõivanud kindla koha paljude siinsete ajaloolaste, kunstiajaloolaste ja arheoloogide uurimishuvide seas.
1 Seminar „Loomad ajaloos ja kultuuris“ 14. mail Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis.
2 Linda Kaljundi, Ulrike Plath, Kadri Tüür, Kaarel Vanamölder. Loomad ajaloos. Kus nad on? – Sirp 6. V 2016. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomad-ajaloos/
3 Kogumik „Baltic Human-Animal Histories“ ilmub loodetavasti 2023. aastal Peter Langi kirjastuses, toimetajad Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath ja Kadri Tüür.
4 Kadrioru kunstimuuseumi näitus „Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“. https://kadriorumuuseum.ekm.ee/syndmus/alati-meie-korval-kassid-ja-koerad-16-19-sajandi-kunstis/
5 Mõlemad näitused on seni avatud, vt nende kohta:
Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi näitus „Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos“ on avatud kuni 2022. aasta lõpuni ja „Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu“ ajaloomuusemis Maarjamäe lossis on avatud kuni 4. IX.
KATJA NOVAK, tõlkija, Ukraina Kultuurikeskuse kirjandusprojektide kuraator, Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist ja Tartu Ülikooli magistrant
Katja Novak
Ukraina sõjapõgenikega Eestis ei seostu küll esimesena sõnad „kohanemine“ ega „ilu“. Kõik siia saabunud inimesed on eri taustaga. Kohe alguses leppisime ühe sõbraga kokku, et kutsume neid pigem ніженці ehk „õrnukesed“, mitte біженці ehk „põgenikud“. See teema on liiga tundlik nii rääkimiseks kui ka vaikimiseks.
Praeguseks oleme harjunud üheskoos elama ja tegutsema, nutmisest ja kaasatundmisest bussi tellimiseni. Ukraina Kultuurikeskuses oli meil kõigil esimesest päevast selge, kes mida teeb. Meid vapustas see, kui palju abi on tulnud. Veebruaris ja märtsis oli kirju nii palju, et ühe meeskonnaliikme ülesanne oli lihtsalt neile vastata. Keskuse värav oli kogu aeg lahti. Abipakkumised ulatusid n-ö seinast seina: keegi pakkus oma vaba aega, oma korterit või maja Türil, kontserti või eesti keele tunde. Anatoli Ljutjuki lapselaps ostis kogu oma saja euro eest ukraina võitlejatele konserve. Üks vanem proua küsis mult, kas on palju temaealisi ukraina naisi, kes tunnevad ennast üksinda – ta võib nendega jalutama minna. Minu valdkond oli tõlketöö, toetusüritused ja raamatud ukraina lastele. Kas ma olen teinud piisavalt palju? Mõni meie keskuse liikmetest sai alles nüüd kaks päeva puhata.
Aga veel on Narva vabatahtlikud – Jekaterina Romanova, Marina Koreškova, Allan Kaldoja, Aleksandr Fuks ja paljud teised, nagu Mariupoli Sõbrad ja Aleksandra Averjanova, nagu Polina Oskolskaja Tartust. Narvas on nüüdseks loodud sõjapõgenike infopunkt aadressil Vaksali 19. Aga Narva vajab abi. Narva vabatahtlikud kohtuvad Ukraina kodanikega esimesena, enne kui põgenikud jõuavad Tallinna või mujale Euroopasse viiva bussi peale. Mingit kohanemist siin ei ole, ainult liikuvad pildid päevast päeva ja inimeste vaev. Igaüks saab valida endale sobiva aitamisviisi – kas aidata otse või aidata aitajaid. Aitüma! Tänutunne on sõnast suurem, kuid siiski – aitäh teile!
