biokütus

BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“), autor, lavastaja ja etendaja Olive Bieringa, lavastaja ja etendaja Otto Ramstad. Etendajad Eline Selgis, Daniel Persson, Helina Karvak, Joanna Kalm, Laura Kvelstein, Nele Suisalu ja Uma Ramstad. Esietendus 25. V Merimetsa kaitsealal.

Rahvusvahelise lavastajate duo BodyCartography Project (Olive Bieringa ja Otto Ramstad) loodud ning maikuus Merimetsas ja Stroomi rannas nii eesti kui ka välismaa tantsijate etendatud kohaspetsiifilises lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema. Teosena, mis on pigem rännak või jalutuskäik kui lavastus, suunaski see publiku ümbritsevaga otsesuhtesse: julgustati ise avastama ja looduses imet märkama ning anti mõjus ja keskkonnakriisidele mõtlema panev elamuslik etendus.

Passiivse vaatamise asemel rändajana pärani silmi, empaatiaga ja looduse iseolemist arvestavalt keskkonda sukeldumine tõi meelde lapsepõlve, kui samamoodi täie kohalolu ja tähelepanuga looduses käisin ja seda uudistasin. Tundus, et seekord oli elamus võrdeline sellega, kuivõrd lähedale publik laskis toimuval endale tulla ning kuivõrd sügavale rännaku koesse suutis siseneda ja lõdvestuda. Lavastuse tegijad on loonud pasliku struktuuri, et saada kujutluse toel ja ümbritsevat jälgides osa linnuhäältest, krabinatest, sambliku tekstuurist, taimede õielõhnast. Ollakse kohal: on ainult praegune, päriselt aistitav mitmemõõtmeline maailm, kus ei ole kohta ekraanidel ja vahendatusel. Keset võsa ja mööda samblasse tallatud radu joostakse etendaja justkui paani järel otse suveöö unenäkku.

Keskkonnahoiu ja ökokriisi teadvustamine on selles lavastuses leidnud siinsel tantsumaastikul küllaltki eksperimentaalsena mõjuva vormi, mis eristab seda lavastust enamikust viimastel aastatel välja tulnud töödest. Kohaspetsiifilisus ei ole seekord pelgalt dekoratsiooni või efektitsemise teenistuses: paik võimendab teemat ning lavastuses annab tooni inimeste vahetu, kuigi etendajate suunatud looduskogemus. Kogu tegevus on pigem kaasav ja praktiline kui distantsilt näitlikustav.

Lavastus jääb oma intiimse tonaalsuse ja isiklikkusega meelde. Intiimsus avaldub etendaja ja vaataja suhtes, selles, kuidas publik juhitakse tundlikult ja austavalt Merimetsa maastiku, liikide ja loodusega suhestuma ja suhtlema. Teisalt aga taolise looduskogemuse intiimsusena, kus publikut suunatakse loodust kogema aktiivselt, ent väga isiklikult.

Näiteks minul palus etendaja Stroomi rannas kasvavale puule, mille peal olime istet võtnud ning mille vormi oma kehaga tajunud, sõnumi jätta. Sõnumi isiklikkus – mina jätan puule omaenda kui tahes emotsionaalse või privaatse sõnumi – osutas minu lähedusele teiste liikide ja organismidega, joonides sealjuures alla ka inimese koha ökosüsteemi sees ja keskel. Etendaja soovitas sõnumi kas nähtamatult sõrmega tüvele joonistada või puule sosistada.

Etendusel jäi mulje, et empaatiliselt ja aupaklikult suhtutakse nii publikusse (kuigi siinkohal on õigem lavastuse taotlust ja olemust arvestades öelda „kaasteelistesse“) kui ka kogu liigilisse kooslusesse ja maastikku, mis kujundas lavastuse meeleolu ja lava. Nõnda haakub see lavastus norra filosoofi Arne Naessi süvaökoloogia¹ kontseptsiooniga, mille kohaselt on kõik looduses leiduvad organismid ja liigid iseväärtuslikud ning liikide ja organismide suhted lahutamatud. See arusaam on aluseks eetikapõhisele looduskäsitusele, mille puhul nähakse kõike looduses subjektide, mitte objektidena.

Sümpaatsena mõjus, et teemale oli lähenetud eelkõige tajupõhiselt, mitte akadeemiliselt ja kontseptuaalselt. Inimene on maailmas ja looduses olemas eelkõige kehalise olendina. Oma igapäevaelus oleme küll kohati ülejäänud liikidest irdunud ning tehiskeskkonna tingimustega harjunud ja tuimestatudki, kuid meie sügav olemus on totaalne kehalisus. Me oleme üdini (!) orgaanika, täpselt nagu teised liigid, ning koosneme lõppkokkuvõttes samadest keemilistest elementidest. Lavastus rõhutab inimese lahutamatut seotust keskkonnaga ning teravdab uinunud taju just looduse aistimise ja keha ruumis paiknemise kaudu.

Nõnda kujunes lavastusest pigem taktiilne ja heliline lõhnarännak. Kogu loodus on tegelikult taies, mida imetleda ja austada. See tundus olevat lavastuse mõte, mis tuli just tajulisuse võimendamise tõttu ka lavastuslikes võtetes ja erilises aegruumis esile. Omaette mikrokosmose, avastamist tulvil paiga kureerimine näis olevat lavastuse tegijate peamine panus: nad käitusid pigem kui tantsivad giidid, mitte etendajad, ja sulandusid ka ise loomulikult keskkonda. Puulehtede varjud, päikesemustrid metsaradadel ja varesed olid olemas ka etendajaist sõltumata ning võtsidki mitut puhku pearolli.

Kõige kontseptuaalsemalt ja kureeritumalt mõjus lõpuosa, kus ökoloogilisest mõttest kantuna kirjeldati üksikasjalikult kehaga kliinilise surma ning orgaanilise lagunemine ajal toimuvaid keemilis-füüsikalisi protsesse. Surm, lagunemine ja kõdunemine on looduses kõige loomulikum, ometi pelgab surma ja vananemist kogu inimkond. Tõenäoliselt on seegi üks põhjusi, miks pole ökoloogilise katastroofi täit ulatust ja tagajärgi veel teadvustatud. Kes tahaks kujutleda, et sureb põua ja veepuuduse tõttu? Või külmub äärmusliku kliima pärast surnuks? Täpne kirjeldus lõi huvitava ja vajaliku distantsi: just detailsuse tõttu oli võimalik kujutleda oma keha lagunemist pigem loodusliku paratamatuse kui isikliku, inimliku tragöödiana.

Looduse kestmine ka pärast inimese kui liigi kadumist võiks ju praegusel ajal olla isegi pisut zen’ilikult rahustav mõte, et toime tulla ökoärevuse ja nukraks tegevate uudistega. Loodus on suurem ja vanem kui inimene.

„Aga ometi on selle puu koorealusesse õhukesse elusasse silindrisse susatud saladus. Tema rakud kuuletuvad iidsele vormelile: Püsi tasa. Oota. Miski selles ainsas ellujääjas teab, et isegi Praeguse kaljukindlat võimu on võimalik üle elada. [—] Või nagu kirjutab surnud Uniooni põetaja: Olgu kindel te hing ja rahulik ka miljoni universumi ees. Nagu puit.“²

1 Originaalis „deep ecology“ (1973).

2 Richard Powers, Ilmapuu. Tõlkinud Triin Tael. Varrak, 2021, lk 17.

Ugala teatri „Kaheteistkümnes öö“, autor William Shakespeare, tõlkijad Peeter Volkonski, Hannes Villemson ja Georg Meri, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Mari-Riin Paavo, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov, Jaana Kena jt. Esietendus 6. IV Ugala teatri suures saalis.

Kohe alustuseks tuleb öelda, et nagu kevadine teatriauhindade jagaminegi kinnitas, on Ugala teater ennast suureks mänginud. Nende tempokas ja lustlik „Kaheteistkümnes öö“ on hea täiendus viimastel aastatel mitmes Eesti teatris lavale jõudnud Shakespeare’i komöödiatele. Põnev on seegi, et üsna tihti mängitava „Suveöö unenäo“ kõrvale on tulnud mitu vähem tuntud näidendi lavastust.

Nii ka seekordne „Kaheteistkümnes öö“. Vaatasin mälu värskenduseks järele: seda ongi Eestis lavastatud üldse paar korda 1930. aastatel, paar korda 1940. aastatel, siis 1960. aastatel ja 1990. aastate alguses (viimased kaks mõlemad Rakveres) ning viimati 1998. aastal Vanemuises, kui lavastaja Finn Poulsen tõi Rootsist Uppsalast lavastuse tarbeks kohale spetsiaalse lava.

Kui tollele viimasele lavastusele heideti pisut ette, et Liina Olmaru ja Margus Jaanovits olid Viola ja Sebastianina liiga erisugused, et neid kaksikutena segi ajada, siis uuele Ugala lavastusele seda süüks panna ei saa. Maarja Mõts Viola/Cesariona ja Vallo Kirs Sebastianina näevad valgetes parukate ja roheliste kostüümidega küllalt sarnased välja, et vaataja ei takerduks sellelaadsetesse mõtisklustesse.

Kõige üldistatumalt võib öelda, et selle näidendi tuum on verbaalsete ja visuaalsete sõnumite tõlgendamine –seda tehakse muidugi oma parema arusaamise järgi. Nii juhtubki, et tekivad nii tahtlikult kui ka kogemata mitmed valetõlgendused ja nihked, millest saab meile kui vaatajale ohtra koomika allikas.

Lavaloos ei edasta sõnumeid need, kellelt need arvatakse tulevat (Malvoliole kirjutatud kirja autoriks ei ole Olivia), ning nendega eksitatakse meelega (duellistseen Cesario ja Sir Andrew vahel, kus Fabian ja Sir Toby toimivad vahemeestena). Loo keskmes ongi identiteediga eksimine ning kõik see, mis valesti tõlgendamisest tuleneb. Peale selle illustreerib lavastus ilmekalt, et armastus, mis kõrgelt ja kaugelt kuulutab (või näib kuulutavat), et on armastus, on kõike muud kui tõeline armastus. Seevastu tõeline armastus tuleb hiilivalt ja nii, et sellest isegi aru ei saa, ega küsi ka alati, kes on selle armastuse objekt.

Lavastuse tegelaskonna võib suures plaanis jaotada kaheks: kõrgemast soost valge paruka kandjad (Olivia, Orsino, Cesario ja Sebastian) ja ülejäänud. Nende esimeste hulka üritab end sokutada ka Olivia lossivalitseja Malvolio.

Parukakandjate koorekiht, Olivia (Margaret Sarv) ja Orsino (Oskar Punga) on lavastuses suuresti igavlevad aadlikud. Selgelt mängitakse välja see, et Oliviasse armumine on Orsinole poos, kõige rohkem naudib ta iseenda armunud olekut ning seda, milliseid tegevusi, žeste ja ütlemisi see kõik võimaldab. Lava tagaseinale kuvatav Olivia portree toob mõttesse teismeliste ihalused mõne välismaise staari järele, kelle plakat on toa seinale pandud. Orsino hoovkonna ülesandeks jääb püüda Orsino meelt lahutada. Lustlik on stseen hommikuvõimlemisele saabuva hommikumantlis Orsinoga, muhedaks vahepalaks on Orsino kolmekümnenda sünnipäeva tähistamine, mis tekitab seose enesekesksete, lapsikute staaridega, kes tahavad, et maailm ikka nende ümber keerleks.

Samavõrra on asendustegevusena mängitud Olivia sügav lein oma venna kaotuse pärast. Ka see näib olevat poos, millega oma aega täita, kuni mõni meeli kütkestavam tegevus peaks teele sattuma. Nagu Orsino lossis Olivia portree, on Olivia lossis seinale kuvatud surnud venna portree. Pikkamisi kaob kõik siiski kardinate poolvarju.

Meeldivam ja huvitavam tegevus saabubki uue käskjala Cesario tulekuga ning Olivia sukeldub uude mängu täiel rinnal. Tema arengukõver teeb ta meeldimispüüdelt sarnaseks Malvolioga (Aarne Soro), Olivia käitumist vürtsitab napakas esinemine Cesario seltskonnas. Erisuseks on muidugi see, et kui Malvolio lõpuks kaotab kõik, isegi parukas kukub tal peast, siis Olivia saab oma Cesario Sebastiani kujul ikkagi kätte.

Viola Cesariona sulandub väga hästi tervikusse, võib isegi öelda, et Cesario on noormehena nii usutav, et peab lausa meeles pidama, et tegemist pole meherolli valitud naisnäitlejaga (neid soovahetusrolle on seekordses lavastuses teisigi), vaid et meie ees on tragi ja ettevõtlik kangelanna, kes igasugustest siksakilistest oludest lõpuks terve nahaga välja tuleb. Siiski, üldine parukate langetamine on küll naljakas ja huvitav leid, kuid vähendab tublisti Cesario Violaks muutumise tähtsust ja tähendust.

Nagu ikka, kannab paljustki lavastuse koomilist südamikku Malvolio, kes seegi kord, kehvasti pähe pandud parukaga ja haigevõitu jalgadel komberdades, on koomiline esimesest ilmumisest peale. Helde käega on koomilisi detaile puistatud aiastseeni, kui Malvolio leiab kirja, millega ta haneks püütakse, õhutades tema enesearmastust ja edevust ning püüdu Oliviale meele järele olla. Suurepärane leid oli kirja kleepumine Malvolio kingatalla külge, mis kruvib ootust, et millal ta küll märkab, et see seal on. Ka kõik, mis toimub selles stseenis „põõsastega“, lisab tubli annuse koomikat.

Ja siis muidugi Malvolio ilmumine oma kollaste sukkade ja ristatud sukapaeltega. See stseen ei saa kuidagimoodi ebaõnnestuda, jääb ainult põnevusega oodata, kui ülepakutult on rõivastatud järjekordse lavastuse Malvolio. Seekord on kollastele sukkadele lisatud veel lillad lotendavad püksid, mida Malvolio dramaatilise liigutusega ribideni üles kehitab. Käesolevas lavastuses on selleks ajaks kostüümi vahetanud ka armunud Olivia, kes on isegi kingad jalast heitnud. Lavastuses tõmmatakse siin paralleel nende kahe „armunu“ vahele.

Koomiliste tegelaste galeriile lisavad tubli annuse pontsakas Sir Toby (Tarvo Vridolin) ja kiitsakas Sir Andrew (Rait Õunapuu), kes just paarina, esimene neist teise rumalust ja edevust ära kasutades, annavad arvukaid võimalusi mitut sorti koomilisteks detailideks ja mahlakateks dialoogideks. Narr Feste (Alden Kirss) on lahedalt lustlik, kuid mõned repliigid ning eriti laulud toovad lavastuses pinnale tasakaalustavaid nukraid allhoovusi. Loo tumedamast, varjatud poolest, annab aimu ka problemaatiline stseen, kus kinni seotud ja vangi pistetud Malvolio kallal „lustitakse“.

Nagu hea komöödia ikka, on seegi lavastus tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega. Lavastust hoiavad tempokana minimaalsed muudatused lavakujunduses, milles peamisteks elementideks on sinised merelainelised kasttasapinnad, erisugust tooni pool­läbipaistvad kardinad ja lava tagaseinale projitseeritud pildid, mis markeerivad tegevuskohta: merevaade rannas toimuvateks sündmusteks, venna portree Olivia lossi, Olivia portree Orsino lossi tähistamiseks jms.

Etendusele sõites mõtlesin hiljutisele kirjavahetusele, kus olin läti kolleegile maininud, millised Shakespeare’i lavastused on meil viimasel ajal välja tulnud ja tulemas. Tema vastuses, nii palju kui ühest e-kirjast saab midagi seesugust välja lugeda, oli selge kadeduse noot: teil seal paistab olevat tõesti Shakespeare’i plahvatus … Tõepoolest, on olnud aegu, kui aastate kaupa pole Eestis lavale jõudnud ühtegi Shakespeare’i näidendit, kuid nüüd paistab pigem erandlikuna silma see, kui mõnel aastal pole neid mitu (või karjuvalt silmatorkava erandina ühtegi). Loodetavasti inspireerivad viimase aja lavastused teisigi teatreid ja lavastajaid Shakespeare’i poole vaatama ning lavale jõuab tuntumate kõrval ka tema vähem tuntud näidendeid. Seda, et see materjal on (taas)avastamist väärt, kinnitab Ugala teatri õnnestunud lavastus.

Paide teatri „Väljak“, lavastaja Mariliis Peterson, dramaturg Mart-Matteus Kampus, kunstnik Berta Kelder. Mängivad Liisbeth Kala, Pirte Laura Lember, Elis Järvsoo, Jaan Tristan Kolberg ja Ott Kartau. Esietendus 2. VI Paide keskväljakul.

Detsembrikuiselt „Oaasi“ etenduselt lahkudes poleks osanud arvata, et võtan napi poole aasta pärast uuesti ette tee Paide teatrisse. Küll enam mitte päris sellessesamasse Paide teatrisse, kuna vahepeal on uue kunstilise juhi Mariliis Petersoni eestvedamisel asunud juuri ajama värske teatritiim. Juuni esimestel päevadel lendaski avalikkuse nägemisväljale selle koosluse esimene pääsuke.

Esietenduse eel jälitas mind ebalus. Ühelt poolt värske alguse elevus: võimalus olla millegi uue sünni juures, tavapärasest suurem teadmatus, igal juhul mitmel tasandil laetud (taas)kohtumine. Teiselt poolt kammitsetus seetõttu, kuidas eelmine täies loomingulises hoos ja vormis trupp Paides lõpetas või õigemini kohaliku omavalitsuse rahastuse äkilise vähendamisega lõpetama sunniti. Kas rääkima peaks vanast Paide teatrist ja uuest Paide teatrist? Kas uus Paide teater on Paide säästuteater?

Igal juhul alustatakse mingis mõttes sealt, kus Jan Teevet ja kompanii omadega pooleli jäid. Mäletatavasti tegeleti nelja aasta jooksul kogukonna loomise, kaasamise ja selle lugude rääkimisega, murti teatrisaalist välja, toodi kesk­väljakule aktsioon „33 kõnet“, luige­lauluks jäänud „Oaasis“ viidi publik lausa paidelaste kodudesse. Ka „Väljak“, nagu pealkiri reedab, ei jää teatrimaja seinte vahele, vaid stardib linna südamest, otse keskväljakult. Hea valik nii sisult kui ka vormilt, kuna tõstab uute tegijate stardi peale etendusele saabunute ka juhuslikult mööduva linna­rahva silme ette.

Nii eelmise kui ka uue koosseisu (esimese lavastuse põhjal) üheks meelis­teemaks on Paide identiteet. Ühelt poolt on tegemist justkui millegi väga spetsiifilisega – mida muud saakski ühe paiga eristuvate joonte otsimine olla. Teisalt on küsimused kohalikkusest, oma ajalookillu talletamisest ning taamal tammuvatest provintslikkuse ja ääremaastumise kummitustest laialt äratuntavad. Kas ja milline elu on võimalik väljaspool pealinna (ja heal juhul veel paari suuremat keskust)? Mäletate küll üle tosina aasta tagust hitti „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ ja veelgi varasemat laulu „Väikeste linnade mehed“.

Need kummitused on kujundlikult ka „Väljaku“ keskmes. Väikese linna Paide keskel jaotatakse publik kolmeks ja liigutakse iga rühm ise rada pidi läbi väljakuäärsete hoonete. Kohtades, kus kunagi pulbitses elu ja toimetasid poed, kohvikud, restoranid ja muud ärid, vaatab vastu närb tühjus. Ruumide sisustamisega pole etenduse elavdamiseks hakatud vaeva nägema ega püütud neid kuidagi atraktiivsemaks või kunstiliselt paeluvamaks muuta – just selline vaakum, selgelt eristuvate detailide, kohaomaste joonte puudumine, on kunstiline vahend iseeneses.

Igas paigas kantakse ette kellegi mälestuste ja saatusega seonduv etüüd. Näitlejate kirjeldatud ruumi tuleb külalisel endal pigem ette kujutada. Vaevalt on seda üleliia keeruline teha. Siin on küll üht-teist Paide-spetsiifilist: räägitakse näiteks neljast kuningast ja sisustatakse see mõiste praeguste kohalike aktivistidega, ka keskväljaku arengul, linnasüdame nihkumisel ja hoonete tühjenemisel on tugev (ruumi)poliitiline mõõde. Enamik vaatajaid, kui ehk vaid verinoored välja arvata, on aga elukohale vaatamata näinud viimastel kümnenditel pealt suuri muutusi: suurlinnastumist, linnakeskme nihkumist (ei ole sellest pääsenud Tallinna vanalinngi), väiksemate äride riburada pidi sulgemist, institutsioonideks kujunenud asutuste aeglast hääbumist. Muutused ei tähenda muidugi üksnes vaesumist: eks ole vastupidise liikumise ilmekas näide kas või suvise arvamusfestivali aegu Paide vallimäele toodud elevus. Kvaliteetse avaliku ruumi näiteid leiab Narvast Rakvere ja Võruni.

Teatavasti pole aga halba heata: meie teatris paistab olevat paras buumiaeg lavastuste tarvis, kus kasutatakse ruumi uudsel ja huvitaval moel. Kui saksa teatri­innovaator Rimini Protokoll tegi 2014. aastal Eestis mööda linna liiklemise formaadis lavastuse „Remote Tallinn“ („Tallinn distantsilt“), mõjus see vaata et revolutsioonilisena. Tõsi, enne seda oli etendunud ka näiteks teatri NO99 „Tallinn – meie linn“, ent eks võtnudki NO-lased teiste Euroopa eeskujude seas palju snitti just Rimini Protokollist.

Vahepealse kümmekonna aastaga pole Eesti teatriväli küll hüppelist muutust läbi teinud, kuid võrdlemisi märkamatult on teatriruumi avaramalt kui vaid lavana käsitlevad tööd saanud teatritegijate menüü loomulikuks pärisosaks. Viimastesse aastatesse mahuvad peale Paide teatri ja Tartu Uue teatri eksperimentide Vaba Lava uuringrännak „Inimesed ja numbrid“, kõiksugu tööstushoonete kasutuselevõtt Kreenholmist Balti manufaktuurini ning ekstreemsema näitena mullune ööbimisega looduslavastus „Ürgaeg“. Praeguseks on tavatud ruuminihked isegi suurte peavooluteatrite mängukavas: Tallinna Linnateatris saali- ja lavaperspektiivi pea peale pöörav „Tõhususe sümfoonia“, Eesti Draamateatris aga filmilikult tempokas jalutuskäik „Sammud“.

Sammuda saab üksjagu ka „Väljaku“ jooksul: hoonete külastamise vahepeal tuuakse kolm rühma keskväljakule kokku. Vahepalade sekka kuulub näiteks Paide riigigümnaasiumi korraldus­juhi Margit Udami kõne, mis haagib mõnes mõttes kõige otsesemalt Paide tänapäevaga ning on kogu lavastuse ehk vahetuim, aga dramaturgiliselt ka kõige nõrgem osa.

Ebalus näib saatvat ka lavastust ennast. Ei teagi, kas asi on esietendusärevuses, tegijate kogenematuses, suurtes kõledates siseruumides või teksti hõreduses, ent erilist energiat ega jõulisust „Väljakus“ ei ole. Kuna visuaalne pool on jäetud paljuski vaataja fantaasia hooleks, võiks tekst olla palju detailitäpsem, olukorrad ja karakterid rangemate piirjoontega. Kahe abstraktsiooni kohtumisel riskitakse aga sellega, et kõik valgub lihtsalt laiali. Mitte et noored peaksid tingimata kohe rusika raksakaga lauale lööma, ent esimene lavastus on kahtlemata võimalus oma seisukohti ja vaateid väljendada, end eelkäijast eristada. See on jäänud seekord tegemata.

Võimalik, et otsene vaimne ja kunstiline õigusjärglus ongi taotluslik. Sisulises mõttes on seega mõistetav ka Udami kõne, mis pöörab pilgu minevikust tulevikku. Kui vahepeal küsitakse, kas Paide on pommiauk, siis on eitava vastuse korral igal juhul vaja usku, lootust ja tuleviku­perspektiivi – taas seda, mida otsiti ka eelmise trupi lavastusega „Paide 3000“.

Minevik ja tulevik tuuakse kokku päris viimases stseenis, kui kõik kolm rühma kogunevad viimast korda väljakule. Laud on kaetud, kõik on valmis pidusöögiks. Räägitakse tordist, mis kohe-kohe saabub. Tort jääb aga tulemata, seda võib vaid ette kujutada. Tordi puudumisest ei tõuku aga nukrus, vaid publikut ärgitatakse unistama ja ette kujutama.

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha. Ja tulevikku on vaja kõigepealt ette kujutada.

Ebalusest ma õhtu lõpuks üle ei saanudki, ent võtsin siiski kodutee ette mõnevõrra lootusrikkamalt, kaasas nii helge mälestus vanast Paide teatrist kui ka kujutlus uue Paide teatri võimalusi tulvil tulevikust.