Rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“ 25. – 28. V Tallinnas. Festival tõi Eestisse 17 lavastust ja visuaalteatri aktsiooni 10 riigist, kokku anti 32 etendust ning kohal viibis 60 teatriprofessionaali mitmelt poolt Euroopast.
Eesti Noorsooteatri eestvedamisel korraldati mai lõpul taas rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“, järjekorras kolmeteistkümnes. Küsimusse, mis on visuaalteater, ma laskuma ei hakka. Niipalju, kui olen teatritegijatega rääkinud, ei kiputa tunnistama üht kindlat seletust. Parem ongi, sest iga definitsiooniga tuleb tõmmata kuskile piir. Piir ei saa olla liiga hägune. Ikka jääb keegi ühele, keegi teisele poole.
LOD muziektheateri (Belgia) lavastuses „Paabel“ asetati ükshaaval kaamerasilma ette ringjaid keerlevaid dioraame, millest avanevad vaated kuvati suurele ekraanile.
Märksa tulemuslikumalt saab otsuseid langetada treenitud kõhutundele tuginedes. Sedasi võis seekord vaadata nii klassikalisemat nukkudega sirmiteatrit, kujundikeskset objektiteatrit, füüsilist teatrit kui ka installatsiooni. Definitsiooni hägusus teeb edastamise keerulisemaks, kogemise magusamaks.
„Treffile“ jõudmine. Eellugu. Teatri vallas olen diletant. Õppisin disainiteaduskonnas sepaks, kuid kunst tõmbas. Eriti need kunstid, kus tuli lavale või niisama publiku ette minna. Õpingute ajal leidis omajagu rambivalgust tehnoloogiliseks teatriks nimetatu, mille üheks pesaks kujunes EKA etenduskunstide eriala (nüüdseks optimeerimiste käigus tasalülitatud).
Mind köitis teatri täielikkus, mida skulptuur, video või pilt ei saanud pakkuda. Ajalisus, kordumatus, lõhnad, helid, vibratsioonid, muutuv valgus, atmosfäär, sotsiaalsus, lava ees konjak, lava taga Vana Tallinn, eesruumide rituaalsus, tänuavaldustraditsioonid, emotsionaalne manipulatsioon, mis heas mõttes ümber sõrme keerab, väntsutab, loksutab, uperpallitab. Astudes suhtesse lavalise vormiga soovin kogeda domineerija jõudu, et ta hoiaks mind kütkes, suunaks mu pilku, emotsioone, arvamusi. Õigel hetkel tõmbaks vaiba alt, tõstaks püsti, äiutaks magama, ehmataks üles. Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.
Sõltumatu Tantsu Lava koristajana sisenesin teatrimaailma sõna otseses mõttes tagauksest. Sealt edasi tehnikuks. Nüüd teatri nõukogus. Kui klassikalise teatri austajad neavad psühholoogilise traditsiooni küütluse tuhmumist, siis mind on sõnakesksus pelutanud. Liiga puust ja punane. Läksin teatrisse ja sain midagi. Enda kaasavõetu jäi peolaual üle. Sedasi ei saanud nähtud lavastused „päris minu omaks“. Järasin võõrast moraali.
Tantsuteater mängis märksa abstraktsemate tasanditega. Sisenedes üle kümne aasta tagasi tantsumaailma, tajusin valdkondlikku eksistentsiaalset kriisi, millest siiani pole üle saadud. Õnneks. Kord ei tahetud tantsida, vaid laval lihtsalt räägiti. Siis ei tahetud enam rääkida, vaid väljenduti taas puhta kehalisusega. Sedasi saab eksistentsiaalne kriis esineda ka enese pideva ümber defineerimise sunnina. Paljud tantsuga tegelejad ei kutsunud end enam tantsijaks-koreograafiks, vaid etenduskunstnikuks. Ei tehtud tantsulavastusi, tehti etenduskunsti.
Miks räägin nii palju tantsust, kui peaksin kirjutama „Treffist“? Üks tantsu keskseid väljendusvorme on visuaalne kujund. Hea kujund peab toimima, ilma et seda liigsete sõnadeta puhverdataks. Sedasi oligi visuaalteater mulle märksa omasem, põnevam tõlgendada, stimuleerivalt manipuleerivam kui stanislavskilik pärand. Ka nukuteater on olnud eksistentsiaalsetes kriisides, mille üheks näiteks on üleminek Nukuteatrist Noorsooteatriks.
See oli minu esimene täispikkuses „Treff“. Varasemalt aastatel olen külastanud mõnda etendust, kuid seekord jäi nägemata vaid üks lootusetult välja müüdud lavastus.
Inimlikud asjad ja asjalikud inimesed. Kui üks üpris tähtis raamat algab ülestähendusega, et alguses oli sõna, siis mulle oli alguses disain. „Treffi“ avamiseks on see ülioluline. Minu haridus sai alguse inimese ja objekti suhte mõtestamisest. Sellega tegelen tänini. Ka siis, kui tegutsen lavaruumis. Kaks aastat täitsin Sirbi tagalehe autoriveergu „Olulised asjad“, mille pealisküsimuse sõnastasin „kuidas inimesed loovad asju ja asjad loovad inimesi?“. Mind huvitab inimeste ja asjade vastastikmõju. Ka enamiku „Treffi“ lavastuste puhul on keskseks töövahendiks asjade abil loo jutustamine, kõnekate kujundite loomine.
Kas mul on mõtet klassikalise teatrifestivali arvustuse stiilis hakata loetlema nähtud lavastusi, neid kirjeldada ja kirjelduste alusel teha üldistusi? Kindlasti mitte, eriti arvestades mu teatrialase sõnavara puudulikkust. Sedasi hakkasingi etenduste vahel märkmikku üles kribama põhjusi, miks peaks ühel visuaalteatri festivalil nähtu minusugusele kontseptuaaldisainerile korda minema. Ei võtnud ma sealt ju knihve-trikke omaenda teatrikeele arendamiseks (sest seda teatrikeelt ei ole) ega taotlenud täiendust visuaalteatrialasele ülevaatele, sest „Treff“ oli mu esimene põhjalikum sissevaade nukukunsti.
Olgu ka teistele minusugustele diletantidele kohe hoiatavalt öeldud, et see, mida nimetan nukukunstiks, ei tähenda ilmtingimata klassikalist nukku ega seda, et nuku abil peab looma kujundeid vääramatult ainult lastele. Lastele oli kavas vaid mõni lavastus, ülejäänud eakohasemad täiskasvanutele. Lisaks klassikalisele ettekujutusele nukuteatrist, kus sirmi taga taidleb antropomorfne hampelmann, käsitlen siinkohal nukuna igasugust objekti, millega keegi laval mingit lugu või emotsiooni edasi annab – olgu selleks tavaline pappkarp, puuklots, riidetükk või keerleva ülekandemehhanismi abil plekktahvlit taguv haamrike.
Riimveestumine. Kui rääkida esemetest heideggerliku teenivuse kaudu, siis on neil komme muutuda nähtamatuks. Hea asi teenib nagu ettevõtte IT-tehnik või koristaja, keda märgatakse alles siis, kui printer ei taha arvutile reageerida või eilne õunasüda vaatab prügikastist hommikul ikka veel vastu. Teenivaid asju märgatakse enamasti nende purunemise või tõrkumise korral.
Kunstiteosel puudub argieseme teenimisvõime. Ta ei osuta enda abil saavutatavale, vaid iseendale. Esimese näiteks seadme kasutusjuhend, pärast selle lugemist peaks seade ettenähtult teenima hakkama, ning teise näiteks luuletus, mille väärtus seisneb selle iseväärtuses. Klassikaliselt meeldib inimesele ennast asjadele vastandada, kuid oleme juba sajandeid küborgid. Vaatame silme ette läbi lihvitud klaaside, hoiame sooja katva kunstnahaga, asendame hambaid proteesidega jne. Meie suhe esemetega on märksa intiimsem ja sõltuvuslikum, kui tahame tunnistada. Vaimne ongi materiaalne ja vastupidi.
Õppisin teismelisena mõõgavõitlust, mille ühe filosoofiana käsitletakse mõõka käe kolmanda lülina. Mõõgatera eri osi tuli tunnetada nagu küünarvart või rannet. Saavutanud esemetundlikkuse, muutus see enda osaks. Sama filosoofia kandus üle sepatöösse. Hetkel, mil unustasin sepistades haamri, sain hakata sepistama. Nagu Martin Bristol kord „Ööülikooli“ loengus ütles – sai haamri asemel materjali mõtte jõul suunama hakata.
Sellesama äratundmisega kohtusin, kui vaatasin nukuga tegutsevat näitlejat. Piir eseme ehk nuku ja etendaja vahel kadus. Nukk sai näitlejaga võrdväärseks etendajaks. Kui nüüd pateetiliseks minna, siis näitleja hing läks nuku sisse, nukk näitleja sisse, laval nad riimveestusid. Käe kokkukasvamine küborgilikus ühenduses mõõga või vasaraga liidab eseme kasutaja närvisüsteemiga.
Vaadates laval Hollandi nukunäitlejat Duda Paivat, kes mängib oma soololavastuses loomade katselaborisse koristajana sattunud lõhestunud isiksusega endist drag queen’i, hämmastab kehastaja sujuv ühest rollist teise loksumine.1 Skisofreenilise neliku moodustab mühkamist töömees Bruce, tema seksapiili pritsiv võrgutajast drag alterego Marie, telekineetilise ajusensoriga šimpans Muffin ning ööpäev läbi VR-prillidega tapamängude uimas lätrav buldog Dioginis. Ahv ja koer on Duda Paiva vasar ja mõõk, tema närvilõpmed on kasvanud sõrmeotstest juurtena läbi nukkude.
Mänguline sulaolek. Mäletan hästi esimest tõelise teatriime kogemist. Oli 2001. aasta lõpp, mina siis järelikult 14aastane. Tallinna linnahallis tuli lavale Georg Malviuse „Hüljatud“. Lavastuse teises pooles algab Prantsuse revolutsioon. Lava keskel kõrgunud raagus puu langes külili. Vaid paari sekundiga muutus klantspilt aguliromantikasse mähkunud linnast lahingutandriks. See silmapilk, kui ei tooda midagi juurde, vaid juba laval olev transformeerub barrikaadideks, tähendaski mulle teatriimet. Muidugi on teismelise mälestus ajaga idealiseerunud. Vaadates mäluvärskenduseks tollast muusikalist videoklippi, vangutan pead, kuidas miski nii läila sai mulle üldse mõju avaldada, aga see pole enam tähtis. Oluline on, et sedasama imet kogesin „Treffil“ üha uuesti ja uuesti.
Visuaalteatris on pidev tähenduslik sulaolek. Üks valge kalts võib etenduse jooksul olla kardin, mähitud tita, lõunamaale lahkuv linnuparv, videoekraan ja surilina. Visuaalsete kujunditega mängimine ja ühe objekti tähenduste pidev muutmine annab maailmas, kus olemise vormid taas kinnistuvad ja polariseeruvad, usku olemise sulaolekute võimalikkusse.
Iga asi on mingi asi, aga siis on see veel mingi asi ja veel mingi asi ja veel mingi. Sedasi muutus meister Geppetto puuvasar tahutaval klotsil murdosa sekundiga Pinochhio pika ninaga peaks.2 Järgmises stseenis aga hüppas pea klotsist kõhule, transformeerudes ringivuravaks tankiks. Disainerina mõtlen pidevalt, mis asjad on ja mis asjad veel olla võiksid.
Visuaalteatris kohtusin asjade pideva sulaolekuga, mis on omane lapseea pilgule, aga vanusega kasvab silmale kae. Vahest seetõttu peetakse nukuteatrit ennekõike lasteteatriks. Lapsed ju mängivad nukkudega, vaat seal teatris jutustatakse laste endi vahenditega neile lugusid, me vanematena lähme vaatame niikaua „Tõde ja õigust“. Mida enam aktsepteerime asjade tinglikkust, võimet muutuda, seda vähem kibestume, kui üks hetk pole kõik enam nii, nagu meile oli paistnud. Putru täis lusikast saab suhu maanduv lennuk, abielluda võivad ka samasoolised paarid, sõna „kohataju“ võib klassifitseeruda ühte metafooride rühma „haugi mäluga“ jne.
Põgenemisruum. Alustasin oma mõttekäiku väitega, et hea lavastus peab olema võimeline publikuga manipuleerima. Looma täielikke maailmu, mis su endasse mässiksid. Ma ei mõtle selle all wagnerlikku kõikehõlmavust, vaid võimet köita. Ka üks laud koos paari laua alla peidetud esemega võib endasse neelata nagu Jan Jedenaki „Seanss“3. Piisas ühest aeglaselt plinkivast valgustist ja ülitäpsetest asukohamuutustest iga kord, kui tuli taas põlema läks, ning aeg sai liigestest lahti löödud.
Samuti kasutati maailma loomiseks äärmiselt lihtsat, kuid viimseni viimistletud võtet Kumu auditooriumis etendunud „Paabelis“4. Ükshaaval asetati kaamerasilma ette ringjaid keerlevaid dioraame, millest avanevad vaated kuvati suurele ekraanile. Väliselt vormilt identsed, sees kliinilis-minimalistlik keskklassibaar, skvottiv pagulaslaager, lammutustööd, borgeselik raamatukogu … Noorsooteatri poole vanalinna tagasi jalutades kujutasin ette hoovides asuvaid mikromaailmu, kuhu mõnikord kiigata on olnud võimalik. Koju minnes kujutasin ette oma maja nagu Austraalia põlisrahvaste röntgenstiilis vaadet. Milline elu käib naaberkorterites? Üle koridori lõpetati just euroremont, korterit väisavad Airbnb öömajalised. Kõrvalt kostab läbi seina venekeelne tele-show ja vaimusilma ette kerkib paaril korral lahtise naabriukse vahelt nähtud täistopitud sektsioonkapp. „Paabel“ teeb, mida üks hea visuaalteatri lavastus teha saab. Paneb mind ümbrust uuel moel vaatama, teisiti kogema, seinu sulatama. Õhutab mõistma paralleelreaalsust. Loob põgenemisruume, aga mitte ruume, kust tahaksin põgeneda, vaid kuhu tahan põgeneda, et lahkudes värskema pilguga empaatiat harjutada.
1 „Bruce Marie“, autor, lavastaja ja esitaja Duda Paiva. Duda Paiva Company (Holland).
2 „Pinocchio“, autor ja lavastaja Matteo Spiazzi, esitaja Miha Bezeljak. Maribori Nukuteater (Sloveenia).
3 „Seanss“, autor, lavastaja ja esitaja Jan Jedenak. Jan Jedenak Theatre of Figural Forms (Saksamaa).
4 „Paabel“, autor, lavastaja ja esitaja Steve Salembier. LOD muziektheater (Belgia).
Cannes’i festival oli varem märksa polariseerunum: filmidele langesid osaks nii ovatsioonid kui ka väljavilistamine, kirglik publik oli alati valmis oma suhtumist võimalikult häälekalt väljendama. Just seal tabas pahameeletorm Gaspar Noéd „Ümberpööramatu“ ja „Ootamatu tühjuse“1 järel, Antonionit ja „Seiklust“2, Nicolas Winding Refni ja tema filmi „Ainult jumal andestab“3, Bong Joon-hod ja „Okjat“4. Terrence Malick sai pärast „Elupuu“5 linastumist kuulda juubelduse kõrval ka vilistamist ning Lars von Trieri filmi „Maja, mille Jack ehitas“6 linastuse ajal oli hulgaliselt saalist lahkujaid ja vihastajaid, aga film võeti lõpus vastu püsti seistes aplodeerides. Sellist tervitatavat vastuolu enam ei kohta ning selle asemel valitseb universaalne konsensus: kõik filmid on suurepärased. Ja nii pälvivad peaaegu kõik festivalil linastuvad filmid, eriti suurproduktsioonide esilinastused koos saalis viibivate näitlejate ja lavastajatega, üksmeelse ovatsiooni – ja ikka püsti seistes.
Lars von Trieri „Maja, mille Jack ehitas“ linastuse ajal oli hulgaliselt saalist lahkujaid ja vihastajaid, aga film võeti lõpus vastu püsti seistes aplodeerides. Sellist tervitatavat vastuolu enam ei kohta ning selle asemel valitseb universaalne konsensus: kõik filmid on suurepärased.
Tundub, et filmi kvaliteeti mõõdetakse nüüd selle järgi, kui kaua püsti seistes aplodeeriti, kuni selleni, et Variety avaldas hiljuti lausa artikli Cannes’i kõige kauem sel moel kestnud ovatsioonidest7. Üks tähelepanek sessamas Variety artiklis tundub aga huvitavam. „Festivali ovatsioonid võivad osutuda ehtsaks, ent olla ka täiesti kunstlikud. Cannes’is filmitakse linastusel kohal olevat filmi võtte- ja näitetruppi pärast linastuse lõppu saalis ning nende näod projitseeritakse reaalajas hiiglaslikule ekraanile Palais’ [festivalikeskus – toim] ees. Mida kauem kestab kaamerapildi ülekanne, seda kauem saab jätkuda aplaus. Kui mõnel filmiga seotud staaril läheb silm märjaks või ta lehvitab ekraani kaudu rahvale, valjeneb tihti ka juubeldamine. Suurem näitetrupp toob tavaliselt kaasa ka pikemad ovatsioonid, kuna kaamera keskendub igale näole eraldi.“
On ka oluline märkida, et festivali keskpaigaks olid tänavu pikalt kestva ovatsiooni pälvinud juba Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“, viimane „Indiana Jones“, Karim Aïnouzi „Firebrand“ (Alicia Wikanderi ja Jude Law’ga) ja Maïwenni „Jeanne du Barry“8 Johnny Deppiga peaosas. Neist ühegi puhul pole aga olnud kuulda mingistki väljavilistamisest. Jätan kõrvale aplauside ajalise mõõtmise kontseptsiooni ja selle seose spordikultuuriga, ent oleks huvitav vaadata, mida negatiivse reaktsiooni puudumine tegelikult tähendab, seda nii publikule kui ka kriitikale.
Alustuseks: pole tegelikult vahet, milline film pälvib heakskiidu ja milline halvakspanu. Mõlemad, olgu aplaus või väljavilistamine, viitavad sellele, et publik on elutervelt kriitiline ja teadlik. Kui tuntakse end piisavalt vabalt ja kindlalt, et püsti seistes aplodeerida, peaks olema ka julgust film välja vilistada. Mõlemad reaktsioonid (või siis mitte kumbki) võivad saata igat filmi ja eks see olegi ju demokraatia ja sõnavabaduse aluseks. Praegu on aga igasugune negatiivne kriitika välja suremas. Selles tuleb suuresti süüdistada nn vihkajate (haters) kontseptsiooni, mis on minu arvates üldse täiesti naeruväärne ja üks hullemaid asju, mis on viimasel ajal kultuuri tabanud. Kui annan filmile negatiivse tagasiside, ei tähenda see vihkamist, vaid lihtsalt antipaatiat. „Vihkamine“ on väga kange sõna, millega käiakse tänapäeval liiga kergekäeliselt ringi, nagu ka selle vastandi, „armastusega“. Kui armastus tähendab kellestki hoolimist ja talle parima käekäigu soovimist, siis vihkamine, vastupidi, et ei hoolita ja tuntakse kahjurõõmu, kui kellelgi miski ebaõnnestub. Kriitikast on see kaugel. Kui leian, et filmis kaalub negatiivne positiivse üles ja/või on kuidagi märkimisväärsem, siis tuleb ka arvustus negatiivne – nii lihtne see ongi. See ei tähenda, et vihkan seda filmi, vaid vastuargumente on selle puhul rohkem kui pooltargumente.
Oleks aga huvitav näha, mis saab siis, kui keegi kirjutab negatiivse arvustuse või teeb kas või negatiivse varjundiga märkuse filmi kohta, mis on enamikule meeldinud, eriti ühismeedias. Proovi tulla välja mõtteavaldusega, et ei meeldi mõni vanem Wong Kar-wai või Shah Rukh Khani film, ja vaata, mis saab.
Tegelikult on asi aga selles, et professionaalse filmikriitika maailmas ei too negatiivne kriitika sisse, ja seda mitmes mõttes. Jäävad ära sõbralikud suhted produtsentide, pressiesindajate ja festivalidega ega tule ka festivalide, pidude või vahel isegi filmide linastuse kutseid. Nende kahe teguri koosmõju on viinud konstruktiivse kriitika mutta. Koha on sisse võtnud fännimentaliteet oma igikestvate „seisvate“ ovatsioonidega, mis on iseenesest täiesti ebaterve olukord ja mõjutanud negatiivselt nii filmikriitikat kui ka filmikunsti. Ja isegi kui see kriitikute ja arvustajate arvu põhjal nii välja ei paista, on filmikriitika roll olulisem kui kunagi enne. Kuna lugematud voogedastusplatvormid pakuvad vaatajale katkematult uut sisu, mida pole kellelgi lootustki ära vaadata, võib arvustuse lugemine enne vaatama hakkamist kokku hoida päris palju aega, kui saab selgeks, et sellise seriaali või filmiga pole lootustki kontakti leida. Kriitika aitab ka filmitegijatel oma vigu mõista ja aru saada, miks üks või teine töö ei õnnestunud. Kuidas nad peaksid arenema, kui iga filmi lõppedes karatakse püsti ja aplodeeritakse tormiliselt? Ja kuidas saab publik üldse aru, kas film on hea või ei ole, kuidas on üldse võimalik seda objektiivselt hinnata, kui kõik ümberringi plaksutavad?
Plaksutamise tõttu on ära kadumas ka võimalus sõpradega pärast filmi kohe muljeid vahetada või vaielda. Kas tõesti on vajadus püstijalu plaksutada, lootuses, et õnnestub ehk kaamera ette jääda, nii karjuv? Otsus on igaühe enda teha, aga praeguses vaates tundub filmikunsti tulevik küll üsna tume.
3 „Only God Forgives“, Nicolas Winding Refn, 2013.
4 „Okja“, Bong Joon-ho, 2017.
5 „The Tree of Life“, Terrence Malick, 2011.
6 „The House that Jack Built“, Lars von Trier, 2018.
7 Zack. Sharf. Cannes’ Longest Standing Ovations: ‘Pan’s Labyrinth’ at 22 Minutes, ‘Inglourious Basterds’ and More. – Variety 21. V 2023. https://variety.com/lists/longest-standing-ovations-cannes-film-festival/pans-labyrinth/
8 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023; „Indiana Jones and the Dial of Destiny“, James Mangold, 2023; „Firebrand“, Karim Aïnouz, 2023; „Jeanne du Barry“, Maïwenn, 2023.
Balti filmi-ja meediakooli filmide auhinnatseremoonia „Best of BFM 2023“ 8. VI. BOBga ehk Bobiga auhinnatud filme saab vaadata Elisa TVs, platvormil Elisa Stage ja Tallinna ülikooli Youtube’i kanalil.
Tudengilühikatele kleebitakse tihti tänamatult külge silt „katsetus enne päris filmi“. Kuigi selles tõdemuses on oma iva – oleks naiivne eirata seda, et lühivorm annab võimaluse eksperimenteerida ja oma oskusi lihvida –, visatakse lühifilmidele pilk peale, ilma neisse pikemalt süvenemata. Sellised tegijad nagu Triin Ruumet, Tanel Toom või Anna Hints võivad küll olla jõudnud täispikkade filmide maailma ja nende BFMis (Toomil Londoni tele- ja filmikoolis) tehtud lühifilmid võisid küll anda aimu edust, mis neid Eesti ja maailma filmiväljal ees ootab, aga need on ka iseenesest väärtuslikud.
BOB 2023 õhtu suurim võitja oli Franz Malmsteni „Üle piiri“, mille peategelase Jakobi jõuliselt napi kujutamise eest sai Jaan Rekkor ka parima peaosa preemia.
Tänavu tähistati Bobide väljaandmise kümnendat aastapäeva ning auhinnatseremoonial puudutati põgusalt ka filmikooli ajalugu. Kui välja arvata naljatlevad vinjetid peategelase Bobiga, auhinna isikustatud kujuga, kes ilmus Eesti filmiajaloo eri sõlmpunktidesse, hoiduti nostalgiast ja keskenduti täielikult neile filmitegijatele, kelle lühifilmid avaldavad mõju just praegu ja kelle tööd kujundavad eeldatavasti siinset filmimaastikku edaspidi.
Kuna siin käsitletud filmide tegijad on alles oma karjääri alguses, on paras annus irooniat selles, et just Franz Malmsteni „Üle piiri“ (2022) on see film, mis sai sel õhtul kõige enam auhindu, võitis parima režissööri (Franz Malmsten), käsikirja (Marian Vridolin), näitleja (Jaan Rekkor) ja montaaži kategoorias (Kadri Ligi). Kuna Malmsten on prominentse näitlejaperekonna võsu, oleks ju lihtne kahtlustada otsustajaid tuntuse soosimises. Film kinnitab aga, et Malmsten on äärmiselt andekas lavastaja, kellel on silma peentele pisiasjadele ja oskust luua täiesti tajutavat õhustikku.
Filmi „Üle piiri“ sündmustik leiab aset Nõukogude ajal. Ühele kalamehele antakse ülesanne smugeldada vene perekond üle mere Soome. Teades, et missiooni õnnestumise võimalused on üsna kasinad, peab ta otsustama, kas lootus ja ausus on täielikult üksteist välistavad asjad. Malmsten on liikunud osavalt mineviku ja oleviku vahel: peategelane Jakob mõtiskleb Jaan Rekkori jõuliselt napis esituses (see tõi talle ka näitlejapreemia) teda painama jäänud minevikuhetkede üle, mil temas võitlesid moraalsus ja enesealalhoiuinstinkt. Siin on pildilist külmust, taevas on valget udu ja meri hall –kõik peegeldab protagonisti südames valitsevat tuimust. Kuigi nn põgenikunarratiivi on viimasel aastakümnel põhjalikult käsitletud (eriti lühifimiformaadis), tundub „Üle piiri“ valiku tõttu jutustada lugu märksa neutraalsema vaatleja rakursist ikkagi värske ja eluline, hoolimata mõningast rusuvusest.
Kuigi „Üle piiri“ oli ülekaalukalt õhtu võitja, läks põhiauhind parima filmi eest Raoul Kirsima filmile „(Ära) vaata“ (2022). Loos naisest, kes elab üksi ja hakkab vaikselt elu üle kontrolli kaotama, on malli võetud sellistelt eeskujudelt nagu Hitchcock, Polanski ja Lynch, segatud klassikalisi õudusfilmitroope psühholoogilise käsitluse ja eksistentsialistliku hirmuga. Oma karmi mustvalge pildikeelega suudab „(Ära) vaata“ tekitada vaatajas edukalt pinget ja ebamugavustunnet.
„(Ära) vaata“ edule vaatamata jäid žanrifilmidel (või žanriga seonduvatel filmidel) auhinnad enamasti saamata. Võib-olla on see märk endiselt maksvast kergest snobismist. Teresa Juksaare „Tiiu ja draakon“ (2022) on võrratult julge ja ere filmišokk: ta on laotanud ühiskondliku läbikäimise keeruka reeglistiku lahti satiiri ja sürrealistliku lõbuga. Vendade Eskode „Topelt turbo“ (2022) on süüdimatu märul koos kõigi Hollywoodi kassafilmide sujuvate nippidega, millest annavad tunnistust parima kunstnikutöö auhind Viktoria Martjanovale ja Eliisabet Merete Leppojale ning parima kõrvalosa preemia Erki Laurile vaimustavalt kurjaloomulise tegelase kujutamise eest. Kogu tehnilise pädevuse juures on välditud ohtu muutuda küüniliseks tegijate „visiitkaardiks“, sest film on kantud siirast žanrifilmide armastusest, hoolimata nende vigadest. „Topelt turbo“ kinnistab Eskode tulevikulootuse staatust ning süvendab tunnet, et eesti filmitegijad võivad läbi murda ka kommertsfilmi vallas.
Teoste hulka, mis oleksid samuti väärinud tunnustust, kuulub ka Alexandra Pärna „Kolhoosi miss“ (2022), kuigi, Kreete Kokovkinil õnnestus siiski pälvida parima helirežissööri tiitel. Nagu „Üle piiri“ puhul leiab ka „Kolhoosi missi“ tegevus aset Nõukogude ajal ning sellegi loo süžeekäike on varem palju kasutatud (väikelinna elu ja soov sealt põgeneda). Samuti on „Kolhoosi missis“ mängitud žanriklišeedega, jälgitud kaht tüdrukut, kelle teed sõpruse edenedes lahku lähevad. Õhustik on udune ja unistav, soojad värvid peegeldavad teismeea tihti nostalgiaga toonitud mälestusi. Aga siin on ka kurb allhoovus, mis viitab millelegi kaotsiläinule, ja film lõpeb sürrealistliku varjundiga. See on üks nutikas ja emotsionaalne teos.
Kahjuks jäi võiduta ka Lauri Elstelä „Võõrad“ (2022), mis on samuti üks õrn teos surnud poja korteris ringi tuustivast emast, kaaslasteks tütar ja väimees. Aegamisi paljastuvad tegevuse käigus pinged ja ujuvad pinnale saladused. Sel kammerlikul tükil on oma teatraalne toon, aga Elstelä on lisanud piisavalt kinematograafilist hoogu. Tulemus on haarav linateos, mida ilmestavad mõned erakordsed näitlejatööd.
Preemiatest tuli ilma jääda ka Silver Õuna kahel filmil „Peegel peeglis“ ja „Lapsemäng“ (mõlemad 2022). Esimeses uuritakse noore poisi ja joodikust naabri suhet, teine aga näitab, millised tagajärjed on sellel, kui poisil lubatakse ilma vanemliku järelevalveta puid raiuda. Kuigi kahel filmil on vormilisi erinevusi – „Peegel peeglis“ läheb mööda laiemat, sotsrealistlikku rada, „Lapsemängus“ on valitud peenem, satiirilisem lähenemine –,tõestab Õun end mõlemas lavastajana, kes suudab tänapäeva ühiskonna valupunktide uurimisel olla mänguline, aga ka teravalt kommenteeriv.
Kuigi mängu juhtisid mängufilmid, oleks vale jätta mainimata parima dokumentaalfilmi laureaat „Lavataguse Bardo“*. Maroš Pulščák on heitnud pilgu surnukuuritöötajate argipäeva: näeme neid surnukehi vedamas, et need siis lahtises kirstus vaatamiseks valmis panna. Ses filmis on kõrvutatud surmateematabu ja surnukuuritöö argisus. Kuigi filmis ei kohkutud tagasi selle ameti keeruliste külgede kujutamisest, ei mõju film hetkekski ekspluatatiivsena, vaid pigem meditatiivse ja julgustavana.
Tudengifilmidele seatakse tihti piiranguid, näiteks nõutakse kursustel, et film tuleb teha etteantud žanris või peavad mingid stseenid olema üles võetud kokkulepitud moel. Seetõttu võib juhtuda, et filmitegijad saavad kõiki võimalusi katsetada vaid haridussüsteemist väljaspool. Ometi pakkusid paljud 2023. aastal Bobi võitnud või nominatsiooniga tunnustatud filmid laia valiku vaatenurki ja lavastuslikke lähenemisviise, mis lubavad eesti filmile mitmekesist tulevikku. Paljud teosed mõjuvad terviklike töödena, mis suudavad ka rahvusvahelisel lühifilmiareenil enda eest väljas olla. Kuigi paljudes filmides on käsitletud juba kulunud teemasid, sealhulgas näiteks suurekssaamislood ja perekondlikke suhteid käsitlevad lood, ei ole tulemuseks väsinud klišeed. Küllap jätkavad Bobiga pärjatud oma kasvu- ja arenguteed nagu kõik noored kunstnikud, tähtede seis tundub uuele filmitegijate põlvkonnale igatahes soodne.
Tartu ülikooli botaanikaaed asub kohas, kus veel kolmesaja aasta eest asus Rootsi kuninganna Ulrika Eleonora nime kandnud bastion. Nii võime rõõmustada, et ajalugu on kulgenud õiges suunas – suurtükitorud on asendunud lilledega. See botaanikaaed on omasuguste hulgas õige tilluke, kuid seda imetlusväärsem on siinne liigirikkus: väikesele maa-alale mahub ära 10 000 taimeliiki, moodustades niiviisi kõige elurikkama paiga mitte ainult Tartus, vaid terves Eestis.
Tartu ülikooli botaanikaaia 220. sünnipäeva tähistatakse 27. juunil.
Aga küsime nüüd: missugused on need aiad, mis on eestlasele olnud hingelähedased? Pikka aega olid need mõisaaiad vägevate pargipuudega, mille suursugust ilu talurahvas salamisi ka endale igatses. Kui XIX sajandil maarahvas viimaks talu päriseks võis osta, tekkisid üsna kiiresti rehetarede ümber ka rohtaiad. Just need XIX sajandi lõpul välja kujunenud aiad vanade talulillede ja mõisast toodud sirelitega said meie koduaedade ideaalkujuks.
Anneli Banner kõneleb oma taluaedadele pühendatud raamatus,* et aedade rajamisel olid esirinnas Lõuna-Eesti talud, kus jõukust oli rohkem ja kohad osteti kiiremini päriseks. XIX sajandi lõpuks oli enamik taludest endale juba viljapuuaia rajanud. Kõige esimesed taluaia õunad olid „Suislepp“ ja „Sibulõun“, esimesed taluaialilled aga käoking ja seebilill, mis enne lillepeenarde rajamise kommet istutati õunapuude alla. XX sajandi algul võis Mulgimaal leida talusid, mille aiad meenutasid juba väiksemaid mõisaaedu. Toonane Postimees kirjutab, et mulkide tung rohtaedu rajada on välja arenenud elumõnususe tundest. Lisatakse veel, et mulk ei armasta turul võinaeltega kaubelda, raha sissevõtmine olgu ikka suureviisiline, nii umbes sada rubla korraga.
Oskar Looritsale kuulub mõte, et taluõu on eesti kultuuri keskpunkt. Imekspandav on seegi, kuidas aiast on saanud ka haridusasutus. Igaüks, kes on käinud ülikoolis, teab meenutada mõnd suvekooli või õppekäiku, kus auditooriumi aset täidab roheline aed. Ja sageli on need vestlused hoopis sisukamad kui tubane tarkus. Taevas teeb targemaks – eks ole seegi osa meie eluõnnest. Ehk võiks Eestis kõnelda ka ülikoolide vormirohkusest: akadeemilise ülikooli kõrval on meil ka suvekoolid, saunakoolid ja kännukoolid. Tarkus tuleb ühest, elutarkus teisest koolist.
Eestlastele on hingelähedased ka hoopis isemoodi aiad – need on surnuaiad. Eks surnuaiad ole ilusad igal pool maailmas, kuid kõige ilusamad on need ikka Eestis. Põhja-Euroopa kalmistud on üldse erilised, neist on saanud tõelised liigirikkuse oaasid. Silmitsedes neid hapraid pinke, kus mõistavad istuda üksnes haldjad, kõiki neid rehitsetud hauaplatse, haarab meid seletamatu ilu ja pühaduse tunne – eesti eleegia. Surnuaed puhastab inimest. See on vaikuse, nukruse ja pühaduse kaitseala.
On veel üks aed, mille peale inimene vahel mõtleb, see on paradiisiaed. Ma pole vist kohanud midagi ilusamat kui ühe Halliste talulapse ettekujutus paradiisist. See pärineb ühest Rudolf Põldmäe kirjatööst vennastekoguduse pärimuse kohta. See kõneleb, et taevas on meid kõiki ootamas suur rehemaja. Lävel seisab halli habemega vanaisa, pakkudes tulijaile laia naeratuse saatel suurest saviastjast kärjemett ja metsmaasikaid. Sellega kirjeldus lõpeb, kõik on öeldud.
Tuleme tagasi botaanikaaia juurde. Tahan tänutundega meenutada oma ülikooliaja professoreid, kellele botaanikaaed oli justkui teine kodu. Viktor Masing, Hans Trass, Erast Parmasto – kõigil neil oli oma kordumatu isikupära. Viktor Masing oli kahtlemata parimaid Eesti looduse tundjaid. Erast Parmasto oli võrratu lugudevestja. Hans Trass aga kaldus tihtilugu poeesiasse ja võis terve tunni kirglikult rääkida mitte ainult samblike välimisest, vaid ka nende sisemisest ilust. Kindlasti peab meenutama Erich Kukke, keda võiks tituleerida maailma kõige kiiremini kõndivaks botaanikuks –vähemasti nende üliõpilaste meelest, kes temaga koos õppekäike tegid. Maailma kõige kiiremini rääkiv botaanik aga asub siiski Tallinna botaanikaaias – tervitame ka Urmas Laansood.
Eestlased on omamoodi andmebaaside loomise maailmameistrid. Olgu need siis meie võrratud folkloorikogud, kuulus geenivaramu või mitte vähem kuulsam seenevaramu – ja miks mitte ka Eesti elurikkuse andmebaas. Need tulevikku vaatavad loodusteaduslikud andmekogud on puhunud tuule tiibadesse ka paljudele tänapäeva tippteadlastele. Botaanikaaia roll nende kogude loojana ja vaimse keskkonna kujundajana on olnud ainulaadne.
Nii võib öelda, et Eesti on rikas nägemuslike aedade poolest. Mõned neist on reaalsed, mõned eksisteerivad üksnes meie fantaasiates. Kuid ometi on neil üks ühendav joon – neist hakkab pihta Eesti looduskaitse.
Ka Eesti ise on mõnes mõttes üks suur aed. Kuid selle aia tervis on paraku üsna vilets. Me teame, et Eesti elurikkus hakkas kiiresti kahanema just XXI sajandi algul. Eesti looduse tervis on kombes üksnes paberil. Graafikud ennustavad jätkuvalt helget tulevikku. Kuid tegelikus elus on midagi läinud kapitaalselt valesti. Just selle vastuolu tajumine avab meile ka rohepesu olemuse. Oma leebes versioonis paisutab rohepesu loodusvarade ammutamise positiivseid mõjusid ja pisendab samal ajal negatiivseid, tugevas versioonis aga trikitab lisaks ka kõik negatiivsed ilmingud positiivseks. Meil on kasutatud just seda viimast, iseäranis räiget versiooni, kus inimestele on püütud aastaid pähe taguda, et puude langetamine on justkui eriline heategu nii ühiskonna, kliima kui majanduse vastu.
See pole muidugi Eesti leiutis, vaid tüüpiline kahjulike mõjudega tööstuse PR-strateegia, mida on rakendanud nii tubakatööstus, keemiatööstus kui kõik loodusvarade krattijad. Veel viiekümnendatel püüti näiteks suitsetaja kimbatust – millist sigaretti valida – leevendada soovitusega, et uuritagu esmalt järele, millist marki kisub sinu perearst. Teisel plakatil aga roomavad ringi tervisest pakatavad imikud, kuna nende ema on äsja vahetanud ebatervisliku sigareti tervisliku vastu.
Metsamajanduses on sellise mõtteviisi vahest kõige paremini kokku võtnud Soome metsamees Anton Blomqvist, kes märgib juba 1897. aastal avaldatud kirjutises järgmist: „Puud on okupandid, kes on meie maa okupeerinud, nüüd peavad nad selle eest maksma!“ See „maks“ tähendas mõistagi tihumeetri hinda, mida okupantide likvideerimisest oli võimalik saada. Täpselt sama argumentatsiooniga toimub ka meie maa vabastamine raugastunud ja mädanevatest puudest. Isegi praegu, teades väga hästi metsade trööstitut olukorda, on peamiseks põhjenduseks kliimamuutusega võitlemiseks vanade metsade võimalikult kiire maharaiumine. Teiste sõnadega – metsade üleraiet on võimalik leevendada veelgi ägedama raiumisega. See, et niisugune rohepesu on täiesti loogikaväline tegevus, ei tähenda mitte midagi. See fakt hämmastab kindlasti ühiskonnateadlasi, kuid mitte sugugi masinavärki, mis kasutab rohepesul vabanevat energiat oma peamise toiteallikana.
Niisiis kinnitab lähiminevik üha selgemaks saavat tõdemust, et loodus ja inimene ei mahu ühele planeedile. Elurikkusest on aegamisi saanud rikki läinud elu. Tark inimene küsib nüüd, et millal lõpeb maa rüüstamine. Ei, see ei lõpe siis, kui inimene saab targemaks. Koloniaalmajandus raugeb siis, kui midagi ei ole enam võtta – nii on läinud igal pool maailmas. Ja nii läheb suure tõenäosusega ka Eestis, mistõttu võib kindlalt ennustada, et saabumas on variseride ajastu. Need, kes enne olid röövlid, on nüüd pühakud. Siis, kui mitte midagi ei ole enam krattida, poetavad nad end rahva sekka ja hüüavad valitsejate poole rusikaid viibutades: kaitskem loodust! Kas te siis ei näe, mis toimub! Veelgi enam, nüüd tilgutavad nad selleks raha, just variseride rahaga rajatakse viimaste põlispuude ümber kõrged aiad, viimase pääsusilma juures on auvalve 24/7 ja viimast raugastunud konna saadavad relvastatud valvurid, kui see üle tee suvatseb minna. Nüüd viimaks kaitstakse kogu loodust, rahva tahtele tullakse vastu, paigaldatakse pargipinke neile, kellest on saanud teenäitajad. Nüüd kaitseme kõiki neid haletsusväärseid riismeid kogu seaduse jõuga –ja see annab meile täieliku õiguse väita, et meil on maailma parim looduskaitse.
Just niisugune näeb välja rohepööre kogu oma tülgastavas ilus. Ärgem lubagem sellel juhtuda!
Mis puudutab inimese ja looduse suhteid, siis näib, et praeguste teadmiste kohaselt ei ole võimalik inimesi ja inimühiskondi muuta. Kuid just siin tõuseb esile loodusteadlaste varasemast teistmoodi roll – see on prohveti roll. Tähtis pole see, kas sind kuulatakse või mitte, tähtis on olla sõnumitooja. Osutada millelegi, mis on inimesest suurem. Prohveti roll ei ole tuua mitte uusi teadmisi, vaid läbi viia usuvahetus.
Mingil moel on loodusteadus tagasi jõudnud XIX sajandisse, kus paljud loodusteadlased olid vaimuliku haridusega. See tähendab, et just vaimulikest kujunesid ühe-kahe põlvkonna jooksul loodusteadlased, kes teostasid ühe kõige suurema pöörde maailma mõtteloos. Nüüd on loodusteadlastest saamas taas vaimulikud, uue ilmavaate prohvetid – ja seda rolli ning sellega kaasnevat vaimset jõudu tuleks selgemini mõista.
Siit jõuame ka viimase nägemusliku aiani, mis on vahest kõige tähtsam. See on aed, mille kohta Martin Luther lausus 500 aastat tagasi: „Kui ma teaksin, et homme lõppeb maailm, istutaksin ikkagi ühe Malus domestica.“ Just sinna aeda tuleks istutada oma „Suislepp“, „Kuldrenett“ või „Valge klaar“.
Lõpuks tahaks kõnelda veel ühest aednikust. Aednikust suure algustähega, akadeemikust, professorist ja botaanikaaia suurest visionäärist. Tema nimi oli Teodor Lippmaa. Tema kodu asus siinsamas kahe kasvuhoone vahel. Professori korter oli ülemisel korrusel, alumisel korrusel olid auditoorium ja botaanikamuuseum. 80 aasta eest, 27. jaanuaril 1943 viskas Nõukogude pommituslennuk oma surmava moona täpselt siia, kus me praegu asume, tappes Teodor Lippmaa, tema abikaasa Hilja (samuti botaanik) ja tütre Siiri, kes kevadel oleks saanud üheksa-aastaseks. 12aastane Endel Lippmaa jäi ainsana ellu. Kui Tartu ülikooli koguduse õpetaja Jüri Kimmel asus leinateenistust pidama, siis ei suutnud ta öelda ühtegi sõna. Viimaks lausus õpetaja, et valu on nii suur, et inimene peaks vaikima. Nii sirutub ka täna üle selle aia sünge mälestuse vari, mis tuletab meelde, et maised aiad ei asu mitte paradiisis, vaid keset ajalugu, mis on tulvil ebaõiglust ja suurt inimlikku valu. Mis tahes sõda on alati ka sõda laste vastu.
Eesti suvi on lühike. Praegu on juuni algus, kuid peagi on käes august, õunte küpsemise aeg. Just august on meie lähiajaloos toonud pöördelisi sündmusi. 1939. aasta augustis sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, sellele järgnes baaside leping. Aasta hiljem, 1940. aasta augustis sai teoks Eesti „vabatahtlik“ astumine Nõukogude Liitu. Eesti taasiseseisvumine toimus samuti augustikuus, täpsemalt 20. augustil 1991. Just augustis jõuavad tõenäoliselt kätte ka Ukraina sõja kõige kriitilisemad sündmused. Kas ka see hilissuvi muudab ajalugu? Milline on meie koduaia õunte maitse sellel sügisel?
Me kõik teame, et vabadus on kõige tähtsam. Vabadusel on palju vorme ja nende hulka kuulub ka roheline vabadus. Saja aastaga on maailm väga palju muutunud. Veel rohkem muutub see järgmise saja aastaga. Tänapäeval ei ole rahva püsimiseks keele ja kultuuri hoidmine enam piisav. Kestma jäävad riigid, mis peavad samaväärselt kalliks ka oma loodust. Eesti riik on loodud eesti keele, eesti kultuuri ja Eesti looduse kaitseks.
Loodusteadlased, akadeemiline pere ja kogu haritlaskond on taas osalised Eesti riigi loomises. Kas Eesti loodus on osa meie riigist või ei ole – see on küsimus. Ja siin tuleb kõigil mõtlevatel inimestel teha kahte asja: esiteks – rääkida. Rääkida, see tähendab, mitte vaikida. Ja teiseks: rääkida tõtt.
Jätkugu meil kõigil julgust seista õigete asjade eest!
Tartu ülikooli botaanikaaia 220. aastapäeva puhul peetud kõne 7. VI 2023.
* Anneli Banner, Eesti aia ajalugu. Hea Lugu 2019.
Urmas Varblane: „Meie arengumudelis peaks kesksel kohal olema terviklik arusaam kogu ühiskonna ja eriti majanduse teadmusmahukuse vajadusest.“
Riigikogu kiitis 24. mail heaks president Alar Karise ettepaneku nimetada Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks järgmiseks viieks aastaks akadeemik Urmas Varblane.
Varblane, kes on olnud Eesti Panga nõukogu liige alates 2009. aastast, asus panga nõukogu juhtima 13. juunil, mil lõppesid senise nõukogu esimehe Mart Laari volitused. Tahtmata kuidagi kahtluse alla seada eelmise nõukogu esimehe teeneid peaministrina ja samuti tema tööd Eesti Panga nõukogu esimehena, on siiski vägagi loomulik areng, et riigi keskpanka juhib majandusteadlane ja mitte ajaloolane.
Kuigi Eesti Teaduste Akadeemia liikme Urmas Varblase eriala ei ole otseselt rahandus, on ta Tartu ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor. Varblast on akadeemilise karjääri vältel huvitanud ettevõtete tootmisefektiivsus, innovatsioon, Eesti majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime ja muud sellised küsimused, ja ongi hea, et see nii on. Eesti Pangas on küllalt eri astme ametimehi, kes kõik on valdavalt rahandusspetsialistid, seega laiema vaatega nõukogu esimees on igati õigustatud valik. Rahandussüsteem, sh keskpangandus, on siiski ettevõtluse, kogu majanduse ja kogu ühiskonna teenindusüksus, mitte vastupidi.
Urmas Varblane kuulub Tartu ülikooli legendaarsesse majandusküberneetikute koolkonda. Ta lõpetas 1984. aastal majandusküberneetika eriala cum laude, mille järel suundus aspirantuuri Moskva ülikooli, kus kaitses 1989. aastal majanduskandidaadi kraadi. Nagu vestlusest selgub, ei ole omaaegne majandusküberneetiline vaatenurk asjakohasust kaotanud, seda lihtsalt nimetatakse nüüd teisiti. Tänapäeval on suurimad ettevõtluse efektiivistajad mitmesugused infotehnoloogilised lahendused, aga mis need infotehnoloogilised arendused, olgu siis ettevõtetes või majanduses tervikuna, muud on, kui vana hea (majandus)küberneetika.
Kuna meediaruum on niigi tiine aruteludest, millal inflatsioon järele annab ja intressimäärad jälle langema hakkavad, millal läheb töövõtjatel/leibkondadel jälle kergemaks, ja selle kohta jagavad kommentaare nii Eesti Panga tippspetsialistid, pankade analüütikud kui ka majandusvaatlejad, siis võtsime Urmas Varblasega vaatluse alla sügavamad mehhanismid, mis mõjutavad majandusprotsesse ja Eesti majanduse konkurentsivõimet. Kuigi päris ilma eelnimetatud teemadeta ka ei saa.
Kuna ütlesin vestlust sisse juhatades, et ei pea konjunktuursetele teemadele keskendumist otstarbekaks, vaid eesmärk on käsitleda sügavamaid mõjureid, siis luba alustada kohe konjunktuursete küsimuste selgitamisega. Mis seisukohast vaatad praegu inflatsioonile ja majandussurutisele?
Tahaksin siin oma jutuga lugejat natuke rahustada. Inflatsioonist rääkides peaksime kõigepealt mõtlema suurele pildile: kas eksisteerib (globaal)majandust, millel ei oleks tsükleid. Vastus: tõenäoliselt ei eksisteeri! Mina kõigi oma seniste akadeemiliste teadmiste juures ei usu tsüklivabasse majandusse, et turg või administratiivne sekkumine suudaks kõik ära tasandada – sellist asja ei ole ega saagi olema. Kogu majanduse alus on ettevõtja otsing ja õigus oma parema äranägemise kohaselt turul ressursse õigesti paigutada, aga ka valesti paigutada. Tsükli madalseisud on sisuliselt summeeritud vigade korrektuur. Mõneti on see „plaanikomitee“ küsimus. Kas eksisteerib riike, kus nagu Nõukogude perioodil oli Gosplan, kes teeb kõiki asju „õigesti“ ja silub kõik ära, või jääb majandusse igikestvalt ka otsinguline moment, seda nii heas kui veas.
Tulles inflatsiooni küsimuses tänapäeva, siis ma olen ikka mõõdukas optimist! Kui vaadata eri riikide statistilisi näitajaid, siis alates eelmise aasta väga järsust halvenemisest on praeguseks pilt juba palju lootustandvam. Eks kõik protsessid koosnevad omavahel seotud põhjustest, kuid siiski joonistub seekord välja energiapakkumise roll. Inflatsiooni käivitamise juures oli see väga oluline ja nüüd on väga tähtis, kui kiiresti me energia pakkumispoole korda saame, seda nii siin Eestis, Baltimaade-Skandinaavia skaalal ja ka Euroopas tervikuna. Tooksin olukorra paranemise kohta peamiselt kaks aspekti. Ühelt poolt on keskpangad hakanud tõstma intresse, ja see võib olla valus, aga enne me ostlemisbuumi (seega pidevat hinnatõusu) kontrolli alla ei saa, kuni raha hind ei ole vastavuses tegeliku olukorraga. Teiseks olen ma üllatunud, kuidas muidu suhteliselt aeglane Euroopa on viimase aastaga suutnud energia valdkonnas vastu võtta ja väga kiiresti ellu viia väga tähtsaid otsuseid. Vahepeal võis arvata, et jäämegi lõpmatuseni Venemaalt gaasi ostma, nii see on ja jääbki kogu Euroopa energiapoliitika tuumaks, aga nüüd on olukord kardinaalselt teistsugune. Alates eelmise aasta augusti tipust, s.t vähem kui aastaga, on gaasi hind alla tulnud u 13 korda – Hollandi TTF indeks, mis mõõdab maagaasi hinda, on langenud 338 eurolt 24 eurole. See annab tootmisettevõttele teatud kindluse, et saab mingi tõenäosusega ennustada, milline on järgmise aasta energiakulu, sest tõenäoliselt selliseks volatiilsuseks nagu energiaturul eelmisel aastal oli, enam põhjust ei ole. Mõneti on põhjust optimismiks, et oleme pöördunud tagasi normaalsesse perioodi, nagu oli enne neid erakordseid aastaid koos koroonapandeemia ja Ukraina sõja eskaleerumisega.
Ka Eesti peab edasi liikuma nii oma tuuleparkide ehitamistega, sh meretuuleparkide ehitamisega, aga ka täiendavate ühenduste loomisega. Lahkuv Eleringi juht käis välja visiooni ehitada merealune ühenduskaabel vahetult Saksamaaga, mis ühendaks Eesti otse veel suurema süsteemiga. See läheks siis käiku, kui need kavandatavad meretuuleparkide projektid käivituvad. Norra on hea näide ühenduste loomisel. Nad said valmis merealuse kaabli Suurbritanniaga, samuti gaasitoru otse Poola. Norrast tulevad veel ka elektrikaablid Taani ja Saksamaale. Energiasüsteemi ühendused on väga olulised ja nende tähtsus kasvab veelgi pärast meie tuuleparkide projektide teostamist.
Seega kokkuvõtvalt: kui saame korda rahapakkumise ja energiapakkumise poole, siis annab järele ka inflatsioon ja mõne aja pärast on loota paremaid aegu. Nagu ennist ütlesin, näen siin optimistina juba praegu paranemise märke. Väärib märkimist, et ega praegune kriis ole ju tööjõuturgu paigast ära löönud. Tööjõupuudus on tegelikult väga madal. USAs on viimase 70 aasta üks madalamaid tööjõupuuduse määrasid. Ka Eesti tööpuuduse näitajad on siiani üsna head.
Kuidas vaatad tagasi viimasele kolmekümnele iseseisvusaastale? On meil läinud hästi? Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Heidaksin alustuseks pilgu peale mõnele traditsioonilisele majandussektorile nagu põllumajandus ja selle näitel hindaksin saavutatut. Kogu majandust ju praeguse jutuajamise raames nagunii ei jõua sirgeks rääkida. Mul on tõesti rõõmus meel, kui vaatan andmeid ja näen, kui tõhus on Eesti põllumajandussektor, kus näiteks keskmiselt piimatoodangult lehma kohta oleme nüüd Euroopa absoluutses tipus. Või võtame teraviljakasvatuse. Enne taasiseseisvumise aega räägiti, et Eesti pole mingi teraviljakasvatusmaa – nisu peame tooma Kubanist ja Kasahstanist –, aga tänapäeval on Eesti sadades tuhandetes tonnides nisu eksportiv maa. Me läbisime edukalt ja kiirelt erastamise ning varajase kasvu keerulise faasi, mida ei suutnud teha mitte kõik Ida-Euroopa riigid. Kuid Eestil õnnestus sellest segasest perioodist läbi tulla hästi ruttu ja siiski suhteliselt valutult. Meie põllumajandussektor on tööjõusäästlik ja hästi kapitali investeeringutega varustatud. Kui vaadata lähinaabrite põllumajandust tõhususe pilguga, siis näiteks Soomes on suurimad piimalehmafarmid kuni 100 loomaga, kuid meil umbes 700-800 lehmaga, mis teeb tõhususe seisukohast suure vahe. Soomlased on meie peale pigem kadedad selle pärast, et meil on suured farmid. Võrdluseks: Kreekas on keskmiselt farmis alla kümne lehma ja tänapäeval on sellise mudeliga väga raske konkureerida. Kuid vaeva on vaja näha piimatööstusega. Kui tahame suurendada piimatoodete müüki maailmaturul, siis on meil rohkem vaja kõrgväärindatud tooteid – erinevaid juuste ja selle kõrvale mitmes valikus pulbreid, sh vadakupulbreid. Kuid see nõuab investeeringuid uutesse tööstustesse ja selles mõttes ootan huviga, mis juhtub pärast E-Piima uue tööstuse valmimist Paides.
Ühele arengujoonele tahaksin veel tähelepanu juhtida. Eks me kõik tunne solidaarselt rõõmu, kui mõni IT-arendusplatvorm murrab oma väärtuses miljardist (dollarist) ülespoole ehk saab n-ö ükssarvikuks, ka meie avaliku sektori IT-lahendused on need, mille kaudu meid maailmas tuntakse. Kui aga vaadata meie majanduse üldist digiteerimist, siis siin oleme stabiilselt Euroopa Liidu keskmikud. Üks poliitiline jõud rääkis oma valimisprogrammis personaalsest riigist ja näitas kenasti, kuidas nii saaksime toetusi palju täpsemalt sihtida ja hoiaksime kokku eelarveraha. Kuid selleks, et seda personaalset riiki ellu viia, vajame näiteks andmeid mitte üksikisikute, vaid majapidamiste kohta. Kusjuures pildi teevad keerulisemaks laialt levinud kärgpered ja mitmes kohas elamine. Tekib küsimus, kuidas peaks riik teadma, milline pere vajab erinevat liiki majapidamis- ja sotsiaaltoetusi, kui statistika just majapidamiste kohta on väga puudulik. Lihtne vastus oleks, et hakkame kohe neid andmeid koguma. Kuid siin tekib kohe ka küsimus, kas ollakse selliseks eraeluliseks riiveks valmis, et üleüldse selliseid andmeid lasta riigil koguda. Olen üldiselt kahtlev, kas praegu meil isegi digiallkirja seadust õnnestuks enam vastu võtta. On väga hea, et see omal ajal tehtud sai ja nüüd vaatame natuke parastades teiste – soomlaste, inglaste ja ameeriklaste poole, et miks nemad küll ei suuda. Kuid tendents, et oleme ise muutumas nendega tundlikkuselt võrreldavaks riigi poolt andmete kogumise ja haldamise suhtes, jääb justkui kahe silma vahele. Hea näide on praegune arutelu uue automaksu kehtestamise üle. On tõesti suur erinevus, kas kellelgi on auto eluks hädatarvilik, kui lihtsalt pole alternatiivi, näiteks maal elades, kus ühistranspordivõimalus puudub. Hoopis teine asi on, kui ummikus seistakse võimsa linnamaasturiga Tallinnas, kus on olemas ka alternatiivid. Selleks et kasutajale maksu kehtestada, ongi vaja monitoorida autokasutajate autode kasutamise iseloomu ja kohti. Kui arenguseire keskus selle idee välja käis, siis läks ajakirjanduses kisa ja kära lahti, ettepanekut võrreldi Hiina riikliku järelevalve poole liikumisega ja mida kõike veel. Kuid üldse ei hakatud arutama, kas on ka selliseid tehnoloogilisi lahendusi, kus ei toimu jälitamist, kuid saadakse siiski vajaliku täpsusega info autode kasutamise kohta kätte.
Kokkuvõtvalt nõustun väga professor Rein Taagepera hinnanguga Eesti arengule, et meil on olnud kolmkümmend head aastat. Tänapäeval on Eesti tulutase võrreldavates hindades 87% Euroopa Liidu keskmisest jõukusest, 1995. aastal oli see näitaja vaid 34%. Oleme ammu möödas Portugalist ja Hispaaniast, ees terendab Itaalia selg. Kui keegi oleks mulle kolmkümmend aastat tagasi öelnud, et kolmekümne aasta pärast on Eesti jõukuselt peaaegu võrdne Itaaliaga, oleks ma teda ikka kaunis skeptiliselt vaadanud. Me peame endale ausalt peeglisse vaadates aru andma, et meil on läinud hästi. Kuid me ei tohi siin ka liiga rahulolevaks muutuda. Meis peab säilima soov saada paremaks ja võrdluseks on veel kaugelt-kaugelt jõukamaid riike, mille tasemeni pürgida.
Majandusfilosoofiliselt – milline on väikese Eesti optimaalne majandusmudel?
Teeksin sellele küsimusele natuke pikema sissejuhatuse. Ütleksin nii, et ei eksisteeri mingit absoluutselt õiget lähenemist üle kõigi aegade. Kõik erinevad majanduspoliitilised käsitlusviisid on olnud otstarbekad ja mõistlikud just sel ajal, mil neid rakendati. Keynesi tööd leidsid hea pinnase pärast suurt depressiooni. 1936. aastal ilmus tema põhiteos majanduse tasakaalust „Hõive, intressi ja raha üldteooria“ („The General Theory of Employment, Interest and Money“), toona oli Ameerikas pärast suurt depressiooni suur tööpuuduse probleem ja Keynes ütles, et püüame seda probleemi siluda, tekitades majanduse elavdamiseks riigipoolset nõudlust. Siis tuli peale Teine maailmasõda ja pärast seda töötas Keynesi kava maailmamajanduse taastamisperioodil päris hästi. Kuid kiputakse unustama teisi tegureid, mis toetasid sel perioodil majanduse taastumist. Oli ju veel ka Bretton Woodsi kokkulepe, mis andis maailmamajanduse arengule toetava raamistiku koos stabiilse vahetuskursisüsteemiga. See lõi ideaalse kasvulava väliskaubanduseks. Toona oli Euroopas üks ideaalilähedasemaid tööjõustruktuure. Tööturule tuli järjest peale tööealisi inimesi ja samal ajal oli ülalpeetavaid vähe. Riikide sotsiaalkulud olid 1950-60ndatel aastatel väikesed. Seega, paljud viitavad tänini Keynesi toonase poliitika õigsusele kui ülekantavale ka tänapäeva, aga kipuvad unustama muutused taustsüsteemis. Maailmamajanduses tekkisid 1973. ja 1979. aastal kaks naftakriisi, mis kasvatasid nafta hinda neli-viis korda, mis tõi kaasa nüüdsega võrreldes veel hullema inflatsiooni. 1970ndate lõpus, toonase kõrge inflatsiooni tingimustes, tuli legendaarne USA keskpanga juht Paul A. Volcker oma monetaristliku käsitusega: vähendame järsult rahapakkumist, tõstame intresse ja surume sellega ka inflatsiooni alla. Toona oli majanduses jõhker periood, aga andis kiiresti tulemusi, inflatsioon suudetigi mõne aastaga alla suruda. Töötus oli suur, inimesed olid vihased, valitses suur frustratsioon, aga mõne aastaga saadi inflatsioon alla ja majandus liikus jälle normaalsesse tasakaalu. Pärast sellist šokki hakatigi palju rääkima, et ehk saab ka kuidagi teisiti majandusprobleeme lahendada, ehk saab ka ilma tsükliteta, ehk saab areneda ilma suuremate langusteta. Nende meeleoludega siseneti 2008. aasta majanduskriisi, kus katsetati jälle uut moodi lähenemisviisi, mille käigus püüti inflatsiooni tekitamata suurendada raha pakkumist ja sellega võimalikult kiiresti ja pehmelt kriisist välja tulla.
Nüüd selle põgusa majandusajaloo ülevaate valguses siseneme 2020. aastal alguse saanud koroonakriisi. Selle mõjude leevendamiseks üritati just raha laialdase pakkumisega kriisi siluda. Näiteks USAs suunati McKinsey raporti andmetel aastatel 2020-2021 majandusse toetusi 17% SKTst (u 3 triljonit dollarit), et leevendada toonast ligi 16%ni kasvanud tööpuudust. Võrdluseks, see on peaaegu sama palju kui kogu Saksamaa majanduse aastane kogutoodang. Kusjuures sellele meeletule rahapakkumisele oli eelnenud juba pikk madalate intressimääradega periood. Kuid need madalad intressimäärad ise veel inflatsiooni ei vallandanud. Toona kasvasid kinnisvara ja aktsiate hinnad, kuid otseselt kaupade ja teenuste hinnad olid veel üsna stabiilsed. Nüüd, kui koroonapandeemia ajal USA ja teised riigid suurendasid rahapakkumist ja jagasid raha ka inimestele, kaasnes sellega veel üks eriline efekt. Ulatusliku rahapakkumise tingimustes see raha ei läinud mitte käibesse, vaid akumuleerus säästudena arvetel, sest poed olid kinni, reisida ei saanud ja ka muul viisil oli raske saadud raha kulutada. Näiteks Suurbritannias kasvas sellel perioodil säästumäär kolm korda. Kui koroonapiirangud kaotati ja tekkis võimalus tarbida, siis seda ka tehti. Tootjad ja teenusepakkujad ei suutnud enam samaga vastata ja nägimegi tohutut survet hindade kasvule. Sellele järgnes sõda Euroopas koos energiahindade järsu tõusuga. Nii me olemegi mitmikkriisis, kus hinnad hakkasid kiiresti kasvama.
Kuid tulles nüüd jutuga tagasi Eesti majanduspoliitiliste valikute juurde, siis meie majanduspoliitilised valikud on olnud pragmaatilised ja lähtunud otstarbekusest. Meie majandusmõte oli varajasel taasiseseisvumise perioodil küllaltki tugevalt mõjutatud Austria koolkonna – Ludwig von Misese ja Friedrich von Hayeki ideedest. Me püüdlesime vaba turumajanduse poole. See tekitas meile ka omapäraseid probleeme. Räägin ühe ilmestava vaheseigana loo, milliste probleemide otsa Eesti sattus ühinemisprotsessis Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (World Trade Organization, WTO), mis tollal kandis veel nimetust GATT (General Agreement on Tariffs and Trade). Eesti andis 1992. aastal avalduse GATTi liikmeks saamiseks. Eesti väliskaubanduspoliitika oli siis ülimalt liberaalne. Taotluses märkisime ära, et meil on kehtestatud tollid vaid mõnele (umbes neljale) kaubagrupile, mis olid peamiselt luksuskaubad. Liitumisläbirääkimised algasid ja kõik läks hästi. Vahepeal aga selgus, et meil avaneb võimalus astuda Euroopa Liitu ja alustasime paralleelselt liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Kuid selle käigus selgus peagi, et me peame üle võtma ka ELi tolliregulatsioonid, milles oli tollitavaid kaubagruppe 11 000, mitte neli nagu meil. Seega ei jäänud ka Eestil muud üle kui pöörduda WTO poole palvega muuta oma liitumisavalduse teksti ja deklareerida seni nelja kaubagrupi tollimise kohustuse asemel 11 000 kaubagruppi. Selle peale avaldasid protesti meiega liitumisläbirääkimisi pidavate teiste riikide delegatsioonid ja küsisid, et kuidas siis nii, alguses ütlete, et teil on tollitavaid kaubagruppe neli ja nüüd järsku 11 000. See oli tõsine probleem, sest meil oli WTOga vaja liituda, kuna see oli ühtlasi eeltingimus ELi saamiseks. Kõik ELi liikmed olid ju ühtlasi ka WTO liikmed. Probleem lahenes alles president Lennart Meri visiidiga USA presidendi juurde, kus ta palus abi, et meie peedistamine läbirääkimiste laua taga ära lõpetataks, mis ka õnnestus. Kõige selle taga oli meie toonane lihtsustatult liberaalne lähenemine maailmale, kus riigid võitlesid oma huvide eest palju keerukamalt. Eks paljud äärmused on maha lihvitud nii meil kui mujal ja majandusideoloogiliselt on tuldud märksa rohkem keskpõrandale kokku.
Siiski oleme seisus, kus majanduses on väga palju pragmatismi. Erinevaid majandusmudeleid kombineeritakse omavahel ja vanad minevikust pärit mudelid võetakse kasutusele. Sellepoolest on hea näide merkantilismi tagasitulek, mida USA ja Hiina kasutavad omavahel tehnoloogiasõjas.
Mida arvate valitsuskoalitsiooni maksutõusupaketist?
Eks tagantjärele tarkus on kõige lihtsam, aga mina oleks teinud asju veidi teistmoodi. Võtan praegu Eesti Panga nõukogu esimehe mütsi peast ära ja panen pähe eelarvenõukogu liikme mütsi. Mõistan, et koalitsiooni juhtivparteil oli antud valimislubadus maksuküüru kaotamiseks. Mis see küüru kaotamine sisuliselt on? Rahvusvahelise valuutafondi delegatsioon ütles selle kohta lihtsalt: see on suur maksusoodustus. Rahandusministeeriumi ametnike hinnangul on selle kulu eelarves ümmarguselt 400–500 miljonit. Praeguse juhtiverakonna rollis olles oleksin mina kaalunud mõtet näidata üles suuremeelsust ja lükata selle küüru kaotamine aasta võrra edasi. See oleks võimaldanud võita aega ja lubanud algatada ühiskonnas laialdase arutelu, et mis nendest Eesti riigi eelarve kulu-tulu kirjetest pikemas vaates saab. Selle aja peale oleks võib-olla olnud ka selgem, mis saab sõjast Ukrainas ning mis majanduslanguse ja inflatsiooniga edasi juhtub. Praegu rõhutatakse, et maksutõusu on vaja kaitsekulutuste suurendamiseks, kuid see on vaid osa kulude tõusust. Rahandusministeeriumi andmeid analüüsides on selge, et üldisest kulude kasvust moodustavad kaitsekulutused vaid umbes veerandi. Ülejäänud osa on seotud paljude valitsuste poolt viimastel aastatel vastu võetud lubadustega, millele pole katteallikaid. Selle aruteluaasta vältel oleksime saanud ka kaitsekulutuste suurendamise läbi arutada. Kas näiteks 2% käibemaksu kasvu ongi kaitsekulutuste kasvu katteallikas, sest tõesti, erinevalt maksuküüru kaotamisest vajab kaitset iga inimene igas Eestimaa nurgas. Seega oleks solidaarne käibemaksu kasv ka igati õigustatud. Aga see kõik on tagantjärele tarkus. Üllatab, et ei osatud ette näha, milliseid pingeid need sammud ühiskonnas tekitavad. Soov maksusüsteemi muuta on väga kiiduväärne, kuid see vajab laialdasemat arutelu.
Kui akadeemik Urmas Varblane peaks soovitama, mida teha selleks, et rahvas oleks 10–20 aasta pärast sama jõukas kui Euroopa rikkaimas riigis Luksemburgis, siis mis need soovitused oleksid?
Edukal riigil on terve rida võimekusi, mille omamise poole ka Eesti võiks püüelda. Kõige olulisem on olla strateegiline ja kohanemisvõimeline. Eesti kui väikeriik ei saa endale lubada lühiajalisi otsuseid. Võimekus kiiresti ja asjakohaselt reageerida meid ümbritseva keskkonna muutustele eeldab strateegilist mõtlemist nii riigi, ettevõtete kui ka iga kodaniku tasandil. Me peaksime palju enam jälgima globaalseid strateegilisi arenguid, tähele panema, kuhu liigub maailmamajanduse raskuskese ja vastavalt oma strateegiaid kujundama. Meil oleks rohkem vaja riigimehelikkust, suutlikkust ette näha oma otsuste tagajärgi. Kuid samuti tähendab see ka võimekust näha oma tegematajätmise tagajärgi. Kahjuks on meil sageli vaja välist sekkumist, et see riigimehelikkus avalduks. Näiteks oli tarvis Venemaa sissetungi Ukrainasse, et nädalaga ära lahendada kahe Eesti riigiettevõtte vaheline vaidlus, mis kümmekond aastat oli takistanud tuulenergia arengut. Riigimehelikkus tähendab ka võimekust kaasata otsuste tegemisse endast targemaid eksperte ja nende nõuandeid ka kuulda võtta.
Majandusteadlased on ammu näidanud, et tõhusad institutsioonid panustavad väga tugevalt majanduskasvu. Rääkisime ennist, et Eestis oli 1990. aastatel levinud veendumus, et piisab liberaalsest poliitikast, et uusi võimekusi luua. Kahjuks ei ole see nii lihtne. Ainult turujõududele lootmine tekitab uusi võimekusi väga aeglaselt. Vajalik on ka valitsuse teadlik tehnoloogilisele ja sotsiaalsele õppimisele orienteeritud poliitika. Kui tahame olla edukas väikeriik, siis on meil vaja omajagu eksperimenteerimisjulgust. Kuid see peab olema teadmuspõhine eksperimenteerimine, mitte muutus muutuse pärast.
Teadmuspõhisest Eestist räägitakse palju, kuid sageli samastatakse see e-riigiga. Kuid lisaks e-riigile on vajalik üldine teadmuspõhisuse kasv. Rikkaks saanud väikeriigid, nt Singapur, Iisrael, Iirimaa, on kõik väga teadmusmahukad ja on panustanud järjekindlalt nii haridusse kui ka teadusse. Meie arengumudelis peaks kesksel kohal olema terviklik arusaam kogu ühiskonna ja eriti majanduse teadmusmahukuse vajadusest. See on pikaajaline, kuid vältimatu protsess. Kahjuks on meil üritatud kõiki ettevõtteid ja ettevõtlussektoreid võtta hästi võrdselt, ei ole julgetud näha erisusi ja vajadust diferentseeritud lähenemiseks. Kuid riik peab eri tüüpi meetmete kaudu andma selgeid signaale teadmismahukale ettevõtlusele. Üks hiljutisi häid näiteid on majandusministeeriumi algatatud rakendusuuringute programm, kus pakutakse ettevõtetele võimalust oma tegevuse keerukust ja teadmusmahukust suurendada. Kuid selle tegevuse küpsed viljad ilmnevad alles aastate pärast. Kui paljud mäletavad, et praeguseks tunnustatud Cleveroni esimene rahastus tuli Eesti Arengufondilt 2000. aastate alguses? Meil on vaja enam kannatlikkust ja sihikindlust, et lasta teadmusmahukatel projektidel oma tulemuslikkust tõestada.
Loomulikult ei ole innovatsioon ja majanduse teadmusmahukuse kasv eesmärk omaette, vaid need peavad meile looma uut rikkust. Pidevalt räägitakse, kuidas Eesti peab suurendama lisandväärtust ja ettevõtted peavad tegema keerukamat tööd. Kui aga minnakse detailsemaks, siis selgub, et tootlikkuse kasvu ei olegi võimalik saavutada ühe lihtsa vahendiga. Vajalik on terve hulga tegurite koostoime, millesse peavad oma panuse andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga. Kuid see on protsess, mis vajab head juhtimist, s.t tuleb selgelt eristada tootlikkuse suurendamine kui keskne strateegiline eesmärk. Seejärel tuleb välja joonistada tegurite ahel, millest sõltub tootlikkuse kasv, ja kaasata nii partnereid ettevõtlussektorist kui ka eksperte-teadlasi. Järgnevalt on vaja määratleda ametkondade roll ja hakata tegutsema. Lihtne! Kuid see vajab tohutult palju oskusi mitmesuguste ideede ühendamiseks poliitikateks, mis aitavad suurendada ettevõtete ja avaliku sektori võimekust. Sellise majanduspoliitika elluviimine eeldab tugeva analüütilise võimekuse olemasolu. Ja jälle jõuame teadmuspõhise juhtimiseni. Teadmised ja tehnoloogiline areng peaksid olema kasvustrateegia keskmes läbivalt kõigi meie ministeeriumide haldusalades.
Ühele asjale tahan veel tuleviku rikkuse loomist silmas pidades viidata. Meid eestlasi on praegu maailmas vaid üks miljon. Loomulikult on esmatähtis, et meie noored omandaksid hea hariduse ja aitaksid kaasa teadmusmahuka Eesti arendamisse. Kuid sellest ei piisa. Meil on vaja lisaks meelitada siia tarku inimesi, kes aitaksid oma teadmiste ja oskustega luua tuleviku Eestit. Hea näide on Ericssoni Tallinna tehase areng. Seal töötab tootmises ning teadus- ja arendusüksuses kokku umbes 2000 inimest. Neist üle poole tegeleb toodete arendamise ja testimisega ja neist omakorda kaks kolmandikku on väljastpoolt Eestit. Nad on tulnud ülemaailmse Ericssoni kontserni siseselt siia rotatsiooni korras tööle. Selliseid tööjõu rahvusvahelisele rotatsioonile toetuvaid ärimudeleid on palju ka teistes tehnoloogiamahukates ettevõtetes, näiteks Ülemiste Citys. See on üks lahendus, kuidas Eestis luua juurde tarku töökohti ja neid ka täita sobiva oskustööjõuga, kes meie riigi arengule kaasa aitab.
Üldiselt võib ütelda, et riik peab õppima reageerima hoopis kiiremini ning otsustavamalt, kui seda seni on tehtud, kuid mõtlema sealjuures strateegilisemalt ja pikaajaliselt.
Viimastel päevadel on hakanud meediaettevõtted üha rohkem lärmi lööma käibemaksutõusu pärast. Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa? Meediaettevõtted hindavad, et muudatus toob neile riigile tasutuna kaasa 3-4 miljonit lisakulu. Jaotatuna mitme suurema ettevõtte peale, millest suuremate aastakäive on 30–50 miljonit, ei ole see samuti suur kulu.
Ajakirjandus ei saa jääda kasumit ootama ja peab arendama oma digilahendusi ka siis, kui kasumit pole.Pixabay
Kust raha tuleb?
Need arvud saavad aga selgemaks, kui teame, kui raskelt tuleb meediaettevõttele iga euro. Erameedia ettevõttel on põhiliselt kaks võimalust, kuidas see euro kätte saada. Üks võimalus on müüa reklaami, teine küsida see raha meediatarbija käest. Reklaami müümisel on selge mahupiirang – paberväljaandesse mahub reklaami vaid kindlas ulatuses, veebi samamoodi piiratud hulgal, kuna vastasel juhul hakkab nurisema kasutaja, sest reklaami vahelt sisu enam ei paista.
Aga arvutame läbi võimaluse küsida raha meediatarbijalt. Kui palju peaks olema maksvaid uudistehuvilisi, et meediaettevõtte kulud saaksid kaetud ja jääks raha ka investeeringuteks? Delfi ja Postimehe ühe kuu tavaline lugemisõigus maksab umbes 10 eurot. Delfi Meedial oli 2023. aasta märtsi seisuga meedialiidu andmetel tasulisi digitellijaid üle 90 000. Nendest mingi osa on neid, kes kasutavad üheeurose tutvumishinnaga ligipääsu. Seega 90 000 digitellijat ei tähenda, et meediaettevõtte sissetulek kuus on 900 000 eurot. Pigem vähem.
Ja kui digitellimustest saakski kuus 900 000 eurot, siis nii mõnegi üheeurose tellimuse taga on hulgaliselt müügikõnede tegijate töötunde või eraldi reklaamikampaania kulud. Lisaks peame saadud tulust maha võtma käibemaksu, veebimajutuse ja internetiteenuse hinnad, kontori- ja lähetuskulud ja muu möödapääsmatu ettevõtte toimimiseks vajaliku. Ajakirjanike ja teiste meediatöötajate palkadeks jääb saadud summast heal juhul 2/3. Palkadeks koos tööandja maksudega seega kuni 600 000. Tööandja maksud ampsavad siit omakorda ligikaudu kolmandiku. Järelikult saaks sellest summast maksta brutopalgana välja mitte rohkem kui 400 000 eurot. 2000eurose kuupalgaga töötajaid saaks ettevõttes olla seega 200.
Isegi kui arvutus on hüpoteetiline ja arvesse ei võeta veel mingeid kulusid, milleta ei saa meediaettevõte toimida, toob see välja meediaettevõtte eelarve pingelise olukorra.
Kuhu raha läheb?
Niisiis, ettevõte maksab ajakirjanike ja toimetajate palgad. Aga kust võtta raha tehnoloogilisteks ja digiuuendusteks? Mobiilide ja muu infotarbimise tehnoloogia pidev edasiarendamine nõuab ka uudiserakenduste pidevat uuendamist, et kasutajakogemus oleks parim ja lugeja ei hülgaks väljaannet tehniliste probleemide tõttu. Lisandub uusi platvorme, kuhu liiguvad noored ja kuhu võib-olla peaks kaasa minema ka ajakirjandus, et luua mingisugunegi kontakt üsna nõudliku auditooriumi segmendiga. Küberrünnakute tegijate oskused kasvavad ja infosüsteemide turve läheb üha keerulisemaks. Ilmselt ka üha kallimaks. Iga suurt naabrit ärritava teemakajastuse puhul, mida Venemaa-Ukraina sõja ajal tuleb ette pea iga päev, pannakse veebi turvasüsteemid proovile ja allahindlust ei ole võimalik teha, sest lugejat ei saa jätta informeerimata. Arendada oleks vaja ka masinõppe lahendusi, et korraldada ümber toimetuse töö. Tekstirobotite kiire arenguga kaasneb ootus anda rutiinsed väheinspireerivad ülesanded tekstirobotite teha ja vabastada ajakirjanikud üksluisest nüristavast tööst. Kõik need arendused nõuavad raha. Tavaliselt tehakse selliseid arendusi kasumi arvelt. Kui on kasumit. Ajakirjandus ei saa aga jääda kasumit ootama ja peab arendama oma digilahendusi ka siis, kui kasumit pole. Ilma auditooriumikontaktita ei ole ajakirjandusel mõtet. Kui lugeja läheb tehniliste probleemide pärast ära, siis ei piisa oma olemasolu õigustamiseks ka kõige kvaliteetsemast uudisest.
Lapsepõlves elasin maal. Hommikul 6.30 (sic!) viis kolhoosibuss kooli – siiani vihkan hommikust varast ärkamist. Koduteel kulgesin kiirustamata üle põldude, oja veerel ja läbi naabertalude hoovide, mööda sissetallatud otse- ja ka kõrvalteed. Nii võitsin kahe kilomeetri jagu kõndimist. Ajalist võitu ei pruukinud see anda. Mõnikord kulus kolme kilomeetri otsetee läbimiseks mitu tundi. Teel tuli ette puu otsa ronimist, lillede korjamist, rästikuga trehvamist, naabrikoerte ja -memmedega suhtlemist, praksuval jõejääl uisutamist.
Siiani meldivad mulle, ka linnades, magistraalide asemel kõrvaltänavad. Kui rattaentusiastid tutvustasid 2018. aastal Tallinna rattastrateegia põhimõtteid, ei jõudnud ma ära imestada: miks peaks rattaga sõites tahtma kasutada peatänavaid? Iga kell eelistan Liivalaiale Herne ja Ravi tänavat, Ristikule Õle ja Heina tänavat, Narva maanteele Raua või Faehlmanni tänavat. Mis sest, et teekond on pikem, aga see-eest nauditavam. Enamasti pole kiirus mulle teekonna valikul esmatähtis.
Samuti naudin viibimist äärealadel, tühjaks jäänud majades ja kompleksides: vanades tööstushoonetes, mõisate maalilistes varemetes, maailmasõjaaegsetes loodusega ühte kasvavates militaarehitistes, postmodernistlikes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes. Külastused pakuvad kordumatuid hetki lagunemise poeesia ja tuhast tõusmise võimalikkuse vahel. Need on võimalustest tiined paigad olemise ja hääbumise vaheruumis. Kaduvuse ehe meeldetuletus valguse-varjude mängu, looduse ja inimloodu sulandumise, maaliliste vaadete ja kunagi olnu üle mõtisklemisega. Rõõm, kui mõni neist hoonetest uuesti kasutuse leiab. Mõne puhul, nt Rapla KEKi ufomaja, ei jõua ära imestada, kuidas nii uhke hoone ikka veel tühjana seisab. Aga Norra mõisahäärber, mis nullindate algul betooniga üle valati, sai sel aastal uued omanikud.
Minul kindlat paika, mida võiksin omaks pidada, pole. Mulle meeldib kohtade paljusus, teekondade ja ruumide mitmekesisus, võimalus ära käia ja tagasi tulla. Kogeda.
BFMi filmikunsti eriala 14. lennu komöödiafilmide kassett „Nii jääbki v?“. Lühimängufilm „Unistus“ (Eesti 2023, 21 min), režissöör Greta Liht, stsenarist Elisabeth Madisson, operaator Lee Kelomees, heliloojad Siim Aimla ja Jasper Lina, produtsent Henry Laasalu. Osades Markus Truup, Maria Paiste, Jonathan Peterson jt. Lühimängufilm „Viivis“ (Eesti 2023, 12 min), režissöör Elis Rumma, stsenarist Paula Üleoja, operaator Joosep Ivask, helilooja Kalev Kivi, produtsent Margareth Villers. Osades Elina Reinold, Luule Komissarov, Aarne Soro, Andres Ots jt. Lühimängufilm „Ab absurdo“ (Eesti 2023, 17 min), režissöör-stsenarist Iris Peil, operaator Mattias Veermets, produtsent Anet Õunpuu. Põhineb Jüri Kolgi novellil „Ada“. Osades Juhan Ulfsak, Katariina Tamm jt. Lühimängufilm „Jõululaupäev“ (Eesti 2023, 18 min), režissöör Alexandra Pärn, stsenarist Johanna Viskar, operaator Markus Muide, helilooja Luisa Susanna Kütson, produtsent Lennart Mathias Männik. Osades Grete Jürgenson, Egon Nuter, Toomas Tross jt. Lühimängufilm „Sireen“ (Eesti 2020, 20 min), režissöör Katariina Škurinski, stsenarist Marian Vridolin, operaator Heigo Riivits, produtsent Carmen Laurend. Osades Taavi Teplenkov, Lee Trei, Karolin Jürise jt. Lühimängufilm „Sulavõim“ (Eesti 2023, 19 min), režissöör Franz Malmsten, stsenarist Markus Jõeveer, operaator Tõnu Tamm, helilooja Timo Kiirend, produtsent Triin Rennit. Osades Pirte Laura Lamber, Simo Kadastu, Carmen Mikiver, Andres Puustusmaa, Tõnis Niinemets jt.
Juuni alguses kogunes innukas vaatajaskond, et olla tunnistajaks Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmikunsti 14. lennu loomingulistele pingutustele. Ootusärevas atmosfääris tuli esmaesitamisele kuus lühifilmi, mis kõik annavad tunnistust tudengite andekusest, pühendumusest ja otsingutest komöödiažanri vallas. Käesoleva aasta produktsiooni puhul torkab eriti silma noorte lõpetajate ebatavaline oskus serveerida oma töid absurdikastmes, tabades huumorit isegi elu kõige raskemates ja tõsisemates hetkedes. Ajal, mil hädasti vajame vahelduseks vähem tõsidust, pakuvad need filmid kergendust ja hea võimaluse naerda.
Jääb üle vaid imestada, kui head taset demonstreerivad need tudengifilmid. Igaüks on oma käekirjaga, teistest selgelt eristuva režii, kaameratöö, värvilahenduste ja heliga. Hoolimata piiratud eelarvest ja kogemuste vähesusest on filmid tehniliselt hämmastavalt heal tasemel. Siinjuures tuleb möönda, et enamikul filmitegijatest oli siiski võimalus kasutada kogenud näitlejaid ning sponsorite abi, mis kahtlemata on teinud tulemuse veenvamaks.
Tehnilisi küsimusi kõrvale jättes tulebki filmide kõige tugevama küljena esile tõsta kaasahaaravat jutustamisoskust. Tegijad manööverdavad osavalt naljaka ja tõsise delikaatsel piiril, pakkudes vaatajale võrdselt hetki nii kaasa naermiseks kui ka sisekaemuseks. Sealjuures moodustab iga film omaette veenva terviku, jättes kustumatu elamuse selle vaataja mällu, kellel on olnud õnne neist filmidest osa saada. Aga isegi kui iga film moodustab terviku, esineb ka kohti, kus jääb puudu hingetõmbepausist. Kõigis filmides on tegijad seadnud eesmärgiks täita iga minut filmilindist tihedalt väärtusliku informatsiooniga, jättes vaatajale harva aega mõtiskluseks ja nähtu täiel määral kinnistamiseks. Selle raskesti tabatava tasakaalu leidmine on lühifilmi ajalistes raamides kahtlemata suur väljakutse. Kokku võttes võib aga öelda, et BFMi filmikunsti 14. lend on saanud komöödiažanris maha lühifilmide kollektsiooniga, mis ületab ootusi; nende noorte filmitegijate tulevik tõotab tulla paljulubav ja me jääme huviga ootama nende edasist panust filmikunsti.
„Sulavõi(m)“. Tere tulemast postapokalüptilisse maailma, kus ootamatult napib võid! Just nii saab alguse Hera (Pirte Laura Lember) ja Ramsese (Simo Kadastu) ebatavaliste otsingute teekond. Navigeerides mööda oma korterelamut, mis hakkab üha enam meenutama Dante põrgut, laskuvad nad järk-järgult alumiste, üha armetumate ühiskonnakihtideni, haarates samal ajal kinni igast võimalusest omandada defitsiitset kaupa. See musta huumoriga, verine ja võitlusstseenidest kubisev film toob kokku sellised teemad nagu liigsöömine, ahnus, klassiühiskond, armastus ning klassikalise kirjanduse taassünd, kus naissoost peategelase eesmärk on ükskõik mis hinnaga tulla olukorrast välja võitjana. Peale haarava süžee on filmi tugevaks küljeks ka osavalt loodud koomilised tegelaskujud. Alustades nimest ja lõpetades isikupäraste maneeridega on igal filmitegelasel oma kindel eesmärk ning kõik nad toimivad kooskõlas kaootilise maailmaga, kus nad elavad. Ja kuigi vaataja võib tegelaskujudes täheldada klišeelikkust, võib ka kinnitada, et nii on saanud näitlejad veenvamalt karikeerida tegelasi, keda nad kujutavad.
Märulistseenidega tudengifilmi tegemine pole sugugi lihtne. Žanr nõuab tehnilisi finesse ja leidlikkust tagamaks, et võitlusstseenid oleksid pilkupüüdvad ega lubaks vaataja tähelepanul hajuda. Märkimisväärselt hästi on filmis teostatud üsna õigesti ajastatud lõiked, hüpped ja üleminekud, hägustades niiviisi piiri väljamõeldise ja tegelikkuse vahel.
„Ab absurdo“. Jüri Kolgi novellist „Ada“ inspiratsiooni ammutades süüvib „Ab absurdo“ kartmatult surmariiki, uurides, kuidas me elavatena navigeerime surelikkuse piiril. Film püstitab küsimuse, milles siis seisneb elusoleku sisu nii laval kui ka lava taga (või siis antud juhul filmilinal), pannes proovile meie arusaamise eksistentsist. Kiht kihi haaval koorib film lahti ühiskonna pulma- ja matusekombed, harutades mänglevalt lahti lood, mis me ise oleme nende traditsioonide ümber kudunud ning paljastab nendes varjul oleva ootamatu rõõmu. Kasutades võttena teatrikujundeid uurib „Ab absurdo“ elus mina-rolli etendamist ning viib mõtted Erving Goffmani 1956. aastal ilmunud tuntud teosele „Igapäevaelu kui etendus“1. Teemad, mida film käsitleb, on mõtlemapanevad ja tundlikud, eriti mis puudutab leina analüüsi. Kuidas leida leinas huumorit? Kas meil on üldse õigus sellisel hetkel seda otsida? Vastusena vaadeldakse filmis leina kui subjektiivset tunnet, vabastades teised leinajad piirangutest, mille on kehtestanud ettekirjutatud protseduur.
Alates hingematvatest droonivõtetest kuni võttepaikade hoolikalt läbimõeldud kujundusele ning kõrgel tasemel teostatud värvilahendustele, pakub film mõjuvõimsaid visuaalse esteetika hetki. Meeldiva täienduse annab filmile ka peategelane ise jutustajana, et vaataja täielikult mõistaks Jonase (Juhan Ulfsak) arusaamu ja motiive. Võib-olla on see sihilik, aga filmis leidub ka kohti, mida võib pidada amatöörlikeks, näiteks Ada laip, mis Jonase kõrval hingab. Sellised momendid jäävad siiski erandiks ja on andestatavad, arvestades filmi läbimõeldud terviklikkust.
„Jõululaupäev“. Nagu „Ab absurdo“, uurib ka „Jõululaupäev“ surma ja leina, aga erineb siiski selle poolest, et demonstreerib, kui suur roll on ladusal jutustamisoskusel universaalsetele teemadele tõlgenduse andmisel. Film otsib huumorit ka surmas ja hauataguses elus, tehes seda läbi peategelase Pia (Grete Jürgenson), kes püüab saada üle oma vanaisa hiljutisest kaotusest. Pia elu kirjeldab film tasakaalust väljaviiduna, nagu oleks leina raskus selle pausile pannud. Kui kogu pere jõululaupäeval kokku saab, jõuab Piat haaranud sisemine rahutus keemispunkti, mis viib spirituaalse taaskohtumiseni vanaisaga. Film paelub vaatajat sporaadiliste ja ootamatute nägemustega, mis aitavad meil järk-järgult leida üles kõik pusletükid, mis juhivad meid segadusest mõistmiseni. Filmi süžee kulgeb ladusalt, kulmineerudes lõpuhetkedel südantsoojendava pöördega.
Alexandra Pärna filmis „Jõululaupäev“ püüab Pia (Grete Jürgenson) saada üle oma vanaisa hiljutisest kaotusest.
„Jõululaupäev“ on emotsionaalne ja liigutav film, kus oskuslikult välditakse sentimentaalseid klišeesid, süüvitakse hingelistesse kannatustesse, mida põhjustab lähedase surm, ning uuritakse, kuidas tulla sellisel juhul toime oma mõtete ja tunnetega. Pereliikmete suhtlemise käigus aset leidvad koomilised hetked pakuvad tundlikule teemale vaheldust, tuletades meile meelde, kui palju vajame perekondliku soojust nii headel kui halbadel aegadel. Esile tõstmist väärivad kaadrid, mis aitavad paremini mõista Pia ja tema vanaisa lugu ning on visuaalselt äärmiselt väljapeetud. Üleminek kaootilistelt, käsikaameraga filmitud võtetelt geomeetriliselt kujundatud staatilistele kaadritele spaas moodustab sidusa lõuendi, kuhu on maalitud emotsionaalselt liigutavad dialoogid, kaasa arvatud Pia ja vanaisa vahel. Need kütkestavad kaadrid ja suure südamesoojusega sooritatud näitlejatöö edastavad hästi filmi sõnumit ning jätavad vaatajale unustamatu mulje.
„Unistus“ viib meid sisekaemuse maailma ja rullib meie ees lahti muljetavaldava narratiivi, mis omandab järk-järgult üha tõsisemaid toone. Erinevalt teistest filmidest pole siin esiplaanil niivõrd koomiline element, vaid filmis uuritakse peategelase eskapistlikku meeleolu, kasutades dialoogi minimaalselt. Uje veidrik Aivar (Markus Truup) pole rahul tööga hotelli toateenijana, oma ühiskondliku positsiooni ega ka armastuse puudumisega ning kapseldub unistuste maailma, kus loob endale nägemuse uuest elust, kus ei puudu rikkus, staatus, enesekindlus ega salsatantsud. Otsingud sellise elu realiseerimiseks võtavad aga ootamatu pöörde, kui Aivaril õnnestub sattuda ühele kõrgseltskonna peole. Mõneti tõi pettumuse, et filmi koomiline ja tegevusrohke element pääseb maksvusele alles filmi lõpuminutitel, aga ka siis täidab see oma ülesande suurepäraselt, näidates humoorikalt, kuidas Aivari ettekujutus, või pigem fantaasia, põrkab kokku tegelikkusega. Peale koomiliste momentide tuletab film meile ka delikaatselt meelde, kui kergesti laseme ennast petta oma mõtetel ja langeme võltskujutluste ohvriks. Selle asemel et püüda olla keegi, kes me ei ole, julgustab film meid jääma iseendaks ning leppima oma tegeliku minaga. „Unistus“ tõestab, et komöödiat ja eneseanalüüsi on siiski võimalik omavahel siduda.
„Viivise“ vanaldase raamatukoguhoidja näiliselt igav elu võtab vallatu pöörde, kui ta avastab, et keegi magama jäänud mees on võtnud pantvangi ühe tema raamatukogu raamatutest. Otsustanud, et raamat tuleb kohe ja pöördumatult raamatukogule tagasi võita, asub ta ootamatusi täis seiklusretkele, paljastades niiviisi oma öise alter ego. Klassikaliselt neurootiline käitumine, tüüpilised prillid, pliiatsseelik, laitmatult korras välimus – sõnaga, tõeline raamatukoguhoidja! Ja korraga – topeltelu! Ning selle topeltelu missioon? Saada kätte ainus raamat, kus sisaldub informatsioon, mille abil on võimalik tõestada, et ta endassetõmbunud abiline eksib.
Juba võttekoha valik – raamatukogu –lisab loole absurdi. Kes meist oskaks oodata, et raamatukoguhoidja võib üles näidata nii suurt kiindumust oma raamatute vastu, et on valmis isegi valetama ja nende tagasisaamiseks öösel ringi hiilima? Nii saab tagasihoidlikust peategelasest ootusi ja stereotüüpe trotsiv maskeerunud kangelane, kusjuures bibliotekaari rännakute koomilist külge tõstavad esile ka rumalavõitu humoorikad kõrvaltegelased. Peategelase tõsine hääletoon kõrvu dramaatilise, kohati isegi liigdramaatilise ja pisut õudse taustamuusikaga, mis saadavad teatud geoloogiaalase raamatu otsinguid, loovad filmis hästi ajastatud humoorikaid momente, mis panevad vaataja absurdsele retkele kaasa elama ja südamest naerma. Filmis on edukalt kasutatud klassikalisi jutuvestmise võtteid, sündmuste käigus lisatakse unikaalseid pöördeid, keeratakse vinti peale. „Viivise“ peamine tugevus on see, et keeldutakse end liiga tõsiselt võtmast. Vaatajad saavad segamatult nautida ebatavalist humoorikat jutustust.
„Sireen“ on moodne pahupidivaade muinaslugudele, millega on ühendatud südantsoojendav armastuslugu. Maailmas, kus sellistest kultustegelastest nagu Punamütsike ja seitse pöialpoissi on saanud hoopis kurikuulsad kriminaalid, kohtub meie peategelane Toomas (Taavi Teplenkov) juhuslikult merineitsiga. Sellest saab alguse sündmuste jada, mis lõpeb äärepealt Toomase vahistamisega. Film keskendub süütunde tekitatud keerukatele vastuoludele ning uurib kommunikatsiooni subjektiivset olemust, seades küsimärgi alla omaksvõetud narratiive ning lisades neisse koomilisi elemente.
Ajal, kui maailmas on vaatajate tähelepanu pälvinud äsja esilinastunud mängufilm „Väike merineitsi“2, pakub „Sireen“ meile värskendavalt teistsuguse muinasjutu, müstiliste olendite ja fantaasiamaailma kujutamise filmilinal. Film kutsub välja murdma vananenud tõlgenduste raamidest ning meenutab vajadust nautida seda rõõmu ja lõbu, mille võib avastada ootamatul viisil esitatud süžeest. Näib, et „Sireeni“ tegijad on nautinud täiega nii süžee väljamõtlemist, tegelaskujude loomist kui ka võttepaikade hoolikat ja läbimõeldud kujundamist – see kumab läbi igast stseenist. Isegi kaks koomiliselt tõsist politseiametnikku lisavad süžeele täiendava meelelahutusliku kihi. Hoolimata klišeede mängulisest naeruvääristamisest jääb film siiski siiraks oma keskse teema, armastusloo, jutustamisel. Filmi tobedustest ja pöörasevõitu olukordadest õhkub sarmi, mis lubab meil ignoreerida asjaolu, et arvutiefektide abil oleks saanud luua ka täiesti realistlikud merineitsid. Aga võimalik, et just see tobeduse ja siiruse tasakaal aitabki „Sireenil“ võita vaataja südame.
1 Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life. Doubleday, 1956.
Tiina Tammetalu näitused „Exodus“ ja „Tänuteenistus“ Estonia teatri galeriides kuni 21. VI.
Tiina Tammetalu maalijaskaalat määratledes võib tõdeda, et see ulatub abstraktsionismist realismini, kuid need kaks mõistet vajavad täpsustamist, sest kohati on nende tähendus Tammetalu puhul risti vastupidine tavapäraselt juurdunule.
Tiina Tammetalu „Exoduse“ seeria (2008; seeria üheksast maalist on väljas kuus) on puhtavereline abstraktsionism, sündinud vaimsest intentsioonist, mis on materialiseerunud vahetult ja otse lõuendil.
Kunstnikuna on Tammetalu üha enam hoidunud muudest väljakutsetest, et kontsentreeruda oma loomingule, mistõttu loomekihistused on hakanud lõimuma üha komplitseeritumalt. On tekkinud ootus, et Tammetalu kunstnikupraktika lisab midagi sõnastatavat ja üldrakendatavat abstraktsionismi mõistmisele või vähemalt selle käsitlemisele, selle üle teoretiseerimisele.
Kunstniku näitusepaarik Estonia teatris on just sellepärast põnev, et kahe ekspositsiooni seoste ja põkkumiste ahel ei jookse mitte ainult temaatilist liini pidi, vaid omavahel on korrelatsioonis ka väljenduslaadid. Väljenduslaadid on abstraktsed, kuid seda erineval moel ja eri astmeni. „Exoduse“ seeria (2008; seeria üheksast maalist on väljas kuus) ülakorruse rõdugaleriis on puhtavereline abstraktsionism, sündinud vaimsest intentsioonist, mis on materialiseerunud vahetult ja otse lõuendil, nii-öelda alla prima. Peakorruse ringjalt kulgeva jalutusgalerii seintel eksponeeritud maalid (kokku kaheksa) on seevastu valminud abstraheeringuna mällu sööbinud mentaalseist vaatlusist turvatsoonides. Samuti nagu meeled on saanud palju aastaid kestvat toitu, on ka need maalid valminud pika aja jooksul, mõned isegi kuni kümneaastase tsükli kestel.
Kõrvaltvaataja mälus võib leiduda Tammetalult ka märksa realismilähedasemaid töid. Kuid autor peab realismi absoluutseks väljenduseks oma loomingus just selle sajandi esimese kümnendi suurte „Eesti maastike“ seeria töid, nn mullapilte, mis on osaliselt valminud teepinda kopeerides või otse lõuendile üle kandes. Need tööd on aga monokroomiale lähenevas „värvikoes“ ometi ülimalt abstraktsed, kui unustada jutukas tähenduskandja – mulla materiaalsus.
Põgenemine
Seeriatena töötamine oli Tammetalule omane juba üliõpilasena. Kunstnik seostab seda tollase, 1980ndate teise poole transavangardismi lainega. Seeriad võimaldavad suurt vaadet kogu tervikule ja käsitleda iga maali eraldi moodulina, mida saab ümber paigutada ja niimoodi uusi või teisi tähendusi avada. Visuaali, värvide järgnevuse ja rütmidega muutub ka lugu. „Exoduse“ seeria sai tõuke põgenike voolust üle Vahemere Euroopasse. Seeria maalide monumentaalsed liigendused, põhimõttelised, et mitte öelda, järsud koloriidierinevused (värvitusest ehk must-valgest puhta täisvärvini) ning kord avatuma, kord suletuma vaatevälja vaheldumine loovad dünaamilise, rahutu, heitliku meeleolu. Järgnevalt on autor seda seeriat kas osaliselt või tervikuna korduvalt eksponeerinud, kusjuures ekspositsiooniruumid on tinginud mitmesuguseid paigutusskeeme ja valikuid.
Ateljees Estonia teatrisse töid valides muutus ootamatult seeria dominant-sõnumikandjaiks kõrge laotusega sinine töö, mis varem oli enamasti valikust välja jäänud, ja teine, maaliväljal kõrgele tõstetud ristiga (või ristumisega) kollastes toonides apoteooslik lõuend. Nende, Ukraina lipuvärvides maalide kaudu hakkas seeria jutustama Ukrainat laastava sõja põgenike lugu, esitades seda ühtlasi sügavamal, universaalsemal tasandil. Ühest küljest tõendab see autori loodud universaalse kujundi tähenduslikku plastilisust, teisalt tema ajastunärvi. Võib küll öelda, et Tammetalu tajus sarnaselt Olga Tobrelutsuga, kelle loomingu väike valik oli hiljuti Tartus ERMis vaadata, dramaatiliste sündmuste ulatust juba varakult ja reageeris sellele. Tiina Tammetalu „Exodus“ on Eesti (maali)kunstis üldse üks väheseid, kui mitte ainus, selle ajastu marker.
Meie telefonivestluses osutas Tammetalu „Exoduse“ seeria lähedusele ka oma tudengiaja abstraktsete tööde „tugeva käekirjaga“, mida hindamistel oli iseloomustatud kui mehelikku ning külma. Abstraktsionism (tollases?) tunnetuses – kui „lõhkumine, jõu väljendus“. Vastukaaluks oli ta siis püüdliku õpilasena püüdnud figuraalsetes töödes (naiselikku) rolli sobituda, maalides neid võimalikult ilusana.
Autor rääkis seeriate valmimise „tehnoloogiast“: „Ideid kritseldan pisikeste paberitükkide peale, seal võib tulla järjest seeriaid. Sul kogu aeg see lugu jookseb, pead sisemonoloogi. „Exoduse“ pealkiri tuli samuti selles protsessis. Kui aga hakkad suurt tööd tegema, siis enda algne plaan ei vii sind sinna, kuhu plaanisid. Mõni kõva kalkulaator (ratsionalist) ehk suudab nii, mulle on see kujuteldamatu. Tegemise käik ise pakub nii palju uusi võimalusi. Maalimine ei ole nagu Exceli programm, et andemete sisestamise järel saad selle tulemuse, mis peab tulema. Plaan on vajalik alguses, käivitamiseks. Sa hakkad tööle mingisuguse materjaliga, see materjal on sulle partner. Maalimine on dialoogi pidamine, mitte monoloog.“
Turvatsoonid
Põgenemise eesmärk on tõotatud maa ehk turvatsoon. Peakorruse jalutusgalerii maalid on koondatud pealkirja „Tänuteenistus“ alla. Nagu öeldud, vahendavad need kujundeid turvatsoonidest – ateljeest, kodust, aiast Haapsalu suvekodus jm. Märgiline on neist maalidest aastatel 2009-2010 alustatute lõpetamine just koroonapiirangute kestel, kui (oma) kodu tähendus ja tähtsus võimendusid mitmekordseks.
Võib nentida, et ülakorruse mastaapsed „ilmaruumid“ mõjuvad, vaatamata formaadi väiksusele, üldistusjõus kaugemate ja võimsamatena kui allkorruse konkreetse(ma)te kujundivihjetega ja koloriidilt „ilusamad“ suurte mõõtmetega tööd. Kuid neis on samamoodi nauditav üldistus ja mitmekihilisus alates pealkirjadest (nt „Üheskoos rajatud aed õitseb“, 2010–2020; „Nike. Püha pajupuu“, 2022) ja lõpetades keskendumisega askeetlikult valitud elemendile. Vastukaaluks ülakorruse vägivaldsusele ja kannatusele, võitlusele ja võidule pakub allkorruse näitus rahu, harmooniat ja intiimsust.
Autor avas vestluses ka näituse geneesi, selle, kuidas Estonia teatrimaja ajaloolises keskkonnas ja Eesti vabariigi 105. aastapäeva kontekstis ning Ukraina tragöödia ja koduste kujundite vastastoimes tekkis kombatav taju Eestist kui „isiklikust paradiisist“. Tiina Tammetalu: „Äkki sain aru, et isiklik paradiis ei ole ainult need paigad, kus võtmega keeran kinni ukse enda taga. Momentaanselt laienes isiklik paradiis Eestile tervikuna.“
Ja see on tõesti midagi, mille eest tuleb pidada kestvat tänuteenistust.
PS. Koha- ja ajaspetsiifika (mida võidakse isegi odavaks populismiks tembeldada), rääkimata rahvuskesksusest (nagu see oli viimati 1980ndate kunstis), pole enam trendikad. Estonia teater on endiselt ümber nimetamata. Abstraktset kunsti on peetud vabaduse poliitiliseks agendiks, realism aga on olnud rahvusluse ja võimu teenistuses. Kunstniku ohu- ja turvatsoonide vastandus on siiski alati kõrgemal olupoliitikast.
„Fuzz Salvation“ peeti kahepäevase vabaõhufestivalina küll esimest korda, aga pole sellele vaatamata kaugeltki juurteta ettevõtmine. Sama, Tambet Jurno poolt algselt Zahiri laulupealkirjaks vermitud, nime kandsid ka mõned kunagi nullindate keskpaiku Von Krahlis toimunud traadimuusikakontserdid.
Kui Talbot asub esimest festivalipäeva lõpetama, peegeldub õhtupäike lähedal asuvate majade suurtelt akendelt otse lava ette.
Siinkirjutajale, kellel on hägune mälestus, et olen kusagil plaadikaanel, helifailide kaustas või YouTube’i video pealkirjas näinud märkust, et salvestus on tehtud live at Fuzz Salvation, tekitas see seos igatahes festivali suhtes põneva ootuse ja mingi ebamäärase osasaamistunde Eesti mürarikka kitarrimuusika minevikuga.
Mida „Fuzz Salvation“ festivalina tähendab, võis hakata aru saama siis, kui esimese bändina lavale astunud C.C. set’i lõpetuseks oma tumemeelse eestikeelse poeesia mitmeminutilisse Sonic Youthivaimus feedback’i-mürasse uputas. Eneseväljendusjanuste noorte poolt vart pidi kõlaritesse torgatud ning lavapõrandale tanksaabaste tallata ja taguda visatud instrumendid juhatasid sisse kaks õhtut täis modifitseeritud häälestusi, hoolega valitud võimendustämbreid, loendamatu hulga efektiplokkide moonutusi ning juhtmotiivina korduvat kõlarivilet.
Järgmisena esinenud Borm Bubu muusika tõmbas kuulaja keset helimaastikku, milles õhulise ja vibreerivana mõjuvad kitarrihelid tegid bassi ja trummi loodud konkreetse, koreda geoloogilise massiivi kohal oma keerukaid ja äkiliste pööretega helikopterimanöövreid, vokalisti kihutamisrõõmu sugereerivate hõigatuste saatel. Kaasahaarav.
Shelton Sani, minu ammuse lemmiku, esinemise ajaks kella kaheksa paiku oli suurem jagu festivalikülalistest vist kohale jõudnud. Neid ei paistnud olevat palju üle saja (kui sedagi), aga tegemist oli meeldivalt heterogeense kambaga, kuhu kuulus kõikvõimalike subkultuuride esindajaid: nii tegutsevate kui ka lahku läinud bändide liikmeid, nii tuttavaid nägusid, kellega olen juba peaaegu kakskümmend aastat tihti samadele kontsertidele sattunud, kui ka lava ette kogunenud moodsaid, retrohõngulisi, äärmuseni ekspressiivseid moshimistehnikaid viljelevaid noori.
Võrdlemisi harva juhtub, et mõni bänd, mis hakkab kohe algusest peale väga meeldima, saab sama sümpaatseks jääda ka pärast seda, kui ta muusikaliselt edasi areneb ja muutub: esialgne vaimustus põhineb mingitel kuulaja kindlatel eelistustel, võimalikke edasiliikumissuundi on aga 360 kraadi ulatuses ja tõenäosus, et bändi valitud suund mainitud kindlate eelistustega kattub, on väike. Aga Shelton Saniga on mul just nii. Hindan samavõrd kõrgelt nii nende varaseid salvestisi kui ka praegust, paljuski muutunud helipilti, kus kahe kitarristi asemel on laval üks ja teisest vabanenud ruum jätab rohkem õhku nii artikuleeritumalt välja kostvale vokaalile kui ka erakordselt mahlakaks ja jõuliseks kasvanud bassisaundile.
Igatahes, fookuses on endiselt ekstaatilise mineku ja eksimatu isikupäraga rifid ja kui etteaste lõpetuseks kõlab „Hollow End“, mille Soulseekist alla tõmmatud albumivälist salvestist ma juba 2005. aastal pleieris korduse peal hoidsin, ei oska ma olla muud kui vaimustuses.
Vahepeal on kõrge juunipäike jõudnud hakata majade taha vajuma, tekitades midagi kuldse eel-päikeseloojangu laadset. Mereäärele omaselt on õues küll pisut jahe, aga ilm on siiski olnud täiesti perfektne ja selge, ja raske on jätta märkamata, kui inimväärses paigas festival toimub. „Fuzz Salvation“ pole mingi kalk suurfestival, mis jätab väsinud või lihtsalt närvema olemisega külastaja mudasele väljale elementide meelevalda olelusvõitlust pidama. EKKMi sümpaatselt metsistunud haljastusega hoov pakub mitmekeseid istumisvõimalusi, soppe kõikvõimaliku privaatsusastmega olemiseks ning puuvõrade ja varikatuste näol kaitset nii vihma kui ka päikese eest. Peale selle on korraldajad suure osa piirdeaiast jätnud kinni katmata, võimaldades ka kultuurikilomeetril kulgevatel möödujatel toimuvast aimu saada ja vältides ühtlasi elegantselt tarastatuse tunnet seestpoolt vaadates.
Kui Talbot asub esimest festivalipäeva lõpetama, peegeldub õhtupäike lähedal asuvate majade suurtelt akendelt otse lava ette. Duo koosseis on nüüd jälle asutajaliikmete siseasi ja kuigi ma ei olnud ka vahepealse trummari vastu, on siiski põnev vaadata, kuidas Jarmo Nuutre jälle omakirjutatud trummipartiisid mängib. Talbot on vastandite bänd: korisev metal-vokaal ja lüürilised kõrgehäälsed laulufraasid, agressiivsed bassirifid ja meloodiline süntesaator. Siinse kontserdi ajal meeldis mulle jälgida, kuidas kogenud muusikute käes säilib aina puhtamaks ja rafineeritumaks muutuva helipildi kõrval teatav algaegadest pärit DIY-toorus: mõned ebaortodokssena näivad trummimänguvõtted, napist koosseisust tulenevad hüpped bassi- ja klahvimängu vahel.
Kui laupäeva õhtupoolikul EKKMi hoovi tagasi jõuan, on jälle päikseline. Tasapisi kogunema hakanud publik, kellest paljud on omavahel head tuttavad, vahetab muljeid ning mõnigi toibub alles intensiivseks kujunenud reede õhtust.
Kontserdikava algab kerget ehmatusjõnksu põhjustava järskusega täpselt kell neli. Ma pole kindel, kas olengi kunagi näinud black metal’it esitatavat nii varasel päevaajal ja heleda päikese käes. Vähemalt mulle tundus kolmeliikmeline Hukk liiklevat kusagil black’i abrasiivse lo-fi-käreduse ja death’i sügavusse pürgivate korinate ja kuminate vahealal. Stiilimääratlus polegi oluline – etteaste on igatahes jõuline. Trummipartii kõigub valsiliku lihtsuse ja keerukamate postrokilike mustrite vahel, mille taustal ülejäänud kaks bändiliiget jätkavad dialoogi pidamist sealt, kus Talbot eelmisel õhtul oli lõpetanud: ühelt poolt madalaimale, viiendale lisakeelele rõhuv bass koos sügava kurguvokaaliga, teiselt poolt pessimistlikuna mõjuvad kitarrihelid ja noir’iliku väljendusjõuga esile hakitud bariton. Konkreetsed rifid, spartalikud sõnumid: „kass“, „katk“, „vait“(!).
Kui esimese festivalipäeva kava mõjus loogilise ja koherentsena, siis teise omale annavad vastukaaluks värskust ootamatud kombinatsioonid ja eklektika. Avaetteaste süngusele oponeerib kohe Truckthor, kes demonstreerib, kui absurdne, kerglane ja lõbus on, kui rakendada müraroki koostisosad tempokate tantsumuusikaklišeede teenistusse.
Ka obkuursetes T-särkides Tartu stoner-viikingite Satones ei mõju ülearu tõsisena. Vahelduseks oma varasematele projektidele, nagu näiteks kunagine sügavamõttelise kulgemisega Voog, teevad nad praeguses koosseisus midagi tempokat ja surfihõngulist, ometi psühhedeelsuseni moonutatud helipildiga.
Seejärel tulevad kontrasti huvides jällegi Wolfredti malbe ja tõsimeelsena mõjuvad klassikalise mõtliku post rock’i kanoonilised maastikuakvarellid.
Omaette energialaksu sain kuulates Skoonet: arutelud teemal, kas punk on surnud, muutuvad mõttetuks, taibates, millist väljendusvabadust need praeguseks iseenesest väga klassikalised vahendid võimaldavad, kui neid kombineeritakse toore noorusliku energiaga. Lavalt kiires ja lühidas formaadis näkku visatud sotsiaalkriitika ja pulbitsev elutunnetus mõjusid ehedana, nagu ka bändiliikmete imagoloogilised tüpaažid, mis ei moodustanud mitte ühenäoliste needitud tagidega mohikaanlaste armeed, vaid allusid igaüks omaette isikupärale, nagu seda pungi algideaalidest rääkides on kirjeldatud.
Ka Psychoterror on muidugi värske punk. Oskus asetada nagu muuseas oma küpsemate, läbimõeldud bassi-groove’iga lugude vahele midagi, mis on kirjutatud 1980ndate keskpaiku kusagil taarapunkti taga, nagu Freddy seda kirjeldas, on fenomenaalne.
Välilaval toimuvale pani punkti Estoner, kes on oma muusikalisel teekonnal nähtavasti jõudnud mingisse äärmusse. Nende helipilt oli suurema jao kontserdiajast nii tihe, et mõjus eristamatute liinidega kesksagedusmonoliidina – käsitöö-noise’ina, kus instrumentalistid vanutavad oma tehnilised pingutused kokku ühtlaseks helivildiks. Kahtlemata huvitav, ehkki mitte kõige lihtsam kuulamine, ja oma põhjakeeratud intensiivsusega ka lõppakordiks igati sobilik.
Aitäh Valter Nõmmele, kelle idee „Fuzz Salvation“ suuresti oli, ja kõigile teistele korraldajatele, hästi kureeritud ja korraldatud festivali eest! Elamus oli minu meelest ideaalne ja asetub parimate Eestis peetud väikeste alternatiivsete rokkfestivalide, nagu „Plink Plonk“, „Heliosphere“ ja „Skeneraator“, väärikasse ritta. Loodan, et „Fuzz Salvation“ toimub järgmisel aastal uuesti ja seda juba vähemalt paar-kolm korda arvukama publiku ees, mida ta kahtlemata ka sel aastal väärinuks.
