Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Tartu Kunstimuuseum loobub tarbekunstist

    Krista Piirim?

    Tartu Kunstimuuseumi tarbekunstikogu tekkis nagu muuseum ise, sõltumata pealinnast. Kunstimuuseumi alusvara panid 1940. aastal kokku Tartu kunstnikud. Tarbekunstikogu sai alguse sõja-aastatel, kui tolleaegne direktor Voldemar Erm hakkas muretsema välismaale põgenenute ja küüditatute korteritesse jäänud kunstivarade, sealhulgas mööbli pärast. Tal õnnestus, vist ainsa direktorina Eestis, sõlmida kokkulepe rahandusosakonnaga, et tühjaksjäänud korterites tehakse inventuur ja kunstiväärtused tuuakse muuseumi varjule. Mõni päästeoperatsioon oli tuberkuloosihaige Ermi jaoks lausa kangelastegu. Tundub, et kõige dramaatilisem sõit võeti ette 1944. aasta novembris Viljandimaale Tusti tallu päästma sinna evakueeritud prof Schlossmanni mööblit ja kunstivarasid, mis olid kohaliku täitevkomitee poolt ülevõtmise ja laialikandmise ohus: “Varustasin end paari soojema rõivastusesemega ja neljapäeva hommikul läks sõiduks. Novembri külmadega pole 140 km-line sõit just nali. Pealegi kui juba enne oled köhas ja nohus. /—/ Lahtises veokis vuhiseb kohutav tõmbetuul. Kraadiklaas näitab 5-6 kraadi alla nulli. Kümmekond inimest suruvad end üksteise vastu nagu kanapojad pesas. Ent seegi aitab vähe – külm tuul otsib üles iga väiksemagi pilu, kuhu vahele oma pakasesõrmi sirutada ning pigistada iga lõdisevat liiget nagu tangidega. Tee on konarlik ja auklik, auto suudab arendada õige tagasihoidlikku tempot. Inimesed püüavad end ja teisi lohutada naljade ja vestlustega – asjata, sest külma võim on tugevam. Maastik on luitunud hall, pilved madalad, puhutine päike jõuetu ja rõõmutu kui vana rauk. Kohati on sadanud lumeräbu. Lohutamatu olek õõtsuval veokil. Loetakse vaid kilomeetreid, oodatakse sõidu lõppu. Tustile jõuame alles õhtu eel hämarikus” (Krista Piirimäe, 100 aastat Voldemar Ermi sünnist. – Muuseum 2005, nr 18, lk 39 – 41).

    Tarbekunstikogu esimesed ostud olid Jaan Koorti kaks vaasi, seda tänu tema tütrele Tuui Koortile. Ka paljud teised esemed on annetatud just nimelt Tartu kunstimuuseumile. Kõige väärtuslikum, ligi sajast jaapani tarbekunstiesemest koosnev komplekt on osa Jaapani riigi kingitusest Nõukogude Liidule kahe maa vahel sõlmitud vaherahu 10. aastapäeva puhul (1959). Nõukogude Liidu kultuuriministeerium jagas mahuka kingituse laiali parimatele muuseumidele. Eestist loeti nende hulka ainsana Tartu Kunstimuuseum (direktor Vaike Tiik ja peavarahoidja Tuui Koort).

     

    Tarbekunstikogust loobumine

     

    Tartu kunstimuuseum on juba aastaid pidanud tarbekunsti teisejärguliseks: ei ole korraldatud näitusi ega trükiseid välja antud, ostukomisjoni pole kutsutud tarbekunstikogu hoidjat ning kui keldris muutusid hoiutingimused katastroofiliseks, siis toodi sealt kõrgematele korrustele ainult maalid.

    Siiski oli direktor Reet Margi otsus kogust loobuda ootamatu. Direktor avalikustas oma otsuse aasta üldkoosolekul 12. IX 2005. Ta põhjendas seda ka kirjalikult: “TKM pole aastaid omanud vahendeid tarbekunstikogu täiendamiseks. Varasem kogu on omandatud varem, kui tarbekunstimuuseum puudus või oli EKM-i osa. Hetkel olemasoleva kogu hoidmine on maja spetsiifikast ning rahaliste vahendite nappusest tingituna raskendatud. Seepärast peab muuseum tegema rasked valikud ning keskenduma prioriteetidele.”

    Esimesel hetkel võib tunduda, et on ju ükskõik, kus muuseumis kunstiteosed asuvad, peaasi et need on hästi hoitud. See ei ole päris nii.

    Olulisi kultuuriväärtusi ei ole mõistlik koondada ühte hoonesse ega ka mitte ühte linna – esimest turvalisuse seisukohalt, teist regionaalpoliitilistel põhjustel. Iga linn ja vald tahab vaatamisväärsusi, millega tutvumiseks peab just sinna sõitma. Oluline on ka iga asutuse töötaja enesetunne ja uhkus oma institutsiooni üle. Muuseumi puhul on üheks selliseks faktoriks kogude suurus ja mitmekesisus (tänu tarbekunstikogule kujunesid Tartu kunstimuuseumi kunagistest töötajatest Tuui Koortist, Maire Toomist ja Mari Pillist selle ala suurepärased tundjad, raamatute ja artiklite kirjutajad).

    Rahapuudusega  ja prioriteetidele keskendumisega on muuseumis põhjendatud juba  pea 20 aastat mitme tegevusala lõpetamist, Elvas asuvast Eduard Kutsari majamuuseumist loobumist ning Tartus paiknenud Anton Starkopfi ateljeemuuseumi likvideerimist. Muuseum ei ole nende sammude tulemusel rikkamaks saanud, rahapuudus tundub direktorite sõnu uskudes aina süvenevat. Tarbekunstikogu 840 eseme hoidmine ei nõua märkimisväärseid ressursse.

    Prioriteetidest on räägitud alati üldsõnaliselt ja seda ka nüüd. Mille nimel konkreetselt mida tehakse, mis on muuseumi positiivne arenguprogramm, sellest ei ole direktor veel juttu teinud.

     

    Kogu terviklikkus

     

    65aastasel Tartu kunstimuuseumil on soliidne ajalugu ja traditsioonid, muuseumitöötajad on teinud oma tööd südamega, teinekord ennastsalgavaltki. Kogude kasvatamine on olnud sihipärane, igal kunstiteosel on oma saamislugu, kogud on selle koostajate töö tulemus ja nende nägu. Tartu tarbekunsti puhul on arvestatud Tartu vajadusi ja eripära ning seda on Tallinna tarbekunstimuuseumi töötajad märganud. Nad on kiitnud meie kogu, see olevat teistsugune, on hea, et ta olemas on. Kogu äraandmine on hoolimatus oma eelkäijate töö vastu. See tähendab loobumist ühest uurimisvaldkonnast, sellega võetakse võimalus seda teha järgmistelt Tartu kunstimuuseumi töötajate põlvkondadelt.

    Veelgi halvem on kogu lõhkumine ja jagamine kolme asutuse vahel: keraamika jääks Tartu kunstimuuseumi, nahkesemed, tekstiil ja jaapani tarbekunst Tallinna tarbekunsti- ja disainimuuseumi, mööbel Eesti Rahva Muuseumi.

    Kui muuseumi juhtkond ei vali parimat teed – olla lojaalne oma asutusele ja jätta Tartu kunstimuuseumi vara Tartu kunstimuuseumile –, siis vähem halb lahendus on see täies mahus üle anda Eesti Rahva Muuseumile. Siis säilib terviklik kogu, mida on uute ostudega hea täiendada. Tartus tegutseb edukalt tarbekunstikallakuga kõrgkool ja ühe Tartus asuva muuseumi kohus peaks olema parimad näidised järeltulevatele põlvedele talletada. ERM saab siis korralikult täita Tartu tarbekunstis ja nüüd ka disainis seda rolli, mida kaua aega tegi kunstimuuseum.

    Kunstimuuseum on siis vähemalt lojaalne Tartu linnale, kes konkureerib Tallinnaga Euroopa kultuuripealinnaks saamise nimel aastal 2011, kui hoiab Tartu kultuurivarad Tartus.

  • Muusikaline aastavahetus Moskvas

    Toomas Velmet

     

    Marsruut Tallinn – Moskva – Tallinn tundub olevat ootamatult populaarne, ükskõik millist transpordiliiki kasutada. Vähemalt on see nii aastavahetuse ajal, s.t pileteid pole ei rongile ega lennuaparaadile saada isegi kolm nädalat varem. Ent kui juba võimalus avanes, tuli leida ka sõiduvahend selle teostamiseks ning üsna humoorikas oli alustada sõitu Tallinnast Moskvasse laevaga (!). Niisiis laevaga Helsingisse ja sealt juba rongiga Moskvasse ning ennäe imet – esiteks odavam ja teiseks mugavam.

    Moskva on kahtlemata muusikametropol ning valikuid sellest osasaamiseks seinast seina ning žanrist žanrini. Head tuttavad aitasid mind kolmele kontserdile, mille piletihinnad vastasid pakutava sisule ja ainuke koht, kuhu ei aidanud ka tutvus, oli Uue Ooperi (Novaja Opera) ooperijazz Oleg Lundströmi bigbändiga peaosas. 30. ja 31. XII kontsertide puhul vastavalt Vladimir Spivakov Rahvusvahelises Muusikamajas või Juri Bašmet Moskva konservatooriumi Suures saalis sai ainult kulmu kergitada, sest esimesel algasid hinnad 15 000 ja teisel 50 000 rublast. Õnneks olid saalid välja müüdud.

    Seevastu oli hästi meeldiv kirevas kontserdimöllus näha palju eesti muusikute afišše: neid mahtus kolme nädala sisse vähemalt viis. Sealsamas muusikamajas alustas aastalõpu kontserte Peeter Saul, Suures teatris juhatas “Pähklipurejat” Arvo Volmer, konservatooriumi Suures saalis dirigeeris Mozarti kava Andres Mustonen, Skrjabini kavaga tuli Moskvasse eesti mees Peterburist, pianist Peeter Laul ja silmapiiril oli jällegi Suures saalis Kristjan Järvi juhatamas Nielseni ja Sibeliuse kava. Huumorisoont tundus olevat ka reklaami kleepijatel, sest kuidas muidu seletada, et päris erinevatel aegadel toimunud kontsertide afišid olid ikka ja alati kõrvuti nagu kaksikud, ühel Peeter Saul ja teisel Peeter Laul.

    Minu kolmeõhtune kontsertide rida algas kammerkontserdiga sarjast “Muzõka v osobnjakah”, mida võiks vist tõlkida “Muusika villades”, pigem ehk isegi “…salongides”. Esineti Lev Tolstoi majamuuseumi külalistetoas. Välja oli kuulutatud Uue Trio kontsert ja kavas pidid olema Mozart, Beethoven ja Brahms – parim, mida ühelt klaveritriolt võiks oodata. Kavaleht aga teatas midagi muud: Bach, Boccherini ja Vivaldi. Moskva Uue Trio liikmetest on pianist Olga Makarova ja viiuldaja Dmitri German Gnessinite-nimelise muusikaakadeemia taustaga ja tšellist Aleksei Tolstov on lõpetanud hoopis Moskva pedagoogilise instituudi, aga seal professor Natalia Šahhovskaja tšelloklassi ja pärjatud Mstislav Rostropovitši spetsiaalse stipendiumiga. Kontserdil oli kaastegev flötist Žanna Terehhova ja selle nime võiks hästi meelde jätta.

    Tolstoi majamuuseumis torkas silma eelkõige suur ja omapärane kontsertklaver, millist polegi varem näinud. Tähelepanu tõmbas ta pähklipuust korpusega, aga veel enam oma kujuga, s.t kui normaalselt on ju klaver paremalt poolt “taljes”, siis sellel eksemplaril oli kahepoolne “talje”. Uudistades pererahva loal ka tema sisemust, selgus, et tegemist on firma Lichtenthal (St. Peterburg) suure kontsertklaveriga ning tõepoolest need keeled mahtusid sinna korgitserikujulisse korpusesse ja klaviatuur oli kontsertklaveri ulatusega. Herman Lichtenthal on küll Belgia päritolu meister (XIX saj), aga küllap oli tal ka Peterburis töökoda. Häält see pill eriti ei teinud ja ega polnud mõistlik ka liiga katsetada, sest lahke muuseumitädi teatas, et Lev Nikolajevitš ise on ju sellel mänginud.

    Kontserdi tarvis oli kasutusel siiski kaasaegne Beckeri kabinetklaver. See oli teine üllatus, sest kavas olid J. S. Bachi kaks triosonaati ja Vivaldi kontsert flöödile, viiulile ja continuo’le ning neid teoseid kuulsin nüüdisaegse klaveriga viimati vist kolm aastakümmet tagasi, kui klavessiine oli üksikuid ja klavessiniste siinpool raudset eesriiet veel vähem. Tuleb siiski tunnistada, et muusikud tulid olukorrast auga välja ja arvata võib, et ka kavavalik oli sõltuvuses klaveri võimalustest, sest kui Mozart oleks sobinud, siis Beethoven ja eriti Brahms oleks sellest salongist väljunud.

    Parimad olid aga teosed, kus ei kasutatud klaverit, ja need olid Boccherini Trio B-duur flöödile, viiulile ja tšellole ja nii naljakas kui see ka pole, seaded viiulile ja tšellole Bachi tantsudest “Prantsuse süitidest” c-moll ja G-duur ning “Inglise süidist” a-moll. Tegelikult olid selle kontserdi parimad palad just seaded, sest tänasele kõrvale on klaveri bassi dubleerimine tšelloga liig mis liig. Eredatena jäid siiski meelde just pianist Olga Makarova ja flötist Žanna Terehhova äärmiselt tasakaalukate ansamblistide ja kujundlike muusikutena.

     

    Hiiglaslik sümfooniaorkester

     

    Järgmise õhtu veetsin Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis, kus andis kontserdi Moskva Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester, solistid Natalia Gutman (tšello) ja Svjatoslav Moroz (viiul), juhatas orkestri peadirigent Pavel Kogan. Kui alustada orkestrist, siis on tegemist kollektiiviga, mida omal ajal tunti kui Veronika Dudarova orkestrit. Venemaa seni vist ainus naisdirigent Dudarova juhtis seda orkestrit 29 aastat Kogani tulekuni. Ei mäleta, et Pavel Kogan oleks Eestit külastanud, seepärast temast mõni sõna. Legendaarsete viiulikunstnike Leonid Kogani ja Jelizaveta Gilelsi poja Paveli õpetajaks oli vähemalt sama legendaarne professor Juri Jankelevitš ning 1970. aastal võitis Pavel Kogan (18) Sibeliuse viiuldajate konkursi (õieti jagas esimest preemiat Liana Issakadzega), õppides samal ajal juba professor Leo Ginsburgi juures dirigeerimist Moskva konservatooriumis. Tema karjäär on agaikkagi seotud dirigeerimisega ja nüüd on ta ka ühtlasi Salt Lake City SO esimene külalisdirigent.

    Natalia Gutmani nimi ja esituskunst on meile hästi, aga tema viiuldajast poeg Svjatoslav Moroz päris tundmatu. Ta lõpetas Moskva konservatooriumi varalahkunud Oleg Kagani juures ja jätkas Pariisi konservatooriumis professor Gerard Poulet’ juhendamisel. 2000. aastast elab ja töötab USAs, osaleb pea kõigil arvukatel festivalidel, kus emagi, ja asutas nüüd Ameerikas ka oma festivali “Classic on the Mountains”.

    Tšaikovski saal (amfiteater) Moskvas on suur, aga see-eest halva akustikaga ning arvatavasti seepärast on Akadeemilise Sümfooniaorkestri koosseis ka hiiglaslik (keelpillid: 9, 8, 7, 6, 5!). Küllap tekib väiksema koosseisuga mängides seal saalis ebaterve vahekord puhkpillidega, sest miski muu ei sunniks esitama Suppé avamängu operetile “Kerge ratsavägi” 70 keelpilliga ja jätkama sama koosseisuga ka Brahmsi Topeltkontserdi saadet. Avamäng kulges mõnusas galopis ja eriti efektne oli viiulite virtuooslik kadents sissejuhatuses. Olen kuulnud Brahmsi Topeltkontserti Gutmaniga korduvalt ja tean selle esituse kõrget taset ükskõik millise partneriga – seekord sain esitusest aimu vaid soololõikudes, kuna 70 keelpilli ei suuda alistada isegi Gutman.

    Morozi oli ehk rohkemgi kuulda, sest partii ju kõrges registris ning see, mis kuulda, oli hästi mängitud, kui välja arvata kerge ebalus I osa ekspositsioonis. Seega ebatavaline esitus, kuna teos on ju tegelikult tšellokontsert kaastegeva viiuliga, nüüd, tänu orkestrile, kukkus aga välja vastupidi – küll Joseph Joachim (esiettekande viiuldaja) oleks rõõmustanud.

    Järgnenud Dvořáki VI sümfoonia oli aga igatahes super, absoluutselt ideaalne tasakaal sedavõrd raskes akustikas, pealegi on orkestrandid ju meistrid esimesest viimase puldini ja vastupidi.

     

    Kuus kvartetikoosseisu

     

    Aga parim, mida kuulsin, toimus Moskva konservatooriumi Rahmaninovi saalis ja see oli professor Aleksandr Kortšagini kvartetiklassi täismetraažiline kontsert. Kortšagin on meid päris sageli külastanud maailmakuulsa Šostakovitši-nimelise kvarteti koosseisus, keda meil on ovatsioonidega vastu võetud alati. Esines kuus koosseisu ning nelja neist võiks hinnata kui kõrgprofessionaale.

    Viimaste pool
    t esitati ka huvitav kava, Raveli ja Šostakovitši VIII kvarteti kõrval sai kuulda 17aastase Britteni Rapsoodiat (1929) ja Michael Nymani (1944) Kvartetti nr 3. Britteni Rapsoodia esitas koosseis, kus istus fantastiline vioolamängija Aleksandr Akimov. Kui keegi veel mäletab kuulsa Borodini kvarteti algkoosseisu altisti Dmitri Šebalini, siis Akimovist on kujunemas midagi võrreldavat, ka professor Kortšagin kinnitas minu hinnangut. Sel kontserdil esitatud kava, ka tagasihoidlikumad Haydni ja Mozarti ettekanded, suurepärase akustikaga saal ja meeldivalt rohke ning asjatundlik publik lõpetasid aasta optimistliku meeleoluga.

    Juba uuel aastal sundis miski mind kõndima Patriarhi tiigi äärde – meenus “Meistri ja Margarita”-aegne Moskva sürr – ja kui juba kodus Eestis teleka avasin, istusid Patriarhi tiigi ääres pargipingil Berlioz, Woland ja Bezdomnõi ning Annuška oli õli juba maha valanud.

  • Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki

    Tiit Ojasoo

    Lugesin mõni kuu tagasi Jaak Rähesoo muljeid teatrielust Ameerika Ühendriikides. Ta kirjutab, et manifestide aeg on tänaseks otsa saanud. Neid on, aga vähe ja pigem näivad need pärinevat kusagilt mujalt kui kaasajast. Kuigi mulle endale manifestid ega loosungid ei meeldi, kuigi ma püüan teadlikult plakatlikkusest hoiduda, hakkas mul Rähesood lugedes millegipärast väga kurb. Kas ei peaks ikkagi olema nii, et iga lavastus vähemalt püüdleks selle poole, et olla manifest? Ma mõtlen: kas ei peaks olema nii, et iga lavastus (ja iga etendus) püüdleks selle poole, et julgeb kanda mingeid ideaale? Kas panete tähele ? tänapäeval on asjade seis selline, et eelmine lause mõjub väga ja väga plakatlikult? Ometi. Stanislavski ütles, et eesmärgipäratu tegevusetus on kõige hullem, mis teatris juhtuda võib. Minu arvates on eesmärgipärane tegevusetus palju hullem veel.

    Viimastel nädalatel on minu ja Ene-Liisi käest korduvalt küsitud, milline teater 99 ikkagi on? Mida ta öelda tahab? Milliseks ta saab? Sellele küsimusele vastamine on umbes sama hea kui pendliga lapse soo määramine: kui ka vastus antakse, võib see üheksa kuu pärast vale või lihtsalt tühipaljas hooplemine olla. Loomulikult on plaane tehtud ja isu kasvatatud, aga teatris koorub kõik ikkagi alles tegemise käigus välja. See sai mulle eriti teravalt selgeks ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? proove tehes. Me alustasime Ene-Liisiga ilma tekstita, erinevaid improvisatsioonilisi harjutusi välja pakkudes ning läbi proovides. Mitmed neist langesid välja, mitmed jäid rohkem või vähem muudetud kujul sisse, kuigi nende muutumine jätkub ka iga üksiku etendusega. Mingil hetkel tundus mulle, et just nii ongi õige, et just nii ma olengi kogu aeg tahtnud proove teha. Tuled, näljane ja heatujuline, teed end soojaks, keskendud ja hakkad siis pihta just sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.

    Võib-olla see olekski meie avalavastuse manifest? Alustada sealt, kust tundub, et on õige pihta hakata.

     

     

  • Konverents „Kuidas esitada? Kuidas tõlgendada? Nõukogude aja näide”

    Kutse 12. novembril kell 9.30 Tallinnas Õpetajate majas toimuvale konverentsile

    „Kuidas esitada? Kuidas tõlgendada? Nõukogude aja näide”

    Kultuuriasutused on läbi aegade olnud väärtuste hoidjad ja kandjad ning seda nii minevikus kui tänapäeval. Seetõttu ongi konverentsi keskne teemapüstitus küsimus, mil viisil see, kuidas kultuuriasutused, kirjandus, film, kunst jt kunstiliigid minevikku kujutavad, mõjutab inimeste tänaseid väärtusi.

    Teadmised ja arvamused selle kohta, mis minevikus sündis, saame elu jooksul mitmetest erinevatest allikatest: ajalooõpikust, maalinäituselt, elulooraamatust, teatrisaalist, muuseumikülastuselt, kinoskäigult ja veel tuhandel muul viisil, millest suurem osa on kuidagi seotud nende paikadega, mida nimetame kultuuriasutusteks. See aga, mida seal näeme, kuuleme ja kogeme, sõltub alati kellegi valikutest. Keegi on otsustanud, mida kirja panna ja mitte panna, keegi on teinud valikud stsenaariumisse ja kaadritesse, keegi valinud eksponeeritavad esemed ja pannud nad just selles järjekorras välja, keegi on teinud avaldamisotsuse…

    Küsimus sellest, kuidas minevikku esitada ja tõlgendada, paneb kultuuritöötajate õlgadele võrdlemisi suure vastutuse. Kuidas neid valikuid siis ikkagi teha, nii et need kannaksid soovitud väärtusi, ja milliseid väärtusi me kultuuriasutustena soovime üldse kanda? Selge on see, et tulemus ei mõjuta pelgalt seda, mida inimesed faktiliselt minevikust teavad, vaid ka nende väärtusi tänases päevas ning selle kaudu omakorda tuleviku loomist.

    Meie lähiminevikus üks kõige enam esitamise ja tõlgendamisega seotud probleeme tõstatanud periood on kahtlemata II maailmasõjale järgnenud nõukogude aeg. Sellest lähtuvalt on konverentsil käsitletavad näited seotud just selle võrdlemisi pika ja mitmekülgse, ent tavapäraselt ühe tervikuna käsitletava ajajärguga.

    Sõna võtavad Imbi Paju, Eha Komissarov, David Vsevivov, Margit Sutrop ja Halliki Harro-Loit.

    Tegemist on TÜ eetikakeskuse konverentsidesarja „Ühiseid väärtusi otsides ja hoides” viienda konverentsiga, mis toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013”. Konverentsi toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.

    AJAKAVA
     
    9.30 Registreerimine ja kohv
    10.00 Avasõnad. Ettekanne „Muuseum kui väärtuste kandja ja kujundaja” ja konkursi „Muuseum kui väärtuste kandja ja hoidja” tutvustus. Prof Margit Sutrop
    10.45 Konkursi „Muuseum kui väärtuste kandja ja hoidja” auhindamine
    11.00 „Nõukogude aja kajastus kirjanduses” Imbi Paju
    11:45 „Meedia roll väärtuste kujundajana – nõukogude perioodist tänapäeva” Prof Halliki Harro-Loit
     
    12:30 Lõuna
     
    13:30 „Nõukogude kunsti kajastamine ja tõlgendamine” Eha Komissarov:
    14.15 „Nõukogude aja kajastamise võlud ja valud” David Vseviov
    15:00-16.30 Paneel: Kas ja kuidas me peaksime nõukogude ajast rääkima? Kas seda on võimalik neutraalselt kajastada?

  • Pildid (bajaani)näituselt

    Igor Garšnek

    Sarjas “Diplomaatilised noodid / Venemaa”: JURI ŠIŠKIN (bajaan, Venemaa), VALENTINA TALUMA (sopran) ja TARMO EESPERE (klaver) Mustpeade majas 13. I.

     

    Kõnealune muusikaõhtu oli välja kuulutatud kui uusaasta-kontsert, tõsi küll, vana kalendri järgi. Ning tõelise uusaasta-üllatusena võis reklaamist lugeda, et vene virtuoos, paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat Juri Šiškin mängib bajaanil (!) Mussorgski kuulsat tsüklit “Pildid näituselt”. Suurteost, mis pianistidelegi on esituslikult paras pähkel. Sestap seadsingi läinud reedel 13. kuupäevale vaatamata (no mis hullu seal kontserdil ikka juhtuda võib!) sammud Mustpeade majja toda ilmaimet kaema. Ja kahetseda ei tulnud, kuna “Pildid näituselt” kõlas kui “Pildid bajaaninäituselt”.

    Teadupärast on igal pillil oma spetsiifika ning bajaanil klaverilugu esitades tuleb teha ka vastav seade. Etteruttavalt öeldes oli Juri Šiškini Mussorgski-arranžeeringus säilinud kõik kujundlikult oluline, vaatamata muusikalise tekstuuri mõningale lihtsustamisele. Mis on vältimatu kas või seepärast, et bajaani ulatust ei anna ju klaveri omaga võrrelda.

    Esimene “Jalutuskäik” (“Promenade”) kõlas ehk natuke tõtlikus tempos, ent seda põnevama karakteri sai järgnenud “Härjapõlvlane” (“Gnomus”). Niisugused kiired figuratsioonid pillil, millel klahvide asemel vaid nuppude read, mõjus esialgu lausa mustkunstina. Hiljem harjus sellega juba ära. Üllatas ka dünaamikanüansside rohkus ja sellised piano’d, nagu võis kuulda “Vanas lossis” (“Il vecchio Castello”). Muusika tegi veelgi illustratiivsemaks artisti selja taga ekraanil jooksnud videoprogramm (Külli Maruste), kus võis näha nii neid Viktor Hartmanni maale, mis inspireerisid Mussorgskit “Pilte näituselt” looma, kui ka teiste kunstnike töid. Ühe episoodi taustaks tuli ekraanile koguni animatsioon.

    Ent mõne Mussorgski muusikalise pildi karakterilahendus mõjus kummastavalt; näiteks “Härjavankri” (“Bydło”) tõtlik tempo pani küll veidi imestama, et kuhu sel sõiduriistal siis nii kiire hakkas! Seda enam, et heliloojal on seal nooti märgitud pesante, mis tähendab “raskepäraselt”. Tõsi, hiljem selletaolisi küsitavusi enam ette ei tulnud, kuna edasi läks kõik n-ö tõusvas joones. “Munast koorumata tibude tants” oli vaimukas nii kõlaliselt kui videokujunduselt, järgmises osas “Samuel Goldenberg ja Schmuyle” mängis solist artistlikult välja kahe juudi, rikka ja võimuka ning vaese ja paluva muusikalise karakterivastanduse. Ning “Tuileries’ aias” (“Les Tuileries”, Šiškin oli selle osa millegipärast ümber tõstnud) hämmastas, milliste virtuooslike heliviraažidega suutis bajanist küll manipuleerida.

    Omaette teema on esituse tämbraalne palett, bajaani registrite valik, kus mõnes osas (“Katakombid”) kõlasid müstilised vibrato’d-tremolod isegi lausa elektrooniliste pillide värvigammas. “Majake kanajalgadel” sai seevastu kurjakuulutavalt pöörase karakteri, mis transformeerus ootamatultki lõpuosa “Kiievi Vägilasvärav” (“Das Heldentor in der Thronstadt Kiew”) pidulikku, pisut orelipärase kõlaga paatosesse. Sõnaga, kui Mussorgski kõnealusest teosest on tehtud seadeid nii orkestrile (Ravel), süntesaatorile (Tomita) kui rockbändile (Emerson, Lake & Palmer), siis on Šiškini bajaaniversioon sellele reale igati vahva täiendus.

    Ent kontsert sellega ei lõppenud: publiku ette tulid sopran Valentina Taluma ja Tarmo Eespere klaveril vene romansside lühikese kavaga. Rahmaninovi viiest soololaulust mõjus “Rotipüüdja” vokaalselt oma tämbri ja dünaamikanüanssidega hästi teatraalselt, kohati skertsolikultki mänglevalt. Ning “Sirelit” kuulates võis hämmastuda solisti kõrge registri vokaalsest kandvusest. Tšaikovski lauludes avanes Taluma teine, märksa lüürilisem ampluaa, “Hällilaulus” võis kuulda plastilist fraseerimist ja hingestatud meloodiakujundust. Loos “Päev valitseb” läks küll kõlaline tasakaal pisut paigast ära, Tarmo Eespere klaverisaade kippus solisti oma forte’dega mõneti varjutama. Aga eks Tšaikovski ole selles natuke ka ise süüdi, kuna saate faktuur on tõesti üsna tihe ja massiivne.

    Muusikaõhtu lõppmäng jäi aga jälle Juri Šiškini kanda. Ta esitas bajaanil Prokofjevi skertso ja marsi ooperist “Armastus kolme apelsini vastu”. Ja nagu oodata oligi – prokofjevlikult vaimukas ning sarkastilises seades.

     

  • Lokaalpatrioodi maailm valgustusajastul

     

    Indrek Jürjo, LIIVIMAA VALGUSTAJA AUGUST WILHELM HUPEL 1737 ? 1819. Riigiarhiiv, 2004. 558 lk.

    Tosin aastat pärast Ostsee-Akademie poolt 1992. aastal välja antud ettekannete kogumikku ?Kant ja rahu Euroopas?, mille autorite hulka kuulub niisuguste Kanti ja valgustuse asjatundjate kõrval nagu Gerhard Funke ja Norbert Hinske ka Indrek Jürjo oma tekstiga ?Baltikumi vaimuajalugu Kanti aegadel?, valitseb maailma meeli ikkagi sõda. Sõda oma mitmesugustes avaldusvormides ? nii Herakleitose sõjakuse kui Goya sõjaõuduste kujul. Kas see on valgustuse lõpp, nagu sageli väidetakse, või valgustuse enda ummiktee, nagu väidetakse veel sagedamini, või kuulub see ?valgustuse piiride? tunnetusse ? näiteks Horkheimeri ja Adorno ?Valgustuse dialektika? moodi? Või on meie jaoks valgustuses peale ?dialektika? veel midagi olulist, mida tema enda loodud ?avalikkus? pole alati tähele pannud? Vahest on eliitmõtlejatel ja avalikkust ohjata püüdvatel intellektuaalidel olnud raskeim leppida valgustuse tavalisuse-mõõtmega, n-ö normaalkultuuriga, kus üldmõistuses osalemiseks ei vajata kõrgemate instantside tegevusluba? Kui, siis ainult pisut arusaavat toetust füüsilisele vabadusele.

     

    Entsüklopedist

     

    Indrek Jürjo pikaajalise töö tulemusena läinud aasta detsembris esitletud suur monograafia valgustusaja (regionaal)ajaloost lubab küll vastata viimasele küsimusele jaatavalt. See on raamat ?entsüklopeediliste kalduvustega? paikkondlikust saksa-eesti haritlasest, kes elas üle 40 aasta ühes kohas (Põltsamaal), ja elas samal ajal autori sõnul ?intensiivset kultuurielu?, tegeldes vaimulikutöö kõrvalt peale selle veel asjadega, mis tänapäeval kuuluvad eri ministeeriumide haldusalasse. Hupel paistab oma maailmapildiga asetuvat ajastu populaarfilosoofia tasemele, Baltimaade kultuuri ja teaduse ajaloos osutub ta aga mitmel alal vahendajaks või ka teerajajaks, eelkõige neljaköitelise ajaloolise maateaduskäsitluse ?Topograafiliste teadete? koostajaks. Hupeli kirjandusliku tegevuse juures ei saa mööda minna faktist, et tal oli sisuliselt ka ?oma mees Riias? kirjastajaks (Johann Friedrich Hartknoch, 1740 ? 1789), kes talle sümpatiseeris ja niihästi tema toodangu, raamatute levitamise kui isiklikud sidemed (väljundi Saksamaa ?ideeturule?) õieti võimalikuks tegi. Balti entsüklopedist, nagu hindab Hupelit vääriliselt Jürjo, leidis just seeläbi loomingulise kontakti nn Berliini valgustusega ja omandas provintsialismi ületava mastaabi.

    Hupeli-raamat on niisugune teos, millel on kõrgetasemelise spetsiaaluurimuse kõik välised tunnused, kuid veel tähtsam on, et erudeeritud uurija raamat on teaduslik ka sisemiselt, mitte üksi formaalsete välistunnuste kogumi poolest, vaid sisult. Torkab silma autori korrastatud mõttelaad ja sellele vastav kompaktne väljendusviis, mis on tema kriitilise uurimuse tekstistruktuuri sisse kirjutunud. Lõpuks võib ka ajaloolane pikalt kestnud analüütilise materjalide sõelumise järel taotleda jutustamises esteetilise lakonismi õigusi ? sõnastuse kokkusurutud täpsust.

    Ning veel. Lisada nüüdisaegse seisuga oma tõlgendusviisi läbi tunnetuslikult midagi uudset valgustuse kohta, mida Ernst Troeltsch iseloomustas juba 1897. aastal kui ?Euroopa kultuuri ja ajaloo pärismodernse perioodi algust ja alust [Beginn und Grundlage der eigentlich modernen Periode]? (?vastandina seni valitsenud kiriklikult ja teoloogiliselt määratletud kultuurile?), on kindlasti teadusliku otsingu saavutus. Sel on praegu täita puhtast või kitsast teaduslikkusest ka märksa laiem historiograafiline (?valgustuslik?) funktsioon. Kui jätta kõrvale loosungid ja propaganda, siis on selline funktsioon osutunud tähtsaks n-ö uuesti euroopastuvate ühiskondade ajalookultuuris ? Jörn Rüseni 1994. aasta terminijuurutuse abil võib seda iseloomustada meie ajastu kasvava vajadusena ?histoorilise orienteerumise? järele. Ajaloolisi narratsioone on kultuuriti väga palju, kuid ajaloolisest orientatsioonist, mille tähised või suurused pole enam nii politiseeritud üksused nagu varem ?maa? ja ?rahvus?, jääb puudu. Saksa valgustuse ?kollegiaalsuse? idee Kanti sõnastuses (?Teised ei ole õpipoisid, ka mitte kohtumõistjad, vaid osalevad kaaslased suures Inimmõistuse Nõukogus [Collegen im grossen Rathe der Menschlichen Vernunft]?) vääriks selles kontekstis meenutamist esmajärjekorras. Kuidas sekundeerib neile mõtteasjadele Hupel?

     

    Suhtluspersoon

     

    Jürjo raamatu vahendusel saame võib-olla esimest korda omakeelse hõlmava ülevaate selle kultuurisüsteemi elementidest, mida nimetatakse valgustuseks, ja nende aspektide eripärast, mis kuuluvad Baltikumi valgustusse. Seda valgustuslugu elulooga põimides, ajalugu elupildiga selgitades, lahutamata ajapüüdlusi ehk valgustuse nn baasideesid ühest nende peamisest kandjast ? lugevast ja kirjutavast isikust, ideesid levitavast inimesest.

    Käesoleval juhul siis Hupelist tema toimetuste eri sfäärides, mis on aga kõik omavahel seotud ning näitavad teda kommunikatiivse isiksusena: pastoritöös (1. ptk), lugemisseltsis (2. ptk), ?maakohateaduses? (3. ptk) või ajakirjanduses (4. ja 5. ptk). Pilt Hupelist on Jürjo käsitluses teine, nüansirikkam ja tunnetuslikult realistlikum kui ?monumentide? puhul, mida ?ideaalsesse? kultuurilukku on püstitatud. Näidis, mis räägib teadusliku kultuuri tasemest, autori poolt taotletud objektiivsusest, on raamatu kohati komplitseeritud ainese analüüsinivoo (6. ptk: Hupeli Venemaa-apoloogia), aga samuti mitme vaatepunktiesitusega otsustamistehnika (7. ptk: Hupel keelemehena). Kuju nimega Hupel on autoril subjekt, ta on pidevalt aktsioonis isik. Selle mulje loob meile ka Jürjo raamatus hulgaliselt kasutatud liik allikaid, säilinud erakirju, mis lasevad uurijapoolse hea tsitaadivaliku tulemusena Hupelil endal kõnelda ? teavitada, väidelda, õigustada. Ajaloolaste jumaliku kriitika pahe, katse minevikuinimeste asjus järeltargana neil nüüdisvalemitega suu kinni toppida, on Jürjo meetodiga välditud.

    Vaevalt et Mehringi ?Lessingi legendi? analoogial leidunuks Hupeli müüdi ideoloogilise paljastamise tööd, kuid retseptsiooniteavet selle kohta, millised on olnud Hupeli kuju ?muutumised?, võinuks Jürjo anda rohkem. Mida on valgustajas näinud järelmaailm oma poliitiliste eelistustega ning kuidas on tema tegevust mäletatud ja unustatud? Ajaloolisele isiksusele rakendatud ajaloopoliitikat (kujutluspildi ajaloolist konstrueerimist) vaatleva peatüki asemel on autor tahtnud piirduda historiograafiliste üksiktähelepanekute ja pisteliste kommentaaride või ajakajaliste kriitikamärkustega. Õhku jääb siiski historistlik küsimus: kas Balti regioonis on igal ajal olnud mingi oma kuvand Hupelist?

     

    Kaksikkuvand

     

    Hupel, kellega Jürjo meid tutvustab, on valdavalt teadlase haabitusega kuju, topograaf, natuke sotsiaalajaloo eelkäija. Ta pole salongimarksisti tüüpi progressiivse ideoloogia sõber, kes rahvast sisimas põlgab, ega ka mitte populist. Ta on praktiline entusiast, ?ettevaatlik? ideepoliitik ja ?kaootiline? teaduskirjanik, aga vajadusel ka kohusetundlik seltsielu- ja kirikumees. Eluläheduslane, võiks öelda, et isegi rohujuure tasandil, sest mitteortodoksset ristiusku literaadina on ta oma saksa pastorikultuuris ühtlasi lihtrahva kui ?objekti? (nii kaubaartikli kui moraaliobjekti) hooldaja. Üheks tema huvialaks on eesti keel, sõnad ja laulud, neile vaatab ta rohkem väliuurija või ainekoguja pilguga, sest ta ise tegelikult ei ela selle keele poolt väljendatud maailmas. Erinevalt Herderist, keda võlus ka kauge oriendi folkloor, mille juures ta hindas selle väärtust tundeelule, ei tajunud Hupel kohaliku rahvalaulu kunstilist algu- ja omapära. See torkas silma juba Friedebert Tuglasele 1912. aastal: ?Sest veel Hupeli korjanduski sündis enam Herderi soovil kui korjaja enese sisemisel sunnil.?

    Hupel elab osaliselt valgustuslikule stiilile kohandatud maailma, põhjapoolse ?v
    algustusühiskonna? liikmena, ja räägib suuremate maailmatunnetuslike kõhklusteta oma seisuse keelt nii baltlase kui valgustajana. Maailma ?üldkasulikkuse? abstraktne kategooria on talle loomulik ja mõistuspärane tegevusajend, kasutoomine näib tema arust väljendavat kõigi juba valgustust saanud ilmakodanike kindlat sihti.

    Jürjo täheldab Hupeli maailmavaates peale truuksjäämise sallivusele ?teatavat kahestumist? filosoofia ja poliitika, vabameelsuse ja alalhoidlikkuse vahel. Autor ei ole pannud maailmavaatelise resümee (8. ptk: Hupeli ?filosoofilised ja ühiskondlikud vaated?) pealkirjaks otsesõnu: Hupel sotsiaalfilosoofina. Põhiliselt see aga just seda ongi, valgustuslik-populaarse ühiskonnafilosoofia õnnestunud kompendium. 

    Kõiges, mis puudutab ?mõistusrakenduse? temaatilist avardumist valgustusaja mõtlemises, ei näi enam olevat vaja apelleerida nn. valgustusratsionalismi rutiinseks saanud mõistele. Esiteks on seal ajalooliselt kvaasi-ratsionaalseid elemente, teiseks on meie ettekujutus sellest, mis on ?ratsionalism?, teoreetilise kirjanduse mõjul küllalt liigendunud ja muutunud pluraalseks. Seega paistab valgustusratsionalism ? mõiste historiseerumise tõttu ? nüüd üha enam nõudvat oma ajastu- ja valdkonnaspetsiifika määratlust. Eks seondu ju lõpuks ka Jürjo tarvitatud ?Balti ratsionalismi? mõiste peamiselt kiriklik-usundilise sfääriga ehk teoloogilise valgustusega. Jürjo vaadetest saksa poliitilisele valgustusele Prantsuse revolutsiooni ajal nähtub Hupeli ?mõistliku inimese? (antijakobiinlusega) piiratud konstrukt poliitikavallas. Poliitilise mõistusena ?ratsionaalne? on tema arvates eeskätt see, mis on prantslasliku anarhismi vastane ja ühtlasi veneliku monarhismi taoline. Vene isevalitsejate arutuid repressioone, olgugi et need polnud massilised, Hupel ilmselt ei pidanud eetilise ratsionalismi positsioonilt arvustatavaks (ebamõistlikuks) vägivallapoliitikaks.

     

    Tüüpvalgustaja

     

    Nõnda võib meil tõusta küsimus: millisel määral on siis Jürjo mainitud kuulsa valgustusmanifesti kirjutaja Kant, kelles on ka valgustussajandi piiratuse kriitikut, ise samast puust mis talle kirja saatnud Hupel, tollase ?õpetlasvabariigi? kohalik aktivist? Tõsi küll, Jürjo osutab, et vanem balti valgustajate põlvkond, sealhulgas Hupel, erineb nooremast ka selle poolest, et kriitiline filosoofia seda veel eriti ei mõjutanud.

    Hupeli eetos oleks ühinenud Kanti mõttega: ?Paljalt nautija elul ilma vaatluse ja kombeta ei näi olevat mingit väärtust.? Aga kas põltsamaalane oleks läinud kaasa königsberglase maailma suhtelisuse kuvandiga, on küsitav. ?Kõik läheb ühes voolus meie eest mööda, ja muutuv maitse ja inimeste erinevad kujud teevad kogu mängu ebakindlaks ning petlikuks. Kust ma leian looduse kindlad punktid, mida inimene ei või ealeski segi ajada, ja kus võin ma anda tunnusmärgi, millise kalda poole tal tuleks hoida?? Seda relativismi meelisklust (Kanti aastate 1764 ? 75 Rousseau?-mõjulistest fragmentidest) ei oleks valgustajate kogukonna iga liige jaganud, oletatavasti ka üsna pragmaatiline kodu-uurija Hupel mitte.

    Kui Jürjo vaoshoitult ütleb, et uurimuse peategelane Hupel pole selle perioodi Balti kultuuriruumi avaramates seostes just esimese suurusjärgu täht (?nagu näiteks Hamann ja Herder või Lenz?, aga miks mitte ka Radi?t?ev), vaid kuulub teiste hulgas ajatüüpilise haritlasena valgustusliikumise ?suurde lainesse?, siis on tal kontekstiliselt muidugi õigus. Ja seoses sellega olgu siinkohal meenutatud veel pisiasi, et ka suurel filosoofil Immanuel Kantil endal oli Kuramaal Hupeliga samaealine vend, nn noorem Kant (pastor Johann Heinrich Kant, 1735 ? 1800), kelle kohta võiks põhimõtteliselt käia sama kuuluvuse määratlus, sobida sama humanistliku parajuslase mõõt.

    Olgu see eelkäijate suhtes diskreetsuseta nending, aga nagu muude ideeliste liikumiste puhul, nõnda on ka valgustuses ?teravamat? (radikaalsemat) ja ?ümaramat? (konformsemat) valgustust. Jürjo hästi maalitud valgustuspilt ei ole kaugeltki ühetooniline, teatud polaarsuse näitamine on samuti tema uurimuse tugev külg. Läbi kogu raamatu tuleb esile valgustajate poliitilise käitumise vägagi terav erinevus, nt oportunismi piiridel seikleva alalhoidliku Hupeli ja valgustusradikalist Johann Georg Eiseni põhimõttekindluse vahel. Umbes kaks-kolm aastat kestnud konfliktis Liivimaa kiriku pea, ortodoks Christian David Lenziga kerkib aga seda meeldivamalt esile Hupeli printsipiaalne usuline liberalism. Ühe kõrvalmärkusena võiks Jürjole ?ette heita? vaid seda, et allikmaterjali süvatundmise juures saanuks ta anda panuse mõne valgustusmentaliteedi detaili käsitlusse ? ütleme, (nagu Kanti-uurimises tuvastatud) valgustajate kirjandusliku iroonia eritlemisse Hupeli näitel.

     

    Pärandilooja

     

    Hupeli maailma ajastruktuuri olulisim ühik on tulevik, seda niihästi isikliku elu tasandil kui ühiskondlike asjade kontekstis. Jürjo esituses hõlmab sellest mõndagi tema korduvalt avaldatud ?toetus uuendustele?, tema teoste ?sotsiaalreformaatorlik aspekt?, tema muutustealdis ?optimistlik usk? jms. Lisada võib veel ka ?Hupelile kui järjekindlalt tulevikku vaatavale valgustajale? iseloomuliku ajalooliste traditsioonide ja privileegide kriitika. Aga näib, et selle valgustusliku, ühiskonna edasiliikumise sihipärasust rõhutava aspekti kõrval tuleb arvestada ka puhtisikuloolise mõõtme rolliga. Nagu seda Jürjo käsitluses tajume, pole neist kumbki lahutatav valgustajate tulevikulembese ajalooteadvuse olemusest. Et Hupelil puuduvad füüsilised järglased (lapsed surid noorelt), tahab ta ise valmistada tulevase jätkuvuse, luua endale vaimselt oma teostega ?teise generatsiooni?. See on tema väljend, teade oma kirjastajale, mille valguses tema loometegevus on tuleviku loomine, hilisema pärandi mõtteski, mida ta ei jäta (laseb kirjakogu põletada), vaid ise teeb. Teosed, kirjutamise varal ettepoole elamine, ja asutused, ka institutsioonide asutamise võimaldamisega (rahasummade pärandamise teel) tagatiste leidmine ? see hakkab Hupeli elus täitma praktiliselt sama otstarvet mis edasikindlustus.

    Võib-olla peegeldub selles moodsa ?ajalapse? nägu, valgustusantropoloogia üldisem ajastutendents, inimese püüd hiiliva ilmalikustumise tagajärgedega kuidagi toime tulla. Kanti mina mõistet maailma- ja tõeküsimuse vahele lükkiva väljenduse laadis: ?minu uhkus (mein Stolz)? ? absoluutse muutumisel relatiivseks suuruseks ? ?olla seda enam inimene (desto mehr Mensch zu sein)?.

    Nõnda mõtlevad need, kes usuvad progressiivsesse arengusse, ja ehkki Hupel distantseerus tolle aja reformihaigusest (?projekteerijatest?), tegeles temagi mõte omal moel tuleviku valmistamise ja kindlustamisega. Jürjo märgib ülimalt huvitavat fakti, et Hupeli organiseeritud Põltsamaa lugemisseltsis telliti Euroopa utoopiakirjanduse tähtsaimate autorite teoseid, nt Mercier? teos ?Aasta 2440?, mille motoks, nagu selle lugejad teavad, on Leibnizi sõnad: ?Praegune aeg on tulevikust tiine.? Oli aasta 1772. Teose operatiivne saksandaja oli seesama noorsookirjanduse üheks rajajaks loetav mees (poeet Christian Felix Weisse, 1726 ? 1804), keda on Jürjo raamatus muus seoses ära mainitud, nimelt seoses sellega, et Hupeli-ümbruse lapsed lugesid tema välja antud pedagoogilist ajakirja Lastesõber.

    Hupeli-raamatust, mis on ilmumas ka saksa keeles, ei saa mööda minna ükski Baltikumi valgustusega tõsiselt tegelev ajaloolane, see teos on aga teretulnud lektüür igale asjahuvilisele, kes tahab saada naudingut mineviku ?õigetest värvidest? (Marc Bloch). Eesti teaduskontekstis on Jürjo raamatule raske leida võrdset, siinkirjutajale asetub see ka nende teaduslike traditsioonide järglusse, mille valgustuse uurimise alal on viimastel aegadel rajanud Eestimaa baltlastest ajaloolased. 

    Uusimas saksa ajaloomõtlemises, nn Rüseni koolkonnas, on narratiivajaloo teooria edasiarendusena tekkinud n-ö jutustamist vallandavate ajalooliste lühendite ehk
    ?abreviatuuride? teooria. Nende lühendite hulka liigituvad muu hulgas ajaloolised pärisnimed. Sellest lähtudes arvan, et kui ?Hupel? vallandab meil nüüdsest Liivimaa valgustuse loo umbes samuti nagu näiteks varem ?Hurt? Eestimaa ärkamise lood, siis on see parim tunnustus Indrek Jürjo suurepärasele tööle valgustusajastu uurijana. Aga tema töö tulemusena on meile avanenud ka hea komparatiivajalooline võimalus järele mõelda selle arengu üle, mis iseloomustab patriootide maailmu isiksuste eripalgelistes joontes uusajal ? teel Baltimaade valgustusest nende rahvusluseni. Ning viimaks sealt edasigi, demokraatlikust natsionalismist politiseeritud rahvusromantismini, millega ajaloolise valgustuse programmideed jäävad opositsiooni.

     

  • ?Graafika IN? kui klots ANG piltmõistatuses

    Anu Allas

    Kui jätta kõrvale festivali ?Graafika IN? praktiline põhjus ja väärtus ehk osalus Academia Non Grata õpilaste graafikastuudiumis ning sellele väljundi loomine, tundub ikkagi kummaline, kuidas ühe katuse alt tuleb ühtaegu kõige piirituma ja reeglivabama ning samas pikkade traditsioonide ja kuulsusrikka ajalooga tehnikale keskenduvaid kunstisündmusi. ?Graafika IN? on nähtusena tõtt-öelda märksa huvitavam kui näitused ning selle toimumise fakt ärgitab ikkagi mõtlema pigem ANGile kui eesti graafika minevikule, olevikule ja tulevikule.

    Kõigepealt olgu öeldud, et komponendid, millest ?Graafika IN? koosneb, moodustavad tõeliselt haruldase kompoti, nii et selles mõttes on üritus küll täiesti ANG vääriline. Põhinäitus ?Man-Machine?, Ville-Karel Viirelaiu kuraatorinäitus ?Meie ? kes me oleme saiad?, Narva ja soome kunstnike näitus, tundmatu võistluse esikümne, avangardiklassikute Raul Meele ja Leonhard Lapini väljapanek, Peeter Alliku linoollõiked, Andrus Joonase maalid jne. Demokraatlikkust, mis ei põlga ära ei klassikat ega uljaid eksperimente, ei tehnilist virtuoossust ega isetegevust ? seda kohtab veel võib-olla ainult kunstnike liidu ülevaatenäitustel.

     

    Grata kui esmakursuslaste

    eneseväljendus

     

    Huvitav on ANG alternatiivsuse ja ääremaisuse puhul mitte niivõrd selle ilmnemine teostes, vaid kummalised kooslused, mis selles ääremaisuses tekivad ja kõrvuti elavad. Mingit anarhismi või erilist radikaalsust seal küll ei ole ja ma ei näe ka põhjust seda oodata. Kui üldse miski, siis ainus võimalus radikaalsuseks kaasaegses kunstis tundub olevat julm poliitiline ebakorrektsus, aga päevauudised ei paista gratakaid kuigivõrd erutavat. ANG alternatiivsuses on pigem midagi ühist kunstiakadeemia või mõne muu kunstiõppeasutuse esmakursuslaste eneseväljendusega ? kõlab ülbelt, aga ei pruugi üldse halba tähendada. See on kõigi eales välja mõeldud kunstikontseptsioonide ja -vormide üheaegne kehtimine, põimumine, lõikumine, väljapaiskumine ja muutumine vastavalt horisondi avardumisele. Erinevus on aga selles, et enamik EKA tudengeid saab vähemalt diplomi kättesaamise hetkeks suure kunstimaailma toimimismehhanismidest ja kõneviisidest sedavõrd aimu, et muutub ettevaatlikumaks, tihti ka igavamaks. ANG tegelased suudavad aga kuidagi selle süütuse ja kõige koosolemise säilitada.

    Eha Komissarov on kirjutanud Grata koolkonnast: ?Ei saa lahti kahtlusest, et tegelikult renoveeritakse nõukaaegset suletust iseloomustavat enesekeskset kunstimudelit, selle erinevusega, et gäng on seotud brutaalselt jämedakoelise, viletsusega läbiimmutatud keskkonnaga ja ümbritsetud tiigrimaailma fassaadidega. Grata otsib igasugustelt keeltelt abi enda kirjeldamiseks? (näituse ?Omas mahlas. Leedu kaasaegne kunst? kataloog, lk 6). Põhimõtteliselt sobib kuivnõel selleks enesekirjelduseks sama hästi kui kuuri taga enda alasti võtmine ja karjumine, kui seejuures on mingilgi moel võimalik säilitada ideed teatava tõrjutuse, hüljatuse, suletuse kuulumisest tõelise kunsti juurde. Konservatiivsus ja anarhia koopereeruvad millegi kolmanda vastu, ehkki ei saa selgelt aru, mis see on. Ainult…

    Kui Tallinna graafikatriennaali puhul paistab viimastel aegadel põhiline vaimne energia kuluvat sellele, mida ja kuidas vähegi annaks graafika nimetuse all välja panna, siis seesama toimub ka ?Graafika INil?. Ehkki loodud traditsioonilise graafika tehnikate propageerimiseks, õpetamiseks, elushoidmiseks, siis väga palju graafikat seal küll ei kohta, ikka liigutakse nn piiride avardamise poole. Tulemus on ruutjuur graafikatriennaalist pluss paar performance?it, mõned saiad ja arusaamine, et kõikvõimalikes marginaalsustes süüdistatud ANG peegeldab vähemalt selles punktis üks ühele pealiini-kunstielu.

    Kõigele vaatamata. Kui ka pole päris selge, milleks täpselt, ma arvan, et see on hea, et nad tegutsevad, isegi kui sealt ei tule kunagi ühtki biennaalikunstnikku ega muuseumieksponaati. Väljastpoolt on nagunii võimatu aru saada, mis on Academia Non Grata, kus tehakse graafikat, fideot, vilmi ja lihtsalt kunsti. Las nad siis olla omamoodi eesti kunsti alateadvus.

  • Kristi Paap “ristik” Hop galeriis

    Hop

    Kristi Paap
    ristik
    02.11. – 20.11.2012.
    Hop galerii
    Tallinn
     
     
    Näituse avamine neljapäeval 01. novembril kell 17.00.
     
    Kristi Paap on ehtekunstnik, kes juba aastaid on keskendunud oma loomingus looduse kordustele ja korrale. Vorminud ehteks seda, mis looduses tekib ja kaob – kirsikivid.
    Need ehted kannavad endas tuntavat lapsepõlve nostalgiat – lapsepõlve kirsipuid ja nende igaastast turvalist rutiini. Korda ja kordust… järgides, kuidas lumivalge õitemeri muutub veripunasteks pärliteks, vahel leides maast möödunud aastaringi lõhki-lagunenud viljaluude kausikesi, puukoore marrastustel meelaid vaigupisaraid… vaik on tardunud ja ehteks seatud nüüd näitusel „ristik“ Hop galeriis.
     
    „Aeg-ajalt, juba kümmekond aastat, on mind võlunud igasuvise moositegemise tavast üle jäänud kirsikivid, nende kuju ja hõng; nad muutuvad mu käe kaudu kaelaeheteks ja rinnanõelteks. Ikka tulen ma selle veetleva materjali juurde tagasi, ikka ta meelitab mind ja sosistab vaikselt kõrva oma lugusid, nagu tuulepuhang okstes, mis raputab maha õielehti.
     Mind huvitab seisund, kuidas aeg muutub – üksik hetk, kõla, mis teeb end nähtavaks ja äratab meeled – putukate sumin, lehtede sahin – märkamatu heli või vali vaikus. Sellest olustikust ajendatuna valmivad ehted, mis teevad tasast häält, kui nad liikvele lükata. Kandes annavad nad endast märku tasase klopsu või kõlinaga.“
    /K.Paap/
     
     
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitusi Hop galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • W. A. Mozart – heliloojate jumal reklaamitähena

    Judith B. Lewonig

    “Amadeus” tähendab “jumalast armastatu” – ja maailm armastab teda ka täna tema 250. sünniaastapäeval: Wolfgang Amadeus Mozart on 2006. aasta vaieldamatu regent ehk asevalitseja! Avamänguga ooperile “Figaro pulm” andis läti dirigent Maris Jansons 1. jaanuaril avasignaali ülemaailmselt tähistatavale Mozarti mälestusaastale. Seetõttu kõlas pärast 1991. aastat esmakordselt kui 60 riigi televisiooni vahendusel Viini Filharmoonikute uusaastakontserdil Musikvereini kuldses saalis Austria pealinnas jällegi Mozarti muusika.

     

    Mozarti aasta kõrghetked

     

    Mozarti palavik levib eelkõige kahes konkureerivas Austria Mozarti-linnas Salzburgis ja Viinis: Mozart siin, Mozart seal, Mozart kõikjal. Tollases peapiiskopkonna keskuses Salzburgis sündis 1756. aasta 27. jaanuaril tõenäoliselt kõigi aegade taevalikem muusikageenius. Endises keisrilinnas Viinis elas ta kümme viimast aastat kuni surmani 5. detsembril 1791. Salzburgile läheb genius loci austamine maksma ümmarguselt 7 miljonit eurot, Viinile isegi 30 miljonit eurot. Rahvusvahelise reklaamikampaania eelarve on aga 4 miljonit eurot. Muide, Salzburgi lennujaam on 1991. aastast ametlikult W. A. Mozarti nimeline Salzburgi lennuväli (Salzburg Airport W. A. Mozart). Talvel maandub seal kord nädalas Estonian Airi lennuk Tallinnast eesti suusatajatega pardal.

    Mozarti juubeliaasta esimesed kõrghetked on tema sünnipäeva paiku: kolm päeva (27. – 29. I) vältavad pidustused muusika, loengute, filmide ja paljude üllatustega nii Viinis kui ka Salzburgis. Viini pidustuste motoks on “Pidu Mozartile” ja Salzburgis “Linnast saab lava”. Üksnes Viinis esineb umbes 300 muusikut rohkem kui 100 üritusel. Sama arvukalt, aga ka vaheldusrikkalt on terve aasta jooksul ooperietendusi ja kontserte kõikvõimalikes Mozartiga seotud kohtades Viinis, Salzburgis ja mujalgi.

    Vaatemänguline muusikaline mammutprojekt ootab Mozarti muusika austajaid ka suvel: maailmas esimeste ja ainukestena söandavad traditsioonilise Salzburgi festivali korraldajad etendada kogu Mozarti teatrimuusika (kõik ooperid, laulumängud ja teised dramaatilis-muusikalised kompositsioonid) ja seda 22 lavateosena kuue nädala jooksul. Tema kirikumuusika, mis hõlmab umbes ühe kümnendiku erakordse helilooja kogu loomingust, kõlab aasta läbi nii Salzburgi kui Viini kirikutes.

    Omapärast kultuurielamust – ja seda eesti osalusega – tõotab imposantne “Reekviemi” vabaõhuettekanne ooperifestivalil romantilises Rooma-aegses kivimurrus St. Margarethenis, 65 km kaugusel Viinist lõunas. Mozarti viimase helitöö ettekandmisel teeb kaasa ka Viini Rahvaooperi (Wiener Volksoper) publiku lemmikuks tõusnud Annely Peebo.

    Ka plaaditööstus tahab juubeliaastal kasu lõigata Mozarti nime, populaarsuse ja teoste totaalsest turustamisest – Mozarti muusika on meetrite kaupa supermarketite ja muusikapoodide riiulitel.

    “Sound of Mozart’ile” lisaks peavad ka suuremad ja väiksemad Mozarti näitused, mitmesugused Mozartiga seotud kohad, giidi saatel ekskursioonid staarkomponisti jälgedes ja arvukad rohkem või vähem kultuurilised üritused levitama Mozarti hingust (“Spirit of Mozart”).

    Ja nagu ei kunagi kellegi teise muusiku puhul, nii oli ja on Wolfgang Amadeus Mozarti rahutu elu ja varajane surm tänaseni legendide, kuulduste ja oletuste keskmes. Ning Wolferl (Wolfgangike), nagu isa Leopold oma võsukest armastusega nimetas, ilmutas tõepoolest juba väga varakult imelapse ja hilisema muusika ning -turundusharu megastaari tunnusjooni.

     

    Ammendamatu Mozarti bränd

     

    Leopold Mozart, kes ise oli tunnustatud muusikapedagoog, märkas peagi oma poja kunstnikutalenti ning tegutses sellest ajast peale tema aktiivseima edendaja ja toetaja ning mänedžerina. Viiul ja klaver olid lapse armastatumad mänguasjad. Oma esimese helitöö, menueti ja trio klaverile, lõi helilooja kolmeaastasena. Kuueselt esines väike Wolfgang Austria keisrinnale Maria Theresiale ja – hüppas monarhile usaldavalt sülle, kallistas ja musitas teda. 12aastaselt lõi imelaps esimese sümfoonia ja dirigeeris oma helitöid, 13aastaselt sai ta paavstilt ordeni. 25aastaselt oli sajandi talent loonud juba 320 heliteost, surnud 35aastasena, oli tema tööde koguarv 626.

    Nagu rahvusvahelisele staarile kohane, pani poolteist meetrit pikk noodižonglöör alati suurt rõhku oma välimusele. Eksklusiivse riietuse ja elegantsete kingade eest andis ta välja terve varanduse, iseteadvusest polnud tal kunagi puudu. Kirjades kirjutas W.A.M. endast kui “supertalendist” ja et inimesi nagu tema “sünnib maailma vaid kord saja aasta jooksul”.

    Iga ajastu on loonud Mozartist oma pildi. Kui ka enne tänavust Mozarti aastat pole ükski klassikalise muusika helilooja olnud majanduslikult niivõrd edukas ja laiaulatuslikult tutvustatud kui Mozart, siis pole ka ime, et meie massitarbimise ajastul näib Mozarti brändi kaubastamine lausa ammendamatu. Mozarti kaubamärki peetakse kogu maailmas üheks edukamaks üldse. Kuuldavasti teatakse Hiinas Mozarti nime palju paremini kui riigipea oma. Kuna kaubaartiklit “Mozart” ei saa patenteerida, võib igaüks kavandada ja müüa mingit Mozarti toodet. Fantaasial pole sealjuures piire – olgu see siis helisev Mozarti tualettpaber või laulev Mozarti auto. Mozarti nime taga on kvaliteet(muusika) ja sellest elatuvad kõik.

    Mitte kunagi pole ükski muusikaline mälestusaasta puhkenud nii jõulise PR-kampaaniaga. See Mozarti-kaubandus tõendab samaaegselt ka Mozarti kui ajatu märgi külgetõmbejõudu. Mitte üksnes muusikainimeste tegevusväljal ei aja Mozarti aastal üks rekord teist taga, ka kõikide maitsemeeled puistatakse kulinaarsete saadustega üle. Juba üle saja aasta tagasi valmistas üks Salzburgi kondiiter pistaatsiapähklitest, šokolaadist ja pähklikreemist Mozarti kuulid (Mozartkugeln), millest tänaseks on saanud maailma kuulsaimad täidisega šokolaadikommid. Vaidlusesse Salzburgi Mozarti kuulide algupära teemal kaasati mõne aasta eest isegi Austria ülemkohus. Populaarsetel Mozarti kuulide seminaridel mitte üksnes ei õpita roheka südamikuga kuulikeste tegemist, vaid ka maiustatakse nendega. Kogu maiustuste sortimendis, mille küllusest pole õieti ülevaadetki, ei puudu nii Mozarti taalrid (lapikud kuulikesed) kui ka Mozarti šokolaad, Mozarti vürflid, Mozarti südamekesed jne, jne.

    Magusat Mozarti likööri on saadaval vähemalt neljas variandis, Mozarti veini on kahte sorti. Unikaalne on siiski ühe Salzburgi lihameistri viiulikujuline Mozarti vorst. “Leiutaja” sõnul ilmus talle tema viiulivorsti ehk vorstiviiuli muskaadi-pistaatsiamaitse unes. Turuletulekust oktoobris 2005 on sellest täissuitsuvorstist saanud müügihitt. Nii ruttu võivadki unistused täituda.

    Et praegusel ajal pole enam toodet, mis poleks Mozartiga seotud, koges valuliselt üks vorstivabrikant oma Mozarti singi ideega. Keegi oli temast juba ette jõudnud ning toonud turule toote Mozarti sink ning nii pani hilineja kiirelt oma tootele nimeks Sink Mozart.

     

    Kohv ja tort

     

    Ka väljaspool Austria piire ei maga Mozarti-turundus ja PR-mänedžerid sugugi: idee turustada Mozarti mineraalvett saab teoks Saksamaal, Mozarti riisiviin tuleb müügile Jaapanis.

    Et Salzburgi õlletehas kaubastab õlut Mozarti portreega pudelites, on õllejoojate maal ju enesestmõistetav. Loomulikult on ka Salzburgis asuv Austria suuruselt viies piimatööstus arvestanud Mozarti aastaga ja laiendanud oma tootevalikut: uudistooted on Mozarti dessertjogurt ja Mozarti dessertjook. Nende maitsekombinatsioonis on martsipan, šokolaad ja pähkel.

    Mozarti kohv (kange kohv vahukoore, mandlilaastude ja šokolaadilikööriga) ja Mozarti tort (tume biskviit pistaatsiakreemi ja šokolaadivahuga) on hõrgutised, mida pakub Viini südalinnas Café Mozart, mis avati juba 1929. aastal.

    Mingit põhjust kurvastamiseks pole ka teesõpradel: nemadki ei jää sel tähelepanuväärsel Mozarti domineeri
    misaastal aroomidest ilma. Ühe Viini teemaja Mozarti väljaanne on näiteks “nõiduslik Mozarti segu kinkekotikeses”. Sealsed teespetsialistid arvavad ka teadvat, et selles erilises tseiloni tee segus on usutavasti peidus ka maestro Mozarti “edu saladus”. Nii vähemalt väidab ostma ahvatlev pakenditekst. Ostma meelitavad ka “Võluflöödi” teepurgid ja palju muudki.

     

    Kellel pärast sellist kulinaarset Mozartiga maiustamist on vajadus liikuda, saab oma kiireid jalgu testida Mozarti dopinguga 23. Viini maratonil, mis toimub 7. mail deviisi all “Run Vienna – enjoy Mozart”. Nimelt kõlab kogu 42,195 km pikkusel distantsil Mozarti muusika.

    Ka rattasportlased saavad anduda oma hobile – loomulikult Mozarti T-särgis ja Mozarti spordipükstes ning Mozarti rattarajal. Ligi 450 kilomeetri pikkusel distantsil, mis ühendab Mozarti elu- ja esinemiskohti Baieris ja Salzburgi liidumaal, võib imekaunist maastikku nautida Mozarti vaimus tema “duuri ja molli” saatel.

    W.A.M ise oli rännumees, kes täpselt 10 aastat, 2 kuud ja 8 päeva, niisiis ümmarguselt ühe kolmandiku oma lühikesest elust veetis reisidel. Euroopas oli ta 10 kuud ja 9 päeva ning külastas rohkem kui 200 linna, seega on tegu esimene Euroopa turnee staariga. Kümne maa 75 Mozarti linna on ühinenud Euroopa Mozarti-radade ühinguks, et esitleda iseennast ning Mozarti reisiteid. Euroopa Nõukogu pandud pealkirja all “Major Cultural Route” jätkub projekt ka pärast juubeliaastat. Jääb vaid üle soovida “head reisi” koos kotti pakitud nupuka Salzburgi kondiitri valmistatud kuu kuni kaks ilma külmutamata säiliva Mozarti reisitordiga!

    Turistlik Mozarti ärakasutamine õilmitseb ka ilma juubeliaastata. Nii on “Figaro pulmast” saanud kõikide abiellujate soovunelm: laulatus toimub ühes Salzburgi barokklossis originaalriietuses osaliste saatel…

    Mozarti aasta palavikulises erutuses seostub nutikates peades pea iga tänav, tänavanurk ning hoone mingil määral muusikakangelasega. Selline gigantomaania viis suuruselt teise Austria linna Grazi turismiameti direktori siiski veel mitte teostunud mõttele: luua linnas Mozarti-vaba tsoon. Oma kabineti uksele tahaks ta aga panna sildi “Mozart siin ei ööbinud”.

    Mozarti pildi, nootide või allkirjaga  suveniiride ja tarbeesemete valik on uskumatult avar ning ulatub taldrikutest, tassidest, hõbelusikatest, laudlinadest, salvrättidest tikutooside, tulemasinate ja taskukelladeni; paberkaupadest vihmavarjude, tuhatooside, nokkmütside, sokkide, vannilinade, sõrmkübarate, võtmehoidjate ja hoiupõrsasteni. Küsimust, kas tulevane Mozarti friik siputuspükstes, lubadusega “A star is born” kõhul ja Mozarti autogramm istmikul, käib oma eluteed musikaalsemalt kui tema eakaaslane ilma Mozarti märgita riietel, pole veel teaduslikult analüüsitud. Samas on teada, et Mozarti büste armastavad eriti jaapanlased. Lai valik Mozarti tooteid rõõmustab aga varsti ka juba reisijaid New Yorgis JFK lennujaamas, sest kavandab ju Viini kesklinnas edukas suveniirikett Mostly Mozart lennujaamapoe avamist. Aksessuaaride ja turundustoodete nimistut à la Mozart võiks lõpmatuseni jätkata.

    Mozarti aarete eest saab maksta maades, kus kehtib euroraha, Mozarti euroga: kaunistab ju Mozarti profiil Austria üheeurolist münti. 50-eurosel kuldmündil, sarjast “Kuulsaid heliloojaid”, mis on ametliku maksevahendina käibel ainult Austrias, on Austria populaarseima helilooja portree kõrval tagaplaanil näha ka tema isa Leopold. Nii numismaatikute kui ka muusikasõprade jaoks huvitava mündi (tiraažiga 50 000 tk) väljalaskepäev on 1. II 2006.

    Mozarti turustamise lainel ujuvad juba ammugi kirjastajad ning uue haruna mängutööstus. Ja kuigi ka eksperthinnangul on juba olemas üle 30 000 publikatsiooni Mozarti kohta, võeti juubeliaasta puhul plaani uus raamatutulv. Nii seatakse isegi Mozarti toitumisharjumused raamatu vormis kultuuriloolisse konteksti, täiustatud Mozarti-aegsete retseptidega; igatahes oli söömine paljudes Mozarti kirjades keskne teema.

    Kes tahab Mozartiga mängida, leiabki tavakohased puslemängud Mozarti motiividega, aga ka noortele ja vanematele mõeldud Mozarti arvutimängud. Uudne viktoriinimäng “Amadeus – the Music Game” peab lastes ja noortes äratama huvi muusika vastu, teemakaar ulatub sealjuures Mozartist ja klassikast popini välja. Elurõõmus muusik ise oli mänguline isiksus ning armastas eriti piljardit.

    Arusaadavalt on Mozart vallutanud ka uue meedia. Google sülgab märksõna “Mozart” korral välja ligi 20 miljonit vastet. Mitte mõni vähe tuntud orkester, vaid nimelt Viini Sümfoonikud mängis ühe sponsorprojekti raames sisse helinad mobiiltelefonide tarbeks. Neid saab laadida aadressilt www.dj-mozart.com. Samal Interneti-lehel on “DJ Mozart”, arvutimäng Mozarti kui virtuaalse tegelasega. Ja loomulikult pakuvad kõikmõeldavaid Mozarti kaupu online-shop’id.

    Kogeda Mozartit meeltega tähendab ka haistmismeelt. Selle eest juba hoolitseb õrn-elegantne Mozarti tualettvesi naistele ja kütkestav-mõrkjas Mozarti tualettvesi meestele – mõlemad Mozarti linna Salzburgi tooted.

    Ja lõpuks on Mozarti epideemiale panuse teinud ka kostüümilaenutused. Kostüümipoodides võib igaüks end muuta patsiparuka, põlvpükste ja pannalkingadega Mozartiks. Mozarti välimus – ehk ongi see selle hooaja moehitt?

     

    Mozarti teraapia

     

    Mitmekülgselt kirev on meistermuusika terapeutiline, esoteeriline kui ka muidu “ergutav” mõju nii inimestele, loomadele kui ka taimedele. Kreeka uurijad on teinud kindlaks, et Mozarti muusika tekitab kaladel söögiisu ning vallandab paaritumistungi. Kas sama kehtib ka inimeste kohta, ei ole avalikustatud. Juba varasemast on teada, et Mozarti muusika mõjub soodsalt lehmadele, kelle piimaand õrnade Mozarti helide mõjul suureneb. Kanadele meeldivat peale Mozarti veel Schuberti helitööd ning nad munevat rohkem ning ka parema kvaliteediga mune kui ilma muusikata kanalates. Isegi taimed kasvavat Mozarti muusika mõjul jõudsamalt.

    À propos muusika: uusaasta esimesel päeval kõlas Salzburgis Mozarti aasta “1st real mozartsong”. Nagu jalgpalli maailmameistrivõistluste ametlikud poplaulud peab ka Mozarti poplaulukesest, mille on kirjutanud ameeriklane ja mille esitas austerlanna ning mis sisaldab elemente “Väikesest öömuusikast”, saama suur hitt. Siinkohal toodud Mozarti turustamise näited ei pretendeeri isegi mitte ligilähedasele täiuslikkusele.

    Ja kui ka peaaegu inflatsiooniline Mozartiga liialdamine ähvardabki kõike enda alla matta, jääb siiski alles üks: Mozarti vaikuse hetk – harras andumus Wolfgang Amadeus Mozarti muusikale. Ehe Mozart, mitte Mozart ehteasjana. “Vaieldamatult on tema tänapäeval maailmas kõige tuntum helilooja, kelle teoseid on kõige rohkem mängitud” seisab Salzburgi “Mozart 250” korraldajate pressiteates.

    Ja mida ütleks juubilar, keda ülistatakse grandioosse kunsti ja ääretu kitšiga, mis mõlemad võivad ju südant soojendada, selle kõige kohta ise? “Olen kuulus, imetletud ja armastatud,” kirjutas jumalik noodiseadja kunagi. Kui õigus tal oli. Superstaar igaveseks.

     

    Tõlkinud Anne Laur

     

  • Tuksub ja tuksub ja jääbki tuksuma

    Urmas Vadi, novelliauhinna ?ürii liige

    Lembit Einmaa foto 2. III 1971, see on Tuglase viimasel sünnipäeval. Sel päeval anti ta majas üle esimesed Tuglase novelliauhinnad, laureaadid olid Jaan Kross ja Paul Kuusberg. Tänavu pälvisid auhinna Tarmo Teder ja Madis Kõiv, austamisüritus toimus samas kohas 2. III.

    Härra Tuglas, enne kui süüvida selle aasta novelliauhindade laureaatide kirjatöödesse, siis kuidas Teie üldse suhtute auhindadesse ja just endanimelisse auhinda?

    Mis seals ikka, hästi suhtun. Inimesed peavad sünnipäeval meeles, nimi jookseb pressist läbi, nüüdki trükitakse mu pilt Sirbi esikaanel ära. See on minu ja Elo jaoks oluline. Kõik see ongi suuresti just tänu auhinnale, kes see muidu ikka mäletab. Mul on vedanud, Vallakul, Gailitil ega Oksal, ullikesel, pole sedagi. Ristikivil on ainult mingi sõrmus. Olgugi et ma ju väga hästi tean, et neid loetakse ja armastatakse palju rohkem, mind lausa kiusatakse selle ?Illimari? pärast. Kiusake pealegi, kui on ikka pilt lehes, siis oled olemas. Muide, kas keegi üldse mäletab Vallaku nägu? No ei mäleta, mul endalgi pole meeles.

     

    Mida arvate eesti novelli ja lühijuttude hetkeseisust?

    Pole siin suurt midagi arvata.

     

    Kuidas nii? Kas siis midagi on halvasti ? tekstid pole väljapeetud, teemad on kehvad, või siis kirjutatakse halvasti?

    Ei ole siin midagi halvasti, kõik on korras, inimesed kirjutavad, hästi kirjutavad, ega ma ei ütlegi midagi, jutud trükitakse ära, siis teised loevad, aga see kõik on nii neetult tavaline. Kõik on korralik nagu südamehaige kardiogramm: tuksub ja tuksub ja tuksub ja jääbki tuksuma, sest, nagu ma ütlesin, viga pole midagi. Aga oleks vaja mingit uut jõudu, plahvatust, aga vaat, seda ei ole. Ega mul endal kah eriti ei olnud, aga lihtsalt õudselt igav on niimoodi lugeda, kui kohe alguses on teada, kes kirjutab, sest ta on alati nii kirjutanud, ta oskab seda ja ta teeb seda ikka ja ikka edasi. Vint on Vint, Heinsaar on Heinsaar, Ehlvest on Ehlvest, ei viitsi nagu enam. Aga eks ma ole liiga palju näinud ja lugenud, mis arvamusliider mina enam, pealegi juba ammu surnud.

     

    Ent kuidas olete rahul välja valitud kahe novelliga, kas ?ürii ja teie arvamus lähevad kokku?

    Teder ja Kõiv, need on kaks poissi, kes on mulle juba ammu meeldinud. Ja mis puutub minu eespool ära toodud vingumisse, siis just Tarmo Teder on selles kontekstis hää vastupidine juhtum, pakatamas elujõust, meeldivalt pöörane, tal on ka võimas habe, nagu bojaaril, ma olen endale kah kogu aeg sellist tahtnud. Aga mis peamine: ta on oma tekstides lausa päevakajaline, ent poeetiline ja samas karm. Paljud kirjutajad uitavad nagu udus, aga Teder on kohal, tema teab, kuidas pommi panna, Pu?kinist ettekannet pidada ja töötada luure kasuks, seejuures mitme luure kasuks, nii et ei luure ega ta ise ei tea, kui mitme luure jaoks ta tegelikult töötab. Kui aus olla, siis ma olen ise kah tahtnud niimoodi rajult kirjutada. Ma olen seda vahest isegi teinud, aga siis on Elo alati need kohad maha kriipsutanud ? ja järgi jääb igav ilutsemine nagu mul vahest on.

    Kui Tedre puhul meeldib mulle enim tema habe, siis Kõivus veetleb mind eeskätt kõnnak. Sageli olengi ma teda kõndimas näinud. Selles on midagi salapärast ja huvitavat, kuidas ta kõnnib, nagu unes. Tihti olen ma teda isegi jälitanud ja vaadanud, kus ta käib, ja mulle tundub, et ta näeb, et mina teda vaatan, ja siis hakkab ta haake tegema, läheb igasugu vanadesse taludesse ja surnuaeda. Sageli on see salatsemine ja tormamine mulle väsitav, nagu ta jutudki: alguses keerutab, väsitab, ütleb, et ei mäleta, aga siis peaaegu viimases lõpus ta ärkab üles ja ongi korraga kohal.

    Nende ärkamiste pärast tema kõnnak mind paelubki, sest ma ise kah vahest kõnnin unes.

    Palju õnne sünnipäevaks!

     

     

Sirp