Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Üheksanda mai pakikesediplomaatia

    Mart Nutt

    Nõukogude võim kohandas turumajanduse sotsialismiga ?Bre?nevi pakikese? vormis.  Tahtsid viinereid, pidid ka sihvkasid ja räimepasteeti ostma. Aga võis juhtuda, et viinereid pakikeses ei olnudki. See pakikesesüsteem avaldub reljeefselt ka Kremli diplomaatias.

    Eurooplastele tundub pakikesediplomaatia ebaaus, korruptiivne. Ta on harjunud ostma, mida ta tahab, ja mitte saama ?kauba peale? seda, mida ta ei taha. Seepärast tahab Euroopa diplomaatia rääkida läbi iga asja üle eraldi.

    Mis on ühist 9. mail, piirilepingul ja riikidevaheliste suhete deklaratsioonil? Moskva väidab, et see on üks ja seesama. Eestlane saab aru küll, et ei ole, kuid laseb end siiski vaidlusesse kiskuda. Sellest on aga vaid kukesamm nõustumiseni. Mis siis, et loogikaga ei ole siin midagi pistmist. Olevat ju kõrgemad väärtused kui loogika: Venemaa positiivne hõlvamine ja unistuste täitumine presidendi ametiraha ning piirilepingu näol.  Nii nagu  korruptsioon saab alguse kiusatusest, tekitab ka salapärane pakike kiusatust, eriti kui selle põhjas terendab ka midagi armast.

     

    9. mai ei kuulu Eesti kalendrisse

     

    Hämmastav, millise kirega on Eesti avalikkus asunud arutama presidendi võimalikku külaskäiku Moskvasse 9. mail. Rahvusvahelise tava järgi on osalemine sellelaadsetel pidustustel diplomaatiline sümbol. Nii ei võtnud Saksamaa liidukantsler aastakümneid osa teise rinde avamispidustustest Normandias, kuigi neid korraldasid Saksamaa tänased liitlased ja Saksamaa Liitvabariik oli Natsi-Saksa teod hukka mõistnud. Rahvuslik uhkus oli sellegipoolest riivatud ning hukkunud saksa sõduri mälestus püha. Sama sümboolne oli Schröderi otsus vastav signaal ümber hinnata ja anda maailmale uus, teistsugune sõnum. Kuid see ei olnud ega pidanudki olema avaliku debati teema!

    Siit küsimus: milline sümbol on Eesti jaoks 9. mai? Kas sel päeval Eesti okupeeriti? Ei! Kas sel päeval Eesti kaotas iseseisvuse? Ei! Kas sel päeval küüditati eestlasi Siberisse? Ei! 9. maid peab Venemaa oma eellasriigi NSV Liidu Saksamaa üle saavutatud võidu päevaks; Eesti seisukohalt siis üks okupant oma võiduks teise okupandi üle. Mis see Eestisse puutub? Eesti ei osalenud riigina Teises maailmasõjas, nii New Yorgi peakonsulaat kui ka Tiefi valitsus deklareerisid hoopiski Eesti neutraalsust Nõukogude-Saksa konfliktis. Järelikult ei puutugi  9. mai Eestisse ja on sümbolina Eesti jaoks olematu. See seisab meie mälus kui päev, mil Tallinna tänavapilti häirisid tuhanded okupatsioonivägede sõjaveteranid. Mõistetavalt riivas see eestlaste õiglustunnet. Mõistetavalt solvab see eestlasi, sest meenutab meile tehtud ebaõiglust. Kuid eestlastele ei ole see ei pidu- ega leinapäev.

     

    Piirileping

     

    Ligi kümme aastat on eestlastele serveeritud, et piirileping Venemaaga on vaat et ülim riiklik prioriteet. Sellesuunalist ametkondlikku veenmistööd võib tolleaegses olustikus mõista. Eesti püüdis iga hinna eest lahti kangutada ust Euroopa Liitu ja NATOsse. Jutt Tartu rahu piirist ei aidanud niigi utoopilisena tunduvale eesmärgile lähemale. Võimalik, et tähelepanuta oleks jäänud ka Eesti nõustumine piiri muutmisega, kui Venemaa ei oleks sellele üleoleva naeruvääristamisega lääneriikide tähelepanu tõmmanud. Täna ei ole Eestile uut piirilepingut Venemaaga lihtsalt vaja. Eesti on pigem positsioonis, mis võimaldaks õlgu kehitades piirilepinguga nõustuda, kui Venemaa seda viisakalt paluks. Ehk isegi tingimusi seada. Selge, et Venemaa end väikeriigi ees ei alandaks, kui, siis ehk ELi suunal ja sedagi üksnes viimases hädas ja olukorras, kus ta oleks kindel Eesti järeleandmatuses. Venemaa aga ei ole viimases hädas. Õigupoolest ei ole piirilepingut ka Venemaale vaja. Jah, see võiks ehk olla eeltingimuseks viisavabadusele Venemaa ja ELi vahel. Kuid kas viisavabadus on ikka Venemaa tegelik eesmärk, mitte mõeldud Euroopa eksitamiseks? Sest Venemaale sobiks ainult selline ?viisavabadus?, kus nii venelase liikumist läände kui ka ELi kodaniku liikumist Venemaal kontrolliksid Vene ametnikud. Nii  nagu viisavabadus ?sotsialistlikus sõprusühenduses?.

    Piirileping on Venemaa jaoks osa pakikesest. Kui ahvatlev: müüa  maha kraam, mida teisel vaja ei ole, ja sokutada kaasa veel midagi vastikut!

     

    Deklaratsioon

     

    Üks selle allakirjutaja peab kinnitama, et on kõiges eksinud, ning teisel poolel on alati ja kõiges õigus olnud.  Kaasaegses diplomaatias pole  just tavaline, et üks riik teist nii  küüniliselt alandab ja solvab. Venemaal teatakse hästi, milline on 1939. aasta ja järgnenu suhtes Eesti seisukoht, rahvusvaheline hinnang, õiguslik taust ja ajalooline tegelikkus. Kui Venemaa seda sisetarbeks ignoreerib, on see taunitav. Kui Venemaa panustab sellele rahvusvahelises suhtlemises, on see jõhker imperialistlik surve. Millele Venemaa praegu õieti loodab?  Kas sellele, et Eesti kirjutab alandlikult deklaratsioonile esitatud kujul alla? Vaevalt!

    Teine bütsantsliku turumajanduse võlukepike on hea tsaari ja halva t?inovniku müüt.  Skeem töötas lihtsalt: paha t?inovnik (ütleme Molotov) ajas vestluskaaslase absurdsete nõudmistega nurka. Siis aga sisenes hea tsaar (ütleme Stalin) ja kutsus t?inovniku korrale. Tsaari kompromiss näis nii suure järeleandmisena, et kellelegi ei meenunudki, mille nimel kokku saadi. Lõpuks aga teatas tsaari ülemteener, et  tsaarist on valesti aru saadud ning kõik jääb nii, nagu paha ametnik ütles.  

    Nüüdki tahab Kreml korraldada näitemängu, kus paha ametnik (Lavrov) üle pingutab, hea ja sinisilmne tsaar (Putin), saanud teada, kuidas lood on, seab aga õigluse jalule. Eesti on aga saanud kaasa pakikese mittevajaliku piirilepinguga ja kärbitud deklaratsiooniga (mis kõigele lisaks lubab Venemaal väita, et Eesti on lõpuks loobunud ettekujutusest, nagu ta polekski endine liiduvabariik). Kõige lõpuks näidatakse koht kätte Eesti presidendile. ?Vana sõbra ja võitluskaaslasena? ei kohelda teda nagu vaenulike ELi ja NATO riigipäid, vaid kui sõbralikke SRÜ presidente… Eestile on seda liigagi palju. Äkki ei oleks ametiraha seekord vajagi tagasi anda?  

    Kolmas Rooma on suursugune linn, kunagi ei tundu liiast sinna taas põigata… Eriti kui bütsantslik külalislahkus tõotab viivuks unustada argimured. Ununeb koguni raudne loogika, mille üle eurooplased nii uhked on ? et külalislahkus ei ole tihti muud kui kaup idamaisel turul, kraam pakikeses, mis hiljem nii vaimu kui ihu kõrvetab, kuid mille eest tuleb maksta hingehinda.

     

  • Soome-ugri ja samojeedi rahvaste näitus Jõhvi Kontserdimajas

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseumi uus rändnäitus Soome-ugri ja samojeedi rahvad oli hõimukuul avatud muuseumi näitusemajas, alates novembrist alustab näitus teekonda mööda Eestimaad. 1. novembril kl 16  tutvustab näitust Jõhvi Kontserdimajas  teadur Indrek Jääts. Jõhvi jääb näitus kuni novembri lõpuni ja liigub siis edasi Ida- Virumaa koolidesse. 2012. aasta jooksul saavad vennasrahvaste elu-oluga tutvuda Toila Gümnaasiumi ja  Kohtla- Järve Järve Gümnaasiumi lapsed. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi ja Eesti Kultuurkapitali toel jõuab näitus kuni 2013. aasta kevadeni veel mitmesse kooli.

    Uurali (soome-ugri ja samojeedi) keeli kõneldakse laial alal Doonau tasandikest kuni Taimõri poolsaareni Põhja-Siberis. See hiiglaslik territoorium on geograafiliselt küllaltki eripalgeline ning erinevad on ka seda asustavad rahvad. Eesti Rahva Muuseumi uus rändnäitus tutvustab neid kõiki. Ühelt poolt 15 miljonit ungarlast – tuhandeaastase riikluse traditsiooniga moderne rahvus, ning teisalt 850 nganassaani, kelle peamisteks elatusaladeks on olnud küttimine, kalapüük ja põhjapõdrakasvatus. Mis neid seob? Eelkõige on see keelesugulus, mis tehti kindlaks juba paarisaja aasta eest. Tänapäeval lisandub sellele ka ühiste juurte teadvustamisel põhinev kultuuriline koostöö.

    Näitus koosneb arvukaist, erinevatel aegadel tehtud mustvalgetest ja värvilistest fotodest ning lühikestest ülevaatlikest tekstidest iga uurali rahva kohta eraldi. Eesmärgiks on tutvustada selle rahvastepere individuaalseid liikmeid ning anda aimu nende omanäolisusest. Tegemist on osaga maailma kultuurilisest mitmekesisusest, mille vastu Eesti Rahva Muuseum on tundnud huvi alates oma loomisest ning mis on meile emotsionaalselt kõige lähemal. Näituse juurde kuulub ERMi ja Regio koostööna valminud soome-ugri ja samojeedi rahvaste asualadel kaart ühes uusima infoga nende rahvaste arvukusest.

    Näituse koostajad: Svetlana Karm, Indrek Jääts, Laur Vallikivi

    Kujundus: Jane Liiv

  • „Aida” Metropolitanis

    Toomas Kuter

    Sonja Friselli Meti lavalaudadele seatud „Aida” on mastaapne, suurejooneline, ülev ja filigraanne. See lava ja teater võimaldavad pakkuda täiusliku kunstielamuse ning nagu enamik Meti ooperitest, on ka „Aida” lavale toodud klassikalise ooperi parimaid ja end aastatega igati õigustanud traditsioone silmas pidades.

    Ülempreester Ramfis teatab noorele Radamesele, et etiooplased ähvardavad Egiptust sõjaga. Radamese sooviks on juhtida egiptlaste väge ning tuua kodumaale võit vaenlase üle. Nii loodab ta pälvida armastatu, etiooplannast orjatari Aida armastuse. Paraku on Radamesse kiindunud ka vaarao tütar Amneris. Vaarao teeb teatavaks jumalate tahte: nood on otsustanud saata väed etiooplaste vastu Radamese juhtimisel.

    Rootsi-Kanada lavastaja Sonja Friselli nimi on tuntud maailma paremates ooperimajades. Friselli „Aida” on tõeline kangelassaaga: Meti suurel laval pääsevad mõjule kõik detailid, isegi saalis võib hoomata Egiptuse kuninglikku vägevust. Siin mängivad lavastaja kõrval olulist rolli kunstnik Gianni Quaranta, kostüümikunstnik Dada Saligeri ja valguskunstnik Gil Wechsleri tööd. Detaile ja liikumist pole laval palju, kuid see on visuaalselt läbi mõeldud. Samas ei takista laval toimuv muusika jälgimist.

    Nii nagu Zeffirelli oma Meti lavastuste puhul, kasutab ka Frisell sageli üles-alla liikuvat lava, mistõttu saab tegevuse viia üheaegselt eri tasanditele, mis pääses eriti hästi mõjule II vaatuse võidukäigu stseenis ja IV vaatuses, mil Aida ja Radames elusalt müürituna surma ootavad. Amnerise hinge on pugenud aga armukadedus, ta aimab Aida ja Radamese vastastikuseid tundeid. Kuidas julgeb orjatar võistelda tema, vaarao tütrega! Amneris ei tea, et ka Aida on kuninglikku päritolu, Etioopia valitseja Amonasro tütar.

     

    Olga Borodina supertähena MetisSelle etenduse tähtede paraadi eredaimaks täheks kujunes vaieldamatult Olga Borodina, kelle võimas, mahlakas, täisvereline, igas registris ühtlane metso pani helisema kogu Meti hiigelsaali. Borodina on Meti laval esinenud korduvalt mitmetes metsode suurrollides. Ta on väärikas ja kuninglik Amneris. Borodinast õhkub primadonnalikkust, mis isegi täiendab tema hääle emotsionaalseid värve ja nüansirohkust. Tema dramaatilise varjundiga vokaalis on kõike: armastust, viha, kättemaksu, armukadedust, kurbust, suursugusust ja ka oma läbikukkumise tunnetamist. Ilmselt on Borodina näol tegu ühe parema metsosopraniga maailmas. Borodina Amneris on igas vaatuses erinev, tema hing ja kogu tema olemus lahvatavad vaataja ees valla ning tänu sellele kujuneb Amnerisest õhtu tipp – tegevus käib tema ümber. Borodinal on ilmekas hääl, millega ta kujundab suurepäraseid pikki fraase, kus iga noot kõneleb ja millega ta saavutab sõna ja muusika müstilise sünteesi.

    Radames on saavutanud hiilgava võidu. Ta saabub koos alistatute ja orjadega, kelle hulgas on ka Aida isa, Etioopia kuningas Amonasro. Alistatud paluvad vaaraolt armu, nende palvetega ühineb ka väejuht Radames, kellele vaarao milleski keelduda ei suuda. Lisaks ootab Radamest suurim tunnustus – vaarao tütre Amnerise süda ja hing.

    Metis on heaks tavaks esitada oopereid kupüürideta. Nõnda kõlab näiteks „Lucia di Lammermooris” hullumisstseen täielikult, „Traviatas” kuuleb Alfredo mõlemad aariad jne. Ka „Aida” esitati koos avamänguga ning II vaatuse täielike koreograafiliste stseenidega, mis suurendasid võidukäigu triumfaalsust veelgi.

    Võidukäigustseenis oli laval kogu Meti koor, balletiartistid, solistid, elusad hobused ja elus tuli. Niisugust suursugust mängulisust kohtab tavaliselt vabaõhuetendustel. Enamalt jaolt ooperižanri tundvatest inimestest koosnev publik polnud heakskiiduga kitsi ning aplausid kõlasid kogu vaatuse kestel.

    Meti koor on suur, kvaliteetne ja mobiilne. Iga kooriliige, olles lavastuse sees, on ka osa sellest ühtsest pulbitsusest. Publik näeb ja tunnetab selle ära. Sama lugu on orkestriga, mis „Aidas” kõlas sageli fortissimo’s, katmata ometi soliste, ning suutis jaapani dirigendi Kazushi Ono käe all esile tuua ka imeõrnu piano’sid.

     

    Kired maa all  ja maa peal

    Amneris läheb templisse palvetama. Niiluse kaldal templi ees kohtuvad Aida ja Amonasro, kes käsib tütrel Radameselt välja uurida Egiptuse vägede liikumisteekonna. Aida ei suuda valida kodumaa armastuse ja inimliku armastuse vahel. Ta teeb saabuvale Radamesele ettepaneku kohe põgeneda. Radames nõustub, reetes nõnda salarajad, mida ei valvata. Seda kuulevad ka templist väljunud ülempreester Ramfis ja Amneris. Radames on reetnud oma kodumaa ning ta vahistatakse, ent Aidal ja Amonasrol õnnestub põgeneda.

    Sopran Micaela Carosi on lummavalt sensuaalne Aida. See peegeldub ka tema hääles, mille tugevamaks pooleks on suurepärased kõrgused. Ka on Carosi esituslaad dünaamiline, tema piano filigraanne ning õrn. Carosi hääles kõlab hulgaliselt tundeid ja kirge, vaoshoitust ehk vähem. Koos Farinaga moodustavad nad nauditava dueti.

    Tenor Franco Farina esineb Meti laval sageli. Tema häält iseloomustavad stabiilsus, kvaliteet ja võimas ülemine register. Kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi. Farina esituses kuuleme me Verdi muusikat tema klassikalisi traditsioone silmas pidades. Nii kõlab uhkelt ja õrnalt, samas võimsalt Radamese aaria „Celeste Aida”. Parimaks Carosi ja Farina poolt esitatud numbriks jääb aga ooperi lõpuduett.

    Radames mõistetakse surma, ta müüritakse elusalt. Ent hauakambrist avastab ta salaja vabasurma kaasa tulnud Aida. Armastus võidab kõik ning isegi surm omandab uued, lootust tulvil värvid. Meeleheitel Amneris aga neab ära endat ja kogu maailma.

    Lõppvaatuses tuuakse lavale sümbolina elav tuli, viimane vaatus ise toimub aga kahel tasandil: maa all ja maa peal. Maa all ülistavad Aida ja Radames taevast armastust, ent maa peal neab Amneris kõik põrgupõhja.

    Järgnevad ovatsioonid ja Meti puhul tavaliselt mitukümmend minutit kestvad aplausid, millest sedakorda suurima napsab enesele Amnerisena säranud Olga Borodina.

     

  • Ilusad ja koledad

    Kaarel N?k

    Eesti reklaamitööstust iseloomustab juhuslikkus ja pealiskaudsus, ilupiltide vorpimine ja sihitu kiirustamine. Kuna töötan ise muu hulgas ka turundusasutuses, võin nentida, et kiirtarbimisühiskonnas on selline peaga vastu seina jooksmine ning sisutu reklaamtapeedi tootmine lubatav. Tooted on hooajalised, kampaaniate ning nende väljatöötamise jaoks määratud aeg kindlalt piiritletud ja sageli liigagi lühike, seega ei saa väga head tulemust pea kunagi loota.

    Imestama paneb aga, et riigi doteeritud ning firmade sponsoreeritud “Teatriaasta 2006“ kampaania on välja töötanud üks paljudest Eesti reklaamiagentuuridest. Punased, juba kaugelt näha, kuid isegi lähedalt uurides mõistetamatuks jäävad afišid viivad järelduseni, et reklaamiagentuurid ei tohiks sekkuda kunsti valdkonda. Klientide tähtaegade pärast muretsedes ei olegi võimalik minna teatrimaailma süvitsi ja välja õngitseda midagi sellist, mis ka korda läheks ja mõtlema paneks, mis see 100 aastat teatrit õigupoolest Eesti kultuuriruumile on andnud. Vaevalt et kadunud Panso või Järvet punasel taustal küürutavast primitiivselt vektorprogrammis kokku väänatud “maivist“ midagi arvaksid või et see kuidagi nende elutööd iseloomustaks. Kas on tegu metamorfoosiga? Ühendatud on liibuv dress ning arrakulik näota sasipea (võib-olla on tegu viitega teatrimaskidele?).

    Olen ise poisikesest peale teatris käinud ja teatrikavasid sirvinud. Kas tõesti ei seostunud minust kümneid aastaid vanematele (ja loodetavasti ka intelligentsematele) inimestele eesti teatriga midagi muud peale punase taustavärvi ja ebamäärase tulnuka?

    Aga võib-olla see ongi peagi algava tsirkuse ameerikalik teaser. Sel juhul on puudu komponendid, mis tänaval kõndivat inimest mingilgi kombel erutaksid või uudishimulikuks teeksid …

    Kaarel Nõmmik,

    EKA graafilise disaini üliõpilane

     

  • Kulkamütoloogia

    Mati Unt

    Capitalis tähendab ju pead (caput).

    Imelikul kombel on ?kaputt? ka mingi läbi- või p-oleku termin (Hitler kaputt! Nii hüüatasid vene filmides saksa vangid, et eluga pääseda). Mõned riigid ja rahvad ja üksikisikud on kapituleerunud, alla andnud. Veider semantiline väli, kuid ega ma viletsa filoloogina  viitsi sellesse eriti süveneda.

    Kapitaalsest lurjusest räägitakse ka Shakespeare?il.

    Kuid pea on ühtlasi raha, ja kapital on hiljem  tähendanudki raha, kapitali. Kui pikalt ja palju on Marx sellest rääkinud, ja kapitalism ning tema alg- ja varased vormid olid üheksakümnendate keskel lausa lööksõnadeks.  Kapitooliumi tähendus on hakanud ununema ? tuleb meelde ainult siis, kui sinna mõni lennuk kavatseb sisse sõita.

    Kultuurkapital on ühtlasi ka kultuurne kapital, ütleksime lausa: kultuurne Kapitoolium ja kultuurne kapituleerimine.

    Pea on raha, isegi pankuril peab olema pea.

    Pearaha on üks väga müstiline termin.

    Pea eest tuleb maksta. Ajaloos on pea eest väga palju pakutud.

    Võib pealt võtta skalbi, kuid võib ka peale peale maksta.

    Asja juurde. Mulle tundub, et Kultuurkapital on olnud apoliitiline organisatsioon, kes on toetanud nii rahvalikku kui ka kõrget kultuuri.

    Mõlemat on vaja. Postmodernistlik oletus, et mõlemad on üks ja sama, hakkab mööda saama. Haruldased potililled vajavad sama palju toetust nagu rukkipõllud.

    Sõnnik (raha freudistlikus mõttes) toidab mõlemat.

    Ja eks Eesti ainus olemasolu mõte olegi kultuur? Naftat meil vist pole, põlevkivi hakkab otsa saama.

    Hamlet : The rest is culture.

    Jõudu kapitalile, kapitalismile ja Kultuurkapitalile!

     

     

    * 26. I 2004 asus Tartu ülikooli vabade kunstide kutsutud professorina tööle kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Eesti Muusika­akadeemia kõrgema lavakunstikooli professor Unt alustab loengusarjaga ?Siin ja praegu?, kus käsitletakse teatriantropoloogiat ja osalt ka kultuuriantropoloogiat. Loengud on esmaspäeviti.

     

  • Skulptuuripäev ja EMTA trubaduuride kontsert Tallinna Linnamuuseumis

    Kristi Paatsi

    Skulptuuripäev Tallinna Linnamuuseumis

    (Vene 17)                                                                                    

    3. november

    13.00 Laste skulptuuriateljee

    Valmistatakse polümeersavist minireljeefe Amandus Adamsoni teoste ainetel.

    Samuti saavad lapsed muuseumit uurida läbi põneva otsimismängu.

    14.00 kunstikogu hoidja Risto Paju tutvustab linnamuuseumi 75. juubeli puhul eksponeeritud Amandus Adamsoni marmorskulptuuri „Märtritari pea”. Näha saab ka skulptuuripäeva puhuks hoidlast välja toodud puunikerdust „Nälg” ja seejärel muuseumi keskaegses keldris olevat skulptuurihoidlat.

    15.00 Mustpeade saalis Heiki Mätliku kitarriõpilaste kontsert (Eesti Muusikaakadeemia).

    Sissepääs muuseumipiletiga

    http://linnamuuseum.ee/linnamuuseum/

  • Muusika-aasta anno 2007

    Igor Garšnek

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor jäi sellest sügisest küll ametliku peadirigendita (Daniel Reuss võtab selle positsiooni üle alles järgmisest hooajast), ent sarjas „Dirigentide paraad” esinenud dirigendid nagu Paul Hillier, Tõnu Kaljuste ja Olari Elts ilmselt kommentaare ei vaja. Kes EFK kontsertidel käinud, neile on tõenäoliselt meelde jäänud ka Frieder Berniuse (Saksamaa) ja Peter Dijkstra (Holland) nimi.

    Ka ei pidanud peatselt lõppeval aastal pettuma Erkki-Sven Tüüri loomingu austajad – toimus ju 1. VI Tüüri ooperi „Wallenberg” esietendus Eestis. Tõsi, lavastamisega tekkisid pärast kurikuulsaid aprillisündmusi mõnesugused probleemid, kuna lavastaja Dmitri Bertman ei saanud Venemaa asjameeste survel Eestisse sõita ning viimases hädas sai teoks koguni midagi online-lavastamisega sarnast. Kuid lavalaudadele see ooper jõudis, ja ütlematagi selge, et hästi jõudis. Ent läheme nüüd Tüüri muusika esitustega edasi: selle aasta esimesel poolel sai kuulda ka Tüüri VI sümfoonia esiettekannet (9. V Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel) ja Tüüri Klaverikontserdi Eesti esiettekannet (koosseisus ERSO-Larcher-Elts 23. II).

    Festivale korraldatakse meil, nagu ikka, stabiilselt ja palju (tänavu küll ärajäänud Tubina festivali võrra vähem). Ning üks meeldejäävamaid sündmusi festivali maastikul oli kindlasti Honeggeri oratooriumi „Jeanne d’Arc tuleriidal” esitus suvisel Birgitta festivalil. Sügisesel NYYD-festivalil mõjus üks festivali heliloojatest, Salvatore Sciarrino nimelt, oma loominguga ehk pisut irriteerivalt ja veidralt, kuid see on juba minu maitseprobleem. Ja need on vaid mõned nopped meie kontserdi- ja festivali(m)elust.

    Kuid ega muusikaelu koosne vaid kontsertidest ja festivalidest – muusikaelu eeldab teadupärast ka kvaliteetset muusikaharidust. Ning siin peaks pimedalegi selge olema, et meil on selles vallas veel „ajutisi probleeme”. See, kuivõrd „ajutistest” kitsaskohtadest on saanud juba „püsivad”, selgus maikuus EMTAs korraldatud Eesti muusikahariduse foorumil ning mingil määral ka sügise hakul konverentsil, kus vaagiti muusikaõpikute ja nende kirjastamise probleeme. Vaat need on küsimused, mis korduvad aastast aastasse. Ja lahendust neile ei saagi leida, kui: 1) ei töötata lõpuks välja uut üldhariduskoolide õppekava, 2) ei saada aru, et üks muusikatund nädalas on olematu suurus, 3) kui ei hakata väärtustama muusikaõpikute autorite tööd. Ja väga palju muud veel, mis tuleks selgeks rääkida-vaielda, et muusikahariduse „nokk kinni, saba lahti” olukorrast kuhugi edasi liikuda. Aga lõppeval aastal on sellega vähemalt algust tehtud, nii et olukord pole ehk lootusetu.

    Probleemid tulevad ja lähevad, paraku juhtub nii ka inimestega. Tänavu on vikatimees muusikute seas päris kurja tööd teinud: maailmanimega muusikutest on jäädavalt lahkunud Mstislav Rostropovitš, Luciano Pavarotti, Karlheinz Stockhausen, Joe Zawinul ja Ike Turner. Eestis aga on löödud hingekella Heiki Kalausele, Lilian Semperile ja Eesti Muusika Infokeskuse juhile, muusikateadlasele Kaja Irjasele…

     

  • Mänguline ja suprealistlik Lapin

    Teet Veispak

    Leonhard Lapini näitus “Suprestaarid” Hausi galeriis kuni 16. IX.

    Ma ei tea, kas seda Leonhard Lapini näitust võiks ka veel kuidagi teisiti pealkirjastada. See ongi just see Lapin, kes selle mõiste on meieni toonud ja keda me viimastel aastatel selle stiili väljendajana tunneme – ka kõik siin esitatud tööd kannavad märget “suprealistlik”. “Suprestaaride” juured võiksid ulatuda ehk isegi möödunud sajandi kuuekümnendate lõppu, mil ta oma kunstnikuelu alustas, kuid ma ei tahaks tagasi minna võimaliku geneesi spekulatsioonideni, vaid peatuksin põgusalt vaid mõnel minu arvates olulisel aspektil, mis paraku ei suuda ka kõige parema tahtmise juures hõlmata kõiki sageli raskesti hoomatavaid seoseid, millest see näitus on sündinud.

    Lapini looming koosneb peamiselt lühematest või pikematest seeriatest. Olen üritanud leida seletust, miks Lapin eelistab ulatuslikke seeriaid (“1000 tassi teed”). Sellel võiks olla pragmaatilisest vaatepunktist üsna triviaalne seletus: pikad seeriad jätavad kunstiajalukku eeldatavasti märgatavalt tähelepandavama jälje kui üksikud eredad tööd. Üsna sarnane lugu on kirjanikega: üks sähvatav romaan – ehkki on ka erandeid – ei moodusta rahvuskirjanduse korpuses järeltulevate põlvede arvates suurt midagi. Selleks et jääda püsima pikemaks ajaks, saada kanoniseeritud, on vaja kirjutada rohkem kui kaks-kolm teost. Ja ega see kunstis kuidagi teisiti ole. Seeriatel on oma esmapilgul peidetud väärtus.

    Lapin jääb lõpuni enesemääratluselt avangardistiks (mis on tema meelest vertikaalne kunstiajalooline nähtus), ehkki aeg-ajalt on teda üritatud siduda postmodernismiga. See on pigem kunstikriitikute kui kunstniku probleem. Lapin on ka jätkuvalt ühiskonnakriitiline – millele muule võiksid vihjata need kõikvõimalikud tarbekaupade pakendid, mida ta oma kollaažides kasutab ja mis juba iseenesest trivialiseerivad kunsti ning labastavad ühtlasi ka meie olemist. Kuid häda neile, kes Lapinit ülemäära tõsiselt võtavad – mängulisus on tema loomingu üks olemuslikke komponente,  mida tajumata oleks ka “Suprestaaride” näitus meisterlik tehniline käeharjutus.

    Lapin on meil harva esineva manuaalse mõtlemisega kunstnik. Lapini kollaaže vaadates ei taba end hetkelgi mõttelt, kuidas need on teostatud. See töö on tehtud nauditavalt professionaalselt, mis laseb vaatajal vabalt uidata ta töödest tekkinud assotsiatsioonides, ilma et kordagi komistaks kunstniku tehnilistele konarustele. Neid lihtsalt ei ole. Seda aspekti tuleks ilmselt varem öeldu taustal eriti rõhutada, sest hea kunstnik ollakse mitte niivõrd tahtmise, kuivõrd millegi olemusliku tabamise tõttu, rääkimata manuaalsetest oskustest. See kõik ei tähenda muidugi seda, et Lapin ei oleks omamoodi kavalpea, kes tajub aega ja selle nõudmisi.

  • Napoleon, igavesti suur ja väike

    Lauri Vahtre

    Algupärase eesti ooperi lavaletulek ei ole asi, mis juhtuks iga päev. Kummatigi on just täna, 11. veebruaril selline päev: Estonias esietendub Tõnis Kaumanni ooper ?Mina ? Napoleon!?.

    Kirja järgi on ?Napoleon? lasteooper, aga kas ta seda ka tegelikult on, seda veel ei tea. See selgub pärast paari etendust. Maailma kultuurilugu tunneb küllaga juhtumeid, kui kirjanik kirjutas justkui väikestele, aga lugema hakkasid hoopis suured, olgu siis tegu Puhhi või Alice?i või Peeter Paaniga. Nii et võimatu ei peaks olema seegi, et helilooja kirjutab lastele, aga kuulama hakkavad hoopis suured. Või suured ja väikesed läbisegi.

    See viimane variant oleks muidugi kõige parem. (Mõistagi juhtub see siis, kui tükk küllalt heaks osutub. Aga seda ei tea kunagi ette, isegi kui oled muusikat kuulnud.) Parem selles mõttes, et siis saaks tüki sümboolika endale lausa krooni pähe.

    Sest tüki sümboolika tugineb suuresti mängule Suure ja Väikesega. Napoleon on kogu oma hiilguses ja traagikas figuur, kelles suurus ja väiksus lausa uskumatul määral kohtuvad. Erakordselt suur suurmees, kes oli silmatorkavalt väike. Nii väike, et kui pikakasvuline kindral (hiljem marssal) Augereau talle vastu vaidlema hakkas, lõi Napoleon pea kuklasse, astus Augereau? nina alla ja lausus: ?Härra kindral! Te olete must täpselt peajagu pikem, aga kui te kavatsete mulle veel jämedusi öelda, siis ma lasen selle erinevuse viivitamatult kõrvaldada!? Hiljem kommenteeris Augereau: ?See vennike ajas meile päris hirmu nahka.?

    Väike võis Napoleon olla ka ülekantud tähenduses, kuid samas jälle lausa legendaarselt suuremeelne.

    Teadupärast toob suur võim kaasa suure vastutuse. Sõnum noortele on samavõrd banaalne kui igikehtiv: mõtle enne järele, kui tahad suureks saada ? kas sa ikka jõuad suur olla? Teiseks hakkab suur võim inimest laostama ja tuleb olla väga tugev, et sellest enam-vähem terve mõistusega välja tulla. Napoleon on üks vähestest, kes säilitas selge pilgu ja enesekriitika. Kuigi, ega päris puhtalt ei pääsenud temagi. Enamik ? Hitler, Stalin, Mao, Pol Poth, Ceauçescu jpt ? läks oma võimu kätte hoopis segi. Jällegi küsimus noorele vaatajale: kas sa oskad omaenda võimu karta?

    Kui jäi mulje, et ?Mina ? Napoleon!? on üks rampraske, põhjatule filosoofilisusele pretendeeriv graniidimürakas, siis tõttan parandama: ei, nii see pole mitte. Ajusid ragistada võib igaüks täpselt nii palju, kui ta ise heaks arvab. Kes seda ei soovi, ärgu ragistagu. Kuulaku Kaumanni huvitavat muusikat ja elagu kaasa noorte vaprate Napoleonide esimestele tõelistele lavalahingutele. Seda tüütuvõitu trikki ?Napoleonis? ei tehta, et poisi osa pannakse laulma teatri kõige lühem sopran. Ei, lavastaja Neeme Kuningas käivitas Estonias päris omaette Napoleonide akadeemia ja selle paremad lõpetanud astuvad nüüd rahva ette.

    Nii et ikkagi päris huvitav, mis sellest kõigest välja tuleb.

     

     

  • Fotonäitus „Jää ja Tule Laul“ Narva Muuseumis

    Narva Muuseum

    Reedel, 02. novembril kell 16.00 avatakse Narva Muuseumi Kunstigalerii esimesel korrusel fotonäitus „Jää ja Tule Laul”.

    MTÜ KARU Klubi koondab juba kuus aastat oma katuse alla loomingulised ja initsiatiivikad Narva noored. Selle aja jooksul on klubi liikmed realiseerinud rohkem kui kümme projekti, millest enamik on olnud rollimängud.

    Klubi liikmete poolt koostatud fotonäitus tutvustab rollimängude maailma, mille hulgas on lauamängud, kaardimängud ning kõige põnevamad ja vaatemängulisemad elulised rollimängud, mis sarnanevad värvikate teatrietendusega.

    Kõik fotomaterjalid on kogutud projekti „Jää ja Tule Laul“ käigus, mis lõppes paar kuud tagasi. SA Euroopa Noorte poolt rahastatud kümnekuulise projekti eesmärgiks oli rollimängude kaudu vägivalla preventsioon noorte seas.

    Projekt toetasid Narva linnavalitsus, SA Euroopa Noored ning Narva Muuseum ja Narva Noortekeskus.

    Näitus jääb avatuks kuni 04.11.12.

    INFO: Aleksandra Volkova, tel. 55657263

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1209&menu=menu_kula

Sirp