Niisiis, inglased on teinud väga suure töö, sellest väljaandest paremat meil võtta ei ole, aga seda ei saa öelda tõlketöö kohta, sest tulemus on ebaühtlane ja kohati lausa nadi. Peapõhjuseks arvatavalt Läti olude ja meie varasema läti keelest tõlkimise kogemuse, meie ühise saksa tagapõhja mittetundmine ja rippumine inglise keele küljes. Imelik on lugeda Riia Katedraali väljakust (Domalaukums, lk 147) või Kirikuplatsist (Puhka Lätis, lk 2, 4. V 2011), kui oleme harjunud saksapärase Toomplatsi või Toomkiriku platsiga. Ei tohiks minna ka liiga eestipäraseks ja nimetada Läti seimi hoonet riigikogu hooneks (lk 145). Vana kesklinna Wöhrmanni parki (Vērmanes dārzs) on aga püüdlikult nimetatud „Vērmanes’e aedadeks” (lk 165).
Prantsuse-inglise „palee” surub välja saksa „lossi”
Kas Saksamaa president elab Berliinis Bellevue lossis või palees? Juba Saksamaa enda puhul on meil inglise keele mõjul tekitatud palju segadust, mis siis veel Balti- ja Skandinaavia maadest rääkida. Bradti reisijuhi tõlkijad tunnistavad Riia lossi (Rīgas pils) ega ole asendanud „paleega”, mõelgem, kui harjumatu oleks „Toompea palee”, aga Rundāle on väheke kaugem koht ja seda juba justkui tohib paleeks nimetada (Puhkus Lätis, lk 4, 4. V 2011). Sama väljaande pikemas tutvustavas artiklis (lk 16) räägitakse küll järjekindlalt lossist, aga sellele lisandub moodne „lossikompleks”: „12 kilomeetrit Bauskast läänes asuv Rundāle loss on koos Jelegava lossiga kaks kõige suuremat, kaunimat ja paremini restaureeritud lossikomplekse Lätis.” (Täpne tsitaat.)
Hädas juugendiga
Siin läheb asi päris käest. Tsiteerin: „Riia on armastatud sihtkoht Art Nouveau ja juugendstiili spetsidele kogu maailmas, sest nii hästi ja terviklikult säilinud kvartaleid nagu seda on Alberta ja Elizabeta tänavatel ning lähiümbruses, pole kusagil mujal.” (Puhkus Lätis, lk 2, 4. V 2011). Selle aasta väljaanne teeb korrektiivi ja selgitab, et juugendstiil on „19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kunsti- ja arhitektuurivool, mida Saksamaal, Skandinaavias ja Eestis kutsutakse juugendiks; Prantsusmaal, Ameerikas ja Suurbritannias aga art nouveau’ks” (lk 8). Mainimata on jäetud, et ka läti traditsioon hoiab kinni „juugendist”, ja kolm aastat tagasi avati Alberti (Alberta iela) tänava majas nr 12 juugendimuuseum (vt www.jugendstils.riga.lv), mille nimetus läti keeles on Rīgas Jūgendstilamuzejs. Ja hoolimata selgitavast märkusest tutvustab Postimehe väljaanne seda ikkagi kui art nouveau muuseumi!
Tõlkekurioosumina tuleb kindlasti mainida „vendade kalmistut” või „vendade surnuaeda” Bradti reisijuhis (lk 181), sest seda laadi sõjaväekalmistule on ammu antud nimeks vennaskalmistu ja see ei pruugi olla ainult nõukogudeaegne termin.
Avastusi väljaspool Riiat
Puhkus Lätis annab teada, et Āraiši järve keskel asub „puust muuseumipark” (lk 11, 3. V 2012). Park keset järve? Bradti reisijuht on selgesõnalisem: „Cēsisest umbes 7 km kaugusel asuvas Āraišis paikneb järve keskel suurtel palkidest platvormidel ehk parvedel taastatud kindlusasula” (lk 212). Oleme seda paika seni tundnud Āraiši järvelinnusena (mõeldav on ka järvelinn), aga puust muuseumipargist ega kindlusasulast ei ole varem midagi kuulnud.
Reisijuhid mainivad ka Līgatne „nõukogudeaegset salapunkrit” (Puhkus Lätis 3. V 2012, lk 11) ja „maa-alust punkrit” – voldik „Põhja-Läti”). Seletav sõnaraamat annab küll vasteks ’tugeva laega varjend, blindaaž’, kuid eesti keeles tajutakse punkrit millegi väiksemana, kas või metsavendade punkrina, tuumasõjarajatised on ikka võimsamad. Līgatnes paiknebki taastusravikeskuse all üheksa meetri sügavusel 2000ruutmeetrine 1980ndatel ehitatud tuumavarjend, mis oli rajatud vabariigi juhtkonnale tuumasõja puhuks. Selleks et turisti mitte eksiteele viia, oleks õigem üht Nõukogude Läti strateegiliselt tähtsamat paika nimetada (pisikese) punkri asemel suureks tuumavarjendiks.
Suuri raskusi tekitab mõisate nimede edasiandmine. Kui läti keeles on kohanimi käändes, siis meie läti käändelõppu üle ei võta. Näiteks on eesti keeles Jaunmokase loss (voldik „Lääne-Läti”: Jaunmoku loss; Bradtist leiame tõlkimata jäetud kas Jaunmoku Pilsi või Jaunmoku, lk 69, 249: „Tukumsile samuti üsna lähedal, 5 km loode pool, asub A10 ääres veel üks mõisahoone, Jaunmoku Pils”). Praegu jahilossi ja kontserdipaigana kasutusel lossi lasi endale ehitada Riia šotlasest linnapea George Armisted 1901. aastal.
Tähtis koht Läti ajaloos on Valmiera-lähedasel Dikļil, kus 1864. aastal peeti esimene läti laulupidu. Peale laulupeokivi on sealne vaatamisväärsus ka maitsekalt restaureeritud Dikļi loss (Puhka Lätis 4. V 2011 annab kohanimeks Diklu, lk 18), kus praegu tegutseb luksushotell. Lossis olevat „originaalsed keraamikaahjud”, kuid kes on kohapeal käinud, mäletab hästi kauneid keraamilisi e kahhelahjusid.
Kõikide „avastuste” loetelu läheks pikale, aga Bradti näitel võiks lisada veel, et „Läti köök on välja arenenud põllumajandusliku elustiili baasil” (lk 86), et „kohalike puuviljade hulka kuuluvad küdooniad” (lk 90), et „kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla” (lk 91) jpm.
Üldiselt jääb mulje, et suurt rõhku on tõlkes pandud läti tähestiku eripärastele tähtedele – kuigi ka selles ei suudeta olla järjekindel –, ent mõistete sisusse ei tungita ja eelistatakse sõna-sõnalisust. Tõlketöö paranemisele annab lootust Läti suursaadik Eestis Kārlis Eihenbaums: „On endiselt oluline, et tunneme teineteise keelt ja avardame seeläbi teadmisi teineteise kohta. Selge on see, et vajame uut, täiendatud läti-eesti sõnaraamatut, ning ma olen üsna kindel, et vähemalt ühe me lähiajal ka saame.” Ehk kasvab ka läti keelest tõlkijate arv ja me ei pea enam Läti ainest inglise keelest tõlkima. Head Läti avastamist!