ÕS 2025 koostajad-toimetajad püüavad seniajani aru saada, mis on ÕSi sõna. Loetlenud juhuvalikut sõnu, väidavad nad: „nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku (ÜS) keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.“1 Viidatud artikli lõpus nendivad nad, et „pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites. ÕSi sõnad on meie kõigi sõnad.“
Kas ÕS 2025 saab olla osa keelekorraldusest?
Kui kõigist juhuslikult kogunevast keelekorpusest EKI ÜSi lisatud sõnust saavad ühtlasi ÕSi sõnad, siis on meil edaspidi üks ja sama sõnastik kahe pealkirjaga. Kui pole olemas ÕSi sõna, ei ole ka enam ÕSi ennast, sest mis tahes sõnastikku tuleks valida teatav hulk sõnu sõnastiku otstarbest lähtudes võimalikult kindlate kriteeriumide alusel. Praegu näib, et kriteeriume polegi.
Hiljuti on esitatud „mõned keelekorraldusele teadustööde põhjal koorunud põhimõtted“, mis „pole ammendav koondvaade tänapäevastest keelekorralduse põhimõtetest, sest töö jätkub“2. Viidatud artiklis esitet kuues punktis kõneldakse normimisest ja soovituste andmisest, norminguist-soovitustest, reegleist-soovitustest. Seega pole endiselt kindlat teoreetilist põhja, millel süsteemne keelekorraldus võiks rajaneda. Keelekorraldust (või -arendust?) püütakse üha kirjeldada ebamääraselt, läbisegi tarvitatavate ebaotstarbekate terminite abil. Olulisimaile segadust tekitavaile termineile, sh norm, norming, objektiivne norm, kirjakeele norm, kirjakeele norming olen korduvalt tähelepanu juhtinud.3 Nüüd on sellesse sasipuntrasse lisandunud reegel. Samuti ei näi olevat läbi mõeldud, mis on kirjakeel, ühiskeel, üldkeel, ühiskirjakeel, normikirjakeel ega sedagi, mida täpselt tähistavad keelekorraldus, keelearendus, keelekirjeldus.
Terviklikku süsteemset Valter Tauli keelekorraldusteooriat4 tõrjutakse möödaniku varjudega, viidates Rein Kulli arvamusele: „Väljaspool ENSVd ilmunud Tauli (1968) keelekorraldusteooriat peeti eesti keelekorralduses liiga üldiseks“5. Unustatakse, et okupeeritud Eestis ei tohtinud pagulasharitlaste saavutusi hinnata ning neist tohtis tsensuuri tõttu kirjutada vaid põlastavalt, kui üldse. Murdmise asemel võiks süveneda Tauli nendingusse: „Mitmeis keeleteadlaste ringides valitseb veel 19. sajandilt pärit negatiivne suhtumine keelekorralduse probleemidesse. See vaatekoht on kooskõlas üldise negatiivse suhtumisega kõigisse väärtusprobleemidesse. Tüüpiline on väide: teadusliku lingvisti ülesanne ei ole ütelda inimestele kuidas nad peavad tarvitama oma keelt. See ei ole deskriptiivlingvistide ülesanne, kuid see on lingvistilise väljaõppega keelekorralduse spetsialisti ülesanne soovitada, kus võimalik, milliseid vorme tuleb eelistada ja mispärast.“6
Näiliselt nõustuvad Risberg ja Lindström ühes „koorunud põhimõtete“ punktis, et „sõnavara kohta saab anda selgitusi ja soovitusi“7. EKI ühendsõnastiku (tulevikus ÕS 2025ks nimetatava) tegu näitab midagi muud. Näiteks annavad senised ÕSid (1999, 2006, 2013, 2018) küll selge soovituse sõna seadusandlus kohta: „seadusloome, seaduste andmine ja sellega seotud protseduur; ei soovita tähenduses: seadused, normatiivaktid, õigusaktid. {Seadusandluses} → õigusaktides lubatud juhtudel“.
EKI ÜS 2021–2023 seda soovitust ei jaga, kuigi sõnastikku Sõnaveebis tutvustades on paksus kirjas rõhutatud: „Tähelepanu! Kuni järgmise ÕSi ilmumiseni määravad kirjakeele normi ÕSi uusim versioon ehk ÕS 2018 ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused. Järgmine ÕS ilmub 2025. aastal keeleportaalis Sõnaveeb omaette vaatena.“8 EKI ÜS on esitanud sõna seadusandlus esmase tähendusena „seadused, õigusaktid, nende kogum“, teisena „seaduste kehtestamine (eelnõust kuni vastuvõtmiseni) ja sellega seotud põhiseadusega määratud protseduur“9.
Mullu (EKI ÜS 2022) oli selle märksõna juures rubriigis „ÕS soovitab“ lugeda: „Sõna seadusandlus kasutus tähenduses ’seadused, õigusaktid, nende kogum’ on levinud ja tavapärane. Üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida, vaid sõnade tähendused kujunevad keelekasutuses (11. V 2022).“ Milline on siin soovitus? Tuleb vist ridade vahelt lugeda: kasutage kuidas tahes, kujundage ise tähendus …
Tänavu on „soovituse“ asemel rubriik „ÕS selgitab“: „Sõna seadusandlus kasutatakse enamasti metonüümses tähenduses ’seadused, õigusaktid, nende kogum’. Vt ka 2022. a uurimust ning EKI teatmiku artikleid „Omasõnade tähendused“ ja „Tähenduste normimisest“ (5. I 2023).“ Selgitatakse niisiis seda, kuidas sõna on palju tarvitatud, ent mitte seda, millises tähenduses ja miks võiks seda sisutäpselt kasutada.
Seni kehtiva ÕS 2018 soovitust, mida EKI ÜSi tegijadki rõhutanud, siit ei leia. Milline ÕS ja mida ikkagi soovitab või selgitab?
Teaduslik keelekorratus?
Langemetsa ja Risbergi tõdemusega, et sõnaraamat pole keel, saaks hõlpsasti nõustuda, kui nad sealsamas mõni rida edasi seda ei kummutaks: „Kui ÕSis peaks esitama ainult neutraalsed (ametlikud? ametlike tekstide?) sõnad, siis jääks väga suur osa keele variantsusest ja nüanssidest sõnaraamatust välja – ÕS poleks enam „keel, mida me räägime ja kirjutame“.“10 Nii et ÕS ikka peaks olema kogu keel? Seda autorite soovi näib kinnitavat nende oletus: „Ühtlasi süvendaks sõnade väljajätt levinud väärarusaama, et ÕS on lubatud sõnade loend ja et kui sõna pole ÕSis, on ta vale või teda pole olemas.“
Kadri Vider on eetnud: „Pigem tuleks keelekasutajat harida selles vallas, et ÕS pole mingi „jumala poolt loodud elajate“ nimekiri ja sealt puuduolev on saatanast. Küll aga oleks minu arvates saatanast jätta EKI ühendsõnastikust ja ÕSist välja (sõnade, sõnavormide, konstruktsioonide) kasutussoovitused, mida selgema ja arusaadavama keelekasutuse pooldajad sinna ekspertidelt otsima lähevad.“11 EKI ÜSi (= ÕS 2025?) tegijad ei näi olevat läbi mõelnud, mis on ühe või teise sõnastiku otstarve.
Sõnaveebi ÜS võiks vabalt olla uusust seletav sõnastik, ÕS aga neutraalset sõnavara esitav soovitussõnastik – eeldusel, et neutraalseks ei peeta üksnes ametitekstide sõnu, vaid kõigis tarbetekstides, sh õppe- ja teadustekstides soovitatavaid sõnu.
Harida õnnestub vaid juhul, kui keelekorraldust ei aeta segi keelekirjeldusega ja mõlemaga tegeldakse teaduslikult. Olemasolevat teooriat ja süsteemi ei tohiks kergekäeliselt lammutada, vaid seda tuleks vajadusel edasi arendada. Praegused keelekorraldajad (= -kirjeldajad? = -arendajad?) võiksid kaootilise kobava tegutsemise asemel lähtuda pigem Valter Tauli sedastatust: „KT [keelekorraldusteooria] on teadus mis metoodiliselt uurib keelekorralduse eesmärke, printsiipe, meetodeid ja taktikat. Keelekorraldust võiks defineerida järgmiselt: keelekorraldus on plaanipärane tegevus mille eesmärgiks on olevate keelte korraldamine ja parandamine või uute ühiskeelte, rahvuskeelte või rahvusvaheliste keelte loomine. Keelekorralduse alla kuuluvad keele suulise ja kirjaliku vormi kõik alad: hääliku- ja vormiõpetus, süntaks, sõnavara ja ortograafia.“12
Selle asemel soovitakse keelekorralduse traditsiooni murda, kavakindlast keelekorraldusest, -hooldest ja -nõuandest nähtavasti üldse loobuda. Praeguseni ei järgita HTMiga kokku lepitud „ÕSi ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022–2025“ ning teatmikus esitatakse vastuolulisi „selgitusi“.13 Nõnda tekitatav keelekorratus võib sõnatsunamina paisata kirjakeelse asjaliku suhtluse ohtlikult uppi.
Peep Nemvalts on TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteadur, TLÜ teaduskeelekeskuse juhataja.
1 Margit Langemets, Lydia Risberg, Mis on ÕSi sõna? – Sirp 13. X 2023.
2 Lydia Risberg, Liina Lindström, Eesti keeleteaduse ja keelekorralduse areng verbirektsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 3, lk 304–327.
3 Peep Nemvalts, Keelekorralduse mõttest ja mõisteist. Ettekanne XI muutuva keele päeval 6. XI 2015; Peep Nemvalts, Keelekorralduse mõttest. – Keele Infoleht 30. IX 2016; Peep Nemvalts, Eesti keelekorralduse sasipuntrad. – Sirp 17. XII 2021; Peep Nemvalts, Keelekorralduse ähmastamine. – Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2024 (ilmumas).
4 Valter Tauli, Keelekorralduse alused. Eesti Raamat, Stockholm 1968.
5 Lydia Risberg, Margit Langemets, Sõnatähenduste normimise traditsioon ja selle murdmine Eesti keelekorralduses. ESUKA/JEFUL 2023, 14–1, lk 68.
6 Valter Tauli, Keelekorralduse alused, lk 13.
7 Lydia Risberg, Margit Langemets, Sõnatähenduste normimise traditsioon .. , lk 320.
8 https://sõnaveeb.ee/about
9 https://sõnaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/seadusandlus/1 (4. I 2023).
10 Margit Langemets, Lydia Risberg, Mis on ÕSi sõna?
11 Kadri Vider, Sõna vabadusest, andmepõhiselt. – Sirp 17. VI 2022.
12 Valter Tauli, Keelekorralduse alused, lk 25.
13 Vt Peep Nemvalts, Keelekorralduse ähmastamine.