Romantikat ja kirgi tulvil kahe noore traagiline armastuslugu, mille Jules Massenet Antoine François Prévost d’Exiles’i romaani järgi muusikasse valas, esietendus 19. jaanuaril 1884 üliedukalt Pariisi Opéra-Comique’is. Estonia teatri lavale toodi Massenet’ “Manon” 1992. aastal.
Meelas sensuaalsus
“Manoni” lihtsas ja liigutavas loos põimuvad omavahel armastus ja kirg, aga ka heaoluga kaasnev maailmade kahestumine, mis armastajatele saatuslikuks saabki. Amiens’i võõrastemaja hoovil on rahvahulk tulnud uudistama imeilusat Manon Lescaut’d, kes teel kloostrimüüride rahusse. Kohalikud lõbumaiad mehed on võlutud Manoni ilust, eriti Guillot, kes teeb kaunitarile ettepaneku koos temaga Pariisi põgeneda. Manoni onupoeg Lescaut’ hoiatab neiut mesikeelsete meeste eest. Äkitselt kohtuvad Manoni ning ševaljee Des Grieux’ pilgud. See on armastus esimesest hetkest. Manon ja Des Grieux on otsustanud armastuse nimel kõik ohverdada ning põgenevad Guillot’ saadetud tõllas salaja Pariisi.
Viini Linnaooperi “Manoni” lavastus on toodud suhtelisse kaasaega. See on naturaalne, detailide- ja sümboliterohke ning ülimalt meelas. Meelad on lõbu pakkuvad daamid ning nende kavalerid, meelas on õhustik ning lavakujundus ning otsekui osana elust enesest on meelas ooperikoor tegevust jälgima ning laulma pandud orkestriaugu servale. Antud kontekstis mõjub see väga sümbolistlikult.
Tegu on efektse lavastusega, mille frivoolsus ning sensuaalsus ei häiri, lisades pigem midagi olulist. Siia juurde valguse varjundid ja papist figuurid, mis suurepäraselt iseloomustavad kaasaegsete inimeste tundeid, tegemisi ning arusaamu kõigest sellest, mis otseselt neisse enestesse ei puutu. Need tabavad leiud toovad esiplaanile armastajate otsingud.
Anna Netrebko – Maria Callase mantlipärija
Pariisis elavad Manon ja Des Grieux vaeselt. Esialgu võidutseb armastus, hiljem hakkab nälg ennast üha valusamini tunda andma. Manoni järjekordne austaja Brétigny on koos Lescaut’ga neiu elukoha avastanud. Olukorda ära kasutades lubab ta tüdrukule rikkust ja head elu. Manon ei suuda kiusatusele vastu panna ning põgeneb.
Manoni rollis esinenud Anna Netrebko ja Des Grieux’ partiid laulnud Roberto Alagna särasid, seda muusikas, sõnades ja näitlejatöös. Alagna kauni tämbri ja vaba voolamisega tenor haakus suurepäraselt Netrebko täiuslikkuseni läbi tunnetatud fraasidega. 36aastane Krasnodaris sündinud Vene-Austria sopran on hetkel üks maailma tippe, Metropolitan Opera kavalehtedel võrreldakse teda Maria Callase ning Joan Sutherlandiga. Callasega on Netrebkol tõesti palju ühist. Suur sisseelamisvõime, sõnulseletamatu sarm ning eelkõige hääl – ühtlane, nüansirohke ning vaba.
Sellekevadise “Manoni” etenduste väljamüüduse tagas eelkõige just Netrebko nimi. Teda armastatakse Viinis, samavõrd hinnatud on ta New Yorgis, kus ta Meti laval selle aasta jaanuaris publiku emotsioone küttis Elvirana Bellini ooperis “Puritaanid” ning loomulikult Peterburis. 23. märtsil laulis Netrebko Peterburi Maria teatri laval Mimid Puccini “Boheemis”.
Olgu öeldud, et ühe dueti esitasid Netrebko ja Alagna laval voodist, olles vaheldumisi pikali, püsti, embustes jne. Nende häälekvaliteeti see ei mõjutanud, nad laulsid igas olukorras “kümnesse”. Netrebko laulmismaneeri ning musikaalsust arvestades võib teda nimetada üheks kaasaegse ooperimaailma diivaks.
Netrebko võrdväärne partner Roberto Alagna on paljude ooperisõprade lemmik. Kena välimusega tenori laulmises on midagi maagilist, sõnulseletamatut nagu Netrebkoski. Nad ei jää teineteisele alla, vaid täiendavad üksteist.
Ain Angeri tähelend
Vahepeal mööduvad aastad. Manonist on saanud rikas suurilmadaam, kelle ilu pärast elatakse ja surrakse. Juhuslikult saab Manon teada, et Des Grieux on läinud Saint-Sulpice’i kloostrisse. Temas lööb loitma endine kirg ning ta lahkub Pariisist. Saint-Sulpice’i kloostris püüab ševaljee Des Grieux isa krahv Des Grieux’ poega mõjutada valitud teest loobuma.
Tegevusse on astunud õhtu kolmas kangelane, Saaremaalt pärit bass Ain Anger, kes hetkel on teinud eesti lauljatest kõige hiilgavama rahvusvahelise karjääri. Eelmine hooaeg möödus Angeril Opera National de Paris’s, sel aastal teeb ta mitmeid rolle Viini Linnaooperis ja seda koos ooperimaailma tänaste tähtedega. Tänu Angerile on eesti vokaalmuusika Euroopa tippteatrite lavale pääsenud ja meil on, mille üle uhkust tunda ning ka mille üle järele mõelda.
Angeril on kaunitämbriline mahe bass, mis sulandus, nagu Netrebko sopran ning Alagna tenor, Massenet’ lüürikasse. Tema fraas on kujunditerikas ning laulmismaneer peenetundeline. Pikad, pingutuseta vormitud fraasid, välja töötatud kõrged noodid, madala registri kõlavus ja lavaline võlu – Anger mõjus selles etenduses aristokraatlikult, väärikalt ning austust tekitavalt.
Kloostrisse saabub Manon ja kõlab üks kaunimaid ooperi numbreid, Manoni ja Des Grieux’ duett, milles on ülevust, siirust, sensuaalsust ning kirge. Kirglikkuses lööb eriti välja Anna Netrebko sarnasus Maria Callasega.
Põgenemine kõiksusesse
Ooperis toimub järjekordne põgenemine. Sedakorda põgenevad Manon ja Des Grieux kloostrist. Nad satuvad hotelli, kus on ees ootamas “sõbrad”. Guillot maksab Manonile ja Des Grieux’le kätte, süüdistades neid pettuses ja varguses. Saabuvad politsei ja krahv Des Grieux, Manon ja tema kallim vahistatakse.
See stseen kujunes üheks mõjuvamaks. Pahelise maailma kuldne sära on halastamatult välja toodud, samuti virvatuled, mis allakäigutrepist minema meelitavad. Laval on kõike, mida korralikud inimesed paheks peavad, ja samuti kõike, mille poole needsamad korralikud inimesed oma salasoovides ihalevad. Selle keskel Manon ja Des Grieux – nende soovid, unelmad, mäng ja tõelisus. Kõik see koos mõjub põgenemisena kõiksusesse.
Tänu krahvile vabastatakse Des Grieux, Manoni aga ootab väljasaatmine. Kuigi Manon vabaneb, on juba liiga hilja. Murtuna sureb ta Des Grieux’ käte vahel.
Hetk on vaikust ning siis järgneb see, mis maailmateatrites tavaks – publiku vaimustunud ning kohati ohjeldamatu heakskiit. Esialgu kummardavad kõik ja kahekümne minuti möödudes, mil aplaus endiselt jätkub, on lavale jäänud Netrebko ja Alagna.