Eestlasel on ikka kombeks teha lühemaid nädalalõpureise lähimate naabrite, soomlaste või lätlaste juurde. On ju huvitav, kuidas elavad teispool piiri üsna sarnased, kuid siiski nii erinevad inimesed. Kui soome keelest saab eestlane miskit aru ka siis, kui keeleoskust koolipingis või keelekursustel pole omandatud, siis läti keel jääb suures osas mõistatuseks. Eks enamasti teatakse, et lõunanaabrite juures on üks hea suvine maiustus „saldejumps“, õieti „saldējums“ ehk „jäätis“, ning mööda linnu looklevad „ielas“, see on „tänavad“. Riia bussijaama „autoosta“ jõudes on tõesti tunne, et tuleks auto osta, ja kuigi Lätis pole karusid nähtud juba 1920. aastate lõpust saati1, siis vaatab peaaegu iga eestlase raamaturiiulist vastu vähemalt üks „lācis“2 ehk „karu“. Nojah, on ju ka lätlaste kunsteepos „Lāčplēsis“, mille nimitegelane on eesti keeli Karutapja.
Sel suvel võib Lätti minnes aga mureta olla, kuna Ilze Tālberga koostatud raamat „Räägime läti keelest“ sobib hästi just taskusse või kotti pista. Eesmärk, nagu on sedastatud raamatu eessõnas, on tutvustada laiale huviliste ringile lühidalt, milline näeb läti keel välja (sellele aitavad kaasa illustratsioonid) ja kuidas see kõlab (selles osas on abiks läti keele õppematerjalide lehekülg sisu.ut.ee/latikeel).
Liivimaa mälujälgi
Alustuseks värskendatakse raamatus teadmist, millistel Liivimaa nüüdsetel Läti linnadel on olemas ka eestikeelne nimi. Mõni lõunaeestlane on kindlasti üle piiri Ruhja (Rūjiena) sedasama saldejumpsi (Rūjienas Saldējums) ostma lipanud. Volmari (Valmiera) mõisa (Valmiermuiža) õlugi pole mitmetele tõenäoliselt võõras. Võnnu (Cēsis) lahingu võit Landeswehri üle on aga andnud meile võidupüha. Millised Läti linnad peituvad Lemsalu, Üksküla, Lutsi, Aluliina, Heinaste jt taga, seda saab igaüks kaardil näpuga järge ajades ise uurida.
Läti kavalus
Läti keelele lähenetakse raamatus tähestiku kaudu, mis põhineb samamoodi ladina tähestikul nagu eesti keele oma. Võõrnimed kirjutatakse läti keeles teatavasti häälduspäraselt. Millised tähed esinevad aga ainult võõrsõnades? Eestlane võiks ehk arvata, et need on kas haagi või sedii ehk üla- ja alakomaga (peenendusmärgid) č, ģ või ķ? Vastus on: ei ükski neist. See võib ehk üllatada, aga need tähed on f ja h. Näiteks sõnas „hokejs“ („hoki“), mis on üks lätlaste lemmikspordialasid. Makroni ehk pikendusmärgiga vokaal (ā, ē, ī, ū) hääldub aga üsna samamoodi nagu meie pikk vokaal (aa, ee, ii, uu). Naljaga pooleks võiks öelda, et lätlased on lihtsalt kavalamad ning hoiavad nii kirjutades aega kokku. Kuidas käitub läti keeles e ning millal tuleb e-tähe häälduses mängu eesti keelele tuttav ä? Mismoodi muutub o oma- ning võõrsõnade puhul ning millistes sõnades esinevad peenendusmärgiga kaashäälikud? Ka sellest saab raamatus aimu.
Läti keele õppijale on hea uudis, et läti keeles on poole vähem käändeid – vaid seitse. See-eest tuleb lisaks olevikule ja minevikule selgeks teha tegusõnade tulevikuvormid, rääkimata tegusõnade eesliidetest, mis võivad selle tähendust kas täielikult või ainult mõne nüansi võrra muuta. Näiteks „rakstīt“ („kirjutama“) ja „ierakstīt“ („registreerima, salvestama“) või „ēst“ („sööma“), „apēst“ („ära sööma“), „ieēst“ („midagi halba, kahjulikku sisse sööma“). Harjumatu on eestlasele läti keeles ka grammatiline sugu. Kui sõna lõpus on –s, -š, –is või –us, on sõna meessoost. Naissoost sõnade lõpus on aga –a, –e või ka –s (naissoost s-lõpulised sõnad tuleb paraku pähe õppida, näiteks „sirds“ ehk „süda“, „zivs“ ehk „kala“ ning „nakts“ ehk „öö“). Grammatiline sugu on nimisõnadel, mis tähistavad rahvust ja ameteid, näiteks „skolotājs“ („õpetaja“), ja „skolotāja“ („õpetajanna“) ning ees- ja perenimedel: Edgars Kalns – Anna Kalna („kalns“ ehk „mägi“). Raamatus on välja toodud huvitav fakt, et eesti kirjaniku August Gailiti perekonnanimi on läti päritolu ning tuleb sõnast „gailis“ ehk „kukk“, mis kirjaniku nimes esineb deminutiivses vormis „gailītis“.
Mööda ei ole mindud läti ja eesti keele sarnasustest. Välja on toodud sõnu ning fraase, millel on mõlemas keeles sama tähendus (näiteks „pudele“ ehk „pudel“, „naba“ ehk „naba“, „lampa“ ehk „lamp“ ning „vēl putru“ ehk „veel putru“, samuti samakujulisi sõnu, millel hoopiski erinev sisu (näiteks „alus“ ehk „õlu“, „aita“ ehk „lammas“, „maks“ ehk „rahakott“). Lõpetuseks õpetatakse tervitus- ja viisakusfraase.
Mainimisi on juttu ühest läti keelele väga omasest nüansist, deminutiividest: lätlastele meeldib kasutada vähendussõnu – seda mitte ainult lapsekeeles, vaid igapäevaelus. Kui eestlased külastavad jõuluturgu, siis lätlased jõuluturukest, kui meie loeme raamatut, siis lõunanaabrid raamatukest. Lätlased ei kõnele muidugi ainult deminutiive kasutades, kuid teevad seda palju sagedamini kui eestlased. „Räägime läti keelest“ eessõnaski ütleb autor: „Hoiad käes läti keele raamatukest“. Formaadilt võib tõesti seda raamatut hellitavalt raamatukeseks kutsuda, kuid sõnakasutus tuleneb tõenäoliselt autori keeletunnetusest.
Rohkem läti värki
Raamatult oleks oodanud näitesõnade tihedamat seotust Läti kultuuriga, et saada keeleõppe kaudu aimu Lätist kui sellisest. Tõsi, koostaja on tutvustanud pisut läti perekonnanimesid, kuid näitesõnad on pigem juhuslikud ning ilmselt sellised, mille toel on harjutud grammatikareegleid tutvustama. Sama käib ka illustratsioonide kohta: need võinuks teha veelgi lätipärasemad või Lätiga seotumad. See muidugi ei ole sisulises mõttes möödalask, kuid olnuks tervitatav sellegipoolest.
„Räägime läti keelest“ on ühtlasi hea lisandus üle-eelmisel aastal ilmunud Contra humoorikale raamatule „Kuram, vedas! Kuram vedas? Veider läti-eesti-läti sõnaraamat“3, mis on samuti illustratsioonidega näitlikustatud omalaadne keeleõpperaamat, kus näidatakse nalja kaudu kahe keele sarnasusi ning erinevusi. Ilze Tālberga on keskendunud rohkem keelele ning keelereeglitele, andes keeleteadmiste põhja, millega Contra lõbus sõnaraamat taas kätte võtta ning seda uue pilguga lehitseda.
Liitugem Läti-huviliste rühmaga
Kel huvi läti keelt tõsisemalt õppida, uurida kõiki neid esmapilgul hirmutavaid tegusõnade eesliiteid, tulevikuvorme ja kummaliste krõnksudega tähti, siis on kõige parem liituda läti keele õppijate rühmaga, näiteks Tartu ülikoolis, kus alg- ja järgteadmiste omandamist juhendab just Ilze Tālberga, kelle juures olen läti keele baasteadmised saanud ka ma ise. Kuidas läti keele õppimine välja näeb? Keeleõppe metoodika on sama nagu iga keeleõppe puhul. Alustatakse tähestikust ning häälikutest. Kõige raskem on eestlasele susisevate häälikute õige tonaalsuse leidmine, pikkade vokaalide hääldamine korrektses rütmis ning läti keele kõla tabamine. Eestlane tahab ikka läti keelt rääkida otse, nii nagu tähti kokku loeb, ning hääldada pehmelt nagu oma emakeelt. Ka läti keele hääldus võib olla pehme, aga sel juhul on palatalisatsioon maksimaalne, mida eesti keeles ei kohta.
Kokkuvõetult: raamatust „Räägime läti keelest“ leiab läti keelele iseloomulikke nüansse ning väljendeid, millega tuua Lätis reisides lõunanaabrite näole naeratus. Pole vaja karta, et raamat ehmatab keeruliste grammatikareeglite või pikkade nõudlike fraasidega – see raamat tekitab huvi. Sellises formaadis võiks aga tulevikus kujundada raamatusarja, kus igas järgmises osas tutvustatakse sama mänguliselt ja lihtsalt juba keerulisemaid keelekonstruktsioone. Keelehuvilisele inimesele, kes kursustel osaleda ei soovi, kuid tahaks mõningaid sõnu ja fraase ning keelereegleid tundma õppida, võiks selline ülesehitus sobida, kuna on piisavalt lühike ja kompaktne, et küllastumust või tüdimust ei tekiks.
1 https://novaator.err.ee/1608354686/lugeja-kusib-miks-latis-karusid-ei-ole
2 Osutan läti kirjanikule Vilis Lācisele, kelle teoseid tõlgiti Nõukogude ajal rohkesti eesti keelde.
3 Ilze Tālberga, Kuram, kus keeleõppijal on vedanud! – Sirp 27. I 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/kuram-kus-keeleoppijal-on-vedanud/