Vastuseks hr Toomas Silk’i (vabandust, ma ei tea, kuidas ta oma nime käänab) kriitikale „Varjatud ajaloo” kohta tahaksin öelda,  et kriitika on alati teretulnud, sest paneb tõlkija või autori oma keelekasutusele suuremat tähelepanu pöörama. Ja täiesti õige, et autorit tuleks kontrollida ja võib-olla joonealuseid märkusi rohkem kasutada, sest ka originaali juhtub vigu. Muidugi tuleks kontrollida nimesid, sest arvestada tuleb sellega, et inglased eelistavad ladinapärast varianti. Kuid kritiseerija võiks lugedes olla tähelepanelikum ja eristada kohkunud inimese  (antud juhul kreeklasest kalur, kes marmorkujud sukeldudes leidis ja nimetas neid surnud paljasteks naisteks) otsest kõnet tõlkevigadest. Kassiperekonda on kasutatud üldnimetusena, mitte aga bioloogilise klassifikatsiooni mõistes, sest siis oleks olnud kasside perekond. Kui Noa laeva oleks kriitiku pakutud kaslaste sugukonnast võetud ainult üks emas- ja isasloom, milline oleks  siis kasside perekonna või pantrite perekonna praegune koosseis? Igas perekonnas on palju liike. Juttu oli sellest, et arvatavasti igast liigist paare ei võetud. Potase valmistamise loos oleks autor võinud üksikasjalikum olla, kuid mida pole, seda pole. Võib-olla oleks kasuks tulnud joonealune märkus. Kriitik pole ilmselt kuulnud lehelisest, mida vanal ajal tehti tuhast ka meil ja kasutati riiete-nõude pesemiseks,  sest puutuhk on aluseline ehk leeliseline. Potas on kaaliumkarbonaat, vees lahustuv ühend, mida leidub ka puutuhas. Kui puutuhast teha lehelis, sel settida lasta, pealt ära juhtida (autori kirjeldatud juhtumil olid selleks kivirennid ja -vannid) ja vesi aurustada, jääb järele kaaliumkarbonaat samamoodi, nagu soolalahust aurutades jääb järele sool. Võiks veel jätkata, aga usun, et sellest aitab. Kriitika ei tohiks olla selline, et koos pesuveega  visatakse välja ka laps. Paraku tuleb tihti ette ka trükivigu.