REET VARBLANE,
kunstitoimetaja
1996. aasta Vikerkaare viimases numbris ilmus Kristiina Rossi artikkel „Naine eesti keele grammatikas“,* kus keeleteadlane väga elegantsel ja veenval moel tõestas, et kuigi eesti keeles ei ole sugu, ei tähenda see veel, et sõnadel ja väljenditel puuduks sooline alatoon, s.t et eesti keeles ei esineks seksismi, sest oma tekkelt ei ole grammatiline sugu seotud bioloogilise soo mõistega. Ta jagas lugejaga kimbatust, mis teda tabas, kui ta mõned aastad varem uude „Eesti keele grammatikasse“ püüdis leida võimalikult neutraalseid näitelauseid ehk siis hoiduda mehe mõiste kasutamisest aktiivse tegevuse juures. Näiteks lauset „mees läks üle tänava“ oli võimatu asendada naise mõistega, sest siis tekkis silme ette „seksistlik kujutluspilt ümarast pepust ja kõrgetel kontstel tippivast tibist“. Ka feministlikust vaatevinklist sobiv neutraalne „inimene“ oli liiga ülev ja sobis kasutada pigem filosoofilistes või teoloogilistes tekstides. Lihtminevikku ei saanud ta kuidagi illustreerida lausega „inimene läks üle tänava“.

Aga pisut rohkem kui kaks aastakümmet hiljem on inimese mõiste kaotanud igasuguse ülevuse, ka abstraktsuse ning tulnud iseenesest mõistetavalt argikeelde. Artiklist artiklisse, sugugi mitte ainult teoreetilistes esseedes, vaid ka lihtsakoelistes arvustustes, isegi tutvustustes on „inimene“ ikka kohal: küll külastab näitust, küll vaatab kunstiteost, küll õpib kunsti. Tavaliselt on alusena kasutatud „inimesele“ lisandunud öeldisena veel „tegelema“: inimene tegeleb ja mõnikord ka uurib.
„Inimene“ on juba nii põhjalikult juurdunud, et ükskõik kui palju püüan seda välja toimetada ja asendada konkreetsema tegijaga, nagu „külastaja“, „üliõpilane“, „kunstnik“, või asendada umbisikulise kõneviisiga, ikka on ta omase ja suupärasena järgmistes lugudes tagasi. Just nagu „kaasaegne kunst“ või „erinev“.

* Kristiina Ross. Naine eesti keele grammatikas. – Vikerkaar nr 11-12, 1996, lk 102–106.