Ühel pärastlõunal astus minu juurest läbi juristiharidusega kroonuametnik, kes on väga huvitatud keskaegsest arhitektuurist. Ta märkas ka dialektoloog Evi Juhkami kokku pandud paksu kõvakaanelist köidet „Harju-Madise murrak“ (murdetekstid on toimetanud Mari-Liis Kalvik ja keelelise ülevaate kirjutanud Helmi Neetar, Tallinn 2012). Ta imestas, milleks selline raamat üldse ja miks minul. Siis ilmnes, et väga kõrgel aujärjel istuv kroonuteener ei tea eesti murdeainestiku publitseerimisest mitte kõige vähematki ning – mis veelgi hullem – ei tea paljud filoloogidki. Olgu siis kohe öeldud, et Evi Juhkam (1932) on Loode-Eesti kohta avaldanud kaks köidet tekste ja grammatikat, eelnimetatu mõttelise jätkuna ka „Loode-Eesti murde­lood. Risti ja Harju-Madise. Valimik murdetekste IX“ (Tallinn 2017). Loode-Eesti ja Lääne-Eesti ei ole sünonüümid, pole neid ka Lääne-Harju ja Loode-Eesti. Mandril jääb Loode-Eesti Paldiski paabeli ja Matsalu vahele, Lääne-Harju ulatub Keilani, Lääne-Eesti on kõik, mis asub Haapsalu ja Pärnu vahel. Nii suurt ala on lähimalt uuritud Matsalus (Eerik Kumari jt), Noarootsist Ristini (Paul Ariste), Nurmsis (Artur Vassar) ja „Lääne­poolses Loode-Eestis“ (Mati Mandel). Harali on Loode- ja Lääne-Eesti jutuvara ning regivärsiline laulupärand.

Kujutlegem pilti kihilisest tordist, mille aluspõhjaks on kihelkondlikus mõõtkavas murdekeele grammatika koos sõnastikuga. Nende all peaks asuma vastava murdeala arheoloogia. Nende peal oleks sama piirkonna regivärsiline rahvalauluvara, selle peal omakorda sellesama piirkonna folkloorne proosa ja tema peal omakorda uuem rahva­laul ning külajutud. Saaksime umbes viiekihilise Napoleoni tordi, mille läbilõige peaks näitama kogu kihelkondliku kultuuri arengut Noor-Eesti epohhi alguseni. Muidugi on see puhtteoreetiline mudel, mida sellisena pole realiseeritud kunagi, sest see ei olegi realiseeritav. See, mida Eesti dialektoloogid ja folkloristid on teinud, on väga suur, ent ühtlasi ka viljakas kom­pro­miss, mille tulemuseks on umbes kolm riiulimeetrit publikatsioone. Ligemale pool meetrit sellest moodustavad murdetekstide kogumikud, millest Evi Juhkami „Loode-Eesti murdelood“ on IX köide. Olgu kohe täpsustatud, et tekstikogumike seeriaid on kaks: endine Keele ja Kirjanduse Instituut andis aastail 1960–2000 välja sarja „Eesti murded“ I–VIII, Emakeele Selts on aastast 1956 publitseerinud sarja „Valimik murdetekste“. Põhimõtteliselt on mõlemad sarjad antoloogilised, kuid kui „Eesti murrete“ eesmärk on saavutada, et esindatud oleksid kõik murded, siis „Valimik murdetekste“ võib rõhutada ka teemasid ning isegi ühte kogujat. Lisagem neile sarjadevälised publikatsioonid ning sõnaraamatud ja me saame kokku üle poolesaja teadusliku teose eesti murrete eripärast ning ühisjoontest. Lisaksin ka kihelkondliku keele ülevaated regivärsside teadusliku väljaande „Vana kannel“ köidete juurde, näiteks Paide ja Anna köitele (X, 2012) on dr Helmi Neetar kirjutanud kümme lehekülge nende kihel­kondade keele foneetikat ja morfoloogiat.

Tekib küsimus, mida teha nii rikkaliku ainestikuga olukorras, kus isegi osa õpetatud filolooge ei tea, et see pole mitte ainult kogutud, vaid ka avaldatud? Seal on tühikuid ja disproportsioone. Me keegi ei tea, millal avaldatakse mõni köide Loode-Eesti regivärssidest „Vanas kandles“. Loode-Eestis on paarkümmend kihelkonda. Need köited ilmuvad pärast meid, mitte siin ja praegu. Selles suhtes on murdetekstide avaldamine regivärsilise rahvalaulu, eriti muidugi rahvaviiside publitseerimisest ees. Kes tahab jälgida, millist keelt on kõneldud Nõvast Heinasteni, see peaks lugema kümmekonda murdepublikatsiooni ja kuulama mõnd saarlast ka oma kõrvaga. Näiteks Jüri Pihl ei kasuta murdelist sõnavara, aga ö-d ta ära ei peida. Hiidlased on aga juba sügavalt rikutud. Öelda, et koer on emane, pole mingi patt. Väita aga, et koer on Emmastest, on vale, sest Emmaste on otseülekanne vanast kirjaviisist, mitte aga tegelikkusest: Emaste kihelkond oli naiste oma. Öelda „Emmaste“ on seesama, mis kirjutada „se“ või „temma“.

Panen ette, et küsimustikku eesti keele eksamitel täiendataks nõudmisega vastata küsimusele, mis murdealal sa elad ja mis on selle murde peamine iseärasus. See võib murda paljude kaela. Kui elad Jõhvis, siis kuulud Kirde-Eesti ranniku­murde Vaivara murraku piiridesse, seega peaksid sa teadma, milles seisneb sisekao puudumine ja mis on kolmas välde. Elad Tartus, pead teadma, kumba kätt sa Emajõe suhtes elad ja mis eristab keelt Põhja- ja Lõuna-Tartumaal ning Maarja-Magdaleenas ning Nõos. Foneetiliselt tõmbab piiri hääliku­harmoonia, leksikaalselt nii igapäine sõna nagu „pang“. Olgu täpsustatud, et „pang“ ei ole ainult asi nagu sõel. Pang on ühtlasi ka mahumõõt, samasugune nagu „korv“ või „kott“. Keegi ei küsi Tartu turul kartulit korviga. Palud sealsamas aga koti kartuleid ja saadki 20 kg. Murde­kogude publikatsioonid on vajalikud keele ajaloolistes rikkustes veendumiseks ja nendest osasaamiseks. Kui suur see osa on? Mulgimaalt on noteeritud sõna „vastatsida“ tähenduses „teineteisele vastu“. Mis või kes saab keelata tänapäeva eesti kirjakeeles kirjutada „Eestis on poliitilised jõud vastatsida“, sest kirjutada, et käib „omnia bellum contra omnes“ oleks selge snobism?

Vaadelgem probleemi aga täiesti teise nurga alt. Paldiski on tegelikult Paabel ilma tornita. Ma ei usu, et seal kellegi kodus oleksid kõik köited „Eesti murdeid“ ja „Eesti murrete sõna­raamatu“ kõik vihikud. Või et põline paldiskilane teaks, kust läheb piir läänemurde ja põhjaeesti keskmurde vahelt. Kullamaalt Urvaste külast on noteeritud „lohmhein“, mis peaks tähendama „raudheina“. See võib olla emba-kumba, kas hein pärast jaagupipäeva või raudrohi ehk Achillea millefolium. Kuidas nimetatakse sedasama heina Ämari ja Paldiski vahel? Ega siis inimene, kellel tuleks sellele küsimusele vastata, lähe Emakeele Seltsi. Ta ei teagi, kus see asub. Inglise kuningakoja saladusi teab ta lähemalt kui eesti keele liigendatust.

Tulemuseks ei ole ainult võõrandatus eesti keele murdeist, vaid võõrandatus Eesti ajaloost. Lendava hollandlase asemele saame roomava maamaalase.