Esimesi plõkse tegin vanemate Smenaga juba 1950ndate lõpus, enamasti suvepuhkuste ajal Käsmus. Juhuslikke pildistamisi tuli ette 1960ndate suvedel Peedul, Otepääl ja Pühajärvel, aga juba ka Tallinnas. Kuna fotoaparaat oli tookord veel n-ö perekondlik, siis on tagantjärele raske kindlaks teha, kes mingi kaadri puhul just see nupulevajutaja oli. Osa tolleaegseid negatiive on aga seni üles leidmata ja ka kodustest fotoalbumitest on fotosid ühel või teisel põhjusel välja võetud, kuskile laenatud ja seni tagasi saamata.

Tegemist on tavaliste perepiltidega, kuid sekka on sattunud ka jäädvustusi suvistest kohtumistest näiteks Juri Fortunatoviga või Gustav Ernesaksaga. Sagedased külalised olid Eino Tamberg ja Edgar Valter perega. Looduskaitseseltsi matkadel (näiteks Hiiumaale) osales palju kultuuri- ja haridusinimesi, loomulikult Jaan Eilart, aga ka Helmi Tohvelman, Voldemar Panso jt. Reisid isaga viisid ka Liivimaa ja Setumaa vanade rahvalaulikute juurde. Eesti on väike, nii isa kui ka ema tööalased sidemed olid suuresti põimunud ja juhatasid minugi kontaktideni paljude kultuuri­inimestega, nii et tagantjärele on võimatu kindlaks teha, kuidas nad mu fotodele on sattunud. Pilte leiab Eduard Tubina külaskäigust ning isa loomingu tekstiautoritest, nende hulgas Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Juhan Viiding. Dirigentidest on üles pildistatud Kuno Areng, Olev Oja, Ene ja Ants Üleoja, Kaljustest rääkimata.

Vanaisa Paul Rummo soetas perele 1965. aastal suvemaja ning külaliste seas näeb Ants Lauterit, Kaarel Irdi, Aurora ja Johannes Semperit jt. Muidugi kohtab seal teisigi Rummosid (Linda ja Vello, Paul-Eerik Viiuga jpt) ning Johansonide suurt peret. Kui maja suurele suguvõsale kitsaks jäi ja nii isa kui ema vajasid oma töö tegemiseks eraldumisvõimalust, siis lahenes see nõukogudeaegse „balalaika süsteemi“ kohaselt järgnevalt. Paul Rummo sai, vist täitevkomiteelt, loa ehitada oma suvemaja juurde vanadele vundamendijäänustele saun. Veljo Tormis ehitaski oma kätega ja kohaliku töömehe abiga „sauna“ valmis ja äi Paul „kinkis“ selle talle. JOKK. „Saun“ tuli kõikidele normidele vastav. Leili- ja pesuruum olid imepisikesed, et võimalikult suur „puhkeruum“ ikka lubatud kubatuuri sisse ära mahuks. Kõige tähtsam oli ju klaver! Enamik Tormise loomingust ongi sealsamas „puhkeruumis“ või hiljem, siis kui seadusi leevendati, juurde ehitatud töötoas valminud. Fotosid on nii sealt töötoast kui ka maatöödelt, mererannalt ja jaanitule äärest. Isa 50. sünnipäeval saabusid külla terve RAM ja kammerkoor, lisaks veel kümneid külalisi (Nõukogude kinnisesse piiritsooni! Vist RAMi meeste kavalal korraldusel).

1975. aastast, kui hakkasin Tõnu Kaljuste kutsel laulma Ellerheinas (1981. aastal loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori eelkäija), on paljud isast tehtud fotod seotud ka kammerkoori tegevusega. Pilte on koori õppelaagritest Viitnal ja Tihemetsas, mälestusväärsest kontserdireisist „Tornikell minu külas“ 1978. aastal, hiljem EFK plaadistussessioonidelt Carusele, ECM-le jt. Jäädvustatud on ka esimesed välisreisid, kus isa kooriga kaasas oli, eelkõige Soome-reis – fotodelt leiame Uolevi Lassanderi, Ensti ja Erkki Pohjola, Einojuhani Rautavaara jt. Isa kontaktide kaudu Pohjolatega juhtus ka tagantjärele veider seik, et üks minu suuri lemmikuid, basskitarrist Pekka Pohjola käis mul hotellitoas külas ja sain temastki mõned fotod teha.

Nii võiksin jätkata veel pikalt, kindlasti unustasin praegu paljud isikud mainimata, aga töö negatiivide skaneerimisega jätkub ja jäädvustused saavad kunagi virtuaalkeskuses ka nähtavaks.