Loomulik on küll see, et murdekeel muutub ja on alati oma ajastu nägu. Kaua aega on murret peetud traditsioonilise talupojakultuuri osaks ja seda hinnatud kui vanade paiksete inimeste võimalikult vanapärast keelekasutust. Ideaalset murdekeelt nähti üksnes minevikus, sest vähemadki uuendused võisid selle ehtsust kahjustada. Muutumine on siiski omane ka murdekeelele. Kui meie murdeid tahetakse elavana kuulda ja jätkuvalt kasutada, olgu Hiius, Mulgis või Haanjas, siis peaks murdekeel käima ajaga kaasas. Kindlasti tähendab see uuema sõnavara lisandumist, et kajastada teisenevat elukeskkonda tööl-kodus-puhkehetkel, kuid mitte ainult. Kuna muutunud maailmas on tihenenud suhtlemine ja paljud piirid (justkui) kadunud, siis tähendab murrete ja lokaalse identiteedi rõhutamine loomulikku vastureaktsiooni suurele ühtlustamisele, mis lähtub meie Euroopa ühiskodust ja maailmatervikust. Muutunud on ka murdekeeleelu ise. Murded ei ela enam isepäi ega üksnes oma siseloogika järgi: tegutsevad kohalikud kultuuriinstituudid, ümarlauad ja keelekojad, toetust pakuvad riiklikud pro­grammid ning murdeküsimusi käsitleb ka eesti keele arengukava. Käib murrete teadlik velmamine. Kihnus ja Mulgis näiteks on koostamisel murdesõnastik, kuhu lisatakse tänapäevast sõnavara, ja Kihnu kielekoja liikmed näiteks arutavad, kas murdepärane on (raadio)saade või -soade, kas nende õhkpadjal sõiduriist merel on eljuk või õljuk.
Enamasti võetakse mõisteid ja väljendeid kirjakeelest ning mugandatakse kohalikku murdekeelde. See tähendab, et keeleteoliste siht on kogunisti pöördunud. Kui 100–150 aasta eest kasutati murdeainest meie kirjakeele väljaarendamisel, kui 50–100 aastat tagasi käis väsimatu murdeainese kogumine murdearhiivi, siis nüüd on asi vastupidi. Kirjakeelest võetakse uudissõnavara ja mugandatakse murdekeelde. Murdearhiivist võetakse kunagi keeleteadlaste või korrespondentide kogutud materjali, viiakse tagasi Kihnu, Võru- ja Mulgimaale ning kasutatakse sõnastike, vestmike ja lugemike kokkupanul. Kunagi rahvasuust talletatud ehtne murdeaines on seega otsekui juuretis, millega kohalikku murdekeeleelu uuesti käärima aidata. Kuid – minu suu küll tõrgub kõneldavat murdekeelt normingukohaseks nimetamast.

Kas murdekeeleks saab nimetada ka uustarvitajate ehk raamatust õpitud ja kirjakeelesegust keelt?
Kirjakeelele lähedane „kirjakeelesegune keel” peaks olema iseloomulik Harju-Järva-Virumaa murrakuile, sest oma kõige tuumakama ja väärtuslikuma murdeainese on nad ju kirjakeelde loovutanud. Saarlastel ja mulkidel näiteks on aga asi pigem selles, et kirjakeel tükib koju, oma keelemurde asemele. Nii nagu iga emakeele puhul on ka murdekeele omandamisel otsustavad lapsepõlveaastad ning kodune keelekasutus. Kui hääldusalus saab paika ja kodumurre suhu, siis annab seda arendada hiljem isegi siis, kui vahepeal domineerivad muud keeled. Kui murdekeelt kasutatakse suhtlemisel oma keelekeskkonnas, siis on tegu murdekeelega küll, olgugi seda õpitud raamatust. Kuni püsib murdekeelne suhtluskeskkond, murded ei kao.