Keeleseaduse komisjon  arvestas seaduse eelnõus selle formuleeringuga, pidades silmas nii siin kui ka varasemates keelenõukogu dokumentides väljendatud rahulolematust ja muret ajakirjanduskeele kvaliteedi pärast. Viimane omakorda põhines ka avalikkuse sagedasel tähelepanujuhtimisel ajakirjanduskeele lohakusele ja ebakorrektsusele. Komisjonis arutleti ka võimaluse üle valida teine tee: kirjutada eelnõusse üleskutse, mis viitaks näiteks keelekasutuse heale tavale. Toodi esile mitmeid argumente, mis selle valiku kasuks ei rääkinud.

Esiteks on keelekasutuse hea tava praegu  suhteliselt sisutühi mõiste, mis vajab alles lahtimõtestamist. See omakorda kutsub esile suure ja ilmselt kauakestva diskussiooni, sest selle mõiste sisu osas on peaaegu igal kaasa rääkima vaevuval inimesel oma arvamus.

Teiseks, avalikkuse silmis terava probleemi seesugune lahendus ei võimalda riiklikku kontrolli, mis mõningase osa avalikult arvamust avaldanute meelest vastaks radikaalse lahendusena rohkem ootustele.

Kolmandaks ei innusta pehme lähenemine ajakirjanikke endid keelekasutuse muredele lahendusi otsima ega stimuleeri neid osalema koolitustel ja kasutama keelenõu. Viimaseid on aga  pakutud juba mitmeid aastaid.

Küll pidas komisjon otstarbekaks üleskutsuvat lahendust eestikeelsetes raadio- ja telesaadetes, kutsudes üles järgima korrektset suulist eneseväljendust, juhtides tähelepanu, muidugi mitte intervjueeritavate, vaid just autorite, toimetajate ja saatejuhtide keelekasutusele, mida eelnõu seletuskirjas on iseloomustatud sõnadega „asjalikkus”, „arusaadavus” ja „selgus”. Paraku on arutelus osalenud keeleteadlased teinud ettepaneku loobuda mõistetest, mille täpne piiritlemine juriidilise selguse mõttes pole võimalik. Just sellised subjektiivsed, üleskutselised mõisted nagu „hea”, „selge”, „arusaadav”, „korrektne” jms vajavad ikkagi defineerimist, mis osutus liiga raskeks ülesandeks ka komisjonile.

Kas ainuvõimalik on lahendada probleem seadusega? Kindlasti mitte. Aga siis tuleb lahendus leida ajakirjanikel enestel. Seni piisavat aktiivsust kahjuks näha pole olnud. Saab ka toetada rohkem mitmesuguseid pehmeid abinõusid: koolitust, nõustamist, anda suuremat tuge keelehooldele, otsida uusi võimalusi hea keelekasutuse määratlemiseks ja tunnustamiseks ning halvagi äramärkimiseks. Aga peaaegu  kõik need vahendid on ka praegu tarvitusel. Eelnõus pakutud lahendus on paljude kriitikute meelest liiga radikaalne, teine võimalus pole senise kogemuse järgi aga tulemust andnud. Seni on liiga palju auru läinud tõestamisele, miks on eelnõus ajakirjanduskeelega kavandatu ilmvõimatu, kuid kuulda pole olnud ühtegi selget seisukohta, kuidas valdavalt eraõiguslik trükiajakirjandus selle probleemse valdkonna eneseregulatsiooniga ise hakkama kavatseb saada. Jätta kõik nii nagu on, võiks paljudele näida eesti keele kaitse seisukohalt käegalöömisena. 

Kus on lahendus? Kes võtab vastutuse?

Küsinud Aili Künstler