Siinse lühilugude sarja eesmärk on põhjendada levinud keelehalbuste  tõrjumist. Esimene õigekeelsussõnaraamat, kus öeldud, et sõna koheselt oleks parem vältida, on ÕS 1960. Hoolimata sellest, et sama soovituse leiab kõigist hilisematest ÕSidest (1976, 1999, 2006) ja sõna on käsitletud ka mitmes keelehooldeartiklis, paistab, et kordamine ei tee paha, sest koheselt on dokumendikeelest levinud ammu mujale. Miks keelehooldajad seda tuletist siiski ei soovita? Koheselt on ületuletatud sõna. Vaadelgem selle moodustuskäiku.

Meil on olemas määrsõna ehk adverb kohe. Kui liita  sellele -ne, saame omadussõna kohene. Kui see saab sappa määrsõnaliite -lt, tulebki välja koheselt, millel ei ole mõtet: samatähenduslik kohe on kaks korda lühem ega mõju kantseliidina. (Lisagem, et ÕS 2006 artiklist kohene leiame märkuse hrl PABER L, mis tähendab, et seegi on tihti bürokraatiakeele maiguga.) Sõna kohe kõrval on teisigi, mida võib stiili ilmestamiseks pruukida: otsekohe, viivitamata, jalamaid, otsejoones … Muidugi tuleb arvestada suhtlusolukorda. Ületuletatud lt-liitelisi adverbe on põhjalikult käsitlenud  Sirje Mäearu raamatusarja „Keelenõuanne soovitab” 2. osas. Artiklit saab lugeda ka võrguaadressilt http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid2/lt.html.