Kontsert „Prantsuse sonaadid“ sarjast „Suveklassika Kadriorus“ 5. VIII. Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) ja Karolina Žukova (klaver).
Jälle on kätte jõudnud aeg, kus kultuur liigitub mitteelutähtsate valdkondade hulka ning on vaja hakata pead murdma, kas ja kuidas üritusi korraldada. Müts maha kõigi ees, kes suudavad nende kinni-lahti- ja tõendiga-tõendita-piirangute rägastikus midagi organiseerida. Loodetavasti vajame sellist regulatsiooni lühikest aega ning normaalne kultuurielu taastub peagi.
Kui nüüd tagasi vaadata suhteliselt napile peaaegu et piiranguteta suveperioodile, siis vähemalt muusikasündmuste kohta võib küll öelda, et need olid kui paisu tagant valla pääsenud, niivõrd palju oli suuremaid ja väiksemaid, traditsioonidega ja esmakordseid festivale ja üksikkontserte. Pandeemiaeelsetel aastatel suutsin külastatud kontsertide kõrval omada ülevaadet ka sellest, millised kontserdid jäid kuulmata, sel suvel olen aga järje sootuks kaotanud. Näib võimatu, et kõikidele üritustele jätkuks publikut. Ometi – oma kogemusele toetudes – on olukord vastupidine, nii täis saale nagu sel suvel ei mäletagi varasematest aastatest.
Viimseni oli välja müüdud ka noorte solistide – Triinu Piirsalu, Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova – kontsert „Prantsuse sonaadid“ sarjas „Suveklassika Kadriorus“. Kontserdi pealkiri tundus esmapilgul ühtaegu nii lihtsustav kui ka natuke lihtsameelne, võrdlusena võiks mõelda näiteks kontserdile pealkirjaga „Saksa sonaadid“ või „Austria sonaadid“, mis tekitaks teatava hämmelduse. Sonaat seostub ennekõike klassitsismi- või romantismiajastuga, mil eri maade heliloojate helikeel oli suhteliselt universaalne, ning ka prantsuse selle aja tuntuimate heliloojate – César Francki, Camille Saint-Saënsi, Vincent d´Indy jt – sonaadid ei tõuse erilise prantsuspärasusega esile, vaid paigutuvad üldlevinud euroopalikku traditsiooni. Seda ei saa aga öelda kavas olnud Claude Debussy ja Maurice Raveli sonaatide kohta, mis hoolimata oma neutraalsest pealkirjast ja vihjest klassikalisele ülesehitusele sisaldavad nende loojatele ainuomast helikeelt ja vaba vormikäsitlust ning neis on tõesti midagi üdini prantslaslikku. Selle vaatenurga alt kontserdi pealkirjale lähenedes muutus asi palju mõistetavamaks. Kolmas kõlanud teos, Eugène Ysaÿe sonaat kahele viiulile, jäi kuhugi keskteele, seal oli palju üsna tava- (või kesk)pärast muusikat, sekka siiski ka midagi äratuntavalt prantslaslikku.
Viiuldaja Triinu Piirsalule oli eelmine aasta väga edukas. Kõigepealt II koht „Klassikatähtede“ saates, kus ta jäi silma kui erakordselt küps mängija, kelle tugevaimaks küljeks on hea tehnika ja väga kaunis ning pehme kõla. Selle kõrval ei saa jätta märkimata ka Piirsalu mitmekülgsust, talle ei valmista raskusi klassikaliselt muusikalt teistele stiilidele ümber lülituda. Tema head mängu tunnustati ka 2020. aasta Eesti keelpillimängijate konkursil, kus ta pälvis III koha. Kadrioru lossis ettekandele tulnud Debussy sonaat viiulile ja klaverile on väga sobiv Triinu Piirsalu muusikunatuurile, siin on nii palju võimalusi näidata erinevaid kõlavärve ja tehnilisi võtteid. Eriti muljet avaldav oli pilli madal register, mis kõlas mahlakalt, aga ühtlasi soojalt, kontrastina sellele oli kõrge register äärmiselt intensiivne. Tehnilist mitmekülgsust lisasid flažoletid ja kuivad pizzicato’d. Helilooja on sonaadi esimesse osasse kirjutanud sisse ka mitmeid eriliselt hõrke glissando’sid, mis Triinu Piirsalu esituses tõusid esile kirglikkuse, aga ka peenetundelisusega. Viiuldajale võrdväärseks partneriks oli pianist Karolina Žukova. Tõeline debussylikkus avaldubki selle sonaadi puhul just impressionistlikus (sõna, mida Debussy ise ei armastanud, aga mis on tema muusika kirjeldamisel siiski juurdunud) klaveripartiis – nii harmoonias kui ka vetevulinat meenutavates passaažides.
Eesti keelpillimängijate konkursi võitja Hans Christian Aaviku ja Karoliina Žukova esituses kõlas Raveli sonaat viiulile ja klaverile nr 2, mis on kuulsaks saanud just tänu oma teisele osale, blues’ile. Raveli sonaat on esile kutsunud kahetisi arvamusi – kindlameelsed klassikalise muusika austajad sellist kergema stiiliga flirtimist ei salli, teised näevad siin aga geniaalset crossover’it, kus viiulilt kõlav blues on ühendatud klaveripartii värvika harmooniaga. Ise kuulun teise rühma ja tegemist on ühe mu lemmikteosega, nii et ootasin põnevusega selle ettekannet. Enne teose ettekandmist tutvustas Aavik end kui suurt džässisõpra ja seda oli tunda ka tema mängus, kolmanda osa lõpuks oli ta kui paadunud džässimehe kehastus. Sonaadi teise osa ettekanne on omamoodi pähkel – ehkki kõik noodid on ju kirja pandud, saab tõelise elamuse siis, kui mängitakse justkui improviseerides, mida noored muusikud ka tegid. Aaviku ja Žukova esituses olid tabatud kõik selle sonaadi võtmesõnad: õrnus, kirglikkus, salapära, aga ka džässilik vabadus. Vaid klaveripedaali kasutamine oleks vajanud paremat viimistlust, eriti esimese osa algul oli palju „paksu“ pedaali, mis harmooniaid määris.
Viimasena esitasid viiulisolistid Eugène Ysaÿe sonaadi kahele viiulile, mille kohta märgitakse sageli ära, et teost esitatakse harva. Ühe põhjusena tuuakse ära selle raskus – siin on palju topeltnoote, polüfooniat, paiguti kõlavad kaks viiulit nagu terve keelpillikvartett. Interpreetide poolt vaadatuna see ilmselt nii ongi, kuulajat hakkab see aga väsitama. Tegemist on väga intensiivse teosega, kus on vaid üksikud rahunemismomendid. Kõike on justkui liiga palju, kuigi seal on ka väga põnevaid ja kauneid kohti. Mis puutub interpretatsiooni, siis siin ei ole esitajatele küll midagi ette heita. Tehniliselt olid nad teosest üle, samuti oli hea nende omavaheline koosmäng ja teineteisemõistmine.
Kuulates järjestikku Triinu Piirsalu ja Hans Christian Aaviku mängu, võib öelda, et tehniliselt on mõlemad väga tugevad, kuid Hans Christian Aavikul on enam esinemisvabadust ja emotsionaalsust. Aga Triinu Piirsalul on ka mõni aasta vähem esinemiskogemust, nii et arvata võib, et oma andekuse ja arenemisvõime juures on ta paari aasta pärast selle vahemaa tasa teinud.
