Muusikat on igal pool järjest rohkem: kontserdisaalides, ooperimajades ja kultuuriklubides, aga ka argisemas keskkonnas, avalikus ruumis ja kõrvaklappides. Sellises paljususes ja kohati lausa ülekülluses – sealhulgas pelga ruumitäite või vaikuse summutajana – on aga muusika tähendus ja roll taandunud tagaplaanile.

Peale muusika kui konkreetsete teoste võib päevast päeva kuulda ka üht muinaslugu muusikast – lugu muusikast ja selle ajaloost. Seejuures unustatakse tihti küsida, kes seda muinaslugu vestab ning kust see lugu üldse pärineb. Liiati jutustatakse endalegi märkamatult seda muinaslugu muusikat kuulates ja esitades edasi – sel kombel otsekui taasluuakse sedasama kaanonit. Oma igaveses taastulekus on see peaaegu iseenesestmõistetav, mistõttu ei pöörata selle päritolule tihtilugu tähelepanu, rääkimata selle kahtluse alla pane­misest.

Ehkki neil päevil paistab muusika­kultuur meil üsna akuutselt pildis olevat, ilmneb lähemal vaatlusel, et enamasti on tegemist vormiliste, mitte sisuliste küsimustega. Vormi ja sisu keerukas vahekord on küll muusikale endale (ilma seda representeerivate ja reguleerivate institutsioonideta) essentsiaalselt omane, ent praegu on arutelu siiski muusikast irdunud ning keskendutakse eelkõige muusikaelu korraldamisele ehk vormilisele küljele – seegi on oluline. Ka rahvusooperi Estonia juurdeehituse ümber käiva keskustelu fookus on seni olnud just vormil. Vaid üksikud kriitilised hääled¹ on söandanud tähelepanu juhtida sisule, mis hakkab seda vormi täitma. Nii leidis hiljuti näiteks Maria Mölder: „Ooper on ikkagi elav organism, mis lähtub mõttest, et ooperis jutustatakse tänapäeva lugusid. Kui need tänapäeva lood inimest kõnetavad, siis ta ei arva, et ooper on tolmunud ja vananenud asi, mida tehakse seal ühes meie pühas majas.“²

Tõesti, ehkki ooperit kiputakse sageli pidama elitaarseks ja lausa museaalseks kunstivormiks, ei tasu unustada, et tegemist on ikkagi elava organismiga, mis ei tohiks olla oma aja elust ja olust isoleeritud. Ka ooper peaks ajaga kaasas käima vormiliselt, s.t nii pragmaatilisel tasandil, nagu seda on ooperimaja (juurde)ehitus, aga eelkõige just sisuliselt. Siinkohal on aga oluline roll muusikalool, mida ollakse harjunud mõistma võrdlemisi ühesuunalise lineaarse progressimudeli toel, mistõttu on mitmekihilisus paradoksaalselt sageli varju jäänud.

Taas ei saa ma mainimata jätta muusikafilosoof Lydia Goehri tabavat ja kandvat metafoori lääne kunstmuusika kaanonist kui kujuteldavast muusikateoste muuseumist, mille eksponaadid on needsamad „suurte“ meistrite „suured“ teosed, olgu Brahmsi sümfooniad või Wagneri ooperid. Muuseumikujund ärgitab aga mõtlema muusikaloost kui ajaloolisest ruumist, kus ei pea kõndima sirgjooneliselt ühe eksponaadi juurest teise juurde, vaid nende vahel võib vabalt ringi jalutada ning eelteadmistest, soovidest ja harjumustest lähtuvalt oma marsruudi kujundada. Ka muusikalugu ei ole ju kivisse raiutud heliloojate ja teoste jada, vaid elav ja kogu aeg iseennast taasloov protsess, kus kõik on tegelikult korraga.

Ajalugu ei ole kõigest möödunu – kõik, mis on kunagi juhtunud –, vaid seegi, kuidas seda omas ajas mõtestatakse ja jutustatakse. Niimoodi taasluuakse juba olnut, aga kantakse seda sel moel kaasaloovalt edasi. Muinaslugu, mida muusikast ja selle ajaloost vestetakse, muutub seega pidevalt, sest mineviku ja tuleviku vahel on ometigi olevik ning see, kuidas ja mida olevikus tehakse, mõjutab ühtaegu nii minevikku (selle tõlgendamist ja mõtestamist) kui ka tulevikku. Vaid minevikust õppides ning seda võimalikult mitmekülgselt mõistes on võimalik olla olevikus kohal ning mõista selle pinnalt tulevikku. Tulevikuks on ometigi vaja valmis olla, ent selleks on vaja ka minevikku. Ainult olevikust ei piisa.

Niisamuti ei peaks ka Estonia teatri uus hoone olema järjekordne muusika(teatri)teoste muuseum. Muusikalise aegruumi avardamiseks ei tohiks sellest mõelda kui pelgast nelja seina ja laega ruumist, nagu seda on näiteks klassikaline kontserdisaal. See võiks olla ruum kui selline kõige laiemas, just nimelt aegruumi tähenduses. Isegi see kaanon seal ruumis hingab ju ometigi meie aja õhku.

Kuigi avalikkus seda veel alati piisavalt ei teadvusta, jõudis juba 1980ndatel muusikateadusse kultuuriline pööre, mis tõi kaasa arusaama, et muusika ei sünni elevandiluust tornis, vaid on oma ajaga vahetus seoses. „Ajaloofaktide, mäletamisväärsete „suurte tegude“ tähendus ei sisaldu neis endis, vaid selle anname neile meie. Selles seisnebki ajaloo mõtestamise dünaamika: ajaloofaktid pole objektiivsed ja muutumatud – nagu võiks kergesti näida –, vaid nad on vahetus dialoogis meie tänase mõttega.“³ Muusika on otsekui „kultuuri salakõne“⁴ ning mängib kultuurimälus ja -teadvuses olulist rolli. See roll ei pruugi küll alati olla peaosa, isegi mitte saatev koori­partii, ent kuna see on otsekui kõikjal ja korraga, mõjutab see inimeste ajaloo- ja ajataju rohkem, kui osatakse esimese hooga arvatagi.

Sellisena on muusika peaaegu ammendamatu ning pakub oma vaimustavas paljuses nii meelelahutust kui ka hingekosutust, ent ka tööd ja teeb peavalu. See tuleb välja ka siinse artikli ja terve rubriigi inspireerinud Raimond Valgre igihalja vikerviisi sõnadest: „Muusika ent siiski trööstib mind / ja ütleb, et ma varsti kohtan sind. / Nüüd laulmas iga tund ma leian end, / sest muusika ja sa, ma teisse armund.“ Niisamuti leitakse end laulmas ka muinaslugu muusikast. Nagu muutub maailm, muutub selle sees ka muusika, mis seda maailma samal ajal peegeldab. Muutuvad muusika kuulamise ja esitamise harjumused ja ka võimalused, ent esmajoones ikkagi muusika ise. Nii võib ka muusika muinasloo viisistus ajastu ja selle normide tõttu olla väga erisugune. „Muinaslugu muusikas“ võib olla atonaalne, vabaimprovisatsioon, pärimus, tekno remiks, orkestratsioon sümfooniaorkestrile või häälutusena ette kantud performance. Inimesed kuulevad muinaslugu muusikast, ent samal ajal ja seeläbi jutustavad seda ka ise.

1 Juhtkiri. Estonia juurdeehituse arutelust on puudu põhiküsimus. – EPL 30. X 2024.

2 Ekspert: miks kõik uus muusikateater toimub mujal, mitte rahvusooperis? – ERR 13. XI 2024.

3 Toomas Siitan, Muusika on tegu. – Postimees 18. IX 2020.

4 Anu Schaper, Uute mõtteviiside ärgitaja Toomas Siitan. – Muusika 2024, nr 7.