Olgu kohe alustuseks öeldud, et siinset mõtisklust raamiv mõistepaar „muusikaline kontegelikkus“ on pärit kadunud kasvatusfilosoofi Airi Liimetsa koostatud ja toimetatud artiklikogumikust „Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga“¹. Ehkki kõnealune mõiste pole siinses kultuuriruumis kuigivõrd – kui üldse – levinud, iseloomustab see tabavalt muusikakultuuri mitmekesisust. Niisiis proovin seda Liimetsa käsitlusele tuginedes veidi avada ja edasi arendada.

Liimets sedastab kogumiku saatesõnas, et inimene ei saa maailmas eksisteerida väljaspool ühendusi tegelikkusega ning just eri ühendused² konstitueerivad omamoodi koordinaadistiku, millelt saab mõistetavaks nii inimese suhe maailma kui ka iseendaga. Sellest järeldub, et „tegelikkusena tuleb käsitada nii seda osa maailmast, mis meid vahetult ümbritseb [—], kui ka maailma, mida me ise kogu aeg oma suhestatuse läbi ümbritsevasse ja iseendasse loome“³. Distsiplinaarsest, aporeetilisest ja mitte­distsiplinaarsest mõtlemisest kui eri teedest rääkides toob Liimets välja, et kontegelikkus johtub kondistsiplinaarsusest – mõistest, mis võiks kohati asendada vaat et juba leierdamiseni kulunud interdistsiplinaarsust. Kondistsiplinaarsuse mõiste kaudu on tema sõnutsi soovitud väljendada uurimisobjektide tõelist koostoimet ning teatud teadusdistsipliinide või -valdkondade seoseid.⁴ Seega on oluline, et muusikalises kon­tegelikkuses on koostoimes muusikaline kui selline, ent samal ajal ka mittemuusikaline, sest mõlema tähendus ja eripärad tulevadki ilmsiks nende „vastastikusest sümbiootilisest seosest ehk kontegelikkusest, kuna lõppkokkuvõttes mis tahes tegelikkus [—] on määratletav selle läbi, mis ta on, ja mis ta ei ole“⁵.

Ehkki Liimetsa mõjusaid mõttekäike võiks avada palju pikemalt ja põhjalikumalt, tahan suunata pilgu taamale, et muusikalise kontegelikkuse kontseptsiooni illustreerida.

Tõik, et muusikaline kontegelikkus – või siis mõnevõrra lihtsustatult muusikakultuur üleüldse – võrsub nii spetsiifiliselt muusikalisest kui ka mitte­muusikalisest, võib esiti paista vaat et naeruväärsuseni elementaarne ja iseenesestmõistetav. Liiati kehtib analoogiline väide ka teiste (kunsti)valdkondade kohta. Ometi kipub just iseenesestmõistetavuse tõttu mõningate nähtuste eksistents ja tähendus sootuks ununema. Kuigi ühest küljest on sageli kas või meedias esil n-ö mittemuusikaline – olgu plaadifirmade tegevus, kultuuri- ja kontserdikorraldajate mured ja rõõmud, kontserdisaalide ehitamine või artistide eraelu –, tasub teisest küljest meeles hoida, millist vastastikmõju avaldavad kõik need tegurid lõpuks muusikale. Ehkki viimasel ajal paistab üha enam, et ketserlik ning sageli suisa meelevaldne vahetegemine kõrgel ja madalal, meelelahutuslikul ja n-ö süvakultuursel, n-ö kvaliteedil ja kvantiteedil põhineval muusikal hakkab teataval määral taanduma, sest ka eri muusikaliste distsipliinide ristumise ja kattumise tõttu tõrguvad need kategoriseerimise vastu, on siiski omal moel huvitav eristada muusikastiile suhtes neid ümbritseva maailmaga. Teisisõnu on žanrist sõltumatult intrigeeriv tähele panna, kas, mil määral ja kuidas peegeldab muusika (mittemuusikalist) maailma enda ümber.

Siinkohal võib näiteks tuua filosoof Theodor Adorno käsitluse „Uue muusika filosoofia“, kus ta leiab, et (tema ajastu kontekstis) uus muusika on autonoomse ja autentsena oma kaasaja ühiskonna ja maailmakorralduse isomorfne peegeldus. Adorno tõmbab küll jäiga piiri kitši ja avangardi vahele, kuid tema mõte muusika võimest end ümbrisevat (mitte­muusikalist) keskkonda peegeldada on siiski mõjus. Ometi, ega tingimata vaid akadeemiline nüüdismuusika maailma peegelda: ka popmuusika singer-songwriter’id võivad muusikasse panna maailma peegeldavaid tundeid ja mõtteid. Olm, et juba eri žanreis muusika loomise põhjused ja impulsid, ent ka väljundid ja eesmärgid on sageli diametraalselt erinevad, illustreerib taas muusikalisele kontegelikkusele ise­loomulikku mitmekesisust.

Teine teema, mida tahan muusikalise kontegelikkuse mõiste tutvustamiseks (ning ideaalis ka juurutamiseks) esile tõsta, on muusikateadus kui eriala, mida on seni mõistetud võrdlemisi ahtalt ja ehk isegi vanamoodsalt, kuigi tegeletakse samuti muusikalise kon­tegelikkusega ning seejuures mitte ainult inter-, vaid tõesti kondistsiplinaarselt.

Ehkki muusikateaduses on viimaste aastakümnetega toimunud mitu paradigmanihet⁶, kiputakse seda siiski siiamaani nägema distsipliinina, kus on tähelepanu all esmalt ja enamasti üsna erialaspetsiifilised ning ehk isegi mõnevõrra eba­olulised asjad, nagu näiteks teoste teoreetiline analüüs või stiililoo narratiivile tuginevate biograafiate koostamine. Peale selle ei saa jätta mainimata, et nii mõneski asutuses kannab eriala praegugi muusikateooria nimetust, mis muudab selle ahtamaks ja ka ebaatraktiivsemaks. Näiteks Eesti muusika- ja teatriaka­deemias on see bakalaureuse­astmes ümber nimetatud muusika­kultuuri erialaks.⁷ Aga siiski: hoolimata tõigast, et muusikateadus pole enam ammu see, mida selle kohta stagneerunult arvatakse, on värske arusaam võrdlemisi visa ja tõrges kanda kinnitama.

Liimetsa muusikalise kontege­likkuse mõistest lähtudes tuleks ehk ka muusikateaduse sildi alla koonduva puhul silmas pidada eeskätt seda, mille kõigega selle raames tegeletakse, mitte seda, kuidas distsipliini nimetada. Kuna nimetamise küsimus on vaid probleemi üks tahk, ei saa jätta rõhutamata, et samamoodi kui nii mõndagi teist distsipliini ähvardab muusikateadust Eestis potentsiaalne hääbumine esmajoones järelkasvu vähesuse tõttu. Siin mängib kaalukat rolli just nimelt muusikalise kontegelikkuse tähenduse ja olulisuse teadvustamine, sest muusikateaduse tähelepanu on suunatud samavõrra muusikale kui sellisele ja mittemuusikalisele. Seejuures on muusikateadus kui üks distsipliine muusikalise kon­tegelikkuse osa ning uurib, aga ka taasloob seda.

1 Airi Liimets, Distsiplinaarsest, aporeetilisest ning mittedistsiplinaarsest mõtlemisest. – Rmt: Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga. Toim Airi Liimets. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2009.

2 Arthur C. Danto, Ühendused maailmaga: filosoofia põhimõisted. Tlk Tiiu Hallap. Hortus Litterarum, 2000.

3 Airi Liimets, Distsiplinaarsest, aporeetilisest .. , lk 8.

4 Samas, lk 30.

5 Samas, lk 9.

6 Aurora Ruus, Muusikateadus ei saa olla suletud süsteem. – Sirp 26. I 2024.

7 Maria Mölder, Leia omale koht muusikaelus. – Sirp 26. IV 2024.