K. I.: Murdekeeles kõnelemine on praegu trendikas. Televisioonis ja raadios esinetakse murdes hea meelega, kuid erinevalt nt Võru- ja Setumaast Mulgi peredes mulgi keelt ei kõnelda, osa vanavanemaid veel oskab. Kodus ja lastega räägitakse järjekindlalt kirjakeelt ja nii viivad murdekõnelejad selle oskuse edasi pärandamata endaga kaasa.

A. L.: MKI ongi viimastel aastatel sihikindlalt tegelnud just keelega. On ju teada, et murdekeeled pole olnud kirjakeeled, vaid kõnekeeled. Nüüd on asjaoludest sõltuvalt asjalood muutunud ja meie ülesanne ongi päästa veel, mis päästa annab. Kuna kõnet on ikka väga vähe kuulda, siis peame õppima mulgi keelt kirjutama, välja andma töövihikuid, sõnastikke, lehti, raamatuid jne. See on ainuke võimalus päästa see rikkus.

K. I.: Mina olen teinud ühe mulgi keele töövihiku lastele, sina kaks, on lugemik ja nüüd ka sõnastik. Need on toredad väljaandeid, kuid koolides kasutatakse neid vähe. Mulgi keele lauseehitust ja hääldust pelgalt raamatu järgi ei õpi, kuid õpetajad ei julge ega taha endale mulgi keele õpetamise lisakohustust võtta. Huvi on paljudel, kuid nad pole veel selleks valmis, ka kooli toetus on sageli väike.

A. L.: Mulgimaal ongi asi nii, et ega meie mure ole ainult lapsed, kes ei kõnele oma keelt, vaid kaks põlve täiskasvanuid ei oska seda hinnata ja isegi kardavad veidi. Raske on tuua täiskasvanuid selle juurde, mis on lapsena keelatud olnud. Lastele peabki sellepärast andma kõik võimalused murdega tutvumiseks, tuleb teha see kõik ka tänapäevaseks ja atraktiivseks. Väga oleks vaja interaktiivset õpivõimalust.

K. I.: Nii nagu võrukad võitleme ka meie lapsevanemate hirmuga murdekeele õpetamise ees. Peljatakse, et murdekeele õppimine rikub ära kirjakeeleoskuse, ning eelistatakse, et õpetataks pigem mõnd suurt keelt. Kui lasteaialastele pakutakse võimalust inglise keel omandada, ei kõhkle paljud vanemad seda võimalust kasutama tõtata, murdekeelele vaadatakse aga viltu. Ei mõisteta selle vajalikkust. Kes ja kuidas peaks selle barjääri murdma?

A. L.: Minu arust ei ole seda barjääri üldse kunstlikult vaja murda. Tuleb järjepidevalt ja rahulikult kogu aeg näidata murdekeele ilu ja väärtust ning anda võimalus sellega haakuda. Kultuur on tervik ja mulgi kultuuri üks kõige tähtsamaid eripärasid ongi keel. Kui õpetajad ja lapsed on selle teadvustanud, aitab see palju.

K. I.: 2005. aastast on mulgikeelsed uudised Vikerraadios, 2008. aastast ilmub mulgikeelne leht Üitsainus Mulgimaa, ETV on üllitanud ka mõned telesaated Mulgimaast ja mulkidest. Seega on saadud oma asja üldsusele tutvustada, tuua rahva ette oma unikaalne murdekeel, murda müüte ja tekitada meie vastu huvi. Paljud siiski pelgavad, et ei saa murdekeelest aru, ja jätavad seepärast uudised kuulamata või lehe lugemata. Meie, tegijad, oleme siiani olnud seda meelt, et oma asjadest räägime oma keeles. Kirjakeelele üleminek tundub kergema vastupanu teed minekuna, kuigi see tooks kaasa suurema auditooriumi …

A. L.: Siinkohal ei tohi me küll järeleandmist teha. Kogemused on näidanud, et kergema vastupanu teed minek ei pruugi parem ja huvitavam olla. Alguses on mulgi keelt raske lugeda, kuid kuulates ei ole see sugugi arusaamatu. Mida rohkem laps või täiskasvanu seda kuuleb, seda suurem on huvi lugeda ja ka ise juurde õppida. Väga hea on lastega pisikesest peast mulgi keeles laulda ja mängida. Teadlik õpe võiks tulla koolis.

K. I.: Meie, mulgid, mõistame Mulgimaa all kultuuriajaloolist piirkonda Viljandi- ja Valgamaal: Karksi, Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkonda. Kaugemalt paistab Mulgimaa hoopis suurem, Viljandit peetakse Mulgimaa pealinnaks ja arvatakse, et Viljandimaa ongi Mulgimaa. Ühed on veendunud, et peame rangelt kinni pidama kultuuriajaloolise Mulgimaa piiridest (sai ju selleks tarbeks 2007. aastal ka piiriviidad üles pandud), aga teised leiavad, et sel pole enam mingit tähtsust, ja usuvad, et on mõistlik end ja oma tooteid mulgi brändiga reklaamida. Nimetus Suur-Mulgimaa hõlmab tunduvalt laiemat piirkonda. Tallinna poolt vaadates on Mulgimaa kõik, mis jääb Imaverest Viljandi poole. Võib-olla peaksimegi jätma vaidluse ja mõtlema, mis meile endile kasulikum on?

A. L.: Nii see on! Käisin emakeelepäeval Tallinna XXI keskkoolis esinemas ja kui ütlesin, et Viljandi linn ei olegi Mulgimaal, hakkasid nad südamest naerma. Paistab, et teha rangelt vahet Mulgimaa ja lähikondliku „suurlinna” vahel ei ole päris tark. Kõik areneb ja muutuvad ka vahemaad. Kindlasti ei saa aga segada vana, ajaloolist piirkonda lihtsalt brändi-piirkonnaga. Viljandi linn on küll nii Mulgimaa veere peal, et sellega ei ole vaja vastanduda. Meie omavalitsusjuhid leidsid kena lahenduse, nimetades Viljandi Mulgimaa väratiks.

K. I.: MKI on organisatsioon, mille osanikud on Mulgimaa 11 omavalitsust. Nemad ka finantseerivad instituudi tegevust. Põhikohaga on tööl vaid üks inimene, riigi toetust pole, lisaraha tuleb peamiselt Mulgimaa kultuuriprogrammist ning tegevus on projektipõhine ja ebakindel. Oled ka ise kunagi MKI juhataja olnud – tasuta. Inimesed ajavad mulgi asja peamiselt entusiasmist ja teiste tööde kõrvalt, järjepidevat teadustööd ei tehta. Kuidas peaksime edasi minema, et meie instituut ka instituudi nime vääriks ja oleks võrdväärne partner nt Võro Instituudile?

A. L.: Aastad on näidanud, et ühest inimesest kõiki MKI tegemisi vedama on tõesti vähe. Nii lihtsalt väsitakse ja kaotame väga väärtuslikke inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja ka spetsialiteedi omandanud, seejärel aga sunnitud ületöötamise ja alarahastuse tõttu asja katki jätma. On hea, et praegu on selle teema võtnud oma südameasjaks ka meie omavalitsuste juhid.

Mul endal on väga hea kogemus pikema ja raskema projekti juhtimisest – meie „Mulgi sõnastik”. Vaja läks nii teaduslikku kui ka entusiastlikku lähenemist. Tänu väga heale koostööle Tartu ülikooli ja keeleinstituudiga sai see siiski teoks. Nii olekski vaja, et MKIst tuleks ettepanek ja juhitaks projekti ning kaasataks seejuures teadlased ja spetsialistid. Siiski peab algatus ja rahastuse otsimine tulema MKI poolt. Praegu on aga suured puudused ka omavahelises koostöös ja suhtlemises.

Kaasama peab ka oma oskajaid inimesi ja mitte ainult tasuta tööle. Ka neil on äraelamiseks raha vaja – ja keda siis veel väärtustada, kui mitte omasid. Asjad on kümne aasta taguse seisuga võrreldes palju paremuse poole liikunud, kuid alati saab paremini.