Mihkel Kunnus,
semiootik ja kirjanduskriitik

Sõnavara arenemine kipub kiirele kõlbelisele arenemisele jalgu jääma. Ma ei pea silmas kitsamaid ideoloogilisi suundumusi, millele reageeritakse à la „mikroagressioonis süüdistamine olevat üks väheseid asju, mis õigustab makroagressiooni“, vaid just nimelt teisenemist sügavamas eetilist laadi maailmatajus. Ilma irooniata. Selline ilge sõnamonstrum nagu „spetsiesism“ on siin heaks näiteks. See on võib-olla veelgi suupäratum kui „pluralism“. Kirjutada kannatab, aga rääkida sellest ei taha.

Spetsiesism, tuletan meelde, tähendab kellegi diskrimineerimist liigilise kuuluvuse alusel. Arusaadavalt on selle levinum vorm inimese olemuslik ülimus sõltumata tema aktuaalsetest omadustest (hoiak, mille järgi ka sügava vaimse alaarenguga mitmikpuudeline inimene on olemuslikult väärtuslikum ka kõige kõrgemate vaimsete omadustega šimpansist).

Kuna kõlbeline areng kipub tuge ja vormi importima YouTube’ist, siis on inglise keele mõju valdav. Raseduse ja tiinuse eristamise minevikku hääbumine võib isegi kokku langeda üldisema sisulise suundumusega. Rassism – sõna, mis meie keeleruumis on olnud üldiselt teise kaalu ja aktuaalsusega kui näiteks USAs – on üha universaalsem mõiste. Lai kasutus venitab aga tähenduspilve lohvakaks. Mis on see rassism, mis ühendab liigirassismi, süsinikurassismi ja ütleme, klassikalist rassirassismi? Kas veganism võiks olla … regnumismi, riigirassismi õigustatud erivorm? Ladinakeelne regnum tähendab bioloogilises taksonoomias riiki.

On muidugi ka soojema päritoluga sõnu, mis ajakohases moraliseerimises käiku lähevad. Nii võibki näha, et kuradi puukallistaja kõrvale on siginenud kuradi rahakallistaja.