Meie hulgast on lahkunud rahvusvahelise kaaluga keeleteadlane, Wiedemanni keeleauhinna laureaat, üks keeleseaduse algatajatest ja koostajatest, kauaaegne õppejõud ja tervete õpetajapõlvkondade legendaarne kasvataja, omaaegne teisitimõtleja, hilisem vabamõtleja, arvamusliider ja avaliku sõna meister professor Mati Hint.

Mati Hint lõpetas Tartu ülikooli 1963. aastal väärika diplomiga, mis tõendab ülikooliharidust (praeguses mõistes magistrikraadi) eesti ja soome-ugri filoloogias, strukturaalses ja matemaatilises lingvistikas. Tartu toonane generatiivse grammatika rühm vahendas maailmateaduse moodsaimat mõtlemist ning andis eesti lingvistika kaasajastamisele ja edasisele arengule tohutu tõuke. Õpinguid ja tööd jätkas Hint keele ja kirjanduse instituudis (EKI). Filosoofiadoktoriks väitles ta end juba aastal 1971 ja tegi seda hiljem teistki korda, väideldes end Helsingi ülikoolis 1997. aastal (taas) doktoriks

Tallinna ülikooli dotsendiks sai Mati Hint 1975. aastal. Kommunistliku partei valitsuse all ei lubanud tema vastuvõetamatud vaated Hindile normaalset akadeemilist karjääri ja liikumist. Rahvusvaheliselt oli ta tuntud tänu oma töödele, mille kaalukust tõstis nii morfofonoloogia võtmepositsioon toonases keeleteaduses kui ka keeletüpoloogide jätkuv huvi eesti keele vastu. Meie fonoloogiliselt mitmekesine keel andis Hindi tähelepanuväärsetele teoreetilistele vaadetele avara lähtepunkti. Rahvusvahelisi kontakte toetas 1970. aasta fennougristika maailmakongress Tallinnas – Mati Hinti tunti ja viidati üle maailma.

Ometi oli Mati Hindile täiesti suletud NSV Liidu riigipiir. Kõik tema kontaktid said areneda vaid kirjavahetuse kaudu, kuid seegi oli KGB pideva jälgimise all. Oma esimesele väliskonverentsile pääses Hint alles 1989. aastal, kui oli juba üks Eesti rahvarinde liidreid. Ka siis üritas KGB viisa saamist viimsepäeva laupäevani pidurdada, andes väljasõiduloa Kremsi fonoloogia- ja morfoloogiapäevade eelõhtul. Kui Hint lõpuks ürituse kolmandal päeval konverentsiruumi astus, tõusis kogu saal plaksutades püsti. See oli aplaus Hindile ja Eestile – ühe elu kaks lahutamatut poolt. Professor sai Hindist alles uuel ajal, aastal 1999.

Eesti, eestlus, eesti kultuur ja eesti keel oli Mati Hindi elu, olgu professorina, riigikogu liikmena, Eesti esindajana Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, Eesti Rooma Klubi liikmena, maailmamõtte tõlkijana või avaliku eetilise hääle rollis, kes ei lase kunagi silmist teisi keeli, teiste inimeste ja rahvaste elu Eestis või kultuuri arengut maailmas. Professor Hint jõudis elu jooksul teha määratult palju: tõlkida Goethet, avaldada kuulsa „Eesti sõnafonoloogia“, siiani käibiva erudeeritud keeleteoreetilise lugemiku „Häälikutest sõnadeni“, „Eesti keele foneetika ja morfoloogia“, eesti mõttelukku kuuluva „Keel on tõde on õige ja vale“, oma poja Madis Hindi mälestusele pühendatud raamatu „Minu vaade maale ja merele“ jne ning rääkida oma vaheda sulega eesti keele, kooli, kultuuri, ühiskonna ning maailma asjades pidevalt kaasa.

Ka Hindi elukäik ei mahu paarile lehele. 1970ndate lõpus töötas ta Henno Rajandi jt KKI grammatikutega koos kooli jaoks välja uue ainekava, alustas oma õpikuautori-karjääri ning tegi ilma vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis. Oma üliõpilastega koos uuris ta muutusi eesti morfofonoloogias ja aitas kaasa sellele, et õigekeelsusotsused toetuksid uurimistulemustele. Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole samas valdkonnas tehtud nii ulatuslikku uurimistööd, nagu toona tegi Mati Hint koos paari kolleegiga. Tema eestvõttel jätkusid Tartu ja Tallinna ülikooli üliõpilasolümpiaadid ja said alguse ka kahe ülikooli jätkuõppe ühisseminarid.

1980ndatel rääkisid üliõpilased oma erilisest kogemusest Mati Hindi juhitud murdepraktikal ja tema rangetel eksamitel. Üliõpilane oli Hindile alati noor kolleeg, mis tähendas noorele täit vastutust, suurt õpivõimet, täpset uurimistööd ja kõrget taset kõiges, kuid ka kollegiaalseid suhteid, külaskäike Hindi koju, osasaamist Hindi rikkalikust lingvistika- ja kultuuriraamatukogust jm äärmiselt rikastavat.

Mati Hint kuulus erilisse lingvistide seltskonda, kes ühelt poolt esindab lingvistikatippude põlvkonda 1960ndate kultuurihüppega traditsioonide surve alt vabanenud maailmas, kus riigipiirid on avanenud ja globaliseerumine alanud. Teiselt poolt esindas Mati Hint keeleteadlast avaralt erudeeritud professuuri ajast, kus maailma mõistus oli tema vaimne eliit. Ta ei olnud ühe kitsa keeleeriala, vaid lingvistika asjatundja avara maailmapildi kontekstis, ühtaegu tugev teoorias ja rakenduses, keelte ajaloo ja nüüdispildi, ühe keele sügavuse ja variatiivsuse, murrete ja keelte võrdluse valdkonnas. Maailm on väga muutunud ja niisuguseid professoreid kohtab juba väga palju harvemini.

Jääb vaid öelda: meil oli see au.

Tallinna Ülikool

Eesti Keele Instituut

Haridus- ja Teadusministeerium

Kultuuriministeerium

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Rooma Klubi