Kust ma küll leiaksin kellegi, kes on keele unustanud – et temaga juttu ajada.
吾安得忘言之人而與之言哉？
Zhuangzi, 26. ptk

Keelele tuleb kasuks kasutus, ja seda kahes mõttes.
Esiteks tuleb keelele kasuks see, kui teda võimalikult palju, võimalikult mitmekesistes kontekstides ja eluvaldkondades, võimalikult suurte üksikasjade ja sügavuseni kasutatakse. Ja ka see, kui ta on võimalikult paljudel viisidel dialoogis võimalikult paljude teiste keelte ja kultuuridega, sh ka muistsete ja väikestega (nagu räägib Marju Lepajõe). Tänapäeva majandus on teadmispõhine ning uuendused sünnivad ootamatutest ühendustest, mida ei saa ette planeerida, aga millele saab pinda ette valmistada. Näiteks lasta inimesel õppida meditsiini ja egüptoloogiat ning aidata ootamatult kaasa muistse DNA uurimisele (vt Svante Pääbo). Hoopis teise teadusvaldkonnaga tegelemine võib avada uusi mõtlemis-, tundmis-, nägemisviise ning seeläbi ka kõnelemisviise.
Aga teiseks tuleb keelele kasuks see, kui tal lastakse olla kasutu. Kui keelt kuulatatakse korraks mitte viitavana edasistele vahenditele, vaid iseendale. Kui keelel lastakse iseendas kõlada. Seda teevad muidugi esmajoones luuletajad ja teised ilukirjanikud, aga vahel juhtub seda igaühega. Mitte et ta hakkaks värsse treima – hoidku taevas selle eest –, vaid et keel vakatab ja ta kuuleb vaikust keeles endas. Siis me kogeme keelt mitte enam kui vahendit millegi tarvis, vaid meie olemise enese keskkonda või välu. Kui seda pidet,* mille kaudu me üldse pöördume maailma, asjade, iseenda poole. Tuleb unustada tardkeel ja küünitada sulakeelde. Sellest keele-eelsest ehk keele-eelikust võrsub kõik kõnelemine.